1

Oma apellatsioonkaebuses palub Liviu Dragnea tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 12. mai 2020. aasta määrus kohtuasjas Dragnea vs. komisjon (T‑738/18, ei avaldata, EU:T:2020:208; edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus“), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi nõudega tühistada Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) 1. oktoobri 2018. aasta kiri, mille ese oli esiteks keeldumine algatada uurimine kahe varasema uurimise läbiviimise suhtes ja teiseks neid uurimisi puudutavate dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine (edaspidi „vaidlusalune kiri“).

2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määruse (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999 (ELT 2013, L 248, lk 1), artikli 2 punkti 5 kohaselt on „juurdlusalune isik“„isik või ettevõtja, keda kahtlustatakse kelmuses/pettuses, korruptsioonis või muus liidu finantshuve kahjustavas mis tahes ebaseaduslikus tegevuses ning kelle suhtes [OLAF] viib seetõttu läbi juurdluse“.

3

Määruse artiklis 5 „Juurdluse algatamine“ on sätestatud:

„1.   Peadirektor võib algatada juurdluse, kui on piisavaid kahtlusi, mis võivad põhineda ka kolmanda isiku esitatud teabel või anonüümsel teabel, selle kohta, et on esinenud kelmus/pettus, korruptsioon või muu liidu finantshuve kahjustav ebaseaduslik tegevus. Peadirektori otsus juurdluse võimaliku algatamise kohta sõltub ameti juurdlusprioriteetidest ja iga-aastasest juhtimiskavast, mis on kehtestatud kooskõlas artikli 17 lõikega 5. Selles otsuses võetakse arvesse ka vajadust kasutada ameti vahendeid tõhusalt ja proportsionaalselt. Sisejuurdluse puhul võetakse eraldi arvesse seda, milline institutsioon, organ, amet või asutus sobib kõige paremini juurdlust läbi viima, lähtudes eelkõige asjaolude laadist, juhtumi tegelikust või võimalikust finantsmõjust ning kohtulike järelmeetmete tõenäosusest.

2.   Välisjuurdluse algatamise otsuse teeb peadirektor kas omal algatusel või asjaomase liikmesriigi või liidu institutsiooni, organi, ameti või asutuse taotlusel.

Sisejuurdluse algatamise otsuse võtab peadirektor vastu kas omal algatusel, selle institutsiooni, organi, ameti või asutuse taotlusel, kus kõnealune juurdlus peab toimuma, või liikmesriigi taotlusel.

[…]

4.   [OLAF] teeb otsuse juurdluse võimaliku algatamise kohta kahe kuu jooksul pärast lõikes 2 osutatud taotluse saamist. Sellest teavitatakse viivitamata taotluse esitanud liikmesriiki, institutsiooni, organit, ametit või asutust. Otsust juurdlust mitte algatada tuleb põhjendada. Kui [OLAF] ei ole kahekuulise tähtaja lõpuks otsust teinud, käsitatakse seda otsusena juurdlust mitte algatada.

Kui personalieeskirjade artikli 22a kohaselt tegutsev ametnik, muu teenistuja, institutsioonide või organite liige, ametite või asutuste juht või töötaja annab [OLAFile] võimaliku pettuse või eeskirjade eiramise kohta teavet, teavitab [OLAF] nimetatud isikut otsusest kõnealuste asjaolude suhtes juurdluse algatamise või mittealgatamise kohta.

[…]“.

4

Määruse artiklis 9 „Menetluslikud tagatised“ on loetletud menetluslikud tagatised, mis peavad olema OLAFi uurimiste all olevatel isikutel. Lõige 4 näeb eelkõige ette, et „enne teda nimeliselt käsitlevate järelduste tegemist [antakse] kõnealusele isikule võimalus esitada oma märkused temaga seotud asjaolude kohta“.

5

Sama määruse artikli 11 „Juurdluse aruanne ja juurdluse järelmeetmed“ lõikes 1 on ette nähtud, et pärast OLAFi uurimist koostatakse aruanne, milles esitatakse muu hulgas teostatud menetlustoimingud, tuvastatud asjaolud ja nende esialgne õiguslik kvalifikatsioon ning millele vajaduse korral lisatakse soovitused selle kohta, kas liidu institutsioonid või asjaomase liikmesriigi pädevad asutused peavad võtma meetmeid või mitte.

6

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) artikli 6 „Taotlused“ lõikes 1 on sätestatud:

„Dokumentidele juurdepääsu taotlused esitatakse mis tahes kirjalikus vormis, sealhulgas elektroonilises vormis, ühes [ELL artiklis 55] osutatud keeltest ning piisava täpsusega, et institutsioon võiks dokumendi kindlaks teha. Taotleja ei ole kohustatud taotlust põhjendama.“

7

Määruse artiklis 7 „Esialgsete taotluste lahendamine“ on ette nähtud:

„1.   Dokumendile juurdepääsu taotlus lahendatakse viivitamata. Taotlejale saadetakse kinnitus taotluse kättesaamise kohta. 15 tööpäeva jooksul alates taotluse registreerimisest lubab institutsioon juurdepääsu taotletud dokumendile ja tagab selle juurdepääsu kõnealuse ajavahemiku jooksul vastavalt artiklile 10 või siis esitab kirjalikus vastuses osalise või täieliku keeldumise põhjused ning teatab taotlejale tema õigusest esitada kordustaotlus käesoleva artikli lõike 2 kohaselt.

2.   Osalise või täieliku keeldumise korral võib taotleja 15 tööpäeva jooksul institutsiooni vastuse saamisest arvates teha kordustaotluse, milles palub institutsioonil oma seisukoht läbi vaadata.

[…]

4.   Kui institutsioon ettenähtud tähtaja jooksul ei vasta, annab see taotlejale õiguse esitada kordustaotlus.“

8

Määruse artikkel 8 „Kordustaotluste lahendamine“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kordustaotlus lahendatakse viivitamata. 15 tööpäeva jooksul alates sellise taotluse registreerimisest lubab institutsioon juurdepääsu taotletud dokumendile ja tagab selle juurdepääsu kõnealuse ajavahemiku jooksul vastavalt artiklile 10 või siis esitab kirjalikus vastuses osalise või täieliku keeldumise põhjused. Osalise või täieliku keeldumise korral teavitab institutsioon taotlejat tema käsutuses olevatest õiguskaitsevahenditest, nimelt võimalusest algatada kohtumenetlus institutsiooni vastu ja/või esitada kaebus ombudsmanile kooskõlas [ELTL artiklitega vastavalt 263 ja 228].

[…]

3.   Kui institutsioon ette nähtud tähtaja jooksul ei vasta, loetakse see eitavaks vastuseks ja see annab taotlejale õiguse algatada institutsiooni vastu kohtumenetlus ja/või esitada kaebus ombudsmanile [EL toimimise lepingu] vastavate sätete alusel.“

9

OLAF algatas 10. veebruaril 2015 kaks uurimist, mis puudutasid pettusekahtlusi kahe maanteetaristu ehitamise projekti puhul Rumeenias (edaspidi „varasemad uurimised“). Nende projektide teostajaks oli Teleormani (Rumeenia) maakonna haldusasutus ja neid projekte rahastas Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF).

10

OLAF lõpetas need uurimised 30. mail ja 16. septembril 2016. Oma lõpparuannetes järeldas ta, et oli loodud kaks kuritegelikku rühmitust, keda kahtlustati suure hulga dokumentide võltsimises saamaks õigusvastaselt liidu rahalisi vahendeid.

11

Lisaks soovitas OLAF Euroopa Komisjonil asjaomased summad tagasi nõuda ja Rumeenia korruptsioonivastase võitluse ametil soovitas ta algatada kriminaaluurimise liidu finantshuvide rikkumise kohta.

12

OLAF klassifitseeris varasemates uurimistes Teleormani maakonna asutuse „juurdlusaluseks isikuks“ määruse nr 883/2013 artikli 2 punkti 5 tähenduses. Seevastu apellanti L. Dragnead, kes oli uuritavate asjaolude asetleidmise ajal selle asutuse direktor, ei kvalifitseeritud „juurdlusaluseks isikuks“.

13

Rumeenia korruptsioonivastane amet teatas 13. novembril 2017 apellandi suhtes kriminaalmenetluse alustamisest seoses liidu vahendite suhtes toime pandud pettusega, kuritegeliku organisatsiooni loomisega ja võimu kuritarvitamisega.

14

Samal päeval avaldas OLAF pressiteate, milles teatas kriminaalmenetluse alustamisest. OLAF nimetas seejuures apellanti nimeliselt ja viitas oma eelnevate uurimiste tähtsusele kriminaalmenetluse alustamises liikmesriigi asutuste poolt.

15

Apellant kirjutas 1. juunil 2018 OLAFile, paludes tal esitada lõpparuannetes esitatud uurimiskokkuvõtte kohta märkused, mis käsitlesid nii sisulisi kui ka menetluslikke küsimusi.

16

OLAF teatas 10. juuli 2018. aasta kirjas apellandile, et kuna liikmesriigi pädevad asutused on selles küsimuses algatanud uurimise, siis hoidub ta esitamast sisulisi seisukohti. Lisaks selgitas ta apellandi tõstatatud menetlusküsimusi.

17

Apellant kirjutas 22. augustil 2018 OLAFile, paludes tal esiteks algatada uurimine varasemate uurimiste läbiviimise kohta ja teiseks võimaldada tal tutvuda mitme dokumendiga, mis sisalduvad nende uurimiste toimikutes (edaspidi „22. augusti 2018. aasta kiri“).

18

Vaidlusaluse kirjaga teavitas OLAF apellanti muu hulgas sellest, et varasemate uurimiste läbiviimine oli kooskõlas kehtiva õigusliku raamistikuga ning et ta ei leia, et apellandi tõstatatud küsimused sisaldaksid endas teavet, mis võiks põhjendada uurimise algatamist varasemate uurimistega seoses. Lisaks märkis OLAF, et kuna apellant ei olnud varasemates uurimistes „juurdlusalune isik“, ei saa ta tugineda määruse nr 883/2013 artiklis 9 nimetatud menetluslikele õigustele ning tal ei ole võimalik tutvuda taotletud dokumentidega.

19

Apellant esitas vaidlusaluse kirja tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. detsembril 2018.

20

Mis puudutab keeldumist algatada varasemate uurimiste läbiviimise kohta uurimine, siis tugines apellant kaitseõiguste rikkumisele, mis on sätestatud eelkõige määruse nr 883/2013 artiklis 9, ning hea halduse põhimõtte rikkumisele ja erinevatele hindamisvigadele, mis tehti varasemate uurimiste käigus või mis mõjutavad aruandeid, millega need uurimised lõpetati.

21

Dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumisega seoses väitis apellant, et rikutud on Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 42 ning määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 2 ja artiklit 7.

22

Komisjon esitas 6. märtsil 2019 Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite.

23

Apellant esitas vastuvõetamatuse vastuväite kohta märkused 18. aprillil 2019.

24

Üldkohus leidis, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, ja otsustas vaidlustatud kohtumäärusega lahendada komisjoni taotluse kodukorra artikli 130 lõigete 1 ja 7 alusel ilma menetlust jätkamata ning jättis hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

25

Komisjon viitas vastuvõetamatuse vastuväites kahele asja läbivaatamist takistavale asjaolule. Mis puudutab kõigepealt asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mis tuleneb tõigast, et OLAFi keeldumine algatada uurimine varasemate uurimiste läbiviimise suhtes ei ole akt, mille peale saab esitada tühistamishagi, siis märkis Üldkohus esiteks, et ükski määruse nr 883/2013 säte ei anna füüsilistele ega juriidilistele isikutele, olenemata sellest, kas nad on selle määruse tähenduses juurdlusalused isikud või mitte, õigust nõuda OLAFilt uurimise alustamist OLAFi enda varasemate uurimiste kohta, et kontrollida määruse nr 883/2013 artiklis 9 loetletud menetluslike tagatiste järgimist, ning teiseks, et nimetatud määrusest tuleneb, et füüsilised ja juriidilised isikud võivad edastada OLAFile teavet rikkumiste kohta, kuid ei saa kohustada OLAFit algatama haldusuurimist.

26

Neil asjaoludel leidis Üldkohus, et OLAFi keeldumist algatada uurimine varasemate uurimiste läbiviimise kohta ei saa pidada aktiks, mis tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi apellandi huve puudutaval viisil, mis toob kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis.

27

Üldkohus lisas esiteks, et isegi kui eeldada, et vaidlusaluses kirjas sisalduvat OLAFi keeldumist algatada uurimine varasemate uurimiste läbiviimise suhtes tuleb tõlgendada kui keeldumist muuta või kahtluse alla seada lõpparuandeid, ei saa seda keeldumist siiski pidada otsuseks, mille peale saab esitada tühistamishagi. Kuna OLAFi välis- või siseuurimise tulemusel koostatud ning liikmesriikide pädevatele asutustele edastatud aruanded ja soovitused kujutavad endast üksnes soovitusi või arvamusi, millel puuduvad siduvad õiguslikud tagajärjed, võimaldaks sellise keeldumise peale esitatud hagi vastuvõetavaks tunnistamine mööda hiilida asjaolust, et neid aruandeid ja soovitusi ei saa vaidlustada.

28

Teiseks leidis Üldkohus, et eelmises punktis nimetatust erinev järeldus tooks käesoleval juhul kaasa ka tühistamishagi esitamise tähtajast möödahiilimise, kuna isegi kui eeldada, et need aruanded ja soovitused on vaidlustatavad aktid, on apellant käesolevas asjas lasknud sellel tähtajal mööduda.

29

Kolmandaks leidis Üldkohus, et tühistamishagi vastuvõetamatuks tunnistamine ei tekita lünka liidu õiguste kohtuliku kaitse süsteemis, arvestades eelkõige ühelt poolt seda, et liikmesriigi kohtul – kes lahendab kriminaalmenetluse raames, mis võidakse alustada OLAFi poolt liikmesriigi ametiasutustele edastatud teabe alusel – on võimalik esitada Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotlus, ja arvestades teiselt poolt asjaolu, et kui OLAF paneb toime rikkumise, mis ei puuduta isikut kahjustavad meedet, on see karistatav kahju hüvitamise hagi raames.

30

Mis puudutab seejärel asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mis seisneb selles, et dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine ei ole vaidlustatav akt määruse nr 1049/2001 tähenduses, siis otsustas Üldkohus ühelt poolt, et apellant ei saa oma taotluses tutvuda dokumentidega tugineda otse niisugusele esmase õiguse sättele nagu harta artikkel 42.

31

Teiselt poolt leidis Üldkohus, et käesoleva juhtumi konkreetsetel asjaoludel ei saa dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumist pidada määruse nr 1049/2001 artiklite 7 ja 8 kohaselt vastu võetud lõplikuks aktiks ega seega aktiks, mille peale saab selle määruse alusel esitada tühistamishagi.

32

Sellega seoses tõdes Üldkohus esiteks, et apellant täpsustas alles talle esitatud menetlusdokumentides esimest korda, et 22. augusti 2018. aasta kirjas esitatud dokumentidega tutvumise taotlus tugines määruse nr 1049/2001 artiklile 6.

33

Teiseks leidis Üldkohus, et vaidlusaluse kirja sisust nähtub selgelt, et OLAF käsitles dokumentidega tutvumise taotlust varasemate uurimiste toimikuga tutvumise taotlusena, mitte esialgse taotlusena määruse nr 1049/2001 artiklite 6 ja 7 tähenduses, ning et OLAFil oli õigus seda taotlust sel viisil menetleda, kuna 22. augusti 2018. aasta kirjas viitas apellant järjepidevalt määrusele nr 883/2013.

34

Kolmandaks, olles märkinud, et apellant ei esitanud kordustaotlust määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 tähenduses, otsustas Üldkohus, et kuna OLAF käsitles põhjendatult apellandi taotlust uurimiste toimikuga tutvumise taotlusena, mitte esialgse taotlusena nimetatud määruse artiklite 6 ja 7 tähenduses, siis ei rikkunud komisjon nimetatud määruse artikli 7 lõiget 1, kui ta jättis apellandile teatamata tema õigusest esitada kordustaotlus.

35

Apellant palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

36

Lisaks palub apellant sisuliselt, et Euroopa Kohus teeks menetlustoimingu, millega kohustatakse komisjoni esitama kõik varasemate uurimistega seotud dokumendid.

37

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

38

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant kaks väidet. Esimeses väites määruse nr 883/2013 ja harta artikli 47 rikkumise kohta kritiseerib ta vaidlustatud kohtumäärust selles suhtes, et Üldkohus jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata tema tühistamishagi osas, milles see puudutas OLAFi keeldumist algatada uurimine varasemate uurimiste läbiviimise suhtes. Teises väites määruse nr 1049/2001 artiklite 6 ja 7 rikkumise kohta heidab ta Üldkohtule ette, et viimane jättis vaidlustatud kohtumääruses tema tühistamishagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata osas, mis puudutas OLAFi keeldumist võimaldada tutvuda tema varasemate uurimiste käigus kasutatud dokumentidega.

39

Esimese väite esimeses osas kritiseerib apellant Üldkohtu järeldust vaidlustatud kohtumääruse punktis 36, mille kohaselt OLAFi keeldumine alustada uurimist varasemate uurimiste läbiviimise kohta ei kujuta endast otsust, mille peale saab esitada tühistamishagi, ning sama kohtu kaalutlusi selle järelduse toetuseks nimetatud kohtumääruse punktides 33 ja 34. Apellandi sõnul tuleneb see järeldus hindamisveast, mille Üldkohus väidetavalt tegi, otsustades, et teda ei saa kvalifitseerida „juurdlusaluseks isikuks“ määruse nr 883/2013 artikli 2 punkti 5 tähenduses, et tal ei ole mingit õigust nõuda uurimise raames õiglast menetlust ja ta väidab, et OLAFi aruanded ei mõjutanud märkimisväärselt hilisemaid kriminaalmenetlusi liikmesriigis. Apellant leiab, et sellega, et OLAF otsustas teda mitte käsitleda „juurdlusaluse isikuna“, kuigi tegelikult oli tema Teleormani maakonna asutuse direktorina uurimise keskmes ja kuigi seda riigisisest üksust peeti „juurdlusaluseks isikuks“ määruse nr 883/2013 artikli 2 punkti 5 tähenduses, võttis OLAF talt selle määruse artiklis 9 ette nähtud menetluslikud tagatised. Samas oli OLAFi aruannetel aga suur mõju Rumeenia korruptsioonivastase ameti otsusele alustada apellandi suhtes kriminaalmenetlust, nagu näitavad OLAFi ja Rumeenia korruptsioonivastase ameti 13. novembri 2017. aasta pressiteated. Nimelt peeti neid aruandeid liikmesriigi kriminaalmenetluses määrava tähtsusega tõenditeks. Apellandi sõnul on tema hagi vastuvõetavuse kontrollimiseks asjakohaseks aluseks 8. juuli 2008. aasta kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon (T‑48/05, EU:T:2008:257).

40

Esimese väite teises osas väidab apellant, et tema hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätmine tähendaks, et liidu õiguskaitsesüsteem on puudulik, mis on vastuolus harta artikli 47 nõuetega, kuna vastupidi Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtumääruse punktides 40 ja 41 esitatud järeldustele mõjutavad OLAFi aruanded ja soovitused märkimisväärselt riigisiseste asutuste otsuseid kriminaalmenetluse algatamise kohta. Lisaks märgib ta, et kuna liikmesriikide kohtud ei ole pädevad teostama liidu õiguse alusel kontrolli OLAFi esialgsete uurimiste üle ega otsustama nende seaduslikkuse üle ning kuna OLAFi õigusvastaste uurimiste peale ei saa esitada tühistamishagi, vaid üksnes kahju hüvitamise hagi, siis ei saa sellist õiguskaitsevahendit pidada tõhusaks õiguskaitsevahendiks nimetatud sätte tähenduses.

41

Komisjon väidab, et esimene väide on ainetu ja igal juhul põhjendamatu.

42

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 30 õigesti märkis, tuleb juhul, kui komisjoni otsus on keelduv nagu käesolevas asjas, lähtuda otsuse hindamisel selle taotluse olemusest, mille vastusena otsus on tehtud (6. aprilli 2006. aasta kohtumäärus GISTI vs. komisjon, C‑408/05 P, ei avaldata, EU:C:2006:247, punkt 10 ja seal viidatud kohtupraktika), see tähendab, et käesoleval juhul, nagu tuvastas ka Üldkohus selle kohtumääruse punktis 31, tuleb lähtuda OLAFile esitatud taotlusest algatada uurimine varasemate uurimiste läbiviimise kohta.

43

Esiteks, vastupidi sellele, mida väidab apellant oma väite esimeses osas, mis on suunatud vaidlustatud kohtumääruse punktide 33, 34 ja 36 vastu, otsustas Üldkohus nimetatud punktis 36 õigesti, võttes selles osas aluseks nimetatud kohtumääruse punktides 33–35 esitatud kaalutlused, et OLAFi keeldumist algatada uurimine varasemate uurimiste läbiviimise suhtes ei saa pidada apellandi huve puudutavaid õiguslikke tagajärgi tekitavaks aktiks, mis tooks kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis, ja et seega ei ole see keeldumine otsus, mille peale võib esitada ELTL artikli 263 alusel tühistamishagi.

44

Lisaks tuleb tõdeda, et oma argumentidega ei kritiseeri apellant Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtumääruse punktides 33–35 esitatud arutluskäigu sisu, mille abil Üldkohus jõudis kohtumääruse punktis 36 toodud järeldusele, vaid ta esitab selle argumendi seoses küsimusega, kas OLAF otsustas põhjendatult teda mitte käsitada varasemate uurimiste raames „juurdlusaluse isikuna“ määruse nr 883/2013 artikli 2 punkti 5 tähenduses.

45

Vastus sellele küsimusele ei ole Üldkohtu arutluskäiku ja järeldust arvestades siiski asjakohane, kuna viimati nimetatu rõhutas vaidlustatud kohtumääruse punktis 33 muu hulgas õigesti, et ükski määruse nr 883/2013 säte ei anna füüsilistele ega juriidilistele isikutele, olenemata sellest, kas nad on selle määruse artikli 2 punkti 5 tähenduses „juurdlusalused isikud“ või mitte, õigust taotleda OLAFilt uurimise algatamist tema enda poolt varem läbiviidud uurimiste kohta.

46

Tegelikult ei ole isegi selle sätte tähenduses „juurdlusalusel isikul“, kes on seal määratletud kui „isik või ettevõtja, keda kahtlustatakse kelmuses/pettuses, korruptsioonis või muus liidu finantshuve kahjustavas mis tahes ebaseaduslikus tegevuses ning kelle suhtes [OLAF] viib seetõttu läbi juurdluse“, õigust taotleda sellelt ametilt tema enda uurimiste suhtes uurimise algatamist ning samuti ei ole viimati nimetatu talle esitatud teabe põhjal kohustatud sellist uurimist algatama.

47

Lisaks, nagu väidab komisjon, otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 43 veel sisuliselt, kui ta viitas selle otsuse punktidele 37 ja 38, et kui ta peaks hagi hindama OLAFi lõpparuannete alusel, millel see hagi põhineb, nagu väidab apellant, sest see hagi puudutab OLAFi keeldumist neid aruandeid muuta või kahtluse alla seada, tähendaks selline hagi selliste aruannete peale tühistamishagi esitamise tähtajast möödahiilimist.

48

Oma esimeses väites ei vaidlusta apellant seda Üldkohtu hinnangut.

49

Sellega seoses tuleb märkida, et kuna esimeses kohtuastmes esitatud hagi ei olnud formaalselt esitatud mitte varasemate uurimiste lõpparuannete endi peale, vaid vaidlusaluse kirja peale, millega OLAF jättis rahuldamata apellandi taotluse algatada uurimine varasemate uurimiste läbiviimise kohta, siis tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on akt, mis ei sisalda võrreldes varasema aktiga ühtegi uut asjaolu, puhtalt seda kinnitav akt ja selle tulemuseks ei saa hakata kulgema uus vaidlustamistähtaeg (23. oktoobri 2009. aasta määrus komisjon vs. Potamianos ja Potamianos vs. komisjon, C‑561/08 P ja C‑4/09 P, EU:C:2009:656, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 43 ja nagu nähtub Üldkohtu järeldustest vaidlustatud kohtumääruses, piirdus apellant käesolevas asjas oma OLAFile saadetud kirjades sellega, et kritiseeris OLAFi järeldusi, mis sisalduvad varasemaid uurimisi käsitlevates lõpparuannetes ja menetlustoimingutes, mille tulemusel need järeldused tehti, toomata esile uusi ja olulisi asjaolusid. Samadest järeldustest ilmneb, et ka OLAFi vastustes ega eelkõige vaidlusaluses kirjas ei viidata sellistele asjaoludele ega apellandi olukorra uuesti läbivaatamisele neist aruannetest lähtudes.

51

Sellest järeldub, et seoses OLAFi keeldumisega algatada uurimine varasemate uurimiste läbiviimise kohta kujutab vaidlusalune kiri endast igal juhul üksnes nende uurimiste tulemusel koostatud lõpparuandeid kinnitavat akti, mistõttu ei ole käesolevas asjas vaja isegi uurida, kas need aruanded kujutavad endast vaidlustatavaid akte ELTL artikli 263 tähenduses, ja tuleb asuda seisukohale, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtumääruse punktis 43 põhjendatult, et apellandi hagi ei saanud kõnealuses asjas mingil juhul tunnistada vastuvõetavaks, kuna vastupidisel juhul hiilitaks sellega mööda tähtajast, mille jooksul huvitatud isik oleks võinud vajaduse korral vaidlustada OLAFi varasemate uurimiste lõpparuanded.

52

Eeltoodut arvestades tuleb esimese väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

53

Teiseks, mis puudutab selle väite teist osa, mille kohaselt Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtumääruses hagi vastuvõetamatuks tunnistamine tähendaks, et liidu õiguskaitsesüsteem on puudulik, siis tuleb kõigepealt meelde tuletada, et ELTL artiklist 256, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust, Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d ja artiklist 169 tuleneb, et apellatsioonkaebuses tuleb näidata täpselt kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt põhjendavad õiguslikud argumendid, vastasel juhul on apellatsioonkaebus või asjasse puutuv väide vastuvõetamatu (29. juuni 2016. aasta kohtumäärus Ombudsman vs. Staelen, C‑337/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:670, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Kuna aga apellant on oma esimese väite teise osa sõnastanud käesoleva kohtuotsuse punktis 40 esitatud viisil, siis ei ole ta neid nõudeid täitnud. Nimelt, kuigi Üldkohus hindas vaidlustatud kohtumääruse punktides 47–55 apellandi poolt esimeses kohtuastmes esitatud väidet, et liidu õiguskaitsesüsteem on puudulik, ja nendes punktides pühendati sellele küsimusele mitu õiguslikku arutluskäiku, on apellant käsitletavas teises väiteosas piirdunud esiteks märkusega, et ta ei nõustu Üldkohtu hinnangutega, mis on esitatud selle kohtumääruse punktides 40 ja 41, ning teiseks sõnastab ta väga lühidalt mõned üldised kaalutlused, püüdmata selgitada, mil viisil on selle määruse punktides 47–55 sisalduvad erinevad õiguslikud arutluskäigud õigusvastased.

55

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et ilmselge vastuvõetamatuse tõttu tuleb läbi vaatamata jätta apellatsioonkaebuse väide, mis piirdub üldiste kinnitustega ega sisalda täpset teavet vaidlustatud otsuse nende punktide kohta, mis võivad sisaldada õigusnormi rikkumist (vt selle kohta 29. juuni 2016. aasta kohtumäärus Ombudsman vs. Staelen, C‑337/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:670, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei vasta käesoleva kohtuotsuse punktis 53 korratud nõudele väide, mis piirdub Üldkohtus juba esitatud väidete ja argumentide kordamisega ega sisalda argumente, mis konkreetselt viitaks vaidlustatud kohtuotsuses väidetavalt sisalduvale õigusnormi rikkumisele. Selline apellatsioonkaebus kujutab endast tegelikult vaid nõuet, mille eesmärk on lihtsalt saavutada Üldkohtule esitatud hagiavalduse uuesti läbivaatamine, mis aga ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse (vt selle kohta 16. detsembri 2020. aasta kohtuotsus nõukogu jt vs. K. Chrysostomides & Co. jt, C‑597/18 P, C‑598/18 P, C‑603/18 P ja C‑604/18 P, EU:C:2020:1028, punkt 127 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Seetõttu on esimese väite teine osa vastuvõetamatu.

57

Kõike eeltoodut arvestades tuleb esimene väide osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata.

58

Apellandi sõnul rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta nõustus komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväitega, mis tugines asjaolule, et OLAFi keeldumine vaidlusaluses kirjas võimaldada apellandil taotletud dokumentidega tutvuda ei olnud vaidlustatav akt määruse nr 1049/2001 tähenduses. Täpsemalt leidis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 69 vääralt, et 22. augusti 2018. aasta kirjas taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumist ei saa pidada vastavalt selle määruse artiklitele 7 ja 8 vastu võetud lõplikuks aktiks. Ta jõudis sellele järeldusele, olles muu hulgas sama kohtumääruse punktides 64 ja 65 esiteks esile toonud, et apellant teatas alles Üldkohtule menetlusdokumentide esitamise etapis esimest korda, et tema taotlus tutvuda dokumentidega põhines sama määruse artiklil 6, ja teiseks, et vaidlusalusest kirjast nähtub selgelt, et OLAF ei käsitlenud seda taotlust mitte selle artikli 6 kohase taotlusena tutvuda dokumentidega, vaid üksnes taotlusena tutvuda uurimistoimikuga.

59

Seejuures ei võtnud Üldkohus arvesse asjaolu, et määruse nr 1049/2001 artikkel 6 ei sea dokumentidega tutvumise taotlusele muid spetsiifilisi vorminõudeid kui nõue esitada taotlus mõnes liidu keeles ning piisava täpsusega, et institutsioon võiks asjaomase dokumendi kindlaks teha. Seetõttu leiab apellant, et kuna komisjon ei teavitanud teda tema õigusest esitada kordustaotlus nimetatud määruse artikli 7 lõike 2 alusel, oleks OLAFi keeldumist dokumentidega tutvuda tulnud käsitleda lõpliku aktina, mille peale saab esitada tühistamishagi.

60

Komisjon väidab esiteks, et oma teises väites palub apellant Euroopa Kohtul hinnata ümber Üldkohtu hinnang faktilistele asjaoludele, mis aga ei kuulu apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu pädevusse.

61

Teiseks leiab komisjon, et apellant võis OLAFilt taotletud dokumentidega tutvumiseks tugineda kas harta artikli 41 lõike 2 punktist b tulenevale õigusele tutvuda toimikuga või üldsuse õigusele tutvuda dokumentidega, mis on kehtestatud ja reguleeritud määrusega nr 1049/2001. Käesoleval juhul oli aga ebaselge, millisele õiguslikule alusele apellant oma 22. augusti 2018. aasta kirjas esitatud dokumentidega tutvumise taotluses tugines, ja sellest kirjast jäi mulje, et see põhineb harta artikli 41 lõike 2 punktil b. Seega oli loomulik, et vaidlusaluses kirjas ei analüüsinud OLAF seda dokumentidega tutvumise taotlust määruse nr 1049/2001 alusel ega juhtinud apellandi tähelepanu võimalusele esitada kordustaotlus määruse nr 1049/2001 artikli 7 alusel. Komisjoni sõnul tuleneb sellega seoses Euroopa Kohtu praktikast, et dokumentidega tutvumise taotlus peab olema niivõrd täpne, et asjaomasel institutsioonil oleks võimalik sellele vastata. Selles kontekstis on taotlejal kohustus esitada asjakohane teave ja tal on sellise taotluse esitamisel lojaalsuskohustus.

62

Kolmandaks leiab komisjon, et kui apellant siiski leidis, et tema taotlus tutvuda dokumentidega põhines sellel määrusel, oleks ta pidanud määruse nr 1049/2001 artikli 7 alusel esitama kordustaotluse. Nimelt, kui OLAFi esialgset vastust käsitada keeldumisena nimetatud määruse tähenduses, ei oleks see mingil juhul saanud olla vaidlustatav akt, arvestades selle määrusega kehtestatud kaheetapilist menetlust.

63

Kõigepealt tuleb märkida, et institutsioonide dokumentidega tutvumise menetlus toimub kahes etapis ning et vastus esialgsele taotlusele kujutab endast määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 1 tähenduses vaid esmast seisukohavõttu, mille peale ei saa üldjuhul hagi esitada. Kui aga institutsioon võtab niisuguses vastuses lõpliku seisukoha, saab selle peale esitada erandkorras tühistamishagi (vt 2. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Strack vs. komisjon, C‑127/13 P, EU:C:2014:2250, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 74 sisuliselt märkis, tähendab asjaolu, et asjaomane institutsioon ei teavitanud oma vastuses apellanti määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 1 kohaselt sellest, et tal on õigus esitada kordustaotlus nimetatud määruse artikli 7 lõike 2 alusel, selle vastuse lõplikkust.

65

Lisaks tuleb osas, milles komisjon väidab apellandi teise väite vastu, et selle põhjenduseks esitatud argumendid puudutavad Üldkohtu hinnangut faktilistele asjaoludele ja seetõttu ei kuulu nende kontrollimine apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu pädevusse, meelde tuletada, et faktilise asjaolu või akti – nagu selleks on kiri – õiguslik kvalifitseerimine Üldkohtu poolt on õigusküsimus, mille võib tõstatada apellatsioonimenetluses (23. novembri 2017. aasta kohtuotsus Bionorica ja Diapharm vs. komisjon, C‑596/15 P ja C‑597/15 P, EU:C:2017:886, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud kohtumäärusest, et OLAF ei teavitanud apellanti tema õigusest esitada kordustaotlus määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 alusel.

67

Sellest kohtumäärusest tuleneb küll ka see, et apellant ei maininud 22. augusti 2018. aasta kirjas määrust nr 1049/2001 ning ta täpsustas esimest korda alles Üldkohtule esitatud menetlusdokumentides, et tema kirjas esitatud dokumentidega tutvumise taotlus oli esitatud nimetatud määruse artikli 6 alusel.

68

Ent sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 1049/2001 artikli 6 lõike 1 kohaselt peavad dokumentidega tutvumise taotlused olema esitatud kirjalikus vormis, sealhulgas elektroonilises vormis, ühes ELL artiklis 55 osutatud keeltest ning piisava täpsusega, et asjaomane institutsioon saaks dokumendi kindlaks teha.

69

Seevastu ei kohusta ükski määruse nr 1049/2001 säte taotlejat täpsustama taotluse õiguslikku alust.

70

Sellist kohustust ei saa tuletada ka komisjoni viidatud kohtupraktikast, sest vaatamata mõnele sõnastusnüansile, oli käesoleva kohtuotsuse punktis 68 nimetatud nõude puhul tegemist 20. jaanuari 2011. aasta kohtuotsusest Strack vs. komisjon (F‑121/07, EU:F:2011:3, punktid 84–91) tuleneva nõudega esitada dokumentidega tutvumise taotlus niivõrd täpselt, et institutsioon saaks kindlaks teha dokumendi, ja mitte kohustusega täpsustada õiguslik alus.

71

Pealegi on asjaolu, et puudub sõnaselge kohustus viidata dokumentidega tutvumise taotluses määrusele nr 1049/2001, selle määruse eesmärgiga kooskõlas. Nimelt tuleneb selle määruse artikli 1 punktist a, et määruse eesmärk on tagada „võimalikult laiaulatuslik juurdepääs dokumentidele“.

72

Nii nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et määrus nr 1049/2001 annab väga laiaulatusliku õiguse tutvuda asjaomaste institutsioonide dokumentidega, kuna määruse artikli 6 lõike 1 kohaselt ei eelda sellise õiguse kasutamine taotluse põhjendamist (26. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, C‑362/08 P, EU:C:2010:40, punkt 56).

73

Neil asjaoludel tuleb vastupidi sellele, mida Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtumääruse punktides 65, 66 ja 68, asuda seisukohale, et OLAF oleks pidanud apellandi taotlust tutvuda dokumentidega muu hulgas hindama ka määruse nr 1049/2001 alusel ning seega oli ta kohustatud teavitama apellanti tema õigusest esitada kordustaotlus viimati nimetatud määruse artikli 7 lõike 2 alusel.

74

Täpsemalt, selles kontekstis ei ole oluline asjaolu, et Üldkohus märkis vaidlustatud kohtumääruse punktis 66, et 22. augusti 2018. aasta kirjas „viitas hageja järjepidevalt määrusele nr 883/2013“.

75

Asjaolu, et 22. augusti 2018. aasta kiri puudutas taotlust tutvuda dokumentidega, mis olid seotud OLAFi uurimisega, st valdkonda, mida reguleerib määrus nr 883/2013, ei takista seda, et see taotlus põhines algusest peale määrusel nr 1049/2001, kuna on selge, et viimati nimetatud määrus võib olla õiguslikuks aluseks taotlusele tutvuda selliste dokumentidega, mis puudutavad mõne muu liidu õigusaktiga reguleeritud haldusmenetlust.

76

Kuna kõnealusel juhul ei teavitanud OLAF apellanti tema õigusest esitada kordustaotlus määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 alusel, võis apellant seega põhjendatult asuda seisukohale, nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 63 ja 64, et OLAF oli seega vaidlusaluses kirjas lõplikult kinnitanud oma seisukoha, mis seisnes 22. augusti 2018. aasta kirjas esitatud dokumentidega tutvumise taotluse rahuldamata jätmises, ning järelikult võis vaidlusaluse kirja peale esitada selles osas tühistamishagi.

77

Sellest järeldub, et apellatsioonkaebuse teine väide tuleb tunnistada põhjendatuks, kuna Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtumääruse punktis 69, et 22. augusti 2018. aasta kirjas taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumist ei saa pidada lõplikuks aktiks, mille peale saab esitada tühistamishagi.

78

Kõike eeltoodut arvestades tuleb vaidlustatud kohtumäärus seega tühistada osas, milles Üldkohus jättis sellega vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata apellandi hagi osas, milles paluti tühistada vaidlusaluses kirjas sisalduv OLAFi keeldumine võimaldada tal tutvuda tema 22. augusti 2018. aasta kirjas taotletud dokumentidega, ning ülejäänud osas tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

79

Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimesele lõigule võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.

80

Kuna käesoleval juhul jättis Üldkohus apellandi hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata osas, milles paluti tühistada vaidlusaluses kirjas sisalduv OLAFi keeldumine võimaldada tal tutvuda tema 22. augusti 2018. aasta kirjas taotletud dokumentidega, ja järelikult ei käsitlenud Üldkohtus hagi selle osa põhjendamiseks esitatud väiteid võistlevas menetluses ega hinnanud neid, siis ei võimalda menetlusstaadium teha asja suhtes lõplikku otsust viidatud sätte tähenduses (vt selle kohta 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon ja nõukogu vs. Carreras Sequeros jt, C‑119/19 P ja C‑126/19 P, EU:C:2020:676, punkt 130). Seega tuleb kohtuasi saata tagasi Üldkohtusse, et ta teeks otsuse tühistamishagi selle osa suhtes.

81

Seega ei ole vaja teha otsust käesoleva kohtuotsuse punktis 36 nimetatud menetlustoimingute taotluse kohta.

82

Kodukorra artikli 184 lõige 2 sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

83

Kodukorra artikli 138 lõige 3, mis on kodukorra artikli 184 lõike 1 kohaselt kohaldatav apellatsioonimenetlustele, näeb ette, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

84

Käesoleval juhul tuleb viimati nimetatud sätet kohaldada osas, milles apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata, kuna Üldkohus jättis vaidlustatud kohtumäärusega rahuldamata vaidlusaluse kirja tühistamise nõude osas, milles OLAF keeldus selles kirjas algatamast uurimist varasemate uurimiste läbiviimise kohta, kuid see tuleb jätta jõusse osas, milles Üldkohus jättis vaidlustatud kohtumäärusega rahuldamata vaidlusaluse kirja tühistamise taotluse osas, milles OLAF keeldus selle kirjaga võimaldamast apellandil tutvuda tema 22. augusti 2018. aasta kirjas taotletud dokumentidega.

85

Seega tuleb otsustada, et käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulud kannab kumbki pool ise, ja kuna kohtuasi saadetakse tagasi Üldkohtule, tuleb esimese astme menetlusega seotud kohtukulude kandmine otsustada edaspidi.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: