1

Changmao Biochemical Engineering Co. Ltd palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 3. mai 2018. aasta kohtuotsus Distillerie Bonollo jt vs. nõukogu (T‑431/12, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2018:251), millega Üldkohus tühistas nõukogu 26. juuni 2012. aasta rakendusmääruse (EL) nr 626/2012, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 349/2012, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärit viinhappe impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks (ELT 2012, L 182, lk 1; edaspidi „vaidlusalune määrus“).

2

Euroopa Komisjon palub vastuapellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsus tühistada või teise võimalusena tühistada kohtuotsus osas, milles Üldkohus kohustas Euroopa Liidu Nõukogu võtma kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed, kuigi täitmine kuulub komisjoni ainupädevusse.

3

Vaidlusaluse määruse vastuvõtmise ajal kehtinud nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT 2009, L 343, lk 51, parandused ELT 2010, L 7, lk 22 ja ELT 2016, L 44, lk 20, edaspidi „alusmäärus“), artikli 4 lõikes 1 oli sätestatud:

„Käesolevas määruses tuleb mõistet „[liidu] tootmisharu“ tõlgendada viitena [Euroopa Liidu] samasuguste toodete tootjaile tervikuna või neile tootjaile, kelle toodang moodustab ühtekokku artikli 5 lõikes 4 määratletud põhiosa [liidu] nende toodete kogutoodangust […]“.

4

Selle määruse artikli 5 lõike 4 kohaselt:

„Uurimine algatatakse vastavalt lõikele 1 ainult siis, kui samasuguse toote [liidu] tootjate poolt kaebuse suhtes väljendatud toetuse või vastuseisu ulatuse kontrollimise põhjal on tuvastatud, et kaebus on esitatud [liidu] tootmisharu poolt või selle nimel. Kaebust peetakse [liidu] tootmisharu poolt või selle nimel esitatuks, kui seda toetavad need [liidu] tootjad, kelle toodang moodustab ühtekokku enam kui 50% samasuguse toote kogutoodangust, mida toodab kaebusele kas toetust või vastuseisu väljendav osa omamaisest tootmisharust. Uurimist ei algatata, kui kaebust selgesõnaliselt toetavate [liidu] tootjate arvele langeb vähem kui 25% [liidu] tootmisharu samasuguse toote kogutoodangust.“

5

Nimetatud määruse artikli 6 lõikes 5 oli sätestatud:

„Huvitatud isikud, kes on endast teatanud artikli 5 lõike 10 kohaselt, kuulatakse ära, kui nad on esitanud Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teadaandes ettenähtud tähtaja jooksul kirjaliku ärakuulamistaotluse, milles kinnitatakse, et nad on asjast huvitatud isikud, kellele menetluse tulemus tõenäoliselt mõju avaldab, ning esitatakse konkreetsed põhjused, miks nad tuleks ära kuulata.“

6

Määruse artikli 9 lõige 4 oli sõnastatud järgmiselt:

„Kui faktide põhjal tehakse lõplikult kindlaks dumpingu ja sellest tuleneva kahju esinemine ning kui [liidu] huvid nõuavad sekkumist vastavalt artiklile 21, kehtestab nõukogu komisjoni poolt pärast nõuandekomiteega konsulteerimist esitatud ettepaneku põhjal lõpliku dumpinguvastase tollimaksu. Nõukogu võtab ettepaneku vastu, kui ta ei otsusta ettepanekut lihthäälteenamusega tagasi lükata ühe kuu jooksul pärast selle esitamist komisjoni osapoolt. Kui kehtivad ajutised tollimaksud, esitatakse ettepanek lõplike meetmete kohta hiljemalt üks kuu enne nende tollimaksude kehtivuse lõppu. Dumpinguvastase tollimaksu summa ei ületa kindlaksmääratud dumpingumarginaali, kuid see peaks olema nimetatud marginaalist väiksem, kui sellisest väiksemast tollimaksust piisab [liidu] tootmisharule tekitatava kahju kõrvaldamiseks.“

7

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2014. aasta määrusega (EL) nr 37/2014, millega muudetakse teatavaid ühist kaubanduspoliitikat käsitlevaid määrusi seoses teatavate meetmete vastuvõtmise menetlustega (ELT 2014, L 18, lk 1), muudetud alusmääruse artikli 9 lõige 4 oli sõnastatud järgmiselt:

„Kui faktide põhjal tuvastatakse lõplikult dumping ja sellest tulenev kahju ning sekkumine vastavalt artiklile 21 on liidu huvides, kehtestab komisjon lõpliku dumpinguvastase tollimaksu, toimides kooskõlas artikli 15 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega. Kui on kehtestatud ajutised tollimaksud, algatab komisjon kõnealuse menetluse hiljemalt üks kuu enne ajutiste tollimaksude aegumist. Dumpinguvastase tollimaksu summa ei tohi ületada kindlaksmääratud dumpingumarginaali, kuid see peaks olema nimetatud marginaalist väiksem, tingimusel et sellisest väiksemast tollimaksust piisab liidu tootmisharule tekitatava kahju kõrvaldamiseks.“

8

See säte on samas sõnastuses üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määruse (EL) 2016/1036 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2016, L 176, lk 21), ja millega kodifitseeritakse muudetud alusmäärus, artikli 9 lõikesse 4.

9

Alusmääruse artikli 11 lõike 9 kohaselt:

„Kui asjaolud ei ole muutunud, rakendab komisjon kõikides käesoleva artikli kohaselt läbiviidavates läbivaatamise või tagasimaksmise uurimistes sama metoodikat nagu tollimaksu kehtestamise põhjustanud uurimises, võttes nõuetekohaselt arvesse artiklit 2, eriti selle lõikeid 11 ja 12, ning artiklit 17.“

10

Määruse artiklis 21 „[Liidu] huvid“ oli sätestatud:

„1.   Otsus selle kohta, kas [liidu] huvid nõuavad sekkumist, peab põhinema kõigi huvide, sealhulgas kodumaise tootmisharu, kasutajate ja tarbijate huvide hindamisel tervikuna; käesoleva artikli alusel tehakse otsus üksnes siis, kui kõigile isikutele on lõike 2 alusel antud võimalus teha oma seisukohad teatavaks. Sellisel uurimisel pööratakse erilist tähelepanu vajadusele kaotada kahjustava dumpingu kaubandust moonutav mõju ja taastada tõhus konkurents. Tuvastatud dumpingu ja kahju põhjal kindlaksmääratud meetmeid ei või kohaldada, kui ametiasutused võivad kogu esitatud teabe põhjal selgesti järeldada, et selliste meetmete kohaldamine ei ole [liidu] huvides.

2.   Et ametiasutustel oleks kindel alus kõikide vaadete ja kogu teabe arvessevõtmiseks selle üle otsustamisel, kas meetmete kehtestamine on [liidu] huvides või mitte, võivad kaebuse esitajad, importijad ja neid esindavad ühendused, kasutajate esindajad ja tarbijaid esindavad organisatsioonid dumpinguvastast tollimaksu käsitleva uurimise algatamise teates näidatud tähtaja jooksul endast teatada ja komisjonile teavet anda. Teave või selle kokkuvõte tehakse kättesaadavaks teistele käesolevas artiklis nimetatud isikutele ja neil on õigus sellele vastata.

[…]“.

11

Viinhapet kasutatakse eelkõige toidulisandina veini ja jookide tootmises ning aeglustina kipskrohvisegudes. Euroopa Liidus ja Argentinas toodetakse L(+)-viinhapet veinivalmistamise kõrvalsaadustest (veinisettest). Hiinas toodetakse L(+)-viinhapet ja DL-viinhapet benseenist. Keemilise sünteesi teel toodetud viinhappel on samad füüsikalised ja keemilised põhiomadused ning sama põhikasutusotstarve kui veinivalmistamise kõrvalsaadustest toodetud viinhappel.

12

Changmao Biochemical Engineering on Hiina eksportiv viinhappetootja. Distillerie Bonollo SpA, Industria Chimica Valenzana (ICV) SpA, Distillerie Mazzari SpA, Caviro Distillerie Srl ja Comercial Química Sarasa, SL on liidus asuvad viinhappetootjad.

13

Pärast seda, kui mitu liidus asuvat tootjat, sh Industria Chimica Valenzana (ICV), Distillerie Mazzari ja Comercial Química Sarasa olid 24. septembril 2004 esitanud kaebuse dumpingu kohta viinhappe sektoris, avaldas komisjon 30. oktoobril 2004Euroopa Liidu Teatajas teate Hiina Rahvavabariigist pärit viinhappe importi käsitleva dumpinguvastase menetluse algatamise kohta (ELT 2004, C 267, lk 4).

14

Komisjon võttis 27. juulil 2005 vastu määruse (EÜ) nr 1259/2005, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks teatava Hiina Rahvavabariigist pärineva viinhappe impordi suhtes (ELT 2005, L 200, lk 73).

15

23. jaanuaril 2006 võttis Euroopa Liidu Nõukogu vastu määruse (EÜ) nr 130/2006, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärit viinhappe impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse selle suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT 2006, L 23, lk 1).

16

Selles määruse kinnitas nõukogu esiteks turumajanduslikku kohtlemist, mis oli antud määrusega (EÜ) nr 1259/2005 Changmao Biochemical Engineeringule ja ühele teisele Hiina viinhappe tootjale Ninghai Organic Chemical Factory vastavalt nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1996, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45), muudetud nõukogu 21. detsembri 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 2117/2005 (ELT 2005, L 340, lk 17), artikli 2 lõike 7 punktile c, ja mis võimaldas neil määruse artikli 9 lõike 5 alusel saada individuaalset kohtlemist. Seetõttu arvutati asjaomaste toodete normaalväärtus nende vastavate tegelike omamaiste müügihindade alusel.

17

Teiseks, muude Hiina eksportivate tootjate puhul, kellele ei kohaldatud turumajanduslikku kohtlemist, arvutati normaalväärtus võrdlusriigi, st Argentina tootjate tegeliku omamaise müügihinna alusel.

18

Nende arvutusmeetodite alusel kehtestati Changmao Biochemical Engineeringu ja Ninghai Organic Chemical Factory valmistatud toodetele vastavalt 10,1% ja 4,7% suurune dumpinguvastane tollimaks, samas kui teistele Hiina tootjatele kehtestati 34,9% suurune dumpinguvastane tollimaks.

19

Pärast seda, kui 4. augustil 2010 avaldati teade teatavate dumpinguvastaste meetmete eelseisva aegumise kohta (ELT 2010, C 211, lk 11), esitasid viis liidu viinhappe tootjat, kes olid esimese kohtuastme hagejad, 27. oktoobril 2010 komisjonile taotluse algatada kõnealuste meetmete aegumise läbivaatamine. Komisjon avaldas 26. jaanuaril 2011 teate nende meetmete aegumise läbivaatamise algatamise kohta (ELT 2011, C 24, lk 14).

20

9. juunil 2011 esitasid need tootjad alusmääruse artikli 11 lõike 3 alusel osalise vahepealse läbivaatamise taotluse seoses nende kahe Hiina eksportiva tootjaga Changmao Biochemical Engineering ja Ninghai Organic Chemical Factory. Komisjon avaldas selle kohta 29. juulil 2011 algatamisteate (ELT 2011, C 223, lk 16).

21

Nõukogu võttis 16. aprillil 2012 vastu rakendusmääruse (EL) nr 349/2012, millega kehtestatakse pärast määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist Hiina Rahvavabariigist pärit viinhappe impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks (ELT 2012, L 110, lk 3) ja millega jäeti määrusega nr 130/2006 kehtestatud dumpinguvastased tollimaksud jõusse.

22

Komisjon edastas esimese kohtuastme hagejatele samal kuupäeval lõpliku avalikustamise dokumendi, mis sisaldas olulisi fakte ja kaalutlusi, mille alusel ta kavatses soovitada kehtivate dumpinguvastaste meetmete muutmist. Samal päeval saatsid need pooled taotluse, milles palusid selgitada normaalväärtuse arvutamist; kõnealune institutsioon vastas sellele 19. aprilli 2012. aasta kirjas.

23

Nimetatud pooled saatsid 25. aprillil 2012 komisjonile oma tähelepanekud lõpliku avalikustamise dokumendi kohta, kritiseerides eelkõige normaalväärtuse arvutamise meetodi väidetavat muutmist. Samuti palusid nad ärakuulamist komisjoni esindajatega, mis toimus 10. mail 2012 ja mille käigus oli neil võimalik esitada oma vastuväited. Nad esitasid lisaks oma täiendavad kirjalikud märkused 16. mail ja 7. juunil 2012.

24

Vaidlusalune määrus võeti 26. juunil 2012 vastu käesoleva kohtuotsuse punktis 20 mainitud osalise vahepealse läbivaatamise tulemusel. Selles määruses keeldus nõukogu Changmao Biochemical Engineeringule ja Ninghai Organic Chemical Factoryle võimaldamast turumajanduslikku kohtlemist, mida neile oli kohaldatud varem, ning olles normaalväärtuse arvutanud teabe põhjal, mille oli esitanud koostööd tegev tootja võrdlusriigis, nimelt Argentinas, kohaldas nõukogu nende kahe Hiina eksportiva tootja valmistatud toodetele dumpinguvastast tollimaksu vastavalt 13,1% ja 8,3%.

25

Leides, et selliselt kehtestatud dumpinguvastased tollimaksud ei olnud piisavalt suured, et korvata nende Hiina eksportivate tootjate dumpingu ulatust ja seega kõrvaldada Euroopa tootmisharule tekitatud kahju, esitasid esimese kohtuastme hagejad Üldkohtule vaidlusaluse määruse tühistamiseks hagi, mille kohta Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse.

26

Changmao Biochemical Engineering, kes omalt poolt leidis, et vaidlusaluse määrusega kehtestatud dumpinguvastased tollimaksud olid liiga suured, esitas samuti Üldkohtule hagi, milles palus see määrus teda puudutavas osas tühistada. Üldkohus nõustus 1. juuni 2017. aasta kohtuotsuses Changmao Biochemical Engineering vs. nõukogu (T‑442/12, EU:T:2017:372) Changmao Biochemical Engineeringu esitatud hagi viienda väitega, mis oli menetlusõiguslik. Üldkohus tühistas seetõttu selle määruse Changmao Biochemical Engineeringule kohaldatavas osas põhjendusel, et keeldudes edastamast talle teavet DL-viinhappe ja L+-viinhappe vaheliste hinnaerinevuste kohta, mis oli üks põhitegureid DL-happe normaalväärtuse arvutamisel, rikkusid nõukogu ja komisjon kaitseõigusi ning alusmääruse artikli 20 lõiget 2. Üldkohtu otsust apellatsiooni korras edasi ei kaevatud.

27

Teatises selle kohtuotsuse kohta (ELT 2017, C 296, lk 16, edaspidi „7. septembri 2017. aasta teatis“) märkis komisjon dumpinguvastasemenetluse taasalustamise ulatuse kohta esiteks, et „[vaidlusaluse määruse] aluseks olnud menetlust [võib] taasalustada sellest punktist, kus tekkis õigusvastasus. Seega oli komisjonil Üldkohtu 1. juuni 2017. aasta kohtuotsust täites võimalus parandada neid menetlusaspekte, mis viisid määruse kehtetuks tunnistamiseni, jättes samal ajal muutmata need osad, mida kohtuotsus ei mõjuta“. Teiseks täpsustas ta, et „seepärast jäävad jõusse [vaidlusaluse määruse] järeldused, mida ei vaidlustatud selleks ettenähtud tähtaja jooksul, või mis vaidlustati, kuid lükati tagasi Üldkohtu otsusega, või mida Üldkohus ei uurinud ning mis seepärast ei viinud [vaidlusaluse määruse] tühistamiseni“. Veel märkis see institutsioon, et „[t]aasalustamine piirdub Üldkohtu otsuse rakendamisega ettevõtja Jinan Changmao Biochemical Engineering Co Ltd. suhtes ning see ei mõjuta muid uurimisi. Seega on […] rakendusmäärus [nr 349/2012] asjaomase eksportiva tootja suhtes endiselt kohaldatav“.

28

Komisjon tegi paralleelselt alusmääruse artikli 11 lõike 2 alusel uusi toiminguid, mille tulemusel võeti 28. juunil 2018 vastu rakendusmäärus (EL) 2018/921, millega kehtestatakse pärast Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/1036 artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist Hiina Rahvavabariigist pärit viinhappe impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks (ELT 2018, L 164, lk 14). Selles määruses jättis komisjon muu hulgas kehtima Changmao Biochemical Engineeringule määruses nr 349/2012 kehtestatud 10,1% dumpinguvastase tollimaksu. Selle määruse punktis 58, mis on määruse jaos 2.1.4, milles arvutatakse Changmao Biochemical Engineeringu dumpingumarginaal, täpsustas ta veel, et „[k]una kõnealuse otsuse edasikaebamise tähtaeg ei ole veel kätte jõudnud, ei saa kõnealuse väite põhjal praegu lõplikke järeldusi teha“.

29

Esimese kohtuastme hagejad esitasid vaidlusaluse määruse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. septembril 2012.

30

Nõukogu esitas eraldi dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 29. juunil 2015, vastuvõetamatuse vastuväite, mis põhineb esimese kohtuastme hagejate hagi esitamise õiguse ja põhjendatud huvi puudumisel ja mille Üldkohus liitis sisulise menetlusega 20. juuli 2016. aasta kohtumäärusega.

31

Kuuenda koja president rahuldas 9. septembri 2016. aasta otsusega ja 15. septembri 2016. aasta määrusega vastavalt komisjoni ja Changmao Biochemical Engineeringu menetlusse astumise avaldused, täpsustades, et kuna nende menetlusse astumise avaldus esitati pärast selleks ette nähtud tähtaja möödumist, siis lubatakse neil oma seisukohad suulises menetluses esitada neile saadetud kohtuistungi ettekande põhjal.

32

Hagi põhjendamiseks esitasid esimese kohtuastme hagejad viis väidet, millest esimese kohaselt on rikutud alusmääruse artikli 11 lõiget 9, kuna normaalväärtuse arvutamiseks kasutatud meetodit on muudetud, teise kuni neljanda väite kohaselt on ekslikult kasutatud arvestuslikku normaalväärtust ja selle väärtuse arvutamise ebaõiget korda ning viimaseks on viienda väite kohaselt rikutud kaitseõigusi ja põhjendamiskohustust.

33

Esimeses väites kinnitasid esimese kohtuastme hagejad, et nõukogu rikkus artikli 11 lõiget 9, kuna ta muutis normaalväärtuse arvutamise meetodit, ilma et see oleks põhjendatud asjaolude muutusega, st kuna ta kasutas osalise vahepealse läbivaatamise uurimise all oleva mõlema Hiina eksportiva tootja puhul dumpingumarginaali arvutamiseks „arvestuslikku“ normaalväärtust, selle asemel, et kasutada „tegelikke omamaiseid hindasid võrdlusriigis“, nagu ta tegi kõikide teiste tootjate puhul, kellele ei kohaldatud esialgses menetluses turumajanduslikku kohtlemist.

34

Üldkohus lükkas kõigepealt tagasi nõukogu esitatud vastuvõetamatuse vastuväite ning nõustus seejärel esimese väitega ja tühistas vaidlusaluse määruse sel alusel, võtmata ülejäänud väidete suhtes seisukohta.

35

Esimese kohtuastme hagejate taotlusel jättis ta äriühingu Ninghai Organic Chemical Factory suhtes kehtima vaidlusaluse määrusega kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu seniks, kuni komisjon ja nõukogu on võtnud vaidlustatud kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed. Üldkohus leidis Changmao Biochemical Engineeringu puhul sisuliselt, et kuna vaidlusalune määrus tühistati 1. juuni 2017. aasta kohtuotsusega Changmao Biochemical Engineering vs. nõukogu (T‑442/12, EU:T:2017:372), ei olnud tollimaksu võimalik jätta kehtima selle äriühingu suhtes.

36

Apellatsioonkaebuses palub Changmao Biochemical Engineering Euroopa Kohtul:

37

Distillerie Bonollo, Industria Chimica Valenzana (ICV), Distillerie Mazzari ja Caviro Distillerie (edaspidi koos „Distillerie Bonollo jt“) paluvad Euroopa Kohtul:

38

Nõukogu palub Euroopa Kohtul:

39

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

40

Vastuapellatsioonkaebuses palub komisjon, keda toetab nõukogu, Euroopa Kohtul:

41

Changmao Biochemical Engineering palub Euroopa Kohtul:

42

Distillerie Bonollo jt paluvad Euroopa Kohtul:

43

Komisjoni esitatud vastuapellatsioonkaebuse ese on esimese võimalusena vaidlustada esimeses kohtuastmes esitatud hagi vastuvõetavus; see küsimus tuleb aga lahendada enne apellatsioonkaebuses esitatud sisulisi küsimusi. Seetõttu tuleb seda esimesena hinnata.

44

Vastuapellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab komisjon, keda toetab nõukogu, kaks väidet. Esimene väide, mis on esitatud esimese võimalusena, tugineb ühelt poolt õigusnormi rikkumisele, mille Üldkohus pani toime, kuna ta pidas esimese kohtuastme hagejate esitatud nelja sisulist väidet ja seega hagi tervikuna vastuvõetavaks, ning teiselt poolt komisjoni nõudele lükata põhjendamatuse tõttu tagasi Üldkohtus nende esitatud viies väide, mis on menetlusõiguslik. Teise väite kohaselt, mis on esitatud teise võimalusena, on Üldkohus rikkunud õigusnormi, kuna vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2 kasutatud sõnastusega volitas ta nõukogu võtma kohtuotsuse täitmiseks vajalikke meetmeid, kuigi selleks on komisjonil ainupädevus.

45

Esimene väide koosneb kahest osast. Väite esimeses osas leiab komisjon, et Üldkohus tõlgendas laiendavalt ELTL artikli 263 neljandas lõigus kehtestatud tingimust, et akt, mille tühistamist hageja taotleb, peab teda „otseselt puudutama“. Väite teises osas kinnitab komisjon sisuliselt, et Üldkohtus esimese kohtuastme hagejate esitatud viies väide, mille kohaselt on rikutud kaitseõigusi ja puuduvad põhjendused, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

46

Väite esimeses osas, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 51–73, heidab komisjon Üldkohtule sisuliselt ette seda, et viimane leidis, et vaidlusalune määrus puudutab esimese kohtuastme hagejaid ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses otseselt.

47

Esimesena märgib komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 51 Üldkohtu antud hinnangut, mille kohaselt „vastupidi sellele, mida väitsid nõukogu ja komisjon, ei saa nõustuda hagejate olukorra otsese puutumuse tingimuse kitsendava tõlgendamisega“, tuleb vaadelda koos kohtuotsuse punktis 93 antud hinnanguga, mille kohaselt tingimust, et isik võib esitada hagi määruse vaidlustamiseks üksnes siis, kui see puudutab teda mitte üksnes otseselt, vaid ka isiklikult, „tuleb tõlgendada lähtudes õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele“. Nende kahe punkti koos tõlgendamisel nähtub, et Üldkohus tugines sellele õigusele, et tõlgendada otsese puutumuse tingimust laiendavalt. Ent esiteks on selline tõlgendus vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga vastuvõetavuse kohta, eelkõige 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsusega Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika), ning teiseks toob kaasa ELTL artikli 263 neljanda lõigu muutuse, mis eirab liidu asutavale võimule selleks antud ainupädevust. Veel leiab komisjon, et kohtuasjas, milles tehti 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ning komisjon vs. Ferracci (C‑622/16 P–C‑624/16 P, EU:C:2018:873), otsese puutumuse tingimusele Euroopa Kohtu antud tõlgendus ei ole käesolevale asjale ülekantav, peamiselt oluliste erinevuste tõttu riigiabi valdkonna ja dumpinguvastase valdkonna vahel, kuhu need kaks kohtuasja vastavalt kuuluvad.

48

Teisena leiab komisjon, et otsese puutumuse tingimust ei ole vaja lõdvendada, nõudes hagejalt, et akt, mille tühistamist ta taotleb, puudutaks teda pelgalt sisuliselt. Seega tuleb järgida väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt on nõutud, et vaidlustatud liidu akt mõjutaks hageja õiguslikku olukorda. Ta on aga seisukohal, et selleks, et vaidlusalust määrust saaks pidada esimese kohtuastme hagejate õiguslikku olukorda mõjutavaks, peab see viimastele andma sisulise õiguse subjektiivse õiguse kujul sellele, et kehtestatakse teatud tasemel dumpinguvastane tollimaks. Komisjon leiab seejuures, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised, kuna Üldkohus tunnistas vaidlustatud otsuse punktis 63, et esimese kohtuastme hagejatel ei olnud subjektiivset õigust sellele, et kehtestatakse teatud tasemel dumpinguvastane tollimaks, rajades samas sisuliste väidete vastuvõetavuse kohtuotsuse punktis 59 esitatud tõdemusele, et nad üritasid saavutada seda, et komisjon ja nõukogu võtaksid sobivad meetmed vastukaaluks neile kahju tekitanud dumpingule.

49

Komisjoni arvates on seda tõdemust võimalik tõlgendada kahte moodi. Esiteks võis Üldkohus eeldada, et esimese kohtuastme hagejatel oli sisuline õigus uurimise teatud tulemusele teatud tasemega tariifse kaitse kujul, isegi kui alusmääruse artikkel 21 sellist õigust kuidagi ette ei näe.

50

Teiseks võib seda tõdemust tõlgendada nii, et lubab arvata, et Üldkohus eeldas, et esimese kohtuastme hagejatel oli ulatuslikum sisuline õigus alusmääruse õigele kohaldamisele, käsitletuna mitte ainult menetlusõiguse vaid ka materiaalõiguse seisukohast, tingimusel et võis asuda seisukohale, et mõjutatud on nende omi huve. Komisjon leiab siiski, et ei olnud mingit põhjust anda liidu viinhappe tootmisharule sellist sisulist õigust alusmääruse õigele kohaldamisele, et nad saaksid kaitsta enda huve, kuna alusmäärus ei taga turuosaliste konkreetsele kategooriale õigust teatud tulemusele.

51

Kolmandana ja viimasena leiab komisjon, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 59 õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlusalune määrus puudutab esimese kohtuastme hagejaid otseselt põhjusel, et osalise vahepealse läbivaatamise menetluse tulemusel võetud meetmete eesmärk oli olla vastukaaluks „[kahjule, mis on tekitatud] neile kui samal turul tegutsevatele konkureerivatele tootjatele“, kuigi vaidlusaluses määruses ei ole mingit järeldust liidu tootmisharule tekitatud kahju kohta. Nimelt, järeldused kahju kohta ei sisaldu mitte vaidlusaluses määruses, vaid määruses nr 349/2012, mida käesolevas kohtuasjas ei ole analüüsitud. Komisjon on aga seisukohal, et seda, kas vaidlusalune määrus mõjutas otseselt esimese kohtuastme hagejate õiguslikku olukorda, tuli hinnata vaidlusaluse määruse enda, mitte selle määrusega seotud varasemate aktide õiguslikke tagajärgi arvestades. Erinev järeldus looks „otsese puutumuse eelduse“ kõikide seotud õigusaktide puhul, kuigi EL toimimise lepingus sellist eeldust ette nähtud ei ole.

52

Nõukogu ja Changmao Biochemical Engineering nõustuvad komisjoni argumentidega. Nõukogu märgib veel, et määrus, millega kehtestatakse dumpinguvastane tollimaks väljaspool liitu asuvatele eksportivatele tootjatele, ei tekita õiguslikke tagajärgi liidu tootjatele, kuna nemad dumpinguvastast tollimaksu ei maksa.

53

Distillerie Bonollo jt on seisukohal, et selle väite esimene osa ei ole põhjendatud.

54

Tuleb meelde tuletada, et füüsilise või juriidilise isiku poolt ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel niisuguse akti peale esitatud hagi vastuvõetavus, mille adressaat ta ei ole, eeldab, et isikul on hagi esitamise õigus, mis esineb kahel juhul. Esiteks võib niisuguse hagi esitada tingimusel, et see akt puudutab isikut otseselt ja isiklikult. Teiseks võib niisugune isik esitada hagi üldkohaldatava akti peale, mis ei vaja rakendusmeetmeid, kui see akt puudutab teda otseselt (18. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Internacional de Productos Metálicos vs. komisjon, C‑145/17 P, EU:C:2018:839, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Selles sättes ette nähtud vastuvõetavuse tingimusi tõlgendades tuleb arvestada põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele, mida on kinnitatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47, kuid selline tõlgendus ei saa viia sellise tulemuseni, et jäetakse kõrvale nimetatud EL toimimise lepingus sõnaselgelt ette nähtud tingimused (28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Olles vaidlustatud kohtuotsuse punktides 47–93 käsitlenud küsimust, kas esimese kohtuastme hagejatel oli vastavalt ELTL artikli 263 neljandale lõigule õigus esitada vaidlusaluse määruse peale hagi, leidis Üldkohus kohtuotsuse punktis 94, et see määrus puudutab neid otseselt ja isiklikult.

57

Komisjon kinnitab vastuapellatsioonkaebuse esimeses väites sisuliselt, et Üldkohus leidis vääralt, et esimese kohtuastme hagejate hagi oli vastuvõetav, kuigi komisjoni hinnangul ei puudutanud määrus neid otseselt.

58

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab tingimus, et hagi esemeks olev meede peab füüsilist või juriidilist isikut otseselt puudutama, kahe kumulatiivse tingimuse täidetust, nimelt esiteks, et vaidlustatud meede avaldaks otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale, ja teiseks, et see ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtalt automaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (5. novembri 2019. aasta kohtuotsus EKP jt vs. Trasta Komercbanka jt, C‑663/17 P, C‑665/17 P ja C‑669/17 P, EU:C:2019:923, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 50, ei olnud käesolevas asjas liikmesriikidel, kes vastutasid vaidlusaluse määruse rakendamise eest, määruses kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu määra ja asjaomastele toodetele selle määra kehtestamise küsimuses mingit kaalutlusõigust. Seega leidis Üldkohus põhjendatult, et teine kriteerium on täidetud.

60

Esimese kriteeriumi analüüsimisel tuletas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 55–58 meelde Euroopa Kohtu asjasse puutuvat kohtupraktikat, sh eelkõige 20. märtsi 1985. aasta kohtuotsust Timex vs. nõukogu ja komisjon (264/82, EU:C:1985:119), mis puudutas käesoleva asjaga sarnast olukorda ja milles Euroopa Kohus otsustas, et määrus, mille tühistamist taotles selle kohtuasja hageja, st üks Euroopa tootja, kes leidis, et tema konkurentidele kehtestatud dumpinguvastased tollimaksud ei olnud piisavalt suured, puudutas teda otseselt. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 59 märkis Üldkohus, et „[vaidlusaluse] määrusega lõpetatakse osalise vahepealse läbivaatamise menetlus, mis algatati [esimese kohtuastme] hagejate taotlusel, muutes kahe Hiina eksportiva tootja impordi suhtes kohaldatavaid dumpinguvastaseid tollimakse. Nimelt esitasid [esimese kohtuastme] hagejad oma osalise vahepealse läbivaatamise taotlused alusmääruse artikli 11 lõike 3 alusel selleks, et komisjon ja nõukogu võtaks adekvaatseid meetmeid, et olla vastukaaluks nendele kahju tekitanud dumpingule. Kuna osaline vahepealne läbivaatamise menetlus algatati [esimese kohtuastme] hagejate taotlusel ja selle menetluse tagajärjel võetud meetmete eesmärk oli olla vastukaaluks dumpingule, mis põhjustas kahju neile kui samal turul tegutsevatele konkureerivatele tootjatele, siis puudutab [vaidlusalune] määrus neid otseselt“.

61

Mis puudutab esimese kohtuastme hagejate viidatud kahju hindamist, siis täpsustas Üldkohus, et rakendusmääruses nr 349/2012 tõdeti, et liidu tootjate turuosa vähenes enam kui 7 protsendipunkti võrra 2007. aasta ja 2010. aasta vahel ja tööhõive langes samal perioodil 28%. Veel nenditi, et selle rakendusmääruse põhjendustest 62 ja 80 ilmnes selgelt, et kahelt Hiina eksportivalt tootjalt pärit import, mille kohta võeti dumpinguvastased meetmed, ulatus mahult 2010. aastal enam kui 12% suuruse turuosani, ning et dumping võib jätkuvalt avaldada liidu tootmisharule kahjustavat mõju. Lõpuks, pärast seda, kui Üldkohus oli rõhutanud, et nõukogu ise oli möönnud, et vaidlusalune määrus ei sea kahtluse alla rakendusmääruses nr 349/2012 tehtud järeldusi seoses liidu tootmisharu kantud kahju olemasoluga ning põhjusliku seose olemasoluga Hiinast pärit impordi, sh asjasse puutuvate Hiina eksportivate tootjate impordi ning kahju vahel, leidis Üldkohus, et ei saa eitada, et dumping, mida vaidlustatud määrusega sooviti kõrvaldada, avaldas esimese kohtuastme hagejatele olulist negatiivset mõju.

62

Hagi vastuvõetavuse küsimust, mille komisjon vastuapellatsioonkaebuse esimese väite esimeses osas esitas, tuleb analüüsida ELTL artikli 263 neljanda lõigu seisukohast, arvestades alusmäärusega kehtestatud süsteemi ja sellega ette nähtud dumpinguvastaste meetmete laadi.

63

Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale ei ole vaatamata sellele, et tootele dumpinguvastast tollimaksu kehtestavad määrused on oma olemuselt ja ulatuselt normatiivset laadi, sest neid kohaldatakse kõigi asjasse puutuvate ettevõtjate suhtes, välistatud, et sellised määrused võivad eeskätt teatavate asjaolude tõttu mõnda vaatlusaluse toote tootjat puudutada otseselt ja isiklikult (vt selle kohta 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Eurocoton jt vs. nõukogu, C‑76/01 P, EU:C:2003:511, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellega seoses tuleb hinnata eelkõige hagejaks oleva tootja rolli dumpinguvastases menetluses ja tema positsiooni turul, mida vaidlustatud regulatsioon puudutab (20. märtsi 1985. aasta kohtuotsus Timex vs. nõukogu ja komisjon, 264/82, EU:C:1985:119, punkt 12).

64

Euroopa Kohus on lisaks otsustanud, et sellised määrused võivad puudutada otseselt ja isiklikult muu hulgas selliseid tootjaid, kes suudavad tõendada, et neid on komisjoni ja nõukogu aktides nimetatud või neid puudutas esialgne uurimine (15. veebruari 2001. aasta kohtuotsus Nachi Europe, C‑239/99, EU:C:2001:101, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

65

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et dumpinguvastase tollimaksu suurus tuleb arvutada järelduste alusel, millele komisjon ja nõukogu on jõudnud alusmääruse artikli 3 lõigete 6 ja 7 tähenduses kahju olemasolu kindlaksmääramise analüüsi tulemusel. Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, kinnitab seda tõdemust alusmääruse artikli 9 lõige 4, kuna selle esimeses lauses on silmas peetud „dumpingut ja sellest tulenevat kahju“ (27. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Canadian Solar Emea jt vs. nõukogu, C‑236/17 P, EU:C:2019:258, punktid 169 ja 170).

66

Seega teeb komisjon dumpinguvastase tollimaksu kindlaksmääramiseks eelmises punktis mainitud viimase sätte alusel lisaks dumpingumarginaalile kindlaks ka kahjumimarginaali, mis arvutatakse dumpinguvastase tollimaksu alusel, mis tõenäoliselt kõrvaldab liidu tootmisharule tekitatud kahju. See arvutus võimaldab dumpinguvastase tollimaksu kehtestada mitte dumpingumarginaali alusel, vaid liidu tootmisharu kahjumimarginaali alusel, kui viimane on esimesest väiksem, vastavalt väiksema tollimaksu reeglile, millele viitab ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 93.

67

Kui dumpinguvastase tollimaksu suurus on kindlaks määratud, siis nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 98, tuleb ka hinnata, kas selle tollimaksu kehtestamine on liidu huvi seisukohast põhjendatud. Nimelt on alusmääruse artikli 9 lõikes 4 ette nähtud, et kui faktide põhjal tuvastatakse lõplikult dumpingu ja sellest tuleneva kahju esinemine ning kui liidu huvid nõuavad sekkumist vastavalt artiklile 21, kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks (vt selle kohta 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Eurocoton jt vs. nõukogu, C‑76/01 P, EU:C:2003:511, punkt 90).

68

Seejuures tuleb meenutada, et alusmääruse artikli 21 lõige 1 paneb liidu institutsioonidele, kel tuleb kindlaks teha, kas dumpinguvastaste meetmete kehtestamine või pikendamine on liidu huvides, kohustuse hinnata tervikuna kõigi, sealhulgas riigisisese tootmisharu, kasutajate ja tarbijate huve, pöörates erilist tähelepanu vajadusele kaotada kahjustava dumpingu kaubandust moonutav mõju ja taastada tõhus konkurents. Selline otsus tehakse üksnes siis, kui kõigile isikutele on selle artikli lõike 2 alusel antud võimalus teha oma seisukohad teatavaks (15. juuni 2017. aasta kohtuotsus T.KUP, C‑349/16, EU:C:2017:469, punkt 42).

69

Lisaks on Euroopa Kohus 4. oktoobri 1983. aasta kohtuotsuse Fediol vs. komisjon (191/82, EU:C:1983:259) punktides 25 ja 31 otsustanud, et kohtuasjas, milles see kohtuotsus tehti, kõne all olnud määruses kaitse kohta dumpingu ja subsiidiumide rakendamise eest tunnistati liidu tootjate õiguspärast huvi dumpinguvastaste meetmete kehtestamise vastu ning selles määratleti nende kasuks teatavad konkreetsed menetluslikud õigused. Seega, kui neid tootjaid kahjustab selliste riikide dumping, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed, on neil õiguspärane huvi liidu kaitsemeetme kehtestamise vastu ning nende puhul tuleb seega tunnistada kaebeõigust õigusliku positsiooni alusel, mille see määrus neile ette näeb.

70

Lisaks nähtub kohtupraktikast, et vaidluse raames, mis puudutab sellise määruse kehtivust, millega kehtestatakse dumpinguvastane tollimaks, nagu vaidlusalune määrus, on Euroopa Kohus juba märkinud, et ettevõtjateks, kellel on vaidluse lahendamise vastu huvi, tuleb põhimõtteliselt pidada mitte ainult ettevõtjaid, kelle suhtes on kehtestatud teatud dumpinguvastane tollimaks, ja neid, kes impordivad selles määruses käsitletud tooteid ja kes peavad seetõttu maksma konkreetset dumpinguvastast tollimaksu, vaid ka ettevõtjaid, keda komisjon on pidanud lõplike dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamise määruses arvesse võetud liidu tootmisharu alla kuuluvaks ja kes on selle määruse vastuvõtmisega päädinud haldusmenetluses aktiivselt osalenud. Nimelt, kuna selline määrus on vastu võetud liidu tootmisharule tekkinud kahju tuvastamise tulemusel, tuleb asuda seisukohale, et kõnealuse määruse võimalik tühistamine võib neid ettevõtjaid mõjutada (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu presidendi 13. oktoobri 2016. aasta kohtumäärus komisjon vs. Xinyi PV Products (Anhui) Holdings, C‑301/16 P, ei avaldata, EU:C:2016:796, punktid 12 ja 13).

71

Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 63 viidatud kohtupraktikale tuleb käesolevas asjas esimesena arvesse võtta asjaolu, et esimese kohtuastme hagejatel oli oluline roll vaidlusaluse määruse vastuvõtmisega päädinud haldusmenetluse kõikides etappides. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 13–24, esitasid need isikud komisjonile nii algse kaebuse dumpingu kohta viinhappe sektoris kui ka Hiinast pärit viinhappe impordi suhtes kohaldatavate dumpinguvastaste meetmete aegumise läbivaatamise taotlused ja osalise vahepealse läbivaatamise taotlused seoses Changmao Biochemical Engineeringu ja Ninghai Organic Chemical Factoryga, mille tulemusel võeti vastu vastavalt määrus nr 349/2012 ja vaidlusalune määrus. Lisaks, nagu on märgitud kohtuotsuse punktides 22 ja 23, kuulati nende läbivaatamise taotluste tulemusel komisjoni alustatud uurimiste raames ära nende isikute kui liidu tootjate nii kirjalikud kui ka suulised seisukohad ning nad said komisjonilt selgitusi seoses taotlusega, milles nad palusid selgitusi normaalväärtuse arvutamise kohta.

72

Mis puudutab selles kontekstis esimese kohtuastme hagejate positsiooni turul, mida vaidlusalune määrus puudutab, siis nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 87, on nad alusmääruse artikli 4 lõike 1 ja artikli 5 lõike 4 tähenduses liidu tootmisharu esindavad. Lisaks on nende hulgas liidu viinhappe peamine tootja Distillerie Mazzari. Seega tuleb märkida, et esialgne uurimine puudutas neid samu isikuid käesoleva kohtuotsuse punktis 63 viidatud kohtupraktika tähenduses, kuna nad panustasid oluliselt haldusmenetlusse, mille tulemusel tehti vaidlusalune määrus.

73

Teisena nähtub vaidlusaluse määruse põhjendusest 2, et esimese kohtuastme hagejad on selles määruses nimeliselt välja toodud liidu tootjatena, kes esitasid vahepealse läbivaatamise taotluse. Enamikku neist nimetati pealegi juba menetluse varases etapis, nagu nähtub määruse nr 1259/2005 põhjendustest 1 ja 8. Lisaks tuleb tõdeda, et nagu nähtub viimati nimetatud määruse punktist 1.2, on need isikud kvalifitseeritud „menetlusega seotud isikuteks“ või „huvitatud isikuteks“. Sellega seoses on oluline meelde tuletada, et alusmääruse artikli 6 lõike 5 kohaselt võib need isikud taotluse alusel ära kuulata, kui nad tõendavad, et nad on asjast huvitatud isikud, kellele menetluse tulemus tõenäoliselt mõju avaldab, ning kui esitatakse konkreetsed põhjused, miks nad tuleks ära kuulata. Nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 71, siis kuna käesolevas asjas kuulati esimese kohtuastme hagejad vaidlusaluse määruse vastuvõtmisega päädinud haldusmenetluses ära, koheldi neid kui isikuid, kellele menetluse tulemus tõenäoliselt mõju avaldab.

74

Kolmandana tuleb märkida, et esialgne uurimine puudutas samu isikuid käesoleva kohtuotsuse punktis 64 viidatud kohtupraktika tähenduses ühtlasi põhjusel, et selles määruses kehtestatud dumpinguvastane tollimaks määrati kindlaks nende konkreetse seisundi alusel turul, mida see määrus puudutab, ning kahju alusel, mida neile tekitas dumping, mille kõrvaldamine oli vaidlusaluse määruse eesmärk.

75

Nimelt, nagu nähtub määruse nr 1259/2005 põhjendustest 53–82, mille järeldusi on kinnitatud määruse nr 130/2006 põhjenduses 27, järeldati liidu tootmisharule tuvastatud dumpinguhinnaga impordi mõju analüüsi tulemusel, et tootmisharule oli tekitatud olulist kahju alusmääruse artikli 3 tähenduses. Seejärel asus komisjon määruse nr 1259/2005 põhjendustes 115–118 seisukohale, et ajutiste meetmete kehtestamine oli vajalik, et dumpinguhinnaga import ei tekitaks liidu tootmisharule täiendavat kahju, ja et need meetmed tuleb kehtestada tasemel, mis on piisavad kahjustava dumpingu mõju kõrvaldamiseks. Nõukogu kinnitas neid kaalutlusi määruse nr 130/2006 punktis 39.

76

Kuna dumpinguvastane tollimaks kehtestati selle kahju marginaali alusel, mida tuvastatud dumpinguhinnaga import põhjustas liidu tootmisharule, mida esimese kohtuastme hagejad esindasid, ja kuna dumping, mille kõrvaldamine oli vaidlusaluse määruse eesmärk, tekitas olulist kahjulikku mõju, tuleb asuda seisukohale, et nendel oli õiguspärane huvi käesoleva kohtuotsuse punktis 69 viidatud kohtupraktika tähenduses liidu kaitsemeetme kehtestamise vastu ning nende puhul tuleb seega tunnistada kaebeõigust õigusliku positsiooni alusel, mille alusmäärus neile ette näeb.

77

Järelikult leidis Üldkohus viga tegemata vaidlustatud kohtuotsuse punktides 49–59, et kuna osalise vahepealse läbivaatamise menetlus algatati esimese kohtuastme hagejate taotluse alusel ning selle menetluse tulemusel võetud meetmete eesmärk oli avaldada vastutoimet dumpinguga põhjustatud kahjule, mis tekitati neile kui liidu konkureerivatele tootjatele, kes tegutsevad samal turul kui vaidlusaluses määruses silmas peetud Hiina kaks eksportivat tootjat, avaldas see määrus nende õiguslikule olukorrale otseselt mõju.

78

Seda hinnangut ei sea kahtluse alla komisjoni ja nõukogu argumendid, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 47–52.

