–

X, esindaja: belastingadviseur A. B. Bongers,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. Bulterman ja M. Noort,

–

Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs ja L. Van den Broeck,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek ja J. Vláčil,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Martin ja M. van Beek,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, mida on muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 592/2008 (ELT 2008, L 177, lk 1) (edaspidi „määrus nr 1408/71“), artikli 13 lõike 2 punkti a ja artikli 14 lõike 2 punkti b alapunkti i.

2

Taotlus on esitatud X‑i ja Staatssecretaris van Financiëni (rahanduse riigisekretär, Madalmaad) vahelises vaidluses, mis käsitleb tulumaksuotsust ja maksuotsust sotsiaalkindlustusmaksete kohta.

3

Määruse nr 1408/71 artiklis 13 on sätestatud:

„1.   Vastavalt artiklitele 14c ja 14f alluvad isikud, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, ainult ühe liikmesriigi õigusaktidele. Kõnealused õigusaktid määratakse kindlaks vastavalt käesoleva jaotise sätetele.

2.   Arvestades artikleid 14–17:

[…]“

4

Määruse artiklis 14 on ette nähtud:

„Artikli 13 lõike 2 punkti a kohaldamisel arvestatakse järgmisi erandeid ja asjaolusid.

[…]

5

Määruse artikli 14a lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Tavaliselt kahe või enama liikmesriigi territooriumil füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva isiku suhtes kehtivad tema elukohajärgse liikmesriigi õigusaktid, kui mingi osa tema tegevusest toimub selle liikmesriigi territooriumil. […]“

6

Madalmaade kodanik X, kes elas Belgias, töötas 2009. aastal 1872 tundi Madalmaades asuva tööandja kliendihaldurina telekommunikatsiooni valdkonnas.

7

1872 töötunnist 121 töötundi ehk umbes 6,5% kõnealuse aasta töötundide koguarvust töötas ta Belgias. Sellest 17 tundi kulus tal klientide külastamiseks ja 104 tunni vältel töötas ta kodust. See töö ei kulgenud kindlaksmääratud tööplaani kohaselt ja töölepingus ei olnud ette nähtud töö tegemist Belgias.

8

Muid tööandja antud ülesandeid (2009. aastal 1751 tundi) täitis X Madalmaades, seda nii ettevõtja büroos kui ka potentsiaalseid kliente külastades.

9

X ja Staatssecretaris van Financiën (rahanduse riigisekretär) vaidlevad 2009. aasta tulumaksu ja sotsiaalkindlustusmaksete arvestamise üle.

10

Gerechtshof’s-Hertogenbosch (’s-Hertogenboschi apellatsioonikohus, Madalmaad) tegi Rechtbank Zeeland-West-Brabanti (Zeeland-West-Brabanti piirkonna esimese astme kohus, Madalmaad) otsuse peale esitatud kaebuse kohta otsuse, et X töötas 2009. aastal Belgias ainult aeg-ajalt. Apellatsioonikohus jõudis järeldusele, et kohaldatavate sotsiaalkindlustust reguleerivate õigusnormide kindlaksmääramisel ei tule seda töötamist arvesse võtta ja et määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punkti a järgi kuuluvad 2009. aasta suhtes kohaldamisele ainult Madalmaade õigusnormid.

11

X esitas selle otsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule kassatsioonkaebuse.

12

Neid asjaolusid arvestades otsustas Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Millise kriteeriumi või milliste kriteeriumide alusel määratakse kindlaks, millised määruse nr 1408/71 sätted kuuluvad kohaldamisele Belgias elava töötaja suhtes, kes täidab valdava osa oma tööülesannetest Madalmaade tööandja korraldusel Madalmaade Kuningriigi territooriumil ja töötab peale selle asjaomasel aastal 6,5% ulatuses tööajast Belgias oma kodus ja klientide juures, ilma et seejuures saaks rääkida väljakujunenud tööajaskeemist ja ilma, et tööandjaga oleks sõlmitud kokkulepet tööülesannete täitmiseks Belgias?“

13

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti b alapunkti i tuleb tõlgendada nii, et niisugust isikut, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kes töötab ühe liikmesriigi territooriumil asuva tööandja heaks ja kes elab teises liikmesriigis, mille territooriumil ta töötas möödunud aasta vältel 6,5% oma töötundide koguarvust, ilma et see oleks eelnevalt tööandjaga kokku lepitud, tuleb käsitada tavaliselt kahe liikmesriigi territooriumil töötava isikuna selle sätte tähenduses.

14

Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 1408/71 II jaotise sätted, kuhu kuulub nimetatud artikli 14 lõige 2, moodustavad Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tervikliku ja ühtse kollisiooninormide süsteemi, mille eesmärk on allutada Euroopa Liidu piires liikuvad töötajad üheainsa liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemile, et vältida eri riikide õigusaktide üheaegset kohaldatavust ja sellest tekkida võivaid raskusi (kohtuotsus, 4.10.2012, Format Urządzenia i Montaże Przemysłowe, C‑115/11, EU:C:2012:606, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika)

15

Määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punktis a on seda silmas pidades sätestatud põhimõte, et liikmesriigi territooriumil töötava isiku suhtes kehtivad selle riigi õigusaktid isegi juhul, kui ta elab teise liikmesriigi territooriumil (vt selle kohta kohtuotsus, 4.10.2012, Format Urządzenia i Montaże Przemysłowe, C‑115/11, EU:C:2012:606, punkt 30).

16

Siiski on selle põhimõtte puhul kasutatud järgmist sõnastust: „[a]rvestades artikleid 14–17“ määruses nr 1408/71. Nimelt võib teatavas eriolukorras selle määruse artikli 13 lõike 2 punktis a sätestatud üldreegli ühetine ja lihtne kohaldamine ärahoidmise asemel tingida nii asjaomase töötaja ja tööandja kui ka pädevate ametiasutuste seisukohalt haldusraskusi, mis võivad mõjutada tõkestavalt selle määrusega hõlmatud isikute vaba liikumise teostamist (kohtuotsus, 4.10.2012, Format Urządzenia i Montaże Przemysłowe, C‑115/11, EU:C:2012:606, punkt 31).

17

Määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti b alapunktis i on ette nähtud, et tavaliselt kahe või enama liikmesriigi territooriumil töötava isiku suhtes kehtivad tema elukohajärgse liikmesriigi õigusaktid, kui osa tema tegevusest toimub selle liikmesriigi territooriumil.

18

Sellest sättest, mis on erand töökoha liikmesriigiga seotust ette nägevast üldnormist, ilmneb, et erand kuulub kohaldamisele üksnes tingimusel, et puudutatud isik töötab tavaliselt kahe või enama liikmesriigi territooriumil.

19

Niisugune nõue eeldab aga, et isiku tegevusest oluline osa toimub tavaliselt kahe või enama liikmesriigi territooriumil (vt analoogia alusel kohtuotsus, 30.3.2000, Banks jt, C‑178/97, EU:C:2000:169, punkt 25).

20

Määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti b alapunkti i kohaldamisel ei saa aga arvesse võtta asjaolu, et isik töötab lihtsalt aeg-ajalt liikmesriigi territooriumil.

21

Hindamaks seda, kas isikut tuleb lugeda isikuks, kes töötab tavaliselt kahe või enama liikmesriigi territooriumil või on vastupidi tegemist töödega, mida tehakse mitme liikmesriigi territooriumil lihtsalt aeg-ajalt, tuleb eelkõige arvestada lepingudokumentides määratletud tööperioodi kestust ja palgatöö laadi, vajaduse korral ka tehtud tööd (vt selle kohta kohtuotsused, 12.7.1973, Hakenberg, 13/73, EU:C:1973:92, punkt 20, ja 4.10.2012, Format Urządzenia i Montaże Przemysłowe, C‑115/11, EU:C:2012:606, punkt 44).

22

Tuleb märkida, et Euroopa Kohus on 16. veebruari 1995. aasta otsuses Calle Grenzshop Andresen (C‑425/93, EU:C:1995:37) asunud hindamise puhul, kas kahe ja enama liikmesriigi territooriumil tehakse tööd tavapäraselt ja olulises osas, seisukohale, et niisuguse töötaja olukord, kes elab ühes liikmesriigis ja töötab ettevõtja juures, kelle asukoht on teises liikmesriigis, ja kes töötab selle töösuhte raames regulaarselt osa tööajast – kümme tundi nädalas – oma elukoha liikmesriigis, kuulub määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti b alapunkti i kohaldamisalasse.

23

Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et isikut, kes tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana umbes poole ajast oma elukoha liikmesriigi territooriumil ja teise poole muu liikmesriigi territooriumil, tuleb käsitada isikuna, kes määruse nr 1408/71 artikli 14a tähenduses tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana tavaliselt kahe liikmesriigi territooriumil (vt selle kohta kohtuotsus, 13.10.1993, Zinnecker, C‑121/92, EU:C:1993:840, punktid 15–18).

24

Käesoleval juhul nähtub eelotsustaotlusest, et põhikohtuasjas käsitletavas töölepingus ei ole ette nähtud, et X täidaks tööülesandeid oma elukoha liikmesriigi territooriumil. Peale selle töötas asjaomane isik kõnealusel aastal üksnes umbes 6,5% töötundide koguarvust selles liikmesriigis ja peamiselt kodus.

25

Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et selline isik, nagu on kõne all põhikohtuasjas, töötab tavapäraselt ja olulisel määral oma elukoha liikmesriigis.

26

See seisukoht on kooskõlas ka määruse nr 1408/71 II jaotises sisalduvates sätetes ette nähtud kollisiooninormide süsteemiga.

27

Nimelt ilmneb määruse artikli 13 lõike 2 punktist a, et töökoha liikmesriigiga seotust ette nägevast üldnormist tuleb teha erand üksnes teatavates eriolukordades, mil muu seos tundub märksa asjakohasem.

28

Kui möönda, et määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 kohaldamist võib põhjendada sellega, et isik töötab oma tööandja heaks, kes asub ühe liikmesriigi territooriumil, aasta töötundide koguarvust üksnes 6,5% teises liikmesriigis, kus on ta elukoht, ilma et see oleks eelnevalt tööandjaga kokku lepitud, eiraks see aga esiteks elukoha liikmesriigiga seotuse erandlikkust ja teiseks tekiks määruse II jaotises sätestatud kollisiooninormidest kõrvalehoidmise oht, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 29.

29

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti b alapunkti i tuleb tõlgendada nii, et niisugust isikut, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kes töötab ühe liikmesriigi territooriumil asuva tööandja heaks ja elab teises liikmesriigis, mille territooriumil ta töötas möödunud aasta vältel 6,5% oma töötundide koguarvust – ilma, et see oleks eelnevalt tööandjaga kokku lepitud –, ei tule käsitada tavaliselt kahe liikmesriigi territooriumil töötava isikuna selle sätte tähenduses.

30

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 592/2008) artikli 14 lõike 2 punkti b alapunkti i tuleb tõlgendada nii, et niisugust isikut, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kes töötab ühe liikmesriigi territooriumil asuva tööandja heaks ja kes elab teises liikmesriigis, mille territooriumil ta töötas möödunud aasta vältel 6,5% oma töötundide koguarvust – ilma, et see oleks eelnevalt tööandjaga kokku lepitud –, ei tule käsitada tavaliselt kahe liikmesriigi territooriumil töötava isikuna selle sätte tähenduses.