—

A. Wojciechowski, esindajad: avocat V. Vannes ja avocat S. Rodrigues,

—

Belgia valitsus, esindajad: J.‑C. Halleux ja C. Pochet, keda abistas avocat M. Leclercq,

—

Euroopa Komisjon, esindaja: D. Martin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb lojaalse koostöö põhimõtte ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikli 34 lõike 1 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud A. Wojciechowski ja Office national des pensions (ONP) vahelises kohtuvaidluses seoses sellega, et nimetatud asutus keeldus maksmast asjaomasele isikule töötajate vanaduspensioni.

3

Nõukogu 29. veebruari 1968. aasta määrusega (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68, millega kehtestatakse Euroopa Ühenduste ametnike personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused ning komisjoni ametnike suhtes ajutiselt kohaldatavad erimeetmed (EÜT L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 5), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 1080/2010 (ELT L 311, lk 1; ja parandus ELT 2012, L 144, lk 48), kehtestatud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) VIII lisa „Pensioniskeem” artikli 11 lõikes 2 on sätestatud:

„Ametnikul, kes asub liidu teenistusse:

[…]

on õigus pärast ametisse nimetamist, kuid enne personalieeskirjade artiklis 77 nimetatud vanaduspensioni maksmise õiguse saamist, tasuda liidule tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt sellise teenistuse või tegevustega omandatud pensioniõiguste kogumaksumus.

[…]”

4

Kuninga 24. oktoobri 1967. aasta dekreedis, mis käsitleb töötajate vanadus‑ ja toitjakaotuspensioni (Moniteur belge, 27.10.1967, lk 11246), põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „kuninglik dekreet nr 50”) sisaldub artikkel 10bis, mis kehtestab nn „tööstaažiühiku” põhimõtte. Nimetatud artikkel lisati 29. augusti 1983. aasta kuningliku dekreediga nr 205, millega muudetakse sotsiaalhoolekande valdkonna pensione käsitlevaid õigusakte (Moniteur belge, 6.9.1983, lk 11094).

5

Nimetatud artikli 10bis esimeses, teises ja neljandas lõigus on ette nähtud:

„Kui töötajal on õigus taotleda vanaduspensioni käesoleva dekreedi alusel ja ühe või mitme muu pensioniskeemi alusel seda asendavat vanaduspensioni või muud hüve ja kui nende osakaalude summa, mis väljendab iga pensioni suurust, ületab tööstaaži ühiku suuruse, siis vähendatakse vanaduspensioni arvutamisel arvesse võetavat tööstaaži nii mitme aasta võrra, kui on vajalik kogusumma vähendamiseks ühe ühikuni. […]

Eelmises lõigus nimetatud osakaal näitab suhet ühelt poolt antava pensioni määramisel arvesse võetavate ajavahemike pikkuse, protsendi või muu kriteeriumi (rahaline suurus välja arvatud) ja teiselt poolt maksimaalse pikkusega ajavahemiku, protsendi või muu kriteeriumi vahel, mille põhjal võidakse määrata täispension.

[…]

Käesoleva artikli kohaldamisel käsitatakse „muu pensioniskeemina” iga muud Belgia vanadus‑ ja toitjakaotuspensioniskeemi, välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtjate pensioniskeem, ja iga muud välisriigi analoogset pensioniskeemi või pensioniskeemi, mida kohaldatakse rahvusvahelise avalik-õigusliku institutsiooni töötajate suhtes”.

6

Kuninga 14. oktoobri 1983. aasta dekreedis, millega rakendatakse dekreedi nr 50 artiklit 10bis (Moniteur belge, 27.10.1983, lk 13650) (edaspidi „14. oktoobri 1983. aasta kuninglik dekreet”) artiklis 3 on sätestatud:

„Iga […] artikli 10bis esimeses lõigus nimetatud osa korrutatakse töötaja pensioni arvutamisel arvessevõetava osakaalu nimetajaga. Kui selle pensioni arvutamisel lähtutakse erinevate nimetajatega osakaaludest, siis teisendatakse need osakaalud eelnevalt suurima nimetajani ja liidetakse kokku.

Tööstaažist lahutatavate aastate arv võrdub positiivse (madalama ühikuni ümardatud) vahega eelmise lõigu kohaldamisel saadud korrutiste summa ja nimetaja või suurima nimetaja vahel, mille alusel töötaja pensionit arvutatakse.

Lahutatavate aastate arv ei või ületada 15 aastat ega kõrgema ühikuni ümardatud tulemust, mis on saadud ümberarvutatud summa ja kindlaksmääratud summa vahe jagamisel 10 [protsendiga] eelnimetatud kindlaksmääratud summast. […]

Tööstaaži vähendamine puudutab esmalt aastaid, mis annavad õiguse kõige vähem soodsale pensionile.”

7

14. oktoobri 1983. aasta kuningliku dekreedi artiklis 1 on täpsustatud:

Käesolevas dekreedis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

8

14. oktoobri 1983 kuningliku dekreedi artikli 2 lõikes 3 on ette nähtud:

„Käesoleva määruse kohaldamisel käsitatakse teise pensioniskeemi alusel makstava täispensionina pensioni, mis ilma toetusi, lisamakseid või muuliigilisi hüvitisi kui pension arvestamata saavutab maksimumsumma, mida võidakse maksta selle kategooria isikutele, kuhu huvitatud isik kuulub.”

9

Euroopa Kohtule esitatud toimikust ilmneb, et kui teisest pensioniskeemist makstava pensioni suurus ei ole teada, eeldatakse halduspraktikas, et täispensioni puhul on selleks 2,5 korda 6506,98 euro (kohaldades indeksit 138,01) suurune kindlaksmääratud summa.

10

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Belgia kodanikust A. Wojciechowski tegutses aastatel 1965–1977 Belgias töötajana ja seejärel 17. oktoobrist 1977 kuni 30. novembrini 2011 ametnikuna Euroopa Komisjonis.

11

ONP uuris 2012. aasta mais omal algatusel A. Wojciechowski õigust töötajate vanaduspensionile, sest viimane oli 26. aprillil 2013 jõudnud Belgia seadusjärgsesse pensioniikka (65 aastat).

12

Esmase teabe vormil, mille asjaomane isik täitis 21. mail 2012, märkis ta Belgia tööstaaži kohta töötamise aastatel 1965–1977 ning teatas, et alates 1. detsembrist 2011 saab ta pensioni komisjonilt. Samuti täpsustas A. Wojciechowski, et alates sellest kuupäevast lõpetas ta kutsealase tegevuse.

13

ONP palus 12. juuni 2012. aasta kirjaga komisjonilt teavet selle kohta, kas A. Wojciechowski vastab liidu pensioniskeemi alusel vanaduspensioni saamise tingimustele. Komisjon teavitas 17. augusti 2012. aasta kirjaga ONP‑d, et vastavalt oma halduspraktikale on ta vastuse edastanud asjaomasele isikule.

14

A. Wojciechowski saatis 24. augusti 2012. aasta kirjaga ONP‑le komisjonilt saadud tõendi, millest nähtub, et ta saab alates 1. detsembrist 2011 komisjonilt pensioni, mis on arvutatud ajavahemikul 17. oktoobrist 1977 kuni 30. novembrini 2011 tema poolt liidu pensioniskeemi tehtud sissemaksete alusel. Ta ei teinud ONP‑le teatavaks selle pensioni suurust. Sama kirjaga kinnitas A. Wojciechowski ONP‑le ühtlasi, et ta ei ole kasutanud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 antud õigust lasta töötamisega omandatud pensioniõiguste kogumaksumus liidule üle kanda.

15

Viidates kuningliku dekreedi nr 50 artiklile 10bis, teatas ONP 11. septembri 2012. aasta otsuses asjaomasele isikule järgmist:

„Teil on lisaks oma tööstaažile tööstaaž muu skeemi alusel (avalik teenistus, rahvusvaheline organisatsioon). Siiski ei saa te pensioniskeemide liitmisel ületada tööstaažiühikut, mis tähendab, et teie tööstaaž kokku ei saa olla üle 45 aasta.

[...] teie tööstaaži tuleb vähendada 10 aasta võrra. [...]”

16

Sellest otsusest ja Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et ONP arvates oli A. Wojciechowski kogunud 13/45 tööstaažist töötajana ja 45/45 muus skeemis. Vastavalt kehtivatele arvutamiseeskirjadele järeldas ta sellest, et asjaomasel isikul on Belgias töötajana omandatud tööstaaži alusel õigus 83,05 euro suurusele vanaduspensionile, mis vastab 3/45‑le töötaja tööstaažist, võttes arvesse, et kuigi tööstaažiühikut oli ületatud 13 aastaga, võimaldab 14. oktoobri 1983. aasta kuningliku dekreedi artikli 3 kolmandas lõigus ette nähtud leevendav tingimus seda ületamist vähendada 10 aastani.

17

13. novembri 2012. aasta e‑kirjas selgitas ONP A. Wojciechowskile, et kuna tal ei ole andmeid komisjoni makstava pensioni suuruse kohta, siis leiab ta, et pärast 35 aasta pikkust tööstaaži selles institutsioonis võrdub kõnealuse artikli 10bis kohaldamisel arvesse võetava pensioni suurust väljendav osakaal 70/70‑ga või 45/45‑ga – võttes arvesse, et enne 1. maid 2004 teenistusse asunud EL‑i ametnik omandab iga töötatud aasta eest pensionina 2% viimasest teenistuses saadud palgast, ja et maksimum, mida ta võib saada, on piiratud 70%‑ga tema viimasest põhipalgast –, ja seega on tööstaažiühikut ületatud 13 aasta võrra.

18

Eelnimetatud ületamise tõttu tehtava pensionivähenduse arvutamise kohta märkis ONP samas e‑kirjas, et juhul, kui nii nagu käesolevas asjas ei ole muu skeemi alusel saadava pensioni suurus teada, võetakse arvutuse aluseks muu skeemi ümberarvutatud summa, milleks loetakse kuni vastupidise tõendamiseni „summa, mis on võrdne 2,5‑kordse kindlaksmääratud, 6506,98 [euro] suuruse, summaga, kohaldades indeksit 138,01”. ONP hinnangul järeldub sellest, et vastupidi 11. septembri 2012. aasta otsuses märgitule ei saa seega tunnustada ühtegi töötajana tegutsetud aastat. Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub nimelt, et ONP leidis nimetatud ümberarvutatud summa kodeerimisvea tõttu ekslikult, et staaživähenduse saab 14. oktoobri 1983. aasta kuningliku dekreedi artikli 3 kolmanda lõigu alusel piirata 10 aastaga. ONP ei teinud uut otsust asjaomasele isikule teatavaks, vaid lõpetas alates 2013. aasta juulist talle pensioni maksmise.

19

A. Wojciechowski palus 11. detsembril 2012. aastal esitatud kaebuses Tribunal du travail de Bruxelles’il (Brüsseli töökohus) (Belgia) tunnistada 11. septembri 2012. aasta otsuse kehtetuks ja kohustada ONP‑d määrama talle 13/45 ulatuses vanaduspensioni ehk A. Wojciechowski hinnangul ligikaudu 367,07 eurot kuus. Oma nõude põhjenduseks väitis A. Wojciechowski eelkõige, et kui tema olukorrale on kohaldatavad nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (EÜT L 149, lk 2), nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3) muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis, või Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (ELT L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72), siis tuleneb sellest vastavalt Euroopa Kohtu praktikale, et ONP ei saa tema Belgia pensioni arvutamisel kõnealust tööstaažiühiku põhimõtet kasutada. Lisaks leiab A. Wojciechowski, et ONP on teinud vea, sest tema tööstaaž liidu institutsioonides kestis 34 aastat ja 11 kuud ehk 35 aastat, mitte 45 aastat. Sellega seoses on tal tekkinud küsimus, millisel õiguslikul alusel määras ONP teoreetiliselt kindlaks tema Euroopa pensioni suuruse.

20

ONP väidab, et kuna liidu institutsioonide makstavad pensionid ei kuulu pensioniõiguste liitmist käsitlevate liidu õigusaktide kohaldamisalasse, ei ole määrused nr 1408/71 ja nr 883/2004 kohaldatavad. Peale selle on Belgia Cour de cassation kinnitanud tööstaažiühiku põhimõtte vastavust põhiseadusele ja ONP leiab, et komisjonilt palutud teabe puudumise tõttu on ta kuningliku määruse nr 50 artikli 10bis teoreetiliste andmete põhjal kohaldamisel lähtunud ettevaatuspõhimõttest.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et tööstaažiühiku põhimõte täpsustab töötajate pensioniskeemi täiendavat laadi muude pensioniskeemide suhtes. Ta selgitab sellega seoses, et selle põhimõtte kohaselt tuleb kõik nõuetele vastavad tööstaažid, välja arvatud töötamine füüsilisest isikust ettevõtjana, liita töötaja tööstaažile, ja siis, kui need iga pensioni suurust väljendavad osakaalud kokku ületavad tööstaažiühiku suuruse, vähendatakse töötaja vanaduspensioni arvutamisel arvesse võetavat tööstaaži nii mitme aasta võrra, kui on vajalik kogusumma vähendamiseks nimetatud ühikuni. Nagu on sedastanud Belgia Cour d’arbitrage, millest hiljem sai Cour constitutionnelle, 20. septembri 2011. aasta kohtuotsuses viitega kuningale esitatud aruandele, mis eelnes 29. augusti 1983. aasta kuningliku dekreedi nr 205 vastuvõtmisele, on kõnealuse artikli 10bis eesmärk tagada, et „kõiki segatööstaažiga töötajaid koheldaks võrdselt, järgides samas pensionisektori kulude kontrolli eesmärki”.

22

Olles sedastanud, et kuningliku dekreedi nr 50 artiklis 10bis on viidatud komisjoni kooseisuliste töötajate suhtes kohaldatavale pensioniskeemile kui rahvusvahelise avalik-õigusliku institutsiooni töötajate suhtes kohaldatavale pensioniskeemile, ja et pidades silmas Euroopa Kohtu praktikat, ei ilmne, et A. Wojciechowski võiks tugineda ELTL artiklitele 45 ja 48 ega määrustele nr 1408/71 või nr 883/2004, tsiteerib Tribunal du travail de Bruxelles pikki väljavõtteid Cour du travail de Bruxelles’i eelotsusetaotlusest, mis oli kohtuotsuse Melchior (C‑647/13, EU:C:2015:54) aluseks. Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et selle kohtuotsuse põhjendused ei ole käesolevale kohtuasjale otseselt ülekantavad, sest vaidluse all olevad Belgia õigusnormid on erinevad, ja et kohtuotsuses My (C‑293/03, EU:C:2004:821) esitatud lahendus ei ole samuti tema menetluses olevale kohtuvaidlusele otseselt ülekantav, leiab ta siiski, et kuningliku dekreedi nr 50 artikkel 10bis võib takistada teatud tööstaažiga Belgia kodanikest ametnike värbamist liidu teenistusse.

23

Neil asjaoludel otsustas Tribunal du travail de Bruxelles menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas esiteks lojaalse koostöö põhimõtte ja ELL artikli 4 lõikega 3 ning teiseks [harta] artikli 34 lõikega 1 on vastuolus see, et liikmesriik vähendab või isegi keeldub maksmast vanaduspensioni, mida tuleb töötajale omandatud staaži alusel maksta vastavalt liikmesriigi seadustele, kui selles liikmesriigis ja Euroopa institutsioonides omandatud tööstaaž kokku ületab 45 aasta pikkuse tööstaažiühiku, mis on sätestatud [kuningliku dekreedi nr 50] artiklis 10bis?”

24

Belgia valitsus väidab, et Euroopa Kohus ei ole pädev esitatud küsimusele vastama, sest põhikohtuasi ei ole liidu õigusega kuidagi seotud. Komisjon vaidles sellele väitele kohtuistungil vastu.

25

Seetõttu tuleb Euroopa Kohtul kontrollida, kas ta on pädev palutud tõlgendust andma (vt selle kohta kohtuotsused Omalet, C‑245/09, EU:C:2010:808, punkt 10 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Impacto Azul, C‑186/12, EU:C:2013:412, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohtul puudub pädevus juhul, kui on ilmne, et liidu õigusnorm, mida tal palutakse tõlgendada, ei ole kohaldatav (vt selle kohta kohtuotsused Omalet, C‑245/09, EU:C:2010:808, punkt 11; Impacto Azul, C‑186/12, EU:C:2013:412 punkt 18, ning Caixa d’Estalvis i Pensions de Barcelona, C‑139/12, EU:C:2014:174, punkt 41); nii võib see põhimõtteliselt olla juhul, kui põhikohtuasja kõik olulised asjaolud piirduvad üheainsa liikmesriigiga (vt selle kohta eelkõige kohtuotsus Omalet, C‑245/09, EU:C:2010:808, punktid 12–15 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Esitatud küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul eelkõige selgitada, kas ELL artikli 4 lõikes 3 ette nähtud lojaalse koostöö põhimõttega on vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid, nagu need, mis on vaidluse all põhikohtuasjas ja mille kohaselt on võimalik vähendada või keelduda maksmast töötajate vanaduspensioni, mida tuleb omandatud tööstaaži alusel maksta vastavalt selle liikmesriigi õigusaktidele, kui töötaja on hiljem ühtlasi tegelenud kutsealase tegevusega liidu institutsioonis. Küsimuse raames küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsemalt, kas tal oleks põhikohtuasjas võimalik kohaldada Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses My (C‑293/03, EU:C:2004:821) väljakujundatud kohtupraktikat.

28

Seetõttu – ning nagu sisuliselt väitis kohtujurist oma ettepaneku punktides 33 ja 34, ei saa asuda seisukohale, et põhikohtuasjal ei ole mingit seost liidu õigusega, mis võimaldaks tuvastada, et Euroopa Kohtul on pädevus vastata esitatud küsimusele. Täpsemalt ilmneb eelotsusetaotlusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud eelkõige küsimus, kas niisugused õigusaktid, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, võivad muuta raskemaks teatavat tööstaaži omavate liikmesriigi ametnike värbamise liidu institutsioonide teenistusse. Seetõttu puudutab eelotsusetaotlus sisuliselt ELL artikli 4 lõiget 3 koostoimes personalieeskirjadega, ja on seetõttu seotud liidu õigusega.

29

Lisaks ei mõjuta asjaolu, et Belgia valitsuse hinnangul ei ole põhikohtuasjas vaidluse all olev olukord sarnane kohtuotsuste My (C‑293/03, EU:C:2004:821) ja Melchior (C‑647/13, EU:C:2015:54) tegemise aluseks olnud kohtuasjades käsitletud olukordadega, ning et seetõttu ei pruugi Euroopa Kohtu poolt nendes kohtuotsustes väljakujundatud põhimõtted olla põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavad, esitatud küsimuse sisulist analüüsi ega mõjuta niisiis Euroopa Kohtu pädevust sellele küsimusele vastata.

30

Eelnevast tuleneb, et Euroopa Kohus on pädev esitatud küsimusele vastama.

31

Belgia valitsus väidab, et esitatud küsimus on puhtalt hüpoteetiline ja seetõttu vastuvõetamatu, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas on küsimuse kontrollimata asjaolu alusel, mille kohaselt võib kuningliku dekreedi nr 50 artikkel 10bis„takistada teatud tööstaažiga Belgia kodanikest ametnike värbamist liidu teenistusse”.

32

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on asjakohased liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mis siseriiklik kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille täpsuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne. Siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse saab Euroopa Kohus jätta läbi vaatamata vaid siis, kui on ilmne, et liidu õigusnormi tõlgendamine, mida siseriiklik kohus palub, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada faktilised või õiguslikud asjaolud, mis on vajalikud tarviliku vastuse andmiseks talle esitatud küsimustele (vt eelkõige kohtuotsused Commune de Mesquer, C‑188/07, EU:C:2008:359, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Verder LabTec, C‑657/13, EU:C:2015:331, punkt 29).

33

Tuleb tuvastada, et käesolevas asjas ei esine ühtegi niisugust asjaolu. Täpsemalt ei saa leida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu oletus, millest Belgia valitsus oma argumendi tuletab, muudab esitatud küsimuse hüpoteetiliseks, kuna tegelikult see ongi eelotsuse taotlemise põhjus. Tribunal du travail de Bruxelles on esitanud Euroopa Kohtule käesoleva kohtuotsuse punktis 23 osundatud küsimuse just nimelt selletõttu, et tal on tekkinud kahtlus, et põhikohtuasjas vaidluse all olevad õigusnormid võivad endast kujutada käesoleva kohtuotsuse punktis 31 mainitud takistust Euroopa Kohtu praktika tähenduses. Nimetatud küsimus on järelikult vastuvõetav.

34

Esitatud küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust selle kohta, kas ELL artikli 4 lõiget 3 ning teiseks harta artikli 34 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid, nagu need, mis on vaidluse all põhikohtuasjas ja mille kohaselt on võimalik vähendada või keelduda maksmast vanaduspensioni, mida tuleb selle liikmesriigi kodanikust töötajale omandatud tööstaaži alusel maksta vastavalt selle liikmesriigi õigusaktidele, kui kõnealustes õigusnormides ette nähtud arvutamismeetodi kohaselt ületab töötaja poolt selles liikmesriigis töötajana omandatud tööstaaži aastate ja samas liikmesriigis liidu ametnikuna omandatud tööstaaži aastate kogusumma viidatud õigusnormides sätestatud 45‑aastast tööstaažiühikut.

35

Tuleb meenutada, et liidu õigus ei kahanda liikmesriikide pädevust oma sotsiaalkindlustussüsteemide korraldamisel ning kuna liidu tasandil ühtlustamine puudub, määratakse sotsiaalkindlustushüvitiste andmise tingimused kindlaks iga liikmesriigi õigusaktidega. Selle pädevuse teostamisel peavad liikmesriigid siiski järgima liidu õigust (kohtuotsus Melchior, C‑647/13, EU:C:2015:54, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika), mille hulka kuuluvad põhimõtted, mis Euroopa Kohus on oma praktikas välja kujundanud lojaalse koostöö põhimõtte tõlgendamise kohta koostoimes personalieeskirjadega.

36

Sellega seoses on Euroopa Kohus juba märkinud, et personalieeskirjad on kehtestatud nõukogu määrusega nr 259/68, mis on vastavalt ELTL artikli 288 teisele lõigule üldiselt kohaldatav, tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. Järelikult on muude teenistujate teenistustingimused lisaks mõjule, mida nad omavad liidu asutuste sees, siduvad ka liikmesriikidele niivõrd, kuivõrd liikmesriikide tegutsemine on vajalik nende rakendamiseks (vt selle kohta kohtuotsused komisjon vs. Belgia, 137/80, EU:C:1981:237, punktid 7 ja 8, ning komisjon vs. Belgia, 186/85, EU:C:1987:208, punkt 21).

37

Lisaks on Euroopa Kohus kohtuotsuses My (C‑293/03, EU:C:2004:821) juba leidnud, et EÜ artiklis 10 esitatud lojaalse koostöö põhimõtet – mis nüüd sisaldub ELL artikli 4 lõikes 3 – tuleb koostoimes personalieeskirjadega tõlgendada nii, et selle artikliga on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei ole riikliku skeemi alusel ennetähtaegse vanaduspensioni saamise üle otsustamisel võimalik võtta arvesse liidu kodaniku poolt liidu institutsiooni teenistuses töötatud aastaid. Kohtumääruses Ricci ja Pisaneschi (C‑286/09 ja C‑287/09, EU:C:2010:420) täpsustas Euroopa Kohus, et sama kehtib ka üldise vanaduspensioni saamise õiguse suhtes.

38

Sellele lahendusele jõudmise käigus märkis Euroopa Kohus kohtuotsuse My (C‑293/03, EU:C:2004:821) punktides 45–47 ja kohtumääruses Ricci ja Pisaneschi (C‑286/09 ja C‑287/09, EU:C:2010:420) punktides 29–32, et nimetatud kohtuotsuse ja kohtumääruse tegemise aluseks olnud kohtuasjades vaidluse all olnud õigusnormid võisid muuta teatavat tööstaaži omavate liikmesriigi ametnike värbamise liidu institutsioonide või asutuste teenistusse raskemaks.

39

Euroopa Kohus märkis, et sellised õigusnormid võivad takistada ja seetõttu pärssida kutsealast tegutsemist liidu institutsioonis või asutuses, kuna juhul, kui töötaja, kes on varem olnud kindlustatud riiklikus pensioniskeemis, võtab vastu ametikoha liidu institutsioonis, on tal oht kaotada võimalus saada riikliku skeemi alusel makstavat vanaduspensioni, mille saamiseks tal oleks õigus olnud, kui ta ei oleks seda ametikohta vastu võtnud.

40

Euroopa Kohus leidis, et selliseid tagajärgi ei saa heaks kiita, arvestades liikmesriikide lojaalse koostöö ja abistamise kohustust liidu suhtes, mis on väljendatud EÜ artiklis 10 liikmesriikidele pandud kohustuses lihtsustada liidu eesmärkide täitmist (vt kohtuotsus My, C‑293/03, EU:C:2004:821, punkt 48, ning kohtumäärus Ricci ja Pisaneschi, C‑286/09 ja C‑287/09, EU:C:2010:420, punkt 33).

41

Kohtuotsuse Melchior (C‑647/13, EU:C:2015:54) punktis 29 asus Euroopa Kohus sarnasele seisukohale, et EÜ artikliga 10 koostoimes Euroopa ühenduste ja muude teenistujate teenistustingimustega, mis kehtestati määrusega nr 259/68, nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 723/2004 (ELT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130) muudetud redaktsioonis – ja mis nii nagu personalieeskirjadki on siduvad ka liikmesriikidele niivõrd, kuivõrd liikmesriikide tegutsemine on vajalik nende rakendamiseks (kohtuotsus Melchior C‑647/13, EU:C:2015:54, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika) – on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mida tõlgendatakse nii, et töötuskindlustushüvitise saamise õiguse üle otsustamisel ei võeta arvesse selles liikmesriigis asuvas liidu institutsioonis lepingulise töötajana töötatud aega ning töötatud päevadega ei võrdsustata töötusepäevi, mille eest maksti muude teenistujate teenistustingimuste alusel töötuskindlustushüvitist, samas kui selle liikmesriigi õigusnormide kohaselt hüvitatud töötusepäevad on töötatud päevadega võrdsustatud.

42

Sellele lahendusele jõudmisel lähtus Euroopa Kohus ka takistavast mõjust, mis viidatud kohtuasjas vaidluse all olnud õigusnormidel võis olla liidu institutsiooni asukohariigis elavate töötajate värbamisele liidu institutsioonide teenistusse (vt kohtuotsus Melchior, C‑647/13, EU:C:2015:54, punktid 27 ja 28).

43

Samas, ka niisugused liikmesriigi õigusnormid, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas ja mille alusel vanaduspensioni, mida tuleks töötajale omandatud staaži alusel maksta vastavalt liikmesriigi seadustele, vähendatakse või keeldutakse maksmast juhul, kui töötaja on seejärel töötanud liidu institutsioonis, võivad samuti muuta nende institutsioonide jaoks raskemaks mitte ainult teatava tööstaažiga ametnike värbamise, vaid ka suurt töökogemust omavate ametnike teenistuses hoidmise.

44

Niisugused õigusnormid võivad nimelt kallutada töötajat, kes on juba omandanud teatava tööstaaži selle liikmesriigi töötajate pensioniskeemis, loobuma vastu võtmast töökohta selles liikmesriigis asuva liidu institutsiooni teenistuses või mõjutada teda sealsest ametikohast enneaegselt loobuma, juhul kui nende õigusnormide tõttu on oht, et ta kaotab töökoha tõttu liidu institutsiooni teenistuses või seal pika tööstaaži omandamise tõttu pensioniõigused, mis ta omandas selles liikmesriigis töötamisega enne liidu teenistusse asumist.

45

Sellised tagajärjed ei tohiks olla lubatavad, arvestades liikmesriikidel liidu suhtes olevat lojaalse koostöö ja abistamise kohustust, mis on väljendatud ELL artikli 4 lõikes 3 ette nähtud kohustuses lihtsustada liidu eesmärkide täitmist.

46

Mõistagi peab paika Belgia valitsuse rõhutatud asjaolu, et kohtuasjades, milles tehti kohtuotsused My (C‑293/03, EU:C:2004:821) ja Melchior (C‑647/13, EU:C:2015:54) ning kohtumäärus Ricci ja Pisaneschi (C‑286/09 ja C‑287/09, EU:C:2010:420), ei võetud liidu institutsioonide või asutuste teenistuses täitunud tööaega arvesse selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemis ette nähtud maksete saamise õiguse tekke kindlaksmääramisel, samas kui asjaomastel isikutel oleks olnud õigus saada neid makseid, kui nad oleks nendel ajavahemikel olnud selles skeemis kindlustatud, kuid käesolevas põhikohtuasjas võeti A. Wojciechowski poolt komisjoni teenistuses töötatud aega Belgia skeemi alusel ette nähtud töötaja vanaduspensioni arvutamisel arvesse.

47

See asjaolu ei väära aga käesoleva kohtuotsuse punktides 43–45 tehtud järeldust, sest selline arvessevõtmine viib sama tulemuseni ehk nende õiguste vähendamise või tühistamiseni, mida A. Wojciechowski oleks saanud Belgia töötajate pensionikindlustusskeemi vastu maksma panna juhul, kui ta ei oleks seejärel asunud liidu institutsiooni teenistusse, ja sellel on seetõttu ka tema suhtes pärssiv mõju.

48

Tuleb siiski märkida, et Euroopa Kohtule esitatud toimikust ilmneb, et asjaolu, et A. Wojciechowski kaotas kõik pensioniõigused, mida ta oleks saanud nõuda, kui ta oleks kogu töötatud aja jooksul jäänud kindlustatuks Belgia töötajate pensionikindlustusskeemis, ei tulene iseenesest kuningliku dekreedi nr 50 artiklis 10bis ette nähtud tööstaažiühiku kohaldamisest, vaid meetodist, mida Belgia pädevad ametiasutused kasutasid selle osakaalu väljaarvutamiseks, mis näitab A. Wojciechowski poolt liidult saadava vanaduspensioni suurust ning mis võrdsustab 35 aastat tööstaaži liidu institutsioonides 45‑aastase tööstaažiga Belgia töötajate kindlustusskeemis.

49

Nimetatud toimikust ilmneb nimelt, et neid pensioniõigusi ei oleks saanud tühistada, kui mainitud ametiasutus oleks leidnud, et need 35 komisjoni teenistuses töötatud aastat võrduvad 35/45‑ndikuga Belgia töötaja tööstaažist ja kui see ametiasutus oleks seetõttu järeldanud, et A. Wojciechowski kogustaaž sisaldab 48/45‑ndikku, mille tulemusel oleks tema Belgias töötatud aja eest ette nähtud pensioni arvutamisel tulnud kõrvale jätta kõige rohkem kolm kõige ebasoodsama pensioniõiguse andvat aastat sarnaselt vähendusele, mida oleks kohaldatud mis tahes muu Belgia töötaja puhul, kellel on Belgia töötajate kindlustusskeemis täitunud kokku 48 aastat tööstaaži.

50

Sellega seoses tuleb rõhutada, et ainuüksi asjaolu, et liidu institutsioonis täitunud tööstaaži aastatele antakse samasugune ajaline kaal nagu Belgia töötajate kindlustusskeemis täitunud tööstaažiaastatele võimaldaks välistada käesoleva kohtuotsuse punktides 43–45 tuvastatud pärssiva mõju. Ainult see, kui nii töötajana kui ka liidu ametnikuna täidetud ajavahemikke võetaks arvesse identselt, võimaldaks kõrvaldada pärssiva mõju, mis nii, nagu mainitud punktides tõdetud, võib niisuguse identsuse puudumisel tekkida, kui pärast Belgias töötajana tegutsemist võetakse vastu ametikoht liidu institutsioonide teenistuses.

51

Viimaseks, Belgia valitsus ei saa A. Wojciechowski poolt Belgia töötajate kindlustusskeemis omandatud kõigi pensioniõiguste kaotamise õigustamiseks tugineda asjaolule, et viimane otsustas mitte lasta enne liidu teenistusse asumist töötamisega omandatud pensioniõiguste kogumaksumust personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 alusel liidule üle kanda.

52

Selle sätte sõnastusest nähtub nimelt, et selles on ette nähtud üksnes võimalus, mida ametnik võib kasutada või kasutamata jätta. Seetõttu ei saa sellest kasutamatajätmisest tuleneda nende pensioniõiguste kaotus, mis ametnik on omandanud sissemaksete eest sellesse siseriiklikku sotsiaalkindlustusskeemi, kus ta oli kindlustatud enne liidu teenistusse asumist, välja arvatud juhul, kui seda võimalust käsitataks kohustusena, mis aga läheks vastuollu selle sätte üheselt mõistetava sõnastusega ega ole seega lubatav.

53

Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb ilma, et esitatud küsimust tuleks käsitleda harta artikli 34 lõike 1 seisukohalt, sellele küsimusele vastata, et ELL artikli 4 lõiget 3 koostoimes personalieeskirjadega tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid, nagu need, mis on vaidluse all põhikohtuasjas, ja mille kohaselt on võimalik vähendada või keelduda maksmast vanaduspensioni, mida tuleb selle liikmesriigi kodanikust töötajale omandatud tööstaaži alusel maksta vastavalt selle liikmesriigi õigusaktidele, juhul kui töötaja poolt selles liikmesriigis töötajana omandatud tööstaaži aastate ja samas liikmesriigis liidu ametnikuna omandatud tööstaaži aastate koguarv ületab viidatud õigusnormides sätestatud 45‑aastast tööstaažiühikut, kui meetodi tõttu, mille abil arvutatakse välja see osa, mis näitab liidu makstava pensioni osakaalu suurust, on see vähendamine suurem, kui see oleks juhul, kui asjaomane töötaja oleks kogu oma tööstaaži omandanud töötamisega kõnealuses liikmesriigis.

54

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

ELL artikli 4 lõiget 3 tuleb koostoimes nõukogu 29. veebruari 1968. aasta määrusega (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68, millega kehtestatakse Euroopa Ühenduste ametnike personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused ning komisjoni ametnike suhtes ajutiselt kohaldatavad erimeetmed, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 1080/2010, kehtestatud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjadega tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid, nagu need, mis on vaidluse all põhikohtuasjas, ja mille kohaselt on võimalik vähendada või keelduda maksmast vanaduspensioni, mida tuleb selle liikmesriigi kodanikust töötajale omandatud tööstaaži alusel maksta vastavalt selle liikmesriigi õigusaktidele, juhul kui töötaja poolt selles liikmesriigis töötajana omandatud tööstaaži aastate ja samas liikmesriigis liidu ametnikuna omandatud tööstaaži aastate koguarv ületab viidatud õigusnormides sätestatud 45‑aastast tööstaažiühikut, kui meetodi tõttu, mille abil arvutatakse välja see osa, mis näitab liidu makstava pensioni osakaalu suurust, on see vähendamine suurem, kui see oleks juhul, kui asjaomane töötaja oleks kogu oma tööstaaži omandanud töötamisega kõnealuses liikmesriigis.