–

Banco Santander SA, esindajad: abogado J. M. Rodríguez Cárcamo ja abogado A. M. Rodríguez Conde,

–

Hispaania valitsus, esindaja: M. J. García-Valdecasas Dorrego

–

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Baquero Cruz, N. Ruiz García ja D. Roussanov,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artiklite 3, 6 ja 7 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Banco Santander SA ja Cristobalina Sánchez Lópezi vahelises kohtuvaidluses seoses menetlusega selliste asjaõiguste tunnustamiseks, mis tulenevad asjaolust, et Banco Santander omandas enampakkumisel C. Sánchez Lópezi eluaseme.

3

Direktiivi 93/13 artikli 1 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Lepingutingimused, mis põhinevad kohustuslikel põhikirjasätetel või õigusnormidel ning nende rahvusvaheliste konventsioonide sätetel või põhimõtetel, millega liikmesriigid või [Euroopa Liit] on ühinenud, eelkõige transpordi valdkonnas, ei kuulu käesoleva direktiivi reguleerimisalasse.“

4

Direktiivi artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:

„Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.“

5

Direktiivi artikli 6 lõige 1:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on oma siseriiklike õigusaktide alusel tarbijaga sõlminud, ei ole tarbijale siduvad ning leping on kõnealustel tingimustel lepinguosalistele jätkuvalt siduv ainult juhul, kui seda on võimalik jätkata nii, et see sisaldab ebaõiglasi tingimusi.“

6

Direktiivi artikli 7 lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

7

Seaduse 1/2000 tsiviilkohtumenetluse kohta (Ley 1/2000 de Enjuiciamento civil) (BOE nr 7, 8.1.2000, lk 575, edaspidi „tsiviilkohtumenetluse seadustik“) artikli 250 lõikes 1 on ette nähtud:

„Kohus lahendab lihtsustatud menetluse raames hagihinnast olenemata järgmised nõuded:

[…]

[…]“

8

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 444 lõike 2 kohaselt peab kostja hageja nõudmisel tasuma kohtu poolt kindlaksmääratud tagatise tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 250 lõike 1 punkti 7 raames esitatud nõude suhtes vastuväite esitamiseks. Lisaks on selle seadustiku artikli 444 lõikes 2 loetletud ammendavalt vastuväite alused, millele tal on õigus tugineda. Nende hulka ei kuulu alus, mis puudutab ebaõiglast tingimust hüpoteeklaenu lepingus, millel põhineb koormatud asja kohtuvälise müügi menetlus.

9

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 440 lõike 2 alusel tuleb kohtul juhul, kui kostja kohtusse ei ilmu või ilmub sinna kohtu kindlaksmääratud tagatist tasumata, teha pärast nimetatud poole ärakuulamist otsus, mis näeb ette kinnisasja „valduse üleandmise“ ja selles elava isiku väljatõstmise.

10

Hüpoteegi registrisse kandmisega kaasnevate õiguste teostamine on muu hulgas reguleeritud 8. veebruari 1946. aasta dekreedi, millega kiidetakse heaks hüpoteegiseaduse uus ametlik redaktsioon (Decreto de 8 de febrero de 1946, por el que se aprueba la nueva redacción oficial de la Ley Hipotecaria) (BOE nr 58, 27.2.1946, lk 1518, edaspidi „hüpoteegiseadus“), artikliga 41. Kõnealune säte nägi põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis ette järgmist:

„Kinnistusraamatusse kantud õigusele tugineva asjaõigusliku hagi võib esitada [tsiviilkohtumenetluse seadustikus] reguleeritud lihtsustatud menetluse raames isikute vastu, kes kinnistusraamatusse kantud õigust omamata vaidlustavad neid õigusi või takistavad nende teostamist. […]“

11

Hüpoteegiseaduse põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni artikli 129 lõige 1 oli sõnastatud järgmiselt:

„Hüpoteegiga tagatud nõude võib esitada:

12

Hüpoteegiseaduse artiklis 129 kohtuvälist müüki puudutavaid sätteid muudeti 14. mai 2013. aasta seaduse nr 1/2013 hüpoteeklaenu lepingute võlgnike kaitse tugevdamise, võla restruktureerimise ja sotsiaalmajutuse kohta (Ley 1/2013 de medidas para reforzar la protección a los deudores hipotecarios, reestructuración de deuda y alquiler social) (BOE nr 116, 15.5.2013, lk 36373) artikli 3 lõikega 3. Neid muudatusi kohaldatakse hüpoteegiga koormatud vara kohtuvälise müügi suhtes, mida on alustatud pärast seaduse nr 1/2013 jõustumist, ja seda olenemata kuupäevast, mil kirjutati alla hüpoteegi seadmise lepingule. Vastavalt nendele muudatustele otsustab enne selle seaduse jõustumist alustatud kohtuväliste müükide korral ja müükide korral, mille puhul ei ole hüpoteegiga koormatud vara enampakkumisel müüdud, notar kohtuvälise müügi peatamise, kui õigust lõpetava ühekuulise tähtaja jooksul, mis hakkab kulgema nimetatud seaduse jõustumise päevale järgneval päeval, tõendab üks pooltest, et ta on esitanud pädevale kohtule vastavalt hüpoteegiseaduse artiklis 129 sätestatule hagi sellise hüpoteeklaenu lepingu tingimuse ebaõiglase laadi tuvastamiseks, mis on kohtuvälise müügi aluseks või määrab ära täitmisele pööratava summa suuruse.

13

Hüpoteegimääruse (Decreto de 14 de febrero de 1947 por el que se aprueba el Reglamento Hipotecario) (BOE nr 106, 16.4.1947, lk 2238) artiklis 234 ja sellele järgnevates artiklites on täpsustatud hüpoteegiseaduse artiklis 129 viidatud kohtuvälise müügi menetluse toimumise korda. Hüpoteegimääruse neid sätteid ei ole hüpoteegiseaduse artiklisse 129 seadusega nr 1/2013 tehtud muudatuste järgselt muudetud.

14

Hüpoteegimääruse artikli 234 kohaselt:

„1.   [Hüpoteegiseaduse] artiklis 129 ette nähtud hüpoteegiga tagatud nõude kohtuvälise täitmise puhul on nõutav, et hüpoteegi seadmise lepingus oleks kokku lepitud, et pooled nõustuvad kohtuvälise täitmisega, ja et selles oleks märgitud alljärgnev teave:

2.   Tingimus, mille alusel laenu võtvad ja hüpoteegiga tagavad pooled nõustuvad alluma hüpoteegiga tagatud nõude kohtuvälisele täitemenetlusele, peab olema sätestatud teistest lepingutingimustest eraldi.“

15

Nimetatud määruse artiklis 236-l on ette nähtud:

„1.   Parima pakkumuse kohta, mis on kontrollitud ja mille puhul on hind vajaduse korral deponeeritud, teeb notar kande tema poolt tõestatud dokumentide aastasesse nimekirja, ning ühelt poolt parima pakkumuse esitaja ja teiselt poolt eluaseme omanik väljendavad notariaalselt tõestatud vormis oma kokkulepet.

[…]

3.   Notariaalselt tõestatud lepingust piisab enampakkumisel kõige parema pakkumuse esitaja või ostja kandmiseks [kinnistusraamatusse].“

16

Määruse artiklis 236-m on sätestatud:

„Parima pakkumuse esitaja võib nõuda omandatud asja valduse üleandmist asja asukohajärgses esimese astme kohtus.“

17

Sama määruse artiklis 236-ñ on ette nähtud, et notar peatab täitmise ainult juhul, kui dokumentaalselt tõendatakse sellise kriminaalmenetluse olemasolu, mille ese on hüpoteegi seadmise lepingu võimalik võltsimine, või kui kinnistusraamatu pidaja teavitab sellest, et hiljem on esitatud hüpoteegi kustutamise leping. Sellises olukorras peatab notar hüpoteegiga tagatud nõude kohtuvälise täitmise seni, kuni vastavalt kas lõpetatakse kriminaalmenetlus või kinnistusraamatusse tehakse kanne. Hüpoteegiga tagatud nõude kohtuvälist täitmist jätkatakse sissenõudja taotlusel, kui lepingu võltsimist ei tuvastatud või kui hüpoteegi kustutamise kohta kannet ei tehta.

18

Hüpoteegimääruse artikkel 236-o on sõnastatud järgmiselt:

„Mis puudutab võlgniku, kolmandatest isikutest valdajate ja muude huvitatud isikute võimalikke ülejäänud vastuväiteid, tuleb nende puhul lähtuda [hüpoteegiseaduse] artikli 132 viie viimase lõike sätetest, kui kõnealune artikkel on kohaldatav.“

19

C. Sánchez López ja Banco Español de Crédito SA, nüüd Banco Santander, sõlmisid 21. detsembril 2004 eluaseme soetamiseks hüpoteegiga tagatud laenulepingu.

20

Selle lepingu punktis 11 „Kohtuväline täitmine“ oli sätestatud:

„Hüpoteegi realiseerimisel [hüpoteegiseaduse] artiklis 129 ning [hüpoteegimääruse] artiklis 234 ja sellele järgnevates artiklites viidatud kohtuvälises menetluses nõustuvad lepingupooled sõnaselgelt selle menetlusega ja märgivad lisaks järgmised andmed: 1. hüpoteegiga koormatud eluaseme hinnanguline väärtus, mida vajaduse korral kasutatakse enampakkumisel lähtehinnana, on sama kui eelmise lepingutingimuse punkti 1 lõikes 2 nimetatud summa; 2. laenulepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu sõlminud poolte aadress nõuete ja teadete kättetoimetamiseks on sama, mis on selleks märgitud eelmises lepingutingimuses; 3. hüpoteegi seadja poolt pangale antud volitus kirjutada enda seadusliku või lepingulise esindaja kaudu alla laenusaaja nimel hüpoteegiga koormatud eluaseme müügilepingule.“

21

Banco Santander algatas 24. märtsil 2011 notari juures hüpoteegiga tagatud nõude kohtuvälise täitemenetluse, mis lõpetati 15. detsembril 2011 hüpoteegiga koormatud eluaseme müügiga enampakkumisel võlausaldajale summa eest, mis moodustas 59,7% väärtusest, millele vara oli hüpoteegiga tagatud nõude täitmise eesmärgil hinnatud. C. Sánchez Lópezil jäi tasuda võlakohustus summas 13482,97 eurot.

22

Notar koostas 23. veebruaril 2012 Banco Santanderi kasuks eluaseme müügilepingu, ilma et osalenud oleks C. Sánchez López, keda esindas sel eesmärgil Banco Santander ise vastavalt hüpoteeklaenu lepingu tingimusele 11.

23

23. veebruari 2012. aasta müügilepingu alusel kinnistusraamatusse tehtud kandele tuginedes esitas Banco Santander 23. septembril 2014 tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 250 lõike 1 punkti 7 alusel Juzgado de Primera Instancia de Jerez de la Fronterale (Jerez de la Frontera esimese astme kohus, Hispaania) hagi nõudes, et kohus võtaks vastu otsuse, mis näeb ette C. Sánchez Lópezi eluaseme valduse pangale üleandmise ja tema väljatõstmise.

24

Ühtlasi taotles Banco Santander, et määrataks 10000 euro suurune kautsjon, mille C. Sánchez López pidi tasuma oma vastuväite esitamiseks.

25

C. Sánchez López ei ilmunud selles asjas toimunud menetluses eelotsusetaotluse esitanud kohtusse.

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette hüpoteegiga tagatud nõude kohtuvälise täitmise ja valduse üleandmise korra, on kooskõlas direktiiviga 93/13, võttes arvesse asjaolu, et kohus, mille poole on pöördutud tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 250 lõike 1 punkti 7 raames esitatud hagiga, ei või omal algatusel või poole taotlusel tunnistada ebaõiglaseks juba realiseeritud hüpoteegiga tagatud laenulepingus sisalduvat tingimust.

27

Neil asjaoludel otsustas Juzgado de Primera Instancia de Jerez de la Frontera (Jerez de la Frontera esimese astme kohus, Hispaania) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

28

Oma teise, neljanda ja viienda küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas seadusega nr 1/2013 muudetud hüpoteegiseaduse artikkel 129 ja selle rakendussätted on kooskõlas direktiiviga 93/13.

29

Selle kohta nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjale eelnenud vaidlusalune hüpoteegiga tagatud nõude kohtuväline täitemenetlus algatati 24. märtsil 2011 ja lõpetati 23. veebruaril 2012.

30

Kuid seaduse nr 1/2013 järgi kohaldatakse sellega tehtud muudatusi hüpoteegiga koormatud asja kohtuvälisele müügile, millega alustati pärast selle seaduse jõustumist 15. mail 2013.

31

Järelikult, kuna teises, neljandas ja viiendas küsimuses viidatud liikmesriigi õiguse normid ei kuulu põhikohtuasjas ajaliselt kohaldamisele ja eelotsusetaotlusest ei nähtu põhjusi, miks need oleksid põhikohtuasja lahendamisel asjakohased, tuleb tunnistada need küsimused vastuvõetamatuteks.

32

Oma esimese ja kolmanda küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas, mille alusel peab selleks ette nähtud menetluses liikmesriigi kohus andma kinnisasja kogu valduse selle omandajale, ilma et selle asja esialgsel omanikul oleks tema nõusolekul toimunud hüpoteegiga tagatud nõude kohtuvälises täitemenetluses või asja omandaja hagi alusel toimunud menetluses kohtus võimalik tarbijana tugineda sellise hüpoteeklaenu lepingus sisalduva tingimuse ebaõiglusele, mille põhjal toimus kohtuväline täitemenetlus, ja kui sellise vastuoluga on tegemist, siis kas liikmesriigi kohus peaks jätma need liikmesriigi õigusnormid kohaldamata.

33

Esiteks ei saa Banco Santander ja Hispaania valitsus tugineda direktiivi 93/13 kohaldamatusele selle direktiivi artikli 1 lõike 2 alusel. Nimelt ei aruta eelotsusetaotluse esitanud kohus käesolevas asjas tema menetluses oleva hüpoteeklaenu lepingu tingimuse ebaõiglust selle direktiivi artikli 3 tähenduses, vaid ta küsib, kuidas mõjutab tarbijatele direktiiviga 93/13 antud kaitse tõhusust nimetatud lepingutingimuses viidatud hüpoteegiseaduse artiklis 129 ette nähtud kohtuväline lihtsustatud täitemenetlus ning hüpoteegiseaduse artiklis 41 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 250 ette nähtud valduse üleandmise menetlus, arvestades asjaolu, et tarbijal ei ole selles menetluses võimalust tegelikult tugineda asjaomases lepingus sisalduva tingimuse ebaõiglusele.

34

Teiseks tuleb meenutada, et vastavalt direktiivi 93/13 artikli 6 lõikele 1 ei ole tarbijale siduvad ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on tarbijaga sõlminud.

35

Ühtlasi tagavad liikmesriigid selle direktiivi artikli 7 lõike 1 kohaselt, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.

36

Direktiiviga 93/13 loodud kaitsesüsteem põhineb nimelt eeldusel, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja tal on vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja eelnevalt välja töötatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (kohtuotsused, 10.9.2014, Kušionová, C‑34/13, EU:C:2014:2189, punkt 48, ja 1.10.2015, ERSTE Bank Hungary, C‑32/14, EU:C:2015:637, punkt 39).

37

Seega, kui täitmisele kuuluva lepingu tingimuste võimalikku ebaõiglust ei ole võimalik tõhusalt kontrollida, ei ole tagatud direktiivist 93/13 tulenevate õiguste järgimine (vt selle kohta kohtuotsused, 14.3.2013, Aziz, C‑415/11, EU:C:2013:164, punkt 59, ja 18.2.2016, Finanmadrid EFC, C‑49/14, EU:C:2016:98, punkt 46).

38

Mis puudutab notari juures toimuvat hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlust, siis tuleb meenutada, et piisavate ja tõhusate vahendite all, mille eesmärk on lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad, tuleb mõista sätteid, mis võimaldavad tagada tarbijatele tõhusa kohtuliku kaitse, andes neile võimaluse esitada hagi vaidlusaluse lepingu peale, ka selle sundtäitmise menetluses, ning seda mõistlikel menetlustingimustel nii, et tarbijate õiguste teostamise suhtes ei kehtiks tingimused, eelkõige tähtajad või kulud, mis muudavad direktiiviga 93/13 tagatud õiguste teostamise ülemäära raskeks või praktikas võimatuks (kohtuotsus, 1.10.2015, ERSTE Bank Hungary, C‑32/14, EU:C:2015:637, punkt 59).

39

Käesolevas asjas tuleb esile tuua eelotsusetaotluse esitanud kohtus toimuvat menetlust iseloomustavaid tegureid ja põhikohtuasja erisusi, mis nähtuvad eelotsusetaotlusest.

40

Põhikohtuasja ese puudutab Banco Santanderi poolt enampakkumisel saadud omandiga seotud asjaõiguste kaitset.

41

Selles kontekstis näib eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski arvavat, et hüpoteegiseaduse artiklis 41 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 250 ette nähtud menetlus leiab aset hüpoteegiga tagatud nõude kohtuvälises täitemenetluses, millega C. Sánchez López on nõustunud Banco Santanderi kasuks, ja seetõttu võimaldab see seos direktiivi 93/13 kohaldatavust puudutavas küsimuses jätta tähelepanuta asjaolu, et hüpoteek on realiseeritud, kinnisasi on müüdud ja kinnisasjaga seotud asjaõigused on üle antud.

42

Euroopa Kohtu käsutuses olevast teabest nähtub siiski, et kooskõlas liikmesriigi õigusnormidega on eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud hagi ese tagada kinnistusregistrisse kantud asjaõiguste kaitse, olenemata nende õiguste saamise viisist.

43

Järelikult leiab selline menetlus aset alles pärast kinnisasja omandiõiguse üleandmist ja selle läbiviimist taotleb asja uus omanik kooskõlas tema kohta kinnistusregistrisse tehtud kandega ning vastaspooleks on iga isik, kes tema õigustele vastu vaidleb või takistab nende teostamist.

44

Seetõttu ei puuduta põhikohtuasi esiteks hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlust, mis oli ette nähtud C. Sánchez Lópezi ja Banco Santanderi laenulepingus, vaid nende asjaõiguste kaitset, mis on seotud viimase poolt enampakkumisel toimunud müügi käigus nõuetekohaselt saadud omandiga.

45

Lisaks, isegi kui käesolevas asjas on põhikohtuasjas vaidlusaluse kinnisasja omanik hüpoteegipidaja, see tähendab Banco Santander, siis sellele vaatamata võib sellise hüpoteegiga tagatud nõude kohtuvälise täitemenetluse tulemusena nagu see, mis eelnes põhikohtuasja menetlusele, saada vara omanikuks ükskõik milline huvitatud kolmas isik ja järelikult võib sellel isikul olla ka huvi taotleda valduse üleandmise menetlust. Sellistel asjaoludel võib see, kui lubada asjale hüpoteegi seadmisega nõustunud võlgnikul vastu vaielda selle vara omandanud isikule hüpoteegilaenu lepingust tulenevaid vastuväiteid kasutades, kusjuures omandaja võib olla selle lepingu suhtes kolmandaks isikuks, kahjustada saadud omandiga seotud õiguskindlust.

46

Teiseks, kuivõrd hüpoteegiga tagatud nõuete täitemenetluste kohta on juba otsustatud, et juhul kui puudub tõhus kontroll selle üle, kas täitedokumendi aluseks olnud lepingu tingimused võisid olla ebaõiglased, ei ole tagatud direktiiviga 93/13 antud õiguste järgimine (vt selle kohta kohtuotsused, 14.3.2013, Aziz, C‑415/11, EU:C:2013:164, punkt 59, ja 18.2.2016, Finanmadrid EFC, C‑49/14, EU:C:2016:98, punkt 46), tuleb rõhutada, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule käesolevas asjas esitatud hagi aluseks on omandiõigus, mis on kantud kinnistusregistrisse, mitte hüpoteeklaenu leping, milles ette nähtud tagatise kohtuvälise täitemenetluse tulemusena asi oli saadud.

47

Sellises olukorras ei ole võimalik tõhusalt tugineda direktiivi 93/13 sätetele selleks, et takistada selle asja omaniku asjaõiguste tunnustamist ja kaitsmist.

48

Igatahes on esiteks oluline rõhutada, et kuigi direktiivi 93/13 eesmärk on tagada sellega tarbijatele antud kaitse, pannes liikmesriigi kohtule kohustuse kontrollida omal algatusel selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluva lepingutingimuse ebaõiglust, ei ole võimalik tõhusalt tugineda selle direktiivi sätetele juhul, kui puuduvad igasugused viited sellele, et kohtuvälise täitemenetluse esemeks olnud hüpoteeklaenu lepingus võis olla ebaõiglane tingimus.

49

Teiseks näib, nagu seda rõhutas kohtujurist enda ettepaneku punktis 70 ja mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, et C. Sánchez Lópezil oli vara võõrandamise kohtuvälises menetluses võimalus esitada selle suhtes vastuväiteid või nõuda menetluse peatamist hüpoteeklaenu lepingus ebaõiglase tingimuse esinemise tõttu, nõudes samal ajal ajutiste meetmete vastuvõtmist, et peatada niisuguse kinnisasja müük, mille omanik ta oli. Ning just hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluse raames oleks kohus saanud vajaduse korral omal algatusel kontrollida, kas hüpoteeklaenu lepingus oli ebaõiglasi tingimusi.

50

Kõikidest eeltoodud kaalutlustest nähtub, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 ei saa kohaldada sellises menetluses nagu põhikohtuasi, mille algatamist taotles kinnisasja enampakkumise järel parimaks pakkujaks tunnistatud isik, kusjuures tarbija on nõustunud selle asja osas hüpoteegi realiseerimisega ettevõtjast võlausaldaja kasuks kohtuvälises menetluses, ja mille ese on kaitsta selle pakkuja poolt seaduslikult omandatud asjaõigusi, arvestades asjaolu, et esiteks on see menetlus sõltumatu ettevõtjast võlausaldaja ja tarbija vahelisest õiguslikust suhtest, ja teiseks on hüpoteek realiseeritud, kinnisasi müüdud ja kinnisasjaga seotud asjaõigused on üle antud ilma, et tarbija oleks kasutanud selles kontekstis talle ette nähtud õiguskaitsevahendeid.

51

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 ei saa kohaldada sellises menetluses nagu põhikohtuasi, mille algatamist taotles kinnisasja enampakkumise järel parimaks pakkujaks tunnistatud isik, kusjuures tarbija on nõustunud selle asja osas hüpoteegi realiseerimisega ettevõtjast võlausaldaja kasuks kohtuvälises menetluses, ja mille ese on kaitsta selle pakkuja poolt seaduslikult omandatud asjaõigusi, arvestades asjaolu, et esiteks on see menetlus sõltumatu ettevõtjast võlausaldaja ja tarbija vahelisest õiguslikust suhtest, ja teiseks on hüpoteek realiseeritud, kinnisasi müüdud ja kinnisasjaga seotud asjaõigused on üle antud ilma, et tarbija oleks kasutanud selles kontekstis talle ette nähtud õiguskaitsevahendeid.