–

D. P. O’Brien, esindajad: solicitor C. Jones, barrister T. Burton, R. Crasnow, QC ja R. Allen, QC,

–

Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: S. Brandon ja C. Crane, keda abistasid J. Cavanagh, QC ja barrister R. Hill,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. van Beek ja N. Yerrell,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/81/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta (EÜT 1998, L 14, lk 9; ELT eriväljaanne 05/03, lk 267), mida on muudetud nõukogu 7. aprilli 1998. aasta direktiiviga 98/23/EÜ (EÜT 1998, L 131, lk 10; ELT eriväljaanne 05/03, lk 278).

2

Taotlus on esitatud Dermod Patrick O’Brieni ja Ministry of Justice’i (justiitsministeerium, Ühendkuningriik), varem Department for Constitutional Affairs (põhiseadusküsimuste ministeerium), vahelises kohtuvaidluses D. P. O’Brieni vanaduspensioni summa üle, millele tal on õigus osalise tööajaga kohtunikuametis töötamise tõttu.

3

Vastavalt direktiivile 98/23, millega laiendatakse Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi suhtes direktiivi 97/81, möödus selle direktiivi ülevõtmiseks nimetatud liikmesriigile ette nähtud tähtaeg 7. aprillil 2000.

4

Direktiivi 97/81 artiklis 1 on täpsustatud, et direktiivi eesmärk on rakendada tööandjate ja töövõtjate üldorganisatsioonide (UNICE, CEEP ja ETUC) vahel 6. juunil 1997 sõlmitud osalist tööaega käsitlev raamkokkulepe (edaspidi „raamkokkulepe“).

5

Raamkokkuleppe klauslis 4 „Mittediskrimineerimise põhimõte“ on ette nähtud:

[…]“

6

Kohtunikele pensionide maksmine on ette nähtud kohtunike 1981. aasta pensioniseadusega (Judicial Pensions Act 1981, edaspidi „1981. aasta seadus kohtuametnike pensionide kohta“) ja kohtuametnike 1993. aasta pensioniseadusega (Judicial Pensions and Retirement Act 1993, edaspidi „1993. aasta seadus“).

7

1981. aasta seadus on kohaldatav isikutele, kes määrati ametisse enne 31. märtsi 1995, kui nad ei vali võimalust saada pensioni 1993. aasta seaduse alusel. 1993. aasta seadus on kohaldatav 31. märtsil 1995 või hiljem ametisse määratud isikutele.

8

Nende kahe seaduse kohaselt makstakse pensioni igaühele, kes enne pensionile jäämist töötas „kvalifitseeruval ametikohal kohtus“, kui ta on saanud 65 aastat vanaks, ja 1993. aasta seadusega hõlmatud isikute puhul on töötanud niisugusel ametikohal vähemalt viis aastat.

9

D. P. O’Brieni pensionile jäämise kuupäeval töötasid „kvalifitseeruval ametikohal kohtus“ täistööajaga kohtunikud ja palgalised osalise tööajaga kohtunikud, päevatasu saavad osalise tööajaga kohtunikud nagu recorder’id aga mitte.

10

Nii 1981. aasta seaduse kui ka 1993. aasta seaduse süsteemiga on ette nähtud, et täistööajaga kohtunikule makstava pensioni summa põhineb tema viimase tööaasta rahalistel tasudel ning kvalifitseeruval ametikohal kohtus töötatud aastate arvul kuni pensionile jäämise kuupäevani.

11

Vastavalt 1981. aasta seadusele peab circuit judge (teise astme kohtu kohtunik) olema selleks, et kvalifitseeruda täispensionile, mille suurus on pool viimase tööaasta palgast, töötanud 15 aastat. 1993. aasta seaduse kohaselt on vastav periood 20 aastat.

12

Mõlema süsteemi kohaselt saavad kohtunikud, kes on töötanud vähem aega kui nimetatud perioodid, oma tööaja pikkusele vastava täispensioni osa. Pensionile jäämisel tehakse neile ka ühekordne makse, mille suurus põhineb aastapensioni summal.

13

Direktiivi 97/81 rakendas Ühendkuningriik 2000. aasta määrusega nr 1551 osalise tööajaga töötajate ebasoodsama kohtlemise vältimise kohta (Part-Time Workers (Prevention of Less Favourable Treatment) Regulations 2000 (SI 2000/1551)), mis jõustus 1. juulil 2000. Nimetatud määruses on ette nähtud, et osalise tööajaga töötajat ei tohi tööandja kohelda ebasoodsamalt kui võrreldavat täistööajaga töötajat ning et tuleb rakendada pro rata temporis põhimõtet, välja arvatud juhul, kui selle kohaldamine ei ole asjakohane.

14

D. P. O’Brien sai advokatuuri liikmeks 1962. aastal ning ta nimetati Queen’s Counsel’iks 1983. aastal. Ta töötas Crown Courtis recorder’ina 1. märtsist 1978 kuni 31. märtsini 2005, mil ta jäi 65aastasena pensionile. Recorder’ina ei olnud ta mitte palgaline töötaja, vaid talle maksti päevatasu.

15

Juunis 2005 esitas D. P. O’Brien põhiseadusküsimuste ministeeriumile nõude, et talle makstaks pro rata temporis kohandatud vanaduspensioni samal alusel nagu endistele täistööajaga kohtunikele, kes tegid sama või samalaadset tööd. Põhiseadusküsimuste ministeerium teatas talle, et ta ei kuulu nende kategooriate kohtunike hulka, kellele makstakse kohtunikupensioni.

16

Septembris 2005 pöördus D. P. O’Brien Employment Tribunalisse (töökohus, Ühendkuningriik), kus ta väitis, et tal on vastavalt direktiivile 97/81 ja õigusaktidele, millega see on riigisisesesse õigusesse üle võetud, õigus saada sellist pensioni. Nimetatud kohus tegi otsuse tema kasuks, kuid ta kaotas kohtuvaidluse apellatsiooniastmes Employment Appeal Tribunalis (töövaidluste apellatsioonikohus, Ühendkuningriik) ja seejärel Court of Appealis (England & Wales) (Civil Division) (apellatsioonikohus (Inglismaa ja Wales) (tsiviilosakond), Ühendkuningriik). Pärast seda, kui Supreme Courtile (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus) oli esitatud edasikaebus, taotles nimetatud kohus Euroopa Kohtult eelotsust.

17

Märkinud, et liikmesriigi kohtu ülesanne on teha kindlaks, kas D. P. O’Brienit tuleb raamkokkuleppe klausli 2 punkti 1 tähenduses pidada osalise tööajaga töötajaks, otsustas Euroopa Kohus 1. märtsi 2012. aasta otsuses O’Brien (C‑393/10, EU:C:2012:110), et riigisiseses õiguses ei saa teha vahet täistööajaga kohtunikel ja osalise tööajaga kohtunikel, kellele makstakse päevatasu, välja arvatud juhul, kui sellist erinevat kohtlemist õigustavad objektiivsed põhjused.

18

Pärast seda kohtuotsust leidis Supreme Court of the United Kingdom (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus) 6. veebruari 2013. aasta kohtuotsusega, et D. P. O’Brien oli põhikohtuasjas arutusel oleval ajal raamkokkuleppe klausli 2 punkti 1 tähenduses osalise tööajaga töötaja ning ei ole osutatud ühelegi objektiivsele põhjusele, miks kalduda kõrvale põhimõttest, et päevatasu saavaid osalise tööajaga kohtunikke tasustatakse pro rata temporis samal alusel nagu täistööajaga kohtunikke. Supreme Court of the United Kingdom (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus) tunnistas seega, et D. P. O’Brienil oli õigus saada pensioni samadel alustel nagu circuit judge (teise astme kohtu kohtunik).

19

Asi saadeti tagasi Employment Tribunalisse (töökohus), et määrata kindlaks pensioni summa, mida D. P. O’Brienil on õigus saada. Nimetatud kohtus tekkis küsimus, kas tema pensionisumma arvutamisel tuleb arvesse võtta asjaomase isiku kogu tööstaaži alates tema ametisse määramisest 1. märtsil 1978 (27 aastat) või ainult tema tööstaaži osa alates direktiivi ülevõtmise tähtaja lõpust (vähem kui viis aastat). Employment Tribunal (töökohus) otsustas, et arvesse tuleb võtta kogu tööstaaži, kuid Employment Appeal Tribunal (töövaidluste apellatsioonikohus) tegi vastupidise otsuse. Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division) (apellatsioonikohus (Inglismaa ja Wales) (tsiviilosakond) jättis Employment Appeal Tribunali otsuse muutmata. D. P. O’Brien esitas eelotsuse esitanud kohtule edasikaebuse.

20

Eelotsusetaotluse kohaselt kaldub Supreme Court of the United Kingdomi (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus) kohtukolleegiumi enamus arvama, et direktiivist 97/81 tulenevalt on keelatud diskrimineerida osalise tööajaga töötajaid ajal, mil tuleb hakata pensioni maksma. Direktiiv on ratione temporis kohaldatav, kui vanaduspensioni tuleb hakata maksma pärast direktiivi jõustumist. Niivõrd kui osa tööstaažist omandati enne seda kuupäeva, on direktiiv kohaldatav selle olukorra tulevastele tagajärgedele.

21

Eelotsusetaotluse kohaselt ei ole Euroopa Kohus siiski veel analüüsinud argumenti, mille kohaselt tööandjapensioni tuleb pidada ajatatud töötasuks, mille saamise õigus kujuneb selle töötasuga kaetud töö ajal, nagu võib tuletada 6. oktoobri 1993. aasta otsusest Ten Oever (C‑109/91, EU:C:1993:833). Kui aga sellise argumendiga nõustuda, siis ei saa direktiiv 97/81 üldisest tagasiulatuva jõu puudumise põhimõttest tulenevalt mõjutada omandatud õigusi või D. P. O’Brieni puhul õigusi, mida ei ole saadud enne selle direktiivi jõustumist, kuna direktiivis ei ole ühtegi sätet, mis teeks sellest üldpõhimõttest erandi. Kuigi kohtukolleegiumi enamus kaldub arvama, et 6. oktoobri 1993. aasta kohtuotsusest Ten Oever (C‑109/91, EU:C:1993:833) tulenev lahendus ei ole põhikohtuasjale ülekantav, on kohus siiski seisukohal, et õige lahendus ei ole iseenesestmõistetav.

22

Nendel asjaoludel otsustas Supreme Court of the United Kingdom (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiiv [97/81], iseäranis [raamkokkuleppe] klausel 4, mis käsitleb diskrimineerimiskeelu põhimõtet, kohustab osalise tööajaga töötaja vanaduspensioni summa väljaarvutamisel arvesse võtma selle direktiivi ülevõtmise tähtpäevale eelnenud tööstaaži perioode, kui neid võetaks arvesse võrreldava täistööajaga töötaja pensioni arvutamisel?“

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt teada, kas direktiivi 97/81 tuleb tõlgendada nii, et selle direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumise kuupäevale eelnenud tööstaaži perioode, mida võetaks arvesse täistööajaga töötaja pensioni arvutamisel, tuleb võtta arvesse võrreldava osalise tööajaga töötaja vanaduspensioniõiguste kindlaksmääramisel.

24

Käesoleval juhul tuleb märkida, et D. P. O’Brien töötas päevatasu saava osalise tööajaga kohtunikuna alates 1. märtsist 1978 kuni 31. märtsini 2005, see tähendab põhiosas ajavahemikul, mis eelneb Ühendkuningriigis direktiivi 97/81 ülevõtmise tähtpäevale 7. aprillil 2000. Sellel ajavahemikul aga ei olnud riigisiseses kohtunike pensioniskeemis ette nähtud, et päevatasu saavatel osalise tööajaga kohtunikel on õigus vanaduspensionile seetõttu, et ta on kohtunikuametis töötanud.

25

Lisaks selgub Euroopa Kohtu kasutuses olevast toimikust, et Inglismaal ja Walesis kohaldatava kohtunike pensioniskeemi alusel omandavad kohtunikud pensioniõiguse vastavalt tööstaažile, millega tekib õigus pensionile. Asjakohased pensioniskeemid on „viimase palga skeemid“, mille kohaselt arvutatakse kohtunike pension, korrutades ühe kindlaksmääratud osa viimase tööaasta rahalistest tasudest, millega tekib pensioniõigus, tööstaaži aastate ja päevade koguarvuga pensionile jäämise kuupäeval.

26

Tuleb nentida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldatakse menetluseeskirju üldiselt alates päevast, mil need jõustuvad (11. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑610/10, EU:C:2012:781, punkt 45), erinevalt materiaalõiguse normidest, mida tõlgendatakse tavaliselt nii, et need on enne nende jõustumist tekkinud olukordade suhtes kohaldatavad üksnes siis, kui selline võimalus nähtub selgelt nende sõnastusest, eesmärgist või ülesehitusest (vt selle kohta 12. novembri 1981. aastaMeridionale Industria Salumi jt, 212/80–217/80, EU:C:1981:270, punkt 9, ning 23. veebruari 2006. aasta kohtuotsus Molenbergnatie, C‑201/04, EU:C:2006:136, punkt 31).

27

Tuleb lisada, et uus õigusnorm on kohaldatav alates selle õigusakti jõustumisest, milles norm sisaldub, ja seda ei kohaldata varasema õigusakti kehtivusajal tekkinud ja lõplikult väljakujunenud õiguslikele olukordadele; õigusnormi kohaldatakse nende olukordade tulevikus tekkivate tagajärgede suhtes ja ka uute õiguslike olukordade suhtes. Teisiti on üksnes siis, kui uue õigusnormiga kaasnevad erisätted, mis määravad konkreetselt kindlaks selle ajalise kohaldamise tingimused, kui õigusaktide tagasiulatuva jõu puudumise põhimõttest ei tulene teisiti (vt selle kohta 26. märtsi 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Moravia Gas Storage, C‑596/13 P, EU:C:2015:203, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Kõigepealt tuleb mainida, et eelmises punktis meelde tuletatud põhimõttest ei ole tehtud erandit ei direktiiviga 97/81 ega raamkokkuleppega (10. juuni 2010. aasta kohtuotsus Bruno jt, C‑395/08 ja C‑396/08, EU:C:2010:329, punkt 54).

29

Järelikult tuleb analüüsida, kas pensioniõiguste järkjärguline omandamine ajavahemikul, mis eelneb Ühendkuningriigis direktiivi 97/81 ülevõtmise tähtaja möödumise kuupäevale, tähendab seda, et põhikohtuasja edasikaebuse esitaja õiguslikku olukorda tuleb pidada sel kuupäeval lõplikult välja kujunenuks.

30

Ühendkuningriigi valitsus väidab sellega seoses, et ajatatud töötasu tööandjapensioni vormis koguneb samamoodi nagu teised töötasu liigid. Põhikohtuasjas arutusel olevate kohtunike pensioniskeemide puhul omandatakse pension järjestikuste tööstaaži perioodide põhjal, millest igaüks annab õiguse pensionile, kusjuures pensioniõigused suurenevad iga täitunud tööstaaži perioodi kaupa. Järelikult tuleb asuda seisukohale, et kuna iga tööstaaži perioodi lõpus ei ole vastaval omandatud pensioniõigusel enam mõju, ei saa seega enne Ühendkuningriigis direktiivi 97/81 ülevõtmise tähtaja möödumise kuupäeva omandatud pensioniõigusi arvesse võtta.

31

Viidates 17. mai 1990. aasta kohtuotsusele Barber (C‑262/88, EU:C:1990:209) ja 6. oktoobri 1993. aasta kohtuotsusele Ten Oever (C‑109/91, EU:C:1993:833), rõhutab Ühendkuningriigi valitsus seda liiki töötasu eripära, mis seisneb selles, et esineb ajaline viivitus pensioniõiguse omandamise, mis järk-järgult toimub töötaja kogu teenistusaja jooksul, ja hüvitise tegeliku maksmise vahel, mis lükkub edasi kuni konkreetsesse vanuseni jõudmiseni.

32

Esiteks tuleb siiski nentida, et põhikohtuasja asjaolud erinevad nende kohtuasjade asjaoludest, milles nimetatud kohtuotsused tehti, kuna nendes kohtuotsustes oli arutusel kohtuotsuse ajaline mõju.

33

Oluline on siinkohal esile tuua, et õigusnormi tagasiulatuva mõju küsimust ei saa segamini ajada Euroopa Kohtu otsuse ajalise mõjuga. Nagu on märgitud 17. mai 1990. aasta kohtuotsuses Barber (C‑262/88, EU:C:1990:209), on tingimused, mille täidetuse korral võib kohtuotsuse mõju ajaliselt piirata, seotud keerukate probleemidega, mida kohtuotsus võib minevikus asetleidnu suhtes esile kutsuda.

34

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et Ühendkuningriigi valitsus ei ole kunagi palunud Euroopa Kohtul piirata 1. märtsi 2012. aasta kohtuotsuse O’Brien (C‑393/10, EU:C:2012:110) ajalist mõju. Sellise piiramisega võib aga nõustuda ainult kohtuotsuses, milles tehakse otsus taotletud tõlgenduse kohta (vt selle kohta 17. mai 1990. aasta kohtuotsus Barber, C‑262/88, EU:C:1990:209, punkt 41).

35

Mis teiseks puudutab Ühendkuningriigi argumenti, mille kohaselt tuleb eristada vanaduspensioni saamiseks nõutud tööstaaži arvutamist ja pensioniõigusi, siis tuleb märkida, et asjaolu, et pensioniõigus on lõplikult omandatud vastava tööstaaži perioodi lõpul, ei võimalda teha järeldust, et töötaja õiguslikku olukorda tuleb pidada lõplikult välja kujunenuks. Sellega seoses tuleb tõdeda, et alles hiljem, võttes arvesse tööstaaži perioode, võib nimetatud töötaja tegelikult tugineda sellele pensioniõigusele, et talle vanaduspensioni makstaks.

36

Järelikult tuleb sellises olukorras, nagu on arutusel põhikohtuasjas ja milles pensioniõiguste omandamise perioodid hõlmavad ajavahemikke, mis nii eelnevad kui ka järgnevad direktiivi 97/81 ülevõtmise tähtaja möödumise kuupäevale, asuda seisukohale, et nende õiguste kindlaksmääramist – sealhulgas direktiivi jõustumise kuupäevale eelnevate tööstaaži perioodidega seoses – reguleerivad selle direktiivi sätted.

37

Sellist olukorda tuleb siinkohal eristada olukorrast, millele Ühendkuningriigi valitsus oma argumentide põhjenduseks viitas ja mis puudutab põhikohtuasja edasikaebuse esitaja kolleege, kes läksid pensionile enne direktiivi 97/81 ülevõtmise tähtpäeva möödumist.

38

Eeltoodut arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 97/81 tuleb tõlgendada nii, et sellises olukorras, nagu on arutusel põhikohtuasjas, tuleb direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumise kuupäevale eelnenud tööstaaži perioode võtta vanaduspensioniõiguste kindlaksmääramisel arvesse.

39

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/81/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta (mida on muudetud nõukogu 7. aprilli 1998. aasta direktiiviga 98/23/EÜ) tuleb tõlgendada nii, et sellises olukorras, nagu on arutusel põhikohtuasjas, tuleb tööstaaži perioode, mis eelnesid direktiiviga 98/23 muudetud direktiivi 97/81 ülevõtmise tähtaja möödumise kuupäevale, võtta vanaduspensioniõiguste kindlaksmääramisel arvesse.