3.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 99/1

—

võttes arvesse Euroopa Keskpanga (EKP) 2009. aasta aruannet;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 284;

—

võttes arvesse asutamislepingule lisatud Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja puudutava protokolli artiklit 15;

—

võttes arvesse oma 2. aprilli 1998. aasta resolutsiooni demokraatliku vastutuse kohta majandus- ja rahaliidu kolmandas etapis (1);

—

võttes arvesse komisjoni 7. oktoobri 2009. aasta teatist „2009. aasta aruanne euroala kohta” (KOM(2009)0527) ja sellele lisatud komisjoni töödokumenti (SEK(2009)1313/2);

—

võttes arvesse Jacques de Larosière’i juhitava kõrgetasemelise rühma 25. veebruari 2009. aasta aruannet;

—

võttes arvesse komisjoni 23. septembri 2009. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus finantssüsteemi makrotasandi usaldatavusjärelevalve kohta ühenduses ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu asutamise kohta (KOM(2009)0499);

—

võttes arvesse komisjoni 23. septembri 2009. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu tegevusega (KOM(2009)0500);

—

võttes arvesse oma 25. märtsi 2010. aasta resolutsiooni Euroopa Keskpanga 2008. aasta aruande kohta (2);

—

võttes arvesse oma 18. novembri 2008. aasta resolutsiooni EMU@10 – majandus- ja rahaliidu esimesed kümme aastat ja tulevik (3);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7-0314/2010),

A.

arvestades, et üldine reaalne SKP euroalas vähenes 2009. aastal 4,1 %, kui finantsiline ebastabiilsus Lehman Brothersi krahhi järel süvenes; arvestades, et see koondarv varjab euroala liikmesriikide vahelisi suuri erinevusi;

B.

arvestades, et keskmine aastane inflatsioon oli 0,3 % ning keskmise ja pikema ajavahemiku ennustatav inflatsioon püsis kooskõlas EKP eesmärgiga hoida inflatsioonimäär 2 % lähedal, kuid sellest allpool;

C.

arvestades, et keskmine valitsemissektori eelarve puudujääk euroalal kasvas umbes 6,3 %-ni ja riigivõla suhe SKPsse kerkis 69,4 %lt 2008. aastal 78,7 %ni 2009. aastal;

D.

arvestades, et euro vahetuskurss USA dollari suhtes langes 1,39 USDlt 2009. aasta 2. jaanuaril 1,26 USDle 2009. aasta märtsi keskel, kerkis uuesti kuni 1,51 USDni 2009. aasta detsembri alguses ning on 2010. aastal väärtust kaotanud ning jõudis madalaima taseme 1,19 USDni 2010. aasta 2. juunil;

E.

arvestades, et Hiina võimude poolt 2009. aastal määratud renminbi vahetuskurss euro suhtes ei olnud õige, mistõttu euro oli Hiina vääringu suhtes kunstlikult tugev;

F.

arvestades, et EKP langetas intressimäärad 1 %-ni ja jätkas oluliste ja pretsedenditute mittestandardsete krediiditoetuse meetmete rakendamist; arvestades, et EKP bilansimaht suurenes oluliselt kogu 2009. aasta jooksul;

G.

arvestades, et 2009. aasta teisel poolel on täheldatud märke majanduse stabiliseerumisest euroalal ja majanduse kasvumäär kvartalite kaupa on muutunud positiivseks, ehkki ikka veel nõrgalt, kuid need koondarvud ei näita, et see suundumus ei esine mitte kõigis euroala liikmesriikides ja mõned neist viibivad veel ikka majandussurutises;

H.

arvestades, et EKP ennustas euroalale 2010. aastaks 0,1 % ja 1,5 % vahelist kasvumäära, enne kui mitmeid euroala riike tabas riigivõla kriis,

1.

tunneb heameelt asjaolu üle, et Lissaboni leping jõustus 1. detsembril 2009 ning see annab EKPle ELi institutsiooni staatuse, mis suurendab parlamendi vastutust esmase institutsioonina, mille kaudu EKP on aruandekohustuslik Euroopa kodanike ees;

2.

tervitab rahandusteemalise dialoogi jätkumist Euroopa Parlamendi uue koosseisuga pärast 2009. aasta juunis toimunud valimisi;

3.

pooldab euro kasutuselevõttu Eestis 1. jaanuaril 2011. aastal;

4.

juhib tähelepanu asjaolule, et tegelike hinnasuundumuste puhul on rahapoliitika meetmed vaid üks tegur teiste hulgas ning et viimaste aastate spekulatiivsed tendentsid üksikutel turgudel ning loodusressursside süvenev ja ennustatav nappus on mänginud hinnatõusu põhjustamisel erilist osa;

5.

märgib, et see tasakaalustamatus muudab euroalale sobiva rahapoliitika väga keeruliseks; kutsub valitsusi seetõttu üles oma majanduspoliitikat kooskõlastama;

6.

on sügavalt mures selle üle, et euroala riikide vahel on jätkuvalt olulisi makromajandusliku tasakaalu probleeme;

7.

on seisukohal, et mõne euroala riigi finantskriis on euroala jaoks tervikuna tõsine küsimus, mis näitab eurotsooni teatud puudujääke; see viitab reformide ja majanduspoliitika parema kooskõlastamise vajadusele euroalal;

8.

nõuab tungivalt, et komisjon ja keskpank koostaksid ettepanekud kooskõlas Baseli komitee ettepanekuga Basel III kohta, millega kehtestatakse siduvad eeskirjad tsüklilisuse tasandamiseks vajaliku puhvri kasutuselevõtmiseks; kutsub nõukogu, komisjoni ja keskpanka üles edendama ettepanekute järjepidevat ja kiiret rakendamist, kui Baseli komitee ettepanekud G20 tasemel ratifitseeritakse;

9.

juhib tähelepanu asjaolule, et stabiilsuse ja kasvu pakti põhimõtteid ei ole alati täielikult järgitud; tuletab meelde, et kui riigi rahanduse tasakaalu taastamise ja võlakoormuse vähendamise eesmärk on vajalik ülemäärastes võlgades olevate riikide jaoks, ei lahenda see üksi euroala ja laiemalt ELi riikide vahelise majandusliku tasakaalustamatuse probleemi; nõuab seetõttu, et stabiilsuse ja kasvu pakti kohaldataks piiranguteta ja sidusamalt; on seisukohal, et pakti tuleks võimalike vastuolude tuvastamiseks täiendada varase hoiatamise süsteemiga, näiteks nn Euroopa poolaasta kujul, et mitte ainult edendada järelevalvet ja tugevdada majanduspoliitika kooskõlastamist, vaid ka tegelda väljaspool eelarvet oleva makromajandusliku tasakaaluga ja tugevdada täitemenetlust;

10.

on seisukohal, et meetmeid tuleb võtta nüüd, et alustada kohe eelarve puudujäägi järkjärgulist vähendamist ja taastada usaldus riigi rahanduse vastu Euroopas;

11.

märgib, et rahaliit vajab majanduspoliitika jõulist ja tihedamat koordineerimist, et olla tugev; väljendab kahetsust, et majandus- ja rahaliidus on rõhk olnud suuresti „raha poolel”;

12.

on seisukohal, et liikmesriikide suhtes, kes ei järgi euroala eeskirju riigi rahanduse ja usaldusväärsele statistikale juurdepääsu osas, tuleks kohaldada meetmeid, mille valik järjest laieneb ja mitmekesistub, et tagada parem eeskirjadest kinnipidamine;

13.

usub, et kokkulepitud kriisijuhtimismehhanismide puudumine ja teatud valitsuste käitumine on raskendanud kiire lahenduse leidmist teatavate euroala riikide võlakohustuskriisile ja nõrgestab ka tulevikus majandus- ja rahaliidu võimet niisugustele olukordadele kiiresti reageerida; nõuab seetõttu alalist kriisijuhtimisraamistikku;

14.

nõuab, et rahaline toetus võlakriisis olevatele ELi riikidele tuleb kavandada selliselt, et sellega soodustatakse võlgade tagasimaksmist, eelarve tasakaalu ja majandusreformi, ning rõhutab ohtu, mis tuleneb laenude muutmisest osamaksudeks, kuna see soodustab laenuvõtmist ja võlgade tekkimist;

15.

nõuab seepärast, et komisjoni esitaks ettepanekuid stabiilsuse ja kasvu pakti tugevdamiseks ning lisaks sinna konkreetsed eesmärgid, mis käsitlevad konkurentsialase lõhe kaotamist Euroopa riikide vahel, et stimuleerida töökohti loovat majanduskasvu;

16.

jagab muret võimalike eurovastaste spekulatsioonide pärast;

17.

on seisukohal, et laenukasvu ja varahindade areng ELis ning liikmesriikides on kõige olulisemad näitajad majandus- ja rahaliidu ning laiemalt ELi finantsstabiilsuse tulemuslikus järelevalves;

18.

on mures euroala riikide võlakirjade turgudel jätkuvalt valitseva pingelise olukorra pärast, mis kajastub suurenevates hinnavahedes; arvab, et praeguse finantskriisi ajal kogetud paanikalainetest tingitud pagemine turvalisusse on avaldanud väga suurt moonutavat mõju ja põhjustanud kulukat negatiivset välismõju;

19.

palub rakendada reitinguagentuuride määrust (EÜ) nr 1060/2009 õigeaegselt ja tunneb heameelt komisjoni 2. juuni 2010. aasta ettepaneku üle reitinguagentuuride määruse (EÜ) nr 1060/2009 muutmiseks, kuid kutsub samas komisjoni üles esitama edasisi ettepanekuid eesmärgiga teostada nende agentuuride tegevuse üle rangemat järelevalvet, parandada reitinguagentuuride vastutust ja hinnata võimalust luua Euroopa reitinguagentuur; rõhutab asjaolu, et euroala riikide võlakohustuste hindamine on osutunud kriisi ajal problemaatiliseks;

20.

juhib tähelepanu EKP sõltumatusele;

21.

soovitab EKP-l muuta oma töö läbipaistvamaks, et suurendada selle legitiimsust ja prognoositavust. Läbipaistvust on vaja ka seoses sisemiste mudelitega, mida kasutatakse mittelikviidsete tagatiste hindamiseks, ja seoses tagatiseks pakutud teatavate väärtpaberite hindamisega;

22.

on seisukohal, et arvestades EKP uut staatust Lissaboni lepingu jõustumise tõttu, peaksid nõukogu esitatud EKP juhatuse liikmekandidaadid läbima erikuulamise asjaomases parlamendikomisjonis ja seejärel hääletuse Euroopa Parlamendis; märgib ka, et kriisist alates on EKP roll olnud väga oluline, ja leiab seetõttu, et sellise rolliga peaksid kaasnema suurem läbipaistvus ja vastutus;

23.

tunneb heameelt, et eurorühm sai Lissaboni lepinguga juriidiliseks isikuks ja et EKP osaleb rühma koosolekutel;

24.

juhib tähelepanu tõsiasjale, et Euroopa Parlamendi kindel kavatsus jätkata rahandusteemalist dialoogi on oluline element demokraatliku kontrolli teostamisel EKP üle;

25.

tervitab ettepanekut luua Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, mis aitab vähendada puudujääke makrotasandi usaldatavusjärelevalves; kutsub EKPd üles kehtestama selged mudelid ja määratlused, et tagada Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu tõhus tegevus ja vastutus; lisab, et EKP-le antavad uued ülesanded, mis on seotud Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga, ei kahjusta mingil viisil EKP sõltumatust;

26.

märgib, et kontseptsioon, mille kohaselt Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu annaks ainult hoiatusi ja soovitusi ilma tegeliku jõustamiseta, ei ole tõhusa rakendamise ja vastutuse osas rahuldav; avaldab kahetsust, et Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ei saa ise erakorralist olukorda välja kuulutada;

27.

avaldab heameelt ettepaneku üle korraldada Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu esimehele kuulamised Euroopa Parlamendis muus raamistikus kui rahapoliitiline dialoog;

28.

usub, et majandustegevuse taaselavnemine 2009. aasta teisel poolel tulenes sellest, et alates 2008. aasta lõpust võtsid valitsused ja keskpangad kogu maailmas selliseid erakorralisi meetmeid nagu pankade kohustuste tagatised, kapitalisüstid ja varade toetusskeemid;

29.

märgib, et euroala finantskriis on maksevõimekriis, mis algselt väljendus likviidsuskriisina; arvab, et olukorda ei saa pikas perspektiivis lahendada lihtsalt uute laenude ja likviidsuse andmisega suure võlakoormusega riikidele, millega kaasnevad kiirendatud kavad eelarve konsolideerimiseks;

30.

usub ka, et kriis on toonud ilmsiks viimaste aastate majanduspoliitika suundumuse, mille kohaselt on nii euroalal kui ka väljaspool seda suur valitsemis- ja erasektori võlg, mille vähendamiseks kulub aastaid; on arvamusel, et mõnel Euroopa osal on raskem kui teistel tulla toime kriisi tagajärgedega ja sellest tingitud muudatustega ning saavutada jätkusuutlik majanduskasv, teha uuendusi ja luua uusi töökohti; rõhutab, et kogu Euroopas on vaja reforme;

31.

tuletab meelde, et enne finantskriisi puhkemist vähenes aastatel 1999–2007 euroala ja ELi kui terviku, samuti enamuse liikmesriikide valitsemissektori võla suhe SKPsse, otse vastupidiselt suurenes samal ajal väga suures mahus majapidamiste ja äriühingute võlakoormus ning finantssektori finantsvõimendus;

32.

tuletab meelde, et valitsemissektori võlakoormuse tohutu suurenemine mitmes liikmesriigis alates 2008. aastast oli tingitud asjaolust, et nendel riikidel tuli tegelda liialdustega, mille eelnevalt olid põhjustanud erasektori võlakoormuse jätkusuutmatu kasv ja hiiglaslikud finantsmullid; usub seetõttu, et praegune kriis näitas selgelt, et eelarveseisund on jätkusuutmatu, kui erasektori rahastamine on jätkusuutmatu;

33.

märgib, et kriis koos järgnenud päästeoperatsioonide ja majandusstiimulite pakettidega on toonud mõnes liikmesriigis kaasa karmid kokkuhoiumeetmed, mis olid paljudel juhtudel juba ammu vajalikud, kuid mis samal ajal piiravad tugevalt valitsuste tegutsemisvõimet;

34.

hoiatab, et kokkuhoiupaketid ei tohiks viia meetmeteni, mis võivad tõsiselt pidurdada majanduse elavdamist, mis eeldab uut majanduse juhtimist selliste vahendite ja ajakavaga, mis tagavad tasakaalu eelarve konsolideerimise ja töökohtadesse investeerimise ning jätkusuutliku arenguga seotud vajaduste kaitsmise vahel;

35.

rõhutab, et reaalmajanduseni, eelkõige VKEdeni jõudnud krediidi vähesus tulenes väiksemast nõudlusest majandustegevuse pidurdumise tõttu, samuti pankade soovimatusest krediiti anda;

36.

rõhutab, et mitme liikmesriigi pangad on liigselt sõltunud EKP võimaldatud likviidsusest;

37.

märgib, et EKP poolt alates 2008. aasta oktoobrist võetud mittestandardsed meetmed krediidi toetamiseks on osutunud edukaks ning aidanud vältida suuremat majanduslangust ja finantsturgude ebastabiilsuse süvenemist; kordab, et nendest meetmetest loobumine peab olema hoolikalt ajastatud ja põhjalikult kooskõlastatud liikmesriikide valitsuste ja nende tegevusega, eriti arvestades paljude liikmesriikide kollektiivset ja üheaegset kokkuhoiumeetmete kasutuselevõttu;

38.

on samas mures EKP väljumisstrateegia võimaliku asümmeetrilise mõju pärast, arvestades euroala liikmesriikide majandustsükli olulisi erinevusi;

39.

tunneks heameelt, kui Euroopa Keskpank tunnistaks tagasiostulepingutega seoses tagatisena euroala riikide valitsuse võlakirju, järgides seega Inglise Panga ja USA Föderaalreservi järeleproovitud tava;

40.

rõhutab, et järkjärguline eelarvepuudujäägi vähendamine ja riikide rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus on ülioluline kogu euroala jaoks;

41.

märgib ära ELi mitmed ettepanekud ettevaatusabinõude täiendamiseks, kriisi juhtimiseks ja varipangandussektori reguleerimiseks;

42.

jagab muret usaldatavusnormatiivide, praeguste regulatiivsete, raamatupidamis- ja maksueeskirjade protsükliliste aspektide pärast, mis tugevdavad turumajanduse toimimisele omast kõikumist veelgi;

43.

rõhutab, et pankade kapitalipuhvreid on vaja otsustavalt suurendada ja parandada kapitali kvaliteeti ning avaldab heameelt Baseli komitee ettepaneku üle esimese taseme omavahendid kitsamalt määratleda ning kehtestada kõrgemad kapitalimäärad; juhib ka tähelepanu finantsmajanduse seotusele reaalmajandusega ja mõjudele, mida ühe reguleerimine võib teisele avaldada;

44.

on seisukohal, et ülemaailmne finantssüsteem tuleb muuta vähem haavatavaks ja et käesolevast kriisist tuleb õppida ülemaailmsel tasandil, et vähendada süsteemset riski, tegelda finantsmullidega ja parandada riskijuhtimise kvaliteeti ja finantsturgude läbipaistvust, kinnitades taas, et peamine ülesanne on reaalmajanduse rahastamine;

45.

märgib, et euro saavutas 2009. aastal rahvusvahelise valuutana kõrge staatuse, kuid langes 2010. aastal tugeva surve alla;

46.

juhib tähelepanu asjaolule, et vahetuskursside suure volatiilsuse ajal on euro tugevnenud, eriti USA dollari ja renminbi suhtes, ning tunneb muret selle pärast, et see võib kahjustada euroala konkurentsivõimet;

47.

tunnistab, et euro tugevus tulenes osaliselt majandustegevuse nõrkusest USAs, kus jooksevkonto puudujääk kahanes 2009. aastal teravalt allapoole 3 % SKPst ja föderaaleelarve puudujääk kasvas eelarveaastal 2009 umbes 10 %ni SKPst, kusjuures euro kursi langus oli muu hulgas seotud ka maailmaturgude usalduse puudumisega mõne väga suure võlakoormusega ELi liikmesriigi suhtes; jagab muret raha hulga suurenemise pärast USAs ja vähemal määral ELis;

48.

on mures vahetuskursside volatiilsuse ja carry trade tehingute mõju pärast nii ülemaailmsele finantsstabiilsusele kui ka reaalmajandusele;

49.

rõhutab, et vaatamata praegusele ülemaailmsele finants- ja majanduskriisile peab euroala edasi laienema, kuid märgib, et euroalaga liitumise eeltingimusena on vaja täita Maastrichti kriteeriumid; tervitab euro kiiret kasutuselevõttu kõigis neid kriteeriumeid täitvates riikides;

50.

usub, et Eesti üleminek eurole näitab, et euro staatus on vaatamata valitsemissektori võlakriisile siiski kõrge; usub, et see staatus julgustab liikmesriike pürgima euroala liikmeks;

51.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning eurorühmale ja Euroopa Keskpangale.

3.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 99/7

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu V jaotist;

—

võttes arvesse 12. detsembril 2003. aastal Euroopa Ülemkogu kohtumisel vastu võetud Euroopa julgeolekustrateegiat „Paremas maailmas eksisteeriv turvaline Euroopa” ning selle rakendamise aruannet „Julgeoleku tagamine muutuvas maailmas”, mille Euroopa Ülemkogu kiitis heaks 11.–12. detsembril 2008;

—

võttes arvesse 25.–26. märtsil 2010. aastal Euroopa Ülemkogu kohtumisel heaks kiidetud Euroopa Liidu sisejulgeoleku strateegiat;

—

võttes arvesse nõukogu 26. aprilli 2010. aasta järeldusi ühise julgeoleku-. ja kaitsepoliitika (ÜJKP) kohta;

—

võttes arvesse Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikat käsitlevaid järeldusi ning nõukogu poolt 17. novembril 2009. aastal vastu võetud avaldust „EJKP kümme aastat – probleemid ja võimalused”;

—

võttes arvesse 12. detsembril 2008. aastal Euroopa Ülemkogu kohtumisel vastu võetud avaldust Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika tugevdamise kohta ning nõukogu poolt 11. detsembril 2008. aastal vastu võetud avaldust võimete tugevdamise kohta;

—

võttes arvesse 20. juunil 2000. aastal Santa Maria de Feiras ja 16. juunil 2001. aastal Göteborgis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel vastu võetud eesistujariigi järeldusi, samuti 16. juunil 2001. aastal Göteborgis vastu võetud ELi vägivaldsete konfliktide ennetamise programmi, 17. detsembril 2004. aastal Euroopa Ülemkogu kohtumisel heaks kiidetud tsiviilvaldkonna peaeesmärki 2008 ning 19. novembril 2007. aastal nõukogu poolt heaks kiidetud tsiviilvaldkonna peaeesmärki 2010;

—

võttes arvesse 11. detsembril 1999. aastal Helsingis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel vastu võetud eesistujariigi järeldusi (peaeesmärk 2003) ja 17. mail 2004. aastal nõukogu poolt heaks kiidetud peaeesmärki 2010;

—

võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2009. aasta järeldusi Euroopa Liidu keemilise, bioloogilise, radioloogilise ja tuumajulgeoleku suurendamise kohta ning ELi KBRT-julgeoleku tegevuskava heakskiitmise kohta;

—

võttes arvesse nõukogu 3. detsembri 2008. aasta dokumenti „ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325, mida on tugevdatud resolutsiooniga 1820, rakendamine Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames” ning nõukogu 14. septembri 2006. aasta dokumenti „Inimõiguste süvalaiendamine EJKPsse”;

—

võttes arvesse oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni hiljutise maavärina kohta Haitil (1), milles nõutakse ELi kodanikukaitsejõu loomist;

—

võttes arvesse oma 10. märtsi 2010. aasta resolutsiooni Euroopa julgeolekustrateegia ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta (2);

—

võttes arvesse nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsust, millega määratakse kindlaks Euroopa välisteenistuse korraldus ja toimimine (3);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A7-0308/2010),

1.

tuletab meelde, et EL on võtnud endale kohustuse välja töötada ja järgida ühtset poliitikat ning rakendada ühismeetmeid, et säilitada rahu, ennetada konflikte ja tugevdada rahvusvahelist julgeolekut kooskõlas ÜRO põhikirja põhimõtetega, ning tugevdada ja toetada demokraatiat, õigusriigi põhimõtet, inimõigusi ja rahvusvahelise õiguse põhimõtteid ning abistada rahvaid, keda tabavad loodusõnnetused või inimtegevusest tingitud õnnetused;

2.

juhib tähelepanu sellele, et sise- ja välisjulgeolek on üha tihedamalt seotud ning töötades välja oma kriisiohjamis-, konfliktide ennetamise ja rahutagamispoliitika ja -võimed kooskõlas eeltoodud eesmärkidega, aitab EL kaitsta ka oma kodanike julgeolekut;

3.

rõhutab, et EL aitab – eelkõige kriisiohjamise tsiviiloperatsioonide kaudu – oluliselt kaasa ülemaailmse julgeoleku saavutamisele, mis peegeldab tema põhiväärtusi ja põhimõtteid;

4.

rõhutab, et tõhus reageerimine tänapäeva kriisidele ja julgeolekuohtudele, sealhulgas loodusõnnetustele, peab sageli saama tugineda nii tsiviil- kui ka sõjalistele võimetele ning nõuab nende vahel tihedamat koostööd; tuletab meelde, et ELi tervikliku lähenemisviisi väljatöötamine ning kombineeritud tsiviil- ja sõjaliste kriisiohjamise võimete arendamine on olnud ÜJKP iseloomulikud jooned ning on selle põhiline lisandväärtus; tuletab samas meelde, et ÜJKP ei ole ainus võimalik vahend ning ÜJKP missioone tuleks kasutada osana laiemast ELi strateegiast;

5.

tuletab meelde vajadust koostada julgeolekut ja kaitset käsitlev ELi valge raamat, mis põhineks liikmesriikide poolt ühiste kriteeriumide ja ühise ajakava alusel korraldatavatel süstemaatilistel ja rangetel julgeoleku- ja kaitseülevaadetel, ning milles määratletaks selgemini liidu julgeoleku- ja kaitsealased eesmärgid, huvid ja vajadused vastavalt olemasolevatele vahenditele ja ressurssidele; rõhutab, et valges raamatus tuleks määratleda ka valdkonnad ja tingimused, mille puhul on nende eesmärkide saavutamiseks soovitav tihedam tsiviil-sõjaline koostöö; on seisukohal, et ELi valges raamatus tuleks täpselt välja tuua võimalused ressursside ühiseks kasutamiseks ELi tasandil, liikmesriikide spetsialiseerumiseks ja võimete ühtlustamiseks, mis võimaldaks saavutada suurt mastaabisäästu;

6.

rõhutab, et Euroopa välisteenistuse loomine peaks aitama veelgi edendada tõeliselt terviklikku Euroopa lähenemisviisi tsiviil- ja sõjalise iseloomuga kriiside ohjamisele, konfliktide ennetamisele ja rahu tagamisele ning andma ELile piisavad struktuurid ja rahalised vahendid ning piisavalt töötajaid üleilmsete kohustuste täitmiseks kooskõlas ÜRO põhikirjaga;

7.

toetab täielikult ÜJKP struktuuride, sealhulgas kriisiohjamise ja planeerimise direktoraadi, tsiviiloperatsioonide planeerimise ja läbiviimise teenistuse, Euroopa Liidu sõjalise staabi ja vaatluskeskuse viimist Euroopa välisteenistuse koosseisu, komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja otsesesse alluvusse ja vastutusalasse; tuletab meelde asepresidendi ja kõrge esindaja lubadust tagada tihe koostöö ja sünergia välisteenistuse koosseisu viidud asjaomaste komisjoni üksustega, mis tegelevad planeerimise ja programmitööga seoses kriisidele reageerimise, konfliktide ennetamise ja rahu tagamisega; nõuab tungivalt, et asepresident ja kõrge esindaja tagaks, et need üksused töötavad ÜJKP struktuuridega võrdsetel alustel; rõhutab, et ÜJKP struktuuride poolne ametlik või mitteametlik kontroll stabiliseerimisvahendi kaudu rahastatavate meetmete planeerimise ja programmitöö üle ei ole mingil juhul vastuvõetav ning nõuab kindlalt, et üleviidavaid komisjoni üksusi ei tohi eraldada;

8.

julgustab ELi tervikliku lähenemisviisi väljatöötamiseks samuti tihedat kooskõlastamist Euroopa välisteenistuse ning komisjoni alluvusse jäävate asjaomaste, eelkõige arengu, humanitaarabi, kodanikukaitse ja rahvatervise küsimustega tegelevate üksuste vahel; rõhutab vajadust luua otsesidemed Euroopa välisteenistuse ja ÜJKP asutuste, nimelt Euroopa Kaitseagentuuri, Euroopa Liidu Julgeoleku-uuringute Instituudi, Euroopa Julgeoleku- ja Kaitsekolledži ning Euroopa Liidu Satelliidikeskuse vahel;

9.

juhib tähelepanu komisjoni seire- ja teabekeskuse rollile katastroofiabi kooskõlastamise hõlbustamisel kodanikukaitse mehhanismi raames ning rõhutab, et asepresident ja kõrge esindaja peab komisjoni asepresidendi volituste raames tagama tiheda koostöö keskuse ja Euroopa välisteenistuse vahel; nõuab Haiti kogemuste põhjal sõjalise toetuse, eriti õhutranspordivõimete paremat kooskõlastamist ja kiiremat kasutuselevõtmist katastroofiabi korral, samas unustamata, et katastroofiabi operatsioonidel on eelkõige tsiviiliseloom; kordab oma üleskutset täiendada kodanikukaitse mehhanismi veelgi, et moodustada liikmesriikide vahenditest vabatahtlik reserv, mis on valmis koheseks kasutuselevõtmiseks katastroofiabi operatsioonidel; soovitab, et neid vahendeid kooskõlastataks ja kasutataks ELi kodanikukaitseüksuse raames, et suurendada ELi tegevuse nähtavust; tuletab samas meelde liikmesriikide individuaalset vastutust kodanikukaitse- ja katastroofiohjamismeetmete valdkonnas;

10.

soovitab samuti parandada liikmesriikide humanitaarabiasutuste ning humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi vahelist kooskõlastamist loodusõnnetuste või inimtegevusest tingitud õnnetuste järgselt teostatavate hädaabioperatsioonide korral;

11.

kutsub nõukogu üles võtma viivitamata vastu vajalikud otsused, et jõustada Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikes 7 sätestatud vastastikkuse abi klausel ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 222 sätestatud solidaarsusklausel, milles peaks peegelduma ELi terviklik lähenemisviis ja mis peaks põhinema tsiviil-sõjalistel ressurssidel;

12.

tuletab meelde, et on hädavajalik edukalt välja arendada komisjoni ja valitsusväliste organisatsioonide vaheline rahutagamise partnerlus ning sisse seada hea koostöö valitsusväliste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide ning tulevase Euroopa välisteenistuse vahel; kutsub komisjoni üles edasi arendama valitsusväliste organisatsioonidega tehtava koostöö raamistikku ja edendama mitteriiklike osapoolte kasutamist liidu konfliktiennetus- ja -ohjamistegevuses, sealhulgas kaasates neid ELi koolitustegevusse;

13.

poliitilis-strateegilisel tasandil tervitab kriisiohjamise ja planeerimise direktoraadis tsiviil- ja sõjaliste elementide integreerimist, mis on samm õiges suunas; rõhutab siiski vajadust leida sobiv tasakaal tsiviil- ja sõjalise strateegilise planeerimise võime vahel, mitte ainult arvuliselt, vaid ka hierarhia seisukohast, et täiel määral kasutada tekkivat sünergiat; rõhutab samas vajadust asjakohaselt arvestada tsiviil- ja sõjaliste rollide erinevusi ning nende erisuguseid eesmärke ning tagada, et iga operatsiooni tarbeks eraldataks vastavalt juhtumile sobivas vahekorras inimressursse;

14.

nõuab tungivalt, et asepresident ja kõrge esindaja eelkõige vähendaks tsiviilmissioonide planeerimise ja tsiviilvõimete arendamise asjatundjate puudust ning kindlustaks, et kriisiohjamise ja planeerimise direktoraat hõlmab piisaval arvul eksperte kõigi esmatähtsate tsiviilvõimekusvaldkondade osas (politsei, kohtud, tsiviilhaldus, kodanikukaitse ja seire ning samuti inimõigused);

15.

rõhutab, et tavaolukorras peaksid kõik ELi sidusrühmad (Euroopa välisteenistus, kuid ka kõik komisjoni asjakohased üksused, st arengu peadirektoraat, humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraat ning tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraat, toetudes oma kriisihindamisvõimetele) olema seisukorrast ühesugusel arusaamisel, ning see suhtumine peaks peegelduma kõigis ELi piirkondlikes ja liikmesriikide strateegiadokumentides; rõhutab, et ELi ümberkujundatud delegatsioonidel on selles protsessis täita keskne roll;

16.

nõuab kriisipiirkonnas olevate ELi delegatsioonide juhtide ja/või ELi eriesindajate rolli täiustamist tsiviil-sõjalise tegevuse kooskõlastamisel, seda ka poliitilise järelevalve tugevdamiseks kohapeal;

17.

operatiivplaneerimise tasandil nõuab tsiviilplaneerimise alaste võimete olulist tugevdamist, et olla tsiviiliseloomuga ÜJKP missioonide eesmärkidele vastaval tasemel, suurendades selleks tsiviiloperatsioonide planeerimise ja läbiviimise teenistuse töötajate arvu ning jagades ülesandeid paremini strateegilise ja operatiivtasandi vahel; rõhutab, et nimetatud ülesannete jagamise aluseks peab olema tasakaalustatud ja terviklik personalistrateegia; leiab, et tsiviiloperatsioonide ülema kohustusi arvestades peab nimetatud ametikoht olema Euroopa välisteenistuse hierarhias sobival, st kõrgemal kohal;

18.

kordab oma nõudmist moodustada alaline ELi operatsioonide peakorter, mis vastutab ELi sõjaliste operatsioonide planeerimise ja läbiviimise eest, seda praeguse süsteemi asemel, kus olukorrast olenevalt kasutatakse ühte seitsmest olemasolevast peakorterist; rõhutab, et selline muutus tagaks ühtse käsuliini, tõstaks oluliselt ELi võimet kriisidele kiiresti ja järjekindlalt reageerida (eriti kuna see tugevdaks ELi institutsioonilist mälu) ning aitaks ka kulusid kokku hoida;

19.

on seisukohal, et operatsioonide peakorter peaks paiknema tsiviiloperatsioonide planeerimise ja läbiviimise teenistuse läheduses, et tsiviil-sõjalisest kooskõlastamisest maksimaalselt kasu saada, sealhulgas ühendada teatavaid funktsioone, ning paremini levitada parimaid tavasid ELi planeerijate seas; teeb isegi ettepaneku, et operatsioonide peakorteri ning tsiviiloperatsioonide planeerimise ja läbiviimise teenistuse võiks liita ühtseks ELi kriisiohjamise peakorteriks, mis vastutaks kõigi ELi tsiviilmissioonide, sõjaliste missioonide ning julgeolekuvaldkonna ümberkorraldamise missioonide operatiivplaneerimise ja läbiviimise eest;

20.

rõhutab aga seejuures vajadust võtta nõuetekohaselt arvesse tsiviil- ja sõjalise planeerimise erinevusi ning säilitada eraldi käsuliinid, kusjuures tsiviiloperatsioonide ülem ja sõjaliste operatsioonide ülem säilitavad oma pädevused ja asuvad Euroopa välisteenistuse hierarhias ühel tasandil;

21.

juhib tähelepanu mitmetele kohustustele nii tsiviil- kui ka sõjaliste kriisiohjamisvõimete arendamise valdkonnas, mille liikmesriigid on võtnud alates Helsingi ja Santa Maria de Feira Euroopa Ülemkogu kohtumistest ja lõpetades 2008. aasta detsembri avaldusega võimete tugevdamise kohta; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ning asepresident ja kõrge esindaja tagaksid nimetatud kohustuste nõuetekohase täitmise, et likvideerida praeguste operatiivtegevuse võimete ja seatud poliitiliste eesmärkide vaheline suur tühimik;

22.

peaeesmärkide 2010 järelmeetmetega seoses kutsub liikmesriike üles keskenduma võimete konkreetsele rakendamisele ning valdkondadele, kus võib tekkida tsiviil- ja sõjaliste meetmete sünergia, pidades eelkõige silmas juba määratletud valdkondi, et saavutada tõeline edu võimalikult kiiresti; rõhutab, et võimete arendamisel tuleb juhinduda ÜJKP missioonide erinõuetest; tervitab üldise võimete arendamise protsessi rakendamist Euroopa Kaitseagentuuris sõjaliste võimete arendamise eesmärgil; toetab edasist arutelu selle üle, kuidas ühendada kaks võimete arendamise protsessi tsiviil- ja sõjaliste peaeesmärkide raames;

23.

tervitab nõukogu eesistujariikide praeguseid ja varasemaid pingutusi selle nimel, et käivitada protsess, mille eesmärk on selgitada alalise struktureeritud koostöö iseloomu ja ulatust vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikes 6 sätestatule; kutsub nõukogu üles esitama kiiresti selge käsitluse alalise struktureeritud koostöö kohta, võttes arvesse ELi tervikliku lähenemisviisi tsiviil-sõjalist iseloomu, ja tegema ettepanekuid konkreetsete sammude kohta alalise struktureeritud koostöö käivitamiseks, arvestades sealjuures praegust finantskriisi ja ELi liikmesriikide kaitse-eelarvete vähendamist;

24.

võetud poliitilisi kohustusi silmas pidades kutsub liikmesriike üles kiiresti vähendama tsiviilpersonali kroonilist puudust ÜJKP missioonidel, eriti EULEX Kosovo ja EUPOL Afganistani puhul, kiirendades selleks eelkõige riiklike strateegiate koostamist, et hõlbustada töötajate tsiviilmissioonidele saatmist; nõuab tungivalt, et liikmesriikide pädevad asutused, nagu sise- ja justiitsministeeriumid tihedas koostöös kaitseministeeriumitega, töötaksid nende strateegiate raames välja korrastatuma lähenemisviisi nõuetekohaste tingimuste loomisele tsiviilpersonali osalemiseks ÜJKP missioonidel, eriti mis puudutab tasustamist ja karjääriväljavaateid;

25.

sellega seoses palub liikmesriikidel eelkõige tagada, et ÜJKP missioonidel osalemist loetaks nende politsei- ja kohtusüsteemides karjääriredelil tõusmise oluliseks eelduseks ning et oma tsiviiltöötajaid nendele missioonidele lähetavatele teenistustele nõuetekohaselt hüvitataks töötajate ajutine äraolek; on seisukohal, et nõukogu peaks tagama, et ÜJKP missioonide töötajate päevarahasid korrigeeritaks vastavalt missioonide iseloomule;

26.

kordab veel kord vajadust täita ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325, milles nõutakse kõikide missioonide puhul sooliselt tasakaalustatud lähenemisviisi personali ja koolituse osas ning sooliste aspektide arvestamist igasuguses tegevuses; rõhutab, et piisav arv naisi tsiviil- ja sõjalistel missioonidel on missioonide õnnestumise oluline tingimus sõltumata sellest, kas tegemist on rahutagamise või katastroofiabi operatsiooniga või diplomaatilise vahendamisega, ning see tagab, et naiste vajaduste, õiguste ja huvidega tegeletakse asjakohaselt ning naised on missioonidel toimuvasse tegevusse kaasatud ja nende eesmärkidega seotud; tuletab meelde, et ELi liikmesriikidel tuleb välja töötada riiklikud tegevuskavad kooskõla tagamiseks resolutsiooniga 1325;

27.

rõhutab vajadust pakkuda nõuetekohast missioonieelset koolitust, mis võiks hõlmata tsiviilpersonali osalemist sõjalistel õppustel, sealhulgas eriolukorras tegutsemise harjutamist, ning sõjaväelaste osalemist tsiviilõppustel ja/või -väljaõppes; soovitab tungivalt liikmesriikidel pidada missioonikõlblike, asjaomaste pädevustega tsiviiltöötajate nimekirju, eriti nimekirju sõjajõududega koostöös toimuvateks missioonideks koolitatud isikutest; kiidab heaks mõningate liikmesriikide praktika kasutada spetsiaalset keskasutust kõigi missioonidele saadetavate tsiviiltöötajate värbamiseks ja koolitamiseks;

28.

toetab nõukogu tegevust tarkvarakeskkonna Goalkeeper väljatöötamisel, mille eesmärk on hõlbustada tsiviilmissioonide jaoks töötajate värbamist ja koolitamist;

29.

tuletab meelde komisjoni rahastatud Euroopa koolitusrühma ning rõhutab, et üks selle raames saadud kogemus näitas, et koolitusse investeerimine peab olema seotud tegeliku missioonidele saatmisega; kiidab heaks, et komisjoni peab tähtsaks tagada, et stabiliseerimisvahendi kaudu rahastatava tulevase tsiviilväljaõppe projekti sihtmärgiks on tulevaste missioonide jaoks juba välja valitud eksperdid;

30.

rõhutab kooskõlas nõukogu 2008. aasta soovitustega, et seoses Euroopa välisteenistuse loomisega peaks suurenema Euroopa Julgeoleku- ja Kaitsekolledži tähtsus suutlikkuse tõstmisel ja tulemusliku kriisiohjamise alases koolituses; nõuab tungivalt, et nõukogu parandaks kolledži koolitusvõimalusi ja töötajatega varustatust, sealhulgas leiaks kolledžile alalise asukoha, et tagada liikmesriikide ja ELi institutsioonide sõjalise ja tsiviilpersonali jätkusuutlik ja tulemuslik strateegiline, taktikaline ja operatiivväljaõpe; nõuab, et loodaks stipendiumid noorte ülikoolilõpetanute jaoks, kes soovivad vajalikele erialadele spetsialiseeruda;

31.

nõuab ettevalmistusi, et töötada välja ja võimaldada koolitust vahendustegevuse ja dialoogi valdkonnas, pidades silmas Euroopa välisteenistuse loomist kooskõlas ELi vahendustegevuse ja dialoogi alase suutlikkuse tugevdamise kontseptsiooniga, mille nõukogu võttis vastu 2009. aastal;

32.

toetab edasisi pingutusi tsiviilmissioonide rahastamise kiirendamiseks ning otsustamismenetluste ja rakendamiskorra lihtsustamiseks; rõhutab, et asjaomased komisjoni osakonnad peavad tsiviiloperatsioonide käivitamise kiireks rahastamiseks tegema võrdsetel alustel tihedat koostööd Euroopa välisteenistuse kriisiohjamisstruktuuridega; nõuab, et läbipaistvuse ja aruandluse huvides loodaks iga ÜJKP missiooni jaoks eraldi eelarverida;

33.

palub nõukogul pärast Euroopa Parlamendiga konsulteerimist kiiresti vastu võtta vajalikud otsused Euroopa Liidu lepingu artiklis 41 nimetatud käivitusfondi loomiseks; palub asepresidendil ja kõrgel esindajal pärast fondi loomist parlamenti selle seisust korrapäraselt teavitada;

34.

tunneb heameelt integreeritud politseiüksuste kontseptsiooni väljatöötamise üle, mille all mõeldakse tugevaid, kiiresti rakendatavaid, paindlikke ja koostalitlusvõimelisi üksusi, mis suudavad täita õiguskaitseülesandeid ning mida teatud oludes saab kasutada ka sõjalistel operatsioonidel ja sõjalise juhtimise all; märgib selle kontseptsiooni edukat kohaldamist EUFOR Althea raames Bosnias ja Hertsegoviinas ning EULEXi raames Kosovos; juhib tähelepanu asjaolule, et on vaja selliseid üksusi, mis on eriti sobivad sekkumiseks ebastabiilsetes olukordades ja eelkõige sõjaliselt juhtimiselt tsiviiljuhtimisele ülemineku ajal; soovitab liikmesriikidel investeerida selliste võimete arendamisse;

35.

sellega seoses toetab täielikult Euroopa eripolitseiüksuse kasutamist, kuna kõnealune üksus võib tegutseda nii sõjalise kui ka tsiviiljuhtimise all ning võimaldab saata kiiresti välja ekspeditsioonilisi politseimissioone, mis on ülimalt sobivad mitmesuguste tulemuslike kriisiohjamisoperatsioonide, sealhulgas katastroofijärgsete stabiliseerimismissioonide jaoks; kutsub kõiki sõjaväestatud politseiüksusi omavaid liikmesriike üles selle algatusega ühinema;

36.

tunneb heameelt edusammude üle tsiviilreageerimisrühmade jaoks ekspertide reservi moodustamisel, et tagada kiirhindamiste korraldamise võime, kuid rõhutab, et neid nimekirju tuleb jätkuvalt laiendada; juhib tähelepanu sellele, kui oluline on varase hindamise ja andmete kogumise võime selleks, et tagada ELi reageerimine kriisidele kõige asjakohasemate kättesaadavate vahenditega;

37.

rõhutab, et ELil peab olema võimalus kriisi olukorras selle esimeste tundide jooksul rakendada valdkonnaüleseid meeskondi, mis koosnevad Euroopa välisteenistuse ja komisjoni tsiviil-, sõjalistest ja tsiviil-sõjalistest ekspertidest;

38.

palub asepresidendil ja kõrgel esindajal, nõukogul ja komisjonil esitada ühine arusaam Euroopa Liidu lepingu artiklis 43 nimetatud uutest ÜJKP missioonidest ja sellest, kuidas neid käsitletakse välja töötatud tsiviil-sõjalise koostöö kontekstis; sellega seoses soovitab neil kiirendada julgeolekuvaldkonna reformimise ekspertide reservi moodustamist, et tugevdada ELi võimekust selles valdkonnas;

39.

kutsub liikmesriike üles enne uute ja ambitsioonikate eesmärkide seadmist optimaalselt ära kasutama juba olemasolevaid vahendeid ja kehtestama mõju hindamise mehhanismid;

40.

on veendunud, et ELi lahingugrupid sobivad kriisiohjamisoperatsioonidel kasutamiseks; kordab oma üleskutset nõukogule muuta need paindlikumaks ja paremini kasutatavaks; nõuab ka, et parandataks nende kasutatavust tsiviil-sõjalistel humanitaarabioperatsioonidel kooskõlas läbivaadatud Oslo suunistega sõjaliste ja kodanikukaitse vahendite kasutamise kohta õnnetuste puhul;

41.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid saavutaksid kokkuleppe lahingugruppide kasutamisega seotud ühiskulude (Athena mehhanismi kaudu rahastatavad kulud) kontseptsiooni laiendamise või nende poolt läbiviidavate kriisiohjamisoperatsioonide kogukulude ühise rahastamise osas; on seisukohal, et selline kokkulepe on vajalik nende kasutamise poliitilise ja majandusliku vastuvõetavuse huvides ning tagamaks, et valmisolekuseisundis liikmesriigid ei peaks pingelise eelarve juures kandma ebaproportsionaalselt suurt koormat; tuletab sellega seoses meelde, et 2009. aasta novembris palus nõukogu oma peasekretariaadil 2010. aastal toimuva kõrgetasemelise arutelu jaoks välja töötada ideid sõjaliste operatsioonide rahastamiseks, kuid seni ei ole edusamme tehtud;

42.

kutsub liikmesriike üles käsitlema lahingugruppe kui pikaajalisi partnerlussuhteid ja mitte saatma neid valmisolekuperioodi lõppemisel laiali, et nende moodustamisse investeeritud vahendid raisku ei läheks; nõuab, et neid koolitataks tegutsema kõrvuti tsiviilmissioonidega; soovitab, et lahingugruppide ja eriti integreeritud politseiüksuste koosseisus võiks olla isegi tsiviilüksusi või -eksperte;

43.

kutsub liikmesriike üles käsitlema põhjalikumalt ÜJKP tsiviilmissioonide ja sõjaliste operatsioonide jaoks kahesuguse kasutusega võimete arendamist, eriti transpordi valdkonnas, ning tagama koolituse ja praktika koostalitlusvõime, kasutades paremini ära juba olemasolevaid lähenemisviise ja võimeid ning võimaluse korral ühendades tsiviil- ja sõjaliste võimete arendamise protsessid;

44.

rõhutab, et ELi sõjaline ja tsiviilpersonal hakkab üha rohkem kõrvuti tegutsema, kusjuures neid ähvardavad suuresti sarnased ohud, näiteks improviseeritud lõhkeseadeldised, ning nad vajavad võrreldavaid võimeid näiteks strateegilise ja taktikalise transpordi, logistilise toe, kommunikatsiooni, operatiivteabe kogumis- ja hindamissüsteemide, meditsiinilise toe, julgeoleku ja üksuste kaitse, kosmosetehnika kasutamise ja mehitamata sõidukite valdkonnas;

45.

rõhutab seetõttu vajadust kooskõlastada ja stimuleerida investeeringuid kahesuguse kasutusega tehnoloogiatesse ja võimetesse, et kiiresti likvideerida võimekuse puudujäägid ning samas vältida asjatut kattumist, tekitada sünergiat ja soodustada standardimist; tuletab sellega seoses meelde Euroopa Kaitseagentuuri keskset rolli, et hinnata vajadusi seoses võimetega ning osutada viisidele, kuidas liidu liikmed võiksid neid võimeid saavutada, omavahel jagada või ühiselt kasutada, et võimaldada vahendeid ÜJKP operatsioonide edukaks ja turvaliseks korraldamiseks ja teostamiseks;

46.

sellega seoses toetab julgeoleku- ja kaitseuuringute alase koostöö Euroopa raamistiku loomist, et tagada vastastikune täiendavus ja sünergia investeeringute vahel, mida komisjon teeb teadusuuringute raamprogrammi alusel kaitseiseloomuga teadusuuringutesse ja tehnoloogiasse ning tsiviiljulgeoleku tõhustamise uuringutesse, näiteks sellistes valdkondades nagu olukorrast ülevaate saamine, mehitamata õhusõidukid, mereseire, improviseeritud lõhkeseadeldiste kahjutustamise, keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste, tuumaohtude ja lõhkeainete avastamine ning kaitse nende vastu, kommunikatsioon, operatiivteabe kogumine, hindamine ja edastamine ning küberturvalisus;

47.

märgib siiski, et selline koostöö ei peaks minema kaugemale sellest, mis on vajalik rahutagamise, konfliktide ennetamise, rahvusvahelise julgeoleku tugevdamise, kriisiohjamise ja humanitaarabi valdkonnas tehtava tsiviil-sõjalise koostöö seisukohast;

48.

tunneb heameelt 23.–24. septembril 2010 Gentis peetud ELi kaitseministrite mitteametlikul kohtumisel toimunud avaliku arutelu üle Euroopa kaitsevaldkonna teadusuuringute teemal ning ministrite hinnangu üle Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikes 3 nimetatud Euroopa Kaitseagentuuri rollile;

49.

julgustab tegema täiendavaid pingutusi, et tagada sellise varustuse kohene kättesaadavus, mis on vajalik kiireks reageerimiseks nii tsiviil- kui ka sõjalise iseloomuga kriisidele; tunneb heameelt käimasoleva töö üle ÜJKP tsiviilmissioonide jaoks vajaliku varude juhtimise süsteemi juurutamisel; palub asepresidendil ja kõrgel esindajal teostada põhjalik kulude-tulude analüüs optimaalsete lahenduste leidmiseks igat liiki vajaliku varustuse osas; on seisukohal, et sõltuvalt varustuse liigist tuleb leida õige vahekord ELi tasandil ladustamise, raamlepingute ning liikmesriikidele kuuluva varustuse virtuaalse laoarvestuse vahel;

50.

sellega seoses väljendab heameelt ajutise tsiviilvarustuse lao rajamise üle Bosnias ja Hertsegoviinas ning nõuab kiireid edusamme alalise lao loomisel, et EL oleks tsiviilkriiside ohjamiseks paremini ette valmistatud;

51.

julgustab tegema täiendavaid edusamme vahendite ühiskasutusel ja jagamisel, mis on kulutasuv viis võimete suurendamiseks ning eriti kohane eelarvepiirangute tingimustes; tervitab eelkõige meetmeid strateegiliste õhuvedude alase võimekuse puudujääkide likvideerimiseks, täpsemalt Euroopa õhutranspordi juhtimissüsteemi loomist mitmete liikmesriikide poolt ja Euroopa õhutranspordilaevastiku algatust; julgustab asepresidenti ja kõrget esindajat ning liikmesriike järgima Euroopa Kaitseagentuuri soovitusi ning kiirendama tööd, et selgitada välja muud valdkonnad, kus saaks kohaldada ühiskasutuse ja jagamise põhimõtet (näiteks väljaõpe ja missioonide tugiteenused); tervitab sellega seoses ettepanekuid asutada Euroopa õhutranspordi juhtimissüsteemi raames riikidevaheline helikopteriüksus, mis täidaks nii tsiviil- kui ka sõjalisi ülesandeid;

52.

tuletab meelde, et ÜRO Julgeolekunõukogul lasub peamine vastutus rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise eest; rõhutab seepärast ELi ja ÜRO vahelise tiheda koostöö vajalikkust tsiviil- ja sõjalise iseloomuga kriiside ohjamisel ning eriti humanitaarabioperatsioonidel, kus juhtroll on ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibürool (OCHA); nõuab sellise koostöö tugevdamist eriti neis operatsioonipiirkondades, kus üks organisatsioon peab teise ülesanded üle võtma, seda eriti Kosovos saadud vastuoluliste kogemuste valguses;

53.

nõuab liikmesriikidelt tungivalt piisavat panustamist ÜRO missioonidesse ja panustamise kooskõlastamist; palub asepresidendil ja kõrgel esindajal ning nõukogul täiendavalt uurida, kuidas EL tervikuna saaks paremini panustada ÜRO juhitavatesse pingutustesse, näiteks käivitades kiirreageerimisjõudude ülemineku- või senistest piiridest väljuvaid operatsioone või moodustades suuremate ÜRO missioonide raames ELi üksusi;

54.

nõuab paremat järelevalvet sellise ELi abi üle, mida rakendatakse ÜRO organisatsioonide kaudu kooskõlas Euroopa Kontrollikoja eriaruandega nr 15/2009;

55.

juhib tähelepanu sellele, et 28 NATO liikmest 21 on ELi liikmesriigid ning seetõttu on ELi ja NATO tihe koostöö äärmiselt tähtis, et vältida samas operatsioonipiirkonnas tegutsemise korral sõjaliste võimete kasutamise dubleerimist, ilma et see piiraks otsuste tegemise sõltumatuse põhimõtet ning tunnustades nõuetekohaselt mõningate ELi liikmesriikide neutraalset staatust; rõhutab taas vajadust kiiresti lahendada ELi ja NATO koostööd takistavad poliitilised probleemid ning nõuab nn Berliin Pluss kokkulepete täielikku ja tõhusamat rakendamist, et mõlemad organisatsioonid saaksid praeguste ja tulevaste kriiside korral tulemuslikult sekkuda;

56.

juhib tähelepanu vajadusele võimaldada ELi-välistele NATO liikmetele ja NATO-välistele ELi liikmesriikidele ühise tegutsemise korral võrdsel määral kaasamist ja läbipaistvust, nagu rõhutatakse NATO 2020. aasta aruande („Albrighti aruanne”) kolmandas peatükis;

57.

palub liikmesriikidel, kes on ühtlasi ka NATO liikmed, tagada, et NATO uus strateegiline kontseptsioon ei põhjustaks tsiviilvõimete valdkonnas tegevuse asjatut dubleerimist, mis avaldaks täiendavat survet niigi piiratud ressurssidele; on veendunud, et NATO peaks pigem saama tugineda teiste rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu EL ja ÜRO, tsiviilvõimetele;

58.

kinnitab oma toetust ELi ja NATO koostöö tihendamisele võimete arendamisel ja NATO standardite võimalikult ulatuslikule järgimisele; toetab edasisi ühiseid pingutusi transpordihelikopterite nappuse likvideerimiseks; tervitab algatusi ELi ja NATO tegevuse kooskõlastamiseks keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja tuumaõnnetuste ning improviseeritud lõhkeseadeldiste vastastes aktsioonides ja meditsiinilise toe tagamisel, mis on mõlemad olulised nii tsiviil- kui ka sõjaliste missioonide jaoks;

59.

rõhutab tihedama koostöö vajadust ELi ja OSCE ning ELi ja Aafrika Liidu vahel nende konkreetsetes operatiivtegevuse valdkondades, varase hoiatamise parandamisel ning kriisiohjamise alase oskusteabe ja parimate tavade vahetamisel;

60.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon asepresidendile ja kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele, NATO Parlamentaarsele Assambleele ning ÜRO ja NATO peasekretärile.

3.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 99/15

—

võttes arvesse koostöölepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud Cotonous 23. juunil 2000. aastal (Cotonou partnerlusleping) (1);

—

võttes arvesse AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee töökorda, mis võeti vastu 3. aprillil 2003. aastal (2) ja mida muudeti viimati Port Moresbys (Paapua Uus-Guinea) 28. novembril 2008. aastal;

—

võttes arvesse 20. detsembril 2005. aastal allkirjastatud Euroopa arengukonsensust (3);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend (4);

—

võttes arvesse arengusõbralikke majanduspartnerluselepinguid käsitlevat Kigali deklaratsiooni, mille parlamentaarne ühisassamblee võttis vastu 22. novembril 2007. aastal Kigalis (Rwandas) (5);

—

võttes arvesse parlamentaarse ühisassamblee poolt 3. detsembril 2009. aastal Luandas (Angola) vastuvõetud Luanda deklaratsiooni AKV-ELi partnerluslepingu (Cotonou partnerlusleping) teise läbivaatamise kohta (6);

—

võttes arvesse 26. veebruaril 2009. aastal Georgetownis (Guyana) toimunud parlamentaarse ühisassamblee Kariibi piirkondlikul koosolekul vastu võetud Georgetowni kommünikeed (7);

—

võttes arvesse 30. oktoobril 2009. aastal Ouagadougous (Burkina Faso) toimunud parlamentaarse ühisassamblee Lääne-Aafrika piirkondlikul koosolekul vastu võetud Ouagadougou kommünikeed (8);

—

võttes arvesse 18. detsembril 2007. aastal allkirjastatud Euroopa konsensust humanitaarabi valdkonnas (9);

—

võttes arvesse järgmisi parlamentaarse ühisassamblee poolt 2009. aastal vastu võetud resolutsioone:

—

etnilise, kultuurilise ja usulise mitmekesisuse demokraatliku integreerimise probleemide kohta AKV ja ELi riikides (10),

—

majanduspartnerluslepingute ja nende mõju kohta AKV riikidele (11),

—

kliimamuutuse sotsiaalse ja keskkonnamõju kohta AKV riikidele (12),

—

Cotonou partnerluslepingu rolli kohta AKV riikide toidu- ja finantskriisi käsitlemisel (13),

—

rahu, julgeoleku, stabiilsuse ja valitsemistava saavutamise ja edendamise kohta Somaalias (14),

—

ülemaailmse juhtimise ja rahvusvaheliste institutsioonide reformi kohta (15),

—

finantskriisi mõju kohta AKV riikidele (16),

—

sotsiaalse ja kultuurilise integratsiooni ja noorte osaluse kohta (17),

—

kliimamuutuse kohta (18),

—

olukorra kohta Madagaskaril (19);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A7-0315/2010),

A.

arvestades, et parlamentaarse ühisassamblee liikmed väljendasid 2009. aasta aprillis Prahas (Tšehhi Vabariik) ja 2009. aasta detsembris Luandas (Angola) toimunud korraliste istungjärkude sõnavõttudes muret majanduspartnerluslepingu läbirääkimiste viimase aja seisu pärast;

B.

arvestades, et vastu on võetud eespool nimetatud määrus (EÜ) nr 1905/2006, millega nähakse ette ka AKV riikide suhtes kohaldatavad temaatilised programmid ja kaasnevate meetmete programm suhkruprotokolliga liitunud AKV riikidele;

C.

arvestades 2007. aasta juunis parlamentaarse ühisassamblee Wiesbadeni istungjärgul arengu ja humanitaarabi voliniku võetud kohustust edastada AKV riikide riiklikud ja piirkondlikud strateegiadokumendid (2008–2013) parlamentidele demokraatliku kontrolli teostamiseks; ning tundes heameelt asjaolu üle, et see kohustus on täidetud;

D.

arvestades, et Cotonou partnerluslepingu muutmine 2010. aastal on hea võimalus tugevdada parlamentaarse ühisassamblee rolli ja tema piirkondlikku mõõdet ning arendada edasi parlamentaarset kontrolli AKV piirkonnas;

E.

arvestades 2009. aastal Guyanas ja Burkina Fasos toimunud parlamentaarse ühisassamblee kahe piirkondliku koosoleku märkimisväärset edu, mille tulemusena võeti vastu ülalnimetatud Georgetowni ja Ouagadougou kommünikeed;

F.

arvestades, et olukord Nigeris, Guineas ja Madagaskaril 2009. aastal halvenes, mille tulemusena kaotati kõigis kolmes riigis parlamentaarne demokraatia ning Luandas toimunud parlamentaarse ühisassamblee 18. istungjärgul degradeeriti nende riikide esindajad vaatlejateks;

G.

arvestades, et Kongo Demokraatlikus Vabariigis kestev konflikt on toonud kaasa tõsised ja korduvad inimõiguste rikkumised; arvestades, et rahvusvaheliselt üldsuselt vajatakse tõhusat humanitaarabi ning suuremat pühendumust;

H.

võttes arvesse Üleaafrikalise Parlamendi tööd ning ametlike suhete loomist Euroopa Parlamendi ja Üleaafrikalise Parlamendi vahel ning Euroopa Parlamendi parlamentidevahelise delegatsiooni loomist Üleaafrikalise Parlamendiga suhtlemiseks,

1.

väljendab heameelt asjaolu üle, et parlamentaarne ühisassamblee toimis 2009. aastal ELi ja AKV riikide vahelistel Cotonou lepingu läbirääkimistel jätkuvalt avatud, demokraatliku ja süvendatud dialoogi raamistikuna, ning nõuab süvendatud poliitilist dialoogi;

2.

tunneb heameelt uue kaubandusvoliniku positiivse vastuse üle mitme AKV riigi ja piirkonna taotlusele arutada uuesti majanduspartnerluslepingute läbirääkimistel vaidlusi tekitanud küsimusi kooskõlas Euroopa Komisjoni presidendi avaldustega; rõhutab vajadust range parlamentaarse järelevalve järele majanduspartnerluslepingute läbirääkimiste ja rakendamise ajal;

3.

rõhutab eelkõige AKV riikide parlamentide ning kohalike omavalitsuste ja riigist sõltumatute organite olulist rolli riiklike ja piirkondlike strateegiadokumentide järelevalves ja haldamises ning Euroopa Arengufondi rakendamises, ning kutsub Euroopa Komisjoni üles tagama nende osalemist; rõhutab ka vajadust range parlamentaarse kontrolli järele majanduspartnerluslepingute läbirääkimiste ajal;

4.

kutsub AKV riikide parlamente üles nõudma oma valitsustelt ja Euroopa Komisjonilt enda kaasamist ELi ja oma riigi vahelist koostööd puudutavate riiklike ja piirkondlike strateegiadokumentide (aastateks 2008–2013) ettevalmistamisse ja rakendamisse ning tagama nende täielikku osalemist majanduspartnerluslepingute läbirääkimistes;

5.

kutsub Euroopa Komisjoni üles edastama AKV riikide parlamentidele kogu olemasolevat teavet ning aitama neil teostada demokraatlikku kontrolli, eelkõige tugevdades nende suutlikkust, eriti läbirääkimiste ajal ja majanduspartnerluslepingute rakendamisel;

6.

juhib tähelepanu parlamentaarse ühisassamblee murele praeguse finantskriisi tagajärgede pärast, parlamentaarse ühisassamblee poolt Luandas vastu võetud resolutsioonile finantskriisi mõju kohta AKV riikidele ning resolutsioonidele selle mõju kohta AKV riikidele ja kriisi lahendamise kohta AKV riikides; ergutab parlamentaarset ühisassambleed kõnealuses valdkonnas tööd jätkama ning kaaluma muid täiendavaid ja uuenduslikke arengu rahastamise allikaid, nagu näiteks rahvusvaheline finantstehingute maks; kutsub lisaks parlamentaarset ühisassambleed üles käsitlema maksuparadiiside likvideerimise küsimust;

7.

tervitab endise arengu ja humanitaarabi voliniku poolt parlamentaarse ühisassamblee eespool nimetatud Kigali istungjärgul võetud kohustust edastada AKV riiklikud ja piirkondlikud strateegiadokumendid (2008–2013) parlamentidele demokraatliku kontrolli teostamiseks; tunneb ka heameelt töö üle, mida teatavate AKV riikide parlamendid on dokumentide analüüsimisel juba teinud, ja piirkondlike strateegiadokumentide kontrolli üle parlamentaarse ühisassamblee poolt enne vahehindamist, ning nõuab kõnealuse panuse nõuetekohast arvessevõtmist;

8.

tuletab seejuures meelde vajadust kaasata parlamendid tihedalt demokraatlikku protsessi ja riikide arengustrateegiatesse; rõhutab parlamentide esmatähtsat rolli arengupoliitika väljatöötamisel, elluviimisel ja järelevalves;

9.

kordab oma seisukohta, et Euroopa Arengufond (EAF) tuleks lülitada liidu eelarvesse, et suurendada arengukoostöö poliitika ühtsust, läbipaistvust ja tõhusust ning tagada selle demokraatlik kontroll; rõhutab, et EAFi lülitamine liidu eelarvesse on ka sobiv vastus järjestikuste EAFide täitmis- ja ratifitseerimisprobleemidele;

10.

kutsub parlamente üles teostama tihedat parlamentaarset kontrolli EAFi üle; rõhutab parlamentaarse ühisassamblee keskset rolli selles arutelus ning kutsub parlamentaarset ühisassambleed ja AKV riikide parlamente üles selles aktiivselt osalema, eelkõige seoses muudetud Cotonou partnerluslepingu ratifitseerimisega;

11.

tervitab parlamentaarse ühisassamblee järjest parlamentaarsemat ja seega poliitilisemat iseloomu ning selle liikmete järjest aktiivsemat rolli ja arutelude paremat kvaliteeti, mis aitavad otsustavalt kaasa AKV–ELi partnerlusele;

12.

on seisukohal, et 2. detsembril 2009. aastal Luandas parlamentaarse ühisassamblee kaasesimeeste esitatud deklaratsioon Nigeri kohta ja eespool nimetatud resolutsioon olukorra kohta Madagaskaril on kõnealuse tõhustatud dialoogi märkimisväärsed näited;

13.

kutsub parlamentaarset ühisassambleed üles jälgima olukorda Sudaanis, Madagaskaril, Nigeris ja Guinea Conakrys;

14.

kutsub parlamentaarset ühisassambleed üles jätkama arutelu Somaalia olukorra üle, mis ohustab somaallaste elusid ja piirkonna julgeolekut, ning kutsub ELi üles kinni pidama oma kohustustest seoses õigusriigi põhimõtte edendamise, piirkonnas stabiilse olukorra taastamise ja piraatluse vastu võitlemisega;

15.

kutsub parlamentaarset ühisassambleed üles aitama jätkuvalt kaasa rahvusvahelise üldsuse pingutustele tõsta teadlikkust seoses Kongo Demokraatliku Vabariigi idapiirkonnas toimuvate konfliktidega, edendada kriisile läbirääkimiste teel poliitilise lahenduse leidmist ning toetada igasugust tegevust, mida võidakse läbirääkimistel lahendusena välja pakkuda;

16.

kutsub parlamentaarset ühisassambleed üles jätkama ja tõhustama dialoogi Üleaafrikalise Parlamendi ja piirkondlike organisatsioonide parlamentidega, arvestades piirkondliku integratsiooni tähtsust AKV riikides rahu ja arengu saavutamiseks;

17.

avaldab kahetsust, et ELi ja Aafrika ühisstrateegia koostamisel ei konsulteeritud piisavalt parlamentaarse ühisassambleega, ja loodab, et parlamentaarne ühisassamblee kaasatakse aktiivselt selle strateegia elluviimisse;

18.

tunneb heameelt asjaolu üle, et 2009. aastal toimusid Cotonou partnerluslepingus ja parlamentaarse ühisassamblee töökorras ette nähtud piirkondlikud koosolekud; on arvamusel, et nendel koosolekutel sai arutleda tõsiselt piirkondlike küsimuste üle, sealhulgas konflikti ärahoidmise ja lahendamise, piirkondliku ühekuuluvuse, inimõiguste, keskkonnaküsimuste ja majanduspartnerluslepingu läbirääkimiste üle; tunnustab Guyanas ja Burkina Fasos toimunud kahe hästi õnnestunud koosoleku korraldajate tööd;

19.

kutsub parlamentaarset ühisassambleed üles tagama oma piirkondlikel koosolekutel tihedat järelevalvet majanduspartnerluslepingute läbirääkimiste üle;

20.

avaldab kahetsust selle üle, et nõukogu jättis tähelepanuta Euroopa Parlamendi korduvad üleskutsed, eelkõige Luanda parlamentaarsel ühisassambleel, lisada muudetud Cotonou lepingusse rangem säte mittediskrimineerimise kohta;

21.

kordab, et inimõiguste universaalsuse ja mittediskrimineerimise põhimõte on alus legitiimse demokraatliku valitsemistava ja poliitilise arutelu parandamiseks parlamentaarsel ühisassambleel;

22.

julgustab parlamentaarset ühisassambleed tugevdama oma poliitikakomitee rolli, et assambleest saaks AKV ja ELi partnerluse tõeline foorum, kus arutletakse inimõiguste austamise, ühiskonna demokratiseerimise ning konfliktide ärahoidmise ja lahendamise üle;

23.

kiidab ka heaks parlamentaarse ühisassamblee poliitikakomitee Luandas vastuvõetud raporti ülemaailmse juhtimise kohta, milles nõuti põhjalike reformide tegemist maailma finantsasutustes;

24.

märgib ära parlamentaarse ühisassamblee majandusarengu-, rahandus- ja kaubanduskomisjoni kavatsuse jätkata tööd majanduspartnerluslepingute ja kriisist väljumise viiside valdkonnas;

25.

tõstab esile parlamentaarse ühisassamblee sotsiaal- ja keskkonnakomitee tööd seoses selle raportiga laste töö kohta ning kavatsusega organiseerida analüüs ja arutelu, mis käsitleks keskkonda ja sotsiaalolukorda AKV riikides;

26.

tunneb ka heameelt 2009. aastal vastuvõetud kliimamuutust käsitlevate raportite ja resolutsioonide üle, tänu millele tõusid Kopenhaageni tippkohtumisel esile ka parlamentaarse ühisassamblee arvamused;

27.

tunneb heameelt valitsusväliste osalejate suureneva osavõtu üle parlamentaarse ühisassamblee istungjärkudest, mida näitasid praegust rahvusvahelist kriisi käsitleva ülalnimetatud Port Moresby deklaratsiooni vastuvõtmiseni viinud arutelu ning majanduspartnerite raport majanduspartnerluslepingute kohta, mis esitati parlamentaarse ühisassamblee Ljubljanas toimunud istungjärgul;

28.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, AKV nõukogule, parlamentaarse ühisassamblee juhatusele ning Tšehhi Vabariigi ja Angola valitsustele ja parlamentidele.

3.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 99/19

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 67 ja 81;

—

võttes arvesse komisjoni 10. juuni 2009. aasta teatist „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistuses” (KOM(2009)0262), milles on esitatud komisjoni esmatähtsad ülesanded kõnealuses valdkonnas aastateks 2010–2014, ning komisjoni Haagi programmi ja tegevuskava hindamist (KOM(2009)0263) ja sellega seotud rakendamise tulemustabelit (SEK(2009)0765), samuti riikide parlamentide, kodanikuühiskonna ning ELi asutuste ja organite poolset panust;

—

võttes arvesse nõukogu eesistujariigi 2. detsembri 2009. aasta dokumenti „Stockholmi programm – avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses” (17024/09);

—

võttes arvesse oma 25. novembri 2009. aasta resolutsiooni Stockholmi programmi kohta (1);

—

võttes arvesse komisjoni 20. aprilli 2010. aasta teatist Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava kohta (KOM(2010)0171);

—

võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni õigusalase koolituse kohta – Stockholmi programm (2);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ja siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamusi (A7-0252/2010),

A.

arvestades, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala on liidu ja liikmesriikide jagatud pädevuses;

B.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 67 rõhutatakse liikmesriikide erinevate õigustraditsioonide ja -süsteemide austamist ning õiguskaitse kättesaadavuse parandamist eelkõige vastastikuse tunnustamise põhimõtte kaudu; arvestades, et selleks on vaja vastastikust usaldust ning vastastikuseks usalduseks on omakorda vaja eri õigustraditsioonide ja meetodite sügavamat mõistmist;

C.

arvestades, et sellest ajast saadik, kui liit sai esmakordselt justiits- ja siseküsimuste alase pädevuse, millele järgnes vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala loomine, on valitsuste vahel sõlmitud mitmete rahvusvahelise eraõiguse konventsioonide põhjal ning neid edasi arendades toimunud tsiviilõiguse alal suur edasiminek; arvestades, et komisjon on nüüd esitanud väga ambitsioonika plaani, mis vastab paljudele parlamendi poolt viimasel ajal esitatud nõudmistele;

D.

arvestades kõnealuse plaani ambitsioonikuse ja liidu märkimisväärsete saavutustega valdkonnas, tuleks nüüd aeg maha võtta ja kaalutleda, mida EL tsiviilõiguse vallas ette võtab eelkõige selleks, et lähenemine muutuks strateegilisemaks ja vähem killustatuks ning põhineks kodanike ja ettevõtjate tegelikel vajadustel, kes ühisturul oma õigusi ja vabadusi kasutavad; samuti tuleks arvesse võtta, kui keeruline on õigusloome jagatud pädevusega valdkonnas, kus ühtlustamine ei ole sageli võimalik ja dubleerimist on vaja vältida ning kus seepärast tuleb austada ja omavahel sobitada radikaalselt erinevaid õiguslikke lähenemisviise ja põhiõiguslikke traditsioone; samas tuleks ELi lähenemisviisi selles valdkonnas täpsemalt kavandada, et saada paremini aru eesmärkidest ja üldise plaani raames leida parimad probleemide lahendamise viisid; arvestades, et esmalt on vaja keskenduda olemasolevate meetmete toimivuse tagamisele ning juba tehtud edusammude kinnistamisele;

E.

arvestades, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala saavutuste hulgas on esikohal rahvusvahelise eraõiguse normide ühtlustamine, mis on edenenud jõudsalt; arvestades, et rahvusvaheline eraõigus pakub riikidele suurepärast võimalust üksteise õigussüsteemide vastastikuseks tunnustamiseks ja austamiseks, ning arvestades, et avaliku korra klauslid on põhiseadustest tulenevate riiklike nõuete kaitsmise viimane vahend;

F.

arvestades ühtlustamist või standardite kehtestamist, mida sobib kasutada teatavates valdkondades, kus standardiseerimine on soovitav, kuigi mitte nõutav (näiteks tarbijakaitse valdkond), kuid mida kasutatakse vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alal piiratult;

G.

arvestades, et Euroopa lepinguõiguse eelnõu koostamine on vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala lähiaastate olulisemaid algatusi, mis võib lõppeda nn valikulise 28. tsiviilõiguse korraga kui alternatiiviga konkreetsete valdkondade õigusaktide ühtlustamise tavapärasele viisile;

H.

arvestades, et on olemas eraldi õigusaktid ja tegevus menetlusõiguse alal; nende alade meetmed on vaidluste lahendamise käigus mitmeti otsustava tähtsusega piiriüleste vaidluste puhul, sest vaatamata sellele, millisel määral materiaalõigust ühtlustatakse, kogevad kodanikud ja ettevõtjad ikkagi siseriiklikust menetlusõigusest johtuvaid tõkkeid;

I.

arvestades, et erinevate õigussüsteemide kooseksisteerimist liidus tuleks pidada tugevuseks, mis on olnud eeskujuks õigussüsteemidele kogu maailmas; siiski ei tohiks õigussüsteemide erinevused takistada Euroopa õiguse edaspidist arengut; arvestades, et otsene ja kontseptuaalne lahknevus õigussüsteemide vahel ei ole iseenesest probleem; arvestades siiski, et tuleb tegeleda sellest lahknevusest kodanike jaoks tulenevate negatiivsete õiguslike tagajärgedega; arvestades, et tuleks kohaldada teatavate sätete mudelina kasutamise põhimõtet ehk altpoolt tuleval algatusel põhinevat lähenemisviisi ühtlustamisele, ergutades majanduslikku ja intellektuaalset teabevahetust eri õigussüsteemide vahel; arvestades, et võime mõista ja ohjata meie õigussüsteemide vahelisi erinevusi võib põhineda ainult Euroopa õiguskultuuril, mida tuleb edendada teadmiste jagamise ja suhtluse kaudu, võrdleva õiguse alaste süvendatud uuringutega ning muutes põhjalikult viisi, kuidas ülikoolides õigusteadust õpetatakse, ning tagades, et kohtunikud osalevad koolituses ja erialases enesetäiendamises, nagu selgitatakse parlamendi 17. juuni 2010. aasta resolutsioonis, samuti tuleb teha täiendavaid jõupingutusi, et ületada keelebarjäärid; arvestades, et kuigi see on aeganõudev, tuleb seda kaaluda ja kavandada praegu;

J.

arvestades, et vahepeal tuleks Euroopa tasandil julgustada ja edendada laialdasemat dialoogi ja kutsealast suhtlust, et võimaldada õpetamises ja kavades muudatuste kindlaksmääramist vastavalt õigusala töötajate, nende klientide ja kogu turu vajadustele; arvestades, et komisjoni tulevases teatises tegevuskava kohta, mis käsitleb Euroopa koolitust kõikide õigusvaldkonna ametite esindajatele, tuleks arvesse võtta erinevaid õpetamistavasid ja -meetodeid ning samuti mitmesugustes geograafilistes või õigustava piirkondades tegutsevate õigusala töötajate erinevaid vajadusi, soodustades samaaegselt parimate tavade vahetamist;

K.

arvestades, et on ülimalt tähtis mitte jätta õigusala töötajaid Euroopa õiguskultuuri rajamisest välja; arvestades, et kuigi enesestmõistetavalt jääb vastutus juristide ja nende klientide vajadustele kõige paremini vastava koolituse kindlaksmääramise eest kõikides liikmesriikides kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega liikmesriikidele ja riiklikele kutseorganisatsioonidele ning riiklikud kutseorganisatsioonid on nende vajaduste kindlakstegemiseks kõige sobivamad, sest nad asuvad õigusala töötajate ja nende tegutsemisturule lähedal, on neil organisatsioonidel täita oluline roll Euroopa tasandil; arvestades, et on tähtis kaasata ja kasutada olemasolevaid struktuure, eriti ülikoole ja kutseorganisatsioone; arvestades, et õigusalane koolitus, õigusala töötajate koolitus ja ülikoolide õppekavad tuleks põhjalikult läbi vaadata; arvestades, et on eriti tähtis hakata tõsiselt läbi mõtlema, kuidas liit saaks selles tõhusalt abi anda ning julgustada pädevaid riiklikke asutusi selles projektis vastutust võtma;

L.

arvestades, et just see on ELi põhiolemus ning vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala peamine ülesanne ning seda ei tohiks pidada tõelise Euroopa õiguskultuuri arengu ja õpetusega vastuolus olevaks;

M.

arvestades, et Lissaboni lepingu preambulis väljendatud kindel otsus panna alus üha tihedamale liidule Euroopa rahvaste vahel eeldab, et tegelikku ja tajutavat vahemaad Euroopa Liidu, tema õiguse ja kodanike vahel tuleb vähendada;

N.

arvestades, et liidu õigus peab teenima oma kodanikke, eriti perekonnaõiguse ja perekonnaseisu valdkonnas;

O.

arvestades, et komisjon peab kindlustama, et Stockholmi tegevuskavas on tõepoolest kajastatud kodanike ja ettevõtjate, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate vajadused, et saavutada parem Euroopa (seoses liikuvuse, tööalaste õiguste, ärivajaduste ja võrdsete võimalustega), edendades samaaegselt õiguskindlust ning kiire ja tõhusa õiguskaitse kättesaadavust;

P.

arvestades, et sellega seoses tuleb pöörata üha suuremat tähelepanu õigusemõistmise ja kohtusüsteemi lihtsustamisele ning selgema ja paremat juurdepääsu võimaldava korra tagamisele, pidades meeles vajadust kulusid kokku hoida, eriti praeguses majanduskliimas;

Q.

arvestades, et rõhk, mida hiljutistes riikidevaheliste tagajärgedega ELi algatustes perekonnaõiguse tundlikus valdkonnas on pandud osapoolte sõltumatusele, hõlmab riski – kui ei kohaldata selgeid piiranguid –, et avaneb lubamatu võimalus valida meelepärast kohtualluvust,

1.

õnnitleb komisjoni esitatud tegevuskava puhul;

2.

on siiski arvamusel, et aeg on küps, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala edasise arendamise üle järele mõelda, ning kutsub komisjoni üles algatama laiaulatuslikku arutelu, millest võtaksid osa kõik huvitatud pooled, eriti kohtunikud ja õigusala töötajad;

3.

kutsub komisjoni üles tegema võimalikult kiiresti kokkuvõtte tsiviil- ja perekonnaõiguse valdkonnas juba võetud meetmetest, koostades järelhindamise nende mõju kohta tulemuslikkuse seisukohast, ja tegema kindlaks, millisel määral on need aidanud kaasa eesmärkide saavutamisele ning kodanike, ettevõtjate ja õigusala töötajate vajaduste rahuldamisele; on arvamusel, et samal ajal tuleks läbi viia uuring, mis hõlmaks eelkõige liikmesriikide justiitsministeeriume, juriste, ärikogukonda ja tarbijaorganisatsioone, et teha kindlaks, millistes valdkondades on uued tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö meetmed vajalikud ja soovitavad;

4.

kutsub komisjoni üles tegutsema vastavalt oma 17. juuni 2010. aasta resolutsioonile õigusalase koolituse kohta ning konsulteerima selles osas parlamendiga;

5.

rõhutab veel kord vajadust kasutada kõiki vahendeid Euroopa õiguskultuuri edendamiseks, eriti õigushariduse ja -koolituse kaudu;

6.

soovitab, et tegevuskavas välja pakutud Erasmuse tüüpi vahetusprogrammid võiksid olla paljude eri tüüpi algatuste hulgas kõigest üks, mille abil edendatakse vertikaalset ja horisontaalset suhtlust siseriiklike ja üleeuroopaliste kohtute vahel; juhib tähelepanu asjaolule, et parlament tellib uurimuse, mis annab ülevaate kohtunikele mõeldud siseriiklikest koolitusprogrammidest ja õppeasutustest ning selgitab välja selle valdkonna parimad tavad;

7.

märgib, et Euroopa ühise õiguskultuuri arendamisel tuleks kasutada olemasolevaid siseriiklikke õppeasutusi ja -võrgustikke, kuna nad on liidu õiguse rakendamise alal liikmesriikides nö eesliinil, neil on otseühendus siseriiklike kohtute ja kohtunikega ning lisaks on neil siseriiklikust õiguskultuurist ja vajadustest sügav arusaamine;

8.

on arvamusel, et kõigepealt võiks luua regulaarse foorumi, mille raames koguneksid kõikide ametiastmete kohtunikud õigusaladelt, kus tuleb tihti ette piiriüleseid küsimusi (näiteks mereõiguse, kaubanduse, perekonna ja isikukahjuga seotud kohtuasju), ning kus võiks arutleda viimase aja õiguslike vastuolude või raskuste teemal, et soodustada arutelusid, luua kontakte, rajada suhtluse ja koostöö kanaleid ning arendada vastastikust usaldust ja mõistmist; usub, et ülikoolide ja õigusala töötajate aktiivne osalemine aitaks sellele kaasa;

9.

on arvamusel, et komisjon peaks toetama Euroopa Advokatuuride ja Õigusliitude Nõukogu (CCBE) raames jätkuvat tulemuslikku dialoogi ja kommunikatsiooni Euroopa juristide organisatsioonide vahel; usub, et seda saaks kasutada baasina, millele rajada täiendavaid piiriüleseid koolitusalgatusi kutseorganisatsioonide jaoks partnerluses teiste Euroopa sidusrühmadega, näiteks Euroopa Õigusakadeemiaga (ERA);

10.

tunneb heameelt, et komisjon rahastab heldelt riikidevahelisi õigusalase väljaõppe projekte tsiviilõiguse valdkonnas, kuid mõistab hukka asjaolu, et rahastamisele on väga keeruline juurde pääseda ja seda on raske tõhusalt kasutada kehtiva süsteemi paindumatuse tõttu; märgib lisaks probleeme, mis esinevad kaasrahastatud väljaõppealaste programmide jooksul tehtud kulutuste tagasisaamisel, ja asjaolu, et selliste programmide korraldamise käigus peavad nendes osalevad kutseorganisatsioonid panustama nendesse pikaks ajaks suuri summasid komisjoni kehtestatud nõuete tõttu; nõuab seetõttu komisjonilt paindlikumat ja uuenduslikumat lähenemist, et võimaldada väikese rahavooga organisatsioonidel taotleda koolitusplaanide juhtimises osalemist;

11.

märgib, et liidu õiguse käsitlemine eraldi teemana õigus- ja kohtuhariduses ning koolituses vähendab huvi selle vastu; soovitab seepärast kaasata liidu õiguse automaatselt õigusala hariduse ja koolituse õppekavade kõikidesse kesksetesse valdkondadesse; on arvamusel, et võrdlev õigus peaks saama ülikooli õppekavade keskse tähtsusega elemendiks;

12.

arvestades, et haridus ja koolitus on eelkõige liikmesriikide pädevuses, kutsub komisjoni nende eesmärkide täitmiseks üles algatama dialoogi kõigiga, kes vastutavad õigusala hariduse eest; soovitab samuti, et pikemas perspektiivis võiksid juristid olla võimelised töötama veel ühes liidu keeles; on arvamusel, et seda eesmärki võiks viivitamata edendada, tudengeid rohkem rahastades ja toetades, et nad saaksid osaleda ERASMUSe sarnastes kavades osana õigusõppest;

13.

pidades meeles Stockholmi tegevuskava kaugeleulatuvat eesmärki pakkuda Euroopa koolituskavasid pooltele Euroopa koostöös osalevatele kohtunikele, prokuröridele, õigusala töötajatele ja teistele professionaalidele enne 2014. aastat, ja oma nõudmist, et selleks tuleks kasutada eelkõige olemasolevaid koolitusasutusi, juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Liidu ülemkohtute presidentide võrgustik, kohtunike nõukogude Euroopa võrgustik, Euroopa Liidu riiginõukogude ja kõrgemate halduskohtute assotsiatsioon ja Eurojusti Euroopa peaprokuröride ühendus, kohtuteenistujad ja õigusala töötajad võivad anda väga suure panuse, koordineerides ja edendades kohtunike tööalast koolitust ja vastastikust arusaamist teiste liikmesriikide õigussüsteemidest ning lihtsustades piiriüleste vaidluste ja probleemide lahendamist, ning seepärast on seisukohal, et nende tegevust tuleb hõlbustada ja piisavalt rahastada; on samuti seisukohal, et selle tulemuseks peab olema täielikult rahastatud Euroopa kohtunike koolitamise kava, mis koostatakse koostöös eespool nimetatud õigusalaste võrgustikega, vältides programmide ja struktuuride tarbetut dubleerimist, ning eesmärgiga luua Euroopa Kohtuakadeemia, mis koosneb Euroopa õigusalase koolituse võrgustikust ja Euroopa Õigusakadeemiast;

14.

on arvamusel, et eelkõige siis, kui kavandatakse liidu õigusakte eriti tsiviil- ja perekonnaõiguse valdkonnas, tuleks luua võimalus liikmesriikide ja liidu kohtunikele avaldada arvamust kavandatavate meetmete puhttehnilise külje kohta, tagamaks tulevaste õigusaktide rakendamine ja kohaldamine nii, et see valmistaks liikmesriikide kohtunikele võimalikult vähe raskusi; on seisukohal, et see aitaks kaasa lisakontaktide loomisele kohtunike vahel, avades uusi kommunikatsioonikanaleid; väljendab heameelt liikmesriikide kohtunike ja prokuröride panuse üle õigusloomemenetlustesse;

15.

on seisukohal, et komisjon peaks eelkõige püüdma lahendada liikmesriikide erinevast menetlusõigusest tekkivaid probleeme (nt eri pikkusega aegumistähtajad ja see, kuidas kohtud suhtuvad välisriikide seadustesse); kõnealuse aspekti tähtsust arvestades teeb ettepaneku tuua komisjoni aruande (mis käsitleb piiriülese tsiviilmenetluse praeguse süsteemi toimimist ELis) esitamise kuupäev ettepoole, 2013. aastalt 2011. aasta lõppu; nõuab tungivalt, et komisjon vastaks parlamendi 1. veebruari 2007. aasta resolutsioonile (3), esitades võimalikult kiiresti ettepaneku ühise aegumistähtaja kohta piiriülestes vaidlustes, mis hõlmavad isikukahju ja surmaga lõppenud õnnetusjuhtumeid;

16.

väljendab heameelt 1. juuli 2010. aasta rohelise raamatu üle pealkirjaga „Euroopa lepinguõiguse loomise võimalused tarbijate ja ettevõtjate jaoks” ning toetab komisjoni ambitsioonikat algatust Euroopa lepinguõiguse vahendi loomiseks, mida lepinguosalised võivad kohaldada vabatahtlikult (KOM(2010)0348);

17.

rõhutab piiriülese õigusemõistmise olulisust selliste pettuse ja eksitava äritegevuse juhtude lahendamisel, mis on alguse saanud ühest liikmesriigist ja puudutavad üksikisikuid, valitsusväliseid organisatsioone ning VKEsid teistes liikmesriikides;

18.

juhib tähelepanu parlamendi 10. märtsi 2009. aasta resolutsioonile liikmesriikide kohtute vahelise koostöö kohta tõendite kogumisel tsiviil- ja kaubandusasjades (4) ning nõuab tungivalt, et komisjon võtaks meetmed, et parandada koostööd liikmesriikide kohtute vahel tõendite kogumisel ja suurendada määruse (EÜ) nr 1206/2001 tõhusust, eelkõige tagades, et kohtud ja õigusala töötajad on sellest paremini informeeritud ning edendavad infotehnoloogia ja videokonverentside laialdast kasutust; on arvamusel, et e-kirjade saatmiseks ja saamiseks peaks olema turvaline süsteem ning neid küsimusi tuleks käsitleda e-õiguskeskkonna Euroopa strateegia raames;

19.

väljendab heameelt asjaolu üle, et tegevuskavas tehakse ettepanek võtta vastu määrus kohtuotsuste jõustamise tõhustamiseks võlgnike varade läbipaistvuse osas ning sarnane määrus, mis reguleeriks pangakontode arestimist; toonitab siiski, et mõlemad ettepanekud, mis tuleks võimalikult kiiresti esitada, on täiendava iseloomuga;

20.

on arvamusel, et sellised algatused on majanduslanguse kontekstis veelgi tähtsamad;

21.

kutsub komisjoni üles alustama võimalikult kiiresti nende algatuste elluviimist ning keskendama tähelepanu võimalusele võtta kasutusele Euroopa iseseisev õiguskaitsevahend varade avalikustamiseks ja/või külmutamiseks piiriülestes kohtuasjades;

22.

rõhutab, et nendel küsimustel on tõsised majanduslikud ja mainega seotud tagajärjed; seepärast ergutab ennetavalt kasutama alternatiivseid vaidluste lahendamise mehhanisme;

23.

on arvamusel, et õiguslike meetmete koondamine käesolevas raportis esitatud vahendite abil peaks kindlasti arendama ja tugevdama majandus- ja kutsealaseid suhteid, mis aitab kaasa tõelise ühtse turu loomisele;

24.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama ELi õigusaktide (menetluslike aspektide) ühetaolisemat kohaldamist, keskendudes standarditud eeskirjadele ja halduskorrale, mida tuleks kohaldada sellistes liidu pädevuse valdkondades – arvestades ELi aluslepingute piiranguid – nagu maksustamine, toll, kaubandus ja tarbijakaitse, seades eesmärgiks ühtse turu nõuetekohase toimimise ja konkurentsivabaduse;

25.

rõhutab, et Stockholmi programmi eesmärk on luua vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev Euroopa ala, mis tagaks kodanikele põhiõigused, sealhulgas ettevõtlusvabaduse, et arendada ettevõtlust eri majandusharudes;

26.

toetab kindlalt komisjoni kavatsust võtta vastu õigusaktid, mis vähendavad ettevõtlus- ja tehingukulusid, eeskätt VKEde jaoks;

27.

ergutab komisjoni ja liikmesriike tegema ühiseid algatusi piiriüleselt tegutsevate VKEde toetuseks kogu ELis ja vähendama bürokraatiat, et tunduvalt vähendada haldus-, finants- ja regulatiivset koormust; tervitab hilinenud maksete direktiivi eelseisvat läbivaatamist;

28.

toonitab, et ühtse turu nõuetekohane toimimine toetab Euroopa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala kujunemist ning aitab tugevdada Euroopa sotsiaalse turumajanduse mudelit; tunnistab ühtlasi, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva Euroopa ala loomine tugevdab ühtset turgu ja eriti tarbijakaitset;

29.

rõhutab, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 12, mis on üldkohaldatav säte, on ette nähtud, et liidu ülejäänud poliitika ja meetmete kavandamisel ja rakendamisel tuleb võtta arvesse tarbijakaitsenõudeid; rõhutab uue tarbijaõiguste direktiivi eelnõu olulisust, samuti reisipakette käsitleva direktiivi, ebaausate kaubandustavade direktiivi ning eksitava ja võrdleva reklaami direktiivi eelseisva uuendamise olulisust;

30.

palub komisjonil tagada nii õigusloome- kui ka õigusloomeväliste vahendite abil kõikide 2010. aasta digitaalarengu tegevuskavas väljatoodud e-kaubanduse arengut takistavate tegurite kaotamine; nõuab tungivalt, et leitaks kiiresti lahendus tarbijate oste puudutavatele piiriülese kaubanduse probleemidele, eeskätt maksete osas ja kaupade piiriülese kättetoimetamise osas; rõhutab vajadust suurendada tarbijate ja ettevõtjate usaldust piiriülese e-kaubanduse vastu, muu hulgas küberkuritegevuse ja võltsimise vastase võitluse tugevdamise abil; nõuab ELi tarbijaõiguste harta väljatöötamist internetiteenuste ja e-kaubanduse valdkonnas;

31.

kordab nõuet, et komisjon hoiaks parlamenti viivitamata ja täielikult kursis ACTA läbirääkimiste edenemisega läbirääkimiste igas etapis, et järgida Lissaboni lepingut nii sisuliselt kui ka vormiliselt, ning kinnitaks veel kord, et ACTA ei muuda ELi õigustikku intellektuaalomandi õiguste kaitse ja põhiõiguste osas; kutsub komisjoni üles tegema tihedat koostööd kolmandate riikidega, kes ei osale ACTA läbirääkimistel, eelkõige tärkava turumajandusega riikidega;

32.

juhib tähelepanu probleemidele, mis on seotud kolmandate riikidega toimuva kaubavahetuse õigusliku ebakindlusega ning küsimusega, milline jurisdiktsioon on pädev vaidlusi lahendama; märgib, et kuigi on olemas rahvusvahelise eraõiguse põhimõtted, kaasneb nende rakendamisega hulgaliselt probleeme, mis mõjutavad eelkõige tarbijaid ja väikeettevõtjaid, kes ei ole sageli oma õigustest teadlikud; rõhutab lisaks üleilmastumisest ja internetitehingute arenemisest tulenevaid uusi juriidilisi probleeme; rõhutab vajadust võtta rahvusvahelisel tasandil vastu ühtne lähenemisviis, et vältida tarbijate ja väikeettevõtjate karistamist selle olukorra tõttu;

33.

juhib komisjoni tähelepanu äriühinguõiguse valdkonnas – sest seda mõjutab rahvusvaheline eraõigus – parlamendi 10. märtsi 2009. aasta resolutsioonile soovitustega komisjonile äriühingu registrijärgse asukoha piiriülese muutmise kohta (2008/2196(INI)), parlamendi 4. juuli 2006. aasta resolutsioonile äriühinguõiguse hiljutise arengu ja väljavaadete kohta ning parlamendi 25. oktoobri 2007. aasta resolutsioonile Euroopa osaühingu ja neljateistkümnenda äriühinguõiguse direktiivi kohta registrijärgse asukoha muutmise kohta, ning Euroopa Kohtu otsustele asjades Daily Mail ja General Trust, Centros, Überseering, Inspire Art, SEVIC Systems ja Cartesio;

34.

võtab teadmiseks Cartesio kohtuasja dictum’i, milles märgiti, et kuna ühenduse õiguses puudub asutamisõigusega äriühingu ühtne definitsioon, mis ühestainsast seose kriteeriumist lähtudes määraks, millise riigi õigus on äriühingu suhtes kohaldatav, siis saab küsimusele, kas ELi toimimise lepingu artikkel 49 on kohaldatav äriühingu suhtes, kes tugineb sellest artiklist tulenevale põhivabadusele, ühenduse õiguse hetkeseisu arvestades vastata vaid kohaldamisele kuuluva siseriikliku õiguse alusel; märgib lisaks, et aluslepingus kavandatud äriühinguõiguse areng, mis toimub õigusaktide ja kokkulepete abil, ei puuduta veel eri liikmesriikide seadusandluse erinevusi ning seetõttu ei ole ka neid erinevusi kaotanud; täheldab, et see on tõend õigusliku vaakumi kohta liidu õigusaktides; kordab oma nõuet see puudus parandada;

35.

nõuab tungivalt, et komisjon teeks Haagi konverentsil kõik selleks, et elustada rahvusvahelise konventsiooni projekti kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades; on arvamusel, et komisjon võiks – teavitades ja kaasates parlamenti – alustada ulatuslikke konsultatsioone küsimuses, kas määruse (EÜ) nr 44/2001 (5) eeskirjadele tuleks anda refleksiivne mõju, et ergutada teisi riike, eelkõige USAd, läbirääkimisi jätkama; on seisukohal, et oleks enneaegne ja mittesoovitav kaaluda kõnealuse määruse eeskirjadele refleksiivse mõju andmist, kuni ei ole piisavalt selge, et püüe alustada Haagis läbirääkimisi on läbi kukkunud ning läbiviidud konsultatsioonidest ja uuringutest ei ilmne, et see oleks ELi kodanikele, äriettevõtetele ja õigusala töötajatele kasulik ja soodus;

36.

kutsub õigusküsimuste volinikku üles tagama, et tulevikus kaasatakse parlament tihedamalt komisjoni ja nõukogu tegevusse Haagi konverentsil, kasutades selleks parlamendi vaatlejat ning pädeva parlamendikomisjoni regulaarseid aruandeid; sellega seoses tuletab komisjonile meelde, et volinik Frattini tegi parlamendis 2006. aasta septembris avalduse institutsiooniliste kohustuste kohta, mille kohaselt komisjon teeb oma Haagi konverentsi alases töös täielikku koostööd parlamendiga;

37.

julgustab komisjoni täitma täielikku rolli Haagi konverentsi töös; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks meetmed tagamaks, et EL ratifitseerib Haagi 19. oktoobri 1996. aasta lastekaitse konventsiooni;

38.

on otsustanud luua Haagi konverentsi tööd käsitleva parlamentidevahelise foorumi; on arvamusel, et sellel, et Haagi konverents edendab kogu maailmas osapoolte sõltumatust lepingulistes suhetes, on nii tõsised tagajärjed kohustuslikest sätetest kõrvalehoidumise seisukohast, et seda tuleks arutada ja kaaluda ülemaailmsetes demokraatlikes foorumites;

39.

täheldab, et komisjon on loonud arbitraažialase töörühma; hoiatab komisjoni selles valdkonnas mis tahes õigusloomealgatuse vastuvõtmise eest ilma avatud konsulteerimiseta ja parlamendi täieliku kaasamiseta; kutsub komisjoni üles tagama, et pädeva parlamendikomisjoni esindaja kutsutakse osalema kõikides sellistes töörühmades, ning on arvamusel, et komisjoni algatusõigust pisendamata peaks Euroopa Parlamendil olema õigus nimetada niisuguste töörühmade liige või liikmed, et tagada tõeline esindatus;

40.

rõhutab vajadust tunnustada vastastikku liikmesriikide valitsuste väljaantud ametlikke dokumente; väljendab rahulolu komisjoni jõupingutuste üle parandada kodanike võimalusi vaba liikumise õiguse kasutamiseks ning toetab kava võimaldada perekonnaseisuaktide vastastikust tunnustamist; nõuab täiendavaid jõupingutusi, et vähendada takistusi kodanike jaoks, kes kasutavad vaba liikumise õigust, eelkõige seoses juurdepääsuga sotsiaaltoetustele, millele neil on õigus, ja hääleõigusega kohalikel valimistel;

41.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

3.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 99/27

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 207 ja 218;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat;

—

võttes arvesse oma 10. märtsi 2010. aasta resolutsiooni võltsimisvastase kaubanduslepingu ACTA läbirääkimiste läbipaistvuse ja praeguse olukorra kohta;

—

võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta otsust Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe muutmise kohta;

—

võttes arvesse 20. oktoobril 2010 parlamendi täiskogu istungil toimunud arutelu võltsimisvastast võitlust käsitleva kaubanduslepingu üle;

—

võttes arvesse 2. oktoobril 2010 parlamendi täiskogu istungil toimunud arutelu võltsimisvastast võitlust käsitleva kaubanduslepingu üle;

—

võttes arvesse Euroopa Ombudsmani otsust kaebuse 90/2009/(JD)OV kohta, mis käsitleb juurdepääsu ACTA dokumentidele;

—

võttes arvesse nõukogu määrust (EÜ) nr 1383/2003;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni institutsioonidevahelist kokkulepet parema õigusloome kohta (2003/C 321/01);

—

võttes arvesse Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingut (TRIPS);

—

võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et võltsimisvastane võitlus on üks ELi poliitilise strateegia põhiaspekte, eesmärgiga tagada õigus, võrdsed tingimused meie tootjatele, töökohtade säilimine kodanikele ning õigusriigi põhimõtete austamine;

B.

arvestades, et võitluse tõhustamiseks võltsimise kui ülemaailmse nähtusega on vaja tugevamat rahvusvahelist koostööd tähtsaimate maailmaareenil osalejate vahel;

C.

arvestades, et hoolimata mitmetest püüdlustest saavutada selles küsimuses mitmepoolne lähenemisviis, mis on jätkuvalt ELi strateegia peaeesmärk, ei suudetud seda muude ülemaailmse tähtsusega osalejate vastuseisu tõttu saavutada, ning arvestades, et seetõttu tundub mõnepoolne leping olevat parim viis konkreetsete probleemide lahendamiseks rahvusvahelisel tasandil;

D.

arvestades, nagu ka komisjon on korduvalt maininud, et ACTA hõlmab ainult jõustamise tagamise meetmeid ega sisalda sätteid ELi ja muude ACTA riikide intellektuaalomandi materiaalõiguse muutmiseks, vaid pigem loob esimest korda laiahaardelise rahvusvahelise raamistiku, mis peaks abistama lepinguosalisi nende püüdlustes tulemuslikult võidelda intellektuaalomandi õiguste rikkumisega ega too seetõttu kaasa muudatusi ühenduse õigustikus;

E.

arvestades, et ACTA läheb mõnes valdkonnas, näiteks sätted digitaalvaldkonna kohta ja kohustuslike piirimeetmete rakendusala, TRIPS-lepingu reguleerimisalast kaugemale ning pakub seeläbi õiguste omanikele paremat kaitset;

F.

arvestades, et pärast Euroopa Parlamendi jõulisi avaldusi on parandatud ACTA läbirääkimiste läbipaistvust ning parlamenti on alates Uus-Meremaal toimunud läbirääkimiste voorust läbirääkimiste seisust täielikult teavitatud; arvestades, et parlament võttis kokkulepitud teksti teadmiseks nädal pärast viimase vooru lõppemist Jaapanis;

G.

arvestades, et kokkulepitud tekstis kajastuvad Euroopa Parlamendi poolt viimastel kuudel väljendatud peamised muret tegevad probleemid, nagu põhiõiguste, eraelu puutumatuse ja andmekaitse austamine, vaba interneti olulise rolli tunnistamine, teenusepakkujate rolli kaitsmise tähtsus ning vajadus tagada juurdepääs ravimitele – lepingu preambulisse lisatud viide 14. novembril 2001. aastal vastuvõetud Doha deklaratsioonile TRIPS-lepingu ja rahvatervise kohta;

H.

arvestades, et komisjon on korduvalt rõhutanud geograafiliste tähiste kaitsest kinnipidamise olulisust; arvestades, et lepinguosalised on kokku leppinud, et ACTAs sätestatakse geograafilistest tähistest kinnipidamise tagamine;

I.

arvestades, et komisjonil kui järelevalvajal aluslepingute täitmise üle on kohustus pidada kinni ühenduse õigustikust, kui ta peab läbirääkimisi rahvusvaheliste lepingute üle, mis mõjutavad ELi õigusakte, ning arvestades, et komisjon on võtnud endale ülesande anda parlamendile rahvusvaheliste lepingute läbirääkimiste igas etapis viivitamata täielikku teavet;

J.

arvestades, et on väga tähtis tagada, et intellektuaalomandi õiguste jõustamise meetmete väljatöötamine toimuks viisil, mis ei takista uuendustegevust ega konkurentsi, ei kahjusta intellektuaalomandi õigustega seotud piiranguid ega isikuandmete kaitset, ei piira teabe vaba liikumist ega koorma liigselt seaduslikku kaubandust;

K.

arvestades, et mis tahes kokkulepe, mille EL ACTA küsimuses saavutab, peab olema täielikult kooskõlas ühenduse õigustikuga, ning see on eriti seotud ELi juriidiliste kohustustega eraelu puutumatuse ja andmekaitse valdkonnas, nagu on sätestatud eelkõige direktiivis 95/46/EÜ, direktiivis 2002/58/EÜ ning Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Kohtu kohtupraktikas;

L.

arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumise tulemusena 2009. aasta detsembris peab parlament andma ACTA lepingu tekstile enne lepingu jõustumist ELis oma nõusoleku,

1.

tunneb heameelt 2. oktoobri 2010. aasta võltsimisvastast võitlust käsitleva kaubanduslepingu projekti avaldamise üle pärast Tokyo läbirääkimiste vooru ning ootab, et komisjon avaldaks Euroopa Parlamendile ja üldsusele viimistletud ACTA teksti pärast tehnilisi läbirääkimisi, mis toimuvad 30. novembrist kuni 3. detsembrini 2010 Sydneys;

2.

kinnitab taas, et võltsimisvastane võitlus on tema sise- ja rahvusvahelises poliitilises strateegias prioriteet ning et rahvusvaheline koostöö on selle eesmärgi saavutamisel keskse tähtsusega;

3.

on täielikult teadlik asjaolust, et lepingu kokkulepitud tekst ei lahenda võltsimise keerulist ja mitmemõõtmelist probleemi; on siiski arvamusel, et see on samm õiges suunas;

4.

tunneb heameelt komisjoni korduvate avalduste üle, et ACTA sätete jõustamine – eelkõige autoriõigust käsitlevate sätete jõustamise tagamise kord digitaalkeskkonnas – on täielikult kooskõlas ühenduse õigustikuga ning et selle lepinguga ei viida sisse ei isikute läbiotsimist ega nn kolme rikkumise menetlust; märgib, et leping ei anna mitte ühelegi ACTA lepinguga liitunule ja eelkõige ELile volitusi nn kolme rikkumise menetluse või muu sarnase režiimi kehtestamiseks;

5.

tunneb heameelt asjaolu üle, et 2. oktoobri 2010. aasta kokkulepitud lepinguprojekti preambulis kinnitatakse ACTA eesmärki pakkuda täienduseks TRIPS-lepingule tulemuslikke ja asjakohaseid intellektuaalomandi õiguskaitse vahendeid, võttes arvesse ACTA osaliste asjaomaste õigussüsteemide ja tavade erinevust; kinnitab, et ACTA 2. oktoobril 2010. aastal kokkulepitud lepinguprojekt põhineb 14. novembril 2001. aasta WTO neljandal ministrite konverentsil Dohas Kataris vastu võetud Doha deklaratsioonis TRIPS-lepingu ja rahvatervise kohta toodud põhimõtetel ning seetõttu peaks ACTA jõustamise tagamine olema nende põhimõtetega kooskõlas;

6.

rõhutab, et ACTA ei muuda ELi õigustikku intellektuaalomandi õiguste jõustamise tagamise osas, sest ELi õigustik on juba oluliselt edumeelsem kui kehtivad rahvusvahelised standardid, ning et seetõttu on ACTA hea võimalus jagada parimaid tavasid ja anda suuniseid selles valdkonnas;

7.

peab ACTAt vahendiks standardite tõhususe suurendamisel, mis aitab kaasa ELi ekspordile ja õiguste omanike kaitsmisele maailmaturul, kus nad praegu kannatavad autoriõiguse, kaubamärkide, patentide, disaini ja geograafiliste tähiste süstemaatilise ja laialdase rikkumise pärast;

8.

rõhutab, kui tähtis on geograafiliste tähiste kaitse Euroopa ettevõtete ja ELi tööhõive jaoks; tunnustab komisjoni püüdlusi lisada geograafiliste tähiste kaitse ACTA reguleerimisalasse;

9.

peab kahetsusväärseks, et lepingu artiklis 1.X ei määratleta „võltsitud geograafilisi tähiseid”, sest selle väljajätmine võib tekitada segadust või vähemalt muuta haldus- ja õigusasutuste töö ACTA tõlgendamisel ja jõustamisel keerulisemaks;

10.

tunneb heameelt selle üle, et artikli 2.14 lõikesse 3 lisatakse sõna „võib” (iga lepinguosaline võib sätestada kriminaalmenetlused ja karistused …[…]);

11.

tunneb heameelt asjaolu üle, et osalised leppisid pärast ELi tungivaid nõudmisi kokku, et filmide videokaameraga salvestamise kriminaliseerimine on vaid valikuline (artikli 2.14 lõige 3 ja artikkel 2.15);

12.

tunneb heameelt selle üle, et ACTA liikmelisus ei ole eksklusiivne ning arengumaad ja kiiresti areneva majandusega riigid võivad sellega täiendavalt ühineda, mis aitab edendada laialdast intellektuaalomandi õiguste kaitset ja tugevdada võltsimisevastast võitlust ülemaailmselt; on seisukohal, et ACTA võiks tulevikus olla mitmepoolne;

13.

rõhutab, et komisjoni kui ACTA komitee liikme otsused peavad jääma liidu õigustiku piiresse ega tohi ühepoolselt ACTA sisu muuta; on seetõttu seisukohal, et ACTA mis tahes muutmise peavad vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 207 ja 218 heaks kiitma parlament ja nõukogu;

14.

palub komisjonil kinnitada, at ACTA rakendamisel ei ole mingit mõju põhiõigustele ja andmekaitsele, ELi jätkuvatele püüdlustele ühtlustada intellektuaalomandi õiguste jõustamise meetmeid ega e-kaubandusele;

15.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning ACTA läbirääkimistes osalevate riikide valitsustele ja parlamentidele.

3.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 99/30

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 310–325;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu 2011. aasta üldeelarve projekti, mille komisjon esitas 27. aprillil 2010. aastal (KOM(2010)0300), ja kirjalikke muutmisettepanekuid nr 1, 2 ja 3, mille komisjon esitas vastavalt 15. septembril 2010. aastal, 11. oktoobril 2010. aastal ja 20. oktoobril 2010. aastal;

—

võttes arvesse nõukogus 12. augustil 2010. aastal vastu võetud seisukohta Euroopa Liidu 2011. aasta eelarveprojekti kohta (12699/2010 – C7-0202/2010);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni nõukogu seisukoha kohta Euroopa Liidu 2011. aasta üldeelarve projekti kohta – kõik jaod (1);

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2007–2013 (KOM (2010)0072), ja komisjoni eelnõu, mille eesmärk on võtta vastu institutsioonidevaheline kokkulepe Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvealase koostöö kohta (KOM (2010)0073, mis mõlemad esitati 3. märtsil 2010. aastal;

—

võttes arvesse 8. aprillil 2010. aastal esitatud 2010. aasta üldeelarve paranduseelarve projekti nr 3 (KOM(2010)0149) ja 20. oktoobril 2010. aastal esitatud 2010. aasta üldeelarve paranduseelarve projekti nr 10 KOM(2010)0598;

—

võttes arvesse komisjoni 8. aprilli 2010. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus paindlikkusinstrumendi kasutuselevõtu kohta (KOM(2010)0150);

—

võttes arvesse nõukogu seisukohta paranduseelarve nr 3/2010 projekti kohta, mille nõukogu koostas 13. septembril 2010 (13472/2010 – C7-0263/2010), ja Euroopa Parlamendi 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni nõukogu seisukoha kohta Euroopa Liidu 2010. aasta üldeelarve paranduseelarve nr 3/2010 projekti kohta, III jagu – Komisjon (2);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 22. septembri 2010. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2007–2013 (3);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 29. märtsi 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu omavahendite tuleviku kohta (4);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 78,

A.

arvestades, et nõukogu seisukohas eelarveprojekti kohta määrati maksete assigneeringute ülempiiriks summa, mis on 2,91 % suurem kui 2010. aasta eelarves;

B.

arvestades, et Euroopa Parlament leppis kokku seitsmepunktilises strateegias, et rakendada Lissaboni lepingu sätteid eelarve muudatusettepanekutega, näidates ühtlasi valmisolekut kinnitada üldkokkuleppe raames maksete maht;

C.

arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu lepituskomitee ei jõudnud 15. novembril 2010. aastal 2011. aasta eelarve ühises tekstis kokkuleppele,

1.

on valmis hõlbustama kokkuleppe sõlmimist 2011. aasta eelarve ja sellega seonduvate punktide üle väga pingelise ajakava tingimustes, kui komisjon ja nõukogu täidavad järgnevad tingimused:

2.

väljendab heameelt, et komisjoni on võtnud endale kohustused seoses Euroopa lisandväärtuse ja Lissaboni lepingu mõjuga ELi eelarvele, samuti seoses täpse ajakavaga omavahendite osas;

3.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

3.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 99/31

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 6 ja 21;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 153, 191, 207 ja 218;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 12, 21, 28, 29, 31 ja 32;

—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni (1948) ja teisi inimõigustealaseid ÜRO dokumente, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti (1966), rahvusvahelist majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakti (1966), konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1965), konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1979), lapse õiguste konventsiooni (1989), põlisrahvaste õigusi käsitlevat ÜRO deklaratsiooni (2007) ja 20.–22. septembril 2010. aastal New Yorgis toimunud ÜRO aastatuhande tippkohtumisel vastu võetud lõppdokumenti;

—

võttes arvesse Marrakechi lepingut, millega loodi Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) ning 2001. aasta novembris Dohas toimunud WTO neljandal ministrite konverentsil vastu võetud deklaratsiooni, eelkõige selle lõiget 31;

—

võttes arvesse oma 20. septembri 1996. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta demokraatlike põhimõtete ja inimõiguste austamise kaasamisest ühenduse ja kolmandate riikide vahelistesse lepingutesse (KOM(1995)0216) (1) ning oma 14. veebruari 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste- ja demokraatiaklausli kohta Euroopa Liidu kokkulepetes (2);

—

võttes arvesse oma 25. oktoobri 2001. aasta resolutsiooni rahvusvahelise kaubanduse avatuse ja demokraatia kohta (3), milles nõuti, et WTO järgiks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhilisi sotsiaalseid standardeid ning Euroopa Liit tunnustaks ILO otsuseid, sealhulgas võimalikke üleskutseid kehtestada põhiliste sotsiaalsete standardite rikkumise korral sanktsioone;

—

võttes arvesse võttes arvese oma 25. aprilli 2002. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta nõukogule ja Euroopa Parlamendile Euroopa Liidu rolli kohta inimõiguste ja demokratiseerimise edendamisel kolmandates riikides (KOM(2001)0252) (4);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Globaliseerumise sotsiaalne mõõde – ELi poliitiline panus hüvede loomiseks kõigile” (KOM(2004)0383);

—

võttes arvesse oma 15. novembri 2005. aasta resolutsiooni globaliseerumise sotsiaalse mõõtme kohta (5);

—

võttes arvesse oma 5. juuli 2005. aasta resolutsiooni laste, eriti laste töö ärakasutamise kohta arengumaades (6);

—

võttes arvesse nõukogu 14. juuni 2010. aasta järeldusi laste töö kohta (7);

—

võttes arvesse oma 6. juuli 2006. aasta resolutsiooni õiglase kaubanduse ja arengu kohta (8);

—

võttes arvesse oma 22. mai 2007. aasta resolutsiooni globaalse Euroopa kohta – konkurentsivõime välisaspektid (9) vastusena komisjoni teatisele nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Globaalne Euroopa: konkurentsivõime maailmas. Panus ELi majanduskasvu ja tööhõive strateegiasse” (KOM(2006)0567);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Inimväärse töö tagamine kõigi jaoks. Ühenduse panus inimväärse töö tagamise suuniste rakendamiseks kogu maailmas” (KOM(2006)0249);

—

võttes arvesse ÜRO majandus- ja sotsiaalnõukogu 2006. aasta ministrite deklaratsiooni täieliku tööhõive ja inimväärse töö kohta, milles tõdeti, et täielik ja tulemuslik tööhõive ning kõikidele inimväärse töö tagamine on säästva arengu võtmetegurid;

—

võttes arvesse oma 23. mai 2007. aasta resolutsiooni inimväärse töö tagamise kohta kõigi jaoks (10), milles paluti lisada Euroopa Liidu kaubanduslepingutesse, eelkõige kahepoolsetesse lepingutesse sotsiaalsed standardid inimväärse töö tagamiseks;

—

võttes arvesse ILO inimväärse töö tegevuskava ja ülemaailmset tööhõive pakti, mis võeti ülemaailmse toetusega vastu 19. juunil 2009. aastal toimunud rahvusvahelisel töökonverentsil, ning ILO 2008. aasta deklaratsiooni sotsiaalse õigluse kohta õiglase üleilmastumise nimel;

—

võttes arvesse 1968. aasta Brüsseli konventsiooni, mida kinnitas nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (11);

—

võttes arvesse 1. jaanuaril 2006. aastal jõustunud üldist soodustuste süsteemi, millega võimaldatakse tollimaksuvaba juurdepääs või tollitariifide vähendamine suurele hulgale kaupadele ja mis sisaldab ka uut soodustust eriliste kaubanduslike, finants- või arenguvajadustega silmitsi seisvatele haavatavatele riikidele;

—

võttes arvesse kõiki Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahel sõlmitud kokkuleppeid;

—

võttes arvesse Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikide rühma ning Euroopa Liidu vahelist partnerluslepingut, mis sõlmiti 23. juunil 2000. aastal Cotonous ning mida muudeti 2005. ja 2010. aastal;

—

võttes arvesse oma resolutsioone AKV piirkondade ja riikidega sõlmitud majanduspartnerluslepingute kohta, eelkõige 26. septembri 2002. aasta resolutsiooni (12), 23. mai 2007. aasta resolutsiooni (13) ja 12. detsembri 2007. aasta resolutsiooni (14);

—

võttes arvesse rahvusvahelisi keskkonnakonventsioone, nagu osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokoll (1987), ohtlike jäätmete riikidevahelise veo ja nende kõrvaldamise kontrolli Baseli konventsioon (1989), Cartagena bioohutuse protokoll (2000) ja Kyoto protokoll (1997);

—

võttes arvesse 2009. aasta oktoobris Euroopa Liidu ja Lõuna-Korea vahel allkirjastatud vabakaubanduslepingu 13. peatükki;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu ning Colombia ja Peruu vahel mitmepoolse kaubanduslepingu sõlmimise üle peetud läbirääkimiste lõpuleviimist;

—

võttes arvesse 14. jaanuaril 2010. aastal Euroopa Parlamendi korraldatud kuulamist „Sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohaldamine kaubandusläbirääkimistel”;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ning väliskomisjoni, arengukomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamusi (A7-0312/2010),

A.

arvestades, et kaubanduse, inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite vahelisest seosest on saanud majandus- ja kaubandussuhete oluline aspekt ning vabakaubanduslepingute üle peetavate läbirääkimiste lahutamatu osa;

B.

arvestades, et järjest rohkem esineb konkurentsimoonutusi ning sotsiaalse ja keskkonnaalase dumpingu oht on järjest suurem – see kahjustab eriti Euroopa Liidus asuvaid ettevõtteid ja töötajaid, kes on kohustatud järgima rangemaid sotsiaalseid, keskkonna- ja maksustandardeid;

C.

arvestades, et suhetes kolmandate riikidega peab EL kasutusele võtma vastastikkusel põhineva kaubandusstrateegia, mis peab olema diferentseeritud olenevalt kaubanduspartnerite arengutasemest nii sotsiaalsete ja keskkonnanõuete kui ka kaubanduse liberaliseerimise valdkonnas, et luua tingimused õiglaseks ja ausaks rahvusvaheliseks konkurentsiks;

D.

arvestades, et kahepoolsetest organitest on saanud peamised platvormid nende poliitiliste eesmärkide saavutamiseks, kuna väljavaated kaubanduse, tööhõive või keskkonna omavaheliste suhete reguleerimiseks mitmepoolsete eeskirjade kehtestamisega WTO raames ei ole kuigi paljulubavad;

E.

arvestades, et sellele vaatamata tuleb teha pingutusi äriõiguse ja põhiõiguste suhte tasakaalu taastamiseks ning tugevdada dialoogi olulisemate rahvusvaheliste organisatsioonide nagu ILO ja WTO vahel, et rahvusvahelist poliitikat kooskõlastatumalt kujundada ja tagada maailma tasandil parem juhtimine;

F.

arvestades, et on palju põhjuseid, miks rahvusvahelistesse kaubanduslepingutesse tuleks lisada inimõigusi käsitlevad sätted ning sotsiaalsed ja keskkonnastandardid, alates soovist saavutada õiglane ja aus kaubandus ning tagada võrdsed konkurentsitingimused, kuni normeerivama lähenemiseni, st kaitsta Euroopa Liidu üldisi väärtusi ja kujundada kooskõlastatud Euroopa poliitikat;

G.

tuletab meelde, et ÜRO 1986. aasta deklaratsioonis arenguõiguse kohta kinnitatakse, et õigus arengule on võõrandamatu inimõigus, millest tulenevalt on igal inimesel ja kõikidel rahvastel õigus majanduslikus, sotsiaalses ja kultuurilises arengus osaleda, sellesse oma panus anda ja sellest osa saada; on seetõttu seisukohal, et ELil on kohustus seda õigust mitte kahjustada, vaid lisada see rahvusvahelistesse lepingutesse ja järgida seda kui Euroopa poliitilist suunist;

H.

arvestades, et Lissaboni lepingus kinnitatakse taas, et Euroopa Liidu välistegevus, mille lahutamatuks osaks on kaubandus, peab toetuma põhimõtetele, millest on juhindunud liidu enda loomine; arvestades, et Euroopa sotsiaalmudel, milles jätkusuutlik majanduskasv on ühendatud paremate töö- ja elutingimustega, võib olla eeskujuks ka teistele partneritele; arvestades, et kaubanduslepingud peavad lisaks sellele olema kooskõlas teiste rahvusvaheliste kohustuste ja konventsioonidega, mille puhul liikmesriigid on kohustunud neid järgima vastavalt oma siseriiklikule õigusele;

I.

arvestades, et oluline on säilitada Euroopa Liidus kehtivad sotsiaalsed ja keskkonnastandardid ning tagada, et Euroopa ühtsel turul tegutsevad välisriikide ettevõtjad neid järgivad;

J.

arvestades, et inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite lisamine kaubanduslepingutesse võib nimetatud lepingutele anda lisandväärtuse, kuna nii saab kodanikuühiskonda paremini kaasata ning tagada tugevama toetuse poliitilisele ja sotsiaalsele stabiilsusele, luues seeläbi kaubandusele soodsama keskkonna;

K.

arvestades, et kaubandus ning inimõiguste, sotsiaalsete ja keskkonnastandardite järgimine on olulised tegurid rahu ja jõukuse tagamisel maailmas, kuid neid ei saa pidada kõikide probleemide lahenduseks maailma riikide vahel; arvestades siiski, et poliitilisest ummikseisust võib leida väljapääsu kaubandussidemete tugevdamisega, tagades seejuures konfliktide lahendamise viisina ühiste huvide määratlemise eelkõige keskkonnakaitse alal;

L.

arvestades, et teised riigid on andnud head eeskuju sotsiaalsete standardite lisamisel kaubanduslepingutesse;

M.

arvestades, et üldise soodustuste süsteemi puhul tuleb tingimuseks seada, et soodustatud riigid järgiksid rahvusvahelistes inimõiguste konventsioonides sätestatud põhimõtteid ja põhilisi töönorme, ning et see süsteem sisaldaks täiendavate tariifsete soodustuste eriskeemi, et edendada inim- ja tööõiguste, keskkonnakaitse ning hea valitsemistava põhiliste rahvusvaheliste konventsioonide ratifitseerimist ja tõhusat rakendamist; arvestades, et nende tingimuste mittejärgimine võib kaasa tuua kaubandusrežiimi peatamise,

1.

palub seetõttu, et Euroopa Liidu tulevases kaubandusstrateegias ei oleks kaubandus enam eesmärk omaette, vaid vahend, mille abil edendada Euroopa väärtusi ja kaubanduslikke huve ning soodustada õiglast kaubandust, et muuta sotsiaalsete ja keskkonnastandardite lisamine ja tõhus rakendamine kõigi ELi kaubanduspartnerite puhul üldiseks tavaks; on arvamusel, et Euroopa Liit peaks läbirääkimistel juhinduma positiivsest, kuid samas õiguslikult siduvast lähenemisviisist; rõhutab, et kõik osapooled võidavad sellest, kui eelkõige kahepoolsetesse lepingutesse lisatakse säästvat arengut käsitlevad sätted;

2.

tuletab meelde, et kaubanduspoliitika on ELi üldeesmärkide saavutamise vahend ning et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 207 teostatakse ELi kaubanduspoliitikat „kooskõlas liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkidega” ja vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 3 peab EL „toetama maailma säästvat arengut, rahvaste solidaarsust ja vastastikust austust, vaba ja ausat kaubandust, vaesuse kaotamist ning inimõiguste, eriti lapse õiguste kaitset, samuti rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist, sealhulgas ÜRO põhikirja põhimõtete austamist”;

3.

kutsub WTOd ja ÜRO peamisi institutsioone üles tegema inimõiguste valdkonnas mitmepoolsel tasandil tihedamat koostööd; on seisukohal, et tihedam suhtlemine ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürooga ja erimenetluste valdkonnas oleks eriti kasulik inimõiguste austamist toetava mitmepoolse kaubandusraamistiku tagamisel; on samuti seisukohal, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ekspertarvamust võiks arvesse võtta WTO vaekogude ja apellatsioonikogu töös, kui esineb inimõiguste tõsise rikkumise juhtumeid;

4.

on seisukohal, et korrapärane üldine läbivaatamine inimõiguste nõukogus peaks olema kasulik vahend, et teostada järelevalvet inimõigusi käsitlevate sätete järgimise üle rahvusvahelistes kaubanduslepingutes;

5.

rõhutab, et on oluline teha tihedamat koostööd ILOga, kes on pädev organ määrama kindlaks rahvusvahelisi tööstandardeid, pidama nende üle läbirääkimisi ja kontrollima nende õigusesse ülevõtmist ja praktikas rakendamist, ning tagada ILO täielik osalemine WTO töös;

6.

kinnitab taas, et ühest küljest avatud ja mittediskrimineeriva mitmepoolse kaubandussüsteemi säilitamise ja käigushoidmise eesmärk ning teisalt keskkonnakaitse ja säästva arengu edendamise eesmärk peavad üksteist toetama; rõhutab, et GATTi artikli 20 kohaselt võivad liikmesriigid võtta keskkonna kaitseks kaubandusmeetmeid, kui neid meetmeid ei rakendata viisil, mis võiks tekitada meelevaldset või põhjendamatut diskrimineerimist; ergutab liikmesriike seda sätet täiel määral kasutama;

7.

väljendab heameelt selle üle, et on olemas WTO kaubanduse ja keskkonna komitee, mis peaks olema põhifoorumiks, kus taotletakse keskkonna ja kaubanduse ühitamist ja nendevahelise seose tugevdamist; loodab, et komitee roll ja töö arenevad selles suunas, et otsida positiivseid lahendusi kaubanduse ja keskkonna valdkonna kõige olulisematele probleemidele, millega rahvusvaheline üldsus silmitsi seisab;

8.

rõhutab vajadust parandada juurdepääsu keskkonnasõbralikele kaupadele ja tehnoloogiatele, et saavutada säästva arengu eesmärgid, ning kutsub kõiki läbirääkimiste osapooli kahekordistama pingutusi, et saavutada kiiresti kokkulepe keskkonnatoodetele ja -teenustele kohaldatavate tariifsete ja mittetariifsete kaubandustõkete vähendamise või kaotamise osas, et edendada tööhõivepoliitika uusi vorme ja töökohtade loomist kooskõlas ILO inimväärse töö normidega ning Euroopa tööstuse ja VKEde kasvuvõimalusi;

9.

rõhutab vajadust saavutada edasiminek Doha deklaratsiooni artikli 31 teiste punktide üle peetavatel läbirääkimistel, mis käsitlevad kehtivate WTO eeskirjade ja mitmepoolsetes keskkonnakokkulepetes sätestatud konkreetsete kaubanduskohustuste suhet, ning edendada tihedamat koostööd mitmepoolsete keskkonnakokkulepete sekretariaatide ja WTO komiteede vahel, sest see on oluline vahend keskkonnaalaste ja kaubanduseeskirjade kooskõlastatud arengu tagamiseks;

10.

on seisukohal, et mitmepoolne kliimaleping oleks parim vahend keskkonnale süsinikdioksiidi heidetega tekitatud negatiivse välismõju arvesse võtmiseks, kuid tõenäoliselt ei jõuta selleni veel niipea; on seetõttu seisukohal, et Euroopa Liit peaks jätkuvalt uurima võimalusi võtta süsinikdioksiidi lekke ohuga tööstussektoreis kasutusele asjakohased keskkonnapoliitika vahendid, mis täiendaksid süsinikdioksiidi saastekvootide müüki ELi heitkogustega kauplemise süsteemi raames, eelkõige WTO eeskirjadele vastav süsinikdioksiidi heidetega seotud kulude hõlmamise mehhanism, sest see võimaldaks vähendada süsinikdioksiidi heite kolmandatesse riikidesse ülekandmise ohtu;

11.

teeb ettepaneku luua pärast rahvusvahelise kliimakokkuleppe üle peetavate läbirääkimiste lõpetamist ja kokkuleppe sõlmimist tõeline Maailma Keskkonnaorganisatsioon, et tagada võetud kohustuste täitmine ja keskkonnastandardite järgimine; selle tulevase organisatsiooni poole pöördumine oleks kohustuslik näiteks siis, kui tegu on keskkonnaalase dumpinguga;

12.

toetab kindlalt tava lisada õiguslikult siduvad inimõiguste klauslid Euroopa Liidu sõlmitud rahvusvahelistesse lepingutesse, ent tuletab meelde, et nimetatud klauslite järelevalve ja rakendamine on endiselt suur probleem; kinnitab veel kord, et inimõiguste klauslid tuleb samuti lisada kõikidesse kaubanduslepingutesse ja valdkondlikesse lepingutesse koos selge ja täpse konsulteerimismehhanismiga, mis põhineb Cotonou lepingu artikli 96 eeskujul; väljendab sellega seoses heameelt selle üle, et nimetatud klausel lisati nn uue põlvkonna vabakaubanduslepingusse;

13.

rõhutab, et ka säästvat arengut käsitlevad peatükid tuleks kahepoolsetesse lepingutesse lisada sama süstemaatiliselt;

14.

märgib, et tulevased kaubanduslepingud võidakse sõlmida praegust finantskriisi silmas pidades; on seisukohal, et see ei tohi luua olukorda, kus sotsiaalsed ja keskkonnastandardid, eriti kasvuhoonegaaside heitkogused ja kahjulike jäätmete käitlemine muude eesmärkide saavutamise nimel tähelepanuta jäetakse;

15.

eespool nimetatud eesmärke arvesse võttes palub komisjonil lisada süstemaatiliselt kõigisse vabakaubanduslepingutesse, mille üle kolmandate riikidega läbirääkimisi peetakse, sotsiaalsed ja keskkonnastandardid, sealhulgas:

16.

rõhutab, et kõnealuste standardite järgimise all tuleb mõista nende ratifitseerimist, siseriiklikku õigusesse ülevõtmist ja tegelikku rakendamist kogu riigi territooriumil;

17.

nõuab, et kõigis tulevastes kaubanduslepingutes sätestataks laste töö kasutamise keelustamine, eriti loodusliku kivi kaevandamise ja töötlemise alal, ning Euroopa ühtse sertifitseerimissüsteemi järgmine, tõendamaks, et imporditud loodusliku kivi ja looduslikust kivist toodete tootmises ei ole kogu väärtusahela ulatuses kasutatud laste tööd ILO konventsiooni nr 182 tähenduses;

18.

rõhutab, et vabakaubanduslepingutes võidakse sotsiaalsete ja keskkonnastandardite järgimise korral kaaluda teatavate tingimuste alusel liberaliseerimist, mis hõlmab tariifide kaotamise ajakava lühendamist või täiendavale turule pääsemist;

19.

rõhutab vajadust teostada lepingu rakendamise üle pidevat järelevalvet, kasutades kõikides etappides avatud ja kaasavat lähenemisviisi:

20.

nõuab, et ELi kaubanduslepingud tagaksid tõhusalt maksimaalse läbipaistvuse, ranged avaliku hanke tingimused ja ettevõtete aruandluse maade kaupa nii arenenud kui ka arengumaades, et takistada kapitali ebaseadusliku väljavoolu;

21.

nõuab tungivalt, et EL kaitseks kaubandusläbirääkimistel loodusvaradele juurdepääsu õigust ning põlisrahvaste juurdepääsuõigust peamistele loodusvaradele; nõuab, et komisjon kaasaks rahvusvahelistesse kaubandusläbirääkimistesse ja -lepingutesse maa ostmise ja maaomandiga seotud probleemid kolmandates riikides, eelkõige vähim arenenud ja arengumaades;

22.

tunnistab, et praegu läbiräägitavates kahepoolsetes lepingutes on säästvat arengut käsitlev peatükk kohustuslik, ent peatükki saaks muuta mõjusamaks, kui selles sätestataks:

23.

rõhutab vajadust täiendada lepinguid kaasnevate meetmetega, sealhulgas tehnilise abi meetmete ja koostööprogrammidega, mille eesmärk on tõsta rakendussuutlikkust, eelkõige inimõiguste põhikonventsioonide ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite rakendamise suutlikkust;

24.

on seisukohal, et need 27 konventsiooni, mille ratifitseerimine ja tõhus rakendamine on vajalik üldise soodustuste süsteemi GSP+ kasutamiseks, on inimõiguste, tööõiguse, keskkonna ja hea valitsemistava standardeid käsitlevate konventsioonide ainukordne kooslus; rõhutab, et siiani on üldise soodustuste süsteemil GSP+ olnud ilmne positiivne mõju nimetatud konventsioonide ratifitseerimisele, kuid konventsioonide rakendamisele ei ole mõju nii suur olnud, ning soovib sellega seoses panna suuremat rõhku kaasnevatele meetmetele, et tõsta rakendussuutlikkust; on lisaks seisukohal, et SPG+ usaldusväärsuse tagamiseks peab komisjon uurimisi algatama ja vajaduse korral soodustused tühistama, kui esineb tõendeid, et teatavad riigid 27 konventsiooni ei rakenda;

25.

on seisukohal, et inimõiguste klauslid ja üldine soodustuste süsteem GSP+ tuleks kolmandate riikide ja Euroopa Liidu vahel sõlmitavates lepingutes omavahel tihedamalt siduda, eelkõige järelevalve valdkonnas;

26.

kutsub komisjoni üles tagama üldise soodustuste süsteemi GSP läbivaatamise protsessi raames, et sellest saaksid kõige rohkem kasu need, kellel on seda kõige enam vaja, ja lihtsustama päritolureegleid, et algatusega „kõik peale relvade” ja süsteemiga GSP+ hõlmatud riigid saaksid neile ette nähtud soodustustest võimalikult suurt kasu; nõuab nimetatud süsteemi raames läbipaistvate võrdlusaluste, mehhanismide ja kriteeriumide kehtestamist soodustuste andmiseks või äravõtmiseks; nõuab, ka seda, et Euroopa Parlament kaasataks täiel määral selle protsessi kõikidesse etappidesse, eelkõige seoses nõukogu ettepanekuga soodustatud riikide loetelu kohta, uurimiste algatamisega või süsteemi GSP+ kohaldamise ajutise peatamisega;

27.

nõuab tungivalt, et komisjon esitaks kiiresti ettepaneku võtta vastu määrus, millega keelatakse importida ELi kaupu, mille tootmisel on kasutatud moodsaid orjatöö vorme, sunniviisilist tööd, eelkõige kaitsetute elanikkonnarühmade tööd, ja rikutud põhilisi inimõiguste standardeid;

28.

palub, et komisjon annaks Euroopa Parlamendi ja komisjoni vaheliste suhete raamkokkuleppe alusel parlamendile rahvusvaheliste kaubanduslepingute läbirääkimiste vältel alati põhjalikku teavet kõikide asjakohaste teemavaldkondade kohta;

29.

palub, et komisjon kindlustaks Lissaboni lepingust tulenevaid parlamendi laienenud volitusi arvesse võttes tõhusa teabevahetuse ja tagaks parlamendile tema lähetatud esindajate näol vaatlejastaatuse ja seega igal ajal juurdepääsu kõikidele asjaomastele istungitele ja dokumentidele;

30.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

3.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 99/39

—

võttes arvesse Euroopa Ombudsmani 2009. aasta tegevust käsitlevat aastaaruannet;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 24 kolmandat lõiku ja artiklit 228;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 41 ja 43;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsust 94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (1);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja ombudsmani vahel 15. märtsil 2006. aastal sõlmitud ja 1. aprillil 2006. aastal jõustunud koostöö raamkokkulepet;

—

võttes arvesse komisjoni 5. oktoobri 2005. aasta teatist volituste kohta võtta vastu ja edastada teatisi Euroopa Ombudsmanile ning ametnike volitamise kohta Euroopa Ombudsmanile tunnistuste andmiseks (SEK(2005)1227);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 18. juuni 2008. aasta otsust 2008/587/EÜ, Euratom, millega muudetakse otsust 94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (2);

—

võttes arvesse 1. jaanuaril 2009. aastal jõustunud ombudsmani muudetud rakendussätteid, mille eesmärgiks oli arvesse võtta põhikirja muudatusi;

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Euroopa Ombudsmani tegevuse kohta;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 205 lõike 2 teist ja kolmandat lauset;

—

võttes arvesse petitsioonikomisjoni raportit (A7-0275/2010),

A.

arvestades, et Euroopa Ombudsmani 2009. aasta tegevust käsitlev aastaaruanne esitati 19. aprillil 2010. aastal ametlikult Euroopa Parlamendi presidendile ning ombudsman Nikiforos Diamandouros tutvustas 4. mail 2010. aastal Brüsselis aruannet petitsioonikomisjonile;

B.

arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklile 24 on „igal liidu kodanikul […] õigus pöörduda ombudsmani poole, kelle ametikoht luuakse vastavalt artiklile 228”;

C.

arvestades, et põhiõiguste harta artiklis 41 on sätestatud, et „igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul”;

D.

arvestades, et põhiõiguste harta artiklis 43 on sätestatud, et „igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus pöörduda Euroopa Ombudsmani poole seoses liidu institutsioonide, organite või asutuste tegevuses ilmnenud haldusomavoliga, välja arvatud Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu tegevus õigusemõistjana”;

E.

arvestades, et alates Euroopa Liidu toimimise lepingu jõustumisest kuuluvad ühine välis- ja julgeolekupoliitika ning Euroopa Ülemkogu tegevus ombudsmani pädevusse;

F.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 228 sätestatakse, et edaspidi ombudsman „valitakse iga Euroopa Parlamendi valimise järel viimasega samaks ametiajaks” ning teda ei „määrata” enam Euroopa Parlamendi poolt;

G.

arvestades, et ombudsmani tegevus aitab kaasa sellise Euroopa Liidu kujundamisele, „kus otsused tehakse nii avalikult kui võimalik ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik”, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 1 teises lõigus;

H.

arvestades, et ombudsman registreeris 2009. aastal 3 098 kaebust, millest 727 (23 %) osutusid ombudsmani pädevusse kuuluvaks, samas kui 2008. aastal registreeriti 3 406 kaebust, millest ombudsmani volitustele vastas 802;

I.

arvestades, et ombudsman algatas 2009. aastal kaebuste alusel 335 uurimist ning 318 uurimist viidi lõpule ja suleti, nendest 311 algatati kaebuste alusel ja 7ga hakati tegelema ombudsmani algatusel;

J.

arvestades, et 179 juhtumi puhul (56 % koguarvust), mille uurimine lõpetati 2009. aastal, nõustus asjaomane institutsioon sõbraliku lahendiga või lahendas küsimuse, mis näitab institutsioonide ja organite kindlat valmisolekut suhtuda ombudsmanile esitatud kaebustesse kui võimalusse tehtud vigu parandada ning ombudsmaniga kodanike huvides koostööd teha;

K.

arvestades, et ombudsman tegi 2009. aastal kindlaks, et haldusomavoli ilmnes 12 % juhtumite puhul (37 uurimist), tehes kriitilise märkuse 35 juhtumi puhul;

L.

arvestades, et 2009. aastal anti välja 15 soovitusettepanekut;

M.

arvestades, et kõige sagedasemad oletatavad haldusomavoli liigid olid läbipaistmatus, kaasa arvatud teabe andmisest keeldumine (36 % kõigist uurimistest), ebaõiglus või võimu kuritarvitamine (14 %), tarbetud viivitused (13 %), menetlusvead (13 %), hooletus (6 %), komisjoni asutamislepingu täitmise järelevalvaja rolli kohustuste rikkumine (6 %), õigusnormide rikkumine (6 %) ja diskrimineerimine (5 %);

N.

arvestades, et kui 2008. aastal oli kaebuste käsitlemise keskmine kestus 13 kuud, siis 2009. aastal vähenes see 9 kuuni, mis annab tunnistust ombudsmani püüetest vähendada uurimiste keskmist kestust ning asjaomaste institutsioonide koostöövalmidusest;

O.

arvestades, et 2009. aastal ei olnud ühegi haldusomavoli juhtumi korral põhjust esitada eriettekannet Euroopa Parlamendile;

P.

arvestades, et ombudsmani kriitilised märkused ja soovitused ei ole õiguslikult siduvad, vaid nende eesmärgiks on edendada Euroopa Liidu institutsioonide ja organite iseregulatsiooni ning need võimaldavad tulevikus vältida rikkumiste ja häirete kordumist;

Q.

arvestades, et ombudsmani roll on pärast ameti loomist arenenud tänu selle iseseisvusele ja tänu parlamendi ja petitsioonikomisjoni demokraatlikule järelevalvele ombudsmani tegevuse üle;

R.

arvestades, et on oluline, et Euroopa institutsioonid ja organid kasutaksid täielikult vajalikke vahendeid, et täita oma kohustus tagada kodanike teabepäringutele, kaebustele ja petitsioonidele kiired ja sisulised vastused;

S.

arvestades, et parlament kiitis ombudsmani hea haldustava eeskirja heaks oma 6. septembri 2001. aasta resolutsiooniga (3);

T.

arvestades, et tänu ombudsmanide Euroopa võrgustikule saab suunata kaebuste esitajad nende ombudsmanide ja samalaadsete organite juurde, kelle ülesandeks on anda oma tasandil kõige kohasemat abi ning vahetada teavet ja häid tavasid;

U.

arvestades, et ombudsmani ja petitsioonikomisjoni tegevus on vastastikku täiendav, mis aitab suurendada nende tegevuse tõhusust,

1.

kiidab Euroopa Ombudsmani 2009. aasta tegevust käsitleva aastaaruande heaks;

2.

juhib tähelepanu sellele, et Lissaboni lepingu jõustumine tugevdab ombudsmani demokraatlikku õiguspärasust, kuna ombudsmani valib Euroopa Parlament, ja tema volitused laienevad ühisele välis- ja julgeolekupoliitikale ning samuti Euroopa Ülemkogu tegevusele;

3.

väljendab rahulolu selle üle, et Lissaboni lepingu jõustumisega on põhiõiguste hartasse, mis on nüüdsest õiguslikult siduv, lisatud Euroopa Liidu kodakondsusest tulenevatele põhiõigustele lisaks õigus heale haldusele; kutsub seega ombudsmani igapäevasel kaebuste lahendamisel tagama kooskõla põhiõiguste hartaga;

4.

usub, et läbipaistvus, juurdepääs teabele ja hea halduse õiguse järgimine on hädavajalikud eeltingimused, et säilitada kodanike usku institutsioonide suutlikkusse nende õigusi tagada;

5.

on seetõttu seisukohal, et mõistet „haldusomavoli” tuleks ka edaspidi tõlgendada laiemalt, nii et see hõlmaks lisaks normide ja niisuguste Euroopa haldusõiguse üldpõhimõtete rikkumisele nagu objektiivsus, proportsionaalsus ja võrdsus, mittediskrimineerimine ning inimõiguste ja põhivabaduste järgimine, ka juhtumeid, kus institutsioon ei toimi järjekindlalt ja heauskselt või ei võta arvesse kodanike õiguspäraseid ootusi, sh juhtumid, kus institutsioonid on otsustanud järgida teatavaid norme ja standardeid, ilma et aluslepingud või teisesed õigusaktid neid selleks kohustaks;

6.

kiidab ombudsmani selge ja arusaadava ülevaate eest oma tegevuse kohta; leiab siiski, et edasistes aruannetes tuleks tegevuse kokkuvõttes ja temaatilises analüüsis panema rohkem rõhku struktuurilistele probleemidele ja üldistele suundumustele;

7.

on seisukohal, et ombudsman on aruandeperioodi jooksul rakendanud oma volitusi aktiivsel ning tasakaalustatud viisil, mis puudutab nii kaebuste läbivaatamist ja käsitlemist, uurimiste läbiviimist ja lõpetamist kui ka teiste Euroopa Liidu institutsioonide ning organitega konstruktiivsete suhete säilitamist, samuti kodanike julgustamist, et nad suhetes kõnealuste institutsioonide ning asutustega oma õigusi kasutaksid;

8.

kiidab ombudsmani ja petitsioonikomisjoni suurepäraseid suhteid institutsioonilises raamistikus seoses nende pädevuse vastastikuse austamisega; soovitab jätkata ombudsmani loodud tava tagada saata oma esindaja igale petitsioonikomisjoni koosolekule;

9.

tunnustab Euroopa ombudsmanide võrgustiku – mis koosneb 94 büroost 32 riigis ning kuhu kuulub ka petitsioonikomisjon – olulist panust subsidiaarsuspõhimõtte rakendamisse; avaldab heameelt Euroopa ombudsmani ja liikmesriikides siseriiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil tegutsevate ombudsmanide ja samalaadsete organite vahelise koostöö üle;

10.

võtab teadmiseks, et ombudsman registreeris 2009. aastal 3 098 kaebust ning et selle perioodi jooksul viidi lõpule ja lõpetati 318 uurimist;

11.

avaldab heameelt selle üle, et arvukad menetlused on lõppenud sõbraliku lahendiga või on lõpetatud asjaomases institutsioonis (56 %), mis näitab konstruktiivset koostööd ombudsmani ja Euroopa Liidu institutsioonide ja organite vahel; ergutab ombudsmani, Euroopa Liidu institutsioone ja asutusi seda suunda jätkama;

12.

kiidab ombudsmani jõupingutusi, mille tulemusel tema uurimiste keskmine kestus vähenes 9 kuuni; nõuab, et kõikidele Euroopa Liidu institutsioonidele ja organitele eraldataks vajalikud eelarvelised vahendid ja inimressursid, et tagada kaebuste ja petitsioonide kiire käsitlemine;

13.

võtab teadmiseks, et rohkem kui kolmandik ombudsmani poolt 2009. aastal algatatud uurimistest oli seotud läbipaistmatusega; palub seepärast, et määruse (EÜ) nr 1049/2001 käimasoleval läbivaatamisel ei piirataks kehtivat õigust teabele ja dokumentidele ligipääsule, vaid rakendataks rohkem ennetavat lähenemist;

14.

kiidab 2009. aastal tehtud edusamme seoses ombudsmani juurdepääsu soodustamisega nõukogu konfidentsiaalsetele dokumentidele;

15.

märgib, et kommunikatsioonistrateegia ja veebileht on ombudsmani arvates kaasa aidanud vastuvõetamatute kaebuste hulga vähenemisele, ning ergutab ombudsmani jätkama püüdlusi Euroopa kodanike teavitamisel oma ülesannetest ja pädevuse piiridest ning samuti kodanike õigustest;

16.

toetab ombudsmani seisukohta, et lisaks ametnike kohta kehtivate siduvate eeskirjade järgimisele on tähtis kujundada tõelist üldsuse teenimise traditsiooni, et tagada hea haldus; kutsub seetõttu ombudsmani tegema sagedamini algatusi niisuguse teenimise traditsiooni edendamiseks Euroopa institutsioonide ja kodanike seas;

17.

avaldab rahulolematust kaebuste hulga üle, mis on seotud tarbetute viivitustega teabepäringute registreerimisel, juhtumite käsitlemisel ja otsuste tegemisel; teeb ettepaneku näha finantsmääruse muutmise raamistikus ette rahalised hüvitised ilmse ja pikaajalise hilinemise korral;

18.

võtab teadmiseks, et ombudsman on lõpetanud omaalgatusliku uurimise seoses eeskirjadega, mida komisjoni kohaldab seoses kodanike juurdepääsutaotlustega rikkumismenetlustega seotud dokumentidele; pooldab koostöö tugevdamist petitsioonikomisjoniga ning soovitab ombudsmanil anda petitsioonikomisjonile korrapäraselt teavet lõpetatud omaalgatuslike uurimiste ning saavutatud tulemuste kohta; kutsub komisjoni võtma avatumat ja ennetavamat hoiakut seoses teabega rikkumismenetluste kohta;

19.

usub, et hea haldustava eeskiri, mille esitas ombudsman ja kiitis heaks parlament oma 6. septembri 2001. aasta resolutsiooniga, on kõikide ühenduse organite ja institutsioonide töötajatele juhiseks ja tegevuse aluseks; tunneb heameelt asjaolu üle, et Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiitis hea haldustava eeskirja heaks; tunneb samuti heameelt selle üle, et Euroopa Investeerimispangaga on sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandum kaebuste käsitlemise kohta; kutsub ombudsmani kaaluma hea haldustava eeskirja muutmist viimase kümne aasta kogemuste põhjal ning sellega tagama heade tavade edendamise ja vahetamise;

20.

väljendab kahetsust, et Euroopa Ombudsman ei registreeri riiklikele ombudsmanidele esitatud kaebusi, mis on seotud ühenduse õiguse puuduliku kohaldamisega liikmesriigis; soovitab Euroopa Ombudsmanil kaaluda nende kaebuste koondamist, et teha see probleem paremini arusaadavaks;

21.

kutsub ombudsmani üles julgustama riiklikke ombudsmane pidama regulaarselt arvamuste vahetusi liikmesriikide parlamentidega, võttes eeskuju Euroopa Ombudsmani ja Euroopa Parlamendi arvamustevahetustest;

22.

kutsub Euroopa Komisjoni üles koostama Euroopa haldusõigust, mis oleks ühine kõikidele Euroopa Liidu organitele, institutsioonidele ja ametitele;

23.

juhib ombudsmani tähelepanu EPSO uuele personalivaliku menetlusele ning teeb ettepaneku seda jälgida ning tulemusi analüüsida;

24.

toetab Euroopa ombudsmanide võrgustiku kõikide liikmete jaoks mõeldud ühise sisevõrgu portaali algatust, et tagada tulemuste korrapärane laialisaatmine;

25.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja petitsioonikomisjoni raport nõukogule, komisjonile, Euroopa Ombudsmanile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning liikmesriikide ombudsmanidele või samalaadsetele pädevatele organitele.

3.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 99/43

—

võttes arvesse 24. veebruaril 2010. aastal esitatud Euroopa Ombudsmani eriaruannet Euroopa Parlamendile;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 228 (endise Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 195) lõike 1 teist lõiku;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 1 ning artikleid 42 ja 43;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsust 94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (1), mida on viimati muudetud Euroopa Parlamendi 18. juuni 2008. aasta otsusega 2008/587/EÜ, Euratom (2);

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja Euroopa Ombudsmanile „Suhted kaebuse esitajaga seoses ühenduse õiguse rikkumisega” (3);

—

võttes arvesse kodukorra artikli 205 lõike 2 esimest lauset;

—

võttes arvesse petitsioonikomisjoni raportit (A7-0293/2010),

A.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 228 volitab Euroopa Ombudsmani võtma kõigilt liidu kodanikelt vastu kaebusi, mis puudutavad haldusomavoli liidu institutsioonide või asutuste tegevuses;

B.

arvestades, et ELi kodanike esitatud kaebused on oluline teabeallikas ELi õiguse võimalike rikkumiste kohta;

C.

arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 on sätestatud: „Igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul”;

D.

arvestades, et 1. märtsil 2007. aastal taotles keskkonnakaitsega tegelev valitsusväline organisatsioon juurdepääsu ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi ning ettevõtluse ja tööstuse eest vastutava endise komisjoni asepresidendi käsutuses olevale teabele ja dokumentidele, mis puudutasid komisjoni ja autotootjate esindajate vahelisi kohtumisi, kus käsitleti komisjoni seisukohta autode süsinikdioksiidi heitkoguste suhtes;

E.

arvestades, et komisjon võimaldas juurdepääsu toonasele volinikule Günter Verheugenile saadetud 18 kirjast 15-le, kuid keeldus andmast juurdepääsu Saksa autotootja Porsche saadetud kolmele kirjale põhjendusel, et nende avaldamine kahjustaks Porsche ärihuvide kaitset;

F.

arvestades, et määruse (EÜ) nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele) (4) artikli 1 punktis a on sätestatud, et määruse eesmärk on tagada võimalikult laiaulatuslik juurdepääs nõukogu, Euroopa Parlamendi ja komisjoni käsutuses olevatele dokumentidele; arvestades, et Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb iga erandit sellest põhimõttest tõlgendada kitsalt;

G.

arvestades, et komisjon keeldus andmast kaebuse esitajale juurdepääsu kõnealustele Porsche AG kirjadele määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande alusel, milles on sätestatud, et institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks „füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, sealhulgas intellektuaalomandit”;

H.

arvestades, et Porsche AG saatis kõnealused kirjad komisjoni poolt peamiste sidusrühmadega peetavate konsultatsioonide raames seoses ühenduse strateegia läbivaatamisega, mille eesmärk oli sõiduautode süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamine; arvestades, et järelikult oli tõenäoline, et need kolm kirja sisaldasid teavet Porsche AG ärisuhete kohta; arvestades, et komisjon võis seepärast arvata, et need kuuluvad määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erandi reguleerimisalasse;

I.

arvestades, et ombudsmani teenistused kontrollisid Porsche AG kolme kirja ning komisjoni ja Porsche e-kirjavahetust, milles komisjon andis Porschele teada, et ta ei kavatse neid kolme kirja avaldada; arvestades, et ombudsman tegi kontrolli põhjal järelduse, et komisjon oli ebaõigesti keeldunud andmast Porsche AG kirjadele täielikku juurdepääsu määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande kohaselt ning osalist juurdepääsu artikli 4 lõike 6 kohaselt (5); arvestades, et tegu oli haldusomavoli juhtumiga;

J.

arvestades, et 27. oktoobril 2008. aastal esitas ombudsman komisjonile soovituse projekti koos üksikasjaliku faktilise ja õigusliku analüüsiga, milles ombudsman leidis, et komisjon peaks andma Porsche AG poolt endisele asepresidendile Günter Verheugenile saadetud kolmele kirjale täieliku juurdepääsu või kaaluma nende kirjade osalist avaldamist;

K.

arvestades, et Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 195 kohaselt (praegune Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 228) palus ombudsman komisjonil koostada üksikasjaliku arvamuse kolme kuu jooksul, s.t 31. jaanuariks 2009;

L.

arvestades, et komisjon ei esitanud oma arvamust Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 228 sätestatud kolmekuulise tähtaja jooksul, vaid selle asemel palus kuuel korral pikendada ombudsmani soovituse projekti käsitleva üksikasjaliku arvamuse esitamise tähtaega; arvestades, et ombudsman teatas komisjoni sekretariaadile 2009. aasta juulis ja uuesti septembris, et kui ta ei saa soovituse projektile vastust, esitab ta parlamendile eriaruande;

M.

arvestades, et uus komisjon andis pärast ametisse astumist kirjadele juurdepääsu, kuid see toimus rohkem kui 15 kuud pärast soovituse projekti esitamist, mitte ombudsmani põhikirjas ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 228 sätestatud kolme kuu jooksul;

N.

arvestades, et soovituse projektile vastuse andmisel viivitamisega 15 kuud rikkus komisjon kohustust teha ombudsmaniga heas usus lojaalset koostööd juhtumi 676/2008/RT uurimise käigus ja et see kahjustab mitte ainult institutsioonidevahelist dialoogi, vaid ka ELi mainet avalikkuse silmis;

O.

arvestades, et ombudsman on kindlaks teinud, et komisjon on viivitanud veel ühe dokumentidele juurdepääsu juhtumi puhul (355/2007/(TN)FOR), millega seoses oleks komisjon pidanud ombudsmani soovituse projekti käsitleva üksikasjaliku arvamuse esitama 31. oktoobriks 2009, kuid ei ole seda siiamaani teinud;

P.

arvestades, et 22st dokumentidele juurdepääsu juhtumist, millega ombudsman 2009. aastal tegeles, on komisjon kaebustele vastamisel algsest tähtajast kinni pidanud vaid nelja puhul; arvestades, et nendest 22 juhtumist 14 puhul esitas komisjon oma vastuse enam kui 30-päevase hilinemisega ning kuue puhul vähemalt 80-päevase hilinemisega;

Q.

arvestades, et Euroopa Parlamendi kui ELi ainsa valitud organi ülesanne on tagada ja kaitsta Euroopa Ombudsmani sõltumatust tema kohustuste täitmisel ELi kodanike ees ning jälgida tema soovituste rakendamist,

1.

kiidab heaks Euroopa Ombudsmani kriitilised märkused ja tema soovituse komisjonile kaebuse 676/2008/RT asjus;

2.

tunnistab, et selle juhtumi puhul ombudsmanile vastamisega liigne viivitamine tähendab seda, et komisjon on rikkunud talle Euroopa Liidu lepinguga antud lojaalse koostöö kohustust;

3.

väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et kui ombudsman uurib dokumentidele juurdepääsu juhtumeid, kasutab komisjon enamasti viivitamistaktikat ja takistab uurimist;

4.

tuletab meelde, et määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 4 sätestatud konsulteerimise korral peab komisjon dokumendi kolmandast isikust autorile kehtestama vastamiseks tähtaja, ning rõhutab, et komisjon peaks seda volitust kasutama viisil, mis võimaldaks tema enda suhtes kehtivatest tähtaegadest kinni pidada (6);

5.

tuletab meelde vastavat kohtupraktikat, mis puudutab lojaalse koostöö põhimõtet (Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõige 3), mille kohaselt liidu institutsioonid on kohustatud omavahel heas usus koostööd tegema, ning märgib, et Euroopa Liidu lepingu uue artikli 13 lõikes 2 on see kohustus selgelt sätestatud;

6.

on seisukohal, et komisjoni koostööd eirav suhtumine selle ja ka muude juhtumite puhul võib vähendada kodanike usaldust komisjoni vastu ning vähendada Euroopa Ombudsmani ja Euroopa Parlamendi võimalusi teostada komisjoni üle piisavat ja tõhusat järelevalvet ning selline suhtumine on sügavas vastuolus õigusriigi põhimõtetega, millele Euroopa Liit on rajatud;

7.

nõuab, et komisjon annaks Euroopa Parlamendile lubaduse täita tulevikus oma kohustust teha Euroopa Ombudsmaniga lojaalset koostööd;

8.

on seisukohal, et kui komisjon ei anna sellist lubadust ja/või jätkab koostööd eiravat tegevust suhtlemisel ombudsmaniga, võib Euroopa Parlament komisjoni suhtes võtta piiravaid meetmeid, mis võivad muu hulgas hõlmata komisjoni halduseelarve osalist paigutamist reservi;

9.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa Ombudsmanile.

3.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 99/46

—

võttes arvesse komisjoni aruannet „Katseprojekti „EU Pilot” hindamise aruanne” (KOM(2010)0070;

—

võttes arvesse komisjoni 25. aastaaruannet ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve kohta (2007) (KOM(2008)0777);

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumente (SEK(2009)1683, SEK(2009)1684, SEK(2009)1685 ja SEK(2010)0182);

—

võttes arvesse komisjoni 5. septembri 2007. aasta teatist „Tulemuslik Euroopa – ühenduse õiguse kohaldamine” (KOM(2007)0502);

—

võttes arvesse komisjoni 20. märtsi 2002. aasta teatist „Suhted kaebuse esitajaga seoses ühenduse õiguse rikkumistega” (KOM(2002)0141);

—

võttes arvesse oma 21. veebruari 2008. aasta resolutsiooni komisjoni 23. aastaaruande ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve (2005) kohta (1);

—

võttes arvesse oma 9. juuli 2008. aasta resolutsiooni liikmesriikide kohtunike rolli kohta Euroopa kohtusüsteemis (2);

—

võttes arvesse kodukorra artikli 119 lõiget 1;

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ja siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ning petitsioonikomisjoni arvamusi (A7-0291/2010),

1.

avaldab kahetsust, et komisjon ei ole vastanud Euroopa Parlamendi varasemates resolutsioonides ja eelkõige eespool nimetatud 21. veebruari 2008. aasta resolutsioonis esitatud küsimustele; märgib, et läbipaistvuses, eriti projekti EU Pilot ja inimressursside osas, ei ole paranemist toimunud;

2.

märgib, et komisjon püüab projekti EU Pilot abil tõhustada kohustuste võtmist, koostööd ja partnerlust komisjoni ja liikmesriikide vahel (3) ning arutab tihedas koostöös riikide valitsustega, kuidas tuleks Euroopa Liidu õigust kohaldada; on seisukohal, et see algatus vastab uuele, Lissaboni lepingu vastuvõtmisest tulenevale vajadusele kõikide Euroopa Liidu institutsioonide vaheliseks koostööks hästi toimiva, kodanikele orienteeritud liidu huvides; rõhutab Euroopa Liidu lepingu artikliga 17 komisjonile pandud kohustust tagada aluslepingute ja institutsioonide poolt aluslepingute alusel võetud meetmete rakendamine;

3.

märgib, et ühest küljest maalitakse pilt kodanikest, kellel on oluline roll ELi õiguse järgimise tagamisel kohapeal (4), kuid teisest küljest – projektis EU Pilot – on neile edasistes järelevalvemenetlustes veel väiksem roll antud; on seisukohal, et see ei ole kooskõlas aluslepingute pidulike deklaratsioonidega, et „otsused tehakse nii avalikult kui võimalik ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik” (Euroopa Liidu lepingu artikkel 1), et „liidu institutsioonid … teevad oma tööd võimalikult avalikult” (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 15) ja et „Liit järgib kogu oma tegevuses oma kodanike võrdsuse põhimõtet, mille kohaselt kohtlevad liidu institutsioonid, organid ja asutused kodanikke võrdselt” (Euroopa Liidu lepingu artikkel 9);

4.

märgib, et projekti EU Pilot töölerakendamiseks on komisjon loonud „konfidentsiaalse veebipõhise andmebaasi” (5) suhtlemiseks komisjoni teenistuste ja liikmesriikide ametivõimude vahel; palub komisjonil võimaldada Euroopa Parlamendile piisav juurdepääs nimetatud andmebaasile, et tal oleks võimalik täita oma rolli kontrollida komisjoni kui aluslepingute täitmise järelevalvajat;

5.

toonitab, et Euroopa Liidu kodanike aktiivne roll on Euroopa Liidu lepingus selgesti välja toodud, eelkõige seoses Euroopa kodanikualgatusega; on seisukohal, et kodanike võimalus osaleda õigusloomeprogrammi kujundamisel on samuti otseses seoses nende praeguse olulise rolliga tagada Euroopa Liidu õiguse nõuetekohane järgimine ja kohaldamine ning sellega seotud menetluste läbipaistvus ja usaldusväärsus;

6.

märgib, et komisjoni kokkuvõttes ühenduse õiguse kohaldamise järelvalve kohta on rohkem tähelepanu pööratud ülevõtmisele kui tegelikule kohaldamisele; palub komisjonil nõuetekohaselt tunnustada petitsioonide olulisust ühenduse õiguse tegeliku kohaldamise järelvalves; petitsioonid on väga sageli esimeseks märgiks, et liikmesriigid on küll õigusaktid üle võtnud, kuid on nende rakendamisel maha jäänud;

7.

on arvamusel, et praegusel kujul ei anna komisjoni aastaaruanded Euroopa Liidu õiguse kohaldamise järelevalve kohta kodanikele ega teistele institutsioonidele piisavalt teavet ELi õiguse kohaldamise tegeliku olukorra kohta, sest komisjon viitab ainult selliste liikmesriikide vastu algatatud ametlikele menetlustele, kes ei ole ELi õigust oma riigi õigussüsteemi üle võtnud; on siiski seisukohal, et oleks vägagi kodanike ja parlamendi huvides, kui komisjon annaks neile teavet rikkumismenetluste algatamise kohta ELi õiguse ebaõige või puuduliku ülevõtmise tõttu ja lisaks sellele rikkumise üksikasjad;

8.

soovib tagada, et komisjon jätkaks detailsete andmete koostamist iga liiki rikkumiste kohta ning et need andmed tehtaks tervikuna Euroopa Parlamendile kättesaadavaks, et tal oleks võimalik täita oma rolli kontrollida komisjoni kui aluslepingute täitmise järelevalvajat; märgib, et nimetatud andmete võrdlemine ja kategoriseerimine peaks olema kooskõlas eelmiste aastaaruannetega, nii et Euroopa Parlament saaks nõuetekohaselt hinnata komisjoni tehtud edusamme, hoolimata sellest, kas rikkumist käsitleti projekti EU Pilot või algse rikkumismenetluse raames;

9.

märgib, et viivitused Euroopa Liidu õiguse õigel kohaldamisel, ülevõtmisel ja jõustamisel avaldavad otsest mõju kodanike ja ettevõtete igapäevaelule ja nende võimalusele oma õigusi kasutada, mis tekitab õiguslikku ebakindlust ega võimalda neil täiel määral siseturu eeliseid kasutada; juhib tähelepanu asjaolule, et ELi õiguse mittejärgimine ja kohaldamata jätmine ning sellest põhjustatud usaldamatus Euroopa institutsioonide suhtes võivad väga kalliks maksma minna;

10.

taunib asjaolu, et mõned liikmesriigid alahindavad ELi õiguse nõuetekohase ja õigeaegse kohaldamise väärtust; nõuab tungivalt, et nad viivituste vältimiseks omistaksid ülevõtmisele ja kohaldamisele nõuetekohast tähtsust;

11.

palub komisjonil võtta vastu Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 298 sätestatud uue õigusliku aluse kohase määruse kujul nn menetluskord, milles on määratletud rikkumismenetluse eri aspektid, näiteks teatised, tähtajad, õigus olla ära kuulatud, põhjuste märkimise kohustus jne, et tugevdada kodanike õigusi ja lisada läbipaistvust; tuletab komisjonile meelde, et 2002. aasta teatis on sellise menetluskorra koostamise tähtis lähtekoht;

12.

tuletab meelde, et õiguskomisjon lõi hiljuti ELi haldusõiguse alase töörühma, et uurida ELi haldusõiguse kodifitseerimise võimalust ja mida selline projekt endast praktikas kujutaks; on seisukohal, et Euroopa haldusseadustiku arutelu käigus tuleb nimetatud töörühma järeldusi arvesse võtta;

13.

tuletab meelde, et parlamendi õiguskomisjon kiitis hiljuti ühehäälselt heaks kirja petitsioonide esitajate seisukohtade toetuseks, milles nõutakse ELi õiguse järelevalve ja täitmise standardse halduskorra vastuvõtmist, milles tunnistatakse komisjoni kaalutlusõigust otsustada, millal ja kelle vastu menetlust algatada, samas aga piiratakse see kaalutlusõigus heade haldustavadega (6);

14.

tuletab meelde, et komisjoni esmane roll aluslepingute täitmise järelevalvajana on tagada Euroopa Liidu õiguse nõuetekohane ja õigeaegne kohaldamine liikmesriikide poolt; julgustab komisjoni kasutama kõiki talle aluslepingutega antud volitusi, eelkõige Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 260 sätteid, mis puudutavad direktiivi ülevõtmise meetmetest teatamise kohustuse mittetäitmist liikmesriigi poolt;

15.

tuletab meelde parlamendi 9. veebruari 2010 resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahelise läbivaadatud raamkokkuleppe kohta järgmiseks õigusloomeperioodiks (7), milles ta palub komisjonil teha parlamendile kättesaadavaks kokkuvõtliku teabe kõikide rikkumismenetluste ametlikust teatest ning kui parlament soovib, siis rikkumismenetlusega seotud küsimused (8);

16.

on seisukohal, et ELi kodanikel peaks olema õigus eeldada, et komisjon tagab ühesuguse läbipaistvuse taseme sõltumata sellest, kas nad esitavad ametliku kaebuse või kasutavad aluslepinguga ette nähtud petitsiooniõigust; seetõttu palub petitsioonikomisjonile esitada selget teavet selle kohta, millisesse järku on jõutud ka nendes rikkumismenetlustes, mis on seotud veel lahendamata petitsiooniga; lisaks palub komisjonil petitsioonikomisjonile ja laiemale üldsusele selgitada skeemi, mille alusel käsitletakse päringuid ja kaebuseid;

17.

toetab komisjoni poolt aastaks 2009 ja edasiseks kavandatud meetmeid, mille eesmärk on tagada, et liikmesriigid järgivad Euroopa õigusakte, ja palub end kaasata menetlustesse rikkumiste puhul seoses veel lahendamata petitsioonidega, näiteks Campaniast esitatud petitsioonide korral, mis puudutavad jäätmeid käsitlevaid õigusakte, ja Hispaaniast esitatud petitsioonide korral, mis puudutavad veemajandust;

18.

palub komisjonil anda parlamendile asjakohased andmed, mille alusel saaks teha analüüsi lisandväärtuse kohta, mille projekt EU Pilot annab kehtivale rikkumisasjade haldamisprotsessile ja mis põhjendaks projekti pikendamist; on seisukohal, et need andmed võimaldaksid parlamendil näiteks kontrollida, kas liikmesriigile konkreetse juhtumi lahendamiseks antud kümme nädalat ei ole veelgi kaugemale lükanud rikkumismenetluse algatamist, mille kestus on juba praegu erakordselt pikk ja ebamäärane;

19.

võtab erilise tähelepanuga teadmiseks komisjoni lubaduse anda süstemaatiliselt hinnang liikmesriigi poolt kaebustele antud vastustele; palub komisjonil analüüsida toimikut viivitamata ja suhtuda nimetatud hinnangu andmisse suurima tähelepanuga; nõuab selgitust kaebuse esitaja rolli kohta hinnangu andmise käigus;

20.

palub komisjonil eraldada piisavad vahendid, et oleks võimalik ELi õiguse rakendamise üle täielikku järelevalvet teha, algatada oma uurimisi ja välja töötada prioriteedid tugevamate ja süstemaatilisemate meetmete jaoks; palub komisjonil anda parlamendile, nagu parlament on seda korduvalt nõudnud, selged ja põhjalikud andmed eri peadirektoraatidele rikkumisjuhtumite menetlemiseks ja projektile EU Pilot eraldatavate vahendite kohta; tuletab komisjonile meelde, et parlament on võtnud endale kohustuse toetada komisjoni suuremate eelarveassigneeringutega vahendite suurendamiseks;

21.

palub komisjonil kaaluda uuenduslikke mehhanisme, nagu teenuste direktiivis ette nähtud vastastikuse hindamise menetlus, et tagada ELi õiguse tulemuslikum kohaldamine;

22.

väljendab heameelt uue koondsüsteemi üle, mis on suunatud kodanikele, kes soovivad küsida nõu või abi või esitada kaebust veebisaidi „Teie Euroopa” (9) kaudu; seoses laialdaselt avalikkusele tutvustatud kodanikualgatuse (Euroopa Liidu lepingu artikli 11 lõige 4) lisamisega kodanike kaasamise vahendite loetellu on astmeliselt kasvanud vajadus selgituste ja juhiste järele; Euroopa Parlament sooviks olla kaasatud selle veebisaidi täiendamisse, et tagada ühtsus oma kavadega, mis näevad ette kodanikele paremate juhiste andmist;

23.

tuletab meelde nõukogu lubadust ergutada liikmesriike koostama ja avaldama tabeleid, mis näitlikustavad seost direktiivide ja siseriiklike ülevõtmismeetmete vahel; rõhutab, et need tabelid on olulised, et võimaldada komisjonil teostada tõhusat järelevalvet rakendusmeetmete üle kõigis liikmesriikides;

24.

nõuab tungivalt Euroopa Parlamendi rolli tugevdamist ühtse turu eeskirjade kohaldamise, jõustamise ja järelevalve valdkonnas; toetab iga-aastase ühtse turu foorumi ideed;

25.

rõhutab siseturu tulemustabeli ja tarbijaturu tulemustabeli keskset rolli olulise kaudse distsiplinaarmehhanismina toimivate järelevalve- ja võrdlusvahendite tulemuslikuma kasutamise raames; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama piisava rahastamise ja personali, et tarbijaturu tulemustabelit oleks võimalik edasi arendada;

26.

märgib, et riiklikel kohtutel on Euroopa Liidu õiguse kohaldamisel oluline roll, ning toetab täielikult ELi jõupingutusi parandada ja koordineerida liikmesriikide kohtunike, juriidilistel ametikohtadel töötajate, ametnike ja avalike teenistujate õigusalast koolitust;

27.

on seisukohal, et kui komisjon alustab rikkumismenetlust mõne liikmesriigi vastu, peaks ta ühtlasi avaldama teatise selgitusega, et vastava liikmesriigi asjaomastel kodanikel on võimalik ELi õigust rikkunud õigusakti vaidlustada ka oma riiklikes kohtutes;

28.

tuletab meelde oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni õigusalase koolituse kohta tsiviil- ja kaubandusasjades; on seisukohal, et ka Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava silmas pidades on õigusalase koolituse süvendamine äärmiselt oluline;

29.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Kohtule, Euroopa ombudsmanile ja liikmesriikide parlamentidele.

3.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 99/50

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 14 ja artikli 106 lõiget 2;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingule lisatud protokolli nr 29 liikmesriikide avalik-õigusliku ringhäälingu kohta;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 11 lõiget 2;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (1);

—

võttes arvesse oma 19. septembri 1996. aasta resolutsiooni avalik-õigusliku televisiooni rolli kohta multimeediaühiskonnas (2);

—

võttes arvesse oma 25. septembri 2008. aasta resolutsiooni meediakanalite koondumise ja meedia pluralismi kohta Euroopa Liidus (3);

—

võttes arvesse oma 16. detsembri 2008. aasta resolutsiooni meediapädevuse kohta digitaalses maailmas (4);