1

EUCAP Sahel Niger (edaspidi „missioon“) on ühise julgeoleku‑ ja kaitsepoliitika (ÜJKP) missioon, mis loodi nõukogu 16. juuli 2012. aasta otsusega 2012/392/ÜVJP, mis käsitleb Euroopa Liidu ÜJKP missiooni Nigeris (EUCAP Sahel Niger) (ELT 2012, L 187, lk 48), mida on viimati muudetud nõukogu 11. juuli 2017. aasta otsusega (ÜVJP) 2017/1253 (ELT 2017, L 179, lk 15).

2

Otsuse 2012/392, mida on muudetud nõukogu 18. juuli 2016. aasta otsusega (ÜVJP) 2016/1172 (ELT 2016, L 193, lk 106), artikli 2 kohaselt on Saheli julgeolekut ja arengut käsitleva Euroopa Liidu strateegia rakendamise kontekstis missiooni eesmärk võimaldada Nigeri ametivõimudel välja töötada ja rakendada oma riiklik julgeolekustrateegia. Samuti on missiooni eesmärk aidata kaasa erinevaid terrorismi ja organiseeritud kuritegevusega võitlevaid Nigeri julgeolekuvaldkonna osalejaid ühendava tervikliku, valdkonnaülese, sidusa, jätkusuutliku ja inimõigustel põhineva lähenemisviisi väljatöötamisele. Lisaks aitab missioon Nigeri riiklikel ja kohalikel ametivõimudel ja julgeolekujõududel töötada välja poliitikameetmeid, tehnikaid ja menetlusi, et paremini ohjata ebaseaduslikku rännet ja sellega võidelda.

3

Otsuse 2012/392 artikli 7 lõike 3 kohaselt võtab missioon lepingulisel alusel tööle rahvusvahelisi ja kohalikke isikkoosseisu liikmeid, kui liikmesriikide lähetatud personal ei taga nõutavate ülesannete täitmist. Selle otsuse artikli 7 lõikes 4 on ette nähtud, et rahvusvahelise ja kohaliku isikkoosseisu töölevõtmise tingimused ning õigused ja kohustused sätestatakse missiooni juhi ja isikkoosseisu liikmete vahelistes lepingutes.

4

Otsuse 2012/392 artiklis 12a, mis lisati nõukogu 22. juuli 2014. aasta otsuse 2014/482/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2012/392 (ELT 2014, L 217, lk 31), artikli 1 punktiga 6, on sätestatud, et missioonil on käesoleva otsuse rakendamiseks õigus hankida teenuseid ja kaupu, sõlmida lepinguid ja halduskokkuleppeid, värvata töötajaid, omada arvelduskontosid, omandada ja võõrandada vara, ennast kohustustest vabastada ning olla kohtus menetlusosaliseks.

5

Hageja – PY – on missiooni endine töötaja. Hageja allkirjastas 31. jaanuaril 2014 missiooniga töölepingu hangete eest vastutava teenistuja ametikoha täitmiseks 30. jaanuarist 2014 kuni 15. juulini 2014. Seejärel allkirjastas hageja teise töölepingu ajavahemikuks 16. juulist 2014–15. juulini 2015 ning hiljem kolmanda töölepingu ajavahemikuks 16. juulist 2015–15. juulini 2016.

6

Hageja töölepingute järgi oli missiooni käitumis‑ ja distsipliinijuhend (edaspidi „käitumisjuhend“) nende lepingute lahutamatu osa.

7

Käitumisjuhendis on esiteks kehtestatud teatud hulk käitumisreegleid, mida kõik missiooni töötajad peavad järgima (punktid 1–6), sealhulgas keeld teisi kolleege ahistada (punkt 2.5) ja kiusata (punkt 2.6), ning teiseks nende reeglite rikkumise korral kohaldatav menetlus (punktid 7 ja 8).

8

Käitumisjuhendi punkt 2.5 on sõnastatud järgmiselt:

„Ahistamine erineb seksuaalsest ahistamisest selle poolest, et see ei põhine sool. Erinevalt kiusamisest võib ahistamisena käsitada pelgalt ühte juhtumit ja see võib väljenduda erinevates käitumisviisides. Käesoleva dokumendi raames käsitatakse ahistamisena igasugust toimingut või tegevust, sealhulgas sõnu, žeste või kirjalike tekstide, fotode või muu materjali esitamist, kuvamist või levitamist, kui töötaja seda heaks ei kiida ja kui seda võib tõenäoliselt pidada solvavaks, alandavaks ja hirmutavaks.“

9

Punktis 7.1 „Rikkumisest teatamine“ on ette nähtud:

„Väärkäitumise korral võib kohaldada distsiplinaarmeetmeid ning selleks tuleb näha ette asjakohased menetlused […] Missiooni igal liikmel on õigus ja kohustus esitada […] missiooni juhile igasuguse väidetava väärkäitumise, pettuse või ebapädevuse kohta kirjalik kaebus.“

10

Käitumisjuhendi punkti 8.4.1 kohaselt teostab missiooni asejuht kõnealuste reeglite „teatatud või avastatud“ väidetava rikkumise korral esialgse uurimise üle järelevalvet ning nimetab juhtumi uurimise eest vastutava teenistuja. Käitumisjuhendi punkti 8.4.2 järgi uurib viimane väidetavat juhtumit, kogudes kokku vastavalt kaebaja, tunnistajate ja kannatanute versioonid juhtunu kohta. Käitumisjuhendi punkti 8.4.4 kohaselt esitatakse uurimise esialgne aruanne missiooni asejuhile kümne päeva jooksul. Kui aruandes leiab kinnitust kõnealuste reeglite rikkumine, alustatakse põhjalikku uurimist vastavalt käitumisjuhendi punktile 8.5 ja koostatakse uurimise lõpparuanne. Kui selles aruandes kinnitatakse, et kõnealuseid reegleid on rikutud, moodustatakse distsiplinaarnõukogu, kes hindab, milliseid distsiplinaartagajärgi tuleb kohaldada.

11

Hageja teise ja kolmanda töölepingu punkti 21 kohaselt kuuluvad nendest lepingutest tulenevad või nende lepingutega seotud vaidlused vastavalt ELTL artiklile 272 Euroopa Liidu Kohtu pädevusse.

12

15. ja 16. detsembril 2014 toimusid missiooni juures loodud hindamiskomisjoni koosolekud läbirääkimistega hankemenetluse teemal seoses ühe raamlepinguga missioonile lennuteenuste osutamiseks. Koosolekuid juhtis hageja.

13

Missiooni toetamise osakonna juhataja G, kellele oli saanud teatavaks nimetatud koosolekutel aset leidnud vahejuhtum, saatis 16. detsembril 2014 hagejale e‑kirja, milles palus toimunu kohta informatsiooni.

14

Hageja vastas sellele palvele 16. detsembri 2014. aasta e‑kirjas, milles ta selgitas, et tal oli hindamiskomisjoni liikmega X suur erimeelsus selle üle, kas üks kolmest hinnatavast pakkumisest vastab missiooni määratud tingimustele. Hageja sõnul oli X seisukohal, et hageja tõsised kahtlused, mis tal selles osas olid, olid tingitud tema eelarvamustest asjaomase pakkumise teinud ettevõtja suhtes. Hageja lisas, et hindamiskomisjon otsustas lõpuks sellelt ettevõtjalt selgitusi nõuda. Hageja ei avaldanud 16. detsembri 2014. aasta e‑kirjas X‑i nime.

15

Hindamiskomisjon otsustas 19. detsembril 2014 asjaomaselt ettevõtjalt saadud selgitusi arvestades, et tema pakkumine ei vasta antud juhul nõutud tingimustele ja andis soovituse sõlmida leping teise ettevõtjaga. 22. detsembri 2014. aasta aruandele, milles hindamiskomisjon teavitas Euroopa Komisjoni oma töö tulemustest, kirjutas alla ka X.

16

Hageja saatis 7. veebruaril 2015 missiooni administratsiooni juhi kohusetäitjale M‑ile e‑kirja, milles ta informeeris teda X‑i teatavast käitumisest, mida hageja pidas „kolleegide vahel sobimatuks, sest see on [liidu], teiste administratsiooni üksuste [ja] missiooni liikmete (sealhulgas [tema]) vastu lugupidamatu“. Esiteks küsis X tema käest missiooniväliste isikute ees – kasutades sõna nemad (elles) –, kus on kaks missiooni naistöötajat, kes sel päeval puudusid. Hageja leiab, et kohal viibinud tunnistajad võisid sellist märkust vabalt seksistlikuna tõlgendada. Teiseks sisenes X ilma koputamata tema kabinetti ja küsis ühele missiooni vormile viidates süüdistaval ja põlglikul toonil: „kes selle kirjutas?“. Kolmandaks sisenes X ilma koputamata tema kabinetti ühe dokumendiga ja küsis temalt provokatiivselt ja lugupidamatult: „kas see tuleb siia anda?“ Neljandaks teatas ta hagejale, et tema arvates on missiooni hindamisreeglid „nõmedad“ (või „debiilsed“). Hageja viitas e‑kirjas võimalusele, et missiooni juhile tuleks esitada ametlik kaebus.

17

M pakkus oma 9. veebruari 2015. aasta vastuses hageja e‑kirja sisu tõsidust arvestades hagejale välja kolm valikuvõimalust. Esimene võimalus oli korraldada kohtumine kõigepealt hagejaga, siis X‑iga ning seejärel hageja ja X‑iga, et olukorda selgitada ja leida edasine lahendus. Teine võimalus oli korraldada kohtumine kõigepealt hagejaga, siis X‑iga ning seejärel hageja, X‑i ja missiooni personaliosakonna esindajaga, et olukorda selgitada ja leida edasine lahendus. Kohtumise järel koostatakse aruanne või märgukiri ning lisatakse hageja ja X‑i isikutoimikusse. Kolmandaks pakuti välja võimalus, et hageja esitab missiooni juhile ametliku kaebuse.

18

Hageja vastas sellele e‑kirjale samal päeval teise e‑kirjaga. Ta teatas oma e‑kirjas M‑ile uuest vahejuhtumist X‑iga. Hageja sõnul oli viimane tema kabinetti ilma koputamata sisenenud. Kui hageja oli X‑ile selgitanud, et ta sooviks, et viimane enne tema kabinetti sisenemist koputaks, „tegi [X] oma sõrmega oma pea paremal pool ringilisi liigutusi (mis on iseenesest mõistetav žest)“. Hageja lisas, et kui ta oli X‑ile öelnud, et see on viimane kord, kui ta avab tema ukse ilma koputamata, katkestas X teda suure naeratusega vastu lausudes „sa ähvardad mind“.

19

Lisaks teatas hageja e‑kirjas M‑ile, et kuna ta tundis end pärast seda vahejuhtumit halvasti, läks ta meditsiiniõe juurde, kes andis talle ühte ravimit. Ta lisas, et ta pea käis veidi ringi, mis võis olla põhjustatud kas sissevõetud ravimist või tema arvates „psühholoogiliseks ahistamiseks“ peetavast käitumisest, ning ta ei olnud absoluutselt suuteline M‑i esitatud ettepanekule vastama. Hageja teatas siiski M‑ile, et ta usaldab otsuse tegemise talle ja juhul kui M peaks jõudma järeldusele, et tegemist on tõsise probleemiga, mis tuleb anda lahendamiseks missiooni juhile, oleks ta väga tänulik, kui ta teavitaks sellest viimast „ka [tema] enda nimel, kuni ta tunneb end paremini, et esitada ametlik kaebus“. Hageja lisas, et juhul kui M leiab, et on võimalik leida lahendus administratsiooni tasandil, eelistaks ta loomulikult seda varianti. Kuid ta palus, et sellisel juhul kaaluks M tema kaitse tagamiseks ajutiste meetmete võtmist, nimelt et kuni lahenduse leidmiseni keelataks X‑il tema kabinetti sisenemine ja temaga rääkimine.

20

M teatas hagejale 10. veebruari 2015. aasta vastuses, et „kuna [tal] on hoolitsemiskohustus ja arvestades [hageja] kirjeldatud faktiliste asjaolude tõsidust, [on ta] seisukohal, et [tal] ei ole muud alternatiivi kui edastada [hageja] e‑kiri [missiooni juhile] ja [asejuhile], kes on missioonis ainsad pädevad ametiisikud, kes vastutavad käitumisjuhendi kohaldamise ja seda liiki distsiplinaarküsimuste lahendamise eest“. Asjaomane e‑kiri saadeti missiooni juhile ja missiooni asejuhile.

21

Hiljem samal päeval – 10. veebruaril 2015 – saatis missiooni asejuht S missiooni juhile e‑kirja, milles teatas, et hageja „kaebab [X‑i] käitumise üle“ ja et viimaste päevade sündmuste tõttu on hageja „tervislik seisund halvenenud“. S selgitas, et kuigi seda laadi olukordades ei ole kerge teha kindlaks, mis tegelikult juhtus, oleks raske hageja poolt teatavaks tehtud asjaolud tähelepanuta jätta. Seetõttu märkis S missiooni juhile, et „[k]õikide [nende asjaolude] väljaselgitamiseks [teeb ta] ettepaneku käsitleda seesuguseid erinevaid sõnumeid kaebusena, mis on aluseks distsiplinaarmenetluse alustamisele“, ja et [e]sialgne uurimine aitaks tuvastada, kas „rikkumisest teatamine [oli] põhjendatud või mitte“. S lisas, et kui missiooni juht annab korralduse sellise meetme võtmiseks, teeb ta väidetava ahistamise või kiusamise esialgseks uurimiseks vajalikud toimingud.

22

Hilisemas 10. veebruari 2015. aasta e‑kirjas nõustus missiooni juht S‑i ettepanekuga. Ühtlasi andis missiooni juht S‑ile teada, et tema arvates tuleb paralleelselt esialgse uurimisega lisaks korraldada kohtumine M‑i, hageja ja X‑i vahel.

23

Selle kirjavahetuse järel esialgset uurimist siiski ei alustatud ning M‑i, hageja ja X‑i vahel kohtumist aset ei leidnud.

24

Hageja oli 19. juunist kuni 6. juulini 2015 ja 1. augustist kuni 24. augustini 2015 puhkusel.

25

Hageja teatas 25. augustil 2015 missiooni juhile saadetud e‑kirjas, et M on teavitanud missiooni juhti psühholoogilise ahistamisena käsitatavatest rasketest tegudest, mille on toime pannud X, ent hagejat ei ole ära kuulanud ei missiooni juht ega distsiplinaarkomisjon. Väites, et X‑i käitumine tema suhtes põhjustab jätkuvalt halba tööõhkkonda, mis kahjustab tema tervist, palus hageja missiooni juhil informeerida teda meetmetest, mida ta kavatseb sellise olukorra lõpetamiseks võtta.

26

Missiooni juht vastas samal päeval, et tegi missiooni asejuhile, kes on käitumisjuhendi punkti 8.4.1 kohaselt distsipliini eest vastutav, teatavaks faktilised asjaolud, mis hageja 2015. aasta veebruaris esitas, ja kuna asjaomased isikud ei ole tema poole uuesti pöördunud, siis jäi talle mulje, et missiooni asejuht oli võimeline selle vaidluse pooltevahelise kokkuleppega lahendama. Missiooni juht lisas, et kuna ta praegu peab nentima, et nii see ei ole, siis loeb ta hageja 25. augusti 2015. aasta e‑kirja ametlikuks kaebuseks.

27

Hageja märkis 28. augustil 2015 missiooni juhile saadetud e‑kirjas, et 2014. aasta detsembris toimunud hindamiskomisjoni koosolekutest alates on X olnud „kogu aeg vaenulik, soodustades igasugust käitumist, et [hagejat] halvustada, alavääristada, üleolevalt kohelda, alandada nii avalikkuse kui ka [tema] kaastöötajate ees“. Ühtlasi andis hageja missioonile teada, et 2015. aasta veebruari või märtsi täpsustamata kuupäeval sisenes X tema kabinetti ja ründas teda füüsiliselt, visates talle tulikuuma teed jalgade peale.

28

Missiooni juht teatas hagejale 28. augusti 2015. aasta kirjas, et ta on otsustanud pärast hageja kaebust, mille ta 25. augustil 2015 X‑i vastu esitas, saata see kaebus „distsiplinaarpädevuse“ teostamiseks missiooni asejuhi kohusetäitjale. Lisaks teatas missiooni juht hagejale kirjas, et ta on teinud otsuse keelata X‑il hagejale läheneda.

29

Hageja teatas 30. augustil 2015 missiooni juhile saadetud e‑kirjas, et ta „kinnitab süüdistusi X‑i poolse füüsilise ründamise ja ahistamise kohta“ ning palus adressaadil käsitleda seda e‑kirja ametliku kaebusena.

30

25. augustil 2015 väljastatud tõendis märkis arst, kellega hageja Nigeris konsulteeris, et tema tervisliku seisundi tõttu on vajalik seitsmepäevane töövabastus. Teises, 27. augustil 2015 väljastatud tõendis selgitas sama arst, et hageja vaimse tervisliku seisundi tõttu on vajalik, et hageja viibiks oma töökeskkonnast eemal. Samal päeval läbi viidud kontrolli tulemusena märkis arst, et hageja ei ole paranenud, tal on psühholoogiline häire ja on tungivalt soovitav, et ta pöörduks tagasi Euroopasse, et nii kiiresti kui võimalik psühhiaatriga konsulteerida.

31

Hageja lahkus 29. augustil 2015 missiooni juurest, et minna Prantsusmaal asuvasse haiglasse.

32

Selle haigla pädev arst, kuhu hageja läks, määras talle 1. septembrist 2015 kuni 14. septembrini 2015 töövabastuse. Psühhiaater, kellega hageja konsulteeris, väljastas 9. septembril 2015 tõendi, mille kohaselt ei olnud hageja võimeline enne 25. septembrit 2015 töötamist jätkama. Kõnealune arst pikendas töövabastust mitu korda ja viimast korda kuni 16. juulini 2016. Neis kahes tõendis – 14. oktoobri ja 26. novembri 2015. aasta tõendis – viidati „raskekujulisele depressioonile“.

33

Missioon teatas hagejale 6. oktoobri 2015. aasta e‑kirjas, et vastavalt tema töölepingu punktile 15.3 ei maksta talle alates 30. septembrist 2015 ehk 30 päeva pärast tema töövabastuse algust enam töötasu.

34

Missiooni töötaja informeeris 8. oktoobri 2015. aasta e‑kirjas hagejat, et ta on määratud pärast hageja kaebust, mille viimane X‑i vastu esitas, algatatud esialgse uurimise eest vastutavaks isikuks ning küsis, kas hagejal oleks võimalik tulla missiooni juurde ärakuulamisele, ja kui ei ole võimalik, siis kas ta tahab talle edastada täiendavaid asjaolusid, ja kas ta saaks anda nende tunnistajate nimed, keda ta soovib, et üle kuulataks.

35

Hageja esitas oma advokaatide vahendusel missioonile täiendavat teavet.

36

Missiooni juht teatas hagejale 26. novembri 2015. aasta kirjas, et distsiplinaarmenetlus X‑i suhtes on nüüd lõpetatud, et missiooni distsiplinaarnõukogu tuvastas ühe rikkumise käitumisjuhendi alusel ja tegi ettepaneku rakendada X‑i suhtes ühte meedet ning et ta on kinnitanud distsiplinaarnõukogu otsuse ja rakendanud asjaomast meedet.

37

Hageja esitas 25. jaanuaril 2016 oma advokaatide vahendusel ELTL artikli 340 lõike 2 alusel missioonile kahju hüvitamise nõude.

38

Missioon teatas hagejale 8. juunil 2016, et tema lepingut ei saa pärast 15. juulit 2016 enam pikendada.

39

Prantsuse arstikabinet saatis 11. juulil 2016 tähitud kirjaga Prantsusmaa aadressil, mille hageja oli missioonile andnud, hagejale missiooni taotlusel kutse arstlikule läbivaatusele, mille kuupäevaks oli määratud 13. juuli 2016. Kuna hageja kutset sisaldavat ümbrikku vastu ei võtnud, saadeti see posti teel arstikabinetile tagasi.

40

Missioon informeeris hagejat 15. juuli 2016. aasta e‑kirjas, et arstliku läbivaatuse kutset sisaldav ümbrik on tagasi saadetud. Ta osutas samuti hagejale, et tema arstitõendid, mis ta alates 1. septembrist 2015 oli esitanud, ei ole töölepingus kehtestatud reeglitega kooskõlas ja missioon kahtleb seega nende kehtivuses.

41

Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 31. oktoobril 2016.

42

Üldkohus palus kodukorra artikli 89 lõikes 3 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames missioonil esitada üks dokument. Missioon täitis selle nõude ettenähtud tähtaja jooksul.

43

Ettekandja-kohtuniku ettepaneku alusel otsustas Üldkohus (viies koda) avada menetluse suulise osa ning palus kodukorra artikli 89 lõikes 3 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel vastata teatavatele küsimustele. Pooled täitsid selle nõude selleks ettenähtud tähtaja jooksul.

44

Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 26. oktoobri 2017. aasta kohtuistungil.

45

Hageja palub Üldkohtul:

46

Missioon palub Üldkohtul:

47

Hagiavalduse sõnastuse kohaselt palub hageja sisuliselt Üldkohtul mõista missioonilt välja varaline ja mittevaraline kahju, mille viimane oli hagejale tekitanud sellega, et jättis kaebuste alusel, mille hageja enda väitel 2014. aasta detsembris ja 2015. aasta veebruaris esitas, uurimise õigel ajal läbi viimata.

48

Hageja andis missiooni juhile 28. augustil 2015 saadetud e‑kirjas teada, et 2015. aasta veebruaris või märtsis olevat X teda ka füüsiliselt rünnanud. Samas 2014. aasta detsembri ja 2015. aasta veebruari e‑kirjades, mis on hageja sõnul käsitatavad ahistamist puudutavate kaebustena, ei olnud sellist füüsilist ründamist mainitud. On tõsi, et samuti missiooni juhile saadetud 30. augusti 2015. aasta e‑kirjas palus hageja missiooni juhil lugeda tema 28. augusti 2015. aasta e‑kiri ametlikuks kaebuseks seoses eelkõige kõnealuse füüsilise ründamisega. Käesolev hagi ei puuduta siiski 28. ja 30. augusti 2015. aasta e‑kirjade peale missiooni võetud meetmeid. Käesoleva asja läbivaatamine Üldkohtu poolt piirdub seega küsimusega, kas missioon täitis oma kohustused ahistamist puudutavate kaebuste suhtes, mille hageja enda väitel 2014. aasta detsembris ja 2015. aasta veebruaris esitas.

49

Hagiavaldusest nähtub, et käesolev hagi puudutab missiooni lepingulist vastutust ELTL artikli 340 lõike 1 mõttes – seda kinnitas hageja ka Üldkohtu kirjalikele küsimustele antud 10. oktoobri 2017. aasta vastuses. Seega argumendid, mis missioon esitas, tõendamaks, et ELTL artikli 340 lõike 2 mõttes lepinguvälise vastutuse tekkimiseks vajalikud tingimused ei ole käesoleval juhul täidetud, on asjakohatud.

50

Otsuse 2012/392 artikliga 12a, mis on otsuse 2014/482 artikli 2 kohaselt kohaldatav alates 16. juulist 2014 (vt eespool punkt 3), anti missioonile pädevus sõlmida lepinguid ja olla kohtus menetlusosaliseks, andes talle seega õigusvõime. Lisaks tuleneb otsuse 2012/392 artikli 7 lõigetest 3 ja 4, et missioon võib võtta lepingu alusel tööle isikukoosseisu liikmeid ning et isikkoosseisu töölevõtmise tingimused ning õigused ja kohustused sätestatakse missiooni juhi ja isikkoosseisu liikmete vahelistes lepingutes.

51

ELTL artikli 272 kohaselt kuulub Euroopa Liidu Kohtu pädevusse otsuse tegemine liidu poolt või nimel sõlmitud era‑ või avalik‑õiguslikus lepingus sisalduva vahekohtuklausli alusel. Käesolevas asjas sisaldas hageja esimene missiooniga sõlmitud tööleping kohtualluvuse kokkulepet Brüsseli (Belgia) kohtute kasuks. Seevastu nii tööleping, mille missioon ja hageja sõlmisid ajavahemikuks 16. juulist 2014–15. juulini 2015, kui ka tööleping, mille nad sõlmisid ajavahemikuks 16. juulist 2015–15. juulini 2016, sisaldavad kohtualluvuse kokkulepet Euroopa Liidu Kohtu kasuks. Kuna käesoleva hagi aluseks olevad faktilised asjaolud leidsid aset kahe viimase töölepingu kehtivuse ajal, saab käesoleva hagi aluseks olla ELTL artikkel 272. Peale selle on ELTL artikli 256 lõike 1 kohaselt Üldkohus pädev arutama esimese astmena ELTL artiklis 272 osutatud hagisid.

52

Vastavalt kahe viimase hageja ja missiooni vahelise töölepingu punktile 20, lahendatakse nende lepingute tõlgendamisel tekkinud vaidlused vahekohtus. Selles punktis on aga sõnaselgelt öeldud, et vaidluste vahekohtus lahendamine ei piira võimalust esitada vaidlus Euroopa Liidu Kohtule lahendamiseks. Selle lepingupunkti tingimustega ei ole seega vastuolus see, kui hageja esitab käesoleva vaidluse Üldkohtule lahendamiseks.

53

Lisaks olgu märgitud, et kohtupraktika kohaselt on liidu kohus pädev menetlema hagisid, mis puudutavad ÜJKP missioonide poolt personali haldamist, isegi kui haldamine hõlmab kohapealseid operatsioone (vt selle kohta 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus H vs. nõukogu ja komisjon, C‑455/14 P, EU:C:2016:569, punktid 54–60).

54

Järelikult on Üldkohus pädev käesolevat hagi menetlema, millele missioon ei ole ka vastu vaielnud.

55

Missioon vaidlustab hagi vastuvõetavuse.

56

Mis puudutab esiteks argumenti, mille missioon kohtuistungil esitas ja mille kohaselt on hagi vastuvõetamatu seetõttu, et hageja ei järginud kohtueelset menetlust, olgu vaid märgitud, et kuivõrd see argument tähendab seda, et hageja oli kohustatud enne käesoleva hagi esitamist missiooni poole pöörduma, on niisugune kohustus käesolevas asjas igal juhul täidetud. Nimelt, kahju hüvitamise nõudel, mille hageja 25. jaanuaril 2016 missioonile esitas, oli käesoleva hagiga samasugune ese, ehkki formaalselt oli hüvitamisnõude aluseks ELTL artikli 340 lõige 2.

57

Teiseks väidab missioon, et käesolev hagi on vastuvõetamatu nõuete osas, milles nõutakse hüvitist kahju eest, mis tekitati väidetavalt missiooni otsusega mitte maksta hagejale enam alates 30. septembrist 2015 töötasu (vt eespool punkt 33). Kuna hageja ei esitanud selle missiooni otsuse peale vaiet, ei saa seda otsust kahju hüvitamise nõuete kaudu enam vaidlustada. Sellega seoses olgu vaid märgitud, et hageja kahju hüvitamise hagi aluseks ei ole iseenesest kahju, mis on seotud missiooni otsusega hagejale alates 30. septembrist 2015 töötasu enam mitte maksta. Nimelt puudutab käesolev hagi kahju, mis tuleneb sellest, et missioon ei alustanud uurimist ahistamist puudutavate kaebuste alusel, mille hageja enda väitel 2014. aasta detsembris ja 2015. aasta veebruaris esitas ja millest üks hõlmas väidetavalt töötasu maksmise lõpetamist. Seega tuleb see argument tagasi lükata, ilma et oleks vaja otsustada küsimuse üle, kas hageja oleks pidanud esitama vaide otsuse peale talle alates 30. septembrist 2015 töötasu enam mitte maksta.

58

Kolmandaks väitis missioon Üldkohtu kirjalikele küsimustele antud 11. oktoobri 2017. aasta vastuses ja Prantsuse õigust käsitlevates seisukohtades, et kuna täpsed, objektiivsed ja ühtelangevad faktid puuduvad, mille põhjal võiks ahistamist eeldada, peab Üldkohus hagi vastuvõetamatuks tunnistama. Kohtuistungil väitis missioon Üldkohtu küsimusele vastates, et selline järeldus tuleb teha sõltumata sellest, milline õigus on käesoleval juhul kohaldatav. See argument tuleb igal juhul tagasi lükata, kuna käesoleva hagi aluseks ei ole väidetava ahistamisega tekitatud kahju, vaid kahju, mis tuleneb asjaolust, et missioon ei alustanud uurimist ahistamist puudutavate kaebuste alusel, mis hageja enda väitel 2014. aasta detsembris ja 2015. aasta veebruaris esitas.

59

Neljandaks ja viimaseks tuleb argument, mida missioon üritab missiooni juhile 30. augustil 2015 esitatud e‑kirja sisust lähtudes esitada, samuti tagasi lükata. On tõsi, et hageja märgib e‑kirjas, et ta „kinnitab ametlikult, et ei esita kaebust“ seoses „asjaoluga, et esialgset uurimist, mille kohta [missiooni juht] oli korralduse andnud, ei ole läbi viidud või ei viida läbi ilma [tema] ärakuulamiseta“. Ent nagu hageja kohtuistungil rõhutas, ei saa sellist märkust käsitleda kui Üldkohtule hagi esitamise võimalusest loobumist. Hagi vastuvõetavuse kahtluse alla seadmiseks peab niisugune loobumine olema selge ja ühemõtteline. Antud juhul aga see nii ei ole. Siinkohal olgu vaid märgitud, et missiooni osutatud märkuses ei viidata kuskil Üldkohtule hagi esitamise võimalusele.

60

Eeltoodut arvestades tuleb käesolev hagi vastuvõetavaks tunnistada.

61

ELTL artikli 340 lõike 1 kohaselt kehtib liidu lepinguliste kohustuste suhtes õigus, mida kohaldatakse vastava lepingu suhtes.

62

Käesolevas asjas ei ole hageja töölepingutes kohaldatavat õigust täpsustatud.

63

Vastuseks sellekohasele Üldkohtu küsimusele väitis hageja esimese võimalusena, et missiooni õigusliku vastutuse aluseks on asjaomaste lepingute, sealhulgas käitumisjuhendi tingimused ning liidu õigusaktid, mille alusel need lepingud on sõlmitud. Teise võimalusena tuleb hageja sõnul tugineda Nigeri tsiviilseadustikule, eelkõige selle artikli 1134 esimesele lõigule.

64

Missioon väitis omalt poolt, et tema lepinguline vastutus tuleneb tema ja hageja vahel sõlmitud töölepingutest. Kui erandlikul juhul peaks Üldkohus analüüsima vastavat riigisisest õigust, siis on asjakohased Prantsuse õigusnormid ja konkreetsemalt Prantsuse tööseadustiku sätted.

65

Pooled kinnitasid kohtuistungil Üldkohtu sellekohastele küsimustele vastates, et nad on seisukohal, et missiooni võimaliku lepingulise vastutuse analüüsimiseks piisab asjaomaste töölepingute, sealhulgas käitumisjuhendi sätete analüüsimisest ning riigisisesele õigusele viitamine ei ole vajalik.

66

Üldkohus leiab, et käesoleva hagi võib tõepoolest läbi vaadata üksnes asjaomaste töölepingute, sealhulgas nende lepingute lahutamatuks osaks olevate käitumisjuhendi sätete alusel, võttes arvesse lepingulise vastutuse valdkonnas kehtivaid liidu õiguse üldpõhimõtteid. Nende põhimõtete järgi peab lepingulise vastutuse tuvastamise hagi rahuldamiseks olema täidetud kolm tingimust: esiteks tingimus, et asjaomane institutsioon ei ole täitnud oma lepingulisi kohustusi, teiseks tingimus, et hagejal on tekkinud kahju, ja kolmandaks tingimus, et esineb põhjuslik seos institutsiooni tegevuse ja kahju vahel.

67

Seega, nagu hageja kohtuistungil väitis, ei ole vaja hinnata küsimust, kas tõendid, mis missioon esitas Prantsuse õiguse võimaliku kohaldamise tuvastamiseks, olid vastuvõetamatud.

68

Hageja väidab, et vaatamata sellele, et ta esitas missioonile 17. detsembri 2014. aasta ning 7. ja 9. veebruari 2015. aasta e‑kirjades kaebused ahistamise kohta ühe tema kolleegi poolt, jättis missioon need kaebused menetlemata, rikkudes sellega käitumisjuhendi punkti 8.4 mitut sätet.

69

Hageja hinnangul seisnes rikkumine asjaolus, et esiteks leidis missiooni asejuht S ise oma 10. veebruari 2015. aasta e‑kirjas, et hageja 7. ja 9. veebruari 2015. aasta e‑kirju tuleb käsitleda ahistamise kohta esitatud ametliku kaebusena, ja tegi seetõttu ettepaneku alustada esialgset uurimist, ning teiseks andis missiooni juht sellele ettepanekule samal päeval sõnaselge heakskiidu. Ent mingeid meetmeid esialgse uurimise alustamise otsuse rakendamiseks ei võetud.

70

Hageja väidab siinkohal, et käitumisjuhendi punktis 8.4.1 on öeldud, et käitumisjuhendi sätete rikkumisest teatamise korral on esialgse uurimise alustamine kohustuslik. Seega niipea, kui missioonini jõudis teave hageja teatatud rikkumiste kohta ja ta pidas neid ametlikuks kaebuseks, ei olnud tal enam kaalutlusõigust.

71

Seega rikkus missioon eriti raskelt lepingulisi eeskirju, mis ta nimelt ise oli hea käitumistava ja asutuse sees uurimise kohta kehtestanud. Nende eeskirjade eesmärk on kaitsta missiooni töötajaid ja eelkõige kaitsta neid olukordades, kus kolleegid neid ahistavad või hirmutavad.

72

Hageja lisab, et ta rõhutas juba oma 9. veebruari 2015. aasta e‑kirjas, et olukord, milles ta tol ajal oli, halvendas tema tervislikku seisundit, millest missiooni asejuht oli missiooni juhti teavitanud.

73

Missioon vaidleb nendele argumentidele vastu.

74

Käitumisjuhendi punktist 8.4.1 tuleneb, et eelkõige juhendi sätete väidetava rikkumise korral, millest on teatatud või mis on avastatud, alustatakse esialgset uurimist. Sellest järeldub, et nagu hageja väitis, on niisugusel juhul esialgse uurimise alustamine kohustuslik ja missioonil ei ole selles osas kaalutlusõigust.

75

Lisaks tuleb märkida, et käitumisjuhendi punkti 8.4.1 sätteid tuleb tõlgendada koostoimes sama juhendi punkti 7.1 sätetega, mille kohaselt on missiooni igal töötajal õigus ja kohustus esitada missiooni juhile igasuguse väidetava väärkäitumise, pettuse või ebapädevuse kohta kirjalik kaebus (vt eespool punkt 9). Neist sätetest selgub, et missiooni töötaja, kes leiab, et teda on ahistatud, ja kes soovib, et missioon alustaks selle kohta esialgset uurimist, peab koostama kirjaliku kaebuse ja esitama selle missiooni juhile. Kuna käitumisjuhendi punktis 8.4.3 viidatakse „töötajale, kelle vastu [vastav] süüdistus on esitatud“, on selge, et isik peab olema kaebuses tuvastatud.

76

Mis puudutab esiteks hageja 17. detsembri 2014. aasta e‑kirja, siis ei ole need tingimused ilmselgelt täidetud.

77

Esiteks on selge, et hageja ei avalikustanud selles e‑kirjas X‑i nime. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et asjaomasest e‑kirjast ilmnes, et tegemist oli hindamiskomisjoni liikmeks olnud hindajaga, keda hageja mainis, ja et selles komisjonis oli ainult kolm hindajat, sealhulgas kaks meest.

78

Teiseks, ehkki hageja väga taunis oma 17. detsembri 2014. aasta e‑kirjas X‑i käitumist hindamiskomisjoni arutelude käigus, ei teinud ta ühtegi konkreetset etteheidet, mida oleks võinud mõista nii, et ta on seisukohal, et X‑i käitumine kujutab endast ahistamist. On tõsi, et hageja väitis hagiavalduses, et ta teatas 17. detsembri 2014. aasta e‑kirjas X‑i huvide konfliktist seoses läbirääkimistega hankemenetlusega, mille üle hindamiskomisjonis arutleti. Lisaks asjaolule, et hageja 17. detsembri 2014. aasta e‑kirjas ei ole selle kohta midagi märgitud, ei ole ta ka selgitanud, kuidas niisugune huvide konflikt oleks saanud põhjustada ahistamist. Igal juhul ei ole hageja selgitanud, kuidas oleks asjaolu, et missioon ei alustanud niisuguse huvide konflikti esialgset uurimist, saanud olla aluseks lepingulise vastutuse tekkimisele tema suhtes.

79

Kolmandaks olgu märgitud, et hageja märkis oma 17. detsembri 2014. aasta e‑kirjas, et ta on valmis koostama missiooni juhi jaoks „konkreetse üksikasjaliku aruande“, kui e‑kirja adressaat seda soovib. Hageja ei ole teatanud, et ta oleks seejärel sellise aruande edastanud või esitanud missiooni juhile X‑i käitumise peale hindamiskomisjonis kaebuse.

80

Neljandaks ja viimaseks olgu märgitud, et hageja nendib ise hagiavalduses, et ta teatas psühholoogilisest ahistamisest esimest korda 2015. aasta veebruaris.

81

Mis puudutab teiseks e‑kirja, mille hageja missiooni administratsiooni juhi kohusetäitjale M 7. veebruaril 2015 saatis, siis tuleb märkida, et hageja andis selles e‑kirjas teada X‑i nime, kirjeldas viimase teatavat käitumist, mida ta pidas sündsusetuks, ja avaldas lootust, et lahenduse leidmine on võimalik. Siiski tuleb veel täpsustada, et hageja palus selles e‑kirjas pärast X‑i käitumist abi üksnes M‑ilt, selgitades, et ta on jõudnud järeldusele, et praegusel hetkel ei tunne ta end kohustatuna esitada ametlikku kaebust missiooni juhile. Seega ei saa 7. veebruari 2015. aasta e‑kirja kui sellist pidada käitumisjuhendi punkti 7.1 mõttes kaebuseks.

82

Mis puudutab kolmandaks e‑kirja, mille hageja 9. veebruaril 2015 M‑ile saatis, siis olgu märgitud, et see e‑kiri oli hageja vastus 9. veebruari 2015. aasta e‑kirjale, milles M vastas hageja 7. veebruari 2015. aasta e‑kirjale. Selles vastuses pakkus M hagejale kolm valikuvõimalust, kaasa arvatud võimaluse esitada missiooni juhile ametlik kaebus. Nagu missioon oma 9. veebruari 2015. aasta e‑kirjas õigesti märkis, ei valinud hageja siiski ühtegi nimetatud võimalust, eelistades administratiivset lahendust. Lisaks näitab asjaolu, et hageja viitas 9. veebruari 2015. aasta e‑kirjas võimalusele, et missiooni administratsiooni kohusetäitja informeeriks missiooni juhti X‑iga seonduvatest probleemidest „kuni ta tunneb enda paremini, et esitada ametlik kaebus“, et ta leidis, et ta ei ole veel ametlikku kaebust esitanud. Lõpuks olgu märgitud, et 9. veebruari 2015. aasta e‑kiri ei olnud saadetud missiooni juhile, kuigi käitumisjuhendi punkti 7.1 kohaselt oleks tulnud ahistamise kohta kaebus talle esitada.

83

Nendele asjaoludele vaatamata leiab Üldkohus, et see, et missioon pidas hageja 7. ja 9. veebruari 2015. aasta e‑kirju nende koostoimes ametlikuks kaebuseks, oli õiguspärane ja asjakohane.

84

Esmalt olgu märgitud, et vastupidi missiooni poolt väidetule täpsustas hageja oma 9. veebruari 2015. aasta e‑kirjas, et ta leiab, et X on teda psühholoogiliselt ahistanud.

85

Teiseks, ehkki hageja ei valinud otseselt ühte võimalust talle esitatud kolmest võimalusest, andis ta 9. veebruari 2015. aasta e‑kirjas M‑ile teada, et pärast selles kirjas mainitud vahejuhtumit tundis ta end halvasti ja läks seetõttu meditsiiniõe juurde, kes andis talle ühte ravimit. Hageja lisas, et ta pea käis veidi ringi, mis võis olla põhjustatud kas sissevõetud ravimist või tema arvates psühholoogiliseks ahistamiseks peetavast käitumisest, ning ta ei olnud seega absoluutselt suuteline M‑i esitatud ettepanekule vastama. Ta mainis lisaks võimalust, et missiooni juhti informeeritaks hageja probleemidest X-iga, kuni ta tunneb end paremini, et esitada ametlik kaebus. Neist asjaoludest nähtub, et hageja pidas end ahistamise ohvriks, et tal tekkisid ahistamisega seoses terviseprobleemid ja et tema tervislik seisund ei võimaldanud tal esitada sel hetkel ahistamise kohta ametlikku kaebust. On iseenesest mõista, et missioon pidi võtma neid täiendavaid asjaolusid arvesse, et otsustada, kuidas hageja 9. veebruari 2015. aasta e‑kirja edasi menetleda. Iseäranis pidi missioon temal lasuva hoolitsemiskohustuse tõttu võtma arvesse asjaolu, et ehkki üks tema töötajatest oli tuvastanud võimaliku ahistamise, ei olnud viimane võimeline sel hetkel nõuetekohast kaebust esitama oma terviseprobleemide tõttu, mis olid selle isiku hinnangul seotud ahistamisega.

86

Kolmandaks rõhutas hageja oma 9. veebruari 2015. aasta e‑kirjas, et ta usaldab otsuse tegemise M‑ile ja juhul kui M peaks jõudma järeldusele, et tegemist on tõsise probleemiga, mis tuleb anda lahendamiseks missiooni juhile, oleks ta väga tänulik, kui ta sellest viimast teavitaks. Järelikult jättis hageja M‑i hinnata, kuidas tema e‑kirju edasi menetleda. Seega tuleb siinkohal võtta arvesse ka M‑i konkreetset hinnangut käesolevas asjas.

87

Neljandaks olgu märgitud, et M teatas hagejale oma 10. veebruari 2015. aasta vastuses, et „kuna [tal] on hoolitsemiskohustus ja arvestades [hageja] kirjeldatud faktiliste asjaolude tõsidust, [on ta] seisukohal, et [tal] ei ole muud alternatiivi kui edastada [hageja] e‑kiri [missiooni juhile] ja [asejuhile], kes on missioonis ainsad pädevad ametiisikud, kes vastutavad käitumisjuhendi kohaldamise ja seda liiki distsiplinaarküsimuste lahendamise eest“.

88

M‑i 10. veebruari 2015. aasta e‑kirja ja sellele järgnenud sammude kohta tuleb märkida järgmist.

89

Esiteks olid M‑i 10. veebruari 2015. aasta e‑kirja adressaadid nii missiooni juht kui ka asejuht. Lisaks ilmneb menetlusdokumentidest, et vastavalt 7. ja 9. veebruaril 2015 hageja saadetud kaks e‑kirja edastati 10. veebruaril 2015 missiooni juhile. Ehkki käitumisjuhendi punkti 7.1 kohaselt tuleb selles sättes osutatud kaebused esitada missiooni juhile, ei ole seal siiski täpsemalt öeldud, et kaebaja on kohustatud edastama oma kaebuse otse missiooni juhile ning et on välistatud, et kolmas isik edastab kaebajalt saadud kaebuse viimase nõusolekul missiooni juhile.

90

Teiseks ilmneb M‑i 10. veebruari 2015. aasta e‑kirjast, et vastupidi missiooni poolt väidetule ei piirdunud M vaid hageja probleemidest X‑iga missiooni juhile teavitamisega, oodates ametlikku kaebust, mille hageja oleks saanud vajaduse korral missiooni juhile esitada. Vastupidi, sellest e‑kirjast ilmneb selgelt, et M oli seisukohal, et antud juhul on tegemist distsiplinaarküsimusega, mille peavad lahendama missiooni pädevad ametiisikud. Kui M oleks soovinud pelgalt informeerida missiooni juhti hageja probleemidest, ei oleks olnud vajalik lisada e‑kirja koopiasse missiooni asejuhti ja toonitada, et need kaks adressaati on „missioonis ainsad pädevad ametiisikud, kes vastutavad käitumisjuhendi kohaldamise ja seda liiki distsiplinaarküsimuste lahendamise eest“.

91

Kolmandaks olgu märgitud, et ühes hilisemas 10. veebruaril 2015 missiooni juhile saadetud e‑kirjas märkis missiooni asejuht S, et hageja kaebab X‑i käitumise üle, ja tegi ettepaneku käsitleda hageja 7. ja 9. veebruari 2015. aasta e‑kirju kaebusena, mis on aluseks distsiplinaarmenetluse alustamisele. S lisas, et kui missiooni juht annab korralduse sellise meetme võtmiseks, teeb ta väidetava ahistamise või kiusamise esialgseks uurimiseks vajalikud toimingud. Veel olgu märgitud, et missiooni juht kiitis oma 10. veebruaril 2015 missiooni asejuhile saadetud vastuses viimase esitatud ettepaneku heaks. Sellest kirjavahetusest nähtub, et nii missiooni juht kui ka asejuht olid seisukohal, et hageja 7. ja 9. veebruari 2015. aasta e‑kirju saab ja tuleb käsitleda käitumisjuhendi mõttes kaebusena ning et tuleb alustada esialgset uurimist.

92

Asjaolu, et tegemist on kirjavahetusega, mis sai hagejale teatavaks alles 2015. aasta augusti lõpus, ei oma siinkohal mingit tähtsust, kuna tähtis on praegusel juhul see, kuidas missioon hageja 7. ja 9. veebruari 2015. aasta e‑kirju tõlgendas. Sama järeldus kehtib missiooni argumendi kohta, et missiooni juhil ei olnud õigust anda korraldust esialgse uurimise alustamise kohta. Isegi kui see nii oleks olnud, vastupidi eeldusele, millele missiooni asejuht ise 10. veebruari 2015. aasta e‑kirjas tugines, ei mõjuta see järeldust, mille kohaselt nii missiooni juht kui ka asejuht leidsid, et käesoleval juhul tuleb alustada esialgset uurimist. Seega ei ole vaja hinnata, kas missiooni kõnesolev argument tuleb igal juhul hilinenult esitamise ja seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, nagu hageja kohtuistungil väitis.

93

Neljandaks, kuna M‑i 10. veebruari 2015. aasta e‑kirjast ilmnes, et ta kavatseb edastada hageja 7. ja 9. veebruari 2015. aasta e‑kirjad missiooni juhile ja asejuhile, et nad võtaksid käitumisjuhendis nõutud meetmed, ei olnud hagejal vaja sellega seoses täiendavaid toiminguid teha. Iseäranis ei olnud hagejal enam ise vaja missiooni juhi poole selles küsimuses pöörduda ega esitada talle ametlikku kaebust koos faktiliste asjaoludega, mida ta oma 7. ja 9. veebruari 2015. aasta e‑kirjades oli kirjeldanud. M‑i e‑kiri ei sisaldanud ka ühtegi viidet sellele, et niisugust täiendavat kaebust oleks olnud vaja esitada. Sama kehtib missiooni juhi ja asejuhi vahelise e‑kirjavahetuse kohta 10. veebruaril 2015.

94

Viiendaks ja viimaseks olgu märgitud, et hageja rõhutas oma 9. veebruari 2015. aasta e‑kirjas, et kui M leiab, et lahendus on võimalik leida juhtkonna tasandil, kaaluks ta hageja kaitseks ajutiste meetmete võtmist, nimelt et ta keelaks kuni lahenduse leidmiseni X‑il hageja kabinetti sisenemise ja temaga rääkimise. Samas on üheselt selge, et seda taotlust toona ei täidetud. Kui missioon oli seisukohal, et hageja peab lisaks esitama missiooni juhile ametliku kaebuse, et saaks alustada esialgset uurimist, oleks ta pidanud kuni ametliku kaebuse esitamiseni asjaomase taotluse üle otsustama.

95

Neid kaalutlusi ei väära asjaolu, et hageja palus oma 30. augusti 2015. aasta e‑kirjas missiooni juhil lugeda see e‑kiri ametlikuks kaebuseks. Nimelt, nagu eespool punktides 91–93 märgitud, leidsid nii missiooni juht kui ka asejuht, et hageja 7. ja 9. veebruari 2015. aasta e‑kirjad moodustavad ametliku kaebuse ja tuleb alustada esialgset uurimist, mistõttu ei olnud hagejal sel hetkel enam vaja täiendavaid toiminguid teha.

96

Eeltoodust lähtudes leiab Üldkohus, et asjaolu, et hageja 7. ja 9. veebruari 2015. aasta e‑kirjade alusel ei alustatud esialgset uurimist, kujutab endast käitumisjuhendi punkti 8.4 rikkumist ja seega lepingu rikkumist missiooni poolt.

97

Ükski argument, mille missioon selle järelduse vastu esitas, ei ole veenev.

98

Esiteks viitab missioon oma juhi 25. augusti 2015. aasta e‑kirjas hagejale antud selgitusele, et kuna asjasse puutuvad pooled ei ole talle vastanud, siis jäi talle mulje, et missiooni asejuht oli võimeline hageja ja X‑i vahelise vaidluse pooltevahelise kokkuleppega lahendama. Missioon samas ei eita, et niisugusele kokkuleppele ei jõutud. Nagu hageja õigesti väidab, oli missiooni juht igal juhul kohustatud uurima, kas on võetud meetmeid esialgseks uurimiseks, mille alustamises ta asejuhiga kokku leppis.

99

Teiseks väidab missioon, et esialgne uurimine ei olnud vajalik, kuna hageja esitatud faktilised asjaolud ei kujutanud endast ahistamist ning ta ei olnud neid piisavalt tõendanud. Selle argumendiga ei saa nõustuda. Esiteks ei ole missioon tõendanud, et ükski 7. ja 9. veebruari 2015. aasta e‑kirjades kirjeldatud asjaoludest ei kujutanud endast käitumisjuhendi punkti 2.5 mõttes ahistamist. Teiseks ei tulene käitumisjuhendist, et esialgne uurimine on põhjendatud üksnes siis, kui kaebaja on juba esitanud piisavaid tõendeid tuvastamaks, et ahistamine on tegelikult aset leidnud.

100

Kolmandaks väidab missioon, et hageja ei palunud 2015. aasta veebruari ja augusti vahelisel ajal teavet uurimise kohta, mis oleks tema hinnangul pidanud 2015. aasta veebruaris algama. Missioon ei ole aga selgitanud, kuidas võiks see olla asjakohane vastamaks küsimusele, kas ta rikkus lepingut, kui ta ei alustanud hageja 7. ja 9. veebruari 2015. aasta e‑kirjadega seoses esialgset uurimist. Sama järelduse saab teha missiooni argumendi kohta, mille kohaselt ei andnud hageja 2015. aasta veebruarist kuni augustini teada ühestki probleemist ega teavitanud missiooni võimalikust vajadusest psühholoogilise abi järele.

101

Neljandaks ja viimaseks ei oma missiooni esitatud asjaolu, et ta jättis hageja viimase töölepingu jõusse, kuigi oleks võinud selle tema hinnangul tõsiseks üleastumiseks kvalifitseeritava hageja tegevuse tõttu – nimelt hageja poolt 28. augustil ja 30. augustil 2015 missioonile saadetud e‑kirjades esitatud solvangud ja laim – lõpetada, mingit tähtsust vastamaks küsimusele, kas missioon rikkus lepingut, kui ta ei alustanud 2015. aasta veebruaris esialgset uurimist.

102

Hageja esimene hüvitisnõue puudutab mittevaralist kahju. Missiooni tegevusetuse tõttu pidi ta 2015. aasta veebruarist kuni augustini jätkuvalt taluma ahistamist, mis oleks saanud ja tulnud ära hoida. Hageja sõnul annab sellisest „põrguskäigust“ tunnistust eelkõige tema halb tervislik seisund missioonist lahkumise hetkel, aga ka medikamentoosne ravi, mille arstid pidid talle määrama. Mittevaraline kahju seisnes ka ahistamisega seotud meditsiinilistes tagajärgedes, nagu raskekujuline depressioon, mida ta siiamaani põeb, sellega seoses määratud ravi ning tema töövabastuste tõttu sunnitud töölt eemalolek.

103

Mittevaralist kahju suurendas veelgi missiooni käitumine hageja töövabastuste ajal. Esiteks ei näidanud missioon hageja tööle naasmise suhtes üles mingit initsiatiivi. Selle asemel ootas missioon kuni 11. juulini 2016, et saata hagejale tema ametlikul aadressil – pealegi küsitaval õiguslikul alusel – kutse väidetavale arstlikule läbivaatusele, mis pidi toimuma kõigest kaks päeva hiljem, kuigi missioon oli täielikult teadlik, et hageja elab tegelikult mujal. Teiseks seadis missioon kõik hageja arstitõendid kahtluse alla, kuna need olid saadetud e‑posti teel, olles ise pärast esimese tõendi kättesaamist samas kinnitanud, et posti teel saatmine ei ole vajalik. Selline käitumine on täiesti hoolimatu, pahatahtlik ja ebaaus. Sellega tekitas missioon hagejale veelgi suuremat mittevaralist kahju.

104

Hageja väitel on talle tekitatud mittevaraline kahju ex æquo et bono hinnates 70000 eurot.

105

Hageja teine hüvitisnõue puudutab varalist kahju. Missioon peab talle maksma kahjuhüvitist, mis vastab töötasule, mida oleks tulnud maksta 29. septembrist 2015 – mil töötasu maksmine lõpetati hageja töövabastuse tõttu – kuni 15. juulini 2016 – mil lõppes hageja kolmas missiooniga sõlmitud tööleping –, ja viivist ning taastama tema puhkuseõigused. Nimelt oli hageja haiguspuhkuse põhjuseks tema tervisliku seisundi halvenemine seoses tema suhtes toime pandud ahistamisega töökohal. Hageja saamata jäänud töötasu eest ajavahemikul 1. septembrist 2015–15. juulini 2016 tuleb hüvitada kokku 73774 eurot.

106

Hageja väitel seisneb tema kolmas hüvitisnõue, mis puudutab samuti varalist kahju, tema lepingu pikendamise võimaluse kaotamises. Nimelt ei pikendatud tema lepingut üksnes seetõttu, et polnud võimalik tema töösooritusi hinnata. Võttes arvesse tema varasemaid suurepäraseid töösooritusi ja missiooni jätkuvat vajadust hangete eest vastutava teenistuja osutatavate teenuste järele, tuleb tema lepingu ühe aasta võrra pikendamise võimaluseks hinnata vähemalt 80%. Järelikult tuleb hagejale tema sõnul maksta kahjuhüvitist summas, mis on 80% tasudest, mis talle oleks lepingu pikendamise korral makstud.

107

Missioon vaidleb hageja argumentidele vastu.

108

Siinkohal tuleb märkida, et mis puutub hageja tervislikku seisundisse, siis ei esitanud ta tõepoolest, nagu missioon märkis, ühtegi arstlikku ekspertiisi, mis oleks tema kahju hüvitamise nõuet põhjendanud.

109

Menetlusdokumentidest ilmneb siiski, et arst, kellega hageja 2015. aasta augusti lõpus konsulteeris, tõdes, et hagejal on psühholoogiline häire. Lisaks ilmneb nendest dokumentidest, et hagejal oli 25. augustist 2015 kuni missiooniga sõlmitud töölepingu lõppemiseni 2016. aasta juulis töövabastus. Lõpuks ilmneb menetlusdokumentidest, et töövabastuse aluseks olnud tõenditel viitas psühhiaater, kellega hageja Prantsusmaal konsulteeris, kaks korda „raskekujulisele depressioonile“.

110

On tõsi, et menetlusdokumentidest ilmneb, et hageja tervislik seisund ei olnud selline, et oleks nõudnud haiglaravi Nigeris või Prantsusmaal. Tõsi on ka see, et hageja väide, et tema halba tervislikku seisundit 2015. aasta augusti lõpus kinnitab medikamentoosne ravi, mille arstid pidid talle määrama, ei ole tõendatud, kuna arstitõendites, mis hageja Üldkohtule esitas, medikamentoosset ravi ei mainita. Üldkohtule kättesaadavatest dokumentidest ilmneb siiski, et hageja tervislik seisund halvenes märgatavalt ja et see halvenemine leidis aset pärast seda, kui hageja oli 7. ja 9. veebruari 2015. aasta e‑kirjades juhtinud missiooni tähelepanu asjaolule, et ta leiab, et X ahistab teda.

111

Neil asjaoludel leiab Üldkohus, et hageja tervisliku seisundi halvenemisega seotud mittevaralise kahju olemasolu ei saa eitada.

112

Hageja väidetud varalise kahju puhul on selge, et talle lõpetati töötasu maksmine 29. septembril 2015 ja et hageja kaotas seega ülejäänud töötasu, mis oleks tulnud talle viimase töölepingu kohaselt kuni lepingu lõppemiseni maksta, kui ta oleks olnud suuteline töötama, ning ta kaotas ka puhkuseõigused selle perioodi eest. Vastab tõele, et hageja viimase töölepingu punktis 15.7 on sätestatud, et haiguse tõttu puudumine loetakse töötatud ajaga samaväärseks maksimaalselt 30 kalendripäeva ulatuses ning sellest pikema perioodi eest, mil isik haiguse tõttu puudub, mingeid õigusi ei teki. Asjaolu, et see lepingupunkt võimaldas missioonil või pani talle isegi kohustuse hagejale töötasu maksmine lõpetada, ei mõjuta kuidagi järeldust, et hageja kaotas töötasu, mida ta oleks võinud teenida, ja et talle tekkis seega varaline kahju.

113

Mis puudutab järgmise töölepingu sõlmimise võimalust, siis on tõsi, et hagejale ei antud õigust tema ja missiooni vahelise töölepingu pikendamisele. Missioon ei vaielnud siiski vastu hageja argumendile, et võttes arvesse tema varasemaid suurepäraseid töösooritusi ja missiooni jätkuvat vajadust seda liiki teenuste järele, mida hageja osutas, tuleks tema lepingu üheks aastaks pikendamise võimaluseks hinnata vähemalt 80%. Nimelt väitis missioon siinkohal vaid seda, et see lühike aeg, mis hageja töötas kolmanda töölepingu kehtivusajal, ei võimaldanud tal hageja lepingu võimalikuks pikendamiseks hageja töösooritusi hinnata. Hageja väidab, et just lepingu rikkumine missiooni poolt oli see, mis tema tervislikku seisundit niivõrd kahjustas, et ta ei olnud võimeline tööle naasma. Neil asjaoludel ei saa ka eitada varalise kahju tekkimist seoses uue lepingu sõlmimise võimaluse kaotamisega.

114

Neid järeldusi ei sea kahtluse alla missiooni ülejäänud argumendid, mis ta selles kontekstis esitas.

115

Esiteks, missiooni argument, mille kohaselt ei hoidnud hageja alates 2015. aasta algusest oma kolleegide eest saladuses, et ta otsib missioonist lahkumise võimalust, ja mille kohta ei ole esitatud ühtegi konkreetset tõendit, ei sea kahtluse alla järeldust, et hageja tervislik seisund halvenes märkimisväärselt 2015. aasta veebruari ja augusti vahelisel ajal.

116

Teiseks ei sea seda järeldust kahtluse alla ka asjaolu, et hageja ei võtnud 2015. aasta veebruari ja augusti vahelisel ajal oma võimalike psühholoogiliste probleemidega seoses kordagi missiooniga ühendust ning et ta ei küsinud enne 2015. aasta augustit missioonilt, milliseid meetmeid on tema 7. ja 9. veebruari 2015. aasta e‑kirjade suhtes võetud.

117

Kolmandaks tuleb samasugune järeldus teha mõistagi seoses missiooni argumendiga, et hageja missioonist lahkumine 2015. aasta augusti lõpus oli korraldatud viisil, millest võis järeldada, et tal ei ole kavatsust sinna tagasi tulla.

118

Lisaks esitas missioon mõned argumendid perioodi kohta, mis algas pärast hageja töölt lahkumist 2015. aasta augusti lõpus. Esiteks väidab missioon, et hageja keeldus vastamast tema taotlustele läbida arstlik ekspertiis, et hinnata tema tervislikku seisundit ja võimalikku töövõimetust. Teiseks oli hageja töölt puudumine põhjendamatu ega saanud seega anda õigust kahju hüvitamisele, kuna hageja ei esitanud nõuetekohaseid ja kontrollitavaid arstitõendeid, tema elukoht oli missioonile teadmata ning hagejast tingitud põhjustel oli tema arstlik ekspertiis või läbivaatus võimatu. Üldkohus leiab, et neid argumente tuleb siiski analüüsida vaid juhul, kui hageja on võimeline tõendama põhjuslikku seost missiooni‑poolse lepingu rikkumise ning pärast hageja missioonist lahkumist tekkinud mittevaralise ja varalise kahju vahel, ning sellist põhjuslikku seost tulebki järgmisena hinnata.

119

Hageja väidab, et missiooni tegevusetuse tõttu kestis 2015. aasta veebruarist teatavaks tehtud ahistamine edasi, mis muutus veelgi hullemaks ja viis selleni, et ta sai alates 25. augustist 2015 haiguse tõttu töövabastuse. On tõendatud, et töövabastuse põhjuseks oli eelkõige depressioon, mis kvalifitseeriti raskekujuliseks ja mis oli seotud töökohal läbielatud ahistamisega. See, hageja arsti poolt esile toodud aspekt tõendab õiguslikult piisavalt põhjuslikku seost missiooni lepinguliste kohustuste rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel. Hageja lisab, et vaatamata lähetuses oldud teenistusaastatele sageli vaenulikus keskkonnas, kirjutati talle esimest korda antidepressandid välja 2015. aasta veebruaris. Peale selle oli tema esimene haiguspuhkus ajavahemikus 9.–13. veebruarini 2015 ehk vahetult pärast seda, kui ta oli esimest korda psühholoogilisest ahistamisest teatanud

120

Missioon vaidleb hageja argumentidele vastu. Missiooni arvates ei ole tema tegevuse ja väidetava kahju vahel põhjuslikku seost.

121

Kohtupraktikast tuleneb, et liidu lepinguvälise vastutuse puhul saab liitu pidada vastutavaks ainult niisuguse kahju eest, mis tuleneb asjaomase institutsiooni õigusvastasest tegevusest piisavalt otseselt (vt 24. oktoobri 2000. aasta kohtuotsus Fresh Marine vs. komisjon, T‑178/98, EU:T:2000:240, punkt 118 ja seal viidatud kohtupraktika; 9. novembri 2016. aasta kohtumäärus Jenkinson vs. nõukogu jt, T‑602/15, EU:T:2016:660, punkt 49). Üldkohus leiab, et sama kehtib ka liidu lepingulise vastutuse puhul.

122

Esiteks tuleb analüüsida põhjusliku seose olemasolu missiooni tegevuse ja hagejal tekkinud mittevaralise kahju vahel.

123

Üldkohus sedastab sellega seoses, et hageja ei esitanud ühtegi dokumenti, mis oleks üheselt tõendanud, et talle tekitatud mittevaraline kahju oli praegusel juhul põhjustatud lepingu rikkumisest missiooni poolt. Eeskätt ei tulene hageja esitatud tõenditest – vastupidi hageja poolt väidetule –, et tema arst tuvastas, et tema tervisliku seisundi halvenemine oli seotud töökohal läbielatud ahistamisega. Selliseks tuvastamiseks ei saa pidada asjaolu, et hageja tervist kontrollinud psühhiaater osutas oma 14. oktoobri 2015. aasta tõendis, et hageja kaebab ahistamise üle töökohal, kuna sellise osutamise näol on tegemist hageja märkusega, mille kohta arst ei ole oma seisukohta avaldanud.

124

Sellega seoses tuleb siiski arvesse võtta järgmisi asjaolusid.

125

Esiteks informeeris hageja oma 9. veebruari 2015. aasta e‑kirjas missiooni terviseprobleemidest, mis tal tekkisid pärast X‑iga aset leidnud vahejuhtumit, mida ta samas e‑kirjas kirjeldas. Veel tuleneb hageja esitatud tõenditest, et ta oli seejärel esimest korda haiguspuhkusel ajavahemikul 9.–13. veebruarini 2015. Neid asjaolusid arvestades ei saanud missioonile olla teadmata, et kui ta hageja 7. ja 9. veebruari 2015. aasta e‑kirjade suhtes asjakohaseid meetmeid ei võta, võib see kaasa tuua ohu, et hageja tervis halveneb veelgi. Sellega seoses tuleb märkida, et kui 2015. aasta augusti lõpus otsustati alustada esialgset uurimist, tegi missiooni juht samal ajal viivitamata jõustunud otsuse keelata X‑il hagejale läheneda.

126

Teiseks, nagu varem juba märgitud (vt eespool punkt 110), on selge, et hageja tervislik seisund halvenes märgatavalt 2015. aasta augusti lõpus ja et hageja väidab, et tervise halvenemine oli tingitud asjaolust, et 2015. aasta veebruaris ei alustatud esialgset uurimist. On tõsi, et missioon leiab, et tervise halvenemine võis olla tingitud muust põhjusest kui ahistamisest või asjaolust, et ta ei alustanud 2015. aasta veebruaris esialgset uurimist. Missioon väidab sellega seoses, et selle arsti väljastatud tõendites, kellega hageja Nigeris 2015. aasta augusti lõpus konsulteeris, viidati hageja tervisliku seisundi halvenemise põhjusena missiooni juures valitsevatele elamistingimustele. See argument asjaomastes tõendites kinnitust ei leia; nendes tõendites on arst märkinud vaid seda, et hagejal on psühholoogiline häire ja tema tervisliku seisundi tõttu on vajalik, et hageja viibiks oma töökeskkonnast eemal.

127

Kolmandaks tunnistab missioon, et ta jõudis 2015. aasta augusti lõpus alustatud uurimise tulemusena järeldusele, et X rikkus käitumisjuhendit.

128

Neist kaalutlustest lähtudes leiab Üldkohus, et on olemas piisavalt veenvate tõendite kogum, mille põhjal võib asuda seisukohale, et esineb põhjuslik seos esiteks asjaolu, et missioon ei alustanud pärast 10. veebruaril 2015 missiooni juhi ja asejuhi vahel toimunud e‑kirjavahetust esialgset uurimist hageja esitatud nende asjaolude väljaselgitamiseks, mida hageja peab X‑i poolseks ahistamiseks, ning teiseks sellele kuupäevale järgnenud perioodil hageja tervisliku seisundi halvenemise vahel.

129

Üldkohus leiab siiski, et põhjuslik seos on tuvastatav üksnes ühe osas suhtes sellest perioodist.

130

Esiteks olgu sellega seoses märgitud, et käitumisjuhendist tuleneb, et esialgse uurimise peab läbi viima kiiresti. Käitumisjuhendi punktis 8.4.4 on konkreetselt sätestatud, et uurimise esialgne aruanne esitatakse missiooni asejuhile küllaltki lühikese aja jooksul ehk kümne päeva jooksul. Neil asjaoludel pidi hagejal pärast teatava perioodi möödumist, saamata mingit teavet oma kaebuse edasise menetlemise kohta, tekkima põhjendatult küsimus, kas esialgset uurimist on tegelikult alustatud ja kas see on veel käimas. Lisaks nähtub menetlusdokumentidest, eelkõige hageja mitmest e‑kirjast, et hagejat informeeriti nõuetekohaselt sellises olukorras kehtivast menetlusest.

131

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et hageja oleks pidanud küsima teavet tema 7. ja 9. veebruari 2015. aasta e‑kirjade edasise menetlemise kohta suhteliselt lühikese aja jooksul, seda enam, et ahistamine, mille üle ta nendes e‑kirjades kaebas, näis tema 25. ja 28. augusti 2015. aasta e‑kirjade põhjal olevat märgatavalt hullemaks muutunud. Eeskätt tuleb märkida, et viimati nimetatud e‑kirjas kaebas hageja, et 2015. aasta veebruaris või märtsis ründas X teda füüsiliselt, visates talle tulikuuma teed jalgade peale. Kohtuistungil ei olnud hageja Üldkohtu sellekohasele küsimusele vastates võimeline selgitama, miks ta teavitas missiooni sellest vahejuhtumist, mida tuleb tõendatuks lugemisel käsitleda väga tõsise juhtumina, alles mitu kuud hiljem.

132

Hageja ei vaidle vastu, et nagu missioon väitis, vaikis ta 2015. aasta veebruarist kuni augustini väidetava ahistamise kohta ning ei küsinud missioonilt kordagi oma 7. ja 9. veebruari 2015. aasta e‑kirjade edasise menetlemise kohta ega andnud missioonile teada oma olukorra halvenemisest. Hageja väitis kohtuistungil oma vastuses Üldkohtu küsimusele sellega seoses vaid seda, et ta ei pidanud vajalikuks selliseid samme astuda, et ta usaldas missiooni ja et ta uskus, et uurimine tegelikult käib.

133

Vastab tõele, et missioonile 26. oktoobril 2015 edastatud täiendava teabe hulgas märkis hageja, et „X näitas end ühe põgusa ajavahemiku jooksul (2015. aasta mais) paremast küljest“, et „[ta] pea[b] täpsustama, et oodates pärast veebruaris esitatud kaebust kuni distsiplinaarmenetlus lõpetatakse ja määratakse distsiplinaarkaristus, millel oleks tegelikult [X‑i] suhtes „pedagoogiline“ ja „hoiatav“ mõju, ja nähes, et viimane on oma käitumist muutnud, avalda[s] ta lootust, et olukord normaliseerub“, ning et „selle lühikese aja jooksul toimunud positiivse muutuse kinnituseks kutsu[s] [hageja] ta isegi lõunale ning [X] võttis selle kutse vastu ja ilmus kohale“. Seega ilmneb hageja enda ütlustest, et tema hinnangul oli X‑i käitumine tema suhtes 2015. aasta mais paranenud ning et ta võis kaebuse lahendamise ja temapoolsete positiivsete märkide abil loota, et nende suhted muutuvad taas normaalseks. Kuid nagu ta märkis, oli see muutus vaid lühiajaline, ning sellest tuleb seega järeldada, et ahistamine, mille üle ta kaebas, hiljem jätkus. Seega, isegi kui nõustuda sellega, et olukorra paranemise tõttu 2015. aasta mais ei olnud hageja sunnitud küsima teavet oma kaebuse edasise menetlemise kohta, ei saa sellega nõustuda hilisema perioodi osas.

134

Eeltoodust lähtudes leiab Üldkohus, et põhjusliku seose esialgse uurimise alustamata jätmise ja hageja tervisliku seisundi halvenemise vahel võib lugeda õiguslikult piisavalt tõendatuks üksnes 10. veebruari 2015 kuni 2015. aasta mai vahelisel perioodil. Sellest hilisema perioodi puhul tuleb asuda seisukohale, et hageja tervisliku seisundi halvenemine ei ole enam otseselt tingitud esialgse uurimise alustamata jätmisest, vaid on tingitud ka sellest, et ta ei astunud vajalikke samme, saamaks teavet oma 7. ja 9. veebruari 2015. aasta e‑kirjade edasise menetlemise kohta või teavitamaks oma ülemust suhete halvenemisest X‑iga. Sel puhul tuleb hageja 25. augusti 2015. aasta e‑kirja pidada hilinenuks, seda enam, et selleks ajaks oli tema tervislik seisund niivõrd halvenenud, et seda perioodi käsitlevate arstitõendite kohaselt pidi ta võtma haiguspuhkuse ja Euroopasse tagasi pöörduma. Järelikult, ilma et oleks vaja analüüsida ülejäänud argumente, mis missioon selles küsimuses esitas, ei saa missiooni pidada vastutavaks hagejale 2015. aasta maist hiljem, eelkõige pärast hageja missioonist lahkumist 2015. aasta augusti lõpus tekitatud mittevaralise kahju eest.

135

Teiseks tuleneb eespool punktidest 112 ja 113, et hagejal tekkis varaline kahju pärast tema missioonist lahkumist 2015. aasta augustis. Järelikult tuleb samadel põhjustel, nagu esitati eespool punktides 130–134, asuda seisukohale, et missiooni ei saa pidada selle varalise kahju eest vastutatavaks.

136

Eeltoodust lähtudes leiab Üldkohus, et hagejale tekitatud varalise kahju summaks tuleb ex æquo et bono määrata 10000 eurot.

137

Kõigist eeltoodud kaalutlustest järeldub, et missioonilt tuleb tekitatud varalise kahju eest hageja kasuks välja mõista 10000 eurot ja ülejäänud nõuded tuleb rahuldamata jätta.

138

Kodukorra artikli 134 lõikes 3 on ette nähtud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Üldkohus siiski otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

139

Käesolevas asjas jäeti nii hageja kui missiooni nõuded osaliselt rahuldamata. Arvestades siiski käesoleva juhtumi asjaolusid, tuleb kolm neljandikku hageja kohtukuludest välja mõista missioonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (viies koda),

otsustab: