–

UP, esindaja: avocat D. Andrien,

–

Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs, C. Pochet ja M. Van Regemorter, keda abistas avocate C. Piront,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Azéma ja A. Katsimerou,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT 2008, L 348, lk 98; parandus ELT 2019, L 240, lk 17) artiklite 6 ja 8 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kolmanda riigi kodaniku ja Centre public d’action sociale de Liège’i (Liège’i sotsiaalhoolekandekeskus, Belgia) (edaspidi „CPAS“) vahelises kohtuvaidluses seoses viimati nimetatu otsusega lõpetada talle sotsiaalabi andmine.

3

Direktiivi 2008/115 põhjendus 4 on sõnastatud järgmiselt:

„Tuleb kehtestada selged, läbipaistvad ja õiglased eeskirjad, millega nähakse ette tõhus tagasisaatmispoliitika, mis on hästihallatava rändepoliitika vajalik osa.“

4

Direktiivi artiklis 3 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

5

Direktiivi artiklis 6 „Tagasisaatmisotsus“ on sätestatud:

„1.   Ilma et see piiraks lõigetes 2 kuni 5 sätestatud erandite kohaldamist, väljastavad liikmesriigid tagasisaatmisotsuse iga kolmanda riigi kodaniku kohta, kes viibib nende territooriumil ebaseaduslikult.

[…]

4.   Liikmesriigid võivad igal ajal otsustada väljastada nende territooriumil ebaseaduslikult viibivale kolmanda riigi kodanikule kaastundlikel, humanitaar- või muudel põhjustel sõltumatu elamisloa või muu loa riigis viibida. Sellisel juhul tagasisaatmisotsust ei väljastata. Kui tagasisaatmisotsus on juba väljastatud, siis see tunnistatakse kehtetuks või peatatakse elamisloa või mõne muu riigisviibimist lubava loa kehtivusajaks.

[…]“.

6

Direktiivi 2008/115 artikli 8 „Väljasaatmine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed tagasisaatmisotsuse täitmiseks juhul, kui artikli 7 lõike 4 kohast tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks ei ole määratud või kui tagasipöördumiskohustust ei ole artikli 7 kohaselt vabatahtlikuks lahkumiseks määratud tähtaja jooksul täidetud.“

7

8. juuli 1976. aasta avalik-õiguslike sotsiaalhoolekandekeskuste alusseaduse (loi organique des centres publics d’action sociale; Moniteur belge, 5.8.1976, lk 9876) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „sotsiaalhoolekandekeskuste seadus“) artikli 57 lõikes 2 on sätestatud:

„Erandina käesoleva seaduse muudest sätetest piirduvad riikliku sotsiaalhoolekandekeskuse ülesanded:

[…]“.

8

15. detsembri 1980. aasta seaduse välismaalaste riiki sisenemise, riigis viibimise ja sinna elama asumise ning riigist väljasaatmise kohta (loi du 15 décembre 1980 sur l’accès au territoire, le séjour, l’établissement et l’éloignement des étrangers; Moniteur belge, 31.12.1980, lk 14584) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „välismaalaste seadus“) artikli 9ter lõikes 1 on sätestatud:

„Belgias elav välismaalane, […] kellel on haigus, mis kujutab tegelikku ohtu tema elule või kehalisele puutumatusele või reaalset ohtu saada ebainimlikult või alandavalt koheldud, kui tema päritoluriigis või riigis, kus ta elab, ei leidu sobivat ravi, võib taotleda luba Kuningriigis elamiseks […]“.

9

17. mai 2007. aasta kuningliku dekreedi, millega kehtestatakse 15. septembri 2006. aasta seaduse, millega muudetakse [välismaalaste seadust], rakenduseeskirjad (arrêté royal fixant des modalités d’exécution de la loi du 15 septembre 2006 modifiant la [loi sur les étrangers]; Moniteur belge, 31.5.2007, lk 29535), põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „17. mai 2007. aasta kuninglik dekreet“) artiklis 7 on sätestatud:

„Välja arvatud seaduse artikli 9ter lõikes 3 nimetatud juhtudel, annab ministri volitatud isik omavalitsusele korralduse kanda asjaomane isik välismaalaste registrisse ja väljastada talle registreerimistõendi A-vorm. […]“.

10

Selle dekreedi artiklis 8 on sätestatud:

„Ajutine elamisluba ja registreerimistõend, mis väljastatakse seaduse artikli 9ter alusel, kehtivad vähemalt ühe aasta.“

11

Põhikohtuasja kaebaja, kes on Kongo Demokraatliku Vabariigi kodanik, esitas 19. augustil 2014 Belgias rahvusvahelise kaitse taotluse.

12

Commissaire général aux réfugiés et aux apatrides (pagulaste ja kodakondsuseta isikute üldvolinik (CGRA), Belgia) lükkas 24. septembri 2014. aasta otsusega selle taotluse tagasi, keeldudes talle nii pagulasseisundi kui ka täiendava kaitse seisundi andmisest (edaspidi „CGRA otsus“).

13

Belgia riik tegi Office des étrangersi (välismaalaste amet, Belgia) vahendusel 13. oktoobril 2014 põhikohtuasja kaebajale lahkumisettekirjutuse.

14

16. oktoobril 2014 esitas põhikohtuasja kaebaja CGRA otsuse peale kaebuse Conseil du contentieux des étrangersile (välismaalaste asjade halduskohus, Belgia). Lahkumisettekirjutust ei vaidlustatud.

15

Põhikohtuasja kaebaja esitas 19. jaanuaril 2015 välismaalaste ametile meditsiinilistel põhjustel elamisloa taotluse välismaalaste seaduse artikli 9ter alusel.

16

Kuna välismaalaste amet tunnistas selle taotluse 8. juunil 2015 vastuvõetavaks, väljastati põhikohtuasja kaebajale 17. mai 2007. aasta kuningliku dekreedi artikli 7 alusel registreerimistõend. CPAS määras talle seejärel rahalise sotsiaaltoetuse.

17

Conseil du contentieux des étrangers (välismaalaste asjade halduskohus) jättis 22. juulil 2015 rahuldamata kaebuse, mille põhikohtuasja kaebaja oli esitanud CGRA otsuse peale.

18

Välismaalaste amet jättis 20. aprilli 2016. aasta otsusega meditsiinilistel põhjustel esitatud elamisloataotluse rahuldamata, mistõttu ei väljastatud põhikohtuasja kaebajale enam registreerimistõendeid. Otsus tehti põhikohtuasja kaebajale teatavaks 29. aprillil 2016.

19

Põhikohtuasja kaebaja esitas Conseil du contentieux des étrangersile (välismaalaste asjade halduskohus) selle otsuse peale kaebuse, millel ei ole peatavat toimet.

20

31. mai, 28. juuni ja 19. juuli 2016. aasta otsustega lõpetas CPAS talle sotsiaaltoetuse maksmise alates 1. maist 2016 ning otsustas nõuda tagasi alates 29. aprillist 2016 makstud 56,69 euro suuruse summa.

21

Tribunal du travail de Liège (Liège’i töökohus, Belgia) jättis 7. novembri 2016. aasta otsusega rahuldamata kaebuse, mille põhikohtuasja kaebaja oli esitanud nende kolme otsuse peale.

22

Selle kohtuotsuse peale põhikohtuasja kaebaja esitatud apellatsioonkaebuse jättis Cour du travail de Liège (Liège’i kõrgem töökohus, Belgia) 15. märtsi 2017. aasta otsusega rahuldamata sisuliselt põhjusel, et enne meditsiinilistel põhjustel elamisloa taotlemist tehtud lahkumisettekirjutuse õiguslik toime on küll peatatud, kuid ettekirjutus on siiski jõus, ning peatamine lõppes pärast seda, kui registreerimistõendeid enam ei väljastatud. Seega on põhikohtuasja kaebaja viibinud 1. maist kuni 2. novembrini 2016 riigis ebaseaduslikult. Järelikult ei ole tal sotsiaalhoolekandekeskuste seaduse artikli 57 lõike 2 alusel õigust muule sotsiaalabile kui vältimatu arstiabi.

23

Põhikohtuasja kaebaja esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Cour de cassationile (Belgia kassatsioonikohus). Ta väidab sisuliselt, et viimati nimetatud kohtuotsuses on ekslikult tuginetud lahkumisettekirjutusele, mis tehti talle teatavaks 13. oktoobril 2014. Registreerimistõendite väljastamine kolmanda riigi kodanikule, kes taotleb elamisluba meditsiinilistel põhjustel välismaalaste seaduse artikli 9ter alusel, näitab nimelt, et tal on lubatud riigis viibida, ehkki ajutiselt ja ebakindlalt, ning tähendab seega varem teatavaks tehtud lahkumisettekirjutuse kaudset kehtetuks tunnistamist. Seega ei saanud edasikaevatud kohtuotsuses tugineda lahkumisettekirjutusele, et otsustada, et põhikohtuasja kaebaja viibis 1. maist kuni 2. novembrini 2016 riigis ebaseaduslikult, mistõttu tal ei olnud õigust kõnealusele sotsiaalabile.

24

Cour de cassation (kassatsioonikohus) tuletab meelde, et Belgia õiguses piirduvad sotsiaalhoolekandekeskuste seaduse artikli 57 lõike 2 esimese lõigu kohaselt sotsiaalhoolekandekeskuste ülesanded ebaseaduslikult riigis viibiva välismaalase puhul vältimatu arstiabi andmisega. Vastavalt selle lõike neljandale lõigule viibib välismaalane, kes väidab, et ta on põgenik, ja taotleb enda pagulasena tunnustamist, Belgias ebaseaduslikult, kui tema varjupaigataotlus on tagasi lükatud ja lahkumisettekirjutus on talle teatavaks tehtud.

25

See kohus märgib esiteks, et direktiivi 2008/115 artikli 6 lõike 1 kohaselt on liikmesriigid põhimõtteliselt kohustatud tegema tagasisaatmisotsuse iga kolmanda riigi kodaniku kohta, kes viibib nende territooriumil ebaseaduslikult, ja teiseks, et vastavalt direktiivi artikli 8 lõikele 1 peavad nad võtma kõik vajalikud meetmed tagasisaatmisotsuse täitmiseks. Direktiivi artikli 6 lõike 4 alusel võivad liikmesriigid siiski igal ajal otsustada väljastada nende territooriumil ebaseaduslikult viibivale kolmanda riigi kodanikule kaastundlikel, humanitaar- või muudel põhjustel sõltumatu elamisloa või muu loa riigis viibida, ning kui sellisel juhul on tagasisaatmisotsus juba väljastatud, tunnistatakse see kehtetuks või peatatakse elamisloa või muu viibimisloa kehtivusajaks.

26

Seoses sellega märgib Cour de cassation (kassatsioonikohus), et 19. juuni 2018. aasta kohtuotsuse Gnandi (C‑181/16, EU:C:2018:465) punktis 36 nentis Euroopa Kohus, et välismaalaste ameti poolt kolmanda riigi kodanikule tehtud lahkumisettekirjutus kujutab endast „tagasisaatmisotsust“ direktiivi 2008/115 artikli 3 punkti 4 tähenduses.

27

Euroopa Kohus rõhutas aga 15. veebruari 2016. aasta kohtuotsuse N. (C‑601/15 PPU, EU:C:2016:84) punktis 75, et direktiivi 2008/115 soovitav toime eeldab igal juhul, et direktiivi alusel algatatud menetlust, mille raames on tehtud tagasisaatmisotsus, võib jätkata selles staadiumis, milles see katkestati rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise tõttu, kui see taotlus on jäetud esimeses astmes rahuldamata, sest liikmesriigid ei või ohustada direktiivi eesmärgi saavutamist, milleks on riigi territooriumil ebaseaduslikult viibivate kolmanda riigi kodanike tõhusa väljasaatmis- ja repatrieerimispoliitika kehtestamine.

28

Selle kohta täpsustas Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 76, et nii ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevast liikmesriikide lojaalsuskohustusest kui ka eelkõige direktiivi 2008/115/EÜ põhjenduses 4 toodud tõhususe nõuetest nähtub, et direktiivi artikliga 8 liikmesriikidele pandud kohustus – viia läbi väljasaatmine – tuleb täita võimalikult kiiresti ning et seda kohustust ei ole täidetud juhul, kui väljasaatmine hilineb asjaolu tõttu, et pärast rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamist esimeses astmes ei tule kirjeldatud menetlust jätkata mitte selles staadiumis, milles see katkes, vaid seda tuleb alustada algusest.

29

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ilmneb sellest, et kassatsioonkaebuse läbivaatamisel põhikohtuasjas on vaja tõlgendada direktiivi 2008/115 artikleid 6 ja 8.

30

Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation (kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi [2008/115] artiklitega 6 ja 8 on vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt riigis viibimise loa väljastamine ajaks, mil vaadatakse läbi meditsiinilistel põhjustel esitatud elamisloa taotlust, mis on tunnistatud vastuvõetavaks eespool täpsustatud kriteeriumide alusel, tähendab, et kolmanda riigi kodanikul on õigus nimetatud taotluse läbivaatamise aja jooksul riigi territooriumil viibida, kuigi ajutiselt ja ebakindlalt, ning et sellise loa väljastamine tähendab, et varem varjupaigamenetluse raames tehtud tagasisaatmisotsus, mis on selle loaga vastuolus, loetakse kaudselt kehtetuks tunnistatuks?“

31

Belgia valitsus leiab, et eelotsuse küsimusele ei ole vaja vastata, sest see ei ole põhikohtuasja lahendamisel asjakohane. Nimelt ei ole riigisisest õigusnormi, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus selles küsimuses kirjeldab, Belgia õiguses olemas. Eeldus, millest nimetatud kohus seejuures lähtub, on vale kahel põhjusel.

32

Ühelt poolt ei ole 17. mai 2007. aasta kuningliku dekreedi artikli 7 ja välismaalaste seaduse artikli 9ter kohaselt isikule, kelle meditsiinilistel põhjustel esitatud elamisloa taotlus on tunnistatud vastuvõetavaks, väljastatav registreerimistõend elamisluba, vaid annab sellele isikule üksnes õiguse viibida riigis ajutiselt.

33

Teiselt poolt ei tähenda riigis viibimise õigus varem isiku suhtes tehtud tagasisaatmisotsuse kaudset kehtetuks tunnistamist. Nimelt loobus Conseil d’État (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 23. mai 2017. aasta kohtuotsuses niisugusest tõlgendusest, viidates 15. veebruari 2016. aasta kohtuotsusele N. (C‑601/15 PPU, EU:C:2016:84). Lisaks pidas Belgia seadusandja ennekõike seda kohtuotsust silmas siis, kui ta lisas 24. veebruari 2017. aasta seadusega, mis jõustus 29. aprillil 2017 ja mida kohaldatakse kõikidele pooleliolevatele menetlustele, välismaalaste seadusesse artikli 1/3. Nimetatud säte täpsustab nüüd selgelt, et välismaalase elamisloa taotluse või rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine ei mõjuta tagasisaatmisotsust ning juhul, kui asjaomane isik võib jääda ajutiselt riigi territooriumile kuni taotluse kohta otsuse tegemiseni, peatatakse kõigest tagasisaatmisotsuse täidetavus.

34

Siinkohal tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul kohtuasja eripärasid arvesse võttes õigus hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega on Euroopa Kohus juhul, kui küsimused on esitatud liidu õigusnormi tõlgendamise või kehtivuse kohta, põhimõtteliselt kohustatud tegema otsuse. Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele võib Euroopa Kohus jätta vastamata vaid siis, kui taotletud tõlgendus ei ole kuidagi seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline, või ka siis, kui Euroopa Kohtule ei ole teada faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis on vajalikud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks (24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Viva Telecom Bulgaria, C‑257/20, EU:C:2022:125, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Eeskätt tuleb selles osas meenutada, et Euroopa Kohus peab liidu ja liikmesriigi kohtute pädevuse jaotuse raames võtma arvesse eelotsuse küsimuste faktilist ja õiguslikku konteksti nii, nagu seda on eelotsusetaotluses kirjeldatud. Seega tuleb eelotsusetaotluse analüüsimisel lähtuda riigisisese õiguse tõlgendusest, mille on andnud eelotsusetaotluse esitanud kohus, mitte tõlgendusest, millele on tuginenud liikmesriigi valitsus (vt selle kohta eelkõige 21. juuni 2016. aasta kohtuotsus New Valmar, C‑15/15, EU:C:2016:464, punkt 25, ja 15. aprilli 2021. aasta kohtuotsus État belge (üleandmisotsusest hilisemad asjaolud), C‑194/19, EU:C:2021:270, punkt 26).

36

Nagu käesoleval juhul eelotsusetaotluse ja eelkõige Euroopa Kohtule esitatud küsimuse sõnastusest nähtub, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et põhikohtuasja lahendamiseks on vaja kõigepealt analüüsida, kas direktiivi 2008/115 sätetega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis näeb ette, et kui kolmanda riigi kodanikule, kes on mõnel direktiivi artikli 6 lõikes 4 nimetatud põhjusel esitanud elamisloa taotluse, antakse taotluse vastuvõetavuse tõttu elamisõigus, toob elamisõiguse andmine kaasa varem selle kodaniku suhtes pärast tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamist tehtud tagasisaatmisotsuse kaudse kehtetuks tunnistamise.

37

Kuna nimetatud kohus eeldab selle küsimusega, et Belgia õigus sisaldab sellist õigusnormi, ei saa Euroopa Kohus käesolevas eelotsusemenetluses nõustuda Belgia valitsuse kaitstud Belgia õiguse tõlgendusega, mille kohaselt niisuguses olukorras olevale kolmanda riigi kodanikule antud luba ühelt poolt ei anna talle elamisõigust ja teiselt poolt toob kaasa üksnes tema suhtes varem tehtud tagasisaatmisotsuse toime peatamise.

38

Seega on üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne tõlgendada põhikohtuasjas kohaldatavat riigisisest õigust, kontrollides eelkõige, kas välismaalaste seaduse artikkel 1/3, mis lisati 24. veebruari 2017. aasta seadusega, mis jõustus menetluse ajal 29. aprillil 2017, on põhikohtuasjas kohaldatav.

39

Järelikult on käesolev eelotsusetaotlus vastuvõetav.

40

Oma küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2008/115 artikli 6 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt juhul, kui tema territooriumil ebaseaduslikult viibivale kolmanda riigi kodanikule, kes on ühel selles sättes nimetatud põhjusel esitanud elamisloa taotluse, antakse selle taotluse menetlemise ajaks elamisõigus taotluse vastuvõetavuse tõttu, toob elamisõiguse andmine kaasa varem selle kodaniku suhtes pärast tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamist tehtud tagasisaatmisotsuse kaudse kehtetuks tunnistamise.

41

Seoses sellega olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada selle sõnastust, konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on (vt selle kohta eelkõige 20. juuni 2022. aasta kohtuotsus London Steam-Ship Owners’ Mutual Insurance Association, C‑700/20, EU:C:2022:488, punkt 55).

42

Tuleb märkida, et direktiivi 2008/115 artikli 6 lõike 4 esimese lause kohaselt võivad liikmesriigid „igal ajal“ väljastada nende territooriumil ebaseaduslikult viibivale kolmanda riigi kodanikule „kaastundlikel, humanitaar- või muudel põhjustel“„sõltumatu elamisloa“ või „muu loa riigis viibida“.

43

Niisiis nähtub selle sätte sõnastusest endast, eelkõige viitest „muudele“ põhjustele, et säte võimaldab liikmesriikidel anda igas staadiumis sellistele kodanikele elamisõiguse mitte ainult sõnaselgelt märgitud põhjustel, see tähendab kaastundlikel või humanitaarpõhjustel, vaid ka muudel põhjustel, mida nad peavad asjakohaseks.

44

Sellest järeldub, et liikmesriikidel on väga ulatuslik kaalutlusõigus anda nende territooriumil ebaseaduslikult viibivatele kolmandate riikide kodanikele liidu õigust järgides elamisõigus.

45

Seega ei takista miski liikmesriiki andmast kolmanda riigi kodanikule, kes on esitanud elamisloa taotluse mõnel direktiivi 2008/115 artikli 6 lõikes 4 nimetatud põhjusel, taotluse sisulise menetlemise ajaks elamisõigust taotluse vastuvõetavuse tõttu.

46

Direktiivi 2008/115 artikli 6 lõike 4 kolmanda ja viimase lause üheselt mõistetavast sõnastusest, eelkõige sidesõnast „või“, nähtub, et kui liikmesriigid annavad elamisõiguse kaastundlikel, humanitaar- või muudel põhjustel, võivad nad ette näha, et kehtivusaja jooksul peatab see elamisõigus asjaomase isiku suhtes varem tehtud tagasisaatmisotsuse, kuid samuti võivad nad ette näha, et see elamisõigus toob kaasa varasema tagasisaatmisotsuse kehtetuks tunnistamise.

47

Sellest järeldub, et liikmesriik, kes annab tema territooriumil ebaseaduslikult viibivale kolmanda riigi kodanikule, kes on esitanud elamisloa taotluse mõnel direktiivi 2008/115 artikli 6 lõikes 4 nimetatud põhjusel, taotluse menetlemise ajaks elamisõiguse taotluse vastuvõetavuse tõttu, võib kooskõlas selle sätte sõnastusega ette näha, et sellise elamisõiguse andmine toob kaasa sellesama kodaniku suhtes varem tehtud tagasisaatmisotsuse kaudse kehtetuks tunnistamise.

48

Vastupidi Belgia valitsuse väidetele ei sea direktiivi 2008/115 artikli 6 lõike 4 niisugust tõlgendust kahtluse alla selle õigusakti kontekst ja eesmärgid, mille osa see säte on.

49

On tõsi, et direktiivi 2008/115 eesmärk on kehtestada tõhus väljasaatmis- ja repatrieerimispoliitika, mis austab asjaomaste isikute põhiõigusi ja väärikust (10. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Landkreis Gifhorn, C‑519/20, EU:C:2022:178, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Nii ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevast liikmesriikide lojaalsuskohustusest kui ka eelkõige direktiivi 2008/115 põhjenduses 4 toodud tõhususe nõuetest nähtub, et direktiivi artikliga 8 liikmesriikidele pandud kohustus – viia selle artikli lõikes 1 kirjeldatud asjaolude esinemisel läbi väljasaatmine – tuleb täita võimalikult kiiresti (vt selle kohta 6. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Achughbabian, C‑329/11, EU:C:2011:807, punkt 45).

51

Samuti on Euroopa Kohus 15. veebruari 2016. aasta kohtuotsuse N. (C‑601/15 PPU, EU:C:2016:84) punktides 74–76 ja 80 sisuliselt otsustanud, et direktiivi 2008/115 soovitav toime eeldab, et direktiivi alusel algatatud menetlust, mille raames on tehtud tagasisaatmisotsus, jätkatakse mitte selle algusest, vaid staadiumist, milles see katkestati rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise tõttu, kui see taotlus on jäetud esimeses astmes rahuldamata, sest liikmesriigid ei või nimelt ohustada direktiivi eesmärgi – viia väljasaatmine läbi võimalikult kiiresti – saavutamist.

52

Ent nagu põhikohtuasja kaebaja ja komisjon õigesti märkisid, ei ole eelmises punktis esitatud direktiivi 2008/115 tõlgendus käesolevale kohtuasjale ülekantav.

53

Nimelt on Euroopa Kohus selle tõlgenduse andnud kohtuvaidluse kontekstis, mis leidis aset pärast seda, kui ebaseaduslikult riigis viibiv kolmanda riigi kodanik oli esitanud mitu rahvusvahelise kaitse taotlust, ning milles kerkis üles küsimus, millised tagajärjed peaksid sellise uue taotluse esitamisel olema, sest liidu õiguses ei ole sõnaselgelt kindlaks määratud tagajärgi, mis on menetluse otstarbel riigis viibimise loa andmisel varasemale tagasisaatmisotsusele.

54

Esitatud eelotsuse küsimus on seevastu tekkinud kohtuvaidluses, mis puudutab riigis ebaseaduslikult viibiva kolmanda riigi kodaniku poolt pärast tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamist direktiivi 2008/115 artikli 6 lõike 4 tähenduses kaastundlikel, humanitaar- või muudel põhjustel elamisloa taotluse esitamist.

55

Nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 46 ja 47 tõdetud, võimaldab niisugusel juhul selle sätte kolmas ja viimane lause sõnaselgelt liikmesriikidel, kui nad otsustavad sellisele kodanikule anda sõltumatu elamisloa või muu loa riigis viibida, ette näha, et nende lubade andmine toob kaasa selle kodaniku suhtes varem tehtud tagasisaatmisotsuse kehtetuks tunnistamise.

56

Järelikult tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2008/115 artikli 6 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt juhul, kui tema territooriumil ebaseaduslikult viibivale kolmanda riigi kodanikule, kes on ühel selles sättes nimetatud põhjusel esitanud elamisloa taotluse, antakse selle taotluse menetlemise ajaks elamisõigus taotluse vastuvõetavuse tõttu, toob elamisõiguse andmine kaasa varem selle kodaniku suhtes pärast tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamist tehtud tagasisaatmisotsuse kaudse kehtetuks tunnistamise.

57

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel artikli 6 lõiget 4

tuleb tõlgendada nii, et

sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt juhul, kui tema territooriumil ebaseaduslikult viibivale kolmanda riigi kodanikule, kes on ühel selles sättes nimetatud põhjusel esitanud elamisloa taotluse, antakse selle taotluse menetlemise ajaks elamisõigus taotluse vastuvõetavuse tõttu, toob elamisõiguse andmine kaasa varem selle kodaniku suhtes pärast tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamist tehtud tagasisaatmisotsuse kaudse kehtetuks tunnistamise.