2

Hageja kuulub kahte konsortsiumisse, mis koosnevad kahe sellise toetuslepingu alusel toetuse saajatest, mis on sõlmitud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta otsuses 1639/2006/EÜ (ELT L 310, lk 15; edaspidi „IC raamprogramm“) sätestatud konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi (2007–2013) raames ette nähtud info- ja sidetehnoloogia poliitika toetusprogrammi raames.

3

Esimene leping nr 225023 sõlmiti 10. oktoobril 2008 Euroopa Ühenduse, keda esindas Euroopa Komisjon, ja Tesan Televita Srl-i kui projekti „ElDeRly-friEndly Alarm handling and MonitorING (Dreaming)“ (edaspidi vastavalt „Dreamingi leping“ ja „Dreamingi projekt“) koordinaatori vahel. Teine leping numbriga 250449 sõlmiti 31. mail 2010 ühenduse, keda esindas komisjon, ja Digipolis SCRLi kui projekti „HOME SWEET HOME: Health monitoring and sOcial integration environMEnt for Supporting WidE ExTension of independent life at HOME“ (edaspidi vastavalt „HOME SWEET HOME’i leping“ ja „HOME SWEET HOME’i projekt “) koordinaatori vahel.

4

Dreamingi projekti ja HOME SWEET HOME’i projekti eesmärk oli võimaldada eakatel, kes on piiratud toimetulekuvõimega, oma koju jääda tänu nende ühendamisele sotsiaalmeditsiini tugikeskustega seadmete ja süsteemide, sealhulgas kohandatud mobiiltelefoni ja hõlpsasti kasutatava videokonverentsi kombinatsiooni abil.

[…]

24

Nende kahe projekti raames palus komisjon audiitoribüroolt PKF Littlejohn LLP auditit, mis tehti ajavahemikus 18. aprillist 2014 kuni 27. maini 2015.

25

Vahepeal oli OLAF 30. aprillil 2015 algatanud juurdluse, mis puudutas eelkõige väiteid pettuse kohta, mille hageja oli vaidlusaluste lepingute täitmisel toime pannud.

[…]

35

Komisjon märkis 20. septembri 2018. aasta eelteates, et auditiaruande järelduste täitmiseks tuleb tagasi nõuda Dreamingi projekti eest 94445 eurot ja HOME SWEET HOME’i projekti eest 121517 eurot, mis vastavad rahastamiskõlbmatutele kuludele, kuna komisjon oli neid rahastanud ja summad hagejale üle kandnud. Ta palus hagejal esitada oma seisukoht 30 päeva jooksul alates nimetatud kirja kättesaamisest, vastasel juhul ta väljastab võlateated, et alustada nende summade sissenõudmise protsessi.

[…]

37

OLAFi aruanne koostati lõplikult 13. novembril 2018. Selle aruande järeldustes leidis OLAF sisuliselt, et aastatel 2008–2014 eiras hageja eelkõige seoses Dreamingi ja HOME SWEET HOME’i projektiga korduvalt eeskirju. Tuvastati kolme liiki rikkumisi. Esimene puudutas sisuliselt huvide konflikti hageja suhtes, kuna ta mõjutas nende projektide elluviimise eest vastutavate konsortsiumide partnereid (edaspidi „konsortsiumipartnerid“), et valida tarnijana temaga seotud äriühing, ja kuna ta sai tarnija müügitehingutelt komisjonitasu. Aruandes viidatud teises rikkumises heideti hagejale ette personalikulude ülearvestamist. Kolmandat liiki rikkumised seisnesid sisuliselt kõnealuste projektide elluviimiseks vajalike teatud toodete hinna lisatasu võtmises.

[…]

39

Komisjon edastas 4. veebruaril 2019 hagejale kaks võlateadet, mille eesmärk oli nõuda tagasi liidu finantsabi see osa, mida peeti Dreamingi projekti ja HOME SWEET HOME’i projekti puhul põhjendamatuks, st vastavalt võlateatele nr 3241901815 summas 94445 eurot ja võlateatele nr 3241901886 summas 121517 eurot. Mõlemas võlateates määras komisjon maksetähtajaks 18. märtsi 2019.

40

Hageja esitas käesoleva hagi Üldkohtu kantseleisse 4. aprillil 2019 saabunud hagiavaldusega.

41

Komisjon esitas 12. juulil 2019 Üldkohtu kantseleisse kostja vastuse, mis sisaldas vastuhagi.

42

Hageja esitas repliigi 5. septembril 2019.

43

Hageja esitas 7. novembril 2019 täiendava menetlusdokumendi, mis sisaldas uut taotlust kohustada komisjoni kustutama hageja nimi varajase avastamise ja kõrvalejätmise süsteemist (EDES).

44

Komisjon esitas 6. jaanuaril 2020 vasturepliigi, mis sisaldas tema seisukohti hageja täiendava menetlusdokumendi kohta.

45

Üldkohtu kodukorra artikli 89 lõike 3 alusel 9. juunil ja 4. augustil 2020 võetud menetlust korraldavate meetmete raames esitas Üldkohus pooltele küsimusi, millele pooled vastasid ette nähtud tähtaja jooksul.

46

Kuna ühel kümnenda koja liikmel esines takistus käesoleva asja läbivaatamisel osalemiseks, määras Üldkohtu president 10. augustil 2020 kodukorra artikli 17 lõike 2 alusel koja koosseisu täiendamiseks teise kohtuniku.

47

Kuna pooled ei esitanud taotlust kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest, otsustas Üldkohus kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel lahendada kohtuasja ilma menetluse suulise osata, leides, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet.

48

Hageja palub Üldkohtul:

49

Komisjon palub Üldkohtul:

50

Tuleb tõdeda, et Üldkohus on pädev lahendama käesolevat hagi, mis on ELTL artikli 272 alusel esitatud kummagi vaidlusaluse lepingu artikli 10 kolmandas lõigus sisalduva vahekohtuklausli alusel, mis annab Üldkohtule pädevuse lahendada kõiki vaidlusi, mis käsitlevad nende lepingute tõlgendamist, täitmist või kehtivust.

51

Üldkohus on samal alusel pädev ka komisjoni vastuhagi lahendama. Kohtupraktika kohaselt eeldab nimelt Üldkohtu pädevus lahendada hagi esitamise kuupäeval vahekohtuklausli alusel esitatud hagi tingimata pädevust lahendada sama hagi raames institutsiooni esitatud vastuhagi, mis tuleneb lepingulisest või faktilisest seosest, millel põhinõue põhineb või millel on otsene seos sellest tulenevate kohustustega (vt selle kohta 16. juuli 2014. aasta kohtuotsus Isotis vs. komisjon, T‑59/11, EU:T:2014:679, punkt 265 ja seal viidatud kohtupraktika). Nii nagu hageja hagi tuleneb ka komisjoni esitatud vastuhagi poolte vahel vaidlusaluste lepingutega loodud lepingulisest seosest. Lisaks puudutab vastuhagi hagejale vaidlusaluste lepingute alusel makstud summade täielikku tagasimaksmist, mistõttu see hõlmab summasid, mis on hageja esitatud hagis käsitletud võlateadete esemeks.

[…]

76

Esiteks tuleb analüüsida vastuhagi, kuna selles palutakse täielikult tagasi maksta hagejale vaidlusaluste lepingute alusel makstud summad, mistõttu see hõlmab summasid, mis on hageja esitatud hagis nimetatud võlateadete esemeks.

77

Vastuhagi eesmärk on mõista hagejalt välja 571675,5 euro suurune summa vaidlusaluste lepingute alusel. See nõue põhineb OLAFi aruande järeldustel.

78

Selle aruande kohta väidab komisjon, et tuvastati hageja rikkumised Dreamingi projekti ja HOME SWEET HOME’i projekti täitmisel. Komisjon toob tema sõnul esile kaks rikkumist, mis on tema arvates kõige ilmsemad: esiteks huvide konflikti olemasolu ja teiseks seadmete lisatasu ja müügilt komisjonitasu võtmine.

79

Esimese rikkumise kohta märgib komisjon, et hagejale kuulub 25% äriühingu XJ aktsiatest. Selles kontekstis heidab komisjon hagejale ette, et ta on ärgitanud oma partnereid nimetatud projektide raames omandama nende projektide elluviimiseks vajalikke seadmeid XJi käest. Lisaks heidab ta hagejale ette võimaliku huvide konflikti avaldamata jätmist nii komisjonile kui oma konsortsiumipartneritele. Veelgi enam, hageja esitas kaks valeavaldust huvide konflikti puudumise kohta enne, kui teda kahe kõnealuse projekti raames toetuse saajana tunnustati.

80

Mis puudutab teist etteheidetavat rikkumist, siis väidab komisjon eelkõige, et hageja sai XJilt 5–10% komisjonitasu vastutasuks hageja vahendusel oma konsortsiumipartneritele seadmete müügi eest nende projektide raames. Lisaks aitas hageja kaasa teatud seadmete hinna kunstlikule tõusule. Sellega seoses viitab komisjon asjaolule, et nende projektide jaoks oli mobiiltelefoni Z mudeli ostmine ette nähtud ühikuhinnaga 1018 eurot. Hiljem aga asendati see mudel odavama mudeliga, nimelt mudeliga Y ühikuhinnaga 616 eurot. Komisjon viitab kirjavahetusele, millest nähtub, et selles kontekstis otsustasid hageja, XJ ja üks kolmandast isikust äriühing tõsta kunstlikult kõnealuste projektide jaoks ette nähtud muude seadmete hinda, et jagada kulude vahe 70350 eurot. Nii tõsteti konsooli hinda 438,5 eurolt 577 euroni ja telekonverentsi tarkvara hinda 200 eurolt 422 eurole.

[…]

117

Komisjon heidab hagejale ette eelkõige tema nende lepinguliste kohustuste rikkumist, mis on ette nähtud kummagi vaidlusaluse lepingu üldtingimuste punkti II.3 alapunktides g ja i, ning vaidlusalustele lepingutele teise võimalusena kohaldatavas Belgia õiguses ette nähtud lepingute heas usus täitmise põhimõtte rikkumist. Selleks viitab ta huvide konfliktile seoses teatud seadmete tarnija aktsionäriks olemisega ning müügilt komisjonitasu ja lisatasu võtmisega.

[…]

124

Kõigepealt tuleb meenutada, et lepingu puhul, mis sisaldab vahekohtuklauslit ELTL artikli 272 tähenduses, peab pool, kes avaldas komisjonile kulud liidu rahalise toetuse määramisel, tõendama, et need kulud olid tegelikud kulud, mis olid projekti elluviimisel tegelikult vajalikud ja tekkinud. Siiski juhul, kui komisjon nõuab pärast auditit võla tagasimaksmist, peab ta tõendama, et tingimusel, et toetuse saaja on esitanud kuluaruanded ja muud asjakohased andmed, on lepinguline sooritus puudulik või et kuluaruanded ei ole täpsed või usaldusväärsed (vt 13. juuli 2017. aasta kohtuotsus Talanton vs. komisjon, T‑65/15, ei avaldata, EU:T:2017:491, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

125

Kuna käesoleval juhul on hageja esitanud kuluaruanded ja muu asjakohase teabe, peab komisjon esitama konkreetsed tõendid selle kohta, et hageja lepingulised sooritused olid vaidlusaluste lepingute raames võetud kohustuste täitmisel puudulikud.

126

Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlusaluste lepingute üldtingimuste punkti II.3 alapunktist g tuleneb, et huvide konflikti oht eeldab majanduslike huvide kokkulangevust, poliitilisi või riiklikke eelistusi, perekondlikke või emotsionaalseid sidemeid või mis tahes muud huvi. See kokkulangevus, need eelistused või sidemed peavad seega olema tegelikult tuvastatud lepingu eseme ja asjaomaste isikute olukorra hindamise järel (vt analoogia alusel 22. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus EKETA vs. komisjon, T‑166/17, ei avaldata, EU:T:2019:26, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).

127

Seevastu, kuna üldtingimuste nimetatud punkt käsitleb huvide konflikti riski, mis võib kahjustada projekti erapooletut ja objektiivset täitmist, ei ole nõutav tõend selle kohta, et oli tuvastatud asjaolu, et niisugusel riskil on või oli mõju lepingu täitmisele või selle kulule (vt analoogia alusel 22. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus EKETA vs. komisjon, T‑166/17, ei avaldata, EU:T:2019:26, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).

128

Käesolevas asjas põhineb väidetav huvide konflikt kahel asjaolul, nimelt asjaolul, et hageja sai XJilt müügilt komisjonitasu, ja asjaolul, et hageja oli selle äriühingu vähemusaktsionär.

129

Kõigepealt on selge, et hagejale kuulus 25% XJi aktsiatest ja et ta ei olnud seda komisjonile avaldanud.

130

Seejärel tõendas komisjon, et hageja konkreetne tegevus kahe kõnealuse projekti elluviimisel oli oma laadilt nende erapooletut ja objektiivset täitmist kahjustav vaidlusaluste lepingute üldtingimuste punkti II.3 alapunkti g tähenduses.

131

Sellega seoses tuleb tõdeda, et XJi pakutud toodete ja lahenduste valik oli tehtud juba enne Dreamingi lepingu allkirjastamist hageja algatusel, nagu nähtub nimetatud lepingu I lisas esitatud projekti kirjeldusest. Nagu märkis komisjon kostja vastuse punktis 72, kuivõrd HOME SWEET HOME’i projekt on jätkuks Dreamingi projektile, kasutati neis samu tooteid.

132

Lisaks tuleb märkida, et hageja sidemed XJiga ei olnud läbipaistvad. Nagu on eespool punktides 108 ja 109 märgitud, ei ole vaidlust selles, et vähemalt mõningaid konsortsiumipartnereid ei teavitatud nende sidemete laadist. Lisaks jättis hageja teavitamata komisjoni tema sidemetest Dreamingi projekti kirjelduses juba nimetatud seadmete tarnijaga ja esitas isegi valeavaldusi huvide konflikti puudumise kohta, nagu on juba märgitud eespool punktis 121.

133

Lõpuks palus hageja oma konsortsiumipartneritel tungivalt osta seadmeid XJilt, muu hulgas põhjusel, et projektide elluviimiseks ei olnud turul muid sobivaid seadmeid. Lisas B.20 sisalduvast e‑kirjavahetusest, eelkõige 10. augusti 2010. aasta e‑kirjast, mille hageja saatis oma HOME SWEET HOME’i projektiga tegelenud konsortsiumipartneritele, nähtub, et hageja püüdis koostöös XJiga saada nimetatud partneritelt tellimusi selle äriühingu toodete ostmiseks, saates neile eeltrükitud tellimisvorme.

134

Seega tuleb tõdeda, et komisjon esitas konkreetsed tõendid selle kohta, et hageja oli seotud huvide konfliktiga, mis võib vastavalt eespool punktides 124–127 meenutatud kohtupraktikale kahjustada lepingute erapooletut ja objektiivset täitmist, rikkudes nii iga vaidlusaluse lepingu üldtingimuste punkti II.3 alapunkti g.

135

Hageja kinnitused ei saa eeltoodut kahtluse alla seada.

136

Hageja väidab sisuliselt, et tema ja XJi vahelised sidemed ei kahjustanud projektide eelarvet ning et seega ei rikkunud ta oma lepingulisi kohustusi, mis puudutavad huvide konflikti olemasolu. Ta väidab eelkõige, et XJi tarnitud seadmed olid ainsad tooted, mis võimaldasid projektide elluviimist.

137

Tuleb märkida, et asjaolu, et XJi seadmed on väidetavalt ainsana asjakohased, ei ole õiguslikult piisavalt tõendatud, arvestades eelkõige asjaolu, et nagu nähtub komisjoni kostja vastuse punktist 76 ja lisast B.25, esitati XLi korraldatud hankemenetluse tulemusel vähemalt neli pakkumust, milles oli HOME SWEET HOME’i projekti jaoks XJi tootega konkureeriv toode. Lisaks, nagu komisjon õigesti märkis, asendas hageja esialgu ette nähtud telefonimudeli teisega, mis näitab, et vähemalt mõned kahes projektis kasutatud seadmed olid omavahel asendatavad. Lisaks, isegi kui eeldada, et XJi lahendus oli ainus võimalik, ei selgita hageja, miks ta saatis kirjad sotsiaalmeditsiinipartneritele, kes vastutasid varustuse ostmise eest, paludes neil tungivalt algatada menetlused, mis viivad selle äriühingu toodete ostmiseni (vt eespool punkt 133). Nimelt oleks XJi omaga konkureerivate tehniliste lahenduste puudumine pidanud viima selleni, et ta on läbirääkimistes eelisseisundis. Hageja sekkumine nendesse ostumenetlustesse ei vasta seega ühelegi muule selgitusele kui see, mille esitas komisjon.

138

Ka muud hageja esitatud argumendid ei lükka ümber komisjoni esitatud konkreetseid tõendeid.

139

Seega, kuigi on tõsi, et komisjon teadis enne projektide rahastamise kohustuse võtmist kavatsusest osta seadmeid XJilt, nagu väidab hageja, ei teadnud komisjon siiski hageja sidemetest XJiga enne OLAFi juurdlust.

140

Lisaks ei saa nõustuda ka hageja argumendiga, et asjaolu, et ta oli kahe kõnealuse projekti raames ühe tarnija vähemusaktsionär, ei tekita huvide konflikti ohtu. Nimelt toob asjaolu, et ollakse kõnealuste projektide raames kas või vähemusaktsionärid, kaasa vaidlusaluste lepingute üldtingimuste punkti II.3 alapunktis g sätestatud majanduslike huvide kokkulangevuse ohu.

141

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et hageja ei ole õiguslikult piisavalt ümber lükanud komisjoni esitatud tõendeid huvide konflikti olemasolu kohta teda puudutavas osas, mis võis oma laadilt mõjutada kõnealuste projektide elluviimist ja liidu hallatavate eelarvetoetuste summat, kuna arvestades asjaolu, et hageja on XJi aktsionär, ei ole ta tõendanud, et selle äriühingu müüdavate seadmete soetamine oli ainus võimalus ning et kui see nii ei olnud, oleks see valik põhinenud üksnes nende toodete kvaliteedi ja hinna suhtel.

142

Seega tuleneb kõigist neist kaalutlustest, et komisjoni väited, mis puudutavad avaldamata huvide konflikti olemasolu seoses hageja tarnija aktsionäriks olemisega, on tõendatud.

143

Esimesena, mis puudutab müügilt komisjonitasu, mida hageja sai, siis tuleb tõdeda, et vaidlust ei ole selles, et ta koostas XJile toimunud müügi kohta komisjonitasu arve summas 45991 eurot Dreamingi projekti raames 2008. ja 2009. aasta eest. Sellega seoses kinnitas XJ, et ta maksab müügilt komisjonitasu 5–10% hageja vahendusel toimunud müügi eest. Komisjon viitab viimase kirjale, millest nähtub, et ta tunnistas, et ta sai müügilt komisjonitasu eelkõige Dreamingi projekti raames toimunud müügi eest, ja et ta oleks pidanud selle tulu avaldama.

144

Komisjon väidab, et müügilt komisjonitasu saamine rikub mitut käesolevas asjas kohaldatavat normi, nimelt vaidlusaluste lepingute üldtingimuste punkti II.3 alapunkte g ja i ning lepingute heas usus täitmise põhimõtet ning seega Belgia tsiviilseadustiku artiklit 1134. Kõnealused teod tuleb samuti kvalifitseerida eeskirjade eiramiseks üldtingimuste punkti II.1 tähenduses.

145

Hageja väidab vastu, et asjaolu, et ta sai Dreamingi projekti raames müügilt komisjonitasu, ei rikkunud ühtegi õigus-, haldus või lepingunormi. Tegemist on levinud kaubandustavaga. Igal juhul ei ole tõendatud, et sellise komisjonitasu saamine põhjustas selle projekti täitmiseks ostetud toodete hindade tõusu.

146

Tuleb meenutada, et asjaolu, et hageja sai müügilt komisjonitasu, on seotud huvide konfliktiga, mis tuleneb tema seostest XJiga, mis tuvastati eespool punktides 126–140. Esiteks, nagu on märgitud eespool punktis 137, ei ole hageja tõendanud, et selle äriühingu turustatavate seadmete valik põhines asjaomaste seadmete kvaliteedi ja hinna suhtel, mitte üksnes tema majanduslikel huvidel. Seega võis hageja müügilt komisjonitasu võtmine vähemalt mõjutada nende seadmete valikut. Teiseks suurendas see, et XJ maksis hagejale müügilt komisjonitasu, oma laadilt seadmete kogumaksumust ja kahjustas seetõttu kõnealustele projektidele määratud eelarveid.

147

Hageja piirdub aga väitega, et asjaolu, et XJ suutis tänu tema sekkumisele müüa teatud arvu tooteid, tõi kaasa ühikuhindade languse. See väide ei põhine siiski ühelgi konkreetsel tõendil. Eelkõige ei ole tõendatud, et müügilt komisjonitasu võtmisel oleks olnud positiivne mõju kõnealustele projektidele määratud eelarvetele.

148

Sellest tuleneb, et hageja ei ole suutnud ümber lükata järeldust, et müügilt komisjonitasu võtmine kahjustas oma laadilt kõnealuste projektide erapooletut ja objektiivset täitmist.

149

Teisena, mis puudutab väidetavat lisatasu, siis märgib komisjon, et Dreamingi projekt hõlmas esialgu mobiiltelefoni mudeli Z installeerimist vanurite kodudesse, kusjuures seda seadet müüdi ühikuhinnaga 1018 eurot. Selle projekti elluviimisel asendati see mudel odavama mobiiltelefoni mudeliga ehk mudeliga Y, mida müüdi ühikuhinnaga 616 eurot.

150

Komisjon heidab hagejale ette, et ta ei kajastanud kulude vähenemist projektis, vähendades iga osaleja jaoks tehnoseadmete maksumust, vaid vastupidi, XJi ja äriühingu XM kaasabil jättis ta alles kuluerinevusest tulenenud ootamatu kasumi, mis jaotati võrdsetes osades hageja ja nende kahe äriühingu vahel. Komisjon viitab sellega seoses eelkõige 17. novembri 2008. aasta e‑kirjale, mille XJ saatis hagejale ja XMile.

151

Selleks tõstsid hageja ja kaks eespool nimetatud äriühingut kunstlikult teiste projekti elluviimiseks vajalike seadmete hindu, nagu nähtub kostja vastuse punktis 90 esitatud tabelist. Ilma objektiivse põhjuseta tõusis konsooli hind 438,50 eurolt 577 eurole ja telekonverentsi tarkvara hind 200 eurolt 400 eurole.

152

Väidetava lisatasu summa arvutamiseks arvutas komisjon lisatasuga ühikute arvu, tuginedes komisjoni esitatud toimikus sisalduvate arvete analüüsile. Lisatasu oli Dreamingi projekti puhul summas 45697,50 eurot ja HOME SWEET HOME’i projekti puhul 26064,50 eurot ehk kokku 71762 eurot.

153

Hageja sõnul ei ole komisjoni väited kooskõlas faktiliste asjaoludega. Dreamingi projekti rakendamise käigus selgus, et telefoni Z enam ei turustata. Tehniliste seadmete tarnijana tegi XJ seega ettepaneku kasutada teist toodet ehk telefoni Y, mida müüdi hinnaga 616 eurot. Vahepeal oli muude seadmete hind tõusnud. Igal juhul oli tehing XJile üldiselt kahjumlik.

154

Lisaks möönab hageja, et muudatusi arutati XMiga, kes oli samuti Dreamingi projekti raames toetuse saaja, ja XJiga, eelkõige 16. detsembri 2008. aasta e‑kirjas. Siiski ei rakendatud selles e‑kirjas esitatud ettepanekuid kompenseerida toote hinna langust teiste toodete hindade tõstmisega. Lisaks ei olnud hageja eesmärk kasumit teenida. Tema sõnul ei kohusta ükski lepingu-, õigus- või haldusnorm ega aus kaubandustava või lepingute heas usus täitmine tarnijat vähendama oma pakkumise maksumust, kui mõne pakutava osa hind langeb. See on nii seda enam, kui teiste toodete hind tõuseb ja kogumaksumus jääb samaks.

155

Üldkohus leiab, et komisjon on esitatud tõenditega, eelkõige lisa B.21 moodustava kolme asjaomase äriühingu juhi vahelise kirjavahetuse põhjal õiguslikult piisavalt tõendanud, et hageja on tihedas koostöös XJi ja XMiga tõstnud kunstlikult konsooli ja tarkvara hindu pärast seda, kui telefonimudel Z asendati madalama hinnaga mudeliga Y. Nimelt tuleneb sellest kirjavahetusest, et „kui mudel Z asendati Y‑iga, kanti 402 euro suurune hinnaerinevus üle äriühingu XM tarkvara ja konsooli eelarvetesse“ ja et „402 euro suurune saldo on korrektne jagada võrdsetes osades [XJi, XMi ja hageja vahel]“.

156

Hageja väitega, et lõppsaldo jaotamise ettepanekut ei ole kunagi ellu viidud, ei saa komisjoni esitatud tõendeid arvestades nõustuda. Nii nähtub ühest hageja, XMi ja XJi vahelisele e‑kirjale lisatud tabelist (lisa B.21, lk 1124), et konsoolide ja telekonverentsi tarkvara hind tõusis. Edasi nähtub asjaomaste seadmete ostjatele XJi saadetud arvetest nr 151, 157, 158, 165 ja 179, et arved suurendatud hindade kohta ka tegelikult esitati. Mis puudutab hageja argumenti, et tarkvara ja konsooli hindade tõus vastab nende toodete tegelikule hinnatõusule turul, siis seda ei toeta ükski tõend.

157

Seega heidab komisjon hagejale põhjendatult ette üldtingimuste punkti II.3 alapunktide g ja i ning lepingute heas usus täitmise põhimõtte rikkumist.

158

Oma kolmandas nõudes palub komisjon Üldkohtul tuvastada, et hagejale omistatavate lepinguliste kohustuste rikkumised kujutavad eeskirjade eiramist vaidlusaluste lepingute üldtingimuste punkti II.1 tähenduses.

159

Eeskirjade eiramise mõiste vastab nimetatud punkti II.1 tähenduses järgmisele definitsioonile:

„Eeskirjade eiramine tähendab [liidu] õiguse mis tahes sätte rikkumist või selle toetuslepingu sätte rikkumist ühe või mitme lepinguosalise tegevuse või tegevusetuse tõttu, mis kahjustab või võib kahjustada [liidu] eelarvet.“

160

Tuleb tõdeda, et eeskirjade eiramise mõiste on seega määratletud kahe kumulatiivse kriteeriumiga: õigusnormi või lepingutingimuse rikkumine ja asjaolu, et see toob kaasa või võib kaasa tuua majanduslikud tagajärjed, kuna liidu hallatavate eelarvete kanda jäetakse põhjendamatud kulutused. Selline määratlus ei sisalda seevastu mingit raskusastme künnist (vt analoogia alusel 2. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus ELE.SI.A vs. komisjon, T‑312/10, ei avaldata, EU:T:2012:512, punkt 107).

161

Sellega seoses on komisjon õiguslikult piisavalt tõendanud, et hagejale etteheidetav tegevus võis kaasa tuua negatiivseid tagajärgi liidu hallatavatele eelarvetele. Nimelt oli hageja huvide konflikti ja kõnealuste projektide elluviimise raames konsortsiumipartnerite ostetud teatud varustuse müügilt komisjonitasu saamise tõttu tõsine oht, et nende seadmete kvaliteedi ja hinna suhe ei ole võrdväärne sellega, mis oleks võinud tuleneda läbipaistvast läbirääkimismenetlusest. Mis puudutab seejärel tarkvara ja konsooli lisatasu võtmist, siis on ilmselge, et sellega kaasnesid põhjendamatud kulud, kuna selle tagajärjel ei kantud telefonide hinna langust edasi projekti eelarvesse.

162

Seetõttu tõdeb Üldkohus, et oma tegevusega rikkus hageja oma lepingulisi kohustusi viisil, mis võib kaasa tuua rahalisi tagajärgi liidu hallatavatele eelarvetele. Järelikult tuleb asjaomast tegevust pidada eeskirjade eiramiseks kummagi vaidlusaluse lepingu üldtingimuste punkti II.1 alusel.

163

Seega tuleb otsustada, et hagejale süüks pandavad lepingulised rikkumised, mis puudutavad huvide konflikti olemasolu ning müügikomisjonitasu ja lisatasu võtmist, kujutavad endast eeskirjade eiramist nimetatud lepingusätte tähenduses.

164

Komisjon nõuab esiteks, et hageja maksaks eelkõige finantsmääruse artikli 119 ja komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse määruse nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT 2002, L 357, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 145), artikli 183 alusel koostoimes vaidlusaluste lepingute üldtingimuste punkti II.26 lõikega 6 ja II.28 lõikega 5 ning otsuse nr 1639/2006 artikli 9 lõikega 1 täielikult tagasi talle ülekantud summad.

[…]

166

Hageja väidab sisuliselt, et isegi kui huvide konflikt on tõendatud, ei põhjenda see asjaolu toetuste täielikku tagasimaksmist, seda enam, et tema arvates ei tekitanud see olukord kõnealuste projektide eelarvele negatiivset mõju. Ta väidab samuti, et need projektid olid lõpule viidud ja saavutatud tulemused kvalifitseeriti piisavaks. Lisaks rõhutab ta, et toetuste tagasinõudmine toob kaasa tema pankroti.

167

Kõigepealt tuleb meenutada, et vastavalt kummagi vaidlusaluse lepingu artikli 10 esimesele lõigule reguleerisid neid lepinguid ja seega ka nende esemeks oleva toetuse andmist nende lepingute sätted, IC raamprogrammi käsitlevad liidu õigusaktid, finantsmäärus, selle rakenduseeskirjad ja muud liidu õiguse sätted ning teise võimalusena Belgia õigus.

168

Esiteks, mis puudutab asjasse puutuvaid lepingutingimusi, siis tuleb märkida, et vaidlusaluste lepingute üldtingimuste punkti II.26 lõike 6 kohaselt võib iga makset auditeerida või kontrollida ning seda võib muuta või tagasi nõuda auditi või kontrolli tulemuste alusel. Üldtingimuste punkti II.28 lõike 5 kohaselt võtab komisjon auditi järelduste põhjal asjakohaseid meetmeid, sealhulgas väljastab sissenõudekorralduse seoses tehtud maksetega tervikuna või osaliselt ja kohaldab sanktsioone.

169

Need sätted ei välista seega komisjoni võimalust nõuda täielikult tagasi nende lepingute alusel makstud summad. Vastupidi, sellest tuleneb sõnaselgelt, et kõiki makseid võib tagasi nõuda.

170

Teiseks on finantsmääruse artiklis 119 sätestatud:

„1.   Toetuse summa loetakse lõplikuks alles siis, kui institutsioon on lõpliku tegevus- ja raamatupidamisaruande heaks kiitnud, ilma et see takistaks institutsiooni tegemast hilisemaid kontrollimisi.

2.   Kui abisaaja ei täida oma juriidilisi või lepingulisi kohustusi, peatatakse toetuse maksmine või toetust vähendatakse või toetuse andmine lõpetatakse rakenduseeskirjades sätestatud juhtudel, olles abisaajale eelnevalt andnud võimaluse esitada oma seisukohad.“

171

Artikli 119 lõikes 2 kasutatud mõiste „lõpetatakse“ viitab seega võimalusele, et nõutakse saadud summade täielikku tagasimaksmist.

172

See järeldus on kooskõlas ka ELTL artiklis 317 ette nähtud liidu vahendite nõuetekohase ja usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega. Seega juhul, kui toetuslepingus sätestatud tingimusi ei täideta, on liidu institutsioon, organ või asutus kohustatud makstud toetuse tagasi nõudma summade ulatuses, mida peetakse ebausaldusväärseks või mittekontrollitavaks.

173

Lisaks on liidu kohus juba otsustanud, et liidu rahalise abi andmise süsteemis kehtivad selle abi kasutamisele eeskirjad, mis võivad kaasa tuua juba antud abi osalise või täieliku tagastamise (7. juuli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hellenic Ventures jt, T‑44/06, ei avaldata, EU:T:2010:284, punkt 85, ja 16. detsembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Arci Nuova associazione comitato di Cagliari ja Gessa, T‑259/09, ei avaldata, EU:T:2010:536, punkt 61).

174

Kohtupraktikast tuleneb samuti, et toetuse saaja ei saa selle toetuse täielikule väljamaksmisele mingit lõplikku õigust, kui ta ei täida toetuse andmise tingimusi (vt 10. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Help – Hilfe zur Selbsthilfe vs. komisjon, T‑335/17, ei avaldata, EU:T:2019:736, punkt 200 ja seal viidatud kohtupraktika).

175

Sellest järeldub, et lepingutingimused ja finantsmääruse asjakohased sätted ei takista komisjonil nõuda täielikult sisse hagejale vaidlusaluste lepingute alusel makstud summad.

176

Seejärel tuleb kontrollida, kas käesoleva juhtumi asjaoludel on komisjonil õigus saada nimetatud summad täielikult tagasi.

177

Sellega seoses tuleb märkida, et nagu on tuvastatud eespool punktis 162, võib hagejale tehtud etteheiteid pidada eeskirjade eiramiseks vaidlusaluste lepingute üldtingimuste punkti II.1 tähenduses.

178

Lisaks, mis puudutab lepingusätte konteksti, siis tuleb märkida, et üldtingimuste punkti II.10 lõike 3 alapunktist f tuleneb, et eeskirjade eiramine on sedavõrd tõsine tegu või tegevusetus, mis võib õigustada kõnealuse lepingu viivitamatut lõpetamist. Lisaks näeb üldtingimuste punkti II.5 lõike 3 alapunkti d neljas taane ette, et komisjon võib igal ajal peatada toetuse saajale mõeldud summa täieliku või osalise maksmise, kui esineb kahtlus, et üks või mitu toetuse saajat on toime pannud eeskirjade eiramise.

179

Käesoleval juhul tuleb asuda seisukohale, et kuna hageja ei avaldanud huvide konflikti ohtu, saades müügilt komisjonitasu ja osaledes teatud seadmete eest lisatasu võtmises, ei järginud ta lepingute heas usus täitmise põhimõtet, nagu see on Belgia õiguses ette nähtud tsiviilseadustiku artikli 1134 kolmandas lõigus ja artiklis 1135.

180

Nimelt on eespool punktides 128 ja 129 tuvastatud, et hageja oli XJi suhtes huvide konflikti olukorras, mis oli aluseks viimase valikule seadmete tarnimiseks. Nagu komisjon õigesti märkis, on huvide konflikti mõju kõnealuste projektide eelarvele võimatu kindlaks määrata seetõttu, et nende seadmete ostuhinda või isegi vajadust selle huvide konflikti puudumisel ei ole võimalik kindlaks määrata. Edasi tuleneb eespool punktist 141, et hageja ei ole tõendanud, et tema tegevus ei tekitanud negatiivset mõju nende projektide eelarvele. Seega ei ole ta tõendanud, et XJi tooted olid ainsad, mis võimaldasid neid projekte ellu viia, ja et seega tehti nende toodete valik objektiivsetel kaalutlustel. Samuti ei ole ta tõendanud, et asjaolu, et ta sai müügilt komisjonitasu, ei mõjutanud asjaomaste toodete hinda. Huvide konflikti arvestades ei ole tõendatud, et omandatud seadmete kvaliteedi ja hinna suhe oli parim. Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et huvide konflikt mõjutas kogu hageja ja komisjoni vahelist lepingulist suhet.

181

Lisaks tuleb rõhutada, et hageja toime pandud lepinguliste kohustuste rikkumised olid nii tõsised, et see õigustab toetuste täielikku tagasimaksmist. Nimelt kahjustas hageja tõsiselt tema ja komisjoniga sõlmitud lepingulist suhet, kuna ta ei avaldanud huvide konflikti olemasolu ning müügilt komisjonitasu ja osadelt toodetelt lisatasu võtmist.

182

Neil asjaoludel ei ole vaidlusaluste lepingute alusel makstud summade täies ulatuses tagasinõudmine ebaproportsionaalne.

183

Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et hageja viis tegelikult asjaomased projektid ellu, ega saadud tulemused.

184

Konkreetse toetuse andmiseks ei piisa sellest, kui tõendada, et projekt viidi ellu. Toetuse saaja on kohustatud ka tõendama, et ta kandis kulud, mis ta vastavalt abi andmise tingimustele avaldas. Tema kohustus järgida kindlaksmääratud rahastamistingimusi kujutab endast olulist kohustust, millest sõltub liidu toetuse andmine (10. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Help – Hilfe zur Selbsthilfe vs. komisjon, T‑335/17, ei avaldata, EU:T:2019:736, punkt 201).

185

Järelikult on vaidlusaluste lepingute raames makstud summade täieliku tagasimaksmise nõue põhjendatud, mistõttu tuleb komisjoni vastuhagi see nõue rahuldada.

186

Lisaks toetuste tagasimaksmisele nõuab komisjon kahjuhüvitist ja intresse summas 58876,50 eurot.

187

Komisjoni sõnul on täidetud kolm tingimust hageja lepingulise vastutuse tekkimiseks, nimelt ühe või mitme lepingutingimuse rikkumine, kahju tegelik tekkimine ning põhjusliku seose olemasolu etteheidetava käitumise ja väidetava kahju vahel.

188

Komisjon väidab, et asjaolu, et hageja sai müügilt komisjonitasu 45991 euro eest, on tõendatud. Ta lähtub eeldusest, et XJ oleks alandanud oma hindu vähemalt selle summa võrra, kui komisjonitasu ei oleks tulnud maksta. Igal juhul oleks lepingu nõuetekohase ja lojaalse täitmise korral pidanud hageja selle hinnaalanduse avaldama ja tagasi maksma konsortsiumipartneritele, kes vastutavad asjaomase projekti elluviimise eest.

189

Mis puudutab konsooli ja tarkvara lisatasu võtmist, siis järeldab komisjon OLAFi aruandes sisalduvatest andmetest, et Dreamingi projekti raames müüdi 135 ühikut konsoole ja tarkvara. Lisatasu oli 338,50 eurot ühiku kohta, mistõttu oli summa seega kokku 45697,50 eurot. HOME SWEET HOME’i projekti raames müüdi 77 ühikut, mis tõi kaasa lisatasu 26064,50 eurot.

190

Kuna komisjon rahastas vaid poolt nendest projektidest, tekkis talle kahju kogusummas 58876,50 eurot.

191

Hageja leiab, et isegi kui eeldada, et ta on rikkunud õigusnormi või lepingutingimusi, millele ta ise vastu vaidleb, ei ole kahju tegelikkus ning põhjuslik seos tema tegevuse ja väidetava kahju vahel tõendatud. Ta väidab sellega seoses, et asjaomaste toodete hind ei oleks olnud madalam, kui ta ei oleks tegutsenud vahendajana, kuna XJ sai tänu temale müüa suuremat hulka tooteid madalama ühikuhinnaga. Mis puudutab konsooli ja tarkvara hinna tõusu, siis nende seadmete hind turul tõepoolest tõusis, mistõttu ei toimunud lisatasu võtmist.

192

Kõigepealt tuleb märkida, et kõnealuse nõude ese on hageja lepingulise vastutuse tekkimine. Komisjon väidab nimelt, et kahju, mille hüvitamist nõutakse, on põhjustatud hageja lepinguliste kohustuste rikkumisest. Seega on Üldkohus ELTL artikli 272 alusel pädev lahendama seda nõuet, mis tuleneb samast lepingulisest seosest kui see, millel põhineb vastuhagi.

193

Seejärel tuleb tõdeda, et kui Üldkohtule on esitatud hagi ELTL artikli 272 kohase vahekohtuklausli raames, peab ta lahendama vaidluse lepingule kohaldatava materiaalõiguse alusel (vt 29. novembri 2016. aasta kohtuotsus ANKO vs. REA, T‑270/15, ei avaldata, EU:T:2016:681, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 1. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Universiteit Antwerpen vs. REA, T‑208/15, ei avaldata, EU:T:2017:136, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika). Lepingule kohaldatakse seda õigust, mis on lepingus sõnaselgelt ette nähtud, kusjuures poolte ühist tahet väljendavad lepingutingimused peavad olema ülimuslikud mis tahes muu kriteeriumi suhtes, mida saab kasutada üksnes juhul, kui lepingus ei ole sätestatud teisiti (vt 8. septembri 2015. aasta kohtuotsus Amitié vs. komisjon, T‑234/12, ei avaldata, EU:T:2015:601, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).

194

Tuleb märkida, et vastavalt kummagi vaidlusaluse lepingu artiklile 10 reguleerivad neid lepinguid nende endi sätted, liidu õiguse asjakohased sätted ja teise võimalusena Belgia õigus.

195

Tuleb aga tõdeda, et komisjon ei viita nende lepingute puhul ühelegi tingimusele, mis näeks ette hageja lepingulise vastutuse.

196

Lisaks tuleb märkida, et liidu õiguses ei ole materiaalõigusnormi, mis reguleeriks lepingulist vastutust liidu lepingupartneri tekitatud kahju eest.

197

Sellega seoses viitab komisjon – kostja vastuse punktis 99 – 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsusele PY vs. EUCAP Sahel Niger (T‑763/16, EU:T:2018:181), mis käsitleb liidu lepingulist vastutust ELTL artikli 340 alusel ja sellises olukorras kohaldatavat õigust. Nimetatud kohtuotsuse punktis 66 leidis Üldkohus, et lepingulist vastutust saab analüüsida „üksnes asjaomaste töölepingute […] alusel, võttes arvesse lepingulise vastutuse valdkonnas kehtivaid liidu õiguse üldpõhimõtteid“, ning et „[n]ende põhimõtete järgi peab lepingulise vastutuse tuvastamise hagi rahuldamiseks olema täidetud kolm tingimust: esiteks tingimus, et asjaomane institutsioon ei ole täitnud oma lepingulisi kohustusi, teiseks tingimus, et hagejal on tekkinud kahju, ja kolmandaks tingimus, et esineb põhjuslik seos institutsiooni tegevuse ja kahju vahel“.

198

Komisjon lähtub põhimõttest, et see kohtupraktika on analoogia alusel kohaldatav liidu institutsiooni lepingupartneri, käesoleval juhul hageja lepingulise vastutuse suhtes. Olukord kohtuasjas, milles tehti 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsus PY vs. EUCAP Sahel Niger (T‑763/16, EU:T:2018:181), erineb siiski käesolevast olukorrast. Nimetatud kohtuotsuse punktist 62 nähtub, et selles kohtuasjas kõne all olevad töölepingud ei täpsusta nendele lepingutele kohaldatavat õigust, samas kui käesoleval juhul sisaldavad vaidlusalused lepingud kohaldatavat õigust käsitlevat sätet.

199

Käesoleval juhul tuleb hageja lepingulise vastutuse tekkimise tingimusi otsida Belgia õigusest, mis kohaldub vaidlusalustele lepingutele teise võimalusena.

200

Lepingulise vastutusega seoses on Belgia tsiviilseadustiku artiklis 1142, mis asub III raamatu III jaotises „Lepingud või lepingulised kohustused üldiselt“, sätestatud, et „kui võlgnik on selle täitmata jätnud, tuleneb igast kohustusest teha või mitte teha kahjuhüvitise ja intresside nõue“.

201

Lisaks näeb Belgia tsiviilseadustiku artikkel 1147 ette, et „[k]ui selleks on alust, mõistetakse võlgnikult välja kahjuhüvitis, kui põhjuseks on kohustuse täitmata jätmine, täitmisega hilinemine, kõikidel juhtudel, mil ta ei suuda põhjendada, et täitmata jätmise on põhjustanud välised tegurid, mida ei saa temale süüks panna, või et ta tegutses heauskselt“.

202

Belgia tsiviilseadustiku artiklist 1147 tuleneb, et lepingu alusel tekkinud kahju hüvitamiseks peavad olema täidetud kolm tingimust: lepingu täielik või osaline täitmata jätmine, kahju ning täitmata jätmise ja kahju vaheline põhjuslik seos (vt selle kohta 4. mai 2017. aasta kohtuotsus Meta Group vs. komisjon, T‑744/14, ei avaldata, EU:T:2017:304, punkt 271 ja seal viidatud kohtupraktika).

203

Üldkohus leiab, et käesolevas asjas ei ole komisjon õiguslikult piisavalt tõendanud piisavalt otsese põhjusliku seose olemasolu hagejale omistatavate lepinguliste kohustuste täitmata jätmise ja väidetava kahju vahel, eeldusel et see on tõendatud.

204

Esiteks on selge, et hageja ei müünud vaidlusaluste lepingutega asjaomastele konsortsiumipartneritele seadmeid ega nõudnud seadmete ostmisega seotud kulude hüvitamist. Nimelt ei ostnud seadmeid, mille eest saadi lisatasu või komisjonitasu, mitte hageja, vaid teised üksused, kes ei olnud hagejaga seotud ja kellele komisjon hüvitas nende ostudega kaasnenud kulud.

205

Teiseks ei ole vaidlust ka selles, et niisuguste seadmete ostmise eest, millelt võeti lisatasu ja müügilt komisjonitasu, ei vastuta mitte hageja, vaid need ostud teinud konsortsiumiliikmed. Seda kinnitab ka komisjoni vastus küsimusele, mille Üldkohus esitas menetlust korraldava meetme raames ja milles ta kinnitas, et „toetuse saaja projektides kasutatavate toodete või materjalide valik on täielikult tema vastutusel, isegi kui seadme kirjeldus on toodud kokkuleppe I lisas“.

206

Komisjon, kes peab vastavalt actori incumbit probatio põhimõttele tõendama, et eespool punktis 202 nimetatud kolm tingimust on täidetud, ei ole aga tõendanud otsese põhjusliku seose olemasolu. Nimelt piirdub ta sellega seoses ainult ühes lauses ja ilma konkreetsete tõenditeta kinnitusega, et põhjuslik seos on „ilmselge“, kuna hageja osales kõnealustes lepingulistes rikkumistes „aktiivselt“, ilma milleta ei oleks nõutud kahju tekkinud.

207

Siiski ei ole niisugused üldised väited piisavad, et õiguslikult piisavalt tõendada otsese põhjusliku seose olemasolu väidetava kahju ja kõnealuste lepinguliste rikkumiste vahel olukorras, mida iseloomustab mitme kolmanda isiku osalemine, nagu on kirjeldatud eespool punktides 204 ja 205.

208

Lisaks tuleb igal juhul märkida, et lepinguliste kohustuste täitmise kontekstis on proportsionaalsuse põhimõtte järgimine osa lepingupoolte üldisemast kohustusest täita lepingut heas usus. Lisaks keelab Belgia õiguse kohaselt tsiviilseadustiku artiklis 1134 ette nähtud kohustus täita lepinguid heas usus poolel teostada õigust viisil, mis ületab ilmselgelt selle õiguse tavapärase teostamise piirid ettevaatlikul ja hoolsal isikul (Cass. 16. november 2007, AR nr C.06.0349.F.1) (vt selle kohta 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Nova vs. komisjon, T‑299/15, ei avaldata, EU:T:2018:713, punkt 140).

209

Võttes arvesse esiteks asjaolu, et vaidlusaluste lepingute esemeks olevaid projekte viidi ellu viivitamata ja kooskõlas nende projektide eesmärkidega, millele ei ole vastu vaieldud, ja teiseks eriti raskeid tagajärgi, mis hagejale igal juhul kaasnevad toetuste täieliku tagasinõudmisega, leiab Üldkohus, et kahjuhüvitise ja intresside nõue, mis lisandub täielikule tagasinõudmisele, ületab ilmselgelt kõnealuse õiguse tavapärase teostamise piire.

210

Sellest järeldub, et kahju hüvitamise nõue tuleb põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.

211

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et hageja peab vaidlusaluste lepingute alusel makstud summad tema toime pandud eeskirjade eiramiste tõttu täielikult tagasi maksma. Seega on tulemusetud hageja nõuded, milles ta palub teha otsus, et ta ei ole kohustatud tasuma võlateadetes nr 3241901815 ja 3241901886 märgitud summasid.

212

Kõike eeltoodut arvestades tuleb esiteks jätta põhihagi rahuldamata ja teiseks rahuldada komisjoni vastuhagi osas, milles viimane palub teha otsus, et hagejale süüks pandud lepinguliste kohustuste rikkumised kujutavad endast vaidlusaluste lepingute üldtingimuste punkti II.1 tähenduses eeskirjade eiramisi, ja saavutada talle nende lepingute raames makstud summade tagastamine. Ülejäänud osas jäetakse vastuhagi rahuldamata.

[…]

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kümnes koda)

otsustab: