1

Euroopa Ühenduste Komisjon tegi 12. novembril 2008 otsuse K (2008) 6815 lõplik [EÜ] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta mitme autoklaasi tootja vastu, sealhulgas hageja Pilkington Group Ltd (juhtum COMP/39.125 – autoklaas) (edaspidi „autoklaasi otsus”).

2

Komisjon tuvastas eelkõige, et autoklaasi otsuse adressaadid olid rikkunud EÜ artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53 seeläbi, et nad osalesid erinevate perioodide vältel ajavahemikus märtsist 1998 kuni märtsini 2003 konkurentsivastastes kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses autoklaasi sektoris Euroopa majanduspiirkonnas (EMP).

3

Autoklaasi otsuse sõnul oli tegu ühe ja vältava rikkumisega, mis seisnes EMP-s peamistele autotootjatele autoklaasi ja/või klaaside tervikkomplektide (mis sisaldasid üldiselt esiakent, tagaakent ja külgaknaid) tarnimise lepingute kooskõlastatud jaotamises. Kooskõlastamine toimus komisjoni sõnul hinnapoliitika kooskõlastamise ja tarnestrateegiate teel, mille eesmärk oli tagada kartellis osalenud ettevõtjate turuosade üldine stabiilsus kõnealusel turul. Stabiilsust taotleti peamiselt parandusmehhanismide teel, mida rakendati siis, kui kooskõlastamine ei andnud oodatud tulemusi.

4

25. märtsil 2009 teatas komisjoni konkurentsi peadirektoraadi peadirektor hagejale eelkõige oma kavatsusest avaldada vastavalt nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklile 30 oma veebilehel autoklaasi otsuse mittekonfidentsiaalne versioon siinses asjas autentsetes keeltes, see tähendab inglise, prantsuse ja hollandi keeles. Lisaks palus konkurentsi peadirektoraat hagejal tuvastada konfidentsiaalse teabe või ärisaladuseks loetava teabe ning põhjendada oma sellekohast hinnangut.

5

Hagejaga toimunud kirjavahetuse järel võttis konkurentsi peadirektoraat 2012. aasta veebruaris vastu autoklaasi otsuse mittekonfidentsiaalse versiooni, mis tuli seejärel avaldada komisjoni veebilehel. Kõnealusest kirjavahetusest ilmneb, et konkurentsi peadirektoraat ei rahuldanud hageja taotlusi kustutada teave, mis oli esitatud autoklaasi otsuse punktis 202 ja 53. joonealuses märkuses.

6

Konkurentsi peadirektoraadi arvates võis selle teabe jaotada kolme kategooriasse. Esimene koosnes klientide nimedest ja asjaomaste toodete kirjeldustest (edaspidi „I kategooria teave”). Teine koosnes tarnitud kauba kogustest, kvootide määramisest igale autotootjale, hinnakokklepetest, nende arvutamisest ja variatsioonidest nendes ning lõpuks arvandmetest ja protsentidest, mis on seotud kartelliosaliste vahel klientide jagamisega (edaspidi „II kategooria teave”). Kolmas koosnes teabest, mis oli seotud füüsiliste isikutega, kes olid hageja personali liikmed (edaspidi „III kategooria teave”).

7

Hageja andis selle asja 30. juunil 2011 ärakuulamise eest vastutavale ametnikule kooskõlas komisjoni 23. mai 2001. aasta otsuse 2001/462/EÜ, ESTÜ ärakuulamise eest vastutavate ametnike pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes (EÜT L 162, lk 21; ELT eriväljaanne 08/02, lk 151) artikliga 9, esitades vastuväiteid kogu vaidlusaluse teabe avaldamisele.

8

Ärakuulamise eest vastutav ametnik tegi otsuse hageja taotluse kohta komisjoni 6. augusti 2012. aasta otsusega K (2012) 5718 lõplik, millega jäeti rahuldamata komisjoni presidendi 13. oktoobri 2011. aasta otsuse 2011/695/EL (ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes) artikli 8 alusel Pilkington Group[’i] […] esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlus (juhtum COMP/39.125 – autoklaas) (edaspidi „vaidlustatud otsus”).

9

Vaidlustatud otsuse punktist 18 ilmneb, et see tugineb peamiselt hageja kahe argumendi hindamisele. Esimene argument, mida hinnati vaidlustatud otsuse punktides 19‐42, käsitleb I ja II kategooria teavet; teine argument, mida hinnati vaidlustatud otsuse punktides 43‐48, käsitleb III kategooria teavet.

10

Esimese argumendi osas leidis ärakuulamise eest vastutav ametnik esiteks, et I ja II kategooria teave oli oma laadilt ja autoklaasi turu eripärasid arvestades teada ka väljaspool hagejat; teiseks, et see oli aegunud; ja kolmandaks, et see teave puudutas rikkumise enda olemust ning selle avalikustamist dikteerivad lisaks kahju saanud isikute huvid (vaidlustatud otsuse punktid 19‐32). Lisaks järeldas ärakuulamise eest vastutav ametnik osas, kus hageja esitas konkreetseid argumente, et tõendada teabe konfidentsiaalsust vaatamata selle üldistele omadustele, nagu eespool kirjeldati, et autoklaasi otsuse punkte 198, 208, 367, 383 ja 393‐397 võib erakorraliselt konfidentsiaalsena käsitleda, kuivõrd need sisaldavad I ja II kategooria teavet (vaidlustatud otsuse punkti 32 viimane lause kuni punkt 42 ja artiklid 1 ja 2).

11

Mis puudutab teist argumenti, siis tugines ärakuulamise eest vastutav ametnik Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102) artiklile 5 ja nõustus konfidentsiaalsena käsitlema teavet, mis oli esitatud autoklaasi otsuse punktides 98, 132, 160 ja 163 ning joonealustes märkustes 282 ja 410 (vaidlustatud otsuse punktid 43‐47 ja artikkel 3).

12

Ärakuulamise eest vastutav ametnik jättis hageja taotluse ülejäänud osas rahuldamata (vaidlustatud otsuse artikkel 4).

13

Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. oktoobril 2012.

14

Üldkohtu president otsustas 11. märtsi 2013. aasta määrusega peatada osaliselt vaidlustatud otsuse täitmise. Euroopa Kohtu asepresident jättis 10. septembri 2013. aasta määrusega komisjon vs. Pilkington Group (C‑278/13 P(R), EKL, EU:C:2013:558) rahuldamata komisjoni apellatsioonkaebuse Üldkohtu presidendi määruse peale.

15

Üldkohtu kolmanda koja president jättis 27. novembri 2013. aasta määrusega rahuldamata menetlusse astumise taotlused, mille olid esitanud neli kindlustusettevõtjat, kes tegutsesid autoklaasi valdkonnas ja kes soovisid menetlusse astuda komisjoni nõuete toetuseks.

16

Menetlust korraldava meetmena esitas Üldkohus komisjonile mitu kirjalikku küsimust. Komisjon vastas neile küsimustele 7. oktoobril ja 18. detsembril 2014.

17

Hageja palub Üldkohtul:

18

Komisjon palub Üldkohtul:

19

Hageja esitab hagi toetuseks kuus väidet, mis käsitlevad vastavalt:

20

Hageja väidab, et ärakuulamise eest vastutav ametnik jättis tema taotluse rahuldamata kokkuvõtliku ja kõikehõlmava põhjendusega, mis tugines asjassepuutumatutele kriteeriumidele. Lisaks ei esitatud kõnealuses põhjenduses selgelt kohaldatud õigusnormi, seal ei vastatud võrdse kohtlemise rikkumist käsitlenud mitmele argumendile ega põhjendatud ühte konkreetset vastuolu konkurentsi peadirektoraadi seisukohaga. Esmalt, hageja põhjendas oma taotlust individuaalsete viidetega igale asjaomasele punktile. Seejärel on kõikehõlmav põhjendus oma laadilt ebapiisav, sest vaidlusalune teave, isegi ühte kategooriasse kuuluv teave, oli laadilt väga erinev, nagu näitab ka see, et osa teavet käsitleti konfidentsiaalsena, teist osa aga mitte. Lõpuks, üldine viide rikkumist moodustavate faktiliste asjaolude mõistele kui autonoomsele kriteeriumile ja leebema kohtlemise taotluse raames komisjonile edastatud asjaolude mittekonfidentsiaalsele laadile, samuti nagu konfidentsiaalsuse vastuolulised määratlused tähendavad, et vaidlustatud otsuses puudub põhjendus. Selles olukorras rikkus komisjon ELTL artiklit 296 ja hea halduse põhimõtet, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41.

21

Üksikotsuse põhjendamise kohustuse eesmärk on võimaldada kohtul teostada kontrolli ja anda asjaomasele isikule küllaldast teavet selle kohta, kas otsuses on tegu veaga, mille alusel otsuse kehtivust vaidlustada. Põhjendamise nõude hindamisel tuleb arvesse võtta juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduse vastavust ELTL artikli 296 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna kogu õiguslikku regulatsiooni silmas pidades. Akti põhjendus peab olema loogiline ja eelkõige ilma sisemise vastuoluta, mis takistab aktini viinud põhjuste õiget mõistmist (kohtuotsus, 29.9.2011, Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EKL, EU:C:2011:620, punktid 148, 150 ja 151).

22

Otsuse 2011/695 artikli 8 lõike 2 kohaselt võib ärakuulamise eest vastutav ametnik otsustada, et teavet võib avalikustada, sest see ei kujuta endast ärisaladust või muud liiki konfidentsiaalset teavet või kui sellise teabe avalikustamiseks on ülekaalukas huvi. Seega peab järeldus, et vaidlustatud otsust võib avalikustada, olema põhjendatud viidetega kaalutlustele, mille põhjal ärakuulamise eest vastutav ametnik otsustas, et see kas ei ole ärisaladus või muud liiki konfidentsiaalne teave, või et isegi kui olukord oleks selline, on teabe avaldamiseks ülekaalukas huvi.

23

Selles kontekstis ei oma põhjenduse täielikkusele mingit mõju asjaolu, et üks või mitu põhjendust, mis on aluseks keeldumisele tunnistada konfidentsiaalset laadi, esitatakse seoses hulga teabega, millel ärakuulamise eest vastutava ametniku arvates on ühised omadused, kuni vaidlustatud otsus võimaldab mõista ärakuulamise eest vastutava ametniku järelduste aluseid. Kui kõnealused põhjendused ei ole kehtivad üht- või mitut liiki teabe kohta, siis on kahtluse all põhjenduse sisuline põhjendatus, mitte aga selle põhjenduse piisavus kui sisuline vorminõue (vt selle kohta kohtuotsus, 22.3.2001, Prantsusmaa vs. komisjon, C‑17/99, EKL, EU:C:2001:178, punkt 35).

24

Käesolevas asjas ilmneb vaidlustatud otsuse punktidest 19‐32, et ärakuulamise eest vastutav ametnik esitas esmalt I ja II kategooria teabe teatavad ühised omadused, mistõttu tema arvates ei saa neid lugeda konfidentsiaalseks. Tegu on esmalt asjaoluga, et kõnealune teave on oma laadilt kolmandatele isikutele teada, teiseks on see aegunud ja kolmandaks kujutab see teave rikkumise enda olemust.

25

Selles kontekstis kontrollis ärakuulamise eest vastutav ametnik seejärel, kas neile omadustele vaatamata oli hageja esitanud konkreetseid argumente, mis tõendavad, et kõnealune teave oli konfidentsiaalne, see tähendab et see oli teada piiratud arvule isikutele, et selle avalikustamine võis tekitada tõsist kahju ja et huvid, mida võidakse avalikustamisega kahjustada, on objektiivselt kaitstavad. Sellega seoses järeldas ärakuulamise eest vastutav ametnik, et üksnes autoklaasi otsuse punktid 198, 208, 367, 383 ja 393‐397 sisaldasid teavet, mida ei tuleks avalikustada (vaidlustatud otsuse punktid 33‐42).

26

Mis puudutab lõpuks III kategooria teavet, siis märkis ärakuulamise eest vastutav ametnik vaidlustatud otsuse punktides 46 ja 47, et üksnes autoklaasi otsuse punktides 98, 132, 160 ja 163 ning 282. ja 410. joonealuses märkuses oli teavet, mis võis mõistliku tõenäosusega kaasa tuua füüsilise isiku tuvastamise. Seevastu vaidlustatud otsuse punkti 48 kohaselt ei olnud autoklaasi otsuse teistes punktides – mis hageja sõnul sisaldasid III kategooria teavet – selliseid asjaolusid, mis võiks mõistliku tõenäosusega kaasa tuua füüsilise isiku tuvastamise.

27

Kuna vaidlustatud otsuses on sellised põhjendused, on seal olemas elemendid, mis võimaldavad nii Üldkohtul kui ka hagejal tuvastada põhjuseid, miks ärakuulamise eest vastutav ametnik järeldas, et vaidlusalune teave ei ole laadilt konfidentsiaalne, olgu need põhjused siis seotud konkreetse teabega või teatavale teabe kategooriale viitavad. Asjaolu, et ärakuulamise eest vastutav ametnik ei esitanud eraldi hinnangut hageja taotluses käsitletud autoklaasi otsuse iga punkti kohta, ei tähenda seega, et vaidlustatud otsuses puudub põhjendus. Hagejal oli niisiis võimalik tõhusalt vaidlustada ärakuulamise eest vastutava ametniku analüüsi seaduslikkust ja Üldkohtul on vajalikud elemendid, et kujundada oma hinnang selle kohta.

28

Siiski puudutavad etteheited, et kohaldatud õigusnorme ei antud teada, et esitatud põhjendused ei olnud sobivad kogu vaidlusaluse teabega, et rikkumist moodustavate asjaolud mõiste ei olnud asjassepuutuv, et II kategooria teave ei ole oma laadilt väljaspool hagejat teada ja et vaidlustatud otsuses sisalduvad konfidentsiaalsuse määratlused ei ole kokkulangevad, vaidlustatud otsuse sisulist seaduslikkust ning neid korratakse ja hinnatakse teise ja kolmanda väite raames.

29

Mis puudutab etteheidet, et ärakuulamise eest vastutav ametnik ei vastanud argumendile, mis käsitles võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, siis see ei ole põhjendatud. Nimelt, isegi kui see hindamine oleks ärakuulamise eest vastutava ametniku kohustus, on see ametnik selle kohustuse täitnud vaidlustatud otsuse punktides 14 ja 15, märkides esiteks, et komisjoni lähenemist varasemates uurimistes võis muuta, kui avaldatakse täielikum versioon rikkumist tuvastavast otsusest; ja teiseks, et ei saa eeldada, et kõik sellise otsuse avaldatud versioonist välja jäetud elemendid kuuluvad ärisaladuse alla. Küsimus, kas see põhjendus on õige, kuulub põhjenduste sisulise õiguse alla ja seda hinnatakse kolmanda väite raames.

30

Seevastu ilmneb, et hagejal on alust väita, et ärakuulamise eest vastutav ametnik on otsesõnu jätnud rahuldamata tema konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse seoses autoklaasi otsuse punktiga 115, ehkki konkurentsi peadirektoraat oli selle taotluse juba rahuldanud.

31

Eelkõige on otsuse 2011/695 artikli 8 lõikes 2 märgitud, et kui asjaomane ettevõtja või isik „ei nõustu teabe avalikustamisega”, võib ta edastada küsimuse ärakuulamise eest vastutavale ametnikule. Kui kavatsetakse avalikustada teavet, siis teatab komisjon esmalt sellest asjaomasele ettevõtjale vastavalt sama otsuse artikli 8 lõikele 1. Neist sätetest ilmneb, et ärakuulamise eest vastutava ametniku pädevus on piiratud talle esitatud taotlusega ja et tal ei ole pädevust seada kahtluse alla konkurentsi peadirektoraadi tehtud otsuseid, kui need puudutavad konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse rahuldamist.

32

Käesolevas asjas ilmneb komisjoni 1. veebruari 2012. aasta kirja punktist 4, et konkurentsi peadirektoraat nõustus kustutama autoklaasi otsuse avaldatud verstioonist hageja klientide nimed, mida mainiti selle otsuse punktis 115, eesmärgiga kaitsta tema personali teatud liikmete identiteeti. Sellega seoses tuleb tagasi lükata komisjoni väide, et 1. veebruari 2012. aasta kirjas esitatud seisukoht oli üksnes esialgne ega mõjutanud ärakuulamise eest vastutava ametniku lõplikku otsust. Nimelt, nagu eespool punktis 31 märgiti, pöördutakse ärakuulamise eest vastutava ametniku poole üksnes siis, kui ettevõtja ei nõustu kavandatud avalikustamisega. Kui ei ole kavas aga mingit avalikustamist, ei ole ärakuulamise eest vastutaval ametnikul põhjust sekkuda. Vastupidi komisjoni väidetele illustreerib 1. veebruari 2012. aasta otsuse punkt 9 seda reaalsust, kuna hagejal soovitati pöörduda ärakuulamise eest vastutava ametniku poole, kui ta ei olnud nõus kavandatud avaldamis ulatusega („[s]hould you not agree with the scope of the disclosure as described in this letter […]”).

33

Ehkki vastab tõele, et hageja lisas autoklaasi otsuse punkti 115 oma 30. juuni ja 7. novembri 2011. aasta kirjadele, mille ta saatis ärakuulamise eest vastutavale ametnikule, siis vastab ka tõele, et seda lisamist selgitas asjaolu, et konkurentsi peadirektoraat nõustus jätma viidatud punkti 115 asjassepuutuva osa avaldamata alles 1. veebruari 2012. aasta kirjaga, see tähendab pärast seda, kui hageja pöördus ärakuulamise eest vastutava ametniku poole. Sellele olukorrale vaatamata jättis nimetatud ametnik otsesõnu rahuldamata autoklaasi otsuse punkti 115 osas konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse (vaidlustatud otsuse punkt 48), ehkki ta pidi tunnistama, et konkurentsi peadirektoraat oli selle taotluse juba rahuldanud, ja pidi jätma selle kohta hinnangu andmata.

34

Seega tuleb tühistada vaidlustatud otsus osas, kus selles jäetakse rahuldamata hageja konfidentsiaalsena käsitlemise taotlus seoses autoklaasi otsuse punktiga 115. Ülejäänud osas tuleb esimene väide tagasi lükata.

35

Hageja sõnul hõlmab konfidentsiaalse teabe mõiste ärisaladusi, muud teavet, mille avaldamine kahjustaks tõsiselt ettevõtja ärihuve, ja lõpuks isikuandmeid. Teave on laadilt konfidentsiaalne, kui see on teada piiratud arvule isikutele ja kui selle avalikustamine võib tekitada kahju. Neile kumulatiivsetele tingimustele vastavat teavet saab avalikustada üksnes ülekaaluka üldise huvi korral, mis tuleb tuvastada huvide kaalumise teel kitsa tõlgendamise raames. Siiski jättis ärakuulamise eest vastutav ametnik kehtestatud kriteeriumide põhjal konkreetselt hindamata, kas vaidlusalune teave on laadilt konfidentsiaalne, enne kui ta otsustas selle üle, kas esines selle avalikustamist nõudev ülekaalukas üldine huvi.

36

Mis puudutab eelkõige I kategooria teavet, siis autoklaasi otsuse avaldamine selles versioonis, mis tulenes vaidlustatud otsusest, avaldaks konsolideeritult hageja peamised kliendid ning puudutatud sõidukite mudelid ning konkreetsete perioodide kohta esitatud tõendid. Avalikustamine võrduks kliendinimekirja avaldamisega, millega kaasnevad üksikasjad kliendisuhete kohta, see tähendab teave, mis on laadilt konfidentsiaalne. Kui pelgalt asjaolu, et hageja klientidele on mingi teave teada, oleks piisav, et välistada selle konfidentsiaalsena käsitlemine, ei oleks võimalik konfidentsiaalseks lugeda ühtegi teavet kliendisuhete kohta, see aga oleks absurdne. Sama kehtib ka kartelli liikmete vahel vahetatud teabe kohta. II kategooria teabe kohta väidab hageja, et need on par excellence ärisaladus, mis ei ole isegi erialastes ringkondades kättesaadav. Siiski ei põhjendanud ärakuulamise eest vastutav ametnik oma hinnangut, et need konfidentsiaalsed asjaolud, mis puudutavad samuti jooksvaid ärisuhteid, nagu näitab vaidlustatud otsuse punkt 36, on teada ka väljaspool hagejat. Lisaks on viimati nimetatud punktis vastuolu, kuna see ei võimalda mõista, mis põhjusel ärakuulamise eest vastutav ametnik eristas teavet, mida tuleks konfidentsiaalsena kaitsta, ja seda teavet, mida võib avaldada.

37

Hageja vaidleb vastu ka sellele, et I ja II kategooria teave on aegunud. Nimelt on kõik puudutatud kliendid praegu endiselt tema kliendid autoklaasi otsuses mainitud sõidukimudelite osas. Vaidlustatud otsuse punktis 37 esitatud hinnangud tõendavad, et I kategooria teabe avaldamise korral tekiks kahju. Lisaks, võttes arvesse tarnelepingute omadusi, mille üle peetakse läbirääkimisi mitu aastat varem ja mida täidetakse pika perioodi vältel, siis ei saa eeldada, et II kategooria teave, mis on enam kui viis aastat vana, on aegunud, sest selle avalikustamine võib ilmsiks tuua praeguste klientide nimed ja muuta läbipaistvaks turu, mida iseloomustavad kahepoolsed läbirääkimised. Hageja on juba esitanud konkreetsed põhjused, mis näitavad, et see teave on endiselt asjassepuutuv ja seetõttu tundlik. Niisiis annaks I ja II kategooria teabe koostoimes avalikustamine üldsusele ülimalt üksikasjaliku ülevaate hageja praegustest suhetest oma klientidega, seda aga on vaidlustatud otsuses juba autoklaasi otsuse teatud punktidega seoses tunnistatud.

38

Hageja lisab, et vaidlustatud otsus rikub väljakujunenud praktikat, mida komisjon on varem rakendanud seoses laadilt sarnase teabe konfidentsiaalsena käsitlemisega, ning kahjustab nende sätete kasulikku mõju, mis puudutavad üldsuse õigust institutsioonide dokumentidega tutvuda.

39

Hageja vaidlustab lisaks selle, kuidas ärakuulamise eest vastutav ametnik kohaldas siinses asjas rikkumise moodustavate asjaolude mõistet. See mõiste hõlmab hageja sõnul kartelli koosolekute korraldamist, osalevate ettevõtjate nimesid ja kaubavahetuse tüüpe, ilma et oleks vaja viidata nimeliselt klientidele või kirjeldada igal koosolekul konkreetselt käsitletud toodete kirjeldust. Igal juhul, isegi kui järeldada, et I ja II kategooria teave kuulub selle mõiste alla, ei kaota see teave siiski konfidentsiaalset laadi, kuna vastab eespool punktis 35 esitatud asjassepuutuvatele kriteeriumidele. Ühelt poolt autoklaasi otsuse punktis 207 ja teiselt poolt selle otsuse punktis 394 tehtud erinev kohtlemine kinnitab selle lähenemise põhjendatust ja näitab ühtlasi, et on võimatu hinnata, kas selle mõiste kohaldamine puudutab I ja II kategooria teavet tervikuna või üksnes ühte osa sellest. Niisiis tuleks selles osas tuvastada, et põhjendus puudub.

40

Ärakuulamise eest vastutav ametnik kohaldas valesti ka ametisaladuse kriteeriume seoses leebema kohtlemise avaldusega, mille konfidentsiaalsust ei saa mõjutada komisjoni tegevust reguleeriv põhimõte, et otsused tehakse nii avalikult kui võimalik, ega ka väidetavalt kahju saanud isikute huvid.

41

Lõpuks väidab hageja, et konfidentsiaalset teavet võib avaldada üksnes siis, kui see on hädavajalik üldise huvi tagamiseks või rikkumise tõttu kahju kannatanud isikute huvide tagamiseks. Siiski ei ole siinses asjas vaidlusaluse teabe avalikustamine selliste huvide tagamiseks hädavajalik. Nimelt ei puuduta see teave rikkumist kui sellist, nagu näitab ka asjaolu, et ärakuulamise eest vastutav ametnik rahuldas hageja taotluse teatud asjaolude kohta. Lisaks võimaldab juba avaldatud versioon üldsusel teada saada komisjoni tegevuse põhjuseid ja väidetavalt kahju kannatanud isikutel oma õigusi pädevates kohtutes kaitsta.

42

Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 1/2003 artikli 30 lõike 1 kohaselt avaldab komisjon eelkõige otsused, milles tuvastatakse rikkumine ja kehtestatakse trahvid või karistusmaksed. Vastavalt sama sätte lõikele 2 esitatakse avaldamisel osapoolte nimed ja otsuse põhiline sisu, sealhulgas kehtestatud sanktsioonid. Avaldamisel peab arvestama ettevõtjate õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi.

43

Määruse nr 1/2003 artiklis 28 on sätestatud, et sama määruse artiklite 17‐22 kohaselt kogutud teavet võib kasutada ainult sel eesmärgil, milleks see koguti, ja et pädevatesse asutustesse kuuluvad isikud ei tohi ametisaladuse alla kuuluvat teavet avaldada.

44

Lisaks ilmneb otsuse nr 2011/695 artikli 8 lõikest 2, et ärakuulamise eest vastutav ametnik võib otsustada, et teavet võib avalikustada, sest see ei kujuta endast ärisaladust või muud liiki konfidentsiaalset teavet või kui sellise teabe avalikustamiseks on ülekaalukas huvi.

45

Ametisaladus hõlmab peale ärisaladuse ka teavet, mis on teada vaid piiratud arvule isikutele ja mille avalikustamine võib tekitada tõsist kahju kas seda teavet andnud isikule või kolmandatele isikutele. Lõpuks on vajalik, et huvid, mida kõnealuse teabe avalikustamine võib kahjustada, oleksid kaitsmist väärt. Teabe konfidentsiaalse laadi hindamisel on vaja kaaluda õigustatud huve, mis vastanduvad informatsiooni avalikustamisele, võrreldes üldise huviga, mis nõuab, et liidu institutsioonide tegevus oleks nii avalik kui võimalik (vt selle kohta kohtuotsus, 30.5.2006, Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, T‑198/03, EKL, EU:T:2006:136, punktid 29 ja 71).

46

Kohtuotsuse Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon (punkt 45 eespool, EU:T:2006:136) punktis 75 ning 12. oktoobri 2007. aasta kohtuotsuse Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon (T‑474/04, EKL, EU:T:2007:306) punktis 64 on märgitud, et kuna teatud teabe konfidentsiaalsust kaitseb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) artiklis 4 sätestatud erand õigusest dokumentidega tutvuda, siis on selline kaitse asjassepuutuv, et hinnata seda, kas komisjon järgis määruse nr 1/2003 artikli 28 lõikes 2 sätestatud keeldu avaldada teavet, mis oma laadilt on hõlmatud ametisaladusega.

47

Siiski on Euroopa Kohus pärast nende kohtuotsuste tegemist tõlgendanud määruse nr 1049/2001 artiklit 4 nii, et institutsioonid võivad sellega seoses võtta aluseks teatud liiki dokumentidele kohaldatavad üldised eeldused, kuna ühesuguste taotluste suhtes saab kohaldada sarnaseid üldist laadi kaalutlusi. Seda tõlgendust tuleb järgida, kui menetlust reguleerivad õigusnormid näevad samuti ette ranged reeglid menetluse raames saadud või koostatud teabe töötlemiseks (vt selle kotha kohtuotsus, 28.6.2012, komisjon vs. Éditions Odile Jacob, C‑404/10 P, EKL, EU:C:2012:393, punktid 108, 116 ja 118). Olukord on täpselt selline määruse nr 1/2003 artikli 27 lõike 2 ja artikli 28 ning komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL artiklite 101 ja 102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), artiklite 6, 8, 15 ja 16 puhul, mis piiravad ELTL artikli 101 kohaldamise menetluse toimikudokumentide kasutamist (kohtuotsus, 27.2.2014, komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EKL, EU:C:2014:112, punkt 86). Kui selles kontekstis tõlgendada määruse nr 1049/2001 artiklit 4 nii, et see keelab komisjonil avalikustamast mis tahes teavet, mille suhtes on tal õigus selle sätte alusel keelduda dokumentidega tutvumise õiguse andmisest, viidates üldisele eeldusele, siis võtaks see määruse nr 1/2003 artiklilt 30 selle sisu. Esiteks võtaks selline tõlgendus komisjonilt võimaluse avaldada isegi oma otsuse põhiline sisu, kuna sellega kaasneb tingimata uurimistoimiku osade ilmsikstulek. Teiseks on selle praktiline tagajärg see, et pööratakse ümber tõendamiskoormis, mis konfidentsiaalsena käsitlemise valdkonnas lasub konfidentsiaalsuse taotlejal, kuna siis piisaks, kui taotleja tugineb üldisele eeldusele, millele institutsioonid võivad eespool toodud tingimustel viidata, ja kohustataks tegelikult komisjoni tõendama, et vaidlusalust teavet võib lisada oma otsuse avaldatud versiooni. Järelikult ei mõjuta asjaolu, et kui komisjon saab taotluse tutvuda kõigi dokumentidega, mida on määratletud kõikehõlmavalt ja mis asuvad uurimistoimikus, siis võib ta viidata üldisele eeldusele, mis tugineb mõnele määruse nr 1049/2001 artiklis 4 loetletud huvile (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. EnBW, eespool viidatud, EU:C:2014:112, punktid 65‐69), sugugi selle avaldamise ulatust, mida see institutsioon võib läbi viia määruse nr 1/2003 artikli 30 alusel.

48

Mis puudutab siinses asjas I kategooria teavet, siis meenutas ärakuulamise eest vastutav ametnik, et see käsitles klientide nimesid, toodete nimesid ning kirjeldusi ja kõikvõimalikku muud teavet, mille abil saaks kliendi tuvastada (vaidlustatud otsuse punkt 21).

49

Esiteks on see teave oma laadilt kolmandatele isikutele teada. Lisaks ei sisalda autoklaasi otsus klientide või turustajate nimekirja, vaid seal on nimeliselt viidatud klientidele rikkumise kirjelduse raames. Autoklaasi tootja kliendi isik kaotab pealegi oma konfidentsiaalse laadi, kuna paigaldatud autoklaasil on selle tootja viide (vaidlustatud otsuse punktid 22‐24).

50

Teiseks, kuna kõnealune teave puudutab 3. septembrile 2002 eelnenud asjaolusid, siis ei saa neid enam lugeda konfidentsiaalseks, välja arvatud siis, kui tõendatakse, et ehkki need on laadilt aegunud, sisaldavad need endiselt olulisi asjaolusid hageja kaubandusliku seisundi kohta. Ei autoklaasi turu üldine kirjeldus (koos sealsete pikaajaliste lepingutega) ega kinnitus, et aegunud hindadest oleks võimalik tuletada andeid, ei võimalda kustutada mõju, mida tõi siinses asjas kaasa aja kulgemine (vaidlustatud otsuse punktid 25‐28).

51

Kolmandaks rõhutas ärakuulamise eest vastutav ametnik kahju kannatanud isikute huvi kaitsta oma õigusi rikkumise toimepanejate vastu, ja meenutab selles kontekstis, et I kategooria teave kuulub rikkumist moodustavate faktiliste asjaolude kategooriasse (vaidlustatud otsuse põhjenduse 29 viimane lause kuni põhjendus 31).

52

Mis puudutab II kategooria teavet, siis meenutas ärakuulamise eest vastutav ametnik, et see puudutas tarnitud kauba koguseid, kvootide määramist igale autotootjale, hinnakokkuleppeid, nende arvutamist ja variatsioone nendes ja lõpuks arvandmeid ja protsente, mis on seotud kartelliosaliste vahel klientide jagamisega (vaidlustatud otsuse punkt 21).

53

Sellega seoses ilmneb vaidlustatud otsuse punktidest 22‐31, et I kategooria teavet iseloomustavad elemendid, mida on kirjeldatud eespool punktides 49‐51, iseloomustavad ka II kategooria teavet.

54

Sellest tuleneb vastavalt vaidlustatud otsuse punktile 32, et I ja II kategooria teabe üldisi omadusi arvestades ei saa seda teavet kvalifitseerida salajaseks ega konfidentsiaalseks teabeks. Selles olukorras saaks teavet konfidentsiaalsena käsitleda üksnes konkreetsete asjaolude esinemisel, mis tõendavad, et eespool punktis 45 esitatud tingimused on täidetud. Olles selliste asjaolude esinemist hinnanud, tegi ärakuulamise eest vastutav ametnik eespool punktides 25 ja 26 esitatud järelduse.

55

Vastupidi hageja väidetele ei ole neis hinnangutes tehtud viga.

56

Mis puudutab nimelt I kategooria teavet, siis ei saa nõustuda, et hageja klientide nimed on teave, mis oli teada vaid piiratud arvule isikutele. Esmalt, kuna hageja oli keelatud kokkulepete raames ise konkurentidele oma kliendinimekirjad esitanud, siis annab kõnealune avaldamine neile klientidele üksnes võimaluse tutvuda hageja teiste klientide nimedega. Nagu märkis ka ärakuulamise eest vastutav ametnik, on autoklaasi turu tavade kohaselt sõidukile paigaldatud klaasidel nähtav märgistus selle klaasi kaubandusliku päritolu kohta, nii et on võimalik omavahel seostada konkreetset mudelit ja klaasitootjat. Sellega seoses ei oma tähtsust hageja poolt kohtuistungil esitatud argument, et kõnealune märgistus ei anna teavet ühe sõidukimudeli kõigi tarnijate nimede kohta. Teave, mille avaldamisele hageja vastu vaidleb, puudutab eelkõige asjaolu, et hageja tarnis klaasi teatud automarkidele või -mudelitele. See ei puuduta küsimust, kas teised klaasitootjad tarnisid samuti samadele markidele või mudelitele.

57

Lisaks on kahtlane, kas nimekirja koostamisel mudelitest, millele hageja tarnis teatud perioodil klaasi, tekivad tõsised praktilist laadi takistused, mis on seotud liikluses olevate mudelite paljususega. Nimelt, isegi kui tunnistada selliste takistuste olemasolu, ei saa neid ületähtsustada, kuna autotootjate erialaringkondades on juba oskusteavet, et teha täpseid üldisi järeldusi paigaldatud klaasil oleva märgistuse põhjal. Autoklaasi otsuse punktidest 76‐86 ja eelkõige selle punktidest 77, 78 ja 85 ilmneb, et autoklaasi turgu iseloomustab teatav läbipaistvuse aste selle kohta, kes tarnis selle klaasi, mistõttu seda teavet ei saa lugeda konfidentsiaalseks.

58

Lisaks on täpne ärakuulamise eest vastutava ametniku järeldus, et kõnealune teave on aegunud. Täpsemalt ei saa lugeda ei salajaseks ega konfidentsiaalseks teavet, mis on olnud salajane või konfidentsiaalne, kuid mis on vähemalt viis aastat vana ja mida tuleb seetõttu pidada aegunuks, välja arvatud juhul, kui taotleja erandkorras tõendab, et vaatamata andmete vanusele on need endiselt olulised tema või puudutatud kolmandate isikute kaubandusliku seisundi seisukohalt (vt selle kohta kohtumäärus, 8.5.2012, Spira vs. komisjon, T‑108/07, EU:T:2012:226, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuna I kategooria teave on pärit enam kui viie aasta tagusest ajast enne vaidlustatud otsuse avaldamist, on see tõepoolest aegunud, kui hageja ei tõenda, et selle konfidentsiaalsena käsitlemist tingiks tema praegune kaubanduslik seisund, arvestades eespool punktides 56 ja 57 esitatud kaalutlusi.

59

Lõpuks on komisjonil, nagu ärakuulamise eest vastutav ametnik on analüüsinud, õigus ametisaladust järgides võtta arvesse nende isikute huve, kes on rikkumise tõttu kahju saanud, lihtsustades nende kahju hüvitamise hagisid, mis on konkurentsipoliitika üks osa. Seega võib ta avaldada täielikuma versiooni kui määruse nr 1/2003 artiklis 30 nõutud miinimum (vt selle kohta kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 45 eespool, EU:T:2006:136, punktid 78 ja 79).

60

Mis puudutab II kategooria teavet, siis tuleb märkida, et on õige ärakuulamise eest vastutava ametniku hinnang, et see teave on oma laadilt kolmandatele isikutele teada. Vastab tõele, et teave, mis puudutab iga kliendiga kokku lepitud hinda, tarnitud osade koguseid ning kaubanduspoliitikaga seotud üksikasju (mis on rakendatud müügilepingutes), kuulub põhimõtteliselt ärisaladuse alla. Siiski on hageja siinses asjas otsustanud edastada need asjaolud nimelt isikutele ja üksustele, kelle eest see teave peaks püsima salajas. Nimelt on need isikud ja üksused, kes on hageja konkurentidena par excellence olukorras, kus nad saavad ära kasutada kõnealuseid saladusi eesmärgiga talle kahju tekitada, võttes neid saladusi arvesse oma kaubanduspoliitikas. Nagu märkis ka komisjon, otsustas hageja loobuda sellise teabe salajasest laadist, edastades selle otse oma konkurentidele vastutasuna ebaseadusliku kokkuleppe eest, mis puudutas nende konkurentide tulevast tegevust. Kokkuleppe eesmärk on kõrvaldada ebakindlus, mis on konkurentsikeskkonna lahutamatu osa nimelt seetõttu, et seda tüüpi teave on laadilt salajane eelkõige konkurentide ees. Seetõttu ei ole hagejal alust väita, et kõnealuste asjaolude avaldamine autoklaasi otsuses laiendab alusetult nende isikute ringi, kelle valduses see teave on, kuna hageja ise jagas seda teavet oma peamiste konkurentidega. Sellest kontekstis on hageja enda tegevuse tagajärjel kaotanud eseme risk, et kõnealune teave satub hageja konkurentide kätte. Kuna üldsusel endal ei ole vahendeid, et hageja ärihuve kahjustada, siis ei oma õiguslikult tähtsust see, et kõnealune teave on avalikult saadaval.

61

Lisaks, nagu märkis ärakuulamise eest vastutav ametnik vaidlustatud otsuse punktides 30 ja 31, siis kuna vaidlusalust teavet vahetati konkurentidega ja kuna see teave on ka ise konkurentide teabevahetuse tulemus, siis on need just rikkumise enda sisu. Eelkõige tuleneb kõnealune teave konktestist, kus konkurentide suhtes on saladus välistatud, nagu on kehtestatud ELTL artiklis 101, ning see teave eksisteerib tänu selle saladuse puudumisele. Järelikult seisneb selle teabe väärtus hagejale nimelt selles, et see tuleneb kokkuleppest, millega kõrvaldati lepingus kehtestatud konkurentsisüsteemist lahutamatu ebakindlus. Ärakuulamise eest vastutav ametnik ei ole seega õigusnormi rikkunud, kui ta tõi esile selle teabe laadi, mis on rikkumise enda sisu, et välistada asjaolu, et teave on teada vaid piiratud arvule isikutele.

62

Ametisaladuse sellist piirangut tunnustatakse ka intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu – mis sisaldub 15. aprillil 1994 Marrakechis alla kirjutatud ja nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ (mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80)) heaks kiidetud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu lisas 1 C (edaspidi „TRIPS-leping”) – artiklis 39. Selle sätte alusel on WTO liikmesriigid kohustatud kaitsma „avalikustamata teavet” kooskõlas selles artiklis sätestatuga, tingimusel et:

63

Ehkki säte käsitleb intellektuaalomandit, illustreerib see ühtlasi ka mõtet, et konfidentsiaalsust tuleb hinnata vastavalt keskkonnale, kus tavapäraselt kõnealust teavet käsitletakse.

64

Edastades selle taebe oma konkurentidele, avaldas hageja selle nimelt isikutele, kes vastutavad vastavate andmete töötlemise eest selles ettevõtjas, kus nad töötavad. Lisaks ei teinud hageja määratluse kohaselt mingeid pingutusi, et hoida teavet salajas isikute või üksuste eest, kelle eest see peab par excellence konfidentsiaalsena püsima (vt eespool punktid 60 ja 61).

65

Arvestades eelnenud analüüsi, ei saa nõustuda, et kõnealune teave on teada vaid piiratud arvule isikutele eespool punktis 45 viidatud kohtupraktika tähenduses. Seega tuleb tagasi lükata hageja argumendid, et esiteks on kõnealune teave teada üksnes piiratud arvule isikutele ja teiseks ei puutu asjasse ärakuulamise eest vastutava ametniku kasutatud kriteerium, mille kohaselt see teave kuulus rikkumist moodustavate faktiliste asjaolude alla.

66

Samuti tuleb lükata tagasi hageja argument, et avaldatud hindadest on võimalik tuletada praegust hinnataset. Nimelt, peale selle, et see väheusutav väide ei ole kinnitatud (kuna hinnad on aegunud, vt eespool punkt 58), tuleb meenutada, et nagu on märgitud vaidlustatud otsuse punktis 28, koostasid need hinnad autoklaasi peamised tootjad salajase kokkuleppe raames. Seega ei saa hageja argumendiga nõustuda, kuna ei ole esitatud konkreetset selgitust huvi kohta, mida võiks seda tüüpi teave esindada seoses katsega tuletada sellest praegust hinnataset.

67

Ärakuulamise eest vastutava ametniku lähenemine seoses teabega, mille konfidentsiaalse käsitlemisega ta ei nõustunud, on ka kooskõlas tema arutluskäiguga seoses teabega, mida ta pidas kaitset väärivaks.

68

Eelkõige ilmneb vaidlustatud otsuse punktist 37, et ärakuulamise eest vastutav ametnik nõustus I kategooria teabe osas kustutama viite autotootjale ja konkreetse automargi kahele mudelile, et kaitsta teavet, mille kohaselt üks mudelitest „kujutas endast [hagejale] mittekasumlikku turgu”, ja et hageja „oli ilmselt rahul, et sellest lahti sai”. Eelkõige, kuna see on komisjoni hinnang ega näi olevat teada väljaspool hagejat, kuid see avaldati juba autoklaasi otsuse esialgses versioonis ja seega ei ole selle kustutamisel enam eset, siis nõustus ärakuulamise eest vastutav ametnik kustutama viited tootjale, margile ja mudelitele, mida viidati sama otsuse punktis 394. Kustutamise kasuliku mõju tagamiseks nõustus ärakuulamise eest vastutav ametnik jätma välja sama teabe, mis esines autoklaasi otsuse punktides 383, 393, 396 ja 397. Samal põhjusel nõustus ärakuulamise eest vastutav ametnik kustutama autotootjate nimed ja mudelid autoklaasi otsuse punktidest 367 ja 395, mis sisaldavad komisjoni hinnanguid seoses teatud klaaside tehniliste raskustega, asjaoluga, need ei olnud tootjate hulgas populaarsed, ja asjaoluga, et teatud kasutatud hinnad olid kahjumlikud.

69

Mis puudutab lisaks II kategooria teavet, siis nõustus ärakuulamise eest vastutav ametnik vaidlustatud otsuse punktides 35 ja 36 sellega, et autoklaasi otsuse punktides 104, 134, 198, 208, 323 ja 344 ning 294. joonealuses märkuses mainitud hindadele tehtud konkreetsed allahindlused kustutatakse, kuna sama suurusjärgu allahindlused jätkuvad endiselt. Selles olukorras on ärakuulamise eest vastutava ametniku seisukoht kooskõlas erandiga, et põhimõtteliselt aegunud teavet võib lugeda konfidentsiaalseks, kui need on endiselt olulised konfidentsiaalset käsitlemist taotlenud isiku või puudutatud kolmandate isikute kaubandusliku seisundi seisukohast (vt eespool punkt 58).

70

Seetõttu ei saa hageja nende hinnagute põhjal esitada tõhusat argumenti, et tunnistada kehtetuks ärakuulamise eest vastutava ametniku järeldusi, mis puudutasid I ja II kategooria teabe konfidentsiaalset laadi.

71

Eelneva analüüsi alusel viitas ärakuulamise eest vastutav ametnik õigustatult II kategooria teabe osas võimalusele, et komisjon võtab arvesse rikkumise tõttu kahju kannatanud isikute huvi, lihtsustades nende hagisid, et nõuda tekitatud kahju hüvitamist (vt eespool punkt 59).

72

Mis puudutab hageja argumente, et vaidlustatud otsus läheb vastuollu väljakujunenud praktikaga, mille komisjon on varem rakendanud seoses sarnast laadi teabe konfidentsiaalsena käsitlemisega, ja kahjustaks nende sätete kasulikku mõju, mis puudutavad üldsuse juurdepääsu institutsioonide dokumentidele, siis analüüsitakse neid argumente seoses kolmanda, neljanda ja kuuena väite hindamisega (vt allpool punktid 77, 78 ja 89).

73

Lõpuks, kuna käesolev juhtum ei puuduta teavet, mis on esitatud seoses komisjoni teatisega, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155), siis ei ole toimiv hageja argument, et ärakuulamise eest vastutav ametnik on valesti kohaldanud ametisaladuse kriteeriume seoses teabega, mis oli esitatud leebema kohtlemise taotluses, isegi kui ärakuulamise eest vastutav ametnik viitas lühidalt ja üldsõnaliselt leebema kohtlemise programmile vaidlustatud otsuse punktis 29.

74

Selles olukorras tuleb lükata tagasi hageja argumendid seda tüüpi teabe osas ja järelikult tuleb tagasi lükata teine väide.

75

Hageja märgib, et kuna komisjon muutis oma poliitikat konfidentsiaalse teabe avaldamise kohta võrreldes varem järgitud praktikaga sarnastes asjades, siis rikkus see institutsioon võrdse kohtlemise põhimõtet. Lisaks ei esinenud ühtegi muudatust õigus- või haldusnormides, mis seda uut lähenemist põhjendaks.

76

Lisaks on komisjoni väljakujunenud praktika kaitsta sellist konfidentsiaalset teavet nagu I ja II kategooria teave tekitanud hagejas õiguspärase ootuse. Seega on hagejal alus viidata õiguspärase ootuse põhimõttele, et jäetaks avaldamata see teave, mis kuulub ametisaladuse alla vastavalt määrusele nr 1/2003.

77

Sellega seoses tuleb märkida, et nagu juba eespool punktis 59 mainiti, on komisjonil on õigus liidu konkurentsiõiguse rakendamise valdkonnas talle antud pädevuse raames avaldada põhjalikum versioon oma otsustest kui see miinimum, mis on nõutud määruse nr 1/2003 artikliga 30, tingimusel et ta järgib ametisaladuse kaitse eeskirju, millele on viidatud eespool punktides 42‐47. Nii nagu trahvide üldise taseme puhul (vt selle kohta kohtuotsus, 7.6.1983, Musique Diffusion française jt vs. komisjon, 100/80‐103/80, EKL, EU:C:1983:158, punkt 109), on komisjonil õigus kohandada oma lähenemist seoses tema otsuste avaldamisega, et see vastaks tema konkurentsipoliitika vajadustele. ELTL artikli 101 lõikega 1 ja artikliga 102 komisjonile antud järelevalveülesanne hõlmab mitte üksnes kohustust uurida ja karistada individuaalseid rikkumisi, vaid ka kohustust järgida üldist poliitikat, mille eesmärk on kohaldada konkurentsi valdkonnas lepingus kehtestatud põhimõtteid ja suunata ettevõtjate tegevust sellega seoses (kohtuotsus, 28.6.2005, Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P ‐ C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EKL, EU:C:2005:408, punkt 170). Seega, kui vaidlustatud otsusest peakski ilmnema komisjoni lähenemise muutus seoses autoklaasi otsuse avaldatud versiooni detailsuse astmega (võrreldes varasemate juhtumitega), siis ei saa see asjaolu iseenesest teise väitega seotud analüüsi arvestades mõjutada vaidlustatud otsuse seaduslikkust.

78

Lisaks, nagu ilmneb teise väite kohta esitatud hinnangutest, ei kuulu I ja II kategooria teave ametisaladuse alla. Seega, kuivõrd hageja viitab enda huvides õiguspärase ootuse põhimõttele, mis tugineb selle teabe konfidentsiaalsusele, siis tugineb see argument ekslikule eeldusele. Lisaks, kui hageja argumenti tuleks mõista nii, et ta saaks tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele sõltumata selle teabe konfidentsiaalsusest, siis tuleb järeldada, et arvestades komisjoni pädevust muuta oma lähenemisviisi sõltuvalt konkurentsipoliitika vajadustest (mille rakendamine liidus on tema ülesanne), ei saa ettevõtjatel, kes on seotud haldusmenetlusega, mis võib kaasa tuua määruse nr 1/2003 artikli 30 alusel avaldamisele kuuluva otsuse, tekkida sellist ootust seoses avaldamisele kuuluva mittekonfidentsiaalse teabe detailsuse astmega (vt analoogia alusel kohtuotsused Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 77 eespool, EU:C:2005:408, punktid 171‐173, ja 18.5.2006, Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, C‑397/03 P, EKL, EU:C:2006:328, punkt 22).

79

Seetõttu tuleb kolmas ja neljas väide tagasi lükata.

80

Hageja väidab, et võttes arvesse ärakuulamise eest vastutava ametniku hinnangut seoses I kategooria teabega, on vaidlustatud otsuse eesmärk avaldada asjaolud, mis võimaldavad tuvastada teatud tema töötajad, kuna otsuses viidatakse nende töötajate ametikohtadele ja nimeliselt tema klientidele. Lisaks võib autoklaasi otsuse avaldamine selles versioonis, mis tuleneb vaidlustatud otsuse rakendamisest, samuti kaasa tuua ekslikud isikutuvastamised, mis mõjutavad usalduslikke suhteid, mis peaksid esinema hageja personali ja tema klientide vahel. Komisjon ei ole tõendanud, kuidas kahjustataks rikkumise tõttu väidetavalt kahju kannatanud isikute võimalust esitada eraõiguslikke hagisid hageja vastu see, kui komisjon ei saaks avaldada nende klientide nimesid põhjusel, et avaldamine võiks lihtsustada hageja selliste töötajate kaudset tuvastamist, kes olid rikkumisega seotud.

81

Sellega seoses tuleb kohe tagasi lükata komisjoni argument, et hagejal ei ole pädevust esitada argumente, mis tuginevad tema töötajate huvidele. Nimelt ei näe otsuse nr 2011/695 artikkel 8 ette sellist piirangut haldusmenetluses, mistõttu on hagejal õigus vaidlustada ärakuulamise eest vastutava ametniku sellekohaste hinnangute õiguspärasust.

82

Lisaks tuleb märkida, et kui komisjon avaldab otsuse, mis on adresseeritud ettevõtjale, kes osales oma konkurentidega keelatud kokkuleppes, siis järeldavad kõnealuse ettevõtja kliendid tingimata, et selle ettevõtja teatud töötajad viisid läbi süüks arvatud teabevahetust ja/või sõlmisid süüks arvatud kokkuleppeid. On sama vältimatu, et need kliendid arvavad, et kõnealuste töötajate ülesanne on nendega toimunud ärisuhtlus. Need kliendid teevad need järeldused isegi siis, kui komisjon avaldab oma otsuse ülimalt kokkuvõtliku versiooni, milles on esitatud üksnes adressaatide nimed, viide asjaomastele toodetele ja rikkumise üldine kirjeldus. Seetõttu ei saa hageja nõuda, et autoklaasi otsuse avaldatud versioonist kõrvaldataks viited tema klientidele põhjusel, et need kliendid võiksid sellest tuletada füüsiliste isikute nimed, kes konkurentsivastastes kokkulepetes osalesid.

83

Lisaks on hageja ekslikult viidanud usalduse puudumisele, mida tema kliendid võivad kogeda teatud tema töötajate suhtes seetõttu, et autoklaasi otsus avaldatakse versioonis, mis tuleneb vaidlustatud otsuse rakendamisest. Esiteks, kui see usalduse puudumine tekib, siis on see hageja konkurentsivastase tegevuse tulemus, mis juba oma eesmärgilt võib kahjustada tema klientide rahalisi huve. Teiseks eeldavad hageja kliendid tingimata, et nende lepingute eest vastutavad isikud osalesid keelatud kokkulepetes, sõltumata sellest, kas komisjon avaldab klientide nimed või mitte. Nagu hageja ise ka rõhutas, on need kliendid teadlikud hageja sisemisest korraldusest ja eelkõige nende isikute nimedest, kes vastutavad nendega sõlmitud lepingute järgimise eest, ja seega on neil klientidel kahtlused teatud vastutavate isikute suhtes, sõltumata vaidlusaluse avaldamise ulatusest. Kolmandaks, kuna hageja väljendab muret ekslike isikutuvastamiste pärast, siis piisab märkimisest, et tema klientide nimede väljajätmine ei vähenda selliste vigade võimalust. Konkurentide vahel toimunud suhtluse kirjeldamisel selgitavad viited klientide nimedele eelkõige asjaolu, et kõnealune suhtlemine puudutas ühte või enamat kindlat klienti. Kui puuduks mis tahes viide kliendi/klientide nimele või asjaomas(t)ele mudeli(te)le, siis kahtlustaksid kõik hageja kliendid seda, et nende lepingu eest vastutav isik osales selles suhtluses. Selles kontekstis võib nimeline viitamine asjaomasele kliendile või klientidele isegi vähendada ebakindlust ja kahtlusi, mis tuleneks sellest, kui autoklaasi otsuse avaldatud versioonist oleks kõik nimed kustutatud.

84

Selles kontekstis on ärakuulamise eest vastutav ametnik õigustatult märkinud vaidlustatud otsuse punktis 46, et üksnes teave, mis annab alust identifitseerida isikut piisava täpsusega, tuleb kustutada. Vaidlustatud otsuse punktist 47 ilmneb lisaks, et ärakuulamise eest vastutava ametniku sõnul on olukord selline seoses otseste viidetega isiku nimele, ametikohale ja olenevalt olukorrast ka telefoninumbrile, koos nende klientide nimedega, kes olid tema vastutusalas. Sellise olukorra puhul nõustus ärakuulamise eest vastutav ametnik, et tuleb kustutada nimi ja ametikoht, ja kui ametikoht oli juba autoklaasi otsuse mittekonfidentsiaalses versioonis avaldatud, siis tuleb kustutada asjaomase kliendi nimi.

85

Seevastu, nagu ärakuulamise eest vastutav ametnik leidis, ei saa vaidlustatud otsuse punktis 48 viidatud autoklaasi otsuse punktides ja joonealustes märkustes esitatud teavet kustutada isikute identiteedi kaitsega seotud põhjustel. Nimelt viitab see teave konkurentide vahel toimunud aruteludele teatud klientide ja mudelite kohta, ilma et oleks viidatud seotud isikute nimele või ametikohale. Selles kontekstis ei saa puudutatud klientide nimede kustutamine vähendada kahtlusi, mis hageja klientidel võivad tekkida asjaga seotud isikute identiteedi kohta.

86

Seega tuleb viies väide tagasi lükata.

87

Hageja väidab, et vaidlustatud otsus tekitab tagajärgi, mis lähevad kaugemale sellest, mis on vajalik, et kaitsta isikute huve, kes soovivad siseriiklikes kohtutes algatada hageja vastu menetlusi. Kuna vaidlusaluse teabe avalikustamine tekitaks hageja ja teatud füüsiliste isikute ärihuvidele tõsist kahju, oleks avalikustamine vastuolus sätetega, mis reguleerivad üldsuse õigust tutvuda juhtumi toimikuga. Lisaks on siseriiklikud kohtud sobivad foorumid, et käsitleda vaidlusaluse teabe avalikustamise küsimusi.

88

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et teise väite raames esitatud põhjendustel ei saa vaidlusalust teavet lugeda ametisaladuseks. Järelikult võib komisjon lisada selle oma otsuse avalikku versiooni, isegi kui ei ole tõendatud, et selline lisamine on rangelt vajalik, et rikkumise tõttu kahju kannatanud isikud saaks end kohtus kaitsta. Lisaks ei saa tõsiselt vastu vaielda sellele, et kõnealuse teabe avaldamine aitab kaasa autoklaasi otsuse adressaatide tegevuse tõttu kahju kannatanud isikute paremale kohtulikule kaitsele. Otsuse avaldamine kuulub määruse nr 1/2003 artikli 30 alusel komisjoni pädevusse ilma, et seda mingilgi määral mõjutaks asjaolu, et vaidlusaluse teabega tutvumist saab võimaldada ka siseriiklikes kohtutes toimuvate menetluste raames.

89

Mis puudutab lõpuks argumenti sätete kohta, mis reguleerivad üldsuse õigust uurimistoimikuga tutvuda, siis piisab märkimisest, et need sätted puudutavad selliste dokumentidega tutvumist, mis on osaks uurimistoimikust. Seega ei kohaldata neid sätteid eespool punktis 47 osutatud põhjustel olukorrale, kui komisjon avaldab otsuse, mis on tehtud selle uurimise lõpus. Järelikult tuleb see argument nagu ka terve kuues väide tagasi lükata.

90

Eelnevat silmas pidades tuleb vaidlustatud otsus osaliselt tühistada selles osas, mis puudutab hageja taotlust seoses autoklaasi otsuse punktiga 115 (vt eespool punktid 30–34) ja jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

91

Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

92

Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt komisjoni nõudele kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda)

otsustab: