1

Osman Ocalan, kes esindab Kurdistan Workers’ Party’t (PKK) (Kurdistani Töölispartei), ja Serif Vanly, kes esindab Kurdistan National Congress’i (KNK) (Kurdistani Rahvuskongress), paluvad apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 15. veebruari 2005. aasta määruse kohtuasjas T-229/02: PKK ja KNK vs. nõukogu, EKL 2005, lk II-539 (edaspidi „vaidlustatud määrus”), millega Esimese Astme Kohus jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata nende hagi, milles nad palusid tühistada nõukogu 2. mai 2002. aasta otsuse 2002/334/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2001/927/EÜ (EÜT L 116, lk 33), ja nõukogu 17. juuni 2002. aasta otsuse 2002/460/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2002/334/EÜ (EÜT L 160, lk 26).

2

4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikkel 6 pealkirjaga „Õigus õiglasele kohtulikule arutamisele” näeb ette:

„1   Igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis. Kohtuotsus kuulutatakse avalikult, kuid ajakirjanikke ja üldsust võidakse demokraatlikus ühiskonnas eemaldada kas kogu või osast protsessist kõlbluse, avaliku korra või riigi julgeoleku huvides või kui seda nõuavad alaealise huvid või osapoolte eraelu kaitse või erilistel asjaoludel, kus avalikkus võib kahjustada õigusemõistmise huve, ulatuses, mis on kohtu arvates vältimatult vajalik.

[…]”

3

EIÕK artikkel 13 pealkirjaga „Õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks” sätestab:

„Igaühel, kelle käesolevas konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik.”

4

EIÕK artikkel 34 pealkirjaga „Individuaalavaldused” sätestab:

„[Euroopa Inimõiguste] Kohus võib vastu võtta avaldusi igalt isikult, valitsusväliselt organsatsioonilt ja isikute grupilt, kes väidavad, et nad on käesolevas konventsioonis ja selle juurde kuuluvates protokollides sätestatud õiguste rikkumise ohvriks ühe Kõrge Lepinguosalise poolt. Kõrged Lepinguosalised kohustuvad mitte mingil viisil takistama selle õiguse tõhusat kasutamist.”

5

Leides, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1373 (2001) rakendamiseks on vaja Euroopa ühenduste meetmeid, võttis Euroopa Liidu Nõukogu 27. detsembril 2001 vastu ühise seisukoha 2001/930/ÜVJP terrorismivastase võitluse kohta (EÜT L 344, lk 90; ELT eriväljaanne 18/01, lk 213) ning 2001/931/ÜVJP terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta (EÜT L 344, lk 93; ELT eriväljaanne 18/01, lk 217).

6

Ühise seisukoha 2001/931 artikkel 1 näeb ette:

„1.   Käesolevat ühist seisukohta kohaldatakse järgmiste artiklite kohaselt isikute, rühmituste ja üksuste suhtes, kes osalevad terroriaktides ja on loetletud lisas.

[…]

4.   Lisas sisalduv loend koostatakse asjakohases toimikus sisalduvate täpsete andmete või tõendite põhjal, millest nähtub, et pädev asutus on asjaomaste isikute, rühmituste või üksuste suhtes teinud otsuse, olenemata sellest, kas see käsitleb arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete põhjal terroriakti uurimise algatamist, terroriakti eest vastutuselevõtmist, sellise akti toimepaneku katset, selles osalemist või sellele kaasaaitamist või mõnes sellises aktis süüdimõistmist. Loendisse võib arvata isikuid, rühmitusi ja üksusi, kelle ÜRO Julgeolekunõukogu on tunnistanud terrorismiga seotuks ja kellele ta on määranud sanktsioone.

Käesoleva lõike kohaldamisel tähendab „pädev asutus” kohtuorganit või kui kohtuorganitel ei ole käesoleva lõikega hõlmatud valdkonnas pädevust, kõnealuses valdkonnas samaväärset pädevat asutust.

5.   Nõukogu püüab tagada, et lisas loetletud füüsiliste ja juriidiliste isikute, rühmituste ja üksuste nimede juurde lisatakse piisavad andmed, mis võimaldavad kindlaid inimesi, juriidilisi isikuid, üksusi või organeid ära tunda, hõlbustades seega sama või samalaadse nime kandjate süüst vabastamist.

6.   Lisa loendis sisalduvate isikute ja üksuste nimed vaadatakse korrapäraselt ja vähemalt iga kuue kuu tagant läbi, tagamaks, et nende hoidmine loendis on põhjendatud.”

7

Ühise seisukoha 2001/931 artikkel 2 näeb ette:

„Euroopa Ühendus määrab talle Euroopa Ühenduse asutamislepinguga antud volituste piires lisas loetletud isikute, rühmituste ja üksuste rahaliste vahendite ja muu vara külmutamise.”

8

Nõukogu võttis 27. detsembril 2001 vastu määruse (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks (EÜT L 344, lk 70; ELT eriväljaanne 18/01, lk 207).

9

Selle määruse artikkel 2 sätestab:

„1.   Välja arvatud artiklite 5 ja 6 kohaselt lubatud juhtudel:

2.   Välja arvatud artiklite 5 ja 6 kohaselt lubatud juhtudel, keelatakse finantsteenuste osutamine lõikes 3 nimetatud loetelus sisalduvatele füüsilistele või juriidilistele isikutele, rühmitustele või üksustele või nende toetuseks.

3.   Nõukogu koostab, vaatab läbi ja muudab ühehäälselt nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, kooskõlas ühisseisukoha 2001/931/ÜVJP artikli 1 lõigetes 4, 5 ja 6 ettenähtud sätetega; loetelusse kuuluvad:

10

Vaidlustatud määruses on nenditud järgmist:

11

2. mail 2002 võttis nõukogu vastu otsuse 2002/334. Selle otsusega lisati PKK määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 toodud loetellu (edaspidi „vaidlustatud loetelu”).

12

KNK esitas otsuse 2002/344 peale tühistamishagi; hagiavaldus registreeriti numbri T-206/02 all. Esimese Astme Kohus jättis hagi 15. veebruari 2005. aasta määrusega vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Selle määruse peale ei ole apellatsioonkaebust esitatud.

13

17. juunil 2002 võttis nõukogu vastu otsuse 2002/460. Selle otsuse kohaselt oli PKK endiselt vaidlustatud loetelus. Hiljem on seda loetelu mitmete nõukogu otsustega regulaarselt ajakohastatud.

14

PKK, keda esindas Osman Ocalan, ja KNK, keda esindas Serif Vanly, esitasid 31. juulil 2002 Esimese Astme Kohtu kantseleisse hagi, milles palusid tühistada otsused 2002/334 ja 2002/460. Hagi registreeriti numbri T-229/02 all.

15

Hagile oli lisatud PKK poolt antud volitus järgmises sõnastuses:

„Mina, allakirjutanu, Osman Ocalan, varem PKK nime all tuntud organisatsiooni endine liige ning esinedes selle nimel, volitan

koostama ja esitama hagi Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtusse, paludes tühistada otsuse 2002/334 ja määruse nr 2580/2001, ning astuma kõiki selleks vajalikke samme, sh delegeerima kogu asja mõnele teisele isikule, taotlema ajutiste meetmete kohaldamist ning koostama Euroopa Ühenduste Kohtusse pöördumiseks vajaliku apellatsioonkaebuse.”

16

Nõukogu esitas 27. novembri 2002. aasta dokumendiga Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite. Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigile ja Euroopa Ühenduste Komisjonile anti luba astuda menetlusse nõukogu toetuseks. Komisjon esitas vastuvõetamatuse vastuväite kohta märkused. Ühendkuningriik loobus märkuste esitamisest.

17

Vaidlustatud määruses jättis Esimese Astme Kohus vastuvõetamatuse vastuväite üle otsustades hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

18

Esimese Astme Kohus tunnistas Osman Ocalani poolt PKK nimel esitatud hagi vastuvõetamatuks järgmistel põhjustel:

[…]

19

Serif Vanly poolt KNK nimel esitatud hagi osas leidis Esimese Astme Kohus, et see on vastuvõetamatu järgmistel põhjustel:

[…]

[…]

20

Osman Ocalan PKK nimel ja Serif Vanly KNK nimel esitasid 9. mail 2005 Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuse vaidlustatud määruse tühistamiseks. Nad paluvad Euroopa Kohtul määrus tühistada ja tunnistada Osman Ocalani poolt PKK nimel ja Serif Vanly poolt KNK nimel esitatud hagi vastuvõetavaks ning mõista vastuvõetavuse küsimusega seoses toimunud menetluse kohtukulud välja nõukogult.

21

Apellatsioonkaebuse esitajad toovad oma kaebuse lisas ära Mark Mulleri, ühe neid käesolevas menetluses esindava advokaadi poolt 9. mail 2005 esitatud avalduse, mille sõnastus on järgmine:

22

Nõukogu palub Euroopa Kohtul jätta eelnimetatud isikute apellatsioonkaebus vastuvõetamatuse läbi vaatamata või teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata, saata asi vajadusel tagasi Esimese Astme Kohtusse ning mõista kohtukulud välja apellatsioonkaebuse esitajatelt.

23

Komisjon ja Ühendkuningriik, st menetlusse astujad esimeses kohtuastmes, kirjalikke märkusi ei esitanud.

24

Osman Ocalan PKK nimel (edaspidi „esimene hageja”) esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks seitse väidet. Esmalt tuleb uurida tema esitatud väidetest neljandat.

25

Esimene hageja kinnitab neljandas väites, et Esimese Astme Kohus on moonutanud tema poolt PKK tegevuse lõpetamise kohta esitatud tõendeid. Osman Ocalani poolt Esimese Astme Kohtule esitatud avalduse tähelepanelik lugemine ei võimalda teha järeldust, et PKK tegevus oli lõpetatud täielikult, st nii, et see ei võimaldaks vaidlustada tema suhtes kehtestatud keeldu. Vastupidi, Osman Ocalan vihjab järjekindlalt PKK edasitegutsemisele ning sellega seotud organisatsiooni, st KADEK-i loomisele. Järelikult on Esimese Astme Kohus PKK tegevuse lõpetamist ja tema olemasolu puudutavaid tõendeid tõlgendanud vääralt.

26

Nõukogu väidab esimese võimalusena, et neljas väide on vastuvõetamatu seetõttu, et esiteks korratakse selles esimeses kohtuastmes esitatud väiteid ning teiseks puudutab see Esimese Astme Kohtu poolt tuvastatud fakti, et PKK ei saanud nimetada Osman Ocalani õiguspäraselt oma esindajaks esimeses kohtuastmes toimuva menetluse jaoks.

27

Nõukogu väidab teise võimalusena, et väide on ilmselgelt põhjendamatu.

28

Esmalt on Esimese Astme Kohus vaidlustatud määruse punktis 33 sõnaselgelt märkinud, et ta ei ole kohustatud võtma seisukohta PKK tegeliku olemasolu küsimuses. Esimese Astme Kohus vastas eitavalt lihtsalt küsimusele, kas Osman Ocalan oli pädev PKK nimel hagi esitama.

29

Hagejad ise täpsustasid, et PKK oli ametlikult tegevuse lõpetanud. Esimese Astme Kohtusse esitatud hagiavaldusele lisatud Osman Ocalani avalduse punktis 16 oli selgelt märgitud, et alates 4. aprillist 2002 peetakse kogu PKK nimel toimuvat tegevust ebaseaduslikuks.

30

Pealegi on esimese hageja väited mitmes mõttes ebaselged. Näiteks on apellatsioonkaebuse punktis 25 täpsustatud, et Osman Ocalan esitab hagi organisatsiooni nimel, mis jätkab tegutsemist ning mille nimetus kuni tolle ajani oli PKK. See avaldus võimaldab arvata, et hagi on tegelikult esitatud ühe teise organisatsiooni nimel, keda ei ole mainitud, kuid kes ei ole enam seesama mis PKK. Sellegipoolest ei ole hagiavalduses märgitud, milline teine organisatsioon see olla võiks.

31

Lõpuks on Esimese Astme Kohus detailselt uurinud hagejate poolt esitatud argumente. Nõukogu leiab, et järeldus, milleni Esimese Astme Kohus vaidlustatud määruse punktides 37–41 jõudis ja mille kohaselt PKK ei saanud õiguspäraselt esindajat nimetada, on õigustatud, kui arvestada kohtu käsutuses olnud tõendeid ja seda, et esimene hageja ei ole käesoleva apellatsioonkaebusega seoses esitanud ühtki uut argumenti, mis võiks selle järelduse kahtluse alla seada.

32

Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale on apellatsioonkaebus vastuvõetamatu, kui see — ilma et see sisaldaks argumente, mis on konkreetselt suunatud vaidlustatud otsuse õiguslike vigade selgitamisele — piirdub Esimese Astme Kohtus juba esitatud väidete ja argumentide sõnasõnalise kordamise või taasesitamisega. Seevastu juhul, kui apellatsioonkaebuse esitaja vaidlustab selle, kuidas Esimese Astme Kohus on ühenduse õigust tõlgendanud või kohaldanud, võib esimeses kohtuastmes kontrollitud õiguslikke asjaolusid apellatsioonkaebuse alusel uuesti arutada. Kui apellatsioonkaebuse esitajal ei oleks võimalik oma apellatsioonkaebuses tugineda Esimese Astme Kohtus juba esitatud väidetele ja argumentidele, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte (vt selle kohta 22. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C-25/05 P: Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2006, lk I-5719, punktid 47 ja 48 ja viidatud kohtupraktika).

33

Neljas väide tugineb asjaolule, et Esimese Astme Kohus on ekslikult järeldanud, et Osman Ocalan on väitnud, et PKK-l puudub pädevus hagi esitamiseks. See väide sisaldab vaidlustatud määruse üksikasjalikku kriitikat. Lisaks viidatakse Esimese Astme Kohtu poolt vaidlustatud määruses tehtud järeldusele, nii et seega poleks saadud seda Esimese Astme Kohtus esitada.

34

Neil asjaoludel on nõukogu argument, mille kohaselt tuleb neljas väide tagasi lükata, kuna see kujutab endast esimeses kohtuastmes esitatud väidete kordust, põhjendamatu ning tuleb seega tagasi lükata.

35

Mis puudutab nõukogu argumenti, mille kohaselt on neljas väide vastuvõetamatu, kuna see käsitleb Esimese Astme Kohtu poolt tuvastatud fakti, siis tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on vaidlustatud otsuses faktide tuvastamise ja neile hinnangu andmisega seonduvad etteheited apellatsioonimenetluses vastuvõetavad, kui hageja väidab, et Esimese Astme Kohus on teinud järeldusi, mille sisulise ebatäpsuse põhjuseks on toimiku materjalid või kui kohus on talle esitatud tõendeid moonutanud (vt selle kohta 24. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-82/01 P: Aéroports de Paris vs. komisjon, EKL 2002, lk I-9297, punkt 56). Käesolevas asjas on tegemist just sellise juhtumiga.

36

Järelikult on väide vastuvõetav.

37

Selle väite põhjendatuse osas tuleb uurida, kas Esimese Astme Kohus on tõendeid moonutanud. Nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktis 42 märkinud, on moonutamisega tegemist juhul, kui ilma uusi tõendeid uurimata ilmneb, et olemasolevatele tõenditele antud hinnang on ilmselgelt väär (vt selle kohta 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-551/03 P: General Motors vs. komisjon, EKL 2006, lk I-3173, punkt 54).

38

Seda kriteeriumi arvestades tuleb märkida, et Esimese Astme Kohtule PKK olemasolu kohta esitatud tõendite hulka kuulus Osman Ocalani avaldus, mis oli lisatud esimeses kohtuastmes esitatud hagiavaldusele, tema poolt advokaatidele esimese hageja esindamise jaoks antud volikiri, nõukogu seisukohad ja Serif Vanly avaldus, mis samuti oli lisatud eelnimetatud hagiavaldusele.

39

Mis puudutab esmalt Osman Ocalani avaldust, siis ta on selle punktis 1 öelnud, et „PKK oli ja jääb kurdi rahva jaoks keskse tähtsusega poliitiliseks organisatsiooniks”.

40

Osman Ocalan kinnitab sama avalduse punktis 11:

„PKK kuulutas 1999. aasta juulis välja ühepoolse relvarahu. Selle eesmärk oli kurdide õigustega seonduva küsimuse demokraatlik ja rahumeelne lahendamine. PKK teatas, et kuni uue korralduseni on sissisõda peatatud.”

41

Sama avalduse punktid 15–19 on sõnastatud järgmiselt:

42

See tekst ei võimalda järeldada mitte PKK tegevuse lõpetamist, vaid pigem kinnitab, et PKK on vägivaldsetest tegutsemisviisidest muude vahendite kasuks järk-järgult loobunud. Osman Ocalan väidab eelkõige seda, et PKK kuulutas 1999. aasta juulis välja ühepoolse relvarahu, osales seitsmenda kongressi ajal, mis toimus 10. jaanuaril 2000, „rahuprojektis” ning otsustas kaheksanda kongressi ajal, mis toimus 4.–10. aprillil 2002, „peatada kogu tegevuse” alates 4. aprillist 2002. Selles kontekstis loetuna võib sõnu „kogu tegevus” mõista nii, et sellega on mõeldud, et PKK loobub lihtsalt kõigist vägivaldsetest tegevustest.

43

Pealegi nähtub Osman Ocalani avalduse punktidest 18 ja 19, et nii PKK struktuuri kui organisatsiooni üksnes muudeti ning et PKK jätkas tegutsemist KADEK-i nime all ja jätkuvalt Abdullah Ocalani juhtumisel.

44

Samuti näitab selle avalduse punktis 1 kasutatud verb „jääb”, et PKK jätkab tegutsemist.

45

Igal juhul ei ole Osman Ocalan mitte kusagil oma avalduses sõnaselgelt väljendanud mõtet, et PKK kaheksas kongress oleks otsustanud tema tegevuse lõpetada.

46

Seega, olles lugenud avaldust tervikuna, ei ole seda võimalik tõlgendada nii, nagu kinnitaks see PKK tegevuse täielikku lõpetamist.

47

Teiseks täpsustab Osman Ocalan esimese hageja esindamiseks advokaatidele antud volikirjas, et „varem PKK nime all tuntud organisatsiooni nimel” („on behalf of the organisation formerly known as the PKK”). Selline sõnakasutus tähistab nimemuutust, mitte PKK tegevuse lõpetamist.

48

Kolmandaks nähtub seonduvalt nõukogu seisukohavõttudega, et alates 2. aprillist 2004 tähistati otsustes, millega asendati järjestikku otsused 2002/334 ja 2002/460, PKK-d kui „Kurdistani Töölispartei (PKK) (tuntud ka kui KADEK või KONGRA-GEL)” (vt eelkõige nõukogu 2. aprilli 2004. aasta otsus 2004/203/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2003/902/EÜ (EÜT L 99, lk 28)). Sellest nähtub, et nõukogu käsitleb PKK-d organisatsioonina, mis tegutseb edasi, kuid muude nimede all.

49

Mis puudutab lõpuks KNK esimehe Serif Vanly avaldust, mis oli lisatud esimeses kohtuastmes esitatud hagiavaldusele, siis selles mainitakse küll PKK tegevuse lõpetamist, kuid see paikneb järgmises kontekstis:

„PKK on KNK asutamisest peale olnud selle liige. PKK oli KNK loomisel tõukejõuks ning ta on sellest ajast peale olnud KNK keskne edasiviiv jõud, tema suund ja eesmärgid on olnud samalaadsed KNK omadega. PKK ei ole pärast tegevuse lõpetamist 2002. aasta aprillis enam KNK ametlik liige. Seevastu PKK-st tekkinud organisatsioon, KADEK, taotleb KNK-ga liitumist. KNK aupresident on jätkuvalt Abdullah Ocalan.”

50

Seega ei võimalda see lõik ainuvõimalikuna järeldada, et PKK lõpetas 2002. aasta aprillis oma tegevuse täielikult. Teksti tervikuna lugedes laseb see pigem oletada, et ümberkorraldatuna ja teise nime all jätkus PKK tegevus teatud määral ka pärast seda. Seega ei ole Serif Vanly avaldus muude uuritud tõenditega vastuolus.

51

Siit järeldub, et vaidlustatud määruse punktis 35 esitatud konstateering, et „hagi lisas ära toodud Osman Ocalani tunnistuste kohaselt […] [otsustas PKK kongress tegevuse lõpetada]”, on ebatäpne ja on vastuolus Osman Ocalani avaldusega, millele selles konstateeringus viidatakse.

52

Samuti ei ole Esimese Astme Kohtu käsutuses olnud tõenditega vastavuses vaidlustatud määruse punktis 37 väljendatud mõte, et „hagejad ei ole kaugeltki tõendanud [Osman] Ocalani pädevust PKK-d esindada ja väidavad hoopis, et PKK on tegutsemise lõpetanud”.

53

Seega on vaidlustatud määruse punktides 35 ja 37 esitatud faktilised järeldused ebatäpsed ning nende puhul on moonutatud Esimese Astme Kohtu käsutuses olnud tõendeid. Siit järeldub, et neljas väide on põhjendatud.

54

Järelikult tuleb vaidlustatud määrus tühistada osas, milles sellega tunnistatakse esimese hageja hagi vastuvõetamatuks, ilma et oleks vaja tema poolt esitatud muid väiteid uurida.

55

Serif Vanly, esindades KNK-d (edaspidi „teine hageja”), esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks kaks väidet (kaheksas ja üheksas väide).

56

Teine hageja meenutab kaheksandas väites, et Esimese Astme Kohus on vaidlustatud määruses asunud seisukohale, et hagi ei ole vastuvõetav, kuna selle esitas KNK, st kuna viimati nimetatu ei olnud isik, keda otsus 2002/460 oleks puudutanud isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu mõttes. Teine hageja leiab, et seonduvalt EIÕK alusel tagatud põhiõigustega on see kriteerium liiga kitsendav. Ta väidab, et vastuvõetavuse kriteeriumi tuleb sellises kontekstis kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas kinnitust leidnud vastuvõetavuse kriteeriumidega kohaldada laiemalt, et mitte välistada ühte hagi esitamise tõhusat võimalust.

57

Teine hageja leiab, et kui Euroopa Kohus tunnistab KNK hagi käesolevas asjas vastuvõetamatuks, kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus on talle samadel asjaoludel esitatud hagi tunnistanud vastuvõetavaks, võetakse teiselt hagejalt sellega õigus tõhusale menetlusele, milleks tal on õigus, st võimalus esitada hagi, milles palub uurida, kas määrusega nr 2580/2001 ja otsusega 2002/460 on rikutud tema põhiõigusi EIÕK poolt sõnastatud kujul. Sellise uurimise võimaldamisest keeldumine olukorras, kus on olemas EIÕK-le tuginevad usutavad ja vastuvõetavad põhjendused, kujutaks endast selle konventsiooni artikli 13 rikkumist, kuna teiselt hagejalt on lihtsalt ja üheselt võetud võimalus esitada hagi, milleks tal on õigus.

58

Nõukogu märgib, et teine hageja ei ole püüdnud tõendada, et Esimese Astme Kohus on vääralt kohaldanud EÜ asutamislepingu sätteid, nagu neid on kohtupraktikas tõlgendatud, kui see kohus leidis, et otsus 2002/460 ei puudutanud KNK-d isiklikult. Tegelikult kutsus teine hageja Euroopa Kohut üles eirama EÜ artikli 230 neljandas lõigus sätestatut sellisena, nagu ühenduse kohtupraktika seda on tõlgendanud, viidates nende asemel EIÕK-s hagi esitamise pädevuse osas ette nähtud sätetele.

59

Osas, milles käesolev väide puudutab Esimese Astme Kohtu järeldust, et otsus 2002/460 ei puudutanud teist hagejat isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu mõttes, leiab nõukogu, et teine hageja ei ole esitanud apellatsioonkaebuses uusi argumente ja et järelikult on see osa apellatsioonkaebusest vastuvõetamatu. Nõukogu väidab teise võimalusena, et see osa apellatsioonkaebusest on põhjendamatu, kuna Esimese Astme Kohus on väljakujunenud kohtupraktikat kohaldanud nõuetekohaselt.

60

Osas, milles käesoleva väite raames on esitatud EIÕK-le tuginev argument, leiab nõukogu, et selline argument on apellatsioonkaebuses vastuvõetamatu, kuna see ei ole olnud poolte vaidluse objektiks esimeses kohtuastmes ning Esimese Astme Kohus ei ole selle kohta seisukohta võtnud. Teise võimalusena väidab nõukogu, et see argument ei ole põhjendatud, kuna Euroopa Liit ja ühendus kaitsevad põhiõigusi võrdväärsel tasemel EIÕK poolt tagatud kaitsega.

61

Käesoleva väite vastuvõetavuse osas tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 118 kohaldatakse kodukorra artikli 42 lõiget 2, millega keelatakse põhimõtteliselt uute väidete esitamine selles kohtuastmes, Euroopa Kohtus toimuvale menetlusele, mille esemeks on Esimese Astme Kohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus. Nii on Euroopa Kohtu pädevus apellatsioonimenetluses piiratud Esimese Astme Kohtu poolt talle esitatud väidete kohta antud hinnangu uurimisega (vt 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjas C-199/01 P ja C-200/01 P: IPK-München vs. komisjon, EKL 2004, lk I-4627, punkt 52).

62

Nõukogu esitas esimeses kohtuastmes vastuvõetamatuse vastuväite raames väite, mille kohaselt teine hageja ei vasta EÜ artikli 230 neljandas lõigus ette nähtud tingimustele. Teine hageja vastas selle vastuvõetamatuse vastuväite peale esitatud märkustes, et viidatud sätet tuleb tõlgendada nii, et tema puhul on need tingimused täidetud. Teine hageja väidab sellega seoses muu hulgas, et hagi tegeliku esitamise võimalus on vajalik juhtudel, kui ühenduse institutsioonid on andnud akti, mis rikub põhiõigusi ja ühenduse õigust. Esimese Astme Kohus lükkas vaidlustatud määrusega tagasi teise hageja väited, ilma et oleks võtnud seisukohta kaalutluse osas, mille kohaselt teine hageja oli esitanud selle hagi oma põhiõiguste kaitseks.

63

Tuleb nentida, et Esimese Astme Kohtus toimunud menetluses vaieldi nii EÜ artikli 230 neljanda lõigu tõlgendamise kui selle kohaldamise üle teise hageja olukorrale. Käesoleva väitega vaidlustatakse see, kuidas Esimese Astme Kohus on seda sätet tõlgendanud ja seda teise hageja suhtes kohaldanud. Järelikult ei kujuta käesolev väide endast uut väidet, mille esitamine apellatsiooniastmes on Euroopa Kohtu kodukorra artikli 42 lõike 2 ja artikli 118 alusel keelatud.

64

Vastuvõetava väite puhul peab hageja põhimõtteliselt esitama selle toetuseks argumente, kas tuginedes Esimese Astme Kohtus varem kasutatud argumentidele või esitades eelkõige Esimese Astme Kohtu seisukohavõtu osas uusi. Kui see oleks teisiti, kaotaks apellatsioonimenetlus ühe osa oma mõttest (vt selle kohta eespool viidatud kohtuostus Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet punkt 48 ja viidatud kohtupraktika).

65

Siit järeldub, et teine hageja ei ole kohustatud esitama käesoleva väite toetuseks ainuüksi uusi argumente, mis puudutavad EÜ artikli 230 neljanda lõigu tõlgendamist ühenduse kohtupraktikas. Nõukogu sellekohane argument on alusetu ja tuleb tagasi lükata.

66

Mis puudutab EIÕK-st tulenevate argumentide vastuvõetavust, siis Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 113 lõike 2 sätetest nende koostoimes tuleneb, et hageja võib apellatsioonimenetluses toetuda kõigile asjassepuutuvatele argumentidele, kuid ainsaks tingimuseks on see, et apellatsioonkaebus ei tohi muuta Esimese Astme Kohtu vaidluse eset. Vastupidi nõukogu väidetele ei ole kohustuslik, et iga apellatsioonkaebuses esitatud argument oleks olnud varem esimeses kohtuastmes toimunud vaidluse esemeks. Selles osas ei ole piirangud aktsepteeritavad, kuna selle tulemusena kaotaks apellatsioonimenetlus suure osa oma mõttest.

67

Kuna on ilmne, et käesolev väide ei muuda Esimese Astme Kohtus vaidluse eset, siis on alusetu nõukogu argument, mis puudutab selle väite vastuvõetamatust osas, milles sellega viidatakse EIÕK-le, ning see tuleb tagasi lükata.

68

Siit järeldub, et käesolev väide on tervikuna vastuvõetav.

69

Selle väite põhjendatuse osas väidab teine hageja, et otsused 2002/334 ja 2002/460 puudutasid teda eelkõige seeläbi, et KNK kujutab endast PKK ja kõigi teiste tema järglaseks olevate organisatsioonide jaoks esindusüksust.

70

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et sellisest seosest ei piisa, et tõendada, et otsus puudutab teatud üksust isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu mõttes. Ühingut, mis esindab füüsiliste või juriidiliste isikute kategooriat, ei saa pidada selle sätte mõttes isiklikult puudutatuks aktiga, mis puudutab selle kategooria üldisi huve (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Fédération nationale de la boucherie en gros et du commerce en gros des viandes jt vs. nõukogu, punkt 960, ja 5. novembri 1986. aasta määrus 117/86: UFADE vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1986, lk 3255, punkt 12).

71

Lisaks väidab teine hageja, et KNK oleks otsuste 2002/334 ja 2002/460 kohaldamisel riskinud omaenda varade külmutamisega, kui ta oleks PKK-ga suhetesse astunud.

72

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab füüsiline või juriidiline isik üksnes siis väita, et üldkohaldatav otsus puudutab teda isiklikult, kui see otsus mõjutab teda teatud talle eriomaste tunnuste või teda iseloomustavate faktiliste asjaolude tõttu, mis teda kõigist teistest eristavad (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Plaumann vs. komisjon, punkt 223, ja 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, EKL 2002, lk I-6677, punkt 36).

73

Kui KNK-d ohustab varade külmutamine, siis seda sellise objektiivselt määratletud keelu alusel, mida kohaldatakse ühtmoodi kõigi nende suhtes, kelle suhtes ühenduse õigus kehtib. Neil asjaoludel ei saa KNK väita, et otsused 2002/334 ja 2002/460 puudutavad teda isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu mõttes.

74

Kuna KNK ei olnud isiklikult puudutatud EÜ artikli 230 neljanda lõigu mõttes, on Esimese Astme Kohus järelikult eelkõige vaidlustatud määruse punktides 45, 46, 51 ja 52 seda sätet kohaldanud täpselt, arvestades kohtupraktika antud tõlgendust.

75

Teine hageja väidab siiski, et sellisena tõlgendatuna tõusetub seoses EÜ artikli 230 neljanda lõiguga küsimus vastuvõetamatuse tingimuse üle, mis on niivõrd piirav, et on vastuolus EIÕK-ga.

76

Põhiõigused on lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise tagab Euroopa Kohus. Seda tehes tugineb Euroopa Kohus liikmesriikide ühesugustele riigiõiguslikele tavadele ning inimõiguste kaitset puudutavatele rahvusvahelistele õigusaktidele, mille koostamisel liikmesriigid on osalenud või millega nad on liitunud. EIÕK-l on siinjuures eriline tähendus (vt eelkõige 12. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C-112/00: Schmidberger, EKL 2003, lk I-5659, punkt 71, ja 27. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C-540/03: parlament vs. nõukogu, EKL 2006, lk I-5769, punkt 35).

77

Pealegi näeb EL lepingu artikli 6 lõige 2 ette:

„Liit austab põhiõigusi kui ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, nagu need on tagatud [EIÕK-ga] ning nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest”.

78

Käesolevat argumenti tuleb uurida seda arvestades.

79

EIÕK artikli 34 alusel võib Euroopa Inimõiguste Kohus vastu võtta avaldusi igalt isikult, valitsusväliselt organisatsioonilt ja isikute grupilt, kes väidavad, et nad on EIÕK-s sätestatud õiguste rikkumise ohvriks ühe kõrge lepinguosalise poolt.

80

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on EIÕK artikli 34 puhul üldreeglina nõutav, et ohvrina määratlemiseks selle artikli mõttes peab hageja kinnitama, et ta on sellise EIÕK rikkumise juhtumi ohver, mis on juba aset leidnud (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 8. septembri 1978. aasta otsus kohtuasjas Klass jt vs. Saksamaa, A-seeria, nr 28, lk 33). Vaid täiesti erandlikel asjaoludel võib tulevikus toimuda võiva rikkumise oht hagejale siiski anda võimaluse määratleda end EIÕK rikkumise ohvrina (vt Euroopa Inimõiguste Komisjoni 4. detsembri 1995. aasta otsus Noël Narvii Tauira jt vs. Prantsusmaa, hagi nr 28204/95, Décisions et rapports (DR) 83-A, lk 112, 130). Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tuleneb siiski, et isikud, kes väidavad olevat end seotud üksusega, mis on ära toodud ühisele seisukohale 2001/931 lisatud nimekirjas, kuid keda ennast selles nimekirjas ei ole, ei ole EIÕK rikkumise ohvrid selle artikli 34 mõttes ning järelikult on nende hagid vastuvõetamatud (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 23. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas Segi jt ning Gestoras Pro Amnistia jt vs. 15 Euroopa Liidu liikmesriiki, hagid nr 6422/02 ja 9916/02, Recueil des arrêts et décisions 2002-V).

81

KNK olukord on võrreldav eespool nimetatud üksustega Segi ja Gestoras Pro Amnistia seotud isikute olukorraga. KNK-d ei ole vaidlustatud loetelus nimetatud ning seega ei kehti tema suhtes määrusega nr 2580/2001 ette nähtud piiravad meetmed.

82

Neil asjaoludel tundub Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast selle hetkeseisus nähtuvat, et KNK ei saa tõendada, et ta on ohver EIÕK artikli 34 mõttes ning järelikult ei saa ta sellesse kohtusse pöörduda.

83

Järelikult ei ole käesolevas kohtuasjas esinevatel asjaoludel tõendatud, et EIÕK ning EÜ artikli 230 neljas lõik oleksid vastuolus.

84

Seega tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

85

Teine hageja väidab, et vaidlustatud määruse punktis 49 on tehtud viga, kuna see tugineb eeldusele, et PKK on tegevuse lõpetanud, ning selles otsustatakse sel moel ette ära põhiküsimuse üle, lükates tagasi hageja argumendi hagi vastuvõetavuse kohta.

86

Nõukogu märgib, et Esimese Astme Kohus ei ole PKK tegeliku olemasolu osas seisukohta väljendanud. Et teha kindlaks, kas KNK võis tugineda asjaolule, et ühel või mitmel tema liikmel oli õigus esitada hagi vaidlustatud otsuse tühistamiseks, tuvastas Esimese Astme Kohus üksnes seda, et kuna KNK väitis, et PKK on oma tegevuse lõpetanud, tunnistas teine hageja igal juhul, et PKK ei ole enam KNK liige.

87

Käesoleva kohtuotsuse punktidest 69–82 nähtub, et otsused 2002/334 ja 2002/460 ei puuduta KNK-d isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu mõttes ning ta ei ole ka nende ohver EIÕK artikli 34 mõttes, ning seda sõltumatult asjaolust, et PKK tegelikult tegutseb. Neil asjaoludel ei saa asjaolu, et Esimese Astme Kohus on ekslikult kinnitanud, et PKK enam ei tegutse, mingil juhul tuua kaasa vaidlustatud määruse tühistamist teist hagejat puudutavas osas.

88

Seega ei ole käesolev väide asjakohane.

89

Sellest tuleneb, et teise hageja apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb tagasi lükata.

90

Kuna teise hageja väited on tagasi lükatud, tuleb Euroopa Kohtu kodukorra artikli 69 lõike 2 ja artikli 122 alusel tema poolt esitatud apellatsioonkaebusega seotud kulud jätta tema kanda.

91

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teise lause kohaselt võib viimati nimetatu Esimese Astme Kohtu otsuse tühistamise korral teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab. Sellise juhtumiga on tegemist esimese hageja ja nõukogu vahelises vaidluses hagi vastuvõetavusega seoses.

92

Nõukogu esitab esimese hageja hagi vastuvõetamatuks tunnistamise nõude toetuseks kaks väidet. Esiteks olevat hagi otsuse 2002/334 puhul esitatud pärast tähtaja möödumist. Teiseks ei olevat PKK-l õigust kohtusse pöörduda, kuna PKK-d ei ole enam olemas.

93

Nõukogu väidab, et viimane päev otsuse 2002/334 peale hagi esitamiseks oli 29. juuli 2002. Hagiavalduse originaal esitati Esimese Astme Kohtu kantseleisse 31. juulil 2002. Järelikult esitati hagi seda otsust puudutavas osas peale tähtaja möödumist.

94

Komisjon kui esimeses kohtuastmes menetlusse astuja toetas seda nõukogu mõttekäiku ning lisas, et otsuse 2002/334 peale esitatud hagi vastuvõetamatus toob kaasa otsuse 2002/460 peale esitatud hagi vastuvõetamatuse, kuna viimati nimetatud otsus kujutab endast üksnes esimesena nimetatud otsuse kinnitust.

95

Esimene hageja vastab, et tema esindajad on kindlad, et esitasid hagiavalduse originaali ja viis ärakirja Esimese Astme Kohtu kantseleisse 24. juulil 2002, kuigi esitasid asendusoriginaali 31. juulil 2002. Neil asjaoludel ning arvestades, et tegemist on põhiõigustega, kujutaks esimese hageja takistamine otsuse 2002/334 tühistamise taotlemisel endast kohatut formaalsust.

96

Igal juhul on esimene hageja seisukohal, et otsus 2002/460 kujutab endast iseseisvat otsust, mille vaidlustamine toimus ettenähtud tähtajal.

97

Otsus 2002/334 võeti vastu 2. mail 2002 ning avaldati Euroopa Liidu Teatajas 3. mail 2002. Lisaks EÜ artikli 230 viiendas lõigus ette nähtud kahekuulisele tähtajale tühistamishagi esitamiseks tuleb arvesse võtta Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 102 lõikes 1 ette nähtud 14-päevast tähtaega arvates vaidlustatud akti avaldamise kuupäevast ning sama kodukorra artikli 102 lõikes 2 ette nähtud kümnepäevast pikendust seoses suurte vahemaadega. Viimane neile eeskirjadele vastav päev hagi esitamiseks oli 27. juuli 2002. Kuna see päev langes laupäevale, pikenes hagi esitamise tähtaeg kodukorra artikli 101 lõike 2 esimese lõigu kohaselt 29. juulini 2002.

98

Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 43 lõike 1 kohaselt on nõutav menetlusdokumentide originaali esitamine.

99

Esimese Astme Kohtu toimikust nähtub, et 24. juulil 2002 esitati Esimese Astme Kohtu kantseleisse vaid ärakirjad, kuid mitte originaali. Kuigi esimene hageja kinnitab, et tema esindajad esitasid koos sel kuupäeval esitatud ärakirjadega ka hagiavalduse originaali, ei ole ta esitanud selle kohta tõendeid. Pealegi sisaldab 31. juulil 2002 esitatud originaali tekst erinevusi võrreldes 24. juulil 2002 esitatud ärakirjadega. Seega tuleb nentida, et hagiavalduse originaal esitati Esimese Astme Kohtu kantseleisse alles 31. juulil 2002, mida kinnitab ka kohtu pitser.

100

Kuna hagiavalduse originaal ei olnud esitatud Esimese Astme Kohtu kantseleisse ettenähtud tähtaja jooksul, on esimese hageja hagi otsust 2002/334 puudutavas osas vastuvõetamatu.

101

Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, millele esimene hageja viitab, nimelt et küsimus puudutab põhiõigusi. Hagi esitamise tähtaegu käsitlevad eeskirjad puudutavad avalikku korda ning kohus peab neid kohaldama viisil, mis tagab õiguskindluse ning isikute võrdsuse seaduse ees.

102

Seevastu on ilmne, et esimene hageja on otsuse 2002/460 vaidlustanud ettenähtud tähtaja jooksul.

103

Nagu Esimese Astme Kohus on vaidlustatud määruse punktis 44 õigustatult märkinud, kujutab see otsus endast otsuse 2002/334 kõrval uut otsust. Määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 ning ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 kohaselt peab iga otsus, millega muudetakse vaidlusalust nimekirja, tuginema nende isikute, rühmituste ja üksuste olukorra uuele läbivaatamisele nõukogu poolt.

104

Sellest nähtub, et otsus 2002/460 ei kujuta endast mitte lihtsalt otsuse 2002/334 kinnitust ning et otsuse 2002/334 peale esitatud hagi vastuvõetamatus ei takista esimesel hagejal vaidlustada otsust 2002/460.

105

Nõukogu väidab, et PKK ei ole pädev tühistamishagi esitama, kuna esimese hageja enda avalduste kohaselt PKK tegevus lõpetati. Seda, et ta ei tegutse, näitab fakt, et tal puudub päisega kirjapaber. Advokaatidele tema esindamiseks antud volitus oli vormistatud lihtsalt tavalisele paberilehele, millel oli Osman Ocalani allkiri.

106

Esimene hageja väidab, et esiteks ei ole ta öelnud, et PKK tegevus on lõpetatud ning et teiseks on PKK-l jätkuvalt teatav pädevus, mis on piisav selleks, et vaidlustada tema kandmine vaidlustatud loetellu.

107

Nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 38–52 nenditud, näitavad kättesaadavad tõendid pigem seda, et PKK tegevust tema 4.–10. aprillil 2002 toimunud kongressil ei lõpetatud. Õigupoolest nähtub nende tõendite uurimisest, et PKK jätkas pärast seda kongressi tegutsemist, tõenäoliselt muudetud kujul ja teiste nimede all.

108

Kuigi neid tõendeid arvestades ei saa PKK tegevusi pärast 4. aprilli 2002 väga täpselt määratleda, on siiski kindel, et PKK tegutses edasi määral, mis oli piisav selleks, et vaidlustada tema kandmine vaidlustatud loetellu.

109

Euroopa Ühendus on õigusel rajanev ühendus ning tema institutsioonide aktid peavad olema kooskõlas EÜ asutamislepingu ja õiguse üldpõhimõtetega, mille hulka kuuluvad põhiõigused. Seega peab isikutele olema tagatud neile ühenduse õiguskorrast tulenevate õiguste tõhus kohtulik kaitse ning selline kaitse kuulub õiguse üldpõhimõtete hulka, mis tulenevad liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest printsiipidest. See õigus on tagatud ka EIÕK artiklitega 6 ja 13 (vt eespool viidatud kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, punktid 38 ja 39).

110

Sellise kohtuliku kaitse tõhusus on seda olulisem, et määrusega nr 2580/2001 ette nähtud piiravatel meetmetel on tõsised tagajärjed. Takistatud ei ole mitte üksnes selles määruses nimetatud isikute, rühmituste või üksuste finantstegevus ja -teenused, vaid nende head mainet ja poliitilist tegevust varjutab asjaolu, et neid käsitletakse terroristidena.

111

Vastavalt määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikele 3 koostoimes ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõigetega 4–6 saab mõnd isikut, rühmitust või üksust vaidlustatud loetellu kanda vaid teatud asjaolude esinemisel ning tingimusel, et kõnealused isikud, rühmitused ja üksused on täpselt kindlaks määratud. Lisaks on täpsustatud, et isiku, rühmituse või üksuse nime võib selles nimekirjas hoida vaid juhul, kui nõukogu on nende olukorda perioodiliselt kontrollinud. Kõiki neid elemente peab saama kohtulikult kontrollida.

112

Sellest tuleneb, et kuigi ühenduse seadusandja on otsuses 2002/460 leidnud, et PKK tegutseb edasi piisaval määral selleks, et tema suhtes saaks kehtida määruses nr 2580/2001 ette nähtud piiravad meetmed, on ühetaolisusest ja õiglusest lähtuvalt vaja nentida, et see üksus on tegutsenud edasi piisavalt selleks, et seda meedet vaidlustada. Igasuguse muu järelduse tulemuseks oleks olukord, kus organisatsioon võib olla kantud vaidlustatud loetellu, ilma et ta saaks loetelus olemise vastu hagi esitada.

113

Et sellise organisatsiooni nimel saaks hagi esitada, on vaja ära näidata, et kõnealusel organisatsioonil on tõepoolest kavatsus hagi esitada ning et advokaatidele, kes väidavad end seda esindavat, on tegelikult selleks volitused antud.

114

Euroopa Kohtu põhikirjas, eelkõige selle artiklis 21, Euroopa Kohtu kodukorras, eelkõige selle artiklis 38, ja Esimese Astme Kohtu kodukorras, eelkõige selle artiklis 44, ei ole peetud silmas hagi esitamist PKK-taoliste organisatsioonide poolt, kes ei ole juriidilised isikud. Sellises erandlikus olukorras tuleb tühistamishagi vastuvõetavust käsitlevate menetluseeskirjade kohaldamisel neid vastavalt juhtumi olukorrale vajalikul määral kohandada. Nagu Esimese Astme Kohus on vaidlustatud määruse punktis 28 õigustatult märkinud, tuleb vältida liigset formaalsust, kuna see tähendaks seda, et tühistamishagi esitamine ei ole üldse võimalik, kuigi kõnealuse üksuse suhtes on kohaldatud ühenduse piiravaid meetmeid.

115

Järelikult on Osman Ocalanil õigus mis tahes vahenditega tõendada, et ta tegutseb õiguspäraselt PKK nimel, kelle esindaja ta väidab end olevat.

116

Mis puudutab seda, kas Osman Ocalani volitused PKK esindajana on kehtivad, siis üks kahtlus kerkib esile lähtuvalt sellest, et ta esitab end advokaatidele antud volituses PKK endise liikmena, ilma ühegi muu viiteta selle kohta, et tal oleks õigus viimati nimetatut esindada.

117

Seevastu apellatsioonkaebuse esitamisel esitas esimene hageja Euroopa Kohtule advokaat Mark Mulleri avalduse, mis pigem õigustab seda volitust. Nagu kinnitab Euroopa Inimõiguste Kohtu 12. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas Abdullah Ocalan vs. Türgi (hagi nr 46221/99, veel avaldamata), esindab Mark Muller nimetatud kohtus Abdullah Ocalani, kes oli PKK juht ja kes on Türgis vangistuses alates aastast 1999. Mark Muller avaldab, et Abdullah Ocalani külastamisel vanglas tegi viimati nimetatu talle ülesandeks vaidlustada PKK keelamine Euroopas. Mark Muller lisab, et mitmed teised PKK ja tema õigusjärglase KADEK-i kõrgema tasandi esindajad on teinud talle ülesandeks jätkata vaidlust, mis algatati Esimese Astme Kohtusse esitatud hagiga.

118

Pealegi on Mark Muller avaldanud, et siis, kui Osman Ocalan allkirjastas advokaatidele selle hagi esitamiseks antud volituse, oli ta nii PKK kui KADEK-i kõrgema tasandi esindaja.

119

Need avaldused, mis on tehtud ühe liikmesriigi advokatuuri liikme poolt, kelle suhtes kehtib kutseala eetikakoodeks, on juhtumit iseloomustavaid asjaolusid arvestades piisavad selleks, et tõendada, et Osman Ocalanil oli õigus PKK-d esindada ning eelkõige volitada advokaate viimati nimetatu nimel hagi esitama.

120

Seda ei järeldust ei mõjuta nõukogu argument päisega kirjapaberi puudumise kohta.

121

Eraõigusliku juriidilise isiku korral on tavapärane, et advokaatidele antav volitus vormistatakse päisega kirjapaberil, kuigi see ei ole nõutav Euroopa Kohtus või Esimese Astme Kohtus toimuvat menetlust reguleerivate eeskirjadega. Sellegipoolest on see asjaolu väheveenev organisatsiooni puhul, mis ei ole loodud juriidiliste isikute suhtes tavaliselt kehtivate õigusnormide alusel.

122

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et Osman Ocalanil on õigus PKK-d esindada ja volitada selleks advokaate.

123

Siit järeldub, et esimese hageja hagi on otsust 2002/460 puudutavas osas vastuvõetav. Seega tuleb asi saata tagasi Esimese Astme Kohtusse, et viimati nimetatu teeks otsuse vaidluse põhisisu osas.

124

Kuna asi saadetakse tagasi Esimese Astme Kohtule menetluse jätkamiseks esimest hagejat puudutavas osas, tehakse otsus kohtukulude kohta teda puudutavas osas hiljem.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: