1

Hageja Nigar Kirimova palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) tegevdirektori 30. septembri 2020. aasta otsus nr ER 93419‑2020 erandi tegemise taotluse kohta, mille ta esitas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määruse (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1) artikli 120 lõike 4 punkti b alusel (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

2

Hageja esitas 10. oktoobril 2019 EUIPO‑le määruse 2017/1001 artikli 120 alusel taotluse kanda ta selle ameti juures esindusõigust omavate kutseliste esindajate nimekirja. Kuna ta on Aserbaidžaani Vabariigi kodanik, taotles ta samal ajal selle artikli lõike 4 punkti b alusel erandi tegemist nõudest, et ta peab olema mõne Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) liikmesriigi kodanik, nagu on sätestatud nimetatud määruse artikli 120 lõike 2 punktis a.

3

EUIPO teatas 30. jaanuari 2020. aasta kirjas hagejale, et tema eranditaotlus on vastuvõetamatu.

4

Hageja esitas 9. ja 13. märtsi 2020. aasta kirjadega, mis olid sisuliselt identse sisuga, seisukohad vastuseks EUIPO 30. jaanuari 2020. aasta kirjale.

5

EUIPO tegevdirektor jättis 30. septembri 2020. aasta otsusega hageja eranditaotluse rahuldamata.

6

Hageja palub sisuliselt Üldkohtul:

7

EUIPO palub Üldkohtul:

8

EUIPO väidab, et Üldkohus ei ole pädev tegema Euroopa Liidu institutsioonidele või asutustele ettekirjutusi ja seetõttu on hageja teine ja kolmas nõue vastuvõetamatud. EUIPO lisab, et Üldkohtul ei ole õigust vaidlustatud otsust muuta, kuna selline õigus on talle antud üksnes apellatsioonikoja otsuste suhtes. EUIPO sõnul ei näe kohaldatav õiguslik raamistik ette võimalust esitada apellatsioonikojale kaebust sellise otsuse peale nagu vaidlustatud otsus.

9

Hageja vastab, et ta palub Üldkohtul vaidlustatud otsust muuta ja et Üldkohtul on õigus EUIPO otsuseid muuta määruse 2017/1001 artikli 72 alusel, mis on käesoleval juhul analoogia alusel kohaldatav, nagu kohtuasjas, milles tehti 13. juuli 2017. aasta kohtuotsus Rosenich vs. EUIPO (T‑527/14, EU:T:2017:487). Seega, kui Üldkohus leiab, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada, peaks ta seda muutma. See nähtub tema sõnul ka määruse 2017/1001 artikli 103 sõnastusest. Lisaks väidab ta, et tegevdirektor rikkus „olulist vorminõuet“, jättes talle andmata võimaluse esitada EUIPO apellatsioonikojale kaebust vaidlustatud otsuse peale.

10

Hagiavalduse teises ja kolmandas nõudes palub hageja Üldkohtul „kohustada EUIPOt“ tegema talle erandi kodakondsuse nõudest ja kandma ta kutseliste esindajate nimekirja. Repliigis ja seisukohtades, mille ta esitas pärast kohtuasja Üldkohtule tagasisuunamist, palus ta Üldkohtul „muuta [vaidlustatud] otsust“, tehes talle erandi kodakondsuse nõudest ja kandes ta kutseliste esindajate nimekirja. Sellegipoolest on sõltumata küsimusest, kas nii toimides muutis hageja nende nõuete ulatust ja kas selline muutmine oleks käesoleval juhul vastuvõetav, piisav, kui märkida, et mõlemal juhul tuleb need nõuded tagasi lükata, kuna Üldkohtul puudub pädevus neid lahendada.

11

Esiteks tuleb osas, milles neid nõudeid tuleb mõista nii, et nendega palutakse Üldkohtul kohustada EUIPOt võtma teatud meetmeid, meelde tuletada, et ELTL artiklil 263 põhineva õiguspärasuse kontrolli raames ei ole Üldkohtul pädevust teha liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ettekirjutusi, isegi kui need puudutavad tema kohtuotsuste täitmise üksikasju (vt 26. oktoobri 1995. aasta kohtumäärus Pevasa ja Inpesca vs. komisjon, C‑199/94 P ja C‑200/94 P, EU:C:1995:360, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika). ELTL artiklis 266 on sätestatud, et institutsioonilt, organilt või asutuselt, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks, nõutakse kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist.

12

Teiseks tuleb osas, milles neid nõudeid tuleb mõista nii, et nendega palutakse Üldkohtul vaidlustatud otsust muuta, esile tuua, et Üldkohtul ei ole pädevust muuta tegevdirektori sellist otsust nagu tema poolt määruse 2017/1001 artikli 120 lõike 4 punkti b alusel tehtud otsus.

13

Määruse 2017/1001 artikli 72 lõikes 3 on küll ette nähtud, et „Üldkohus on pädev vaidlustatud otsust tühistama või muutma“. Tuleb siiski tõdeda, et nimetatud säte puudutab üksnes apellatsioonikodade otsuste peale esitatud kaebusi, mitte tegevdirektori otsuste peale esitatud kaebusi. Selline tõlgendus tugineb nimetatud määruse artikli 72 sõnastusele, mis vastavalt selle lõikele 1 puudutab üksnes „[k]aebusi käsitlevaid apellatsioonikodade otsuseid“, ning selle määruse VII peatüki (artiklid 66–73) ülesehitusele, mis käsitleb üksnes menetlusi apellatsioonikodades ja nende menetluste tulemust. Seega ei saa nimetatud määruse artikli 72 lõiget 3 tõlgendada nii, et see annab Üldkohtule pädevuse muuta tegevdirektori otsust.

14

Hageja argumendid, mis tuginevad 13. juuli 2017. aasta kohtuotsusele Rosenich vs. EUIPO (T‑527/14, EU:T:2017:487) ja määruse 2017/1001 artikli 103 lõike 1 esimesele lausele, ei saa viia teistsuguse tõlgenduseni.

15

Esiteks oli selle kohtuasja ese, milles tehti 13. juuli 2017. aasta kohtuotsus Rosenich vs. EUIPO (T‑527/14, EU:T:2017:487), tühistamishagi, mis oli esitatud apellatsioonikoja otsuse peale, millega keelduti füüsilise isiku kandmisest kutseliste esindajate nimekirja põhjusel, et ta ei vasta nõudele, mis on ette nähtud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) artikli 93 lõike 2 punktis b (nüüd määruse 2017/1001 artikli 120 lõike 2 punkt b). Käesoleva kohtuasja ese on seevastu tühistamishagi, mis on esitatud tegevdirektori otsuse peale, millega keelduti hagejale tegemast erandit määruse 2017/1001 artikli 120 lõike 2 punktis a sätestatud nõudest sama artikli lõike 4 punkti b alusel, mis annab tegevdirektorile sõnaselgelt õiguse sellist otsust teha. Seega oli otsus, mida Üldkohus hageja viidatud asjas muutis, apellatsioonikoja otsus, samas kui käesoleval juhul vaidlustatud otsus on tegevdirektori otsus, mis kinnitab eespool punktis 13 esitatud tõlgendust.

16

Pealegi ei olnud viidatud otsuse adressaadil vastupidi hageja väidetele võimalust esitada vaidlustatud otsuse peale apellatsioonikojale kaebust. Nimelt võib määruse 2017/1001 artikli 66 lõike 1 kohaselt koostoimes sama määruse artikli 159 punktidega a–d ja f apellatsioonikojale esitada kaebuse üksnes kontrollijate, vastulausete osakonna, registri pidamise eest vastutava osakonna, tühistamisosakonna ja vajaduse korral tegevdirektori poolt selleks määratud muude isikute või üksuste otsuste peale. Samuti tuleneb selle määruse artikli 165 lõikest 1 koostoimes sama määruse artiklitega 160–164, et apellatsioonikojad vaatavad läbi kontrollijate, vastulausete osakonna, registri pidamise eest vastutava osakonna, tühistamisosakonna ja vajaduse korral kõigi tegevdirektori poolt selleks määratud ametnike otsuste peale esitatud kaebusi. Seega tuleneb nendest sätetest, et tegevdirektori otsuste peale ei saa apellatsioonikodadele edasi kaevata ning et apellatsioonikodadel ei ole pädevust selliste otsuste peale esitatud kaebuste üle otsustada. Seda järeldust ei lükka ümber kohtuasja asjaolud, milles tehti 13. juuli 2017. aasta kohtuotsus Rosenich vs. EUIPO (T‑527/14, EU:T:2017:487), kuna selles kohtuasjas ei puudutanud Üldkohtus vaidlustatud apellatsioonikoja otsus mitte tegevdirektori otsuse peale esitatud kaebust, vaid – nagu nähtub nimetatud kohtuotsuse punktist 14 – kaebust otsuse peale, mille tegi „kaubamärkide ja tööstusdisainilahenduste haldus- ja õigusosakonna liikme ülesandeid täitev EUIPO põhitegevuse toetamise osakonna“ direktor.

17

Teiseks reguleerib määruse 2017/1001 artikkel 103 EUIPO otsuste tühistamist ja selle lõike 1 esimeses lauses on ette nähtud, et „[k]ui [EUIPO] on teinud registrisse kande või võtnud vastu otsuse, mis sisaldab ilmset ametile omistatavat viga, tagab ta kande kustutamise või otsuse tühistamise“. Tuleb tõdeda, et nimetatud säte ei puuduta Üldkohtu muutmispädevust ega anna seega viimati nimetatule pädevust muuta tegevdirektori otsust.

18

Järelikult tuleb hageja teine ja kolmas nõue tagasi lükata, kuna Üldkohtul puudub pädevus neid lahendada.

19

Hageja põhjendab oma hagi viie väitega, millest esimese kohaselt on rikutud õiguskindluse põhimõtet, teise kohaselt on rikutud määruse 2017/1001 artikli 120 lõike 4 punkti b, kolmanda kohaselt on rikutud hea halduse põhimõtet, neljanda kohaselt on rikutud õigust olla ära kuulatud ning viienda väite kohaselt on tehtud viga tõendite hindamisel.

20

Käesolevas asjas peab Üldkohus otstarbekaks alustada hagi teisest väitest.

21

Hageja väidab sisuliselt, et tegevdirektor rikkus määruse 2017/1001 artikli 120 lõike 4 punkti b, sest vaidlustatud otsuses ta tõlgendas ja kohaldas seda sätet vääralt. Kõigepealt toob ta esile, et nõue, et kutsealane töökogemus peab olema saadud esindusõiguse omandamise liikmesriigis, rikub liidu aluspõhimõtteid. Selline nõue on ka diskrimineeriv ja ebamõistlik võrreldes sätte eesmärgiga, kuna eri liikmesriikides saadud kogemusel peab olema sama kaal. Lõpuks muudab tegevdirektori lähenemine sisutühjaks nimetatud määruse artikli 120 lõike 2 punkti c, kuna selle teises osas on ette nähtud võimalus saada esindusõigus ilma kutsealal tegutsemata.

22

EUIPO väidab kõigepealt vastu, et kutsekvalifikatsioon määruse 2017/1001 artikli 120 lõike 2 punkti c tähenduses ei tähenda veel, et isik on „kõrgelt kvalifitseeritud“ sama määruse artikli 120 lõike 4 punkti b tähenduses. Seejärel toob EUIPO esile, et kutsealase töökogemuse nõue esindusõiguse omandamise liikmesriigis ei piira teenuste osutamise vabadust, kuna taotleja ei pea sellel territooriumil tegutsema, vaid tuginema oma riigisisesele õigusele määruse 2017/1001 artikli 120 lõike 2 punkti c tähenduses. Käesoleval juhul ei ole hageja aga tõendanud, et ta tugines Iirimaal omandatud esindusõigusele, ega ka seda, et ta oleks seda kasutanud. Lisaks leiab EUIPO, et kuna esindusõiguse omandamise eeskirjad ei ole EMPs ühesugused, siis võimaldab tegevdirektori lähenemine tagada taotlejate kõrge kvalifikatsiooni. Lõpuks märgitakse, et isegi kui tegevdirektori lähenemine oli väär, ei näidatud käesoleval juhul mingit kutsealast töökogemust, mis tõendaks kõrget kvalifikatsiooni.

23

Kuivõrd käsitletavas väites tõstatatakse küsimus, kas tegevdirektor rikkus määruse 2017/1001 artikli 120 lõike 4 punkti b, siis tuleb kõigepealt meelde tuletada, et see säte kuulub nimetatud määruse IX peatükki „Menetlus“ ja täpsemalt selle 4. jakku „Esindus“.

24

Viimati nimetatuga seoses tuleb märkida, et vastavalt määruse 2017/1001 artikli 120 lõike 1 punktidele a ja b võib füüsilisi või juriidilisi isikuid EUIPOs esindada üksnes advokaat, kellel on õigus esineda EMP liikmesriigi kohtus, või kutseline esindaja, kes on kantud EUIPO peetavasse nimekirja.

25

EUIPO peetavasse kutseliste esindajate nimekirja kandmise tingimused on sätestatud sama artikli lõike 2 punktides a, b ja c. Tegemist on kolme kumulatiivse nõudega. Niisiis võib registrisse kanda iga füüsilise isiku, kes on esiteks EMP liikmesriigi kodanik (edaspidi „kodakondsusnõue“), teiseks peab tema tegevuskoht või töökoht asuma EMPs (edaspidi „tegevuskoha nõue“) ja kolmandaks peab tal olema õigus esindada Beneluxi intellektuaalomandiameti büroos või EMP liikmesriigi tööstusomandi õiguskaitse keskametis kaubamärki käsitlevates küsimustes füüsilisi või juriidilisi isikuid (edaspidi „esindusõiguse nõue“).

26

Sama artikli lõige 4 näeb ette, et EUIPO tegevdirektor võib teha erandi esimesest ja kolmandast nõudest. Mis puudutab konkreetselt kodakondsusnõuet, siis on määruse 2017/1001 artikli 120 lõike 4 punktis b – mis on säte, mille rikkumisele hageja käesolevas asjas viitab – ette nähtud, et tegevdirektor „võib teha“ erandi „kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide puhul“, tingimusel et kaks ülejäänud nõuet on täidetud. Lisaks olgu märgitud esindusõiguse nõude kohta, mille kohaselt peab isik „olema seda teinud vähemalt viis aastat“, et tegevdirektor võib nimetatud määruse artikli 120 lõike 4 punkti a alusel teha erandi sellest kestusest, „kui [taotleja] tõendab, et ta on omandanud nõutava kvalifikatsiooni muul viisil“.

27

Seega tuleb kindlaks teha, kas – nagu märkis tegevdirektor vaidlustatud otsuse punktis 21 – määruse 2017/1001 artikli 120 lõike 4 punktis b ette nähtud „kõrgelt kvalifitseeritud spetsialisti“ staatuse tunnustamine eeldab märkimisväärset kutsealast töökogemust esindusõiguse omandamise liikmesriigis.

28

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et ei määruses 2017/1001 ega isegi komisjoni 5. märtsi 2018. aasta delegeeritud määruses (EL) 2018/625, millega täiendatakse määrust 2017/1001 ning tunnistatakse kehtetuks delegeeritud määrus (EL) 2017/1430 (ELT 2018, L 104, lk 1), ega komisjoni 5. märtsi 2018. aasta rakendusmääruses (EL) 2018/626, millega nähakse ette määruse 2017/1001 teatavate sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad ja tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) 2017/1431 (ELT 2018, L 104, lk 37), ei ole määratletud mõistet „kõrgelt kvalifitseeritud spetsialist“. Lisaks tuleb tõdeda, et selle mõiste määratlust ei ole esitatud ka määruses nr 207/2009, mille artikli 93 lõike 4 punktis b võeti see mõiste kasutusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta määruse (EL) 2015/2424, millega muudetakse määrust nr 207/2009 ja komisjoni määrust (EÜ) nr 2868/95 (millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta) ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 2869/95 siseturu harmoneerimisametile makstavate lõivude kohta (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (ELT 2015, L 341, lk 21), artikli 1 punkti 87 alapunktis b tehtud muudatusega.

29

Samas tuleb niisuguses olukorras liidu õiguse mõiste tõlgendamisel arvesse võtta mitte üksnes selle sätte sõnastust, milles mõiste esineb, vaid samuti selle mõiste konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on (24. novembri 2011. aasta kohtuotsus Circul Globus Bucureşti, C‑283/10, EU:C:2011:772, punkt 32).

30

Mis puutub kõnealuse sätte sõnastusse ja konteksti, siis tuleb esiteks märkida, et mõiste „kõrgelt kvalifitseeritud spetsialist“ koosneb kolmest sõnast. Nende sõnade tavatähenduses tähistab sõna „spetsialist“ kutsealal tegutsevat isikut või kutseala asjatundjat, omadussõna „kvalifitseeritud“ tähendab, et sellel isikul on millegi tegemiseks vajalik pädevus ja kogemus ning vajalikud oskused või teadmised, ning määrsõna „kõrgelt“ tähistab selle kvalifikatsiooni eriti kõrget taset. Kõike koos vaadeldes näib seega, et see mõiste hõlmab spetsialisti, kellel on eriti ulatuslik pädevus ja kogemus ning ulatuslikud oskused või teadmised, käesoleval juhul, arvestades konteksti, millesse see kuulub, kaubamärkide valdkonnas.

31

Sõnasõnalisest vaatevinklist ei näi mõiste „kõrgelt kvalifitseeritud spetsialist“ iseenesest seadvat piiranguid sellele, kuidas asjaomane spetsialist omandab kaubamärkide valdkonnas pädevuse, kogemuse, oskused või teadmised, eelkõige seoses konkreetse koha või tegevusalaga.

32

Teiseks on selles sättes ette nähtud, et kodakondsuse nõudest erandi tegemiseks peavad olema igal juhul täidetud määruse 2017/1001 artikli 120 lõike 2 punktides b ja c sätestatud kaks ülejäänud nõuet, nimelt tegevuskohanõue ja esindusõiguse nõue. See kõnealuses sättes sisalduv täpsustus rõhutab seega mitte ainult määruse 2017/1001 artikli 120 lõikes 2 ette nähtud kolme tingimuse kumulatiivsust, vaid ka nende autonoomsust.

33

Nimelt peavad esindusõiguse nõudele vastama määruse 2017/1001 artikli 120 lõike 2 punktis c ette nähtud korras nii füüsilised isikud, kes on mõne EMP liikmesriigi kodanikud ja kes vastavad seega kodakondsuse nõudele, kui ka need füüsilised isikud, kes ei ole EMP liikmesriigi kodanikud ning taotlevad kodakondsuse nõudest erandi tegemist „kõrgelt kvalifitseeritud spetsialisti“ staatuse alusel.

34

Seega tuleneb kõnealuse sätte sõnastusest ja kontekstist, mille osa see on, et „kõrgelt kvalifitseeritud spetsialisti“ staatus on esindusõiguse nõude suhtes iseseisev ja täiendav ning sellel puudub seos nimetatud nõude täitmiseks (või nimetatud nõudega seoses erandi tegemiseks) nõutavate tingimustega, täpsemalt liikmesriigiga, kus kõnealune esindusõigus saadi vastavalt selle riigi õigusnormidele. Seega võib isik, kes ei ole EMP liikmesriigi kodanik, tõendada „kõrgelt kvalifitseeritud spetsialisti“ staatust oma eriti ulatusliku pädevuse ja kogemuse ning ulatuslike oskuste või teadmistega kaubamärkide valdkonnas, mille ta on omandanud kas EMP liikmesriigis või mõnes kolmandas riigis enne või pärast EMPs määruse 2017/1001 artikli 120 lõike 2 punkti c tähenduses esindusõiguse saamist.

35

Mis puudutab selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa kõnealune säte on, siis nähtub määruse 2017/1001 põhjendusest 43, et EUIPOs esindamist käsitlevad normid peavad tagama ELi kaubamärgisüsteemi tulemusliku, tõhusa ja sujuva toimimise. Samuti on delegeeritud määruse 2018/625 põhjenduses 18 märgitud, et need eeskirjad peavad tagama selle süsteemi sujuva ja tõhusa toimimise.

36

Selliste esindamist puudutavate eesmärkide taotlemine ELi kaubamärgisüsteemi raames ei eelda, et „kõrgelt kvalifitseeritud spetsialisti“ staatus sõltuks teatud kutsealasest töökogemusest konkreetses liikmesriigis või sidet konkreetse liikmesriigiga.

37

Vastupidi, esindamist käsitlevate eeskirjadega taotletavate eesmärkide seisukohast ei ole oluline, kas erandit taotleva spetsialisti eriti ulatuslik pädevus ja kogemus ning ulatuslikud oskused või teadmised on omandatud pigem ühes konkreetses liikmesriigis kui mõnes muus liikmesriigis või isegi mõnes kolmandas riigis, kuna taotleja, kes ei ole mõne EMP liikmesriigi kodanik, peab vastama ka tegevuskoha ja esindusõiguse nõuetele, mis omakorda nõuavad seost mõne EMP liikmesriigiga.

38

Eeltoodust tuleneb, et tegevdirektori poolt vaidlustatud otsuses kohaldatud nõue, et kutsealane töökogemus peab olema omandatud esindusõiguse omandamise liikmesriigis, tuleneb määruse 2017/1001 artikli 120 lõike 4 punktis b esitatud mõiste „kõrgelt kvalifitseeritud spetsialist“ liiga kitsast ja väärast tõlgendusest, mis nõuab selle mõiste ja sama määruse artikli 120 lõike 2 punkti c tähenduses esindusõiguse omandamise riigi vahel seost. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas nimetatud mõiste ulatusega, nagu nähtub selle sõnastusest, kontekstist ja eesmärkidest. Nimelt ei võimalda ükski neist tõlgendamiskriteeriumidest järeldada, et „kõrgelt kvalifitseeritud spetsialisti“ staatuse saavutamiseks vajalik tingimus on kutsealane töökogemus ja pealegi märkimisväärne kutsealane töökogemus esindusõiguse omandamise liikmesriigis.

39

Järelikult, kuna tegevdirektor rikkus mõistet „kõrgelt kvalifitseeritud spetsialist“ liiga kitsalt ja vääralt tõlgendades määruse 2017/1001 artikli 120 lõike 4 punkti b, siis tuleb hagi teise väitega nõustuda.

40

Siiski tuleb märkida, et nagu EUIPO Üldkohtus väitis, ei tugine vaidlustatud otsus üksnes selle otsuse punktis 21 nimetatud esindusõiguse omandamise liikmesriigis kutsealase töökogemuse väidetavale puudumisele. Nagu nähtub selle otsuse punktidest 20 ja 22, tugineb see ka hageja esitatud tõendite väidetavalt liiga madalale üldisele tasemele, mis ei võimaldanud asuda seisukohale, et ta on „kõrgelt“ kvalifitseeritud spetsialist, olgugi et tegevdirektor möönis, et ta on kvalifitseeritud spetsialist. Vaidlustatud otsus tugineb seega sisuliselt kahele eraldiseisvale ja iseseisvale alusele, mis puudutavad esiteks kutsealase töökogemuse omandamise kohta ja teiseks esitatud tõenditega tõendatud kutsekvalifikatsiooni. Sellest tuleneb, et tegevdirektori poolt määruse 2017/1001 artikli 120 lõike 4 punkti b rikkumine kutsealase töökogemuse koha osas ei saa iseenesest kaasa tuua selle otsuse kui terviku õigusvastasuse tuvastamist, kuna see rikkumine ei mõjuta vaidlustatud otsuse alust kutsekvalifikatsiooni taseme kohta.

41

Üldkohus peab seega otstarbekaks analüüsida hagi esimest väidet.

42

Hageja väidab, et tegevdirektor rikkus õiguskindluse põhimõtet, kui ta kohaldas tema eranditaotlusele tagasiulatuvalt määruse 2017/1001 artikli 153 lõike 1 punktis l ette nähtud EUIPO 2020. aasta kontrollisuuniseid (edaspidi „EUIPO suunised“), mis taotluse esitamise ajal ei kehtinud. Hageja 9. ja 13. märtsi 2020. aasta vastused ei kujutanud endast uut taotlust, vaid hageja ainus taotlus oli 10. oktoobri 2019. aasta taotlus. Kohaldatavad EUIPO suunised olid seega need, mis kehtisid taotluse esitamise ajal, see tähendab 2017. aasta suunised, mis ei nõudnud kutsealast töökogemust esindusõiguse omandamise liikmesriigis. Ei ole õige väita, et EUIPO 2020. aasta suunised sisaldavad 2017. aasta suunistega võrreldes üksnes täiendavaid üksikasju ega ole muutnud õiguslike nõuete tõlgendust, kuna tegevdirektor kohaldas lähenemisviisi, mida õigusnormides ei ole.

43

EUIPO vastab, et ta ei pidanud hageja 9. ja 13. märtsi 2020. aasta vastuseid uueks taotluseks. EUIPO rõhutab, et „kõrgelt kvalifitseeritud spetsialisti“ nõue „võeti [määruses 2017/1001] kasutusele viimase seadusandliku reformiga 2017. aastal“, millega „[seadusandja] kehtestas niisiis rangema kriteeriumi“ kodakondsuse tingimusest erandi tegemiseks, kui oli määruses nr 207/2009, milles viidati üksnes „erijuhtudele“. EUIPO 2020. aasta suunised piirduvad vaid täiendavate üksikasjade reguleerimisega ega muuda õiguslikke nõudeid. EUIPO märgib, et kõik määruse 2017/1001 alusel esitatud taotlused on läbi vaadatud ühtemoodi. Lõpuks leiab EUIPO, et kui hagejal oli kahtlusi esitatavate dokumentide suhtes, oleks ta pidanud nendega ühendust võtma.

44

Õiguskindluse põhimõte, mis on üks liidu õiguse üldpõhimõtetest, nõuab, et õigusnormid oleksid selged, täpsed ja ettenähtavate tagajärgedega, et huvitatud isikud saaksid liidu õiguskorraga reguleeritavates olukordades ja õigussuhetes nendest juhinduda (8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, C‑81/10 P, EU:C:2011:811, punkt 100, ja 9. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Traum, C‑492/13, EU:C:2014:2267, punkt 28).

45

Õiguskindluse põhimõte ei nõua õigusnormide muutumatust. Seega ei saa isik eeldada, et neis õigusnormides muudatusi üldse ei tehta, küll aga vastu vaielda viisile, kuidas niisuguseid muudatusi kohaldatakse (7. juuni 2005. aasta kohtuotsus VEMW jt, C‑17/03, EU:C:2005:362, punkt 81).

46

Mis lõpuks puudutab konkreetsemalt õigusnormide ajalist kohaldamist, siis tuleneb kohtupraktikast, et kuigi õigusakti õiguslik alus ja kohaldatavad menetlusnormid peavad küll kehtima asjaomase õigusakti vastuvõtmise ajal, kohustavad õiguse ajalise kohaldamise põhimõtted ning õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõttest tulenevad nõuded kohaldama materiaalõigusnorme, mis kehtisid kõne all olevate asjaolude asetleidmise ajal, isegi kui need ei ole enam kehtivad ajal, mil liidu institutsioon kõnealuse õigusakti vastu võttis (vt selle kohta 14. juuni 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. McBride jt, C‑361/14 P, EU:C:2016:434, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 15. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Deichmann, C‑256/16, EU:C:2018:187, punkt 76).

47

Mis puutub EUIPO suunistesse, siis nähtub nende sissejuhatavast osast, et tegemist on tegevdirektori otsusega vastu võetud dokumendiga, mille eesmärk on kajastada kodifitseerimise kaudu EUIPO praktikat kaubamärkide valdkonnas. Tegevdirektori otsustest, millega võetakse vastu EUIPO suunised, nähtub, et need on vastu võetud määruse 2017/1001 artikli 157 lõike 4 punkti a alusel, mille kohaselt on tegevdirektoril õigus „[võtta] kõik [EUIPO] toimimise tagamiseks vajalikud meetmed, sealhulgas sisemiste haldusjuhendite vastuvõtmine ja teatiste avaldamine“, ning vastavalt sama määruse artikli 153 lõike 1 punktile l, milles on sõnaselgelt ette nähtud, et EUIPO haldusnõukoguga „[konsulteeritakse] enne [EUIPO] suuniste vastuvõtmist“. Lisaks avaldatakse need otsused nimetatud määruse artikli 116 lõike 1 punktis b osutatud EUIPO teatajas ja neis märgitakse EUIPO suuniste jõustumise kuupäev.

48

Kohtupraktikast tuleneb, et kuigi EUIPO suunised ei ole siduvad, kujutavad need endast viiteallikat, mis kajastab EUIPO tegutsemist kaubamärkide valdkonnas. Neis suunistes kajastub EUIPO enda kehtestatud tegutsemissuuniste kokkuvõte, mistõttu tingimusel, et need on kooskõlas kõrgemalseisvate õigusnormidega, on nende puhul tegemist EUIPO enesepiiranguga, kuivõrd EUIPO peab järgima enda kehtestatud eeskirju (vt 8. juuni 2022. aasta kohtuotsus Muschaweck vs. EUIPO – CONZE (UM), T‑293/21, EU:T:2022:345, punktid 38 ja 39 ning seal viidatud kohtupraktika).

49

Viimati nimetatud küsimuses tuleb märkida, et Euroopa Kohus on juba otsustanud liidu ametiasutuse võetud sisekorrameetmete kohta, et kuigi neid saa käsitada õigusnormidena, mida ametiasutus on igal juhul kohustatud järgima, kujutavad need endast praktikat väljendavaid suunavaid käitumisnorme, millest ametiasutus ei või konkreetses asjas kõrvale kalduda, esitamata võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi. Selliseid käitumisnorme vastu võttes ja nende avaldamisega teada andes, et ta kohaldab neid neis ette nähtud juhtudel, piirab ta oma kaalutlusõigust ega saa üldjuhul neist reeglitest kõrvale kalduda, ilma et tema suhtes olenevalt olukorrast rakendataks sanktsioone selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse (vt selle kohta 28. juuni 2005. aasta kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punktid 209 ja 211).

50

Eeltoodust tuleneb, et tegevdirektor peab sellisel juhul nagu käesolev määruse 2017/1001 artikli 120 lõike 4 punkti b kohaldamisel järgima kõiki EUIPO suunistes ette nähtud asjakohaseid käitumisreegleid ning selleks peab ta vastavalt õiguskindluse põhimõttele järgima põhimõtteid, mis reguleerivad nende käitumisnormide ajalist kohaldamist. Nimelt, kuigi sellised käitumisnormid, nagu on sätestatud EUIPO suunistes, ei ole küll siduvad, võivad need aidata tagada EUIPO tegevuse läbipaistvuse, ootuspärasuse ja õiguskindluse (vt analoogia alusel 7. märtsi 2002. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑310/99, EU:C:2002:143, punkt 52, ja 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Beco vs. komisjon, T‑81/12, EU:T:2014:71, punkt 70), mistõttu ei saa nõustuda sellega, et neid kohaldatakse, rikkudes üldisi õiguspõhimõtteid, nagu just õiguskindluse põhimõte, eriti mis konkreetselt puudutab nende ajalist kohaldamist.

51

On tõsi, et vastavalt eespool punktis 49 korratud kohtupraktikale ei saa välistada, et tegevdirektor võib konkreetsel juhul nendest käitumisnormidest kõrvale kalduda, esitades võrdse kohtlemise põhimõtet arvestavad põhjendused. Samuti tuleb märkida, et kuna need käitumisnormid kujutavad endast üksnes need vastu võtnud haldusasutuse enesepiirangut, ei saa need konkreetsel juhul takistada taotlejal tõendada „kõrgelt kvalifitseeritud spetsialisti“ staatust muude asjaolude alusel kui need, mis võivad tuleneda EUIPO suunistes käsitletud tegevdirektori praktikast.

52

Seega tuleb neist põhimõtetest lähtudes uurida esiteks, kas vaidlustatud otsuses määras tegevdirektor õiguskindluse põhimõtet rikkudes valesti kindlaks hageja eranditaotluse esitamise kuupäeva, ja teiseks, kas ta eksis, kohaldades sellele taotlusele EUIPO suuniseid, mis sel kuupäeval ei kehtinud.

53

Kõigepealt nähtub vaidlustatud otsuse punktist 1 hageja eranditaotluse esitamise kuupäeva kohta, et tegevdirektori arvates esitas hageja täieliku eranditaotluse 9. märtsil 2020. Täpsemalt nähtub vaidlustatud otsuse punktist 4, et tegevdirektori arvates esitas hageja pärast EUIPO 30. jaanuari 2020. aasta kirja, milles vastati esialgu 10. oktoobril 2019 esitatud eranditaotlusele, 9. märtsil 2020„uue taotluse“ ja seega on see taotluse esitamise kuupäev.

54

Tuleb aga tõdeda, et see vaidlustatud otsuses sisalduv menetlusteave on osaliselt ebatäpne. Nimelt nähtub Üldkohtule esitatud dokumentidest, et hageja esitas oma eranditaotluse 10. oktoobril 2019 ning et 9. ja 13. märtsi 2020. aasta kirjadega ei esitanud ta uut eranditaotlust, vaid vastas üksnes EUIPO 30. jaanuari 2020. aasta kirjale. Ainus eranditaotlus, mille hageja esitas, oli seega 10. oktoobri 2019. aasta taotlus ning tõendid selle taotluse toetuseks esitati nii selle taotluse lisas kui ka 9. ja 13. märtsi 2020. aasta kirjade lisades.

55

Sellest tuleneb, et nagu hageja õigesti väidab, eksis tegevdirektor, leides, et hageja esitas eranditaotluse 9. märtsil 2020, kuigi tegelikult esitati see 10. oktoobril 2019.

56

Mis seejärel puudutab hageja taotlusele kohaldatavaid EUIPO suuniseid, siis tuleb märkida järgmist.

57

Esiteks tuleb märkida, et selle taotluse esitamise ajal 10. oktoobril 2019 kehtisid 22. septembril 2017 vastu võetud EUIPO 2017. aasta suunised, mis jõustusid 1. oktoobril 2017, mis on ka kuupäev, millest alates kohaldatakse määrust 2017/1001 vastavalt selle artikli 212 teisele lõigule. Seevastu EUIPO 2020. aasta suunised võttis tegevdirektor vastu 12. detsembril 2019 ja need jõustusid 1. veebruaril 2020. Need kehtisid seega ajal, mil tegevdirektor võttis 20. septembril 2020 vastu vaidlustatud otsuse.

58

Teiseks tuleb märkida, et EUIPO 2017. aasta ja 2020. aasta suunistes sisalduv teave tegevdirektori praktika kohta on määruse 2017/1001 artikli 120 lõike 4 punkti b alusel kodakondsuse nõudest erandi tegemise taotluste hindamise küsimuses märkimisväärselt erinevad.

59

Ühelt poolt on EUIPO 2017. aasta suuniste A osa 5. jaotise punktis 2.3.4, mis käsitleb erandit kodakondsuse nõudest, piirdutud märkusega, et selle erandi võib teha „erijuhtudel“.

60

Teiselt poolt on EUIPO 2020. aasta suuniste A osa 5. jaotise punktis 2.3.4 pärast seda, kui seal on samuti märgitud, et selle erandi võib teha „teatud juhtudel“, täpsustatud seevastu konkreetselt kodakondsuse nõudest tehtavat erandit väljendiga „üksnes juhul“ järgmiselt:

„Selleks, et vastata „kõrgelt kvalifitseeritud spetsialisti“ õiguslikule tingimusele, peab taotleja tõendama (esitades toetavad tõendid) vähemalt järgmist, kusjuures ainuüksi selle tõendamisest ei pruugi piisata:

Järgmisi asjaolusid iseenesest ei käsitata tõenditena, et taotleja on kõrgelt kvalifitseeritud spetsialist, mis võimaldab teha erandi EMP liikmesriigi kodakondsuse nõudest. Kui eespool nimetatud nõuded on siiski täidetud, võib neid arvestada kõigi asjakohaste tegurite hindamisel:

61

Teisisõnu on EUIPO 2020. aasta suunistes loetletud kuus töökogemust puudutavat miinimumnõuet, mille tõendamist tegevdirektor hindamisel kontrollib, ning seal on esitatud neli asjaolu, mida tegevdirektor üksi ei pea pidama piisavaks, kuid mida ta võib arvesse võtta juhul, kui need nõuded on täidetud.

62

Niisiis on EUIPO 2020. aasta suunistes esitatud sellised kodakondsuse nõudest erandi tegemise taotluste hindamiskriteeriumid, mida EUIPO 2017. aasta suunistes ei olnud, ning need kujutavad endast seega tegevdirektori uut ja piiravamat praktikat võrreldes sellega, mis on ette nähtud EUIPO 2017. aasta suunistes. Mis puutub EUIPO argumenti, et EUIPO 2020. aasta suunised ei muutnud tegevdirektori praktikat, mis väidetavalt oli EUIPO varasemate 2017. aasta suunistega identne, siis piisab märkimisest, et seda argumenti ei ole kuidagi põhjendatud, nagu ei ole millegagi põhjendatud ka argumenti, et kõiki määruse 2017/1001 alusel esitatud taotlusi hinnati ühtemoodi.

63

Seega tuleb tõdeda, et EUIPO 2017. ja 2020. aasta suunistes sisalduvad erinevad juhised tegevdirektori praktika kohta kodakondsuse nõudest erandi tegemise taotluste hindamisel võivad märkimisväärselt mõjutada mitte üksnes eranditaotluse hindamist tegevdirektori poolt, vaid juba eelnevalt sellise taotluse sisu või isegi selle taotluse esitamise otsust. Ilma et see piiraks taotleja võimalust tõendada, et tal on „kõrgelt kvalifitseeritud spetsialisti“ staatus muude kui nendes suunistes nimetatud asjaolude alusel, nagu on kirjeldatud eespool punktis 51, võimaldavad need juhised nimelt taotlejatel vajaduse korral ette näha, milliste asjaolude alusel võib tegevdirektor eranditaotlust hinnata. Seda silmas pidades on selle tõendamine, et isikul on „kõrgelt kvalifitseeritud spetsialisti“ staatus, lähtudes väljendist „üksnes juhul“, mis eeldab EUIPO 2020. aasta suuniste tähenduses töökogemuse kohta vähemalt kuue kumulatiivse nõude täidetust, ilmselgelt teistsuguse ulatusega kui sellesama staatuse tõendamine „teatud juhtudel“ EUIPO 2017. aasta suunistest lähtudes.

64

Kolmandaks kordas tegevdirektor vaidlustatud otsuse punktis 14 sõnaselgelt EUIPO 2020. aasta suunistes esitatud nõudeid ja asjaolusid (mis on esitatud eespool punktis 60), kuigi ta ei viidanud formaalselt kohaldatavatele EUIPO suunistele, ning märkis selle otsuse punktis 15, et hageja taotlust ja tõendeid tuleb analüüsida neid kaalutlusi arvestades. Samuti märkis tegevdirektor vaidlustatud otsuse punktis 20, et hagejale ei saa teha erandit nimetatud punktis 14 esitatud selgituste tõttu. Lisaks tuletas tegevdirektor vaidlustatud otsuse punktis 23 meelde, et sama otsuse punktis 14 on määratletud erandi tegemise nõuded ja asjaolud, ning märkis, et uued, EUIPO 2020. aasta suunised ei muutnud EUIPO 2017. aasta suuniste kehtimise ajal kohaldatud praktikat ning et ainus erinevus on see, et uued suunised pakuvad täiendavaid üksikasju nii taotlejate kui ka EUIPO paremaks suunamiseks.

65

Seega nähtub vaidlustatud otsusest, et tegevdirektor analüüsis hageja eranditaotlust EUIPO 2020. aasta suunistes sisalduvate juhiste alusel.

66

Eespool punktides 44 ja 46 meenutatud kohtupraktika kohaselt tuleb eranditaotluse hindamisel kohaldada kõnealuste asjaolude asetleidmise kuupäeval, st eranditaotluse esitamise kuupäeval, kehtinud käitumisnorme, mitte neid, mis kehtisid vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval. Käesoleval juhul ei olnud taotluse esitamise kuupäeval EUIPO 2020. aasta suunised jõustunud ja neid ei olnud isegi veel vastu võetud, kuna sel kuupäeval kehtisid 2017. aasta suunised. Pealegi ei ole mingil moel tõendatud, et uued, EUIPO 2020. aasta suunised ei muutnud tegevdirektori praktikat, mida kohaldati EUIPO 2017. aasta suuniste kehtimise ajal.

67

Eespool punktides 57–66 analüüsitud asjaolusid arvestades järeldub sellest, et tegevdirektor rikkus õiguskindluse põhimõtet, kui ta hindas hageja eranditaotlust EUIPO 2020. aasta juhistes sisalduvate käitumisnormide alusel, mis ei kehtinud selle taotluse esitamise ajal, mistõttu ei saanud hageja ette näha, et tema taotlust hinnatakse nende normide alusel, mis on uued ja rangemad võrreldes EUIPO 2017. aasta suunistes ettenähtutega.

68

Järelikult, kuna tegevdirektor rikkus õiguskindluse põhimõtet, kui ta hindas hageja poolt määruse 2017/1001 artikli 120 lõike 4 punkti b alusel esitatud eranditaotlust käitumisnormide alusel, mis selle taotluse esitamise ajal ei kehtinud, siis tuleb hagi esimese väitega nõustuda ja vaidlustatud otsus sel alusel tühistada.

69

Üldkohus peab siiski otstarbekaks analüüsida ka hagi neljandat väidet.

70

Hageja väidab määruse 2017/1001 artiklitele 94 ja 97 tuginedes, et ta oli oma 10. oktoobri 2019. aasta eranditaotluse lisas esitanud tõendid selle kohta, et ta on kõrgelt kvalifitseeritud spetsialist, ning et oma 30. jaanuari 2020. aasta vastuses märkis EUIPO, et erandit ei tehta üksnes põhjusel, et ta tegutseb muus liikmesriigis (Saksamaa) kui see, kus ta oli esindamise õiguse omandanud (Iirimaa). Seetõttu vastas ta oma 9. ja 13. märtsi 2020. aasta vastustes üksnes vastuväitele, mis puudutas tema tegevuse „kohta“. Hageja lisab, et ta vastas 30. jaanuari 2020. aasta kirjale omal algatusel. EUIPO väitis selles kirjas, et taotlus on vastuvõetamatu ainult ühe vastuväite tõttu, mis on seotud tegevuskohaga, ega esitanud ühtegi muud vastuväidet ega küsimust, sealhulgas tõendite kohta, et hageja on kõrgelt kvalifitseeritud spetsialist. Hageja märgib, et oma 9. ja 13. märtsi 2020. aasta vastustes piirdus ta vastamisega küsimusele, mis näis takistavat tema taotluse vastuvõtmist, kuid kui tal oleks palutud esitada oma kvalifikatsiooni kohta rohkem üksikasju, oleks ta need esitanud.

71

EUIPO väidab vastu, et hagejal oli võimalik esitada märkusi ja tõendeid, mida võeti arvesse. Lisaks, kuna vaidlustatud otsus võeti vastu tema taotluse ja tema esitatud tõendite alusel, ei saa hageja väita, et teda ei kuulatud ära enne tema enda algatatud otsuse vastuvõtmist. EUIPO lisab, et on raske mõista, mis takistas hagejal esitada kõiki tõendeid, mis tal olid tõendamaks, et ta on kõrgelt kvalifitseeritud spetsialist.

72

Kõigepealt tuleb märkida, et määruse 2017/1001 artiklil 97, millele hageja tugineb, ei ole mingit seost tema õigusega olla ära kuulatud, kuna see reguleerib EUIPO talituste pädevust teha menetlustoiminguid.

73

Seevastu määruse 2017/1001 artikli 94 lõike 1 teise lause kohaselt võivad EUIPO otsuste aluseks olla üksnes põhjused või tõendid, mille kohta huvitatud isikutel on olnud võimalik esitada oma seisukoht.

74

Selles sättes on konkreetselt kohaldatud kaitseõiguste üldpõhimõtet, mis on muu hulgas sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktis a, mille kohaselt tuleb igaüks ära kuulata enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada (21. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Hasbro vs. EUIPO – Kreativni Dogadaji (MONOPOLY), T‑663/19, EU:T:2021:211, punkt 119).

75

Määruse 2017/1001 artiklis 94 ette nähtud õigus olla ära kuulatud hõlmab kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis on otsuse aluseks, kuid mitte haldusorgani kavandatavat lõplikku seisukohta (21. aprilli 2021. aasta kohtuotsus MONOPOLY, T‑663/19, EU:T:2021:211, punkt 120).

76

See õigus tagab igaühele võimaluse teha haldusmenetluses enne tema huve kahjustada võiva otsuse vastuvõtmist tegelikult ja tõhusalt teatavaks oma seisukoht (4. aprilli 2019. aasta kohtuotsus OZ vs. EIP, C‑558/17 P, EU:C:2019:289, punkt 53).

77

Seda õigust tuleb järgida sõltumata selle haldusmenetluse laadist, mille tulemusel võetakse üksikmeede, isegi kui kohaldatavad õigusnormid seda ette ei näe. Nii on see muu hulgas juhul, kui haldusasutus kavatseb teha otsuse vastusena isiku omal algatusel esitatud taotlusele (23. septembri 2020. aasta kohtuotsus UE vs. komisjon, T‑338/19, EU:T:2020:430, punktid 48 ja 50).

78

Kohtupraktika kohaselt toob õiguse olla ära kuulatud rikkumine kaasa asjaomase haldusmenetluse lõpus tehtud otsuse tühistamise vaid juhul, kui ilma selle rikkumiseta oleks menetluse tulemus võinud olla teistsugune. Sellega seoses ei saa hagejale, kes väidab, et tema kaitseõigusi on rikutud, panna kohustust tõendada seda, et vaidlustatud otsuse sisu oleks olnud teistsugune, vaid üksnes seda, et selline võimalus ei ole täielikult välistatud (18. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. RQ, C‑831/18 P, EU:C:2020:481, punktid 105 ja 106, ning 12. juuli 2023. aasta kohtuotsus IFIC Holding vs. komisjon, T‑8/21, EU:T:2023:387, punktid 123 ja 124).

79

Lisaks tuleb seda küsimust hinnata iga juhtumi konkreetsete faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel (18. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. RQ, C‑831/18 P, EU:C:2020:481, punkt 107, ja 12. juuli 2023. aasta kohtuotsus IFIC Holding vs. komisjon, T‑8/21, EU:T:2023:387, punkt 125).

80

Hageja taotles 10. oktoobri 2019. aasta taotluses kodakondsusnõudest erandi tegemist, kinnitades, et ta on kõrgelt kvalifitseeritud spetsialist. Nagu nähtub taotluse vormi 2. jao punktides d, g ja h märgitud lahtritest, tugines hageja „kutsealasele töökogemusele, mis on omandatud kellegi järelevalve all, kellegi kaasabil, rühma liikmena jne“, „ametlikele kvalifikatsioonidele“ ja oma „publikatsioonidele, teadustööle või artiklitele, mis on avaldatud tunnustatud eelretsenseeritud ajakirjades või eriväljaannetes, [oma] raamatu autorsusele, [oma] kogemusele intellektuaalomandi haridusvaldkonnas jne“.

81

Selle kohta esitas hageja oma eranditaotluse lisas kolm tõendit: väljavõtte oma töölepingust, lõputunnistuse ja väljavõtte 2015. aastal avaldatud intellektuaalomandi valdkonna raamatu kolmandast väljaandest.

82

EUIPO märkis 30. jaanuari 2020. aasta kirjas kõigepealt, et hageja peab tõendama oma töökogemust esindusõiguse omandamise liikmesriigis, nimelt Iirimaal; järgmiseks, et välja arvatud Iirimaa intellektuaalomandi ameti väljastatud tunnistus kaubamärgivolinike registrisse kandmise kohta ei ole hageja esitanud täiendavaid tõendeid selle kohta, et ta on kõrgelt kvalifitseeritud spetsialist Iirimaal, kuna muud tõendid puudutavad Saksamaad ja Madalmaid (kõigi kolme riigi nimed on kirjutatud paksus kirjas); lõpuks, et eranditaotlus on seega vastuvõetamatu, kuna see ei sisalda nõutud tõendeid. Veel oli kirjas märgitud, et hageja võib igal ajal esitada uue taotluse ning ta esitab teavitamise eesmärgil väljavõtte EUIPO tulevaste, 2020. aasta suuniste tekstist (sealhulgas eespool punktis 60 esitatud osa).

83

Hageja väitis oma 9. ja 13. märtsi 2020. aasta kirjades, et EUIPO 2017. aasta suunised ei nõua, et töökogemus oleks saadud esindusõiguse omandamise liikmesriigis; et tema olukorrale ei oleks tohtinud kohaldada EUIPO uusi, 2020. aasta suuniseid; et ta ei ole nõus viimati nimetatud suunistes esitatud nõudega, et töökogemus peab olema saadud esindusõiguse omandamise liikmesriigis, ning et ta on kaubamärkide valdkonnas töötanud lisaks liidu õigusele ka Iirimaaga seotud küsimustega.

84

Selle kohta esitas hageja oma 9. ja 13. märtsi 2020. aasta kirjade lisades kolm tõendit: Iiri kaubamärgivolinike registri kuvatõmmis ja tõend tema registrisse kandmise kohta, tema endise tööandja kiri ja ühe Saksa akadeemilise asutuse kiri tema tegevuse kohta tuutorina.

85

Olles analüüsinud hageja esitatud tõendeid (punktid 17–19), märkis tegevdirektor vaidlustatud otsuses kõigepealt, et kuigi need tõendid võimaldavad asuda seisukohale, et hageja on kvalifitseeritud spetsialist, ei võimalda need oma kogumis järeldada, et ta on „kõrgelt“ kvalifitseeritud (punkt 20). Seejärel märkis tegevdirektor, et hageja ei ole tõendanud märkimisväärset kutsealast töökogemust Iirimaal ja et igal juhul ei võimalda esitatud tõendid asuda seisukohale, et ta on Saksamaal või Madalmaades kõrgelt kvalifitseeritud spetsialist (punkt 21). Lõpuks märkis tegevdirektor, et kuigi tõenditest nähtub, et hagejal oli õigus esindada Iiri intellektuaalomandiametis kaubamärkide küsimustes, ei tõenda need, et hageja oleks ületanud selle miinimumnõude, ega võimalda seega asuda seisukohale, et ta on kõrgelt kvalifitseeritud spetsialist Iirimaal või mis tahes muus riigis (punkt 22).

86

Esiteks, kuna vaidlustatud otsusega jäeti rahuldamata kodakondsusnõudest erandi tegemise taotlus, mille hageja esitas, et ta kantaks kutseliste esindajate nimekirja, tuleb tõdeda, et see otsus on üksikakt, mis kahjustab hageja huve. Järelikult oli tegevdirektor vastavalt eespool punktides 76 ja 77 viidatud kohtupraktikale kohustatud enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist hageja ära kuulama. EUIPO argumendid, milles väidetakse, et tegevdirektoril ei olnud sellist kohustust, kuna vaidlustatud otsus tehti hageja enda taotlusel, tuleb seega tagasi lükata (vt selle kohta 23. septembri 2020. aasta kohtuotsus UE vs. komisjon, T‑338/19, EU:T:2020:430, punkt 50).

87

Teiseks tuleb tõdeda, et pärast hageja esitatud eranditaotlust saatis EUIPO hagejale 30. jaanuaril 2020 kirja, millele hageja vastas 9. ja 13. märtsi 2020. aasta kirjadega. See ei tähenda siiski tingimata, et hagejale anti võimalus teha „tegelikult ja tõhusalt“ teatavaks oma seisukoht, nagu nõuab eespool punktis 76 viidatud kohtupraktika.

88

Nimelt esiteks, nagu nähtub Üldkohtule esitatud dokumentidest, ei andnud EUIPO 30. jaanuari 2020. aasta kiri hagejale mingit teavet selle kirja laadi ega tema eranditaotluse läbivaatamise menetluse käigu kohta ega palunud hagejal esitada oma võimalikke märkusi EUIPO esitatud vastuväidete kohta. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja vastas sellele kirjale omal algatusel oma 9. ja 13. märtsi 2020. aasta kirjadega.

89

Teiseks, nagu nähtub eespool punktist 82 ja Üldkohtule esitatud dokumentidest, märgiti 30. jaanuari 2020. aasta kirjas, et hageja eranditaotlus on „vastuvõetamatu“, kuna seda ei ole põhjendatud tõenditega. Konkreetsemalt oli selles kirjas täpsustatud, et hageja peab olema saanud kutsealase töökogemuse esindusõiguse omandamise liikmesriigis, käesoleval juhul Iirimaal, ning et peale Iirimaa intellektuaalomandiameti väljastatud tõendi ei ole esitatud ühtegi muud tõendit, mis kinnitaks, et ta on „Iirimaal“ kõrgelt kvalifitseeritud spetsialist, kuna muud esitatud tõendid puudutavad Saksamaad ja Madalmaid. Lisaks olid selles kirjas nende kolme riigi nimed esitatud paksus kirjas, mis aitab rõhutada, et riik, mille kohta hageja tõendeid esitab, on EUIPO jaoks keskse tähtsusega.

90

Hageja vastas seega oma 9. ja 13. märtsi 2020. aasta kirjades EUIPO vastuväitele, vaieldes vastu sellele, et nõue, et isik peab olema saanud töökogemuse esindusõiguse omandamise liikmesriigis, oleks asjakohane, ning esitas tõendeid oma Iirimaaga seotud tegevuse kohta.

91

Vaidlustatud otsuses ei viidata aga enam taotluse „vastuvõtmatusele“, vaid keeldutakse sisuliselt hagejale taotletud erandi tegemisest, tuginedes mitte ainult punktis 21 Iirimaa kohta käivate tõendite puudumisele, vaid punktides 20 ja 22 ka selliste tõendite puudumisele, mis võimaldaksid pidada hagejat „kõrgelt“ kvalifitseerituks, kusjuures tegevdirektor tunnistas, et hageja on kvalifitseeritud spetsialist. Nimelt, nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktidest 20–22, puudutab kutsealase töökogemuse kohta esitatud vastuväide ainult üht osa tegevdirektori poolt vaidlustatud otsuses esitatud põhjendustest, mis tugineb samuti ja peamiselt esitatud tõendite liiga madalale üldisele tasemele, mis tegevdirektori sõnul ei võimalda asuda seisukohale, et hageja, olgugi et ta on kvalifitseeritud, oleks „kõrgelt“ kvalifitseeritud.

92

Seega tuleb tõdeda, et võttes arvesse erinevust 30. jaanuari 2020. aasta kirjas esitatud vastuväidete ja vaidlustatud otsuses tegevdirektori esitatud vastuväidete vahel, ei võimaldanud tegevdirektor hagejal haldusmenetluses, mille tulemusel see otsus vastu võeti, teha tõhusalt ja tegelikult teatavaks oma seisukoht esitatud tõendite liiga madala üldise taseme suhtes ning vajaduse korral selgitada, kuidas neist tõenditest nähtub, et ta ei ole mitte ainult kvalifitseeritud, vaid ka kõrge kvalifikatsiooniga. Vastupidi, selle asemel, et võimaldada tal teha selles küsimuses tõhusalt ja tegelikult teatavaks oma seisukoht, suunas 30. jaanuari 2020. aasta kiri hageja tähelepanu ainult ühele aspektile – nimelt kutsealase töökogemuse riigile –, millel oli vaidlustatud otsuse kohaselt piiratud ulatus.

93

Eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsuse tegemise haldusmenetluses ei kuulanud tegevdirektor hagejat nõuetekohaselt ära ning järelikult rikkus ta tema õigust olla ära kuulatud.

94

Mis puudutab eespool punktis 93 tehtud järelduste tagajärge, siis tuleb vastavalt eespool punktides 78 ja 79 meenutatud kohtupraktikale kindlaks teha, kas käesoleva kohtuasja konkreetseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid arvestades on hageja piisavalt tõendanud, et ilma selle menetlusnormi rikkumiseta ei ole täielikult välistatud võimalus, et vaidlustatud otsuse sisu oleks võinud olla teistsugune.

95

Sellega seoses tuleb märkida, et Üldkohtule esitatud menetlusdokumentides viitas hageja mitu korda tõenditele, mille ta oleks võinud esitada tegevdirektorile, kui ta oleks ära kuulatud haldusmenetluses, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsus. Lisaks, kuna hageja ei olnud saanud selliseid tõendeid tegevdirektorile esitada, esitas ta need tõendid Üldkohtule hagiavalduses, repliigis ja seisukohtades, mille ta esitas pärast kohtuasja Üldkohtule tagasisuunamist.

96

Kõigepealt tuleb analüüsida hageja poolt Üldkohtule esitatud tõendite vastuvõetavust, millele EUIPO vastu vaidleb. Ta väidab nimelt, et tõendid, mille hageja esitas hagiavalduse lisades A.11, A.15, A.18–A.22 ja A.24–A.28, repliigi lisades C.1–C.5 ja pärast kohtuasja Üldkohtule tagasisuunamist esitatud seisukohtade lisades E.1–E.3, on vastuvõetamatud, kuna need esitati esimest korda Üldkohtus. Seevastu hageja väidab, et need tõendid on vastuvõetavad, kuna talle ei antud võimalust olla ära kuulatud ning alles Üldkohtus oli tal võimalik need esimest korda esitada.

97

Kuna nende lisade eesmärk on esitada tõendid, mida hageja oleks võinud juhul, kui ta oleks ära kuulatud, esitada tegevdirektorile, siis tuleb EUIPO vastuväide tagasi lükata. Nimelt ei ole nende lisade eesmärk, et Üldkohus hindaks tegevdirektori asemel hageja taotlust uuesti selliste tõendite alusel, mida tegevdirektori valduses ei olnud, vaid nendega üksnes toetatakse hageja väidet, et on rikutud tema õigust olla ära kuulatud.

98

Seetõttu tuleb eespool punktis 96 nimetatud tõendid, mille vastuvõetavuse EUIPO on vaidlustanud, lugeda vastuvõetavaks. Sama kehtib ka hagiavalduse lisade A.17 ja A.29 kohta, millele EUIPO vastuväites ei viidata.

99

Seega tuleb analüüsida, kas neid tõendeid puudutavad hageja argumendid võimaldavad tõendada, et kui ta oleks ära kuulatud, ei ole täielikult välistatud, et menetluse tulemus oleks võinud olla teistsugune.

100

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et esmapilgul näib mitu neist tõenditest olevat sellise analüüsi jaoks asjakohatud, kuna näib, et tegemist on tõenditega, mis puudutavad hageja tegevust pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist (repliigi lisad C.1–C.3 ja C.5 ning pärast kohtuasja Üldkohtule tagasisuunamist esitatud seisukohtade lisad E.1–E.3), mis ei puuduta otseselt hagejat (hagiavalduse lisad A.18, A.22 ja A.24 ning repliigi lisa C.4) või mis ei puuduta kaubamärgiõigust (hagiavalduse lisad A.25 ja A.29).

101

Seevastu ei saa täielikult välistada, et muud tõendid, millele hageja viitab hagiavalduse lisades A.11, A.15, A.17, A.19–A.21 ja A.26–A.28, oleksid võinud võimaldada tal juhul, kui ta oleks ära kuulatud haldusmenetluses, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsus, esitada rohkem tõendeid seoses eespool punktis 80 viidatud kvalifikatsiooniga, mis tema sõnul oli omandatud tema endise tööandja juures tehtud töö, tema õpingute, teadustööde ja nende avaldamise ning õpetamistegevuse käigus.

102

Kuigi mõned neist tõenditest on tõepoolest kirjad, mis on koostatud pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist (lisad A.15, A.20 ja A.21) ja kuupäevata elulookirjeldus (lisa A.11), näivad need esmapilgul puudutavat hageja tegevust enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist ning järelikult ei saa välistada, et kui ta oleks ära kuulatud menetluses, mille tulemusel see otsus vastu võeti, oleks hageja saanud selliseid tõendeid esitada ka tegevdirektorile, kes oleks need saanud varem.

103

Seega tuleb märkida, et Üldkohtus esitatud argumendid ja tõendid võimaldavad asuda seisukohale, et kui hageja oleks ära kuulatud haldusmenetluses, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsus, ei saaks täielikult välistada oletust, et selle menetluse tulemus oleks võinud olla teistsugune, eriti mis puudutab tema kutsekvalifikatsiooni taseme hindamist, kusjuures tuleb arvestada, et sellise hinnangu andmine ei ole Üldkohtu, vaid üksnes tegevdirektori ülesanne.

104

Järelikult tuleb hagi neljanda väitega nõustuda ja ka sel alusel vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida hagi kolmandat ja viiendat väidet.

105

Vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 219 otsustab Üldkohus pärast tühistamist ja tagasisaatmist tehtud lahendites nii tema menetluse kui ka Euroopa Kohtu apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude üle.

106

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

107

Kuna EUIPO on kohtuvaidluse põhiosas kaotanud, tuleb vastavalt hageja nõudele jätta EUIPO kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja hageja kohtukulud seoses Üldkohtu menetlustega ja Euroopa Kohtu apellatsioonimenetlusega.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus)

otsustab: