1

2. veebruaril 2012 sõlmiti Brüsselis (Belgia) Belgia Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Eesti Vabariigi, Iirimaa, Kreeka Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Itaalia Vabariigi, Küprose Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Malta Vabariigi, Madalmaade Kuningriigi, Austria Vabariigi, Portugali Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Soome Vabariigi vahel Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamisleping (edaspidi „ESMi asutamisleping“). ESMi asutamisleping jõustus 27. septembril 2012.

2

ESMi asutamislepingu põhjendus 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Euroopa Ülemkogu leppis 17. detsembril 2010 kokku, et euroala liikmesriigid peaksid looma alalise stabiilsusmehhanismi. Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM) hakkab täitma Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) ja Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi (EFSM) praeguseid ülesandeid, andes vajaduse korral euroala liikmesriikidele finantsabi.“

3

ESMi asutamislepingu artiklite 1 ja 2 ning artikli 32 lõike 2 kohaselt asutavad lepinguosalised, st liikmesriigid, mille rahaühik on euro (edaspidi „euroala riigid“), omavahel rahvusvahelise finantseerimisasutuse nimega Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM), millel on juriidilise isiku staatus.

4

ESMi asutamislepingu artiklis 3 kirjeldatakse selle lepingu eesmärki järgmiselt:

„ESMi eesmärk on mobiliseerida vahendeid ja anda rangetel tingimustel, mis on asjakohased asjaomase finantsabi andmise vahendi puhul, stabiilsustoetust ESMi liikmetele, kes on tõsistes rahalistes raskustes või kellel on oht sellistesse raskustesse sattuda, kui see on hädavajalik kogu euroala ja selle liikmesriikide finantsstabiilsuse tagamiseks. Sellega seoses on ESMil õigus kaasata vahendeid, andes välja finantsinstrumente või sõlmides ESMi liikmetega, finantseerimisasutustega või kolmandate isikutega rahalisi või muid kokkuleppeid või tehinguid.“

5

ESMi asutamislepingu artikli 4 lõiked 1 ja 3 ning lõike 4 esimene lõik sätestavad:

„1.   ESMil on juhatajate nõukogu ja direktorite nõukogu, samuti tegevdirektor ja teised vajalikuks peetavad töötajad.

[…]

3.   Otsuse vastuvõtmiseks vastastikusel kokkuleppel on vaja hääletamisel osalevate liikmete ühehäälset heakskiitu. Hääletamisest hoidumine ei takista vastastikusel kokkuleppel tehtavate otsuste vastuvõtmist.

4.   Erandina lõikest 3 kasutatakse hääletamiseks kiirmenetlust, kui komisjon ja [Euroopa Keskpank (EKP)] on mõlemad seisukohal, et artiklites 13 kuni 18 määratletud finantsabi andmiseks või rakendamiseks vajaliku otsuse kiirkorras vastu võtmata jätmine ohustaks olulisel määral euroala majanduslikku ja finantsilist jätkusuutlikkust.“

6

ESMi asutamislepingu artikli 5 lõige 3 näeb ette, et „[m]ajandus‑ ja rahandusküsimuste eest vastutav Euroopa Komisjoni liige ning EKP president, samuti Eurorühma esimees (kui ta ei ole esimees või juhatajate nõukogu liige), võivad osaleda [ESMi] juhatajate koosolekutel vaatlejana“.

7

ESMi asutamislepingu artikli 6 lõige 2 sätestab, et „[m]ajandus- ja rahandusküsimuste eest vastutav Euroopa Komisjoni liige ning EKP president võivad mõlemad määrata [ESMi direktorite nõukogusse] ühe vaatleja“.

8

ESMi asutamislepingu artiklis 12 on määratletud stabiilsustoetuse andmise põhimõtted ja selle lõikes 1 on sätestatud:

„ESM võib anda oma liikmele stabiilsustoetust rangetel tingimustel, mis on asjakohased asjaomase finantsabi andmise vahendi puhul, kui see on hädavajalik kogu euroala ja selle liikmesriikide finantsstabiilsuse tagamiseks. Need tingimused võivad hõlmata eri tingimusi alates makromajanduslikust kohandamisprogrammist kuni abi saamise eelnevalt kehtestatud tingimuste pideva järgimiseni.“

9

ESMi asutamislepingu artiklis 13 on kirjeldatud ESMi liikmele stabiilsustoetuse andmise korda järgmiselt:

„1.   ESMi liige võib esitada stabiilsustoetuse taotluse juhatajate nõukogu esimehele. Sellises taotluses märgitakse kavandatav(ad) finantsabi vahend(id). Pärast sellise taotluse saamist volitab juhatajate nõukogu esimees Euroopa Komisjoni, kes tegutseb koostöös EKPga, täitma järgmisi ülesandeid:

2.   ESMi liikme taotluse ja lõikes 1 osutatud hindamise alusel võib juhatajate nõukogu põhimõtteliselt otsustada anda asjaomasele ESMi liikmele stabiilsustoetust finantsabi vormis.

3.   Kui lõike 2 kohane otsus võetakse vastu, volitab juhatajate nõukogu […] Komisjoni pidama (koostöös EKPga ja võimaluse korral koos IMFiga) asjaomase ESMi liikmega läbirääkimisi vastastikuse mõistmise memorandumi sõlmimiseks, millega määratakse üksikasjalikult kindlaks finantsabiga seotud tingimused. Vastastikuse mõistmise memorandumi sisu vastab asjaomaste puuduste tõsidusele ja finantsabi andmise vahendile. Samal ajal koostab ESMi tegevdirektor finantsabi andmise lepingu ettepaneku (mis hõlmab finants- ja muid tingimusi ning vahendite valikut), mis esitatakse vastuvõtmiseks juhatajate nõukogule.

Vastastikuse mõistmise memorandum on täielikult kooskõlas EL toimimise lepinguga ette nähtud majanduspoliitika koordineerimise meetmetega, eelkõige Euroopa Liidu õigusaktidega, sealhulgas asjaomasele ESMi liikmele adresseeritud arvamuse, hoiatuse, soovituse või otsusega.

4.   […] Komisjon kirjutab ESMi nimel alla vastastikuse mõistmise memorandumile, tingimusel, et eelnevalt on täidetud lõikes 3 sätestatud tingimused ja memorandumi on eelnevalt heaks kiitnud juhatajate nõukogu.

5.   Juhatajate nõukogu kiidab heaks finantsabi andmise lepingu, milles on üksikasjalikult sätestatud antava stabiilsustoetuse finantsaspektid ja vajaduse korral abi esimese osa väljamaksmise kord.

[…]

7.   […] Komisjon (koostöös EKPga ja võimaluse korral koos IMFiga) kontrollib finantsabiga seotud tingimuste täitmist.“

10

Kreeka Vabariik ja selle eraõiguslikest isikutest võlakirjade omanikud leppisid 2012. aasta esimestel kuudel kokku Kreeka võlaväärtpaberite vahetamises, mille käigus kärbitakse erasektori investorite Kreeka võlaväärtpaberite nimiväärtust olulisel määral (Private Sector Involvement (edaspidi „PSI“)); seejärel asuti seda kokkulepet täitma.

11

Mitmel Küprosel asutatud pangal, nende hulgas Cyprus Popular Bank Public Co Ltd (edaspidi „Laïki“) ja Trapeza Kyprou Dimosia Etaireia LTD (edaspidi „BoC“), tekkis PSI esemeks olnud väärtpaberite omamise tõttu märkimisväärne kahju. Kahju kogusumma oli rohkem kui neli miljardit eurot, mis moodustas ligikaudu 25% Küprose Vabariigi sisemajanduse koguproduktist (SKP).

12

Laïkil, BoC-l ja teistel Küprosel asutatud pankadel tekkis seejärel alakapitaliseerituse probleem. Kuna Laïki ei saanud esitada enam piisavalt tagatisi Euroopa Keskpangast (EKP) rahastamise saamiseks, taotles ta Kentriki Trapeza tis Kyproult (Küprose Keskpank) erakorralist likviidsusabi (Emergency Liquidity Assistance), mille ta ka sai. Laïkile antud erakorralise likviidsusabi kogusumma oli 2012. aasta mais 3,8 miljardit eurot ja 3. juulil 2012 ligikaudu 9,6 miljardit eurot.

13

Neil asjaoludel leidis Küprose Vabariik, et tal on vaja aidata Küprose pangandussektorit, mida tehes ta eelkõige rekapitaliseeris 2012. aasta juunis Laïkit 1,8 miljardi euro ulatuses. Samal kuul teatas ka BoC, et ta taotles Küprose asutustelt kapitalitoetust, kuid ei saanud seda.

14

Sel ajal olid ka Küprose Vabariigil endal tekkinud tõsised finants- ja eelarveprobleemid. Reitinguagentuurid Fitch, Moody’s ja Standard & Poor’s alandasid Küprose Vabariigi reitingut 2011. aasta esimeses kvartalis ühe või kahe astme võrra eelkõige põhjusel, et Küprose pangandussektor oli sõltuv Kreeka majandusest, mistõttu oli Küprose Vabariigil alates 2011. aasta maist võimatu end turul selliste määradega refinantseerida, mis tagaksid pikas perspektiivis riigi rahanduse jätkusuutlikkuse. Selles olukorras rahastas Küprose Vabariik end eelkõige sel viisil, et emiteeris väga lühikese tähtajaga riigivõlakirju ja sõlmis 2011. aasta oktoobris Vene Föderatsiooniga ametliku laenulepingu, mille laenusumma oli 2,5 miljardit eurot.

15

Reitinguagentuur Fitch alandas 25. juunil 2012 pärast reitinguagentuure Moody’s ja Standard & Poor’s Küprose Vabariigi reitingut investeerimiseks soovitatavatest tasemetest allapoole, mistõttu ei vastanud Küprose Vabariigi võlaväärtpaberid enam tingimustele, mis peavad olema täidetud, et neid saaks tagada eurosüsteemi – mille moodustavad euroala riikide keskpangad ja EKP, kes juhivad Euroopa Liidu rahapoliitikat – rahapoliitiliste otsetehingutega. Samal päeval esitas Küprose Vabariik eurorühma esimehele taotluse ESMi või Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) finantsabi saamiseks. Küprose valitsuse avalduste kohaselt oli taotletud abi eesmärk „maandada Küprose majanduse jaoks riske, eelkõige neid, mis tulenevad negatiivse mõju ülekandumisest Küprose finantssektorist, mis sõltub suure määral Kreeka majandusest“.

16

Eurorühm märkis 27. juuni 2012. aasta avalduses, et taotletud finantsabi antakse Küprose Vabariigile kas EFSFi või ESMi makromajandusliku kohandamisprogrammi raames, mis nähakse täpsemalt ette vastastikuse mõistmise memorandumis, mille üle käivates läbirääkimistes osalevad ühelt poolt Euroopa Komisjon koos EKP ja Rahvusvahelise Valuutafondiga (IMF) ning teiselt poolt Küprose ametiasutused.

17

29. novembril 2012 töötasid komisjoni, EKP, IMFi ja Küprose Vabariigi esindajad välja vastastikuse mõistmise memorandumi projekti.

18

Eurorühm märkis 21. jaanuari 2013. aasta avalduses esiteks, et makromajanduslikku kohandamisprogrammi puudutav lõplik kokkulepe võidakse saavutada 2013. aasta märtsis, ja teiseks kutsus asjasse puutuvaid osalisi üles tegema jõupingutusi selle nimel, et määrata lõplikult kindlaks vastastikuse mõistmise memorandumi projekti tingimused.

19

2013. aasta märtsis jõudsid Küprose Vabariik ja teised euroala riigid kõnealust vastastikuse mõistmise memorandumi projekti puudutavale poliitilisele kokkuleppele.

20

Eurorühm tervitas 16. märtsi 2013. aasta avalduses selle kokkuleppe saavutamist ning ka Küprose ametiasutuste jõupingutusi võtta täiendavaid meetmeid sisemiste ressursside kasutamiseks, et piirata eespool punktis 18 viidatud makromajandusliku kohandamisprogrammiga seotud finantsabi mahtu. Nende meetmete hulgas olid eelkõige Küprose pangahoiustele maksu kehtestamine, pankade restruktureerimine ja rekapitaliseerimine ning madalama nõudeõiguse järguga võlakirjade omanike nõudeõiguste teisendamine. Eurorühm rõhutas samuti, et Küprose finantssektorit kahandatakse asjakohaselt, et vähendada selle haavatavust ja väga suurt mahtu võrreldes Küprose Vabariigi SKPga. Selles kontekstis märkis Eurorühm, et tema arvates on niisuguse rahalise abi andmine, mis võib tagada Küprose Vabariigi ja euroala finantsstabiilsuse, põhimõtteliselt põhjendatud, ning kutsus asjasse puutuvaid pooli üles käimasolevaid läbirääkimisi kiirendama.

21

18. märtsil 2013 andis Küprose Vabariik korralduse sulgeda pangad tööpäevadel 19. ja 20. märtsil 2013. Seejärel otsustasid Küprose ametiasutused pikendada pankade kinniolekuaega kuni 28. märtsini 2013, et vältida kassadest massilist raha välja võtmist.

22

19. märtsil 2013 lükkas Küprose parlament tagasi Küprose valitsuse seaduseelnõu kõigile Küprose pangahoiustele maksu kehtestamise kohta. Niisiis koostas Küprose valitsus uue seaduseelnõu, milles nähti ette ainult kahe Küprose panga, BoC ja Laïki (edaspidi „kõnealused pangad“) restruktureerimine.

23

EKP avaldas 21. märtsil 2013, kui erakorralise likviidsusabi andmise tõttu tekkinud Laïki ja BoC võlad olid vastavalt 9,5 miljardit ja 1,9 miljardit eurot, pressiteate, milles ta märkis järgmist:

„EKP nõukogu on otsustanud hoida erakorralise likviidsusabi praegust taset kuni […] 25. märtsini 2013.

Tagasimaksmise pikendamine on mõeldav üksnes siis, kui loodud on [liidu või IMFi] programm, mis tagab asjasse puutuvate pankade maksevõime.“

24

22. märtsil 2013 võttis Küprose parlament vastu seaduse O peri exiyiansis pistotikon kai allon idrimaton nomos (krediidi- ja muude asutuste tervendamise seadus, EE, lisa I (I), nr 4379, 22.3.2013, lk 117; edaspidi „22. märtsi 2013. aasta seadus“). Selle seaduse artikli 3 lõike 1 ja artikli 5 lõike 1 kohaselt pidi samas seaduses nimetatud asutuste tervendamise läbi viima Küprose Keskpank koos Küprose rahandusministeeriumiga. Selleks näeb 22. märtsi 2013. aasta seaduse artikli 12 lõige 1 esmalt ette, et Küprose Keskpank võib dekreediga restruktureerida kriisilahendusmenetluses oleva asutuse võlad ja kohustused muu hulgas aktsiakapitali või mis tahes olemasolevate või tulevaste selle asutuse suhtes esinevate nõuete summa vähendamise, muutmise, järjekohtade muutmise või uuendamise teel või võlaväärtpaberite omakapitaliks konverteerimise teel. Seejärel on selles artiklis nende meetmete kohaldamisalast välistatud tagatud hoiused 22. märtsi 2013. aasta seaduse artikli 2 viienda lõigu tähenduses, see tähendab hoiused, mis ei ole suuremad kui 100000 eurot. Seaduse artikli 3 lõike 2 punktides a ja b on ette nähtud, et kriisilahendusmenetluses oleva asutuse aktsionärid kannavad esimestena kriisilahenduse meetmete rakendamisest tuleneva kahju, samas kui sellise asutuse võlausaldajad osalevad selle kahju kandmises alles pärast aktsionäre. Lõpuks tuleneb kõnealuse seaduse artikli 3 lõike 2 punktist d, et selle seaduse alusel võetud meetmetega ei või asetada asjasse puutuvate pankade võlausaldajaid finantsiliselt halvemasse olukorda kui olukord, milles nad oleksid nende pankade likvideerimise korral. Seaduse artikli 12 lõikes 14 on täpsustatud, et sama seaduse artikli 12 lõikes 1 ette nähtud meetme rakendamise korral makstakse puudutatud isikutele nende nõuete eest vähemalt see summa, mille nad oleksid Küprose õiguse alusel saanud siis, kui need pangad oleks likvideeritud.

25

25. märtsi 2013. aasta avalduses märkis eurorühm, et ta on jõudnud Küprose ametiasutustega kokkuleppele tulevase makromajandusliku kohandamisprogrammi põhitingimustes, mida toetavad kõik euroala riigid ning ka komisjon, EKP ja IMF.

26

Selles avalduses on muu hulgas märgitud:

„Eurorühm väljendab rahulolu nimetatud kokkuleppe lisades toodud finantssektori restruktureerimiskavade üle. Need meetmed on finantssektori elujõulisuse taastamise aluseks. Eelkõige tagatakse nendega kooskõlas liidu põhimõtetega kõik alla 100000 euro suurused hoiused.

Programm sisaldab kindlat kava finantssektori tasakaalustamatuse korrigeerimiseks. Finantssektorit kahandatakse asjakohaselt […]

Eurorühm nõuab tungivalt Küprose pankade Kreeka filiaale käsitleva [Küprose Vabariigi] ja [Kreeka Vabariigi] kokkuleppe viivitamatut elluviimist; see kokkulepe kaitseb nii Kreeka kui Küprose pangandussüsteemide stabiilsust.“

27

Avalduse lisa on sõnastatud järgmiselt:

„Pärast seda, kui [Küprose Vabariigi] ametiasutused olid teinud poliitilisi ettepanekuid, mille eurorühm ülekaalukalt heaks kiitis, lepiti kokku alljärgnevas:

28

Üldkohtu menetlust korraldavate meetmete raames esitatud vastuses täpsustati, et programmi 10miljardilisest eelarvest kavatseti eraldada 3,4 miljardit eurot Küprose Vabariigi eelarvevajaduste katteks, 4,1 miljardit eurot võlaväärtpaberite tagasiostmiseks Küprose Vabariigi poolt ja 2,5 miljardit eurot muude Küprose pankade kui kõnealused pangad rekapitaliseerimiseks ja restruktureerimiseks.

29

25. märtsil 2013 algatas Küprose Keskpanga president kõnealuste pankade suhtes tervendamismenetluse.

30

Selleks avaldati 22. märtsi 2013. aasta seaduse alusel neli dekreeti, nimelt:

31

Dekreetides nr 96 ja 97 on vastavalt ette nähtud BoC ja Laïki Kreekas asuvate filiaalide müük (edaspidi koos „Kreeka filiaalid“).

32

Dekreedi nr 103 punktides 5 ja 6 on ette nähtud BoC rekapitaliseerimine eelkõige tagamata hoiuste omanike ja aktsionäride arvel, et BoC saaks jätkata pangateenuste pakkumist. Niisiis konverteeriti BoC tagamata hoiused tema aktsiateks (37,5% igast tagamata hoiusest), Küprose Keskpanga poolt aktsiateks või hoiusteks vahetatavateks väärtpaberiteks (22,5% igast tagamata hoiusest) ja Küprose Keskpanga poolt hoiusteks vahetatavateks väärtpaberiteks (40% igast tagamata hoiusest). Küprose Keskpanga poolt hoiusteks vahetatavate väärtpaberite hulgast vabastati 25% (10% igast tagamata hoiusest). Ülejäänud 75% (30% igast tagamata hoiusest) jäid hoiustajatele kättesaamatuks. Dekreedi nr 103 punkti 6 alapunktis 5 on täpsustatud, et kui tagamata hoiuste omanike panus ületab BoC omakapitali taastamiseks vajaliku, määrab kriisilahendusasutus kindlaks ülekapitaliseeritusele vastava summa ja käsitleb seda nii, nagu ei oleks vahetust kunagi toimunud. Dekreedi nr 103 punkti 10 kohaselt jõustus see dekreet 29. märtsil 2013 kell 6.00.

33

Dekreedi nr 103 muutmise tulemusel 30. juulil 2013 ühelt poolt konverteeriti 10% tagamata hoiustest, mis eelnevalt olid konverteeritud kas aktsiateks või hoiusteks vahetatavateks väärtpaberiteks, BoC aktsiateks. Küprose Keskpanga poolt ülejäänud aktsiateks või hoiusteks konverteeritavate väärtpaberite (12,5% igast tagamata hoiusest) ja Küprose Keskpanga poolt hoiusteks konverteeritavate ja veel vabastamata väärtpaberite (30% igast tagamata hoiusest) hulgast paigutati 12% uuele arvelduskontole, samas kui 88% paigutati võrdsetes osades arvetele, mille tähtajad olid vastavalt kuus, üheksa ja kaksteist kuud.

34

Teiselt poolt vähendati iga BoC lihtaktsia ühe euro nimiväärtust ühele sendile. Seejärel liideti sada ühesendise nimiväärtusega lihtaktsiat üheks lihtaktsiaks, mille nimiväärtus on üks euro. Ühesendise nimiväärtusega lihtaktsiad, mille hulk oli alla saja ja mida ei saanud seetõttu uueks üheeurose nimiväärtusega lihtaktsiaks liita, kustutati.

35

Dekreedi nr 104 punktid 2 ja 5 näevad nende koostoimes ette, et 29. märtsil 2013 kell 6.10 kantakse BoC-le üle teatud osa Laïki varadest ja kohustustest, sealhulgas alla 100000 euro suurused hoiused ja erakorralise likviidsusabiga seotud võlg. Üle 100000 euro suurused hoiused jäid Laïkisse, oodates selle likvideerimist.

36

Dekreedi nr 104 muutmise tulemusel 30. juulil 2013 kanti ligikaudu 18% BoC uuest aktsiakapitalist 2013. aasta jooksul Laïkile.

37

Pärast dekreetide nr 96, 97, 103 ja 104 (edaspidi „kahju tekitanud dekreedid“) vastuvõtmist alustasid komisjon, EKP ja IMF Küprose ametiasutustega uusi läbirääkimisi vastastikuse mõistmise memorandumi lõplikuks väljatöötamiseks.

38

Eurorühm tervitas 12. aprilli 2013. aasta avalduses esiteks kokkuleppe saavutamist ühelt poolt Küprose ametiasutuste ja teiselt poolt IMFi, komisjoni ja EKP vahel. Ta märkis, et seda kokkulepet arvestades on olemas vajalikud tegurid, et alustada nõutavaid riigisiseseid menetlusi Küprose Vabariigi taotletud finantsabi käsitleva lepingu ametlikuks heakskiitmiseks. Ta nentis samuti, et eeldatavasti saab ESMi juhatajate nõukogu kiita selle kokkuleppe heaks 24. aprillil 2013, tingimusel, et riigisisesed menetlused on lõpetatud. Teiseks märkis eurorühm, et Küprose ametiasutused on rakendanud otsustavaid kriisilahenduse, restruktureerimise ja rekapitaliseerimise meetmeid, et parandada Küprose finantssektori haavatavat ja ainulaadset olukorda.

39

ESMi juhatajate nõukogu kinnitas oma 24. aprilli 2013. aasta koosolekul esiteks, et komisjoni ja EKP ülesanne on läbi viia ESMi asutamislepingu artikli 13 lõikes 1 ette nähtud hindamine, ja teiseks, et komisjoni ülesanne on koostöös EKP ja IMFiga läbi rääkida vastastikuse mõistmise memorandum Küprose Vabariigiga. Teiseks otsustas ta anda Küprose Vabariigile stabiilsustoetust finantsabi vormis (edaspidi „kõnealune finantsabi“) kooskõlas ESMi peadirektori ettepanekuga. Kolmandaks kiitis ta heaks vastastikuse mõistmise memorandumi uue projekti, mille olid rääkinud läbi ühelt poolt komisjon koostöös EKP ja IMFiga ning teiselt poolt Küprose Vabariik. Neljandaks tegi ta komisjonile ülesandeks see memorandum ESMi nimel alla kirjutada.

40

Euroopa Liidu Nõukogu võttis 25. aprillil 2013 ELTL artikli 136 lõike 1 alusel vastu otsuse 2013/236/EL, mis on adresseeritud Küprosele ning käsitleb spetsiifilisi finantsstabiilsuse ja jätkusuutliku majanduskasvu taastamise meetmeid (ELT 2013, L 141, lk 32). Selles otsuses on nähtud ette „meetmed ja tulemused“, et vähendada Küprose Vabariigi eelarvepuudujääki ja taastada selle riigi finantssüsteemi usaldusväärsus.

41

26. aprillil 2013 allkirjastasid ESMi nimel komisjoni asepresident, Küprose Vabariigi rahandusminister ja Küprose Keskpanga president uue vastastikuse mõistmise memorandumi (edaspidi „26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandum“).

42

Nimetatud memorandumi jaotise „[Kõnealuste pankade] restruktureerimine ja kriisilahendus“ punktid 1.23–1.28 on sõnastatud järgmiselt:

43

30. aprillil 2013 kiitis Küprose parlament heaks 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi.

44

8. mail 2013 sõlmisid ESM, Küprose Vabariik ja Küprose Keskpank kõnealust finantsabi käsitleva lepingu. Samal päeval kiitis ESMi direktorite nõukogu heaks selle lepingu ja ettepaneku Küprose Vabariigile antava abi esimese, 3 miljardi euro suuruse osamakse tegemise korra kohta. See osamakse jagati kaheks makseks. Esimene, 2 miljardi euro suurune makse tehti 13. mail 2013. Teine makse summas 1 miljard eurot tehti 26. juunil 2013.

45

Eurorühm tervitas 13. mai 2013. aasta avalduses ESMi juhatajate nõukogu otsust kiita heaks abi esimene osamakse ja kinnitas, et Küprose Vabariik rakendas 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumis kokku lepitud meetmeid.

46

13. septembri 2013. aasta avalduses tervitas eurorühm esiteks komisjoni, EKP ja IMFi esimese kontrolli lõpule viimist ja teiseks asjaolu, et BoC suhtes oli 30. juulil 2013 lõppenud kriisilahendusmenetlus. Lisaks sellele teatas eurorühm, et toetab abi teise osamakse tegemist. Abi teine osamakse summas 1,5 miljardit eurot maksti välja 27. septembril 2013.

47

Hagejad Dr. K. Chrysostomides & Co. LLC ja teised hagejad, kelle nimed on esitatud hagi lisas, esitasid käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 20. detsembril 2013.

48

Hagejad paluvad oma hagiavalduses Üldkohtul:

49

Oma hagiavalduses taotlesid hagejad ka käesoleva kohtuasja eelisjärjekorras menetlemist vastavalt Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 55 lõikele 2.

50

Nõukogu, EKP ja komisjon esitasid vastavalt 14. juulil 2014, 16. juulil 2014 ja 18. augustil 2014 Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 114 alusel eraldi dokumentidega Üldkohtu kantseleisse vastuvõetamatuse vastuväited.

51

Nõukogu palub oma vastuvõetamatuse vastuväites Üldkohtul:

52

EKP palub oma vastuvõetamatuse vastuväites Üldkohtul:

53

Komisjon palub oma vastuvõetamatuse vastuväites Üldkohtul:

54

Hagejad esitasid oma märkused nende vastuväidete kohta 2. oktoobril 2014. Hagejad paluvad oma märkustes Üldkohtul:

55

Üldkohtu (esimene koda) 3. juuni 2015. aasta määrusega liideti kostjate vastuvõetamatuse vastuväited 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 114 lõike 4 alusel põhikohtuasjaga.

56

Nõukogu, EKP ja komisjon esitasid vastavalt 28. juulil, 30. juulil ja 31. juulil 2015 kostja vastuse.

57

Nõukogu palub Üldkohtul:

58

EKP palub Üldkohtul:

59

Komisjon palub Üldkohtul:

60

23. septembril 2015 otsustas Üldkohus enda kodukorra artikli 83 lõike 1 alusel, et menetlusdokumentide teistkordne vahetamine ei ole vajalik.

61

Üldkohtu kantseleisse 14. oktoobril 2015 saabunud dokumendiga taotlesid hagejad kodukorra artikli 83 lõike 2 alusel luba repliigi esitamiseks.

62

Üldkohus rahuldas selle taotluse 28. oktoobri 2015. aasta määrusega.

63

Hagejad esitasid repliigi 9. detsembril 2015. Nõukogu, komisjon ja EKP esitasid vastavalt 29. jaanuaril, 11. veebruaril ja 12. veebruaril 2016 oma vasturepliigi.

64

Üldkohtu kantseleisse 2. märtsil 2016 saabunud kirjas taotlesid hagejad esiteks kohtuistungi korraldamist ja teiseks, et käesolev kohtuasi liidetaks menetluse suuliseks osaks kohtuasjaga T‑786/14, Bourdouvali jt vs. nõukogu jt. Kostjad märkisid, et neil ei ole vastuväiteid kohtuasjade taotletud liitmisele.

65

18. aprillil 2016 otsustas Üldkohtu esimese koja president kodukorra artikli 69 punkti d alusel käesoleva menetluse peatada, et oodata ära menetlust lõpetav lahend kohtuasjades C‑8/15 P, Ledra Advertising vs. komisjon ja EKP, C‑9/15 P, Eleftheriou jt vs. komisjon ja EKP, C‑10/15 P, Theophilou ja Theophilou vs. komisjon ja EKP, C‑105/15 P, Mallis ja Malli vs. komisjon ja EKP, C‑106/15 P, Tameio Pronoias Prosopikou Trapezis Kyprou vs. komisjon ja EKP, C‑107/15 P, Chatzithoma vs. komisjon ja EKP, C‑108/15 P, Chatziioannou vs. komisjon ja EKP, ning C‑109/15 P, Nikolaou vs. komisjon ja EKP.

66

Pärast 20. septembri 2016. aasta kohtuotsuseid Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP (C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701) ning Mallis jt vs. komisjon ja EKP (C‑105/15 P–C‑109/15 P, EU:C:2016:702), millega Euroopa Kohus lõpetas menetluse eespool punktis 65 nimetatud menetlustes, jätkati käesolevat menetlust.

67

Kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames palus Üldkohus 27. oktoobril 2016 pooltel esitada oma märkused selle kohta, millised järeldused teevad nad nendest kahest kohtuotsusest käesoleva kohtuasja jaoks. Pooled täitsid selle nõude määratud tähtaja jooksul.

68

Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti kodukorra artikli 27 lõike 5 alusel ja ettekandja-kohtunik kuulub nüüd neljanda koja koosseisu, siis määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.

69

Neljanda koja president otsustas 27. aprillil 2017 liita käesoleva kohtuasja menetluse suulise osa huvides kohtuasjaga T‑786/14, Bourdouvali jt vs. nõukogu jt.

70

Neljanda koja ettepanekul otsustas Üldkohus 17. mail 2017 kodukorra artikli 28 alusel suunata käesoleva kohtuasja laiendatud kohtukoosseisule.

71

Üldkohus otsustas 18. mail 2017 ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal avada menetluse suulise osa, jättes rahuldamata hagejate taotluse menetleda kohtuasja eelisjärjekorras. Samal päeval määras Üldkohtu neljanda, laiendatud koosseisus koja president kohtuistungi toimumise ajaks 12. juuli 2017.

72

Kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames esitas Üldkohus 14. juunil 2017 pooltele kirjalikud küsimused. Pooled vastasid määratud tähtaja jooksul.

73

20. juuni 2017. aasta kirjas taotlesid hagejad 12. juuliks 2017 määratud kohtuistungi edasilükkamist (vt punkt 71 eespool). Neljanda, laiendatud koosseisus koja president rahuldas selle taotluse 26. juunil 2017 ja lükkas kohtuistungi edasi 11. septembriks 2017.

74

Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 11. septembril 2017 toimunud kohtuistungil.

75

Kahju tekitanud dekreetide jõustumise ajal (vt punktid 30–36 eespool) olid hagejad kõnealustes pankades asuvate hoiuste omanikud või nende pankade aktsionärid.

76

Kahju tekitanud dekreetides, mida muudeti 30. juulil 2013, ette nähtud meetmete (edaspidi koos „kahju tekitanud meetmed“) kohaldamine kahandas väidetavalt oluliselt hagejate hoiuste, aktsiate ja võlakirjade väärtust; väärtuse vähenemise on hagejad täpsemalt arvuliselt esitanud hagi lisas.

77

Kõigepealt väidavad hagejad, et kahju tekitanud meetmete võtmine on omistatav kostjatele. Viimati nimetatud võtsid vastu teatavaid akte (edaspidi „vaidlusalused aktid“), millega nad esiteks sundisid Küprose Vabariiki võtma kahju tekitanud meetmeid, et Küprose Vabariik saaks hädavajalikku abi; teiseks kiitsid heaks nende meetmete vastuvõtmise ja kolmandaks toetasid nende meetmete rakendamist või tegid selle kestvaks. Hagejate sõnul on täpsemalt tegemist järgmiste aktidega:

78

Seejärel väidavad hagejad, et vaidlusalused aktid võeti vastu, ilma et arvesse oleks võetud kõnealuste pankade hoiustajatest ja/või aktsionäridest koosneva kinnise rühma huve, rikkudes nii raskelt ja selgelt liidu õigust.

79

Lõpuks väidavad hagejad esiteks, et kahju tekitanud meetmete ja neile tekkinud kahju vahel esineb otsene seos. Teiseks nõuavad nad selle kahju hüvitamist.

80

Kostjad väidavad, et käesoleva hagi lahendamine ei ole Üldkohtu pädevuses.

81

Tuleb tõdeda, et ELTL artikli 268 ning artikli 340 teise ja kolmanda lõigu kohaselt on Üldkohus lepinguvälise vastutuse valdkonnas pädev lahendama ainult liidu institutsioonide, organite või asutuste või liidu teenistujate poolt nende ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamist puudutavaid vaidlusi (vt selle kohta 1. aprilli 2008. aasta kohtumäärus Ayyanarsamy vs. komisjon ja Saksamaa, T‑412/07, ei avaldata, EU:T:2008:84, punkt 24).

82

Kohtupraktika kohaselt ei tule ELTL artikli 340 teises lõigus kasutatud mõistet „institutsioon“ käsitada nii, nagu hõlmaks see ainult ELL artikli 13 lõikes 1 loetletud liidu institutsioone (vt selle kohta 2. detsembri 1992. aasta kohtuotsus SGEEM ja Etroy vs. EIP, C‑370/89, EU:C:1992:482, punkt 16). EL toimimise lepinguga loodud lepinguvälise vastutuse süsteemi arvestades on selle terminiga hõlmatud kõik muud liidu organid ja asutused, mis on aluslepingutega loodud selleks, et aidata kaasa liidu eesmärkide saavutamisele. Järelikult on aktid, mille need organid ja asutused on vastu võtnud neile liidu õigusega pandud ülesannete täitmisel, omistatavad liidule vastavalt ELTL artikli 340 teises lõigus viidatud liikmesriikide ühistele üldpõhimõtetele (vt selle kohta 10. aprilli 2002. aasta kohtuotsus Lamberts vs. ombudsman, T‑209/00, EU:T:2002:94, punkt 49).

83

Sellest järeldub, et Üldkohus ei saa menetleda liidu vastu esitatud kahju hüvitamise nõuet, mis tugineb sellise akti või käitumise õigusvastasusele, mille autor ei ole liidu institutsioon, organ või asutus ega mõni liidu teenistujatest, kes tegutseb oma ülesannete täitmisel. Niisiis saab liikmesriikide ametiasutuste ülesannete täitmisel nende poolt tekitatud kahju kaasa tuua ainult nende endi vastutuse ja selle kahju hüvitamise tagamine on üksnes riigisiseste kohtute pädevuses (vt selle kohta 7. juuli 1987. aasta kohtuotsus L’Étoile commerciale ja CNTA vs. komisjon, 89/86 ja 91/86, EU:C:1987:337, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4. veebruari 1998. aasta kohtuotsus Laga vs. komisjon, T‑93/95, EU:T:1998:22, punkt 47).

84

Samas ei ole välistatud, et Üldkohus saab menetleda hagi, milles nõutakse sellise akti või käitumisega tekitatud kahju hüvitamist, millega riigisisene ametiasutus tagab liidu õigusnormide täitmist. Niisugusel juhul tuleb Üldkohtu pädevuse tuvastamisel kontrollida, kas väidetava õigusvastasuse eest, millele hagis on tuginetud, vastutab liidu institutsioon, organ või asutus või mõni liidu teenistujatest, kes tegutseb oma ülesannete täitmisel, ning seda õigusvastasust ei saa käsitada nii, et see on tegelikult omistatav asjaomasele riigisisesele ametiasutusele (vt selle kohta analoogia alusel 26. veebruari 1986. aasta kohtuotsus Krohn Import-Export vs. komisjon, 175/84, EU:C:1986:85, punkt 19). Sellega on tegemist siis, kui riigisisestel ametiasutustel ei ole õigusvastaste liidu õigusnormide rakendamisel mingit kaalutlusruumi (vt selle kohta 11. jaanuari 2002. aasta kohtuotsus Biret International vs. nõukogu, T‑174/00, EU:T:2002:2, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

85

Peale selle on Üldkohtu pädevuses niisuguse hagi lahendamine, millega nõutakse sellise kahju hüvitamist, mille on põhjustanud komisjoni või EKP õigusvastased aktid või käitumine, mis on seotud viimati nimetatutele ESMi asutamislepinguga pandud ülesannetega (vt selle kohta 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punktid 54–60).

86

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et – piiramata väidetava kahju tekitamisel otsustava põhjuse tuvastamist – nii kõnealuste pankade aktsionäridest kui ka hoiustajatest hagejate varale väidetavalt tekitatud kahju võib otseselt tuleneda kahju tekitanud meetmete kohaldamisest. Hagejad möönavad, et need meetmed võeti kahju tekitanud dekreetidega. Kuid kahju tekitanud dekreedid, mis avaldati 29. märtsil 2013 (vt punkt 30 eespool) ja millest osa muudeti 30. juulil 2013, võttis vastu Küprose asutus, see tähendab Küprose Keskpanga president, Küprose seaduse, see tähendab 22. märtsi 2013. aasta seaduse alusel. Selle seaduse ja nende dekreetide vastuvõtmine toimus enne 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi allkirjastamist ja nende vastuvõtmine ei olnud, erinevalt näiteks direktiivi ülevõtvast riigisisesest õigusaktist, liidu õigusaktis ette nähtud. Kahju tekitanud dekreedid ei ole seega formaalselt liidule omistatavad.

87

Selle kohta väidavad kostjad esiteks, et kahju tekitavate dekreetide vastuvõtmine ei ole samuti tegelikult omistatav liidule ja see ei saa seega kaasa tuua liidu vastutuse tekkimist. Nende dekreetide eest vastutavad eranditult Küprose ametivõimud, kes võtsid need ühepoolselt vastu oma suveräänse võimu teostamisel. Komisjon ja EKP täpsustavad, et 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumis on nimetatud kahju tekitanud meetmeid kirjeldavalt varasema aja kohta, kuid kõnealuse finantsabi andmine tehti sõltuvaks ainult tulevikus võetavatest meetmetest. Seoses riigisiseses menetluses antud tehniliste juhistega märgivad komisjon ja EKP, et need ei too kaasa liidu vastutust.

88

Teiseks rõhutavad nõukogu ja komisjon, et eurorühm on mitteametlik valitsustevaheline ühendus, mille ilma õiguslike tagajärgedeta avaldused on omistatavad igale esindatud liikmesriigile ja mis ei saa seetõttu kaasa tuua liidu vastutust.

89

Kolmandaks märgib EKP, et erakorraline likviidsusabi on eurosüsteemi kuuluvate riikide keskpankade pädevuses. EKP kontrollib vaid seda, et erakorralise likviidsusabi andmine ei oleks vastuolus Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) ülesannete ja eesmärkidega. Kuna EKP-l ei olnud võimalust hinnata Küprose pankade maksevõimet, siis pidi ta seejuures nõustuma Küprose Keskpanga antud hinnangutega, mis tuginesid suurel määral eeldusele, et kohe võetakse vastu toetusprogramm. Seega pidi EKP paratamatult arvestama seda, et tema seisukoht oleks erinev, kui ühtegi sellelaadilist programmi vastu ei võeta.

90

Kindlasti aga ei võtnud EKP 21. märtsil 2013 vastu otsust 30. märtsi 2010. aasta protokolli (nr 4) Euroopa keskpankade süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja kohta (ELT 2010, C 83, lk 230, edaspidi „EKP põhikiri“) artikli 14.4 alusel, vaid esitas lihtsalt kavatsuste deklaratsiooni, millel ei olnud õiguslikke tagajärgi ja mida sai vabalt muuta isegi juhul, kui see deklaratsioon oleks võinud suurendada survet Küprose ametivõimudele riigi rahanduse ja Küprose pankade raske olukorra tõttu.

91

Neljandaks märgib komisjon, et ESMi asutamislepingust ega kohtupraktikast ei tulene talle kohustust tagada, et kõik selle asutamislepinguga seonduv on liidu õigusega kooskõlas. Kuna tal aga on ESMiga seoses ELL artiklis 17 sätestatud aluslepingute täitmise järelevalvaja roll, kontrollis komisjon, et 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandum oleks liidu õigusega kooskõlas. Samas tuleneb kohtupraktikast, et ELL artikkel 17 ei loo õigusi eraõiguslikele isikutele ja selle artikli rikkumine ei too kaasa liidu vastutust.

92

Hagejad vastavad, et Üldkohus on pädev käesolevat hagi lahendama.

93

Esiteks väidavad nad, et isegi kui kahju tekitanud dekreedid on formaalselt Küprose Vabariigi suveräänsed ja ühepoolsed aktid, on kahju tekitanud meetmed tegelikult omistatavad kostjatele. Nimelt otsustas eurorühm oma 25. märtsi 2013. aasta avalduses, et kõnealuse finantsabi eeltingimuseks on nende meetmete vastuvõtmine ning arvestades „EKP nõuet tagastada erakorraline likviidsusabi 26. märtsiks 2013“, oli kõnealune finantsabi vältimatult vajalik, et hoida ära Küprose Vabariigi pankrot, kusjuures viimati nimetatul oli olematu tegutsemisruum. Kuna eurorühm nõudis niisiis kahju tekitanud meetmete vastuvõtmist, ei mõjuta asjaolu, et meetmed võeti vastu enne 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi allkirjastamist, nende meetmete omistamist liidule. Samas näitab asjaolu, et kahju tekitanud meetmeid nimetati 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumis ja et nende rakendamist jälgis vastavalt otsuse 2013/236 artikli 1 lõikele 2 komisjon, ning samuti selle otsuse artikli 2 lõike 6 sõnastus, et tegemist on tingimustega, millest sõltus kõnealuse finantsabi andmine.

94

Teiseks väidavad hagejad, et eurorühm võib põhjustada liidul vastutuse tekkimist, kuna ta on esmase õigusega ette nähtud organ, kelle ülesanded kuuluvad rahaliidu valdkonda, mis on liidu ainupädevuses. Lisaks märgivad hagejad, et kuna eurorühm tuleb tavaliselt kokku ECOFINi istungite õhtul ja sellesse kuuluvad liikmesriigid, kellel oli asjaolude toimumise ajal 215 häält kvalifitseeritud enamuse saavutamiseks vajalikust 255 häälest, siis järgib nõukogu alati selle otsuseid.

95

Hagejad lisavad, et selline mittesiduv akt nagu teadaanne võib kaasa tuua liidu vastutuse. Hagejate arvates on aga eurorühma 25. märtsi 2013. aasta avaldus igal juhul siduv. Nende sõnul otsustas eurorühm teha kõnealuse finantsabi andmine sõltuvaks konkreetsetest tingimustest, mida Küprose asutused, ESM ja liidu institutsioonid käsitasid siduvatena. Hagejad väidavad, et kuna ESMi juhatajate nõukogu koosseis on sama mis eurorühmal, sai ta selle otsuse üksnes heaks kiita, olles sellega seotud. See nähtub ka 25. märtsi 2013. aasta avaldusest endast ning samuti parlamendi 13. märtsi 2014. aasta resolutsioonist uurimisraporti kohta, milles käsitletakse troika (komisjoni, EKP ja IMFi) rolli ja tegevust seoses euroala programme kohaldavate riikidega. Hagejad märgivad sellega seoses, et käesolevas asjas on analoogia alusel kohaldatav kohtupraktika, mille kohaselt liidu akt, mis annab liikmesriigile loa mingiks tegevuseks, mõjutab otseselt puudutatud eraõiguslike isikute õiguslikku olukorda, kui liikmesriigi poolt tema kaalutlusõiguse kasutamises ei ole kahtlust.

96

Lisaks väidavad hagejad, et kõnealuse finantsabi andmine ei välju liidu raamidest. Nad märgivad kõigepealt, et selle andmise otsustas liidu organ eurorühm, selleks et saavutada liidu eesmärke. Seejärel märgivad nad, et kõnealuse finantsabi andis formaalselt ESM – mehhanism, mille loomise vajaduse otsustas Euroopa Ülemkogu ja mille eesmärgid on tihedalt seotud liidu eesmärkidega ning mis on komisjoni ja EKP kontrolli ja järelevalve all. Lõpuks nendivad hagejad, et kõnealuse finantsabiga kaasnes otsus 2013/236, mis võeti vastu päev enne 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi allkirjastamist.

97

Kolmandaks väidavad hagejad, et EKP põhikirja artikli 14.4 kohaselt peab EKPd teavitama igast erakorralise likviidsusabiga seotud tehingust ja tal on sellise tehingu vetostamise õigus. Asjaolu, et EKP-l ei ole pädevust kontrollida pankade maksevõimet, ei tähenda, et tema otsus võiks olla meelevaldne.

98

Neljandaks väidavad hagejad, et liidul tekib vastutus siis, kui tema institutsioonid ESMi raames tegutsedes rikuvad liidu õigust, teevad koostööd liidu õigusega vastuolus oleva akti vastuvõtmisel või ei kontrolli, kas kõnealune akt on liidu õigusega kooskõlas. Liidu vastutus tekkis ka põhjusel, et kostjad kiitsid kahju tekitanud meetmed heaks.

99

Pooltevahelises vaidluses on sisuliselt tekkinud kaks küsimust, mida Üldkohus üksteise järel analüüsib. Esiteks tuleb Üldkohtul kindlaks teha, kas kahju tekitanud meetmed, mis formaalselt on omistatavad Küprose Vabariigile, on tervikuna või osaliselt tegelikult omistatavad kostjatele (vt punktid 101–193 allpool).

100

Teiseks tuleb Üldkohtul kindlaks teha, kas kostjate teatavad aktid ja teatav käitumine võisid, olenemata kahju tekitanud meetmete omistatavuse küsimusest, kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse (vt punktid 194–207 allpool).

101

Kõigepealt olgu märgitud, et liidu vaidlusaluse akti või käitumise omistatavuse kontrollimine võib olla asjakohane esiteks Üldkohtu pädevuse hindamisel, kuna viimati nimetatu ei ole pädev sellise kahju hüvitamise osas, mis ei ole omistatav liidu institutsioonidele, organitele või asutustele või oma ülesannete täitmisel tegutsenud liidu teenistujatele, vaid on omistatav liikmesriigile või mõnele muule liiduvälisele üksusele, ning teiseks, hagi sisulisel analüüsimisel, kuna omistatavuse kontroll on üks neist asjaoludest, mille põhjal saab teha kindlaks, kas täidetud on kolm liidu vastutuse tekkimise tingimust, nimelt kas esineb põhjuslik seos neile institutsioonidele, organitele või asutustele või oma ülesannete täitmisel tegutsenud liidu teenistujatele süüks pandava käitumise ja väidetava kahju vahel (vt selle kohta 3. mai 2017. aasta kohtuotsus Sotiropoulou jt vs. nõukogu, T‑531/14, ei avaldata, EU:T:2017:297, punkt 57). Käesolevas asjas leiab Üldkohus eelkõige poolte argumente arvestades (vt punktid 87–98 eespool), et omistatavuse küsimust tuleb hinnata Üldkohtu pädevuse analüüsimise käigus.

102

Hagejad väidavad sisuliselt, et kostjad tegelikult sundisid vaidlusaluste aktidega (vt punkt 77 eespool) Küprose Vabariiki vastu võtma kahju tekitanud meetmed. Hagejate sõnul tuleneb sellest, et kahju, mis neil kõnealuste pankade aktsionäride või hoiustajatena nende meetmete tõttu tekkis, võib käsitada kahjuna, mille on põhjustanud liidu institutsioonid, organid või asutused või oma ülesannete täitmisel tegutsenud liidu teenistujad; kostjad vaidlevad sellele vastu.

103

Seega tuleb eespool punktides 81–85 viidatud kohtupraktika kohaselt kontrollida, kas nõukogu, komisjon ja EKP ning eurorühm, kuivõrd neid võib pidada liidu institutsioonideks ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses, on vaidlusaluste aktidega (vt punkt 77 eespool) nõudnud kahju tekitanud meetmete (vt punktid 104–182 eespool) võtmist, ja vajaduse korral seda, kas Küprose Vabariigil oli kaalutlusruum neid nõudeid mitte järgida (vt punktid 183–191 allpool). Sellega seoses täpsustab Üldkohus esmalt, et selle hindamine, kas vaidlusalused aktid olid siduvad või mitte ning milline oli majanduslik ja finantsiline surve Küprose Vabariigile, puudutab Küprose Vabariigi kaalutlusruumi kindlaksmääramist ja seda hinnatakse seega vajaduse korral käesoleva kohtuotsuse nimetatud küsimust käsitlevas osas.

104

Et teha kindlaks, kas võib asuda seisukohale, et nõukogu, komisjon ja EKP ning eurorühm, kuivõrd neid võib pidada liidu institutsioonideks ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses, on üksi või mitmekesi kohustanud Küprose Vabariiki vastu võtma kahju tekitanud meetmeid, tuleb uurida igat vaidlusalust akti (vt punkt 77 eespool).

105

Hagejad väidavad sisuliselt, et oma 25. märtsi 2013. aasta avaldusega seadis eurorühm kõnealuse finantsabi andmise tingimuseks kahju tekitanud meetmete vastuvõtmise.

106

Enne selle avalduse sisu analüüsimist tuleb kindlaks teha, kas eurorühma võib pidada liidu institutsiooniks ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses. Eespool punktis 82 viidatud kohtupraktika kohaselt saab nimelt ainult sellisel juhul tuua eurorühma selline akt nagu kõnealune avaldus kaasa liidu vastutuse. Sellega seoses tuleb korrata eespool punktis 82 märgitut, et ELTL artikli 340 teises lõigus kasutatud termin „institutsioon“ ei hõlma ainult ELL artikli 13 lõikes 1 loetletud liidu institutsioone, vaid ka muid liidu organeid ja asutusi, mis on aluslepingutega loodud selleks, et aidata kaasa liidu eesmärkide saavutamisele.

107

Nõukogu ja komisjon on sisuliselt arvamusel, et eurorühm ei ole liidu institutsioon ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses. Selle seisukoha põhjendamisel tugineb nõukogu eelkõige 20. septembri 2016. aasta kohtuotsuse Mallis jt vs. komisjon ja EKP (C‑105/15 P–C‑109/15 P, EU:C:2016:702) punktile 61, millest tema arvates nähtub, et eurorühma ei saa võrdsustada nõukogu koosseisuga ega käsitada liidu organi või asutusena. Kuivõrd aga eurorühm ei ole nõukogu koosseis ega liidu organ või asutus, siis ei saa ta põhjustada liidul vastutuse tekkimist.

108

Sellega seoses tuleb tõdeda, et 20. septembri 2016. aasta kohtuotsuse Mallis jt vs. komisjon ja EKP (C‑105/15 P–C‑109/15 P, EU:C:2016:702) punktis 61 pidas Euroopa Kohus vajalikuks täpsustada, et eurorühma ei saa kvalifitseerida liidu organiks või asutuseks „ELTL artikli 263 tähenduses“.

109

Kuid liidu kohtu pädevus ELTL artikli 263 alusel toimuvates õiguspärasust puudutavates vaidlustes erineb nii oma esemelt kui ka lubatud etteheidete poolest pädevusest, mis liidu kohtul on ELTL artiklite 268 ja 340 alusel toimuvates lepinguvälist vastutust puudutavates vaidlustes (vt selle kohta analoogia alusel 14. juuli 1961. aasta kohtuotsus Vloeberghs vs. ESTÜ Ülemamet, 9/60 ja 12/60, EU:C:1961:18, punkt 425). Nimelt rõhutavad hagejad, et liidu institutsioonide tegevusest või tegevusetusest tuleneva liidu lepinguvälise vastutusega seonduv kahju hüvitamise hagi on võrreldes teiste hagidega iseseisev õiguskaitsevahend, millel on õiguskaitsevahendite süsteemis oma eriline ülesanne, ning selle kasutamise tingimused on ette nähtud selle eripärast eesmärki arvestades (28. aprilli 1971. aasta kohtuotsus Lütticke vs. komisjon, 4/69, EU:C:1971:40, punkt 6; 12. aprilli 1984. aasta kohtuotsus Unifrex vs. komisjon ja nõukogu, 281/82, EU:C:1984:165, punkt 11, ja 7. juuni 2017. aasta kohtuotsus Guardian Europe vs. Euroopa Liit, T‑673/15, edasi kaevatud, EU:T:2017:377, punkt 53). Kui ELTL artiklis 263 ette nähtud tühistamishagi eesmärk on konkreetse meetme tühistamine, on ELTL artikli 340 alusel esitatava kahju hüvitamise hagi ese institutsiooni tekitatud kahju hüvitamine (vt selle kohta 2. detsembri 1971. aasta kohtuotsus Zuckerfabrik Schöppenstedt vs. nõukogu, 5/71, EU:C:1971:116, punkt 3, ning 18. septembri 2014. aasta kohtuotsus Georgias jt vs. nõukogu ja komisjon, T‑168/12, EU:T:2014:781, punkt 32).

110

Niisiis olenemata sellest, kas tegemist on vaidlustatava aktiga, mille peale saab esitada ELTL artikli 263 alusel tühistamishagi, võib liidu institutsiooni, organi või asutuse või oma ülesannete täitmisel tegutsenud liidu teenistuja iga akt põhimõtteliselt olla ELTL artikli 268 alusel esitatava kahju hüvitamise hagi ese (vt selle kohta 18. detsembri 2009. aasta kohtuotsus Arizmendi jt vs. nõukogu ja komisjon, T‑440/03, T‑121/04, T‑171/04, T‑208/04, T‑365/04 ja T‑484/04, EU:T:2009:530, punkt 65). Nii võib käitumine, millel puuduvad otsuse tunnused, kuid mis võib kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise, olla kahju hüvitamise hagi aluseks, kuigi see ei saa olla tühistamishagi ese (vt selle kohta 15. jaanuari 2003. aasta kohtuotsus Philip Morris International vs. komisjon, T‑377/00, T‑379/00, T‑380/00, T‑260/01 ja T‑272/01, EU:T:2003:6, punkt 123).

111

Sellest nähtub, et EL toimimise lepinguga loodud õiguskaitsevahendite süsteemis on lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagil hüvitavat laadi eesmärk, et eelkõige tagada õigussubjektile tõhus kohtulik kaitse liidu institutsioonide, organite või asutuste või oma ülesannete täitmisel tegutseva liidu teenistuja ka nende aktide ja sellise käitumise korral, mille peale ei saa esitada ELTL artikli 263 alusel tühistamishagi. Arvestades niisiis nende kahe hagi liigi erinevaid ja täiendavaid eesmärke, ei saa asuda seisukohale, et mõiste „institutsioon“ sisu ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses piirdub ilmtingimata ELTL artikli 263 esimeses lõigus viidatud liidu institutsioonide, organite ja asutustega.

112

Vastupidi peab nende liidu üksuste tuvastamine, keda võib kvalifitseerida „institutsiooniks“ ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses, toimuma selle sätte enda kriteeriumide kohaselt, kusjuures need erinevad ELTL artikli 263 esimeses lõigus nimetatud organite ja asutuste tuvastamise kriteeriumidest. ELTL artikli 263 kohaldamisel puudutab asjakohane kriteerium kostjast üksuse võimet võtta vastu akte, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele (vt selle kohta 23. aprilli 1986. aasta kohtuotsus Les Verts vs. parlament, 294/83, EU:C:1986:166, punktid 23–25). Seevastu ELTL artikli 340 teise lõigu kohaldamisel peab kindlaks tegema, kas liidu üksus, kellele süüks pandav akt või käitumine on omistatav, on loodud aluslepingutega, et aidata kaasa liidu eesmärkide saavutamisele (vt selle kohta 10. aprilli 2002. aasta kohtuotsus Lamberts vs. ombudsman, T‑209/00, EU:T:2002:94, punkt 49).

113

Samas näevad ELTL artikkel 137 ja EL toimimise lepingule lisatud 26. oktoobri 2012. aasta protokoll (nr 14) eurorühma kohta (ELT 2012, C 326, lk 283) eelkõige ette eurorühma olemasolu, koosseisu, kohtumiste tingimused ja ülesanded. Viimati nimetatu kohta on protokolli artiklis 1 sätestatud, et eurorühma kohtumised leiavad aset selleks, „et arutada küsimusi, mis on seotud [eurorühma moodustavate ministrite] ühise vastutusega ühisraha suhtes“. Need küsimused kuuluvad ELTL artikli 119 lõike 2 kohaselt liidu tegevuse hulka, et saavutada ELL artiklis 3 sätestatud eesmärgid, sealhulgas rajada majandus- ja rahaliit, mille rahaühik on euro. Sellest järeldub, et eurorühm on liidu üksus, mis on ametlikult aluslepingutega loodud, et aidata kaasa liidu eesmärkide saavutamisele. Seega on eurorühma aktid ja käitumine nende ülesannete täitmisel, mis talle liidu õigusega on pandud, omistatavad liidule.

114

Mis tahes vastupidine lahendus oleks vastuolus õigusel rajaneva liidu põhimõttega, kuna see võimaldaks luua liidu enda õiguskorras üksuseid, kelle aktid ja käitumine ei saaks kaasa tuua liidu vastutust.

115

Neil tingimustel tuleb kontrollida, kas eurorühm nõudis oma 25. märtsi 2013. aasta avaldusega Küprose Vabariigilt kahju tekitanud meetmete vastuvõtmist. Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et oma 25. märtsi 2013. aasta avalduses esitas eurorühm väga üldise aruande teatavate meetmete kohta, milles Küprose Vabariigiga oli poliitilisel tasandil kokku lepitud, et stabiliseerida viimati nimetatu finantsolukorda, ja teavitas teatavatest tulevikus võetavatest meetmetest või toetas neid.

116

Kuid eurorühm ei võtnud lõplikku seisukohta kõnealuse finantsabi andmise kohta ega selle kohta, milliseid tingimusi Küprose Vabariik peab selle saamiseks täitma. Eelkõige ei tõdenud ta, et kõnealust finantsabi antakse Küprose Vabariigile ainult juhul, kui viimati nimetatu võtab vastu või viib ellu kahju tekitanud meetmed, ega ka seda, et kõnealuse avalduse lisas täpsemalt esitatud finantssektori restruktureerimiskavu käsitatakse kui osa makromajanduslikust kohandamisprogrammist, mida Küprose Vabariik peab ESMi asutamislepingu artikli 12 lõike 1 alusel järgima.

117

Teiseks nähtub kõnealusest avaldusest, et eurorühm oli arvamusel, et taotletud abi andmine või selle andmisest keeldumine ei ole mitte tema, vaid ESMi juhatajate nõukogu pädevuses. Seega tuleb asuda seisukohale, et 25. märtsi 2013. aasta avaldus oli vastupidi hagejate väidetele ja hoolimata selle lisas esinevatest sõnastustest – mis võisid tunduda kategoorilised, sealhulgas esiteks, et Laïki tegevus lõpetatakse viivitamata, kusjuures selles osalevad täies ulatuses aktsionärid, võlakirjaomanikud ja tagamata hoiuste omanikud, ja teiseks, et BoC rekapitaliseeritakse tagamata hoiuste konverteerimise teel omakapitaliks, kusjuures selles osalevad täies ulatuses tema aktsionärid ja võlakirjaomanikud (vt punkt 27 eespool) – puhtalt informatiivne. Eurorühm üksnes teavitas avalikkust poliitilisel tasandil saavutatud kokkulepete olemasolust ja väljendas oma arvamust kõnealuse finantsabi andmise tõenäosuse kohta ESMi poolt (vt selle kohta 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Mallis ja Malli vs. komisjon ja EKP, T‑327/13, EU:T:2014:909, punktid 56–61).

118

Seega ei saa asuda seisukohale, et eurorühm nõudis oma 25. märtsi 2013. aasta avaldusega Küprose Vabariigilt kahju tekitanud meetmete vastuvõtmist.

119

Nagu hagejad kinnitasid oma Üldkohtu menetlust korraldavate meetmete raames esitatud vastuses, on nad ka seisukohal, et eurorühma 25. märtsi 2013. aasta avalduses antakse teada samal kuupäeval sõlmitud kokkuleppe olemasolust, kusjuures selle kokkuleppe kohaselt leppisid eurorühma liikmed eelnevalt kokku, et kõnealust finantsabi antakse Küprose Vabariigile üksnes siis, kui viimati nimetatu võtab vastu kahju tekitanud meetmed, ilma et tal oleks võimalik nende üle läbi rääkida.

120

Sellise kokkuleppe olemasolu eurorühma 25. märtsi 2013. aasta avalduse sõnastusest selgelt ja ühemõtteliselt ei nähtu. Hagejad tuletavad aga selle kokkuleppe olemasolu toimiku teatavatest dokumentidest, sealhulgas Saksamaa majandusministri 13. aprilli 2013. aasta kirjast, mis on adresseeritud Saksamaa parlamendile, et saada heakskiitu ESMi otsusele anda Küprose Vabariigile kõnealust finantsabi. See kiri sisaldab järgmises sõnastuses lõiku:

„Eurorühm jõudis järeldusele, et kuna Küprose parlament lükkas tagasi esialgse kokkuleppe ja esineb ebakindlus vahepeal toimunud arengu suhtes, mis puudutab eelkõige Küprose pangandust, on potentsiaalne programm mõeldav ainult pärast järgmiste meetmete rakendamist:

Omanikud ja teised pankade võlausaldajad kaasatakse seega järgmiselt allnimetatud restruktureerimismeetmetesse:

121

Sellest väljavõttest nähtub, et Saksamaa majandusminister teavitas Saksamaa parlamenti sellest, et eurorühma liikmete vahel on kokkulepe, mille kohaselt on kõnealuse finantsabi andmise tingimuseks kahju tekitanud meetmete või vähemalt nendega väga sarnaste meetmete vastuvõtmine. Sellise kokkuleppe olemasolu kinnitab mitu Küprose ametiasutuste avaldust ja Küprose parlamendi uurimiskomisjoni ees antud tunnistajate ütlused.

122

Seega tuleb tõdeda esiteks, et euroala riikide esindajate vahel oli kokkulepe (edaspidi „tingimuslikkuse kokkulepe“), mille kohaselt antakse Küprose Vabariigile kõnealust finantsabi üksnes siis, kui ta võtab vastu kahju tekitanud meetmed (või vähemalt nendega väga sarnased meetmed); teiseks, et see kokkulepe oli mitteametlik, kuna seda ei sõlmitud kindlaksmääratud menetluses või kindlale õiguslikule alusele tuginedes; kolmandaks, et see kokkulepe sõlmiti kas eurorühma 25. märtsi 2013. aasta kohtumisel või sellega lähedasel kuupäeval, ja neljandaks, et Saksamaa majandusminister oli arvamusel, et kõnealuse kokkuleppe sõlmis eurorühm.

123

Samas tuleb esiteks märkida, et ELTL artikli 137 ja protokolli (nr 14) eurorühma kohta artikli 1 koostoimes on eurorühm euroala riikide ministrite mitteametlik kokkusaamine, mille eesmärk on hõlbustada seisukohtade vahetust küsimustes, mis on seotud nende ühise vastutusega ühisraha suhtes (vt selle kohta 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Mallis ja Malli vs. komisjon ja EKP, T‑327/13, EU:T:2014:909, punkt 41). Selles protokollis on täpsustatud, et eurorühma kohtumised korraldavad euroala riikide rahandusküsimuste eest vastutavate ministrite ja komisjoni esindajad. Neid sätteid arvestades on mõistlik järeldada, et põhimõtteliselt koosneb eurorühm euroala riikide rahandusküsimuste eest vastutavatest ministritest. Nagu nõukogu kohtuistungil kinnitas, oli see nii ka käesoleval juhul, kus euroala riikide ministrid, kes osalesid eurorühma 25. märtsi 2013. aasta kohtumisel, olid rahandusküsimuste eest vastutavad ministrid.

124

Teiseks, vastavalt ESMi asutamislepingu artikli 5 lõikele 1 koosneb ESMi juhatajate nõukogu euroala riikide rahandusvaldkonna eest vastutavatest ministritest.

125

Seega nagu hagejad õigesti rõhutavad, on ESMi juhatajate nõukogu liikmed ja eurorühmas kokku saavad ministrid põhimõtteliselt – käesolevas asjas igal juhul – samad füüsilised isikud. Järelikult on praktikas võimatu a priori kindlaks teha, kas sellise „mitteametliku“ kokkuleppe nagu tingimuslikkuse kokkuleppe sõlmisid need isikud kui euroala riikide esindajad eurorühmas või kui ESMi juhatajate nõukogu liikmed.

126

Samas tuleb märkida, et kõnealuse finantsabi andis ESM vastavalt ESMi asutamislepingus ette nähtud eeskirjadele ja menetlusele ning mitte eurorühm.

127

Seega tuleb nentida, et tingimuslikkuse kokkuleppe sõlmisid 25. märtsi 2013. aasta kohtumisel euroala riikide rahandusküsimuste eest vastutavad ministrid kui ESMi juhatajate nõukogu, mitte kui eurorühma liikmed. Eurorühma mainimine Saksamaa majandusministri eespool punktis 120 viidatud kirjas on seletatav asjaoluga, et sellel kuupäeval kogunenud euroala riikide esindajad eurorühmas on praktikas samad füüsilised isikud, kes on ka ESMi juhatajate nõukogu liikmed.

128

Sellega seoses tuleb lisada, et ESMi luues otsustasid euroala riigid anda sellele juriidilisest isikust rahvusvahelisele organisatsioonile raskustes olevatele euroala riikidele finantsabi andmisel konkreetse ainupädevuse. Selle pädevuse teostamine on reguleeritud valitsustevahelisele koostööorganisatsioonile kohaldatavate rahvusvahelise avaliku õiguse normidega ja liidu õigus on kohaldatav üksnes juhul, kui see on ESMi asutamislepingus ette nähtud. Euroala liikmesriigid paigutasid seega kõnealuse finantsabi andmise nii liidu tegevusvallast kui ka selle normatiivsest raamistikust selgelt väljapoole.

129

Euroala riigid on tõepoolest pöördunud liidu institutsioonide, nimelt komisjoni ja EKP poole, et täita teatavaid ESMile vajalikke ülesandeid. Kuid neile institutsioonidele ESMi asutamislepinguga pandud ülesannetest ei tulene iseenesest mingit otsustusõigust ja nende institutsioonide tegevus selle asutamislepingu raames on siduv üksnes ESMile (27. novembri 2012. aasta kohtuotsus Pringle, C‑370/12, EU:C:2012:756, punkt 161, ning 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punkt 53).

130

Mis puudutab eurorühma, siis erinevalt komisjonist ja EKPst ei ole seda ESMi nimel ülesandeid täita võiva organina ESMi asutamislepingus isegi mainitud.

131

Seega ei saa asuda seisukohale, et eurorühma liikmetena kokku tulnud euroala riikide rahandusküsimuste eest vastutavate ministrite võimuses on visandada eelnevalt ESMi juhatajate nõukogu otsused või seada neile tingimusi, kuna selle õiguse saab neile anda ainult juhatajate nõukogu liikmena, isegi kui finantsabi andmise tingimusi puudutavad kokkulepped otsustatakse eurorühma kohtumisel.

132

Seega tuleb tõdeda, et tingimuslikkuse kokkuleppe sõlmisid euroala riikide esindajad ESMi juhatajate nõukogu liikmetena.

133

Eeltoodut arvestades ei saa asuda seisukohale, et eurorühm nõudis tingimuslikkuse kokkuleppega kahju tekitanud meetmete vastuvõtmist.

134

Hagejad nimetavad samuti EKP 21. märtsi 2013. aasta pressiteadet (vt punkt 23 eespool). Nad täpsustasid kohtuistungil, et nende arvates annab see pressiteade teada EKP nõukogu otsusest, et erakorraline likviidsusabi tuleb tagastada 26. märtsiks 2013, välja arvatud juhul, kui kokku on lepitud päästepaketis.

135

Siinkohal tuleb veel kord korrata kõnealuse pressiteate sõnastust:

„EKP nõukogu on otsustanud hoida erakorralise likviidsusabi praegust taset kuni […] 25. märtsini 2013.

Tagasimaksmise pikendamine on mõeldav üksnes siis, kui loodud on [liidu või IMFi] programm, mis tagab asjasse puutuvate pankade maksevõime.“

136

Esiteks tuleb kindlaks teha selle pressiteate ulatus. Selleks tuleb üle korrata erakorralist likviidsusabi reguleerivad peamised eeskirjad.

137

7. veebruari 2013. aasta erakorralise likviidsusabi kokkuleppest nähtub, et erakorraline likviidsusabi on määratletud kui „keskpanga raha“ või mis tahes muu abi, mille tulemusel võib suureneda „keskpanga raha“ andmine likviidsusprobleemidega finantsasutusele või finantsasutuste kontsernile, ilma et need tehingud kuuluksid ühtse rahapoliitika alla.

138

Sama kokkuleppe kohaselt vastutab erakorralise likviidsusabi eest asjasse puutuva riigi keskpank, kes kannab sellega seotud kulu ja võtab riski. Seega põhineb erakorraline likviidsusabi põhimõtteliselt riigisisesel õiguslikul alusel. Käesolevas asjas nähtub EKP vastuvõetamatuse vastuväitest ja tema Üldkohtu menetlust korraldavate meetmete raames esitatud vastusest, et erakorralist likviidsusabi andis kõnealustele pankadele Küprose Keskpank 2002. aasta Küprose Keskpanga seaduse (O peri tis Kentrikis Trapezas tis Kyprou nomos tou 2002 (No. 138(I)/2002), EE, lisa I(I), nr 3624, 19.7.2002) (edaspidi „19. juuli 2002. aasta seadus“) artikli 6 lõike 2 punkti e ja artikli 46 lõike 3 alusel. Neist sätetest esimese sätte kohaselt on Küprose Keskpanga ülesanne eelkõige tagada finantssüsteemi stabiilsus. Neist sätetest teises sättes volitatakse Küprose Keskpanka „tegema pankadele tagatise vastu ettemakseid või andma tagatise vastu laenu kindlaksmääratud ajaks ja [tema] nimetatud põhjustel“.

139

Küprose Keskpanga 25. juuli 2017. aasta kirjast, mis on lisatud Üldkohtu menetlust korraldavate meetmete raames esitatud EKP vastusele, nähtub ka, et Küprose Keskpanga nõukogu täpsustas 31. jaanuari 2011. aasta dokumendis erakorralise likviidsusabi andmist reguleerivaid põhimõtteid ja menetlusi. Selles dokumendis on eelkõige märgitud, et Küprose Keskpank võib kohaldada 19. juuli 2002. aasta seaduse artikli 46 lõiget 3, et anda ajutist abi järelevalve all olevale maksevõimelisele, kuid mittelikviidsele krediidiasutusele. Kõnealuses dokumendis on täpsustatud, et sellise abi eesmärk on säilitada finantsstabiilsus, seda saab anda ainult potentsiaalse süsteemse riski korral ja seda antakse üldjuhul ainult erakorraliste asjaolude esinemisel.

140

Sellest dokumendist nähtub samuti, nagu hagejad möönavad, et erakorraline likviidsusabi ei kuulu ühtse rahapoliitika alla, kuuludes seega EKP põhikirja artikli 14.4 kohaldamisalasse. See säte on sõnastatud järgmiselt:

„Riigi keskpank võib täita muid funktsioone peale [EKP põhikirjas] loetletute, välja arvatud juhul, kui EKP nõukogu antud häälte kahe kolmandiku enamusega leiab, et see segab EKPS eesmärkide ja ülesannete täitmist. Niisuguseid funktsioone täidetakse riikide keskpankade vastutusel ja kulul ning neid ei loeta EKPS funktsioonide osaks.“

141

EKP märgib vastuvõetamatuse vastuväite toetuseks esitatud dokumendis pealkirjaga „Erakorralise likviidsusabiga seotud menetlused“, et EKP põhikirja artikli 14.4 alusel on EKP nõukogule antud vastutus piirata erakorralise likviidsusabi tehinguid, kui ta leiab, et need segavad EKPS eesmärkide ja ülesannete täitmist. Selleks näevad EKP nõukogu 3. novembri 2011. aasta otsus erakorralise likviidsusabi menetluslike küsimuste kohta ja 7. veebruari 2013. aasta erakorralise likviidsusabi kokkulepe (vt punkt 137 eespool) ette informatsiooni- ja koostöösüsteemi riikide keskpankade ja EKP vahel.

142

Info hulgas, mida asjasse puutuv riigi keskpank peab selle kohaselt EKP-le iga erakorralise likviidsusabi tehingu kohta esitama, on „usaldatavusnõuete täitmise järelevalve teostaja hinnang selle kohta, milline on lühikeses ja keskpikas perspektiivis erakorralist likviidsusabi saava krediidiasutuse likviidsus- ja maksevõimepositsioon, ning mis sisaldab ka kasutatud kriteeriume, mille põhjal on jõutud maksevõime osas positiivsele järeldusele“. Selle nõude käsitlemisel tuleb arvestada rahastamiskeeldu, mis on ette nähtud ELTL artiklis 123, mille sisu on korratud EKP põhikirja artiklis 21.1. Sellega seoses märgib EKP oma vastuvõetamatuse vastuväites, et ta on alati arvanud, et maksevõimeliste finantsasutuste rahastamine erakorralise likviidsusabi kaudu seda keeldu ei riku, samas kui see ei ole nii maksejõuetute finantsasutuste puhul. Eespool punktis 139 viidatud Küprose Keskpanga 31. jaanuari 2011. aasta dokument kinnitab seda väidet, kuna selles on märgitud, et mis tahes erakorralise likviidsusabi andmine maksevõime varjatud probleemide korral oleks selgelt vastuolus ELTL artikliga 123 ja EKP põhikirja artikliga 21.1.

143

Asjaolude toimumise ajal ei olnud aga EKP-l mingit pädevust liidu krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve valdkonnas, kuna see oli riigisiseste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve asutuste ainupädevuses. Neil tingimustel sõltus EKP rahastamise keelu järgimise tagamisel informatsioonist, mille esitasid talle need asutused erakorralist likviidsusabi saavate pankade maksevõime kohta.

144

Teiseks tuleb analüüsida, kas 21. märtsi 2013. aasta pressiteade kinnitab, et EKP põhikirja artikli 14.4 alusel oli vastu võetud otsus, nagu hagejad seda sisuliselt väidavad (vt selle kohta punkt 134 eespool), või oli tegemist lihtsalt kavatsuste deklaratsiooniga, nagu väidab EKP (vt punkt 90 eespool).

145

Sellega seoses tuleb nentida, et EKP põhikirja artikli 14.4 kohaselt on EKP nõukogu see pädev organ, kes võib keelata riigi keskpangal erakorralise likviidsusabi andmise, kui see segab EKPS eesmärkide ja ülesannete täitmist. Samas on 21. märtsi 2013. aasta pressiteates märgitud, et EKP nõukogu on „otsustanud“ hoida erakorralise likviidsusabi teatavat taset kuni 25. märtsini 2013. Sellest järeldub kaudselt, kuid tingimata, et alates 26. märtsist 2013 ei ole erakorralise likviidsusabi sellel tasemel hoidmine enam lubatud ja et – nagu pressiteates täpsustatud – „[t]agasimaksmise pikendamine on mõeldav üksnes siis, kui loodud on [liidu/IMFi] programm, mis tagab asjasse puutuvate pankade maksevõime“.

146

Seega tuleb sarnaselt hagejatega tõdeda, et 21. märtsi 2013. aasta pressiteates on viidatud EKP nõukogu sellise otsuse olemasolule, milles ei ole lubatud säilitada senist erakorralise likviidsusabi taset alates 26. märtsist 2012 ja millega seatakse selle tagasimaksmise võimaliku pikendamise tingimuseks, et sõlmitud on finantsabiprogramm, mis tagab kõnealuste pankade maksevõime (edaspidi „EKP nõukogu 21. märtsi 2013. aasta otsus“).

147

Kolmandaks tuleb analüüsida, kas 21. märtsi 2013. aasta pressiteatest saab järeldada, et EKP nõudis Küprose Vabariigilt kahju tekitanud meetmete vastuvõtmist.

148

Sellega seoses olgu märgitud, et 21. märtsi 2013. aasta pressiteates on kirjas üksnes tulemuse saavutamise kohustus. Nimelt ei viita EKP selles pressiteates otse ega kaudselt kahju tekitanud meetmetele, vaid näeb ainult ette tingimuse, et erakorralise likviidsusabi tagasimaksmise pikendamine on võimalik siis, kui sõlmitud on liidu ja IMFi programm, mis tagab asjasse puutuvate pankade maksevõime. Pressiteates ei ole täpsustatud, millistele tunnustele see programm peab vastama, samuti ei ole selles mainitud eurorühma avaldusi, ESMi akte või käimasolevaid läbirääkimisi, mis käsitleksid kahju tekitanud meetmete vastuvõtmist.

149

Vastupidi hagejate väidetele ei sea 17. oktoobril 2014 ajakirjanduses ilmunud artikkel „Before a bailout, E.C.B. minutes showed doubts over keeping a Cyprus bank afloat“ (EKP protokollidest ilmneb, et enne päästmist oli kahtlus, kas aidata Küprose pankadel ellu jääda) seda hinnangut kahtluse alla. Nimelt on selles artiklis ainult märgitud, et „[EKP nõukogu istungite] protokollide tähelepanelikul lugemisel ilmneb, et EKP esindajad väitsid korduvalt, et nad lõpetavad [Laïkile antud erakorralise likviidsusabi] programmi, kui Küpros[e Vabariik] ei tee vajalikke samme majanduse päästmise programmi nimel“, ilma et neis artiklites oleks kordagi väidetud, et need esindajad oleksid nõudnud seda programmi spetsiifilises vormis või eriliste tunnustega.

150

EKP juhatuse liikme väljaütlemised – nende tõendatust eeldades – eurorühma 15. ja 16. märtsi 2013. aasta kohtumistel ei toeta samuti hagejate arvamust. Ajakirjanduses 19. veebruaril 2015 avaldatud artikli „Did the troika defraud billions at the expense of thousands of depositors in Cyprus?“ (Kas troika pettis Küprose tuhandete hoiustajate kulul välja miljardeid?) kohaselt, millele hagejad viitavad, olevat see EKP juhatuse liige ähvardanud jätta Küprose pangad ilma erakorralise likviidsusabi saamise võimalusest. Selles artiklis kajastatud väljaütlemistest ei nähtu aga, et kõnealune EKP juhatuse liige mõtles seda, et EKP poolt erakorralise likviidsusabi lubamise pikendamine sõltub kahju tekitanud meetmete vastuvõtmisest. Äärmisel juhul võib – arvestades Küprose Vabariigi rahandusküsimuste eest vastutava ministri asjaolude toimumise ajal antud ütlusi Küprose parlamendi uurimiskomisjoni ees – asuda seisukohale, et need väljaütlemised puudutasid maksu kehtestamist kõikidele Küprose pangahoiustele. Kuid seda maksu, mille kehtestamisest Küprose parlament 19. märtsil 2013 keeldus (vt punkt 22 eespool), kahju tekitanud meetmete hulgas ei ole.

151

Neil asjaoludel tuleb järeldada, nagu sisuliselt väitis ka EKP, et 21. märtsi 2013. aasta pressiteatest nähtub, et Küprose Vabariigil oli aega võtta kõnealuste pankade maksevõime tagamiseks muid meetmeid kui kahju tekitanud meetmed (vt selle kohta analoogia alusel 14. juuli 2016. aasta kohtumäärus Alcimos Consulting vs. EKP, T‑368/15, ei avaldata, EU:T:2016:438, punkt 38). Seega ei saa järeldada, et EKP oleks selle pressiteatega või selles viidatud otsusega nõudnud Küprose Vabariigilt nende meetmete vastuvõtmist.

152

Hagejad eristavad EKP nõukogu 21. märtsi 2013. aasta otsust (vt punktid 134–151 eespool) ja otsuseid, mida nad kvalifitseerivad EKP otsusteks „jätkata erakorralise likviidsusabi andmist“. Kohtuistungil täpsustasid hagejad, et need otsused tehti enne 21. märtsi 2013. aasta pressiteadet.

153

Samas oli erakorraline likviidsusabi sellel ajal ainult riigisiseste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve asutuste pädevuses (vt punktid 137–143 eespool) ja EKP nõukogu võis selles valdkonnas ainult piirata neid erakorralise likviidsusabi tehinguid, mida ta pidas EKPS eesmärkide ja ülesannete täitmist segavaks. Seega tuleb nentida, et hagejate viidatud EKP aktid on need aktid, millega EKP otsustas enne 21. märtsi 2013 lubada erakorralise likviidsusabi andmist.

154

Siiski tuleb tõdeda, et toimiku materjalidest ei nähtu, et EKP oleks selliste otsustega nõudnud Küprose Vabariigilt kahju tekitanud meetmete vastuvõtmist. Vastupidi möönsid hoopis hagejad ise kohtuistungil, et nad viitasid neile otsustele ainult selleks, et tuua esile EKP nõukogu 21. märtsi 2013. aasta otsuse väidetavalt meelevaldne laad.

155

Seega ei saa järeldada, et EKP oleks 21. märtsi 2013. aasta pressiteatele eelnenud „otsus[tega] jätkata erakorralise likviidsusabi andmist“ nõudnud Küprose Vabariigilt kahju tekitanud meetmete vastuvõtmist.

156

Vaidlusaluste aktide hulgas (vt punkt 77 eespool, viies ja kuues taane) on ka järgmised nelja rühma kuuluvad aktid:

157

Need aktid on 29. märtsist 2013 ja seega kahju tekitanud dekreetide vastuvõtmisest hilisemad. Seega ei ole võimalik sedastada, et kostjad nõudsid nende aktide kaudu nendes dekreetides sisaldunud kahju tekitanud meetmete vastuvõtmist. Äärmisel juhul oleksid nad saanud nõuda nende kahju tekitanud meetmete vastuvõtmist, mis nähti ette kahju tekitanud dekreetidesse 30. juulil 2013 tehtud muudatustega ja mida on käsitletud eespool punktides 33 ja 34. Hagejad aga väidavad, et kõik vaidlusalused aktid moodustavad jada, mis algab kostjate käitumisega, mille tulemusel võeti vastu tingimuslikkuse kokkulepe, ja jätkub kostjate erinevate toimingutega enne ja pärast 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi allkirjastamist. Kohtuistungil täpsustasid hagejad, et iga akt ja käitumine oli „vajalik lüli tingimuslikkuse ahelas“. Neil tingimustel oleks see, kui kostjad oleksid keeldunud ühte neist aktidest vastu võtmast, tähendanud kahju tekitanud meetmete ebaõnnestumist ja neid ei oleks seega saanud või enam saanud rakendada.

158

Hagejate argumendid viitavad sisuliselt sellele, et kostjate iga eespool punktis 156 mainitud akti vastuvõtmine oli vajalik tingimus selleks, et Küprose Vabariik sai kahju tekitanud meetmed säilitada või neid jätkuvalt rakendada. Siiski tuleb tõdeda, et see arutluskäik on oletuslik. Nimelt ei nähtu toimiku materjalidest, et Küprose Vabariik oleks olnud sunnitud kahju tekitanud meetmed tühistama või nende rakendamise lõpetama, kui mõnda eespool punktis 156 viidatud hilisematest aktidest ei oleks vastu võetud.

159

Siiski on Üldkohtule esitatud hagejate kirjalikke seisukohti ja eelkõige nende argumenti, et Küprose Vabariik ei oleks neist hilisematest aktidest teatavaid akte rikkumata saanud kehtetuks tunnistada 22. märtsi 2013. aasta seadust ja kahju tekitanud dekreete või lõpetada 29. märtsil 2013 kehtestatud kahju tekitanud meetmete rakendamist, võimalik tõlgendada nii, et kostjad sundisid Küprose Vabariiki neid meetmeid säilitama või jätkuvalt rakendama. Väidetav kahju ei ole seega ainult kahju tekitanud meetmete vastuvõtmise, vaid ka nende säilitamise ja jätkuva rakendamise tagajärg.

160

Seega tuleb analüüsida, kas kostjad on eespool punktis 156 viidatud akte vastu võttes sundinud Küprose Vabariiki 29. märtsil 2013 kehtestatud meetmeid säilitama või jätkuvalt rakendama. Samuti tuleb analüüsida, kas hagejad nõudsid nende aktide kaudu nende kahju tekitanud meetmete vastuvõtmist, mis nähti ette kahju tekitanud dekreetidesse 30. juulil 2013 tehtud muudatustega ja mida on käsitletud eespool punktides 33 ja 34.

161

Esiteks, mis puudutab 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi sõlmimist komisjoni poolt, tuleb märkida, et selles konkreetselt nimetatud meetmed jagunevad kolme rühma, millest igal rühmal on erinev eesmärk: esiteks, Küprose finantssüsteemi tervise ning hoiustajate ja turu usalduse taastamine; teiseks, maksualase konsolideerimisprotsessi jätkamine ja kolmandaks, struktuurireformide rakendamine.

162

Kahju tekitanud meetmed on esitatud neist kolmest rühmast esimeses. Neid on esmalt lühidalt kirjeldatud pealkirja „Seni tehtud edusammud“ all ja seejärel üksikasjalikumalt 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi punktides 1.23–1.28 (vt punkt 42 eespool).

163

Kõigepealt tuleb analüüsida EKP ja komisjoni argumenti, et kahju tekitanud meetmed on vastastikuse mõistmise memorandumis loetletud ainult kirjeldavalt varasema aja kohta (vt punkt 87 eespool).

164

Sellega seoses on esiteks 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi põhjendustes D ja F märgitud ühelt poolt, et Küprose Vabariigile antakse kõnealust finantsabi tingimusel, et Küprose Vabariik järgib memorandumis konkreetselt nimetatud meetmeid, ning teiselt poolt, et ESMi juhatajate nõukogu peab komisjoni aruannete põhjal enne iga makse tegemist otsustama, kas neid meetmeid on järgitud. Kuid vastupidi komisjoni väidetele ei tulene ühestki 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi sättest, et Küprose Vabariik võib piirduda vaid teatavate uute meetmete vastuvõtmisega. Pigem tuleneb sellest memorandumist tervikuna, et vajalikuks peeti kõigi selles toodud meetmete rakendamist ning seega nende meetmete säilitamist, mis olid vastu võetud juba enne memorandumi allkirjastamist.

165

Teiseks on 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi punktides 1.23–1.28 nimetatud juba vastu võetud meetmeid koos meetmetega, mis tuleb vastu võtta. Viimati nimetatud meetmetel ei oleks aga mingit mõtet, kui ei oleks juba vastu võetud meetmeid. Seetõttu on 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi punktis 1.26 sätestatud, et BoC rekapitaliseerimine toimus eelkõige tagamata hoiuste konverteerimisega aktsiateks (juba võetud meede), ning memorandumi punktis 1.27 on sätestatud, et kui pärast kapitalivajaduse hindamist, mis tuleb hiljem läbi viia, leitakse, et BoC on alakapitaliseeritud, tuleb veel suurem osa tagamata hoiustest konverteerida aktsiateks, kui aga leitakse, et BoC on ülekapitaliseeritud, on tagamata hoiuste omanikel õigus hüvitisele (meede, mis tuleb võtta).

166

Seega tuleb tagasi lükata komisjoni ja EKP argument, et kahju tekitanud meetmed on 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumis loetletud ainult kirjeldavalt varasema aja kohta, ning seetõttu asuda seisukohale, et memorandumi punktis 1.26 nõutakse kõnealuse finantsabi andmise tingimusena 29. märtsil 2013 kehtestatud kahju tekitanud meetmete säilitamist. Mis puudutab vastastikuse mõistmise memorandumi punkti 1.27, siis on selles käsitletud täiendavaid BoC hoiuste konverteerimisi aktsiateks, nagu see nähti 30. juulil 2013 ette dekreedi nr 103 muudatustega, mida on käsitletud eespool punktis 33.

167

Siiski tuleb märkida, et komisjon kirjutas 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumile alla ESMi nimel vastavalt ESMi asutamislepingu artikli 13 lõikele 4. Kuid nagu eespool punktis 129 märgitud, ei tulene komisjonile ja EKP-le ESMi asutamislepinguga pandud ülesannetest iseenesest mingit otsustusõigust ja nimetatud kahe institutsiooni tegevus kõnealuse asutamislepingu raames on siduv üksnes ESMile (27. novembri 2012. aasta kohtuotsus Pringle, C‑370/12, EU:C:2012:756, punkt 161, ja 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punkt 53). Seega ei ole vastastikuse mõistmise memorandumis sisalduv nõue säilitada ja jätkuvalt rakendada kahju tekitanud meetmeid ning võimalik nõue konverteerida täiendavalt BoC aktsiaid omistatav mitte komisjonile, vaid ainult ESMile.

168

Eeltoodust tuleneb, et 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumit sõlmides ei nõudnud komisjon 29. märtsil 2013 kehtestatud kahju tekitanud meetmete säilitamist ega jätkuvalt rakendamist, vaid ainult osutas ESMile korralduslikku abi memorandumi sõlmimisel, kusjuures selle memorandumi eest vastutavad ainult ESM ja Küprose Vabariik. Sama järeldus tuleb teha ka nende kahju tekitanud meetmete kohta, mis kehtestati 30. juulil 2013 kahju tekitanud dekreetidesse tehtud muudatustega ning mida on käsitletud eespool punktides 33 ja 34.

169

Teiseks, kui isegi eeldada, et nad nõudsid kahju tekitanud meetmete säilitamist või jätkuvalt rakendamist või nende kahju tekitanud meetmete vastuvõtmist, mis kehtestati 30. juulil 2013 kahju tekitanud dekreetidesse tehtud muudatustega ning mida on käsitletud eespool punktides 33 ja 34, siis on komisjoni tõdemus, et „Küprose asutuste võetud meetmed vastasid tingimustele“, ning komisjoni ja EKP poolt Küprose Vabariigile kõnealuse finantsabi erinevate osamaksete väljamaksmise heakskiitmine (vt punkti 156 teine taane eespool) on eespool punktides 167 ja 168 esitatud põhjustega analoogsetel põhjustel omistatavad ainult ESMile. Nimelt kui ESMi asutamislepingu artikli 13 lõike 7 kohaselt kontrollib komisjon koostöös EKPga finantsabiga seotud tingimuste täitmist, täidab ta üksnes rakendavat ülesannet ESMi nimel, kellel ainsana on otsustusõigus.

170

Kolmandaks, mis puudutab eurorühma 12. aprilli, 13. mai ja 13. septembri 2013. aasta avaldusi (vt punkti 156 kolmas taane eespool), siis tuleb märkida, et neis avaldustes ei viita eurorühm kordagi kahju tekitanud meetmete säilitamise või nende rakendamise jätkamise vajadusele selleks, et Küprose Vabariigile makstaks välja ESMi lubatud finantsabi erinevad osamaksed. Eurorühm ei viita ka vajadusele võtta vastu need kahju tekitanud meetmed, mis kehtestati 30. juulil 2013 kahju tekitanud dekreetidesse tehtud muudatustega ning mida on käsitletud eespool punktides 33 ja 34. Neis avaldustes eurorühm sisuliselt ainult kirjeldab väga lühidalt teatavaid Küprose asutuste meetmeid ja tervitab nende vastuvõtmist, samuti väljendab ta üksnes arvamust, et need meetmed on iseäranis sobivad leevendamaks Küprose Vabariigi finantsprobleeme. Samuti kirjeldab eurorühm neis avaldustes finantsabi andmise menetluse möödunud ja tulevasi etappe ning avaldab eelkõige toetust abi uue osamakse väljamaksmisele.

171

Järelikult ei saa asuda seisukohale, et eurorühm nõudis 12. aprilli, 13. mai ja 13. septembri 2013. aasta avaldustega kahju tekitanud meetmete säilitamist või jätkuvalt rakendamist või nende kahju tekitanud meetmete vastuvõtmist, mis kehtestati 30. juulil 2013 kahju tekitanud dekreetidesse tehtud muudatustega ning mida on käsitletud eespool punktides 33 ja 34.

172

Neljandaks, mis puudutab otsust 2013/236 (vt punkti 156 neljas taane eespool), millega nõukogu „kiitis heaks ja integreeris liidu õigustikku“ kõnealuse finantsabi andmise väidetavalt õigusvastased tingimused, siis tuleb nentida, et vastupidi sellele, mida sisuliselt väidavad hagejad, ei ole selles otsuses kõiki kahju tekitanud meetmeid spetsiifiliselt nimetatud. Nendega seotud küsimusi puudutavad ainult selle otsuse põhjendused 5 ja 9 ning artikli 2 lõige 6, mis ei viita aga enamikule kahju tekitanud meetmetele otseselt.

173

Otsuse 2013/236 põhjendus 5 sisaldab järgmises sõnastuses lõiku:

„25. märtsil 2013 jõudis eurorühm Küprose ametiasutustega poliitilisele kokkuleppele makromajandusliku kohandamisprogrammi põhielementide osas. Pangandussektorit tuli restruktureerida ja väiksemaks muuta […] Peale selle pidid kahe suurima panga rekapitaliseerimiseks vajalikud vahendid pea täielikult lähtuma pankadest endist (s.o aktsionäridelt, võlakirjaomanikelt ja hoiustajatelt).“

174

Otsuse 2013/236 põhjendus 9 on sõnastatud järgmiselt:

„Küprose pangandussektori pikaajalise vastupanuvõime suurendamine on hädavajalik selleks, et taastada finantsstabiilsus Küprosel, ja tihedaid omavahelisi seoseid arvestades ka selleks, et säilitada finantsstabiilsus euroalal tervikuna. Praegu on käimas Küprose pangandussektori oluline vähendamine ja restruktureerimine. Küprose Esindajate Koda võttis vastu õigusaktid, millega luuakse põhjalik krediidiasutuste maksevõime taastamise ja kriisilahenduse raamistik. Kõnealuse uue raamistiku abil on Küprose pangandussektorit vähendatud viivitamatult ja märkimisväärselt. Küprose pangandussektori likviidsuse säilitamiseks on kehtestatud ajutised haldusmeetmed, sealhulgas kapitalikontroll.“

175

Neis kahes põhjenduses kirjeldab nõukogu üldiselt Küprose asutuste juba tehtud pingutusi finantssektori restruktureerimisel, kuid ei täpsusta 29. märtsil 2013 kehtestatud kahju tekitanud meetmete sisu, välja arvatud üldine viide kõnealuste pankade aktsionäride ja hoiustajate rollile pankade rekapitaliseerimisel; samuti ei märgi nõukogu, et need meetmed tuleb säilitada või et Küprose asutused peavad jätkama nende rakendamist. Nõukogu ei viita ka spetsiifilisemalt nendele kahju tekitanud meetmetele, mis kehtestati 30. juulil 2013 kahju tekitanud dekreetidesse tehtud muudatustega ning mida on käsitletud eespool punktides 33 ja 34.

176

Mis puudutab otsuse 2013/236 artikli 2 lõiget 6, siis see sätestab järgmist:

„Küpros[e Vabariik] jätkab oma pangandussektori usaldusväärsuse taastamiseks pangandussektori põhjalikku reformimist ja restruktureerimist ning tugevdab elujõulisi pankasid, taastades nende kapitali, parandades nende likviidsusega seotud olukorda ja tugevdades nende üle tehtavat järelevalvet. Programmiga nähakse ette järgmised meetmed ja tulemused:

177

Nende „meetmete ja tulemuste“ hulgast võib kahju tekitanud meetmetega seotuks lugeda vaid neid, mida on esiteks käsitletud otsuse 2013/236 artikli 2 lõike 6 punktis b ja mis puudutavad Laïki integreerimist BoCsse ja BoC siseselt hoiuste konverteerimist aktsiateks, ning teiseks neid, mida on käsitletud sama otsuse artikli 2 lõike 6 punktis d ja mis puudutavad pankade restruktureerimisest maksumaksjatele tulenevate kulude vähendamist.

178

Mis puudutab kõigepealt Laïki integreerimist BoCsse, siis tuleb rõhutada, et otsuse 2013/236 artikli 2 lõike 6 punktis b on üksnes üldsõnaliselt nimetatud ühte meedet, mille Küprose Vabariik pidi võtma. Selles sättes ei ole ette nähtud, et Laïki integreerimine BoCsse peab toimuma erilistel tingimustel. Küprose asutustel oli seega nende tingimuste kindlaksmääramisel vähemalt märkimisväärne kaalutlusruum. Kuid Laïki integreerimine BoCsse ei saanud iseenesest olla õigusvastane, nagu väidavad hagejad. Äärmisel juhul võisid selle meetme rakendamise eeskirjad sisaldada sellist õigusvastasust. Isegi kui eeldada, et see oli nii, siis ei tulene kahju, mis hagejate sõnul neile Laïki integreerimise tõttu BoCsse tekkis, mitte otsuse 2013/236 artikli 2 lõike 6 punktist b, vaid Küprose Vabariigi poolt selle integratsiooni elluviimiseks vastu võetud rakendusmeetmetest.

179

Mis puudutab pankade restruktureerimisest maksumaksjatele tulenevate kulude vähendamist, siis olgu märgitud, et otsuse 2013/236 artikli 2 lõike 6 punkt d näeb esiteks ainult üldises sõnastuses ette sel eesmärgil meetmete vastuvõtmise, ja teiseks on selles nõutud, et enne riigiabimeetmete võimaldamist kaasavad kommerts‑ ja ühistupankadena tegutsevad alakapitaliseeritud krediidiasutused kapitali võimalikult suures ulatuses erasektori allikatest. Otsuse 2013/236 artikli 2 lõike 6 punktis d ei ole viidatud ühelegi spetsiifilisele meetmele, mida selleks tuleb rakendada, jättes seega Küprose Vabariigile selles osas ulatusliku kaalutlusruumi. Seda tõlgendust toetab asjaolu, et kõnealune säte peab silmas nii kommerts- kui ka ühistupankadena tegutsevaid krediidiasutusi, samas kui kahju tekitanud meetmeid kohaldati ainult esimesena nimetatute suhtes. Seega ei saa seda sätet mõista nii, et see kohustab Küprose Vabariiki kahju tekitanud meetmeid säilitama või jätkuvalt rakendama.

180

Lõpuks tuleb seoses BoCsse paigutatud hoiuste aktsiateks konverteerimisega märkida, et otsuse 2013/236 artikli 2 lõike 6 punktis b on nõutud, et kõnealuste pankade varade sõltumatu hindamine viiakse läbi sellise tähtaja jooksul, mis võimaldab selle konverteerimise lõpule viia. Sellest tuleneb kaudselt, kuid tingimata, ilma sellise tegevuse praktilist teostatavust mõjutamata, et otsuse 2013/236 artikli 2 lõike 6 punkt b ei võimaldanud Küprose asutustel tühistada BoC hoiuste aktsiateks konverteerimist. Kuid käesoleva asja asjaoludel ning arvestades eelkõige kõnealuste pankade finantsseisundit, võis nõue seda konverteerimist säilitada või jätkuvalt rakendada, olenemata konverteerimise täpsetest tingimustest, kätkeda endas ühte või mitut hagejate väidetud õigusnormi rikkumist.

181

Seega tuleb tõdeda, et nõukogu nõudis otsuse 2013/236 artikli 2 lõike 6 punktis b, et Küprose Vabariik säilitaks kahju tekitanud meetme, mis seisnes BoC tagamata hoiuste konverteerimises aktsiateks, või jätkaks selle rakendamist. Seevastu ei nõudnud nõukogu otsust 2013/236 vastu võttes, et Küprose Vabariik säilitaks või jätkuvalt rakendaks teisi 29. märtsil 2013 kehtestatud kahju tekitanud meetmeid, või et ta võtaks vastu meetmed, mis kehtestati pärast seda kuupäeva kahju tekitanud dekreetidesse tehtud muudatustega ning mida on käsitletud eespool punktides 33 ja 34.

182

Seega tuleb eespool punktis 103 esitatud kaalutluste kohaselt kontrollida, kas Küprose Vabariigil oli kaalutlusruum jätta järgimata nõue säilitada või jätkuvalt rakendada kõnealust kahju tekitanud meedet, mida on vähemalt kaudselt mainitud otsuse 2013/236 artikli 2 lõike 6 punktis b ja mis puudutab BoC hoiuste konverteerimist aktsiateks.

183

Otsuse 2013/236 võttis nõukogu vastu komisjoni ettepanekul, „võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 136 lõiget 1 koostoimes artikli 126 lõikega 6“. Otsus avaldati Euroopa Liidu Teataja L‑seerias, milles avaldatakse õiguslikult siduvad aktid.

184

Sellega seoses tuleb märkida, et ELTL artikli 136 lõikes 1 on sätestatud:

„Majandus- ja rahaliidu nõuetekohase toimimise tagamiseks ning kooskõlas aluslepingute asjakohaste sätetega võtab nõukogu [euroala riikide suhtes] vastavalt artiklites 121 ja 126 osutatud menetluste seast sobivale menetlusele, välja arvatud artikli 126 lõikes 14 sätestatud menetlus, vastu meetmed, millega:

185

ELTL artikli 126 lõige 6, mis käsitleb menetlust, mille alusel otsus 2013/236 vastu võeti, näeb ette, et olles kaalunud kõiki asjasse puutuva liikmesriigi võimalikke märkusi ja pärast üldhinnangut „otsustab“ nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal, kas selles liikmesriigis eksisteerib ülemäärane eelarvepuudujääk.

186

Otsus 2013/236 kujutab endast seega otsust ELTL artikli 288 neljanda lõigu tähenduses. Niisugusena oli see otsus selle kehtivuse ajal Küprose Vabariigile tervikuna siduv, sealhulgas otsuse artikli 2 lõike 6 punkt 6.

187

Otsuse 2013/236 siduvust kinnitab nii selle sõnastus ja sisu kui ka selle kontekst ja selle vastuvõtja tahe. Esiteks, kuigi otsuse põhjendused 7, 10, 11, 13 ja 14 on tingivas kõneviisis, on kõik selle sätted sõnastatud imperatiivselt, millest annab tunnistust oleviku kindla kõneviisi süstemaatiline kasutamine artiklites 1 ja 2 (vt selle kohta 5. septembri 2012. aasta kohtuotsus Rahman jt, C‑83/11, EU:C:2012:519, punkt 21). Nii näeb otsuse 2013/236 artikli 1 lõige 1 ette, et Küprose Vabariik „rakendab […] täpselt makromajanduslikku kohandamisprogrammi […], mille põhielemendid on sätestatud käesoleva otsuse artiklis 2“. Eelkõige sätestab – nagu eespool punktis 176 viidatud – selle otsuse artikli 2 lõige 6, et „Küpros[e Vabariik] jätkab oma […] pangandussektori põhjalikku reformimist ja restruktureerimist ning tugevdab elujõulisi pankasid, taastades nende kapitali, parandades nende likviidsusega seotud olukorda ja tugevdades nende üle tehtavat järelevalvet“. Makromajandusliku kohandamisprogrammiga „nähakse ette“, nagu eespool punktides 176 ja 177 märgitud, „meetmed ja tulemused“, mille hulgas on meede, mis seisneb kõnealuste pankade varade sõltumatu hindamise kiires läbiviimises, et võimaldada BoC siseselt hoiuste konverteerimist aktsiateks.

188

Teiseks nähtub Üldkohtule esitatud nõukogu kirjalikest dokumentidest, et otsus 2013/236 pidi tekitama siduvaid õiguslikke tagajärgi ja et nõukogul oli kavatsus otsusele sellised tagajärjed anda. Sellega seoses möönab nõukogu esiteks sõnaselgelt, et ta pidas seda otsust vastu võttes vajalikuks „teha Küpros[e Vabariik] sellise õigusakti adressaadiks, millel on õiguslikult siduvad tagajärjed“.

189

Teiseks tuleb märkida, et otsus 2013/236 võeti vastu 25. aprillil 2013, ehk ühelt poolt järgmisel päeval pärast 24. aprilli 2013. aasta koosolekut, millel ESMi juhatajate nõukogu otsustas eelkõige anda Küprose Vabariigile finantsabi vormis stabiilsustoetust ja kiitis heaks vastastikuse mõistmise memorandumi uue projekti, ning teiselt poolt päev enne 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi allkirjastamist (vt punktid 39–41 eespool).

190

Selles kontekstis tuleb nentida, et vastavalt Üldkohtu menetlust korraldavate meetmete raames esitatud nõukogu vastusele võeti otsus 2013/236 vastu „ühise praktika raames, mis oli välja kujunenud alates euroala kriisi algusest ja mille kohaselt seotakse tingimused, millistel abi vastavalt valitsustevahelisel tasandil abi saava liikmesriigi ja ESMi vahel sõlmitud kokkuleppele antakse, nõukogu poolt ELTL artikli 136 alusel vastu võetud otsustega“, et „tagada vastavus ja sidusus valitsustevahelise tegevusvaldkonna ja liidu tegevusvaldkonna vahel“.

191

Eeltoodust tuleneb, et otsuse 2013/236 artikli 2 lõike 6 punkti b kohaselt ei olnud Küprose Vabariigil mingit kaalutlusruumi, et tühistada BoC hoiuste aktsiateks konverteerimist.

192

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et Küprose Vabariigi poolt selle kahju tekitanud meetme säilitamine või jätkuvalt rakendamine, mis seisnes BoC tagamata hoiuste konverteerimises aktsiateks, on vähemalt osaliselt omistatav liidule. Seega on Üldkohus pädev lahendama käesolevat hagi seda meedet puudutavas osas, nagu see meede nähtub otsuse 2013/236 artikli 2 lõike 6 punktist b.

193

Seevastu tuleb tõdeda – ilma et oleks vaja kontrollida, kas Küprose Vabariigil oli selles osas kaalutlusruumi –, et teiste kahju tekitanud meetmete vastuvõtmist, säilitamist ja jätkuvalt rakendamist ei saa omistada kostjatele. Seega ei ole Üldkohus pädev neid meetmeid käesoleva hagi raames käsitlema.

194

Hagejate argumente võib tõlgendada nii, et olenemata küsimusest, kas kahju tekitanud meetmete vastuvõtmine või teataval juhul nende säilitamine või jätkuvalt rakendamine on hagejatele omistatav, on kostjate teatavad aktid ja käitumine, mis on seotud kõnealuse finantsabi andmisega, toonud kaasa liidu vastutuse. Seejuures on tegemist esiteks aktide ja käitumisega, millega kahju tekitanud dekreedid hagejate väitel „komisjoni, EKP, eurorühma ja nõukogu poolt heaks kiideti“; teiseks, komisjoni ja EKP käitumisega seoses 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumiga; kolmandaks, kostjate ja eelkõige eurorühma poolt konkreetsete kinnituste andmisega, et kahju tekitanud meetmeid ei võeta, ja neljandaks, EKP erinevate otsustega, mis puudutavad Laïkile antud erakorralist likviidsusabi.

195

Iga akti või käitumise osas tuleb seega kindlaks teha, kas see võib kaasa tuua liidu vastutuse.

196

Esiteks, mis puudutab kahju tekitanud dekreetide väidetavat heakskiitmist kostjate poolt (vt punkt 194 eespool), siis tuleb tõdeda, et hagejad ei kirjelda, milliseid akte või millist käitumist nad konkreetselt silmas peavad, vaid viitavad ainult „tingimustele, mida kostjatest institutsioonid toetasid ja mille nad heaks kiitsid, kui nad andsid oma nõusoleku finantsabi andmisele“. Nende arutluskäigu ülesehitusest on siiski võimalik tuletada, et nad peavad kõigepealt silmas ESMi asutamislepingu artikli 13 lõike 7 alusel komisjoni ja EKP teostatud järelevalvet kahju tekitanud meetmete rakendamise üle, seejärel otsuse 2013/236 artikli 1 lõike 2 alusel teostatud järelevalvet makromajandusliku kohandamisprogrammi üle ning lõpuks eurorühma 12. aprilli ja 13. mai 2013. aasta avaldusi. Nende argumentide toetuseks viitavad hagejad 14. juuli 1967. aasta kohtuotsusele Kampffmeyer jt vs. komisjon (5/66, 7/66, 13/66–16/66 ja 18/66–24/66, ei avaldata, EU:C:1967:31, punkt 317), millest hagejate arvates tuleneb, et liidu vastutus võib tekkida sel põhjusel, et liidu institutsioonid on heaks kiitnud aktid, mis on tekitanud hagejale kahju.

197

Sellega seoses märgib Üldkohus kõigepealt, et ESMi asutamislepingu artikli 13 lõike 7 alusel komisjoni ja EKP teostatud järelevalvet kahju tekitanud meetmete rakendamise üle analüüsitakse koos nende institutsioonide 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumit puudutava muu käitumisega (vt punktid 201–204 allpool).

198

Seejärel tuleb märkida, et otsuse 2013/236 artikli 1 lõike 2 alusel komisjoni ja EKP teostatav järelevalve makromajandusliku kohandamisprogrammi rakendamise üle kuulub liidu õigusega liidu institutsioonidele endile antud pädevusse, mistõttu võib see kaasa tuua liidu vastutuse.

199

Mis puudutab lõpuks eurorühma 12. aprilli ja 13. mai 2013. aasta avaldusi, siis olgu märgitud, et, nagu eespool punktis 113 rõhutatud, 26. oktoobri 2012. aasta protokolli (nr 14) eurorühma kohta artiklis 1 on sätestatud, et eurorühma kohtumised leiavad aset selleks, „et arutada küsimusi, mis on seotud [eurorühma moodustavate ministrite] ühise vastutusega ühisraha suhtes“. Need küsimused kuuluvad ELTL artikli 119 lõike 2 kohaselt liidu tegevuse hulka, et saavutada ELL artiklis 3 sätestatud eesmärgid, sealhulgas rajada majandus- ja rahaliit, mille rahaühik on euro.

200

Oma 12. aprilli ja 13. mai 2013. aasta avaldustes kirjeldas eurorühm ainult väga lühidalt teatavaid Küprose asutuste meetmeid ja tervitas nende vastuvõtmist, samuti väljendas ta üksnes arvamust, et need meetmed on iseäranis sobivad leevendamaks Küprose Vabariigi finantsprobleeme (vt punkt 170 eespool). Arvestades aga eespool punktis 199 toodud kaalutlusi, ei saa sedastada, et eurorühma poolt sellise arvamuse avaldamine ei kuulu nende ülesannete hulka, mis talle liidu õigusega on antud. Järelikult võib see kaasa tuua liidu vastutuse.

201

Teiseks peavad hagejad silmas 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumit puudutavat komisjoni ja EKP käitumist, nimelt 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi üle läbirääkimist ja selle allkirjastamist komisjoni poolt ning ESMi asutamislepingu artikli 13 lõike 7 alusel komisjoni ja EKP teostatud järelevalvet kahju tekitanud meetmete rakendamise üle. Sellega seoses tuleb nentida, et ESMi asutamislepinguga komisjonile ja EKP-le antud ülesanded ei moonuta neile institutsioonidele EL lepinguga ja EL toimimise lepinguga antud pädevust. Eelkõige seoses komisjoniga tuleb mainida, et ESMi asutamislepingu artikli 13 lõiked 3 ja 4 panevad talle kohustuse jälgida, et ESMi sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumid on liidu õigusega kooskõlas, nii et komisjon säilitab ESMi asutamislepingu raames oma aluslepingute täitmise järelevalvaja rolli, nagu see tuleneb ELL artikli 17 lõikest 1, mille kohaselt komisjon „edendab liidu üldisi huve“ ja „teostab järelevalvet liidu õiguse kohaldamise üle“. Niisiis ei või ta vastastikuse mõistmise memorandumit alla kirjutada, kui ta kahtleb selle vastavuses liidu õigusega (vt selle kohta 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punktid 56–59).

202

Järelikult on hagejal õigus heita komisjonile kahju hüvitamise hagi raames ette õigusvastast käitumist, mis on seotud 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi vastuvõtmisega ESMi nimel (vt selle kohta 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punkt 55).

203

Vastupidi EKP väidetele ei saa 20. septembri 2016. aasta kohtuotsusest Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP (C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701) tuletada, et vastastikuse mõistmise memorandumi vastuvõtmisega seotud komisjoni õigusvastane käitumine on ainus ESMi asutamislepinguga seotud liidu institutsiooni õigusvastane käitumine, mis võib kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse. Nimelt otsustas Euroopa Kohus selles kohtuotsuses kõigepealt, et ESMi aktide – mis on siduvad ainult ESMile ega kuulu liidu õiguskorda – õiguslik olemus ei saa kahju hüvitamise hagi korral olla takistuseks sellele, et komisjonile ja EKP-le heidetakse ette õigusvastast käitumist, mis antud asjas on seotud ESMi nimel vastastikuse mõistmise memorandumi allkirjastamisega (vt selle kohta 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punktid 53–55). Lisaks, kuigi on õige see, et ELL artikli 17 lõige 1 ja ESMi asutamislepingu artikli 13 lõiked 3 ja 4 panevad komisjonile kohustused, mida EKP-l ei ole (vt punkt 201 eespool), toetab EKP talle ESMi asutamislepinguga antud ülesandeid täites liidu üldist majanduspoliitikat vastavalt ELTL artikli 282 lõikele 2 (27. novembri 2012. aasta kohtuotsus Pringle, C‑370/12, EU:C:2012:756, punkt 165). Lõpuks tuleb rõhutada, et sarnaselt komisjoniga on EKP kohustatud järgima Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „harta“), kui ta tegutseb väljaspool liidu õigusraamistikku (vt selle kohta 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punkt 67). Sellest järeldub, et EKP-le ja komisjonile võib kahju hüvitamise hagi raames ette heita õigusvastast käitumist, mis on seotud EKP ja komisjoni poolt järelevalve teostamisega kahju tekitanud meetmete rakendamise üle.

204

Komisjoni poolt 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi üle läbi rääkimine ja selle allkirjastamine ning EKP ja komisjoni poolt ESMi asutamislepingu artikli 13 lõike 7 alusel järelevalve teostamine kahju tekitanud meetmete rakendamise üle võivad seega kaasa tuua liidu vastutuse.

205

Kolmandaks, mis puudutab kostjate ja eelkõige eurorühma poolt konkreetsete kinnituste andmist, et kahju tekitanud meetmeid ei võeta, siis tuleb märkida, et õiguspärase ootuse kaitse põhimõte on kõrgemal asetsev üksikisikuid kaitsev liidu õiguse üldpõhimõte (vt selle kohta 19. mai 1992. aasta kohtuotsus Mülder jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑104/89 ja C‑37/90, EU:C:1992:217, punkt 15), mille rikkumine liidu institutsiooni poolt võib kaasa tuua liidu vastutuse (vt selle kohta 26. juuni 1990. aasta kohtuotsus Sofrimport vs. komisjon, C‑152/88, EU:C:1990:259, punkt 26).

206

Järelikult võib kostjate ja eelkõige eurorühma poolt konkreetsete kinnituste andmine selle kohta, et kahju tekitanud meetmeid ei võeta, kaasa tuua liidu vastutuse.

207

Neljandaks on erakorralist likviidsusabi käsitlevad EKP otsused liidu institutsiooni poolt talle liidu õigusega antud enda pädevuse teostamisel vastu võetud aktid ja seega võib nendega kaasneda liidu vastutuse tekkimine.

208

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et Üldkohus on pädev käesolevat hagi lahendama osas, milles see puudutab esiteks, kostjate poolt kahju tekitanud dekreetide väidetavat heakskiitmist; teiseks, kohustust säilitada BoC tagamata hoiuste konverteerimist aktsiateks või seda jätkata, nagu see nähtub otsuse 2013/236 artikli 2 lõike 6 punktist b; kolmandaks, komisjoni poolt 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi üle läbi rääkimist ja selle allkirjastamist; neljandaks, komisjoni ja EKP poolt ESMi asutamislepingu artikli 13 lõike 7 alusel järelevalve teostamist kahju tekitanud meetmete rakendamise üle; viiendaks, kostjate ja eelkõige eurorühma poolt väidetavalt konkreetsete kinnituste andmist selle kohta, et kahju tekitanud meetmeid ei võeta, ja kuuendaks, erakorralist likviidsusabi käsitlevaid EKP otsuseid.

209

Nõukogu, komisjon ja EKP väidavad, et käesolev hagi on tervikuna või osaliselt vastuvõetamatu. Nende argumendid puudutavad esiteks kohaldatavate vorminõuete järgimist (vt punktid 210–234 allpool) ja teiseks asjaolu, et ammendatud ei ole riigisisesed õiguskaitsevahendid (vt punktid 235–242 allpool).

210

Nõukogu ja EKP väidavad, et hagi ei vasta kohaldatavatele vorminõuetele. Esiteks väidab EKP, et hagis ei ole järgitud 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõikes 1 ette nähtud nõudeid. Kõigepealt ei tõendanud hagejad põhjusliku seose olemasolu kostjatele ette heidetud väidetavalt õigusvastase käitumise ja väidetud kahju vahel. Eelkõige ei selgitanud hagejad, kuidas sai EKP, arvestades tema puhtalt nõuandvat rolli kahju tekitanud meetmete vastuvõtmisel, vastutada väidetava kahju eest. Lisaks ei kirjeldanud hagejad piisavalt neile väidetavalt tekkinud kahju, kuivõrd nad ei näidanud, et nad oleksid kaotanud oma hoiustest väiksema osa siis, kui kõnealuste pankade suhtes kahju tekitanud meetmete kohaldamise asemel oleks need pangad likvideeritud. Lõpuks väidavad nad, et hagejate juriidilised argumendid on nii nõrgad, et EKP võetud meetmete väidetav õigusvastasus ei ole piisavalt põhjendatud.

211

Teiseks väidab nõukogu, et hagi ei vasta otsust 2013/236 puudutavas osas Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimese lõigu ja 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c nõuetele. Nimelt ei võimalda hagi nõutava täpsusega tuvastada õigusvastasust, mis hagejate väitel selles otsuses esineb, ega ka põhjuseid, miks nad leiavad, et esineb põhjuslik seos selle õigusvastasuse ja neile väidetavalt tekkinud kahju vahel, samuti mitte ka seda, millises ulatuses nõukogu selle kahju tekitamisel täpselt osales. Nõukogu järeldab sellest, et hagi on nimetatud otsust puudutavas osas vastuvõetamatu.

212

Hagejad paluvad need vastuvõetamatuse vastuväited tagasi lükata.

213

Esiteks väidavad nad, et hagis on tõendatud otsese seose olemasolu kostjatest institutsioonide õigusvastase käitumise ja hagejatele tekkinud kahju vahel. Mis puudutab eelkõige EKP argumenti seoses kahju kirjeldamisega, siis leiavad hagejad, et see puudutab hagi sisu, mitte vastuvõetavust.

214

Teiseks väidavad nad, et nad esitasid põhjused, miks otsus 2013/236, millega integreeritakse kõnealuse finantsabi tingimused liidu õigusesse, on õigusvastane ja põhjustas väidetava kahju.

215

Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule ja 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c tuleb igas hagiavalduses märkida hagi ese, nõuded ning ülevaade fakti‑ ja õigusväidetest. Need peavad olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse täiendavate andmeteta. Õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise tagamiseks peavad selleks, et hagi oleks vastuvõetav, nähtuma selle aluseks olevad peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud vähemalt kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt, hagiavaldusest endast (28. aprilli 1993. aasta kohtumäärus De Hoe vs. komisjon, T‑85/92, EU:T:1993:39, punkt 20, ja 15. juuni 1999. aasta kohtuotsus Ismeri Europa vs. kontrollikoda, T‑277/97, EU:T:1999:124, punkt 29).

216

Nende nõuete täitmiseks peab hagis, millega nõutakse liidu institutsiooni, organi või asutuse või oma ülesannete täitmisel tegutseva liidu teenistuja väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist, olema märgitud andmed, mis võimaldavad kindlaks teha hageja poolt kostjale etteheidetava käitumise, põhjused, mille tõttu hageja arvates esineb põhjuslik seos selle käitumise ja talle väidetavalt tekkinud kahju vahel, ning selle kahju olemus ja ulatus (18. septembri 1996. aasta kohtuotsus Asia Motor France jt vs. komisjon, T‑387/94, EU:T:1996:120, punkt 107, ja 29. jaanuari 1998. aasta kohtuotsus Dubois et Fils vs. nõukogu ja komisjon, T‑113/96, EU:T:1998:11, punkt 30).

217

Enne seda kohtupraktikat, arvestades poolte eespool punktides 210–214 esitatud argumentide analüüsimist, tuleb märkida, et isegi kui eeldada, et hagejate väited, mis puudutavad Laïki aktsionäride nõudeõiguste teisendamist, on seotud Üldkohtu pädevusse kuuluvate aktide või käitumisega, on need väited siiski liiga ebatäpsed selleks, et Üldkohus saaks neid hinnata. Nimelt väidavad hagejad sisuliselt ainult seda, et kahju tekitanud meetmete tagajärjel „kustutati“ Laïki aktsiad ilma rahalise vastutasuta või nad olid oma majandusliku väärtuse „täielikult kaotanud“.

218

Samas nähtub toimiku materjalidest ja eelkõige eespool punktides 30–36 kirjeldatud asjaoludest, et kahju tekitanud meetmed ei näe ette, et Laïki aktsiate suhtes kohaldatakse nõudeõiguste teisendamist. Neil asjaoludel ei võimalda hagejate argumendid mõista seda, kuidas kostjad said kahju tekitanud dekreetides sisalduvatele kahju tekitanud meetmetele toetust avaldades aidata kaasa selle kahju tekkimisele, mis Laïki aktsionäridele väidetavalt tekkis. Järelikult on käesolev hagi eespool punktides 215 ja 216 viidatud kohtupraktikat arvestades ilmselgelt vastuvõetamatu osas, milles see puudutab selle kahju hüvitamist, mis hagejatele tekkis Laïki aktsiate väidetava kustutamise tagajärjel.

219

Pärast seda tõdemust tuleb kontrollida, kas käesolev hagi vastab eespool punktides 215 ja 216 kirjeldatud vorminõuetele osas, milles see puudutab Üldkohtu pädevusse kuuluvaid akte ja käitumist, nimelt esiteks, kostjate poolt kahju tekitanud dekreetide väidetavat heakskiitmist; teiseks, kohustust säilitada BoC tagamata hoiuste konverteerimist aktsiateks või seda jätkata, nagu see nähtub otsuse 2013/236 artikli 2 lõike 6 punktist b; kolmandaks, komisjoni poolt 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi üle läbi rääkimist ja selle allkirjastamist; neljandaks, komisjoni ja EKP poolt ESMi asutamislepingu artikli 13 lõike 7 alusel järelevalve teostamist kahju tekitanud meetmete rakendamise üle; viiendaks, kostjate ja eelkõige eurorühma poolt väidetavalt konkreetsete kinnituste andmist selle kohta, et kahju tekitanud meetmeid ei võeta, ja kuuendaks, erakorralist likviidsusabi käsitlevaid EKP otsuseid.

220

Esiteks tuleb seoses kahju tekitanud dekreetide kostjate poolt väidetava heakskiitmisega märkida, et põhjusliku seose tuvastamiseks ühelt poolt otsuse 2013/236 artikli 1 lõike 2 alusel teostatud järelevalve makromajandusliku kohandamisprogrammi üle ja eurorühma 12. aprilli ja 13. mai 2013. aasta avalduste ning teiselt poolt väidetava kahju vahel viitavad hagejad üksnes 14. juuli 1967. aasta kohtuotsusele Kampffmeyer jt vs. komisjon (5/66, 7/66, 13/66–16/66 ja 18/66–24/66, ei avaldata, EU:C:1967:31, lk 317), millest nende arvates tuleneb, et liidu vastutus võib tekkida põhjusel, et liidu institutsioonid on heaks kiitnud hagejale kahju tekitanud aktid.

221

Sellega seoses tuleb tuvastada, et eurorühm, kes ei ole pädev vastu võtma siduvaid otsuseid, ainult kirjeldas oma 12. aprilli ja 13. mai 2013. aasta avaldustes väga lühidalt teatavaid Küprose asutuste meetmeid ja tervitas nende vastuvõtmist, samuti väljendas ta üksnes arvamust, et need meetmed on iseäranis sobivad leevendamaks Küprose Vabariigi finantsprobleeme (vt punkt 170 eespool). Eurorühm väljendas nende avaldustega Küprose Vabariigile mittesiduvat arvamust, mis ei olnud pädevatele riigisisestele asutustele kohustuslik.

222

Mis puudutab komisjoni ja EKP teostatavat järelevalvet makromajandusliku kohandamisprogrammi rakendamise üle, siis tuleb märkida, et otsuse 2013/236 artikli 1 lõikes 2 on eelkõige sätestatud, et komisjon koostöös EKP ja vajaduse korral IMFiga jälgib Küprose Vabariigi edusamme programmi rakendamisel. Kõnealuse otsuse artikli 1 lõikes 3 on ette nähtud, et komisjon vaatab esmalt koostöös EKP ja vajaduse korral koos IMFiga koos Küprose ametiasutustega läbi programmi muudatused ja ajakohastused, mis võivad olla vajalikud, lisaks annab ta jätkuvalt nõu ja suuniseid eelarve, finantsturgude ja struktuurireformide kohta ning lõpuks hindab regulaarsete ajavahemike tagant programmi majanduslikku mõju ja soovitab vajalikke korrektsioone, et suurendada majanduskasvu ja töökohtade loomist, kindlustada vajalik eelarve konsolideerimine ja minimeerida kahjulikke sotsiaalseid mõjusid. Ükski neist komisjoni kohustustest ei sisalda iseenesest otsustus‑ või sunniõigust. Kõik heakskiidud, mille komisjon oleks oma ülesannete täitmisel otsuse 2013/236 artikli 1 lõike 2 alusel saanud anda, oleksid seega olnud mittesiduvad ega oleks seetõttu olnud Küprose asutustele kohustuslikud.

223

Sellest tuleneb, et Küprose Vabariik, kellel ei olnud kahju tekitanud meetmete vastuvõtmise kohustust (vt punktid 105–155 eespool), ei pidanud ka taotlema komisjonilt, EKP-lt või eurorühmalt nende vastuvõtmiseks luba. Eespool punktidest 221 ja 222 nähtub, et komisjon, EKP ja eurorühm neis punktides viidatud aktide või otsustega Küprose asutustele sellist luba kindlasti ei andnud.

224

Seevastu leidis Euroopa Kohus 14. juuli 1967. aasta otsuses Kampffmeyer jt vs. komisjon (5/66, 7/66, 13/66–16/66 ja 18/66–24/66, ei avaldata, EU:C:1967:31, lk 317), et Euroopa Ühenduse vastutus tekkis seetõttu, et komisjon andis Saksamaa Liitvabariigile ekslikult loa võtta vastu teatavad põllumajanduse kaitsemeetmed. Selles kohtuasjas oli komisjoni luba nende meetmete vastuvõtmiseks vajalik tingimus. Ühenduse vastutuse tekkimise põhjuseks ei olnud seega ainult asjaolu, et üks ühenduse institutsioon lihtsalt kiitis heaks liikmesriigi võetud meetmed, vaid selleks oli neile meetmetele loa andmine, ilma milleta neid meetmeid ei oleks saanud rakendada.

225

Seega ei võimalda lihtne viide 14. juuli 1967. aasta kohtuotsusele Kampffmeyer jt vs. komisjon (5/66, 7/66, 13/66–16/66 ja 18/66–24/66, ei avaldata, EU:C:1967:31, lk 317) mõista, kuidas sai kahju tekitanud meetmete heakskiitmine tekitada varalise kahju, millele hagejad viitavad.

226

Sellest tulenevalt on käesolev hagi vastuvõetamatu osas, milles see puudutab kostjate poolt kahju tekitanud dekreetide vastuvõtmise väidetavat heakskiitmist.

227

Teiseks, mis puudutab kohustust säilitada BoC tagamata hoiuste konverteerimist aktsiateks või seda jätkata, nagu see nähtub otsuse 2013/236 artikli 2 lõike 6 punktist b, siis tuleb märkida, et hagejad kirjeldavad piisavalt täpselt esiteks käitumist, mida nad nõukogule ette heidavad, nimelt, et selle otsusega nõukogu „kiitis heaks ja integreeris liidu õigustikku“ kõnealuse finantsabi andmise väidetavalt õigusvastased tingimused, ning teiseks väidetava kahju olemust ja ulatust; mõlemat on kirjeldatud üksikasjalikult hagimenetluse algatusdokumendis ja selle lisas. Niisiis nähtub eespool punktist 159, et hagejad selgitavad ka piisavalt täpselt põhjuslikku seost, mis nende arvates esineb nõukogu väidetavalt õigusvastase käitumise ja väidetava kahju vahel.

228

Kolmandaks, mis puudutab 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi allkirjastamist, on hagejate argumente võimalik tõlgendada nii, et nad leiavad, et kui komisjon ei oleks nõustunud 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumit allkirjastama, ei oleks ESM ja Küprose Vabariik saanud kokku leppida, et 29. märtsil 2013 kehtestatud kahju tekitanud meetmete säilitamine või jätkuvalt rakendamine ning nende kahju tekitanud meetmete vastuvõtmine, mis kehtestati 30. juulil 2013 kahju tekitanud dekreetidesse tehtud muudatustega ning mida on käsitletud eespool punktides 33 ja 34, oleksid kõnealuse finantsabi andmise vajalik tingimus.

229

Seega on 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi allkirjastamise otsus hagejate arvates vähemalt osaliselt väidetud kahju põhjustaja. Sellega seoses tõid hagejad välja põhjused, miks nad leiavad, et esineb põhjuslik seos ühelt poolt 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi allkirjastamises seisneva käitumise ja teiselt poolt väidetava kahju vahel.

230

Seevastu ei ole hagejad enda väiteid, mis puudutavad 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi üle peetud läbirääkimisi, oma kirjalike seisukohtade õiguslikku argumentatsiooni sisaldavates osades spetsiifiliselt ja põhjalikult käsitlenud. Eelkõige ei võimalda miski nende kirjalikes seisukohtades teha kindlaks põhjuseid, miks hagejad leiavad, et komisjoni või EKP käitumine 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi üle peetud läbirääkimistega seoses aitas kaasa väidetava kahju tekkimisele.

231

Neljandaks tuleb seoses komisjoni ja EKP poolt ESMi asutamislepingu artikli 13 lõike 7 alusel kahju tekitanud meetmete rakendamise üle teostatud järelevalvega märkida, et eespool punktis 228 ja 229 esitatud kaalutlused on kohaldatavad mutatis mutandis.

232

Viiendaks väidavad hagejad, et kostjate ja eelkõige eurorühma poolt väidetavalt konkreetsete kinnituste andmine selle kohta, et kahju tekitanud meetmeid ei võeta, tekitas neil õiguspärase ootuse, mida nende meetmete vastuvõtmisega rikuti. Seda väites tõid hagejad piisavalt täpselt välja õigusnormi rikkumise, mille toime panemist nad kostjatele ette heidavad, ja põhjused, miks nad leiavad, et esineb põhjuslik seos selle käitumise ja väidetava kahju vahel.

233

Kuuendaks väidavad hagejad, et erakorralist likviidsusabi puudutavad EKP otsused aitasid kaasa õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte ja omandiõiguse põhimõtte rikkumisele ning süvendasid Laïki majanduslikke raskusi ja seetõttu suurendasid neile tekkinud kahju. Seega tõid hagejad piisavalt täpselt välja õigusvastasuse, mis nende väitel neis otsustes esineb, ja põhjused, miks nad leiavad, et esineb põhjuslik seos selle käitumise ja väidetava kahju vahel.

234

Eeltoodust tuleneb, et käesolev hagi vastab kohaldatavatele vorminõuetele osas, milles see puudutab esiteks, kohustust säilitada BoC tagamata hoiuste konverteerimist aktsiateks või seda jätkata, nagu see nähtub otsuse 2013/236 artikli 2 lõike 6 punktist b; teiseks, komisjoni poolt 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi allkirjastamist; kolmandaks, komisjoni ja EKP poolt ESMi asutamislepingu artikli 13 lõike 7 alusel järelevalve teostamist kahju tekitanud meetmete rakendamise üle; neljandaks, kostjate ja eelkõige eurorühma poolt väidetavalt konkreetsete kinnituste andmist selle kohta, et kahju tekitanud meetmeid ei võeta, ja viiendaks, erakorralist likviidsusabi käsitlevaid EKP otsuseid.

235

Väidetavat kahju käsitlevate argumentidega väidab komisjon sisuliselt, et kuna kahju vahetuks põhjuseks on riigisisesed meetmed, et ainult liidule ei saa omistada kaasnevat kahju ja et väidetud õigusvastasused on ainult kaudselt seotud liidu väidetavate tegudega, siis peavad hagejad enne seda, kui liidu kohus saaks otsustada nende kahju hüvitamise nõude üle, ammendama riigisisesed õiguskaitsevahendid.

236

Hagejad vastavad, et kohtupraktika kohaselt ei olnud nad kohustatud esitama enne Üldkohtusse pöördumist hagisid riigisisestele kohtutele, kuna ühelt poolt on kahju tekitanud meetmed omistatavad liidule ja teiselt poolt ei suutnud need kohtud tagada neile tõhusat kohtulikku kaitset.

237

Osas, milles komisjoni argumente võib tõlgendada nii, et need käsitlevad käesoleva hagi vastuvõetavust, mitte ainult väidetavat kahju, tuleb need tagasi lükata.

238

Kohtupraktikast tuleneb, et ELTL artikli 268 ja artikli 340 teise ja kolmanda lõigu alusel esitatava kahju hüvitamise hagi hindamisel tuleb arvestada isikute õiguskaitsesüsteemi tervikuna ja seega võib selle vastuvõetavus teatud olukordades sõltuda sellest, kas riigisisesed õiguskaitsevahendid, mis on olemas riigisisese ametiasutuse otsuse kehtetuks tunnistamiseks, on ammendatud, eeldusel, et need riigisisesed õiguskaitsevahendid tagavad tõhusalt huvitatud isikute kaitse ja võimaldavad väidetava kahju hüvitamist (vt selle kohta 30. mai 1989. aasta kohtuotsus Roquette frères vs. komisjon, 20/88, EU:C:1989:221, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 13. detsembri 2006. aasta kohtuotsus É. R. jt vs. nõukogu ja komisjon, T‑138/03, EU:T:2006:390, punkt 40).

239

Üldkohus täpsustas 18. septembri 2014. aasta kohtuotsuses Holcim (Rumeenia) vs. komisjon (T‑317/12, EU:T:2014:782, punktid 73–77), et riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamata jätmisest tulenev vastuvõetamatus esineb vaid juhul, kui nende õiguskaitsevahendite ammendamata jätmine välistab liidu kohtu poolt talle esitatud hagis viidatud kahju olemuse ja ulatuse kindlaksmääramise, mistõttu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c esitatud nõuded, nagu neid on tõlgendatud eespool punktides 215 ja 216 viidatud kohtupraktikas, ei ole täidetud.

240

Ent käesolevas asjas on Üldkohtul võimalik kindlaks määrata väidetud kahju olemus ja ulatus, mida hagejad on kirjeldanud piisavalt täpselt oma kirjalikes seisukohtades ja nende lisades. Seega ei saa asuda seisukohale – ilma et isegi oleks vaja kindlaks teha, kas eespool punktis 234 viidatud aktide ja käitumise peale võis esitada kaebuse riigisisestele kohtutele –, et käesolev hagi on vastuvõetamatu üksnes põhjusel, et hagejad ei ole ammendanud riigisiseseid õiguskaitsevahendeid.

241

Äärmisel juhul võiks sellises olukorras leida, et ühe või mitme hageja poolt sellise hagi riigisisesele kohtule esitamine, milles nõutakse sama kahju hüvitamist nagu käesolevas hagis, võib mõjutada selle hagi põhjendatuse hindamist. Kohtupraktikast tuleneb, et juhul kui esiteks, isik esitab kaks hagi ühe ja sama kahju hüvitamiseks, millest üks on esitatud riigisisese ametiasutuse vastu liikmesriigi kohtule ja teine liidu institutsiooni vastu liidu kohtule, ning teiseks, esineb oht, et kui need kohtud annavad erinevad hinnangud selle kahju kohta, makstakse sellele isikule ebapiisavat või liiga suurt hüvitist, peab liidu kohus enne seda, kui ta saab teha otsuse kahju kohta, ootama, kuni liikmesriigi kohus teeb menetlust lõpetava lahendi talle esitatud hagi kohta (vt selle kohta 14. juuli 1967. aasta kohtuotsus Kampffmeyer jt vs. komisjon, 5/66, 7/66, 13/66–16/66 ja 18/66–24/66, ei avaldata, EU:C:1967:31, lk 344, ja 13. detsembri 2006. aasta kohtuotsus É. R. jt vs. nõukogu ja komisjon, T‑138/03, EU:T:2006:390, punkt 42). Sellisel juhul peab liidu kohus, enne kui ta otsustab kahju olemasolu ja ulatuse üle, ootama ära liikmesriigi kohtu lahendi. Samas on tal isegi enne liikmesriigi kohtu lahendi tegemist võimalik kindlaks määrata, kas kostjast institutsioonile ette heidetud käitumine võib kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse (vt selle kohta 18. septembri 2014. aasta kohtuotsus Holcim (Rumeenia) vs. komisjon, T‑317/12, EU:T:2014:782, punkt 80).

242

Seega isegi kui üks või mitu hagejat esitasid käesoleval juhul Küprose kohtutele hagi, milles nõutakse sama kahju hüvitamist nagu käesolevas hagis, ei keela miski Üldkohtul väidetavate õigusvastasuste üle otsustamist isegi enne nende kohtute lahendite tegemist.

243

Eeltoodust tulenevalt tuleb tõdeda, et Üldkohus on pädev käesolevat hagi lahendama ja hagi on vastuvõetav osas, milles see puudutab esiteks, kohustust säilitada BoC tagamata hoiuste konverteerimist aktsiateks või seda jätkata, nagu see nähtub otsuse 2013/236 artikli 2 lõike 6 punktist b; teiseks, komisjoni poolt 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi allkirjastamist; kolmandaks, komisjoni ja EKP poolt ESMi asutamislepingu artikli 13 lõike 7 alusel järelevalve teostamist kahju tekitanud meetmete rakendamise üle; neljandaks, kostjate ja eelkõige eurorühma poolt väidetavalt konkreetsete kinnituste andmist selle kohta, et kahju tekitanud meetmeid ei võeta, ja viiendaks, erakorralist likviidsusabi käsitlevaid EKP otsuseid.

244

Mis puudutab aga muid akte ja muud käitumist, mida hagejad kostjatele ette heidavad, siis tuleb järeldada, et hagi on osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt ei ole need aktid ja muu käitumine Üldkohtu pädevuses. Sisuliselt saab seega hinnata ainult neid poolte väiteid ja argumente, mis puudutavad eespool punktis 243 viidatud akte ja käitumist.

245

Väljakujunenud kohtupraktikast, mis on mutatis mutandis kohaldatav ka EKP lepinguvälisele vastutusele ELTL artikli 340 kolmanda lõigu tähenduses, tuleneb, et liidu lepinguväline vastutus ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses tekib eeldusel, et on täidetud kõik järgmised tingimused: liidu institutsioonile etteheidetav käitumine on õigusvastane, kahju on tegelik ning esineb põhjuslik seos institutsiooni käitumise ja väidetud kahju vahel (vt selle kohta 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 7. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Accorinti jt vs. EKP, T‑79/13, EU:T:2015:756, punkt 65). Kuivõrd need kolm tingimust peavad olema kumulatiivselt täidetud, piisab kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks sellest, kui üks neist tingimustest on täitmata (9. septembri 1999. aasta kohtuotsus Lucaccioni vs. komisjon, C‑257/98 P, EU:C:1999:402, punkt 14).

246

Käesolevas asjas tuleb alustada selle analüüsimisega, kas neist tingimustest esimene tingimus, mis puudutab kostjatele etteheidetava käitumise õigusvastasust, on täidetud.

247

Sellega seoses on Euroopa Kohus juba korduvalt täpsustanud, et liidu lepinguvälise vastutuse tekkimiseks on nõutav, et oleks tõendatud isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine (vt 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

248

Hagejad väidavad oma hagis, et kostjad ei võtnud oma tegutsemisel arvesse kõnealuste pankade hoiustajatest või aktsionäridest koosneva kinnise rühma huve, rikkudes niiviisi raskelt ja selgelt isikuid kaitsvat kolme liidu õiguse reeglit, nimelt omandiõigust, õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ja võrdse kohtlemise põhimõtet.

249

Nõukogu ja EKP vastavad sisuliselt, et eespool punktis 243 viidatud aktid ja käitumine ega kahju tekitanud meetmed ei ole vastuolus liidu õigusega.

250

Komisjon, kes leiab, et väidetav kahju on omistatav ainult Küprose Vabariigile, loobub järjekindlalt kaitsmast Küprose Vabariigi ühepoolselt vastu võetud meetmete õiguspärasust ja esitab oma konkreetsed märkused sisuliselt ainult hagejate väidetud õigusvastasuste kohta.

251

Üldkohus analüüsib väidetud rikkumisi üksteise järel, esiteks omandiõiguse rikkumist (vt punktid 252–403 allpool), teiseks õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist (vt punktid 404–439 allpool) ja kolmandaks võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist (vt punktid 440–508 allpool).

252

Hagejad leiavad, et neid jäeti ilma nende hoiuste omandiõigusest, mis nad olid kõnealustesse pankadesse paigutanud, või nende omandis olnud kõnealuste pankade aktsiatest; sellega rikuti harta artikli 17 lõiget 1 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) praktikat.

253

Kostjad vaidlevad hagejate argumentidele vastu.

254

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole harta artikli 17 lõikega 1 tagatud omandiõigus absoluutne õigus. Järelikult, nagu tuleneb ka harta artikli 52 lõikest 1, saab omandiõiguse kasutamisele seada piiranguid, tingimusel et need piirangud vastavad liidu taotletud üldise huvi eesmärkidele ega kujuta seda eesmärki silmas pidades ebaproportsionaalset ja lubamatut sekkumist, mis kahjustaks selle õiguse põhisisu ennast (vt selle kohta 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punktid 69 ja 70 ning seal viidatud kohtupraktika).

255

Siinkohal tuleb märkida, et nagu nähtub ESMi asutamislepingu artiklist 12, vastab niisuguse vastastikuse mõistmise memorandumi nagu 26. aprilli 2013. aasta memorandum vastuvõtmine liidu üldise huvi eesmärgile, milleks on tagada kogu euroala pangandussüsteemi stabiilsus. Nimelt on finantsteenustel liidu majanduses keskne roll. Kuna pangad, mis on ettevõtjate oluline rahastamisallikas, on sageli omavahel tihedalt seotud, võib ühe või mitme panga kriis kiiresti üle kanduda teistesse pankadesse nii samas liikmesriigis kui ka teistes liikmesriikides ning see võib omakorda tekitada negatiivseid ülekanduvaid mõjusid teistes majandussektorites (vt selle kohta 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punktid 71 ja 72 ning seal viidatud kohtupraktika; EIK 10. juuli 2012. aasta otsus Grainger jt vs. Ühendkuningriik, CE:ECHR:2012:0710DEC003494010, punktid 39 ja 42, ning 21. juuli 2016. aasta otsus Mamatas jt vs. Kreeka, CE:ECHR:2016:0721JUD006306614, punkt 103).

256

Euroopa Kohus otsustas 20. septembri 2016. aasta kohtuotsuses Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP (C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punktid 73–75), et arvestades eespool punktis 255 viidatud üldise huvi eesmärki ja vahetut rahalise kahju ohtu, mis oleks kõnealuste pankade hoiustajatele nende pankade pankroti korral tekkinud, ei ole eespool punktides 31–35 kirjeldatud kolm kahju tekitanud meedet, nagu need nähtuvad 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi punktidest 1.23–1.27, käsitatavad ebaproportsionaalse ja lubamatu sekkumisena, mis kahjustab nende hoiustajate omandiõiguse põhisisu ennast, ja neid meetmeid ei saa seega käsitada selle õiguse põhjendamatute piirangutena. Nende meetmete hulgas on esiteks BoC poolt Laïki tagatud hoiuste ülevõtmine ja tagamata hoiuste jätmine likvideerimisele minevasse Laïkisse, teiseks BoC tagamata hoiustest 37,5% konverteerimine aktsiateks, millel on täielik hääleõigus ja õigus dividendidele, ja kolmandaks neist tagamata hoiustest teise osa ajutine külmutamine, kusjuures tuleb täpsustada, et kui BoC omakapital kriisitingimustes nõutava 9% miinimumtasemega võrreldes üle kapitaliseeritakse, siis ostetakse aktsiad tagasi, et ülekapitaliseeritud summa tagamata hoiuste omanikele tagastada (edaspidi koos „esimesse rühma kuuluvad kahju tekitanud meetmed“).

257

Euroopa Kohus aga ei kontrollinud 20. septembri 2016. aasta kohtuotsuses Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP (C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701) kahe teise kahju tekitanud meetme kooskõla omandiõigusega. Sisuliselt on tegemist esiteks meetmega, mis puudutab Kreeka filiaalide müümist, nagu see nähtub 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi punktist 1.24 ja on ette nähtud dekreetidega nr 96 ja 97 (vt punkt 31 eespool), ja teiseks meetmega, mis on seotud BoC iga lihtaktsia ühe euro nimiväärtuse vähendamisega ühesendiseks nimiväärtuseks, mis on ette nähtud dekreediga nr 103 ja sellesse 30. juulil 2013 tehtud muudatustega ning mis moodustab osa BoC rekapitaliseerimisest, mida on käsitletud 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi punktis 1.26 (vt punkt 34 eespool) (edaspidi koos „teise rühma kuuluvad kahju tekitanud meetmed“).

258

Üldkohus analüüsib esiteks esimesse rühma kuuluvate kahju tekitanud meetmete (vt punktid 259–324 allpool) ja teiseks teise rühma kuuluvate kahju tekitanud meetmete (vt punktid 326–359 allpool) kooskõla hagejate omandiõigusega. Kolmandaks analüüsib Üldkohus argumente, mida hagejad on esitanud omandiõiguse rikkumist puudutavate etteheidete põhjendamiseks ning mille kohaselt on rikutud EKP põhikirja artiklit 14.4, õigust heale haldusele ning õigluse ja järjekindluse nõudeid (vt punktid 362–403 allpool).

259

Käesolevas asjas ei vaidle hagejad vastu sellele, et – nagu leidis Euroopa Kohus 20. septembri 2016. aasta kohtuotsuses Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP (C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701) (vt punktid 255 ja 256 eespool) – esimesse rühma kuuluvate kahju tekitanud meetmetega taotletud eesmärk on üldistes huvides. Hagejad ei nõustu siiski käesoleva asja suhtes selle järelduse kohaldamisega, millele Euroopa Kohus selles kohtuotsuses jõudis, nimelt et esimesse rühma kuuluvad kahju tekitanud meetmed ei kujutanud endast ebaproportsionaalset ja lubamatut sekkumist, mis kahjustab kõnealuste pankade hoiustajate omandiõiguse põhisisu ennast, ja et neid meetmeid ei saa seega käsitada selle õiguse põhjendamatute piirangutena. Hagejad esitavad selle kohta kolm argumenti, millest esimene puudutab Euroopa Kohtu poolt selles kohtuotsuses läbi viidud hindamise olemust (vt punktid 260–262 allpool), teine käsitleb tõendeid, mis hagejad esitasid nimetatud kohtuotsuse aluseks olevas kohtuasjas (vt punktid 263–266 allpool), ja kolmas puudutab nende nõuete järgimist, mille kohaselt peab mis tahes omandiõiguse piiramine olema ette nähtud seadusega ja proportsionaalne taotletava eesmärgiga (vt punktid 267–324 allpool).

260

Hagejad märgivad, et 20. septembri 2016. aasta kohtuotsuses Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP (C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701) kontrollis Euroopa Kohus ainult seda, kas esines võimalik hoiustajate omandiõiguse rikkumine seetõttu, et 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandum sisaldas punkte 1.23–1.27, mis puudutasid eelkõige esimesse rühma kuuluvaid kahju tekitanud meetmeid. Euroopa Kohus ei hinnanud seega kostjate käitumist, mille õigusvastasusele on käesolevas asjas tuginetud. See käitumine kuulub jadasse, mis algas hagejate sõnul kostjate tegevusega enne vastastikuse mõistmise memorandumi allkirjastamist ja jätkus pärast seda. Samas on 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi punktides 1.23–1.27 kirjeldatud meetmeid, mis võeti vastu enne memorandumi allkirjastamist ja on omistatavad kostjatele.

261

See argument tuleneb 20. septembri 2016. aasta kohtuotsusest Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP (C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701) ekslikust arusaamisest. Euroopa Kohus järeldas tõepoolest selle kohtuotsuse punktis 75, et ei saa asuda seisukohale, et 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi punktide 1.23–1.27 vastuvõtmist lubades aitas komisjon kaasa hagejate omandiõiguse rikkumisele. Enne sellele järeldusele jõudmist kontrollis aga Euroopa Kohus sama kohtuotsuse punktides 73 ja 74, kas esimesse rühma kuuluvad kahju tekitanud meetmed, nagu need nähtuvad kõnealuse memorandumi punktidest 1.23–1.27, rikuvad iseenesest hagejate omandiõigust. Nendes punktides esitatud arutluskäik puudutas seega nende meetmete tegelikku õiguspärasust. Mis puudutab hagejate väidet, mille kohaselt kujutab süüks pandav käitumine endast ühte jada, siis see lükati tagasi eespool punktis 158.

262

Järelikult tuleb hagejate esimene argument tagasi lükata.

263

Hagejad väidavad, et Euroopa Kohtu järeldust 20. septembri 2016. aasta kohtuotsuses Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP (C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701) omandiõiguse rikkumise olemasolu kohta tuleb vaadelda kõnealuses kohtuasjas hagejate esitatud piiratud nõudeid arvestades. Hagejate arvates on nimelt ilmne, et selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas ei hinnanud Üldkohus ega Euroopa Kohus ühtegi omandiõiguse rikkumist tõendavat tõendit. Kuid käesolevas asjas esitasid hagejad palju tõendeid, mis puudutavad „eurorühma avalduse“ vastuvõtmiseni viinud ning enne ja pärast seda avaldust kostjate käitumist selgitavaid asjaolusid. Neid tõendeid, mida Euroopa Kohus 20. septembri 2016. aasta kohtuotsuses Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP (C‑8/15 P–C‑10/15 P,EU:C:2016:701) ei hinnanud, tuleb käesolevas asjas põhjalikult hinnata, et teha kindlaks, kas kahju tekitanud meetmed kujutavad endast hagejate omandiõiguse ja nende õiguse tõhusa kohtuliku kaitse tagatusele ebaproportsionaalset riivet.

264

Sellega seoses tuleb märkida, et hagejate viidatud tõendid puudutavad eelkõige kahju tekitanud meetmete omistatavust kostjatele ja väidetava kahju tegelikkust. Need tõendid ei saa sellistena tõendada, et Euroopa Kohtu järeldused 20. septembri 2016. aasta kohtuotsuses Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP (C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701) sellise rikkumise olemasolu kohta ei ole käesolevas asjas kohaldatavad.

265

Järelikult tuleb hagejate teine argument tagasi lükata osas, milles see käsitleb tõendeid, mis puudutavad kahju tekitanud meetmete omistatavust kostjatele ja väidetava kahju tegelikkust.

266

Ent osas, milles teatavate hagejate viidatud tõenditega soovitakse tõendada, et esimesse rühma kuuluvate kahju tekitanud meetmetega on rikutud omandiõigust, hinnatakse neid vajaduse korral hagejate nende argumentide hindamise käigus, mis puudutavad nõudeid, et mis tahes omandiõiguse piiramine peab olema ette nähtud seadusega ja proportsionaalne taotletava eesmärgiga.

267

Hagejad väidavad sisuliselt, et esimesse rühma kuuluvate kahju tekitanud meetmetega on ilmselgelt rikutud nende omandiõigust, kuna need meetmed ei olnud seadusega ette nähtud ning need võeti vastu, ilma et hagejatel oleks olnud võimalust kasutada oma kaitseõigusi ja hoolimata vähem piiravate meetmete olemasolust, nagu hoiuste astmeline vähendamine nende suuruse põhjal. Sellega seoses märkisid hagejad juba oma hagis, et harta artikli 17 lõikest 1 tuleneb, et mis tahes omandiõiguse piiramine peab olema seadusega ette nähtud ja taotletava eesmärgiga proportsionaalne.

268

Üldkohus analüüsib üksteise järel esimesse rühma kuuluvate kahju tekitanud meetmete kooskõla nõuetega, mille kohaselt peab mis tahes omandiõiguse piiramine olema esiteks seadusega ette nähtud ja teiseks proportsionaalne taotletava eesmärgiga. Analüüsi käigus võtab Üldkohus arvesse, et 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi punkti 1.27 kohaselt võis BoC külmutatud tagamata hoiuseid konverteerida aktsiateks, mida käesolevas asjas ka tehti (vt punktid 32 ja 33 eespool).

269

Hagejad põhjendavad oma väidet, et kahju tekitanud meetmed ei olnud seadusega ette nähtud, viitega EIK kohtupraktikale, mis puudutab Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) lisaprotokolli nr 1 artiklit 1, mille kohaselt peab mis tahes omandiõiguse piiramine põhinema selgel, ettenähtaval ja kättesaadaval õiguslikul raamistikul.

270

Kuid hagejate väitel ei võimaldanud asjaolude toimumise ajal ükski liidu õigusnorm kostjatel võtta vastu kahju tekitanud meetmeid, mis ei ole pealegi kooskõlas „õiguskindluse, nõuetekohase menetluse ja ettenähtavuse nõuetega“. Niisiis võttis Küprose Keskpanga president kahju tekitanud meetmed vastu sellise kaalutlusõiguse alusel, mille talle andis ebatäpne seadus, mis ei näinud ette selget hüvitamismenetlust ega õigust kohtulikule kaitsele, samas kui Küprose või liidu tasandil ei olnud midagi ette nähtud huvitatud pooltega konsulteerimiseks või selleks, et anda kõnealuste pankade aktsionäridele ja hoiustajatele võimalust nende seisukoha väljendamiseks.

271

Nõukogu ja BCE vaidlevad hagejate argumentidele vastu.

272

Tuleb märkida, et harta artikli 17 lõike 1 ja artikli 52 lõike 1 kohaselt ei tohi kelleltki tema omandit ära võtta muidu kui üldistes huvides ja seadusega ette nähtud juhtudel ja tingimustel ning õigeaegse ja õiglase hüvitise eest. Selleks et määrata kindlaks selle õiguse ulatus, tuleb harta artikli 52 lõikest 3 lähtudes võtta arvesse EIÕK lisaprotokolli nr 1 artiklit 1 (vt selle kohta 3. septembri 2008. aasta kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punkt 356). Kuid EIK kohtupraktika kohaselt ei nõua sõnastus „seadusega ette nähtud“ ainult seda, et süüks pandaval meetmel on riigisiseses õiguses alus, vaid see puudutab ka asjaomase seaduse kvaliteeti, nõudes, et see seadus oleks huvitatud isikutele kättesaadav ja selle tagajärjed ettenähtavad (vt selle kohta EIK 13. juuli 2010. aasta otsus Kurić jt vs. Solveenia, CE:ECHR:2010:0713JUD002682806, punkt 363).

273

Seega tuleb kontrollida, kas esimesse rühma kuuluvad kahju tekitanud meetmed võeti vastu nii, et puudus selge, kättesaadav ja ettenähtav õiguslik raamistik, mis oleks näinud ette hüvitamissüsteemi ja piisava õigusliku kaitse.

274

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et Küprose Keskpanga president võttis kahju tekitanud meetmed vastu 22. märtsi 2013. aasta seaduse alusel, mille oli heaks kiitnud Küprose parlament.

275

Nagu hagejad sisuliselt väidavad, annab 22. märtsi 2013. aasta seadus Küprose Keskpangale tõepoolest ulatuslikud õigused. Ta võib eelkõige restruktureerida kriisilahendusmenetluses oleva asutuse võlad ja kohustused (22. märtsi 2013. aasta seaduse artikli 12 lõige 1, vt punkt 24 eespool), nõuda olenemata muude õigusnormide ja põhikirjasätete olemasolust sellise institutsiooni kapitali suurendamist (22. märtsi 2013. aasta seaduse artikli 8 lõige 1) ning nõuda tema teatavate ettevõtete müümist, ilma et tema juhatus või aktsionärid peaksid andma oma nõusoleku (22. märtsi 2013. aasta seaduse artikli 9 lõige 1). Kuid ainuüksi asjaolu, et meetmeid, mida võidakse vastu võtta 22. märtsi 2013. aasta seaduse alusel, on palju või on nad laia ulatusega, ei tähenda, et see seadus ei ole piisavalt selge, täpne või ettenähtav.

276

Teiseks tuleb tõdeda, et 22. märtsi 2013. aasta seadus annab asjasse puutuvate pankade võlausaldajatele ja aktsionäridele terve rea tagatisi. Esiteks on selle seaduse artikli 3 lõike 2 punktides a ja b ette nähtud, et kriisilahendusmenetluses oleva asutuse aktsionärid kannavad esimestena kriisilahenduse meetmete rakendamisest tuleneva kahju, samas kui sellise asutuse võlausaldajad osalevad selle kahju kandmises alles pärast aktsionäre. Kõnealuse seaduse artikli 3 lõike 2 punktis d on ette nähtud, et selle seaduse alusel võetud meetmetega ei või asetada neid võlausaldajaid finantsiliselt halvemasse olukorda kui olukord, milles nad oleksid asjaomase asutuse likvideerimise korral. Kõnealuse seaduse artikli 12 lõikes 14 on täpsustatud, et kui restruktureeritakse sama seaduse artikli 12 lõike 1 alusel kriisilahendusmenetluses oleva asutuse võlad ja kohustused, makstakse puudutatud isikutele nende nõuete eest vähemalt see summa, mille nad oleksid Küprose õiguse alusel saanud, kui asjaomane asutus oleks likvideeritud (vt punkt 24 eespool).

277

Teiseks, isegi kui eeldada, et nõudest, mille kohaselt peab mis tahes omandiõiguse piiramine olema ette nähtud seadusega, tuleneb see, et sellise piirangu tagajärjel tekkiva kahju hüvitamise menetlus peab vastaval juhul olema samuti seadusega ette nähtud, tuleneb 22. märtsi 2013. aasta seaduse artikli 26 lõikest 1, et isikul, kelle arvates on tema omandiõigust kriisilahenduse meetmetega põhjendamatult rikutud, on õigus pöörduda pädevasse riigisisesesse kohtusse, et nõuda kahju hüvitamist. Selle seaduse artikli 26 lõigetes 2 ja 3 on täpsustatud, et kui puudutatud isik leiab, et tema finantsiline olukord on märkimisväärselt halvem, võrreldes selle olukorraga, milles ta oleks olnud siis, kui ühtegi kriisilahenduse meedet ei oleks võetud ja asjaomane pank oleks kohe likvideeritud, võib ta nõuda ainult tekkinud kahju eest hüvitist, ilma et see mõjutaks sõlmitud tehingut või muud selle seaduse alusel vastu võetud akti või meedet.

278

Sellega seoses väidavad hagejad ühelt poolt, et 22. märtsi 2013. aasta seaduse artikli 26 lõike 3 kohaselt ei või kaebusi esitada kriisilahendusasutuse vastu, välja arvatud sama seaduse artiklis 29 ette nähtud juhtudel, ega selle isiku vastu, kes kriisilahenduse meetme vastuvõtmise tulemusel üle kantavatest ettevõtetest, asjadest või varast kasu saab. Hagejad leiavad, et seetõttu on võimatu aru saada, kelle vastu võiks kaebuse esitada.

279

Sellega seoses tuleb märkida, et küsimus, kelle vastu saab esitada kaebuse, millega nõutakse 22. märtsi 2013. aasta seaduse alusel vastu võetud kriisilahenduse meetmega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist, tuleb lahendada Küprose õiguse alusel. Toimiku materjalide põhjal ei ole sellele küsimusele võimalik vastata ning selle lahendamine ei ole kindlasti käesolevas kohtuasjas Üldkohtu ülesanne. Siiski tuleb tõdeda, et 22. märtsi 2013. aasta seaduse artikli 26 lõike 3 sõnastus ega toimiku materjalid ei võimalda asuda seisukohale, et sellise nõude esitamine, millega taotletakse selle seaduse alusel vastu võetud kriisilahenduse meetmega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist, on praktikas võimatu. Hagejad möönavad ka ise, et 22. märtsi 2013. aasta seaduse artiklis 29 on sätestatud, et kriisilahendusasutuse vastutus võib tekkida pettuse, pahausksuse või raske hooletuse korral.

280

Teiselt poolt väidavad hagejad, et 22. märtsi 2013. aasta seaduse artikkel 22 näeb esmalt ette, et kriisilahendusasutus peab kriisilahenduse meetmete rakendamiseks viima läbi hindamise, andes seejärel samas artiklis kriisilahendusasutusele väga ulatusliku kaalutlusruumi. Hagejad nendivad, et kõnealuse seaduse artikli 22 lõike 7 kohaselt ei saa kohus seda hindamist eraldi kontrollida, vaid see tuleb läbi vaadata koos „käesoleva jao“ alusel võetud otsusega. Hagejate sõnul tuleneb sellest, et pooled, kes leiavad, et nende finantsiline olukord on kriisilahenduse meetme tagajärjel halvenenud, peavad vaidlustama hindamise, mille kriisilahendusasutus on läbi viinud täiesti enda äranägemisel. Samas on raske aru saada, mil viisil sellist hinnangut saaks tõhusalt vaidlustada, kui sellest endast ei ilmne alahindamine.

281

Sellega seoses tuleb üksnes märkida, et 22. märtsi 2013. aasta seaduse artikkel 22 ei võimalda asuda seisukohale, et selline hinnang võib olla kahju hüvitamise nõuet menetlevale riigisisesele kohtule siduv. Seega tuleb tõdeda, et hagejad ei ole suutnud tõendada, et see säte muudab praktikas sellise nõude esitamise võimatuks või edutuks.

282

Kolmandaks ei saa nõustuda sellega, et kahju tekitanud meetmed ei sisaldanud ühtegi tagatist, mis oleks hagejatel võimaldanud esitada oma seisukohta. Seoses sellega tuleb märkida, et kohaldatavad menetlused peavad andma puudutatud isikule asjakohase võimaluse esitada pädevatele asutustele oma seisukohad. Et tagada selle nõude järgimine, mis kujutab endast EIÕK protokolli nr 1 artikli 1 olemuslikku nõuet, tuleb kohaldatavaid menetlusi vaadelda üldiselt (vt selle kohta 3. septembri 2008. aasta kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punkt 368 ja seal viidatud kohtupraktika, ning EIK 20. juuli 2004. aasta otsus Bäck vs. Soome, CE:ECHR:2004:0720JUD003759897, punkt 56). Niisiis ei saa nimetatud nõuet tõlgendada nii, et huvitatud isik peab igal juhul saama esitada pädevatele asutustele oma seisukoha enne tema omandiõigust kahjustavate meetmete vastuvõtmist (vt selle kohta EIK 19. septembri 2006. aasta otsus Maupas jt vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:2006:0919JUD001384402, punktid 20 ja 21). See on nii eelkõige sellisel juhul nagu käesolevas kohtuasjas, kus asjasse puutuvad meetmed ei kujuta endast sanktsioone ja on võetud eriti kiireloomulist tegutsemist nõudvas olukorras. Viimati nimetatu kohta tuleb nimelt märkida, nagu EKP kohtuistungil nentis, et ära tuli hoida kõnealuste pankade krahhi vahetu oht, et säilitada Küprose finantssüsteemi stabiilsus, ning seega vältida probleemi levimist teistesse euroala liikmesriikidesse. Kui aga oleks alustatud eelnevat konsulteerimismenetlust, mille käigus kõnealuste pankade tuhanded hoiustajad ja aktsionärid oleksid saanud tegelikult esitada Küprose Keskpangale enda seisukoha enne kahju tekitanud dekreetide vastuvõtmist, siis oleks paratamatult viibinud sellise pangakrahhi ärahoidmisele suunatud meetmete kohaldamine. Eesmärgi – säilitada Küprose finantssüsteemi stabiilsus ja seega vältida probleemi levikut teistesse euroala liikmesriikidesse – saavutamine oleks sattunud tõsisesse ohtu (vt selle kohta analoogia alusel EIK 21. juuli 2016. aasta otsus Mamatas jt vs. Kreeka, CE:ECHR:2016:0721JUD006306614, punkt 139).

283

Neil asjaoludel peab huvitatud isikul siiski olema võimalus nõutavate menetluslike tagatistega kohtumenetluseks, et riigisisesed kohtud saaksid tõhusalt ja õiglaselt lahendada väidetavat omandiõiguse rikkumist puudutavaid kohtuasju. Kuid eespool punktidest 277 ja 279–281 nähtuvalt on käesolevas asjas see nii.

284

Neljandaks tuleb märkida, et komisjonil on õigus, kui ta väidab, et see, et asjaolude toimumise ajal puudusid liidus ühtlustamismeetmed pankade kohustuste teisendamise valdkonnas, ei tähenda, et liikmesriikidel oleks olnud keelatud vastu võtta kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise meetmeid. Sellest puudumisest ei tulene ka seda, et liidu institutsioonidel oleks olnud keelatud toetada Küprose asutusi selliste meetmete rakendamisel või nõuda nende meetmete säilitamist või jätkuvalt rakendamist.

285

Eeltoodust tuleneb, et hagejad ei ole tõendanud, et esimesse rühma kuuluvad kahju tekitanud meetmed ei olnud seadusega ette nähtud.

286

Hagejad väidavad, et esimesse rühma kuuluvad kahju tekitanud meetmed ei ole taotletava eesmärgiga proportsionaalsed, kuivõrd need panevad hagejatele ülemäärase koorma. Ühelt poolt pidid nad maksma eksimuste eest, mille põhjustasid Küprose Vabariigi valitsus, liidu institutsioonide eelnev tegevusetuks jäämine ja EKP hooletus, kelle erakorralist likviidsusabi puudutav „liberaalne poliitika“ aitas märkimisväärselt kaasa Laïki võla suurenemisele. Teiselt poolt ei võtnud kostjad arvesse alternatiivseid meetmeid, mis oleksid olnud hagejate omandiõigust vähem piiravad.

287

Nõukogu ja EKP vaidlevad hagejate argumentidele vastu.

288

Esiteks tuleb märkida, et 20. septembri 2016. aasta kohtuotsuses Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP (C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punktid 73–75) avaldas Euroopa Kohus juba selgelt oma seisukoha selle kohta, kas esimesse rühma kuuluvad kahju tekitanud meetmed on taotletava eesmärgiga proportsionaalsed, järeldades, et need meetmed ei ole käsitatavad ebaproportsionaalse ja lubamatu sekkumisena, mis kahjustab kõnealuste pankade hoiustajate omandiõiguse põhisisu ennast. Kuid hagejad ei ole suutnud selgitada, millistel põhjustel ei ole see järeldus käesolevale kohtuasjale ülekantav. Seega tuleb sedastada, et see järeldus on mutatis mutandis kohaldatav käesolevale väitele.

289

Teiseks tuleb tõdeda, et argumendid, mis hagejad esitasid esimesse rühma kuuluvate kahju tekitanud meetmete ebaproportsionaalsust ette heitva väite põhjenduseks, ei võimalda käesolevas asjas jõuda teistsugusele järeldusele kui järeldus, millele Euroopa Kohus jõudis sellega seoses 20. septembri 2016. aasta kohtuotsuses Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP (C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punktid 73–75).

290

Sellega seoses tuleb märkida, et omandiõiguse riive ei pea olema ülemäärane. Ühelt poolt peab kõnealune riive vastama taotletavale üldise huvi eesmärgile ning olema selleks vajalik ja proportsionaalne. Teiselt poolt ei või kahjustatud saada omandiõiguse „olemus“, see tähendab põhisisu (vt selle kohta 3. septembri 2008. aasta kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punktid 355 ja 360; 13. juuni 2017. aasta kohtuotsus Florescu jt, C‑258/14, EU:C:2017:448, punktid 53 ja 54, ning 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Ezz jt vs. nõukogu, T‑256/11, EU:T:2014:93, punkt 200).

291

Kui liidu institutsioonid peavad sellises kompleksses ja muutlikus olukorras nagu käesolev asi tegema tehnilist laadi valikuid ja keerulisi prognoose ning andma kompleksseid hinnanguid, tuleb siiski tunnustada nende institutsioonide ulatuslikku kaalutlusõigust, mis puudutab nende meetmete laadi ja ulatust, mida nad toetavad või mille säilitamist või jätkuvalt rakendamist nad nõuavad. Sellises kontekstis nõuab etteheidetava käitumise õigusvastasuse tingimus, et tõendatud peab olema see, et asjasse puutuv institutsioon on oma kaalutlusõiguse piire ilmselgelt ja oluliselt ületanud (vt selle kohta 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Nikolaou vs. kontrollikoda, C‑220/13 P, EU:C:2014:2057, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt, C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 68).

292

Need on põhimõtted, mille alusel hagejate argumente tuleb analüüsida. Täpsemalt analüüsib Üldkohus kõigepealt seda, kas esimesse rühma kuuluvad kahju tekitanud meetmed said kaasa aidata taotletava eesmärgi saavutamisele (vt punktid 293–299 allpool), seejärel, kas need on proportsionaalsed ja vajalikud selle eesmärgi saavutamiseks (vt punktid 300–316 allpool), ja lõpuks, kas nende tekitatud negatiivsed tagajärjed ei ole selle eesmärgiga ebaproportsionaalsed (vt punktid 317–323 allpool).

293

Kohtupraktika kohaselt tuleb kontrollida, kas analüüsitud omandiõiguse piirang võib aidata kaasa üldise huvi eesmärgi saavutamisele (vt selle kohta 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Ezz jt vs. nõukogu, T‑256/11, EU:T:2014:93, punkt 203).

294

Käesolevas asjas tuleb esiteks märkida, et kahju tekitanud meetmete vastuvõtmine toimus olukorras, milles kõnealustes pankades oleks juhul, kui neid ei oleks rekapitaliseeritud, tekkinud kassadesse tormamise oht pärast 18. märtsil 2013 otsustatud pankade kinnioleku aja lõppemist, nii et neid panku ähvardas oht, et nad peavad tehingute tegemise lõpetama ja nad muutuvad korrapäratult maksejõuetuks. Nagu rõhutas EKP Üldkohtu menetlust korraldavate meetmete raames esitatud vastuses, võisid selliste maksejõuetuste tagajärjed olla süsteemset laadi, mis ohustavad Küprose Vabariigi krediidiriski ja võivad kiiresti üle kanduda teistele, eelkõige Küprose pankadele. See oleks kahjustanud nende pankade hoiustajate usaldust ja Küprose Vabariigi, kes oli Laïki teatavate laenude tagaja, maksevõimet ning ohustatud oleks olnud kogu Küprose finantssüsteemi stabiilsus. Nagu komisjon ja EKP märkisid, ei saanud seega välistada, et see võib levida teistesse liikmesriikidesse või haarata euroala kogu pangandussüsteemi.

295

Toimiku materjale arvestades ei saa välistada, et Küprose ja liidu majandus‑ ja finantsolukorra sellise analüüsimisega tehti kahju tekitanud meetmete vastuvõtmise ajal ilmne hindamisviga. Sellega seoses tuleb tõdeda, et miski ei toeta hagejate ebamääraseid väiteid, et Küprose majanduse väiksuse tõttu oleks selle kriis mõjutanud euroala ainult piiratud ulatuses. Nendes väidetes ei võeta pealegi arvesse Küprose finantssektori suurust, mis oli asjaolude toimumise ajal kaheksa korda Küprose SKPst suurem, ega ka kriisi levimise ohtu teistesse liikmesriikidesse.

296

Kuid 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi punkti 1.26 kohaselt oli BoC tagamata hoiustest 37,5% konverteerimise eesmärk võimaldada BoC-l saavutada „programmi lõpuks omavahendite miinimumsuhe […] 9% stressitesti halva stsenaariumi alusel“. Sama memorandumi punkti 1.27 kohaselt sooviti hoiuste täiendavate konverteerimistega, nagu on käsitletud eespool punktis 33, tagada, et see eesmärk suudetakse saavutada programmi lõpuks. Eespool punktis 294 kirjeldatud asjaoludel ei olnud seega täiesti ebamõistlik arvata, et need meetmed võivad finantssüsteemi stabiliseerida, kuna need aitavad eelkõige, nagu nähtub ka 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi punktist 1.26, „taastada usalduse ja normaliseerida rahastamistingimused“.

297

Mis puudutab seda kahju tekitanud meedet, millega BoC pidi üle võtma Laïki tagatud hoiused, samal ajal kui Laïki tagamata hoiused pidid jääma likvideerimise ootuses vanasse üksusesse, siis oli selle meetme eesmärk Küprose Keskpanga 26. märtsi 2013. aasta pressiteate kohaselt võimaldada Laïki jagamist rämpspangaks ja toimivaks pangaks. Eespool punktis 294 kirjeldatud asjaoludel ei olnud seega täiesti ebamõistlik arvata, et see meede võib finantssüsteemi stabiliseerida, hoides ära Laïki muutumise korrapäratult maksejõuetuks.

298

Teiseks tuleb rõhutada, et pangakriisi üks peamisi põhjuseid oli Küprose finantssektori liigne suurus. Nõnda nähtub IMFi 2013. aasta mais koostatud aruande sissejuhatusest, et märkimisväärsed sisemised ja välimised tasakaalustamatused, mis mõjutasid Küprose majandust juba enne finantskriisi, süvenesid nõrga ja ebaproportsionaalse suurusega finantssektori tõttu. Nagu eespool juba märgitud (punkt 295 eespool), moodustas Kreekast tugevasti sõltuv finantssektor 800% Küprose SKPst.

299

Samas näevad esimesse rühma kuuluvad kahju tekitanud meetmed eelkõige ette BoC tagamata hoiuste väärtuskärpe, mis pidi nii aitama vähendada Küprose finantssektori suurust. Eespool punktis 298 kirjeldatud asjaoludel ei olnud seega täiesti ebamõistlik arvata, et see väärtuskärbe aitaks tagada euroala pangandussüsteemi stabiilsuse.

300

Kohtupraktika kohaselt tuleb kontrollida, kas käsitletud omandiõiguse piirang läheb kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik. Eelkõige juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet (vt 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Ezz jt vs. nõukogu, T‑256/11, EU:T:2014:93, punkt 205 ja seal viidatud kohtupraktika).

301

Käesolevas asjas väidavad hagejad sisuliselt, et arvesse ei võetud alternatiive, mis piiravad nende omandiõigust vähem kui esimesse rühma kuuluvad kahju tekitanud meetmed. Hagejate arvates oleks olnud võimalik päästa Küprose Vabariigi majandust hagejatele vähem koormavate kohustuste panemisega kui need, mida nad pidid taluma. Teiseks väidavad hagejad, et nende suhtes kohaldati sundvõõrandamist ja nad ei saanud selle eest hüvitist, mida oleks võinud pidada õiglaseks harta artikli 17 lõike 1 tähenduses.

302

Mis puudutab esiteks vähem piiravate alternatiivide arvesse võtmist, siis nähtub toimiku materjalidest, millele nõukogu asjakohaselt viitab, et kõik muud lahendused kui see, mis lõpuks valiti, ei olnud kas realiseeritavad või ei võimaldanud saavutada loodetud tulemusi. Kõigepealt tuleb märkida, et Küprose asutused võtsid kahju tekitanud meetmed vastu alles pärast seda, kui Küprose parlament oli tagasi lükanud hagejate huve vähem piirava meetme kui esimesse rühma kuuluvad kahju tekitanud meetmed, nimelt kõikidele Küprose pangahoiustele maksu kehtestamise (vt punkt 22 eespool).

303

Lisaks, IMFi 2013. aasta mais koostatud aruande kohaselt oleks see, kui kõnealuste pankade rekapitaliseerimise kulud oleks kaetud Küprose Vabariigi eelarvest, suurendanud Küprose valitsemissektori võlga talumatu piirini. Selle aruande punktist 11 nähtub nimelt, et kui kõnealused pangad oleks saanud kapitalisüsti riigilt, oleks Küprose valitsemissektori võlg saavutanud taseme, mis oleks olnud ligikaudu 150% Küprose SKPst, kusjuures esines oht, et võlg võib veelgi kasvada. IMFi arvates oleks see koormanud Küprose maksumaksjat, samas kui pangandussektori suurus, mis oli kriisi üks peamisi põhjuseid (vt punkt 298 eespool), oleks jätkuvalt olnud ebaproportsionaalne ja ohustanud Küprose Vabariiki.

304

Lõpuks nähtub eespool punktis 303 mainitud aruande punktist 11, et lahendused, mille tulemusel võlakoormus ei oleks suurenenud, nagu kõnealuste pankade otsene rekapitaliseerimine ESMi poolt või pankade lihtne müümine, ei olnud võimalikud. Euroalast lahkumine oleks ainult osaliselt leevendanud Küprose Vabariigi probleeme ja tekitanud märkimisväärset kahju nii maksumaksjatele kui ka tagatud hoiuste omanikele.

305

Sellegipoolest leiavad hagejad esiteks, et kaaluda oleks tulnud veel muid meetmeid, ning teiseks, et kostjad ei täitnud oma kohustust võtta arvesse Küprose Vabariigiga sarnaseid olukordi, nimelt nelja teise euroala riigi – Iirimaa, Kreeka Vabariigi, Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi – olukorda, kes varasemalt olid saanud finantsabi.

306

Seoses vähem piiravate alternatiivsete meetmete olemasoluga väidavad hagejad esiteks, et isegi nendel tähtaegadel, mille jooksul tuli toetusmeetmetes kokku leppida, oleks olnud täiesti teostatav näha ette väärtuskärpele alternatiivne süsteem, mis oleks arvestanud kõnealustes pankades olevate hoiuste mahtu. Hagejate arvates oleks eelkõige saanud näha ette väärtuskärpe, mis arvutatakse protsendina 100000 eurot ületavast summast, või astmelise süsteemi, mille kohaselt väärtuskärpe protsent suureneb teatavatest tasemetest alates.

307

Siiski tuleb tõdeda, et hagejad ei esita oma väidete toetuseks ühtegi konkreetset tõendit, kusjuures nende väited ei sisalda ka arvandmeid. Hagejad ei täpsusta kordagi, millise protsendiga või alates millisest tasemest tuleks väärtuskärbet kohaldada, samuti ei tõenda nad, et nende pakutud lahendus oleks võimaldanud BoC-l saavutada omavahendite miinimumsuhet, mis on ette nähtud 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi punktis 1.26.

308

Hagejate väidetest saab siiski tuletada, et see lahendus oleks võimaldanud eraldada BoC rekapitaliseerimiseks vähem vahendeid kui saadi esimesse rühma kuuluvate kahju tekitanud meetmetega. Arvestades nimelt tagatud hoiuste kaitsmise nõuet, oleks hagejate viidatud väärtuskärbe saanud – nagu ka esimesse rühma kuuluvad kahju tekitanud meetmed – puudutada ainult üle 100000 euro ulatuvaid hoiuseid. Kuid erinevalt nimetatud meetmetest oleks see väärtuskärbe puudutanud ainult teatavat protsenti kõnealustest hoiustest.

309

Samas oleks see protsent kas olnud liiga väike, et võimaldada BoC-l saavutada 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi punktides 1.26 ja 1.27 eesmärgiks seatud omakapitali taset, mistõttu hagejate soovitatud lahendus ei oleks võimaldanud taotletava eesmärgi saavutamist, või oleks see protsent olnud selleks piisavalt suur, kuid selliselt juhul oleks hagejatel tekkinud kahju, mille kohta ei ole kindel, et see oleks olnud oluliselt väiksem kui kahju, mis neile tekkis esimesse rühma kuuluvate kahju tekitanud meetmete tõttu. Nii oleks see olnud isegi siis, kui tegelikult kohaldatud väärtuskärbe oleks olnud suurem, kui oleks olnud vältimatult vajalik selleks, et BoC saavutaks sellise omakapitali taseme, mis on suurem kui 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi punktides 1.26 ja 1.27 viidatud. Memorandumi punkt 1.27, mis võtab üle dekreedi nr 103 punkti 6 alapunkti 5 põhisisu, näeb nimelt ette, et kui BoC omakapital kapitaliseeritakse kriisitingimustes nõutava omakapitali miinimumtasemega 9% võrreldes üle, siis ostetakse aktsiad tagasi, et ülekapitaliseeritud summa tagamata hoiuste omanikele tagastada.

310

Igal juhul tuleb arvestada sellega, et Küprose asutused pidid kahju tekitanud meetmete vastuvõtmisel kiiresti tegutsema. See ei ole kaugeltki – nagu hagejad sisuliselt mõista annavad – märk sellest, et rikutud on nende õigust heale haldusele, vaid kiirus, millega kahju tekitanud meetmed vastu võeti, annab tunnistust selle olukorra kiireloomulisusest, milles Küprose Vabariik asjaolude toimumise ajal oli. Nagu nimelt eespool punktis 282 märgitud, tuli ära hoida kõnealuste pankade krahhi vahetu oht, et säilitada Küprose finantssüsteemi stabiilsus ning seega vältida probleemi levimist teistesse euroala liikmesriikidesse. Sellise väärtuskärpe diferentseeritud süsteemi väljatöötamine, nagu soovitavad hagejad, oleks niisuguses olukorras nõudnud Küprose asutustelt eriti ettevaatlikku lähenemist nõudvate ja ebakindlate meetmete võtmist, tagamaks, et valitud protsendid ja tasemed võimaldaksid BoC-l saavutada 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi punktides 1.26 ja 1.27 viidatud omakapitali miinimumtaset, seades niiviisi BoC rekapitaliseerimise märkimisväärsesse ohtu (vt selle kohta analoogia alusel EIK 21. juuli 2016. aasta otsus Mamatas jt vs. Kreeka, CE:ECHR:2016:0721JUD006306614, punkt 139).

311

Teiseks, mis puudutab sarnaste olukordade esinemist, siis tuleb märkida, et meetmed, mida võidakse seada ESMi (või teiste rahvusvaheliste organisatsioonide või liidu või riikide organite ja institutsioonide) poolt finantsabi andmise tingimuseks, et lahendada rekapitaliseerimist vajava pangandussüsteemiga riigi finantsprobleeme, võivad konkreetsetes olukordades suuresti varieeruda sõltuvalt varasemast kogemusest ja eriasjaolude kogumist. Nendeks asjaoludeks võivad eelkõige olla abi saava riigi majanduslik olukord, abi tähtsus tema majanduse jaoks tervikuna, puudutatud pankade väljavaated taastada nende majanduslik elujõulisus ja nende raskustesse sattumise põhjused, sealhulgas teatavatel juhtudel abi saava riigi pangandussektori ülemäärane suurus riigi majandusega võrreldes, üleilmse majanduskeskkonna areng või suur tõenäosus ESMi (või teiste rahvusvaheliste organisatsioonide või liidu või riikide organite ja institutsioonide) tulevasteks sekkumisteks teiste raskustes riikide toetuseks, mistõttu võib olla vajalik igal sekkumisel kasutatavate summade ennetav piiramine.

312

Samas piirduvad hagejad käesoleval juhul ainult võrdlusega, millise (absoluutse ja suhtelise) suurusega finantsabi said ühelt poolt Küprose Vabariik ja teiselt poolt Iirimaa, Kreeka Vabariik, Hispaania Kuningriik ja Portugali Vabariik. Niisiis ei tõenda hagejad ega isegi väida, et teiste finantsabi saanud euroala riikide vastavatele finantssektoritele, sealhulgas Kreeka Vabariigi finantssektorile, oleks sarnaselt Küprose Vabariigi finantssektoriga (vt punkt 298 eespool) olnud iseloomulik ülemäärane suurus võrreldes nende euroala riikide vastavate majanduste suurusega. Toimiku materjalidest nähtub vastupidi, et nende liikmesriikide vastavad finantssektorid olid vähem tasakaalustamatud kui Küprose Vabariigi oma. Nõnda antakse ühes 20. märtsi 2013. aasta ajakirjanduses ilmunud artiklis edasi EKP juhatuse liikme väljaütlemised, mille kohaselt esinesid Küprose pangandussektoris „ainulaadsed asjaolud“, kuivõrd üheski teises Euroopa riigis ei olnud pangandussektor sedavõrd tasakaalust väljas.

313

Hagejad ei tõenda ka, et varasem kogemus ja erinevused, mis on seotud asjaomaste euroala riikide majandusliku olukorra või puudutatud pankade väljavaadetega taastada nende elujõulisus, üleilmse majanduskeskkonna areng või suur tõenäosus ESMi tulevasteks sekkumisteks teiste raskustes riikide toetuseks, mistõttu võib olla vajalik igal sekkumisel kasutatavate summade ennetav piiramine, ei saanud põhjendada erinevat kohtlemist ühelt poolt Küprose Vabariigi ja teiselt poolt Iirimaa, Kreeka Vabariigi, Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi vahel.

314

Teiseks, mis puudutab hagejatele õiglase hüvitise andmist, siis eeldades, et esimesse rühma kuuluvaid kahju tekitanud meetmeid võib käsitada nii, et nendega kaasnes hagejate ilmajätmine omandiõigusest, siis tuleb märkida, et kui ei maksta summat, mis on mõistlikus suhtes asjaomase asja väärtusega, kujutab omandist ilmajätmine tavaliselt endast ülemäärast omandiõiguse riivet (vt selle kohta EIK 21. veebruari 1986. aasta otsus James jt vs. Ühendkuningriik, CE:ECHR:1986:0221JUD000879379, punkt 54). Mis puudutab väärtpabereid, siis määratakse maksmisele kuuluv hüvitise summa selle väärtpaberi turuväärtuse alusel vaidlusaluste õigusnormide vastuvõtmise ajal, mitte aga tema nimiväärtuse ega selle summa põhjal, mida tema omanik lootis väärtpaberi omandamise ajal saada (vt selle kohta EIK 21. juuli 2016. aasta otsus Mamatas jt vs. Kreeka, CE:ECHR:2016:0721JUD006306614, punkt 112). Käesolevas asjas ei ole Üldkohtul vaja abstraktselt hinnata selle hüvitise hüpoteetilist suurust, mida hagejad oleksid kõnealustel asjaoludel pidanud saama. Siiski tuleb märkida, et ilma rekapitaliseerimiseta oli kõnealustel pankadel oht, et nad peavad oma tehingute tegemise lõpetama ja nad muutuvad korrapäratult maksejõuetuks (vt punkt 294 eespool). Kuid hagejad ei ole suutnud tõendada, et neil asjaoludel oli nende vara tegelik turuväärtus selline, et neile oleks tulnud maksta hüvitist.

315

Teisalt tuleb kindlasti märkida, nagu nähtub eespool punktidest 277, 279 ja 281, et 22. märtsi 2013. aasta seaduse artikkel 26 näeb ette, et isikul, kelle arvates on tema omandiõigust kriisilahenduse meetmetega põhjendamatult rikutud, on õigus pöörduda pädevasse riigisisesesse kohtusse, et nõuda kahju hüvitamist. Järelikult ei ole hagejad tõendanud, et nad jäeti õigusvastaselt ilma õiglasest hüvitisest.

316

Seega ei saa asuda seisukohale, et esimesse rühma kuuluvad kahju tekitanud meetmed lähevad kaugemale sellest, mis on taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik.

317

Kohtupraktika kohaselt tuleb kontrollida, kas analüüsitud omandiõiguse piiranguga põhjustatud negatiivsed tagajärjed ei ole taotletavate eesmärkidega ebaproportsionaalsed (vt selle kohta 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Ezz jt vs. nõukogu, T‑256/11, EU:T:2014:93, punktid 205 ja 209).

318

Sellega seoses tuleb esiteks nentida, et pangas hoiustamine ei ole riskivaba. Asjaolude toimumise ajal nägi nimelt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 1994. aasta direktiivi 94/19/EÜ hoiuste tagamise skeemide kohta (EÜT 1994, L 135, lk 5; ELT eriväljaanne 06/02, lk 252) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2005. aasta direktiiviga 2005/1/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiive 73/239/EMÜ, 85/611/EMÜ, 91/675/EMÜ, 92/49/EMÜ ja 93/6/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/19, 98/78/EÜ, 2000/12/EÜ, 2001/34/EÜ, 2002/83/EÜ ja 2002/87/EÜ ning luuakse finantsteenuste komiteede uus organisatsiooniline struktuur (ELT 2005, L 79, lk 9), ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. aasta direktiiviga 2009/14/EÜ (ELT 2009, L 68, lk 3)) artikli 7 lõige 1a liikmesriikidele ette kohustuse tagada, et hoiuste peatamise korral on iga hoiustaja hoiused kokku tagatud 100000 euro ulatuses. Neil asjaoludel pidid hoiustajad olema teadlikud, et hoiuste peatamise korral esineb oht, et nad võivad kaotada kõnealustes pankades hoiustatud 100000 eurot ületavast summast kogu summa või osa sellest.

319

Teiseks tuleb märkida, et 22. märtsi 2013. aasta seaduse artikli 3 lõike 2 punktides a ja b on ette nähtud, et kriisilahendusmenetluses oleva asutuse aktsionärid kannavad esimestena kriisilahenduse meetmete rakendamisest tulenevat kahju, samas kui sellise asutuse võlausaldajad osalevad selle kahju kandmises alles pärast aktsionäre. Sellest nähtub, et kõnealuste pankade hoiustajad pidid kandma kahju tekitanud meetmete rakendamisest tuleneva kahju alles pärast nende pankade aktsionäre.

320

Kolmandaks tuleb sedastada, et 22. märtsi 2013. aasta seadus tagab kõnealuste pankade hoiustajatele vähemalt samal tasemel kaitse, nagu hoiustajatel oleks olnud nende pankade likvideerimise korral. Nimelt tuleneb selle seaduse artikli 3 lõike 2 punktist d, et sama seaduse alusel vastu võetud meetmetega ei või asetada asjasse puutuvate asutuste võlausaldajaid finantsiliselt halvemasse olukorda kui olukord, milles nad oleksid olnud asjaomaste asutuste likvideerimise korral. Sama seaduse artikli 12 lõikes 14 on täpsustatud, et kui restruktureeritakse sama seaduse artikli 12 lõike 1 alusel kriisilahendusmenetluses oleva asutuse võlad ja kohustused, makstakse puudutatud isikutele nende nõuete eest vähemalt see summa, mille nad oleksid Küprose õiguse alusel saanud, kui asjaomased pangad oleks likvideeritud (vt punkt 24 eespool).

321

Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kui riik ei oleks sekkunud, oleks kõnealused pangad tõenäoliselt tulnud likvideerida. Neil asjaoludel võimaldasid seega 22. märtsi 2013. aasta seaduse artikli 3 lõike 2 punkt d ja artikli 12 lõige 14 tagada, et puudutatud pooled ei ole esimesse rühma kuuluvate kahju tekitanud meetmete kohaldamise tõttu halvemas olukorras kui olukord, milles nad oleksid olnud, kui Küprose asutused ei oleks sekkunud (vt selle kohta analoogia alusel kohtujurist Wahli ettepanek kohtuasjas Kotnik jt, C‑526/14, EU:C:2016:102, punkt 90).

322

Neljandaks tuleb märkida, et vastavalt 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi punktile 1.27 näeb dekreedi nr 103 punkti 6 alapunkt 5 ette, et kui BoC tagamata hoiuste omanike panus ületab BoC omakapitali taastamiseks vajaliku, määrab kriisilahendusasutus kindlaks ülekapitaliseeritusele vastava summa ja käsitab seda nii, nagu ei oleks konverteerimist kunagi toimunud.

323

Seega tuleb tõdeda, arvestades ka taotletavate eesmärkide tähtsust (vt punktid 255 ja 256 eespool), et esimesse rühma kuuluvate kahju tekitanud meetmete kohaldamisest hagejatele tulenevad negatiivsed tagajärjed ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalsed.

324

Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et esimesse rühma kuuluvaid kahju tekitanud meetmeid ei saa pidada ebaproportsionaalseks ja lubamatuks sekkumiseks, mis kahjustab hagejate omandiõiguse põhisisu ennast. Seega ei saa leida, et nõukogu nõudis otsust 2013/236 vastu võttes hagejate omandiõigust rikkuva meetme säilitamist või jätkuvalt rakendamist või et komisjon ja EKP aitasid esimesse rühma kuuluvaid kahju tekitanud meetmeid toetades sellisele rikkumisele kaasa.

325

Nüüd tuleb kontrollida, kas komisjon ja EKP aitasid teise rühma kuuluvaid kahju tekitanud meetmeid toetades kaasa hagejate omandiõiguse rikkumisele.

326

Järgnevalt analüüsib Üldkohus, kas hagejate omandiõigusega on kooskõlas esiteks iga nende lihtaktsia ühe euro nimiväärtuse vähendamine ühesendiseks nimiväärtuseks (vt punktid 327–331 allpool) ja teiseks Kreeka filiaalide müümine (vt punktid 332–359 allpool).

327

Hagejad ei vaidle vastu sellele, et BoC iga lihtaktsia ühe euro nimiväärtuse ühesendiseks nimiväärtuseks vähendamisega, mis on ette nähtud dekreediga nr 103 ja mis aitab kaasa 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi punktis 1.26 viidatud BoC rekapitaliseerimisele, taotleti nagu ka BoCsse paigutatud tagamata hoiuste konverteerimisega eesmärki taastada BoC omakapital ning tagada nii Küprose finantssüsteemi ja terve euroala stabiilsus vastavalt eespool punktis 255 viidatud kohtupraktikale.

328

Sellegipoolest väidavad hagejad, et eespool punktides 267, 269, 270, 301, 305 ja 306 esitatud põhjustel ei võetud meedet, mis seisnes BoC aktsiate nimiväärtuse vähendamises, vastu seaduses ette nähtud tingimustel ja see ei ole taotletud eesmärgiga proportsionaalne.

329

Sellega seoses tuleb märkida, et eespool punktides 272–284 toodud põhjustega analoogsetel põhjustel võeti see meede, mis on muudetud redaktsioonis dekreediga nr 103 sõnaselgelt ette nähtud, vastu seaduses ette nähtud tingimustel.

330

Kõnealune meede on ka proportsionaalne taotletava eesmärgiga ning eespool punktides 289–324 esitatud põhjused kehtivad selle suhtes mutatis mutandis. Eelkõige tuleb kõigepealt märkida, et BoC aktsiate nimiväärtuse vähendamise eesmärk oli aidata kaasa BoC rekapitaliseerimisele, nagu sellele on viidatud 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi punktis 1.26. Arvestades eespool punktides 294–296 esitatud kaalutlusi, oli see meede sellisena sobiv, et saavutada eesmärk tagada Küprose finantssüsteemi ja kogu euroala stabiilsus. Edasi tuleb märkida, et kõnealune meede ei lähe kaugemale sellest, mis on selle eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Eespool punktides 302–316 nimetatud põhjustel ei olnud nimelt vähem piiravad alternatiivid, millele hagejad viitavad, kas realiseeritavad või ei võimaldanud saavutada loodetud tulemusi. Lõpuks tuleb nentida, et arvestades ka taotletava eesmärgi tähtsust, ei tekita kõnealune meede ebaproportsionaalselt negatiivseid tagajärgi. Esiteks, kui sellisesse krediidiasutusse nagu kõnealused pangad hoiuste paigutamine ei ole täiesti riskivaba, siis on seda vähem riskivaba niisuguste asutuste aktsiate omandamine. Erinevalt hoiustajatest, kelle hoiused on hoiuste peatamise korral vähemalt osaliselt kaitstud, võtavad pankade aktsionärid oma investeeringute puhul põhimõtteliselt täisriski. Lisaks tuleb rõhutada, et 22. märtsi 2013. aasta seaduse artikli 3 lõike 2 punktides a ja b on ette nähtud, et kriisilahendusmenetluses oleva asutuse aktsionärid kannavad esimestena kriisilahenduse meetmete rakendamisest tulenevat kahju, samal ajal kui sellise asutuse võlausaldajad osalevad selle kahju kandmises alles pärast aktsionäre. BoC aktsionärid pidid seega olema teadlikud riskist, et nad võivad oma investeeringu kaotada. Teiseks tuleb märkida, et sarnaselt BoC hoiustajatega kehtisid selle aktsionäride suhtes 22. märtsi 2013. aasta seaduse artikli 12 punktis 14 nimetatud tagatised.

331

Järelikult ei saa asuda seisukohale, et BoC aktsiate nimiväärtuse vähendamine kujutab endast ebaproportsionaalset ja lubamatut sekkumist, mis kahjustab hagejate omandiõiguse põhisisu ennast.

332

Hagejad väidavad, et Kreeka filiaalide müümist ei saa pidada objektiivselt põhjendatuks ega seadusega ette nähtuks või proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas olevaks.

333

Siiski tuleb tõdeda, et Kreeka filiaalide müük, mida on nimetatud 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi punktis 1.24 ja mis on ette nähtud dekreetidega nr 96 ja 97, oli samal alusel nagu eespool analüüsitud kahju tekitanud meetmed põhjendatud üldise huvi eesmärgiga, milleks on tagada Küprose ja kogu euroala finantssüsteemi stabiilsus vastavalt eespool punktis 255 viidatud kohtupraktikale.

334

Nimelt nähtub toimiku materjalidest, et arvestades Kreeka ja Küprose vastastikust sõltuvust, oli selle müügi eesmärk hoida ära nende kahe liikmesriigi finantssüsteemide üldine ebastabiilsus.

335

Sellega seoses nähtub esiteks komisjoni 23. juuli 2014. aasta otsuse (ΕL) 2015/455, mis käsitleb riigiabi SA.34826 (2012/C), SA.36005 (2013/NN), mida Kreeka andis Piraeuse panga grupile seoses Piraeuse panga rekapitaliseerimise ja ümberkorraldamisega (ELT 2015, L 80, lk 49), põhjendusest 302, et kolme Küprose panga – nimelt kõnealuste pankade Kreeka filiaalide – Kreekaga seotud tegevuse müümise eesmärk oli kaitsta Kreeka pangandussüsteemi stabiilsust ja tagada, et Küprose pangad saaksid kõnealuse äritegevuse müüa enne, kui see kaotaks igasuguse väärtuse.

336

Põhjused, miks komisjon leidis, et nende filiaalide müük oli Kreeka pangandussüsteemi stabiilsuse tagamiseks vajalik, otsusest 2015/455 tõepoolest selgesti ei ilmne. Ent, nagu sisuliselt möönsid ka hagejad Üldkohtu menetlust korraldavate meetmete raames esitatud vastuses, need põhjused on esitatud EKP 27. jaanuari 2013. aasta siseraportis. Sellest dokumendist nähtub sisuliselt, et Kreeka filiaalide võimaliku müügi eesmärk oli vältida negatiivse mõju ülekandumist Küprose pangandussüsteemist Kreeka finantssüsteemi ja seega säilitada viimase stabiilsus. Kreekas sooviti ära hoida üldist pangapaanikat Laïki pankrotistumise või BoCsse paigutatud hoiuste väärtuskärpe korral. Nagu EKP Üldkohtu menetlust korraldavate meetmete raames esitatud vastuses täpsustas, oli nimelt oht, arvestades Küprose Vabariigi üldist olukorda ja asjaolu, et Kreeka filiaalides olevate hoiuste suhtes kohaldus Küprose hoiuste tagamise skeem (vt punkt 456 allpool), et nende hoiuste omanikud tormavad pangast raha välja võtma.

337

See oleks negatiivselt mõjutanud Kreeka filiaalide või nende omanikest kõnealuste pankade elujõulisust, mille tulemusel oleks vähenenud nende vara väärtus. Sellised arengud oleksid seadnud ohtu avalikkuses uuesti saavutatud usalduse Kreeka pangandussektori vastu, millesse paigutatud hoiused olid pärast kaks aastat kestnud tugevat langust hakanud uuesti kasvama. Esines suur oht, et Kreekas tekib pankadest raha välja võtmise paanika, mille tagajärjel oleks võinud halveneda Kreeka pankade niigi väike finantseerimisvõime, nii et neile antavat erakorralist likviidsusabi oleks tulnud suurendada sellisele tasemele, mis võiks ületada eurosüsteemi keskpankade tegelikku mahtu.

338

Teiseks ilmneb hagejate, komisjoni ja EKP vastustest Üldkohtu menetlust korraldavatele meetmetele, et Kreeka filiaalide müügi eesmärk oli ka Küprose pangandussüsteemi kaitsmine selle eest, et eelkõige Kreeka majandusliku olukorra võimalik halvenemine võiks üle kanduda ka Küprosele. Nagu nendib komisjon oma 2013. aasta mais koostatud raportis, millele ta Üldkohtu menetlust korraldavatele meetmetele vastates viitab, mõjutasid Kreeka majanduse probleemid eriti Küprose pangandussüsteemi ja eelkõige Laïkit.

339

Eeltoodut arvestades tuleb esiteks analüüsida, kas Kreeka filiaalide müük oli seadusega ette nähtud, ja teiseks, kas eespool punktides 333 ja 334 viidatud üldise huvi eesmärki arvestades kujutab see endast ebaproportsionaalset ja lubamatut sekkumist, mis kahjustab hagejate omandiõiguse põhisisu ennast.

340

Sellega seoses tuleb esiteks tõdeda, et eespool punktides 272–285 viidatud põhjustega analoogsetel põhjustel oli Kreeka filiaalide müük seadusega ette nähtud.

341

Mis puudutab teiseks Kreeka filiaalide müümise proportsionaalsust, siis tuleb kõigepealt märkida, et see oli taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv, kuivõrd sellega vähenes Kreeka ja Küprose pangandussüsteemide vastastikune sõltuvus.

342

Järgmisena tuleb nentida, et toimiku materjalidest ei nähtu, et taotletavaid eesmärke oleks saanud saavutada vähem piiravate meetmetega kui Kreeka filiaalide müük. Diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist käsitleva väite raames väidavad hagejad tõepoolest, et neid eesmärke oleks saanud saavutada „kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise kulude jagamisega Küprose maksumaksjate vahel“.

343

Siiski tuleb märkida, nagu hagejad sisuliselt kinnitasid kohtuistungil, et selline meede oleks tähendanud lihtsalt kõnealuste pankade rekapitaliseerimise ja restruktureerimise kulude katmist Küprose Vabariigi eelarvest. Kuid esiteks ei oleks selline lahendus olnud realiseeritav. Nagu komisjon Üldkohtu menetlust korraldavate meetmete raames esitatud vastuses õigesti märkis, puudusid Küprose Vabariigil asjaolude toimumise ajal selleks vajalikud vahendid. Tal puudus ka juurdepääs rahvusvahelistele kapitaliturgudele. Neil asjaoludel on – nagu möönavad hagejad Üldkohtu menetlust korraldavatele meetmetele esitatud vastuses – raske mõista, kuidas Küprose Vabariik oleks saanud kõnealuseid panku välise finantsabita rekapitaliseerida.

344

Samas tuleb märkida, et kõnealuse finantsabi summa, mille piirmäär oli 10 miljardit eurot, arvestati Küprose Vabariigi rahastamisvajaduste põhjal, ilma et seejuures oleks arvesse võetud riigi kapitalisüsti pankadele. Kuivõrd Pacific Investment Management Company (PIMCO) 2013. aasta märtsi aruande (edaspidi „PIMCO aruanne“) kohaselt oleks kõnealuste pankade rekapitaliseerimiseks 2012. aasta lõpus olnud vaja kokku ligikaudu 7,8 miljardit eurot, oleks hagejate pakutud lahenduse jaoks olnud vaja, et kõnealuse finantsabi summat suurendatakse või kasutatakse sellest oluline osa kõnealuste pankade rekapitaliseerimiseks.

345

Neist kahest võimalusest esimesega oleks kaasnenud kaks peamist probleemi, mille kohta ei esita hagejad ühtegi selgitust, kuidas Küprose Vabariik oleks saanud need lahendada. Esiteks ei olnud ESMil kohustust anda Küprose Vabariigile kõnealust finantsabi rohkem kui 10 miljardit eurot. ESM võis asuda õiguspäraselt hoopis seisukohale, et selle paketi suurust tuleb piirata, et eelkõige säilitada tema võime tulevasteks sekkumisteks. Teiseks oleks kõnealuste pankade rekapitaliseerimiseks kõnealuse finantsabi suurendamine suurendanud Küprose valitsemissektori võlga talumatu piirini (vt punkt 303 eespool).

346

Toimiku materjale silmas pidades ei oleks neist võimalustest teine võimalus olnud paremini realiseeritav. Esiteks ei oleks see, kui olulist osa 10 miljardi euro suurusest finantsabist oleks kasutatud kõnealuste pankade rekapitaliseerimiseks, olnud kooskõlas kõnealuse finantsabi andmise tingimustega, mis ei näinud ette kõnealuse finantsabi kasutamist sel eesmärgil. Teiseks tuleb olenemata neist tingimustest tõdeda, et sellise lahenduse korral oleks paratamatult tulnud olulisel määral ümber jagada Küprose Vabariigile kõnealuse finantsabina antud summasid. Niisiis ei oleks 7,8 miljardit eurot tervikuna või osa sellest, mida oleks siis kasutatud kõnealuste pankade rekapitaliseerimiseks, saanud enam kasutada Küprose Vabariigi eelarve vajadusteks, viimase poolt võlaväärtpaberite tagasiostmiseks või Küprose muude pankade kui kõnealused pangad rekapitaliseerimiseks. Samas möönavad hagejad ise, et kui Küprose Vabariik ei oleks finantsabi saanud, ei oleks ta tõenäoliselt suutnud täita oma rahalisi kohustusi, nii et see oleks lausa ohustanud tema maksevõimet. Arvestades riske, mis sellest oleks kogu euroala finantsstabiilsusele tekkinud, oleks seega muutunud tõenäoliseks, et kõnealune finantsabi ei võimalda saavutada taotletavat üldise huvi eesmärki.

347

Teiseks, erinevalt Kreeka filiaalide müümisest ei oleks kõnealuste pankade rekapitaliseerimise ja restruktureerimise kulude katmine lihtsalt Küprose Vabariigi eelarvest sobinud vähendama Kreeka Vabariigi ja Küprose Vabariigi vastastikust sõltuvust. Selline meede oleks nimelt jätnud püsima sidemed kõnealuste pankade ja Kreeka pangandussüsteemi vahel.

348

Mis puudutab lõpuks Kreeka filiaalide müümise negatiivseid tagajärgi, siis nähtub tõepoolest otsuse 2015/455 põhjendusest 294, et Piraeuse pank omandas kolme Küprose panga, sealhulgas kõnealuste pankade Kreekat hõlmava tegevusega seotud laenuportfellid nende nimiväärtusest väiksema hinnaga. Sellest põhjendusest ilmneb samuti, et nende filiaalide ostuhinda kärbiti tulevaste kahjumite kajastamiseks PIMCO stressitesti raames antud hinnangu põhjal. EKP märkis oma vastuses Üldkohtu menetlust korraldavatele meetmetele, et selle testi eesmärk oli teha Küprose pangandussüsteemi auditeerimise käigus kindlaks osalevate pankade kapitalivajadus, kusjuures auditi läbiviijaks oli Küprose Keskpank määranud PIMCO, kes tegutses Küprose Keskpanga, komisjoni, EKP, ESMi, Euroopa Pangandusjärelevalve ja IMFi kui vaatleja esindajatest koosneva komisjoni juhtimisel. Sellest testist nähtuvalt oli see risk, et laenukahju on suurem kahjust, mida oli juba ennetatud müügihinna alandamisega, piiratud.

349

Komisjon märkis otsuse 2015/455 põhjenduses 298 ka seda, et tasu, mille Piraeuse pank kolme asjasse puutuva Küprose panga Kreeka tegevuse, sealhulgas Kreeka filiaalide omandamise eest lõpuks maksis, oli palju väiksem kui omandatud väärtpaberiportfelli arvestuslik väärtus ja isegi väiksem kui laenude väärtus pärast selle vähendamist tulevaste kahjumite kajastamiseks stressitesti raames. Komisjon järeldas sellest, et omandamishinda võib seega pidada negatiivseks, ning et seda järeldust toetab asjaolu, et Piraeuse pank sai pärast omandamist suure negatiivse firmaväärtuse, mis suurendas panga kapitali.

350

Seega ei saa välistada, et kõnealustel pankadel tekkis Kreeka filiaalide müügi tõttu märkimisväärne varaline kahju. Niisiis nähtub otsuse 2015/455 põhjendusest 74:

„Piraeuse pangale üle kantud varade väärtus oli ligikaudu 18,9 miljardit eurot ja kohustuste summa umbes 15 miljardit eurot. Tehingupooled nõustusid siiski võtma arvesse kahjusummat, mida prognoositi Küprose pankade[le] PIMCO koostatud aruandes ebasoodsa stsenaariumi kohaselt. Vastavalt PIMCO aruandele oli [Pireuse] pangale üle kantavate varade väärtus ligi 16,5 miljardit eurot. Üle kantud kohustuste summa oli umbes 14,5 miljardit eurot.“

351

Otsuse 2015/455 põhjendustest 75 ja 303 nähtub aga, et see müük toimus avatud, läbipaistvas ja mittediskrimineerivas menetluses, mille käigus esitasid kolm pakkujat oma pakkumuse, millest ainult Piraeuse panga pakkumine osutus nõuetele vastavaks.

352

Hagejad ei esita ühtki argumenti, mis võiks tõendada, et see müümise menetlus oli õigusvastane. Nad üksnes märgivad, et Kreeka filiaalide hind arvutati PIMCO aruandes esitatud hindamise põhjal; kusjuures aruande peamine ülesanne oli suurendada kõnealuste pankade omavahendite vajadust ilma nende juhtkonna või aktsionäride ja hoiustajate osaluseta, hoolimata nende vastavate juhatuste vastuseisust ning läbipaistmatult ja rahvusvahelisi finantsaruandlusstandardeid (IFRS) rikkudes.

353

Sellega seoses tuleb esiteks tõdeda, et hagejate arutluskäik lähtub eeldusest, et Kreeka filiaalide ostuhind oli „arvutatud“. Kuid see eeldus on väär, kuna ostuhind kujunes avatud pakkumismenetluse käigus tehtud parima pakkumuse põhjal (vt punkt 351 eespool).

354

Teiseks, isegi kui PIMCO aruande – mille konkreetne eesmärk ei olnud hinnata müümise jaoks Kreeka filiaalide väärtust, vaid hinnata üldisemalt Küprose pankade väärtust lähtestsenaariumi ja ebasoodsa stsenaariumi korral – tulemus oleks olnud väär, ei oleks nende filiaalide müük sellepärast iseenesest õigusvastane. Nimelt ei ole kuidagi tõendatud, et Kreeka filiaalide müügimenetluses osalenud pakkujatel oleks olnud keelatud pakkuda teistsugust hinda, kui tulenes PIMCO aruandest.

355

Kolmandaks viitavad hagejad Üldkohtu menetlust korraldavatele meetmetele esitatud vastuses Küprose Keskpanga 7. juuni 2013. aasta teadaandele, millest nähtub, et Kreeka filiaalide ostuhinna ja müügitingimused määrasid „poliitilisel tasandil“ kindlaks Kreeka Vabariik ja Küprose Vabariik 2013. aasta märtsis toimunud kahel eurorühma kohtumisel. Kohtuistungil täpsustasid hagejad, et nad viitasid sellele teadaandele, et näidata, et Kreeka filiaalide müük viidi läbi läbipaistmatu menetluse tulemusena ning sellise hinna eest, mis ei vastanud turuhinnale.

356

Järeldustega, millele hagejad jõuavad Küprose Keskpanga 7. juuni 2013. aasta teadaande põhjal, ei saa siiski nõustuda. Nimelt piisab nentimisest – ilma et oleks vaja võtta seisukohta kõnealuse teadaande tõendusjõu suhtes –, et toimikus ei viita miski sellele, et hind ja tingimused, milles Kreeka ja Küprose võimud väidetavalt „poliitilisel tasandil“ kokku leppisid, oleks olnud Kreeka filiaalide müügimenetluses osalenud pakkujatele siduvad.

357

Järeldused, mis hagejad teevad ajakirjanduses 19. veebruaril 2015 avaldatud artiklist „Did the troika defraud billions at the expense of thousands of depositors in Cyprus?“ (Kas troika pettis Küprose tuhandete hoiustajate kulul välja miljardeid?), ei toeta samuti nende teesi. Vastupidi hagejate väidetele ei nähtu nimelt sellest artiklist mingil juhul, et eurorühm oleks „aktsepteerinud“, et Kreeka filiaalide müük toimub nende väärtusest oluliselt madalama hinna eest. Sellest ei nähtu ka seda, et EKP selle müügi „kavandas ja kindlaks määras“, ning veel vähem nähtub see, et EKP fikseeris ostuhinna. Kõnealuses artiklis on tõepoolest märgitud, et „EKP ja komisjoni ametnikud on välja töötanud julge plaani“, mille kohaselt on Küprose pangad sunnitud loobuma „kõikidest oma Kreeka tegevustest, et kaitsta Kreekat Küprose šoki eest“. Seejuures tuginetakse kõnealuses artiklis aga eespool punktis 336 viidatud EKP 27. jaanuari 2013. aasta siseraportile, milles negatiivse mõju ülekandumise ohtu Kreeka finantssüsteemi silmas pidades analüüsitakse Kreeka filiaalide ja kõnealuste pankade lahutamise erinevaid stsenaariume. Kuid nagu EKP asjakohaselt märgib, siis asjaolu, et tema teenistused analüüsisid sisedokumendis selliseid stsenaariume, ei tähenda, et ta „kavandas ja määras kindlaks“ Kreeka filiaalide müügi, ega ka seda, et ta osales ostuhinna kindlaksmääramisel. Vastupidi, nagu nähtub eespool punktidest 351–356, on see hind avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva menetluse tulemus.

358

Järelikult, arvestades ka taotletavate eesmärkide tähtsust, ei saa asuda seisukohale, et Kreeka filiaalide müümisega põhjustatud negatiivsed tagajärjed on ebaproportsionaalsed.

359

Hagejad ei ole seega suutnud tõendada, et dekreetidega nr 96 ja 97 ette nähtud ning 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi punktis 1.24 käsitletud Kreeka filiaalide müük kujutas endast ebaproportsionaalset ja lubamatut sekkumist, mis kahjustas hagejate omandiõiguse põhisisu ennast.

360

Eeltoodut arvestades ei saa tõdeda, et teise rühma kuuluvate kahju tekitanud meetmetega on rikutud omandiõigust. Sellest järeldub, et komisjon ja EKP ei aidanud sellega, et nad toetasid mõlemasse rühma kuuluvaid kahju tekitanud meetmeid, mida on käsitletud eespool punktides 256 ja 257, kaasa hagejate omandiõiguse rikkumisele. Ka nõukogu ei nõudnud otsust 2013/236 vastu võttes sedalaadi rikkumist kätkeva meetme säilitamist või jätkuvalt rakendamist.

361

Seda järeldust ei saa kahtluse alla seada hagejate argumendid, et rikutud on EKP põhikirja artiklit 14.4, õigust heale haldusele ning õigluse ja järjekindluse nõudeid.

362

Näitamaks, et nende omandiõigust on rikutud, väidavad hagejad, et rikutud on EKP põhikirja artiklit 14.4, õigluse ja järjekindluse nõudeid ning õiguse heale haldusele põhimõtet, mis nende arvates sisalduvad olemuslikult proportsionaalsuse põhimõttes, mis ise omakorda kuulub nende tingimuste hulka, mida omandiõiguse piiramisel peab järgima. Selle teesi toetuseks esitavad hagejad sisuliselt kolm argumentide rühma.

363

Esiteks väidavad hagejad, et eurorühm rikkus hea halduse põhimõtet, otsustades kahju tekitanud meetmete üle „demokraatia aluspõhimõtteid“ rikkudes. Hagejad leiavad, et nendest põhimõtetest tuleneb, et kuivõrd riigi asutused tunnevad vahetult ühiskonda ja selle vajadusi, siis saavad nad põhimõtteliselt kõige paremini hinnata seda, mis on üldistes huvides. Samas nendivad hagejad, et kahju tekitanud meetmete vastuvõtmist ei otsustanud tegelikult mitte Küprose asutused, vaid selleks kohustas eurorühm, kes ei vastuta ühegi valija ees, keda ei puuduta Küprose Vabariigi riiklikud huvid ning kes ei tunne vahetult ühiskonda ja selle vajadusi. Eurorühm võttis hoopis vastu otsuse, mis lähtus laenuandjate murest ja nõuetest.

364

EKP vaidleb hagejate argumentidele vastu.

365

Sellega seoses piisab märkimisest, et eespool punktidest 105–133 nähtuvalt ei saa asuda seisukohale, et eurorühm nõudis Küprose Vabariigilt kahju tekitanud meetmete vastuvõtmist. Käesolev argument tuleb seega tagasi lükata, ilma et oleks vaja hinnata, kas väidetaval „demokraatia aluspõhimõtete“ rikkumisel on vähimatki tähtsust selle hindamisel, kas hagejate omandiõigust on rikutud.

366

Teiseks väidavad hagejad, et EKP eiras õigluse ja järjekindluse nõudeid, kuna ta otsustas toetada kõnealuste pankade kohustuste ja nõudeõiguste teisendamist, kuigi Küprose Keskpanga juhataja kabineti direktor oli eurosüsteemi nimel kinnitanud 11. veebruari 2013. aasta kirjas, mis oli adresseeritud nende pankade vastavatele tegevjuhtidele, et nende pankade hoiustajate õigusi ei piirata.

367

Kostjad selle argumendi suhtes seisukohta ei võtnud.

368

Selle kohta piisab tõdemusest – ilma et see mõjutaks küsimust, kas väidetav õigluse ja järjekindluse puudumine on mingilgi määral asjakohane hagejate omandiõiguse rikkumise olemasolu hindamisel –, et see argument kattub argumendiga, millega hagejad põhjendavad oma väidet, et rikutud on õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet; käesolevat argumenti analüüsitakse seega koos selle argumendiga (vt punktid 407–423 allpool).

369

Kolmandaks kritiseerivad hagejad EKP käitumist seoses erakorralise likviidsusabiga. Hagejad väidavad, et seda käitumist iseloomustab ebaõiglus, ebajärjekindlus ning EKP põhikirja artikli 14.4 ja hea halduse põhimõtte rikkumine; EKP vaidleb sellele vastu.

370

Oma argumentide toetuseks märgivad hagejad esiteks sisuliselt seda, et EKP sekkumist erakorralise likviidsusabi valdkonnas reguleeriv õiguslik raamistik on vastuolus hea halduse põhimõtte ja järjekindluse nõudega, mis mõlemad on proportsionaalsuse põhimõtte lahutamatuks osaks, ning sellega rikutakse nõuet, et mis tahes omandiõiguse piirang peab olema seadusega ette nähtud. Sellega seoses väidavad hagejad, et erakorralisele likviidsusabile on seatud tingimus, et abisaaja peab olema maksevõimeline. Kuid hagejate sõnul puudub maksevõimelisuse mõistel erakorralise likviidsusabi andmisega seoses legaaldefinitsioon. EKP ei pea seega kindlaks määrama, kas potentsiaalne abisaaja täidab seadusega ette nähtud maksevõimelisuse range tingimuse, vaid võib vastupidi järeldada, et pank on maksevõimeline, ja seega lubada jätkuvalt erakorralise likviidsusabi andmist finantsabi andmise perspektiivi põhjal.

371

Hagejate arvates võib EKP samal ajal eurorühmas osalemise tõttu mõjutada otsustavalt abi andmise otsust ja selle andmise tingimusi, nagu ta seda käesoleval juhul ka tegi. Troikasse kuulumise tõttu osaleb EKP ühtlasi selle kontrollimisel, kas Küprose Vabariik täidab seatud tingimusi. Sellest tuleneb hagejate sõnul ilmselge „moraalne risk“, sest EKP võib anda suuremeelselt oma nõusoleku erakorralisele likviidsusabile, eeldades, et ta võib nõuda selle tagasimaksmist finantsabi tingimusena.

372

Teiseks väidavad hagejad, et EKP toimis ebajärjekindlalt ja ebaõiglaselt, sest ta ei olnud kuni 21. märtsini 2013 vastu kõnealustele pankadele erakorralise likviidsusabi andmisele, kuigi teatas samal ajal, et erakorralist likviidsusabi antakse ainult maksevõimelistele pankadele. Hagejate väitel sai EKP Laïki maksejõuetusest teada juba enne 21. märtsi 2013. Oma argumentide toetuseks tuginevad hagejad ühelt poolt PIMCO aruandele, millest nähtub, et kõnealused pangad olid „majanduslikult maksejõuetud“, ja teiselt poolt eespool punktis 149 viidatud, ajakirjanduses 17. oktoobril 2014 avaldatud artiklile, millest nähtub eelkõige, et Bundesbanki president osutas Laïki maksejõuetusele juba ühel 2012. aasta detsembris toimunud juhatajate koosolekul.

373

Kolmandaks väidavad hagejad sisuliselt, et EKP käitumine oli ebajärjekindel, ebaproportsionaalne ja ebaõiglane, kuna ta kõigepealt võttis ajavahemikus 2011. aasta oktoobrist kuni 2013. aasta märtsini tolerantse hoiaku, kiirustades andma Laïkile peaaegu piiramatult erakorralist likviidsusabi, ning seejärel lõpetas 21. märtsil 2013 ootamatult likviidsusabi andmise.

374

Neljandaks lisavad hagejad repliigi staadiumis, et neil ei ole võimalik vaidlustada analüüsi, mille alusel EKP nõukogu võttis vastu 21. märtsi 2013. aasta otsuse. Hagejate väitel ei ole see otsus nimelt põhjendatud ega saa olla tõelise analüüsi tulemus. Hagejad selgitasid kohtuistungil, et kõnealune otsus on tunnistuseks sellest, et erakorralise likviidsusabi valdkonna õiguslik raamistik ei ole sobiv.

375

Viiendaks väidavad hagejad, et EKP käitumine seoses erakorralise likviidsusabiga kujutab endast EKP-l tema põhikirja artikli 14.4 alusel oleva kaalutlusõiguse ilmselget ja olulist rikkumist.

376

Kostjad vaidlevad hagejate argumentidele vastu.

377

Sellega seoses tuleb märkida, et hagejatele väidetavalt tekitatud varalise kahju otsene põhjus on tõenäoliselt kahju tekitanud meetmete kohaldamine (vt punkt 86 eespool). Kuid nagu nähtub eespool punktidest 134–155, ei nõudnud EKP kahju tekitanud meetmete vastuvõtmist enda 21. märtsi 2013. aasta pressiteates, selles viidatud otsusega ega eelnevate otsustega „jätkata erakorralise likviidsusabi andmist“. Neil asjaoludel ei saa leida, et neid akte puudutavad võimalikud õiguslikud puudused võivad tõendada kahju tekitanud meetmete ebaproportsionaalsust või seda, et need ei vasta nõudele, mille kohaselt peab omandiõiguse piirang olema seadusega ette nähtud. See järeldus tuleb iseäranis kindlalt teha seoses hagejate argumentidega, mis puudutavad erakorralise likviidsusabi valdkonda reguleeriva õigusliku raamistiku väidetavat ebasobivust (vt punktid 370, 371 ja 374 eespool). Nimelt ei võetud kahju tekitanud meetmeid vastu selles õiguslikus raamistikus (vt selle kohta punktid 272–284, 329 ja 340 eespool), mistõttu ei saa selle väidetav ebasobivus kuidagi olla tunnistuseks sellest, et neid meetmeid ei võetud vastu seadusega ette nähtud tingimustel.

378

Igal juhul tuleb tõdeda, et hagejate argumentidest ei ilmne, et EKP käitumine seoses erakorralise likviidsusabiga oli õigusvastane.

379

Esiteks ei saa nõustuda hagejate kriitikaga, et maksevõimelisuse mõistet ei ole väidetavalt täpsustatud. Nimelt asjaolu, et EKP võib EKP põhikirja artikliga 14.4 talle antud pädevuse ja ulatusliku kaalutlusõiguse teostamisel keeruka majandusliku hindamise raames tõlgendada või kohaldada finantsterminit, ei saa iseenesest kujutada endast õigusvastast käitumist.

380

Hagejate argumendiga, mille kohaselt EKP funktsioonide paljusus on järjekindluse puudumise või hea halduse põhimõtte rikkumise tõttu vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, ei saa samuti nõustuda. Sellega seoses tuleb viidata järjekindluse nõude ulatusele meetme vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamise raames. Kohtupraktika kohaselt on meede taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv üksnes juhul, kui see vastab tõepoolest huvile saavutada see eesmärk järjekindlalt ja süstemaatiliselt (12. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Petersen, C‑341/08, EU:C:2010:4, punkt 53). Kuid hagejad ei selgita, kuidas EKP väidetav funktsioonide paljusus ja sellest tulenev „moraalne risk“ võivad takistada kahju tekitanud meetmetega taotletud eesmärgi – tagada euroala finantssüsteemi stabiilsus – järjekindlat ja süstemaatilist saavutamist. Hagejad ei tõenda ka, kuidas see asjaolu võib riivata nende õigust heale haldusele.

381

Lisaks tuleb tõdeda, et toimiku dokumendid ei toeta EKP funktsioonide paljusust käsitlevat hagejate argumenti. Mis puudutab EKP osalust eurorühmas, siis tuleb nentida, et 25. märtsi (vt punktid 105–118 eespool), 12. aprilli, 13. mai ja 13. septembri 2013. aasta avaldused (vt punktid 170 ja 171 eespool) on ainsad vaidlusalused aktid, mille vastuvõtja on eurorühm. Samas nähtub eespool punktidest 116 ja 117, et 25. märtsi 2013. aasta avaldus on puhtalt informatiivne ning see ei sisalda lõplikku seisukohta kõnealuse finantsabi andmise kohta ega selle kohta, milliseid tingimusi peab Küprose Vabariik selle saamiseks täitma. Mis puudutab 12. aprilli, 13. mai ja 13. septembri 2013. aasta avaldusi, siis, nagu eespool punktis 170 juba tuvastatud, neis ainult kirjeldatakse väga lühidalt teatavaid Küprose asutuste meetmeid ja tervitatakse nende vastuvõtmist, samuti väljendatakse üksnes arvamust, et eelkõige need meetmed sobivad leevendama Küprose Vabariigi finantsprobleeme. Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et EKP osalemine eurorühma kohtumistel võimaldas EKP-l mõjutada otsustavalt kõnealuse finantsabi andmist või tingimusi, mida Küprose Vabariik pidi abi saamiseks täitma.

382

Seoses EKP kuulumisega troikasse piisab nentimisest, et tingimuste täitmise kontrollimine eeldab, et tingimused on eelnevalt kindlaks määratud. Vastupidi sellele, mida sisuliselt väidavad hagejad, ei saa EKP tuletada kontrollifunktsioonist, mis talle on antud ESMi asutamislepingu artikli 13 lõikega 7, õigust nõuda tagasimaksmist finantsabi andmise tingimusena.

383

Teiseks ei saa asuda seisukohale, et EKP käitus ebajärjekindlalt, meelevaldselt või ebaõiglaselt, kui ta ei olnud kuni 21. märtsini 2013 vastu erakorralise likviidsusabi andmisele, kuigi väidetavalt sai ta Laïki maksejõuetusest teada juba enne seda.

384

Sellega seoses tuleb nentida, et EKP põhikirja artikli 14.4 kohaselt piirdus EKP nõukogu roll käesolevas asjas selle kontrollimisega, et erakorraline likviidsusabi ei segaks EKPS eesmärkide ja ülesannete täitmist. Eelkõige pidi EKP nõukogu ELTL artiklis 123 ja EKP põhikirja artiklis 21.1 sätestatud rahastamiskeelu järgimise tagamiseks kontrollima, et erakorralist likviidsusabi ei anta maksejõuetule pangale (vt punkt 142 eespool). Nagu eespool punktis 143 märgitud, ei olnud asjaolude toimumise ajal EKP-l mingit pädevust liidu krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve valdkonnas, kuna see oli riigisiseste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve asutuste ainupädevuses. Neil tingimustel sõltus EKP informatsioonist, mille esitasid talle need asutused erakorralist likviidsusabi saavate pankade maksevõime kohta. Kuid vastavalt EKP esitatud kirjalikele dokumentidele, millele hagejad ei ole selles osas vastu vaielnud, teavitas Küprose Keskpank alates 2011. aasta septembrist EKP nõukogu oma hinnangust, et kõnealused pangad on jätkuvalt maksevõimelised. EKP väidab neis dokumentides veel, ilma et hagejad oleks sellele vastu vaielnud, et kuna nende pankade rahaline usaldusväärsus järk-järgult halvenes, põhines Küprose Keskpanga hinnang Laïki maksevõimele üha enam väljavaatel, et Küprose Vabariik saab kohe finantsabi. Kui see väljavaade muutus hägusemaks, sest Küprose parlament ei kehtestanud 19. märtsil 2013 kõikidele pangahoiustele maksu, ei nõustunud EKP nõukogu kõnealustele pankadele antavat erakorralist likviidsusabi senisel tasemel hoidma. Nimelt nähtub 4. aprillil 2013 toimunud pressikonverentsil EKP presidendi väljendatud seisukohtadest, et nõukogu leidis 21. märtsi 2013. aasta otsuse vastuvõtmise ajal, et „programmi puudumisel ei oleks need pangad olnud maksevõimelised ega elujõulised“ ning et „konkreetselt sel ajal […] ei olnud käimas ühtki programmi“.

385

Ainuüksi asjaolu, et selline eraõiguslik äriühing nagu PIMCO või EKP nõukogu liige olid juba enne avaldanud arvamust, mis erines Laïki maksevõime osas Küprose Keskpanga seisukohast, ei ole piisav, tõendamaks, et EKP nõukogu oleks pidanud tagasi tõmbuma ja seega seisma juba varem vastu erakorralise likviidsusabi senisel tasemel säilitamisele.

386

Kolmandaks ei saa ka leida, et EKP käitus ebajärjekindlalt, ebaproportsionaalselt ja ebaõiglaselt, kui ta ei nõustunud 21. märtsil 2013 andma erakorralist likviidsusabi senisel tasemel, kuigi ta oli aktsepteerinud erakorralist likviidsusabi alates 2011. aasta oktoobrist. Tegemist ei ole nimelt kaugeltki mitte järsu ja põhjendamatu praktika muutmisega, vaid EKP nõukogu reageerib 21. märtsi 2013. aasta otsuses üksnes asjaolude muutumisele, mida on kirjeldatud eespool punktis 384.

387

Neljandaks tuleb analüüsida hagejate argumenti, et EKP nõukogu 21. märtsi 2013. aasta otsus oli põhjendamata või puudulikult põhjendatud.

388

EKP palub lükata see argument tagasi. Esiteks väidab ta, et kuivõrd see argument esitati alles repliigi staadiumis, on see uus ja seetõttu vastuvõetamatu.

389

Teiseks märgib EKP, et EKP nõukogu 21. märtsi 2013. aasta otsus ei ole avalik. EKP arvates ei saa aga selle otsuse põhjenduse puudumist tuletada asjaolust, et seda ei ole avalikustatud. Kuivõrd see otsus oli adresseeritud Küprose Keskpangale, siis piisas sellest, kui otsuse põhjendus anti Küprose Keskpanga esindajale teada EKP nõukogu istungil.

390

Kõigepealt tuleb tagasi lükata EKP esitatud vastuvõetamatuse vastuväide, kuna Üldkohus võib ELTL artikli 263 tähenduses oluliste menetlusnormide rikkumiseks loetavat põhjenduste puudumist või ebapiisavust käsitleva väite, mis on sellisena avalikul huvil põhinev väide, igal ajal omal algatusel tõstatada (vt selle kohta 20. veebruari 1997. aasta kohtuotsus komisjon vs. Daffix, C‑166/95 P, EU:C:1997:73, punkt 24; 2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 67, ja 2. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt, C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punkt 34).

391

Seega tuleb analüüsida käesoleva väite põhjendatust.

392

Tuleb märkida, et kui liidu institutsioonil on ulatuslik kaalutlusõigus, nagu oli käesoleval juhul EKP-l, omandab teatavate menetluslike tagatiste järgimise kontrollimine põhimõttelise tähtsuse. Nende tagatiste hulgas on EKP kohustus oma otsuseid piisavalt põhjendada (vt selle kohta 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt, C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 69).

393

Kohtupraktika kohaselt peab ELTL artikliga 296 nõutav põhjendus vastama akti laadile ning sellest peab selgelt ja üheselt selguma selle andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjusi ja liidu kohtul teostada oma kontrolli. Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et põhjendamiskohustuse hindamisel tuleb lähtuda juhtumi asjaoludest, eelkõige akti sisust ja esitatud põhjenduste laadist (vt selle kohta 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, C‑341/06 P ja C‑342/06 P, EU:C:2008:375, punkt 88). Ei ole nõutav, et põhjendused sisaldaksid kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuivõrd küsimust, kas akti põhjendused vastavad ELTL artikli 296 nõuetele, tuleb hinnata mitte üksnes lähtuvalt selle akti sõnastusest, vaid ka selle kontekstist ning kõikidest asjaomast valdkonda reguleerivatest õigusaktidest (vt 6. septembri 2006. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑88/03, EU:C:2006:511, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika).

394

Põhjendus võib olla tuletatav tingimusel, et see võimaldab huvitatud isikutel teada saada põhjused, miks kõnealused meetmed on võetud, ning et Euroopa Kohtul on piisavalt teavet oma kontrolli teostamiseks (vt selle kohta 7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 372, ning 8. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, C‑3/06 P, EU:C:2007:88, punkt 46).

395

Lõpuks saab põhjendamiskohustuse täitmist hinnata ainult ametlikult vastu võetud otsuse alusel. Kuid ka muudest dokumentidest, nagu pressiteatest, on võimalik välja lugeda asjasse puutuva otsuse peamised asjaolud ning nende põhjal on huvitatud isikutel võimalik teada saada otsuse vastuvõtmise põhjuseid ning Euroopa Kohtul teostada oma kontrolli (vt selle kohta 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt, C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 71).

396

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et hagejad heidavad EKP-le ainult 21. märtsi 2013. aasta pressiteate põhjal ette, et ta ei põhjendanud kuidagi oma samal päeval tehtud otsust mitte nõustuda alates 26. märtsist 2013 erakorralise likviidsusabiga endisel tasemel jätkamisega. Seda pressiteadet ja otsust ei saa siiski pidada üheks ja samaks. Nagu nähtub eespool punktidest 145 ja 146, on kõnealuses pressiteates ainult viidatud nimetatud otsuse olemasolule. EKP kirjalikest dokumentidest nähtub, et seda otsust ei avaldatud ja et selle põhjendused tehti teatavaks otsuse ainsa adressaadi – Küprose Keskpanga – esindajale. Neil asjaoludel tuleb kindlaks teha, kas 21. märtsi 2013. aasta pressiteade võimaldab huvitatud isikutel teada saada selles viidatud otsuse põhjendused ja Üldkohtul teostada oma kontrolli.

397

Sellega seoses nähtub kõigepealt 21. märtsi 2013. aasta pressiteatest, et „EKP nõukogu on otsustanud hoida erakorralise likviidsusabi praegust taset kuni […] 25. märtsini 2013“ ja et „[t]agasimaksmise pikendamine on mõeldav üksnes siis, kui loodud on [liidu/IMFi] programm, mis tagab asjasse puutuvate pankade maksevõime“. Sellest tuleneb kaudselt, kuid tingimata, et sellise programmi puudumisel ei oleks kõnealuste pankade maksevõime olnud tagatud. Seda tõlgendust kinnitavad 4. aprillil 2013 toimunud pressikonverentsil EKP presidendi väljendatud seisukohad (vt punkt 384 eespool) EKP nõukogu 21. märtsi 2013. aasta otsuse kohta:

„Erakorralist likviidsusabi saab anda ainult maksevõimelistele ja elujõulistele pankadele. Kuid ilmneb, et programmi puudumisel ei oleks need pangad olnud maksevõimelised ega elujõulised. Sellel hetkel leidis nõukogu, et käimas ei olnud ühtki programmi, ja seetõttu pidi ta tegema seda, mida ta tegi.“

398

Seejärel tuleb rõhutada, et 21. märtsi 2013. aasta pressiteate avaldamise ajal oli teada nende probleemide olemasolu ja olemus, millega Küprose Vabariik ja kõnealused pangad maadlesid. Samuti oli teada, et Küprose Vabariik oli esitanud eurorühma esimehele taotluse finantsabi saamiseks, et selline abi antakse talle makromajandusliku kohandamisprogrammi raames, mis nähakse täpsemalt ette vastastikuse mõistmise memorandumis, ning et Küprose parlament oli keeldunud selle meetme võtmisest, mida Küprose asutused oli kohustatud võtma sisemiste ressursside kasutamiseks, et piirata selle programmiga seotud finantsabi mahtu (vt eelkõige punktid 13–15, 18 ja 20–22 eespool).

399

Lõpuks tuleb märkida, et eespool punktist 142 nähtuvalt keelavad erakorralist likviidsusabi reguleerivad normid selle abi andmise maksejõuetutele krediidiasutustele.

400

Järelikult tuleb käesoleva asja asjaoludel igal juhul tõdeda, et 21. märtsi 2013. aasta pressiteate sõnastus – nii lakooniline kui see ka ei olnud – võimaldas hagejatel eelkõige konteksti arvestades mõista kohaldatavaid eeskirju ja EKP presidendi 4. aprilli 2013. aasta pressikonverentsil väljendatud seisukohti nii, et kõnealuste pankade maksejõuetus asjakohase kohandamisprogrammi puudumisel takistas erakorralise likviidsusabi hoidmist senisel tasemel. Sama pressiteade võimaldab liidu kohtul teostada oma kontrolli. Seega tuleb hagejate argument, mis puudutab EKP nõukogu 21. märtsi 2013. aasta otsuse põhjendatust, tagasi lükata.

401

Viiendaks piisab seoses EKP põhikirja artikli 14.4 väidetava rikkumisega tõdemusest, et hagejad esitavad üksnes väiteid, kuid ei selgita, kuidas erakorralise likviidsusabiga seotud EKP käitumine kujutab endast selle sätte rikkumist.

402

Järelikult ei ole hagejad suutnud tõendada, et EKP käitumine seoses erakorralise likviidsusabiga kujutab endast hea halduse põhimõtte, EKP põhikirja artikli 14.4 ning õigluse ja järjekindluse nõuete rikkumist. Seega tuleb hagejate kolmas argumentide rühm tagasi lükata.

403

Kuivõrd hagejate kolm argumentide rühma on niisiis tagasi lükatud, tuleb tagasi lükata väide, et rikutud on EKP põhikirja artiklit 14.4, õigluse ja järjekindluse nõudeid ning hea halduse põhimõtet.

404

Kõigepealt tuleb märkida, et õiguspärase ootuse kaitse põhimõte kuulub liidu aluspõhimõtete hulka (24. märtsi 2011. aasta kohtuotsus ISD Polska jt vs. komisjon, C‑369/09 P, EU:C:2011:175, punkt 122). Õigus tugineda sellele põhimõttele eeldab, et liidu pädevad asutused on huvitatud isikule andnud volitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärit täpsed, tingimusteta ja ühtelangevad kinnitused. Nimelt on see õigus igal õigussubjektil, kelles liidu institutsioon, organ või asutus on konkreetseid kinnitusi andes tekitanud põhjendatud lootusi (vt 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus Kotnik jt, C‑526/14, EU:C:2016:570, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

405

Käesolevas asjas leiavad hagejad, et kostjad on toime pannud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte selge rikkumise. Nad väidavad, et kostjad andsid neile täpseid ja ühtelangevaid kinnitusi, et kahju tekitanud meetmeid Küprose Vabariigile ei kehtestata. Need kinnitused tulenevad esiteks 11. veebruari 2013. aasta kirjast, mille Küprose Keskpanga juhataja kabineti direktor saatis eurosüsteemi nimel kõnealuste pankade vastavatele tegevjuhtidele; teiseks, 21. jaanuaril 2013 eurorühma võetud kohustusest seoses võimalusega pakkuda kõnealust finantsabi 2012. aasta novembris sõlmitud poliitilise kokkuleppe alusel; kolmandaks, kohtlemisest, mis sai osaks enne Küprose Vabariiki finantsabi saanud euroala riikidele, ja neljandaks, EKP otsusest lubada erakorralist likviidsusabi märkimisväärselt pika ajavahemiku jooksul.

406

Hagejad lisavad, et need aktid ja see käitumine võivad tekitada neis mitte ainult eraldi, vaid ka koos õiguspärase ootuse. Hagejate sõnul on neil aktidel ja sellel käitumisel nimelt kumulatiivne toime, mis toetas kinnitust, et ühtegi kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise meedet ei võeta.

407

Hagejad väidavad, et kõnealuste pankade vastavatele tegevjuhtidele 11. veebruaril 2013 saadetud kirjas andis Küprose Keskpanga juhataja kabineti direktor eurosüsteemi nimel neile selgeid, täpseid, tingimusteta ja seadusega kooskõlas olevaid kinnitusi, et nende pankade hoiustajate õigusi ei piirata (vt ka punktid 366–368 eespool). Sellega seoses märgivad hagejad esiteks, et ELTL artikli 282 lõike 1 kohaselt moodustavad eurosüsteemi EKP ja euroala riikide keskpangad ning see teostab liidu rahapoliitikat, ning teiseks, et eurosüsteemi missiooni avaldusest nähtub, et eurosüsteem tegutseb ühel häälel. Iga mõistlik vaatleja oleks seega eeldanud, et kõnealune kiri on siduv eurosüsteemile, sealhulgas EKP-le, kes rikkus hagejate õiguspärast ootust, nõudes seejärel, et Küprose Vabariik täidaks tingimuslikkuse kokkulepet. Kui aga EKP leidis, et see kiri ei väljenda õigesti tema seisukohta, siis oleks ta pidanud tegema selles sisalduvate vigade parandamiseks avaliku avalduse. Kuna aga EKP ühtki taolist avaldust ei teinud, tekkis tal niisiis vastutus.

408

Kostjad vaidlevad hagejate argumentidele vastu.

409

Sellega seoses tuleb esiteks nentida, et 11. veebruari 2013. aasta kirjas ei sisaldu midagi sellist, mis võimaldaks ettevaatlikul ja mõistlikul lugejal järeldada, et selle sisu on omistatav eurosüsteemile või EKP-le.

410

See kiri on nimelt saadetud kõnealuste pankade vastavatele tegevjuhtidele isiku poolt, kes allkirjastas kirja kui Küprose Keskpanga juhataja kabineti ja kommunikatsiooni direktor. Nimetatud isik ei väida kordagi, et ta väljendab eurosüsteemi seisukohta. Sama kirja tekstist nähtub vastupidi, et ta väljendab ainult Küprose Keskpanga arvamust ega viita eurosüsteemi organitele ega toimimise eeskirjadele:

„Pärast Financial Times’is 10. veebruaril 2013 artikli „Küprosele tehtud radikaalse päästmise ettepanek“ avaldamist soovib Küprose Keskpank rõhutada, et mis tahes tegevus, mille eesmärk on hoiustajate omandiõiguse vähendamine või piiramine või nende sellest ilmajätmine, on vastuolus Küprose Vabariigi konstitutsiooni ja [EIÕK] lisaprotokolli nr 1 artikli 1 sätetega, mis kaitsevad õigust omandile ja on turumajanduse toimimiseks vältimatult vajalikud.

Järelikult ei ole igasugune vastupidine oletus mitte ainult õiguslikult põhjendamata, vaid seda ei saa võtta tõsiselt.“

411

Nagu hagejad väidavad, on tõesti selle kirja päises Küprose Keskpanga logo, mille all on trükitähtedes märgitud „Central Bank of Cyprus“ ja „Eurosystem“.

412

Ainuüksi selle päise olemasolu ei saa siiski panna ettevaatlikku ja mõistlikku lugejat arvama, et see kiri on omistatav eurosüsteemile. Vastupidi loob see päis ühelt poolt mulje, et see kiri on koostatud Küprose Keskpanga, mitte eurosüsteemi nimel, ning teiselt poolt, et märge „Eurosystem“ on puhtalt informatiivset laadi, näidates lihtsalt, et Küprose Keskpank kuulub euroala riigi keskpangana eurosüsteemi. Sõna „Eurosystem“ moodustavad tähed asuvad nimelt esiteks 11. veebruari 2013. aasta kirja päises märget „Central Bank of Cyprus“ moodustavate tähtede all ja on neist tähtedest selgelt väiksemad.

413

Teiseks, nagu hagejad ise möönsid vastuseks Üldkohtu menetlust korraldavatele meetmetele, on märge „Eurosystem“ ilmselt Küprose Keskpanga logo lahutamatu koostisosa ja asub seetõttu kõikidel või vähemalt enamikul Küprose Keskpanga kirjadel ja dokumentidel. Seega ei saa teha ühtki järeldust ainult selle märke olemasolu põhjal 11. veebruari 2013. aasta kirjal, kui mitte asuda seisukohale, et kõik või vähemalt enamik Küprose Keskpanga kirju on omistatavad eurosüsteemile ainult sel põhjusel, et neis on mainitud esimese kuulumist eurosüsteemi.

414

Kolmandaks ei ole 11. veebruari 2013. aasta kirja jalustiitlis, milles on märgitud Küprose Keskpanga aadress ja veebisait, eurosüsteemile viidatud.

415

Teiseks tuleb rõhutada, et riikide keskpangad täidavad kahte tüüpi funktsioone, nimelt esiteks funktsioone, mis on EKP põhikirjaga ette nähtud, ja teiseks selliseid funktsioone, mida EKP põhikirjaga ette nähtud ei ole. Viimati nimetatud funktsioone ei saa omistada ei EKPS-le ega eurosüsteemile. Nagu nimelt EKP õigesti rõhutas, näeb EKP põhikirja artikkel 14.4 ette, et riigi keskpank võib täita muid funktsioone peale EKP põhikirjas loetletute, välja arvatud juhul, kui EKP nõukogu antud häälte kahe kolmandiku enamusega leiab, et see segab EKPS eesmärkide ja ülesannete täitmist. Kuid niisuguseid funktsioone, mida riikide keskpangad täidavad omal vastutusel ja kulul, ei loeta EKPS funktsioonide osaks (vt punktid 138–140 eespool).

416

Asjaolude toimumise ajal ei olnud aga EKP põhikirjas EKP või EKPS ülesannete hulgas nimetatud finantsinstitutsioonide rekapitaliseerimise või kriisilahenduse tingimuste kindlaksmääramist. Tegemist on seega funktsioonidega, mida riikide keskpangad täidavad omal vastutusel ja enda kulul. Neil asjaoludel ei saanud ettevaatlik ja mõistlik lugeja mõistlikult eeldada, et Küprose Keskpanga antud kinnitus finantsinstitutsioonide rekapitaliseerimise või kriisilahenduse tingimuste kindlaksmääramise kohta oli omistatav eurosüsteemile ja sellele siduv. Selline lugeja pidi vastupidi arvama, et Küprose Keskpank esitas 11. veebruari 2013. aasta kirjas oma seisukohad enda nimel kui riigi keskpank.

417

Vastupidi sellele, mida hagejad sisuliselt väidavad, ei sea ELTL artikli 282 lõige 1 ega eurosüsteemi missiooni avaldus seda järeldust kahtluse alla.

418

Esiteks tuleb seoses ELTL artikli 282 lõikega 1 märkida, et see puudutab üksnes eurosüsteemi rolli rahapoliitika valdkonnas. See säte on sõnastatud järgmiselt:

„[EKP] koos riikide keskpankadega moodustab [EKPSi]. [EKP] teostab koos euro kasutusele võtnud ja eurosüsteemi moodustavate liikmesriikide keskpankadega liidu rahapoliitikat.“

419

Hagejad ei saanud seega ELTL artikli 282 lõikest 1 mõistlikult tuletada, et eurosüsteem tagab kõnealustesse pankadesse paigutatud hoiuste väärtuse säilimise nende pankade rekapitaliseerimise või kriisilahenduse korral.

420

Mis puudutab teiseks EKP ja eurosüsteemi missiooni avaldust, siis tuleb esiteks märkida, et see sarnaneb lihtsalt kavatsuste deklaratsiooniga, millel puudub igasugune õigusjõud (vt analoogia alusel 23. septembri 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth ja International Chemical Secretariat vs. ECHA, T‑245/11, EU:T:2015:675, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika) ja mida ei ole seetõttu avaldatud Euroopa Liidu Teataja L-seerias, milles avaldatakse õiguslikult siduvad aktid, ega Euroopa Liidu Teataja C-seerias, milles avaldatakse liitu puudutav teave, soovitused ja arvamused (vt analoogia alusel13. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Expedia, C‑226/11, EU:C:2012:795, punkt 30). Nagu nimelt EKP vastuseks Üldkohtu menetlust korraldavatele meetmetele asjakohaselt rõhutas, on see avaldus oma laadilt üksnes püüdlev ja selle eesmärk ei ole panna selle tegijatele kohustusi ega ammendavalt loetleda eurosüsteemi liikmete kõiki ülesandeid ja pädevusi.

421

Teiseks ei võimalda selle avalduse sisu järeldada, et eurosüsteemile on antud pädevus pangahoiuste kaitsmisel panga rekapitaliseerimise või kriisilahenduse korral. Sellest avaldusest nähtub hoopiski, et eurosüsteemi peamine eesmärk on hindade stabiilsuse säilitamine. Avalduses on tõepoolest ka märgitud, et eurosüsteem, kes tegutseb peamise finantsasutusena, püüab säilitada finantsstabiilsust ja edendada liidu finantsintegratsiooni. Siiski ei saanud ettevaatlik ja mõistlik lugeja nii ebamäärasest kinnitusest mõistlikult järeldada, et eurosüsteemil oli pädevus määrata kindlaks tingimused, millest võidi teha sõltuvaks kõnealuste pankade võimalik rekapitaliseerimine või kriisilahendus.

422

Samamoodi ei saa viiteid „[o]ma liikmete õiguslikku seisundit austades tegutsevad ja esinevad eurosüsteem ja tema teenistused ühtselt ja koos“ ning „[s]elles vaimus ja meeskonnana töötades tegutseb eurosüsteem ühel häälel ja arvestades Euroopa kodanike ootusi“ mõistlikult tõlgendada nii, et need tähendavad, et kõik eurosüsteemi kuuluva riigi keskpanga tehtud avaldused on tehtud eurosüsteemi esindades. Tegemist on pigem üldise ja lähemalt määratlemata kavatsuste deklaratsiooniga, mis on äärmisel juhul kohaldatav valdkondades, milles eurosüsteemil on pädevus.

423

Seega tuleb järeldada, et hagejad ei ole suutnud tõendada, et neil tekkis 11. veebruari 2013. aasta kirja põhjal õiguspärane ootus, et kahju tekitanud meetmeid ei võeta vastu. Seda enam ei saa seega leida, et EKP rikkus pärast seda kirja vastu võetud aktide ja oma käitumisega seda ootust.

424

Hagejad väidavad, et eurorühm tekitas neil sellega, kui ta võttis 21. jaanuaril 2013 kohustuse anda Küprose Vabariigile kõnealust finantsabi 2012. aasta novembris sõlmitud poliitilise kokkuleppe alusel, milles ei olnud ette nähtud kahju tekitanud meetmete vastuvõtmist, õiguspärase ootuse, et neid meetmeid vastu ei võeta. Üldkohtu menetlust korraldavatele meetmetele esitatud vastuses kinnitasid hagejad, et nende viidatud „kohustuse võtmine“ oli eurorühma 21. jaanuari 2013. aasta avaldus, mida on kirjeldatud eespool punktis 18.

425

Kostjad vaidlevad hagejate argumentidele vastu.

426

Sellega seoses tuleb esiteks nentida, et eurorühma 21. jaanuari 2013. aasta avalduses ei ole midagi sellist, mida võiks pidada täpseks kinnituseks, et kõnealust finantsabi antakse ainult neil tingimustel, mis on ette nähtud vastastikuse mõistmise memorandumi projektis, mille üle sellel ajal käisid läbirääkimised ühelt poolt Küprose Vabariigi ja teiselt poolt komisjoni, EKP ja IMFi vahel. Selles avalduses ei võtnud nimelt eurorühm kohustust anda Küprose Vabariigile viimase taotletud kõnealust finantsabi, vaid ta üksnes kirjeldas umbmääraselt ja üldiselt neid läbirääkimisi ning julgustas asjasse puutuvaid pooli tegema jõupingutusi selle nimel, et määrata lõplikult kindlaks vastastikuse mõistmise memorandumi projekti tingimused.

427

Teiseks tuleb märkida, nagu nähtub eespool punktidest 123–129, et kõnealuse finantsabi andmine kuulub ESMi, mitte eurorühma pädevusse ning eurorühm ei olnud isegi nende läbirääkimiste pool, mida peeti Küprose Vabariigiga 21. jaanuari 2013. aasta avalduses viidatud memorandumi projekti lõplikuks kokkuleppimiseks. Kuigi see avaldus sisaldas kinnitusi Küprose Vabariigile kõnealuse finantsabi andmise kohta, ei pärinenud need pädevalt asutuselt eespool punktis 404 viidatud kohtupraktika tähenduses (vt selle kohta 30. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Nintendo ja Nintendo of Europe vs. komisjon, T‑13/03, EU:T:2009:131, punkt 208, ja 7. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Accorinti jt vs. EKP, T‑79/13, EU:T:2015:756, punkt 79).

428

Kolmandaks tuleb märkida, et eurorühma 21. jaanuari 2013. aasta avalduses viidatud ja 29. novembril 2012 välja töötatud vastastikuse mõistmise memorandumi projekti ei sõlmitud kunagi. Eurorühma 16. märtsi 2013. aasta avaldusest nähtub, et Küprose asutused pidid selle memorandumi projekti vastuvõtmiseks võtma meetmeid, sealhulgas kõigile pangahoiustele maksu kehtestamine (vt eespool punktid 19 ja 20), mille pidi heaks kiitma Küprose parlament. Kuid Küprose parlament ei kiitnud selle maksu kehtestamist heaks (vt punkt 22 eespool). Neil asjaoludel ei saanud hagejad õiguspäraselt eeldada, et Küprose Vabariigile antakse vastastikuse mõistmise memorandumi selle projekti alusel kõigest hoolimata kõnealust finantsabi.

429

Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et hagejad ei ole suutnud tõendada, et neil tekkis eurorühma 21. jaanuari 2013. aasta avalduse põhjal õiguspärane ootus.

430

Hagejad väidavad, et neil tekkis õiguspärane ootus, et kahju tekitanud meetmeid ei võeta vastu, selle põhjal, et teistele euroala riikidele, nimelt Iirimaale, Kreeka Vabariigile, Hispaania Kuningriigile ja Portugali Vabariigile finantsabi andmisel ei nõutud kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise meetmete vastuvõtmist.

431

Kostjad ei võtnud selle argumendi kohta selget seisukohta.

432

Sellega seoses tuleb esiteks rõhutada, et ainult asjaolu, et rahvusvahelise finantskriisi varasemates etappides ei nähtud finantsabi andmise tingimusena ette kahju tekitanud meetmetega sarnaste meetmete vastuvõtmist, ei saa sellisena pidada täpseks, tingimusteta ja järjepidevaks kinnituseks, mis võis tekitada kõnealuste pankade aktsionäridel ja hoiustajatel õiguspärase ootuse, et Küprose Vabariigile finantsabi andmisel ei nõuta selliste meetmete vastuvõtmist (vt selle kohta ja analoogia alusel 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus Kotnik jt, C‑526/14, EU:C:2016:570, punktid 65 ja 66).

433

Teiseks tuleb märkida, et meetmed, mida võidakse seada ESMi (või teiste rahvusvaheliste organisatsioonide või liidu või riikide organite ja institutsioonide) poolt finantsabi andmise tingimuseks, et lahendada rekapitaliseerimist vajava pangandussüsteemiga riigi finantsprobleeme, võivad konkreetsetes olukordades suuresti varieeruda sõltuvalt varasemast kogemusest ja eriasjaolude kogumist (vt punkt 311 eespool). Neil asjaoludel, mil pädevad asutused ei ole võtnud selget ja ühemõttelist kohustust, ei ole võimalik asuda seisukohale, et hagejad võisid õiguspäraselt eeldada, et kõnealuse finantsabi andmine on tehtud sõltuvaks samasugustest või sarnastest tingimustest nagu need tingimused, millega anti finantsabi Iirimaale, Kreeka Vabariigile, Hispaania Kuningriigile ja Portugali Vabariigile.

434

Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et hagejad ei ole suutnud tõendada, et neil võis tekkida õiguspärane ootus selle asjaolu põhjal, et teistele euroala riikidele finantsabi andmist ei tehtud sõltuvaks kahju tekitanud meetmetega sarnaste meetmete vastuvõtmisest.

435

Hagejate arvates saavad nad tuletada õiguspärase ootuse asjaolust, et EKP lubas pika ajavahemiku vältel Küprose Keskpangal anda Laïkile erakorralist likviidsusabi.

436

Kostjad vaidlevad hagejate argumentidele vastu.

437

Sellega seoses piisab nentimisest, et hagejad ei ole selgitanud, kuidas asjaolu, et EKP lubas pika ajavahemiku vältel Küprose Keskpangal anda Laïkile erakorralist likviidsusabi, võis tekitada neil õiguspärase ootuse, et kahju tekitanud meetmeid ei võeta. Seega ei ole hagejad suutnud tõendada, et neil sai tekkida selle asjaolu põhjal õiguspärane ootus.

438

Eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et hagejatel ei saanud tekkida õiguspärast ootust eraldi võetuna ühegi eespool punktis 405 viidatud akti ja käitumise põhjal. Seega ei saa need aktid ja käitumised ka koos võetuna tekitada neil kumulatiivselt õiguspärast ootust.

439

Järelikult tuleb hagejate väide, et rikutud on õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, tagasi lükata.

440

Võrdse kohtlemise põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mis on sätestatud harta artiklites 20 ja 21 (14. septembri 2010. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon jt, C‑550/07 P, EU:C:2010:512, punkt 54). Liidu institutsioonid on kohustatud seda põhimõtet järgima kui liidu õiguse kõrgemalseisvat normi, mis kaitseb eraõiguslike isikute huve (7. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Accorinti jt vs. EKP, T‑79/13, EU:T:2015:756, punkt 87, ja 24. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Nausicaa Anadyomène ja Banque d’escompte vs. EKP, T‑749/15, ei avaldata, EU:T:2017:21, punkt 110).

441

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab võrdse kohtlemise põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt 14. septembri 2010. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon jt, C‑550/07 P, EU:C:2010:512, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika). Eri olukordi iseloomustavad asjaolud ja olukordade võimalik sarnasus tuleb kindlaks teha ning neile tuleb anda hinnang, pidades eelkõige silmas asjasse puutuvate õigusnormide eset ja eesmärki, kusjuures tuleb arvestada selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu käsitletav akt kuulub (vt selle kohta 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

442

Kuna hagejad tuginesid võrdse kohtlemise rikkumisele, siis peavad nad täpselt välja tooma need sarnased olukorrad, millega seoses nad leiavad, et neid on koheldud erinevalt, või need erinevad olukorrad, millega seoses nad leiavad, et neid on koheldud samamoodi (vt selle kohta 12. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Du Pont de Nemours (France) jt vs. komisjon, T‑31/07, ei avaldata, EU:T:2013:167, punkt 311).

443

Käesoleval juhul väidavad hagejad, et kostjad on rikkunud seda põhimõtet viiest aspektist; kostjad vaidlevad sellele vastu.

444

Hagejad väidavad, et Laïki tagamata hoiuste omanikke diskrimineeriti võrreldes Laïki võlausaldajatega, kelle nõuded põhinevad erakorralisel likviidsusabil. Kuivõrd erakorralisest likviidsusabist tulenev Laïki võlg kanti üle BoC-le, võisid Laïki võlausaldajad nimelt pöörduda BoC poole, samas kui Laïki võlg tagamata hoiuste omanike ees kuulus kustutamisele.

445

Hagejad lisavad, et erakorralisest likviidsusabist tuleneva Laïki võla ülekandmine BoC-le pani viimati nimetatule märkimisväärselt suure koorma. Selle tulemusena diskrimineeriti ka teisi hagejate rühmi. Ühelt poolt tõi kõnealune ülekandmine nimelt kaasa BoC hoiustajate nõuetele tugevate piirangute kehtestamise, ja teiselt poolt vähendas see kõnealuste pankade aktsiate väärtust. Erakorralise likviidsusabi taga olev EKP ja ka teised kostjad eelistasid seega endi huve hagejate huvidele.

446

Kostjad vaidlevad hagejate argumentidele vastu.

447

Sellega seoses tuleb esiteks rõhutada, et erakorralisest likviidsusabist tuleneva võla ülekandmine BoC-le on üks kõnealuse finantsabi andmise tingimustest. 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi punktis 1.26 on nimelt ette nähtud:

„1.26 Teiseks võtab [BoC] ostu ja ülevõtmise menetlusega üle [Laïki] Küprose vara selle õiglases väärtuses ning tema tagatud hoiused ja võimaliku vajaduse erakorralise likviidsusabi järele nende nominaalväärtuses. [Laïki] tagamata hoiused jäävad endisesse üksusesse […].“

448

Teiseks tuleb märkida, nagu ka hagejad Üldkohtu menetlust korraldavatele meetmetele vastates möönsid, et kuivõrd erakorralise likviidsusabi andmine on riikide keskpankade pädevuses, võib EKP keelata keskpankadel erakorralise likviidsusabi andmise üksnes siis, kui see segab EKPS eesmärkide ja ülesannete täitmist (vt punktid 137–143 eespool). Sellele pädevuste jaotusele vastavalt andis Laïkile erakorralist likviidsusabi ainult Küprose Keskpank ja tal oli seetõttu Laïki vastu nõue. Neil asjaoludel, nagu EKP õigesti märgib, oli ainult Küprose Keskpangal õigus Laïkiga sõlmitud laenulepingu alusel selle laenu tagasimaksmisele, mis tulenes Laïkile antud erakorralisest likviidsusabist. Seega need isikud, keda hagejate argumente arvestades (vt punktid 444 ja 445 eespool) oleks erakorralisest likviidsusabist tuleneva Laïki võla ülekandmise tõttu BoC-le saanud erinevalt kohelda, on ühelt poolt Küprose Keskpank ning teiselt poolt tagamata hoiuste omanikud ja kõnealuste pankade aktsionärid.

449

Kolmandaks tuleb nentida, et eespool punktis 441 viidatud kohtupraktika tähenduses erinevas olukorras on ühelt poolt eraõiguslik majandustegevuses osaleja, kes nagu kõnealuste pankade tagamata hoiuste omanikud ja BoC aktsionärid tegutses ainult enda varalistes erahuvides, ning teiselt poolt eurosüsteemi keskpank, kes juhindus oma otsustes ainult üldise huvi eesmärkidest. Ainuüksi asjaolu, et hoiustajatel ja eurosüsteemi keskpangal, kes juhindub oma otsustes sellistest eesmärkidest, on sama panga sama võlaväärtpaber, ei saa seda järeldust kahtluse alla seada, mistõttu võrdse kohtlemise põhimõte ei saa nõuda, et neid kahte isikute rühma koheldaks ühtemoodi (vt selle kohta 7. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Accorinti jt vs. EKP, T‑79/13, EU:T:2015:756, punkt 92, ja 24. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Nausicaa Anadyomène ja Banque d’escompte vs. EKP, T‑749/15, ei avaldata, EU:T:2017:21 punktid 108 ja 109).

450

Käesolevas asjas sai aga Küprose Keskpank erakorralisest likviidsusabist tuleneva nõude sellepärast, et ta panustas selle üldise huvi eesmärgi saavutamisse, mis seisnes Küprose kahest kõige tähtsamast pangast ühe panga ja niiviisi riigi finantssüsteemi stabiliseerimises. Nimelt nähtub eespool punktidest 138 ja 139, et Küprose Keskpank andis Laïkile erakorralist likviidsusabi talle Küprose õigusega antud avaliku võimu volituste teostamisel. EKP vastusest Üldkohtu menetlust korraldavatele meetmetele ja sellele lisatud Küprose Keskpanga kirjast nähtub eelkõige, et erakorraline likviidsusabi on instrument, mille eesmärk on võimaldada Küprose Keskpangal täita finantssüsteemi stabiilsuse tagamise ülesannet, mis talle on pandud 19. juuli 2002. aasta seaduse artikli 6 lõike 2 punktiga e ja artikli 46 lõikega 3 nende koostoimes.

451

Lisaks tuleb tõdeda, nagu õigesti rõhutavad komisjon ja EKP, et erakorralisest likviidsusabist tulenev nõue oli tagatud Laïki varaga. Vastupidi kõnealuste pankade tagamata hoiuste omanikele oli Küprose Keskpank selle nõude omanikuna seega eelisõigusega võlausaldaja. Kuna poolte vahel ei ole vaidlust selles, et panga likvideerimisel on panga hoiustajate nõuetel eesõigus panga aktsionäride sissemaksete ees, ei saa BoC aktsionärid seda enam väita, et nad olid Küprose Keskpangaga sarnases olukorras.

452

Eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et ühelt poolt Küprose Keskpanga ja teiselt poolt kõnealuste pankade tagamata hoiuste omanike ja BoC aktsionäride vastavad olukorrad ei olnud sarnased. Hagejad ei ole seega suutnud tõendada, et kostjad diskrimineerisid neid isikute kategooriaid võrreldes Küprose Keskpangaga.

453

Hagejad leiavad, et neid diskrimineeriti kodakondsuse alusel võrreldes Kreeka filiaalidesse paigutatud hoiuste omanikega. Sellega seoses rõhutavad hagejad, et samal ajal kui kõnealuse finantsabi andmise tingimuseks oli, et Küprose asutused võtavad vastu kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise meetme, mis puudutavad kõnealustesse pankadesse Küprosel paigutatud hoiuseid, ei seatud aga sarnast tingimust samadesse pankadesse Kreekas paigutatud hoiustele. Viimati nimetatud hoiused pidi üle kantama Kreeka pangale pärast viimase poolt Kreeka filiaalide omandamist ja seega jäid need hoiused põhimõtteliselt muutumata kujul püsima. Kuid objektiivse põhjenduse puudumisel on selline erinev kohtlemine vastuolus aluslepinguga tagatud põhivabadustega või keelatud ELTL artikliga 18.

454

Kostjad vaidlevad hagejate argumentidele vastu.

455

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Kreeka filiaalid olid filiaalid Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiivi 2006/48/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta (ELT 2006, L 177, lk 1) artikli 4 punkti 3 tähenduses. Sellistena olid need filiaalid esiteks kõnealuste pankade ilma juriidilise isiku staatuseta osad ja nad tegid otse kõiki või osa krediidiasutuse tegevusele omaseid tehinguid.

456

Teiseks olid nende filiaalide hoiustajad direktiivi 94/19 (muudetud direktiividega 2005/1 ja 2009/14) artikli 4 lõike 1 alusel hõlmatud Küprose hoiuste tagamise skeemiga.

457

Kolmandaks tuleneb direktiivi 2006/48 põhjendusest 21 ja artiklitest 40–43, et vastutus Kreeka filiaalide usaldusväärsuse, eriti maksevõimelisuse järelevalve eest lasus Küprose asutustel ning Kreeka asutused vastutasid ainult nende filiaalide likviidsuse järelevalve ja rahapoliitika eest.

458

Sellest nähtub, et hagejad, kes olid kõnealustesse pankadesse Küprosel paigutatud hoiuste omanikud, ja Kreeka filiaalidesse paigutatud hoiuste omanikud avasid oma hoiused samades pankades, need olid hõlmatud sama hoiuste tagamise skeemiga ja nende suhtes kehtisid samad reeglid. Selles kontekstis ei ole – vastupidi nõukogu väidetule – põhjust arvata, et ainult hoiuste avamise koha erinevusest piisab käesoleva asja asjaoludel selle järeldamiseks, et käsitletavad olukorrad on erinevad. Eelkõige nõukogu välja toodud vajadus vältida negatiivse mõju ülekandumist ei puuduta mitte olukordade objektiivset erinevust, vaid kahe sarnase olukorra erineva kohtlemise põhjendust. Seega olid hagejad, kes olid kõnealustesse pankadesse Küprosel paigutatud hoiuste omanikud, ja Kreeka filiaalidesse paigutatud hoiuste omanikud sarnastes olukordades.

459

Kuid erinevalt Kreeka filiaalidesse paigutatud hoiustest kohaldati kõnealustesse pankadesse Küprosel paigutatud hoiustele kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise meetmeid. Seega tuleb nentida, et kõnealustesse pankadesse Küprosel paigutatud hoiuste omanikest hagejaid koheldi võrreldes Kreeka filiaalidesse paigutatud hoiuste omanikega ebasoodsamalt.

460

Seda järeldust ei sea kahtluse alla EKP argumendid. EKP väidab ühelt poolt, et hagejate diskrimineerimist tuleb käsitada „vastupidise diskrimineerimisena“, mis ei ole liidu õigusega keelatud.

461

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole liidu õigusega tõepoolest vastuolus, kui olukordades, mille puhul ei esine ühtki tegurit, mis seoks neid liidu õiguses käsitletud mis tahes olukorraga, ja mille kõik asjasse puutuvad asjaolud on ainult ühe liikmesriigi sisesed, kohtleb see liikmesriik enda kodanikke ebasoodsamalt kui teise liikmesriigi omi (vt selle kohta 16. juuni 1994. aasta kohtuotsus Steen, C‑132/93, EU:C:1994:254, punkt 11, ja 1. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Gouvernement de la Communauté française ja gouvernement wallon, C‑212/06, EU:C:2008:178, punkt 33).

462

See kohtupraktika ei ole siiski kohaldatav tegevusele või tegevusetusele, millega üks või mitu liidu institutsiooni aitavad kaasa sellisele kohtlemisele või nõuavad selle säilitamist või jätkamist. Käesolevas asjas tuleb aga just kindlaks teha, kas kostjatest institutsioonid võisid toetada sellise vastastikuse mõistmise memorandumi vastuvõtmist ja rakendamist, milles tehakse kõnealuse finantsabi andmine sõltuvaks ebavõrdsest kohtlemisest, või nõuda selle säilitamist või jätkuvalt rakendamist.

463

Isegi kui eeldada, et Küprose pankade hoiustajate ja samade pankade Kreeka filiaalides avatud hoiuste omanike vahelise diskrimineerimise kohta esitatud väiteid võib käsitada nii, et need puudutavad olukorda, mille kõik asjasse puutuvad asjaolud on ainult ühe liikmesriigi sisesed, tuleb EKP argument, et hagejate diskrimineerimist tuleb käsitada „vastupidise diskrimineerimisena“, mis ei ole liidu õigusega keelatud, järelikult ikkagi tagasi lükata.

464

Teiselt poolt väidab EKP, et Kreeka filiaalid müüdi turuhinnaga ja seega säilitati kõnealuste pankade omavahendid. Järelikult ei kaasnenud selle müügiga hagejatele täiendavat negatiivset tagajärge.

465

Sellega seoses tuleb märkida, et liidu institutsioonile saab ette heita võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist eeldusel, et viimane on asetanud teatavad isikuid teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda. Sellise ebasoodsa olukorra tekkimist ei saa aga üksnes sel põhjusel eitada, et asjaomane erinev kohtlemine ei toonud kaasa ebasoodsaid majanduslikke tagajärgi, sest võrdse kohtlemise põhimõtte puhul arvesse võetav ebasoodne olukord võib olla ka selline, mis mõjutab asjasse puutuva isiku õiguslikku olukorda sellise erineva kohtlemise läbi (vt selle kohta analoogia alusel 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punktid 39 ja 44). Kuid EKP argumendid keskenduvad üksnes sellele, et hagejatele ei tekkinud Kreeka filiaalide müümise tõttu täiendavat varalist kahju. Isegi kui see on nii, ei piisa seega ainuüksi sellest asjaolust, tõendamaks, et puudub liidu õigusega keelatud diskrimineerimine. Äärmisel juhul võib see asjaolu, nagu pealegi näib arvavat EKP, olla asjakohane selle hindamisel, kas võimalik erinev kohtlemine oli proportsionaalne taotletud eesmärgiga. Esmalt aga on asjakohane küsimus, kas kõnealustes pankades Küprosel avatud hoiuste omanikest hagejad olid sarnases olukorras Kreeka filiaalides avatud hoiuste omanikega, nagu see on käesolevas asjas (vt punkt 458 eespool).

466

Eespool punktis 441 viidatud kohtupraktika kohaselt tuleb seega analüüsida, kas käesolevas asjas esineb objektiivset põhjendust erinevale kohtlemisele, mis sai osaks kõnealustes pankades Küprosel avatud hoiuste omanikest hagejatele võrreldes Kreeka filiaalides avatud hoiuste omanikega.

467

Nagu eespool punktides 335–337 märgitud, vastas see erinev kohtlemine eelkõige vajadusele hoida ära negatiivse mõju ülekandumine Küprose pangandussüsteemist Kreeka finantssüsteemi. Nagu nimelt hagejad Üldkohtu menetlust korraldavatele meetmetele vastates möönsid, nähtub repliigile lisatud EKP siseraportist, et Kreeka filiaalides avatud hoiuste väärtuskärbe oleks võinud vallandada Kreekas üldise hoiuste pankadest välja võtmise paanika, mille tagajärjel omakorda oleks võinud halveneda Kreeka pankade niigi väike finantseerimisvõime, nii et neile antavat erakorralist likviidsusabi oleks võibolla tulnud suurendada sellisele tasemele, mis võiks ületada eurosüsteemi keskpankade tegelikku mahtu.

468

Hagejad vastavad, et selliste argumentidega ei saa õigustada kaudselt kodakondsusel põhinevat diskrimineerimist, nagu neile osaks sai.

469

Sellega seoses tuleb märkida, et erinev kohtlemine on põhjendatud, kui esiteks, see põhineb objektiivsel ja mõistlikul kriteeriumil, see tähendab kui see on kooskõlas õiguspärase eesmärgiga, mida asjasse puutuvate õigusnormidega saavutada soovitakse, ja teiseks, kui see erinev kohtlemine on proportsionaalne selle kohtlemisega taotletud eesmärgiga (16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 47).

470

Mis puudutab esiteks küsimust, kas kõnealustes pankades Küprosel avatud hoiuste omanikest hagejate erinev kohtlemine võrreldes Kreeka filiaalides avatud hoiuste omanikega põhines objektiivsel ja mõistlikul kriteeriumil, siis tuleb nentida, et eespool punktides 255 ja 256 esitatud põhjustel ning EIK praktikat arvestades (EIK 21. juuli 2016. aasta otsus Mamatas jt vs. Kreeka, CE:ECHR:2016:0721JUD006306614, punktid 103 ja 138) tuleb eesmärki hoida ära Kreeka finantssüsteemi üldine destabiliseerimine, mida võis põhjustada Küprose pangandussüsteemist üle kanduv negatiivne mõju, pidada objektiivseks ja mõistlikuks.

471

Mis puudutab teiseks kõnealustes pankades Küprosel avatud hoiuste omanikest hagejate ja Kreeka filiaalides avatud hoiuste omanike vahelise erineva kohtlemise proportsionaalsust, siis tuleb nentida, et erinev kohtlemine on proportsionaalne, kui see on taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ega lähe kaugemale sellest, mis on nende saavutamiseks vajalik (vt selle kohta 13. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Melli Bank vs. nõukogu, C‑380/09 P, EU:C:2012:137, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

472

Eespool punktides 341–358 viidatud põhjustega analoogsetel põhjustel tuleb aga sedastada, et see erinev kohtlemine on taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ega lähe kaugemale sellest, mis on nende saavutamiseks vajalik.

473

Järelikult asjaolu, et esiteks seati kõnealuse finantsabi andmisele tingimus, et Küprose asutused võtavad vastu meetme, millega nähakse ette kõnealustes pankades Küprosel avatud hoiuste väärtuskärbe, ning teiseks ei seatud sarnast tingimust Kreekas avatud hoiustele, oli objektiivselt põhjendatud ega kujuta endast võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.

474

Seda järeldust ei saa kahtluse alla seada hagejate argument, et eurorühm oli eelnevalt PSId toetanud hoolimata riskist, et see võib põhjustada negatiivse mõju ülekandumist Küprose pankadele.

475

See argument viitab sisuliselt sellele, et Küprose finantssüsteemi stabiilsust ei võetud arvesse, kui võeti vastu teatavad meetmed, mille eesmärk oli Kreeka Vabariigi finantsprobleemide lahendamine, ning et samamoodi – välja arvatud kui ei toimita „väga ebajärjekindlalt“, mis on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega – ei oleks tulnud Kreeka finantssüsteemi stabiilsust arvesse võtta nende hilisemate meetmete vastuvõtmisel, mille eesmärk oli Küprose Vabariigi finantsprobleemide lahendamine.

476

Siiski tuleb märkida, et põhjuseid, miks eurorühmal või liidu institutsioonidel oli võimalik PSId toetada, ei saa hinnata neid erilisi asjaolusid arvestamata, millistel PSI kokku lepiti. Nagu nimelt eespool punktides 311 ja 433 märgitud, võivad meetmed – mida võidakse seada ESMi (või teiste rahvusvaheliste organisatsioonide või liidu või riikide organite ja institutsioonide) poolt finantsabi andmise tingimuseks, et lahendada rekapitaliseerimist vajava pangandussüsteemiga riigi finantsprobleeme – konkreetsetes olukordades suuresti varieeruda sõltuvalt varasemast kogemusest ja eriasjaolude kogumist.

477

Hagejad ei ole aga asjasse puutuvaid asjaolusid ja varasemat kogemust arvestades kordagi tõendanud, et asjaolu tõttu, et eurorühm toetas varem PSId hoolimata negatiivse mõju ülekandumise riskist Küprose pankadele, oli põhjendatud, et Kreeka pangandussüsteemile ülekandumise riski ei võeta käesoleval juhul arvesse.

478

Järelikult tuleb tõdeda, et hagejad ei ole suutnud tõendada võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise olemasolu selle tõttu, et nende hoiuseid ja Kreeka filiaalides avatud hoiuseid koheldi erinevalt.

479

Hagejad väidavad, et nende hulgast neid hoiustajaid, kelle hoiused kõnealustes pankades olid suuremad kui 100000 eurot, diskrimineeriti võrreldes kõnealuste pankade nende hoiustajatega, kelle hoiused seda summat ei ületanud. Nimelt olid hoiused suurusega kuni 100000 eurot täies ulatuses tagatud Küprose hoiuste tagamise skeemiga, samas kui suuremad hoiused olid tagatud ainult 100000 euro ulatuses. Asjaolu, et direktiiv 94/19 (muudetud direktiividega 2005/1 ja 2009/14) pani liikmesriikidele kohustuse luua skeem, mis tagab ühe ja sama hoiustaja kõik hoiused 100000 euro ulatuses, ei või takistada tagamata hoiuste omanikel saada hüvitist likvideerimise korral; samuti ei selgita see, miks ei kohaldata 100000 euro suuruse hoiuse omaniku suhtes väärtuskärbet, samas kui hoiustaja, kellel on hoiuseid 1000000 euro ulatuses, peab taluma 90% väärtuskärbet.

480

Nõukogu ja EKP vaidlevad hagejate argumentidele vastu.

481

Sellega seoses tuleb tõdeda, et hagejate väidetud diskrimineerimine puudutab tegelikult kahju tekitanud meetmete kahte erinevat osa.

482

Esiteks on tegemist dekreedi nr 104 punktis 5 sätestatud meetmega, mis näeb vastavalt 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi punktile 1.26 ette, et BoC-le kantakse üle Laïki võlad iga hoiustaja ees kuni 100000 euro suuruses summas ning 100000 eurot ületavad summad jäävad Laïkisse, oodates selle likvideerimist (vt punkt 35 eespool). Seega on see meede ühtemoodi kohaldatav kõigi Laïki hoiustajate suhtes. Vastupidi sellele, mida sisuliselt väidavad hagejad, ei näe see seega ette erinevat kohtlemist nende hoiustajate vahel olenevalt nende hoiuste suurusest, mille nad sellesse panka paigutasid.

483

Ainuüksi asjaolu, et Laïkisse paigutatud hoiuste BoC-le ülekandmisel on iga hoiustaja kohta ühtemoodi ette nähtud kuni 100000 euro summas ülempiir ja et see võib seetõttu tuua kaasa neile hoiustajatele erinevad tagajärjed olenevalt nende hoiuste suurusest, ei saa seda järeldust kahtluse all seada. Selline erinevus tuleneb nimelt direktiivi 94/19 (muudetud direktiividega 2005/1 ja 2009/14) artikli 7 lõikes 1a ette nähtud tagatise ülempiiri 100000 eurot kohaldamisest ning selle õigusvastasust ei ole hagejad väitnud. Samas on selle näol tegemist kriteeriumiga, mis on ühtaegu objektiivne ja kohandatud liidu pangandussüsteemi toimimise vajadustele (vt selle kohta analoogia alusel 19. septembri 2013. aasta kohtuotsus Panellinios Syndesmos Viomichanion Metapoiisis Kapnou, C‑373/11, EU:C:2013:567, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 30. septembri 2009. aasta kohtuotsus Arkema vs. komisjon, T‑168/05, ei avaldata, EU:T:2009:367, punkt 115). Nimelt on direktiivi 94/19 (muudetud direktiividega 2005/1 ja 2009/14) kuueteistkümnendas põhjenduses märgitud, et ühelt poolt ei tohiks miinimumkaitsetase jätta liiga suurt osa hoiuseid kaitseta, seda nii tarbijakaitse kui ka rahandussüsteemi stabiilsuse huvides, ning et teiselt poolt tuleks arvesse võtta nende tagatisskeemide rahastamiskulusid ja mitte kehtestada kogu liidus sellist kaitsetaset, mis võib teatavatel juhtudel soodustada krediidiasutuste mitteusaldusväärset juhtimist.

484

Teiseks on tegemist BoC aktsiate konverteerimise meetmetega, mis on ette nähtud dekreedi nr 103 muudetud redaktsioonis ja mille sisu on üle võetud 26. aprilli 2013. aasta vastastikuse mõistmise memorandumi punktidesse 1.26 ja 1.27. See meede näeb ette, et BoC tagamata hoiuste väärtuskärbet kohaldatakse ainult nende BoC hoiustajate suhtes, kelle hoiused on suuremad kui 100000 eurot. Sellest järeldub, nagu hagejad õigesti rõhutavad, et BoC hoiustajaid on omavahel erinevalt koheldud olenevalt sellest, kas nende BoCsse paigutatud hoiused on kuni 100000 eurot või sellest suuremad.

485

Kuid vastupidi hagejate väidetele ei kujuta see erinev kohtlemine endast liidu õigusega keelatud ebavõrdset kohtlemist. Niisiis väidavad nõukogu ja EKP asjakohaselt, et hoiustajad, kelle hoiused kõnealustes pankades on suuremad kui 100000 eurot, on õiguslikult erinevas olukorras võrreldes hoiustajatega, kelle hoiused kõnealustes pankades seda summat ei ületa. Direktiivi 94/19 (muudetud direktiividega 2005/1 ja 2009/14) artikli 7 lõike 1a kohaselt olid nimelt teisena nimetatud hoiustajate hoiused hoiuste peatamise korral täies ulatuses Küprose hoiuste tagamise skeemiga tagatud, samal ajal kui esimesena nimetatud hoiustajate hoiused olid tagatud ainult kuni 100000 euro ulatuses.

486

Eeltoodut arvestades ei saa käesoleval juhul tuvastada õigusvastast diskrimineerimist nende hagejate suhtes, kelle hoiused kõnealustes pankades olid suuremad kui 100000 eurot.

487

Hagejate arvates on neid diskrimineeritud võrreldes nendes euroala riikides asutatud pankade hoiustajate ja aktsionäridega, kes said kõnealuse finantsabiga sarnast finantsabi enne Küprose Vabariiki. Esiteks väidavad hagejad, et selle abi suurus oli iga kord suurem kui Küprose Vabariigile antud kõnealune finantsabi, kuid see ei mõjutanud nende liikmesriikide pankade hoiuseid ja aktsiaid. Teiseks väidavad hagejad, et Kreeka pangad said abi summas 50 miljardit eurot, et kompenseerida PSI mõju, kuid viimati nimetatu mõjutas rohkem kõnealuseid panku kui Kreeka panku.

488

Hagejad järeldavad sellest, et neid on kaudselt diskrimineeritud nende kodakondsuse alusel, rikkudes sellega ELTL artiklit 18 ja harta artiklit 21. Ka Küprose Vabariiki on nende arvates diskrimineeritud võrreldes teiste euroala riikidega, kes said kõnealuse finantsabiga sarnast abi.

489

Nõukogu ja EKP vaidlevad hagejate argumentidele vastu.

490

Sellega seoses tuleb märkida, et meetmed – mida võidakse siduda ESMi poolt finantsabi andmisega, et lahendada rekapitaliseerimist vajava pangandussüsteemiga riigi finantsprobleeme – võivad konkreetsetes olukordades suuresti varieeruda sõltuvalt tervest reast asjaoludest peale abi suuruse võrreldes selle riigi majanduse suurusega. Nagu eespool punktis 311 märgitud, võivad nendeks asjaoludeks eelkõige olla abi saava riigi majanduslik olukord, puudutatud pankade väljavaated taastada nende majanduslik elujõulisus ja nende raskustesse sattumise põhjused, sealhulgas teatavatel juhtudel abi saava riigi pangandussektori ülemäärane suurus riigi majandusega võrreldes, üleilmse majanduskeskkonna areng või suur tõenäosus ESMi (või teiste rahvusvaheliste organisatsioonide või liidu või riikide organite ja institutsioonide) tulevasteks sekkumisteks teiste raskustes riikide toetuseks, mistõttu võib olla vajalik igal sekkumisel kasutatavate summade ennetav piiramine.

491

Kuid käesolevas asjas, kus hagejatel tuli vastavalt eespool punktis 442 viidatud kohtupraktikale täpselt välja tuua need sarnased olukorrad, mida on erinevalt koheldud, ei ole nad lisaks paljudele viidetele neljale asjasse puutuvale euroala riigile antud finantsabi (absoluutsele ja suhtelisele) suurusele kuidagi selgitanud, milles sarnanes nende euroala riikide olukord asjaolude toimumise ajal Küprose Vabariigi olukorraga (vt punktid 311 ja 313 eespool).

492

Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et hagejad ei ole suutnud tõendada, et nad olid sarnases olukorras võrreldes nendes euroala riikides asutatud pankade hoiustajate ja aktsionäridega, kes said kõnealuse finantsabiga sarnast finantsabi enne Küprose Vabariiki.

493

Seega ei saa tõdeda, et asjaolu, et kõnealuse finantsabi andmine tehti sõltuvaks nende meetmete vastuvõtmisest, mis on suunatud Küprose finantssektori suuruse vähendamisele, samal ajal kui teistele euroala riikidele finantsabi andmisel analoogsete meetmete vastuvõtmist ei nõutud, kujutab endast hagejate või – kui nad saaksid tugineda selle põhimõtte rikkumisele kolmanda isiku suhtes – Küprose Vabariigi suhtes võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.

494

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et ühelt poolt rekapitaliseeris Küprose Vabariik 1,5 miljardi euro ulatuses Küprose keskasutust Co-operative Central Bank (edaspidi „CCB“) ja sellega seotud ühistupanku (edaspidi CCBga koos „ühistupankade sektor“), ning et teiselt poolt ei ole kõnealuse finantsabi andmine tehtud sõltuvaks tingimusest, et seda abi ei tohi selleks kasutada. Viimasega seoses väidavad pooled üksmeelselt, et Küprose ühistupankade sektori rekapitaliseerimiseks kasutatud 1,5 miljardit eurot pärines kõnealusest finantsabist.

495

Vastupidi ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kõnealuse finantsabi andmise tingimuseks oli, et seda abi ei kasutata kõnealuste pankade rekapitaliseerimiseks. Seetõttu leiavad hagejad, et neid on võrreldes ühistupankade sektori liikmetega õigusvastaselt diskrimineeritud.

496

Kostjad ei vaidle vastu, et kohustuste ja nõudeõiguste teisendamisest kõrvalejäänud ühistupankade sektori liikmeid koheldi hagejatest soodsamalt. Kostjad väidavad aga, et selline erinev kohtlemine ei kujutanud endast mingil viisil õigusvastast diskrimineerimist.

497

Seega tuleb vastavalt eespool punktis 441 viidatud kohtupraktikale analüüsida, kas need kaks isikute rühma olid sarnases olukorras, ja vajaduse korral seda, kas nende erinev kohtlemine oli põhjendatud.

498

Vastuseks Üldkohtu menetlust korraldavatele meetmetele märkisid hagejad ühelt poolt, et ühistupankade sektor ja kõnealused pangad olid sarnases olukorras. Nimelt tegutsesid nende sõnul ühistupankade sektor ja kõnealused pangad samal turul ja olid üksteise konkurendid. Teiselt poolt väidavad hagejad, et ühistupankade sektori liikmete olukord sarnanes igas aspektis kõnealuste pankade hoiustajate olukorraga. Hagejate arvates ei saa ühtesid ega teisi pidada vastutavaks nende asjaolude eest, mis viisid Küprose Vabariigi poolt finantsabi taotlemiseni.

499

Nõukogu ja EKP leiavad seevastu, et ühistupankade sektori liikmed olid hagejatest erinevas olukorras. EKP ja nõukogu tuginevad sisuliselt kahele erinevusele. Esiteks kõnealuste pankade ja ühistupankade sektori vastav tähtsus finantsstabiilsuse aspektist ning teiseks neid kahte krediidiasutuste rühma tabanud probleemide raskus ja olemus.

500

Mis puudutab esiteks kõnealuste pankade ja ühistupankade sektori vastavat tähtsust finantsstabiilsuse aspektist, siis rõhutab EKP, et ühistupankade sektor mängis Küprose hoiuste ja laenuturul peamist rolli ning et selle kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise negatiivsed tagajärjed riigi majandustegevusele ja seega Küprose Vabariigi eelarvele oleksid olnud ulatuslikumad kui kõnealuste pankade puhul.

501

Sellega seoses tuleb märkida, et põhimõtteliselt peab isik, kes oma nõude toetuseks asjaolud esitab, tõendama nende tõelevastavust (25. jaanuari 2008. aasta kohtuotsus Provincia di Ascoli Piceno ja Comune di Monte Urano vs. Apache Footwear jt, C‑464/07 P(I), ei avaldata, EU:C:2008:49, punkt 9; vt selle kohta ka 6. märtsi 2001. aasta kohtuotsus Connolly vs. komisjon, C‑274/99 P, EU:C:2001:127, punkt 113). Kuid käesolevas asjas ei esita EKP ühtegi tõendit, et toetada oma väidet ühistupankade sektori majandusliku rolli kohta, ega tõenda, et ühistupankade sektori kohustuste ja nõudeõiguste teisendamisel oleks olnud Küprose eelarvele negatiivsemad tagajärjed kui kõnealustel pankade puhul. Kui EKP-le esitati selle kohta kohtuistungil küsimusi, ei suutnud ta samuti rohkem täpsustada.

502

Seega tuleb tagasi lükata EKP argument, mis puudutab kõnealuste pankade ja ühistupankade sektori vastavat tähtsust finantsstabiilsuse aspektist.

503

Mis puudutab teiseks probleeme, mis käsitletavatel krediidiasutustel olid tekkinud, siis väidavad nõukogu ja EKP, et kõnealused pangad olid raskemas majanduslikus olukorras kui ühistupankade sektor. Üldkohtule esitatud EKP kirjalikest seisukohtadest, millele hagejad selles osas vastu ei vaidle, nähtub eelkõige, et erinevalt kõnealustest pankadest ei olnud ühistupankade sektor asjaolude toimumise ajal maksejõuetu. Nimelt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kahju tekitanud meetmete vastuvõtmise ajal olid kõnealused pangad maksejõuetud. Vastupidi nähtub CCB poolt 2013. aasta mais Baseli raamistiku kolmanda samba alusel avalikustatud teabe punktist 3.1 ja EKP vastustest kohtuistungil, et 31. detsembril 2012 vastasid selle keskasutuse ja temaga seotud 92 ühistupanga konsolideeritud maksevõime suhtarvud kohaldatavate normide nõuetele. IMFi 2013. aasta mais koostatud aruande punkt 20 toetab seda järeldust, kuivõrd selles on märgitud, et Küprose ühistupankade sektorit peetakse üldiselt maksevõimeliseks.

504

Eeltoodust tuleneb, et põhiline kontrollitav erinevus hagejate ja ühistupankade sektori liikmete vahel seisneb asjaolus, kas kõnealused pangad olid maksevõimelised või mitte. Muus osas on nimelt mõlemal juhul tegemist hoiustajate või investoritega, kes on paigutanud oma raha Küprose panka, mida peab selle tegevuse jätkamiseks rekapitaliseerima, milleks on vaja kas avaliku sektori vahendeid või kohustuste ja nõudeõiguste teisendamist.

505

Hagejad ei vaidle iseenesest vastu sellele, et maksevõimelisus võib olla asjakohane kriteerium, põhjendamaks mitme panga vahelist erinevat kohtlemist. Kohtuistungil väitsid nad siiski, et kostjate viidatud erinevused, sealhulgas kõnealuste pankade maksevõimet puudutav erinevus, kujutavad endast „ebaõigluse ex post ratsionaliseerimist“. Nimelt viitasid kostjad neile erinevustele alles „aastaid hiljem“, et selgitada, miks sihikule võeti kõnealuste pankade hoiustajad ja aktsionärid.

506

Siiski tuleb tõdeda, et toimiku materjalid hagejate argumente ei toeta. Nimelt nähtub IMFi 2013. aasta mais koostatud aruande punktist 11, et vajadus eristada maksevõimelisi ja maksejõuetuid panku oli üks põhjus, miks kõnealuste pankade kohustuste ja nõudeõiguste teisendamist eelistati erakordsele maksule, mis oleks kehtestatud kõikide Küprose pankade nii tagatud kui ka tagamata hoiustele. Seega tuleb asuda seisukohale, et asjaolude toimumise ajal peeti soovitavaks Küprose pankade erinevat kohtlemist sellel alusel, kas pank oli maksevõimeline või mitte.

507

Kuna ühistupankade sektori liikmete olukord ei olnud järelikult sarnane hagejate olukorraga, ei saa käesoleval juhul tuvastada viimati nimetatute õigusvastast diskrimineerimist.

508

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et hagejad ei ole suutnud tõendada, et nende suhtes on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Seega ei saa leida, et nõukogu nõudis otsust 2013/236 vastu võttes võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuva meetme säilitamist või jätkuvalt rakendamist või et komisjon ja EKP aitasid kahju tekitanud meetmeid toetades selle põhimõtte rikkumisele kaasa.

509

Sellest tuleneb, et liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise esimene tingimus ei ole käesolevas asjas täidetud, mistõttu hagejate esitatud kahju hüvitamise nõuded tuleb jätta rahuldamata.

510

Kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

511

Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni, nõukogu ja EKP nõudele hagejate kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus),

otsustab:

I. Vaidluse taust

A. ESMi asutamisleping

B. Küprose Vabariigi rahalised raskused ja finantsabi taotlus

C. Küprose Vabariigi poolt vastu võetud pankade restruktureerimismeetmed

D. Küprose Vabariigile finantsabi andmine

II. Menetlus ja poolte nõuded

III. Õiguslik käsitlus

A. Üldkohtu pädevus

1. Kahju tekitanud meetmete omistatavus kostjatele

a) Küsimus, kas kostjad on vaidlusaluste aktidega nõudnud kahju tekitanud meetmete vastuvõtmist

1) Eurorühma 25. märtsi 2013. aasta avaldus

2) „Eurorühma 25. märtsi 2013. aasta kokkulepe“

3) „EKP nõukogu 21. märtsi 2013. aasta otsus, mis käsitleb erakorralise likviidsusabi tagasimaksmist 26. märtsiks [2013], välja arvatud juhul, kui kokku on lepitud päästepaketis“

4) EKP poolt väidetavalt vastu võetud „otsused jätkata erakorralise likviidsusabi andmist“

5) Hilisemad aktid

b) Küsimus, kas Küprose Vabariigil oli kaalutlusruum jätta järgimata nõue säilitada või jätkuvalt rakendada meedet, mis seisnes BoC hoiuste aktsiateks konverteerimises

c) Järeldus selle kohta, kas kostjatele on omistatav kahju tekitanud meetmete vastuvõtmine, säilitamine või jätkuvalt rakendamine

2. Liidu vastutuse tekkimine tulenevalt kostjate teatavatest aktidest ja käitumisest

3. Järeldus Üldkohtu pädevuse kohta

B. Vastuvõetavus

1. Vorminõuete järgimine

2. Riigisiseste õiguskaitsevahendite väidetav ammendamata jätmine

C. Järeldus Üldkohtu pädevuse ja hagi vastuvõetavuse kohta

D. Sisulised küsimused

1. Küsimus, kas esineb väidetav omandiõiguse rikkumine

a) Esimesse rühma kuuluvad kahju tekitanud meetmed

1) Euroopa Kohtu poolt 20. septembri 2016. aasta kohtuotsuses Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP (C‑8/15 P–C‑10/15 P) läbi viidud hindamise olemus

2) Hagejate esitatud tõendid kohtuasjas, milles tehti 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP (C‑8/15 P–C‑10/15 P)

3) Nende nõuete järgimine, mille kohaselt peab mis tahes omandiõiguse piiramine olema ette nähtud seadusega ja proportsionaalne taotletava eesmärgiga

i) Nõue, mille kohaselt peab mis tahes omandiõiguse piiramine olema ette nähtud seadusega

ii) Nõue, mille kohaselt peab mis tahes omandiõiguse piiramine olema taotletava eesmärgiga proportsionaalne

– Esimesse rühma kuuluvate kahju tekitanud meetmete võime aidata kaasa taotletava eesmärgi saavutamisele

– Esimesse rühma kuuluvate kahju tekitanud meetmete proportsionaalsus ja vajalikkus

– Esimesse rühma kuuluvate kahju tekitanud meetmete negatiivsed tagajärjed

b) Teise rühma kuuluvad kahju tekitanud meetmed

1) BoC lihtaktsiate nimiväärtuse vähendamine

2) Kreeka filiaalide müümine

c) EKP põhikirja artikli 14.4, õiguse heale haldusele ning järjekindluse ja õigluse nõuete väidetav rikkumine

2. Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte väidetava rikkumise olemasolu

a) 11. veebruari 2013. aasta kirjast tuletatava õiguspärase ootuse olemasolu

b) „21. jaanuaril 2013 eurorühma võetud kohustusest seoses võimalusega pakkuda kõnealust finantsabi 2012. aasta novembris sõlmitud poliitilise kokkuleppe alusel“ tuletatava õiguspärase ootuse olemasolu

c) Kohtlemisest, mis sai osaks enne Küprose Vabariiki finantsabi saanud euroala riikidele, tuletatava õiguspärase ootuse olemasolu

d) Asjaolust, et EKP otsustas lubada erakorralist likviidsusabi pika ajavahemiku jooksul, tuletatava õiguspärase ootuse olemasolu

3. Võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava rikkumise olemasolu

a) Võimalik diskrimineerimine võrreldes Laïki võlausaldajatega, kelle nõuded põhinevad erakorralisel likviidsusabil

b) Võimalik diskrimineerimine võrreldes Kreeka filiaalides olevate hoiuste omanikega

c) Võrdse kohtlemise väidetav rikkumine, mis põhineb diskrimineerimisel võrreldes kõnealuste pankade hoiustajatega, kelle hoiused ei olnud suuremad kui 100000 eurot

d) Võrdse kohtlemise väidetav rikkumine, mis põhineb diskrimineerimisel võrreldes enne Küprose Vabariiki finantsabi saanud teiste euroala riikide pankade hoiustajate ja aktsionäridega

e) Võimalik diskrimineerimine võrreldes Küprose ühistupankade sektori liikmetega

IV. Kohtukulud