79

Esimesena, mis puudutab komisjoni argumenti, mille kohaselt tugines Üldkohus tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttele, et laiendada ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses otsese puutumuse tingimust, siis piisab, kui tõdeda, et Üldkohus viitas sellele põhimõttele vaidlustatud kohtuotsuse punktis 93 üksnes ammendavuse huvides.

80

Ent Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub, et vaidlustatud kohtuotsuses ammendavuse huvides esitatud põhjenduse vastu suunatud argumendid ei too kaasa selle kohtuotsuse tühistamist, isegi kui need argumendid on põhjendatud (19. aprilli 2007. aasta kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Celltech, C‑273/05 P, EU:C:2007:224, punkt 56).

81

Järelikult tuleb esimene argument edutuna tagasi lükata.

82

Teisena, mis puudutab argumenti, milles komisjon leiab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis, et vaidlusalune määrus puudutas esimese kohtuastme hagejaid otseselt ainuüksi seetõttu, et see määrus mõjutas nende varalist olukorda, siis tuleb meelde tuletada, et nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 71–77, ei puuduta see määrus neid isikuid vaidlusaluse määruse vastuvõtmisega päädinud menetluses mitte ainult nende varalise olukorra tõttu, vaid ka õigusliku olukorra tõttu.

83

Seega tuleb see väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

84

Lisaks, arvestades asjaolu, et esiteks käsitleti käesolevas asjas ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses otsese puutumuse kriteeriumi, arvestades alusmäärusega kehtestatud süsteemi ja selles ette nähtud dumpinguvastaste meetmete laadi, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 62–77, on igal juhul edutud komisjoni argumendid, mis puudutavad dumpinguvaldkonnale selle lähenemise võimalikku ülekandmist, mida Euroopa Kohus järgis riigiabi valdkonnas selle kriteeriumi puhul 6. novembri 2018. aasta kohtuotsuses Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ning komisjon vs. Ferracci (C‑622/16 P–C‑624/16 P, EU:C:2018:873).

85

Teiseks, kuna on tõendatud, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 71–77 ja 82, et vaidlusalune määrus puudutab esimese kohtuastme hagejate õiguslikku olukorda, tuleb edutuna tagasi lükata ka komisjoni argumendid, mis käsitlevad väidetavat vajadust, et see määrus annaks pooltele sisulise õiguse, mis on esitatud subjektiivse õiguse kujul sellele, et kehtestatakse teatud tasemel dumpinguvastane tollimaks, ning nõukogu argument, mille kohaselt ei mõjuta see määrus nende poolte õiguslikku olukorda, kuna nad ei maksa asjaomase toote dumpinguvastast tollimaksu.

86

Kolmandana eksib komisjon, kui leiab, et esimese kohtuastme hagejate kantud kahju ei hinnatud mitte vaidlusaluses määruses, vaid määruses nr 349/2012, mida käesolevas kohtuasjas ei analüüsitud. Nimelt piisab, kui tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 86–89 nähtub, et nõukogu möönis Üldkohtu menetluses, et vaidlusalune määrus, mis võeti vastu kaks kuud pärast määrust nr 349/2012, ei seadnud kahtluse alla selles tehtud järeldusi nii liidu tootmisharule tekitatud kahju kui ka põhjusliku seose kohta Hiinast pärit impordi, sh kahe asjaomase Hiina eksportiva tootja impordi ja selle kahju vahel.

87

Järelikult tuleb komisjoni see väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

88

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb vastuapellatsioonkaebuses komisjoni esitatud esimese väite esimene osa osaliselt edutuna ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

89

Komisjon, keda toetavad nõukogu ja Changmao Biochemical Engineering, väidab esimese väite teises osas sisuliselt, et juhul, kui Euroopa Kohus otsustab vastuapellatsioonkaebuse esimese väite esimese osaga nõustuda ja vaidlustatud kohtuotsuse sel alusel tühistada, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata Üldkohtus esimese kohtuastme hagejate esitatud viies väide kaitseõiguse rikkumise ja põhjenduse puudumise kohta.

90

Distillerie Bonollo peab vastuvõetamatuks komisjoni nõuet lükata Üldkohtu menetluses esitatud viies väide põhjendamatuse tõttu tagasi.

91

Siinkohal piisab, kui tõdeda, et nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 89, esitas komisjon vastuapellatsioonkaebuse esimese väite teise osa üksnes teise võimalusena juhuks, kui Euroopa Kohus otsustab vastuapellatsioonkaebuse esimese väite esimese osaga nõustuda ja vaidlustatud kohtuotsuse sel alusel tühistada.

92

Kuna apellatsioonkaebuse käesoleva väite esimese osaga ei nõustutud, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 88, tuleb väite teine osa igal juhul edutuna tagasi lükata.

93

Teises väites, mis on esitatud teise võimalusena juhuks, kui Euroopa Kohus otsustab vaidlustatud kohtuotsuse tühistamata jätta, väidab komisjon, keda toetavad nõukogu ja Changmao Biochemical Engineering, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui otsustas kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2 jätta vaidlusaluse määruse mõju kehtima ajani, mil mitte ainult komisjon, vaid ka nõukogu on võtnud kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed. Ta rõhutab, et kuna Üldkohus andis selles punktis nõukogule volituse võtta dumpinguvastaseid meetmeid, rikkus ta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2014. aasta määrust nr 37/2014 (ELT 2014, L 18, lk 1), millega antakse selles valdkonnas komisjonile ainupädevus, sh juhul, kui dumpinguvastased meetmed puudutasid tollimakse, mille enne selle määruse jõustumist oli alguses vastu võtnud nõukogu ja mis kehtestati uuesti pärast uurimise taasalgatamist, et täita liidu kohtute kohtuotsust, milles need tollimaksud tühistati.

94

Distillerie Bonollo jt vaidlevad nendele argumentidele vastu. Nad märgivad, et kuigi määrusega nr 37/2014 läks lõplike dumpinguvastaste meetmete võtmise pädevus üle komisjonile, oli see pädevus selles kohtuasjas menetluse algatusdokumendi esitamise kuupäeval ehk 28. septembril 2012 nõukogul, kes pealegi oli vaidlusaluse määruse „algne arhitekt“. Distillerie Bonollo jt tuletavad sellega seoses meelde, et vastavalt ELTL artiklile 266 nõutakse liidu kohtute otsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist vaidlustatud akti andnud institutsioonilt, täpsustades samas, et käesolevas asjas ei saa see nii enam olla. Seetõttu leiavad nad, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2 tegelikult üritanud lahendada selle pädevuse ülemineku küsimuse. Lisaks tuleb seda punkti tõlgendada nii, et komisjon ei ole mingil juhul vabastatud sellega seoses temal lasuvatest kohustustest.

95

Olgu märgitud, et nagu tõdes kohtujurist oma ettepaneku punktis 127, on määruse nr 37/2014 artikliga 1 alusmääruse artikli 9 lõiget 4 muudetud nii, et lõplikke dumpinguvastaseid tollimakse, mida varem kehtestas nõukogu, kehtestab nüüd komisjon.

96

Nimelt, kui enne määruse nr 37/2014 jõustumisega toimunud muudatust andis alusmääruse artikli 9 lõige 4 õiguse dumpinguvastaseid tollimakse kehtestada nõukogule, siis näeb määrusega nr 37/2014 muudetud alusmääruse see säte, mis on hiljem üle võetud määrusesse nr 2016/1036, ette, et kui faktide põhjal tuvastatakse lõplikult dumping ja sellest tulenev kahju ning sekkumine vastavalt artiklile 21 on liidu huvides, kehtestab komisjon lõpliku dumpinguvastase tollimaksu.

97

Sellega seoses on Euroopa Kohus juba sisuliselt otsustanud, et see säte, mida on muudetud, tõlgendatuna koosmõjus alusmääruse artikli 14 lõikega 1 on õiguslik alus, mis ei andnud komisjonile mitte ainult õigust kehtestada määrusega dumpinguvastaseid tollimakse, vaid ka õiguse need tollimaksud uuesti kehtestada pärast seda, kui dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamise määrus oli kohtuotsusega tühistatud (19. juuni 2019. aasta kohtuotsus C & J Clark International, C‑612/16, ei avaldata, EU:C:2019:508, punktid 42 ja 43 ning seal viidatud kohtupraktika).

98

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 128, saab käesoleval juhul vaidlustatud kohtuotsuse täitmiseks vajalikke meetmeid võtta vaid pärast selle kohtuotsuse tegemise kuupäeva, s.o pärast 3. maid 2018. Seega, kuna need meetmed saab võtta ainult pärast määruse 2016/1036 jõustumist, mis toimus 20. juulil 2016, peab nende aluseks olema selle määruse artikli 9 lõige 4 tõlgendatuna koosmõjus määruse artikli 14 lõikega 1. Seega võib neid meetmeid võtta ainult komisjon.

99

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2, et kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed ei pea võtma mitte ainult komisjon, vaid ka nõukogu.

100

Seda hinnangut ei sea kahtluse alla Distillerie Bonollo jt argumendid, mis käsitlevad kohustusi, mis ELTL artikli 266 alusel on nõukogul vaidlusaluse määruse andnud institutsioonina.

101

Selle sätte kohaselt nõutakse küll liidu institutsioonilt, kelle õigusakti on Euroopa Kohus või Üldkohus tunnistanud tühiseks, selle akti tühistanud kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist (14. juuni 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. McBride jt, C‑361/14 P, EU:C:2016:434, punkt 35, ning 19. juuni 2019. aasta kohtuotsus C & J Clark International, C‑612/16, ei avaldata, EU:C:2019:508, punkt 37).

102

Siiski enne, kui tühistatud akti vastu võtnud institutsioon neid meetmeid võtab, tuleb vastata institutsiooni pädevuse küsimusele, kuna liidu institutsioonid võivad tegutseda ainult neile antud pädevuse piires (14. juuni 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. McBride jt, C‑361/14 P, EU:C:2016:434, punkt 36). Institutsioonilise tasakaalu ja eri institutsioonide vahelise pädevuse jaotuse põhimõtted, nagu need tulenevad ELL artikli 13 lõikest 2, eeldavad nimelt, et iga institutsioon tegutseb talle aluslepingutega antud volituste piirides, vastavalt nendes sätestatud korrale, tingimustele ja eesmärkidele (vt selle kohta 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus nõukogu vs. komisjon, C‑660/13, EU:C:2016:616, punktid 31 ja 32 ning seal viidatud kohtupraktika).

103

Seega, kuigi ELTL artiklis 266 on kehtestatud asjasse puutuva institutsiooni tegutsemiskohustus, ei kujuta see endast tema pädevuse allikat ega võimalda tal tugineda õiguslikule alusele, mis vahepeal on kehtetuks tunnistatud (vt selle kohta 19. juuni 2019. aasta kohtuotsus C & J Clark International, C‑612/16, ei avaldata, EU:C:2019:508, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Samuti tuleneb kohtupraktikast esiteks, et õigusakti õiguslikuks aluseks olev säte, mis annab liidu institutsioonile pädevuse õigusakti vastuvõtmiseks, peab olema õigusakti vastuvõtmise ajal jõus, ja teiseks, et menetlusnormid on üldjuhul kohaldatavad alates jõustumisest (29. märtsi 2011. aasta kohtuotsus ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, C‑352/09 P, EU:C:2011:191, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika).

104

Neid asjaolusid arvestades tuleb vastuapellatsioonkaebuse teise väitega nõustuda osas, milles see puudutab Üldkohtu toime pandud õigusnormi rikkumist, mis tuleneb sellest, et nõukogul on kohustus võtta vaidlustatud kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed. Seetõttu tuleb vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 2 tühistada osas, milles Üldkohus kehtestas selles nõukogule kohustuse võtta selle kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed, ning vastuapellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata jätta.

105

Changmao Biochemical Engineering esitab oma apellatsioonkaebuses üheainsa väite, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 130, 133, 134, 136, 137 ja 139–141 ning milles ta heidab Üldkohtule ette seda, et viimane on rikkunud mitut õigusnormi Üldkohtus esimese kohtuastme hagejate esitatud esimese väite analüüsimisel.

106

Nõukogu väidab, et apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu põhjusel, et vaidlustatud kohtuotsus ei puuduta Changmao Biochemical Engineeringut otseselt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 teise lõigu teise lause tähenduses.

107

Komisjon ja Distillerie Bonollo jt toetavad esimese võimalusena nõukogu esitatud argumente.

108

Nõukogu väidab, et vaidlustatud kohtuotsus ei puuduta apellanti otseselt, kuna vaidlusalune määrus on apellanti puudutavas osas 1. juuni 2017. aasta kohtuotsusega Changmao Biochemical Engineering vs. nõukogu (T‑442/12, EU:T:2017:372) juba tühistatud. Seega ei saa ta Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 teise lõigu alusel apellatsioonkaebust esitada.

109

Esimesena märgib nõukogu, et esiteks jõustus see kohtuotsus enne vaidlustatud kohtuotsuse tegemist. Teiseks väidab ta, et vaidlusaluse määruse tühistamine 1. juuni 2017. aasta kohtuotsusega Changmao Biochemical Engineering vs. nõukogu (T‑442/12, EU:T:2017:372) Changmao Biochemical Engineeringu suhtes asetas ta olukorda, kus ta oli enne selle määruse tegemist, st olukord, mida reguleeris määrus nr 349/2012. Sel põhjusel tuleb asuda seisukohale, et Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuses vaidlusaluse määruse tühistamine ja selle tagajärgede kehtima jätmine Ninghai Organic Chemical Factory suhtes ei saa õiguslikult mõjutada Changmao Biochemical Engineeringu õiguslikku olukorda.

110

Kuna apellandi ja Ninghai Organic Chemical Factory vahel ei olnud mingit õiguslikku seost, puudutab ELTL artikli 266 alusel pädevatel institutsioonidel lasuv kohustus võtta vaidlustatud kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed üksnes viimati nimetatud ettevõtja tooteid.

111

Lisaks on nõukogu seisukohal, et see, et Changmao Biochemical Engineering oli esimeses kohtuastmes menetlusse astuja, ei anna talle õigust esitada käesolevat apellatsioonkaebust.

112

Teisena on nõukogu seisukohal, et Changmao Biochemical Engineering ajab segi 1. juuni 2017. aasta kohtuotsuse Changmao Biochemical Engineering vs. nõukogu (T‑442/12, EU:T:2017:372) ja vaidlustatud kohtuotsuse õiguslikud tagajärjed. Nimelt, vastupidi viimase argumentidele, mille kohaselt kohustab vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 2 komisjoni tegelikult suurendama dumpinguvastase tollimaksu määra, mida kohaldatakse tema toodetele vastavalt määruse 2018/921 põhjendustes 55–57 ette nähtule, saab seda määra muuta Changmao Biochemical Engineeringu toodete impordi suhtes üksnes komisjoni menetluse tulemusel, mis algatati 7. septembri 2017. aasta teatega. Lisaks, määruse 2018/921 põhjendusest 58 ei tulene, et vaidlustatud kohtuotsus puudutas Changmao Biochemical Engineeringut otseselt, mistõttu ei saa seda tõlgendada nii, et see annab talle õiguse esitada käesolev apellatsioonkaebus.

113

Kolmandana väidab nõukogu, et Changmao Biochemical Engineeringul puudub huvi esitada vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus, kuna ta ei saaks kohtuotsuse tühistamisest mingit kasu.

114

Neljandana on nõukogu seisukohal, et käesoleva apellatsioonkaebuse vastuvõetamatus ei piira Changmao Biochemical Engineeringu õigust kohtusse pöörduda teda otseselt puudutavate aktide vastu. Nimelt, kui see äriühing ei ole rahul tema tooteid puudutava uurimise tulemusega pärast seda, kui komisjon taasalustas dumpinguvastast menetlust, on tal võimalik esitada Üldkohtule hagi komisjoni otsuse peale, millega see taasalustamine määrati, st otsus, mille komisjon teeb 7. septembri 2017. aasta teate järel.

115

Komisjon ja Distillerie Bonollo jt nõustuvad nende argumentidega.

116

Komisjon tuletab samuti meelde, et kohtujurist Kokott märkis liidetud kohtuasjades Fresh Del Monte Produce vs. komisjon ning komisjon vs. Fresh Del Monte Produce (C‑293/13 P ja C‑294/13 P, EU:C:2014:2439) esitatud ettepaneku punktides 52 ja 57, et „[o]tseselt mõjutatud [Euroopa Liidu Kohtu] põhikirja artikli 56 teise lõigu teise lause tähenduses on apellatsioonkaebuse või vastuapellatsioonkaebuse esitaja, kui vaidlustatud kohtuotsus toob kaasa talle ebasoodsa muudatuse tema õiguslikus seisundis või tema majanduslikes või moraalsetes huvides [ja see] kohtuotsus peab seega sisaldama tema jaoks sisuliselt ebasoodsat elementi“. Komisjon leiab siiski, et kuna käesolevas asjas tühistati vaidlusalune määrus osas, milles see oli kohaldatav apellandi suhtes, 1. juuni 2017. aasta kohtuotsusega Changmao Biochemical Engineering vs. nõukogu (T‑442/12, EU:T:2017:372), muudab vaidlustatud kohtuotsus, millega Üldkohus selle määruse tühistas, üksnes Ninghai Organic Chemical Factory õiguslikku olukorda ega mõjuta kuidagi Changmao Biochemical Engineeringu õiguslikku olukorda.

117

Veel täpsustab komisjon, et 7. septembri 2017. aasta teatisest tulenev otsus taasalustada dumpinguvastast uurimist seoses Hiinast pärit viinhappe impordiga, mille tulemusel võeti vastu vaidlusalune määrus osas, milles see on kohaldatav Changmao Biochemical Engineeringu suhtes, ja jätkata seda menetlust kohast, kus tekkis õigusvastasus, oli üksnes ettevalmistav akt ega saanud muuta õiguslikke tagajärgi, mis tulenesid sellise vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioonist ja põhjendustest, mis pealegi tehti sellest ettevalmistavast aktist hiljem.

118

Distillerie Bonollo jt väidavad, et Changmao Biochemical Engineering muudab oma argumentidega muude menetlusse astujate kui liikmesriikide ja liidu institutsioonide esitatud apellatsioonkaebuste vastuvõetavuse tingimust, mis on ette nähtud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 teise lõigu teises lauses ja mille kohaselt peab Üldkohtu otsus, mille tühistamist nad taotlevad, neid „otseselt puudutama“, mistõttu poolte apellatsioonkaebus on vastuvõetav, kui Üldkohtu otsuse alusel võidakse vastu võtta õigusakt, mille tagajärjed ei ole veel konkretiseerunud ja mis saab seega neid mõjutada alles tulevikus. Distillerie Bonollo jt arvates apellant üksnes viitab ennetavalt eraldiseisvale ja tulevasele õigusaktile, st uuele rakendusmäärusele, mille liidu pädevad institutsioonid peavad vaidlustatud kohtuotsuse täitmiseks vastu võtma ja mille tõttu need institutsioonid võivad olla kohustatud kindlaks määrama viinhappe suurema dumpingumarginaali. Kuid apellatsioonkaebuse esitamise kuupäeval olid nende argumentide aluseks puhthüpoteetilised kaalutlused.

119

Apellant vaidleb kõigile nendele argumentidele vastu. Seega, tõendamaks, et vaidlustatud kohtuotsus puudutab teda otseselt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 teise lõigu teise lause tähenduses, väidab Changmao Biochemical Engineering, et kohtuotsuse resolutsiooni punkti 2 kohaselt peavad liidu institutsioonid võtma dumpinguvastaseid meetmeid, mille asjaomaste toodete väärtuse arvutamise meetod erineb vaidlusaluses määruses ette nähtud meetodist. Seega asendatakse selles määruses kasutatud „arvestusliku“ väärtuse arvutamise meetod meetodiga, mis on seotud Argentina ehk „võrdlusriigi tootjate tegeliku omamaise müügihinnaga“. Dumpingumarginaali uue arvutuse tulemusel, nagu see on viimati nimetatud meetodi alusel kindlaks määratud, kehtestatakse tema toodete liidu ekspordi suhtes palju suuremad dumpinguvastased tollimaksud kui vaidlusaluses määruses kehtestatud 13,1% või rakendusmääruses nr 349/2012 kehtestatud 10,1%, mida viimati kinnitati rakendusmääruses 2018/921.

120

Changmao Biochemical Engineeringu sõnul nähtub nendest asjaoludest selgelt, et vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 2 puudutab teda otseselt.

121

Apellant lisab, et igal juhul täidab ta ka vastuvõetavuse kriteeriumid, mis on esitatud 2. oktoobri 2003. aasta kohtuotsuses International Power jt vs. NALOO (C‑172/01 P, C‑175/01 P, C‑176/01 P ja C‑180/01 P, EU:C:2003:534), milles Euroopa Kohus tunnistas sisuliselt, et Üldkohtu otsus „puudutab otseselt“ esimese kohtuastme menetlusse astujaid, kelle puhul võib esineda oht, et selle otsuse täitmiseks komisjoni võetud meetmete tõttu esitatakse liikmesriigi kohtutes kahju hüvitamise nõue. Ta väidab, et tema puhul esineb käesolevas asjas selline oht.

122

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 teise lõigu teise lause kohaselt võivad menetlusse astujad, välja arvatud liikmesriigid ja liidu institutsioonid, otsuse edasi kaevata üksnes juhul, kui Üldkohtu otsus neid „otseselt mõjutab“.

123

Nagu väidavad nõukogu, komisjon ja Distillerie Bonollo jt, tühistati käesolevas asjas vaidlusalune määrus osas, milles see oli kohaldatav käesoleva kohtuasja apellandi suhtes, 1. juuni 2017. aasta kohtuotsusega Changmao Biochemical Engineering vs. nõukogu (T‑442/12, EU:T:2017:372), mis on jõustunud. Viimane asetati seega tollel hetkel olukorda, milles ta oli enne selle määruse jõustumist, st olukord, mida reguleeris rakendusmäärus nr 349/2012, milles oli Changmao Biochemical Engineeringu toodete suhtes ette nähtud 10,1% dumpinguvastane tollimaks.

124

Nagu komisjon kinnitas Euroopa Kohtus toimunud kohtuistungil, siis arvestades, et 7. septembri 2017. aasta algatamisteate järel algatatud läbivaatamisega seotud uurimine peatati Euroopa Kohtu otsuse tegemiseni käesolevas menetluses, sõltub apellatsioonkaebuse vastuvõetavus ainult sellest, kas vaidlustatud kohtuotsus puudutab Changmao Biochemical Engineeringut otseselt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 teise lõigu teise lause tähenduses.

125

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et Üldkohus tühistas vaidlustatud kohtuotsuses vaidlusaluse määruse põhjusel, et kuna Changmao Biochemical Engineeringule ja Ninghai Organic Chemical Factoryle keelduti turumajanduslikku kohtlemist edasi kohaldamast, ei määratud nende toodete normaalväärtust osalise vahepealse läbivaatamise menetluses kindlaks „Argentina omamaiste müügihindade põhjal“, nagu eksportivate tootjate puhul, kellele esialgses menetluses ei kohaldatud turumajanduslikku kohtlemist, vaid see „arvutati“„Argentina tootmiskulude põhjal“. Üldkohus leidis, et meetodi muutmine võrreldes arvutusega, mis tehti esialgses menetluses eksportivate tootjate puhul, kellele ei kohaldatud turumajanduslikku kohtlemist, rikub alusmääruse artikli 11 lõiget 9, kuna see ei olnud tingitud asjaolude muutusest. Üldkohus täpsustas veel vaidlustatud kohtuotsuse punktis 134, et isegi kui vaidlusalusest määrusest ilmnes, et selliselt kasutatud meetodi valiku tingisid erinevused muu hulgas kulu osas viinhappe tootmise protsessi vahel Argentinas ja Hiinas, st vastavalt loodusliku protsessi ja sünteetilise protsessi vahel, olid need erinevused olemas ja teada juba esialgse menetluse etapis.

126

Kõigepealt tuleb märkida, et Changmao Biochemical Engineeringu kinnitust, mille kohaselt viis normaalväärtus, nagu see arvutati mitte „Argentina tootmiskulude põhjal“, vaid Argentina omamaiste müügihindade põhjal, oluliselt kõrgema tollimaksumäära kehtestamiseni kui vaidlusaluse määrusega kehtestatud 13,1%, ei vaidlustanud ükski käesolevas menetluses osalenud pool. Seega, nagu kohtuasjas, milles tehti 2. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus International Power jt vs. NALOO (C‑172/01 P, C‑175/01 P, C‑176/01 P ja C‑180/01 P, EU:C:2003:534, punkt 52), millele apellant viitab, on tõepoolest oht, et vaidlustatud kohtuotsuse täitmiseks komisjoni võetud meetmed on Changmao Biochemical Engineeringule ebasoodsad ning et tema puhul võib esineda oht, et temalt võidakse hakata kohtu kaudu nõudma vaidlusaluses määruses kehtestatust suurema dumpinguvastase tollimaksu maksmist.

127

Lisaks, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktist 1, tühistati vaidlusalune määrus tervikuna, mitte ainult konkreetse eksportiva tootja suhtes.

128

Sellest ilmneb, et nagu märkis kohtujurist sisuliselt oma ettepaneku punktides 152 ja 153, peab komisjon normaalväärtuse Argentina omamaiste müügihindade põhjal ümber arvutama mitte ainult Ninghai Organic Chemical Factory, vaid ka Changmao Biochemical Engineeringu suhtes.

129

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud kohtuotsus puudutab Changmao Biochemical Engineeringut otseselt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 teise lõigu teise lause tähenduses ning seega tuleb tema apellatsioonkaebus tunnistada vastuvõetavaks.

130

Nõukogu argumendid, mille aluseks on 7. septembri 2017. aasta teade, ei mõjuta seejuures käesoleva apellatsioonkaebuse vastuvõetavuse hindamist.

131

Samuti on Distillerie Bonollo jt argumentidega, mille kohaselt ei puuduta Changmao Biochemical Engineeringut otseselt mitte vaidlustatud kohtuotsus, vaid hiljem kohtuotsuse täitmiseks liidu institutsioonide võetud meetmed. Nad väidavad, et alles pärast nende meetmete võtmist saab asuda seisukohale, et see kohtuotsus puudutab apellanti Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 teise lõigu teise lause tähenduses otseselt.

132

Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et nagu märkis kohtujurist sisuliselt oma ettepaneku punktis 162, kuna Üldkohtu tühistatud akt on määrus, tekib komisjoni kohustus võtta kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed alles käesoleva apellatsioonimenetluse lõppemise hetkel.

133

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb nõukogu esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata ja käesolev apellatsioonkaebus vastuvõetavaks tunnistada.

134

Ainus apellatsioonkaebuse väide koosneb kolmest osast. Väite esimeses osas kinnitab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis, et nõukogu muutis asjaomaste toodete normaalväärtuse kindlakstegemise meetodit alusmääruse artikli 11 lõiget 9 rikkudes. Väite teine osa käsitleb seda, et eristatud ei ole koostööd teinud ja koostööd mitte teinud eksportivaid tootjaid. Väite kolmandas osas märgib ta, et vaidlustatud kohtuotsuses on tehtud hindamisvigu seoses normaalväärtusega riikides, mis ei ole turumajanduslikud.

135

Ainsa väite esimeses osas väidab Changmao Biochemical Engineering, et Üldkohus leidis vääralt, et nõukogu kasutas alusmääruse artikli 11 lõiget 9 rikkudes osalise vahepealse läbivaatamise menetluses, mille tulemusel võeti vastu vaidlusalune määrus, normaalväärtuse arvutamise meetodit, mis erines esialgses menetluses kasutatust. Ta leiab, et käesolevas asjas kasutati ühte ja sama meetodit. Erinev tulemus on tingitud käesoleva asja eriomastest asjaoludest ja eelkõige viinhappe tootmise sisulistest erinevustest Argentinas ja Hiinas.

136

Lisaks on apellant seisukohal, et see, et Üldkohus leidis, et arvestusliku normaalväärtuse ja mitte võrdlusriigi tegelikel müügihindadel põhineva normaalväärtuse kasutamine kujutas endast meetodi muutust, mis on alusmääruse artikli 11 lõike 9 alusel keelatud, piirab põhjendamatult kaalutlusõigust, mis on liidu institutsioonidel normaalväärtuse arvutamisel.

137

Apellant lisab, et isegi kui eeldada, et selline meetodi muutus leidis aset, on see põhjendatav osalise vahepealse läbivaatamise menetluse käigus asjaolude olulise muutusega, mis puudutas Hiina eksportijaid ja mis muutis nende jaoks võimatuks saada endiselt kasu turumajanduslikust kohtlemisest, millele neil oli võimalik tugineda esialgses menetluses. Ta leiab, et Üldkohus jättis vääralt sellest kohtlemisest ilmajäämise kvalifitseerimata asjaolude muutuseks alusmääruse artikli 11 lõike 9 tähenduses. Nõukogu aga kasutas sellest kohtlemisest ilmajäämise tõttu läbivaatamise menetluses normaalväärtust, mis arvutati võrdlusriigi tootmiskulude põhjal.

138

Komisjon väidab, et tuleb välja selgitada, kas alusmääruse artikli 11 lõiget 9 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav kitsalt, nagu kinnitab apellant, st „ettevõtjapõhiselt“, või laialt, nagu tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses ja mis eeldab sisuliselt võrdlemist „uurimise kaupa“.

139

Komisjon leiab, et kohaldada tuleb Üldkohtu tõlgendust. Tema arvates saab alusmääruse artikli 11 lõike 9 üldisest kontekstist järeldada, et selle sätte eesmärk on tagada kõikide dumpinguvastaste meetmetega seotud ettevõtjate õiguskindlus. Seetõttu väidab komisjon, et seda sätet võib sellistes läbivaatamismenetlustes nagu vaidlusaluse määruse vastuvõtmisega päädinud osalises vahepealses läbivaatamise menetluses pidada võrdse kohtlemise üldpõhimõtte väljenduseks, mis on nüüd sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 20. Vaidlustatud kohtuotsuses Üldkohtu järgitud põhjenduskäik on aga sellise tõlgendusega kooskõlas.

140

Seega tuleks apellatsioonkaebuse ainus väide tagasi lükata ja apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta põhjendamatuse tõttu.

141

Distillerie Bonollo jt väidavad, et apellatsioonkaebuse ainsa väite mõlemad osad on vastuvõetamatud, kuna Changmao Biochemical Engineering palub Euroopa Kohtul kontrollida Üldkohtu poolt asjaoludele antud hinnangut või piirdub nende argumentide kordamisega, mille nõukogu ja komisjon juba esitasid esimese kohtuastme menetluses. Lisaks leiavad esimese kohtuastme hagejad, et see ainus väide tuleb igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

142

Alusmääruse artikli 11 lõike 9 kohaselt rakendab komisjon, kui asjaolud ei ole muutunud, kõikides selle artikli tähenduses läbiviidavates läbivaatamise uurimistes sama meetodit nagu kõnealuse dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise põhjustanud uurimises, võttes eelkõige arvesse sama määruse artikli 2 sätteid.

143

Kohtupraktikast tuleneb, et erandit, mille puhul on institutsioonidel lubatud läbivaatamismenetluses rakendada esialgse menetlusega võrreldes erinevat meetodit, kui asjaolud on muutunud, tuleb tõlgendada kitsalt, sest üldreeglist tehtud erandit või kõrvalekaldumist tuleb tõlgendada kitsendavalt (19. septembri 2013. aasta kohtuotsus Dashiqiao Sanqiang Refractory Materials vs. nõukogu, C‑15/12 P, EU:C:2013:572, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

144

Kitsa tõlgenduse nõudega ei saa siiski põhjendada seda, et institutsioonid tõlgendavad ja kohaldavad seda sätet viisil, mis on selle sõnastuse ja eesmärgiga vastuolus (19. septembri 2013. aasta kohtuotsus Dashiqiao Sanqiang Refractory Materials vs. nõukogu, C‑15/12 P, EU:C:2013:572, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

145

Esiteks, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 129, määrati käesoleval juhul määruse nr 130/2006 vastuvõtmiseni viinud uurimise käigus Changmao Biochemical Engineeringu ja Ninghai Organic Chemical Factory, kelle suhtes kohaldati turumajanduslikku kohtlemist, asjaomaste toodete normaalväärtus nende tegelike omamaiste müügihindade põhjal vastavalt alusmääruse artikli 2 lõigetele 1–6, samas kui niisuguste eksportivate tootjate, kelle suhtes turumajanduslikku kohtlemist ei kohaldatud, arvutati asjaomaste toodete normaalväärtus võrdlusriigi, nimelt Argentina omamaiste müügihindade põhjal vastavalt selle määruse artikli 2 lõike 7 punktile a.

146

Teiseks, vaidlustatud kohtuotsuse punktist 131 ilmneb, et vaidlusaluse määruse vastuvõtmisega päädinud uurimise raames arvutati Changmao Biochemical Engineeringu ja Ninghai Organic Chemical Factory asjaomaste toodete normaalväärtus võrdlusriigi, nimelt Argentina tootmishindade põhjal vastavalt alusmääruse artikli 2 lõikele 7.

147

Sellega seoses, nagu tõdes kohtujurist sisuliselt oma ettepaneku punktis 174, kuna nendele kahele Hiina eksportivale tootjale keelduti kohaldamast turumajanduslikku kohtlemist uurimises, mille tulemusel võeti vastu vaidlusalune määrus, siis ei saanud normaalväärtust enam kindlaks määrata alusmääruse artikli 2 lõigete 1–6 põhjal.

148

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 132 õigusnormi rikkumata, et see, et kahe Hiina eksportiva tootja normaalväärtus arvutati Argentina tootmiskulude põhjal ega määratud kindlaks selle riigi omamaiste müügihindade põhjal, kujutas endast meetodi muutust alusmääruse artikli 11 lõike 9 tähenduses. Nimelt, samas punktis selgitas ta põhjendatult, et „nende eksportivate tootjate, kellele turumajanduslikku kohtlemist ei kohaldatud, normaalväärtus esialgses uurimises [arvutati] Argentina omamaise müügihinna põhjal, samas kui läbivaatamisega seotud menetluses määrati kahe Hiina eksportiva tootja, kellele ei saanud enam turumajanduslikku kohtlemist kohaldada, normaalväärtus kindlaks arvestuslikult Argentina tootmiskulude põhjal“. Samuti põhjendatult toonitas ta, et kuna alusmääruse artikli 11 lõike 9 sõnastuses viidatakse sama meetodi kohaldamisele esialgses uurimises ja läbivaatamisega seotud uurimises, ei nõuta selles sättes sama meetodi kohaldamist üksnes sama majandusüksuse suhtes.

149

Lisaks, kuigi liidu institutsioonidel on alusmääruse artikli 11 lõike 9 järgi kohustus rakendada sama meetodit, et arvutada normaalväärtust nendele eksportivatele tootjatele, kellele ei kohaldata turumajanduslikku kohtlemist, nii esialgses uurimises kui ka läbivaatamisega seotud uurimises, välja arvatud siis, kui asjaolud on muutunud, heidab Changmao Biochemical Engineering Üldkohtule edutult ette, et ta ei põhjendanud käesolevas asjas meetodi muutust asjaolude muutusega. Sellega seoses piisab, kui märkida, et Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 134, et „[vaidlusaluses] määruses [ei viidata] asjaolude muutumisele“, kuna vaidlusaluse määruse põhjenduses 27 nõukogu esitatud põhjendus, et meetodi valik tuleneb erinevatest viinhappe tootmisprotsessidest Argentinas ja Hiinas, ei saa olla asjaolude muutus, kuna „need erinevused [olid] olemas ja teada juba esialgse uurimise ajal“.

150

Veel tuleb täpsustada, et seda, et ettevõtjale ei kohaldata enam turumajanduslikku kohtlemist, ei saa pidada alusmääruse artikli 11 lõike 9 tähenduses ajaolude muutuseks, mis võimaldab põhjendada läbivaatamise menetluses sellise meetodi kohaldamist, mis erineb dumpinguvastase tollimaksu kehtestamisega päädinud menetluses kohaldatust.

151

Nimelt, iga teistsugune tõlgendus tähendaks, et selle sätte kohaldatavus sõltuks ettevõtjate puhul, kes on pärit riikidest, mis ei ole turumajanduslikud riigid, ja kellele kohaldatakse turumajanduslikku kohtlemist, nende ettevõtjate heast tahtest või neile antud võimalusest tegutseda edasi turumajandusele omastes tingimustes.

152

Mis puudutab viimaseks Changmao Biochemical Engineeringu argumenti, mis on esitatud selle kohtuotsuse punktis 136 ja mis puudutab kaalutlusõigust, mis on liidu institutsioonidel normaalväärtuse arvutamisel, siis nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et valiku tegemine dumpingumarginaali arvutamise eri meetodite vahel ja toote normaalväärtuse hindamine eeldavad keerukate majanduslike olukordade hindamist, mille raames on nendel institutsioonidel ulatuslik kaalutlusõigus (vt selle kohta 27. septembri 2007. aasta kohtuotsus Ikea Wholesale, C‑351/04, EU:C:2007:547, punktid 40 ja 41 ning seal viidatud kohtupraktika).

153

Tuleb siiski täpsustada, et kuna liidu seadusandja kavatses seda kaalutlusõigust alusmääruse artikli 11 lõike 9 alusel piirata, pidi nõukogu vaidlusaluse määruse vastuvõtmisega päädinud uurimises asjaolude muutumata jätmise korral kohaldama sama meetodit kui see, mida ta kasutas menetluses, mille tulemusel kehtestati kõnealune dumpinguvastane tollimaks.

154

Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse ainsa väite esimene osa tagasi lükata.

155

Ainsa väite teises ja kolmandas osas väidab Changmao Biochemical Engineering, et Üldkohus pani vaidlustatud kohtuotsuse punktides 139–141 toime mitu õigusnormi rikkumist, mis on peamiselt seotud sellega, et eristatud ei ole koostööd teinud ja koostööd mitte teinud eksportivate tootjate kategooriaid, ning sellega, et kõikidele eksportivatele tootjatele, kellele keelduti kohaldamast turumajanduslikku kohtlemist, kohaldati ühtset normaalväärtust.

156

Apellant on seisukohal, et Üldkohus jättis vääralt selle vahetegemise arvesse võtmata dumpingumarginaali arvutamiseks kasutatud normaalväärtuse kindlakstegemisel. Sellega seoses täpsustab Changmao Biochemical Engineering, et kui koostööd mitte teinud eksportivate tootjate kategooria dumpingumarginaal arvutatakse võrdlusriigist pärit „parimate olemasolevate andmete“ põhjal vastavalt alusmääruse artiklile 18, on koostööd teinud tootjate kategooria dumpingumarginaali arvutamise aluseks andmed, mille nad ise on liidu institutsioonidele esitanud viimastega tehtud koostöö raames. Sellega, et Üldkohus ei teinud neil kahel eksportivate tootjate kategoorial mingit vahet, asetab ta nad aga vääralt samasse olukorda ja allutab koostööd teinud eksportivad tootjad samadele normaalväärtuse arvutamise reeglitele kui need, mis on kohaldatavad eksportivatele tootjatele, kes koostööd ei teinud, st reeglid, mille aluseks on „parimad olemasolevad andmed“ alusmääruse artikli 18 alusel.

157

Apellant leiab, et Üldkohus oleks pidanud tõdema, et eksisteerib eksportivate tootjate kolmas kategooria, kuhu ka ta ise kuulus alates turumajanduslikust kohtlemisest ilmajäämisest, st Hiina eksportivate tootjate kategooria, kellele ei kohaldata enam turumajanduslikku kohtlemist, kuid kes on osalise vahepealse läbivaatamise uurimises teinud koostööd. Kuid tema sõnul ei ole alusmääruse artikli 11 lõige 9 selle eksportivate tootjate kategooria suhtes kohaldatav. Nimelt, kohtlemine, mis sai osaks koostööd teinud eksportivatele tootjatele, kellele kohaldati esialgses menetluses turumajanduslikku kohtlemist, ei saa tingida selle sätte kohaldamist nende samade eksportivate tootjate suhtes, kes küll tegid koostööd vaidlusaluse määruse vastuvõtmisega päädinud osalises vahepealses läbivaatamises, kuid kellele ei kohaldatud turumajanduslikku kohtlemist.

158

Changmao Biochemical Engineeringu arvates peavad liidu institutsioonid igal juhul saama vabalt kohaldada alusmääruse artiklit 2 selle eksportivate tootjate kategooria suhtes, võttes arvesse nii uusi asjaolusid, millega kaasnes turumajanduslikust kohtlemisest ilmajäämine, kui ka seda, et viimased on liidu institutsioonidega teinud täielikku koostööd.

159

Komisjon väidab, et koostööd teinud ja koostööd mitte teinud eksportivate tootjate eristamine puutub asjasse üksnes siis, kui õigusliku võrdlusraamistiku aluseks on „ettevõtjapõhine“ lähenemine, Changmao Biochemical Engineering ei ole seda suutnud tõendada. Lisaks on edutud viimati nimetatud viited esiteks alusmääruse artiklile 18 ja teiseks diskrimineerimisohule.

160

Distillerie Bonollo jt on seisukohal, et ainsa väite teine ja kolmas osa tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

161

Ainsa väite teise ja kolmanda osa põhjendamiseks esitatud Changmao Biochemical Engineeringu argumentide aluseks on vaidlustatud kohtuotsuse väär tõlgendus. Nimelt leidis Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 139, et „erinevalt teistest eksportivatest tootjatest, kes ei teinud koostööd, rakendati [Changmao Biochemical Engineeringule ja Ninghai Organic Chemical Factoryle] individuaalset dumpinguvastast tollimaksu, mis tugines kummagi ekspordihinnale“. Selleks märkis ta, et vaidlusaluse määruse põhjendusest 22 nähtub, et neile kahele koostööd teinud eksportivale tootjale kohaldati individuaalset kohtlemist seoses nende vastavate toodete normaalväärtuse arvutamisega.

162

Järelikult tuleb ainsa väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

163

Mis puudutab Üldkohtu väidetavaid vigu seoses sama normaalväärtuse kohaldamisega kõikidele eksportivatele tootjatele, kelle turumajanduslikust kohtlemisest keeldutakse, selgitas Üldkohus kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 140, et kohtupraktikast ilmneb, et „alusmääruse artikli 9 lõike 5 kohaselt arvutatakse individuaalne dumpinguvastane tollimaks nii, et võrreldakse kõigile eksportivatele tootjatele kohaldatavat normaalväärtust ja kõnealuse eksportiva tootja individuaalset ekspordihinda“. Seejärel märkis ta kohtuotsuse punktis 141, et nende eksportivate tootjate puhul, kes ei teinud koostööd ja kellele keelduti kohaldamast turumajanduslikku kohtlemist, kohaldati ühtset normaalväärtust, „kuna selles olukorras tugineb normaalväärtuse arvutamine võrdlusriigi andmetele, mis on seega sõltumatud nende individuaalsetest andmetest“. Üldkohus lisas veel selles punktis, et „[v]iimati nimetatud olukorras võib eksportiv tootja alati taotleda individuaalset kohtlemist, mis tähendab, et arvutatakse individuaalne dumpingumarginaal, võrreldes normaalväärtust, mis on kõigile sama, tema individuaalsete ekspordihindadega, mitte ei võrrelda normaalväärtust tootmisharu ekspordihindadega“.

164

Nõustuda ei saa Changmao Biochemical Engineeringu kinnitusega, mille kohaselt liidu institutsioonid peaksid saama vabalt kohaldada alusmääruse artiklit 2 koostööd teinud eksportivate tootjate suhtes, kuna see säte ei anna eksportivale tootjale, kellele ei ole kohaldatav turumajanduslik kohtlemine ja kes on koostööd teinud, õigust soodsamale kohtlemisele normaalväärtuse kindlakstegemise küsimuses. Lisaks tuleb nentida, et apellant ei ole igal juhul tõendanud, kuidas koostööd teinud eksportivate tootjate ja koostööd mitte teinud eksportivate tootjate eristamine lubab nõukogul õiguslikult kasutada võrdlusriigi tegelike hindade asemel, nagu esialgses menetluses Hiina eksportivate tootjate puhul kellele ei olnud turumajanduslik kohtlemine kohaldatav, arvestuslikke normaalväärtusi.

165

Neil asjaoludel tuleb ainsa väite kolmas osa põhjendamatuse tõttu ja see väide tagasi lükata.

166

Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

167

Kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse.

168

Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mis kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel on kohaldatav apellatsioonkaebuse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Vastavalt sama artikli 138 lõikele 2, kui mitu poolt on kohtuvaidluse kaotanud, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

169

Kuna käesolevas asjas jäeti Changmao Biochemical Engineeringu apellatsioonkaebus rahuldamata ning Distillerie Bonollo jt ning nõukogu ja komisjon on nõudnud kohtukulude väljamõistmist Changmao Biochemical Engineeringult, tuleb viimase kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja Distillerie Bonollo jt ning nõukogu ja komisjoni kohtukulud seoses apellatsioonkaebusega.

170

Kuna komisjoni vastuapellatsioonkaebuses esitatud väited lükati osaliselt tagasi, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja neli viiendikku vastuapellatsioonkaebusega seotud Distillerie Bonollo jt kohtukuludest.

171

Changmao Biochemical Engineering Co. Ltd ja nõukogu kannavad vastuapellatsioonkaebusega seotud kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: