EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

14. mai 2009 ( *1 )

„Põllumajandus — Ühine turukorraldus — Piimakvoodid — Tasu — Määruse (EÜ) nr 1788/2003 kehtivus — Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid — Diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtted — Tootmiskvoodi kehtestamine — Kriteeriumid — Kvooti mittetäitva liikmesriigi kriteeriumi asjakohasus”

Kohtuasjas C-34/08,

mille ese on EÜ artikli 234 alusel Tribunale ordinario di Padova (Itaalia) 23. jaanuari 2008. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse , menetluses

Azienda Agricola Disarò Antonio jt

versus

Cooperativa Milka 2000 Soc. coop. arl,

menetluses osales:

Azienda Agricola De Agostini Lorenzo,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees P. Jann, kohtunikud M. Ilešič (ettekandja), A. Borg Barthet, E. Levits ja J.-J. Kasel,

kohtujurist: V. Trstenjak,

kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,

arvestades kirjalikus menetluses ja 15. jaanuari 2009. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

Azienda Agricola Disarò Antonio jt, esindajad: advokaadid P. Chiarelli ja A. Cimino,

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: H. Tserepa-Lacombe ja D. Nardi,

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Moore, A. Vitro ja G. Castellan,

olles 3. märtsi 2009. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 29. septembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1788/2003, millega kehtestatakse tasu piima- ja piimatootesektoris (EÜT L 270, lk 123; ELT eriväljaanne 03/40, lk 391), kehtivust EÜ artikli 33 lõikes 1 loetletud ühise põllumajanduspoliitika eesmärkidest ning diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtetest lähtudes.

2

See taotlus esitati äriühingute Azienda Agricola Disarò Antonio jt (edaspidi „põhikohtuasja hagejad”) ja Cooperativa Milka 2000 Soc. coop. arl (edaspidi „Cooperativa Milka”) vahelises kohtuasjas, milles vaidlustati piimakvoodiaastate 1995/1996–2003/2004 jj eest nimetatud äriühingute poolt maksmisele kuuluva tasu osas tekkinud võlg.

Õiguslik raamistik

3

Kuna piimasektoris ei ole pakkumine ja nõudmine jätkuvalt tasakaalus, kehtestati nõukogu 31. märtsi 1984. aasta määrusega (EMÜ) nr 856/84, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 804/68 piima- ja piimatooteturu ühise korralduse kohta, kõnealuses sektoris tasu, mida makstakse nende piimakoguste eest, mis ületavad kehtestatud kvoodid.

4

See süsteem rakendus 2. aprillil 1984. Selle kehtivusaega on mitu korda pikendatud, viimati määrusega nr 1788/2003 kuni .

5

Nimetatud määruse põhjenduse 3 kohaselt on tasusüsteemi põhieesmärk sisuliselt vähendada piima- ja piimatooteturul pakkumise ja nõudmise tasakaalustamatust ning sellest tulenevaid struktuurilisi ülejääke.

6

Määruse nr 1788/2003 põhjenduses 5 on muu hulgas öeldud, et tootjad kohustuvad maksma liikmesriigile oma osa tasust üksnes asjaolu tõttu, et nad on ületanud neile eraldatud kvoote.

7

Sama määruse põhjenduse 22 järgi on kõnealuse tasu peamine eesmärk piimatooteturu reguleerimine ja tasakaalus hoidmine ning seepärast tuleks selle tasu kohaldamisel saadud tulu kasutada piimasektori kuludeks.

8

Kõnesoleva määruse artikli 1 lõike 1 kohaselt määratakse I lisas iga liikmesriigi jaoks kindlaks tootmiskvoodid. Sama artikli lõike 3 kohaselt võidakse need kvoodid, lähtudes üldisest turuolukorrast ja eritingimustest teatavates liikmesriikides, läbi vaadata.

9

Määruse nr 1788/2003 artikli 1 lõike 2 ja artikli 6 alusel nende sätete koostoimes määratakse piimatootjatele individuaalsed kvoodid, mille kogus ei tohi ületada tootmiskvooti. Kui tootmiskvooti ületatakse, peab asjassepuutuv liikmesriik maksma määruse artikli 3 lõike 1 alusel Euroopa Ühendusele tasu, mille summa sõltub ületamise suurusest.

10

Kõnesoleva määruse artikli 4 lõike 1 kohaselt jaotatakse asjaomane tasu seejärel tervenisti nende tootjate vahel, kes on tootmiskvootide ületamisele kaasa aidanud, ning selle artikli lõike 2 järgi kohustuvad vastavad tootjad maksma kõnealust tasu üksnes asjaolu tõttu, et nad on ületanud neile eraldatud kvoote.

11

Määruse artikli 6 lõige 5 näeb sisuliselt ette, et vajadusel kohandatakse individuaalseid kvoote iga asjaomase kvoodiaasta puhul.

12

Määruse nr 1788/2003 artikli 11 lõige 1 sätestab sisuliselt, et kokkuostjad vastutavad asjaomastelt tootjatelt nende osamaksu kogumise eest ning maksavad liikmesriigile selliste osamaksude summa, mis arvatakse maha ületootmise eest vastutavatele tootjatele makstavast piimahinnast, või kui see ei õnnestu, siis muude asjakohaste vahendite abil kogutud summa.

13

Selle määruse artikli 22 kohaselt käsitatakse tasu sekkumisena põllumajandusturgude stabiliseerimiseks ning tasu kohaldamisel saadud tulu tuleb kasutada piimasektori kulude katmiseks.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

14

Põhikohtuasja hagejateks olevad piimatootmisega tegelevad ettevõtjad on liikmed ühistus Cooperativa Milka, kes on „esmakokkuostjana” kohustatud koguma tasu vastavale määruse nr 1788/2003 artikli 11 lõikele 1.

15

Mainitud ettevõtjatelt nõutakse asjaomase tasu maksmiseks väga suuri summasid.

16

Põhikohtuasja hagejad vaidlustasid need summad siseriiklikes kohtutes, seades kahtluse alla määruse nr 1788/2003 kehtivuse ning selles kehtestatud kogu Euroopa Ühenduse ulatuses tagatud üldkvoodi liikmesriikide vahel jagamise kriteeriumi, eelkõige selle kriteeriumi Itaalia Vabariigi suhtes kohaldamise.

17

Siinjuures tuginevad nad esmajoones diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumisele.

18

Diskrimineerimiskeelu põhimõtte väidetava rikkumise kohta väidavad nad, et Itaalia Vabariigi üldkoguse lõplikuks kehtestamiseks võttis ühendus arvesse ainult Istituto nazionale di statistica (Itaalia Statistikaamet) esitatud andmed piimatoodangu kohta võrdlusaastal 1983, mis võeti aluseks asjaomase koguse arvutamisel järgmisteks aastateks, mille tõttu määratleti Itaalia tootjad ekslikult „kvooti ületanud” tootjatena.

19

Määruses nr 1788/2003 koheldakse kvooti mittetäitvaid ja kvooti ületanud liikmesriike ühtemoodi, mis kujutab endast diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist, mis on ühenduse õiguse kohaselt õigustamatu. Liikmesriik ei täida kvooti, kui ta on sisenõudluse mahtu arvestades sunnitud piima teistest liikmesriikidest importima.

20

Proportsionaalsuse põhimõtte väidetava rikkumise kohta väidavad põhikohtuasja hagejad, et selline tootmismahu ajakohastamata jätmine kahjustab väiketootjaid, sest see takistab nende arengut ja struktuurilist kohandamist ning mõnedel juhtudel ohustab tootmistegurite ebapiisava tasustamise tõttu isegi nende püsimajäämist.

21

Neil asjaoludel otsustas Tribunale ordinario di Padova menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas määrus nr 1788/2003, millega kehtestatakse lisatasu määratud riiklikku kvooti ületava piimatoodangu eest, ilma et arvestataks igale ühenduse liikmesriigile määratud kvoodi regulaarset ajakohastamist vastava tootemahu tegeliku kontrolli alusel, on kooskõlas EÜ artikliga 32 ja selles ette nähtud ühise põllumajanduspoliitika eesmärkidega, nagu põllumajanduse tootlikkuse tõstmine, tehnilise progressi edendamine, põllumajandusliku tootmise ratsionaalse arengu ja tootmistegurite, eelkõige tööjõu optimaalse kasutamise tagamine, kui selline kord seab kohustused ka Itaalia piimatootjatele, kahjustades tootmistegurite ebapiisava tasustamise tõttu nende rahuldavat elatustaset või arengut, ja seda seetõttu, et Itaalia on tegelikult riik, mis ei täida kvooti […] ja on sunnitud toorainet importima, et säilitada kvaliteettoodete tootmisele orienteerunud töötlus- ja turustustööstust […]?

2.

Kas eespool viidatud määrus nr 1788/2003 on kooskõlas EÜ artikliga 33, mis näeb ette ühise turukorralduse, kuid välistab samas ühenduse piires igasuguse tootjate või tarbijate diskrimineerimise, kui [tasu] ühetaoline kohaldamine ilma kvooti mittetäitvate ja kvooti ületanud tootjate tegeliku kindlaksmääramiseta viib seevastu nende Itaalia tootjate diskrimineerimiseni, kes pärinevad kvooti mittetäitvast riigist?

3.

Kas eespool viidatud määrus nr 1788/2003 on kooskõlas EÜ artikliga 34, mis näeb ette, et EÜ artiklis 33 seatud eesmärkide taotlemisel tuleb „välistada ühenduse piires igasugune tootjate või tarbijate diskrimineerimine”, kui sellise diskrimineerimise loob määrus, mis nõuab lisatasuna ühetaolist maksu nii kvooti ületanud riikide kui ka kvooti mittetäitvate riikide – nagu Itaalia [Vabariik] – tootjatelt?

4.

Kas […] määrus nr 1788/2003 on kooskõlas EÜ artiklis 5 kehtestatud proportsionaalsuse põhimõttega, mis piirab ühenduse meetmeid sellega, mis on vajalik käesoleva lepingu eesmärkide saavutamiseks, kui [tasu] ühetaoline kohaldamine läheb kaugemale ühise turukorralduse eesmärgist, kuna see põhjustab pidevalt kõnealuste Itaalia keskmiste põllumajandustootjate vähest tootlikkust, madalaid sissetulekuid ja püsivat riikliku toetuse vajadust?”

Eelotsuse küsimused

Esimene küsimus

22

Esimese küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada sisuliselt seda, kas asjaolu, et määrus nr 1788/2003 ei võta tootmiskvoodi kehtestamisel arvesse kvoodi mittetäitmist asjassepuutuvas liikmesriigis, võib mõjutada selle määruse kooskõla eelkõige EÜ artikli 33 lõike 1 punktides a ja b sätestatud eesmärkidega.

Poolte argumendid

23

Põhikohtuasja hagejad väidavad, et Itaalia Vabariigile 1983. aastal tagatud tootmiskvoodi aluseks olid ekslikud statistilised andmed, sest need ei võtnud arvesse kvoodi mittetäitmist kõnealuses liikmesriigis. Seega isegi pärast seda, kui asjaomast kvooti on nimetatud aastast alates määruses nr 1788/2003 ette nähtud korra kohaselt mitu korda suurendatud, vastab Itaalia Vabariigile määratud tootmiskvoot vaid poolele selle riigi vajadustest. Järelikult, kuna Itaalia piimatootjad võivad EÜ artiklis 33 sätestatud eesmärgid saavutada üksnes riiklikku kvooti ületades, ei vasta määrus nr 1788/2003 EÜ artiklis 33 sätestatud eesmärkidele.

24

Euroopa Liidu Nõukogu väidab, et põhikohtuasja hagejad taotlevad süsteemi, mille kohaselt määratakse kvoodid kindlaks selle alusel, kas antud liikmesriik on „kvoote ületav” või „kvoote mittetäitev” riik. Ta meenutab siinkohal, et piimakvootide säilitamisega ühenduse tasandil ei jagata määrusega nr 1788/2003 turgu nii, nagu põhikohtuasja hagejad seda soovivad, sest EÜ artiklis 34 sätestatakse Euroopa turukorraldus. Seega ei ole õige nõuda erisüsteemi kehtestamist sellise kvooti mittetäitva liikmesriigi nagu Itaalia Vabariigi jaoks.

25

Nõukogu toonitab, et kehtiv piimakvootide süsteem on ühise põllumajanduspoliitika eesmärkidega kooskõlas. EÜ artikli 33 kohaselt peab ühenduse seadusandja tagama põllumajandusliku tootmise ratsionaalse arengu ja tootmistegurite, eelkõige tööjõu optimaalse kasutamise ning stabiliseerima turud. Viimasena nimetatud eesmärgi saavutamiseks kehtestas nõukogu turustatud piimakoguste eest makstava tasu. Euroopa Kohus on otsustanud, et majanduslikke asjaolusid arvestades võivad institutsioonid ühte nendest eesmärkidest ajaliselt eelistada.

26

Seega on nõukogu arvamusel, et määruse nr 1788/2003 alusel makstav tasu ei ole EÜ artiklitega 33 ja 34 vastuolus ning seda on võimalik kohaldada olenemata sellest, millises liikmesriigis asjassepuutuv tootja asub.

27

Euroopa Ühenduste Komisjon väidab, et tegemaks kindlaks, kas teatav liikmesriik on kvooti mittetäitev riik, ei oma piima nõudmise ja pakkumise tasakaalu konkreetne tuvastamine selles liikmesriigis ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide saavutamiseks tähtsust. Ta täpsustab, et Euroopa Kohus on varem lükanud tagasi argumendid selle kohta, et puudujääk on ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide taotlemise hindamisel määrava tähtsusega tegur, ning et sama järeldus on analoogia alusel kohaldatav ka sellises kohtuasjas nagu põhikohtuasi.

28

Komisjoni hinnangul vastab piimalt võetava tasu kehtestamine turu stabiliseerimise eesmärgile. Teiste EÜ artiklis 33 sätestatud eesmärkide, s.o põllumajanduse tootlikkuse tõstmise ja põllumajandusliku tootmise ratsionaalse arengu ning tootmistegurite optimaalse kasutamise kohta lisab komisjon, et pärast kvoodi- ja tasusüsteemi kehtestamist on Itaalias täheldatud järgmist:

tootmisettevõtete arv on 1988/1989. aastal 182000-lt vähenenud 2006/2007. aastal 49000-ni;

lüpsilehma piimaand on suurenenud 3900-lt 6000 liitrini aastas, ning

piima keskmine hind on pidevalt tõusnud.

29

Seetõttu leiab komisjon, et esimese küsimuse läbivaatamisel ei ilmne ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada määruse nr 1788/2003 kehtivust põhjusel, et see on EÜ artiklis 33 sätestatud ühise põllumajanduspoliitika eesmärkidega vastuolus.

Euroopa Kohtu vastus

– Liikmesriigis kvoodi mittetäitmine kui üks tootmiskvoodi kehtestamiseks asjakohane tegur

30

Põhikohtuasja hagejad väidavad sisuliselt seda, et määruses nr 1788/2003 sätestatud „tootmiskvoodi” kehtestamise süsteem oleks pidanud võtma arvesse ka kvoodi mittetäitmist Itaalia Vabariigis. Itaalia Vabariik omab kvooti, mis vastab umbes poolele selle riigi vajadustest, ning ülejäänud osas on ta sunnitud piima teistest liikmesriikidest importima.

31

Siinkohal tuleb meenutada, et liikmesriigis kvoodi mittetäitmine ei ole tootmiskvoodi kehtestamiseks asjakohane tegur (vt selle kohta 20. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas C-203/86: Hispaania vs. nõukogu, EKL 1988, lk 4563, punkt 29).

32

Ehkki selles kohtuotsuses oli kõne all tootmiskvoodi vähendamine, tuleb siiski rõhutada, et sama järeldus on kohaldatav ka asjaomase kvoodi suurendamise juhtudel. Määruse nr 1788/2003 põhjenduse 3 kohaselt on selle määruse „eesmärk” võidelda piimaturul pakkumise ja nõudmise tasakaalustamatuse vastu nii tootmiskvootide vähendamiste kui ka suurendamiste osas.

33

Muu hulgas tuleb mainitud eesmärgi saavutamiseks näidata üles solidaarsust, millele peavad kõik ühenduse tootjad võrdselt kaasa aitama (vt 9. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 179/84: Bozzetti, EKL 1985, lk 2301, punkt 32, ja eespool viidatud kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, punkt 29). Ühise põllumajandusturu mehhanism eeldab, et liikmesriigid, kus riigisisene nõudlus piima järele ületab pakkumise, võivad importida ennekõike liikmesriikidest, kus nõudlus piima järele on pakkumisest väiksem. Lisaks väitsid põhikohtuasja hagejad kohtuistungil, et ühenduse üldkvooti ei ole ületatud, millest võib järeldada, et nad ei taha öelda seda, et piima üldine nõudlus ühenduses ületab pakkumise.

34

Sellest tuleneb, et asjassepuutuvas liikmesriigis kvoodi mittetäitmise arvessevõtmine ei ole „tootmiskvoodi” määruse nr 1788/2003 tähenduses kehtestamise puhul asjakohane ning põhikohtuasja hagejate vastavasisulised argumendid tuleb tagasi lükata.

35

Põhikohtuasja hagejad väidavad veel, et 1983. aasta võrdlusaastana arvestamine on ekslik, sest selline võrdlus ei lähtu asjassepuutuvas liikmesriigis kvoodi mittetäitmise kriteeriumist.

36

Esiteks tuleb märkida, et käesoleva otsuse punktist 34 tuleneb, et eelnimetatud kriteerium ei ole tootmiskvoodi kehtestamiseks asjakohane. Sama järeldus kehtib ka selle kriteeriumi asjakohasuse suhtes kvoodisüsteemi kehtestamisel määrusega nr 856/84.

37

Teiseks tuleneb kohtupraktikast, et kui nõukogul tuleb ühise poliitika rakendamisel hinnata keerulist majanduslikku olukorda, on talle antud kaalutlusõigus kohaldatav mitte ainult vastuvõetavate sätete olemuse ja ulatuse suhtes, vaid teataval määral ka lähteandmetele antava hinnangu suhtes, mis tähendab eelkõige seda, et tal on lubatud vajadusel võtta aluseks üldist laadi hinnangud (vt eelkõige 17. juuli 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-248/95 ja C-249/95: SAM Schiffahrt ja Stapf, EKL 1997, lk I-4475, punkt 25).

38

Kolmandaks ja viimaseks tuleb märkida, et määruse nr 856/84 põhjendusest 9 nähtub, et Itaalia Vabariigi tootmiskvoodi kehtestamise aluseks võetud kriteeriumid on eriti soodsad. 1983. aasta valiti võrdlusaastaks, sest Itaalia 1981. aasta piimatoodang oli viimase kümne aasta väikseim, lehma keskmine piimaand oli madalam kui ühenduse keskmine ning tarnete näiline kasv aastatel 1981 kuni 1983 vastas suures osas otsetarnete vähendamises seisnevale struktuurimuudatusele, mis tekitas suurenenud tarnimise piimatööstustesse.

39

Seetõttu tuleb põhikohtuasja hagejate argumendid 1983. aasta võrdlusaastana valimise kohta tagasi lükata.

40

Põhikohtuasja hagejad väidavad siiski, et vastavalt 14. märtsi 2002. aasta otsusele kohtuasjas C-340/98: Itaalia vs. nõukogu (EKL 2002, lk I-2663) tuleb kvoodist vähem tootmist asjassepuutuvas liikmesriigis võtta ühise piimapoliitika raames arvesse samamoodi nagu ühises suhkrupoliitikas.

41

Sellega seoses tuleb märkida vaid seda, et kõnealune kriteerium on eelnimetatud kohtuasjas kõne all olnud suhkruturgu reguleerivates õigusnormides sõnaselgelt välja toodud. Kui ühenduse seadusandja oleks seevastu soovinud sätestada kvoodist vähem tootmise asjassepuutuvas liikmesriigis asjakohase kriteeriumina määruses nr 1788/2003 sätestatud „tootmiskvootide” kehtestamiseks, oleks ta saanud hõlpsalt vastavasisulise viite abil seda teha. Kuna antud juhul seda tehtud ei ole, tuleb esitatud argumendid tagasi lükata.

42

Ühtlasi tuleb tagasi lükata põhikohtuasja hagejate argumendid, mille kohaselt peavad nad kaasrahastama ülejääke, mis ei ole tekkinud nende süül. Määruse nr 1788/2003 põhjenduse 5 ja artikli 4 kohaselt kohustuvad kõik kvootide ületamisele kaasa aidanud tootjad maksma liikmesriigile oma osa tasust üksnes asjaolu tõttu, et nad on ületanud neile eraldatud kvoote, mistõttu ei ole neid piima ületootmise eest vastutavaid tootjaid ega liikmesriike enam võimalik tuvastada.

43

Eeltoodust tuleneb, et asjassepuutuvas liikmesriigis kvoodi mittetäitmist ei saa pidada „tootmiskvoodi” määruse nr 1788/2003 tähenduses kehtestamiseks asjakohaseks kriteeriumiks.

– Määruse nr 1788/2003 vastavus EÜ artikli 33 lõikes 1 sätestatud eesmärkidele

44

Kõigepealt tuleb meenutada, et ühenduse seadusandjal on ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas laiaulatuslik kaalutlusõigus, mis vastab talle EÜ artiklitega 34–37 antud poliitilisele vastutusele (vt 17. jaanuari 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-37/06 ja C-58/06: Viamex Agrar Handel ja ZVK, EKL 2008, lk I-69, punkt 34).

45

Konkreetsemalt EÜ artiklis 33 sätestatud ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide osas peavad ühenduse institutsioonid tagama pideva kooskõlastatuse, mis võib olla tingitud nende eesmärkide vastuolulisusest eraldi võetuna, ning vajadusel mõnda neist eesmärkidest ajaliselt eelistama, kui seda nõuavad majanduslikud asjaolud, millest lähtudes nad oma otsused teevad (vt eelkõige 19. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C-311/90: Hierl, EKL 1992, lk I-2061, punkt 13 ja viidatud kohtupraktika).

46

On vaja märkida, et EÜ artikli 33 lõike 1 kohaselt on ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid järgmised:

„[…]

a)

tõsta põllumajanduse tootlikkust tehnilise progressi edendamise ning põllumajandusliku tootmise ratsionaalse arengu tagamise ja tootmistegurite, eelkõige tööjõu optimaalse kasutamise teel;

b)

selle kaudu kindlustada põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa rahuldav elatustase, eelkõige põllumajandusega tegelevate inimeste isikutulu suurendamise teel;

c)

stabiliseerida turud;

d)

tagada toiduainetega varustamine;

e)

tagada mõistlikud tarbijahinnad.”

47

Tuleb meenutada, et määrus nr 1788/2003 kuulub turgude stabiliseerimise eesmärgi alla, mis on sõnaselgelt nimetatud EÜ artikli 33 lõike 1 punktis c (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Hierl, punkt 10).

48

Esiteks, nagu käesoleva otsuse punktist 4 nähtub, pikendati nimetatud määrusega tasu maksmist nende piimakoguste eest, mis ületavad igale liikmesriigile kehtestatud kvoodi.

49

Teiseks on määruse nr 1788/2003 põhjenduse 3 kohaselt selle süsteemi põhieesmärk vähendada piima- ja piimatooteturul pakkumise ja nõudmise tasakaalustamatust ning sellest tulenevaid struktuurilisi ülejääke, et saavutada parem turutasakaal. Peale selle on sama määruse põhjenduse 22 kohaselt määrusega ette nähtud tasu eesmärk põllumajandusturgude tasakaalus hoidmine.

50

Muu hulgas tuleb märkida, et eelnimetatud eesmärgi taotlemine on ajaliselt piiratud ning käesoleva otsuse punktist 4 tulenevalt kehtib see kuni 31. märtsini 2015.

51

Neil asjaoludel järeldub eelöeldust, et eelistades ajaliselt „turgude stabiliseerimise” eesmärki EÜ artikli 33 lõike 1 tähenduses, ei ületanud nõukogu määruse nr 1788/2003 vastuvõtmisega oma „kaalutlusõigust” käesoleva otsuse punktis 45 meenutatud kohtupraktika mõttes.

52

Veel on tähtis meenutada, et turu tasakaalustamine ei ole ainus määrusega nr 1788/2003 taotletud eesmärk. Peab märkima, et mõistest „põhieesmärk”, millele määruse põhjendus 3 viitab, tuleneb juba kaudselt, et see ei ole ainus eesmärk.

53

Mis puudutab konkreetsemalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja põhikohtuasja hagejate poolt esile toodud eesmärke, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et tasusüsteemi eesmärk on piimatoodangu piiramise teel taastada nõudmise ja pakkumise vaheline tasakaal piimaturul, mida iseloomustavad struktuurilised ülejäägid, kuuludes seega nii piimatootmise ratsionaalse arengu eesmärkide hulka kui ka põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa sissetuleku stabiliseerimisele kaasa aitamise kaudu selle rahvastikuosa rahuldava elatustaseme säilitamise eesmärgi alla (25. märtsi 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-480/00-C-482/00, C-484/00, C-489/00-C-491/00 ja C-497/00-C-499/00: Azienda Agricola Ettore Ribaldi jt, EKL 2004, lk I-2943, punkt 57 ja viidatud kohtupraktika).

54

Lisaks, nagu rõhutab komisjon, on pärast tasusüsteemi sisseviimist täheldatud Itaalias eelkõige seda, et lüpsilehma piimaand aastas on oluliselt suurenenud ja piima keskmine hind pidevalt tõusnud.

55

Nagu on väitnud komisjon ja nõukogu, tuleb täiendavalt märkida, et perioodil 1984/1985 kuni 2006/2007 on kümne liikmesriigi tootmiskvootide summa vähenenud kokku 2 protsenti, samas kui Itaalia Vabariigi kvoot on tõusnud 6 protsenti ja määruse nr 1788/2003 I lisas määrati vastavaks koguseks 10530060 tonni.

56

Lisaks on kõnealuse määruse artikli 1 lõikes 3 nähtud ette võimalus määruse I lisas kindlaksmääratud tootmiskvoodid üldist turuolukorda ja eritingimusi teatavates liikmesriikides silmas pidades läbi vaadata, millest tulenevalt on nõukogu 17. märtsi 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 248/2008, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1234/2007 piimatootmiskvootide osas (ELT L 76, lk 6), tehtud muudatuse kohaselt kõikide liikmesriikide kvooti suurendanud ning Itaalia Vabariigi osas määratud vastavaks koguseks 10740661,2 tonni. Seetõttu ei ole välistatud, et asjaomase kvoodi suurendamine viis määruse nr 1788/2003 artikli 6 lõike 5 kohaselt ka individuaalsete kvootide suurendamiseni selles riigis.

57

Eeltoodule tuginedes tuleb esimesele küsimusele vastata, et asjaolu, et määrus nr 1788/2003 ei võta tootmiskvoodi kehtestamisel arvesse kvoodi mittetäitmist asjassepuutuvas liikmesriigis, ei mõjuta selle määruse kooskõla eelkõige EÜ artikli 33 lõike 1 punktides a ja b sätestatud eesmärkidega.

Teine ja kolmas küsimus

58

Nende küsimustega, mis tuleb läbi vaadata koos, tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada sisuliselt seda, kas määrusega nr 1788/2003 rikutakse diskrimineerimiskeelu põhimõtet osas, milles see ei võta tootmiskvoodi kehtestamisel arvesse kvoodi mittetäitmist asjassepuutuvas liikmesriigis.

Poolte argumendid

59

Põhikohtuasja hagejad väidavad sisuliselt seda, et diskrimineerimiskeelu põhimõttega keelatakse käsitleda ka erinevaid olukordi ühtemoodi. Põhikohtuasjas käsitletakse määruses nr 1788/2003 ühtemoodi olukordi, mis ei olnud ega ole ka praegu võrdsed, sest ei võeta arvesse kvoodist oluliselt väiksemas mahus tootmist Itaalias, mistõttu rikutakse selle määrusega diskrimineerimiskeelu põhimõtet.

60

Nad lisavad, et seesugune ebavõrdne kohtlemine ei ole objektiivsete eesmärkidega õigustatud. Esiteks ei ole viide põllumajandustootjate vahelisele solidaarsusele objektiivseks põhjuseks, mis õigustaks erinevate olukordade võrdset kohtlemist. Teiseks ei ole korrektne väide, et kõik Euroopa tootjad aitavad turu stabiliseerimisele ühtemoodi kaasa, sest kvoote mitteületavad tootjad peavad kandma kulud, mis osaliselt ei ole nende põhjustatud.

61

Nõukogu väidab, et tema seisukohad esimese küsimuse kohta kehtivad ka teise ja kolmanda küsimuse osas.

62

Komisjon väidab sisuliselt seda, et ühisturul ei saa kohustus piima importida olla iseenesest ebavõrdne kohtlemine. Euroopa Kohus on varem otsustanud, et tootmiskvootide kehtestamise kriteerium ega ka kvootide vähendamine ei saa põhjustada liikmesriigi diskrimineerimist põhjusel, et ta ei täida kvooti.

63

Lisaks on ühendus Itaalia Vabariiki igal juhul kvootide kehtestamisel soodsalt kohelnud, võttes arvesse tema erilist olukorda.

64

Komisjon väidab veel, et määruses nr 1788/2003 ette nähtud tootmiskvootide kehtestamine vastab piirkondliku spetsialiseerumise põhimõttele, mis nõuab, et tootmine toimuks majanduslikust aspektist kõige sobivamas kohas. Sellele põhimõttele ei vasta see, kui mingi toote väiksemas mahus tootmine võrreldes tarbimisega liikmesriigis saaks olla määrav igasuguse „diskrimineerimise” välistamisel EÜ artikli 34 lõike 2 teise lõigu mõttes.

65

Järelikult ei ole komisjoni arvates määrus nr 1788/2003 diskrimineerimiskeelu põhimõttest lähtudes kehtetu.

Euroopa Kohtu vastus

66

Põhikohtuasja hagejad väidavad sisuliselt seda, et kuna Itaalias toodetakse piima kvoodist väiksemas mahus, erineb nende olukord teiste piimatootjate, eelkõige kvooti ületavate liikmesriikide tootjate olukorrast. Seesugune erinev kohtlemine kahjustab eelkõige väiketootjaid.

67

Siinjuures tuleb meenutada, et EÜ artikli 34 lõike 2 teise lõigu kohaselt peab põllumajandusturgude ühine korraldus välistama igasuguse tootjate või tarbijate diskrimineerimise. Väljakujunenud kohtupraktika järgi nõuab võrdse kohtlemise põhimõte, et võrreldavaid olukordi ei tohi käsitleda erinevalt ja et erinevaid olukordi ei tohi käsitleda võrdväärsena, välja arvatud juhul, kui selline käsitlus on objektiivselt põhjendatud (23. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-273/04: Poola vs. nõukogu, EKL 2007, lk I-8925, punkt 86 ja viidatud kohtupraktika).

68

Sellest lähtudes tuleb esitatud argumentide kohta märkida vaid seda, et käesoleva otsuse punktidest 30-43 tulenevalt ei ole liikmesriigis kvoodi mittetäitmine tootmiskvoodi kehtestamiseks üldse asjakohane, mistõttu ei saa põhikohtuasja hagejad väita, et viidatud põhjuse tõttu on nad teiste liikmesriikide piimatootjatega võrreldes erinevas olukorras.

69

Isegi kui oletada, et määrus nr 1788/2003, mida kohaldatakse vahet tegemata kõigile kvoodiomanikele, võib mõjutada väiketootjaid tõepoolest rängemalt kui suurtootjaid, tuleb siiski nentida, et asjaolu, et ühise turukorralduse raames võetud meede võib avaldada mõningatele tootjatele nende tootmise eripära tõttu erinevat mõju, ei põhjusta diskrimineerimist, kui selle meetme aluseks on objektiivsed kriteeriumid, mida on vastavalt ühise turukorralduse üldistele toimimise vajadustele kohandatud. Öeldu kehtib piimakvoodi- ja tasusüsteemi kohta, mis on korraldatud nii, et individuaalsed kvoodid määratakse sellises suurusjärgus, et nende kogus ei ületaks igale liikmesriigile tagatud üldkvooti (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Hierl, punkt 19 ja viidatud kohtupraktika).

70

Sellest järeldub, et kuivõrd tegemist ei ole erineva olukorraga, tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 1788/2003 analüüsimisel diskrimineerimiskeelu põhimõttest lähtudes ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks antud määruse kehtivust mõjutada.

Neljas küsimus

71

Selle küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada sisuliselt seda, kas määrusega nr 1788/2003 rikutakse proportsionaalsuse põhimõtet osas, milles tasu ühetaoline kohaldamine läheb ühise turukorralduse eesmärgist kaugemale, põhjustades Itaalia keskmiste põllumajandustootjate vähest tootlikkust ja madalaid sissetulekuid.

Poolte argumendid

72

Põhikohtuasja hagejad on seisukohal, et piimakvootide süsteem Itaalias kahjustab väga tõsiselt väiketootjaid, sest see takistab nende arengut. Nad saaksid turul püsima jääda vaid ettevõtte struktuurilise kohanduse läbi, mis eeldab tootmise suurendamist, kuid mis ei ole kvoodisüsteemi tõttu lubatud.

73

Lisaks ei ole asjaomase süsteemiga mingil juhul võimalik saavutada põllumajanduspoliitika eesmärke. Selle ainus eesmärk on turgude stabiliseerimine, jättes teised eesmärgid kõrvale. Seega rikub kvoodisüsteem mõistlikkuse ja proportsionaalsuse ühenduse põhimõtteid.

74

Nõukogu väidab, et ühenduse seadusandjal on ühise põllumajanduspoliitika rakendamiseks laiaulatuslik kaalutlusõigus, eelkõige vajaliku seadusandliku meetme valimisel. Lisaks võib selles valdkonnas võetud meetme õiguspärasust mõjutada vaid selle meetme ilmselge sobimatus pädeva institutsiooni püstitatud eesmärgiga, kuid määruse nr 1788/2003 puhul ei pea see paika.

75

Komisjon väidab, et eelotsusetaotluses ei ole esile toodud asjaolusid, mis suudaksid tõendada määruse nr 1788/2003 ilmselget sobimatust. Komisjoni arvates on kvoodi- ja tasusüsteem esiteks turgu stabiliseerinud ja osutunud ületootmise probleemi lahendamisel tõhusaks ning teiseks vastab see ühise põllumajanduspoliitika muudele eesmärkidele.

Euroopa Kohtu vastus

76

Kuna määrus nr 1788/2003 on ühise põllumajanduspoliitika lahutamatu osa, tuleb meenutada, et nõukogul on antud valdkonnas kaalutlusõigus ja et selle pädevuse kohtuliku kontrolli käigus kontrollitakse üksnes seda, kas kõnealuses valdkonnas kehtestatud abinõu on pädeva institutsiooni eesmärgi saavutamiseks iseloomult ilmselgelt ebasobiv (vt selle kohta 5. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C-479/07: Prantsusmaa vs. nõukogu, EKL 2009, punkt 63 ja viidatud kohtupraktika).

77

Käesoleva otsuse punktidest 47-49 nähtub, et piimaturu stabiliseerimine on määruse nr 1788/2003 põhieesmärk, mis kuulub EÜ artikli 33 lõike 1 punktis c sõnaselgelt väljendatud eesmärgi alla stabiliseerida turud. Lisaks on käesoleva otsuse punktides 4 ja 50 öeldud, et nimetatud eesmärgi taotlemine on ajaliselt piiratud.

78

Konkreetsemalt käesoleva otsuse punktist 49 ilmneb, et määruse nr 1788/2003 vastuvõtmine oli vajalik selleks, et vähendada piima- ja piimatooteturul pakkumise ja nõudmise tasakaalustamatust ja sellest tulenevaid struktuurilisi ülejääke, et saavutada parem turutasakaal.

79

Lisaks, nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktides 9 ja 67 märkinud, kavandas ühenduse seadusandja tasusüsteemi alternatiivina toetussummade vähendamist, millel oleks tasusüsteemi kehtestamisega võrreldes olnud piimatootjate sissetulekule ebasoodsamad tagajärjed.

80

Peale selle on käesoleva otsuse punktides 30-43 märgitud, et asjaomases liikmesriigis kvoodi mittetäitmine ei ole tootmiskvoodi kehtestamiseks asjakohane.

81

Käesoleva otsuse punkti 57 kohaselt on määrus nr 1788/2003 kooskõlas ka EÜ artikli 33 lõike 1 punktides a ja b sätestatud eesmärkidega.

82

Seega ei ole määrus nr 1788/2003 turgude stabiliseerimise eesmärgi taotlemiseks ilmselgelt sobimatu.

83

Eeltoodule tuginedes tuleb järeldada, et määruse nr 1788/2003 analüüsimisel proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks antud määruse kehtivust mõjutada.

Kohtukulud

84

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

 

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

 

1.

Asjaolu, et nõukogu 29. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1788/2003, millega kehtestatakse tasu piima- ja piimatootesektoris, ei võta tootmiskvoodi kehtestamisel arvesse kvoodi mittetäitmist asjassepuutuvas liikmesriigis, ei mõjuta selle määruse kooskõla eelkõige EÜ artikli 33 lõike 1 punktides a ja b sätestatud eesmärkidega.

 

2.

Määruse nr 1788/2003 analüüsimisel diskrimineerimiskeelu põhimõttest lähtudes ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks antud määruse kehtivust mõjutada.

 

3.

Määruse nr 1788/2003 analüüsimisel proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks antud määruse kehtivust mõjutada.

 

Allkirjad


( *1 ) Kohtumenetluse keel: itaalia.