1.

Prantsusmaa Cour de Cassation esitab Euroopa Kohtule käesoleva taotlusega küsimused nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, ( 2 ) tõlgendamise kohta.

2.

Küsimuste abil tuleb välja selgitada, kas abielulahutuse asjas on otsuse tegemiseks pädev Ungari või Prantsusmaa kohus, kui mõlema abikaasa alaline elukoht on Prantsusmaal ja neil on nii Ungari kui Prantsusmaa kodakondsus.

3.

Küsimused on seotud Ungari kohtu abielulahutuse otsuse tunnustamisega Prantsusmaal. Kohtuotsus tehti enne määruse jõustumist ja menetluse käigus, mis algatati enne Ungari ühinemist Euroopa Liiduga. Sellisel juhul sõltub määruse nr 2201/2003 kohaldamine vastavalt asjakohasele üleminekusättele sellest, kas määruse alusel oleks kohtuasi olnud otsuse teinud liikmesriigi kohtute alluvuses.

4.

Määruse nr 2201/2003 artikli 3 („Üldine kohtualluvus“) lõikes 1 on sätestatud:

„1.   Abielulahutuse, lahuselu ja abielu kehtetuks tunnistamisega seotud asjad on selle liikmesriigi kohtu alluvuses,

5.

Artikli 19 lõigetes 1 ja 3 on mujal menetluses olevate abieluasjade kohta sätestatud järgmine kord:

„1.   Kui erinevate liikmesriikide kohtutes algatatakse ühtede ja samade asjaosaliste vaheline lahutus-, lahuselu- või [abielu kehtetuks tunnistamise] menetlus, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, menetluse omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud esimesena [täpsustatud tõlge].

[…]

3.   Kui on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud esimesena, loobub kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks […]”.

6.

Artikkel 21 reguleerib välismaiste kohtuotsuste tunnustamist, sealt on pärit järgmised katkendid:

„1.   Ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsust tunnustatakse teistes liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata.

[…]

3.   Ilma et see piiraks käesoleva peatüki 4. jao kohaldamist, võib iga huvitatud osapool käesoleva peatüki 2. jaos sätestatud korras taotleda otsust, et kohtuotsust tunnustataks või ei tunnustataks.

[…]

4.   Kui kohtuotsuse tunnustamise küsimus tõstatatakse liikmesriigi kohtus arutatava asja käigus, võib kõnealune kohus selle küsimuse otsustada.”

7.

Artiklis 22 on abielulahutust käsitleva kohtuotsuse mittetunnustamise põhjustena muu hulgas ette nähtud:

8.

Vastavalt artiklile 24 ei kuulu otsuse teinud liikmesriigi kohtu pädevus siiski kontrollimisele. Iseäranis ei või artikli 22 punktis a osutatud avalikule korrale vastavuse kontrollimist kohaldada artiklites 3–14 sätestatud kohtualluvuseeskirjade suhtes.

9.

Artikli 64 lõiked 1, 3 ja 4 sisaldavad järgmisi üleminekusätteid:

„1.   Käesoleva määruse sätteid kohaldatakse ainult algatatud kohtumenetluste, ametlikult koostatud või autentsena registreeritud dokumentide ning selliste kokkulepete suhtes, mis on sõlmitud osapoolte vahel pärast käesoleva määruse kohaldamiskuupäeva vastavalt artiklile 72.

[…]

3.   Enne käesoleva määruse kohaldamiskuupäeva tehtud kohtuotsuseid pärast määruse (EÜ) nr 1347/2000 jõustumist algatatud menetlustes tunnustatakse ja täidetakse vastavalt käesoleva määruse III peatüki sätetele juhul, kui need on seotud abielulahutuse, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamisega või vanemliku vastutusega mõlema abikaasa laste eest nende abieluasjade menetluse korral.

4.   Enne käesoleva määruse kohaldamiskuupäeva, aga pärast määruse (EÜ) nr 1347/2000 jõustumiskuupäeva tehtud kohtuotsuseid enne määruse (EÜ) nr 1347/2000 jõustumiskuupäeva algatatud menetlustes tunnustatakse ja täidetakse vastavalt käesoleva määruse III peatüki sätetele juhul, kui need on seotud abielulahutuse, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamisega või vanemliku vastutusega abikaasade ühiste laste eest nende abieluasjade menetluse korral ja kui see kohtualluvus põhineb eeskirjadel, mis on kooskõlas käesoleva määruse II peatüki või määruse (EÜ) nr 1347/2000 sätetega või otsuse teinud liikmesriigi ja taotlusesaaja liikmesriigi vahel sõlmitud konventsiooniga, mis oli menetluse algatamise hetkel kehtiv.”

10.

Vastavalt artiklile 72 jõustus määrus 1. augustil 2004 ja seda kohaldatakse alates , välja arvatud artiklid 67, 68, 69 ja 70, mida kohaldatakse .

11.

Määrus nr 2201/2003 on sisuliselt jätkuks nõukogu 29. mai 2000. aasta määrusele (EÜ) nr 1347/2000 abieluasjade ja vanemliku vastutusega abikaasade ühiste laste eest seotud asjade kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta ( 3 ), mida ta asendab. ( 4 ) Määruse nr 1347/2000 artikkel 2 vastab sõna-sõnalt määruse nr 2201/2003 artiklile 3. Määrus nr 1347/2000 jõustus vastavalt artiklile 46 .

12.

Määrusega nr 1347/2000 võeti omakorda suuresti üle 28. mai 1998. aasta Euroopa Liidu lepingu artiklil K.3 põhineva abieluasjade kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni ( 5 ) (edaspidi „Brüsseli II konventsioon”) sätted. Seetõttu konventsiooni ei jõustatud. Määruse nr 1347/2000 vastuvõtmisel võttis nõukogu teadmiseks prof dr Alegría Borráse konventsiooni selgitava raporti (edaspidi „Borráse raport”) ( 6 ). ( 7 )

13.

L. Hadadi ja C. M. Mesko on Ungari kodanikud. Nad abiellusid 1979. aastal Ungaris ja emigreerusid 1980. aastal Prantsusmaale. 1985. aastal omandasid nad lisaks Prantsusmaa kodakondsuse. C. M. Mesko väitel oli ta aastatel 2000 kuni 2004 korduvalt oma mehe vägivalla ohver. L. Hadadi esitas 23. veebruaril 2002 Pesti (Ungari) kohtusse abielulahutushagi. C. M. Mesko väitel sai ta sellest menetlusest teada alles kuus kuud hiljem. . aasta lõpliku otsusega lahutas kohus abielu.

14.

C. M. Mesko esitas omakorda 19. veebruaril 2003 Tribunal de grande instance de Meaux (Meaux’ tsiviilkohus) (Prantsusmaa) perekonnaasjade kohtunikule abielulahutushagi. . aasta määrusega tunnistas kohtunik abielulahutushagi vastuvõetamatuks. C. M. Mesko esitas määruse peale kaebuse Cour d’appel de Paris’sse (Pariisi apellatsioonikohus), kes esimese astme kohtu määruse tühistas. Cour d’appel põhjendas oma otsust sellega, et Ungari kohtu tehtud abielu lahutamise otsust ei saa Prantsusmaal tunnustada ja seetõttu on C. M. Mesko esitatud abielulahutushagi vastuvõetav.

15.

L. Hadadi esitas selle otsuse peale kassatsioonkaebuse Cour de Cassation’ile (Prantsusmaa kõrgeim kohus), kes esitas 16. aprilli 2008. aasta otsusega Euroopa Kohtule EÜ artiklite 234 ja 68 alusel järgmised eelotsuse küsimused:

16.

Euroopa Kohtu menetluses esitasid oma seisukoha L. Hadadi, C. M. Mesko, Prantsusmaa, Saksamaa, Soome, Poola, Slovakkia ja Tšehhi valitsus ning Euroopa Ühenduste Komisjon.

17.

Põhikohtuasja esemeks on C. M. Mesko abielulahutushagi. Tema hagi vastuvõetavuse eelduseks tundub seejuures olevat asjaolu, et abielu ei ole eelnevalt lahutatud mõne teise liikmesriigi kohtu otsusega, mida Prantsusmaa kohtud peavad tunnustama. Ungari kohtu 4. mai 2004. aasta abielu lahutamise otsuse tunnustamine on seetõttu eelküsimus Prantsusmaa kohtutele esitatud abielulahutushagi vastuvõetavuse kontrollimise raames.

18.

Selle kohta tuleb märkida, et määruse nr 2201/2003 artikli 21 lõige 1 lähtub tunnustamise põhimõttest. Otsuse teinud liikmesriigi kohtute puuduv pädevus ei anna vastavalt määruse artiklile 24 tavaliselt õigust tunnustamisest keelduda.

19.

Ent abielulahutushagi esitati Ungaris ja abielu lahutati ajal, mil määrust nr 2201/2003 veel ei kohaldatud. Määrusele tuginev abielu lahutamise otsuse tunnustamine tuleb seetõttu kõne alla üksnes üleminekusätete alusel. Seetõttu võttis eelotsusetaotluse esitanud kohus õigesti aluseks määruse artikli 64 lõike 4, mis käsitleb abielu lahutamise otsuseid, mis

20.

Määruse nr 2201/2003 asjakohaseid sätteid kohaldatakse vastavalt artiklile 72 alates 1. märtsist 2005. Määrus nr 1347/2000 jõustus . Ungari puhul tuleb aga aluseks võtta alles , kuna vastavalt ühinemisakti ( 8 ) artiklile 2 on ühenduse õigustiku õigusnormid uutes liikmesriikides siduvad ja kohaldatavad alates sellest kuupäevast. L. Hadadi esitas abielulahutushagi ja seega enne määruse nr 1347/2000 Ungaris kohaldamise alguskuupäeva. Abielu lahutamise otsus tehti , seega pärast seda, kui määrus nr 1347/2000 Ungaris kehtima hakkas ja enne määruse nr 2201/2003 kohaldatavaks muutumist.

21.

C. M. Mesko väitis küll, et ta sai menetlusest teada alles kuus kuud pärast selle algatamist. Siiski ei ole ta väitnud, et L. Hadadi oleks jätnud astumata samme kostja teavitamiseks hagist, nii et kohtusse pöördumist ei oleks seetõttu võimalik lugeda sel kuupäeval toimunuks vastavalt määruse artiklile 16. Pealegi nähtub toimikust, et C. M. Mesko osales Pesti kohtus toimunud menetluses.

22.

Seega toimus menetluse algatamine ja otsuse tegemine artikli 64 lõikes 4 käsitletud ajavahemike jooksul. Seetõttu tuleb kohtuotsust tunnustada vastavalt määrusele nr 2201/2003, kui kohaldati kohtualluvuseeskirju, mis on kooskõlas käesoleva määruse II peatükiga, määrusega nr 1347/2000 või menetluse algatamise ajal Ungari ja Prantsusmaa vahel kehtinud kokkuleppega.

23.

Toimikust ei nähtu, millistest eeskirjadest Pesti kohus oma pädevuse kindlaksmääramisel lähtus ja milline oli nende sõnastus. Selleks et võiks eeldada, et kohaldatud kohtualluvuseeskirjad olid kooskõlas määruse nr 2201/2003 artikliga 3, samasuguse sõnastusega eeskirjaga määruse nr 1347/2000 artiklis 2 või kohaldatava kokkuleppe sätetega, piisab siiski sellest, kui neist eeskirjadest oleks samuti tulenenud Ungari kohtute pädevus. Neid eeskirju ei ole vaja rohkem võrrelda. Sest artikli 64 lõige 4 peab tagama määruse tunnustamiseeskirjade laia kohaldamise kõigi kohtute otsustele, millel oleks harmoneeritud või kokkulepetes sätestatud eeskirjade kohaldamisel samuti pädevus olnud.

24.

Kas see oli nii, s.t kas Pesti kohtul oleks olnud pädevus ka määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti b alusel, peab aitama selgitada eelotsusetaotlus.

25.

Vastavalt määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punktile b on abielulahutusega seotud asjad selle liikmesriigi kohtu alluvuses, kelle kodanikud mõlemad abikaasad on või – Ühendkuningriigi ja Iirimaa puhul – kus on mõlema abikaasa alaline elukoht. Sättes ei ole eraldi eeskirja juhtumi puhuks, kus mõlemal abikaasal on samade riikide topeltkodakondsus. ( 9 ) Kolmes eelotsuse küsimuses tõstatatakse erinevaid võimalusi kohtualluvuse määramiseks sellise juhtumi puhul artikli 3 lõike 1 punkti b alusel.

26.

Kui teisele küsimusele vastataks positiivselt, tuleks esmajoones aluseks võtta tugevam kodakondsus. Seejuures tuleks tugevamaks pidada selle riigi kodakondsust, mis täiendavate kriteeriumide, näiteks alalise elukoha, alusel looks tihedama sideme ühe liikmesriigi kohtutega, mille kodakondsus abikaasadel on. Järelikult oleks vastavalt artikli 3 lõike 1 punktile b pädevus üksnes selle liikmesriigi kohtul, mille kodakondsus on tugevam. Nõrgema kodakondsusega liikmesriikide kohtualluvus oleks selle sätte alusel välistatud.

27.

Alternatiiviks on kolmandas küsimuses nimetatud võimalus, et mõlemad ühised kodakondsused oleksid pädeva kohtu asukoha määramisel võrdselt olulised, nii et hageja saaks ise valida, millise riigi kohtusse pöörduda. Seega oleks pädev selle liikmesriigi kohus, mille poole esimesena pöörduti. Mõne teise liikmesriigi kohus, kellele hagi esitati hiljem, peaks vastavalt määruse artikli 19 lõikele 3 pädevusest loobuma.

28.

Eelnevalt tõstatab Cour de cassation küsimuse, kas siseriiklik kohus peab topeltkodakondsusega isikute puhul tugevusest hoolimata alati lähtuma kohtu asukohariigi kodakondsusest.

29.

Esimesele eelotsuse küsimusele vastamisel tuleb arvesse võtta, et Prantsusmaa kohtutel on tegemist ebatüüpilise olukorraga, kuna nad ei pea määruse nr 2201/2003 artikli 64 lõike 4 kohaldamise raames otsustama mitte enda, vaid teise liikmesriigi kohtute pädevuse üle.

30.

Tavaliselt kontrollib iga kohus, kelle poole on pöördutud, üksnes seda, kas asi allub talle ja teatab vajadusel vastavalt määruse artiklile 17, et asi ei kuulu tema kohtualluvusse. Kui kohus leiab, et asi allub talle ja langetab asjas otsuse, tuleb otsust teises liikmesriigis tunnustada, kui määruse artiklis 22 sätestatud mittetunnustamise põhjustest ei tulene teisiti. Kas asi allus tegelikult otsuse teinud liikmesriigi kohtule, ei tohi vastavalt määruse artiklile 24 tunnustavas liikmesriigis enam vaidlustada.

31.

See põhimõte väljendub ka pooleliolevaid kohtuasju käsitlevas määruse artikli 19 lõikes 1. Selle kohaselt peab kohus, kelle poole samas abieluasjas pöörduti hiljem, oma menetluse peatama, kuni teise liikmesriigi kohus, kelle poole pöörduti esimesena, on oma pädevuse kindlaks teinud. Kohus, kelle poole pöörduti hiljem, ei tohi oma pooleliolevat menetlust jätkata näiteks põhjusel, et ta arvab, et asi ei ole selle kohtu alluvuses, kelle poole pöörduti esimesena. Seda regulatsiooni ei saa käesoleva juhtumi puhul aga vahetult kohaldada, kuna menetlused algatati enne määruse kohaldamiskuupäeva (määruse nr 2201/2003 artikli 64 lõige 1).

32.

Seetõttu on küsitav, kuidas peab toimima tunnustava riigi kohus, kes peab vastavalt artikli 64 lõikele 4 erandkorras kontrollima, kas asi allus otsuse teinud riigi kohtule vastavalt artikli 3 lõike 1 punktile b, kusjuures abikaasadel on lisaks otsuse teinud riigi kodakondsusele ka tunnustava riigi kodakondsus.

33.

Cour d’appel esindas selles asjas ilmselt järgmist seisukohta: otsus abikaasade (ühise) kodakondsuse kohta artikli 3 lõike 1 punkti b mõttes tuleb langetada üksnes siseriiklikust õigusest lähtudes. Prantsuse õiguse kohaselt koheldakse mitme kodakondsusega isikuid, kellel on Prantsusmaa kodakondsus nii, nagu oleks neil üksnes Prantsusmaa kodakondsus, arvesse ei võeta asjaolu, et neil on lisaks veel ühe või mitme riigi kodakondsus. Seega ei olnud abielupaar Hadadi lahutus vastavalt artikli 3 lõike 1 punktile b Ungari kohtute alluvuses, kuna Prantsusmaa kohtute seisukohast lähtudes on nad prantslased, mitte ungarlased.

34.

Selle arvamusega ei saa ma siiski nõustuda.

35.

Nagu Saksamaa ja Poola valitsus ning komisjon märgivad, ei saa artikli 3 lõike 1 punkti b kohaldamise eesmärgil üksnes siseriiklikust õigusest lähtudes määrata, milline on topeltkodakondsusega isiku kodakondsus või millist mitme riigi kodakondsusest tuleb arvesse võtta. Pigem on sellises kontekstis vajalik kodakondsuse mõiste autonoomne tõlgendamine. Nimelt tagab üksnes autonoomne tõlgendamine määruse kohtualluvuseeskirjade ühetaolise kohaldamise kõigis liikmesriikides. ( 10 )

36.

Borráse raportis on küll märgitud, et konventsioonis ei käsitleta topeltkodakondsuse mõju, mistõttu peaksid iga riigi kohtud asjakohaste üldiste ühenduse õigusnormide raames kohaldama asjaomaseid siseriiklikke õigusnorme. ( 11 )

37.

Isegi eeldades, et see märkus on konventsiooni seisukohast õige, ei saa seda niisama lihtsalt üle kanda määrusele nr 2201/2003. Sest liikmesriikide EL-lepingule tugineva konventsiooni puhul tuleb sõnaselgelt reguleerimata küsimuste lahendamisel pigem lähtuda viitest siseriiklikule õigusele kui Euroopa Ühenduse määrusele. Ühenduse õigusaktide puhul on sellistel juhtumitel esmajoones vajalik autonoomne, õigusnormi mõttest ja eesmärgist lähtuv tõlgendus. Lisaks sellele sisaldab raport viidet, et siseriiklik õigus peab jääma üldiste ühenduse õigusnormide raamesse.

38.

Mõned menetlusosalised viitasid selles kontekstis kohtuotsustele Micheletti ja Garcia Avello, ( 12 ) kus Euroopa Kohus tegeles põhivabaduste tähendusega ja üldise diskrimineerimise keeluga topeltkodakondsuse juhtumite puhul. Käesoleva juhtumi puhul ei tõusetu aga küsimus põhivabaduste ulatusest, kuna juba määrusest endast on võimalik tuletada piisavalt juhiseid kodakondsuse aluseks võtmise jaoks.

39.

Määruse artikli 3 lõike 1 punkt b välistab topeltkodakondsusega isikute kohtlemise pelgalt oma kodanikena. Sest sellise kohtlemise tulemusena takistataks nende isikute õigust liikmesriigi – käesoleval juhtumil Prantsusmaa – kohtus tugineda artikli 3 lõike 1 punktile b, et tõendada teise liikmesriigi – käesoleval juhtumil Ungari – kohtute pädevust, ehkki neil on selle riigi kodakondsus, mille kohtu poole nad pöördusid.

40.

Teise liikmesriigi kohtud peaksid vastavalt artikli 3 lõike 1 punktile b kinnitama oma kohtualluvust kahe oma riigi kodakondsusega isiku abielulahutuse asjas, kui nad – nagu tavaliselt – peaksid ise oma kohtualluvust kontrollima. ( 13 ) Kui erandjuhtumil peab tunnustava riigi kohus otsustama otsuse teinud riigi kohtu alluvuse üle, peab kohus arvestama, et abikaasadel on ka otsuse teinud liikmesriigi kodakondsus ning et seetõttu peaksid selle riigi kohtud samuti kinnitama, et asi allub kodakondsusest tulenevalt neile. See vastab ka vastastikuse usalduse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtetele, millele määrus rajaneb.

41.

Siin äratoodud tõlgendus ei ole vastuolus 12. aprilli 1930. aasta kodakondsusseaduste kollisiooni teatud küsimusi käsitleva Haagi konventsiooni artikliga 3. ( 14 ) See säte kodifitseerib tavaõiguse normi, et kahte või enamat kodakondsust omavat isikut võivad oma kodanikuks pidada kõik riigid, mille kodakondsust isik omab. See norm ei käsi aga käesoleva juhtumiga sarnaste asjaolude puhul eirata, et mõni teine riik, kelle kodakondsust isik samuti omab, kohtleb seda isikut ka oma kodanikuna. ( 15 )

42.

Seega tuleb esimesele küsimusele vastata järgmiselt:

43.

Teine ja kolmas küsimus on teineteise alternatiivid: kas topeltkodakondsusega isikute abielulahutuse asjas kohtualluvuse määramisel tuleb arvestada üksnes tugevamat kodakondsust, nii et kodakondsuse alusel allub asi üksnes ühe riigi kohtutele, või mõlemat kodakondsust, mille tagajärjel võib kodakondsuse alusel alluda asi nii ühe kui teise riigi kohtutele. Mõlema võimaliku lahenduse poolt- ja vastuargumentide vaagimiseks tuleb neid küsimusi käsitleda koos.

44.

C. M. Mesko ja Poola valitsus toetavad tugevamale kodakondsusele tuginemist. C. M. Mesko peab selleks rohkem kui 20-aastase Prantsusmaal elamise tõttu Prantsusmaa kodakondsust. Ta rõhutab, et mõlema kodakondsuse võrdsustamise tulemuseks oleks võidujooks kohtusse pöördumisel ning et see võimaldaks kuritarvitamisi forum shopping'u tõttu.

45.

Ülejäänud menetlusosalised rõhutavad seevastu, et artikli 3 lõike 1 punkt b lähtub üksnes abikaasade ühisest kodakondsusest. Kohtualluvust ei tohi seada sõltuvusse täiendavast tingimusest, et tegemist on tugevama kodakondsusega. Veel rõhutatakse, et artikli 3 lõike 1 punkt a näeb niigi ette täiendavaid alalise elukohaga seotud kohtualluvuse aluseid, mis kohtualluvuse määramisel on võrdsed ühise kodakondsuse alusega.

46.

Eelnevalt tuleb märkida, et määrus nr 2201/2003 reguleerib üksnes kohtualluvust, mitte kollisiooniõigust, mis otsustab, milline materiaalõigus lahutuse puhul kehtib. Määruse nr 2201/2003 alusel pädev kohus peab kohaldatava õiguse määramisel seega lähtuma siseriiklikust õigusest. Kui siseriiklikud kollisiooninormid – nagu ilmselt ka Ungari õiguses – peavad kohaldatavaks esmajoones selle riigi õigust, mille kohtu poole pöörduti (lex fori), võib kohtualluvuse määramisega kaasneda ka eelotsus kohaldatava õiguse kohta.

47.

Kirjanduses on kritiseeritud, et määruses „ei ole käsitletud kollisiooninorme (négation des conflits de lois)” ( 16 ) ja see võib tõepoolest soodustada abikaasade võidujooksu kohtusse pöördumisel. See võib mõjutada lahkarvamusel olevaid abikaasasid abielulahutusmenetluse algatamise üle rahulikult järelemõtlemise asemel kiiresti pöörduma ühe pädeva kohtu poole, et tagada rahvusvahelise eraõiguse kohaselt kohtu asukohamaal abielulahutust reguleerivate materiaalõigusnormide rakendamisest tulenevad eelised. Kui pöördutakse kahe kohtu poole, on artikli 19 prioriteedireegli kohaselt pädev see kohus, kelle poole pöörduti esimesena.

48.

Ka komisjon mõistab määruses sisalduva piirangu negatiivset mõju kohtualluvuse reguleerimisele. Seetõttu on ta juba esitanud ettepaneku kehtestada kohaldatava õiguse määramiseks ühised eeskirjad. ( 17 )

49.

Eelnevad kaalutlused puudutavad üksnes abielulahutust ennast, mitte lahutuse tagajärgi, nagu eelkõige elatisnõuded. Asjaomane kohtualluvuse eeskiri määruse (EÜ) nr 44/2001 ( 18 ) artikli 5 punktis 2 on just asendatud eriotstarbelise määrusega, ( 19 ) mis lisaks viitab 23. novembri 2007. aasta ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldatavat õigust käsitlevale Haagi protokollile. Vastavalt määruse nr 2201/2003 artiklile 12 ei ole ka eestkosteasjad ja abielulahutus automaatselt sama kohtu alluvuses. Lahutuse varalisi tagajärgi reguleerivat ühenduse õigusakti ei ole olemas.

50.

C. M. Mesko vaidlustab küll formaalselt asja kuulumise Pesti kohtu alluvusse. Tegelikult aga tundub, et eelkõige ei ole talle vastuvõetav, et lahutusele kohaldati Ungari, mitte Prantsusmaa õigust. Ta lähtub sellest, et ta abikaasa taotles teadlikult abielulahutust Ungaris, et vältida Prantsuse õigusest tulenevaid ühe abikaasa süüst tingitud abielulahutuse tagajärgi, hoolimata sellest, et abikaasadel ei ole Ungariga enam peaaegu mingeid seoseid.

51.

Seetõttu tuleb kontrollida, kas artikli 3 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et mitut kodakondsust omavate isikute puhul on kohtualluvuse aluseks üksnes ühine tugevam kodakondsus.

52.

Tugevama kodakondsuse prioriteedi põhimõte on rahvusvahelises õiguses ammu tuntud ( 20 ) ja mõjutab näiteks riikide diplomaatilise kaitse andmise õigust. ( 21 ) Seejuures peetakse tugevamaks selle riigi kodakondsust, kus on isiku alaline elukoht. ( 22 )

53.

Kuna määrusega on vastuolus esmajoones tugevamast kodakondsusest lähtumine, ei ole vaja kontrollida, kuivõrd piiravad selle kontseptsiooni ülekandmist põhivabadused. ( 23 ) Selle asemel tuleb uurida, kas artikli 3 lõike 1 punktis b sisalduvat kodakondsuse mõistet saab tõlgendada nii, et mitut kodakondsust omavate isikute puhul tuleb lähtuda üksnes selle liikmesriigi kodakondsusest, millega isikul on kõige tihedam tegelik side.

54.

Artikli 3 lõike 1 punkti b sõnastus sellist tõlgendust ei toeta. Nagu Saksamaa valitsus õigesti märgib, on määruses arvukates teistes kohtades võetud aluseks kodakondsus, ilma et sellega oleks mõeldud üksnes tugevat kodakondsust. Kui seadusandja oleks artikli 3 lõike 1 punktis b erandina soovinud arvesse võtta üksnes tugevamat kodakondsust, oleks ootuspärane selle sõnaselge sätestamine.

55.

Ent määrav ei ole üksnes sõnastus. Pigem tuleb arvesse võtta ka õigusnormi mõtet ja eesmärki, tekkelugu ning konteksti, millesse see asetub.

56.

Esimese põhjenduse kohaselt annab määrus nr 2201/2003 panuse vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomisse, kus on tagatud isikute vaba liikumine. Abieluasjade reguleerimise osas järgib määrus eesmärke, mis olid juba määruse nr 1347/2000 ja Brüsseli II konventsiooni aluseks. ( 24 )

57.

Nagu Borráse raportis selgitatud, rajanesid Brüsseli II konventsiooni kohtualluvuseeskirjad mõttel võtta arvesse menetlusosaliste huve ja võimaldada paindlikku regulatsiooni, mis oleks vastavuses isikute liikuvusega. Nende eesmärk oli kodanike jaoks olukorra lihtsamaks muutmine koos samaaegse õiguskindluse säilitamisega. ( 25 ) Seetõttu olevat kohtualluvuse määramiseks valitud kriteeriumid objektiivse, alternatiivse ja välistava iseloomuga. ( 26 )

58.

Need eesmärgid võimaldavad vaba liikumise võimalust kasutanud isikutel paindlikult valida kohtualluvust. Neil isikutel võib olla lihtsam pöörduda selle liikmesriigi kohtute poole, kus on nende alaline elukoht. Samuti võib aga ette kujutada ka, et nad sooviksid pigem pöörduda kohtute poole päritoluriigis, mille keelt oskavad nad paremini ning mille kohtusüsteem ja õiguskord on neile tuttavamad. Seetõttu on määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punktides a ja b ette nähtud mitu erinevat kohtualluvust, mis ei ole erinevalt 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli konventsioon) teatavatest kohtualluvustest teadlikult hierarhilises suhtes. ( 27 )

59.

Kui topeltkodakondsusega isikute puhul artikli 3 lõike 1 punkti b raames arvestataks üksnes tugevama kodakondsusega, oleks tagajärjeks valikuvõimaluste piiramine. Kuna alaline elukoht oleks tugevama kodakondsuse määramisel olulise tähtsusega, langeksid kohtualluvused artikli 3 lõike 1 punktide a ja b alusel tihti kokku. Faktiliselt oleks selle tagajärjeks topeltkodakondsusega isikute puhul pädevate kohtualluvuste hierarhia punktides a ja b, mida on nimelt soovitud vältida. Seevastu saaks abielupaar, kus abikaasadel on vaid üks ühine kodakondsus, pöörduda päritoluriigi kohtutesse isegi siis, kui nende alaline elukoht ei ole enam aastaid selles riigis olnud ja viimati nimetatud riigiga tegelikku seost näitavaid asjaolusid on vähe.

60.

Määruse nr 1347/2000 põhjenduses 12 on rõhutatud, et kohtualluvuse põhimõtted peavad tagama tegeliku sideme asjaomase riigiga. ( 28 ) Selle sideme tekkimise aluseks on kas alaline elukoht kohtu asukohariigis või ühine kodakondsus. Seejuures lähtub seadusandja tüpiseeriva lähenemise raames sellest, et kodakondsusega kaasneb ka tegelik side, ning võtab seega aluseks kriteeriumi, mida on lihtne kasutada ning mis võimaldab pädeva kohtu ühest määramist.

61.

Täiendavaid kvalitatiivseid kriteeriume, nagu näiteks kodakondsuse tugevus, artikli 3 lõike 1 punkti b lisatud ei ole. Esiteks oleks kodakondsuse tugevuse tuvastamine kohtualluvuse kontrollimisel täiendavaks koormaks. Teiseks oleks see vastuolus määruse eesmärgiga tagada õiguskindlus kohtualluvuse küsimustes.

62.

Tugevama kodakondsuse tuvastamine oleks juba seetõttu küllaltki ebakindel ettevõtmine, kuna sellise ebamäärase mõiste definitsioon puudub. Lisaks tuleks seejuures võib-olla arvesse võtta arvukaid tegelikke asjaolusid, mis ei viiks alati ühese tulemuseni. Halvimal juhul võiks tulemuseks olla negatiivne pädevuskonflikt, kus kaks kohut peavad kumbki teise liikmesriigi kodakondsust tugevamaks. Määrus ei sisalda eeskirja sellist laadi pädevuskonfliktide puhuks, mille alusel saaks ühe liikmesriigi kohus menetluse siduvalt teise liikmesriigi kohtule üle anda. ( 29 )

63.

Seda järeldust ei muuda asjaolu, et vastavalt artikli 3 lõike 1 punktile b on Ühendkuningriigi ja Iirimaa puhul määrav mitte kodakondsus, vaid abikaasade alaline asukoht. Tõsi on, et alalisel asukohal võib olla teatav sarnasus tugeva kodakondsusega. Eelkõige võib vastavalt asjaomastele siseriiklikele õigusnormidele olla igal isikul ainult üks alaline asukoht. ( 30 ) Sellest kahe liikmesriigi jaoks kehtivast erikorrast, mis lubab neil säilitada kohtualluvuse määramiseks traditsiooniliselt kohaldatavaid kriteeriume, ei saa siiski teha üldkehtivaid järeldusi kodakondsuse mõiste tõlgendamise jaoks.

64.

Slovakkia valitsus rõhutab pealegi õigesti, et ühes liikmesriigis asuva ühise alalise asukoha ja teise riigi ühise kodakondsuse kombinatsiooni puhul võivad esineda samad probleemid kui kahe kodakondsuse kokkulangemisel. Määrusest ei ole võimalik leida viidet, et ühine alaline asukoht oleks sellisel juhul ainus kohtualluvuse määramise alus ning et välistatud oleks selle riigi kohtute poole pöördumine, mille kodakondsus abikaasadel on.

65.

Kokkuvõtlikult on seega võimalik tõdeda, et kodakondsuse mõiste piiramine artikli 3 lõike 1 punktis b nii, et see hõlmaks üksnes tugevamat kodakondsust, ei ole kooskõlas ei määruse nr 2201/2003 sõnastusega ega eesmärkidega. Määrusega abielulahutuse asjade jaoks kehtestatud kohtualluvuse süsteem tervikuna ei rajane mõttel, et mitme riigi kohtute alluvus oleks välistatud. Vastupidi, selles on sõnaselgelt ette nähtud mitme kohtualluvuse eksisteerimise võimalus, ilma et nende suhtes oleks kehtestatud hierarhiat.

66.

Sellega kaasneb paratamatult hageja valikuõigus. Asjaolu, et topeltkodakondsusega isikud võivad valida kahe liikmesriigi kohtute vahel, kelle pädevuse aluseks on üksnes kodakondsus, ei ole määrusega vastuolus. Kuna artikli 3 lõike 1 punkt b eeldab, et mõlemal abikaasal on selle riigi kodakondsus, mille kohtusse pöörduti, on selle sätte rakendamisel tagatud, et mõlema abikaasa seos asjaomase pädeva kohtuga on samasugune, ning välistatud on pöördumine kohtusse, mille pädevus oleks abikaasadest ühe jaoks täiesti ettenägematu või kauge.

67.

Hageja valikuvõimalus ei suurenda ka õiguslikku ebakindlust. Õiguskindluse põhimõttest järeldub, et ühenduse õigusaktid peavad olema üheselt mõistetavad ja nende kohaldamine peab olema õigussubjektidele ettenähtav. ( 31 ) Siinse tõlgenduse kohaselt arvestab artikli 3 lõike 1 punkt b nende nõudmistega, kuna kohtualluvuse kindlaksmääramine ühise kodakondsuse alusel on kahtlemata võimalik. Tõsi on, et mitme kodakondsusega isikute puhul tulevad pädevust omavate kohtutena kõne alla mitme liikmesriigi kohtud. Ent kui seetõttu pöördutakse mitme liikmesriigi kohtutesse, lahendab artikkel 19 pädevuskonflikti siiski üheselt.

68.

Nagu käesolev juhtum näitab, ei ole negatiivsed kaasnähud nagu võidujooks kohtusse pöördumisel tegelikult kuigi problemaatilised kohtualluvuse enda seisukohast lähtudes. Ehkki C. M. Mesko elab juba pikka aega Prantsusmaal, ning Ungaris toimuvas menetluses osalemine on tema jaoks kulukam kui osalemine alalise elukoha kohtus toimuvas menetluses, ei vaidlusta ta esmajoones siiski kohtualluvust. Pigem vaidlustab ta Ungari lahutusõiguse kohaldamise Prantsusmaa lahutusõiguse asemel. See ei tulene aga vahetult määrusest nr 2201/2003, vaid Ungari rahvusvahelise eraõiguse normidest. Ühtsete kollisiooninormide puudumise kompenseerimine olemasolevate kohtualluvuseeskirjade sellise tõlgendamisega, mis oleks vastuolus nende eesmärkide ja ülesehitusega, ei oleks asjakohane.

69.

Lõpuks ei tule artikli 3 lõike 1 punkti b kohaselt kohtualluvuse alusel pädevasse kohtusse pöördumist käsitleda kuritarvituslikuna, nagu C. M. Mesko esindaja kohtuistungil väitis. Tõsi on, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa õigussubjektid ühenduse õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil. ( 32 ) Kuritarvituse eelduseks on siiski, et vaatamata ühenduse õigusnormidega ettenähtud tingimuste formaalsele järgimisele on asjaomasele õigusnormile tuginemine vastuolus sellega taotletava eesmärgiga. ( 33 )

70.

Nagu märgitud, ei ole artikli 3 lõike 1 punkti b eesmärkidega vastuolus see, kui kohtusse pöördutakse liikmesriigis, mille kodakondsus on mõlemal abikaasal, isegi kui kohtualluvuse aluseks on olnud nõrgem kodakondsus.

71.

Pealegi tuleb silmas pidada asjaolu, et kohtualluvuseeskirjade puhul mängib suurt rolli õiguskindlus, mis nõuab, et ühenduse õigusnormide kohaldamine peab olema õigussubjektidele ettenähtav. ( 34 ) Seepärast võib õiguse kuritarvitamise mõte üksnes erandkorras viia selleni, et kohaldatavate sätete alusel pädevasse kohtusse pöördumist tuleb käsitada kuritarvitusena.

72.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen ettepaneku vastata Cour de cassation’i eelotsuse küsimustele järgmiselt: