52012SC0311

SISUKORD

Kommenteeritud kokkuvõte. 3

1. Sissejuhatus. 4

2. majandusareng ja probleemid.. 5

2.1. Hiljutine majandusareng ja edasine väljavaade. 5

2.2. Probleemid. 6

3. Poliitikakava hindamine. 7

3.1. Eelarvepoliitika ja maksustamine. 7

3.2. Finantssektor 12

3.3. Tööturu-, haridus- ja sotsiaalpoliitika. 13

3.4. Majanduskasvu ja konkurentsivõimet edendavad struktuurimeetmed. 13

3.5. Avaliku halduse moderniseerimine. 13

4. ... Ülevaatetabel. 13

5. ... Lisa.. 13

Kommenteeritud kokkuvõte

Pärast eelnenud langust kasvas Eesti SKP 2011. aastal kiiresti, kuid 2012. aastal aeglustub selle kasv oodatavalt 1,6 %-ni. Töötuse määr langes 2011. aastal märkimisväärselt ja 2012. aastal langeb see ootuste kohaselt veelgi, s.o 11,6 %-ni.

Tugev majanduskasv 2011. aastal tõi kaasa riigi rahanduse oodatust paremad tulemused, sealhulgas selle, et valitsemissektori eelarve oli 1,0 % SKPst ülejäägis. 2012. aastal peab valitsemissektor peamiselt ühekordsete projektide ja juba kavandatud pensionite tõstmise tõttu oodatavalt leppima puudujäägiga 2,4 % SKPst. Valitsusel on õnnestunud võtta resoluutselt ette kõrgharidusreform ja teha olulisi investeeringuid energiatõhususe poliitikasse. Hoolimata nendest suurtest saavutustest, näivad reformipingutused olevat ebapiisavad, eeskätt võttes arvesse tööturul, teatavates haridusvaldkondades ja energeetikasektoris valitsevate probleemide ulatust.

Eestil seisavad ees olulised väljakutsed: pidades silmas majanduskasvu tagasihoidlikku väljavaadet, tuleb keskpika perioodi eesmärgi saavutamiseks jätkata eelarvepoliitiliste jõupingutuste tegemist. Eelkõige on nii 2012. aasta kui ka 2013. aasta puudujäägid tõenäoliselt suuremad, kui seda aasta tagasi prognoositi ja eelarve koostamisel eeldati. Avaliku sektori kulutuste tõhusust saaks parandada eeskätt avaliku sektori poolsete sotsiaalkindlustusele tehtavate kulutuste parema suunamise kaudu. Tõhususe puudumine kohalike omavalitsuste tasandil avaldab negatiivset mõju avalike teenuste osutamisele. Eesti on üks energia- ja ressursimahukamaid ELi riike, mis osutab vajadusele arendada välja tõhusamad energiaallikad. Inimkapitali piisava pakkumise tagamiseks võib olla tarvilik paremini toimiv ja paremini suunatud haridussüsteem. Kuna Eesti innovatsiooniraamistik ei arvesta ikka veel reaalmajandusega, siis tegeleb innovatsiooniga vaid vähesel arvul ettevõtteid, mis võib takistada tootlikkuse kasvu ja seega kahjustada keskpikas ja pikas perspektiivis riigi konkurentsivõimet.

1. Sissejuhatus

Eesti 2012. aasta riiklik reformikava ja stabiilsusprogramm võeti vastu valitsuse 26. aprilli 2012. aasta istungil. Neis kirjeldatakse integreeritud viisil eelarve konsolideerimiseks tehtud pingutusi, keskse tähtsusega struktuurireforme ja makromajandusliku stabiilsuse tagamiseks tehtavaid reforme. Riiklikus reformikavas hinnatakse 2020. aastaks seatud riiklike tööhõive-, teadus- ja arendustegevuse, haridus-, energeetika-, kliimamuutuste ja vaesuse vähendamise eesmärkide täitmise suunas tehtud edusamme. Need eesmärgid on pidepunktideks pikemaajalisel arenguteel Eesti majanduse kaasajastamiseks ning asetavad esmased reformiprioriteedid laiemasse konteksti. Riiklikus reformikavas kirjeldatakse ka meetmeid, mille Eesti on võtnud oma laiendatud euroala paktist tulenevate kohustuste täitmiseks.

Eesti stabiilsusprogramm on koostatud paralleelselt riikliku reformikava ja mitmeaastase riigieelarve strateegiaga. Stabiilsusprogramm vastab üldjoontes stabiilsuse ja kasvu pakti tegevusjuhendile, samal ajal kui riiklik reformikava vastab komisjoni peasekretariaadi antud suunistele. Kõnealuse programmi ja kava ajakohastusi arutati peamiste sotsiaalmajanduslike partnerite, säästva arengu komisjoni ja Riigikogu Euroopa asjade komisjoniga 2012. aasta aprillis. Ajakohastamine toimus vastavalt valitsuse tegevuskavale.

Üldhinnang

2011. aasta juunis esitas komisjon ettepaneku Eestile majandus- ja struktuurireformide poliitika kohta nelja riigipõhise soovituse tegemiseks. Euroopa Liidu Nõukogu võttis kõnealused soovitused (mis käsitlesid riigi rahandust, tööturgu, haridust ja energeetikat) vastu 2011. aasta juulis. 2011. aasta novembris andis 2012. aasta majanduskasvu analüüs aluse vajaliku ühise arusaama kujundamiseks riigi ja ELi tasandi 2012. aasta tegevusprioriteetidest. Seda silmas pidades esitas Eesti 2012. aasta aprillis oma 2012. aasta riikliku reformikava ja 2012. aasta stabiilsusprogrammi ajakohastused. Kõnealuses programmis ja kavas kirjeldatakse üksikasjalikult alates 2011. aasta juulist tehtud edusamme ja kavasid edaspidiseks. Käesolevas talituste töödokumendis hinnatakse 2011. aasta riigipõhiste soovituste täitmist Eestis, tehakse kindlaks praegused probleemid eri poliitikavaldkondades ja uuritakse selle valguses riigi kõige hiljutisemaid poliitikakavasid.

Positiivsest küljest on riigil õnnestunud saavutada märkimisväärne eelarveülejääk ja vähendada oma kõrget tööpuuduse taset pea poole võrra − seda muu hulgas ka tänu tugevale majanduskasvule − ning võtnud resoluutselt ette kõrgharidusreformi ja teinud olulisi investeeringuid energiatõhususe poliitikasse. Hoolimata nendest suurtest saavutustest, näivad reformipingutused olevat ebapiisavad, eeskätt võttes arvesse tööturul, teatavates haridusvaldkondades ja energeetikasektoris valitsevate probleemide ulatust. Tööpuudus on endiselt kõrge ja tagasihoidlikke ülemaailmseid väljavaateid arvestades võib jääda samale tasemele veel mõneks ajaks. Konkurentsivõimet kammitsevad endiselt oskuste tööturu nõudlusele mittevastavus, kvalifitseeritud spetsialistide puudumine nii tööliste kui ka kontoritöötajate seas ning suhteliselt nõrk innovatsioon − Eestil on vaja liikuda tehnoloogiamahukate majanduskasvu allikate suunas. Lisaks sellele on Eesti majanduse erakordselt suurt energiamahukust silmas pidades vaja teha täiendavaid jõupingutusi energiakulude vähendamiseks. Seetõttu on 2011. aasta juunis kindlaks tehtud ja 2012. aasta majanduskasvu analüüsis korratud probleemid jäänud neis valdkondades, aga ka fiskaalpoliitikas, püsima.

Eesti esitatud poliitikakavad on üldiselt asjakohased. Lisaks 2011. aasta tegevuskavas (2011−2015) juba kavandatud meetmetele tehakse uues tegevuskavas ettepanek võtta üsna arvukaid uusi meetmeid, mis peamiselt keskenduvad haridussüsteemi kvaliteedile ja tööturu vajadustele, tööturupoliitika tõhususele ja jätkusuutlikkusele, energiatõhususele ning avaliku sektori kulutuste tõhususele. Siiski võinuks programm ulatuslikumalt käsitleda energeetikasektorit ja kohalike omavalitsuste reforme. Lisaks sellele, kuna uued ja mõned olemasolevad meetmed on oma ulatuselt ja mahult küllaltki ambitsioonikad, siis jaotub nende rakendamine mitme aasta peale. Mõnede meetmete puhul on prognoositav mõju eelarvele üksnes orienteeruv, sest kavandatud reformide üksikasjad on veel arutamisel.

2. majandusareng ja probleemid

2.1. Hiljutine majandusareng ja edasine väljavaade

Hiljutine majandusareng

Pärast väliskaubanduse ja SKP järsku langust 2008. ja 2009. aastal on Eesti majandus kiiresti taas tõusuteele asunud. 2010. aastal saavutas majanduskasv 2,3 % ja 2011. aastal 7,6 %, kusjuures majanduse elavnemise peamiseks käimapanevaks jõuks oli eksport. 2011. aastal olid eratarbimine ja investeeringud samuti tugeval alusel. 2011. aasta viimastel kuudel mõjutas paljudes liikmesriikides täheldatud usalduse vähenemine ka Eestit. Selle tulemusel viimasel kvartalil SKP kahanes. Majanduse kokkutõmbumine piirdus siiski vaid eksportivate sektorite teatavate segmentidega. Tööstustoodang näib olevat viimasel ajal stabiliseerunud mõnevõrra allpool selle hiljutist tipptaset.

Maksebilanss oli 2009., 2010. ja 2011. aastal tugevalt ülejäägis, mis vähendas väliskohustuste mahtu. 2010. ja 2011. aastal vähenes negatiivne välisvarade netopositsioon vastavalt 9 ja 15 protsendipunkti (82,0 %-lt SKPst 2009. aastal). Sarnaselt paranes ka kogu- ja netovälisvõla suhe SKPsse, kusjuures lühiajalised kohustused olid täielikult kaetud lühiajaliste varadega.

Tarbijahindade harmoneeritud indeksi (THHI) keskmine aastainflatsioon kerkis pärast 2010. aasta esimese poole negatiivseid näitajaid 2011. aastal kõrgete maailmaturu toiduaine- ja naftahindade tõttu järsult 5,1 %-ni. Tööstuskaupade (v.a energiakaubad) panus inflatsiooni jäi siiski madalaks, mis leevendas konkurentsivõime kaotamise ohtu. Tulevikku vaadates peaksid alates 2011. aasta keskpaigast langenud toormehinnad aitama hoida inflatsiooni 2012. ja 2013. aastal tagasihoidlikumal tasemel. Tööpuuduse tase püsis jätkuvalt kõrgel (12,8 %), kuid korrigeerub kiiresti allapoole, mis näitab tööturu suurt paindlikkust. Oodatavalt langeb tööpuudus alates 2012. aasta kevadest veelgi, ent tagasihoidlikuma SKP kasvu tõttu palju aeglasema tempoga.

Erasektori võlakoormus, mis 2011. aastal moodustas konsolideeritud andmete põhjal pisut alla 160 % SKPst, kajastab endiselt kiiret võla kogumemist buumiaastatel. Siiski jätkub laenudest tuleneva finantsvõimenduse vähenemine (kuigi vähenemise tempo aeglustub), samal ajal kui suured riigisisesed hoiused ja usaldusväärne järelevalvepoliitika aitab säilitada pangandussektori stabiilsust.

Avaliku sektori rahandus on jätkuvalt üks tugevamaid ELis; sealjuures on võlatase (ligikaudu 6 % SKPst) kõige madalam ELis ja 2011. aastal oli eelarve oodatust suurema majanduskasvu ja ühekordsete tegurite tõttu ülejäägis.

Väljavaade

SKP reaalkasv, mis kajastab majanduse järelejõudmise potentsiaali, jääb pikas perspektiivis oodatavalt ELi keskmisest kõrgemale tasemele tänu kapitali jätkuvale akumulatsioonile ja tootlikkuse suurenemisele. Majanduskasvuks prognoositakse 2012. aastal 1,6 %, milles kajastub madalam usaldus ja nõrgem välisnõudlus aastavahetuse paiku. 2013. aastal peaks majanduskasv olema siiski tõusnud taas ligikaudu 3,8 %-ni, kusjuures majanduskasvu vedavateks jõududeks on eksport ja üha enam ka sisenõudlus peamiselt suuremate erasektori investeeringute kaudu. Majanduse ekspordipõhine elavnemine võib jätkuda õige pea, sest ülemaailmne nõudlus on taastumas. See võiks aidata riigil jätkata finantsvõimenduse sujuvat vähendamist. Sisenõudluse kasvades võib praeguse maksebilansi seisu säilitamine siiski nõuda konkurentsivõime parandamist, et soodustada eksporti, samal ajal kui makrorahanduslikule stabiilsusele avalduvate ohtude vähendamiseks näib olevat vajalik täiendav sisemine kohandamine. Valitsemissektori eelarve tasakaal halveneb oodatavalt 2012. aastal ja hakkab seejärel 2013. aastal paranema, ületamata perioodi kestel piirmäära 3 % SKPst.

Riiklikus reformikavas ja stabiilsusprogrammis sisaldub sama lühiajaline majanduse väljavaade, kuid kummaski neis ei esitata arvandmeid kavandatavate struktuurireformide mõju kohta majanduskasvule. 2012. aasta väljavaade on üldjoontes kooskõlas komisjoni värskeimate prognoosidega. 2013. aasta osas on Eesti ametiasutused aga pessimistlikumad ja prognoosivad SKP reaalkasvuks 3 %.

Üldiselt on Eesti potentsiaalne majanduskasv järgnevatel aastatel tõenäoliselt väiksem kui enne kriisi, mil kapitali kiire akumulatsioon kajastas ELiga ühinemist ja kiiret finantslähenemist. Lisaks sellele elanikkond vananeb ja tööealiste arv väheneb. Kriisijärgne struktuurne tööpuudus jääb samuti püsivalt kõrgemaks, kammitsedes potentsiaalset majanduskasvu. Välismaiste otseinvesteeringute pidev sissevool peaks siiski andma täistootluse osas märkimisväärse panuse majanduskasvu, samal ajal kui struktuurireformide jätkamine võiks suurendada potentsiaalset majanduskasvu. Samal ajal toetavad kapitali suurt panust potentsiaalsesse majanduskasvu tõenäoliselt mitmed tegurid, näiteks erasektori investeeringuid soodustav ettevõtlus- ja poliitiline keskkond, ELi ühtekuuluvusvahenditest toetatavad riiklikud infrastruktuuriinvesteeringud ning vajadus veelgi parandada praegust elamufondi, kui reaalpalk hakkab taas kasvama. Kombineeritult võivad need tegurid pärast sisenõudluse taastumist tekitada jälle inflatsioonilise surve.

2.2. Probleemid

Üldiselt ei ole peamised poliitikaprobleemid, millega riik vastamisi seisab, pärast 2011. aastal tehtud hindamist muutunud, kuigi valitsuse reformikava rakendamisest tulenevalt on vaja teha mõnesid kohandusi.

Esiteks, pidades silmas majanduskasvu tagasihoidlikku väljavaadet, tuleb keskpika perioodi eesmärgi saavutamiseks jätkata eelarvepoliitiliste jõupingutuste tegemist. Eelkõige on nii 2012. aasta kui ka 2013. aasta puudujäägid tõenäoliselt suuremad, kui seda aasta tagasi prognoositi ja eelarve koostamisel eeldati. Pidades silmas vajadust säilitada konservatiivne eelarvepoliitika, saaks avaliku sektori kulutusi parandada eeskätt avaliku sektori poolsete sotsiaalkindlustusele tehtavate kulutuste parema suunamise kaudu. Samal ajal ei ole eelarveraamistikku praegu täielikult kaasatud vajalikud formaalsed elemendid, mis võimaldaksid Eestil täita pikemaajalist kohustust järgida usaldusväärset üldist fiskaalpoliitikat.

Teiseks, kuigi pangandussektor tuli majandus- ja finantskriisiga üsna hästi toime, on erasektori võlakoormus ikka veel suhteliselt suur. Lisaks sellele on praegust suurt inflatsiooni silmas pidades uuesti ilmnemas palgasurve, mis võib üsna varsti tuua kaasa ülemäärase krediidikasvu. Seda ohtu süvendavad veelgi fiskaalsätted, mis ikka veel julgustavad laenama, sealhulgas oma arengus mahajäänud kinnisvaramaksud ja alates 2013. aastast peaaegu kaotatav maamaks.

Kolmandaks, kuigi kriisi ajal järsult tõusnud tööpuudus on kiiresti vähenenud, on pikaajaline töötus ja noorte tööpuudus endiselt kõrged. Lisaks võivad need oskuste tööturu nõudlusele mittevastavuse ja aktiivse tööturupoliitika vähese katvuse tõttu püsivaks muutuda. See võib panna täiendava surve nii tööturupoliitikale kui ka sotsiaalkaitsele; sealjuures ohustab vaesusrisk kõige enam töötute leibkondade lapsi ja üksikvanemaid. Kui aktiivne tööturupoliitika ei ole piisavalt tõhus, võib struktuurne tööpuudus mõjutada negatiivselt tööjõupakkumist ja avaldada enneaegset survet tõsta kasvavates majandusharudes palku.

Neljandaks, kuigi ekspordi tulemus- ja alusnäitajad (palgakujunduse parameetrid ja tööturu regulatsioon) on tugevad, valmistavad endiselt muret konkurentsiküsimused. Kuna praegu toimub majanduse ümberstruktureerimine, avaldab kvalifitseeritud tööjõu puudus survet palkade tõstmiseks, mis toob ettevõtetele kaasa suuremad kulud[1] ning kahjustab investeeringute ja majanduskasvu potentsiaali. Seda silmas pidades võib inimkapitali piisava pakkumise tagamiseks olla tarvilik paremini toimiv ja paremini suunatud haridussüsteem. Samuti saaksid paremini toimivad turud, sealhulgas teenusteturud, koos ettevõtete halduskoormuse täiendava vähendamisega aidata vaos hoida riigisisest hinnasurvet ja tagada konkurentsivõime. Eelkõige piirab praegune nii siseriiklike kui ka piiriüleste infrastruktuuriinvesteeringute mahu väiksus kaupade ja tootmistegurite liikuvust. Lisaks sellele, kuna Eesti innovatsiooniraamistik ei arvesta ikka veel reaalmajandusega, siis tegeleb innovatsiooniga vaid vähesel arvul ettevõtteid, mis võib takistada tootlikkuse kasvu ja seega kahjustada keskpikas ja pikas perspektiivis riigi konkurentsivõimet.

Viiendaks on Eesti üks energia- ja ressursimahukamaid ELi riike, samal ajal kui põlevkivi tähtsus energiaallikana osutab vajadusele arendada välja tõhusamad ja vähem saastavad energiaallikad ning lahendada asjakohasel viisil kiireloomuline jäätmete küsimus.

Tõhususe puudumine kohalike omavalitsuste tasandil avaldab negatiivset mõju avalike teenuste osutamisele hariduse, sotsiaalabi, tervishoiu ja transpordi valdkonnas. Samuti, pidades silmas ELi ühtekuuluvusvahendite märkimisväärset mõju majandusele, on oluline luua tingimused tõhusa toetuse andmiseks ja muuta rangemaks 2014.−2020. aastaks ettenähtud vahenditega seonduvat strateegilist planeerimist, et tulemuslikumalt täita strateegia „Euroopa 2020” prioriteete.

3. Poliitikakava hindamine

3.1. Eelarvepoliitika ja maksustamine

Eelarve areng ja võladünaamika[2]

2012. aasta stabiilsusprogrammis väljendatud Eesti eelarvestrateegia peamine eesmärk on tagada jätkusuutlik eelarvepoliitika, mis toetab tasakaalustatud majanduskasvu. Keskpika perioodi eesmärk, mis on jäänud eelmise programmiga võrreldes samaks, on eelarve struktuurne ülejääk. Keskpika perioodi eesmärgis on asjakohaselt arvesse võetud stabiilsuse ja kasvu pakti nõudeid. Programmi kohaselt saavutatakse keskpika perioodi eesmärk alates 2013. aastast. Muude fiskaalpoliitiliste eesmärkide hulka kuulub piisavate eelarvepuhvrite tagamine ja maksukoormuse vähendamine kriisieelsele tasemele tööjõumaksude alandamise kaudu.

Valitsemissektori eelarve positsioon oli 2011. aastal 0,1 % SKPst ülejäägis, mis oli märkimisväärselt parem tulemus kui 2011. aasta stabiilsusprogrammis prognoositud puudujääk 0,4 % SKPst. See tulenes peamiselt oodatust oluliselt jõudsamast majanduskasvust ja tööhõive suurenemisest. Lisaks sellele mõjutas tulemust positiivselt suure hulga Kyoto ühikute[3] müük, mis moodustas 2011. aastal 1,2 % SKPst, ning sellega seonduvate investeeringuprojektide rakendamise viibimine. 2012. aasta programmis prognoositakse 2012. aastaks puudujääki 2,6 % SKPst, mis on suurem nii 2011. aasta stabiilsusprogrammis kui ka komisjoni kevadprognoosis prognoositust. Puudujäägi suurenemine tuleneb halvenenud majanduskasvu väljavaatest tingitud väiksemast tulust, aga ka 2011. aastast edasi lükkunud ühekordsete investeeringuprojektide oodatust suurematest kuludest (siseriiklike prognooside kohaselt 1,7 % SKPst). 2012. aasta eelarve-eesmärgile avalduvad riskid näivad üldiselt olevat tasakaalustatud, kuna ametiasutuste makromajanduslikud prognoosid on realistlikud.

2013. aastaks seatakse programmis eesmärgiks nominaalne eelarvepuudujääk 0,7 % SKPst. Puudujäägi vähenemine võrreldes 2012. aastaga tuleneb peamiselt paranevast makromajanduse väljavaatest ja Kyoto investeeringuprojektide järkjärgulisest lõpuleviimisest. Uus eesmärk erineb märkimisväärselt 2011. aasta stabiilsusprogrammis seatud eesmärgist (ülejääk 0,1 %), mis on peamiselt tingitud 2012. aasta negatiivse baasi mõjust. Ametiasutused kavatsevad pidurdada valitsemissektori tarbimiskulutuste kasvu, mis peaks olema komisjoni kevadprognoosi kohaselt kogu programmiperioodi jooksul eeldatavasti aeglasem kui SKP nominaalkasv. Protsendina SKPst väljendatud kulud langevad 2012. aastaga võrreldes oodatavalt kõigis valdkondades, välja arvatud tervishoid. Prognoositavat konsolideerimist toetavad ka kavandatavad tulusid suurendavad kaalutlusõiguse alusel võetavad meetmed (vt tabel 1).

|| Tabel 1. Peamised eelarvemeetmed ||

|| Tulud || Kulud ||

|| 2012 ||

|| Eriotstarbelise diislikütuse vähendatud aktsiisimäära kaotamine (netomõju 0,4 % SKPst*) Tubakaaktsiisi suurendamine 10 % (0,1 % SKPst) Alkoholiaktsiisi suurendamine 5 % (0,1 % SKPst) || andmed puuduvad ||

|| 2013 ||

|| Töötuskindlustusmaksete vähendamine 4,2 %-lt 3 %-le (-0,3 % SKPst) Tubakaaktsiisi suurendamine 10 % (0,06 % SKPst) || andmed puuduvad ||

Märkus: Tabelis on näidatud mõju eelarvele selliselt, nagu see on programmis, st riigi ametiasutuste poolt esitatud. Plussmärk tähendab, et meetme tulemusel tulud/kulud suurenevad/vähenevad. * Komisjoni prognoos.

Programmis seatakse eesmärk parandada 2014.−2016. aastal pidevalt nominaalset eelarvetasakaalu valitsemissektori eelarve ülejäägi järkjärgulise suurendamise kaudu kuni 0,9 %-ni SKPst 2016. aastal. Programmi kohaselt jäävad protsendina SKPst väljendatud tulud programmi hilisematel aastatel kõrgemaks kui kulud, vähenedes ajavahemikus 2011−2015 3,5 protsendipunkti võrra SKPst, mis tuleneb ELi struktuurifondide kasutamise järkjärgulisest lõpetamisest, ajutiste konsolideerimismeetmete tagasipööramisest ja 2015. aastal kavandatavast üksikisiku tulumaksu vähendamisest. Kuigi strateegia on seotud riskidega, mis võivad tuleneda nii makromajanduse arengusuundadest kui ka strateegia rakendamisest, võib nende riskide mõju hinnata üldjoontes neutraalseks, arvestades eelkõige ametiasutuste varasemaid häid tulemusi seatud eesmärkide saavutamisel.

Struktuurne eelarveseisund[4] paraneb 2013. aastal oodatavalt 0,3 % võrra SKPst, saavutades programmi kohaselt tasakaalu[5]. 2014. ja 2015. aastaks seatakse programmis eesmärk struktuurset eelarveseisundit pidevalt parandada, saavutades 2015. aastal ülejäägi 0,8 % SKPst. Programmis prognoositakse keskpika perioodi eesmärgi pidevat täitmist kogu programmiperioodi jooksul, v.a 2012. aastal. Kõnealustele eesmärkidele vastav (ümberarvutatud) struktuurse eelarveseisundi paranemine on kooskõlas aastase paranemise (0,5 % SKPst) nõudega 2013. aastal, kui lähtuda siseriiklikest prognoosidest, samal ajal kui komisjoni kevadprognoosist lähtudes jääb selle nõude täitmisest pisut puudu. Sellest hoolimata näitavad mõlemad prognoosid struktuurse eelarveseisundi märkimisväärset paranemist 2012. aasta halvenemisega võrreldes. Lisaks sellele tuleks prognooside puhul arvesse võtta asjaolu, et märkimisväärseid struktuurilisi kohandusi tegevates riikides on majanduse asukohta tsüklis raske reaalajas kindlaks määrata, aga ka Eesti ametiasutuste seatud keskpika perioodi eesmärgi ambitsioonikust ja seda, et struktuuriline eelarveseisund on keskpika perioodi eesmärgile suhtelisest lähedal. Programmis esitatud teabe alusel täidetakse kulueesmärk kõigil aastatel, välja arvatud 2013. aastal, mil (ümberarvutatud) struktuurilise eelarveseisundi prognooside kohaselt keskpika perioodi eesmärk täidetakse, ja 2014. aastal, mil esineb väike kõrvalekalle selle täitmisest. Kaalutlusõiguse alusel võetavate meetmete mõju kohta tehtud komisjoni prognoosi kasutades jääks kõrvalekalle 2012. aastal ülespoole ja 2013. aastal allapoole kulueesmärki.

Valitsemissektori võlg, mis on ELi madalaim, suureneb programmi kohaselt mõnevõrra, tipnedes 11 %-ga SKPst 2013. aastal, ning hakkab seejärel langema, jõudes 2016. aastal 9,5 %-ni SKPst. See areng peegeldab finantsvarade akumulatsiooni, mis tuleneb nominaalsetest ülejääkidest pärast 2013. aastat.

Pikaajaline jätkusuutlikkus

Eesti valitsemissektori võla tase on väga madal. Kui võtta eelduseks poliitika muutumatuna püsimine, siis suureneks võlg 2020. aastaks 14,6 %-ni SKPst[6]. Pikaajalised vananemisega seotud kulutused jäävad allapoole ELi keskmist. Kuigi pensionide valdkonnas võetud hiljutised reformimeetmed vähendavad jätkusuutlikkusele avalduvaid riske, võib hüvitiste suhtarvu prognoositav vähenemine kujutada endast ohtu pensionide piisavusele. Piisava esmase eelarveülejäägi tagamine keskpikas perspektiivis suurendaks riigi rahanduse jätkusuutlikkust.

Eelarveraamistik

Praeguse eelarveraamistiku tugevus seisneb pikaajalises kohustuses järgida valitsemissektori eelarve tasakaalu suhtes kohaldatavat mitteametlikku eelarvetasakaalu nõuet. Kuigi seda nõuet ei ole õigusaktides ametlikult sätestatud, on kõik Eesti valitsused sellest kinni pidanud, välja arvatud 2008.−2009. aastal. Kuna seda nõuet kohandati alles hiljuti, et võtta arvesse tsüklilisi elemente, siis puuduvad mehhanismid, mis piiraksid kulutuste kasvu olukorras, kus majanduskasv on potentsiaalsest kõrgem. 2011. aastal võttis valitsus endale kohustuse sätestada eelarvetasakaalu (või ülejäägi) nõue ametlikult riigieelarve seaduses enne 2012. aasta suve (laiendatud euroala paktiga võetud kohustus). Seni ei ole selles valdkonnas mingit tegelikku edasiminekut toimunud, pidades silmas valitsuse kavatsusi võtta täielikult arvesse ELi tasandil vastu võetud uusi juhtimiseeskirju.

Tasakaalus eelarve nõudele on täienduseks võlataseme nõue, mida kohaldatakse kohaliku omavalitsuse tasandil. 2012. aastast jõustunud kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seadus annab aluse keskmise pikkusega kuni pikale rahastamisraamistikule. See muudab finantsjuhtimise kaasaegsemaks ja suurendab selle läbipaistvust ning sisaldab sätteid finantsdistsipliini järgimise kohta. Samuti nähakse sellega kohalike omavalitsuste ja sõltuvate üksuste poolsele laenamisele ette netovõlakoormuse ülemmäär, milleks on 60−100 % jooksva eelarveaasta põhitegevuse tuludest,[7] ilma vabastusklausliteta. Nõude täitmist jälgib ja selle jõustamise eest vastutab rahandusministeerium.

Samuti annab keskpika perioodi eelarveraamistik aluse planeerimiseks järgmise aasta eelarvest pikemaks ajaks. Raamistikus ette nähtud kulupiirangud on siiski soovituslikud ja neid saab järgneva aasta ajakohastuses läbi vaadata. Selleks et vältida protsüklilist eelarvepoliitika lõdvenemist kiire majanduskasvu aastatel, võiks kulutuste ülemmäärad muuta siduvamaks ja neid võiks täiendada mitmeaastaste kulueeskirjadega. Sama võib öelda ka strateegiliste eesmärkide täitmise jälgimise ja neist aru andmise süsteemi, sealhulgas avaliku sektori vastutust käsitlevate sätete kohta.

Maksusüsteem

Eesti maksude suhe SKPsse, mis 2010. aastal oli 34,2 %, jääb ELi keskmisest allapoole eeskätt madalate nominaalsete maksumäärade tõttu ja on suhteliselt kallutatud tarbimismaksude suunas. Maksupoliitika raamistiku moodustavad lihtne maksusüsteem ja lai maksubaas. Tarbimismaksudest tulenev maksukoormus, mõõdetuna selle tegeliku maksumäära alusel, oli 2010. aastal 25,6 %, mis on üks kõrgemaid ELis. Tööjõumaksude 37 % tegelik maksumäär on mõnevõrra ELi keskmisest kõrgem. Sellele vastukaaluks on ettevõtetele, ettevõtete tulule ja kapitalivarudele pandud maksud tugevalt alla ELi keskmise. Kokkuvõttes on kapitali 9,1 % tegelik maksumäär madalam kui EL 25 keskmine (28,8 %).

2011. aastal võttis Eesti vastu seaduseelnõude paketi, millega liigutakse selles suunas, et rakendada nõukogu soovitusi tööjõu maksukoormuse alandamiseks, pakkuda stiimuleid elukestvas õppes osalemise suurendamiseks ja vähendada stiimuleid laenuvõtmiseks. Need hõlmavad üksikisiku ja ettevõtte tulumaksumäära vähendamist ühe protsendipunkti võrra (20 %-ni) alates 2015. aastast, tööga seotud õpingutelt erisoodustusmaksu kaotamist alates 2012. aastast ja kogu tulumaksust tehtavate (eelkõige hüpoteeklaenude intressimaksetega seonduvate) mahaarvamiste ülemmäära alandamist umbes 40 % võrra alates 2012. aastast (vt punkt 3.2). Need reformid kuulusid kohustuste hulka, mille Eesti on võtnud laiendatud euroala paktiga, ja need on täielikult rakendatud.

Teiselt poolt on Eesti alates 2013. aastast samuti kaotanud maamaksu väikestelt ja keskmise suurusega elamukruntidelt, tingimusel et tegemist on maksumaksja peamise elukohaga (vt punkt 3.2). Kuigi selle meetme mõju eelarvele on küllaltki väike (−0,09 %), nõrgendab see eluasemesektorile avalduvaid vastutsüklilisi mõjusid. Samuti vähendab see poliitikavõimalusi eelarvetulude tugevdamiseks ja mitmekesistamiseks ilma majanduskasvu kahjustamata[8].

Keskkonnamaksudes domineerivad mootorkütuse maksud ning saaste- ja ressursikasutuse maksud, ent seni on need olnud ebatõhusad (vt punkt 3.4). Muudele energiaallikatele ning samuti transpordile ja jäätmetele maksumeetmete (nt teemaks, aastane maks mootorsõiduki kasutamise eest, energiatarbimisega seonduvad maksud mootorsõidukite omamise või registreerimise eest või prügilamaksud) kehtestamine või nende karmistamine võiks aidata saavutada keskkonnaeesmärke, luues samal ajal ka võimaluse maksukoormuse täiendavaks nihutamiseks tööjõumaksudelt muudele maksudele. 2011. aastal jõustas Eesti mootorkütuste soodusaktsiisimaksu süsteemi põhjaliku reformi esimese etapi, kitsendades soodusmaksumäära kohaldamist. See meede peaks oodatavalt vähendama turumoonutusi, minimeerima pettusi ja looma stiimuleid energiatõhususe suurendamiseks.

Enamik poliitikanäitajaid osutavad sellele, et tänu lihtsale maksuhaldusele ja e-valitsuse laialdasele kasutamisele on maksukuulekusega seonduvad kulud Eestis suhteliselt madalad. Laia konsensuse põhjal on mitteametliku töö suhteline osakaal umbes 10 % tööjõust, mis jääb ELi keskmisest allapoole. Siiski erinevad varimajanduse võimaliku suuruse kohta tehtud kättesaadavad hinnangud suuresti, kõikudes 4 %-st (riigi statistikaamet) umbes 30 %-ni SKPst[9], mistõttu on raske täpselt hinnata, kuivõrd see probleem on Eesti jaoks oluline. Tuleks lisada, et mõned Eesti maksusüsteemi jooned (nt asjaolu, et sotsiaalkindlustusmakseid maksavad tööandjad, või erinevused töötajate ja FIEde käsitlemisel maksustamisel) võivad esile kutsuda maksudest kõrvalehoidumist. Eesti kavatseb laiendada maksuameti volitusi võitluses maksudest kõrvalehoidumise vastu, mainides oma stabiilsusprogrammis valdkondadena, kus maksude kogumist saaks parandada, e-kviitungit, töötajate registreerimise kohustust ning väljastpoolt ELi aktsiisimaksuga maksustatavat kaupa importivate üksikisikute maksustamist

3.2. Finantssektor

Finantsstabiilsus

Eesti pangandussektori olukord on hea; seda iseloomustavad tugevad kapitalipuhvrid (kapitali adekvaatsuse määr umbes 16,9 %), suur eraldistega kaetus ja vähenev viivislaenude tase (5,1 %). Siiski on krediidikasv taastumas ja võib kiireneda, sest reaalintressimäärad on negatiivsed ja pankade reservinõuded on madalad, samal ajal kui hüpoteeklaenude puhul ei ole maksimaalset laenusumma ja kinnisvara väärtuse suhet regulatiivselt ette nähtud. See võib üsna pea põhjustada erasektori võlakoormuse languse trendi ümberpöördumise. Samuti on Eesti majandus juba olemuslikult volatiilne. Seetõttu on jätkuvalt soovitav soodustada säästmist kui vahendit, millega toetada käimasolevat erasektori ettevõtjate finantsvõimenduse vähendamist ning vältida tasakaalustamatuse kordumist eluaseme- ja hüpoteeklaenude turgudel, ning sellega seoses saab avaldada mõju maksusüsteem. 2011. aasta juunis viisid Eesti ametiasutused täielikult ellu oma riikliku reformikavaga ja laiendatud euroala paktiga võetud kohustuse vähendada kogu tulumaksuvabastuse ülemmäära (vt punkt 3.1),[10] sealhulgas võimalust hüpoteeklaenude intressimaksed maksustatavast tulust maha arvata, vähendades seeläbi maksusoodustusi laenuvõtmiseks ja piirates kinnisvaraga seonduva ülekuumenemise kordumise ja üldise ebastabiilsuse ohtu. Ometi vähendasid Eesti ametiasutused samal ajal maamaksu maksubaasi (vt punkt 3.1), millel võib olla piiratud, kuid vastupidine mõju. Lisaks ei ole praeguses etapis rohkem juttu tehtud kehtiva maamaksu alusena kasutatavate 2001. aastast pärinevate teoreetiliste maahindade ümberhindamisest. Riiklikust reformikavast tulenevalt peaksid Eesti ametiasutused sellest hoolimata, olenevalt 2012. aastal jõustuvate meetmete mõjust, jätkama veel allesjäänud laenuvõtmise stiimulite (võimalus hüpoteeklaenude intressimaksed ja laenutagatised maksustatavast tulust osaliselt maha arvata) kõrvaldamist[11]. Pidades silmas keskpika perioodi makrorahandusliku stabiilsusega seotud lahendamata väljakutseid, on täiendavad ametlikult võetud kohustused selles valdkonnas teretulnud.

Majapidamiste kesised finantsteadmised ja valdavalt muutuva intressimääraga hüpoteeklaenud on jäänud muret valmistavateks küsimusteks, sest need muudavad majapidamised avatuks ülemäärase finantsvõimenduse ja ülelaenamise riskile. Samuti võivad need kaasa tuua süsteemsed riskid seoses volatiilsemate eluasemehindade, eluasemehindade liiga kõrge taseme ja üldise ebastabiilsusega.

Juurdepääs rahastamisele

Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEd) juurdepääs rahastamisele võib jääda problemaatiliseks, eriti seetõttu, et selles valdkonnas on minevikus tuvastatud turutõrkeid. Samal ajal kui laenuandmise tingimused on jäänud rangeks, kurdavad pangad, et tugevaid tööstus-/ettevõtlusprojekte, mida rahastada, on vähe. See on osaliselt tingitud innovatsiooni puudumisest, mis tuleneb ülikoolide ja ettevõtete suhteliselt nõrgast koostööst ning kõrge kvalifikatsiooniga inseneride ja info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) spetsialistide püsivast puudusest. Lisaks sellele on tõenäoline, et praegu osaleb märkimisväärne arv ettevõtteid mitteametlikus majanduses ja maksudest kõrvalehoidumises ega ole seetõttu võimelised hankima traditsioonilist rahastamist[12]. Samal ajal kaebavad väikeettevõtted ja alustavad ettevõtted, et pangad on muutumas nõutava tagatise suhtes rangemaks[13] − siit tuleneb ka vajadus kavandada reaalset abi mikroettevõtetele, kelle ligipääs rahalise toetuse kavadele on palju raskem.

Sellest hoolimata on Eesti teinud mõningaid edusamme laenu vormis rahastamise ja riskikapitalile juurdepääsu parandamisel programmide abil, mis saavad toetust struktuurivahenditest ja riigilt. Eelkõige pakub Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus stardi- ja kasvutoetusi ning on käivitamas uut Start-up Eesti programmi (laiendatud euroala pakt), mille eesmärk on koolitada kiirelt kasvavaid alustavaid ettevõtteid, et need suudaksid hankida turult rahastamist. Lisaks sellele pakub KredEx äri- ja stardilaenudele käendust ning ekspordigarantiisid ja on käivitamas tehnoloogialaenude andmist. Mis puutub riskikapitali, siis Eesti Arengufond on spetsialiseerunud varases etapis tehtavatele riskikapitaliinvesteeringutele. Lisaks sellele on kolme Balti riigi valitsuste toetusel praegu loomisel täiesti uus riskikapitalifond,[14] mille sihiks on seemne- ja idufirmade rahastamine (laiendatud euroala pakt). Samuti on pakti raames võetud ühe 2012. aasta kohustusena eesmärk olemasolevaid abikavasid lihtsustada ja neid paremini suunata ning minna toetustelt üle laenudele, et jõuda suurema arvu ettevõteteni.

Võttes arvesse probleeme, mis on seotud juurdepääsuga laenu abil rahastamisele ja omakapitali kaasamisega, ning teadmussiirde suurendamise ja võlanõuete vähendamise vajadust, on üldiselt veel ruumi parandada Eesti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete tutvustamist potentsiaalsetele välisinvestoritele. Eelkõige võiks arendada sidemeid välismaiste „äriinglite” ühendustega ja koordineerida nende tegevust Eestis.

3.3. Tööturu-, haridus- ja sotsiaalpoliitika

Tööturu- ja sotsiaalpoliitika

Vastusena soovitusele võtta meetmeid tööjõu nõudluse toetamiseks ja vaesusriski vähendamiseks ning pidades silmas laiendatud euroala paktiga võetud kohustusi, on valitsus teinud reforme, mis on Eesti kontekstis asjakohased ja tõhusad ning millel võib olla nii lühiajaline kui ka keskmise pikkusega mõju. Riigikogu või valitsus on meetmed juba heaks kiitnud ja seega on väga usutav, et need viiakse oodatud kujul ellu. Eelkõige, nagu märgitud punktis 3.1, on Eesti otsustanud alandada üksikisiku tulumaksumäära alates 2015. aastast ja on kaotanud tööga seotud õpingutelt erisoodustusmaksu alates 2012. aastast. Samuti on ta astumas samme pensionide jätkusuutlikkuse ja piisavuse tagamiseks: 2011. aastal võttis ta vastu esimesed otsused eripensionide ja vanaduspensionide reformiks soodsatel tingimustel; 2012. aasta esimesel poolel töötab ta välja täiendavate reformide põhimõtted ja ajakava ning alates 2012. aastast on ta täielikult taastanud maksed kohustuslikku kogumispensioniskeemi. Euroala pakti raames võetud uue kohustusega on Eesti lubanud alandada alates 2013. aastast töötuskindlustusmaksete määrasid, mis vähendab nii tööandjate kui ka töötajate maksukoormust. Seda aluseks võttes ja eeldades tulevast töötuskindlustusmaksete määrade alandamist, loetakse seda osa soovitusest, mis käsitleb maksude vähendamist, osaliselt täidetuks.

Samal ajal pingutab valitsus selle nimel, et vähendada suurt tööpuudust, eriti pikaajalist töötust ja noorte tööpuudust, hinnates olukorda regulaarselt ja ajakohastades sellele vastavalt meetmeid, nt võttes aastateks 2012−2013 vastu uue tööhõiveprogrammi, mida toetavad uued riikliku reformikavaga võetud kohustused. Aktiivse tööturupoliitika meetmed on toiminud üldise tööpuuduse, eriti noorte töötuse osas, mis on alates 2010. aasta rekordtasemest vähenenud pea poole võrra, samal ajal kui 20−64 aastaste tööhõive määr ületab juba 70 %, mis näitab kindlat liikumist 2020. aastaks seatud peamise eesmärgi (76 %) suunas. Siiski ei ole pikaajalistele töötutele suunatud meetmed ega kvalifikatsiooni tõstmine suure tööpuudusega piirkondades olnud kuigi tõhusad. Täiendavalt on vaja tähelepanu pöörata sellele, et veelgi vähendada noorte, madala kvalifikatsiooniga isikute ja/või pikaajaliste töötute tööpuudust ning parandada koostööd kohalike omavalitsuste ja tööturuteenuste pakkujate vahel. Olukorda võiks parandada ka piirkondlike kutsenõustamiskeskuste arendamine, et pakkuda paremat kutsenõustamist ja teavet kutsealade kohta. Seetõttu loetakse soovituse seda osa, mis käsitleb tööturupoliitikat, samuti vaid osaliselt täidetuks, kuigi uued riikliku reformikava ja laiendatud euroala pakti raames 2012. aastal võetud kohustused toovad sellega seoses oodatavalt kaasa positiivse arengu.

Püsivalt kõrge pikaajalise tööpuuduse taseme tõttu on töötute leibkondade laste vaesusrisk suurenema hakanud, samal ajal kui sotsiaalabi vajavate laste arv on viimase viie aasta jooksul enam kui kahekordistunud[15]. Laste ja perede arengukava 2012−2020 ja selle rakendusmeetmete üldine eesmärk on parandada laste ja perede heaolu ja elatustaset. Praegune täiendav peredele alates teisest lapsest rakendatav põhiline tulumaksuvabastus on laste vaesuse vähendamisel siiski suures osas ebatõhus, sest see oleneb maksustatava tulu suurusest ja on seetõttu väikese tuluga perede jaoks vähem kättesaadav. Lisaks sellele on killustatud kohalikud omavalitsused ebatõhusad sotsiaalteenuste kättesaadavuse tagamisel vaesuse leviku piiramiseks. Kokkuvõttes võiks panna rõhku sellele, et suurendada teenuste kättesaadavust laste ja leibkondade, eriti madala tööhõivega leibkondade jaoks.

Strateegiast „Euroopa 2020” tulenevate riiklike eesmärkidega seoses nõuavad täiendavat tähelepanu kaks valdkonda: tööhõive ja vaesuse / sotsiaalse tõrjutuse vähendamine. Eesti tööhõive eesmärk 20−64 aastaste vanuserühma puhul on 76 %, mis tähendab, et 2009. aasta tasemega võrreldes tuleb veel umbes 38 000 inimest tööturule tuua. Selle võiks saavutada läbimõeldud sihipäraste meetmetega, mis oleksid suunatud noortele töötutele, madala kvalifikatsiooniga inimestele, pikaajalistele töötutele ja vanemaealistele töötajatele, kombineerituna ühelt poolt suure tööpuudusega piirkondadele ja teiselt poolt alla kolmeaastaste laste lastehoiuteenuste parandamisele suunatud meetmetega (vt ka „Hariduspoliitika”). Hiljutisi arengutendentse ja 2012.−2013. aasta tööhõiveprogrammis kavandatud meetmeid arvesse võttes jääb eesmärk ambitsioonikaks, kuid saavutatavaks. Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks seatud eesmärkide saavutamine on raske, kuid siiski võimalik, kui sotsiaalteenuseid, sealhulgas peredele suunatud teenuseid, muudetakse tõhusamaks ja paremini suunatuks ning kui haridustaseme ja kvalifikatsiooni tõstmise kavad täielikult rakendatakse.

Mis puutub 2012. aasta majanduskasvu analüüsi prioriteetidesse, siis nõuab tööturupoliitika tõhusus ja katvus erilist tähelepanu, kuna majandus on väljumas suure pikaajalise töötusega sügavast majanduslangusest. Oskuste tööturu nõudlusele mittevastavus loob ohu, et praegune suur pikaajaline tööpuudus võib muutuda struktuurseks. Samuti on ruumi selleks, et vähendada tööpuuduse ja tööturult kõrvalejäämise ohtusid, mis on eriti suured madala kvalifikatsiooniga ja madalapalgaliste inimeste, aga ka lastega perede jaoks. Töötutele suunatud sotsiaaltoetused (töötuskindlustushüvitised, töötu abirahad ja toimetulekutoetused) ei ole piisavalt paindlikud, et edendada praeguste töötute hulgast lähtuvat tööjõu pakkumist ja hõlbustada nende tagasipöördumist tööellu. Lisaks sellele on vanemahüvitiste süsteem Eestis suhteliselt kulukas (2011. aastal 1,1 % SKPst), olles nii kestuse kui ka summade poolest üks heldemaid Euroopas. See pöörab ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu lapse esimesele 18 elukuule,[16] samal ajal kui alla kolmeaastaste laste lastehoiuteenuste pakkumine on ebapiisav (vt eespool). Eelkõige tekitab hüvitiste kõrge tase[17] moonutavaid mõjusid tööturul. Vähem heldekäelised ja ümber kavandatud vanemahüvitused võiksid aidata suurendada tööjõu pakkumist ilma, et need avaldaksid sündivusele negatiivset mõju, parandades samal ajal ka avaliku sektori kulutuste kvaliteeti. Samuti saab veel palju ära teha selleks, et tuua rohkem puudega inimesi tagasi tööturule ja neid seal hoida, et piirata invaliidsustoetuste ja töövõimetuspensionide määramise kasvavat trendi. Pikaajalise haigusega seoses töölt eemal viibimise tõttu tööturult lahkunuid on Eestis ELi keskmisest 10 protsendipunkti rohkem ja töövõimetuspensioni saavate inimeste arv on viimase kümne aasta jooksul peaaegu kahekordistunud. Heaolu aspekte kõrvale jättes avaldab see riigi rahandusele survet. Uute riikliku reformikava kohaste meetmete ja laiendatud euroala pakti raames 2012. aastal võetud ühe kohustuse eesmärk on reformida töövõimetuse kindlustusskeemi ning luua tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustussüsteem; samal ajal on ka teatatud kavast avaldada „Peretoetuste ja -teenuste roheline raamat”.

Hariduspoliitika

Mis puutub haridussüsteemi reformi käsitlevasse soovitusse, siis alushariduses osalemine on viimase kümnendi jooksul suurenenud ja Eesti tulemused on selles osas ELi keskmisest paremad, ent (1,5−3aastaste) väikelaste hoius esineb tühimik, millel on kahjulik mõju noorte vanemate tööalasele konkurentsivõimele ja mis mõjub negatiivselt juba niigi suurele soolisele palgalõhele. Siiski tehakse 2012. aasta riikliku reformikava kohaselt koolieelse lasteasutuse seaduse reformi eelnõus, mille haridus- ja teadusministeerium on hiljuti esitanud, ettepanek luua üle kogu riigi riiklikesse algkoolidesse päevahoiuasutused ja muuta nende kasutamine peredele kättesaadavamaks. Selleks on kavas anda kohalikele ametiasutusele rahalist toetust uute kohtade ja uute asutuste loomiseks. Valitsuse kavad tunduvad olevat asjakohased ja ambitsioonikad, kuid koolieelse lasteasutuse seaduse vajalikke muudatusi ei võeta oodatavalt vastu enne 2012. aasta keskpaika või 2013. aastat. Seetõttu loetakse soovituse seda osa, mis käsitleb alusharidust, vaid osaliselt täidetuks.

Mis puutub soovituse sellesse osasse, milles kutsutakse üles parandama kutsehariduse kvaliteeti ja kättesaadavust, siis on Eestil kahetine eesmärk: suurendada täiskasvanute (25−64aastaste vanuserühma) elukestvas õppes osalemise määra 20 %-ni ning vähendada erialase hariduse või kutsekoolituseta täiskasvanute osakaalu alla 30 %-ni 2020. aastaks. Mõlemad eesmärgid on soovitusega kooskõlas[18]. Lisaks võib täiskasvanute koolituse seaduse praegune läbivaatamine parandada süsteemi üldiselt ja anda täiskasvatule parema juurdepääsu elukestvale õppele, mis on Eesti jaoks suur probleem. Elukestva õppe eesmärki ei ole veel kaugeltki saavutatud. Ometi on aastate jooksul selles osalemise määrad pidevalt kasvanud, nii et 2011. aastal oli täiskasvanute osalemise määr ELi keskmisest suurem. Sellest hoolimata on madala kvalifikatsiooniga inimeste osalemine hariduses ja koolituses ikka veel väike (2011. aastal 3,5 %).

Umbes 32 %-l tööjõust puudub erialane haridus. Eesmärgi (30 %) saavutamine 2020. aastaks näib olevat ambitsioonikas, kuid saavutatav. 2011. aastal laiendati kutsehariduses ja -koolituses osalemise võimalusi inimestele, kellel varem puudus igasugune kvalifikatsioon, ning vanemaealistele töötajatele. Samuti on valitsus otsustanud planeerida nii üld- kui ka kutsehariduses pakutavate õppekohtade arvu. Muude meetmete hulka kuulub läbivaadatud kutseõppeasutuse seaduse vastuvõtmine ja rakendamine, kutsehariduse kvaliteedi tõstmine õpetajate täiendkoolituse kaudu ja asjakohasemate õppekavade abil, pöörates suuremat tähelepanu rohkem töökohal toimuva väljaõppe kavadele. Veel üks oluline prioriteet on kutsehariduse rahastamise juba kavandatud suurendamine. Läbivaadatud kutseõppeasutuse seadus, mida toetavad riikliku reformikava ja laiendatud euroala pakti raames 2012. aastal võetud kohustused, jõustub siiski alles 2013. aasta juunis. Täiendavate uute kohustuste eesmärk on parandada haridussüsteemi kvaliteeti, eelkõige keskkoolide võrgustiku ümberkorraldamise kaudu, mida nõuavad Eesti demograafilised arengusuunad, tagades seeläbi avaliku sektori kulutuste suurema tõhususe. Sellest hoolimata, võttes arvesse elukestva õppega ning kutsehariduse ja -koolituse reformiga seoses seni saavutatud ebaühtlast edu, loetakse seda osa soovitusest täidetuks osaliselt.

Kolmanda taseme hariduses, mida käsitleb viimane osa soovitusest, saab kõige hiljutisema reformi kohaselt kõrgharidusasutustega sõlmitavate tulemuslepingute kaudu aidata suunata õpiväljundid valdkondade suunas, mida majandusel on tarvis. Suuremat rõhku pannakse ülikoolilõpetanute arvu suurendamisele matemaatikas, loodusteadustes ja tehnoloogias, eriti info- ja kommunikatsioonitehnoloogias, kus on suur tööjõu nõudlus. Ametiasutuste kavandatavad meetmed on eeldatavalt tõhusad, näidates teatavat ambitsioonikust, ning neid toetab ka asjaomane 2012. aasta reformikavas sisalduv kohustus. Juba on käivitatud katseprojektid ja nende järjepidevust saab toetada järgmise Euroopa Sotsiaalfondi programmi raames. Ometi ei näi teatavad sihtrühmad, nagu madala kvalifikatsiooniga töötajad, olevat praeguses etapis prioriteediks. Seetõttu saab soovituse seda osa, mis käsitleb haridusväljundite tööturu vajadustega paremini vastavusse viimist, lugeda osaliselt täidetuks.

2011. aastal laiendatud euroala paktiga võetud kohustuste raames on tööga seotud õpingutele rakendatav erisoodustusmaks kaotatud (vt punkt 3.1) ja 2012. aasta alguses võttis Riigikogu vastu põhjaliku kõrgharidusreformi (laiendatud euroala pakt) (vt eelpool)[19] −[20]. See reform on siiski pooleli, kuna vajalikuks on osutunud kontrollida selle kooskõla põhiseadusega.

Strateegiast „Euroopa 2020” tulenevate riiklike eesmärkide raames vaadeldakse koolist väljalangevust hariduses ühe suurema probleemina,[21] kuigi see on Eestis ELi keskmisest mõnevõrra madalam. Seetõttu ajakohastas valitsus hiljuti oma üldharidussüsteemi arengukava (2007−2013) eesmärgiga parandada haridussüsteemi kvaliteeti ja tõhusust ning vähendada koolist väljalangenute arvu. Samuti on ta asunud rakendama riiklikku koolist väljalangemise seiremehhanismi ja valmistab ette täiendavaid meetmeid, sealhulgas kutseõppeasutuse seaduse vastuvõtmist (vt eespool riikliku reformikavaga võetud uusi kohustusi). Kolmanda taseme hariduse eesmärk (40 %) saavutati juba 2010. aastal, ent saavutatud taseme hoidmiseks on vaja teha täiendavaid pingutusi.

3.4. Majanduskasvu ja konkurentsivõimet edendavad struktuurimeetmed

Energeetika, transport, infrastruktuur ja keskkond

Energeetikat käsitleva soovituse rakendamiseks on Eesti võtnud mitmeid meetmeid, mille eesmärk on vähendada energiamahukust ja suurendada energiatõhusust, sealhulgas ehitus- ja transpordisektorisse tehtavaid investeeringuid, ning on alustanud energiaturgu reguleerivate õigusaktide reformimist[22]. Reisijateveos praegu toimuva nihke tõttu ühistranspordi kasutamiselt isiklike sõiduautode kasutamise suunas ja kaubaveos toimuva nihke tõttu raudteevedudelt maanteevedude suunas transpordisektori energiamahukus ja sellest tulenev kasvuhoonegaasi heidete hulk oodatavalt siiski suureneb. Seega on riiklikus energiatõhususe tegevuskavas[23] esitatud meetmed küll igati asjakohased, kuid ebapiisavad[24]. Lisaks sellele oli Eesti uus autopark 2010. aastal üks kõige energiamahukamaid ELis. Samuti on kütuseaktsiisid, mida peetakse transpordisektori energiakasutuse peamiseks mõjutusvahendiks, olnud tarbimisharjumuste muutmisel ebatõhusad. Samal ajal mootorsõidukite omamisele või registreerimisele kehtestatud energiatarbimisega seonduvad maksud (välja arvatud raskeveokite puhul) Eestis puuduvad. Selle tulemusel saab soovitust lugeda vaid osaliselt täidetuks, kuigi mitmed 2012. aasta riiklikus reformikavas sisalduvad uued meetmed ja kaks uut laiendatud euroala pakti raames võetud kohustust (millest üks käsitleb hooneid ja teine transporti) annavad tunnistust suurest poliitilisest otsusekindlusest. Eelkõige puudub riigil ikka veel ambitsioonikas transpordi- ja ruumilise planeerimise strateegia, milles oleks eelkõige keskendutud ühistranspordi tõhusale edendamisele ja raudtee infrastruktuuri taseme tõstmisele. Kaaluda võiks ka sõidukite energiatarbimisel põhinevat maksustamist. Selle tulemusel on 2011. aasta soovituses kindlaksmääratud probleemid endiselt lahendamata.

Eesti kannatab endiselt oma energiavõrkude suhtelise isoleerituse tõttu eelkõige ELi võrkudest (gaas) ja/või Soome võrkudest (elektrienergia). Sellega seoses saaks Eesti energiavarustust mitmekesistada piirkondlikus veeldatud maagaasi terminalis osalemise, Soomega elektriühenduse lõpuleviimise ja Lätiga parema ühenduse loomise abil. Eesti riigisisese elektrienergia infrastruktuuri taset saaks tõsta ka sellega, et kaasata üha rohkem tuuleenergiat. Mitmete energiaga seonduvate ELi direktiivide ülevõtmine ei ole veel lõpule jõudnud ning samuti ei ole vastu võetud ega rakendatud vajalikke seda valdkonda reguleerivaid õigusakte,[25] samal ajal kui riiklike energeetikasektori järelevalveasutuste volitusi võiks tõhustada. Oluline on ka ühtse, stabiilse ja prognoositava raamistiku säilitamine taastuvenergia toetamiseks. Eelkõige tuleb selleks, et hoida ära negatiivset mõju investorite üldisele usaldusele, vältida võimalike tagasiulatuva mõjuga muudatuste tegemist olemasolevatesse toetuskavadesse. Eesti energiatõhususse tehtud investeeringutest saadavat kasu saaks suurendada täiendavate abimeetmetega, et parandada õigus- ja maksuraamistikku energiateenuste pakkumise ja energiatulemuslikkuse lepingute jaoks ning võtta kasutusele turupõhised rahastamisvahendid (nt energia säästmise kohustuse kava).

Seoses kliimapoliitikaga ületab Eesti oodatavalt oma 2020. aastaks seatud heitkoguste eemärgi[26]. Seni kuni transpordiliikide jagunemise suundumus jääb ebasoodsaks, puudub siiski kindlus, kas transpordisektori energiamahukus on tegelikult vähenenud. Kuigi Eesti ametiasutuste senised jõupingutused energeetika valdkonnas väärivad tunnustamist, tuleb heitkoguste arengut − eelkõige maanteetranspordi ja põllumajandussektoris, pidades silmas nende osakaalu riigi heitkogustes ja praegust suundumust − seepärast siiski tähelepanelikult jälgida.

Üks suuremaid keskkonnaprobleeme on jäätmekäitlus, kus üle 70 % jäätmete kogumahust moodustavad põlevkivi- ja energeetikatööstuse jäätmed. Põlevkivi tähtsus energiaallikana suurendab vajadust vähendada selle tekitatavaid jäätmeid ja luua majanduslik stiimul juba kaevandatud põlevkivist kogunenud jäätmete kasutamiseks. Siin väärib tähelepanu põlevkivi kasutustasu kehtestamine alates 2013. aastast (vt 2012. aasta riiklik reformikava). Samal ajal on ebatõenäoline, et Eesti täidab 2020. aastaks seatud olmejäätmete ringlussevõtu eesmärgid ilma jäätmekäitluseks vajaliku infrastruktuuri loomiseta. Tootjate praegune vastutus ei suuda katta jäätmete liigiti kogumise, sorteerimise ja ringlussevõtu kogukulusid peamiste jäätmevoogude puhul, samal ajal kui maksa-nagu-viskad-skeem hõlmab ainult piiratud osa riigist.

Eesti geograafilist asendit arvesse võttes on transport ja transiit riigi majanduses keskse tähtsusega tegurid. Kuigi infrastruktuuri võrkude katvus on üldiselt piisav, ei ole nende kvaliteet sageli rahuldav[27]. Infrastruktuuri investeeringud on olnud Eestis prioriteediks, mis kajastub ka 2012. aasta reformikavas esitatud mitmes uues kohustuses. Samas on murekohaks jäänud eri transpordiliikide (eriti sadamaid ja raudteid ühendavate) ühenduspunktide olemasolu, transpordisüsteemide koostalitusvõime ja infrastruktuuri/logistika sõlmpunktid. Praegusel ajal, mil avaliku sektori vahendid on napid, on neist saadava majandusliku kasu maksimeerimiseks hädavajalik projektide hoolikas planeerimine ja prioriteetide seadmine. Piirkondlik ja väikeste linnade ühistransport seisab vastamisi mitmete probleemidega, nagu killustatud turg/lähenemisviis, teeninduse ebapiisav kvaliteet ja ebatõhus subsideerimissüsteem.

Teadustegevus ja innovatsioon

Teadus- ja arendustegevuse intensiivsuse eesmärk (3 %, koos 2 % vahe-eesmärgiga 2015. aastaks) on ambitsioonikas ja saavutatav, ent seda vaid juhul, kui ettevõtete teadus- ja arendustegevus kasvab märkimisväärselt ja Eesti suudab ligi meelitada rohkem teadus- ja arendustegevuse poolest intensiivseid otseseid välisinvesteeringuid. Olulist rolli täidavad oodatavalt ka järgmine mitmeaastane eelarve ja eriti ühtekuuluvusvahendid. Valitsus peaks seadma eesmärgiks investeeringust saadava pikaajalise kasu tagamise. Üldiselt on teadustegevuse ja innovatsiooni süsteem liiga killustunud ja selle haldamist[28] saaks parandada. Lisaks sellele puudub Eestil põhjalik teadus- ja innovatsioonistrateegia, milles määrataks kindlaks teadmistemahukad majandusharud, mis võiksid tõsta riigi rahvusvahelises väärtusahelas kõrgemale ja anda juurdepääsu laiematele turgudele. Arukale spetsialiseerumisele suunatud teadus- ja innovatsioonistrateegia abil võiks keskendada avaliku sektori vahendid väiksemale arvule teadus- ja tehnoloogiavaldkondadele, mis kajastavad rahvusvahelise võrdlusuuringu abil kindlaks tehtud Eesti tugevaid külgi. See võiks tagada ELi ühtekuuluvusvahendite tõhusama kasutamise, luues sünergia avaliku ja erasektori investeeringute ning ELi, riigi ja piirkondliku poliitika vahel[29]. Sellises aruka spetsialiseerumise strateegias võiks käsitleda järgmiseid ettevõtete teadustegevuse ja innovatsiooni kõige nõrgemaid külgi: kuna teadmistemahukas erasektor on oma arengus maha jäänud, siis näib esiteks olevat vaja võtta täiendavaid meetmeid kiirelt kasvavate innovaatiliste ettevõtete loomiseks ja arendamiseks[30]. Teiseks on ettevõtete ja teadusasutuste vaheline koostöö endiselt nõrk: ettevõtteid võiks julgustada kasutusele võtma teadustööde tulemusi, seda eeskätt tootlikkuse suurendamiseks olemasolevates majandusharudes, ning ülikoolidele võiks pakkuda stiimuleid selleks, et edendada tõhusat teadmussiiret turule. Kolmandaks, kuna kõrge kvalifikatsiooniga inimkapitali (nt insenerid ja IKT spetsialistid) pakkumine on ebapiisav, siis on tungiv vajadus luua õiged stiimulid ja koolituskavad ning arendada akadeemilist kultuuri, mis soodustab innovatsiooni ja oskuste arendamist.

Siseturg ja konkurents

Mis puutub ettevõtluskeskkonda, siis saaks ettevõtete halduskoormust, eriti seoses lubade ja litsentsidega, aga ka ettevõtte asutamiskulusid veelgi vähendada. Samuti ei ole kohalikel omavalitsustel selgeid eeskirjasid ehituslubade andmiseks ja/või vajaduse korral avalike huvide kaitsmiseks. Kui rakendub tööle e-raamatupidamise keskkond, viib see Eesti e-valitsuse kasutamisel esirinda. Ettevõtted, eriti väiksemad neist, seisavad ikka veel vastamisi raskustega maksejõuetusmenetlusega toimetulekul. Lisaks sellele võiks Eesti saada kasu hilinenud maksete direktiivi ülevõtmise laiendamisest kõigile tehingutele, mille osaliseks on ametiasutused, ettevõtted, pangad ja üksikisikud.

Mis puutub riigihangetesse, siis on hankemenetlus suhteliselt aeglane ja mitte täiesti läbipaistev. Selle parandamiseks on muudetud riigihangete seadust, et muuta e-hanked, sealhulgas dokumentide elektrooniline esitamine, alates 2013. aastast kohustuslikuks. Ometi on ettevõtete osalemine riigihangetes jätkuvalt väike, mis tuleneb asjaolust, et isegi väikses võlgnevuses olevad ettevõtted kõrvaldatakse hankemenetlusest, samal ajal kui menetluses sagedasti toimuvad muutused ei ole julgustanud ettevõtteid hangetes osalemise suutlikkust välja arendama.

Riigiabi rakendamise üldise tõhususega seoses ilmneb Eestis kaks nõrka külge: riigisisese riigiabi andmise suhtes puudub väline kontroll ja samuti puudub riigil keskne riigiabi register. Seda silmas pidades on vajalikud tugevamad sisemise kontrolli ja vastavusmehhanismid, et vältida avaliku sektori kulutuste jälgimise nõrgenemist ning pikalevenivaid riigiabi juhtumeid, aga ka siseturuga kokkusobimatu abi juhtumeid.

3.5. Avaliku halduse moderniseerimine

E-valitsuse teenuste osutamine ja kasutamine on Eestis edasiarenenum kui ELis keskmiselt: avalikud teenused on veebipõhiselt kättesaadavad 90 %-le kodanikest, samal ajal kui ettevõtete puhul on see näitaja 100 %. Mis aga veelgi olulisem − Eesti avalik sektor on tõestanud oma suutlikkust reageerida üleilmsele finants- ja majanduskriisile kiiresti ja edukalt, minnes edasi eelarve vajaliku konsolideerimisega ning edendades struktuurireforme. Selle suutlikkuse säilitamiseks ja parandamiseks muutuvas sotsiaalmajanduslikus kontekstis on siiski vajalikud täiendavad reformid[31].

1. märtsil 2012 kiitis valitsus heaks uue avaliku teenistuse seaduse, millega moderniseeritakse avalikku haldust. Riigikogu võtab kõnealuse seaduse oodatavalt vastu juuniks. Uue seadusega vähendatakse avalike teenistujate arvu, muudetakse palgasüsteem arusaadavamaks ja läbipaistvamaks ning algatatakse avalikus teenistuses rotatsioonisüsteem. Sellest reformist sõltumatult on avalike teenistujate palgafond külmutatud kuni 2014. aastani. Samal ajal on uutes riikliku reformikava ja laiendatud euroala pakti raames 2012. aastal võetud kohustustes seatud eesmärk suurendada riigi finantsaruandluse kvaliteeti ja parandada ELi struktuurifondide haldamise süsteeme. Pettuse ja korruptsiooni vastu võitlemiseks on praegu Riigikogus arutamisel uus korruptsioonivastane seadus. Samuti on koostamisel avaliku teenistuse eetikakoodeks.

Samuti on pikaajalisem vajadus jätkata kohalike omavalitsuste reformi, et tagada avalike teenuste parem pakkumine ja kasutada optimaalselt ära suhteliselt killustunud ressursse. Praegu on jõutud hinnangutes järeldusele, et enamikul kohalikest omavalitsustest on inimestele neile vajalike sotsiaal-, tervishoiu- ja haridusteenuste pakkumisel raskusi [32] −[33]. Kohalikud omavalitsused näivad olevat neile seadusega pandud kohustuste täitmiseks liiga väiksed. Ometi puudub Eestis poliitiline toetus üldisele reformile, millega vähendataks kohalike omavalitsuste arvu, kuid mis võiks võimaldada teenuseid tõhusamalt pakkuda[34]. Sellest hoolimata kavatseb Eesti kooskõlas OECD 2010. aasta soovitusega uurida reformivõimalusi eri sektorites (haridus, sotsiaalteenused, tervishoid, jäätmekäitlus ja ühistransport) ning kaaluda, milliste meetmete võtmine aitaks kõige paremini tõhustada nende teenuste pakkumist kohalikul tasandil.

4.       Ülevaatetabel

2011. aasta kohustused || Kokkuvõtlik hinnang

Riigipõhised soovitused

1. riigipõhine soovitus: Saavutada hiljemalt 2013. aastaks struktuurne ülejääk, hoides eelarvepuudujääki 2012. aastal 2,1 % piires SKPst, säilitades range kontrolli kulutuste üle ja tõstes avaliku sektori kulutuste tõhusust. || Eesti on riigipõhise soovituse täitnud osaliselt: 2012. aasta programmis prognoositakse 2012. aastaks puudujääki 2,6 % SKPst, mis on suurem nii 2011. aasta stabiilsusprogrammis kui ka komisjoni kevadprognoosis eeldatust. Siiski tuleneb puudujäägi suurenemine halvenenud majanduskasvu väljavaatest tingitud väiksematest tuludest, aga ka 2011. aastast edasi lükkunud ühekordsete investeeringuprojektide oodatust suurematest kuludest (siseriiklike prognooside kohaselt 1,7 % SKPst) Struktuurne eelarveseisund paraneb 2013. aastal oodatavalt 0,3 % võrra SKPst, saavutades programmi kohaselt tasakaalu.

2. riigipõhine soovitus: Võtta meetmeid tööjõunõudluse toetamiseks ja vaesusriski vähendamiseks, vähendades eelarveneutraalsel viisil maksukoormust ja sotsiaalmakseid, samuti suurendades aktiivse tööturupoliitika tõhusust, võttes sealhulgas noortele ja pikaajalistele töötutele suunatud meetmeid, eelkõige suure tööpuudusega piirkondades. || Eesti on riigipõhise soovituse täitnud osaliselt: tööjõu maksustamise valdkonnas on võetud mitmeid meetmeid. Siiski ei ole võetud meetmeid invaliidsustoetuste ja töövõimetuspensionide määramise kasvava trendi piiramiseks. Vaja on tuua rohkem puudega inimesi tagasi tööturule. Suure tööpuuduse vähendamiseks tehakse pingutusi, ent pikaajaline töötus ja noorte tööpuudus on endiselt kõrged ning kvalifikatsiooni tase saab prognooside kohaselt majandusarengus kitsaskohaks. Riigipõhist soovitust tuleb korrata ja selle vaesusriski käsitleva osa puhul on vaja keskenduda vaesuse suhtes eriti kaitsetutele rühmadele.

3. riigipõhine soovitus: Tagada kavandatud stiimulite rakendamine energiamahukuse vähendamiseks ja majanduse energiatõhususe suurendamiseks eelkõige ehitus- ja transpordisektoris, tagades muu hulgas turu parema toimimise. || Eesti on riigipõhise soovituse täitnud osaliselt: riiklikus energiatõhususe tegevuskavas esitatud meetmed on igati asjakohased, kuid arvestades nihet ühistranspordilt muude transpordiviiside kasutamise suunas, on need ebapiisavad. Samuti on uus autopark kõige energiamahukam ELis. Lisaks on kütuseaktsiisid tarbimisharjumuste muutmiseks ebapiisavad. Seetõttu on probleem veel lahendamata ja riigipõhist soovitust on vaja korrata.

4. riigipõhine soovitus: Seada haridussüsteemi reformi rakendamisel prioriteediks alushariduse kättesaadavust parandavad meetmed ning kutsehariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamine. Viia haridustulemused paremini kooskõlla tööturu vajadustega ja luua madala kvalifikatsiooniga töötajatele võimalused elukestvas õppes osalemiseks. || Eesti on riigipõhise soovituse täitnud osaliselt: kutsehariduse kvaliteet ja kättesaadavus on paranenud ning kavandatakse veel täiendavaid meetmeid. Elukestvas õppes osalemine vähehaaval suureneb, kuid selles on ebapiisavalt keskendutud madala kvalifikatsiooniga töötajatele. Jätkuvalt on probleeme haridusväljundite tööturu vajadustega vastavusse viimisel. Keskharidus/koolisüsteem vajab kiireloomuliselt reformimist. Suuremat tähelepanu on vaja pöörata kohalike ametiasutuste pakutavatele avalikele teenustele. Kokkuvõttes tuleb riigipõhist soovitust korrata ja seda kohandada.

Laiendatud euroala pakt (riigi võetud kohustused ja edusammud)

Riigi rahandusega seonduvad kohustused: tulumaksusoodustuse aastase ülempiiri langetamine 1 920 euroni; eripensionide reformi esimene etapp; tasakaalus eelarve 2013. aastal ja ülejäägiga eelarve 2014. aastal; viia riigieelarve baasseadusesse sisse avaliku sektori eelarve tasakaalu nõue. || Riigikogu kiitis tulumaksuvabastuste uue aastase ülempiiri heaks 2011. aasta keskel. Ülejäänud kolme kohustuse täitmine on veel pooleli: eripensionide süsteemi reformi esimene etapp võetakse Riigikogu poolt vastu oodatavalt 2012. aasta suveks. Kavandatav eelarve tasakaal 2013. aastal ja ülejääk 2014. aastal on lisatud riigieelarve strateegiasse. Ometi vaadatakse see strateegia läbi kord aastas, samal ajal kui tegeliku eelarve tasakaalu ja ülejäägi saab saavutada alles vastavalt 2013. ja 2014. aastal.

Tööhõive soodustamiseks võetud kohustused: seaduse vastuvõtmine üksikisiku tulumaksumäära vähendamiseks 21 %-lt 20 %-le (alates 2015. aastast); tööga seotud tasemehariduse erisoodustusmaksust vabastamine. || Neist kahest laiendatud euroala paktiga võetud kohustusest tulenevad vajalikud õigusaktide muudatused võeti vastu 2011. aasta keskel.

Konkurentsivõime suurendamiseks võetud kohustused: avaliku teenistuse hüvede reform ja palgasüsteemi läbipaistvuse suurendamine; kõrgharidusreform; ettevõtluse alustamise programmi käivitamine uuenduslike ettevõtete toetamiseks. || Esimesed kaks laiendatud euroala pakti raames võetud kohustust, mille eesmärk on suurendada konkurentsivõimet, rakendatakse oodatavalt õige pea; sealjuures võtab Riigikogu vajalikud õigusaktid oodatavalt vastu 2012. aasta suvel. Kolmas kohustus on täielikult täidetud, sealjuures on valitsus innovaatilistele ettevõtetele suunatud uued ettevõtluse alustamise programmid juba heaks kiitnud ja need toimivad.

Strateegia „Euroopa 2020” (riigi eesmärgid ja edusammud)

2011. aasta riiklikus reformikavas seatud tööhõive määra eesmärk: 76 % || 66,4 % 2010. aastal ja 70,1 % 2011. aastal. Eesmärkide täitmine on raske, kuid siiski saavutatav läbimõeldud sihipäraste meetmetega, mis oleksid suunatud noortele töötutele, madala kvalifikatsiooniga inimestele, pikaajalistele töötutele ja vanemaealistele töötajatele, keskendudes seejuures suure tööpuudusega piirkondadele ja alla kolmeaastaste laste lastehoiuteenuste parandamisele.

2011. aasta riiklikus reformikavas seatud teadus- ja arendustegevuse eesmärk: 3.0 % || 1,42 % SKPst 2009. aastal ja 1,63 % SKPst 2010. aastal (0,81 % avalik sektor, 0,82 % erasektor). Ambitsioonikas, ent saavutatav, kuid seda vaid juhul, kui ettevõtete teadus- ja arendustegevus kasvab märkimisväärselt ja Eesti suudab ligi meelitada rohkem teadus- ja arendustegevuse poolest intensiivseid otseseid välisinvesteeringuid.

Kasvuhoonegaaside heitkoguste eemärk:  -11 %[35] || Kasvuhoonegaaside heitkogused −4 %, baasaasta 1990. Võimalik on eesmärk ületada, kuid siiski on nõutav hoolikas jälgimine, eeskätt maanteetranspordi ja põllumajanduse valdkonnas.

2011. aasta riiklikus reformikavas seatud taastuvenergiaallikate eesmärk: 25 % || 2009. aastal 23 % (EUROSTAT 2009) ja 2010. aastal 24 % (riigi taastuvenergiaallikate eduaruanne). Liigutakse plaanikohaselt üldise taastuvenergiaallikate eesmärgi saavutamise suunas: Eesti on juba saavutanud oma 2011/2012. aasta vahe-eesmärgi, kuid on maha jäänud transpordi valdkonna siduva 10 % taastuvenergiaallikate eesmärgi saavutamisel.

Energiatõhusus − [primaar]energia tarbimise vähendamine 2020. aastaks: keskpika tähtaja eesmärk 0,71 miljonit naftatonnekvivalenti || Energiatõhususe eemärgid põhinevad riigisisestel asjaoludel ja riiklikel formuleeringutel. Kuna nende eesmärkide poolt elektrienergia tarbimisele 2020. aastal avalduva mõju väljendamise meetodis lepiti kokku alles hiljuti, siis ei saa komisjon veel sellest valdkonnast ülevaadet esitada.

Koolist väljalangemise eesmärk: 9.5 % || 13,9 % (2009) ja 11,6 % (2010). See on haridusvaldkonna üks suuremaid probleeme, mida püütakse lahendada mitmete algatuste abil (koolist väljalangemise seiremehhanism jms). Ambitsioonikas, ent saavutatav.

Kolmanda taseme hariduse eesmärk: 40 % || 35,9 % (2009) ja 40,0 % (2010). Siseriiklik eesmärk on juba täidetud, ent võib peegeldada suhtelist ambitsioonikuse vähesust.

Vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus oleva elanikkonna osakaalu (inimeste arvu) vähendamise eesmärk: vaesusriski määra (pärast sotisaaltoetusi) vähendamine 15 %-ni (2010. aasta 17,5 %-lt). || 58 000 (2009). Vastu võetud eesmärkide saavutamine kujutab endast suurt väljakutset, kuid näib olevat saavutatav, kui sotsiaalteenused, sh peredele mõeldud teenused, muudetakse tõhusamaks ja paremini suunatuks ning kui haridustaseme ja kvalifikatsiooni tõstmise kavad täielikult rakendatakse.

5.         Lisa

Tabel I. Makromajanduslikud näitajad

Tabel II. Makromajandusliku arengu ja prognooside võrdlus

  Tabel III. Eelarvekohanduse struktuur

Tabel IV. Võladünaamika

Tabel V. Jätkusuutlikkuse näitajad

Joonis. Keskpika perioodi võlaprognoos

Tabel VI. Maksustamisnäitajad

Tabel VII. Finantsturu näitajad

Tabel VIII. Tööturu ja sotsiaalsed näitajad

Tabel VIII. Tööturu ja sotsiaalsed näitajad (jätk)

Tabel IX. Tooteturu tulemus- ja poliitikanäitajad

Tabel X. Keskkonnahoidlik majanduskasv

[1]     Olukord näib olevat eriti pingeline teenindussektoris: 26 liikmesriigist, mille kohta andmed olid kättesaadavad, oli Eestis tööjõu ühikuhindade keskmine aastane kasv teenindussektoris ajavahemikus 2000−2010 kõrguselt kuues.

[3]     Lubatud koguse (ehk Kyoto) ühik on kasvuhoonegaaside saastekvoot. 2010.−2012. aastal moodustab lubatud koguse ühikutega seonduv ühekordne tulu oodatavalt kokku 373 miljonit eurot, mis tuleb investeerida 2011.−2013. aastal.

[4]     Tsükliliselt kohandatud eelarveseisund pärast ühekordsete ja ajutiste meetmete arvessevõtmist, arvutatuna komisjoni talituste poolt ümber programmis esitatud teabe alusel ja ühiselt kokkulepitud metoodikat kasutades.

[5]     Ümberarvutatud struktuurse eelarveseisundiga võrreldes prognoositakse programmis struktuurse eelarveseisundi suuremat paranemist, s.o 0,6 % SKPst 2013. aastal ja keskmiselt 0,3 % SKPst aastatel 2014−2016. Lahknevus on peamiselt tingitud asjaolust, et ühise metoodika ja programmis kasutatud lähenemisviisi puhul hinnatakse majandustsükli lähtepositsiooni erinevalt. Eesmärgiks seatud nominaalsest paranemisest struktuursele eelarveseisundile omistatav osa on seetõttu programmis suurem kui ümberarvutatud teabes.

[6]        Ühisest metoodikast tulenevate konservatiivsete potentsiaalse majanduskasvu eelduste tõttu suurendab esialgne eelarveseisund siiski pikaajalisi kulusid.

[7]     Selle tulu hulka kuuluvad ülekanded, kuid ei kuulu netotulu põhivara müügist, finantstulu ja põhivara soetamiseks saadud sihtotstarbelised toetused.

[8]     Vt nt Euroopa Komisjon (2011), „Tax reforms in EU Member States 2011”, European Economy, nr 5. Vt ka OECD (2011), „Eesti majandusuuring” ja lisaks ka komisjoni varasem analüüs (komisjoni talituste töödokument SEK(2011) 715 (lõplik)).

[9]        Schneider et al. (2010) „Shadow economies all over the world: new estimates for 162 countries from 1999-2007”, Maailmapanga poliitikauuringu töödokument nr 5356.

[10]    3 196 eurolt 1 920 eurole.

[11]    Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutuse (Kredex)) antavad eluasemelaenu tagatised.

[12]    Kuna pangad lükkavad õigustatult tagasi kõik taotlejad, kes peavad nn topeltraamatupidamist.

[13]    Laenutaotluste tagasilükkamise määr on ligikaudu 30 %, mis osaliselt on tingitud äriplaanide halvast kvaliteedist.

[14]    Balti Investeerimisfond.

[15]    858st lapsest 2005. aastal 2000ni 2011. aastal.

[16]    Vanemahüvitisteks tehtavad kulutused moodustavad peretoetusteks minevatest kogukulutustest 63 %.

[17]    Näiteks 18kuuline kestus, ülemmäärade võrdumine kolmekordse keskmise palgaga ja varasemale palgale tuginev 100 % asendusmäär. Töötamismotivatsiooni vähendavate tegurite mõju raskendavad vanemahüvitiste saajate täiendavale töötamisest saadud sissetulekule kehtestatud kõrged tegelikud maksumäärad.

[18]    Kutsehariduse või -koolituseta inimeste arv on suurim noorimas vanuserühmas, s.o 25−34aastaste hulgas (2010. aastal 35 %).

[19]    2013. aasta jaanuaris jõustuva seaduse kohaselt antakse kõrgharidusasutustele riigieelarvest toetust, mis reeglina ei ole seotud kindla õppekohtade ega lõpetanute arvuga. Üliõpilased peavad tasuta õppimise õiguse säilitamiseks koguma semestri jooksul 30 ainepunkti (hinnang on esitatud eespool).

[20]    Tulevaste kõrgharidusreformide ülesanne võib olla muuta kolmanda taseme hariduse sektor kulutõhusamaks. See nõuaks kolmanda taseme hariduse haridusasutuste arvu vähendamist ja eri asutuste vahelist selgemat tööjaotust koos nende pädevuse selgema määratlemisega.

[21]    Koolist langevad tavaliselt välja poisid ja kõige levinum on see põhikooli viimasel aastal (9. klassis) ja keskkooli esimesel aastal. Väljalangevuse määr on poiste hulgas (15 %) kaks korda kõrgem kui tüdrukute hulgas ning see on kõrgem kutsehariduses, kus aastane määr on üle 20 %.

[22]    Eesti hiljutised investeeringud energiatõhususe suurendamiseks ja kasvuhoonegaasi heidete vähendamiseks moodustavad umbes 300 miljonit eurot. Maanteetranspordi sektoris on kavas osta 150 uut energiatõhusamat trammi ja bussi. Samuti ostetakse elektriautosid ja arendamisel on üleriigiline laadimistaristu.

[23]    Rangemad riigihangete kriteeriumid, elektriautode toetuskavad ja avalikkuse teadlikkus.

[24]      Kuigi transpordi arengukavas (2005−2013) seati eesmärgiks suurendada ühistranspordiga tehtavate sõitude arvu, on tegelikkuses nende hulk vähenenud rohkem kui 10 % võrra.

[25]    Taastuvenergiat, elektrit ja gaasi käsitlevad õigusaktid.

[26]    Euroopa Keskkonnaamet jõudis oma 2011. aasta aruandes järeldusele, et Eesti võib olla üks 11 liikmesriigist, kelle 2020. aastaks seatud individuaalsete eesmärkide saavutamine kulgeb kavakohaselt.

[27]    Maailmapanga ülemaailmse logistika tulemusindeksi järgi on Eesti 43. kohal, kusjuures tema nõrgimaks küljeks on infrastruktuur. Näiteks Soome on 12. kohal.

[28]    Eeskätt teadus- ja arendusnõukogu rolli.

[29]    Eelkõige on vaja parandada koordineerimist nii riigi siseselt kui ka naaberliikmesriikidega, eriti ELi Läänemere strateegia kontekstis.

[30]    Praeguste kompetentsikeskuste, teadmussiirde büroode, inkubaatorite ja klastriprogrammide ning Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse, Kredexi ja Eesti Arengufondi pakutavate innovatsiooniosakute ja toetuste täiustamine.

[31]    Avaliku sektori asutuste heal toimimisel on majandusnäitajatele ja ettevõtete käitumisele tugev pikaajaline mõju, ulatuslikku mitteametlikku majandust loetakse aga samal ajal avaliku sektori asutuste halva toimimise näitajaks (vt punkt 2.2).

[32]      Kohalikud omavalitsused kannavad esmast vastutust hariduse eest kuni keskhariduse tasemeni (v.a kutseharidus), samuti transpordi ja sotsiaalteenuste korraldamise ning kultuurisündmuste eest.

[33]    Eelkõige ei taga süsteem, mille kohaselt keskkoolid on kohalike omavalitsuste haldusalas, kvaliteetse hariduse üldist kättesaadavust kogu riigis, mis tekitab linnadest ja maapiirkondadest pärit õpilaste vahelist ebavõrdsust kõrghariduse kättesaadavuse osas.

[34]    Praegu on 1,3 miljonilise elanikkonna kohta 226 kohalikku omavalitsust.

[35]    Otsuses 2009/406/EÜ (jõupingutuste jagamist käsitlev otsus) kindlaksmääratud riiklik heitkoguste eesmärk hõlmab heiteid, mis ei sisaldu ELi heitkogustega kauplemise süsteemis. See on väljendatud minimaalse suhtelise vähenemisena (kui see on negatiivne) või maksimaalse suhtelise suurenemisena (kui see on positiivne) võrreldes 2005. aasta tasemetega.