1

SV Capital OÜ palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 9. septembri 2015. aasta otsuse SV Capital vs. EBA (T‑660/14; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2015:608) selles osas, milles:

2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiivi 2006/48/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta (EÜT 2006, L 177, lk 1), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiiviga 2010/76/EL (ELT 2010, L 329, lk 3) (edaspidi „direktiiv 2006/48“), artikkel 11 näeb ette:

„1.   Pädevad ametiasutused annavad krediidiasutusele tegevusloa ainult juhul, kui krediidiasutuse tegevust juhib tegelikult vähemalt kaks inimest.

Nad ei anna tegevusluba juhul, kui kõnealustel isikutel ei ole piisavalt hea maine või puuduvad neil oma ülesannete täitmiseks vajalikud kogemused.

[…]

2.   Kõik liikmesriigid nõuavad, et:

3

Direktiivi 2006/48 artiklis 22 on sätestatud:

„1.   Päritoluliikmesriigi pädev ametiasutus nõuab, et igal krediidiasutusel oleks kindel ühingujuhtimise kord, mis hõlmab selget organisatsiooni struktuuri, mille puhul vastutusalad on selgesti määratletud, läbipaistvad ja järjepidevad, tõhusaid menetlusi riskide või võimalike riskide kindlaksmääramiseks, juhtimiseks, jälgimiseks ja nendest teatamiseks, piisavaid sisekontrolli mehhanisme, sealhulgas usaldusväärset juhtimis- ja raamatupidamiskorda, ning tasustamispoliitikat ja ‑tavasid, mis on kooskõlas usaldusväärse ja tõhusa riskijuhtimisega ja edendavad seda.

2.   Lõikes 1 nimetatud kord, menetlused ja mehhanismid peavad olema piisavalt ulatuslikud ning proportsionaalsed asutuse tegevuse laadi, kohaldamisala ja keerukuse astmega. Arvesse tuleb võtta V lisas sätestatud tehnilisi kriteeriume.“

4

Direktiivi artikkel 40 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Päritoluliikmesriigi pädevad ametiasutused vastutavad krediidiasutuse usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve eest, sealhulgas artiklite 23 ja 24 kohase tegevuse järelevalve eest, ilma et see piiraks käesoleva direktiivi nende sätete kohaldamist, mille kohaselt vastutus on vastuvõtva liikmesriigi pädevatel ametiasutustel.

2.   Lõige 1 ei takista käesoleva direktiivi kohast konsolideeritud järelevalvet.“

5

Direktiivi artiklis 42 on sätestatud:

„Asjaomaste liikmesriikide pädevad ametiasutused teevad tihedat koostööd järelevalve teostamisel selliste krediidiasutuste töö üle, kes tegutsevad, eelkõige filiaali kaudu, ühes või mitmes liikmesriigis peale selle liikmesriigi, kus paiknevad nende peakontorid. Pädevad ametiasutused jagavad üksteisega kõiki selliste krediidiasutuste juhtimist ja omandilist kuuluvust käsitlevaid andmeid, mis tõenäoliselt hõlbustavad järelevalve teostamist ning tegevuslubade andmiseks vajalike tingimustega tutvumist ning kõiki andmeid, mis tõenäoliselt hõlbustavad selliste asutuste kontrollimist, eelkõige seoses likviidsuse, maksejõulisuse, hoiuste tagamise, riskide kontsentreerumise piiramise, juhtimis- ja raamatupidamiskorra ning sisekontrolli mehhanismidega.“

6

Määruse nr 1093/2010, muudetud parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiiviga 2014/17/EL (ELT 2014, L 60, lk 34; edaspidi „määrus nr 1093/2010“), põhjendus 58 näeb ette:

„Vaja on tagada, et isikutel, keda [EBA] vastuvõetud otsused mõjutavad, oleks võimalik kasutada vajalikke õiguskaitsevahendeid. Kui [EBA‑l] on õigus teha otsuseid, peaks huvitatud isikutel protsessiökonoomia huvides ja oma õiguste tõhusaks kaitsmiseks olema õigus esitada kaebus apellatsiooninõukogule. Tõhususe ja sidususe huvides peaks apellatsiooninõukogu olema Euroopa järelevalveasutuste ühisorgan, mis tegutseb sõltumatult kõnealuste asutuste haldus- ja reguleerivast struktuurist. Apellatsiooninõukogu otsused võib edasi kaevata Euroopa Liidu Kohtusse.“

7

Määruse artikli 1 lõige 2 sätestab:

„[EBA] tegutseb käesolevast määrusest tulenevate volituste alusel ja järgmiste õigusaktide reguleerimisala piires: [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 1994. aasta] direktiiv 94/19/EÜ [hoiuste tagamise skeemide kohta (EÜT 1994, L 135, lk 5; ELT eriväljaanne 06/02, lk 252)], [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta] direktiiv 2002/87/EÜ[, milles käsitletakse finantskonglomeraati kuuluvate krediidiasutuste, kindlustusseltside ja investeerimisühingute täiendavat järelevalvet ning millega muudetakse nõukogu direktiive 73/239/EMÜ, 79/267/EMÜ, 92/49/EMÜ, 92/96/EMÜ, 93/6/EMÜ ja 93/22/EMÜ ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 98/78/EÜ ja 2000/12/EÜ (ELT 2003, L 35, lk 1; ELT eriväljaanne 06/04, lk 340)], [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. novembri 2006. aasta] määrus (EÜ) nr 1781/2006 [raha ülekandmisel edastatava maksjaga seotud teabe kohta (ELT 2006, L 345, lk 1)], Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta [ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT 2013, L 176, lk 1)] ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet[, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT 2013, L 176, lk 338)], ning [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta] direktiivi 2002/65/EÜ[, milles käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 90/619/EMÜ ning direktiive 97/7/EÜ ja 98/27/EÜ (EÜT 2002, L 271, lk 16; ELT eriväljaanne 06/04, lk 321)], [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta] direktiivi 2005/60/EÜ [rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (ELT 2005, L 309, lk 15)], [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta] direktiivi 2007/64/EÜ [makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2002/65/EÜ, 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ muutmise ning direktiivi 97/5/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2007, L 319, lk 1)] ja [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta] direktiivi 2009/110/EÜ[, mis käsitleb e-raha asutuste asutamist ja tegevust ning usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2000/46/EÜ (ELT 2009, L 267, lk 7)] asjakohased osad, mis on kohaldatavad krediidi- ja finantseerimisasutuste ning nende üle järelevalvet teostavate pädevate asutuste suhtes, sealhulgas kõik direktiivid, määrused ja otsused, mis põhinevad kõnealustel õigusaktidel, ning hilisemad õiguslikult siduvad liidu õigusaktid, millega antakse [EBA‑le] ülesandeid. Ühtlasi tegutseb [EBA] kooskõlas nõukogu [15. oktoobri 2013. aasta] määrusega (EL) nr 1024/2013[, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT 2013, L 287, lk 63)].“

8

Määruse nr 1093/2010 artikkel 17 näeb ette:

„1.   Kui pädev asutus ei ole artikli 1 lõikes 2 osutatud õigusakte, sealhulgas artiklite 10–15 kohaselt kehtestatud regulatiivseid tehnilisi standardeid ja rakenduslikke tehnilisi standardeid kohaldanud või on neid kohaldanud viisil, mis on ilmselt liidu õiguse rikkumine, jättes eelkõige tagamata, et finantseerimisasutus täidab kõnealustes õigusaktides sätestatud nõudeid, rakendab [EBA] käesoleva artikli lõigetes 2, 3 ja 6 sätestatud volitusi.

2.   [EBA] võib ühe või mitme pädeva asutuse, Euroopa Parlamendi, nõukogu, komisjoni või pangandussektori sidusrühmade kogu taotlusel või omal algatusel pärast asjaomase pädeva asutuse teavitamist uurida liidu õiguse võimalikku rikkumist või kohaldamata jätmist.

Ilma et see piiraks artikliga 35 ette nähtud volitusi, esitab pädev asutus viivitamata [EBA‑le] kogu teabe, mida [EBA] peab uurimise läbiviimiseks vajalikuks, sealhulgas teabe selle kohta, kuidas artikli 1 lõikes 2 osutatud õigusakte kohaldatakse kooskõlas liidu õigusega.

3.   [EBA] võib hiljemalt kahe kuu jooksul pärast uurimise algatamist esitada asjaomasele pädevale asutusele soovituse meetmete kohta, mida tuleb võtta liidu õiguse järgimiseks.

Pädev asutus teavitab kümne tööpäeva jooksul alates soovituse kättesaamisest [EBAt] meetmetest, mida ta on võtnud või kavatseb võtta, et tagada liidu õiguse järgimine.

4.   Kui pädev asutus ei ole taganud liidu õiguse järgimist ühe kuu jooksul alates [EBA] soovituse kättesaamisest, võib komisjon [EBA] esitatud teabe alusel või omal algatusel esitada ametliku arvamuse, millega pädevalt asutuselt nõutakse liidu õiguse järgimiseks vajalike meetmete võtmist. Komisjoni ametlikus arvamuses võetakse arvesse [EBA] soovitust.

Komisjon esitab sellise ametliku arvamuse hiljemalt kolme kuu jooksul alates soovituse vastuvõtmisest. Komisjon võib kõnealust tähtaega pikendada ühe kuu võrra.

[EBA] ja pädevad asutused esitavad komisjonile kogu vajaliku teabe.

5.   Pädev asutus teavitab kümne tööpäeva jooksul alates lõikes 4 osutatud ametliku arvamuse kättesaamisest komisjoni ja [EBAt] meetmetest, mida ta on võtnud või kavatseb võtta kõnealuse ametliku arvamuse järgimiseks.

6.   Kui pädev asutus ei järgi lõikes 4 osutatud ametlikku arvamust kõnealuses lõikes kindlaks määratud tähtaja jooksul ja kui tuleb õigeaegselt võtta meetmeid liidu õiguse järgimise tagamiseks, et sellega säilitada või taastada võrdsed konkurentsitingimused turul või tagada finantssüsteemi nõuetekohane toimimine ja terviklikkus, võib [EBA], ilma et see piiraks ELi toimimise lepingu artikli 258 kohaseid komisjoni volitusi, võtta juhul, kui artikli 1 lõikes 2 osutatud õigusaktide asjakohased nõuded on vahetult kohaldatavad finantseerimisasutuste suhtes, vastu finantseerimisasutustele adresseeritavaid üksikotsuseid, millega nõutakse teatavate meetmete võtmist, mida on vaja liidu õiguses sätestatud kohustuste täitmiseks, sealhulgas mis tahes tegevuse lõpetamist.

[EBA] otsus peab olema kooskõlas komisjoni lõike 4 kohase ametliku arvamusega.

7.   Lõike 6 kohased otsused on ülimuslikud pädeva asutuse varem samas küsimuses vastu võetud mis tahes muu otsuse suhtes.

Meetmete puhul, mida pädev asutus võtab seoses küsimustega, mille kohta on esitatud lõike 4 kohane ametlik arvamus või tehtud lõike 6 kohane otsus, peavad pädevad asutused vastavalt järgima ametlikku arvamust või otsust.

8.   [EBA] märgib artikli 43 lõikes 5 osutatud aruandes, millised pädevad asutused ja finantseerimisasutused ei ole käesoleva artikli lõigetes 4 ja 6 osutatud ametlikke arvamusi või otsuseid järginud.“

9

Määruse artikkel 18 on seotud EBA tegevusega eriolukordades.

10

Määruse artikkel 19 sisaldab sätteid pädevate asutuste vaheliste erimeelsuste lahendamise kohta piiriüleste olukordade puhul.

11

Määruse nr 1093/2010 artikkel 39 näeb ette:

„1.   Enne käesoleva määruse kohase otsuse tegemist teavitab [EBA] nimelist adressaati otsuse tegemise kavatsusest, määrates tähtaja, mille jooksul võib adressaat kõnealuses küsimuses esitada oma seisukohti, võttes täielikult arvesse küsimuse kiireloomulisust, keerukust ja võimalikke tagajärgi. Seda kohaldatakse mutatis mutandis artikli 17 lõikes 3 osutatud soovituste suhtes.

2.   [EBA] otsuses tuleb märkida otsuse aluseks olevad asjaolud.

3.   [EBA] otsuse adressaate teavitatakse käesoleva määruse kohastest õiguskaitsevahenditest.

4.   Kui [EBA] võtab vastu artikli 18 lõigete 3 või 4 kohase otsuse, vaatab ta selle läbi asjakohase ajavahemiku järel.

5.   Artiklite 17, 18 või 19 kohased [EBA] otsused avalikustatakse ning esitatakse asjaomase pädeva asutuse või finantseerimisasutuse andmed ja otsuse põhisisu, välja arvatud juhul, kui avalikustamine on vastuolus finantseerimisasutuste õigustatud huviga nende ärisaladuste hoidmisel või kui see võib tõsiselt ohustada finantsturgude nõuetekohast toimimist ja terviklikkust või liidu finantssüsteemi kui terviku või selle osa stabiilsust.“

12

Määruse artikli 58 lõike 1 kohaselt on apellatsiooninõukogu Euroopa järelevalveasutuste ühine organ.

13

Määruse artiklis 60 on ette nähtud:

„1.   Iga füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas pädevad asutused, võivad esitada kaebuse artiklite 17, 18 ja 19 kohaste [EBA] otsuste ja muude artikli 1 lõikes 2 osutatud liidu õigusaktide kohaselt tehtud [EBA] otsuste peale, mis on talle adresseeritud, või sellise otsuse peale, mis teda vormiliselt teisele isikule adresseeritud otsusena siiski otseselt ja isiklikult puudutab.

2.   Kaebus koos selle põhjendustega esitatakse [EBA‑le] kirjalikult kahe kuu jooksul alates otsuse teatavaks tegemisest asjaomasele isikule või, kui seda ei ole tehtud, kahe kuu jooksul alates päevast, mil [EBA] oma otsuse avaldas.

Apellatsiooninõukogu teeb kaebuse kohta otsuse kahe kuu jooksul pärast kaebuse esitamist.

3.   Lõike 1 kohaselt esitatud kaebus ei peata otsuse täitmist.

Apellatsiooninõukogu võib vaidlustatud otsuse täitmise siiski peatada, kui ta leiab, et olukord seda nõuab.

4.   Kui kaebus on vastuvõetav, vaatab apellatsiooninõukogu kaebuse läbi, et kindlaks teha, kas kaebus on põhjendatud. Ta kutsub apellatsioonimenetluse osalisi esitama kindlaksmääratud aja jooksul märkusi apellatsiooninõukogu enda poolt saadetud teadete või apellatsioonimenetluse teiste osaliste avalduste kohta. Apellatsioonimenetluse osalistel on õigus anda suulisi seletusi.

5.   Apellatsiooninõukogu võib [EBA] pädeva organi poolt tehtud otsuse kinnitada või saata juhtumi uueks läbivaatamiseks [EBA] pädevale organile. Kõnealuse organi jaoks on apellatsiooninõukogu otsus siduv ning ta võtab asjaomase juhtumiga seoses vastu muudetud otsuse.

6.   Apellatsiooninõukogu võtab vastu ja avalikustab oma kodukorra.

7.   Apellatsiooninõukogu otsused peavad olema põhjendatud ja [EBA] avalikustab need.“

14

Määruse nr 1093/2010 artikkel 61 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Euroopa Liidu Kohtule võib esitada hagi vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 263, et vaidlustada apellatsiooninõukogu otsus või [EBA] otsus, kui puudub apellatsiooninõukogule edasikaebamise õigus.

2.   Liikmesriigid ja liidu institutsioonid, samuti kõik füüsilised ja juriidilised isikud võivad vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 263 esitada hagi [EBA] otsuse peale vahetult Euroopa Liidu Kohtule.

3.   Kui [EBA‑l] on toimingu tegemise kohustus, ent ta ei tee otsust, võib Euroopa Liidu Kohtule esitada tegevusetuse hagi vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 265.

4.   [EBA] võtab vajalikud meetmed Euroopa Liidu Kohtu otsuse täitmiseks.“

15

Vaidlustatud kohtuotsuses võttis Üldkohus tema menetluses oleva vaidluse asjaolud kokku alljärgnevalt:

[…]

16

SV Capital palus oma hagis esiteks EBA 21. veebruari 2014. aasta otsuse ja teiseks apellatsiooninõukogu 14. juuli 2014. aasta otsuse tühistamist. SV Capital palus samuti saata juhtum uuesti läbivaatamiseks EBA pädevale organile esialgse kaebuse sisuliseks lahendamiseks.

17

Hageja põhjendas oma hagi viie väitega. EBA, keda toetas komisjon, väitis, et hagi on tervikuna vastuvõetamatu, kuna tema keeldumine algatada uurimine omal algatusel määruse nr 1093/2010 artikli 17 alusel ei tekitanud hagejale õiguslikke tagajärgi.

18

Mis puudutab hagi vastuvõetavust EBA 21. veebruari 2014. aasta otsuse tühistamise nõudes, siis asus Üldkohus seisukohale, et hagi esitamise kuupäeval oli hageja lasknud mööda EBA otsuse vaidlustamise tähtaja, mille tõttu oli tema hagi see osa vastuvõetamatu.

19

Seoses hagi vastuvõetavusega apellatsiooninõukogu 14. juuli 2014. aasta otsuse tühistamise nõudes leidis Üldkohus, et see otsus on vaidlustatav akt, mistõttu on tema hagi see osa vastuvõetav.

20

Mis puudutab SV Capitali hagi vastuvõetavust osas, milles see käsitles nõuet saata juhtum uuesti läbivaatamiseks EBA pädevale organile esialgse kaebuse sisuliseks lahendamiseks, märkis Üldkohus, et tühistamishagi puhul ei saa ta liidu kohtu pädevust rakendades teha EBA‑le ettekirjutusi. Ta tunnistas seega nõuete selle osa vastuvõetamatuks.

21

Sisuliselt tõstatas Üldkohus omal algatusel küsimuse, kas määruse nr 1093/2010 artikli 60 lõigete 1 ja 2 seisukohast on apellatsiooninõukogu pädev tegema otsust EBA 21. veebruari 2014. aasta otsuse peale temale esitatud kaebuse kohta, ning Üldkohus otsustas, et apellatsiooninõukogul ei olnud selleks pädevust.

22

Neid asjaolusid arvestades ja ilma, et oleks olnud vaja analüüsida hageja esitatud väidete põhjendatust, rahuldas Üldkohus hagi osas, milles sellega nõutakse apellatsiooninõukogu 14. juuli 2014. aasta otsuse tühistamist viimase pädevuse puudumise tõttu. Üldkohus tühistas seega apellatsiooninõukogu 14. juuli 2014. aasta otsuse ja jättis hagi ülejäänud osas rahuldamata.

23

SV Capital palub Euroopa Kohtul:

24

EBA palub Euroopa Kohtul:

25

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

26

Kuna vaidlustatud kohtuotsus puudutab esiteks EBA 21. veebruari 2014. aasta otsuse tühistamise nõuet ning teiseks apellatsiooninõukogu 14. juuli 2014. aasta otsuse tühistamise nõuet, tuleb analüüsida apellatsioonkaebuse erinevaid väiteid vastavalt sellele, kas need käsitlevad üht või teist nimetatud kahest otsusest.

27

Esimeses väites kinnitab SV Capital, et Üldkohtule esitatud hagis täpsustas ta, et hagi puudutab apellatsiooninõukogu 14. juuli 2014. aasta otsust üksnes osas, milles see otsus jättis tema kaebuse sisuliselt rahuldamata. Ta ei vaidlustanud aga seda otsust osas, milles see puudutab kaebuse vastuvõetavust ja kohtukulusid. Üldkohus tegi siiski omal algatusel otsuse apellatsiooninõukogu pädevuse kohta ning otsustas seega ultra petita.

28

Teises väites leiab SV Capital samuti, et Üldkohus rikkus määruse nr 1093/2010 artikli 60 lõiget 1, tõlgendades seda nimetatud määruse põhjendust 58 arvestades. Nimelt kui tõlgendada määruse artikli 17 lõiget 2 koostoimes selle artikliga 1, oli apellatsiooninõukogu pädevuses teha otsus EBA 21. veebruari 2014. aasta otsuse peale esitatud kaebuse kohta.

29

Kolmandas väites märgib SV Capital, et Üldkohus rikkus oma kuni 31. detsembrini 2014 jõus olnud kodukorra artikli 48 lõiget 2, kui ta otsustas, et Üldkohtu menetluses tõstatatud argumendid, mille kohaselt oli apellatsiooninõukogu pädev kaebust lahendama, olid vastuvõetamatud. Üldkohus ise palus pooltel esitada seisukoht apellatsiooninõukogu pädevuse küsimuses ning apellant piirdus esitatud küsimusele vastamisega.

30

EBA ja komisjon paluvad need väited tagasi lükata.

31

Mis puudutab apellatsioonkaebuse esimest väidet, milles apellant väidab, et Üldkohus tegi otsuse ultra petita, siis piisab, kui märkida, et liidu kohus on kohustatud omal algatusel tõstatama Üldkohtus vaidlustatud akti vastu võtnud organi pädevuse küsimuse, isegi kui keegi pooltest ei ole sellekohast nõuet esitanud, kuna isiku huve kahjustava akti vastuvõtja pädevuse puudumine on avalikul huvil põhinev väide, mida üksnes mitte ei saa, vaid lausa tuleb omal algatusel tõstatada.

32

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et akti vastuvõtja pädevuse küsimust peab kohus omal algatusel analüüsima, isegi kui keegi pooltest ei ole palunud tal seda teha (vt selle kohta kohtuotsused, 30.9.1982, Amylum vs. nõukogu, 108/81, EU:C:1982:322, punkt 28, ning 13.7.2000, Salzgitter vs. komisjon, C‑210/98 P, EU:C:2000:397, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Järelikult tuleb esimene väide tagasi lükata.

34

Mis puudutab apellatsioonkaebuse teist väidet, siis tuleb märkida, et määruse nr 1093/2010 artikli 60 alusel võib iga füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas pädevad asutused, esitada kaebuse EBA otsuse peale, mis on talle adresseeritud, või sellise otsuse peale, mis ei ole küll talle adresseeritud, kuid mis teda siiski otseselt ja isiklikult puudutab.

35

Selleks aga, et EBA otsuse peale saaks apellatsiooninõukogule kaebuse esitada, peab see otsus, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 66 tuvastas, kuuluma kas määruse nr 1093/2010 artiklites 17–19 osutatud otsuste hulka või olema tehtud nimetatud määruse artikli 1 lõikes 2 osutatud liidu õigusaktide kohaselt.

36

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 67–71 õigesti tuvastas, ei ole antud juhul ükski nendest tingimustest täidetud.

37

Esiteks ei ole EBA 21. veebruari 2014. aasta otsuse alus määruse nr 1093/2010 artikli 1 lõige 2. Vaatamata asjaolule, et apellandi esialgse kaebuse põhjenduseks oli esile toodud direktiivi 2006/48 teatud sätete rikkumine, ei otsustanud EBA oma otsuses selle üle, kas pädevad asutused või osutatud krediidiasutus seda direktiivi rikkusid või mitte, nagu Üldkohus õigesti vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 märkis.

38

Teiseks on selge, et EBA otsus ei kuulu määruse nr 1093/2010 artiklites 18 ja 19 osutatud otsuste hulka, millega EBA võib liikmesriikide järelevalveasutustelt nõuda, et nad võtaksid teatavaid erimeetmeid vastavalt eriolukorra leevendamiseks või selleks, et lahendada piiriüleste olukordade puhul pädevate asutuste vahelisi erimeelsusi.

39

Kolmandaks, vastupidi sellele, mida nõuab nimetatud määruse artikli 17 lõige 1, ei ole esialgse kaebuse põhjenduseks toodud ühtegi sama määruse artiklite 10–15 alusel kehtestatud regulatiivsete ja rakenduslike tehniliste standardite rikkumist.

40

Neljandaks ei kuulu apellant nende asutuste hulka, kellele on sõnaselgelt osutatud määruse artikli 17 lõikes 2 ja kes saavad esitada EBA‑le taotluse algatada uurimine liidu õiguse rikkumise või kohaldamata jätmise kohta. Apellant ei väida nimelt, et ta kuulub pangandussektori sidusrühmade kogusse, mis on loodud määruse nr 1093/2010 artikli 37 kohaselt.

41

Erinevalt sellest, mida näib arvavat apellant, ei muuda EBA õigus omal algatusel uurimine algatada kuidagi järeldust, et apellant ei kuulu asutuste hulka, kellele on sõnaselgelt osutatud määruse artikli 17 lõikes 2.

42

Järelikult ei ole vaidlustatud kohtuotsuses sisalduvate kaalutlustega õigusnorme rikutud, mistõttu tuleb apellatsioonkaebuse teine väide samuti tagasi lükata.

43

Seoses kolmanda väitega tuleb meenutada, et apellant esitas Üldkohtu palvele vastates argumente, mis jäid Üldkohtu esitatud küsimuse esemest väljapoole.

44

Nimelt väitis apellant, et Üldkohtusse esitatud tühistamishagi esitati ettenähtud tähtaja jooksul, võttes arvesse, et haldusmenetlus kestis kuni 14. juulini 2014, ning et selle tühistamishagi esitamine oli ettenägematu asjaolu Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 45 tähenduses.

45

Sellega seoses tuleb tõdeda, et apellandi väide, et ta piirdus Üldkohtu esitatud küsimusele vastuseks oma seisukohtade esitamisega, ei ole faktiliselt õige. Nimelt nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42 õigesti märkis, sisaldas apellandi vastus tegelikult kahte uut väidet.

46

Sellest tuleneb, et Üldkohus otsustas õigesti, et need argumendid on vastuvõetamatud.

47

Apellatsioonkaebuse kolmas väide tuleb seega samuti tagasi lükata.

48

Neljandas väites on SV Capital seisukohal, et ta esitas hagi EBA 21. veebruari 2014. aasta otsuse tühistamise nõudes ELTL artiklis 263 ette nähtud tähtaja jooksul, kuna haldusmenetlus apellatsiooninõukogus kestis EBA ja Euroopa järelevalveasutuste nimel kuni 14. juulini 2014. Apellatsiooninõukogu pädevuse puudumine võib viia tema vastu võetud otsuse tühistamiseni, kuid see ei mõjuta ELTL artiklis 263 ette nähtud tähtaega. Järelikult on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44 tehtud viide võimalusele esitada EBA 21. veebruari 2014. aasta otsuse peale hagi Üldkohtusse paralleelselt ja ühel ajal kaebuse esitamisega apellatsiooninõukogule ilmselgelt põhjendamatu. Selline Üldkohtule esitatud hagi oleks olnud ELTL artikli 263 alusel vastuvõetamatu, kuna puudub lõplik haldusakt.

49

Viiendas väites heidab SV Capital Üldkohtule ette Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 45 rikkumist, kuna kahe kuu jooksul alates 21. veebruari 2014. aasta otsuse kättesaamisest ei saadud hagi esitada vabandatava eksimuse tõttu. Asjaolu, et apellatsiooninõukogu tunnistas tema kaebuse vastuvõetavaks ja lahendas selle sisuliselt, võis kaasa tuua „mõistetava eksitusse viimise“. Isegi kui apellatsiooninõukogul puudus pädevus lahendada kaebus EBA 21. veebruari 2014. aasta otsuse tühistamise nõudes, ei esitanud EBA ühelgi hetkel argumenti, et pigem on Üldkohtul, mitte apellatsiooninõukogul õigus seda kaebust menetleda. Apellatsiooninõukogu lahendas kaebust, mis talle esitati, jättes nii mulje, et ta on pädev kaebuse lahendamise organ. Seega SV Capitali arvates tuleb Üldkohtusse hagi esitamist pärast kahekuulise tähtaja möödumist alates EBA 21. veebruari 2014. aasta otsuse kättesaamist lugeda vabandatavaks eksimuseks.

50

Kuuendas väites kinnitab SV Capital, et kuna Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 45, et EBA 21. veebruari 2014. aasta otsuse peale esitatud hagi oleks nii või teisiti olnud vastuvõetamatu, kuna puudus vaidlustatav akt, siis kohaldas Üldkohus vääralt ELTL artiklit 263 ning määruse nr 1093/2010 artikli 60 lõiget 1 ja artikli 61 lõiget 1. Selle otsuse peale esitatud hagi oleks olnud vastuvõetav, kuna otsus oli adresseeritud apellandile ning see puudutas teda otseselt ja isiklikult.

51

EBA ja komisjon paluvad need väited tagasi lükata.

52

Kuna neljas väide puudutab kaalutlusi, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 36 ja järgmistes punktides, siis tuleb meelde tuletada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on hagi esitamise tähtajast kinnipidamine avaliku huvi küsimus ning liidu kohtu ülesanne on omal algatusel kontrollida, kas seda tähtaega on järgitud (vt selle kohta kohtumäärus, 5.9.2013, ClientEarth vs. nõukogu, C‑573/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:564, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

ELTL artikli 263 kuuenda lõigu kohaselt tuleb tühistamishagi esitada kahe kuu jooksul vastavalt kas meetme avaldamisest või teatavakstegemisest hagejale või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai. Käesolevas asjas tehti EBA otsus apellandile teatavaks 21. veebruaril 2014. Järelikult kui kohaldada tähtaegade arvutamise sätteid, mis on ette nähtud Üldkohtu kodukorra artiklites 58 ja 60, mis vastavad Euroopa Kohtu kodukorra artiklitele 49 ja 51, siis SV Capitali poolt Üldkohtule hagi esitamise kuupäeval ehk 12. septembril 2014 oli SV Capital lasknud mööda EBA otsuse vaidlustamise tähtaja, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 41 tuvastas.

54

Üldkohus leidis samuti vaidlustatud kohtuotsuse punktis 43, et apellandil ei ole alust tugineda vääramatule jõule Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 45 teise lõigu alusel ega vabandatavale eksimusele.

55

Nende kaalutlustega ei ole õigusnorme rikutud.

56

Euroopa Kohus on nimelt korduvalt asunud seisukohale, et menetlustähtaegu puudutavatest liidu õigusnormidest võib erandi teha vaid erakorralistel asjaoludel ehk Euroopa Kohtu põhikirja artikli 45 teises lõigus sätestatud ettenägematute asjaolude või vääramatu jõu olemasolul, kuna nende normide range kohaldamine vastab õiguskindluse nõudele ja vajadusele hoida õigusemõistmise käigus ära igasugune diskrimineerimine või meelevaldne kohtlemine (kohtumäärus, 16.11.2010, Internationale Fruchtimport Gesellschaft Weichert vs. komisjon, C‑73/10 P, EU:C:2010:684, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Vastupidi sellele, mida kinnitab apellant, ei „jätkunud“ menetlus pärast seda, kui EBA võttis 21. veebruaril 2014 vastu oma otsuse ning võttes arvesse apellatsiooninõukogu pädevuse puudumist ei mõjuta kaebuse esitamine apellatsiooninõukogule kuidagi hagi esitamise tähtaegade arvutamist seoses varem EBA võetud otsusega.

58

Seega tuleb apellatsioonkaebuse neljas väide tagasi lükata.

59

Mis puudutab apellatsioonkaebuse viiendat väidet, mis käsitleb SV Capitali vabandatavat eksimust, siis ilmneb Euroopa Kohtu praktikast, et hagi esitamise tähtaega puudutavate liidu õigusnormide kohaselt peetakse neist õigusnormidest erandi tegemist õigustava vabandatava eksimuse mõistega silmas üksnes erakorralisi asjaolusid, mille korral asjaomane institutsioon on toiminud viisil, mis iseenesest või olulisel määral võib mõistetavalt viia eksitusse heauskse isiku, kes näitab üles tavapäraselt informeeritud ettevõtjale kohast hoolsust (vt kohtumäärus, 16.11.2010, Internationale Fruchtimport Gesellschaft Weichert vs. komisjon,C‑73/10 P, EU:C:2010:684, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Käesoleval juhul asus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44 seisukohale, et apellandile ei antud konkreetset kinnitust apellatsiooninõukogu pädevuse kohta vaadata läbi kaebus EBA otsuse peale, mis hiljem vastu võetakse.

61

Erinevalt sellest, mida väidab apellant, ei saa toimimiseks viisil, mis võib isiku mõistetavalt eksitusse viia, pidada seda, et EBA ei vaielnud vastu apellatsiooninõukogu pädevusele lahendada EBA otsuse peale esitatud kaebust, ega apellatsiooninõukogu ekslikku järeldust, et tal oli selline pädevus.

62

Sellest järeldub, et Üldkohus tuvastas õigesti, et ei esine vabandatavat eksimust, mis võiks põhjendada hagi esitamiseks ette nähtud tähtaegade järgimisest erandi tegemist.

63

Seega tuleb viies apellatsioonkaebuse väide tagasi lükata.

64

Kuuendas väites leiab apellant, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsusega ELTL artiklit 263 ning määruse nr 1093/2010 artikli 60 lõiget 1 ja artikli 61 lõiget 1. Sellega seoses piisab, kui märkida, et Üldkohus tegi otsuse hagi vastuvõetamatuse kohta vaidlustatava akti puudumise tõttu täiendavalt, nagu tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 45.

65

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt aga ei saa Üldkohtu otsuse täiendavate põhjenduste kohta esitatud väited tuua kaasa kohtuotsuse tühistamist ja on seega tulemusetud (vt kohtuotsused, 2.9.2010, komisjon vs. Deutsche Post, C‑399/08 P, EU:C:2010:481, punkt 75, ning 29.3.2011, Anheuser-Busch vs. Budějovický Budvar, C‑96/09 P, EU:C:2011:189, punkt 211 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse kuues väide tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

67

SV Capital tõstatab uuesti järgmised väited, mida tema hinnangul põhjendavad Üldkohtusse esitatud hagis esitatud argumendid, kuna Üldkohus ei teinud tema hagi kohta sisulist otsust:

68

EBA ja komisjon väidavad, et need väited on vastuvõetamatud.

69

Olgu meenutatud, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleneb ELTL artiklist 256 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d ja artiklist 169, et apellatsioonkaebuses tuleb selgelt märkida vaidlustatud kohtuotsuse kritiseeritavad osad ning õiguslikud argumendid, mis konkreetselt seda nõuet põhjendavad, vastasel juhul on apellatsioonkaebus või asjassepuutuv väide vastuvõetamatu (vt eelkõige kohtuotsus,10.7.2014, Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon, C‑295/12 P, EU:C:2014:2062, punkt 29, ja kohtumäärus, 12.2.2015, Meister vs. komisjon, C‑327/14 P, ei avaldata, EU:C:2015:99, punkt 12). Apellatsioonkaebuse seitsmes kuni üheteistkümnes väide ei puuduta kuidagi vaidlustatud kohtuotsust, vaid EBA 21. veebruari 2014. aasta otsust. Järelikult tuleb need väited ainuüksi sel põhjusel vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.

70

Kõikidest eeltoodud kaalutlustest tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

71

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Kodukorra artikli 138 lõikes 1, mida artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, on sätestatud, et kohtuvaidluse kaotanud pool on kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

72

Kuna ABE on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja SV Capital on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb apellatsioonimenetluse kohtukulud temalt välja mõista.

73

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 140 lõike 1 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

74

Järelikult kannab komisjon, kes astus kohtuvaidluses menetlusse, ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: