ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda)

4. mai 2017 ( *1 )

„Tühistamishagi — ERF — Määruse (EÜ) nr 1083/2006 artikli 41 lõige 3 — Suurprojektile rahalise toetuse andmisest keeldumine — Projekti rakendamise eest vastutav ettevõtja — Otsese puutumuse puudumine — Vastuvõetamatus”

Kohtuasjas T–512/14,

Green Source Poland sp. z o.o., asukoht Varssavi (Poola), esindajad: advokaadid M. Merola ja L. Armati,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Clausen ja B.‑R. Killmann, hiljem B.‑R. Killmann ja R. Lyal,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 7. aprilli 2014. aasta otsus C(2014) 2289 final, millega keelduti Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF) rahalise toetuse andmisest suurprojektile „Biokütuste tootmiseks vajalike bioloogiliste koostisosade tootmise innovatiivtehnoloogia hankimine ja rakendamine“, mis on osa rakenduskavast „Uuenduslik majandus“ seoses Poolas eesmärgi „Ühildumine“ raamesse kuuluvate struktuurimeetmetega,

ÜLDKOHUS (seitsmes koda),

koosseisus: president M. van der Woude, kohtunikud I. Ulloa Rubio ja A. Marcoulli (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik P. Cullen,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 24. novembri 2016. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

Vaidluse taust

Euroopa Komisjon võttis 1. oktoobri 2007. aasta otsusega K(2007) 4562 vastu rakenduskava „Uuenduslik majandus“, mille Poola Vabariik oli esitanud nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999, (ELT 2006, L 210, lk 25) artikli 32 alusel.

Hagiavaldusest selgub, et pärast seda, kui olid vastu võetud rakenduskava „Uuenduslik majandus“ siseriiklikud rakendussätted, esitas hageja Green Source Poland sp. z o.o., kes on Poola eraõiguslik äriühing ja on asutatud 2004. aasta detsembris ainsa eesmärgiga ehitada bioetanooli tehas ja käitada seda, 12. mail 2008 taotluse toetuse saamiseks projektile „Biokütuste tootmiseks vajalike bioloogiliste koostisosade tootmise innovatiivtehnoloogia hankimine ja rakendamine“ (edaspidi „projekt“), ning 25. aprillil 2012 allkirjastasid Poola ametiasutus ja hageja lepingu, mis käsitles toetuse andmist selle projekti elluviimiseks rakenduskava „Uuenduslik majandus“ raames (edaspidi „leping“).

Lepingu kohaselt pidi toetuse, mis oli mõeldud asjaomase suurprojekti abikõlblike kulude osaliseks katmiseks, rahastama Poola Vabariik 85% ulatuses Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) vahenditest ja 15% ulatuses riigi vahenditest (vt lepingu artikli 1 lõige 4). Lisaks sellele lepiti kokku eelkõige selles, et kui komisjon määruse nr 1083/2006 artikli 41 lõike 3 kohaselt keeldub suurprojekti fondidest rahaliselt toetamast, siis lõpeb leping selle komisjoni otsuse toetusesaajale teatavaks tegemise päeval (vt lepingu artikli 5 lõige 24) ning et sellisel juhul kohustub toetusesaaja Poola ametiasutuselt juba saadud vahendid tervikuna või osaliselt tagasi maksma (vt lepingu artikli 5 lõige 26).

Poola Vabariik esitas 10. septembril 2012 määruse nr 1083/2006 artiklite 39–41 alusel komisjonile taotluse sellele projektile ERF‑ist rahalise toetuse saamiseks. Toetustaotluse kohaselt, mille Poola Vabariik esitas kooskõlas komisjoni 8. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1828/2006, milles sätestatakse rakenduseeskirjad nõukogu määrusele (EÜ) nr 1083/2006 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1080/2006, mis käsitleb [ERF‑i], (ELT 2006, L 371, lk 1) lisaga XXII, oli „taotluse esitamise eest vastutav asutus“ Poola regionaalarengu ministeerium ning hageja oli „projekti rakendamise eest vastutav organisatsioon (toetusesaaja)“.

Komisjon saatis 27. novembril 2012 Poola Vabariigile kirja, milles väljendas kahtlust, kas on võimalik kinnitada projektile ERF‑ist toetuse andmist, arvestades eelkõige teatavaid probleeme, mis seonduvad biokütuste valdkonna õigusliku raamistiku läbivaatamise kontekstiga, projekti uudsuse puudumisega ja sellega, et puuduvad andmed teostatavusuuringu ning riigiabi kohta, ning palus Poola Vabariigil kaaluda võimalust projekt kas tagasi võtta või siis esitada uut teavet.

6	Poola Vabariik vastas komisjoni märkustele 25. jaanuari 2013. aasta kirjas, edastades dokumendi, mis sisaldas hageja vastuseid komisjoni küsimustele.

Kirjas, mille komisjon 6. mail 2013 Poola Vabariigile saatis, jäi ta oma seisukoha juurde, et projekt ei vasta teatavatele määruse nr 1083/2006 artiklis 40 ette nähtud tingimustele, kuna sellel puudub uudsus, selle majanduslik jätkusuutlikus on kahtluse all ja keskkonnamõju analüüsist puuduvad teatavad andmed.

8	Poola Vabariik vastas komisjoni neile märkustele 5. juuli 2013. aasta kirjas, edastades dokumendi, mis sisaldas hageja vastuseid komisjoni küsimustele.

9	Hageja taotlusel toimus 17. juulil 2013 Brüsselis (Belgia) kohtumine hageja ning komisjoni teenistuste esindajate vahel.

Kirjas, mille komisjon 24. juulil 2013 Poola Vabariigile saatis, jäi ta oma seisukoha juurde, et projekt ei vasta teatavatele määruse nr 1083/2006 artiklis 40 ette nähtud tingimustele, kuna sellel puudub uudsus ning ei ole kindel, kas see on majanduslikult jätkusuutlik ja kooskõlas Euroopa Liidu keskkonnapoliitikaga, ning palus Poola Vabariigil esitada oma seisukohad, täpsustades seejuures, et kui tema hinnang peaks kinnitust saama, siis kavatseb ta teha projekti suhtes negatiivse otsuse.

11	Poola Vabariik vastas komisjoni märkustele 24. septembri 2013. aasta kirjas, edastades dokumendi, mis sisaldas hageja vastuseid komisjoni küsimustele.

Komisjon võttis määruse nr 1083/2006 artikli 41 lõike 3 alusel 7. aprillil 2014 vastu otsuse C(2014) 2289 final (edaspidi „vaidlustatud otsus“), millega keeldus projektile rahalise toetuse andmisest (artikkel 1). Vaidlustatud otsuses on täpsustatud, et otsusele eelneva kuluaruande seisuga projektile tehtud kõik kulutused peavad otsusele järgnevas kuluaruandes olema nõuetega vastavusse viidud (artikkel 2). Vaidlustatud otsus on adresseeritud Poola Vabariigile (artikkel 3).

Menetlus ja poolte nõuded

Hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 26. juunil 2014 saabunud hagiavalduse, milles ta palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus;

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel esitas komisjon eraldi dokumendiga vastuvõetamatuse vastuväite, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 2. oktoobril 2014 ja milles ta palub Üldkohtul:

—	jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

—	mõista kohtukulud välja hagejalt.

Hageja esitas 21. novembril 2014 vastuvõetamatuse vastuväidet käsitlevad seisukohad, milles ta palub Üldkohtul:

—	lükata komisjoni vastuväide tagasi ja tunnistada hagi vastuvõetavaks;

—	määrata komisjonile tähtaeg sisulise vastuse esitamiseks;

—	mõista menetluse selle etapiga seotud kohtukulud välja komisjonilt.

16	Üldkohtu (neljas koda) 25. märtsi 2015. aasta määrusega liideti vastuvõetamatuse vastuväide põhikohtuasjaga ja määrati, et kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

Komisjon esitas 7. mail 2015 Üldkohtu kantseleisse kostja vastuse ja palus Üldkohtul:

—	tunnistada hagi vastuvõetamatuks;

—	teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

—	mõista kohtukulud välja hagejalt.

18	Hageja esitas 3. juulil 2015 Üldkohtu kantseleisse repliigi ning komisjoni vasturepliik saabus Üldkohtu kantseleisse 22. septembril 2015.

19	Üldkohtu kantseleisse 12. novembril 2015 saabunud menetlusdokumendis, taotles hageja kohtuistungi korraldamist.

Üldkohtu kantseleisse 14. detsembril 2015 saabunud menetlusdokumendis palus komisjon käesolev kohtuasi liita kohtuasjaga, mis on registreeritud numbri all T‑403/15: JYSK vs. komisjon. Hageja esitas oma märkused liitmistaotluse kohta 6. jaanuaril 2016. Üldkohtu neljanda koja presidendi 18. märtsi 2016. aasta otsusega jäeti kohtuasjad menetluse selles etapis liitmata.

21	Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 24. novembri 2016. aasta kohtuistungil.

Õiguslik käsitlus

Sissejuhatavad märkused

Tuleb meenutada, et vastavalt ELTL artikli 263 neljandale lõigule võib iga füüsiline või juriidiline isik selle sätte esimeses ja teises lõigus ette nähtud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud otsuse peale ja sellise vormiliselt määruse või teisele isikule adresseeritud otsusena tehtud otsuse peale, mis puudutab teda otseselt ja isiklikult, ning halduse üldakti vastu, mis puudutab teda otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid.

Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et tühistamishagi saab esitada ainult selliste toimingute või otsuste peale, mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil, tuues kaasa selge muudatuse tema õiguslikus olukorras (vt selle kohta kohtuotsused, 11.11.1981, IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 9, ja 20.9.2016, Mallis jt vs. komisjon ja EKP, C‑105/15 P–C‑109/15 P, EU:C:2016:702, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

24	Käesolevas asjas on vaieldamatu esiteks see, et vaidlustatud otsus ei ole halduse üldakt ning ei vaja rakendusmeetmeid, ning teiseks on komisjon selle teatavaks teinud Poola Vabariigile, nii et hagejat ei saa lugeda selle otsuse adressaadiks ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

25	Seda arvestades tuleb kontrollida, kas hageja saab esitada vastuvõetava tühistamishagi selle otsuse peale põhjendusel, et otsus puudutab teda otseselt ja isiklikult.

Otsene puutumus hageja puhul

Komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväites on eelkõige öeldud, et vaidlustatud otsus ei puuduta otseselt hagejat. Komisjon väidab sisuliselt, et asjaomane liikmesriik on suurprojektile ERF‑ist rahalise toetuse andmise või andmisest keeldumise – millega on tegemist käesoleval juhul – otsuse ainus adressaat ja see otsus ei tekita otseseid õiguslikke tagajärgi hagejale.

27	Hageja vaidleb komisjoni argumentidele vastu.

Hagiavalduses märgib hageja, et vaidlustatud otsus puudutab teda, kuna esiteks on ta nimetatud „taotlejana“ ja kuna teiseks jäi ta selle otsuse vahetul ja otsesel mõjul ilma rahalistest vahenditest projekti elluviimiseks, ning seega ei saanud ta projekti jätkata ning pidi kandma kahju, mis tulenes juba tehtud kulutustest. Hageja lisab, et rahalise toetuse taotluses on ta nimetatud kui „projekti rakendamise eest vastutaja ja toetusesaaja“.

Vastuvõetamatuse vastuväite kohta esitatud seisukohtades tõdeb hageja kõigepealt, et komisjon tugineb kohtupraktika liiga formalistlikule tõlgendusele, jättes arvestamata juhtumi majanduslike ja faktiliste teguritega. Eriti rõhutab hageja seda, et toimiku dokumentide põhjal ei ole projekt ilma liidu rahaliste vahenditeta jätkusuutlik ja et Poola Vabariik ei soovi panustada täiendavaid rahalisi vahendeid. Samuti vaidlustab hageja komisjoni väite, et otsus ei takista alternatiivse rahastusallika otsimist, kuna selline seisukoht on vastuolus piirkondliku arengu avalikest vahenditest toetamise süsteemi, mis põhineb toetuste innustaval mõjul, loogikaga.

Teiseks tuletab hageja meelde arenguabi valdkonna kohtupraktikat, mis tunnustab otsest puutumust olukorras, kus adressaadil on üksnes teoreetiline võimalus jätta liidu meede rakendamata ega ole kahtlustki, et adressaat ei kavatseks selle meetme kohaselt tegutseda, ning tõdeb, et Poola Vabariigil on vaid teoreetiline võimalus jätta vaidlustatud otsus rakendamata. Hageja sõnul nähtub toimiku dokumentidest, et projekti edaspidise rahastamise kavatsusest loobumist deklareerides ja toetuslepingus oleva lõpetamisklausliga kandis Poola ametiasutus hagejale üle vaidlustatud otsuse, mis hagejat vahetult mõjutab ning liikmesriigile tegutsemisruumi ei jäta, õiguslikud tagajärjed. Hageja lisab, et kuna komisjonil on määruse nr 1083/2006 artiklite 39–41 alusel ulatuslik kaalutlusõigus, siis toetusesaaja hagi vastuvõetamatuse korral vabaneb komisjon vastutusest, kuna liikmesriik üldjuhul nõustub otsusega, loobub projektist (mille suhtes tal otsene huvi puudub) ja kasutab vahendeid teiste projektide jaoks.

Kolmandaks väidab hageja, et käesolev juhtum erineb juhtumitest, mida käsitleb kohtupraktika seoses komisjoni otsustega vähendada või lõpetada toetuse andmine rahaliste vahendite haldamise nõuete rikkumise korral. Nimelt on hageja sõnul viimati mainitud juhtudel toetusmeetmete valimine, rakendamine ja kontrollimine liikmesriigi ülesanne, samas kui suurprojektide puhul on nõutav komisjonipoolne juhtumipõhine eelnev heakskiit, mis välistab projekti osas mis tahes valiku tegemise või heakskiitmise liikmesriigi poolt, kes on ainuüksi vahendaja ja kellel puudub huvi vaidlustada komisjoni otsust, kuna tal ei lasu seoses toetusesaajaks oleva äriühinguga mingit õiguslikku riski. Selline äriühing ei saa seega esitada mingit kaebust liikmesriigi vastu, kuna toetuse andmisest keeldumine on väljaspool liikmesriigi kontrolli ning on toetusesaajale otseselt huvi pakkuva komisjoni otsuse automaatne tagajärg. Hageja tõdeb lõpuks, et sellist lähenemist kinnitab Üldkohtu 19. mai 1994. aasta otsus kohtuasjas T–465/93: Consorzio gruppo di azione locale „Murgia Messapica“vs. komisjon (EU:T:1994:56), mille faktilised ja õiguslikud asjaolud vastavad tema olukorrale.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab tingimus, mille kohaselt hagi esemeks olev otsus peab puudutama füüsilist või juriidilist isikut otseselt, vastavust kahele kumulatiivsele tingimusele: nimelt peab esiteks vaidlustatud liidu meede avaldama otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale ega tohi teiseks jätta meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust, nii et akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt kohtuotsus, 10.9.2009, komisjon vs. Ente per le Ville Vesuviane ja Ente per le Ville Vesuviane vs. komisjon, C‑445/07 P ja C‑455/07 P, EU:C:2009:529, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtumäärus, 9.7.2013, Regione Puglia vs. komisjon, C‑586/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:459, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika). Teine tingimus, mis käsitleb asjaomase liikmesriigi kaalutlusõiguse puudumist, on täidetud ka siis, kui selle liikmesriigil on üksnes teoreetiline võimalus jätta liidu akt kohaldamata, nii et tema tahe teha sellele vastavaid järeldusi on väljaspool kahtlust (vt kohtuotsused, 10.9.2009, komisjon vs. Ente per le Ville Vesuviane ja Ente per le Ville Vesuviane vs. komisjon, C‑445/07 P ja C‑455/07 P, EU:C:2009:529, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 3.3.2011, Caixa Geral de Depósitos vs. komisjon, T‑401/07, ei avaldata, EU:T:2011:72, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

33	Seega tuleb kontrollida, kas käesoleval juhul on need kaks kumulatiivset tingimust täidetud.

Otsese puutumuse esimene tingimus

Mis puutub eespool punktis 32 mainitud otsese puutumuse esimesse tingimusse, siis esiteks tuleb tõdeda, et määruse nr 1083/2006 artikli 14 lõike 1 tähenduses täidetakse liidu eelarve struktuurifondidele eraldatud osa liikmesriikide ja komisjoni ühise juhtimise raames. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määruse (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, (ELT 2012, L 298, lk 1) artikkel 59 sätestab, et kui komisjon täidab eelarvet koostöös liikmesriikidega, delegeeritakse eelarve täitmisega seotud ülesanded liikmesriikidele. Konkreetselt määruse nr 966/2012 artikli 180 kohaselt reguleerivad koostöös liikmesriikidega hallatavatest vahenditest rahastatavate projektide juhtimist ja valikut ning nende auditeerimist neid vahendid korraldavad määrused, nimelt ERF‑i puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1080/2006, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1783/1999, (ELT 2006, L 210, lk 1) ja määrus nr 1083/2006.

35	Teiseks peab vaidlustatud otsuse õiguslike tagajärgede kindlaks tegemiseks järelikult arvestama õigusliku raamistikuga, mis reguleerib eelkõige projektide ning eriti ERF‑ist rahastatavate suurprojektide valikut.

Sellest küljest võetuna näevad asjas tähtsust omavad määruse nr 1083/2006 sätted ette, et:

—	struktuurifondide eesmärke viiakse ellu komisjoni ja iga liikmesriigi vahelise tiheda koostöö raames (vt määruse nr 1083/2006 artikli 11 lõige 1);

—	fondid annavad toetust, mis täiendab riigisiseseid meetmeid ning struktuurifondide toetus ei asenda liikmesriigi avaliku sektori või samaväärseid struktuurilisi kulusid (vt määruse nr 1083/2006 artikli 9 lõige 1 ja artikli 15 lõige 1);

—	liikmesriigid esitavad komisjonile riikliku strateegilise raamistiku, mis tagab, et fondidest saadav abi on kooskõlas liidu ühtekuuluvuspoliitika strateegiliste suunistega, ning mis kujutab endast fondide programmitöö ettevalmistamise vahendit (vt määruse nr 1083/2006 artikli 27 lõiked 1 ja 2);

—	fondide tegevus liikmesriikides toimub rakenduskavade kaudu, mille koostavad liikmesriigid ja mis esitatakse komisjonile hindamiseks (vt määruse nr 1083/2006 artikli 32 lõiked 1–5);

—

liikmesriigid vastutavad rakenduskavade juhtimise ja kontrolli eest, eelkõige määrates selleks korraldusasutuse, sertifitseerimisasutuse ja vajaduse korral vahendavad asutused, kes täidavad kas kõiki liikmesriigi ülesandeid või osa neist, ning auditeerimisasutuse (vt määruse nr 1083/2006 artikkel 58, artikli 59 lõiked 1 ja 2 ning artikli 70 lõige 1). Korraldusasutuse ülesanne on juhtida ja ellu viia rakenduskava ning eelkõige „tagada rahastamiseks valitud toimingute vastavus asjaomase rakenduskava suhtes kohaldatavatele nõuetele ja kohaldatavate [liidu] ja riigisiseste eeskirjade järgimine kogu rakendamisperioodi jooksul“ (vt määruse nr 1083/2006 artikli 60 punkt a);

—	iga rakenduskava jaoks asutab liikmesriik seirekomisjoni, kes veendub rakenduskava elluviimise tulemuslikkuses ja kvaliteedis, eelkõige vaadates läbi ja kiites heaks rahastatavate toimingute valiku kriteeriumid (vt määruse nr 1083/2006 artiklid 63 ja 65);

—	iga toiming, st rakenduskava elluviimiseks kavandatud projekt või projektirühm, valitakse välja korraldusasutuse poolt vastavalt seirekomisjoni sätestatud tingimustele (vt määruse nr 1083/2006 artikli 2 punkt 3);

—

kui liikmesriik otsustab suurprojekti kasuks, mille puhul on tegemist „nende ehitustööde, meetmete või teenuste [kuludega], mille eesmärk on viia ellu täpse majandusliku või tehnilise olemusega ühtne ülesanne, millel on selgelt määratletud eesmärgid ja mille kogumaksumus ületab 50 miljonit eurot“ (vt määruse nr 1083/2006 artikkel 39) ning kannab selle rakenduskavasse ERF‑ist rahastamise eesmärgil, siis peab see suurprojekt saama komisjoni heakskiidu, et hinnataks selle eesmärki, mõju ja liidu vahendite kavandatud kasutamist (vt määruse nr 1083/2006 põhjendus 49):

—	selleks esitab liikmesriik või korraldusasutus suurprojekti komisjonile koos määruse nr 1083/2006 artiklis 40 ette nähtud teabega (vt selle määruse artikli 41 lõige 1);

—	liikmesriik või korraldusasutus esitab abitaotluse määruse nr 1828/2006 XX–XXII lisas oleva taotlusvormi „Suurprojekt – määruse […] nr 1083/2006 artiklite 39–41 kohane toetuse kinnitamise taotlus“ (vt määruse artikli 40 lõike 2 punkt e ja lõige 3) kohaselt;

—	selles taotluses olevate andmete põhjal annab komisjon hinnangu suurprojekti kooskõlale asjaomas(t)e rakenduskava(de) prioriteetidega, selle panusele kõnealuste prioriteetide eesmärkide saavutamisse ja ühtsusele muude liidu poliitikatega (vt määruse nr 1083/2006 artikli 41 lõige 1);

—	kui taotlus on esitatud kooskõlas määruse nr 1083/2006 artikliga 40, võtab komisjon otsuse vastu niipea kui võimalik ja hiljemalt kolme kuu jooksul pärast suurprojekti esitamist (vt määruse nr 1083/2006 artikli 41 lõige 2);

—	komisjoni positiivse otsuse korral määratletakse selles projekti füüsiline objekt ja summa, mille suhtes kohaldatakse kaasfinantseerimise määra, ning toetuste kava (vt määruse nr 1083/2006 artikli 41 lõige 2);

—	kui komisjon keeldub suurprojekti rahaliselt toetamast, teatab ta liikmesriigile selle põhjustest (vt määruse nr 1083/2006 artikli 41 lõige 3);

—

kui komisjon keeldub suurprojekti kaasfinantseerimisest ja liikmesriik on selle suurprojektiga seotud makseid komisjonile esitatud kuluaruandesse juba kandnud, siis tuleb pärast komisjoni keelduva otsuse vastuvõtmist kuluaruannet sellele vastavalt parandada (vt määruse nr 1083/2006 artikli 78 lõige 4).

Kõigist neis sätetest nähtub, et toimingud, millega komisjon annab hinnangu suurprojektiile ning kinnitab selle ERF‑i vahenditest rahastamise või mitte, toimuvad üksnes komisjoni ja liikmesriigi vahelise suhte raames (vt analoogia alusel kohtumäärus, 6.3.2012, Northern Ireland Department of Agriculture and Rural Development vs. komisjon, T‑453/10, ei avaldata, EU:T:2012:106, punkt 46).

Nimelt selgub eespool punktis 36 meenutatud sätetest, et ERF‑ist rahastatavad projektid, sh suurprojektid valib välja liikmesriik; alati on liikmesriik see, kes pärast rakenduskava raames suurprojekti ERF‑ist rahastamiseks väljavalimist esitab komisjonile toetuse kinnitamise taotluse, milles on projekti kohta teave, mis juhtumipõhiselt võib seda projekti ka täiendada; selle taotluse alusel annab komisjon hinnangu suurprojektile; hindamise tulemuse edastab komisjon ainult liikmesriigile ja juhul, kui komisjon keeldub suurprojektile toetuse andmisest, peab liikmesriik parandama komisjonile juba esitatud kuluaruannet, mis hõlmab selle suurprojektiga seonduvaid kulusid. Järelikult nõustub komisjon ERF‑ist suurprojektile toetuse andmisega või keeldub selle andmisest asjaomase liikmesriigi suhtes. Seega on asjaomane liikmesriik see, kellele kuulub õigus kõne all olevat liidu finantsabi saada (vt analoogia alusel kohtumäärus, 9.6.2016, IREPA vs. komisjon ja kontrollikoda, T‑825/14, ei avaldata, EU:T:2016:345, punkt 38).

39	Seda kinnitab tõik, et kohtupraktika kohaselt on ERF‑ist finantsabi andmine üles ehitatud komisjoni ja liikmesriigi vahelise süsteemina (vt selle kohta kohtuotsus, 3.3.2011, Caixa General de Depósitos vs. komisjon, T‑401/07, ei avaldata, EU:T:2011:72, punkt 69).

Kolmandaks tuleb meelde tuletada, et kohtupraktika kohaselt ei tähenda ERF‑ist liidu finantsabi andmise otsuses projekti rakendamise eest vastutava organisatsiooni nimetamine seda, et õigus abi saada kuulub sellele organisatsioonile. Ka ei loo see, et organisatsiooni on rahalise abi taotluses nimetatud rakendamise eest vastutava organisatsioonina, tema otsest suhet liidu abiga. Samuti ei tähenda see seda, et organisatsioon on nimetatud finantsabi saajana, et õigus abi saada kuulub talle. Liikmesriiki kui ERF‑ist finantsabi andmise otsuse adressaati tuleb lugeda selleks, kellel on rahalise abi saamise õigus (vt selle kohta kohtuotsus, 10.9.2009, komisjon vs. Ente per le Ville Vesuviane ja Ente per le Ville Vesuviane vs. komisjon, C‑445/07 P ja C‑455/07 P, EU:C:2009:529, punktid 47–54 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtumäärus, 14.9.2011, Regione Puglia vs. komisjon, T‑84/10, ei avaldata, EU:T:2011:468, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka analoogia alusel kohtumäärused, 21.5.2015, APRAM vs. komisjon, T‑403/13, ei avaldata, EU:T:2015:317, punktid 36 ja 62 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 9.6.2016, IREPA vs. komisjon ja kontrollikoda, T‑825/14, ei avaldata, EU:T:2016:345, punktid 38–40 ning seal viidatud kohtupraktika).

41	Eespoolt punktis 40 nimetatud kohtupraktikast tulenevalt on käesoleval juhul Poola Vabariik ja mitte hageja see, keda tuleb lugeda selleks, kellele kuulub ERF‑ist finantsabi saamise õigus

42	Neljandaks tuleb meelde tuletada, et käesoleval juhul on vastavalt eespool punktis 36 meenutatud sätetele esitanud just Poola Vabariik komisjonile 10. septembril 2012 taotluse, et saada projektile ERF‑ist rahalist toetust.

Peale selle keeldus komisjon vaidlustatud otsuses selle rahalise toetuse andmisest Poola Vabariigile (vt eespool punkt 12). Nimelt on esiteks vaidlustatud otsuse artiklis 3 selle otsuse ainsa adressaadina nimetatud Poola Vabariiki. Teiseks välistab vaidlustatud otsuse artikkel 1, milles keeldutakse ERF‑ist rahalise toetuse andmisest, Poola Vabariigi võimaluse kanda enda võimalikud projektiga seotud kulud ERF‑i arvele. Sellest tulenevalt kohustab vaidlustatud otsuse artikkel 2 Poola Vabariiki viima nõuetega vastavusse kõik projektiga seotud kulud, mis on komisjonile esitatud sellest otsusest varasemas kuluaruandes.

44	Seega on selle otsuse alusel Poola Vabariik see, kes ei saanud projekti rahastamiseks ERF‑ist rahalist toetust ja kes peab nõuetega vastavusse viima selle projektiga seotud võimalikud kulud, mis olid komisjonile esitatud varem.

45	Eeltoodu põhjal tuleb tuvastada, et vaidlustatud otsus ei mõjuta hageja õiguslikku olukorda ja et seega on isikliku puutumuse esimene tingimus täitmata.

46	Hageja argumendid seda järeldust kahtluse alla ei sea.

Esiteks ei tõenda otsese seose olemasolu hageja ja vaidlustatud otsuse vahel seda asjaolu, et hageja abistas Poola ametiasutust komisjoni küsimustele vastuste koostamisel ja taotles komisjoni teenistustega koosoleku korraldamist, millel ta ise osales, sest sellise seose saab tuvastada üksnes juhul, kui vaidlustatud otsus mõjutab otseselt hageja õiguslikku olukorda, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt selle kohta kohtumäärus, 5.10.2010, Provincie Groningen ja Provincie Drenthe vs. komisjon, T‑69/09, ei avaldata, EU:T:2010:423, punktid 51 ja 52 ning seal viidatud kohtupraktika).

Teiseks ei tähenda hageja poolt välja toodud asjaolu, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 6, 15 ja 17 on ta – küll ebaõnnestunud sõnastuses – mainitud „taotlejana“, ega see, et Poola Vabariigi esitatud taotlusevormil on ta mainitud kui „projekti rakendamise eest vastutav organisatsioon (toetusesaaja)“ (taotlusevormi jaotis A.2.1) ning teda on mainitud projekti kirjelduses (taotlusevormi jaotis B.1.2), et hageja ja ERF‑i rahalise abi vahel on otsene seos või et hagejale kuulub õigus saada seda abi (vt analoogia alusel kohtumäärused, 25.9.2008, Regione Siciliana vs. komisjon, T‑363/03, ei avaldata, EU:T:2008:403, punkt 25, ja 14.9.2011, Regione Puglia vs. komisjon, T‑84/10, ei avaldata, EU:T:2011:468, punkt 34).

Kolmandaks on hageja esitanud väite, et eespool punktis 40 meenutatud kohtupraktika ei ole käesoleva juhtumi puhul kohaldatav, sest selle rahalise abi vähendamist, tühistamist või lõpetamist käsitleva kohtupraktika kohaselt valib projektid välja ning rakendab ja kontrollib neid liikmesriik ning komisjonil puudub selles osas valiku tegemise võimalus. Hageja väidab, et suurprojektide puhul, millega on tegemist ka käesolevas asjas, on liikmesriik hoopis „lihtsalt vahendaja“ ega vastuta projektide valiku ja heakskiitmise eest, mis on ainuüksi komisjoni ülesanne. Seega ei saa hageja enda väitel esitada nõudeid liikmesriigi vastu.

50	Nende argumentidega ei saa nõustuda.

Kõigepealt olgu öeldud, et eespool punktis 40 viidatud kohtupraktika käib nii muude meetmete kui suurprojektid kui ka just suurprojektide kohta (kohtuotsus, 2.5.2006, Regione Siciliana vs. komisjon, C‑417/04 P, EU:C:2006:282, punkt 1; kohtumäärused, 8.7.2004, Regione Siciliana vs. komisjon, T‑341/02, EU:T:2004:228, punkt 16, ja 25.9.2008, Regione Siciliana vs. komisjon, T‑363/03, ei avaldata, EU:T:2008:403, punktid 1 ja 4).

Järgmiseks nähtub eespool punktis 36 meenutatud määruse nr 1083/2006 sätetest, et vastupidi hageja väitele on liikmesriigid need, kes valivad välja meetmed, sh suurprojektid. Komisjon ei tee liikmesriikide ametiasutustele taotlejate poolt esitatud suurprojektide seas valikut, vaid üksnes annab liikmesriikide jaoks hinnangu eelkõige nende suurprojektide kooskõlale ja toetusele (selle määruse artikli 41 lõike 2 tähenduses), mille liikmesriikide ametiasutused on juba välja valinud ja komisjonile esitanud selleks, et viimane kinnitaks ERF‑ist rahalise toetuse andmise või keelduks sellest.

Selles kontekstis ei ole käesolevale juhtumile ülekantav hageja viidatud 19. mai 1994. aasta kohtuotsus Consorzio gruppo di azione locale Murgia Messapicavs. komisjon (T‑465/93, EU:T:1994:56). Esiteks tuleb tõdeda, et selle kohtuotsuse punktides 25 ja 26, keskendus Üldkohus hageja isikliku puutumuse tingimuse analüüsimisele, piirdudes otsese puutumuse osas märkusega, et juhtumi puhul kõne all olev vaidlustatud otsus, põhjustas hagejale otseseid õiguslikke tagajärgi, ilma et muud liikmesriigi asutused või liit oleksid sekkunud. Teiseks nähtub käesoleva juhtumi suhtes kohalduva liikmesriikidele mõeldud teatise, milles nähakse ette suunised nende üldiste ühtsete toetuste osas, mille kohta liikmesriikidel palutakse esitada oma ettepanekud maaelu arendamist käsitleva ühenduse algatuse raames, (EÜT 1991, C 73, lk 33) punkt 6, et toetust saavad „kohalikud rühmad“„valitakse välja komisjoni ja liikmesriikide koostöös liikmesriikide poolt tehtud ulatuslikumate ettepanekute alusel“. Nimelt selgub sellest kohtuotsusest, et Itaalia ametiasutused esitasid komisjonile hulgaliselt projekte ning komisjon valis teatavad nende hulgast välja (kohtuotsus, 19.5.1994, Consorzio gruppo di azione locale Murgia Messapicavs. komisjon, T‑465/93, EU:T:1994:56, punktid 5–12). Ent nagu öeldud eespool punktis 52, ei valinud käesoleval juhul projekte välja komisjon, vaid see oli üksnes liikmesriigi ametiasutuste ülesanne.

Lisaks sellele, on eespool punktis 40 viidatud kohtupraktikale selle tõttu, et see on välja kujunenud seoses kohtuasjadega, mis käsitlevad ERF‑ist liikmesriigile antud toetuse vähendamist või isegi tühistamist, veelgi tähtsam siis, kui ERF‑ist ei ole liikmesriigile toetust veel antud ja seega juhul, kui suhe ühelt poolt projekti rakendamise eest vastutava organisatsiooni, taotluse eest vastutaja või abi saaja ning teiselt poolt ERF‑i toetuse saaja vahel on veelgi kaudsem.

Mis lõpuks puutub hageja argumenti, et see kohtupraktika ei ole käesoleva juhtumi puhul kohaldatav, kuna tal ei ole võimalik esitada kaebust liikmesriigi vastu ning seega puudutab vaidlustatud otsus teda otseselt, siis selles osas tuleb meelde tuletada, et kuigi üksikisikutele peab olema tagatud neile liidu õiguskorrast tulenevate õiguste tõhus kohtulik kaitse, ei saa niisuguse kaitse õigusele tuginemine seada kahtluse alla ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimusi. Väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt, peab nende füüsiliste või juriidiliste isikute kohtulik kaitse, kes ei saa ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud vastuvõetavuse tingimuste tõttu vaidlustada vaidlusaluse otsuse taolist liidu akti, olema tõhusalt tagatud liikmesriigi kohtutes kasutatavate õiguskaitsevahenditega. Vastavalt ELTL artiklis 4 esitatud lojaalse koostöö põhimõttele on liikmesriigi kohtud kohustatud võimalikult suures ulatuses tõlgendama ja kohaldama õiguskaitsevahendite kasutamisega seotud siseriiklikke menetlusnorme viisil, mis võimaldab asjaomastel isikutel kohtus vaidlustada iga sellise nende kohta tehtud liikmesriigi otsuse või muu abinõu õiguspärasust, mis on seotud mõne liidu akti kohaldamisega nende suhtes, taotledes viimase kehtetuks tunnistamist ja paludes liikmesriigi kohtutel taotleda asjas eelotsust Euroopa Kohtult (vt selle kohta kohtuotsus, 10.9.2009, komisjon vs. Ente per le Ville Vesuviane ja Ente per le Ville Vesuviane vs. komisjon, C‑445/07 P ja C‑455/07 P, EU:C:2009:529, punktid 65 ja 66 ning seal viidatud kohtupraktika, ja kohtumäärus, 9.6.2016, IREPA vs. komisjon ja kontrollikoda, T‑825/14, ei avaldata, EU:T:2016:345, punktid 48 ja 49 ning seal viidatud kohtupraktika).

Käesoleval juhul oli hagejal siseriikliku õiguse alusel võimalus vaidlustada pädevas siseriiklikus kohtus lepingu lõpetamine või Poola ametiasutuse poolt selle lepingu alusel esitatud tagasimaksenõue, tuginedes nende nõuete aluseks oleva vaidlustatud otsuse kehtetusele. Seega oleks hagejal olnud võimalus paluda liikmesriigi kohtul esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluses küsimus vaidlustatud otsuse kehtivuse kohta.

Igal juhul on oluline rõhutada, et tõhusa kohtuliku kaitse nõude tulemuseks ei saa olla ELTL artiklis 263 ette nähtud otsese puutumuse tingimuse kõrvalejätmine (vt kohtumäärus, 9.6.2016, IREPA vs. komisjon ja kontrollikoda, T‑825/14, ei avaldata, EU:T:2016:345, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

Neljandaks ei tulene hageja poolt esile toodud negatiivsed asjaolud, nimelt projekti elluviimiseks vajalikest vahenditest ilmajäämine, võimatus projekti jätkata ja kohustus kanda kahju, mis tuleneb juba tehtud kulutustest, isegi kui need osutuksid tõendatuks, vaidlustatud otsusest endast ega liidu õigusest, mis sellise otsuse tagajärgi reguleerib, vaid neist tagajärgedest, mille Poola ametiasutus ja hageja olid lepingus selle otsusega sidunud.

Nimelt on lepingu artikli 5 lõigetes 24 ja 26 ette nähtud, et komisjonilt kinnitustaotlusele negatiivse vastuse saamise korral leping lõpetatakse ja sellisel juhul on hagejal kohustus maksta tagasi Poola ametiasutuselt juba saadud rahalised vahendid, sh. ka need, mis ei ole saadud ERF‑ilt. Seega asetuvad lepingust tulenevad tagajärjed ja kohustused hageja õigusliku olukorra ja vaidlustatud otsuse vahele (vt analoogia alusel kohtumäärus, 6.6.2002, SLIM Sicilia vs. komisjon, T‑105/01, EU:T:2002:147, punkt 53).

Otsese puutumuse teine tingimus

Mis puutub eespool punktis 32 nimetatud otsese puutumuse teise tingimusse, siis tuleb meenutada, et adressaadi autonoomse tahte asetumine otsuse ja selle hagejale põhjustatud tagajärgede vahele tähendab, et hageja puhul on välistatud otsene puutumus. Kui adressaadi otsus ei tulene õiguslikult ei liidu õigusest ega ka konkreetsest komisjoni otsusest, vaid põhineb liikmesriigi autonoomsel otsustusel, siis puudub ka mis tahes otsene seos komisjoni otsuse ja hageja vahel (vt kohtumäärus, 6.3.2012, Northern Ireland Department of Agriculture and Rural Development vs. komisjon, T‑453/10, ei avaldata, EU:T:2012:106, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

61	Ent tuleb meenutada, et käesoleval juhul keelduti vaidlustatud otsuse artiklis 1 Poola Vabariigile projekti jaoks ERF‑ist toetust andmast. See säte tähendab, et Poola Vabariigi võimalikke kulusid seoses selle projektiga ei kanta ERF‑i vahenditest.

62	Vaidlustatud otsuse artikkel 2 kehtestab kooskõlas määruse nr 1083/2006 artikli 78 lõikega 4 Poola Vabariigile kohustuse parandada komisjonile juba esitatud kuluaruanded, mis käsitlevad projektiga seotud kulusid.

63	Neil asjaoludel nõuab vaidlustatud otsuse Poola Vabariigi poolt rakendamine ainult seda, et need kulud ei oleks komisonile teatavaks tehtud, või kui need on komisjonile vaidlustatud otsusest varasemas kuluaruandes teatavaks tehtud, siis tuleb järelikult parandada järgnevat kuluaruannet.

Seega tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse Poola Vabariigi poolt rakendamine ei tähenda, et vaidlustatud otsuse enda või seda reguleerivate liidu sätete kohaselt oleks sellel mingeid tagajärgi hageja jaoks, sest see mõjutab ainult suhteid ühelt poolt liidu ja täpsemalt ERF‑i ning teiselt poolt Poola Vabariigi vahel.

Seega ei takista vaidlustatud otsus hagejal projekti ellu viia või Poola Vabariigil seda rahastada muudest kui ERF‑ilt saadud vahenditest. Samuti ei kohusta vaidlustatud otsus Poola Vabariiki lepingut lõpetama ja tagasi nõudma neid summasid, mis ta on hagejale projekti elluviimiseks juba üle kandnud.

Ent kohtujurist Ruiz‑Jarabo Colomeri poolt kohtuasjas Regione Siciliana vs. komisjon (C‑417/04 P, EU:C:2006:28) esitatud ettepaneku punktis 84 on ERF‑i toetuse puudumise kontekstis märgitud järgmist:

„Seega on tegelikult enda projekti tulevik asjaomase [liikmesriigi] otsustada. Tal on mitu võimalust: näiteks projektist loobuda, see peatada või üle anda, aga tal on projekti lõpuleviimise tagamiseks lubatud ka kanda selle kulud oma eelarvest. Kuigi toetuse [andmisest keeldumine] põhjustab ebamugavust, ei takista], ei enneta ega ka ei soovita [komisjon abi andmisest keeldudes] liikmesriigi edasist tegutsemist tema territoriaalarengu projektide tuleviku otsustamisel.“

67	Neil asjaoludel tuleb tuvastada, et liidu õigusest või vaidlustatud otsusest endast ei tulene otseselt mingit tagajärge hagejale ja seega on ka isikliku puutumuse teine tingimus käesoleval juhul täitmata.

68	Hageja esitatud argumendid neid kaalutlusi kahtluse alla ei sea.

Esiteks ei tulene hageja poolt esile toodud tõik, et Poola ametiasutus tegi teatavaks enda kavatsuse loobuda ERF‑i toetuse puudumise korral projekti edasisest rahastamisest, isegi kui see osutuks tõendatuks, sugugi vaidlustatud otsusest ning ei kujuta endast igal juhul selle ametiasutuse autonoomse tahte väljendust, kuivõrd vaidlustatud otsusest ja liidu õigusest ei tulene seoses sellega mingeid kohustusi (vt analoogia alusel kohtuotsus, 10.9.2009, komisjon vs. Ente per le Ville Vesuviane ja Ente per le Ville Vesuviane vs. komisjon, C‑445/07 P ja C‑455/07 P, EU:C:2009:529, punkt 56).

Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et Poola Vabariigi kavatsus loobuda projekti edasisest rahastamisest ei ole piisav, et tuvastada ELTL artikli 263 lõikes 4 nõutud otsese huvi olemasolu, kuna liikmesriik saaks sellisel juhul võimaluse otsustada, kas puudutatud isikul on õigus esitada hagi liidu kohtutele või mitte (vt selle kohta kohtumäärused, 14.9.2011, Regione Puglia vs. komisjon, T‑84/10, ei avaldata, EU:T:2011:468, punkt 52, ja 21.5.2015, APRAM vs. komisjon, T‑403/13, ei avaldata, EU:T:2015:317, punkt 49).

71	Teieks ei võimalda ka asjaolu, et lepingu artikli 5 lõige 24 näeb komisjoni poolt toetuse andmisest keeldumise korral ette lepingu lõpetamise, nagu on märgitud eespool punktis 3, teha järeldust, et vaidlustatud otsusest tulenevalt puudub Poola ametiasutusel kaalutlusõigus.

Nimelt tuleb kõigepealt märkida, et kuna see argument seisneb väites, et kaalutlusõigus puudub lepingu ja mitte liidu õigusaktide tõttu, siis põhineb see eespool punktides 32 ja 60 osundatud kohtupraktika valel tõlgendusel, sest selle kohtupraktika kohaselt peab kaalutlusõiguse puudumine tulenema just nimelt liidu õigusest (vt selle kohta kohtumäärus, 14.9.2011, Regione Puglia vs. komisjon, T‑84/10, ei avaldata, EU:T:2011:468, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

Järgmiseks tuleb eespool punktides 69 ja 70 esitatud kaalutlusi analoogia alusel arvestades märkida, et juba see fakt ise, et Poola ametiasutus ja hageja otsustasid ERF‑i toetusest keeldumise korral lepingu lõpetada, kujutab samuti nende autonoomse tahte väljendust, kui liidu õigusest ei tulene selles osas mingeid kohustusi. Lõpetuseks tuleb tõdeda, et kui ainult sellise klausli olemasolu oleks piisav, et tuvastada ELTL artikli 263 lõikes 4 nõutud otsene huvi, siis oleks selle tulemuseks ühelt poolt sellise lepingu pooltele võimaluse andmine otsustada, kas asjaomasel isikul on õigus esitada hagi liidu kohtutesse, ja teiselt poolt see, et sellise isiku, keda komisjoni otsus väidetavalt puudutab, olukorda hinnatakse erinevalt sõltuvalt sellest, kas ta on sõlminud liikmesriigi ametiasutusega sellise lepingu vastavalt liikmesriigis kehtivale korrale.

Kolmandaks rajaneb hageja argument, mille ta esitas kohtuistungil ja mille kohaselt ei ole Poola Vabariigil vabadust otsustada selle üle, kas rahastada projekti muudest riigieelarve vahenditest – isegi kui see asjaolu oleks tõendatud – eespool punktis 72 meenutatud kohtupraktikat arvestades samuti liidu õiguse valel tõlgendusel, kuna selle argumendi kohaselt puudub kaalutlusõigus väidetavalt siseriiklikust õigusest, mitte liidu õigusest tulenevalt.

Neljandaks ei saa käesolevale juhtumile üle kanda kohtupraktikat, mille hageja on esitanud, toetamaks oma väidet Poola ametiasutuse kaalutlusõiguse puudumise kohta, ja milleks on 23. novembri 1971. aasta otsus kohtuasjas 62/70: Bock vs. komisjon (EU:C:1971:108), 17. jaanuari 1985. aasta otsus kohtuasjas 11/82: Piraiki‑Patraiki jt vs. komisjon (EU:C:1985:18), 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑386/96 P: Dreyfus vs. komisjon (EU:C:1998:193), 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑391/96 P: Compagnie Continentale (France) vs. komisjon (EU:C:1998:194) ja 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑403/96 P: Glencore Grain vs. komisjon (EU:C:1998:195).

Tuleb nimelt meelde tuletada, et Euroopa Kohus ise on sedastanud, et neist kohtuostustest tulenev lahendus on erandlik, mille põhjuseks on spetsiifilised olukorrad, mille puhul selleni jõuti, ning see asjaolu on ilmne nende otsuste endi sõnastusest (vt selle kohta kohtumäärus, 6.3.2014, Northern Ireland Department of Agriculture and Rural Development vs. komisjon, C‑248/12 P, ei avaldata, EU:C:2014:137, punktid 23 ja 26). Nõnda tuletas Euroopa Kohus meelde, et otsustas erandlikult, et hageja puhul võib esineda otsene puutumus ELTL artikli 263 neljanda lõike tähenduses, kui muud tegurid ja nende hulgas puhtteoreetiline võimalus mitte täita asjaomast otsust võimaldavad teha järelduse, et esineb otsene huvi selle otsuse suhtes (vt selle kohta kohtuotsus, 10.9.2009, komisjon vs. Ente per le Ville Vesuviane ja Ente per le Ville Vesuviane vs. komisjon, C‑445/07 P ja C‑455/07 P, EU:C:2009:529, punkt 58, ja kohtumääruse, 6.3.2014, Northern Ireland Department of Agriculture and Rural Development vs. komisjon, C‑248/12 P, ei avaldata, EU:C:2014:137, punkt 25).

Mis puutub konkreetselt 5. mai 1998. aasta otsusesse kohtuasjas C‑386/96 P: Dreyfus vs. komisjon (EU:C:1998:193), 5. mai 1998. aasta otsusesse kohtuasjas C‑391/96 P: Compagnie Continentale (France) vs. komisjon (EU:C:1998:194), ja 5. mai 1998. aasta otsusesse kohtuasjas C‑403/96 P: Glencore Grain vs. komisjon (EU:C:1998:195), siis tuleb meenutada, et neis kohtuotsustes tugines Euroopa Kohus asjaomase tarnelepingu sõlmimise sotsiaalmajandusliku kontekstile, mida iseloomustas kriitiline majandus- ja finantsolukord, millega abisaaja pidi toime tulema, ning samuti tema toitlustus- ja meditsiinilise olukorra raskenemine, ning asjaolule, et sellises olukorras sai asjaomane viljatarne toimuda ainult liidu poolt kasutusse antud rahaliste vahendite abil. Seega peegeldas tarnelepingus sisalduv lõpetamisklausel üksnes seda, et asjaomane tarneleping oli objektiivselt majanduslikult sõltuv liidu poolt kasutusse antud rahalistest vahenditest (vt selle kohta kohtuotsus, 5.5.1998, Dreyfus vs. komisjon, C‑386/96 P, EU:C:1998:193, punktid 50 ja 51).

Ent käesoleva juhtumi puhul puudub analoogne faktiline ja majanduslik kontekst, mille puhul ilma ERF‑i toetuseta ei oleks hagejal mingit võimalust tõhusalt projekti ellu viia või saada selleks vajalikke vahendeid, sest ERF‑i toetus ei ole kaugeltki ainus projekti rahastamise allikas ja Üldkohtule esitatud toimiku dokumentidest nähtub hoopis, et seda rahastati 84% ulatuses eravahenditest ja ligikaudu 2% ulatuses asjaomase liikmesriigi muudest vahenditest.

Sarnaselt eelnevaga tuleb kohtuasjade puhul, milles tehti 17. jaanuari 1985. aasta otsus kohtuasjas 11/82: Piraiki‑Patraiki jt vs. komisjon (EU:C:1985:18) ning 23. novembri 1971. aasta otsus kohtuasjas 62/70: Bock vs. komisjon (EU:C:1971:108) meelde tuletada, et neis käsitleti erandjuhtumeid, mille puhul komisjon andis liikmesriigi taotlusel viimasele loa võtta kaitsemeetmeid. Neil asjaoludel sai Euroopa Kohus asuda seisukohale, et neid meetmeid taotlenud liikmesriigi kavatsus tegutseda nende kohaselt ja neile vastavad järeldused on väljaspool kahtlust (vt selle kohta kohtumäärus, 8.7.2004, Regione Siciliana vs. komisjon, T‑341/02, EU:T:2004:228, punkt 79). Sama ei saa öelda käesoleval juhul, kuna Poola Vabariik ei palunud komisjonil teha otsust, mis võimaldab tal keelduda projekti rahastamisest.

Viiendaks tulenevad hageja argumendid, et projekt ei ole ilma ERF‑i toetuseta elujõuline ja et sellel toetusel oleks olnud „innustav mõju“, ERF‑i toetuse olemuse valesti mõistmisel. Nimelt on ERF‑i toetus mõeldud liikmesriigile, kes võib seda kasutada projektide ja isegi suurprojektide rahastamiseks ühe või mitme tegevuskava raames. Seevastu ei ole sellele toetusele õigust projekti rakendamise eest vastutaval organisatsioonil ning tal puudub otsene seos selle toetusega. Seega annab projekti elujõulisusse panuse ning on hageja jaoks innustava mõjuga mitte ERF‑i toetus, vaid võimalik toetus, mille Poola ametiasutus talle ERF‑ilt saadud vahendite arvelt annab. Vaidlustatud otsus aga ei takista Poola Vabariiki projekti rahastamast, vaid üksnes välistab abi andmise liidu eelarvest ERF‑i kaudu.

81	Kuna kõigi eeltoodud kaalutuluste põhjal ei ole eespool punktis 32 nimetatud kaks tingimust täidetud, siis vaidlustatud otsus ei puuduta hagejat isiklikult, vaid sellel on tagajärjed üksnes komisjoni ja Poola Vabariigi vahelise õigussuhte raames.

82	Seega tuleb tuvastada, et hageja ei vasta ühele ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud vastuvõetavuse tingimusele, nimelt otsese puutumuse esinemise tingimusele, mistõttu ei ole vaja kontrollida, kas vaidlustatud otsus puudutab hagejat isiklikult.

83	Seega tuleb hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.

Kohtukulud

84	Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele jätta hageja kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (seitsmes koda)

otsustab:

1.	Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

2.	Jätta Green Source Poland sp. z o.o. kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

Van der Woude

Ulloa Rubio

Marcoulli

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 4. mail 2017 Luxembourgis.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: inglise.