94

Tuleb korrata, et Nizza kokkuleppe alusel kaupade ja teenuste klassifitseerimise eesmärk on peamiselt kajastada turu vajadusi, mitte seada sisse kaupade kunstlikku segmenteerimist. Seetõttu sisaldavad klassipäised selle sektori „üldnimetusi“, kuhu asjaomased kaubad või teenused „põhimõtteliselt“ kuuluvad. Samuti tuleb meelde tuletada et Nizza kokkuleppega klassifitseeritakse kaupu ja teenuseid üksnes halduslikul otstarbel. See on mõeldud vaid kaubamärgitaotluste sõnastamise ja käsitlemise hõlbustamiseks, pakkudes välja teatavad klassid ning kaupade ja teenuste kategooriad. Igal juhul ei määra Nizza klassifikatsioon iseenesest kindlaks kõnealuste toodete laadi ega omadusi (vt 28. mai 2020. aasta kohtuotsus Korporaciya Masternetvs. EUIPO – Stayer Ibérica (STAYER), T‑681/18, ei avaldata, EU:T:2020:222, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

95

Lisaks ei ole kauba klassifitseerimisel mõne muu liidu õigusnormi alusel põhimõtteliselt tähtsust selle klassifitseerimisel ELi kaubamärgina registreerimiseks. Nimelt esiteks tuleneb määruse 2017/1001 artikli 33 lõike 1 sisust, et ELi kaubamärgi registreerimisel klassifitseeritakse kaubad ja teenused vastavalt Nizza klassifikatsiooni klassidele. Teiseks, kuigi hageja viidatud liidu õigusaktid on asjaomase sektori jaoks esmatähtsad, kuna need kaitsevad ravimite valmistamise, märgistamise ja turustamise protsessi, ei mõjuta need siiski tingimata, mil viisil need tooted ja teenused klassifitseeritakse Nizza klassifikatsiooni alusel. Selles suhtes ei tohi segi ajada kaubamärgi peamist ülesannet muude ülesannetega, mida kaubamärk võib vajaduse korral samuti täita, nagu asjaomase kauba kvaliteedi tagamine. Järelikult ei ole kauba klassifitseerimisel muude liidu õigusnormide, näiteks direktiivi 2001/83 alusel põhimõtteliselt tähtsust selle klassifitseerimisel ELi kaubamärgina registreerimisel (vt 6. oktoobri 2021. aasta otsus kohtuasjas Dermavita Company vs. EUIPO – Allergan Holdings France (JUVEDERM), T‑372/20, ei avaldata, EU:T:2021:652, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

96

Sellega seoses on Euroopa Kohus täpsustanud, et Üldkohtu kasutatud sõnast „põhimõtteliselt“ tuleneb, et Üldkohus ei välistanud seda üldiselt ja möönis, et liidu õigusnorme võib arvesse võtta, kui hinnatakse kaubamärgi tegelikku kasutamist määruse 2017/1001 artikli 18 tähenduses, ning neil võib uuritava juhtumi konkreetseid asjaolusid arvestades olla otsustav tähendus asjaomase kauba klassifitseerimisel (vt selle kohta 3. detsembri 2020. aasta kohtumäärus Dermavita vs. EUIPO, C‑400/20 P, ei avaldata, EU:C:2020:997, punkt 17, ja 4. mai 2021. aasta kohtumäärus Dermavita vs. EUIPO, C‑26/21 P, ei avaldata, EU:C:2021:355, punkt 17).

97

Siiski ei piisa pelgast kinnitusest, et asjaomased tooted on klassi 5 kuuluvad „ravimid“ (vt analoogia alusel 14. veebruari 2017. aasta otsus kohtuasjas Pandalis vs. EUIPO – LR Health & Beauty Systems (Cystus), T‑15/16, ei avaldata, EU:T:2017:75, punkt 57).

98

Käesoleval juhul on kaubamärgiõiguse kohase tegeliku kasutamise hindamisel asjakohane küsimus, kas tooted, mille jaoks kaubamärki kasutatakse, st vaidlusalused tooted, on samad kui klassi 5 kuuluvad kaubad, mille jaoks kaubamärk on registreeritud (vt analoogia alusel 18. novembri 2020. aasta kohtuotsus Dermavita vs. EUIPO – Allergan Holdings France (JUVEDERM ULTRA), T‑643/19, ei avaldata, EU:T:2020:549, punkt 29).

99

Mis puutub kaubamärgiõiguse kohasesse tootekategooriasse, siis on asjaomase kauba välimus, mis tuleneb näiteks pakendist või märgistusest, igal juhul oluline. Seda seetõttu, et kõnealune välimus on määrava tähtsusega otsustamisel, millisesse tootekategooriasse tarbijad kauba liigitavad (kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjas Pandalis vs. EUIPO, C‑194/17 P, EU:C:2018:725, punkt 33).

100

Sellest järeldub, et kaubamärgi tegeliku kasutamise hindamisel on määravaks see, kuidas asjaomane avalikkus tajub tooteid, mille jaoks vaidlusalune kaubamärk on registreeritud.

101

Lisaks sellele on Euroopa Kohus juba otsustanud, et hinnates konkreetselt seda, kuidas avalikkus tajub direktiivis 2001/83 nimetatud ravimeid, tuleb lähtuda sellest, milline hoiak on keskmiselt teadlikul tarbijal, kelles võib tootele antud kuju tekitada erilist usaldusväärsust, mida tekitavad tavaliselt ravimid, arvestades nende tootmist ja turustamist puudutavaid tagatisi. Kui sellise toote puhul kasutatud väliskujul võib olla oluline tähtsus selle toote liigitamisel ravimiks selle esitlusviisi alusel, ei tule väliskujuks pidada üksnes selle toote enda, vaid ka selle pakendi väliskuju, mille abil võidakse kaubanduspoliitilistel kaalutlustel püüda seda muuta ravimi sarnaseks (vt 15. novembri 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑319/05, EU:C:2007:678, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

102

Sellega seoses tuleb märkida, et pooled olid oma menetlusdokumentides ja kohtuistungil ühel meelel, et hindamisel, kas kaubamärki on tegelikult kasutatud toodete jaoks, mille jaoks vaidlusalune kaubamärk on registreeritud, tuleb lähtuda sellest, kuidas kaubamärki tajub asjaomane avalikkus, kes käesoleval juhul koosneb nii lõpptarbijatest kui ka asjatundjatest.

103

Neid kaalutlusi arvestades tuleb kindlaks teha, kas käesoleval juhul tajub asjaomane avalikkus asjaomaseid tooteid klassi 5 kuuluvate „ravimitena“, mille jaoks vaidlusalust kaubamärki on kasutatud.

104

Üldkohus on juba otsustanud, et isegi kui asjaomaseid tooteid müüakse ainult apteekides, ei tähenda see siiski, et tegemist on tingimata ravimitega (vt selle kohta 17. novembri 2017. aasta otsus kohtuasjas Endoceutics vs. EUIPO – Merck (FEMIBION), T‑802/16, ei avaldata, EU:T:2017:818, punkt 38). Siiski olgu märgitud, et asjaolu – mida hageja ei ole vaidlustanud –, et toode väljastatakse apteegis ainult arstiretsepti alusel, on asjakohane tegur, mida tuleb toodete ravimitena määratlemisel arvesse võtta.

105

Lisaks tugines apellatsioonikoda järelduses, et vaidlusalust kaubamärki on kasutatud klassi 5 kuuluvate ravimite jaoks, kohtu- ja haldusotsustele, mis on esitatud lisades AG 11, AG 13, AG 14, AG 23 ja AG 24, millest tuleneb sisuliselt, et asjaomased tooted on kahjutud ravimid ning et vaidlusalust kaubamärki on kasutatud ravimite jaoks selle klassi tähenduses. Sellega seoses nähtub eelkõige Oberlandesgericht Müncheni (liidumaa kõrgeim üldkohus Münchenis)24. veebruari 2011. aasta ja 16. mai 2013. aasta kohtuotsustest (lisad AG 11 ja AG 14), et kõnealused tooted tuleb liigitada ravimiteks esitlusviisi alusel direktiivi 2001/83 artikli 1 punkti 2 tähenduses, kuna esiteks oli nende pakenditele kantud märge „ajurveda ravim“ ja viide põletikulistele haigustele, mille raviks tooted olid mõeldud, ning teiseks jäi tarbijale arstiretsepti nõude tõttu mulje, et tegemist on inimestel esinevate haiguste ravimiseks mõeldud vahendiga ja seega ravimiga.

106

Sellest järeldub, et võttes arvesse, kui tähtis on asjaomaste toodete välimus asjaomase avalikkuse taju seisukohalt, nagu on märgitud eespool punktis 99, võis apellatsioonikoda, tuginedes eespool punktis 105 viidatud Oberlandesgericht Müncheni (liidumaa kõrgeim üldkohus Münchenis) otsustele ja võttes tervikuna arvesse asjaolusid, et neid tooteid müüdi apteekides ainult arstiretsepti esitamisel ning et nende pakenditel olev teave ja märked võimaldasid asjaomasel avalikkusel kergesti tajuda neid tooteid ravimina, põhjendatult asuda seisukohale, et need tooted tuleb liigitada ravimiteks Nizza klassifikatsiooni klassi 5 tähenduses.

107

Hageja argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla.

108

Tagasi tuleb lükata hageja argument, et üksnes farmakoloogilise toimega ravimeid võib pidada ravimiteks klassi 5 tähenduses. Nagu on korratud eespool punktis 101, on direktiiviga 2001/83 hõlmatud ravimite puhul oluline, kuidas asjaomane avalikkus neid tajub. Sellest järeldub, et toote, mida tarbija võib selle esitlusviisi tõttu tajuda ravimina, võib samuti liigitada ravimiks klassi 5 tähenduses.

109

Järelikult tuleb tagasi lükata ka hageja muud argumendid, mille kohaselt ei ole kõnealustel toodetel müügiluba ei impordiliikmesriigis (Saksamaa) ega päritoluriigis (India). Müügiloa puudumine – see tähendab asjaolu, millest tarbija tingimata teadlik ei ole – ei sea kahtluse alla järeldust, et arvestades eespool punktis 106 mainitud asjaolusid, võib asjaomane avalikkus neid tooteid kergesti tajuda ravimitena.

110

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole suutnud tõendada, et apellatsioonikoda tegi hindamisvea, kui ta lähtus menetlusse astuja esitatud tõenditest, mida ta võttis arvesse nende kogumis, kui ta järeldas vaidlustatud otsuse punktis 76, et asjaomane avalikkus tajub, et vaidlusalust kaubamärki on kasutatud klassi 5 kuuluvate „ravimite“ jaoks, ning vaidlustatud otsuse punktis 78, et mis tahes õigusrikkumine ei ole selle kaubamärgi tegeliku kasutamise kontrollimisel asjakohane. Järelikult tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

[…]

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (viies koda)

otsustab: