1.

Võetakse arvesse EÜ asutamislepingut, eriti selle artikleid 138 ja 139 (1).

2.

Võetakse arvesse EÜ asutamislepingu artikli 137 lõike 1 punkti c ja artiklit 141 (2) ning võrdse kohtlemise põhimõtet (EÜ asutamislepingu artiklid 2, 3 ja 13 (3)) ning neil põhinevaid teiseseid õigusakte, eriti nõukogu direktiivi 75/117/EMÜ meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte kohaldamisega seotud õigusaktide ühtlustamise kohta liikmesriikides, (4) nõukogu direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta, (5) nõukogu direktiivi 96/97/EÜ, millega muudetakse direktiivi 86/378/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta kutsealastes sotsiaalkindlustusskeemides, (6) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuesti sõnastatud) (7).

3.

Võetakse arvesse 7. detsembril 2000 vastu võetud Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 23 ja 33, mis käsitlevad meeste ja naiste vahelist võrdõiguslikkust ning töö-, era- ja pereelu ühitamist.

4.

Võetakse arvesse komisjoni 2003. aasta aruannet nõukogu 3. juuni 1996. aasta direktiivi 96/34/EÜ (Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud raamkokkuleppe kohta) rakendamise kohta.

5.

Võetakse arvesse Lissaboni majanduskasvu- ja tööhõivestrateegiat, mis seab eesmärgiks üldise tööhõive määra 70 %, naiste tööhõive määra 60 % ja eakate tööliste tööhõive määra 50 %, ja Barcelona eesmärke lastehoiuteenuste kättesaadavuse parandamiseks ning arvestatakse töö-, era- ja pereelu ühitamiseks võetud meetmete olulisust nende eesmärkide saavutamisel.

6.

Võetakse arvesse Euroopa sotsiaalpartnerite 22. märtsi 2005. aasta soolise võrdõiguslikkuse meetmete raamistikku, milles seatakse töö ja eraelu tasakaalustamine tegevusprioriteediks ning samas tunnistatakse, et nende elusfääride paremaks ühitamiseks tuleks töötada välja tasakaalustatud, integreeritud ja sidus meetmete kogum, mis hõlmab puhkuse- ja töökorraldust ning lastehoiu infrastruktuure.

7.

Arvestatakse, et need ühitamismeetmed on osa laiahaardelisemast tegevuskavast, mille eesmärk on rahuldada töötajate ja tööandjate vajadusi ning nende kohanemisvõimet ja tööalast konkurentsivõimet kaitstud paindlikkusel põhineva lähenemisviisi raames.

8.

Arvestatakse, et perepoliitika meetmed peaksid aitama saavutada soolist võrdõiguslikkust ja võtma arvesse selliseid nähtusi nagu demograafilised muutused, rahvastiku vananemise tagajärjed, põlvkondadevahelise lõhe kaotamine, naiste tööjõus osalemise edendamine ning naiste ja meeste vaheline perekohustuste jagamine.

9.

Arvestatakse, et komisjon konsulteeris Euroopa sotsiaalpartneritega kahel korral, 2006. ja 2007. aastal, töö-, pere- ja eraelu ühitamise küsimuses; et komisjon kaalub selle valdkonna õigusraamistiku ajakohastamist ühenduse tasandil ja on soovitanud Euroopa sotsiaalpartneritel hinnata nende poolt sõlmitud vanemapuhkust käsitlevat raamkokkulepet selle parandamise eesmärgil.

10.

Arvestatakse, et vanemapuhkust käsitlev raamkokkulepe, mille Euroopa sotsiaalpartnerid sõlmisid 1995. aastal, on käivitanud positiivsed muutused, võimaldanud liikmesriikidel leida üksmeele töö- ja eraelu ühitamise küsimuses ning aidanud töötavatel vanematel kõikjal Euroopas saavutada selles sfääris paremat tasakaalu, kuid pärast kokkuleppe ühist hindamist leiavad Euroopa sotsiaalpartnerid siiski, et selle teatavaid elemente on eesmärkide paremaks saavutamiseks vaja kohandada või muuta.

11.

Arvestatakse, et kokkuleppe teatavaid aspekte tuleb kohandada, pidades silmas tööjõu mitmekesistumist ja ühiskonna arengusuundi, sealhulgas nüüdisaegseid perestruktuure, samas siseriiklikust õigusest, kollektiivlepingutest ja/või tavadest kinni pidades.

12.

Arvestatakse, et paljudes liikmesriikides ei ole meeste innustamine perekohustuste võrdseks jaotamiseks andnud piisavaid tulemusi; seetõttu tuleb võtta veel tõhusamaid meetmeid, et innustada perekohustuste võrdsemat jaotamist meeste ja naiste vahel.

13.

Arvestatakse, et paljudes liikmesriikides on puhkuse, lastehoiustruktuuride ja paindliku töökorralduse valdkonnas juba jõus erinevad meetmed ja tavad, mida on kohandatud töötajate ja tööandjate vajadustele ning mis toetavad vanemaid töö-, era- ja pereelu ühitamisel; neid meetmeid tuleks käesoleva kokkuleppe rakendamisel arvesse võtta.

14.

Arvestatakse, et käesolev raamkokkulepe on üks Euroopa sotsiaalpartnerite poolt võetud meetmetest töö- ja pereelu ühitamisel.

15.

Arvestatakse, et käesolev kokkulepe on raamkokkulepe, mis määrab kindlaks miinimumnõuded ja sätted sünnituspuhkusest eraldi seisva vanemapuhkuse ja vääramatu jõu tõttu töölt puudumise kohta ning jätab selle puhkuse saamistingimuste ja üksikasjalike kohaldamiseeskirjade kehtestamise liikmesriikide ja sotsiaalpartnerite hooleks, et oleks võimalik arvesse võtta iga liikmesriigi olukorda.

16.

Arvestatakse, et õigus vanemapuhkusele on individuaalne ja põhimõtteliselt mitteülekantav õigus, mille liikmesriigid võivad muuta ülekantavaks; kuna kogemus näitab, et vanemapuhkuse muutmine mitteülekantavaks ajendab isasid seda puhkust võtma, on Euroopa sotsiaalpartnerid nõus muutma osa puhkusest mitteülekantavaks.

17.

Arvestatakse, et oluline on võtta arvesse puuetega või pikaajalist haigust põdevate laste vanemate erivajadusi.

18.

Arvestatakse, et liikmesriigid peavad hoolitsema, et vanemapuhkuse miinimumaja jooksul säiliksid mitterahalised ravikindlustushüvitised.

19.

Arvestatakse, et liikmesriigid peaksid käesoleva kokkuleppe rakendamisel – kohaste riigisiseste tingimuste olemasolul ning eelarve olukorda arvestades – kaaluma asjakohaste sotsiaalkindlustushüvitiste muutumatuna säilitamist vanemapuhkuse miinimumaja jooksul, sest sissetulek on üks teguritest, mida arvestatakse vanemapuhkuse võtmisel.

20.

Arvestatakse, et liikmesriikide kogemused on näidanud, et sissetuleku tase vanemapuhkuse ajal on üks teguritest, mis mõjutab selle puhkuseliigi võtmist, eriti isade puhul.

21.

Arvestatakse, et paindlik töökorraldus hõlbustab vanematel töö ja perekohustuste ühitamist ning tööle naasmist, eriti pärast vanemapuhkust.

22.

Arvestatakse, et vanemapuhkust reguleerivate sätete eesmärk on toetada töötavaid vanemaid teatava ajavahemiku jooksul, hoides neid tööturul aktiivsetena; seetõttu on eriti tähtis tagada, et vanemapuhkusel viibivad töötajad hoiaksid tööandjaga puhkuse ajal ühendust või teeksid temaga koos ettevalmistusi tööle naasmiseks.

23.

Arvestatakse, et käesolev kokkulepe arvestab vajadust parandada sotsiaalpoliitika nõudeid, suurendada Euroopa Liidu majanduse konkurentsivõimet ning vältida haldus-, finants- ja juriidiliste piirangute kehtestamist viisil, mis takistaks väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete loomist ja arengut.

24.

Arvestatakse, et sotsiaalpartneritel on kõige lihtsam leida tööandjate ja töötajate vajadustega arvestavaid lahendusi, mistõttu nad etendavad olulist rolli käesoleva kokkuleppe rakendamisel, kohaldamisel, selle täitmise kontrollimisel ja hindamisel kõigi nende meetmete avaramas kontekstis, mis on suunatud töö- ja pereelu ühitamisele ning meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise edendamisele.

1.

Käesolev kokkulepe kehtestab miinimumnõuded, mille eesmärk on muuta töötavate vanemate jaoks lihtsamaks töö- ja perekohustuste ühitamine, võttes arvesse perestruktuuride kasvavat mitmekesisust ning pidades kinni liikmesriikide õigusest, kollektiivlepingutest ja/või tavadest.

2.

Käesolevat kokkulepet kohaldatakse kõikide mees- ja naistöötajate suhtes, kellel on liikmesriigi kehtiva seaduse, kollektiivlepingu või tava kohaselt määratletud tööleping või -suhe.

3.

Liikmesriigid ja/või sotsiaalpartnerid ei tohi jätta käesoleva kokkuleppe reguleerimisalast välja töötajaid, töölepinguid või töösuhteid üksnes seetõttu, et need on seotud osalise tööajaga töötajatega, tähtajalise lepinguga töötajatega või isikutega, kellel on tööleping või töösuhe rendiagentuuriga.

1.

Käesolev kokkulepe tagab mees- ja naistöötajatele individuaalse õiguse saada vanemapuhkust lapse sünni või lapsendamise korral, et võimaldada neil hoolitseda lapse eest kuni lapse teatud vanuseni, kuid mitte rohkem kui 8-aastaseks saamiseni; nimetatud vanuse määravad kindlaks liikmesriigid ja/või sotsiaalpartnerid.

2.

Vanemapuhkust antakse vähemalt neljaks kuuks ja see ei tohi põhimõtteliselt olla ülekantav, et edendada meeste ja naiste võrdseid võimalusi ja võrdset kohtlemist. Selleks et ajendada mõlemaid vanemaid vanemapuhkust võtma, ei tohi vähemalt üks kuu neljast olla ülekantav. Mitteülekantava puhkuseosa kohaldamistingimused kehtestatakse riigi tasandil õigusaktide ja/või kollektiivlepingutega, mis võtavad arvesse liikmesriigis kehtivaid puhkusesätteid.

1.

Vanemapuhkuse saamise tingimused ja üksikasjalikud kohaldamiseeskirjad määratakse kindlaks liikmesriikide õigusaktide ja/või kollektiivlepinguga, tingimusel et käesoleva kokkuleppe miinimumnõudeid on arvesse võetud. Eelkõige võivad liikmesriigid ja/või sotsiaalpartnerid

2.

Liikmesriigid ja/või sotsiaalpartnerid kehtestavad etteteatamistähtaja, mille jooksul töötaja peab teatama tööandjale vanemapuhkuse õiguse kasutamisest, nimetades puhkuse alguse ja lõpu. Liikmesriigid ja/või sotsiaalpartnerid võtavad etteteatamistähtaja pikkuse kehtestamisel arvesse töötajate ja tööandjate huve.

3.

Liikmesriigid ja/või sotsiaalpartnerid peavad hindama vajadust kohandada vanemapuhkuse saamise tingimusi ja selle kohaldamiseeskirju puudega või pikaajalist haigust põdevate laste vanemate vajadustele.

1.

Liikmesriigid ja/või sotsiaalpartnerid hindavad vajadust võtta lisameetmeid, et paremini rahuldada lapsendajate erivajadusi.

1.

Kui vanemapuhkus on lõppenud, on töötajal õigus naasta samale töökohale, või kui see pole võimalik, siis oma töölepingust või -suhtest lähtuvalt sellega võrdsele või samasugusele töökohale.

2.

Õigused, mis töötaja on vanemapuhkuse alguseks saanud või on saamas, säilivad muutumatuna vanemapuhkuse lõpuni. Kui vanemapuhkus on lõppenud, kohaldatakse neid õigusi, kaasa arvatud kõiki siseriiklikust õigusest, kollektiivlepingust ja/või tavast tulenevaid muudatusi.

3.

Liikmesriigid ja/või sotsiaalpartnerid määravad töölepingu või -suhte staatuse vanemapuhkuse ajaks.

4.

Selleks et töötajad saaksid kasutada oma õigust vanemapuhkusele, võtavad liikmesriigid ja/või sotsiaalpartnerid kooskõlas siseriikliku õiguse, kollektiivlepingu ja/või tavaga vajalikke meetmeid, et kaitsta töötajaid ebasoodsama kohtlemise või vallandamise eest vanemapuhkuse taotlemise või selle kasutamise tõttu.

5.

Kõik käesolevast kokkuleppest tulenevad sotsiaalkindlustusega seotud küsimused antakse vastavalt siseriiklikule õigusele ja/või kollektiivlepingutele liikmesriikide ja/või sotsiaalpartnerite käsitleda ja lahendada, arvestades sotsiaalkindlustusõiguste järjepidevuse tähtsust eri skeemide raames, eriti tervishoiu vallas.

Kõik käesolevast kokkuleppest tulenevad sissetulekuga seotud küsimused antakse vastavalt siseriiklikule õigusele, kollektiivlepingutele ja/või tavadele liikmesriikide ja/või sotsiaalpartnerite käsitleda ja lahendada, pidades muu hulgas silmas sissetuleku rolli vanemapuhkuse õiguse kasutamisel.

1.

Selleks et töö- ja eraelu paremini ühitada, võtavad liikmesriigid ja/või sotsiaalpartnerid vajalikke meetmeid tagamaks, et vanemapuhkuselt naasvatel töötajatel oleks võimalik taotleda tööaja ja/või töökorralduse muutmist teatavaks ajavahemikuks. Tööandjad võtavad paindliku töökorralduse taotluste kaalumisel ja neile vastamisel arvesse enda ja töötajate vajadusi.

Käesolevat lõiget käsitlevad üksikasjad määratakse kindlaks kooskõlas liikmesriikide õiguse, kollektiivlepingute ja/või tavadega.

2.

Selleks et lihtsustada töötajate tööle naasmist vanemapuhkuse lõppedes, soovitatakse tööandjatel pidada töötajatega vanemapuhkuse ajal ühendust ning võtta sobivaid meetmeid töötaja taasintegreerimiseks puhkuse lõppedes; asjaomased pooled määravad need meetmed kindlaks liikmesriigi õigust, kollektiivlepinguid ja/või tavasid arvesse võttes.

1.

Liikmesriigid ja/või sotsiaalpartnerid võtavad vajalikke meetmeid, et vastavalt liikmesriigi õigusele, kollektiivlepingule ja/või tavale anda töötajatele õigus puududa töölt vääramatu jõu tõttu pakilistel perekondlikel põhjustel seoses haiguse või õnnetusjuhtumiga, mis teeb töötaja vahetu kohaloleku hädavajalikuks.

2.

Liikmesriigid ja/või sotsiaalpartnerid võivad klausli 7 punkti 1 kohaldamiseks täpsustada puhkuse saamise tingimusi ja üksikasjalikke eeskirju ning seada ajalised piirid selle õiguse kasutamisele aasta jooksul ja/või üksikjuhtumi kohta.

1.

Liikmesriigid võivad kohaldada või kehtestada soodsamaid tingimusi, kui on sätestatud käesolevas kokkuleppes.

2.

Käesoleva kokkuleppe sätete rakendamine ei ole piisav alus, et alandada töötajatele käesoleva kokkuleppe raames võimaldatava üldise kaitstuse taset. See ei piira liikmesriikide ja/või sotsiaalpartnerite õigust töötada välja teistsuguseid õigus- ja haldusnorme või lepingutingimusi vastavalt muutuvatele oludele (kaasa arvatud ülekandmist keelava sätte kehtestamine), tingimusel et need vastavad käesolevas kokkuleppes sätestatud miinimumnõuetele.

3.

Käesolev kokkulepe ei piira sotsiaalpartnerite õigust sõlmida asjakohasel tasandil, sealhulgas Euroopa tasandil, kokkuleppeid käesoleva kokkuleppe kohandamiseks ja/või täiendamiseks, selleks et võtta arvesse eritingimusi.

4.

Liikmesriigid võtavad nõukogu otsuse järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu kahe aasta jooksul alates otsuse vastuvõtmisest või tagavad, et sotsiaalpartnerid kehtestavad nimetatud tähtaja lõpuks kokkuleppe teel vajalikud meetmed. Kui on vaja arvesse võtta erilisi raskusi või kollektiivlepinguga rakendamist, võivad liikmesriigid nimetatud otsuse järgimiseks saada maksimaalselt ühe aasta lisaaega.

5.

Käesoleva kokkuleppe kohaldamisest tulenevad vaidlused ja kaebused lahendatakse kooskõlas siseriikliku õiguse, kollektiivlepingute ja/või tavaga.

6.

Ilma et see piiraks komisjoni, liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu rolli, peab komisjon kõik käesoleva kokkuleppe Euroopa tasandil tõlgendamisega seotud küsimused suunama esmajärjekorras allakirjutanutele, kes avaldavad oma arvamust.

7.

Allakirjutanud vaatavad käesoleva kokkuleppe kohaldamise läbi viis aastat pärast nõukogu otsuse vastuvõtmist, kui seda nõuab üks käesoleva kokkuleppe osapooltest.