ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)

25. september 2015 ( *1 )

„REACH määrus — Kroomtrioksiidi kandmine autoriseerimist vajavate ainete nimekirja — Kasutusalad või kasutuskategooriad, mis on vabastatud autoriseerimise nõudest — Mõiste „ühenduse olemasolevad konkreetsed õigusaktid, millega kehtestatakse aine kasutamisele miinimumnõuded seoses inimeste tervise või keskkonna kaitsega” — Ilmne hindamisviga — Proportsionaalsus — Kaitseõigused — Hea halduse põhimõte”

Kohtuasjas T‑360/13,

Verein zur Wahrung von Einsatz und Nutzung von Chromtrioxid und anderen Chrom‑VI‑verbindungen in der Oberflächentechnik eV (VECCO), asukoht: Memmingen (Saksamaa), ja I lisas nimetatud hagejad, esindajad: advokaadid C. Mereu ja K. Van Maldegem ning solicitor J. Beck,

hagejad,

keda toetavad

Assogalvanica, asukoht: Padova (Itaalia), ja teised II lisas nimetatud menetlusse astujad, esindajad: C. Mereu ja K. Van Maldegem ning J. Beck,

menetlusse astujad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: K. Talabér‑Ritz ja J. Tomkin,

kostja,

keda toetab

Euroopa Kemikaaliamet (ECHA), esindajad: W. Broere, M. Heikkilä ja T. Zbihlej,

menetlusse astuja,

mille ese on nõue tühistada osaliselt komisjoni 17. aprilli 2013. aasta määrus (EL) nr 348/2013, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006 (mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH)) XIV lisa (ELT L 108, lk 1),

ÜLDKOHUS (viies koda),

koosseisus: president A. Dittrich (ettekandja), kohtunikud J. Schwarcz ja V. Tomljenović,

kohtusekretär: ametnik C. Heeren,

arvestades kirjalikus menetluses ja 12. veebruari 2015. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

Vaidluse taust

1	Esimene hageja, Verein zur Wahrung von Einsatz und Nutzung von Chromtrioxid und anderen Chrom‑VI‑verbindungen in der Oberflächentechnik eV (VECCO), on Saksamaal asutatud äriühing, kes esindab kroomtrioksiidi allkasutajaid.

I lisas nimetatud 185 hagejat võib jagada kolme rühma. Esimene rühm koosneb neist, kes kasutavad kroomtrioksiidi vesilahuses pinnatöötluses. Teine rühm koosneb neist, kes osalevad pindade katmiseks kasutatavate kroomtrioksiidi sisaldavate segude tarnimises. Kolmas rühm koosneb tööstusklientidest, kes kasutavad kroompinnakatteid omaenda esmaste toodete jaoks, olles eelkõige mehaaniliste osade, masinate või muude toodete tarnijad või tootjad.

Saksamaa Liitvabariik edastas augustis 2010 Euroopa Kemikaaliametile (ECHA) toimiku (edaspidi „XV lisa kohane toimik”), mis on koostatud kroomtrioksiidi eriti ohtlikuks aineks kvalifitseerimiseks vastavalt menetlusele, mis on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ning millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet, muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93 ja komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT L 396, lk 1), artiklis 59. Selles toimikus tegi Saksamaa Liitvabariik ettepaneku kvalifitseerida kroomtrioksiid eriti ohtlikuks aineks põhjusel, et see on kantud 1. kategooria kantserogeensete ainete ja 2. kategooria mutageensete ainete hulka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006 (ELT L 353, lk 1), VI lisas ning põhjusel, et see aine vastab selles osas määruse nr 1907/2006 artikli 57 punktides a ja b kehtestatud tingimustele. Nimetatud toimikus on viidatud eelkõige kahele aruandele, s.o Ühendkuningriigi 2005. aasta riskianalüüsi aruandele „European Union Risk Assessment Report, 3rd Priority List, Volume 53” (Euroopa Liidu riskianalüüsi aruanne, 3. prioriteedi nimekiri, köide nr 53) ja Saksa tööõnnetuste ja kutsehaiguste sotsiaalkindlustuse töötervishoiu ja tööohutuse instituudi koostatud aruandele „MEGA‑Auswertungen zur Erstellung von REACH‑Expositionsszenarien für Chrom (VI) – Verbindungen (2000–2009) in Deutschland” (Riskianalüüsi aruanne MEGA, eesmärgiga kehtestada REACH määruse kohased kokkupuutestsenaariumid seoses riskidega, mis on seotud kokkupuutega kroomiühenditega (VI) (2000‑2009) Saksamaal) (edaspidi „MEGA aruanne”).

Vastavalt määruse nr 1907/2006 artikli 59 lõikele 4 avaldati 30. augustil 2010 teade ja määrati kommentaaride esitamiseks tähtaeg, mis möödus 14. oktoobril 2010. Pärast märkuste saamist suunati toimik vastavalt nimetatud määruse artikli 59 lõikele 7 ECHA liikmesriikide komiteele. See komitee võttis vastu Saksamaa Liitvabariigi ettepaneku. ECHA kandis seejärel ja selle määruse artikli 59 lõike 8 alusel oma 14. detsembri 2010. aasta otsusega kroomtrioksiidi sama määruse loetellu kandidaatainetest, mis lõpptulemusena kantakse XIV lisasse (edaspidi „kandidaatainete loetelu”), mille ajakohastatud versioon avaldati ECHA veebilehel 15. detsembril 2010.

ECHA avaldas 15. juunil 2011 vastavalt määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõikele 4 soovituse ainetest, mis tuleb kanda sama määruse XIV lisasse, mis sisaldab autoriseerimisele kuuluvate ainete loetelu, ja kutsus huvitatud isikuid esitama oma märkused enne 14. septembrit 2011. ECHA‑le selle avaliku konsulteerimise käigus esitatud nende märkuste raames tegi esimene hageja ettepaneku anda vabastus määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 1 punkti e alusel koostoimes artikli 58 lõikega 2 kroomtrioksiidi kasutamiseks katalüütilise aktiivainena. Huvitatud isikute märkused, sealhulgas eelkõige esimese hageja omad, avaldati seejärel.

6	ECHA liikmesriikide komitee võttis 19. detsembril 2011 vastu arvamuse eespool punktis 5 mainitud soovituse kohta.

7	ECHA esitas 20. detsembril 2011 oma ettepaneku ainetest, mis tuleb kanda määruse nr 1907/2006 XIV lisasse. Selles ettepanekus soovitas ECHA mitte anda vabastust ühegi kroomtrioksiidi kasutusala jaoks.

Euroopa Komisjon võttis vastavalt määruse nr 1907/2006 artiklile 131 ja menetluses, mis on ette nähtud artikli 133 lõikes 4, 17. aprillil 2013 vastu määruse (EL) nr 348/2013, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006 XIV lisa (ELT L 108, lk 1, edaspidi „vaidlustatud akt”).

9	Kroomtrioksiid kanti vaidlustatud aktiga määruse nr 1907/2006 XIV lisasse. Nimetatud määruse artikli 58 lõike 2 alusel ei antud teatavatele kroomtrioksiidi kasutusaladele ühtegi vabastust.

Menetlus ja poolte nõuded

10	Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. juulil 2013.

Assogalvanica ja 93 teist füüsilist ja juriidilist isikut esitasid kirjas, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 18. oktoobril 2013, taotluse astuda menetlusse hagejate nõuete toetuseks. Pärast poolte ärakuulamist rahuldati Assogalvanica ja teiste II lisas nimetatud menetlusse astujate avaldus 4. märtsi 2014. aasta kohtumäärusega VECCO jt vs. komisjon (T‑360/13, EU:T:2014:130). Teiste menetlusse astumist taotlenud isikute avaldus jäeti rahuldamata.

12	ECHA taotles 21. aprillil 2013 Üldkohtu kantseleisse saabunud kirjas luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. See avaldus rahuldati pärast poolte ärakuulamist 22. novembri 2013. aasta kohtumäärusega.

13	ECHA esitas menetlusse astuja seisukohad 22. jaanuaril 2014.

14	Hagejad esitasid oma seisukohad ECHA menetlusse astuja seisukohtade kohta 11. märtsil 2014.

15	Assogalvanica ja teised II lisas nimetatud menetlusse astujad esitasid oma menetlusse astuja seisukohad 24. aprillil 2014. Hagejad ja komisjon esitasid nende seisukohtade kohta oma seisukohad 18. juunil 2014.

Hagejad paluvad oma hagis Üldkohtul:

—	tunnistada hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

—	tunnistada vaidlustatud akt osaliselt õigusvastaseks, kuna selle aluseks on ilmne hindamisviga ja sellega rikutakse määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõiget 2, proportsionaalsuse põhimõtet ja kaitseõiguste põhimõtet (sealhulgas hea halduse ja teaduslike arvamuste kvaliteetsuse põhimõtteid);

—

tühistada vaidlustatud akt osaliselt, kuivõrd selle lisa 16. kande viies tulp „Vabastatud kasutusalad või -kategooriad” ei sisalda vabastust järgmises sõnastuses: „tootmiseks kasutatav kroomtrioksiid vesilahusena, mis vastab seega maksimaalsele kokkupuuteväärtusele 5μg/m3 (või 0,005 mg/m3)” või sarnases sõnastuses, eesmärgiga anda vabastus „kroomtrioksiidi kasutamisele galvaanilisel katmisel, söövitusprotsessides, elektropoleerimisel ja teistes pinnatöötlemisprotsessides ja –tehnoloogiates ja ka segamisel” või muus sama tähendusega sõnastuses;

—	kohustada komisjoni muutma vaidlustatud akti, et see vastaks Üldkohtu otsusele;

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

17	Hagejad loobusid kohtuistungil oma teisest ja neljandast nõudest.

Komisjon ja ECHA paluvad Üldkohtul:

—	tunnistada hagi põhjendamatuks;

—	mõista kohtukulud välja hagejatelt ja teistelt II lisas nimetatud menetlusse astujatelt.

Assogalvanica ja teised II lisas nimetatud menetlusse astujad paluvad Üldkohtul:

—	tunnistada vaidlustatud akt osaliselt õigusvastaseks, kuna selle aluseks on ilmne hindamisviga ja sellega rikutakse määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõiget 2, proportsionaalsuse põhimõtet ja kaitseõiguste põhimõtet (sealhulgas hea halduse ja teaduslike arvamuste kvaliteetsuse põhimõtteid);

—

tühistada vaidlustatud akt osaliselt, kuivõrd selle lisa 16. kande viies tulp „Vabastatud kasutusalad või -kategooriad” ei sisalda vabastust järgmises sõnastuses: „tootmiseks kasutatav kroomtrioksiid vesilahusena, mis vastab seega maksimaalsele kokkupuuteväärtusele 5μg/m3 (või 0.005 mg/m3)” või sarnases sõnastuses, eesmärgiga anda vabastus „kroomtrioksiidi kasutamisele galvaanilisel katmisel, söövitusprotsessides, elektropoleerimisel ja teistes pinnatöötlemisprotsessides ja –tehnoloogiates ja ka segamisel” või muus sellises sõnastuses, eesmärgiga jätta kroomtrioksiidi kasutamine pindamistööde tööstuses välja vaidlustatud akti kohaldamisalast;

—	kohustada komisjoni muutma vaidlustatud akti vastavalt Üldkohtu otsusele;

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Hagejad taotlesid Üldkohtu kantseleisse 8. septembril 2015 saabunud kirjas menetluse suulise osa uuendamist, esitades uue teadusliku analüüsi, mis puudutas MEGA aruandes sisalduvaid andmeid. Teise võimalusena paluvad hagejad kanda nimetatud ekspertiisiakt toimiku materjalide hulka ja kutsuda pooli menetlust korraldava meetme raames esitama oma seisukohad selle mõju kohta vaidluse lahendamisele.

Õiguslik käsitlus

Assogalvanica ja teiste II lisas nimetatud menetlusse astujate nõuete esimese ja kolmanda osa vastuvõetavus

Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 neljandale lõigule, mida kohaldatakse Üldkohtu menetlusele vastavalt kõnealuse põhikirja artiklile 53, piirdub menetlusse astumise avaldus ühe poole nõuete toetamisega. Seega ei või menetlusse astuja laiendada selle poole nõudeid, kelle toetuseks ta menetlusse astub (kohtuotsus, 10.5.2001, Kaufring jt vs. komisjon, T‑186/97, T‑187/97, T‑190/97‑T‑192/97, T‑210/97, T‑211/97, T‑216/97‑T‑218/97, T‑279/97, T‑280/97, T‑293/97 ja T‑147/99, EKL, EU:T:2001:133, punkt 137).

22	Hagejad loobusid käesolevas asjas oma teisest ja neljandast nõudest. Assogalvanica ja teiste II lisas nimetatud menetlusse astujate esimene ja kolmas nõue ei ole seega esitatud enam hageja nõuete toetuseks ning järelikult tuleb need jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

Sisulised küsimused

Hagejad esitavad oma hagi toetuseks neli väidet, milles väidavad esiteks, et on tehtud ilmseid hindamisvigu, teiseks, et on rikutud määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõiget 2, kolmandaks, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, ja neljandaks, et on rikutud kaitseõigusi ning hea halduse ja „teaduslike arvamuste kvaliteetsuse” põhimõtteid.

24	Kõigepealt tuleb kontrollida teist väidet.

Teine väide, et on rikutud määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõiget 2

Hagejad väidavad, et komisjon on rikkunud määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõiget 2, kuna ta ei vabastanud kroomtrioksiidi nimetatud kasutusala autoriseerimise nõudest. Nende seisukohal on selle kasutusala ohud kontrolli all. On olemas konkreetsed ühenduse õigusaktid, milles on kehtestatud miinimumnõuded, mille tööandjad peavad kohustuslikult vastu võtma, et ohjata kroomtrioksiidi kasutamisest tulenevaid ohtusid, eelkõige nõukogu 7. aprilli 1998. aasta direktiiv 98/24/EÜ töötajate tervise ja ohutuse kaitse kohta keemiliste mõjuritega seotud ohtude eest tööl (neljateistkümnes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) (ELT L 131, lk 11; ELT eriväljaanne 05/03, lk 279) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/37/EÜ töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest (kuues üksikdirektiiv nõukogu direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) (ELT L 158, lk 50; ELT eriväljaanne 05/05, lk 35). Need direktiivid on „konkreetsed” isegi nende ainete suhtes, mida nad konkreetselt ei maini, kuna need ained kuuluvad ühte nimetatud direktiividega silmas peetud kategooriatest. Asjaolu, et need direktiivid ei sisalda kroomtrioksiidi kohta töötajate kokkupuute piirnorme, ei välista, et need on „konkreetsed” ja näevad ette „miinimumnõuded” määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 2 tähenduses. Kui nõuda kokkupuute piirmäärade kehtestamist, tähendaks see ülemmäärade kehtestamist, mis väljuks määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 2 kohaldamisalast, mis viitab ainult miinimumnõuetele. Komisjon leidis oma teatises ohtlikkuse hindamise tulemuste ja ohu vähendamise strateegia kohta järgmiste ainete puhul: kroomtrioksiid, ammooniumdikromaat, kaaliumdikromaat (ELT 2008, C 152, lk 1) lisaks, et juba kohaldatud ohtude vähendamise meetmed on piisavad. Komisjon tunnistas veebruaris 2013 avaldatud dokumendis pealkirjaga „Uurimisdokument eriti ohtlike ainete kohta”, et ohtusid on võimalik ohjata isegi „väljaspool” määrust nr 1907/2006. Lisaks ei tekita galvaanilise katmise sektor tänu tööandjate kehtestatud ohtude vähendamise meetmetele väidetavalt mingit spetsiifilist vähiohtu. Peale selle on kroomtrioksiidi kohta tervise‑ ja keskkonnakaitse eesmärgil kehtestatud muud õigusaktid, nagu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta direktiiv 2012/18/EL ohtlike ainetega seotud suurõnnetuse ohu ohjeldamise ning nõukogu direktiivi 96/82/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 197, lk 1), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiiv 2010/75/EL tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll) (ELT L 334, lk 17), ning paljude liikmesriikide siseriiklikud õigusnormid. Lisaks tagavad käsitletava kroomtrioksiidi kasutusalaga seotud kontrolli nõutava taseme hulk siseriiklikke eeskirju ja see võidakse saavutada ka töötajate kokkupuutele vabatahtlikult kohaldatavate miinimumnõuetega. Viimaks lasub autoriseerimisnõudest vabastamise võimaluse kontrollimise ja sellega seotud tõendamise kohustus määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 2 alusel komisjonil, mitte ettevõtjatel.

Assogalvanica ja teised II lisas nimetatud menetlusse astujad toetavad sisuliselt hagejate argumente, rõhutades, et komisjon ja ECHA oleks pidanud kontrollima tõsiselt ja üksikasjalikult juba jõus olevate meetmete tõhusust, mis tuleneb sõna „nõuetekohaselt” kasutamisest määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 2 sõnastuses ning nimetatud määruse artiklis 55 sõnastatud eesmärgist, mille kohaselt komisjon ja ECHA peavad võtma arvesse liidu turu nõuetekohast toimimist. Selle määruse artikli 58 lõige 2 näeb lisaks ette ainult miinimumnõuded, nii et subsidiaarsuse põhimõttega oleks vastuolus, kui komisjon kehtestaks ühepoolselt rangemad nõuded. Selle viimati nimetatud sätte alusel hindamine eeldab sügavamat analüüsi mitte ainult asjassepuutuvate liidu õigusnormide, vaid ka sellega seotud õigusnormide seisukohast, selle praktilist kohaldamist ja selle kontekstis kogutud faktilisi andmeid puudutavalt, et hinnata, kas miinimumnõuded lubavad riske tõhusalt ohjata.

27	Komisjon, keda toetab ECHA, vaidleb nendele argumentidele vastu.

Tuleb märkida, et seadusandja kehtestas määrusega nr 1907/2006 kemikaalide registreerimise, hindamise ja autoriseerimise korra ning nendele ainetele kohaldatavad piirangud, seades määruse põhjenduse 1 kohaselt eesmärgiks tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase ning samuti ainete vaba ringluse siseturul, edendades samas konkurentsivõimet ja innovatsiooni. Eelkõige näeb määrus nr 1907/2006 VII jaotises ette autoriseerimismenetluse. Selle menetluse eesmärk on tagada siseturu hea toimimine, tagades seejuures väga ohtlikest ainetest tulenevate riskide asjakohase ohjamise ja nende ainete järkjärgulise asendamise sobivate alternatiivsete ainete või tehnoloogiatega, kui need on majanduslikult sobivad ja tehniliselt rakendatavad. Selle menetluse eesmärk nimetatud määruse artikli 55 kohaselt on tagada siseturu hea toimimine, tagades seejuures väga ohtlikest ainetest tulenevate riskide asjakohase ohjamise ja nende ainete järkjärgulise asendamise sobivate alternatiivsete ainete või tehnoloogiatega, kui need on majanduslikult sobivad ja tehniliselt rakendatavad. Autoriseerimismenetlus on kohaldatav kõigi selle määruse artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele vastavate ainete suhtes.

Autoriseerimismenetluse esimene etapp koosneb ECHA hinnangu andmisest määruse nr 1907/2006 XV lisa kohase toimiku alusel selle kohta, kas aine vastab sama määruse artiklis 57 esitatud tingimustele. Selle toimiku koostab kas ECHA komisjoni taotlusel või liikmesriik. Nimetatud etapi lõpus teeb ECHA selle aine kohta kindlaks, kas see vastab tingimustele, ja kannab nimetatud aine kandidaatainete nimekirja.

Autoriseerimismenetluse teise etapi eesmärk on kanda kandidaatainete nimekirjas leiduv aine määruse nr 1907/2006 XIV lisasse vastavalt selle määruse artiklile 58. Kui nimetatud aine on sellesse lisasse kantud ja kui selle keelamise tingimused, mis on sätestatud nimetatud määruse artiklis 56, on täidetud, ei saa seda enam kasutada või turule viia, välja arvatud juhul, kui nimetatud menetluse kolmandas etapis on spetsiaalsele kasutusalale antud autoriseering vastavalt sama määruse artiklile 60. Otsuse selle aine nimetatud lisasse kandmise kohta võtab vastu komisjon ECHA koostatud soovituse põhjal, võttes arvesse oma liikmesriikide komitee eelnevat arvamust ja seisukohti, mis puudutavad eelkõige kasutusalasid, mis tuleks vabastada autoriseerimise nõudest asjaomase määruse artikli 58 lõike 2 alusel, ja mille on esitanud huvitatud isikud avaliku konsulteerimise käigus, mis on ette nähtud asjaomase määruse artikli 58 lõikes 4.

Otsuses kanda määruse nr 1907/2006 artiklis 57 silmas peetud aine nimetatud määruse XIV lisasse tuleb märkida vastavalt selle määruse artikli 58 lõike 1 punktile e eelkõige kasutusalad või kasutuskategooriad, mis on vabastatud autoriseerimise nõudest, kui selline nõue on olemas, ja sellise vabastuse tingimused, kui need on olemas. Nimetatud vabastuste andmist reguleerib sama määruse artikli 58 lõige 2, mille kohaselt kasutusalad või kasutuskategooriad võib vabastada autoriseerimise nõudest eeldusel, et risk on nõuetekohaselt ohjatud ühenduse olemasolevate konkreetsete õigusaktide alusel, millega kehtestatakse aine kasutamisele miinimumnõuded seoses inimeste tervise või keskkonna kaitsega.

Nagu väidavad sisuliselt hagejad, olid määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõikes 2 ette nähtud tingimused täidetud ning komisjon oli kohustatud andma vabastuse nimetatud sätte alusel; esmalt tuleb analüüsida, kas käesolevas asjas oli tegemist „ühenduse olemasolevate konkreetsete õigusaktide[ga], millega kehtestatakse [kroomtrioksiidi] kasutamisele miinimumnõuded seoses inimeste tervise või keskkonna kaitsega.” Kui sellega on tegemist, tuleb seejärel analüüsida, kas „risk o[li] nõuetekohaselt ohjatud ühenduse olemasolevate konkreetsete õigusaktide alusel”. Viimaks, kui need tingimused on täidetud, tuleb analüüsida, kas komisjon, kes „võib” anda vabastuse ja kellel on seega seoses sellega kaalutlusõigus, on teinud vea oma kaalutlusõiguse teostamisel.

Esmalt tuleb rõhutada, et „ühenduse õigusaktid” määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 2 tähenduses on õigusnormid, mis on vastu võetud liidusisese organi poolt ja mille eesmärk on tekitada siduvaid tagajärgi. Sellest tuleneb, nagu hagejad seda kohtuistungil ka tunnistasid, et paljude liikmesriikide siseriiklikust õigusest tulenevad eeskirjad ja vabatahtlik praktika ei vasta esimesele määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõikes 2 ette nähtud tingimusele, kuna need ei ole „ühenduse olemasolevad konkreetsed õigusaktid, millega kehtestatakse aine kasutamisele miinimumnõuded seoses inimeste tervise või keskkonna kaitsega”. Seega ei ole vaja analüüsida ei hagejate viidatud liikmesriigi eeskirjasid ega vabatahtlikku praktikat, millele need viitavad.

Mis puutub komisjoni eespool punktis 25 viidatud teatisse, millele hagejad tuginevad, siis selle kohta tuleb märkida, et see sisaldab teavet, mis puudutab riskide hindamist ja nende vähendamise strateegiaid, mis puutub konkreetselt kroomtrioksiidi. Selle sisu ei ole aga mingil moel siduv ja see ei täpsusta kuidagi ühtegi muud sätet, vaid piirdub ainult esiteks eelkõige kroomtrioksiidi kasutamisest tulenevate ohtude hindamise tulemustest teatamisega ja teiseks selle fikseerimisega, et komisjon on vastu võtnud 30. mai 2008. aasta soovituse ohu vähendamise meetmete kohta kroomtrioksiidi, ammooniumdikromaadi ja kaaliumdikromaadi puhul (ELT L 158, lk 65), millele viidatud teatis viitab. Kuna sellel puudub igasugune õigustloov sisu, siis seda ei saa lugeda „ühenduse õigusaktiks” määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 2 tähenduses, nagu hagejad kohtuistungil muu hulgas tunnistasid.

Seega tuleb kontrollida, kas hagejate viidatud direktiivid, s.o direktiivid 98/24, 2004/37, 2010/75 ja 2012/18 kujutavad endast määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 2 tähenduses „ühenduse olemasolevat konkreetset õigusakti, millega kehtestatakse aine kasutamisele miinimumnõuded seoses inimeste tervise või keskkonna kaitsega”.

36	Hagejad ning Assogalvanica ja teised II lisas nimetatud menetlusse astujad viitavad esiteks kahele direktiivile, mis kuuluvad töökohal töötajate kaitse valdkonda, see on direktiividele 98/24 ja 2004/37.

Direktiivi 98/24 osas viitavad hagejad ning Assogalvanica ja teised II lisas nimetatud menetlusse astujad eelkõige nimetatud direktiivi artiklile 1, artikli 4 lõigetele 1 ja 2, artikli 5 lõikele 2, artikli 6 lõigetele 2 ja 3, artiklitele 8 ja 10. Selle direktiivi eesmärk on selle artikli 1 kohaselt kehtestada „miinimumnõuded töötajate kaitseks töökohal esinevate keemiliste mõjurite toimel või keemiliste mõjuritega seotud töödel nende ohutusele ja tervisele tekkiva või tekkida võiva ohu eest.” Sama direktiiv näeb põhimõtteliselt ette meetmed, mida tööandjad peavad võtma eemärgiga vältida või vähendada töötajate poolt nende ainetega kokkupuutest tulenevaid ohtusid. Need meetmed sisaldavad nimelt kohustust, mis on seotud nende ohtude hindamisega, millega töötajad töökohal kokku puutuvad (artikkel 4), ohtliku keemilise mõjuri asendamisega niisuguse keemilise mõjuriga, mis on vähem ohtlik (artikkel 6), selliste ohtlike keemiliste mõjurite väljalaskmise vähendamisega (artikkel 6), individuaalsete kaitsevahenditega (artikkel 6), asjassepuutuvate töötajate pideva tervisekontrolliga (artikkel 10) ja viimaks, töötajate ja pädevate ametiasutuste teavitamisega (artikli 9 lõige 3). Asjaomane direktiiv kehtestab rea meetmeid. Ennekõike tuleb vältida töötaja kokkupuudet ohtliku ainega, asendades ohtliku aine eelistatult vähem ohtliku ainega ja kui see ei ole võimalik, siis kehtestades suletud tootmissüsteemi. Kui ühtegi neist meetmetest ei ole võimalik kohaldada, tuleb töötajate kokkupuudet vähendada nii palju kui võimalik ühiskaitsemeetmete kohaldamisega riski esinemiskohas, näiteks piisav ventilatsioon ja asjakohased korraldusmeetmed. Viimaks, kui need meetmed ei ole piisavad, et kaitsta töötajaid, peab tööandja kolmandaks ette nägema individuaalsete kaitsevahendite kasutamise, kaasa arvatud isikukaitsevahendid.

Direktiiv 98/24 on üldiselt kohaldatav kõikidele keemilistele ainetele. Selle kohaldatavus on üldise mõjuga. Selle eesmärk on kehtestada eelkõige kohustused, mida peavad järgima tööandjad, kes peavad tagama töötajatele töökohal adekvaatse kaitse taseme. Siiski tuleb rõhutada, et see direktiiv näeb ette siduvate töökeskkonna ohutegurite loetelu ainetele, mis on kantud selle I lisasse, kus ei ole hetkel pliid ega selle ühendeid. Teiste ainete suhtes näeb nimetatud direktiivi artikli 3 lõige 2 ette, et tulevikus kehtestatakse „ühenduse tasandil määratavad ohtlike ainete piirnormid töökeskkonnas”, „[n]eed piirnormid kehtestatakse või vaadatakse läbi kooskõlas direktiivi 89/391/EMÜ artiklis 17 sätestatud korraga, võttes arvesse kasutatavaid mõõtmismeetodeid” ning et „[l]iikmesriigid teatavad töövõtjate ja tööandjate organisatsioonidele ühenduse tasandil määratud soovituslikud ohtlike ainete piirnormid töökeskkonnas”. Selle direktiivi artikli 3 lõike 3 kohaselt „[k]eemiliste mõjurite kohta, mille jaoks on ühenduse tasandil määratud soovituslik ohtlike ainete piirnorm töökeskkonnas, kehtestavad liikmesriigid ühenduse piirnormi, arvesse võttes siseriikliku ohtlike ainete piirnormi töökeskkonnas, määrates selle siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt.” Sama direktiivi artikli 3 lõike 4 kohaselt „[võidakse] [ü]henduse tasandil […] kehtestada siduvad ohtlike ainete piirnormid töökeskkonnas, mille puhul soovituslike töökeskkonna ohutegurite kehtestamisel arvesse võetud tegurite kõrval arvestatakse teostatavustegureid, säilitades eesmärgi tagada tööl töötajate tervis.”

Mis puutub direktiivi 98/24 ja määruse nr 1907/2006 vahelisse suhtesse, siis viimane näeb ette põhjenduses 5, et selle „kohaldamine ei tohiks piirata töökohta käsitlevate ja keskkonnaalaste ühenduse õigusaktide kohaldamist”, ja põhjenduses 12, et see „ei mõjuta töötajate kaitset ja keskkonda käsitlevate direktiivide, eelkõige […] direktiivi [2004/37] […] ning […] direktiivi [98/24] […] kohaldamist, mille kohaselt peavad tööandjad kõrvaldama ohtlikud ained, kui see on tehniliselt võimalik, või asendama ohtlikud ained vähemohtlike ainetega.” Nimetatud määruse artikli 2 lõike 4 punkt a näeb ette, et selle määruse kohaldamine „ei piira […] töökohta käsitlevate ja keskkonnaalaste ühenduse õigusaktide, sealhulgas […] direktiivi 89/391/EMÜ […], […] direktiivi 96/61/EÜ […], direktiivi [98/24] […], […] direktiivi 2000/60/EÜ […] ja direktiivi [2004/37] kohaldamist”.

Eespool esitatut arvesse võttes tuleb tunnistada, et kuna direktiiv 98/24 ei viita konkreetsele ainele, nagu see teeb nimetatud direktiivi I lisas mainitud ainete puhul, ei saa seda lugeda ei konkreetseks, kuna see on kohaldatav üldiselt kõikidele keemilistele ainetele, ega miinimumnõudeid kehtestavaks, kuna see kehtestab ainult üldise raamistiku kohustuste jaoks, mis on tööandjatel, kes seavad oma töötajad keemiliste ainete kasutamisest tingitud ohtu. Nimetatud direktiivi üldine laad on selgelt tõendatud asjaoluga, et seadusandja on selle direktiivi artiklis 3 leidnud, et piirmäärade kehtestamine on selline asjaolu, mis on töötajate kaitsemehhanismi koostisosa, ja et nende ainete kohta, mille suhtes selliseid määrasid veel ei ole, tuleb need veel kehtestada. Vastupidi Assogalvanica ja teiste II lisas nimetatud menetlusse astujate väidetele ei saa seega komisjonile ette heita, et ta on rikkunud määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõiget 2, nõudes ohtlike ainete piirnorme töökeskkonnas, kuna nende nõue tuleneb sama direktiivi artikli 3 kohaldamisest. Komisjon ei ole seega lisanud omal algatusel uusi konkreetseid nõudeid, vaid leidis vastupidi õigustatult, et piirnormide puudumisel ei kujutanud asjaomane direktiiv endast „ühenduse olemasolevat konkreetset õigusakti, millega kehtestatakse aine kasutamisele miinimumnõuded seoses inimeste tervise või keskkonna kaitsega” määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 2 tähenduses.

Viimaks, kui tuleks järgida hagejate pooldatavat seisukohta, mille kohaselt direktiivi 98/24 tuleb lugeda konkreetseks õigusaktiks, võtmata arvesse küsimust, kas see kehtestab ohtlike ainete piirnormid töökeskkonnas, tuleks kõiki keemilisi aineid lugeda sellisteks, mille kohta on olemas „ühenduse õigusakt, milles on kehtestatud miinimumnõuded”. Sel juhul oleks praktiliselt alati mõeldav, et antakse nimetatud määruse artikli 58 lõikes 2 ette nähtud vabastus, hoolimata sellest, et see säte kujutab endast ranget erandit põhimõttest, mis on esitatud selle määruse artiklis 57 koostoimes sama määruse põhjendusega 69, mille kohaselt tuleb väga ohtlikud ained kanda põhimõtteliselt asjaomase määruse XIV lisasse ja kohaldada neile sama määruse artiklis 60 ette nähtud autoriseerimismenetlust. Sellest tuleneb, et hagejate pooldatav seisukoht võib tõsiselt ohustada asjaomase määrusega kehtestatud eesmärke ja selle toimimist ning et seetõttu ei saa sellega nõustuda.

Mis puutub direktiivi 2004/37, siis hagejad ning Assogalvanica ja teised II lisas nimetatud menetlusse astujad viitavad eelkõige nimetatud direktiivi artiklile 1, artikli 3 lõikele 1, artiklile 4, artikli 5 lõigetele 1, 3 ja 5 ning artiklitele 6 ja 14. Selle direktiivi eesmärk on selle artikli 1 kohaselt „kaitsta töötajaid nende tervist ja ohutust ähvardavate ohtude eest, sealhulgas selliste ohtude ennetamine, mis tulenevad või võivad tuleneda kantserogeenide või mutageenidega kokkupuutumisest tööl”. Sama direktiiv sätestab selles valdkonnas „konkreetsed miinimumnõuded, sealhulgas piirnormid”. Nii näeb asjaomane direktiiv, nagu ka direktiiv 98/24, ette hulk meetmeid, mis sisaldavad eelkõige kohustusi, mis puudutavad nende ohtude hindamist, mis ohustavad töötajaid nende töökohas (artikli 3 lõiked 2–4), ohtlike ainete asendamist vähem ohtlike ainetega (artikkel 4), nende ainete koguse vähendamist (artikkel 5), individuaalseid kaitsemeetmeid (artiklid 8 ja 10), töötajate pidevat tervisekontrolli (artikkel 14) ja viimaks töötajate ja pädevate ametiasutuste teavitamist (artiklid 11, 12 ja 19).

Direktiiv 2004/37 on kohaldatav kõikidele kantserogeensetele või mutageensetele ainetele. Selles on siiski ette nähtud kohustuslikud ohtlike ainete piirnormid töökeskkonnas benseenile, vinüülkloriidmonomeerile ja lehtpuidutolmudele (III lisa). Selle artikli 16 lõikes 1 on ette nähtud, et „[n]õukogu sätestab asutamislepingu artikli 137 lõikes 2 [nüüd ELTL artikli 153 lõige 2] ette nähtud korras olemasoleva teabe, sealhulgas teaduslike ja tehniliste andmete alusel direktiividega piirnormid kõikidele nendele kantserogeenidele ja mutageenidele, mille puhul see on võimalik, ja vajaduse korral teised kõnesolevaga otseselt seotud sätted”. Selle põhjendus 13 täpsustab selles osas, et „[o]htlike ainete piirnorme töökeskkonnas tuleb pidada töötajate kaitse üldise korra oluliseks osaks” ja et „[n]eed piirnormid tuleb üle vaadata iga kord, kui see uuemaid teaduslikke andmeid silmas pidades vajalikuks osutub”.

Nagu on mainitud direktiivi 98/24 puudutavalt, ei mõjuta määrus nr 1907/2006 kuidagi töötajate kaitsega seotud direktiivide kohaldamist, sealhulgas direktiivi 2004/37, mille suhtes kehtivad samad argumendid, mis on esitatud eespool punktis 40. Selles osas, milles see viimati nimetatud direktiiv ei viita ühelegi muule ainele kui benseenile, vinüülkloriidile ja lehtpuidutolmudele, mille suhtes see kehtestab ohtlike ainete piirnormid töökeskkonnas, ei saa seda lugeda ei „konkreetseks” ega „miinimumnõudeid kehtestavaks”. Lisaks, sama moodi nagu direktiivi 98/24 puhul, märkis seadusandja selgelt direktiivi 2004/37 artiklis 16, et piirnormide kehtestamine on töötajate kaitsemehhanismi koostisosa ja et nende ainete kohta, mille suhtes selliseid määrasid veel ei ole, tuleb need veel kehtestada. Viimaks, mis puutub määruse nr 1907/2006 artikli 57 punktidesse a ja b, millega arvatakse kantserogeensed ja mutageensed ained selle määruse VII lisas reguleeritud autoriseerimismenetluse alla, võib nimetatud määrusega kehtestatud kontrolli‑ ja kaitsemehhanismi eesmärk ja toimimine olla tõsiselt ohustatud, kui peaks leitama, et direktiiv 2004/37 on ükskõik millise kantserogeense või mutageense aine suhtes ühenduse konkreetne õigusakt, millega kehtestatakse aine kasutamisele miinimumnõuded seoses inimeste tervise või keskkonna kaitsega nimetatud määruse artikli 58 lõike 2 tähenduses. Samad argumendid, mis on esitatud eespool punktis 41, on kohaldatavad ka direktiivi 2004/37 suhtes.

Seega tuleb asuda seisukohale, et kroomtrioksiidi puudutavalt ei ole ei direktiiv 98/24 ega direktiiv 2004/37 „ühenduse olemasolev konkreetne õigusakt, millega kehtestatakse aine kasutamisele miinimumnõuded seoses inimeste tervise või keskkonna kaitsega” määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 2 tähenduses.

46	Seda järeldust ei lükka ümber teised hageja ning Assogalvanica ja teiste II lisas nimetatud menetlusse astujate argumendid.

Esmalt väidavad hagejad, et komisjon, kui ta nõudis määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 2 kohaldamise raames ohtlike ainete piirnorme töökeskkonnas, tahtis kehtestada tegelikult mitte miinimumnõuded, vaid ülemmäärad. Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et „miinimumnõuete” kriteeriumi ei saa lugeda selliseks, mis tähendab ükskõik millist meedet, mis on ette nähtud liidu õigustloovas aktis. Mõistest „miinimumnõuded” tuleb aru saada nii, et ühest küljest kujutab see endast miinimumstandardit töötajate või teiste puudutatud isikute huvides ja teisest küljest lubab see kehtestada riigi tasandil veel rangemaid meetmeid õigusnormides, mis on veel nõudlikumad kui need, millega liidu tasandil kehtestatakse miinimumnõuded. Nõuda ainult ohtlike ainete piirnorme töökeskkonnas ei tähenda seega maksimaalse kohustuse kohaldamist, vaid see kujutab endast võimalikku miinimumnõuet määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 2 tähenduses.

Hagejad väidavad lisaks, et selleks et õigusnormid oleksid „konkreetsed” määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 2 tähenduses, piisab, kui need viitavad ühele ainete kategooriale ja eelkõige klassifitseerimise kriteeriumidele. Esimene hageja osundab ECHA dokumenti pealkirjaga „Preparation of draft Annex XIV entries for the third recommandation of substances to be included in Annex XIV – General Approach” (Projektide ettevalmistamine ainete XIV lisasse kandmiseks – üldine lähenemine), millest nähtub väidetavalt, et aine kuulumisest sellistesse kategooriatesse nagu „kantserogeensed ained” või „mutageensed ained” piisab selleks, et õigusnorme, mis puudutavad mõnda neist kategooriatest, lugeda konkreetseteks.

49	Selle argumendiga ei saa nõustuda.

Esiteks on hageja osundatud dokument ainult ECHA teatis, millega teavitatakse huvitatud pooli sellest, millist lähenemist ta eelkõige määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõikes 2 ette nähtud kriteeriumide hindamiseks kasutab. Sellel dokumendil ei ole mingit õiguslikku tähendust ja see ei ole liidu kohtus nimetatud artikli tõlgendamisel asjakohane.

51	Teiseks ei saa hageja osundatud dokumendi punkti 5.1 teisest lõigust järeldada, et ükskõik millisest klassifitseerimise kriteeriumist piisab asumaks seisukohale, et selle kriteeriumi alla kuuluvat ainete kategooriat puudutavad õigusnormid on konkreetsed.

52	Esmalt tuleb märkida, et hageja osundatud dokumendi punkti 5.1 teine lõik viitab heale riskikontrollile. Seega on vaieldav, et ECHA tahtis nimetatud lõigus täpsustada kriteeriume, mis tema arvates võimaldavad leida, et õigusnormid on konkreetsed.

Lisaks täpsustab ECHA hageja osundatud dokumendis, et „üldreeglina peaks asjaomased õigusnormid viitama konkreetsele ainele, mis tuleb kanda [määruse nr 1907/2006] XIV lisasse, seda kas mainides või viidates ainete grupile, millesse see kuulub, näiteks mainides klassifitseerimise kriteeriume või [nimetatud määruse] XIII lisa kriteeriume”. Isegi kui eeldada, et ECHA tahtis täpsustada kriteeriume, mis võimaldavad tema arvates leida, et õigusnormid on konkreetsed, võib asjaomasest lõigust ainult tuletada, et asjaomased õigusnormid peavad eelkõige ainet kui sellist puudutama ja kui see ei ole nii, siis võib asuda seisukohale, et konkreetsete õigusnormide kohaldamisalasse kuulub ka mõni ainete kategooria, kui need õigusnormid puudutavad muudest ainetest eraldiseisvat kategooriat. Ainet puudutavate õigusnormide konkreetsus peab seega olema sarnane nende õigusnormide konkreetsusele, mis puudutavad ainult ühte ainet. Sellest tuleneb, et ainult viide kantserogeensetele, mutageensetele või keemilistele ainetele on liiga üldine.

Teiseks viitavad hagejad kahele direktiivile, mis kuuluvad keskkonnakaitse valdkonda, s.o direktiividele 2010/75 ja 2012/18, täpsustamata siiski, millises ulatuses need direktiivid kujutavad endast „ühenduse olemasolevat konkreetset õigusakti, millega kehtestatakse aine kasutamisele miinimumnõuded seoses inimeste tervise või keskkonna kaitsega” määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 2 tähenduses. Oma argumentide toetuseks viitavad nad ainult hagiavalduse A.22 lisale, milles – ilma et oleks märgitud selle autor või allikas – on reprodutseeritud aruande „Environmental Risk Reduction Strategy and Analysis of Advantages and Drawbacks for Hexavalent Chromium” (keskkonnaohtude vähendamise strateegia ning kroomtrioksiidi kasutamise eeliste ja vastuargumentide analüüs) 4. jaotis, ning see on rohkem kui 40 lehekülge pikk. Nende seisukohal tagavad direktiiv 2010/75 ning dokument nimetusega „BREF”, s.o viitedokument parima olemasoleva tehnoloogia kohta metallipindade ja plastiku töötluseks, mis pärineb 2006. aasta augustist ja milles on esitatud tagatud parim võimalik tehnika, st kõige tõhusam, arenenum ja kõige lihtsamalt rakendatav tegevus, et vältida või vähendada heiteid ja nende mõju keskkonnale.

Esiteks tuleb sedastada, et see argumentatsioon ei ole vastuvõetav, kuna hagejad väidavad, et direktiivid 2010/75 ja 2012/18 kujutavad endast „ühenduse olemasolevaid konkreetseid õigusakte, millega kehtestatakse aine kasutamisele miinimumnõuded seoses inimeste tervise või keskkonna kaitsega” määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 2 tähenduses, kuna Üldkohtu ülesanne ei ole astuda hagejate asemele, otsida ja teha ise kindlaks hagiavalduse ulatuslikust A.22 lisast, millele nad viitavad üldiselt, neid asjaolusid, mida ta võib pidada sellisteks, mis võivad nende argumente põhistada (vt selle kohta kohtumäärus, 29.11.1993, Koelman vs. komisjon, T‑56/92, EKL, EU:T:1993:105, punkt 23). Kuna see argumentatsioon puudutab ainult riskikontrolli, on see samuti vastuvõetamatu, sest ainult üldine viide lisale, täpsustamata, millised on asjakohased lõigud või paragrahvid, ei võimalda samuti aru saada, miks tuleb ohtu lugeda ohjatuks. Dokumendi „BREF” suhtes kehtivad samad kaalutlused. Tuleb lisada, et nimetatud dokumenti ei ole antud Üldkohtu käsutusse, kes ei saa seda seega analüüsida.

Teiseks, isegi kui eeldada, et hagejate argumendid seoses direktiiviga 2012/18 on vastuvõetavad, ei saa nimetatud direktiivi kuidagi lugeda „ühenduse olemasolevaks konkreetseks õigusaktiks, millega kehtestatakse aine kasutamisele miinimumnõuded seoses inimeste tervise või keskkonna kaitsega” määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 2 tähenduses ja seda hoolimata asjaolust, et see direktiiv on kroomtrioksiidile kohaldatav selle I lisa 1. osa kohaselt, koostoimes määruse nr 1272/2008 VI lisa 3.1. tabeli kandega nr 024‑001‑00‑0.

Nimelt nähtub direktiivi 2012/18 artiklist 1, et selle direktiivi eesmärk on kehtestada eeskirjad ohtlike ainetega seotud „suurõnnetuse” vältimiseks ja sellest inimese tervisele ja keskkonnale tuleneva mõju piiramiseks, et järjepidevalt ja tulemuslikult tagada kõrgetasemeline kaitse kogu liidus. Nimetatud direktiiv näeb selle artikli 5 lõikes 1 ette üldised kohustused käitajatele, kes on kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed suurõnnetuse vältimiseks ja selle tagajärgede piiramiseks inimese tervisele ja keskkonnale. Sama direktiivi III lisa punkt b täpsustab küsimusi, mida käsitletakse ohutuse juhtimise süsteemis ja mida käitajad on kohustatud oma käitistes vastavalt vaadeldava direktiivi artiklile 8 kehtestama, s.o personali koolitamine ja ohtudest teavitamine, peamiste riskide kindlakstegemine ja hindamine, seadmete kontrollimine, käitistesse, protsessidesse või hoidlatesse tehtavate muudatuste juhtimine, plaanide koostamine hädaolukordadeks, tegevuse pidev jälgimine, õnnetustest teatamine ning auditeerimine ja korrapärane läbivaatamine.

Direktiivi 2012/18 I lisa kehtestab lisaks piirkogused ettevõttes ohtliku aine hoidmisele (tonnides), et piiritleda nii selle kohaldamisala. See direktiiv ei ole niisiis kohaldatav ettevõtjatele, kus ohtlikke aineid on vähem, kui on märgitud selle I lisa 1. või 2. osa 2. veerus. Nimetatud direktiiviga on seevastu hõlmatud ettevõtjad, kes kuuluvad selle kohaldamisalasse kui „madalama tasandi käitised” selle artikli 3 lõike 2 tähenduses või kui „kõrgema tasandi käitised” nimetatud artikli lõike 3 tähenduses. Sama direktiivi I lisa ei kehtesta seega ei ohtlike ainete piirnorme töökeskkonnas ega heitepiirnorme ettevõtja jaoks.

Direktiivi 2012/18 eesmärk on seega tagada käitiste ohutus, et vältida „suurõnnetusi”. See ei käsitle ei konkreetsete ohtlike ainete kasutamist kui sellist ettevõtja tavapärase tööstustegevuse käigus ega inimeste kaitset ohtlike ainetega liiga ulatusliku kokkupuute eest töökohal. Seega ei saa seda lugeda „ühenduse olemasolevaks konkreetseks õigusaktiks, millega kehtestatakse miinimumnõuded” määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 2 tähenduses.

Kolmandaks, isegi kui eeldada, et hagejate argumendid seoses direktiiviga 2010/75 on vastuvõetavad, tuleb märkida, et nimetatud direktiivi ei saa lugeda „ühenduse konkreetseks õigusaktiks, millega kehtestatakse aine kasutamisele miinimumnõuded seoses inimeste tervise või keskkonna kaitsega” määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 2 tähenduses.

Direktiiv 2010/75 sisaldab selle artikli 1 kohaselt „tööstuslikest tegevusvaldkondadest tuleneva saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli eeskirju”. Selles sätestatakse ka eeskirjad, mille eesmärk on vältida või, kui see ei ole teostatav, vähendada saasteainete heidet õhku, vette ja pinnasesse ning vältida jäätmete tekkimist, et saavutada keskkonna kui terviku kaitse kõrge tase. Seda kohaldatakse vastavalt artiklile 2 selliste tööstuslike tegevusvaldkondade suhtes, mis põhjustavad II–VI peatükis osutatud saastet. Seda ei kohaldata teadusuuringute, arendustegevuse ega uute toodete ja protsesside katsetamise suhtes. Selle I lisa kohaselt kohaldatakse seda eelkõige „[m]etallide või plastide pinnatöötlus[ele] elektrolüütilise või keemilise meetodiga, kus töötlemisvannide kogumaht ületab 30 m3”. Selle artikli 14 lõike 1 punkt a kohustab liikmesriike vastu võtma kõik artiklites 11 ja 18 ette nähtud nõuete täitmiseks vajalikud meetmed ja eelkõige kehtestama II lisas loetletud saasteainete heite piirväärtused ja muude selliste saasteainete piirväärtused, mida asjaomane käitis tõenäoliselt väljutab keskkonda suurtes kogustes, võttes arvesse nende laadi ja nende võimet saastust ühest keskkonnaelemendist teise üle kanda. Selles lisas on loetletud hulk aineid ja segusid, mille kantserogeensed või mutageensed omadused või omadused, mis võivad õhu‑ või veekeskkonna kaudu mõjutada viljakust, on tõendatud.

Kuigi ei ole seega mingit kahtlust, et direktiiv 2010/75 võib olla üldiselt kohaldatav kroomtrioksiidi kasutamisest tulenevate tööstusheidete suhtes, tuleb siiski nentida, et see direktiiv ei sisalda ühtegi konkreetset sätet, mis seda ainet puudutaks. See on kohaldatav ainult metallide või plastide pinnatöötlusele elektrolüütilise või keemilise meetodiga, kus töötlemisvannide kogumaht ületab 30 m3. See puudutab seega konkreetset tööstusprotsessi, mis ületab teatavat kõrget piirkogust, mitte aga teatavat ainet selles protsessis; see ei ole kohaldatav ka igat liiki nimetatud protsessile, nimelt ei ole see kohaldatav sellisele protsessile, milles ei ületata märgitud piirnormi.

Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et hagejad ning Assogalvanica ja teised II lisas nimetatud menetlusse astujad ei ole kroomtrioksiidi puudutavalt tõendanud, et on olemas „ühenduse konkreetne õigusakt, millega kehtestatakse aine kasutamisele miinimumnõuded seoses inimeste tervise või keskkonna kaitsega” määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 2 tähenduses.

Mis puutub määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõikes 2 ette nähtud teise tingimusse, et risk on nõuetekohaselt ohjatud ühenduse olemasolevate konkreetsete õigusaktide alusel, millega kehtestatakse aine kasutamisele miinimumnõuded seoses inimeste tervise või keskkonna kaitsega, siis selle kohta tuleb esile tuua, nagu on märgitud eespool punktis 32, et vabastus võidakse anda ainult siis, kui kõik selles sättes esitatud tingimused on täidetud. Kui ei ole olemas ühenduse konkreetset õigusakti, millega kehtestatakse aine kasutamisele miinimumnõuded seoses inimeste tervise või keskkonna kaitsega, ei ole nimetatud teist tingimust vaja kontrollida. Lisaks tuleb märkida seoses väljendiga compte tenu, mida on kasutatud nimetatud sätte prantsuskeelses sõnastuses, ja teistes selle sätte keeleversioonides kasutatud väljendite kohta, nagu saksakeelne väljend auf der Grundlage ja ingliskeelne väljend on the basis of, et riski ohjamine peab toimuma mainitud ühenduse olemasoleva konkreetse õigusakti alusel Sellise õigusakti puudumisel on aga võimatu, et sellest võiks tuleneda mingigi ohu – eeldusel, et see on olemas – ohjamise viis, mis on iseenesest juba piisav põhjus leidmaks, et teine tingimus ei ole käesolevas asjas täidetud. Hagejate argumendid, mis nad esitasid eesmärgiga tõendada, et kroomtrioksiidi erinevatest kasutusaladest tulenevad ohud on tegelikult muudel põhjustel praktiliselt olematud või tähtsusetud või kontrolli all, ei tõenda seost väidetava riskikontrolli ja ühenduse olemasoleva konkreetse õigusakti vahel ega ole seetõttu vastuvõetavad.

Kuna ei olnud täidetud kõik määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõikes 2 ette nähtud tingimused, ei olnud komisjonil käesolevas asjas kaalutlusõigust selles osas, mis puudutab nimetatud artikli alusel vabastuse andmist. Üldkohus märgib siiski, et isegi kui eespool punktis 32 esitatud tingimused oleks olnud täidetud, siis ei oleks komisjoni võimalik kaalutlusõigus olnud piiramatu ning see ei oleks talle andnud õigust võtta meelevaldseid meetmeid. Isegi sel juhul ei oleks aga hagejate ja teiste II lisas nimetatud menetlusse astujate argumendid saanud aga olla tulemuslikud, kuna viidatud asjaolud ei võimalda asuda seisukohale, et komisjoni kaalutlusõigus on nii piiratud, et ta oli kohustatud andma taotletavat vabastust.

66	Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et komisjon ei ole rikkunud määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõiget 2, kui ta ei andnud hagejate taotletavat vabastust. Järelikult tuleb teine väide, et seda artiklit on rikutud, tagasi lükata.

Esimene väide, et on tehtud ilmne hindamisviga

67	Hagejad vaidlustavad sisuliselt vaidlustatud akti teadusliku aluse ja nende peamine argument on, et komisjon ei ole nõuetekohaselt kontrollinud küsimust, kas kroomiga teostatavate pindamistööde tööstuse erinevatest kasutusaladest tulenevad ohud olid ohjatud.

Kuna teine väide tuleb tagasi lükata põhjendusel, et määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõikes 2 ette nähtud esimene tingimus ei olnud täidetud, ei ole vaja – nagu on märgitud eespool punktis 63 – kontrollida küsimust, kas kroomitööstuse erinevatest kasutusaladest tulenevad ohud on kontrolli all või mitte.

69	Seega tuleb asuda seisukohale, et isegi juhul, kui komisjon oleks tõesti teinud ilmseid hindamisvigu enne vaidlustatud akti vastuvõtmist, ei saa Üldkohus rahuldada hagejate nõuet tühistada vaidlustatud akt osaliselt selles osas, milles see ei näe ette hagejate taotletud vabastust.

70	Neil asjaoludel ei ole esimene väide tulemuslik ja tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

Kolmas väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

Hagejad, keda toetavad Assogalvanica ja teised II lisas nimetaud menetlusse astujad, väidavad, et käesoleva asja asjaoludel oli ebaproportsionaalne kehtestada vaidlustatud aktiga de facto keeld kõikidele kroomtrioksiidi kasutusaladele. Nimelt tuleb arvesse võtta asjaolu, et seda ainet kasutatakse eelkõige kroomiga teostatavate pindamistööde tööstuses vaheainena määruse nr 1907/2006 artikli 3 punkti 15 tähenduses.

72	Komisjon, keda toetab ECHA, vaidleb nendele argumentidele vastu.

Võttes arvesse teise väite kohta esitatut, tuleb asuda seisukohale, et kuna komisjonil ei olnud käesolevas asjas kaalutlusõigust selles osas, mis puudutab vabastuse andmist määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 2 alusel, kuna ei olnud täidetud kõik nimetatud artiklis ette nähtud tingimused, ei saanud ta ka rikkuda proportsionaalsuse põhimõtet, kohaldades seda artiklit nii, nagu see teda kohustas tegema. Komisjon oli seega kohustatud võtma vastu otsust mitte anda vabastust ja ta ei saanud seetõttu rikkuda proportsionaalsuse põhimõtet.

74	Hagejate esitatud arument võib seega olla tulemuslik ainult siis, kui see puudutab määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 2 enda seaduslikkust, nagu komisjon õigustatult märgib. Hagejad ei esita aga selle artikli seaduslikkust vaidlustavat väidet, nagu nad kohtuistungil täpsustasid.

Mis puutub Assogalvanica ja teiste II lisas nimetatud menetlusse astujate esitatud argumenti, et kroomtrioksiidile kui vaheainele määruse nr 1907/2006 artikli 3 punkti 15 tähenduses ei tohi kehtestada autoriseerimiskohustust määruse nr 1907/2006 VII jaotise tähenduses, siis selle kohta tuleb märkida, et selles osas, milles need menetlusse astujad soovivad selle argumendiga väita, et VII jaotis ei ole nimetatud määruse artikli 2 lõike 8 kohaselt kohaldatav, on tegemist väitega, mis muudab hagi eset, nagu selle on määratlenud kohtuasja pooled, ja mis on seetõttu vastuvõetamatu (vt selle kohta kohtuotsus, 28.7.2011, Diputación Foral de Vizcaya jt vs. komisjon, C‑474/09 P‑C‑476/09 P, EU:C:2011:522, punkt 111). Igal juhul on see argument põhjendamata, kuna need menetlusse astujad ei ole esitanud ühtegi tõendit tõendamaks, et kroomtrioksiidi võib lugeda vaheaineks selle määruse artikli 3 punkti 15 tähenduses. Nad paluvad siiski, et Üldkohus hindaks ise, „kas kroomtrioksiidi muutmine kroomiga pindamise protsessi käigus kroomitud metalliks vastab nõutavatele tingimustele selleks, et anda [vaadeldava] määruse artikli 2 lõikes 8 ette nähtud vabastust või teise võimalusena [sama määruse] artikli 58 lõikes 2 ette nähtud vabastust, nii et kroomtrioksiidi eranditeta kandmine XIV lisasse on õigusvastane”. Üldkohtul ei ole aga kohustust hankida tõendeid, mida pooled ei ole esitanud.

76	Kui see argument – nagu hagejad kohtuistungil mainisid – puudutab ainult küsimust, kas komisjoni otsus mitte anda vabastust määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 2 tähenduses, oli ebaproportsionaalne, ei ole see eespool punktis 73 esitatud põhjustel tulemuslik.

77	Järelikult tuleb kolmas väide tagasi lükata.

Neljas väide, et on rikutud kaitseõigusi ning hea halduse ja „teaduslike arvamuste kvaliteetsuse” põhimõtteid

Hagejad esitavad kaks vastuväidet. Esimeses vastuväites viitavad nad oma kaitseõiguste rikkumisele, väites eelkõige, et kuna neil ei olnud juurdepääsu MEGA aruande andmetele, siis ei olnud neil võimalik ammendavalt põhjendada oma taotlust saada vabastus autoriseerimise kohustusest. Teises vastuväites viitavad nad hea halduse ja „teaduslike arvamuste kvaliteetsuse” põhimõtete rikkumisele eelkõige põhjendusel, et nimetatud aruanne ei olnud komisjoni ja ECHA käsutuses ja nad ei saanud seega kontrollida kõiki kättesaadavaid andmeid ning et esimese hageja avaliku konsulteerimise käigus esitatud andmeid ei võetud nõuetekohaselt arvesse.

79	Komisjon, keda toetab ECHA, vaidleb nendele argumentidele vastu.

– Esimene vastuväide, et on rikutud kaitseõigusi

Selle esimese vastuväite kohta tuleb meelde tuletada, et määruse nr 1907/2006 VII jaotis ei näe ette õigust nõuda vabastuse andmist ja et hagejaid kutsuti esitama hoopis nimetatud määruse artikli 58 lõike 4 alusel huvitatud isikutena „märkusi […] eelkõige seoses kasutusaladega, mis tuleks vabastada autoriseerimise nõudest”.

Määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõikes 4 ette nähtud avalik konsulteerimine ei anna aga huvitatud isikutele konkreetseid menetluslikke õigusi, nagu õigus tutvuda dokumentidega, mis on esitatud ECHA‑le või komisjonile menetluses ainete kandmiseks selle määruse XIV lisasse. Nimetatud artikkel näeb ette ainult õiguse esitada märkusi. Hagejad ei väitnud siiski, et ECHA või komisjon ei ole eelmainitud avaliku konsulteerimise käigus austanud nende õigust esitada märkusi. Seega ei saa nõustuda hagejate argumentidega, et on rikutud nende kaitseõigusi.

Hagejate viidatud kohtupraktika ei lükka seda järeldust ümber. 9. septembri 2008. aasta kohtuotsuse Bayer CropScience jt vs. komisjon (T‑75/06, EKL, EU:T:2008:317) punkt 130 viitab eelkõige kaitseõiguste austamisele „kõikides isiku vastu alustatud menetlustes”. Käesolevas asjas ei saa siiski menetlust kroomtrioksiidi määruse nr 1907/2006 XIV lisasse kandmiseks lugeda hagejate vastu „alustatud menetluseks”. Asjaolu, et nimetatud määruse artikkel 58 näeb ette avaliku konsulteerimise, ei lükka lisaks ümber seda, et ei ECHA ega komisjon ei ole selle artikli kohaselt kohustatud ära kuulama isikut, kes võib olla vaidlustatud aktist puudutatud (vt selle kohta ja analoogia alusel kohtumäärus, 12.12.2003, Bactria vs. komisjon, C‑258/02 P, EKL, EU:C:2003:675, punkt 43). Viimaks, selles osas, milles hagejad viitavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (ELT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) artiklile 2, tuleb asuda seisukohale, et viimati nimetatud artikkel ei tohi muuta määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 4 sisu ega või järelikult kehtestada menetluslikke õigusi, mida viimati nimetatud määruses ei ole ette nähtud. Hagejad ei ole ka väitnud, et määrust nr 1049/2001 on rikutud.

Neil asjaoludel ei ole komisjonil mingit kohustust tagada avaliku konsulteerimise eesmärgil juurdepääs dokumentidele, mida uuriti eelnevas menetlusetapis, sealhulgas MEGA aruandele. Küsimus, kas see oli komisjoni käsutuses ja kas tal oli võimlaik tagada sellele juurdepääs, ei ole seega asjassepuutuv. Neil asjaoludel tuleb selle väite esimene osa tagasi lükata.

– Teine vastuväide, et on rikutud hea halduse ja „teaduslike arvamuste kvaliteetsuse” põhimõtteid

Mis puutub teise vastuväitesse, siis selle kohta tuleb esmalt sedastada, et komisjon ei ole rikkunud määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõiget 2. Lisaks, nagu nähtub neljanda väite esimese osa analüüsist, ei ole komisjon ja ECHA rikkunud hagejate menetluslikke õigusi. Lõpetuseks, vabastuse andmise kohta otsuse tegemisel oli komisjonil ja ECHA‑l samuti lubatud loobuda selle küsimuse hindamisest, kas kroomtrioksiidi teatavast kasutamisest tulenevad riskid olid kontrolli all.

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et isegi kui eeldada, et ECHA ja komisjoni teaduslik analüüs oli läbi viidud ebaadekvaatselt, tehti selliseid vigu väidetavalt menetluse varasemates staadiumides, s.o eelkõige XV lisa kohase toimiku koostamisel, mis ei muuda otsust mitte anda vabastust määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 2 alusel ebaseaduslikuks. See otsus põhines nimelt – nagu ECHA soovituski – ainult sellel, et puuduvad „ühenduse olemasolevad konkreetsed õigusaktid, millega kehtestatakse aine kasutamisele miinimumnõuded seoses inimeste tervise või keskkonna kaitsega” nimetatud määruse artikli 58 lõike 2 tähenduses, mitte aga riskikontrollil. Võimalikud vead riskikontrolli teaduslikus analüüsis varasemates menetlusstaadiumites, s.o eelkõige asjaomase toimiku koostamise käigus, ei saanud seega kuidagi mõjutada selle otsuse seaduslikkust.

86	Kõike eelnevat arvestades tuleb hagi jätta rahuldamata.

Menetluse suulise osa uuendamise taotlus

87	Eespool esitatut arvestades ei olnud ka menetluse suulist osa vaja uuendada.

Nagu nähtub kodukorra artikli 113 lõike 2 punktist c ning kohtupraktikast, on Üldkohtul kohustus rahuldada menetluse suulise osa uuendamise taotlus uute väidetavate asjaolude arvessevõtmiseks ainult siis, kui huvitatud pool tugineb faktilistele asjaoludele, millel on lahendile otsustav tähtsus ja mida ta ei saanud enne menetluse suulise osa lõpetamist esitada (vt selle kohta kohtuotsus, 27.9.2006, Roquette Frères vs. komisjon, T‑322/01, EKL, EU:T:2006:267, punkt 323).

Käesolevas asjas puudutavad hagejate esitatud uued asjaolud ainult aruande MEGA andmeid ning küsimust, kas komisjon ja ECHA on teinud ilmseid hindamisvigu oma teaduslikus analüüsis ohtude ohjamise kohta selle menetluse etappides, mis eelnes menetlusele, mille esemeks oli määruse nr 1907/2006 artikli 58 lõike 2 alusel vabastuse andmist puudutav otsus.

90	Nagu on sedastatud eespool punktides 68 ja 69, siis isegi juhul, kui komisjon oleks tõesti teinud enne vaidlustatud akti vastuvõtmist ilmseid hindamisvigu, ei saa Üldkohus rahuldada hagejate nõuet tühistada vaidlustatud akt osaliselt, kuna viimane ei näe ette hagejate taotletava vabastuse andmist.

91	Seega ei ole hagejate esitatud uued asjaolud sellised, millel on lahendile otsustav tähtsus.

92	Samal põhjusel puudub samuti vajadus kuulata pooled ära selles osas, mis puudutab ekspertiisi mõju lahendile.

Kohtukulud

Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud institutsioonid ise oma kohtukulud. Kodukorra artikli 138 lõike 3 alusel võib Üldkohus otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole lõigetes 1 ja 2 nimetatud, kannab ise oma kohtukulud.

94	Kuna kohtuotsus tehti hagejate kahjuks, tuleb vastavalt komisjoni sellekohasele nõudele jätta hagejate kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt välja komisjoni kohtukulud.

95	Menetlusse astujad ja ECHA kannavad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (viies koda)

otsustab:

1.	Jätta hagi rahuldamata.

2.	Jätta Verein zur Wahrung von Einsatz und Nutzung von Chromtrioxid und anderen Chrom‑VI‑verbindungen in der Oberflächentechnik eV (VECCO) ja teiste I lisas nimetatud hagejate kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

3.	Assogalvanica ja teised II lisas nimetatud menetlusse astujad kannavad oma kohtukulud ise.

4.	Euroopa Kemikaaliamet (ECHA) kannab oma kohtukulud ise.

Dittrich

Schwarcz

Tomljenović

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 25. septembril 2015 Luxembourgis.

Allkirjad

I LISA

Adolf Krämer GmbH & Co. KG, asukoht: Ulm (Saksamaa),

AgO Argentum GmbH Oberflächenveredelung, asukoht: Nürnberg (Saksamaa),

Alfred Kruse GmbH Metallveredelungen, asukoht: Langenfeld (Saksamaa),

AL‑Oberflächenveredlungsgesellschaft m.b.H, asukoht: Wuppertal (Saksamaa),

Anke GmbH & Co. KG Oberflächentechnik, asukoht: Essen (Saksamaa),

ATC Armoloy Technology Coatings GmbH & Co. KG, asukoht: Mosbach (Saksamaa),

August Schröder GmbH & Co. KG Oberflächenveredelung, asukoht: Hemer (Saksamaa),

August Sure KG, asukoht: Lüdenscheid (Saksamaa),

Baaske Oberflächenveredlung GmbH, asukoht: Wuppertal (Saksamaa),

Hartchrom Beck GmbH, asukoht: Güglingen (Saksamaa),

Bredt GmbH, asukoht: Meschede (Saksamaa),

Breidert Galvanic GmbH, asukoht: Darmstadt (Saksamaa),

Chrom‑Müller Metallveredelung GmbH, asukoht: Oberndorf a. N. (Saksamaa),

Chrom‑Schmitt GmbH & Co. KG, asukoht: Baden‑Baden (Saksamaa),

C. Hübner GmbH, asukoht: Marktoberdorf (Saksamaa),

C. W. Albert GmbH & Co. KG, asukoht: Hemer‑Bredenbruch (Saksamaa),

Detlef Bingen Gesellschaft mit beschränkter Haftung, asukoht: Langenfeld (Saksamaa),

Dittes Oberflächentechnik GmbH, asukoht: Keltern (Saksamaa),

Duralloy Süd GmbH, asukoht: Villingen‑Schwenningen (Saksamaa),

Durochrom-Bogatzki, asukoht: Oberndorf a. N. (Saksamaa),

Metallveredlung Emil Weiß GmbH & Co. KG, asukoht: Mitwitz (Saksamaa),

Ewald Siodla Metallveredelungsgesellschaft mbH, asukoht: Witten (Saksamaa),

Flügel CSS GmbH & Co. KG, asukoht: Solingen (Saksamaa),

Fritz Zehnle Galvanische Anstalt, Inh. Gerd Joos e.K., asukoht: Triberg (Saksamaa),

Galvanoform Gesellschaft für Galvanoplastik mbH, asukoht: Lahr (Saksamaa),

Galvano Herbert Geske e.K., asukoht: Solingen (Saksamaa),

Galvanotechnik Friedrich Holst GmbH, asukoht: Hamburg (Saksamaa),

Galvano Weis, Weis GmbH & Co., Galvanische Werkstätte KG, asukoht: Emmering (Saksamaa),

gebr. böge Metallveredelungs GmbH, asukoht: Hamburg (Saksamaa),

Hans Giesbert GmbH & Co. KG, asukoht: Mömbris (Saksamaa),

Groz-Beckert KG, asukoht: Albstadt (Saksamaa),

GTW GmbH, asukoht: Werl (Saksamaa),

GWC Coating GmbH, asukoht: Villingen‑Schwenningen (Saksamaa),

Hartchrom Beuthel GmbH, asukoht: Schwelm (Saksamaa),

Hartchrom Erb GmbH, asukoht: Weiterstadt (Saksamaa),

Hartchrom GmbH, asukoht: Karlsruhe (Saksamaa),

Hartchrom GmbH Werner Kreuz, asukoht: Blumberg (Saksamaa),

Hartchrom Schoch GmbH, asukoht: Sternenfels (Saksamaa),

Hartchrom Teikuro Automotive GmbH, asukoht: Sternenfels (Saksamaa),

Heine Optotechnik GmbH & Co. KG, asukoht: Herrsching (Saksamaa),

Heinrich Schnarr GmbH Metallveredlungswerk, asukoht: Mainaschaff (Saksamaa),

Heinrich Schulte Söhne GmbH & Co. KG, asukoht: Arnsberg (Saksamaa),

Heinz Daurer und Söhne GmbH & Co. KG Metall‑Veredelung‑Lampertheim, asukoht: Lampertheim (Saksamaa),

Helmut Gossmann Metallveredelungs‑GmbH, asukoht: Goldbach (Saksamaa),

Henry Gevekoth GmbH, asukoht: Hamburg (Saksamaa),

Heyer GmbH Oberflächentechnik, asukoht: Lübeck (Saksamaa),

HFJ Galvano Kiel GmbH, asukoht: Kiel (Saksamaa),

Hueck Engraving GmbH & Co. KG, asukoht: Viersen (Saksamaa),

Imhof Hartchrom GmbH, asukoht: Karlstadt (Saksamaa),

Johannes Jander GmbH & Co. KG Metalloberflächenveredelung, asukoht: Iserlohn (Saksamaa),

Johann Maffei GmbH & Co. KG, asukoht: Iserlohn‑Simmern (Saksamaa),

Kesseböhmer Beschlagsysteme GmbH & Co. KG, asukoht: Bad Essen (Saksamaa),

Knipex-Werk C. Gustav Putsch KG, asukoht: Wuppertal (Saksamaa),

Kreft & Röhrig Gesellschaft mit beschränkter Haftung, asukoht: Troisdorf‑Friedrich‑Wilhelms Hütte (Saksamaa),

Kriebel Metallveredelung GmbH, asukoht: Kirschfurt (Saksamaa),

LKS Kronenberger GmbH Metallveredlungswerk, asukoht: Seligenstadt (Saksamaa),

Kunststofftechnik Bernt GmbH, asukoht: Kaufbeuren (Saksamaa),

L B – Oberflächentechnik GmbH, asukoht: Wuppertal (Saksamaa),

Linder Metallveredelungsgesellschaft mit beschränkter Haftung, asukoht: Albstadt (Saksamaa),

Metallisierwerk Peter Schreiber GmbH, asukoht: Düsseldorf (Saksamaa),

Montanhydraulik GmbH, asukoht: Holzwickeden (Saksamaa),

Morex SpA, asukoht: Crespano del Grappa (Itaalia),

Motoren-Sauer Instandsetzungs-GmbH, asukoht: Hösbach (Saksamaa),

MSC/Copperflow Ltd, asukoht: Bolton, Greater Manchester (Suurbritannia),

Neumeister Hydraulik GmbH, asukoht: Neuenstadt am Kocher (Saksamaa),

Nießer Metallveredelung GmbH, asukoht: Röthenbach a. d. Pegnitz (Saksamaa),

Norddeutsche Hartchrom GmbH & Co. KG, asukoht: Ganderkesee (Saksamaa),

Oberflächenzentrum Elz GmbH, asukoht: Limburg (Saksamaa),

OK Oberflächenveredelung GmbH & Co. KG, asukoht: Sundern (Saksamaa),

OTH Oberflächentechnik Hagen GmbH & Co. KG, asukoht: Hagen (Saksamaa),

OT Oberflächentechnik GmbH & Co. KG, asukoht: Schwerin (Saksamaa),

Präzisionsgalvanik GmbH Wolfen, asukoht: Bitterfeld‑Wolfen (Saksamaa),

Rahrbach GmbH, asukoht: Heiligenhaus (Saksamaa),

Rudolf Clauss GmbH & Co. KG Metallveredlung, asukoht: Mülheim a. d. Ruhr (Saksamaa),

Rudolf Jatzke Galvanik-Hartchrom Günter Holthöfer GmbH & Co. KG, asukoht: Bielefeld (Saksamaa),

Schaeffler Technologies AG & Co. KG, asukoht: Herzogenaurach (Saksamaa),

Scherer GmbH, asukoht: Haslach im Kinzigtal (Saksamaa),

Schmitz Hydraulikzylinder GmbH, asukoht: Büttelborn (Saksamaa),

Schnarr Metallveredlung GmbH, asukoht: Waiblingen (Saksamaa),

Schornberg Galvanik GmbH, asukoht: Lippstadt (Saksamaa),

Robert Schrubstock GmbH & Co. KG, asukoht: Velbert (Saksamaa),

Schulte Hartchrom GmbH, asukoht: Arnsberg (Saksamaa),

Schwing GmbH, asukoht: Sankt Stefan im Lavanttal (Austria),

Silit-Werke GmbH & Co. KG, asukoht: Riedlingen (Saksamaa),

Steinbach & Vollmann GmbH & Co. KG, asukoht: Heiligenhaus (Saksamaa),

Strötzel Oberflächentechnik GmbH & Co. KG, asukoht: Hildesheim (Saksamaa),

Süss Oberflächentechnik GmbH, asukoht: Wetzlar (Saksamaa),

Thoma Metallveredelung GmbH, asukoht: Heimertingen (Saksamaa),

Viemetall Viersener Metallveredlung Pottel GmbH & Co. KG, asukoht: Viersen (Saksamaa),

Walzen-Service-Center GmbH, asukoht: Oberhausen (Saksamaa),

Wavec GmbH, asukoht: Eisenhüttenstadt (Saksamaa),

Wilhelm Bauer GmbH & Co. KG, asukoht: Hannover (Saksamaa),

Willy Remscheid Galvanische Anstalt GmbH, asukoht: Solingen (Saksamaa),

Willy Remscheid Kunststofftechnik GmbH, asukoht: Velbert (Saksamaa),

Wiotec, Inhaber Udo Wilmes e.K., asukoht: Ense (Saksamaa),

Wissing Hartchrom GmbH, asukoht: Lohmar (Saksamaa),

alfi GmbH Isoliergefäße, Metall‑ und Haushaltswaren, asukoht: Wertheim (Saksamaa),

BIA Kunststoff- und Galvanotechnik GmbH & Co. KG, asukoht: Solingen (Saksamaa),

Siegfried Boner e.K., asukoht: Villingen‑Schwenningen (Saksamaa),

Bruchmühlbacher Galvanotechnik (BG) GmbH, asukoht: Bruchmühlbach‑Miesau (Saksamaa),

C + C Krug GmbH, asukoht: Velbert (Saksamaa),

Collini GmbH, asukoht: Aperg (Saksamaa),

Collini Gesellschaft m.b.H, asukoht: Hohenems (Austria),

Collini GmbH, asukoht: Marchtrenk (Austria),

Collini Wien GmbH, asukoht: Viin (Austria),

Federal‑Mogul TP Europe GmbH & Co KG, asukoht: Burscheid (Saksamaa),

Fischer GmbH & Co. surface technologies KG, asukoht: Katzenelnborgen (Saksamaa),

Friederici Oberflächenveredlung GmbH, asukoht: Iserlohn (Saksamaa),

Galvano Wittenstein GmbH, asukoht: Solingen (Saksamaa),

Gedore-Werkzeugfabrik GmbH & Co. KG, asukoht: Remscheid (Saksamaa),

Gerhardi Kunststofftechnik GmbH, asukoht: Lüdenscheid (Saksamaa),

Gosma – Werkzeugfabrik und Metallveredelung Weber GmbH, asukoht: Gosheim (Saksamaa),

Hartchrom-Meuter Ernst Meuter GmbH & Co. KG, asukoht: Solingen (Saksamaa),

Hartchrom Spezialbeschichtung Winter GmbH, asukoht: Treuen (Saksamaa),

Hasler AG, Aluminiumveredlung, asukoht: Turgi (Šveits),

Hartchrom Haslinger Oberflächentechnik GmbH, asukoht: Linz (Austria),

Hentschel Harteloxal GmbH & Co. KG, asukoht: Schorndorf (Saksamaa),

Kammin Metallveredelung KG, asukoht: Friesenheim (Saksamaa),

Karl‑Heinz Bauer GmbH Galvanische Anstalt, asukoht: Ispringen (Saksamaa),

Maschinenfabrik KBA‑Mödling AG, asukoht: Maria Enzersdorf (Austria),

Albert Kißling Galvanische Werke GmbH, asukoht: Neusäß (Saksamaa),

KME Germany GmbH & Co. KG, asukoht: Osnabrück (Saksamaa),

Lahner KG, asukoht: Brunn am Gebirge (Austria),

Liebherr‑Aerospace Lindenberg GmbH, asukoht: Lindenberg (Saksamaa),

MTU Aero Engines AG, asukoht: München (Saksamaa),

MTU Maintenance Hannover GmbH, asukoht: Langenhagen (Saksamaa),

Münze Österreich AG, asukoht: Viin (Austria),

Nehlsen‑BWB Flugzeug‑Galvanik Dresden GmbH & Co. KG, asukoht: Dresden (Saksamaa),

Orbis Will GmbH + Co. KG, asukoht: Ahaus (Saksamaa),

Riag Oberflächentechnik AG, asukoht: Wängi (Šveits),

Franz Rieger Metallveredlung, asukoht: Steinheim am Albuch (Saksamaa),

Saxonia Galvanik GmbH, asukoht: Halsbrücke (Saksamaa),

Schweizer Galvanotechnic GmbH & Co. KG, asukoht: Heilbronn (Saksamaa),

G. Schwepper Beschlag GmbH + Co, asukoht: Heiligenhaus (Saksamaa),

R. Spitzke Oberflächen‑ und Galvanotechnik GmbH & Co. KG, asukoht: Barsbüttel (Saksamaa),

Stahl Judenburg GmbH, asukoht: Judenburg (Austria),

VTK Veredelungstechnik Krieglach GmbH, asukoht: Krieglach (Austria),

STI Surface Technologies International Holding AG, asukoht: Steinach (Šveits),

Witech GmbH, asukoht: Remscheid (Saksamaa),

Kurt Zecher GmbH, asukoht: Paderborn (Saksamaa),

De Martin AG, Metallveredelung, asukoht: Wängi (Šveits),

Hattler & Sohn GmbH, asukoht: Villingen‑Schwenningen (Saksamaa),

Alfacrom 2000 Srl, asukoht: Fiume Veneto (Itaalia),

F.LLI Angelini Sud Srl, asukoht: Arzano (Itaalia),

Bertola Srl, asukoht: Marene (Itaalia),

Bugli Srl, asukoht: Scandicci (Itaalia),

Burello Srl, asukoht: Pavia di Udine (Itaalia),

Galvanica CMB Di Bittante Franco EC – Snc, asukoht: Scorzé (Itaalia),

Casprini Gruppo Industriale SpA, asukoht: Cavrilia (Itaalia),

C.F.G. Rettifiche Srl, asukoht: Argenta (Itaalia),

CIL – Cromatura e Rettifica Srl, asukoht: Esine (Itaalia),

Cromatura Dura Srl, asukoht: Lozza (Itaalia),

Cromital Srl, asukoht: Parma (Itaalia),

Cromoflesch Di Bolletta Giuseppe & C. – Snc, asukoht: Scandicci (Itaalia),

Cromagalante Srl, asukoht: Padova (Itaalia),

Cromotrevignia Srl, asukoht: Ponzano Veneto (Itaalia),

Elezinco Srl, asukoht: Castelfidardo (Itaalia),

Galvanica Nobili Srl, asukoht: Marano sul Panaro (Itaalia),

Galvanotecnica Vignati Srl, asukoht: Canegrate (Itaalia),

Galvitek Srl, asukoht: Verona (Itaalia),

Gilardoni Vittorio Srl, asukoht: Mandello del Lario (Itaalia),

Industria Galvanica Dalla Torre Ermanno e Figli Srl, asukoht: Villorba (Itaalia),

La Galvanica Trentina Srl, asukoht: Rovereto (Itaalia),

Nicros Srl, asukoht: Conegliano (Itaalia),

O.C.M. Di Liboà Mauro & C. – Snc, asukoht: Mondovì (Itaalia),

Rubinetterie Zazzeri SpA, asukoht: Incisa Valdarno (Itaalia),

Silga SpA, asukoht: Castelfidarno (Itaalia),

Surcromo Di Suttora Marco, asukoht: Pieve Emanuele (Itaalia),

Tobaldini SpA, asukoht: Altavilla Vicentina (Itaalia),

Tre Albi SNC Di Trentin Silvano Bittante Mario & Albanese Giancarlo, asukoht: Vedelago (Itaalia),

Adolf Boos GmbH & Co. KG, asukoht: Iserlohn (Saksamaa),

Henkel Beiz‑ und Elektropoliertechnik GmbH & Co. KG, asukoht: Waidhofen an der Thaya (Austria),

Saueressig GmbH + Co.KG, asukoht: Vreden (Saksamaa),

Saueressig Polska slk z o.o., asukoht: Krucza (Poola),

Wetzel GmbH, asukoht: Grenzach‑Wyhlen (Saksamaa),

Wetzel slk z o.o., asukoht: Duchnów (Poola),

Apex Cylinders Ltd, asukoht: Bristol (Suurbritannia),

Federal‑Mogul Burscheid GmbH, asukoht: Burscheid (Saksamaa),

Federal‑Mogul Friedberg GmbH, asukoht: Friedberg (Saksamaa),

Federal‑Mogul Vermögensverwaltungs-GmbH, asukoht: Burscheid (Saksamaa),

Federal‑Mogul Operations France SAS, asukoht: Saint‑Jean‑de‑la‑Ruelle (Prantsusmaa),

Dietmar Schrick GmbH, asukoht: Solingen (Saksamaa),

Cromatura Dalla Torre Sergio Snc Di Dalla Torre Sergio EC, asukoht: Breda di Tiave (Itaalia),

Hartchromwerk Brunner AG, asukoht: Sankt Gallen (Šveits),

Schulz Hartchrom GmbH, asukoht: Hamburg (Saksamaa).

II LISA

Ecometal, asukoht: Treviso (Itaalia),

Comité européen pour le traitement de surface (CETS), asukoht: Louvain (Belgia),

Österreichische Gesellschaft für Oberflächentechnik (AOT), asukoht: Viin (Austria),

Surface Engineering Association (SEA), asukoht: Birmingham (Suurbritannia),

Zentralverband Oberflächentechnik e.V. (ZVO), asukoht: Hilden (Saksamaa),

Eco-Chim Galvanotecnica di Antoniazzi G. & C. Snc, asukoht: Codognè (Itaalia),

Heiche Oberflächentechnik GmbH, asukoht: Schwaigern (Saksamaa),

Schwäbische Härtetechnik Ulm GmbH & Co. KG, asukoht: Ulm (Saksamaa),

Trattamento superfici metalliche Srl (TSM), asukoht: Schio (Itaalia),

Aros Hydraulik GmbH, asukoht: Memmingen (Saksamaa),

Berndorf Band GmbH, asukoht: Berndorf (Austria),

Eberhard Derichs Maschinen- und Apparatebau GmbH, asukoht: Krefeld (Saksamaa),

Friedrich Fausel Metalldrückerei, asukoht: Herrlingen (Saksamaa),

Goldhofer AG, asukoht: Memmingen (Saksamaa),

Heidelberger Druckmaschinen AG, asukoht: Heidelberg (Saksamaa),

Huhtamaki Flexible Packaging Saksamaa GmbH & Co. KG, asukoht: Ronsberg (Saksamaa),

ITW Automotive Products GmbH, asukoht: Hodenhagen (Saksamaa),

Josef Van Baal GmbH, asukoht: Krefeld (Saksamaa),

Kleinvoigtsberger Elektrobauelemente GmbH, asukoht: Großschirma (Saksamaa),

Kniggendorf & Kögler GmbH, asukoht: Laatzen (Saksamaa),

Liebherr-Components Kirchdorf GmbH, asukoht: Kirchdorf (Saksamaa),

Max Hilscher GmbH, asukoht: Dornstadt (Saksamaa),

Mora Metrology GmbH, asukoht: Aschaffenburg (Saksamaa),

Norsystec – Nohra-System-Technik – GmbH, asukoht: Nohra (Saksamaa),

Otto Littmann Maschinenfabrik – Präzisionsmechanik GmbH, asukoht: Hamburg (Saksamaa),

Provertha Connectors Cables & Solutions GmbH, asukoht: Pforzheim (Saksamaa),

Roland Merz, elukoht: Ober‑Ramstadt (Saksamaa),

Schwing-Stetter Baumaschinen GmbH, asukoht: Viin (Austria),

SML Maschinengesellschaft mbH, asukoht: Lenzing (Austria),

ThyssenKrupp Steel Europe AG, asukoht: Duisburg (Saksamaa),

Windmöller & Hölscher KG, asukoht: Lengerich (Saksamaa).

( *1 ) Kohtumenetluse keel: inglise.