1. 

Euroopa Kohtul on juba rikkalik kohtupraktika kaitstud päritolunimetuste (KPN) ja kaitstud geograafiliste tähiste (KGT) kohta. Käesolev apellatsioonkaebus võimaldab tal seda kohaldada vastuolule veini KPNi ja liidu kaubamärgi vahel, milles on esimese omanike väitel kasutatud lubamatult KPNile Porto/Port ( 2 ) tunnuslikku geograafilist nime.

2. 

Konkreetselt oli kohtuvaidluses algselt Instituto dos Vinhos do Douro e do Porto, IP (Douro ja Porto Veinide Instituut, edaspidi „IVDP“) vastandatud Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) („Ühtlustamisamet“, nüüd Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet, „EUIPO“). Pärast seda, kui see amet oli registreerinud viski identifitseerimiseks taotletud tunnusmärgi „Port Charlotte“ liidu kaubamärgina, jättis ta rahuldamata IVDP taotluse selle kaubamärgi kehtetuks tunnistamiseks.

3. 

Üldkohus ( 3 ) rahuldas IVDP kaebuse EUIPO otsuse peale osaliselt, mis tingis kahe apellatsioonkaebuse esitamise: a) EUIPO arvates vaidlustatud kohtuotsuses eksitakse, kuna selles tunnistatakse, et KPNide kaitset reguleerib ka liikmesriigi (käesoleval juhul Portugali) õigus, ja b) IVDP on seisukohal, et kuna Üldkohus kinnitas EUIPO põhiseisukohta, et kaubamärk on „Port Charlotte“ on KPNiga Porto/Port kokkusobiv, siis on ta rikkunud õigusnormi.

4.

Artikli 8 lõikes 4 on sätestatud:

„Registreerimata kaubamärgi või mõne muu ulatuslikumalt kui kohaliku tähtsusega kaubanduses kasutatava tähise omaniku vastuseisu korral ei registreerita taotletavat kaubamärki, kui selle tähise suhtes kohaldatavate liidu või liikmesriigi õigusaktide kohaselt ja nendega ette nähtud ulatuses:

5.

Artiklis 53 on ette nähtud:

„1.   ELi kaubamärk tunnistatakse kehtetuks ametile esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui:

[…]

[…]“.

6.

Artikli 118b „Mõisted“ lõikes 1 on sätestatud:

„1.   Käesolevas alajaos kasutatakse järgmisi mõisteid:

7.

Artikli 118f „Riigisisene eelmenetlus“ lõigetes 6 ja 7 on ette nähtud:

„6.   Liikmesriigid kehtestavad käesoleva artikli järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid 1. augustiks 2009.

7.   Kui liikmesriigil puuduvad riiklikud õigusnormid päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitse kohta, võib ta vastavalt käesolevas alajaos esitatud tingimustele anda nimetusele riiklikul tasandil kaitse üksnes üleminekuajaks alates kuupäevast, mil selle kohta esitati komisjonile taotlus. Kõnealune ajutine riiklik kaitse lõpeb alates käesoleva alajao kohase registreerimisotsuse või registreerimisest keeldumise otsuse vastuvõtmise kuupäevast.“

8.

Artikli 118l („Seos kaubamärkidega“) lõikes 1 on sätestatud:

„Kui päritolunimetus või geograafiline tähis on käesoleva määruse alusel kaitstud, keeldutakse ühele artikli 118m lõikes 2 osutatud olukorrale vastava ja XIb lisas loetletud kategooria alla kuuluva tootega seotud kaubamärgi registreerimisest juhul, kui kaubamärgi registreerimise taotlus esitatakse komisjonile pärast päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitsetaotluse esitamist ning päritolunimetus või geograafiline tähis võetakse seejärel kaitse alla.

Esimese lõigu sätteid rikkudes registreeritud kaubamärgid tunnistatakse kehtetuteks.“

9.

Artikli 118m „Kaitse“ lõigetes 1, 2 ja 3 on sätestatud:

„1.   Kaitstud päritolunimetusi ja kaitstud geograafilisi tähiseid võivad kasutada kõik ettevõtjad, kes turustavad veini, mis on toodetud kooskõlas vastava tootespetsifikaadiga.

2.   Kaitstud päritolunimetusi ja kaitstud geograafilisi tähiseid ning tootespetsifikaadiga kooskõlas kaitstud nimetusi kasutavaid veine kaitstakse:

3.   Kaitstud päritolunimetused või kaitstud geograafilised tähised ei muutu ühenduses üldnimetusteks artikli 118k lõike 1 tähenduses.“

10.

Artikkel 118n („Register“) näeb ette:

„Komisjon loob veini kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste avalikkusele kättesaadava elektroonilise registri ja haldab seda.“

11.

Artiklis 118s „Olemasolevad kaitstud veininimetused“ on sätestatud:

„1.   Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artiklite 51 ja 54 ning komisjoni 29. aprilli 2002. aasta määruse (EÜ) nr 753/2002 (milles sätestatakse teatavad nõukogu [17. mai 1999. aasta] määruse (EÜ) nr 1493/1999 [veinituru ühise korralduse kohta (EÜT 1999, L 179, lk 1; ELT eriväljaanne 03/26, lk 25)] rakenduseeskirjad veinisektori toodete kirjeldamise, nimetamise, esitlemise ja kaitse osas) […] artikli 28 kohaselt kaitstud veininimetused võetakse automaatselt käesoleva määruse kohase kaitse alla. Komisjon kannab need käesoleva määruse artiklis 118n sätestatud registrisse.

2.   Lõikes 1 osutatud olemasolevate kaitstud veininimetustega seoses edastavad liikmesriigid komisjonile:

3.   Lõikes 1 osutatud veininimetused, mille kohta ei esitata lõikes 2 osutatud teavet 31. detsembriks 2011, arvatakse käesoleva määruse kaitse alt välja. Komisjon võtab vajalikke meetmeid, et kõrvaldada kõnealused nimetused artiklis 118n sätestatud registrist.

4.   Artiklit 118r ei kohaldata lõikes 1 osutatud olemasolevate kaitstud veininimetuste suhtes.

Kuni 31. detsembrini 2014 võib komisjon omal algatusel ja vastavalt artikli 195 lõikes 4 osutatud menetlusele otsustada lõikes 1 osutatud olemasolevate kaitstud veininimetuste kaitse tühistada, kui need ei vasta artiklis 118b sätestatud tingimustele.

[…]“

12.

Artiklis 120d „Liikmesriikide rangemad eeskirjad“ on ette nähtud:

„Liikmesriigid võivad piirata teatavate ühenduse õigusega lubatud veinivalmistustavade kasutamist või välistada nende tavade kasutamise ning näha ette rangemad piirangud oma territooriumil valmistatava veini suhtes, et kindlustada kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega veinide, vahuveinide ja liköörveinide põhiomaduste säilimine.

Liikmesriigid teavitavad nendest välistustest ja piirangutest komisjoni, kes juhib neile teiste liikmesriikide tähelepanu.“

13.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 1–15 nähtub, et äriühing Bruichladdich Distillery Co. Ltd. (edaspidi „Bruichladdich“) taotles 27. oktoobril 2006 ühenduse kaubamärgi „Port Charlotte“ registreerimist toodete jaoks, mis kuuluvad Nizza kokkuleppe ( 6 ) klassi 33 „Alkoholjoogid“.

14.

Kaubamärk registreeriti 18. oktoobril 2007 numbriga 5421474 ja avaldati 29. oktoobri 2007. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 60/2007.

15.

IVDP esitas 7. aprillil 2011 EUIPO-le määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti c – koostoimes artikli 8 lõikega 4 –, artikli 53 lõike 2 punkti d ja artikli 52 lõike 1 punkti a – koostoimes artikli 7 lõike 1 punktidega c ja g – alusel kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse.

16.

Vastuses sellele taotlusele piiras Bruichladdich nende kaupade loetelu, mille jaoks vaidlustatud kaubamärk on registreeritud, kaupadega, mis vastavad kirjeldusele „viski“.

17.

IVDP tugines kehtetuks tunnistamise nõudes KPNidele „porto“ ja „port“, mis on tema väitel ühelt poolt kaitstud kõikides liikmesriikides Portugali õiguse eri õigusnormidega ja määruse nr 491/2009 artikli 118m lõikega 2, ja teiselt poolt registreeritud ja kaitstud 31. oktoobri 1958. aasta registreeritud päritolunimetuste kaitse ja nende rahvusvahelise registreerimise Lissaboni lepinguga (muudetud ja parandatud kujul) Prantsusmaal, Itaalias, Küprosel, Ungaris, Portugalis ja Slovakkias.

18.

EUIPO tühistamisosakond lükkas 30. aprillil 2013 kehtetuks tunnistamise taotluse tagasi.

19.

IVDP vaidlustas 2. veebruaril 2014 tühistamisosakonna otsuse EUIPO‑s.

20.

EUIPO neljas apellatsioonikoda lükkas 8. juuli 2014. aasta otsusega kolm vaidlustamise põhjenduseks esitatud väidet tagasi.

21.

Esiteks lükkas apellatsioonikoda tagasi väite, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti c koostoimes selle määruse artikli 8 lõikega 4. Ta kinnitas kokkuvõttes, et veinide KPNide kaitset reguleerib ainult määrus nr 491/2009 ja seega kuulub see Euroopa Liidu ainupädevusse. Ta oli ühtlasi seisukohal, et käesoleval juhul on KPN kaitstud ainult veini jaoks – toote jaoks, mis ei ole viskiga võrreldav, ja et kaubamärk „Port Charlotte“ ei tekita seoseid portveiniga. Ta lisas, et ei ole vaja kontrollida, kas geograafilistel nimetustel „porto“ või „port“ on maine, sest vaidlustatud kaubamärk ei tekita nende nimetustega seoseid ega kasuta neid.

22.

Teiseks lükkas apellatsioonikoda tagasi väite, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 2 punkti d, tuues põhjenduseks selle, et KPNid „porto“ ja „port“ on vastavalt Lissaboni lepingule alates 18. märtsist 1983 registreeritud Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsioonis (WIPO) numbriga 682. Ta kinnitas, et see registreerimine kaitseb ainult sõna „porto“ — mitte ainult Portugalis —, mis ei ole osa vaidlustatud kaubamärgist.

23.

Kolmandaks lükkas apellatsioonikoda tagasi väited, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a koostoimes selle määruse artikli 7 lõike 1 punktidega c ja g. Tema arvates ei viita vaidlustatud kaubamärk paralleelselt nii kohale (olgu see siis olemasolev või kujuteldav) nimega Port Charlotte kui ka „Oporto (Porto) linnale“. Ta lisas, et sama määruse artikli 7 lõike 1 punktis c ette nähtud absoluutset keeldumispõhjust nimetati „alles kaebuse esitamisel“ ning et seetõttu ei ole IVDP-l õigust sellele tugineda. Igal juhul ei saa vaidlustatud kaubamärk avalikkust selle märgiga tähistatud toote geograafilise päritolu suhtes eksitada, nagu näeb ette sama määruse artikli 7 lõike 1 punkt g.

24.

IVDP esitas 15. septembril 2014 hagiavaldusega Üldkohtule apellatsioonikoja otsuse peale tühistamisnõude. Hagi oli üles ehitatud kuuele väitele, millest on käesoleva apellatsioonkaebuse jaoks oluline eelkõige kolmas, mis puudutab määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti c rikkumist koostoimes artikli 8 lõikega 4.

25.

IVDP heitis apellatsioonikojale ette, et see oli ekslikult hinnanud, et KPNiga Porto/Port kaitstud veinide kaitset reguleerib ainult määrus nr 491/2009, välistades sellele Portugali õigusega antud kaitse.

26.

Samas väites ja juba väljaspool viiteid Portugali õigusele ei nõustunud IVDP apellatsioonikoja hinnangutega kaubamärgi „Port Charlotte“ ja KPNi Porto/Port kokkusobivuse kohta, tuginedes määruse nr 491/2009 artiklile 118m.

27.

Selle viimati nimetatud sätte kohta väitis IVDP järgmist: i) et sellega on keelatud KPNi otseselt või kaudselt kasutamine kaubanduslikul eesmärgil samalaadsete toodete jaoks, nagu see on portveini ja viski puhul; ii) et isegi kui need ei oleks samalaadsed tooted, tähendab sõna Port – mis on KPNi termin – kaubanduslik kasutamine vaidlustatud kaubamärgis selle nimetuse maine või prestiiži ärakasutamist, mis on selle sättega samuti keelatud tegevus; ja iii) et igal juhul imiteerib kaubamärk „Port Charlotte“ KPNi Porto/Port või tekitab sellega seoseid.

28.

Üldkohus nõustus IVDP argumentidega liikmesriigi õiguse kohaldamise kohta. Selle analüüsimise põhjal järeldas ta, et registreeritud kaubamärgi kehtetuks tunnistamise põhjused võivad põhineda alternatiivselt või kumulatiivselt varasematel õigustel, „[v]astavalt nende kaitset käsitlevatele [liidu] või siseriiklikele õigusaktidele“. Tema hinnangul võib KPNidele antud kaitset täiendada liikmesriigi asjaomase õigusega, kui see annab neile täiendava kaitse.

29.

Sellest eeldusest lähtudes ja kuna IVDP oli tuginenud asjaomastele Portugali õiguse eeskirjadele KPNi Porto/Port kohta, ei võinud apellatsioonikoda loobuda liikmesriigi õiguse kohaldamisest selle põhjal, et selle päritolunimetuse kaitset reguleerib ainult määrus nr 491/2009 ja see kuulub liidu ainupädevusse.

30.

IVDP esitatud ülejäänud kehtetuks tunnistamise väidete suhtes kinnitas Üldkohus vaidlustatud kaubamärgi kokkusobivust KPNiga Porto/Port apellatsioonikoja antud hinnanguga analoogses hinnangus (kergete erinevustega).

31.

Ainsas apellatsioonkaebuse väites heidab EUIPO sisuliselt Üldkohtule ette seda, et see väitis, et KPNidel võib olla täiendav kaitse liikmesriigi õiguse kohaselt ja samal ajal liidu õigusega antud kaitse. See põhiseisukoht tähendab EUIPO arvates määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti c koostoimes sama määruse artikli 8 lõikega 4 ja artikli 53 lõike 2 punkti d ekslikku kohaldamist.

32.

EUIPO tunnistab, et „porto“ ja „port“ olid kaubamärgi „Port Charlotte“ registreerimise taotluse esitamise kuupäeval (27. oktoober 2006) KPNide kaitset reguleerivate ühenduse õigusnormidega kaitstud sõnad. Registreeritud kaubamärgi vaidlustamise ajal (7. aprill 2011) kehtiv õigusnorm oli määrus nr 1234/2007, mida on muudetud määrusega nr 491/2009. See muudatus, millega lisati määrusele nr 1234/2007 artiklid 118b–118t, piirdus määruse (EÜ) nr 479/2008 ( 7 ) artiklite 33–51 ja 53 reprodutseerimisega. Selleks et hinnata liidu seadusandja kavatsust veinide KPNide kaitse suhtes, tuleb seega tähelepanu pöörata mitte ainult määruse nr 1234/2007, vaid ka määruse nr 479/2008 sätetele ja põhjendustele.

33.

EUIPO tugineb 8. septembri 2009. aasta kohtuotsusele Budějovický Budvar ( 8 ) ja loob paralleeli veinide KPNide kaitsekorra ning toidu ja põllumajandustoodete KPNide kaitsekorra vahel, mida reguleerib määrus (EÜ) nr 510/2006 ( 9 ). See kohtuotsus annab talle alust kinnitada, et kuna Üldkohus tunnistas liikmesriigi täiendavat kaitsekorda, siis rikkus ta õigusnormi, sest kuna on olemas liidu õiguses ühtlustatud õigusakt, on igasugune muu liikmesriigi õigusega antav kaitse välistatud. Määruse nr 491/2009 regulatsioon on ühtne ja ammendav kogu liidu territooriumi jaoks.

34.

Selle kohta esitab EUIPO kolm argumenti: i) selleks et liikmesriigi õigusakt saaks liidu õiguses sätestatud korraga koos eksisteerida või sellest erandit teha, peavad olemas olema sõnaselged õigusnormid, mis seda lubavad, ilma et niisuguse õigusnormina oleks selleks lubatud kasutada määruse nr 207/2009 artikli 8 lõiget 4. Tegu on üldise viitega, mis ei anna liikmesriikidele volitust teha oma siseriiklikus õiguses liidu kaitsekorrast erandit; ii) jagatud pädevuste teostamisel kohalduva subsidiaarsuse põhimõttega ei ole vastavalt ELTL artikli 2 lõikele 2 lubatud, et liikmesriigid võiksid oma pädevusi kasutada siis, kui liidu institutsioonid on otsustanud oma pädevusi teostada; ja iii) vastavalt Euroopa Kohtu kohtupraktikale seoses põllumajandustoodete ja toidu päritolunimetuste kaitse kohta ( 10 ) lõpeb liikmesriigi õigusega antav kaitse siis, kui liidu õigusega antav kaitse jõustub.

35.

IVDP vaidleb niisugusele käsitlusviisile vastu, välistades rööpsuse määruse nr 491/2009 – mis on kohaldatav veinide KPNidele (artiklid 118a–118z) – ja määruse nr 510/2006 vahel, mis on kohaldatav muude põllumajandustoodete ja toidu päritolunimetustele. Seega tuleks määruse nr 510/2006 käsitleva Euroopa Kohtu kohtupraktika ( 11 ) veinitootmissektorile ekstrapoleerimise võimalus tagasi lükata; see mõte leiab tema arvates veelgi kinnitust, kui lähtuda kohtuotsuse Assica ja Krafts Foods Italia ( 12 ) punktist 28.

36.

IVDP on seisukohal, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikega 4 on põhjendatud kohaldada liikmesriigi õigusega tagatud kaitset. Ta peab vääraks EUIPO väidet, et kui oleks lubatud, et liikmesriikide õigusega võib anda täiendava kaitse, võib see moonutada siseturu toimimist, ja märgib, et Portugali õigusega mainekatele KPNidele antud kaitse on identne liidu kaubamärgiõigusega antava kaitsega.

37.

Bruichladdich toetab kokkuvõttes EUIPO arutluskäiku selle kohta, et Euroopa Liidu õigusega KPNidele ja KGTdele antud kaitse on ammendav.

38.

Portugali valitsus, vastupidi, arvab, et ei saa nõustuda, et liidu õigusega KPNidele antav kaitse on ammendav ja kohustuslik igal muul riikliku kaitse tasandil.

39.

IVDP esitab lisaks EUIPO apellatsioonkaebuse vastustamisele omalt poolt apellatsioonkaebuse, mis põhineb kolmel väitel. Esimene ( 13 ) langeb üldjoontes kokku väitega, mille ta esitas vastuseks EUIPO vastavale väitele, et kohaldatav on ainult KPNidele liidu õiguses antud kaitse.

40.

Teises väites heidab IVDP Üldkohtule ette ( 14 ) määruse nr 491/2009 artikli 118m lõike 2 punkti a rikkumist, kuna see kohus leidis, et vaidlustatud kaubamärk ei kasuta KPNi Porto/Port ega tekita sellega seoseid, nii et selle mainet ei ole vaja kontrollida.

41.

IVDP on seisukohal, et vaidlusaluses kaubamärgis kasutatud sõna „port“ imiteerib KPNi Porto/Port või tekitab seoseid selle KPNiga, mis väärib kaitset määruse nr 491/2009 artikli 118m lõike 2 punkti a taande ii alusel. Euroopa Kohus on juba selgitanud, et seose tekitamisega on tegu siis, kui toote tähistamiseks kasutatav termin sisaldab osa KPNist, mistõttu tarbijal tekib toote nime nägemisel kujutlus tootest, mille nimetus on KPNiga kaitstud. ( 15 )

42.

Kolmandas väites avaldab IVDP kahetsust, et Üldkohus otsustas, ( 16 ) et vaidlustatud kaubamärgi kasutamine ei kujuta endast KPNi Porto/Port väärkasutamist, imiteerimist või sellega seoste tekitamist, mis tema arvates rikub määruse nr 491/2009 artikli 118m lõike 2 punkti b. Ta ei nõustu selles mõttes Üldkohtu arutluskäiguga portveini ja viski tunnuste kohta, mis võimaldasid sellel kohtul järeldada, et need mõlemad alkohoolsed joogid on keskmisele tarbijale hästi tuntud. IVDP arvates on need tegelikult samalaadsed tooted.

43.

EUIPO on seisukohal, et teine ja kolmas apellatsioonkaebuse väide on vastuvõetamatud, sest need ei ole esitatud Üldkohtu antud õiguslike hinnangute, vaid tõendite ja faktiliste asjaolude hindamise kohta. Ta tugineb sellega seoses 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsusele Viiniverla, ( 17 ) milles Euroopa Kohus tuvastas, et seose tekitamise hindamine ei ole õigusküsimus.

44.

Teise võimalusena väitis EUIPO kaubamärgi ja KPNi väidetava samalaadsuse kohta, et IVDP üksnes kordas oma esimeses astmes esitatud argumente, tõendamata, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi või moonutanud faktilisi asjaolusid. Lisaks on EUIPO seisukohal, et Üldkohus kohaldas 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsuses Viiniverla ( 18 ) mõiste „seoseid tekitama“ kohta sedastatud kohtupraktikat õigesti.

45.

IVDP apellatsioonkaebuse esimese väite suhtes lähtub EUIPO sellest, mida ta märkis oma enda kaebuses liidu õigusega tagatud kaitse ühtsuse ja ammendavuse kohta.

46.

Ka Bruichladdich vaidlustab IVDP apellatsioonkaebuse esimese väite ja palub see tagasi lükata vastavalt määrust nr 510/2006 käsitlevale Euroopa Kohtu praktikale, mida Üldkohus kohaldas tema arvates õigesti. Süsteemi välistav iseloom ei välista liikmesriikide õiguse rakendamist KPNide ja GPNide suhtes, vaid üksnes siis, kui need jäävad määruste kohaldamisalast välja.

47.

Bruichladdich rõhutab, et ühenduse määrustega hõlmatud valdkondades tuleb hinnata ühist eesmärki luua kogu liidu ulatuses üks kaitsesüsteem ning seetõttu ei ole võimalik kahekordne kaitse, mis põhineb üheaegselt nii liikmesriigi õigusel kui ka liidu õigusel. Ainus lubatud erand on see, et nähakse ette üleminekukorra kohaldamine (määruse nr 510/2006 artikli 5 lõige 6 ja määruse nr 491/2009 artikli 118f lõiked 6 ja 7).

48.

Lõpuks on Bruichladdichi arvates IVDP apellatsioonkaebuse teine ja kolmas väide põhjendamatud. Asjaomasel avalikkusel ei ole ohtu vaidlusaluse kaubamärgi võrdlemisel KPNiga Porto/Port neid omavahel segi ajada. Viimane viitab Portugali territooriumi piirkonnale, samas kui see kaubamärk ei viita sellele piirkonnale, vaid kas sadamaga seonduvale merelisele keskkonnale või naisenimele (Charlotte), mis on tema sõnul kaubamärgi põhielement. Sarnasuse puudumine nende tähiste vahel välistab võimaluse kohaldada määruse nr 491/2009 artikli 118m lõiget 2, ilma et oleks vaja kontrollida selles sättes ette nähtud tingimusi ja konkreetselt KPNi „porto“ või „port“ maine kasutamist. Igal juhul ei ole vastandatavad tooted tema sõnul koostise, maitse või alkoholisisalduse poolest samalaadsed.

49.

Vaidlus, mida selles (kahekordses) apellatsioonkaebuses lahendatakse, on valdavalt olnud selles, kas veinide KPNi kaitsele kohaldatav õiguslik kord on ainult või ammendavalt määruses nr 1234/2007 ( 19 ) sätestatud kord.

50.

IVDP väidab vaidlustatud kohtuotsusega samas liinis, et tuleb pidada õigeks Portugali õigust, sest see annab kõrgema kaitsetaseme kui liidu õigus. Selle eeldusega ei saa aga nõustuda. Tegelikult ei märkinud IVDP Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades selle väidetava kõrgema kaitsetaseme konkreetse sisu kohta midagi. ( 20 ) Ta ei teinud seda ka Üldkohtus, sest kehtetuks tunnistamise nõudes ( 21 ) kinnitati, et Portugali õiguses on keelatud kasutada KPNi Porto/Port mitte ainult siis, kui on segiajamise oht, vaid siis kui selle õigusvastane kasutamine (kaubamärgis) võib kahjustada KPNi enda mainet, kasutades lubamatult ära selle nimetuse eristusvõimet või prestiiži.

51.

Kordan, et see eeldus ei ole õige, sest liidu õiguses veinide KPNidele antud kaitse on vähemalt sama tugev kui IVDP poolt esile toodud Portugali õigusaktidega antud kaitse. Konkreetselt üks põhjustest, mis takistab liidu kaubamärkide registreerimist, on just nimelt see, kui nendega püütakse lubamatult ära kasutada veinide KPNi prestiiži.

52.

Tegelikult IVDP ise tunnistab (olgu siis vaikimisi või sõnaselgelt), et see on nii, kahest vaatepunktist. Ühelt poolt tugineb ta oma vastuapellatsioonis määrusele nr 1234/2007, et väita, et selle artikli 118m lõike 2 punkti b taane ii võimaldab tal „saada kaitse vaidlustatud kaubamärgi kasutamise eest „kuna selles kasutamises kasutatakse ära“ KPNi Port „mainet““. ( 22 ) Ta märgib ühelt poolt, et „Portugali õigusega mainekatele geograafilistele tähistele antud kaitse on identne üldtuntud kaubamärkidele (well known trade marks) liidu õigusega antud kaitsega“. ( 23 )

53.

Kui Portugali õigus ja liidu õigus annavad nendel juhtudel võrdse kaitse, arvan, et vaidlus selle üle, kumb on kohaldatav prioriteetselt, põhjusel, et KPNide kaitsetase on väidetavalt suurem liikmesriigi õiguses, on suurel määral kunstlik. Üldkohus oleks seega võinud piirduda ainult ülejäänud kaebuse väidete uurimisega, ilma et oleks vaja olnud laskuda arutellu laiema probleemi üle, mis on kahtlemata küll huvipakkuv, kuid mida käesoleval juhul ei esinenud.

54.

Nüüd aga, kuna vaidlustatud kohtuotsus sisaldab põhjendusi (ja nendest johtuvat resolutsiooni), mis on vastuolus liidu õiguse ammendava kohaldamisega selleks, et piiritleda veinide KPNide kaitset, tuleb vastata nende põhjenduste kohta apellatsioonkaebuses esitatud kriitikale. Lahenduse annab – ütlen juba ette ära – kohaldatavate määruste, eelkõige määruse nr 1234/2007 tõlgendamine sellele määrusega nr 491/2009 antud redaktsioonis. ( 24 )

55.

Pean asjakohaseks analüüsida EUIPO apellatsioonkaebuse ainsat väidet koos IVDP vastuapellatsioonkaebuse esimese väitega. Kuigi nende kahe fookus on erinev, puudutavad need seda, kas määruse nr 1234/2007 kohaldamine on ammendav, lähtudes põhieeldusest, et veinide KPNidele võib liikmesriigi õiguse kohaselt anda täiendava kaitse.

56.

EUIPO tugineb kohtuotsusele Budějovický Budvar, ( 25 ) et välistada, et liikmesriigi õigus võiks anda KPNidele suurema kaitse, kui on kehtestatud liidu õiguses. Selles kohtuasjas tuli Euroopa Kohtul lahendada sama vaidlus, ( 26 ) ehkki määrusega nr 510/2006 õlle geograafilisele tähisele antud kaitse küsimuses. Kohtuotsuses kinnitati, et see kaitse on ammendav, sest määruse eesmärk ei ole „kehtestada siseriiklike reeglite kõrvale, mis võivad kehtima jääda, täiendavat kvalifitseeritud geograafiliste tähiste kaitsesüsteemi, nagu on kehtestatud nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusega (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 149), vaid sätestada selliste tähiste kohta ühtne ja ammendav kaitsesüsteem“. ( 27 )

57.

Apellatsioonkaebuses vastanduvad põhiseisukohad on vastavalt kas selle poolt või vastu, et Euroopa Kohtu kohtupraktikat määruse nr 510/2006 kohta saab laiendada määruse nr 1234/2007 valdkonnale. IVDP on seisukohal, et veinide KPNid on nii eriliste tunnustega, et nende kaitse peab olema erinev liidu õiguses teistele samalaadsetele figuuridele antud kaitsest.

58.

Üldkohus tunnistab ( 28 ) alguses, et kaitstud geograafiliste tähiste nii kaubanduslikul eesmärgil kasutamise lubamist kui ka piiranguid või kasutamise keelamist reguleerivad ühetaoliselt määruse nr 1234/2007 artikli 118m lõiked 1 ja 2 ja üksnes need sätted. Ta kinnitab järgmiseks seevastu, ( 29 ) et määruse nr 207/2009 (liidu kaubamärkide kohta) artikli 8 lõikega 4 on lubatud kaubamärgi registreerimisest keelduda või nõuda juba registreeritud kaubamärgi kehtetuks tunnistamist, kui kaubamärk läheb vastuollu varasema tähisega, mis on kaitstud liidu õigusega või liikmesriigi õigusega. Sellest järeldub, et KPNil Porto/Port võib olla täiendav kaitse, mille annab Portugali õigus.

59.

Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõige 4 eraldi võetuna võimaldaks teoreetiliselt Üldkohtu järeldust kinnitada. Kuid selle tõlgendamisel ei või jätta arvesse võtmata teistest liidu õigusnormidest tulenevaid tagajärgi. Konkreetselt tuleb arvestada KPNsid ja KGTsid reguleerivaid erinorme, kuna liit on nende suhtes oma pädevusi teostanud. Seda tegi ta pealegi, lisades määrusesse nr 1234/2007 erilise sätte (artikli 118l), et kindlaks määrata just nimelt nende intellektuaalomandi õiguste (kollektiivset laadi) vormide seos registreeritud liidu kaubamärkidega (individuaalset laadi).

60.

Liidu seadusandja otsustas nimelt teostada oma pädevusi KPNide ja KGTde suhtes nii põllumajandustoodete ja toidu (määrus nr 510/2006) kui ka piiritusjookide (määrus nr 110/2008) ( 30 ) valdkonnas ja veinisektoris (määrus nr 1234/2007). Valdkondades, mida need määrused ei hõlma, jäävad päritolunimetused ja geograafilised tähised liikmesriikide pädevusse.

61.

Ühenduse tasandil ühtlustatud sektorites hõlmab liidu määrustes sätestatud kaitse üksnes neid päritolunimetusi või geograafilisi tähiseid, mis on nendes määrustes määratletud. Esimestest hõlmab kaitse KPNisid, mis tähistavad tooteid, mille kvaliteedi ja omadused määrab põhiliselt ja ainult konkreetne geograafiline keskkond koos sellele omaste loodus- ja inimteguritega. Teiste puhul on kaitstud ainult niisuguste toodete kohta kvalifitseeritud tähised, mille kvaliteet, maine või muud erilised omadused on omistatavad toote geograafilisele päritolule (KGT). KGTde ja KPNide puhul on ühine territoriaalne komponent, kuid viimased on reserveeritud kaupadele, mille eripära tuleneb nende päritolukoha loodus- või inimteguritest.

62.

Veinide KPNide puhul on liit oma seadusandliku tegevusega ise kaitsevaldkonna ammendanud, et ühtlustada kaitsekord kõikides liikmesriikides. ( 31 ) Liikmesriikide tegutsemisruumi saab kasutada lihtsate (kvalifitseerimata) geograafiliste tähiste reguleerimisel, st niisuguste tähiste puhul, mis ei nõua, et toodetel oleksid mingid nende päritolukohast tulenevad eriomadused või teatav maine, kuid mis peavad olema piisavad selle koha identifitseerimiseks. Liidu õigusnormid hõlmavad ainul KPNisid ja KGTsid, kuid teevad seda ammendavalt, samas kui lihtsad geograafilised tähised saavad kaitse vastavalt liikmesriikide õigusele.

63.

Rööpsus veinide KPNide osas ühelt poolt määruse nr 510/2006 ja teiselt poolt määruse nr 1234/2007 vahel on minu arvates vaieldamatu. Nende eesmärk on sama – tagada tarbijale — ja teisest küljest ka vastavate nimetuste omanikele —, et nii ühe kui ka teisega tähistatud tooted vastavad nende geograafilise päritolu põhjal kõrgetasemelisele kvaliteedistandardile. Neile määrustele on ühine ka see, et nendele toodetele (ühe puhul veinitooted ja teise puhul toit ja põllumajandustooted üldiselt) tuleb kohaldada sama registreerimissüsteemi ja seejärel kogu liidu territooriumil ühtset kaitset, olenemata sellest, mis riigist tooted pärit on.

64.

Tegelikult on määruses nr 479/2008 (mille teksti võttis üle määrus nr 1234/2007 pärast viimase muutmist) endas välja toodud, kuidas viimasega üksnes kantakse määruse nr 510/2006 põhimõtted üle veinide KPNide valdkonnale. Selle põhjenduses 27 on sõnaselgelt sätestatud, et „[veinide] päritolunimetuse ja geograafilise tähise registreerimistaotlus[ed] [vaadatakse läbi] kooskõlas lähenemisviisiga, mis järgib toiduainete (välja arvatud vein ja kanged alkohoolsed joogid) suhtes kohaldatavat ühenduse horisontaalset kvaliteedipoliitikat, mis on kehtestatud nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 510/2006 põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta“.

65.

Selliselt väljakuulutaud rööpsust märkab KPNide ja KGTde registreerimise menetluse tunnuste analüüsimisel. Kohtuotsuses Budějovický Budvar toodi välja, et „vastupidi teistele ühenduse tööstus‑ ja kaubandusomandiõiguste kaitsesüsteemidele […], põhineb määrustega nr 2081/92 ja nr 510/2006 kehtestatud registreerimise kord pädevuse jagunemisel asjaomase liikmesriigi ja komisjoni vahel, kuna komisjon ei saa teha otsust nimetuse registreerimise kohta ilma, et asjaomane liikmesriik selleks taotlust esitaks ning sellise taotluse saab esitada ainult juhul, kui liikmesriik on kindlaks teinud, et see on õigustatud ([kohtuotsus, 6.12.2001], Carl Kühne jt, [C‑269/99, EU:C:2001:659], punkt 53). Riiklikud registreerimise korrad kuuluvad seega ühenduse otsustusmenetlusse ning moodustavad selle ühe olulise osa. Need ei saa eksisteerida väljaspool ühenduse kaitsesüsteemi“. ( 32 )

66.

See mudel integreeritaks määrusesse nr 479/2008 ( 33 ) veinisektori jaoks ja määrusesse nr 110/2008 (artikkel 17) piiritusjookide jaoks. Euroopa Kohtu kaalutlused kohtuotsuses Budějovický Budvar määruste nr 2081/92 ja nr 510/2006 selle (menetlusliku) aspekti kohta, mille ma eelmises punktis ära tõin, saab seega ekstrapoleerida määrusele nr 1234/2007.

67.

Lisaks kinnitavad need määrused ise asjaolu, et KPNidele ja KGTdele kohaldatavad määrused asuvad liikmesriikide kaitsekordade asemele, kuna nendes on kehtestatud üleminekueeskirjad, arvestades et liidus eksisteerisid koos liikmesriikide süsteemid, milles olid päritolunimetusi reguleerivad õigusaktid juba olemas, ja sellised süsteemid, milles neid ei olnud (või ei ole). ( 34 )

68.

Veinidega seoses tuleb minna tagasi määruseni nr 1493/1999, mille artikli 54 lõikes 2 olid „määratletud piirkonnas valmistatud kvaliteetveinid“ („mpv-kvaliteetveinid“) ja nende kategooriad. Sama artikli lõikes 4 oli sätestatud, et „[l]iikmesriigid edastavad komisjonile mpv-kvaliteetveinide nimekirja, mida nad tunnustanud on, nimetades iga mpv-kvaliteetveini toodangut ja valmistamist reguleerivate siseriiklike sätete üksikasjad“. Kuna KPN Porto/Port oli kaitstud vastavalt Portugali õigusele, olid selle veinid kantud mpv-kvaliteetveinide nimekirja ja olid määruse nr 1234/2007 (artikli 118s lõike 1) automaatselt kaitstud, ning komisjon kandis need sama määruse artiklis 118n ette nähtud registrisse (andmebaas E-Bacchus). ( 35 )

69.

Sellele automaatsele kaitsele on aga lisatud oma nüanss määruse nr 1234/2007 artikli 118s endaga, millega võeti teatavad ettevaatusabinõud selleks, et tagada, et andmebaasi E-Bacchus kantud veinid vastaksid nõutud tingimustele, määrates liikmesriikidele tähtaja vajaliku teabe esitamiseks ja selleks, et komisjon saaks kontrollida, kas registrisse kandmine oli õige või mitte. ( 36 )

70.

Määruse nr 1234/2007 artikli 118f lõikega 7 on liikmesriik, juhul kui tal ei ole siseriiklikke õigusnorme KPNide kohta, volitatud andma üleminekuajaks kaitse riiklikul tasandil. See ajutine kaitse lõpeb kuupäeval, kui komisjon võtab nimetatud määruse kohaselt vastu registreerimisotsuse või registreerimisest keeldumise otsuse.

71.

Kõik need üleminekusätted kinnitavad vajaduse korral, et liikmesriigid on kaotanud oma pädevuse anda veinide KPNidele, kui neil on juba määrusega nr 1234/2007 tunnustatud staatus, täiendavat ja tugevdatud kaitset. Vastasel korral ei oleks mõtet näha ette varasemast olukorrast uude üleminekut, mille eesmärk on just nimelt struktureerida kaitseraamistiku kehtestamise pädevuse asemele asumist. Siin jällegi on kohtuotsuse Budějovický Budvar ( 37 ) kaalutlused määruse nr 510/2006 kohta kohaldatavad määrusele nr 1234/2007.

72.

Neid hindamiselemente (ja ülejäänuid, mis on kohtuotsuse Budějovický Budvar ( 38 ) aluseks ja mida ma ei pea vajalikuks põhjalikumalt käsitleda) arvestades kinnitab IVDP määruste nr 510/2006 ja nr 479/2008 erinevust. Ehkki ma ei eita, et mõningasi erinevusi on, arvan et need ei muuda kinnitust leidnud asjaolu, et need määrused on eesmärkide ja põhijoonte poolest analoogsed.

73.

IVDP toob tõenduseks määruse nr 479/2008 põhjenduse 28, et väita, et liit soovis austada liikmesriikide eripärasid veinide kaitses, nagu seda tõendab tema sõnul selle põhjenduse sisu: „Päritolunimetuse või geograafilise tähisega veinide eriliste kvaliteediomaduste säilitamiseks tuleks anda liikmesriikidele õigus kohaldada sellega seoses rangemaid eeskirju“.

74.

Ma arvan siiski, et see argument ei ole veenev. Määruse nr 479/2008 põhjenduse 28 tähendust tuleb mõista, vastupidi, koostoimes selle määruse nr 1234/2007 artikliga 120d, mis volitab liikmesriike nõudma teatud kindlate veinivalmistamistavade kasutamist või kehtestama oma territooriumil valmistatava KPNiga veinide suhtes rangemad piirangud. See säte ei kummuta selle kaitsekorra ühtset ja välistavat laadi, mis on ette nähtud KPNidele, mille veinid on saavutanud teatava minimaalse nõutava kvaliteeditaseme. Kui üks liikmesriik näeb ette, et tema veinid võivad saada KPNi staatuse ainult siis, kui on järgitud rangemaid tootmistavasid, võib ta täie õigusega seda nõuda. Kuid see nõue – kordan – ei tähenda, et kogu liidu tasandil juba registreeritud KPNi kaitse korra võiks jätta liikmesriigi õiguse otsustada. ( 39 )

75.

Esitatud kaalutuste põhjal teen ettepaneku EUIPO apellatsioonkaebuse ainus väide vastu võtta. Kuigi Üldkohtul oli õigus oma kohtuotsuses, kui ta rõhutas määruse nr 1234/2007 artikli 118m lõigetega 1 ja 2 ( 40 ) antud kaitse „välistavat“ laadi, rikkus ta siiski õigusnormi, kuna ta kahandas kohtuotsuse järgnevates punktides (44–49) selle õige kinnituse tähtsust, lubades liikmesriikide õiguses ette näha täiendava kaitse, mille ta oli eelnevalt ja vaikimisi tagasi lükanud.

76.

Esmapilgul võiks need kaks apellatsioonkaebuse väidet, mille esitas IVDP, vastuvõetamatuks tunnistada, nagu nõuavad teised kohtuvaidluse pooled, kuna näib, et need väited on esitatud pelgalt Üldkohtu hinnangute vastu, mille suhtes Euroopa Kohus vastavalt oma väljakujunenud kohtupraktikale kontrolli ei teosta. ( 41 )

77.

Nimelt, kui nende kahe väite sisu piirduks eriarvamusega Üldkohtu hinnangute suhtes kaubamärgi ja KPNi sarnasuse kohta või selle kohta, kuidas avalikkus võib tajuda nende kummagi peamisi elemente, või nende kahe omavahel segi ajamise tõenäosuse kohta, ühineksin ma väljapakutud vastuvõetamatuse vastuväitega.

78.

Arvan aga, et see ei ole nende apellatsioonkaebuse kahe väite tõeline mõte ja et nendes tõstatatakse ehtne õigusprobleem, mitte pelgalt küsimus faktiliste asjaolude hindamisest ega sellest, mida Euroopa Kohus nimetab „faktilist laadi kaalutlusteks“. Küsimus on selles, kas Üldkohus järgis määruse nr 1234/2007 artikli 118m lõike 2 punktide a ja b tõlgendamisel selle õigusnormi normatiivset sisu. Selle tõlgenduse kinnitamiseks või tagasilükkamiseks tuleb mõistagi lähtuda õigusmõistetest (kasutamine, väärkasutus, imiteerimine, seoste tekitamine, maine lubamatu ärakasutamine), mis teatud eristavate märkide ja KPNide suhtes kohaldamisel nõuavad tingimata konkreetset, mitte pelgalt abstraktset hindamist. Kui Euroopa Kohus ei saaks oma apellatsiooniastme ülesannetes kontrollida, kas Üldkohtu tõlgendus selles valdkonnas vastab õigusele, siis kardan, et see piiraks oluliselt tema järelevalvevolitusi.

79.

EUIPO tugineb oma vastuvõetamatuse vastuväites 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsuse Viiniverla ( 42 ) punktile 31, milles Euroopa Kohus tuletas meelde, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on „hinnata, kas õuntest valmistatud kange alkohoolse joogi jaoks nimetuse „Verlados“ kasutamine kujutab endast määruse nr 110/2008 artikli 16 punkti b tähenduses seoste tekitamist kaitstud geograafilise tähisega „Calvados““. Sellest seisukohast, mis on loogiline eelotsusetaotluse kontekstis, ei saa siiski järeldada, et Euroopa Kohtul on keelatud otsustada apellatsioonkaebuses selle üle, kuidas on Üldkohus tõlgendanud ja kohaldanud oma kohtuotsuses õigusmõistet „seoste tekitamine“ (või muud analoogset).

80.

Siin on esimese astme kohtuotsuse sõnastust arvestades küsimus lisaks selles, kas KPN Porto/Port (kuigi see võiks samahästi olla ka mõni muu) suudab täita oma eriomaseid ülesandeid ja saada liidu õiguses sätestatud kaitse. Kui nõustuda — ja nii tuleneb Üldkohtu antud tõlgendusest, kui ta kinnitab eelnevat apellatsioonikoja antud tõlgendust —, et sellel geograafilisel nimetusel on väga nõrk eristusvõime, ( 43 ) nii et piisab sellest, kui lisada sõnale Port mõni muu sõna (käesoleval juhul „Charlotte“), et niisuguseid nimetusi saaks juba registreerida muid alkohoolseid jooke identifitseerivate liidu kaubamärkidena, siis usun, et KPN Porto/Port kannataks selle tõttu tõsist kahju, sest seda ei saaks kaitsta edaspidi alkohoolsete jookide jaoks loodavate kaubamärkide suhtes, milles kasutatakse selle KPNi tunnuselementi (Porto/Port), lisades sellele mõne tuhandetest võimalikest geograafilisest tähisest või kohanimest.

81.

Teisisõnu seisneb selle kohtuotsuse selle osa aluseks olev õigusnormi rikkumine minu arvates selles, et ei ole järgitud liidu õigusnormi, milles on sätestatud määrusest nr 1234/2007 tulenev KPNi Porto/Port õigus takistada iga muu seda nimetust kasutava kaubamärgi registreerimist alkohoolsete jookide jaoks. Välistamisõigus (ius excludendi alios) on selle kaitse võtmeks, mille annab veinide KPNidele see määrus, mille artikli 118m lõige 2 kaitseb neid nende nimetuste otsese või kaudse kaubanduslikul eesmärgil kasutamise eest, kui sellise kasutusega kaasneb KPNi maine ärakasutamine (punkt a), ja selle KPNi väärkasutuse, imiteerimise või sellega seoste tekitamise eest (punkt b). Vastavalt neid kahte kaitseviisi puudutavadki IVDP vastuapellatsioonkaebuse väited, mis on minu arvates vastuvõetavad.

82.

IVDP oli oma kehtetuks tunnistamise taotluses Üldkohtus väitnud, et kuna apellatsioonikoda lükkas tagasi väite, et KPNi Porto/Port integreerimine kaubamärki „Port Charlotte“ kujutab endast selle KPNi maine lubamatut ärakasutamist, siis rikkus ta määruse nr 1234/2007 artikli 118m lõike 2 punkti a taanet ii. Üldkohus vastas talle, kinnitades apellatsioonikoja antud hinnangut, st et „vaidlustatud kaubamärgis ei ole kõnealust päritolunimetust kasutatud ega sellega seoseid tekitatud, mistõttu selle maine olemasolu ei ole vaja uurida“. ( 44 )

83.

Selles vastuses on Üldkohus ühelt poolt kaldunud teatud määral kaebaja argumentidest kõrvale. Kui kaebaja tõstatab küsimuse KPNi maine ärakasutamisest, siis Üldkohus nimetab seda mõistet „seoste tekitamiseks“, mis ei asu mitte määruse nr 1234/2007 artikli 118m lõike 2 punkti a taandes ii, vaid sama lõike punktis b, mille kohta oli esitatud teine kaebuse väide.

84.

Üldkohus ei ole oma arutluskäigus järjepidev, kui ta kinnitab, et „vaidlustatud kaubamärgis ei ole kõnealust päritolunimetust kasutatud“ (kohtuotsuse punkt 72), ja järgmiseks kinnitab, et „sõna „port“ [on vaidlustatud kaubamärgi koosseisu kuuluv sõna]“ (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 76 seoste tekitamise analüüsi kohta).

85.

Jättes hetkel kõrvale probleemid seoses „seoste tekitamisega“, mille juurde tulen tagasi järgmise väite käsitlemisel, on vaieldamatu, et kaubamärk „Port Charlotte“ reprodutseerib KPNi otsest sõna, s.o „Port“. Juba peale vaadates on näha, et selle alguskomponent on sama mis KPNil. Seega on esimene määrava tähtsusega nõue määruse nr 1234/2007 artikli 118m lõike 2 punkti a taandega ii antava kaitse saamiseks täidetud, ja Üldkohus eksib, kui ta seda kohtuotsuse punktis 72 nii ei tunnista.

86.

Täidetud on ka KPNi veinide maine nõue, mille üle vaidlust ei ole, sest seda võib pidada üldtuntuks. ( 45 ) Vaidlus taandub seega küsimusele, kas otseselt KPNi sõna kasutamine vaidlustatud kaubamärgis tähendab selle maine lubamatult ärakasutamist määruse nr 1234/2007 artikli 118m lõike 2 punkti a taande ii tähenduses.

87.

Põhjused, mille alusel Üldkohus niisuguse lubamatu ärakasutamise välistas, põhinevad õiguslikult ekslikul alusel, millele ma juba viitasin. Üldkohus on tegelikult seisukohal, et KPNil Porto/Port puudub omaette eristusvõime, sest selle ainsat sõna (Porto/Port), kui seda kasutatakse alkohoolsete jookide kaubamärgis, kus see on kujutatud koos teise sõnaga, tajub avalikkus pelgalt geograafilise koha (sadama) nimetusena, mida iseloomustab see teine element. Porto/Port oleks seega selle põhiseisukoha järgi kas üldnimetus või siis pelgalt üldtähenduslik sõna, mida võib omastada iga ettevõtja, kes soovib identifitseerida oma enda alkohoolseid jooke sellega, lisades juurde mõne teise sõna (inimese, linna nime või mõne kohanime või geograafilise joone).

88.

See eeldus näib mulle vastuvõetamatu, kuna see nõrgendab KPNi Porto/Port eristusvõimet sel määral, et muudab selle de facto üldnimetuseks, rikkudes nii määruse nr 1234/2007 artikli 118m lõikes 3 sätestatud sõnaselget keeldu. ( 46 )

89.

Nõustuda, nagu seda teeb Üldkohus, ( 47 ) et ka alkohoolsete jookide kontekstis vastab sõna „port“ enne jõe- või meresadamale kui KPNile, tähendab selle KPNi nii sisutühjaks jätta, et sellele omistatakse üldised omadused, mille tõttu KPN jääb oma kaitsest ilma. Kuigi „port“ tähendab inglise või prantsuse keeles sadam, ei saa see asjaolu õigustada KPNi kaitseta jätmist: otsus anda sellele samasugune kaitse nagu ülejäänud veinide KPNidele, mitte teatud semantilistest kaalutlustest olenevalt nõrgendatud kaitse, võeti vastu siis, kui liidu ametivõimud kiitsid heaks selle KPNi registreerimise KPNide nimekirja.

90.

Selle liidu õigusega antud kaitse õiguslikuks tagajärjeks on käesolevas kohtuasjas, et sõna „Port“ ei tohi kasutada eraldi või koos muude sõnadega kaubamärkides, millega identifitseeritakse alkohoolseid jooke, mis võivad selle sõna mainet lubamatult ära kasutada (eriti nendel alkohoolsetel jookidel, mis on konkurentsi seisukohast teatud määral lähedased tooted, kuna need on mõeldud sama tüüpi sihtgrupile ja neil on ühised turustus- ja müügikanalid).

91.

Seepärast, kuna Üldkohus ei hinnanud õigesti veinide KPNidele (sealhulgas KPNile Porto/Port) ette nähtud kaitse ulatust eeldusena, mille põhjal otsustada nende maine võimaliku lubamatu ärakasutamise üle kaubamärkides, mis omastavad nende KPNide tunnusliku sõna, siis on ta rikkunud õigusnormi.

92.

See väide põhineb määruse nr 1234/2007 artikli 118m lõike 2 punkti b rikkumisel. IVDP heidab Üldkohtule ette, et see ei tunnistanud, ( 48 ) et vaidlustatud kaubamärk tekitab seoseid KPNiga Porto/Port.

93.

Tegelikult võimaldaks apellatsioonkaebuse eelmise väite vastuvõtmine selle väite analüüsimisest loobuda, sest kuna on tuvastatud määruse nr 1234/2007 artikli 118m lõike 2 punkti a taande ii rikkumine, tuleb Üldkohtu kohtuotsus tühistada. Analüüsin siiski seda väidet.

94.

Euroopa Kohtu praktikas ( 49 ) on tunnistatud, et seoste tekitamine „hõlmab […] olukorda, kus toote tähistamiseks kasutatav sõna sisaldab üht osa kaitstud nimetusest, mistõttu tarbijal tekib toote nime nägemisel kujutlus tootest, mille nimetus on kaitstud“. ( 50 )

95.

Seoste tekitamise keeld ei ole tingimata seotud tegeliku segiajamisega avalikkuse hulgas. Ei ole tingimata vajalik, et tarbija arvaks, et seoseid tekitav kaubamärk hõlmab seonduva KPNiga kaitstut. Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et võib tegu olla KPNiga seoste tekitamisega isegi siis, kui toodete segiajamise ohtu ei ole. ( 51 )

96.

Kindel on, et Üldkohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76 Euroopa Kohtu kohtupraktikale selle kohta, et selleks et tegu oleks seoste tekitamisega, ei ole vaja, et esineks segiajamise oht. Oma seisukohta selles punktis põhjendades, kinnitas ta aga apellatsioonikoja otsust, et „ei esine Porto veiniga „seoste tekitamist“ […] kuna viski on teistsugune toode ning ükski vaidlustatud kaubamärgi osa ei kätke tähist, mis võib olla väär või eksitav“. ( 52 ) Sellest eeldusest lähtudes lükkas Üldkohus vastava tühistamisväite tagasi, tuginedes „eespool punktis 71 esitatud kaalutlustele“ vaidlustatud kaubamärgi kasutamise kohta. ( 53 )

97.

Arvan, et selliselt argumenteerides rikkus Üldkohus kahte õigusnormi: a) ühelt poolt eksib ta mõiste „seoste tekitamine“ enda suhtes, nagu seda on tõlgendatud Euroopa Kohtu kohtupraktikas, kui ta hindab, et seda käesoleval juhul ei esine, kuna viski ja portveini omavahel segiajamise ohtu ei ole; ja b) teiselt poolt kordab ta kohtuotsuse eelnevale punktile viidates sama viga, mida ma juba täheldasin IVDP apellatsioonkaebuse teise väite analüüsimisel.

98.

Kaubamärk „Port Charlotte“ võib – isegi „kui puudub igasugune segiajamise tõenäosus“ ( 54 ) KPNiga Porto/Port – tekitada piisavalt informeeritud ja mõistlikult tähelepaneliku Euroopa tarbija kujutluses seoseid selle KPNiga kaitstud veinidega. Üldkohus oleks pidanud segiajamise tõenäosuse ( 55 ) kõrvale jätma ja keskenduma sellele, kas uus kaubamärk tekitab „avalikkus[el] [seoseid] toodete päritolu[ga]“, ( 56 ) eriti kuna tegu on välimuselt analoogsete toodetega, mis on mõlemad pudelis alkohoolsed joogid, ja arvestades (osalist) foneetilist sarnasust maineka KPN ja kaubamärgi vahel, mis paluti kehtetuks tunnistada. ( 57 )

99.

Kokkuvõttes leian, et nii EUIPO kui ka IVDP mõlemad apellatsioonkaebuse väited tuleb vastu võtta, millest johtuvalt tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

100.

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab. Minu arvates käesolevas apellatsioonkaebuses on see nii.

101.

Eespool öeldut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku: