1

Euroopa Koolitusfond (ETF) palub Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 9 alusel esitatud apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (täiskogu) 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas F-1/05: Landgren vs. ETF (EKL AT 2006, lk I-A-1-123 ja II-A-1-459; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Avaliku Teenistuse Kohus tühistas ETF-i otsuse, millega öeldi üles Pia Landgreni ajutise teenistuja tähtajatu tööleping, ning otsustas vaheotsusena kutsuda pooli üles ühisel kokkuleppel kindlaks määrama Pia Landgreni teenistusest vabastamise õigusvastasusele vastava rahalise hüvitise summa või selle summa kohta kokkuleppe puudumisel esitama oma nõuded arvudes väljendatuna.

2

Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „teenistustingimused”) artikli 11 esimese lõigu kohaselt on Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artiklid 11–26 ametnike õiguste ja kohustuste kohta kohaldatavad analoogia põhjal.

3

Personalieeskirjade artikli 25 teine lõik näeb ette:

„Igast käesolevate personalieeskirjade kohaselt tehtud konkreetsest otsusest teatatakse kohe kirjalikult asjaomasele töötajale. Igas ametniku kahjuks tehtud otsuses peab sisalduma põhjendus.”

4

Teenistustingimuste artikkel 47 sätestab:

„Ajutise töötaja töösuhe lõpeb surma korral ning alljärgnevatel juhtudel:

[…]

[…]”.

5

Vaidluse aluseks olevaid asjaolusid ja menetlust esimeses astmes on kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 6–32, millest nähtuvad järgmised asjaolud.

6

ETF võttis P. Landgreni, kes on sündinud 21. juunil 1947, alates 1. jaanuarist 1995 tööle C-kategooria ajutise teenistujana esialgu tähtajaliselt ning hiljem, alates 18. juulist 2000 tähtajatult.

7

Tema kohta 10. mail 1995 koostatud katseaja aruandes on järgmised hinnangud:

8

P. Landgren sai 13. mail 1997 töö kohta ajavahemikul 1995–1997 koostatud esimeses hindamisaruandes kokku hinde „3”, mis vastab hinnangule „rahuldav” kuue palli süsteemis 1–6 „suurepärasest”„täiesti negatiivseni”. Konkreetsemalt sai ta rubriikides „Pädevus” ja „Käitumine teenistuses” hinde „hea” ning rubriigis „Tõhusus” hinde „mitterahuldav”. Selle põhjuseks tuuakse taas tähelepanu ja kiiruse puudumine ülesannete täitmisel. Rõhutades üldjoontes positiivset hinnangut, palutakse tal siiski üles näidata rohkem täpsust ja parandada oma „suhtumist”.

9

Teises, 17. juunil 1998 koostatud hindamisaruandes ajavahemiku 1997–1998 kohta antakse talle kokkuvõttes kõrgem hinne ehk „2”, mis vastab hinnangule „hea”. Hindaja täheldab oma üldises märkuses selget paremust P. Landgreni tulemustes, märkides rubriigis „Tõhusus” siiski, et võiks veel teha edusamme.

10

17. jaanuaril 2000 koostatud kolmas hindamisaruanne ajavahemiku 1999–2000 kohta kinnitab üldist hinnet „2”, kuna kõikides rubriikides on hinne samuti „hea”. P. Landgreni palutakse siiski parandada oma tööaja korraldust. Seevastu rõhutatakse tema head ETF-i sisekorra ja töökorra tundmist.

11

Neljandas hindamisaruandes, mis koostati 29. märtsil 2001 ajavahemiku 2000–2001 kohta, antakse P. Landgrenile kokkuvõttes hinne „3”. Märkides küll ära P. Landgreni head suhtlemisoskust, taktitunnet, viisakust, suuri teadmisi ETF-ist, paindlikkust ja lojaalsust ülemustele, tuuakse aruandes välja puudusi arvutioskuses ja rubriigis „Analüüsi- ja otsustusvõime” nõutakse, et ta ei teeks liiga ennatlikke järeldusi, eelkõige kui ta ei ole toimikutega täielikult tutvunud, isegi kui mööndakse, et ta esitab õigeid ettepanekuid. Lõpuks soovitatakse tal minna koolitusele koosolekuprotokolli jaoks märkmete tegemist õppima.

12

2002. aasta jaanuarist 2003. aasta jaanuari lõpuni töötas P. Landgren ETF-i juhatuse alluvuses, kus ta täitis sekretäri ja spetsiaalselt juhatuse liikmete lähetuste ja puhkustega tegeleva haldusabi ülesandeid.

13

ETF-i asedirektor H. koostas 9. juulil 2002 vahehindamisaruande, milles ta järeldas, et P. Landgren ei vasta piisavalt oma ametiülesannete nõuetele. See järeldus põhines lähetuste ettevalmistamises ja päevakavades täheldatud puudustel, mida seostati organiseerimis- ja järelevalvevõime puudumise, piiratud arvutikasutusoskuse ja puudulike tööoskustega ning ETF-i ülesannete ja organisatsioonilise struktuuri puuduliku tundmisega. Selles aruandes rõhutati siiski P. Landgreni positiivset hoiakut ja püüdlusi oma paljusid ülesandeid täita.

14

2002. aasta lõpus koostasid kaks asedirektorit, H. ja P, hindajate ülesannetes sama aasta jaanuaris jõustunud uue tulemuslikkuse hindamise süsteemi järgi hindamisaruande projekti P. Landgreni töö kohta aastal 2002.

15

H. kinnitas oma 9. juuli 2002. aasta hinnangut, märkides usaldusväärsuse puudumist ja tõsiseid puudusi ametiülesannete täitmise peaaegu kõikides aspektides, kuigi ta rõhutas P. Landgreni püüdlusi oma ülesannetega toime tulla. Ta kinnitas, et on kaotanud usu P. Landgreni teenuste kvaliteeti ja järeldas kokkuvõttes, et P. Landgren ei saa enam oma ülesannetes jätkata.

16

P. leidis omalt poolt, et P. Landgren täitis oma konkreetseid ülesandeid enamikul juhtudel rahuldavalt või mõnda neist koguni hästi, aga oma üldhinnangus tõi ta siiski välja mõned hilinemised ja tähelepanematusest tulenevad vead ülesannete täitmises, mis olid tema hinnangul osaliselt seletatavad liigse töökoormusega.

17

P. Landgren küll vaidlustas oma kommentaarides selle hindamisaruande mõnda H. kriitika konkreetset punkti, kuid tunnistas ennast õigustades, et tema ametikoht käib talle üle jõu. Ta juhtis ühtlasi juhatuse tähelepanu asjaolule, et tema raskused võivad olla seletatavad tervislikust seisundist tingitud ajutise mälupuudega, ning väga ränkadele tagajärgedele, mida tooks talle töökoha kaotamine, arvestades tema majanduslikku ja perekondlikku olukorda ning vanust. Seega palus ta, et kaalutaks võimalust anda talle teine, vähem nõudlik töö samas juhatuses või teistes teenistustes.

18

Seda hindamisaruannet ei kinnitatudki lõplikult ega lisatud seega P. Landgreni isiklikku toimikusse.

19

1. veebruaril 2003 määrati hageja tähtajatult ETF-i „Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia” osakonda (edaspidi „IEKA”) osalise tööajaga ametikohale, täitma osakonnajuhataja S-i, osakonna asejuhataja T. ja ETF-i koordinaatori sekretäri ülesandeid. Osalise tööajaga töökoha taotlus, mille direktor rahuldas, pidi hõlmama ajavahemikku 1. veebruarist 2003–31. detsembrini 2004 ja selle põhjenduseks toodi 55 aasta vanuse töötaja pensionilemineku ettevalmistus.

20

P. Landgreni kohta 18. märtsil 2004 koostatud 2003. aasta hindamisaruanne sisaldab järgmiseid lõike:

„Pia on saavutanud talle 2003. aastaks seatud põhieesmärgid. Vastavate põhinäitajate hinnang näitab, et ta on võimeline täitma oma ülesandeid efektiivselt ja tõhusalt õigeks tähtajaks.

Pia on näidanud võimet keskenduda oma tööle, tegeledes samal ajal paljude küsimustega. Ta on teinud olulisi pingutusi mälu parandamiseks.

Pia on parandanud oma arvutioskust.

Pial on töökaaslaste ja kolleegidega head ja sõbralikud, samas ka lugupidavad suhted.”

21

Selle viimase aruande koostas T. osakonnajuhataja ülesannetes, asendades S-i, kes oli 2003. aasta novembrist 2004. aasta märtsi lõpuni haiguspuhkusel, ning aruande kinnitas R. direktori ülesannetes. Kuigi S. aruandele alla ei kirjutanud, on ta siiski aruandes märgitud T. kõrval hindajana. Teadaolevalt ei jaganud osakonnajuhataja T. hinnangut ja tema arvamus P. Landgreni tööst oli pigem negatiivne.

22

P. Landgren pidas seejärel vajalikuks taotleda vestlusel S-iga võimalust jätkata töötamist osalise tööajaga. Nimetatud vestlusel, mis toimus 10. mail 2004, teatas osakonnajuhataja P. Landgrenile, et ta räägib sellest taotlusest direktor R-iga.

23

17. mail 2004 oli P. Landgrenil vestlus R-iga, kes andis talle valida „ennetähtaegse pensioni” ja teenistusest vabastamise vahel. R. täpsustas ühtlasi, et teenistusest vabastamise korral saab ta teenistustingimuste artikli 28a alusel töötu abiraha kuni pensioniea miinimumvanuseni, s.o 60-aastaseks saamiseni.

24

15. juunil 2004 oli P. Landgrenil uuesti vestlus R-iga, seekord ETF-i määratud vahendaja juuresviibimisel. Vestlusel selgitas R. talle, et ta on „kena inimene, aga ebatõhus sekretär” ning et seetõttu palutakse tal ametist lahkuda.

25

Kolmandal koosolekul 25. juunil 2004, kus olid kohal ka teised ETF-i vastutavad isikud, andis R. P. Landgrenile kirja ajutise teenistuja töölepingu ülesütlemise kohta (edaspidi „teenistusest vabastamise otsus”) alates 1. jaanuarist 2005.

26

See otsus kõlab järgmiselt:

„Austatud Pia

Vastavalt teenistustingimuste artiklile 47 ning Teie töölepingus ja selle lisades sätestatud tingimustele teatan Teile kahetsusega, et Teie ajutise teenistuja tööleping ETF-is öeldakse üles. Kuna Teie töölepingu lisas on ette nähtud etteteatamise aeg kuus kuud, on Teie viimane tööpäev 31. detsembril 2004.

Tänan Teid väga teenete eest ETF-i teenistuses ja soovin Teile palju edu tulevastes ametites.”

27

Pärast seda otsust määrati P. Landgren 1. juulist 2004 tööle „Haldus- ja kesktalituste üksusesse”. Tema taotluse alusel lubati tal sellest kuupäevast alates uuesti täistööajaga tööle asuda.

28

P. Landgren, kellele tehti 2004. aasta oktoobris kirurgiline operatsioon, jäi kolmeks kuuks haiguspuhkusele ning seega selleks ajavahemikuks tema etteteatamistähtaeg peatati.

29

27. septembril 2004 esitas P. Landgren personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel teenistusest vabastamise otsuse peale kaebuse.

30

Lepinguid sõlmiv asutus jättis 19. jaanuari 2005. aasta otsusega selle kaebuse rahuldamata põhjendusega, et teenistusest vabastamine oli õigustatud sellega, et hageja töö oli mitterahuldav ja puudulik ning et lepinguid sõlmiv asutus ei olnud teinud ilmset hindamisviga talle teenistuse huvide hindamisel jäetud ulatusliku kaalutlusõiguse kasutamisel. Ta oli oma hoolitsemiskohustusest kinni pidades koguni hooleks võtnud arvestada teenistusest vabastamise kuupäeva määramisel asjaomase ajutise teenistuja huvidega.

31

Neil asjaoludel esitas P. Landgren 28. aprillil 2005 hagi, mille ese oli esiteks teenistusest vabastamise otsuse tühistamise nõue ning teiseks nimetatud otsusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõue.

32

Esimeses astmes esitatud hagi registreeriti esialgu Esimese Astme Kohtu kantseleis numbriga T-180/05. Esimese Astme Kohus saatis käesoleva kohtuasja nõukogu 2. novembri 2004. aasta otsuse 2004/752/EÜ, Euratom (millega asutatakse Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohus (ELT L 333, lk 7)) artikli 3 lõike 3 kohaselt 15. detsembri 2005. aasta määrusega edasi viimati nimetatud kohtusse. Hagi registreeriti Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleis numbri F-1/05 all.

33

Vaidlustatud kohtuotsusega tegi Avaliku Teenistuse Kohus vaheotsuse, millega ta esiteks tühistas teenistusest vabastamise otsuse ning teiseks kutsus pooli kolme kuu jooksul kohtuotsuse tegemisest üles ühisel kokkuleppel kindlaks määrama P. Landgreni teenistusest vabastamise õigusvastasusele vastava rahalise hüvitise summa või selle summa kohta kokkuleppe puudumisel esitama oma nõuded arvudes väljendatuna.

34

Pooled teatasid Avaliku Teenistuse Kohtule, et nad ei saavutanud rahalise hüvitise suhtes kokkulepet ning kuna ETF teatas, et ta on nõus P. Landgrenile tekitatud kahju hüvitamiseks tasuma 39265,10 euro suuruse summa, määras Avaliku Teenistuse Kohus 22. mai 2007. aasta määrusega ajutiselt – kohtuasjas lõpliku otsuse tegemiseni – rahalise hüvitise summaks 39000 eurot.

35

Avaliku Teenistuse Kohtu president peatas Esimese Astme Kohtu kodukorra – mida otsuse 2004/752 artikli 3 lõike 4 alusel kohaldatakse mutatis mutandis Avaliku Teenistuse Kohtule kuni viimase kodukorra jõustumiseni – artikli 77 punkti b ja artikli 78 alusel 22. mai 2007. aasta määrusega menetluse kohtuasjas F-1/05 kuni Esimese Astme Kohtu lõpliku otsuse kuulutamiseni käesolevas kohtuasjas. Avaliku Teenistuse Kohtu president märkis, et kohtuasjas lõpliku otsuse tegemine võib sõltuda sellest, kas P. Landgren on täielikult ja püsivalt töövõimetu. Selles küsimuses on vaja sellist menetlustoimingut nagu meditsiinilise ekspertiisi määramine, mis sellise menetluse maksumust arvestades ei ole korrakohase õigusemõistmisega kooskõlas, kui vaheotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse suhtes ei ole otsust tehtud.

36

Kõigepealt analüüsis Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 60–79 ETF-i argumenti, mille kohaselt ei ole õiguslikku alust, mis oleks teda kohustanud teenistusest vabastamise otsust põhjendama.

37

Selles suhtes tuletas Avaliku Teenistuse Kohus esiteks meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt (Euroopa Kohtu 26. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 195/80: Michel vs. parlament, EKL 1981, lk 2861, punkt 22; Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 1991. aasta otsus kohtuasjas T-1/90: Pérez-Mínguez Casariego vs. komisjon, EKL 1991, lk II-143, punkt 73; 18. märtsi 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-178/95 ja T-179/95: Picciolo ja Caló vs. Regioonide Komitee, EKL AT 1997, lk I-A-51 ja II-155, punkt 33; 20. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas T-351/99: Brumter vs. komisjon, EKL AT 2001, lk I-A-165 ja II-757, punkt 28; 16. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas T-11/03: Afari vs. EKP, EKL AT 2004, lk I-A-65 ja II-267, punkt 37, ja 6. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T-281/01: Huygens vs. komisjon, EKL AT 2004, lk I-A-203 ja II-903, punkt 105, ning 3. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas T-171/05: Nijs vs. kontrollikoda, EKL AT 2006, I-A-2-195 ja II-A-2-999, punkt 36) on põhjendamiskohustus ühenduse õiguse aluspõhimõte, nii et sellest võib erandeid teha ainult ülekaalukatel põhjustel ning see EÜ artiklis 253 nimetatud ja personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus ära toodud põhimõte kuulub nimelt teenistustingimuste artiklis 11 viidatud ametnike õiguste ja kohustuste hulka.

38

Avaliku Teenistuse Kohus märkis siiski, et Euroopa Kohus jõudis 18. oktoobri 1977. aasta otsuses kohtuasjas 25/68: Schertzer vs. parlament (EKL 1977, lk 1729, punktid 38–40) järeldusele, et ajutise teenistuja töösuhe lõpeb tähtajatute lepingute puhul lepingus teenistustingimuste artikli 47 lõike 2 kohaselt ette nähtud etteteatamistähtaja lõpus. Avaliku Teenistuse Kohus täpsustas, et Euroopa Kohus oli seisukohal, et kuna pädeval asutusel on ulatuslik kaalutlusõigus kõnealuse lepingu ühepoolseks ülesütlemiseks, mis on viimati nimetatud sättes sõnaselgelt ette nähtud ja mida töötaja tunnustab juba töölevõtmise ajal, on lepingu ülesütlemine töölepingus sees ja seda ei ole seega vaja põhjendada. Avaliku Teenistuse Kohus rõhutas, et Euroopa Kohtu arvates erinebki selles punktis peamiselt ajutise teenistuja olukord ametniku personalieeskirjadest tulenevast staatusest nii, et see välistab personalieeskirjade artikli 25 kohaldamise analoogia alusel, vaatamata sellele, et teenistustingimuste artiklis 11 viidatakse üldiselt personalieeskirjade artiklitele 11–26. Avaliku Teenistuse Kohus lisas, et seda tõlgendust kinnitab väljakujunenud kohtupraktika (Euroopa Kohtu 19. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C-18/91 P: V. vs. parlament, EKL 1992, lk I-3997, punkt 39; Esimese Astme Kohtu 28. jaanuari 1992. aasta otsus kohtuasjas T-45/90: Speybrouck vs. parlament, EKL 2002, lk II-33, punkt 90; 17. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas T-51/91: Hoyer vs. komisjon, EKL AT 1994, lk I-A-103 ja II-341, punkt 27; 17. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas T-52/91: Smets vs. komisjon, EKL AT 1994, lk I-A-107 ja II-353, punkt 24; 5. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T-70/00: Hoyer vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I-A-247 ja II-1231, punkt 55; 7. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T-175/03: Schmitt vs. AER, EKL AT 2004, lk I-A-211 ja II-939, punktid 57 ja 58; 23. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas T-471/04: Kazantzoglou vs. AER, EKL AT 2006, lk I-A-2-35 ja II-A-2-157, punktid 43 ja 44, ning 6. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas T-10/02: Girardot vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I-A-2-129 ja II-A-2-609).

39

Arvestades töötaja kaitset teenistusest vabastamise vastu puudutava õiguse arengut ja järjestikuste tähtajaliste lepingute ja töösuhete kuritarvitamist ning ametnikke kahjustada võivate aktide vormilist põhjendamisnõuet käsitlevat ühenduse kohtupraktikat ennast, leidis Avaliku Teenistuse Kohus, et tuleb siiski kontrollida, kas ajutise teenistuja tähtajatu töölepingu ühepoolse ülesütlemise võib põhjendamata jätta.

40

Esiteks arvestades eelkõige seda, et nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiiviga 1999/70/EÜ (EÜT L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368) rakendatud Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) vahel tähtajalise töö kohta sõlmitud raamkokkuleppest nähtub, et määramata tähtajaga töölepingud on „üldine töösuhte vorm ning need aitavad kaasa töötajate elukvaliteedi ja töö tulemuslikkuse paranemisele” ja neile on iseloomulik töökoha stabiilsus, ning seda, et Euroopa Kohus on rõhutanud, et töökoha stabiilsus on töötajate kaitse keskne element (Euroopa Kohtu 22. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-144/04: Mangold, EKL 2005, lk I-9981, punkt 64; vt ka Euroopa Kohtu 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-212/04: Adeneler jt, EKL 2006, lk I-6057, punkt 62), leidis Avaliku Teenistuse Kohus, et lubada tööandjal tähtajatu töösuhe põhjendusi esitamata lõpetada, seades ainsaks piiranguks etteteatamistähtajast kinnipidamise, tähendaks tähtajatute töölepingute olemuse eiramist selles osas, et need tagavad teatava kindluse töökohal, ning seda liiki lepingute ja tähtajaliste lepingute erinevuse kaotamist.

41

Teiseks viitas Avaliku Teenistuse Kohus Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 22. juuni 1982. aasta konventsiooni nr 158 (töösuhte lõpetamise kohta tööandja algatusel) artiklile 4, mis näeb ette, et „[t]öötajat ei või vallandada ilma mõjuva põhjuseta, mis seondub töötaja võimete või käitumisega või põhineb ettevõtte, asutuse või teenistuse toimimise vajadustel”, ning muudetud 18. oktoobri 1961. aasta Euroopa sotsiaalharta artikli 24 punktile a, mis tagab samuti „töötajate õiguse kaitse põhjendamatu vallandamise eest seoses nende võimete või käitumisega või ettevõtte, asutuse või teenistuse toimimise vajadusega”, ning Nice’is 7. detsembril 2000 pidulikult välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT C 364, lk 1) artiklile 30, mille kohaselt „[i]gal töötajal on õigus kaitsele põhjendamatu vallandamise eest liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt”. Selle harta artikli 41 lõike 2 kolmas taane näeb samuti üldiselt seoses õigusega heale haldusele ette „asutuste kohustuse põhjendada oma otsuseid”.

42

Seoses sellega märkis Avaliku Teenistuse Kohus, et harta peamine eesmärk on kinnitada „õigusi, mis tulenevad eelkõige liikmesriikide ühistest riigiõiguslikest tavadest ja rahvusvahelistest kohustustest, Euroopa Liidu lepingust ja ühenduste asutamislepingutest […] [EIÕK-st], ühenduse ja Euroopa Nõukogu vastu võetud sotsiaalhartadest ning Euroopa […] Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikast” (vt selle kohta Euroopa Kohtu 27. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C-540/03: parlament vs. nõukogu, EKL 2006, lk I-5769, punkt 38).

43

Avaliku Teenistuse kohus leidis lisaks, et parlament, nõukogu ja komisjon soovisid Euroopa Liidu põhiõiguste harta pidulikult välja kuulutamisega tingimata anda hartale erilise tähenduse, mida peab personalieeskirjade ja teenistustingimuste sätete tõlgendamisel arvesse võtma.

44

Leides, et ükski ülekaalukas põhjus ei luba jätta teenistustingimuste tähenduses ajutisi teenistujaid kaitseta põhjendamatu teenistusest vabastamise eest, eriti kui nad on seotud tähtajatu töölepinguga või kui nad tähtajalise töölepingu korral vabastatakse teenistusest enne lepingu lõppemist, jõudis Avaliku Teenistuse Kohus järeldusele, et piisava kaitse tagamiseks seoses sellega on oluline võimaldada ühelt poolt asjaomastel isikutel kontrollida, kas nende õigustatud huvidega on arvestatud või kas neid on kahjustatud, ning hinnata võimalust kohtusse pöörduda, ja teiselt poolt võimaldada kohtul kontrolli teostada, mis tähendab tunnistada, et pädeval asutusel on põhjendamiskohustus.

45

Lõpuks rõhutas Avaliku Teenistuse Kohus, et pädeva asutuse selline põhjendamiskohustus ei välista, et viimasel on teenistusest vabastamise suhtes ulatuslik kaalutlusõigus ja et järelikult piirdub ühenduste kohtu kontroll ilmse hindamisvea või võimu kuritarvitamise kontrollimisega (Esimese Astme Kohtu 11. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas T-79/98: Carrasco Benítez vs. EMEA, EKL AT 1999, lk I-A-29 ja II-127, punkt 55; 12. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T-223/99: Dejaiffe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL AT 2000, lk I-A-277 ja II-1267, punkt 53, ning 6. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas T-7/01: Pyres vs. komisjon, EKL AT 2003, lk I-A-37 ja II-239, punktid 50 ja 51) ja et eelnevad kaalutlused ei ole teenistustingimuste artikli 47 sõnastusega vastuolus, kuivõrd selle artikli punkti c alapunktis i kehtestatakse vaid etteteatamisaeg ja reguleeritakse selle kestust, kuid ei käsitleta teenistusest vabastamise põhjendamise küsimust.

46

Teiseks analüüsis Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77–81 seda, kas nimetatud põhjendamiskohustus on käesolevas asjas täidetud. Avaliku Teenistuse Kohus leidis siiski, et kuigi tähtajatu töölepinguga tööle võetud töötaja teenistusest vabastamise korral on eriti tähtis, et sellise abinõu aluseks olevad põhjused esitataks üldreeglina selgelt kirjalikult, eelistatavalt asjaomase otsuse tekstis, võib teenistusest vabastamise põhjuste esitamise kohustust siiski lugeda täidetuks ka juhul, kui asjaomast isikut on ülemustega peetud vestlustel nendest põhjustest nõuetekohaselt teavitatud ja kui lepinguid sõlmiv asutus teeb otsuse lähema aja jooksul pärast neid vestlusi, ning Avaliku Teenistuse Kohus lisas, et lepinguid sõlmiv asutus võib vajaduse korral ühtlasi huvitatud isiku kaebusele vastates neid põhjendusi täiendada.

47

Käesoleval juhul tõi Avaliku Teenistuse Kohus välja, et P. Landgreni teavitati R-iga 15. ja 25. juunil 2004 toimunud vestlustel põhjustest, milleks oli väidetav ebapädevus, mille pärast kavatseti tema ajutise teenistuja leping üles öelda ning et lepinguid sõlmiv asutus tegi asjakohaselt täiendavaid täpsustusi P. Landgreni kaebusele vastates. See võimaldas viimasel hinnata teenistusest vabastamise otsuse põhjendatust ja andis talle võimaluse Avaliku Teenistuse Kohtusse hagi esitada, nii et põhjendamiskohustuse rikkumisele tuginev etteheide tuleb tagasi lükata.

48

Kolmandaks analüüsis Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 82–95 seda, kas teenistusest vabastamise otsuse põhjendused on põhjendatud.

49

Seoses sellega tõdes Avaliku Teenistuse Kohus esiteks seda, et ETF tõi teenistusest vabastamise põhjenduseks ainult P. Landgreni „üldise” ebapädevuse, mida olevat tõendanud kokkuvõttes kõik negatiivsed hindamisaruanded või viimase töö suhtes tehtud kriitika.

50

Seejärel tõi Avaliku Teenistuse Kohus välja, et kuigi P. Landgrenile heideti kogu tema karjääri vältel sageli ette selliseid puudusi nagu tähelepanematus, täpsuse ja kiiruse puudumine tööülesannete täitmisel, siis tema erinevatest katseaja- või hindamisaruannetest nähtub, et hageja heade külgede hinnang oli vastupidi ETF-i väidetele kokkuvõttes rahuldav või koguni hea (ajavahemikul 1997–2000 ja aastal 2003).

51

Avaliku Teenistuse Kohus rõhutas muu hulgas, et väga negatiivse hinnangu andsid konkreetselt kaks isikut: asedirektor H., kelle sekretärina P. Landgren töötas 2002. aasta jaanuarist 2003. aasta jaanuarini, ja osakonnajuhataja S., kelle sekretärina P. Landgren samuti töötas 1. veebruarist 2003 kuni 30. juunini 2004.

52

Esiteks asus Avaliku Teenistuse Kohus siiski seisukohale, et mis puutub 2002. aasta hindamisaruande projekti, siis see jäeti mitte üksnes lõplikult kinnitamata, vaid teise asedirektori P. hinnang, kelle alluvuses P. Landgren samuti töötas samal perioodil, oli ühtlasi oluliselt leebem, sest viimane oli pidanud asjaomase isiku ülesannete täitmist rahuldavaks või koguni heaks, isegi kui ta tunnistas mõningaid puudusi, mis ta osaliselt omistas liigsele töökoormusele.

53

Teiseks leidis Avaliku Teenistuse Kohus, et 2003. aasta hindamisaruanne, mille koostas 18. märtsil 2004 T., kelle alluvuses P. Landgren samuti töötas, ja mille kinnitas R. 31. märtsil 2004 ehk umbes kaks kuud enne vestlusi, mille jooksul ta teatas P. Landgrenile oma kavatsusest tema tööleping üles öelda, oli viimase suhtes eriliselt soodne. Sellest tuleneb nimelt, et hageja „on saavutanud talle 2003. aastaks seatud põhieesmärgid […] on võimeline täitma oma ülesandeid efektiivselt ja tõhusalt õigeks tähtajaks […] on näidanud võimet keskenduda oma tööle, tegeledes samal ajal paljude küsimustega […] on teinud olulisi pingutusi mälu parandamiseks […] on parandanud oma arvutioskust […] tal on töökaaslaste ja kolleegidega head ja sõbralikud, samas ka lugupidavad suhted”.

54

Lisaks tõdes Avaliku Teenistuse Kohus, et kohtutoimikust ei nähtu, et P. Landgreni ametioskused oleksid järsult halvenenud tema kohta 2004. aasta märtsis T. koostatud viimase hindamisaruande – milles väljendati heameelt P. Landgreni tööülesannete tõhusalt ja tähtajaks täitmise üle – ja kolm kuud hiljem teenistusest vabastamise otsuse tegemise vahelisel ajal.

55

Seetõttu leidis Avaliku Teenistuse Kohus, et teenistusest vabastamise otsuses on tehtud ilmne hindamisviga ning et see tuleb tühistada.

56

Neljandaks, tõdedes, et P. Landgreni tervislik seisund on väga palju halvenenud ja et ta ei oleks füüsiliselt võimeline ETF-is tööd jätkama, asus Avaliku Teenistuse Kohus seisukohale, et tühistamisotsuse kasuliku toime tagamiseks P. Landgreni huvides peab Avaliku Teenistuse Kohus kasutama talle rahaliste vaidluste puhul kuuluvat täielikku pädevust ja paluma ETF-i, et ta püüaks leida õiglase lahenduse, mis kaitseks piisavalt P. Landgreni õigusi (vt selle kohta Euroopa Kohtu 6. juuli 1993. aasta otsus kohtuasjas C-242/90 P: komisjon vs. Albani jt, EKL 1993, lk I-3839, punkt 13, ja Esimese Astme Kohtu 31. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas T-10/02: Girardot vs. komisjon, EKL AT 2004, lk I-A-109 ja II-483, punkt 89).

57

Sellest tulenevalt palutakse pooltel kõigepealt jõuda kokkuleppele P. Landgreni õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest õiglase rahalise hüvitise määramises ja seejärel teatada Avaliku Teenistuse Kohtule selliselt kindlaks määratud hüvitise summa või kokkuleppe puudumise korral selle summa kohta oma nõuded arvudes väljendatuna kolme kuu jooksul alates vaidlustatud kohtuotsusest.

58

ETF esitas käesoleva menetluse algatamiseks apellatsioonkaebuse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 22. detsembril 2006.

59

Komisjon esitas 26. märtsil 2007 avalduse menetlusse astumiseks. Apellatsioonikoja esimehe 19. aprilli 2007. aasta määrusega anti komisjonile luba ETF-i nõuete toetuseks menetlusse astuda.

60

P. Landgren esitas vastuse apellatsioonkaebusele 16. aprillil 2007.

61

Viidates force majeure’ile, palus ETF 4. juuni 2007. aasta kirjas luba repliigi esitamiseks, kuigi sellise taotluse esitamise tähtaeg oli möödunud 10. mail 2007. Apellatsioonikoja esimehe 12. juuni 2007. aasta otsusega jäeti see taotlus rahuldamata.

62

Komisjon esitas menetlusse astuja seisukohad 6. juunil 2007. ETF ja P. Landgren esitasid oma märkused nende seisukohtade kohta vastavalt 19. juulil ja 28. augustil 2007.

63

Esimese Astme Kohus (apellatsioonikoda) leidis ettekandja-kohtuniku ettekande alusel, et ühe kuu jooksul alates kirjaliku menetluse lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks ja otsustas kodukorra artikli 146 alusel teha otsuse ilma suulise menetluseta.

64

ETF palub Esimese Astme Kohtul:

65

P. Landgren palub Esimese Astme Kohtul:

66

Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

67

P. Landgren väidab, et apellatsioonkaebus on tervikuna vastuvõetamatu, kuna ETF nõustus vaidlustatud kohtuotsusega. Seoses sellega viitab ta Euroopa Kohtu 8. jaanuari 2002. aasta otsusele kohtuasjas C-248/99 P: Prantsusmaa vs. Monsanto ja komisjon (EKL 2002, lk I-1, punkt 31), milles otsustati, et kohtuotsusega nõustumine võib olla takistuseks selle kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse vastuvõetavusele.

68

Käesolevas asjas nähtub selline nõustumine ETF-i esindaja saadetud 10. novembri 2006. aasta kirjast, mille puhul on tegemist ühepoolse õigusliku aktiga, millega nõustutakse vaidlustatud kohtuotsusega ning loobutakse nimetatud kohtuotsuse vastu ette nähtud õiguskaitsevahendite kasutamisest.

69

P. Landgren leiab, et kui ETF-il oleks olnud kavatsus vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus esitada, oleks ta pidanud jätma tegemata ettepaneku selle kohtuotsuse täitmiseks enne oma apellatsioonkaebuse esitamist ning enne selle alusel Avaliku Teenistuse Kohtus poolelioleva menetluse peatamise taotlemist.

70

Seevastu ETF – jätmata endale võimaliku apellatsioonkaebuse esitamise õigust – palus P. Landgrenil teha ettepanek kahju hüvitamise osas kokkuleppe saavutamiseks või kokkuleppe puudumisel esitada Avaliku Teenistuse Kohtule oma nõuded arvudes väljendatuna. Selline kokkulepe või sellised nõuded oleksid pidanud kohtuvaidluse lõplikult lahendama ning välistama kõik järgnevad hagid, kuna kahju hüvitamise kohustus ei oleks tulenenud enam vaidlustatud kohtuotsusest, vaid nimetatud kokkuleppest või nendest nõuetest.

71

Nii märkis ETF 10. novembri 2006. aasta kirjas, et ta loodab P. Landgreniga kokkuleppe saavutada. Seoses sellega toob P. Landgren esile, et kui ETF oleks kavatsenud apellatsioonkaebuse esitada, ei oleks olnud oluline, et pooled saavutasid kokkuleppe, mis oleks nimetatud apellatsioonkaebusega tingimata vaidlustatud.

72

Seda kinnitab ETF-i avaldus, et oleks soovitav, kui P. Landgren esitaks talle oma ettepaneku nii kiiresti kui võimalik, sest siis saaks hüvitise maksmine toimuda 2006. aasta eelarvest. P. Landgreni arvates tuleb sellest järeldada, et ETF-il oli tõesti kavatsus vaidlustatud kohtuotsust lõplikult täita, kuna vastupidisel juhul ei oleks olnud oluline, kas maksmine toimub 2006. aasta või 2007. aasta eelarvest.

73

Kuna ETF jättis 5. detsembri 2006. aasta kirjas endale kõigepealt õiguse esitada vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus, tuli seejärel 8. detsembri 2006. aasta kirjas tagasi kahju hüvitamise ettepaneku juurde, mis tehti 5. detsembri 2006. aasta kirjas, ning esitas lõpuks käesoleva apellatsioonkaebuse, rikkus ETF seega õiguskindluse põhimõtet, seda enam, et tema 10. novembril 2006 esitatud ettepanekuga nõustuti.

74

P. Landgren väidab muu hulgas, et isegi kui eeldada, et ei saa asuda seisukohale, et ETF nõustus 10. novembri 2006. aasta kirjas vaidlustatud kohtuotsusega, tekitasid ETF-i esindaja kindlad, tingimusteta ja ühtelangevad kinnitused P. Landgrenil õiguspärase ootuse, et see kohtuotsus täidetakse kiiresti ja lõplikult. Kuna ETF jättis 5. detsembri 2006. aasta kirjas endale õiguse esitada vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus ning tuli 8. detsembril 2006 kõigepealt tagasi 5. detsembri 2006. aasta kirjas tehtud kahju hüvitamise ettepaneku juurde ja esitas seejärel käesoleva apellatsioonkaebuse, rikkus ta õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Selline meelemuutus „tekitab kahtlusi” selles, kas ETF-il on kohtuvaidluse lahendamiseks isiklik ja konkreetne huvi. Seda kinnitab komisjoni menetlusse astumise avaldus, millest nähtub, et kaitstav huvi seisneb tegelikult selles, milline on vaidlustatud kohtuotsuse mõju kohtupraktikal põhinevale praktikale, mille kohaselt ajutiste teenistujate teenistusest vabastamist ei pea põhjendama.

75

ETF ja komisjon leiavad, et need argumendid on alusetud.

76

Sõltumata selle analüüsist, kas ühenduse institutsiooni tehtud otsuse peale esitatud tühistamishagi raames kohaldatakse kohtuotsusega nõustumise mõistet, tuleb meenutada, et EÜ artiklist 233 nähtub, et institutsioonilt, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks, nõutakse kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist.

77

Käesoleval juhul palus Avaliku Teenistuse Kohus ETF-il leida õiglane lahendus, mis kaitseks piisavalt P. Landgreni õigusi. Vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktile 2 tegi Avaliku Teenistuse Kohus teatavaks, et pooled teatavad kolme kuu jooksul kohtuotsuse tegemisest ühisel kokkuleppel kindlaks määratud teenistusest vabastamise otsuse õigusvastasusest tuleneva kahju rahalise hüvitise summa või kokkuleppe puudumisel selle summa kohta oma nõuded arvudes väljendatuna.

78

Vastavalt EÜ artiklile 244 pööratakse Avaliku Teenistuse Kohtu otsused täitmisele EÜ artiklis 256 ette nähtud tingimustel.

79

Sellest tuleneb, et võttes arvesse vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni koostoimes selle põhjendustega, eelkõige punktiga 93, on ETF-il kohustus pöörduda P. Landgreni poole, et püüda leida kokkulepe rahalise hüvitise osas, mis nimetatud kohtuotsusega P. Landgrenile määrati. Muu hulgas märkis P. Landgren ise oma 22. novembri 2006. aasta kirjas, et „[ETF] peab [talle] tegema hüvitamist puudutava ettepaneku, mille kohta ta teeb otsuse, ning seda eriti seetõttu, et tühistava kohtuotsuse täitmise kohustus on ilmselgelt kostjaks oleval institutsioonil”.

80

Kuna vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artiklile 12 ei ole Esimese Astme Kohtule esitatud apellatsioonkaebusel peatavat toimet, siis pelgalt asjaolu, et ETF pöördus P. Landgreni poole Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse täitmiseks, ei tähenda, et ETF loobus apellatsioonkaebuse esitamisest. Igal juhul toob õiguskaitsevahendi kasutamisest loobumine – kui see viib õiguse kaotamiseni – kaasa hagi vastuvõetamatuse ainult siis, kui loobumine on selge ja tingimusteta.

81

Käesolevas asjas ei ole ilmselgelt sellega tegemist. Loobumisele ei viidata kuidagi mitte ainult 10. novembri 2006. aasta kirjas, vaid P. Landgreni 22. novembri 2006. aasta kirjale vastuseks saadetud 5. detsembri 2006. aasta kirjas märgib ETF sõnaselgelt, et „sõltumata sellest ettepanekust jätab ta endale muu hulgas õiguse esitada [Avaliku Teenistuse Kohtu] 26. oktoobri 2006. aasta otsuse peale apellatsioonkaebus”.

82

Seoses sellega ei oma tähtsust, et ETF võis märkida, et ta loodab P. Landgreniga kokkuleppele jõuda, kuna see annab tunnistust tahtest täita Avaliku Teenistuse Kohtu otsust heas usus. Arvestades seda, et apellatsioonkaebusel ei ole peatavat toimet, ei tähenda ETF-i soov, et P. Landgrenile hüvitise maksmine võiks toimuda 2006. aasta eelarvest, samuti tingimata seda, et ETF-il ei olnud kavatsust apellatsioonkaebust esitada ega a fortiori ka seda, et ta ametlikult loobus selle esitamisest.

83

Samadel põhjustel ei saa P. Landgren ETF-ile ette heita, et ta rikkus õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Tuleb meenutada, et vastavalt selgelt väljakujunenud kohtupraktikale on igal üksikisikul, kelles ühenduse asutus on konkreetseid kinnitusi andes tekitanud põhjendatud lootusi, õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele. Need kinnitused peavad igal juhul olema kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega (vt Euroopa Kohtu 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-213/06 P: AER vs. Karatzoglou, EKL 2007, lk I-6733, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika). Isegi kui eeldada, et halduskaebusele kohaldatavast õiguspärase ootuse kaitse põhimõttest tulenevaid nõudeid võiks kohaldada ETF-i kui kohtuvaidluse poole suhtes, piisab, kui märkida, et eeltoodust nähtub, et ETF ei andnud vaidluse võimaliku lõpliku lahendamise suhtes P. Landgrenile ühtegi konkreetset kinnitust.

84

Järelikult tuleb kõnealune asja läbivaatamist takistav asjaolu tagasi lükata.

85

P. Landgren väidab, et vastuvõetamatud on ETF-i nõuded, et Esimese Astme Kohus tunnistaks teenistusest vabastamise otsuse õiguspäraseks ja Avaliku Teenistuse Kohtu määratud hüvitamiskohustuse õigusliku aluse puudumist. Need nõuded ei vasta kodukorra artiklile 139, kuna need ei vasta ETF-i poolt Avaliku Teenistuse Kohtus esitatud nõuetele. Samuti ei saa neid tõlgendada nõuetena, millega nõutakse ETF-i poolt esimeses astmes esitatud nõuete rahuldamist. ETF esitas need nõuded tulenevalt vaidlustatud kohtuotsuse tühistamisest, mitte Esimese Astme Kohtu poolt vaidluse lõplikust lahendamisest.

86

P. Landgren lisab, et Esimese Astme Kohus ei ole pädev otsust tegema. Ta järeldab eeltoodust, et apellatsioonkaebusega nõutakse ainult vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist, mitte P. Landgreni olukorra vaidlustamist. Seega näib kahtlane, et ETF-i põhjendatud huvi on isiklik ja konkreetne, ning apellatsioonkaebus tuleb tervikuna jätta läbi vaatamata.

87

Nagu väidab P. Landgren, ei ole apellatsioonikohus – nagu ka esimese astme kohus – pädev tegema üldisi avaldusi, mis väljuvad kohtuvaidluse rangetest piiridest. ETF-i nõuded, et Esimese Astme Kohus tunnistaks teenistusest vabastamise otsuse õiguspäraseks ja Avaliku Teenistuse Kohtu määratud hüvitamiskohustuse õigusliku aluse puudumist, tuleb seega tunnistada vastuvõetamatuteks, mida ETF muu hulgas ei vaidlusta.

88

Isegi, kui eeldada, et ETF väljendas oma nõuetega soovi selleks, et Esimese Astme Kohus lahendaks lõplikult vaidluse, tuleb tunnistada, et Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikkel 13 sätestab igal juhul, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, tühistab Esimese Astme Kohus Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse ning teeb ise antud küsimuses otsuse, kuid kui Esimese Astme Kohtul ei ole võimalik otsust teha, suunab ta kohtuasja tagasi Avaliku Teenistuse Kohtusse. Seega on asjakohatu see, kas ETF palus Esimese Astme Kohtul ise antud küsimuses otsus teha.

89

Komisjon väidab, et Avaliku Teenistuse Kohus oleks pidanud P. Landgreni esimeses astmes esitatud hagi tunnistama vastuvõetamatuks.

90

Ta leiab, et kuna P. Landgreni ja ETF-i vaheline tööleping nägi ette, et institutsioon või teenistuja võib selle üles öelda teenistustingimuste artiklites 47–50 ette nähtud tingimustel, oli hagi vastavalt ETF-i lepingutingimustele personalieeskirjade artikli 47 alusel tehtud teenistusest vabastamise otsuse peale esitatud hilinenult.

91

Komisjon rõhutab, et Euroopa Kohus tühistas 14. septembri 2006. aasta otsuses kohtuasjas C-417/05 P: komisjon vs. Fernández Gómez (EKL 2006, lk I-8481) Esimese Astme Kohtu poolt esimeses astmes tehtud kohtuotsuse ning tunnistas vastuvõetamatuks hagi, mille asjaomane ajutine teenistuja oli esitanud komisjoni poolt tema lepingu pikendamisest keeldumise peale. Tuletades meelde, et personalieeskirjade kohaldamisalasse kuuluvatele isikutele tekivad õiguslikud tagajärjed ainult töölepingu alusel, asus Euroopa Kohus seisukohale, et ajutine teenistuja ei olnud töölepingut vaidlustanud personalieeskirjades sätestatud tähtaja jooksul ning tema kaebus selle lepingu otsestele sätetele vastavalt tehtud otsuse peale oli vastuvõetamatu. Käesolevas asjas tuleks kasutada analoogset arutluskäiku.

92

Komisjon tunnistab muu hulgas, et kuna ETF ei esitanud hagi kohta esimeses astmes vastuvõetamatuse vastuväidet ei Avaliku Teenistuse Kohtus ega apellatsioonkaebuses, siis vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 40 ja väljakujunenud kohtupraktikale ei saa ETF menetlusse astujana esitada sellekohaseid nõudeid.

93

Siiski, mis puudutab olulist asja läbivaatamist takistavat asjaolu, siis Avaliku Teenistuse Kohus oleks pidanud seda analüüsima omal algatusel (Euroopa Kohtu 24. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C-313/90: CIRFS jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I-1125, punktid 28 ja 29, ning Esimese Astme Kohtu 26. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas T-193/02: Piau vs. komisjon, EKL 2005, lk II-209, punktid 36 ja 37).

94

Seoses sellega ei oma tähtsust, et asja läbivaatamist takistava asjaolu omal algatusel analüüsimine toimub apellatsioonimenetluses. Esiteks, kui Esimese Astme Kohus ei saa ise tunnistada hagi vastuvõetamatuks, siis peaks ta tegema otsuse kohtuvaidluse kohta, mis on tegelikult vastuvõetamatu. Teiseks on esimeses astmes esitatud hagi vastuvõetamatuse küsimus õigusküsimus, mida Esimese Astme Kohus peab apellatsioonimenetluses omal algatusel analüüsima.

95

ETF toetab oma märkustes komisjoni menetlusse astuja seisukohtade kohta komisjoni argumente ning leiab, et esimeses astmes esitatud hagi on hilinenult esitamise tõttu vastuvõetamatu. Ta lisab, et komisjonil on õigus esitada avalikul huvil põhinev väide apellatsioonimenetluses ja seda isegi siis, kui ETF hagi vastuvõetamatust ei vaidlustanud.

96

P. Landgren väidab, et komisjoni väide esimeses astmes esitatud hagi vastuvõetamatuse kohta on vastuvõetamatu, kuna seda ei esitanud apellant ning seda ei ole esimeses astmes esitatud.

97

P. Landgren väidab teise võimalusena, et esimeses astmes esitatud hagi vastuvõetamatuse väide on alusetu.

98

Komisjon väidab, et Avaliku Teenistuse Kohus oleks pidanud omal algatusel tõstatama esimeses astmes esitatud hagi vastuvõetamatuse. Komisjoni arvates ei tekitanud teenistusest vabastamise otsus tegelikult iseseisvaid õiguslikke tagajärgi võrreldes töölepinguga, mis nägi ette, et töösuhte võib lõpetada teenistustingimuste artiklis 47 ette nähtud tingimustel. Teenistusest vabastamise otsus lõpetas lepingu just neil tingimustel. Esimeses astmes esitatud hagi esitati seega hilinenult.

99

Isegi ilma, et oleks vaja teha otsus sellise väite vastuvõetavuse kohta, mida ETF ei esitanud ning mille üle esimeses astmes ei vaieldud, tuleb tõdeda, et see tuleb igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata (Euroopa Kohtu 26. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-23/00 P: nõukogu vs. Boehringer, EKL 2002, lk I-1873, punkt 52).

100

Käesoleva asja asjaolud erinevad oluliselt nendest, mille põhjal tehti otsus eespool punktis 91 viidatud kohtuasjas komisjon vs. Fernández Gómez.

101

Viimati nimetatud kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et ametisse nimetava asutuse negatiivne vastus ajutise teenistuja tähtajalise lepingu pikendamise taotlusele ei ole isikut kahjustav meede, kuna hagejale saadetud kaaskirjas selgitatud nimetatud lepingu tingimused näevad juba ette, et lepingut ei saa pikendada. Euroopa Kohus leidis, et ametisse nimetava asutuse vastus ei sisalda eelnimetatud tingimuste suhtes ühtegi uut asjaolu lepingu kehtivusaja ja selle lepingu pikendamise osas ning sellest ei saa kulgeda uus hagi esitamise tähtaeg.

102

Käesolevas asjas töötas P. Landgren ajutise teenistuja tähtajatu töölepingu alusel, mis nägi ette, et institutsioon või teenistuja võib selle üles öelda teenistustingimuste artiklites 47–50 ette nähtud tingimustel. Teenistusest vabastamise otsuse puudumisel ei oleks tööleping lõppenud ning nii oleks P. Landgren jätkuvalt olnud ETF-iga töösuhtes. Seega ei saa mõistlikult väita, et P. Landgreni teenistusest vabastamise otsus ei ole teda kahjustav meede, kuna see otsus tekitab lepingu lõppemisega tema õiguslikus seisundis selge ja lõpliku muutuse.

103

Selle väitega heidab ETF Avaliku Teenistuse Kohtule ette, et ta on rikkunud õigusnormi, kuna ta asus seisukohale, et põhjendamiskohustus kehtib tähtajatu töölepingu alusel töötava ajutise teenistuja teenistusest vabastamise otsusele, mis tehti vastavalt teenistusetingimuste artikli 47 punkti c alapunktile i.

104

P. Landgren väidab, et Avaliku Teenistuse Kohtu poolt põhjendamiskohustuse ulatuse rikkumist käsitlev väide ei ole tulemuslik, kuna see on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse üleliigsete põhjenduste vastu.

105

Tähtajatu töölepingu alusel töötavate ajutiste teenistujate teenistusest vabastamise otsustele kehtiva põhjendamiskohustusega seotud põhjendused on üleliigsed seetõttu, et Avaliku Teenistuse Kohus lükkas esiteks tagasi esimeses astmes esitatud põhjendamiskohustuse rikkumist käsitleva väite ning teiseks tühistas teenistusest vabastamise otsuse, leides, et tehti ilmne hindamisviga. Põhjendamiskohustust puudutavad kaalutlused on seega „vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni suhtes kõrvalised”.

106

ETF ja komisjon vaidlustavad selle analüüsi ning leiavad, et teenistusest vabastamise otsuse põhjendatuse analüüs sõltub Avaliku Teenistuse Kohtu arutluskäigust teenistusest vabastamise otsuse põhjendamise kohustuse kohta.

107

ETF ja komisjon kinnitavad sisuliselt, et teenistusest vabastamise otsuse põhjendamise kohustuse puudumisel ei oleks Avaliku Teenistuse Kohus saanud ega ka pidanud analüüsima selle otsuse sisemist õiguspärasust.

108

Seoses sellega tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on põhjendamiskohustuse eesmärk esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas otsus on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab selle õiguspärasust vaidlustada, ning teiseks võimaldada kohtul kontrollida selle akti õiguspärasust (vt eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus Michel vs. parlament, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

109

Põhjendamata otsuse suhtes ei saa kohus teostada sisemise õiguspärasuse kontrolli ei dokumenti ega ka selle otsuse teksti või selle tegemise võimalikku konteksti arvestades ning seda hoolimata selle kontrolli ulatusest. Kui otsuse tegijal puudub selle otsuse tegemise aluseks olnud põhjenduste esitamise kohustus, seataks ohtu kohtu võime täita vaidlustatud aktide sisemise õiguspärasuse üle kontrolli teostamise ülesanne – kui see on talle antud – ja ka õigussubjektile antud õiguskaitse, ning see sõltuks otsuse tegija suvast. Asjaolu, et institutsioonilt nõutakse oma otsuste põhjendamist, on seega lahutamatu kohtu pädevusest kontrollida nimetatud otsuste põhjendatust, mis peab olema õigusel rajaneval ühenduses võrdsetel tingimustel tagatud kõikidele õigussubjektidele, kes kasutavad oma õigust õiguskaitsele.

110

Seega, kui Esimese Astme Kohus peab jõudma järeldusele, et lepinguid sõlmival asutusel puudub igasugune kohustus põhjendada ajutiste teenistujate tähtajatute töölepingute ülesütlemist, nii et sellisel juhul kehtivad lepinguid sõlmivale asutusele ainult teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunktis i ette nähtud etteteatamistähtaega puudutavad tingimused, nagu väidavad ETF ja komisjon, siis kuna nende tingimuste täitmist ei ole vaidlustatud, võib see asjaolu mõjutada kohtu kontrollipädevuse ulatuse kindlakstegemist nende otsuste suhtes ning Avaliku Teenistuse Kohtu poolt käesolevas asjas ilmse hindamisvea suhtes teostatud teenistusest vabastamise otsuse tühistamiseni viinud kontrolli õiguspärasust.

111

Sellest tuleneb, et käesolevat väidet ei saa kohe selle tõttu tagasi lükata, et see ei ole tulemuslik. Nii tuleb analüüsida selle väite põhjendatust.

112

Käesolev väide on jaotatud kolme osasse: esimene käsitleb teenistustingimuste artikli 47 – nagu seda kohtupraktikas on tõlgendatud – rikkumist; teine valesid viiteid kokkulepetele ja lepingutele, mida ei kohaldata institutsioonide ja nende töötajate vahelistele suhetele; ning kolmas vastuolu, mis esineb formaalse põhjendamiskohustuse ning selle vahel, et teenistusest vabastamise otsuse põhjendustest muul viisil teadasaamine on õiguspärane.

113

ETF tuletab meelde, et vastavalt teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunktile i lõpeb ajutise teenistuja töösuhe tähtajatu lepingu puhul lepingus määratud etteteatamistähtaja lõppemisel; etteteatamistähtaeg on vähemalt üks kuu iga täitunud teenistusaasta kohta ning kõige vähem kolm kuud ja kõige rohkem kümme kuud.

114

Seetõttu on tööandja tähtajatu töölepingu ülesütlemisel kohustatud ainult järgima lepingus määratud etteteatamistähtaega, tingimusel et see etteteatamistähtaeg on teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunktis i kehtestatud tingimustega kooskõlas.

115

ETF tugineb seoses sellega eespool punktis 38 viidatud kohtuotsustele Schertzer vs. parlament ja Speybrouck vs. parlament, millest nähtub, et ajutiste teenistujate töölepingute ülesütlemise otsuseid ei pea põhjendama. Erinevalt ametnikest, kellele personalieeskirjad tagavad töökoha stabiilsuse, kohaldatakse ajutistele teenistujatele erikorda, mis põhineb asjaomase institutsiooniga sõlmitud töölepingul. Kui leping näeb teenistustingimuste asjakohastele sätetele viidates sõnaselgelt ette lepingu ühepoolse ülesütlemise ilma selle põhjendamise kohustuseta, siis teenistustingimuste artiklis 11 üldiselt viidatud personalieeskirjade artikli 25 kohaldamine analoogia alusel on välistatud.

116

P. Landgreni tööleping nägi lihtsalt ette, et „institutsioon või teenistuja võib lepingu üles öelda teenistustingimuste artiklites 47–50 ette nähtud põhjustel, kui täidetakse nendes artiklites kehtestatud tingimusi”. Kuna teenistustingimuste artiklid 47–50 ei viita teenistustingimuste artiklile 11 ning veel vähem personalieeskirjade artikli 25 kohaldamisele analoogia alusel, ei saa ETF-ilt nõuda, et ta käesolevas asjas põhjendaks nimetatud lepingu ülesütlemist. ETF tugineb seoses sellega eespool punktis 38 viidatud 17. märtsi 1994. aasta otsusele kohtuasjas Hoyer vs. komisjon ja eespool punktis 38 viidatud kohtuotsusele Smets vs. komisjon, mille kohaselt ajutise teenistuja tähtajatus töölepingus sõnaselgelt ette nähtud lepingu ühepoolset ülesütlemist ei pea põhjendama, sõltumata sellest, kes lepingu üles ütles. Ta väidab, et vastavalt nendele kohtuotsustele õigustab põhjendamiskohustuse puudumist kaalutlusõigus, mis on teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunktiga i sellist lepingut ülesütlevale asutusele antud. Selles punktis erinebki ajutise teenistuja olukord ametniku personalieeskirjadest tulenevast staatusest nii, et see välistab personalieeskirjade artikli 25 kohaldamise analoogia alusel, vaatamata sellele, et teenistustingimuste artiklis 11 viidatakse üldiselt personalieeskirjade artiklitele 11–26, mis käsitlevad ametniku õigusi ja kohustusi.

117

Esimese Astme Kohus asus eespool punktis 38 viidatud 6. juuni 2006. aasta otsuses kohtuasjas Girardot vs. komisjon (punkt 72) samamoodi seisukohale, et ajutine teenistuja, kelle leping võidakse kohaldatavat õigust järgides ühepoolselt ilma põhjendusi esitamata üles öelda, erinebki peamiselt selles aspektis ametnikust. Sama kohtuotsuse kohaselt ei ole ajutisel teenistujal ametnikule tagatud töökoha stabiilsust, kuna määratluse kohaselt täidab ta oma ülesandeid ainult piiratud aja jooksul.

118

ETF järeldab sellest, et Avaliku Teenistuse Kohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62 valesti teenistustingimuste artiklile 11, kuna ajutisele teenistujale kohaldatakse õiguslikku regulatsiooni, mis tuleneb pooltevahelisi suhteid reguleerivast lepingust ning mille eespool viidatud säte institutsiooni või teenistuja poolt lepingu ühepoolse ülesütlemise kohta viitab ainult teenistustingimuste artiklitele 47–50.

119

Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et P. Landgreni tööleping öeldi üles lepingus ja teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunktis i ette nähtud etteteatamistähtajast kinni pidades ning seoses sellega puudus eriline põhjendamise nõue.

120

Komisjon leiab esiteks, et kui Avaliku Teenistuse Kohus asus seisukohale, et ETF-il on kohustus teenistusest vabastamise otsust põhjendada, tegi ta otsuse ultra petita või vähemalt ultra vires.

121

Ta väidab, et P. Landgren ei nõudnud esimeses astmes, et teenistustingimuste artiklit 47 tõlgendataks nii, et sellest tuleneb ajutise teenistuja lepingut üles öelda sooviva administratsiooni põhjendamiskohustus, vaid väitis, et vaatamata põhjendamiskohustuse puudumisele peab otsus põhinema kehtivatel faktilistel ja õiguslikel põhjendustel.

122

Tehes otsuse sellise põhjendamiskohustuse kohta, muutis Avaliku Teenistuse Kohus hagi eset, kui ta vastas ETF-i esitatud argumendile (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 60), mida hageja esimeses astmes ei tõstatanud. Avaliku Teenistuse Kohus rikkus menetlusliku võrdsuse põhimõtet, kui ta takistas ETF-il sellel teemal tõhusalt oma arvamust avaldamast.

123

Komisjon leiab, et see argument on vastuvõetav, kuna Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 neljas lõik ning kodukorra artikli 116 lõige 3 ei keela menetlusse astujal esitada argumente, mis on uued või erinevad argumentidest, mille esitas pool, keda menetlusse astuja toetab, kuna vastasel korral on menetlusse astuja seisukohad piiratud hageja esitatud argumentide kordamisega. Komisjoni argumendid toetavad ETF-i nõuet, et vaidlustatud kohtuotsus tuleb tühistada põhjendusel, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus põhjendamiskohustuse ulatust. Kuna need argumendid ei muuda ega moonuta hagiavalduses määratletud kohtuvaidluse piire, tuleb need tunnistada vastuvõetavaks (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-245/92 P: Chemie Linz vs. komisjon, EKL 1999, lk I-4643, punktid 32 ja 33).

124

Teiseks väidab komisjon, et Avaliku Teenistuse Kohus on rikkunud õigusnorme, kui ta kinnitas, et tähtajatu töölepingu ühepoolsele ülesütlemisele kehtib põhjendamiskohustus.

125

Kõigepealt on Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu praktika jäänud muutumatuks pärast väidetavat õiguse arengut, millele Avaliku Teenistuse Kohus viitab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65: Esimese Astme Kohus kordas nimelt põhjendamiskohustuse puudumist eespool punktis 38 viidatud 6. juuni 2006. aasta kohtuotsuses Girardot vs. komisjon.

126

Vastavalt kohtupraktikale (Esimese Astme Kohtu 14. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas T-371/03: Le Voci vs. nõukogu, EKL AT 2005, lk I-A-209 ja II-957, punktid 122 ja 123) on personalieeskirjade puhul tegemist erinormiga, mis tähendab, et selle sätted võivad teha erandi üldnormidest. Pealegi tunnistas Esimese Astme Kohus teenistustingimuste spetsiifilisust (Esimese Astme Kohtu 11. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas T-102/95: Aubineau vs. komisjon, EKL AT 1996, lk I-A-357 ja II-1053, punktid 45 ja 46).

127

Lõpuks, vastupidi Avaliku Teenistuse Kohtu kinnitusele vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76, on kaalutlused, et teenistusest vabastamisele kohaldatakse põhjendamiskohustust, vastuolus teenistustingimuste artikliga 47, nagu neid on järjekindlalt tõlgendanud Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus. Komisjon viitab seoses sellega eespool punktis 38 viidatud kohtuotsusele Speybrouck vs. parlament, milles Esimese Astme Kohus jõudis järeldusele, et põhjendamiskohustus esineb ainult siis, kui lepingu ülesütlemine toimub teenistustingimuste artiklis 49 sätestatud distsiplinaarsetel põhjustel.

128

Põhjendamiskohustuse puudumisele on vastukaaluks etteteatamistähtajast kinnipidamise ning lahkumishüvitise maksmise kohustus. Avaliku Teenistuse Kohus paneb vaidlustatud kohtuotsuses institutsioonile seega kaks kohustust, st teenistusest vabastamise põhjendamise kohustuse ning lahkumishüvitise maksmise kohustuse, mis tähendab, et talle on kehtestatud rangemad nõuded, kui siis, kui lepingu ülesütlemine oleks toimunud distsiplinaarsetel põhjustel.

129

Kuna Avaliku Teenistuse Kohtu arutluskäik ei tundu olevat kohaldatav olukorras, kus ajutine teenistuja ütleb ühepoolselt oma töölepingu üles, siis rikub vaidlustatud kohtuotsus võrdse kohtlemise põhimõtet, mis nähtub teenistustingimustest ja kohtupraktikast, mille kohaselt lepingu ühepoolse ülesütlemise õigus on lepingu mõlemal poolel (eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus Schertzer vs. parlament, punkt 47).

130

P. Landgren väidab, et ETF kordab käesoleva väite jaoks peaaegu sõna-sõnalt neid argumente, mis ta juba esimeses astmes vasturepliigis esitas. Sellised argumendid on eelkõige Euroopa Kohtu põhikirja artiklit 58 arvestades vastuvõetamatud.

131

Seoses komisjoni argumendiga, et Avaliku Teenistuse Kohus tegi otsuse ultra petita või vähemalt ultra vires, väidab P. Landgren, et see tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata põhjendusel, et tegemist on väitega, mida ETF ei esitanud ei esimeses astmes, kuigi Avaliku Teenistuse Kohus palus tal põhjendamiskohustuse küsimuses oma arvamust avaldada, ega apellatsioonkaebuses. Seega on tegemist uue väitega, mis moondab või muudab hagi eset ning mis tuleb vastavalt kohtupraktikale vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata (Esimese Astme Kohtu 3. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas T-114/02: BaByliss vs. komisjon, EKL 2003, lk II-1279). Igal juhul on see argument ilmselgelt põhjendamatu.

132

P. Landgren leiab samuti, et alusetud on ETF-i argumendid, mis puudutavad põhjendamiskohustuse puudumist tähtajatute töölepingute alusel töötavate ajutiste teenistujate teenistusest vabastamise otsuste puhul.

133

Kuna selle etteheite puhul on tegemist vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise iseseisva alusega, tuleb seda pidada väiteks. Nagu märgib P. Landgren, ei ole ETF seda väidet apellatsioonkaebuses esitanud ning seda ei saa lisada väitele, et põhjendamiskohustuse ulatust on rikutud.

134

ETF ei ole tegelikult oma argumentidega üldse väitnud, et Avaliku Teenistuse Kohus oleks väljunud kas P. Landgreni esitatud nõuete või kohtuvaidluse piiridest, nagu need on tema väidetega määratletud. ETF ei vaidlustanud isegi seda, et Avaliku Teenistuse Kohus tegi otsuse ajutiste teenistujate tähtajatute töölepingute ülesütlemise otsuseid puudutava põhjendamiskohustuse kohta, vaid piirdus ainult kohtu poolt sellele kohustusele antud ulatuse vaidlustamisega.

135

Seega on see väide uus. Eespool punktis 131 viidatud kohtuotsuses BaByliss vs. komisjon (punkt 417) esitatud lahendust kohaldades tuleb see väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Nimetatud kohtuotsusest tuleneb, et kuigi Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 kolmas lõik ning kodukorra artikli 116 lõige 3 ei keela menetlusse astujal esitada argumente, mis on uued või erinevad võrreldes argumentidega, mille esitas pool, keda menetlusse astuja toetab, kuna vastasel korral on menetlusse astuja seisukohad piiratud hageja esitatud argumentide kordamisega, ei saa nõustuda sellega, et need sätted võimaldavad menetlusse astujal muuta või moonuta hagiavalduses määratletud kohtuvaidluse piire, esitades uusi väiteid.

136

Igal juhul on see väide ka alusetu. Esimeses astmes esitatud hagiavalduse esimesest ja neljandast väitest nähtub, et P. Landgren heitis ETF-ile ette, et ta ei tõendanud esiteks, et teenistusest vabastamise otsus põhines õiguslikult kehtival alusel ning teiseks, et ta ei põhjendanud teenistusest vabastamise otsust juhul, kui see otsus põhines üldisel ebapädevusel. ETF pühendas vasturepliigi terve lõigu sellele, et teenistusest vabastamise otsuse puhul põhjendamisekohustus puudub ning jõudis järeldusele, et nii kostja vastuses kui ka vasturepliigis esitatud seletused selle otsuse põhjendamise kohta olid esitatud teise võimalusena.

137

Sellest järeldub, et pooled on põhjendamiskohustuse küsimust esimeses astmes arutanud. Seega Avaliku Teenistuse Kohus ei ületanud oma pädevuse piire, kui ta vastas esimeses astmes kostja esitatud argumendile sellise kohustuse puudumise kohta; seda enam, et põhjendamiskohustuse rikkumist puudutav väide on avalikul huvil põhinev väide, mida kohus peab omal algatusel analüüsima (Euroopa Kohtu 20. veebruari 1997. aasta otsus kohtuasjas C-166/95 P: komisjon vs. Daffix, EKL 1997, lk I-983, punkt 24).

138

Nagu märgib P. Landgren, nähtub menetlustoimikust, et kohtuistungi esialgses ettekandes paluti sõnaselgelt ETF-il täpsustada, „kuidas peaks omavahel sobitama ühelt poolt ajutise teenistuja tähtajatu töölepingu ülesütlemise põhjendamise kohustuse puudumist, mida ETF vasturepliigis väidab, ning teiselt poolt sellise lepingu ülesütlemise otsuse üle kohtuliku kontrolli teostamist”. Argument, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus võistlevuse põhimõtet, on lisaks sellele, et tegelikult on tegemist vastuvõetamatu väitega – kuna hageja seda ei esitanud – seega ka ilmselgelt alusetu.

139

P. Landgren leiab, et see väite osa tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna ETF piirdub esimeses astmes juba esitatud argumentide kordamisega.

140

Seoses sellega tuleb meenutada, et EÜ artiklist 225, Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 11 lõikest 1 ja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 punktist c tuleneb, et apellatsioonkaebuses näidatakse täpselt otsuse, mille tühistamist taotletakse, kritiseeritavad osad, samuti seda taotlust konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid. Apellatsioonkaebus ei vasta nimetatud nõudele, kui see, sisaldamata argumentatsiooni, mis identifitseeriks konkreetselt õigusnormi rikkumise, millele vaidlustatud kohtuotsus põhineb, piirdub Avaliku Teenistuse Kohtus juba esitatud väidete ja argumentide kordamisega. Selline apellatsioonkaebus kujutab tegelikkuses endast taotlust Avaliku Teenistuse Kohtu otsus pelgalt uuesti läbi vaadata, mis ei ole Esimese Astme Kohtu pädevuses (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, EKL 2000, lk I-5291, punktid 34 ja 35).

141

Kui apellatsioonkaebuse esitaja vaidlustab ühenduse õiguse tõlgendamise või kohaldamise Avaliku Teenistuse Kohtu poolt, võivad esimeses astmes käsitletud õiguslikud küsimused siiski apellatsioonimenetluses uuesti arutusele tulla. Kui apellatsioonkaebuse esitaja ei saaks oma apellatsioonkaebust Avaliku Teenistuse Kohtus juba esitatud väidete ja argumentidega põhjendada, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 11. novembri 2003. aasta määrus kohtuasjas C-488/01 P: Martinez vs. parlament, EKL 2003, lk I-13355, punkt 39).

142

Käesolevas asjas ei ole kahtlust, et ETF heidab Avaliku Teenistuse Kohtule ette seda, et ta tõlgendas valesti personalieeskirju ning teenistustingimusi, kui ta asus seisukohale, et esimeses astmes vaidlustatud teenistusest vabastamise otsusele kehtib põhjendamiskohustus. Seega tuleb P. Landgreni esitatud asja läbivaatamist takistav asjaolu tagasi lükata.

143

Nagu toodi välja eespool punktides 98–102, on ajutise teenistuja jaoks tema teenistusest vabastamise otsuse puhul tegemist otsusega, mis tekitab tema õiguslikus seisundis selge muutuse ning mis tema huve seega kahjustab.

144

Vastavalt personalieeskirjade artikli 25 teisele lõigule peab iga ametniku kahjuks tehtud otsuses sisalduma põhjendus.

145

Ajutistele teenistujatele kohaldatava korra kohta tuleb märkida, et teenistustingimuste artikli 11 esimese lõik näeb ette, et „personalieeskirjade artikleid 11–26 ametnike õiguste ja kohustuste kohta kohaldatakse analoogia põhjal”. Sama säte täpsustab siiski, et „kui ajutise töötajaga on sõlmitud tähtajaline leping, piirdub personalieeskirjade artikli 15 teises lõigus nimetatud isiklikel põhjustel võetava puhkuse kestus lepingu kehtivuse allesjäänud ajaga.”

146

Teenistustingimuste artikkel 11 kehtestab seega põhimõtte, et personalieeskirjade artikleid 11–26 kohaldatakse ajutistele teenistujatele analoogia alusel. Sellest põhimõttest on sätestatud ainult üks erand ja see puudutab personalieeskirjade artikli 15 teises lõigus nimetatud isiklikel põhjustel võetava puhkuse kestust, kui ajutise töötajaga on sõlmitud tähtajaline leping.

147

Kui lugeda asjakohaseid sätteid, siis kuidagi ei ole võimalik jõuda järeldusele, et personalieeskirjade artiklit 25 ei kohaldata ajutiste teenistujate tähtajatute töölepingute ülesütlemisele.

148

Kohtupraktika kohaselt on selles sättes ette nähtud põhjendamiskohustus – mis üksnes kordab EÜ artiklis 253 sätestatud üldist kohustust – ühenduse õiguse aluspõhimõte, millest võib teha erandeid üksnes ülekaalukatel põhjustel (vt eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus Huygens vs. komisjon, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika), nagu Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 õigesti rõhutas. Nagu eespool punktis 108 meelde tuletati, on põhjendamiskohustuse eesmärk esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas otsus on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab selle õiguspärasust vaidlustada, ning teiseks võimaldada kohtul kontrollida selle akti õiguspärasust (eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus Michel vs. parlament, punkt 22). See kohustus aitab kaasa tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte tagamisele, mis on ühenduse õiguse üldpõhimõte ning mis tuleneb liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest ja on sätestatud 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklites 6 ja 13 ning mida kinnitas ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 (vt Euroopa Kohtu 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C-432/05: Unibet, EKL 2007, lk I-2271, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika). Töösuhteid puudutavate otsuste põhjendamise kohustuse tähtsust on rõhutanud ka Euroopa Kohus, kes on märkinud, et kohtuliku kontrolli tõhusus, mis peab hõlmama vaidlustatud otsuse põhjenduste õiguspärasust, eeldab üldiselt seda, et asjaga tegelev kohus võib nõuda pädevalt ametiasutuselt oma põhjenduste avalikustamist. Kuid juhul, kui on tegemist ühenduses töötajatele asutamislepinguga antud põhiõiguse tõhusa kaitse tagamisega, on samuti vaja, et huvitatud isikud saaksid seda õigust kaitsta võimalikult headel tingimustel ning saaksid täielikult informeerituna võimaluse otsustada, kas neile on kasulik kohtule hagi esitada (Euroopa Kohtu 15. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 222/86: Heylens jt, EKL 1987, lk 4097, punkt 15).

149

Nii ulatuslik erand administratsiooni üldisest ja peamisest kohustusest oma otsuseid, ning eriti isikut kahjustavaid otsuseid põhjendada saab tuleneda ainult ühenduse seadusandja otsesest ning ühemõttelisest soovist, mida aga personalieeskirjade artikli 25 üldsätetes ja teenistustingimuste artiklis 11 seoses sellega väljendatud ei ole.

150

Tuleb tõdeda, et teenistustingimuste artikkel 47 ei näe samuti ette, et lepingu ülesütlemise otsustele põhjendamiskohustus ei kehti. Personalieeskirjade artikkel 25 kujutab endast ametniku ning vastavalt teenistustingimuste artiklile 11 ajutise teenistuja õigusi puudutavat põhimõtet ning seega ei saa asuda seisukohale, et personalieeskirjade artikli 25 kohaldamine on välistatud pelgalt seetõttu, et teenistustingimuste artikkel 47 ei näe sõnaselgelt ette, et seda artiklit kohaldades tehtud otsuseid tuleb põhjendada, kuna personalieeskirjade artikkel 25 on mõeldud – välja arvatud erandi korral – üldkorras kohaldamiseks. Teenistustingimuste spetsiifilisus ning personalieeskirjade erinormiks olemine – nagu väidab komisjon – on asjakohatu, kuna ükski nendest instrumentidest ei tee ajutiste teenistujate tähtajatute töölepingute ülesütlemise otsuste suhtes EÜ artiklist 253 otsest erandit.

151

Isegi kui on tõsi, nagu väidavad ETF ja komisjon, et institutsiooni ning ajutise teenistuja töösuhte aluseks on tööleping, ei saa see siiski rikkuda kohustuslikke õiguslikke tingimusi, mis on ette nähtud põhjendamiskohustuse osas personalieeskirjadele viitavates teenistustingimustes. Seega pelgalt asjaolu, et tööleping näeb ette selle ühepoolse ülesütlemise võimaluse, kui etteteatamistähtajast on kinni peetud, ei saa tõlgendada nii, et lepinguid sõlmival asutusel on õigus teha erand teenistustingimuste artiklist 11 ning personalieeskirjade artiklist 25. Lisaks tuleb märkida, et nii sätestatud ühepoolsus lepingu ülesütlemiseks on eraldiseisev põhjendamiskohustusest, kuna see ühepoolsus puudutab nõude puudumist, et lepingu ülesütlemise tahe oleks mõlemapoolne.

152

Muu hulgas on õige ka see, et teenistustingimuste artikkel 49, mis käsitleb distsiplinaarsetel põhjustel lepingu etteteatamata ülesütlemist, kui ajutine töötaja on jätnud oma kohustused täitmata, sätestab, et „artikli 6 esimeses lõigus osutatud asutus või ametiisik teeb põhjendatud otsuse pärast seda, kui asjaomasele teenistujale on antud võimalus esitada selgitusi”.

153

Sellest, et teenistustingimuste artikkel 49 viitas distsiplinaarsetel põhjustel lepingu ülesütlemise puhul otse personalieeskirjade artiklist 25 tulenevatele nõuetele, ei saa siiski a contrario järeldada, et neid nõudeid ei kohaldata muudel kui distsiplinaarsetel põhjustel lepingu ülesütlemisele. Selline arutluskäik võiks viia järeldusele, et huve kahjustava otsuse põhjendamist saab nõuda ainult siis, kui selle kohustuse näeb konkreetselt ette selle otsuse aluseks olnud säte, kuid seda tõlgendust ei toeta personalieeskirjade artikli 25 enda eesmärk ega kohtupraktika. Kuna teenistustingimuste artiklid 47 ja 49 on õigusjõult madalamal astmel kui asutamisleping, siis vastavalt kooskõlalise tõlgendamise põhimõttele tuleb neid igal võimalikul viisil tõlgendada asutamislepingut arvestades ning käesolevas asjas eelkõige EÜ artikli 253 nõudeid täites.

154

Muu hulgas tuleb tagasi lükata komisjoni seisukoht, et teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunkti i alusel lepingu ülesütlemisel lepinguid sõlmivale asutusele pandud põhjendamiskohustusega ei saa nõustuda, kuna see paneks lepinguid sõlmivale asutusele kaks kohustust, st põhjendamiskohustuse ning lahkumishüvitise maksmise kohustuse, ning see tähendaks, et talle on kehtestatud rangemad nõuded, kui siis, kui lepingu ülesütlemine oleks toimunud distsiplinaarsetel põhjustel.

155

Esiteks ei kujuta ajutisele teenistujale etteteatamistähtajal töötasu maksmine endast iseenesest lahkumishüvitist, kuna teenistuja täidab sel ajal oma ülesandeid, mis õigustab selle eest rahalise vastutasu saamist. Teiseks, just nimelt sel põhjusel, et ajutisele teenistujale ei heideta ette, et ta on jätnud oma kohustused täitmata, on talle antud piisav tähtaeg oma tuleviku korraldamiseks, erinevalt distsiplinaarsetel põhjustel teenistusest vabastatud teenistujast, kes on süüdi kohustuste täitmata jätmises, nii et tema teenistusse jätmine oleks teenistuse huvidega vastuolus. Neil tingimustel ei saa etteteatamistähtajast kinnipidamist analüüsida kui põhjendamiskohustuse puudumise vastet, kuna etteteatamistähtaja küsimus on seotud ainult teenistusest vabastamise aluseks oleva põhjusega.

156

Tulemusetu on komisjoni argument, et vaidlustatud kohtuotsus rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna põhjendamiskohustus kehtestatakse ainult institutsioonile, ja seda siis, kui lepingu ühepoolse ülesütlemise õigus on mõlemal lepingupoolel. Institutsiooni ja ajutise teenistuja vahelised suhted ei ole tegelikult määratletud ainult lepingutingimustega, vaid neile kohaldatakse ka personalieeskirjade nõudeid. Kuigi personalieeskirjad näevad ette, et administratsiooni tehtud kahjustavaid otsuseid tuleb põhjendada, tuleb tõdeda, et seda kohustust ei ole sätestatud ametnikele ja teenistujatele, kui nad teevad administratsiooni kahjustada võivaid otsuseid. Sellest lähtuv võimalik ebavõrdsus tuleneb seega personalieeskirjade – mille kehtivust komisjon ei ole vaidlustanud – kohaldamisest. Lisaks põhineb komisjoni argument valel eeldusel, et administratsioonile pandud põhjendamise nõue võtab temalt ära lepingu ühepoolse ülesütlemise õiguse. Tegelikult ei keela põhjendamiskohustus administratsioonil omal algatusel üles öelda lepingut, mis teda ajutise teenistujaga seob, vaid lihtsalt nõuab, et administratsioon esitaks seda otsust õigustavad põhjendused, et tagada nimetatud teenistujale minimaalsed tingimused, tagamaks õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele.

157

Eespool punktidest 143–153 nähtub, et üheski sättest ei tulene, et personalieeskirjade artikkel 25 – mis kordab asutamislepingust endast tulenevat põhinõuet – tuleb teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunkti i alusel tehtud teenistusest vabastamise otsuste puhul jätta kohaldamata.

158

See tõlgendus on ka kooskõlas personalieeskirjade artikliga 25 taotletavate eesmärkidega.

159

Selle sätte – mida kohaldatakse ajutistele teenistujatele teenistustingimuste artikli 11 alusel – eesmärk on esiteks anda huvitatud isikule, kelle kohta tema õiguslikku seisundit kahjustav otsus tehti, piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas otsus on põhjendatud ning võimalus esitada selle õiguspärasust vaidlustav hagi, ning teiseks võimaldada kohtul oma kontrolli teostada. Kuna ajutiste teenistujate tähtajatute töölepingute ülesütlemise otsused kuuluvad kohtuliku kontrolli alla, siis selle eesmärgi saavutamisega on kooskõlas, et samamoodi nagu põhjendatakse ajutiste teenistujate suhtes tehtud kõiki kahjustavaid otsuseid – sh ka vähemtähtsaid otsuseid – põhjendatakse ka otsust, millega institutsioon lõpetab ajutise teenistujaga töösuhte.

160

Sellise põhjendamiskohustuse puudumisel oleks ühenduste kohtul võimatu teostada nõuetekohaselt oma kontrolli – kui piiratud see ka ei oleks, samas kui administratsioonil oleks tegelikult vabadus teha suvapõhiselt otsus ajutise teenistuja saatuse kohta, seda isegi siis, kui kohtupraktika kohaselt on pädev asutus teenistuja suhtes otsuste tegemisel kohustatud teenistuse huvide hindamisel arvesse võtma kõiki elemente, mis võivad tema otsust määrata, ja eelkõige asjaomase teenistuja huve. See tuleneb nimelt administratsiooni hoolitsemiskohustusest, mis väljendab personalieeskirjadega ja analoogia alusel teenistustingimustega ametiasutustele ja selle teenistujatele antud vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu (vt eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Dejaiffe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

161

Kuigi on tõsi, et personalieeskirjad tagavad ametnikele suurema töökoha stabiilsuse, kuna asjaomase isiku tahte vastaselt tema teenistusest lõplikult vabastamise juhud on rangelt piiritletud, tuleb siiski rõhutada, et ajutise teenistuja töökoha ebastabiilsemat olemust ei muuda lepinguid sõlmivale asutusele pandud kohustus põhjendada ajutiste teenistujate tähtajatute töölepingute ülesütlemist.

162

See olemus tuleneb tegelikult lepinguid sõlmiva asutuse ulatuslikust kaalutlusõigusest, mis tal on seoses ajutise teenistuja tähtajatu töölepingu ülesütlemisega vastavalt teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunktile i ja lepingus ette nähtud etteteatamistähtajast kinni pidades, ning ühenduste kohtu kontroll peab seega piirduma ilmse hindamisvea või võimu kuritarvitamise kontrollimisega (Euroopa Kohtu 26. veebruari 1981. aasta otsus kohtuasjas 25/80: de Briey vs. komisjon, EKL 1981, lk 637, punkt 7; eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus Speybrouck vs. parlament, punktid 97 ja 98; eespool punktis 38 viidatud 17. märtsi 1994. aasta kohtuotsus Hoyer vs. komisjon, punkt 27, ja eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus Smets vs. komisjon, punkt 24).

163

Kaugel sellest, et õigustada võimalust teha administratsioonile erand selles vallas tehtud otsuste põhjendamise kohustusest, muudab nimetatud ulatuslik kaalutlusõigus seda enam vajalikuks sellise olulise menetlusnormi nagu põhjendamiskohustuse järgimise. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on juhul, kui ühenduse institutsioonil on ulatuslik kaalutlusõigus, teatavate ühenduse õiguskorras haldusmenetluses ette nähtud tagatiste järgimise kontrollimine põhjapaneva tähtsusega. Nende tagatiste hulka kuuluvad eelkõige pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki antud asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja kohustus põhistada oma otsust piisavalt (Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München, EKL 1991, lk I-5469, punkt 14; 22. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-525/04 P: Hispaania vs. Lenzing, EKL 2007, lk I-9947, punkt 58, ja 6. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-405/07 P: Madalmaad vs. komisjon, EKL 2008, lk I-8301, punkt 56).

164

Lisaks leiti, et hea halduse nõuetega vastuolus olev lähenemine vabastada pädev institutsioon huve kahjustavate otsuste põhjendamise kohustusest viib tasakaalust välja ülesannete ja pädevuse jaotuse ühelt poolt administratsiooni ning teiselt poolt ühenduste kohtu vahel, kuna ühenduste kohus muutub ainukeseks ja esimeseks astmeks, kus hageja põhjenduse üldse saab. See lähenemine seab nii kahtluse alla asutamislepingus ette nähtud administratsiooni ja kohtu ülesannete lahususe ning institutsionaalse tasakaalu süsteemi ja eriti õiguskaitsevahendite kasuliku mõju ning õigusemõistmise kiiruse ning menetlusökonoomia nõuded, arvestades seda, et huve kahjustava akti õiges vormis põhjendamine ning asjaomasele isikule sellest teatamine kohtueelse menetluse jooksul annavad võimaluse teha asjaomasele isikule selgeks tema suhtes tehtud otsuse ulatus ning vajadusel teda selle otsuse põhjendatuses veenda, vältides nii hagi esitamist kohtusse (Esimese Astme Kohtu 8. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T-237/00: Reynolds vs. parlament, EKL AT 2005, lk I-A-385 ja II-1731, punkt 106).

165

Vastupidi ETF-i ja komisjoni väidetule ei ole seega teenistustingimuste artikliga 47 taotletav eesmärk, ametniku töökohta puudutava olukorra stabiilsus ega lepinguid sõlmiva asutuse ulatuslik kaalutlusõigus takistuseks põhilisele ja üldisele eesmärgile, mida taotletakse huve kahjustavate otsuste põhjendamise kohustusega, nagu see on sätestatud personalieeskirjade artiklis 25.

166

Lisaks ühtib see ka Euroopa Kohtu praktikaga ajutiste teenistujate töölevõtmise menetluse raames kandidatuuri tagasilükkamise otsuste põhjendamise nõuete kohta. Teenistustingimuste artikli 2 punkti c alusel ajutise teenistuja töölevõtmise osas asuti seisukohale, et tuginedes sellele, et ajutisi teenistujaid puudutavatele üksikotsustele kohaldatakse teenistustingimuste artikli 11 kohaselt personalieeskirjade artikli 25 teist lõiku, ei või lepinguid sõlmiv asutus oma otsuse põhjendamisel piirduda viitamisega nende õiguslike tingimuste täitmisele, mis on eelduseks ametisse nimetamise menetluse õiguspärasusele (Euroopa Kohtu 23. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-150/03 P: Hectors vs. parlament, EKL 2004, lk I-8691, punktid 38, 39 ja 41).

167

Isegi kui on tõsi, nagu väidavad ETF ja komisjon, et jõuti järeldusele, et ajutiste teenistujate tähtajatute töölepingute ülesütlemise otsuseid ei ole vaja põhjendada, on Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus samal ajal sellegipoolest kinnitanud, et teenistustingimuste artiklis 47 ette nähtud etteteatamistähtajast kinni pidades ebapädevuse tõttu teenistusest vabastamise kohta tehtud otsuse puhul ei saa ühenduste kohus selle aluseks olnud hinnangu põhjendatust kontrollida, välja arvatud siis, kui on tõendatud, et tegemist on ilmse hindamisvea või võimu kuritarvitamisega (vt selle kohta eespool punktis 162 viidatud kohtuotsus Briey vs. komisjon, punkt 7, ja eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus Speybrouck vs. parlament, punktid 97 ja 98). Selle piiratud kontrolli teostamise kohta on Esimese Astme Kohus lisaks leidnud, et kuna komisjon otsustas ajutise teenistuja teenistusest vabastada põhjendusel, et teda ei kantud pärast konkurssi koostatud sobivate kandidaatide loetelusse, mis ise oli õigusvastane, rikkus komisjon tema kaalutlusõigusele seatud piire, ning tühistas seejärel vaidlustatud teenistusest vabastamise otsuse (vt selle kohta eespool punktis 38 viidatud 17. märtsi 1994. aasta kohtuotsus Hoyer vs. komisjon, punktid 37–40, ja eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus Smets vs. komisjon, punktid 34–37).

168

Kuna otsuse põhjendatuse kohtulik kontroll – isegi, kui see on piiratud – on seega lahutamatu otsuse tegijaks oleva institutsiooni kohustusest esitada selle põhjendused – nagu eespool, eelkõige punktides 108 ja 109 on välja toodud –, siis tuleb ETF-i ja komisjoni viidatud kohtupraktikat tõlgendada nii, et kuigi institutsioonil ei ole kohustust dokumendis endas ametlikult põhjendada teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunkti i alusel tehtud ajutise teenistuja teenistusest vabastamise otsust, peab see otsus siiski põhinema kehtivatel põhjustel, millest asjaomane isik peab teada saama. Muu hulgas tuleb märkida, et see tõlgendus on kooskõlas eespool punktis 162 viidatud kohtuotsusega Briey vs. komisjon, milles Euroopa Kohus märkis, et kuna hagejal oli isiklike vestluste ja arvukate kirjalike seisukohtade vahetamise jooksul võimalus esitada väiteid enda kaitseks, siis ta ei saa samal põhjusel väita, et otsuses endas puudub põhjendus (punkt 9).

169

Lisaks tuleb märkida, et Esimese Astme Kohus asus hiljuti üldiselt seisukohale, et personalieeskirjade artikli 25 teine lõige on ajutistele teenistujatele kohaldatav analoogia alusel vastavalt teenistustingimuste artiklile 11 ning teiseks, et põhjendamiskohustus ei ole piiratud otsuste puhul, mis puudutavad töölevõtmist või teenistusest vabastamist teenistustingimuste artikli 2 punktiga c hõlmatud töökohalt (Esimese Astme Kohtu 17. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas T-406/04: Bonnet vs. Euroopa Kohus, EKL AT 2006, lk I-A-2-213 ja II-A-2-1097, punkt 68), ning seda hoolimata sellest, et viimati nimetatud sättes viidatud ajutiste teenistujate lepingute puhul on oluliseks aspektiks vastastikune usaldus (punkt 47). Selline seisukoht kehtib seda enam teenistusest vabastamisele teenistustingimuste artikli 2 punktiga a hõlmatud töökoha puhul, nagu käesolevas asjas.

170

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb jõuda järeldusele, et Avaliku Teenistuse Kohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta leidis, et personalieeskirjade artiklis 25 sätestatud põhjendamisnõuded kehtivad teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunkti i alusel ajutise teenistuja tähtajatu töölepingu ülesütlemisele.

171

Esimese väite, et on rikutud põhjendamiskohustuse ulatust, esimene osa tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

172

Neil asjaoludel ei pea analüüsima sama väite teist osa, et valesti on viidatud kokkulepetele ja lepingutele, mida ei kohaldata institutsioonide ja tema töötajate vahelistele suhetele. Kuna Avaliku Teenistuse Kohtu tuvastatud põhjendamiskohustuse ulatus on personalieeskirjade ning teenistustingimustega kooskõlas, nagu on välja toodud eespool, siis Avaliku Teenistuse Kohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66–72 on võimalik, et asjakohatult viitamine direktiivile 1999/70, sellega seotud Euroopa Kohtu praktikale, erinevatele rahvusvahelistele aktidele ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartale ei mõjuta selles küsimuses vaidlustatud kohtuotsuse järelduste põhjendatust.

173

Lisaks nähtub Avaliku Teenistuse Kohtu arutluskäigust, et ta ei pidanud neid viidatud akte endale õiguslikult siduvaks, vaid mainis neid ainult selleks, et õigustada vaidlustatud kohtuotsuse punktides 61, 73 ja 74 sisalduvat teenistustingimuste ja personalieeskirjade tõlgendust.

174

Sellest tuleneb, et isegi kui väite teine osa on põhjendatud, ei mõjuta see asjaolu iseenesest vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni ning see ei saa viia nimetatud kohtuotsuse tühistamiseni. Seega tuleb väite nimetatud osa tagasi lükata, kuna see ei ole tulemuslik.

175

ETF on arvamusel, et vaidlustatud kohtuotsus on vastuoluline, kuna selles märgitakse, et teenistusest vabastamise aluseks olevad põhjused esitataks üldreeglina selgelt kirjalikult, eelistatavalt asjaomase otsuse tekstis, kuid samas tuuakse siiski välja, et teenistusest vabastamise põhjuste esitamise kohustust võib siiski lugeda täidetuks ka juhul, kui asjaomast isikut on ülemustega peetud vestlustel nendest põhjustest nõuetekohaselt teavitatud ning kui lepinguid sõlmiv asutus teeb otsuse lähema aja jooksul pärast neid vestlusi.

176

Kuigi ETF-i arvates on otsuses endas formaalse põhjenduse esitamise nõue ülemäärane ja ühenduse kohtupraktikaga vastuolus, siis ühenduste kohus on seevastu tõdenud, et ametike puhul on muul viisil põhjustest piisavalt teadasaamine õigustatud. Tegelikult analüüsitakse neid „põhjendusi” alati juhul, kui tähtajatu töölepingu ülesütlemise otsuse peale on hagi esitatud, analüüsides lepingu ülesütlemise otsuse aluseks olnud faktilisi asjaolusid, millest asjaomane isik on teadlik. Neil tingimustel toimub kohtulik kontroll selle kontrollimisega, kas asjaolude hindamisel tehti ilmne viga. Tegelikult on mõeldamatu, et teenistusest vabastamise otsusele ei eelne mingit teavet, mis võiks asjaomases isikus tekitada kahtlusi või mis võimaldaks tal olla teadlik mõnest põhjusest, mis võib viia tema lepingu ülesütlemiseni ning mille asjakohasust ja põhjendatust ta võib vaidlustada. Seega ei ole vaja nõuda sõnaselget põhjendust ning seda enam nõuda, et see oleks esitatud teenistusest vabastamise otsuses endas.

177

Kui eeldada, et teenistusest vabastamise otsus tehakse mitte ainult formaalselt põhjendamata, vaid ka ilma asjaomase isikuga eelnevalt ühendust võtmata, siis see otsus tühistatakse, kuna ükski asjaolu ei saaks olla selle faktiliseks ega õiguslikuks aluseks. Vastavalt kohtupraktikale ei ole ajutise teenistuja tähtajatu töölepingu ülesütlemise põhjendamine kohustuslik, kuid kohus võib teenistusest vabastamise otsuse õiguspärasuse kontrollimisel analüüsida faktilisi asjaolusid, et neid ning nimetatud otsuse võimalikku õigustatust seostada. Seega ei tuleks nõuda, et põhjendus oleks formaalselt esitatud aktis endas või et see antaks otse asjaomasele isikule. Ei ole võimalik, et asjaomane isik ei ole teadlik olukorrast, mille tagajärjel tema olukord võib „halveneda” või mis võib isegi lõppeda tema teenistusest vabastamisega. Viimasel juhul toimub kohtu kontroll ilmse hindamisvea ja võimu kuritarvitamise kontrollimisega.

178

P. Landgren leiab, et need argumendid on alusetud.

179

Seoses sellega, et ETF väidab oma eespool esitatud argumentides, et on vastuoluline, kui põhimõtteliselt nõuda, et teenistusest vabastamise otsuses esitataks kirjalikult selle aluseks olevad põhjused, kuid samas tunnistatakse, et need põhjused võib asjaomasele isikule teatavaks teha vestluste käigus ning ka kaebusele vastates, siis piisab, kui esiteks märkida, et ei ole midagi vastuolulist põhimõtte kehtestamises ning samal ajal selle teatud määral mugandamises. Teiseks on Avaliku Teenistuse Kohtu leitud lahendus kooskõlas kohtupraktikaga, mille kohaselt võib asjaomase isiku poolt otsuse tegemise kontekstist teadlik olemine kujutada endast nimetatud otsuse põhjendust (vt Esimese Astme Kohtu 14. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas T-123/95: B vs. parlament, EKL AT 1997, lk I-A-245 ja II-697, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika). Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei pea edutamise ja ametisse nimetamise puhul ametisse nimetav asutus esitama selliste edutamiseks kõlbmatute kandidaatide edutamisotsuste põhjendusi, keda need põhjendused võivad riivata (vt Esimese Astme Kohtu 29. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T-218/02: Napoli Buzzanca vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I-A-267 ja II-1221, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika). Ametisse nimetav asutus on seevastu kohustatud põhjendama kandidatuuri tagasilükkamise otsust kandidaadi esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuse etapis ning nimetatud rahuldamata jätmise otsuse põhjendus peab eeldatavalt langema kokku selle otsuse põhjendusega, mille peale kaebus esitati (Esimese Astme Kohtu 22. märtsi 1995. aasta otsus kohtuasjas T-586/93: Kotzonis vs. majandus- ja sotsiaalkomitee, EKL 1995, lk II-665, punkt 105, ja eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus Huygens vs. komisjon, punkt 107).

180

ETF tundub muu hulgas samuti väitvat seda, et ajutiste teenistujate teenistusest vabastamise otsuste põhjendamine ei ole hädavajalik, kuna esiteks asjaomane isik on nendest põhjendustest tingimata teadlik ning teiseks võib ühenduste kohus ilmse hindamisvea kontrolli käigus karistada teenistusest vabastamise võimaliku põhjendamata jätmise eest.

181

Esimene nendest väidetest on puhtalt faktiline spekulatsioon, millel puudub õiguslik väärtus, ning see ei õigusta lepinguid sõlmivale asutusele põhjendamiskohustuse suhtes erandi tegemist. Mis puudutab teist väidet, siis see eirab põhjendamiskohustuse enda eesmärki, st võimaldada asjaomasel isikul kindlaks teha, kas huve kahjustav otsus on põhjendatud ning hinnata hagi esitamise asjakohasust, ning teiseks võimaldada kohtul kontrollida selle otsuse õiguspärasust – eriti, kui ei ole tehtud ilmset hindamisviga. Nii ei saa nõustuda sellega, et põhjenduse puudumist võib karistada selle kontrollimisega, kas on tehtud ilmne hindamisviga, kuna seda kontrolli saab olemuslikult teostada ainult siis, kui on olemas põhjendus, mis võimaldab hinnata, kas administratsioon ületas oma kaalutlusõiguse piire või mitte.

182

Sellest tuleneb, et käesolev väite osa ning koos sellega ka esimene väide tervikuna tuleb tagasi lükata.

183

Käesolev väide on jaotatud kahte osasse, millest esimene puudutab faktiliste asjaolude moonutamist ja teine üldise huvi eiramist.

184

ETF väidab, et vaidlustatud kohtuotsusest nähtub, et P. Landgreni seitsmest hindamisaruandest kuues viidatakse ebapädevusele, mis õigustab ETF-i poolt üldisele ebapädevusele tuginemist.

185

Ainukese positiivse aruande koostas P. Landgreni otsese ülemuse, esialgu hindajaks olema pidanud S-i puudumisel asendaja T. ning see hõlmas vaid kuuekuulist ajavahemikku.

186

Seega oli ühelt poolt P. Landgrenile edastatud mitme hoiatuse ning teiselt poolt viitamisel ainult ühele aruandele – millele P. Landgren sellest teadasaamisel ka vastas – puhul tegemist „mitte ainult matemaatilise, vaid pigem sisulise erinevusega hindamisel”.

187

ETF märgib muu hulgas, et isegi kui tuleb asuda seisukohale – nagu tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 89 Avaliku Teenistuse Kohus –, et vasturepliigile lisatud ühepoolsetele avaldustele, mis koostati pärast esimeses astmes hagi esitamist, ei saa omistada sama kaalu kui aruannetele endile, ei tähenda see seda, et neid ei pea arvesse võtma. Need avaldused ainult kinnitavad P. Landgreni kohta koostatud aruannetes – välja arvatud T. koostatud aruandes – sisalduvaid negatiivseid hinnanguid. ETF rõhutab seoses sellega, et selliseid andmeid võib välja tuua ja esitada hiljem, kui need kinnitavad vaidlusaluse otsuse põhjendatust (Esimese Astme Kohtu 4. juuni 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-124/01 ja T-320/01: Del Vaglio vs. komisjon, EKL AT 2003, lk I-A-157 ja II-767, punkt 77).

188

ETF leiab, et Avaliku Teenistuse Kohus hindas käesolevas asjas faktilisi asjaolusid valesti, nii et ebaühtlane hindamine viis faktiliste asjaolude moonutamiseni.

189

P. Landgren väidab esimese võimalusena, et väite käesolev osa on vastuvõetamatu, kuna see käsitleb faktide ja tõendite hindamist esimese astme kohtus, mis ei kuulu apellatsioonikohtu pädevusse.

190

P. Landgren leiab teise võimalusena, et väite käesolev osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

191

Euroopa Kohtu kui apellatsioonikohtu väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ainult esimese astme kohus on pädev ühelt poolt tuvastama fakte, välja arvatud juhul, kui tema järelduste aineline ebatäpsus on tingitud talle esitatud kohtutoimiku dokumentidest, ja teiselt poolt neid fakte hindama (Esimese Astme Kohtu 8. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T-222/07 P: Kerstens vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 60).

192

Seega ei ole Avaliku Teenistuse Kohtu poolt esimeses astmes faktide hindamine Esimese Astme Kohtu kontrollile alluv õiguslik küsimus, välja arvatud juhul, kui on moonutatud kohtule esimeses astmes esitatud tõendeid (eespool punktis 191 viidatud kohtuotsus Kerstens vs. komisjon, punkt 61).

193

Niisugune moonutamine peab olema toimiku materjalidest tulenevalt ilmne, ilma et oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hindama asuda (eespool punktis 191 viidatud kohtuotsus Kerstens vs. komisjon, punkt 62).

194

Väite käesoleva osaga ei sea ETF kahtluse alla analüüsi, mille Avaliku Teenistuse Kohus tegi P. Landgreni erinevate hindamisaruannete ning tema kritiseerimise kohta ETF-is töötamise ajal, vaid ta leiab sisuliselt, et Avaliku Teenistuse Kohus ei saanud sellest järeldada, et P. Landgreni üldise ebapädevuse tõttu teenistusest vabastamise otsuses oli tehtud ilmne hindamisviga.

195

Neil asjaoludel on ETF-i eesmärk – nagu nähtub eelkõige ETF-i järeldusest, et „[Avaliku Teenistuse Kohus] hindas kõiki talle teadaolevaid faktilisi asjaolusid valesti […], nii et ebaühtlane hindamine viis nende moonutamiseni” – tegelikult see, et Esimese Astme Kohus vaataks uuesti läbi faktid ja tõendid, mida kohus on esimeses astmes juba hinnanud.

196

Lisaks selles osas, milles ETF väidab, et vaidlustatud kohtuotsusest nähtub, et P. Landgreni seitsmest hindamisaruandest kuut „loeti puudulikuks”, piisab, kui märkida, et see avaldus ei põhine faktilistel asjaoludel, kuna, nagu väidab P. Landgren, vaidlustatud kohtuotsuse punktid 10–13, 22 ja 85 – mille kohta ETF ei väida, et tegemist oleks faktide moonutamisega – viitavad kahele hindamisaruandele, milles kokkuvõttes antakse hinne 3, mis vastab hinnangule „rahuldav” (hindamisperioodid 1995–1997 ja 2000–2001), ning kahele hindamisaruandele, milles kokkuvõttes antakse hinne 2, mis vastab hinnangule „hea”.

197

Lõpuks, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 89 kriitikat, mis käsitleb vasturepliigile lisatud H. ja S-i avaldusi, tuleb märkida, et nimetatud punktist nähtub, et kohus arvestas neid, kuid ta leidis, et ühepoolsetele avaldustele, mis koostati pärast esimeses astmes hagi esitamist, ei saa omistada sama kaalu kui aruannetele endile, sest viimased koostati võistleva menetluse tulemusel, mille eesmärk on nimelt võimaldada asjaomase töötaja teenete objektiivset hindamist.

198

Tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohus ei saa apellatsioonkaebuse raames põhimõtteliselt kontrollida dokumendi tõendusliku jõu hindamist kohtu poolt esimeses astmes, kuna Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artiklist 11 nähtub, et apellatsioonkaebus piirdub üksnes õigusküsimustega (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-182/99 P: Salzgitter vs. komisjon, EKL 2003, lk I-10761, punkt 43). Üksnes Avaliku Teenistuse Kohus on pädev hindama talle esitatud tõendite väärtust. See hindamine ei kujuta endast – välja arvatud juhul, kui Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud tõendeid on moonutatud – apellatsioonikohtu kontrollile alluvat õiguslikku küsimust (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 25. jaanuari 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-403/04 P ja C-405/04 P: Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, EKL 2007, lk I-729, punktid 38–40).

199

ETF ei ole sellist moonutamist tõendanud ega ka väitnud, et see on toimunud.

200

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et väite käesolev osa tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

201

ETF rõhutab, et tema otsuse tegemise aluseks olla võivate asjaolude, eelkõige asjaomase teenistuja huvi arvessevõtmine – nagu on tunnistatud kohtupraktikas – toimub ulatusliku kaalutlusõiguse kaudu, mille puhul kohus saab ainult kontrollida, kas on tehtud ilmne hindamisviga.

202

P. Landgreni kohta koostati aastatel 1995–2000 hindamisaruanded, milles on esile toodud olulised ametialased puudused, 2002. aasta juulis vahehindamisaruanne, mis näitas, et vaatamata teatud püüdlustele oli P. Landgrenil ikkagi suuri raskusi oma ülesannete korraldamisega, ning eriti negatiivne 2002. aasta hindamisaruanne. ETF viis P. Landgreni muu hulgas kahel korral üle teisele ametikohale, et leida lahendus tema ebarahuldavaks peetud ametialasele olukorrale. Vestluste ajal ülemustega teavitati P. Landgreni põhjustest, miks tema tööd peetakse ebarahuldavaks, tal lubati alates 1. juulist 2004 uuesti täistööajaga tööle asuda, et rahaliste raskustega toime tulla ning tema tervisliku seisundi tõttu pikendati tema lepingut kolme kuu võrra kuni 31. märtsini 2005.

203

Neid asjaolusid arvestades väidab ETF, et Avaliku Teenistuse Kohus ei võtnud üldist huvi silmas pidades arvesse ETF-i esitatud põhjendusi ning ta ei kontrollinud õigesti, kas on tehtud ilmne hindamisviga, ning see kujutab endast õigusnormi rikkumist.

204

P. Landgren väidab esimese võimalusena, et väite käesolev osa on vastuvõetamatu, kuna selle eesmärk on, et Esimese Astme Kohus vaataks uuesti läbi esimese astme kohtus esitatud väited ja argumendid.

205

Need asjaolud, millele ETF tugineb, et tõendada Avaliku Teenistuse Kohtu poolt õigusnormi rikkumist, ei ole need, millele Avaliku Teenistuse Kohus tugines, vaid sisalduvad ETF-i esimeses astmes esitatud menetlusdokumentides.

206

P. Landgren rõhutab, et kuigi vastavalt kohtupraktikale on küsimus, kas esimese astme kohus eiras põhjendamiskohustuse ulatust, kui ta leidis, et otsust ei ole piisavalt põhjendatud, apellatsioonimenetluses Esimese Astme Kohtu kontrollile alluv õigusküsimus, nähtub sellest samuti, et selle menetluse raames teostatud õiguspärasuse kontroll peab tingimata arvesse võtma asjaolusid, millele Avaliku Teenistuse Kohus oma järelduse tegemisel tugines.

207

Sellest tuleneb, et kuna ETF jättis täpselt määratlemata, milliseid vaidlustatud kohtuotsuse punkte ta kritiseerib, ning piirdus esimeses astmes juba esitatud argumentide kordamisega, ei esitanud ta Esimese Astme Kohtule küsimust, kas Avaliku Teenistuse Kohus pidas kinni kohtuliku kontrolli piiridest, leides, et ETF tegi ilmse hindamisvea, vaid tema eesmärk on, et Esimese Astme Kohus vaataks uuesti läbi esimese astme kohtus esitatud faktilised asjaolud, mis aga ei kuulu apellatsioonikohtu pädevusse.

208

P. Landgren väidab teise võimalusena, et Avaliku Teenistuse Kohus tõi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 84, 85, 87 ja 88 õigustatult välja kolm ETF-i ilmset viga ning seda asjaolude põhjal, mida ETF ei ole käesolevas apellatsioonkaebuses vaidlustanud.

209

Seega ei ole õige väita, et Avaliku Teenistuse Kohus eiras kohtuliku kontrolli piire, leides, et ilmne viga on tehtud nende teenistuse huvide hindamisel, mis vastavalt hoolitsemiskohustusele hõlmab P. Landgreni huvi.

210

ETF-i argumentidest nähtub, et ta heidab Avaliku Teenistuse Kohtule ette seda, et viimane tuvastas ilmse hindamisvea tegemise ilma, et oleks arvesse võetud üldisele huvile tuginevaid põhjendusi, mis õigustavad P. Landgreni lepingu ülesütlemist. Avaliku Teenistuse Kohus ei hinnanud seega ilmset hindamisviga õigesti ning see kujutab endast õigusnormi rikkumist.

211

Isegi ilma, et oleks vaja üheselt kindlaks määrata selle ebaselge argumendi ulatus, tuleb märkida, et osas, milles selle etteheite eesmärk on, et Esimese Astme Kohus vaataks uuesti läbi faktilised asjaolud, mis ETF-i arvates tõendavad, et teenistusest vabastamise otsuse puhul ei tehtud ilmset hindamisviga, tuleb see vastavalt eespool punktides 191–193 viidatud kohtupraktikale vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

212

Siiski selles osas, milles ETF väidab, et Avaliku Teenistuse Kohus ületas ilmse hindamisvea kontrolli piire, tuleb rõhutada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82 määratles Avaliku Teenistuse Kohus otseselt oma kontrolli ulatuse, märkides, et „[…] teenistusest vabastamise otsuse põhjendatuse suhtes [tuleb] kontrollida ETF-i hinnangut teenistuse huvide kohta, kontrollides ainult, kas ei esine ilmset hindamisviga”.

213

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 83 tuletatakse seejärel meelde, et pädev asutus on töötaja suhtes otsuste tegemisel kohustatud arvesse võtma kõiki elemente, mis võivad tema otsust määrata ja eelkõige asjaomase töötaja huve.

214

See arutluskäik vastab kohtupraktikale ning eelkõige eespool punktis 45 viidatud kohtuotsusele Dejaiffe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, millele Avaliku Teenistuse Kohus pealegi ka viitas.

215

Selle kohtuotsuse punktis 53 leidis Esimese Astme Kohus seoses ajutise teenistuja tähtajatu töölepingu teenistuse huvidega seotud põhjustel ülesütlemise otsusega, et pädevale asutusele on teenistuse huvide hindamisel jäetud ulatuslik kaalutlusõigus ning seetõttu peab ühenduste kohtu kontroll piirduma sellega, kas asjaomane asutus toimis mõistlikkuse piires ega kasutanud oma kaalutlusõigust ilmselgelt ebaõigesti (eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Carrasco Benítez vs. EMEA, punkt 55). Mis puudutab teenistuse huvi hindamist, siis väljakujunenud kohtupraktikast nähtub samuti, et pädev asutus on töötaja suhtes otsuste tegemisel kohustatud arvesse võtma kõiki elemente, mis võivad tema otsust määrata, eelkõige asjaomase töötaja huve. See tuleneb nimelt administratsiooni hoolitsemiskohustusest, mis väljendab personalieeskirjadega ja analoogia alusel teenistustingimustega ametiasutustele ja selle teenistujatele antud vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 29. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C-298/93 P: Klinke vs. Euroopa Kohus, EKL 1994, lk I-3009, punkt 38, ja Esimese Astme Kohtu 18. aprilli 1996. aasta otsus kohtuasjas T-13/95: Kyrpitsis vs. majandus- ja sotsiaalkomitee, EKL AT 1996, lk I-A-167 ja II-503, punkt 52).

216

Nimetatud kohtupraktika üldine sõnastus ja ratio decidendi ei võimalda ette kujutada teistsugust lahendust käesolevas asjas ainult sel põhjusel, et öeldi üles tähtajatu tööleping; pealegi ei ole ETF ega komisjon seda taotlenud.

217

Seega ei ole Avaliku Teenistuse Kohus õigusnormi rikkunud, määratledes sellise pädevuse ulatuse, mis tal on teenistusest vabastamise otsuse kontrollimiseks.

218

Mis puudutab selle kontrolli teostamist käesolevas asjas, siis kõigepealt tõi Avaliku Teenistuse Kohus välja ETF-i põhjenduse teenistusest vabastamiseks, milleks on P. Landgreni üldine ebapädevus (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 84). ETF ei vaidlusta käesolevas apellatsioonkaebuses teenistusest vabastamise põhjenduse kirjeldust.

219

Teiseks analüüsis Avaliku Teenistuse Kohus P. Landgreni erinevaid hindamisaruandeid, millest ta vastupidi ETF-i väidetule järeldas, et hinnang P. Landgreni teenetele oli üldiselt rahuldav, koguni hea (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 85); sellise järelduse puhul ei ole tegemist faktide moonutamisega. Märkides, et kaks P. Landgreni otsest ülemust olid andnud väga negatiivse hinnangu, hindas Avaliku Teenistuse Kohus siiski tervikuna seda kriitikat ning rõhutas esiteks, et teatud osa sellest kriitikast sisaldus lõplikult kinnitamata hindamisaruandes, mis sisaldas ka teise hindaja oluliselt leebemat hinnangut (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 87), ning teiseks, et ühepoolsetele avaldustele, mille otsesed ülemused koostasid pärast esimeses astmes hagi esitamist, ei saa omistada sama kaalu kui aruannetele endile. Nagu eespool punktis 198 välja toodi, kuuluvad sellised hinnangud, mille puhul ei ole tegemist moonutamisega, ainult esimese astme kohtu pädevusse.

220

Rõhutades seevastu esiteks, et P. Landgreni viimane hindamisaruanne 2003. aasta kohta, mille ETF-i direktor allkirjastas 31. märtsil 2004 ehk kolm kuud enne sama direktori otsust P. Landgren teenistusest vabastada, oli eriti soodne ning selles väljendati heameelt P. Landgreni tööülesannete tõhusalt ja tähtajaks täitmise üle, ning teiseks, et kohtutoimikust ei nähtu, et P. Landgreni ametioskused oleksid järsult halvenenud selle hindamisaruande ja teenistusest vabastamise otsuse tegemise vahelisel ajal, jõudis Avaliku Teenistuse Kohus järeldusele, et teenistusest vabastamise otsuses tehti ilmne hindamisviga (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 91).

221

Sellest järeldub, et Avaliku Teenistuse Kohus piirdus ETF-i esitatud teenistusest vabastamise põhjenduse – st P. Landgreni üldise ebapädevuse – üle kontrolli teostamisega, ning tegi sellest järelduse, et see põhjendus oli ilmselgelt vale. Seega ei saa Avaliku Teenistuse Kohtule ette heita seda, et ta eiras oma kontrollipädevuse ulatust, kuna töötaja huve võeti arvesse ainult kaudselt, arvestades tema huvi töökoha säilitamiseks.

222

Väite käesolev osa ning seetõttu ka teine väide tervikuna tuleb tagasi lükata.

223

ETF väidab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95 Avaliku Teenistuse Kohtu kehtestatud kriteeriumid põhinevad hüpoteetilistel ja juhuslikel kaalutlustel, st vanusel, millest alates P. Landgren oleks võinud tavapäraselt oma tervislikku seisundit arvestades saada vanaduspensioni. Miski ei kinnita seda, et tähtajatu töölepingu alusel töötanud P. Landgren oleks jätkanud ETF-is töötamist kuni pensionieani. ETF järeldab sellest, et nende kriteeriumide kindlaksmääramine on vale ning ei saa olla aluseks õigustatud ja õiglasele hüvitisele.

224

Komisjon leiab omalt poolt, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus mitut õigusnormi, kui ta tegi otsuse teenistusest vabastamise otsuse tühistamise rahaliste tagajärgede kohta.

225

Komisjon väidab esiteks, et tegemist ei ole rahalise vaidlusega, nii et Avaliku Teenistuse Kohtul ei ole täielikku pädevust. Kui Avaliku Teenistuse Kohus tegi otsuse teenistusest vabastamise otsuse rahaliste tagajärgede kohta, siis ETF-ile korraldust andes tegi ta EÜ artiklit 233 rikkudes otsuse ultra vires.

226

Teiseks leiab komisjon samadel põhjustel, et Avaliku Teenistuse Kohus oleks pidanud tunnistama vastuvõetamatuks esimeses astmes P. Landgreni esitatud hüvitisenõude ning see õigustab vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist.

227

Kolmandaks ja viimaseks väidab komisjon teise võimalusena, et Avaliku Teenistuse Kohtu kehtestatud kriteeriumid, hindamaks P. Landgrenile maksmisele kuuluvat rahalist hüvitist, on juhuslikud ja hüpoteetilised, mis on vastuolus Euroopa Kohtu praktika nõuetega.

228

Tegelikult kohustas Avaliku Teenistuse Kohus ETF-i P. Landgrenile maksma hüvitist nii, nagu ta oleks jätkanud töötamist kuni pensionini, samas kui ETF oleks EÜ artikli 233 alusel vaidlustatud otsuse täitmiseks võinud teha uue lepingu ülesütlemise otsuse seda asjakohasel viisil põhjendades.

229

P. Landgren leiab, et need argumendid on alusetud. Ta väidab lisaks, et komisjoni nõuded, et Esimese Astme Kohus tühistaks vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusel, et esimeses astmes esitatud kahju hüvitamise nõue oli vastuvõetamatu, tuleb vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 40 lükata vastuvõetamatuse tõttu tagasi, kuna ETF ei esitanud selliseid nõudeid apellatsioonkaebuses.

230

ETF-i ja komisjoni esitatud argumente saab sisuliselt analüüsida nii, et need on esitatud kahe sellise väite põhjendamiseks, millest esimene puudutab seda, et Avaliku Teenistuse Kohus tegi otsuse ultra vires, ja teine seda, et rahalise hüvitise kohta Avaliku Teenistuse Kohtu poolt kehtestatud kriteeriumid on hüpoteetilised ja juhuslikud.

231

Mis puudutab komisjoni esitatud etteheidet, et Avaliku Teenistuse Kohus on teinud otsuse ultra vires, ning on vastavalt rikkunud õigusnormi, kui ta ei jätnud P. Landgreni hüvitisenõudeid vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, tuleb rõhutada, et on tõsi, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa Esimese Astme Kohus personalieeskirjade artikli 91 alusel esitatud hagi raames anda ühenduse institutsioonidele korraldusi. Kui akt tühistatakse, on asjaomane institutsioon kohustatud EÜ artikli 233 alusel võtma kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed (vt Esimese Astme Kohtu 4. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas T-398/03: Castets vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I-A-109 ja II-507, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

232

Rahalistes vaidlustes on Esimese Astme Kohtul vastavalt personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 teisele lausele, mis muude teenistujate teenistustingimuste artikli 117 alusel on kohaldatav muudele teenistujatele, täielik pädevus, mis võimaldab tal mõista kostjaks olevalt institutsioonilt välja kindlaksmääratud summad, millele vajadusel lisandub viivis (Esimese Astme Kohtu 30. novembri 1993. aasta otsus kohtuasjas T-15/93: Vienne vs. parlament, EKL 1993, lk II-1327, punktid 41 ja 42; 8. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas T-130/96: Aquilino vs. nõukogu, EKL AT 1998, lk I-A-351 ja II-1017, punkt 39, ning 23. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas T-197/98: Rudolph vs. komisjon, EKL AT 2000, lk I-A-55 ja II-241, punkt 32).

233

Käesolevas asjas on vaidlus vähemalt osaliselt rahaline, kuna teenistusest vabastamise otsus mõjutas otseselt P. Landgreni rahalisi õigusi (vt selle kohta ja analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 28. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas T-140/97: Hautem vs. EIP, EKL AT 1999, lk I-A-171 ja II-897, punkt 77, ning eespool punktis 232 viidatud kohtuotsus Rudolph vs. komisjon, punktid 33 ja 92).

234

Sellest tuleneb, et vastavalt personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 teisele lausele on Avaliku Teenistuse Kohtul täielik pädevus vaidluse rahaliste aspektide üle otsustamiseks, nagu ta õigustatult märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 93.

235

Lisaks tuleb märkida, et esiteks ei ole ühenduste kohus pädev andma korraldusi personalieeskirjade artikli 91 alusel teostatud kontrolli raames ning seega ei saa ta kohustada asjaomast institutsiooni hagejat tööle ennistama (eespool punktis 232 viidatud kohtuotsus Rudolph vs. komisjon, punkt 92), ning teiseks, et Avaliku Teenistuse Kohus tõdes, et P. Landgren tunnistas, et tema tervislik seisund on väga palju halvenenud ja et ta ei oleks füüsiliselt võimeline ETF-is tööd jätkama, mida käesolevas kohtuastmes ei ole vaidlustatud.

236

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et Avaliku Teenistuse Kohus ei ületanud oma pädevuse piire ning ta ei rikkunud õigusnormi, kui ta palus ETF-il leida õiglane lahendus, mis kaitseks piisavalt P. Landgreni õigusi.

237

Seega ilma, et oleks vaja teha otsus käesoleva väite vastuvõetamatuse kohta, tuleb see põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

238

Komisjon ja ETF väidavad, et Avaliku Teenistuse Kohtu mainitud kriteeriumid viivad tegelikult sellise kahju hüvitamiseni, mis ei ole tegelik ega kindel.

239

Seoses sellega tuleb rõhutada, et vaidlustatud kohtuotsuses tegi Avaliku Teenistuse Kohus vaheotsuse, jättes poolte ülesandeks hagejale määratava õiglase rahalise hüvitise suhtes kokkuleppe saavutamise. Ainult selle summa kohta kokkuleppe puudumisel otsustab Avaliku Teenistuse Kohus hilisemas otsuses ja poolte arvudes väljendatud nõuete alusel hüvitise summa, täpsustades ja kaaludes vajadusel asjakohaseid arvutamiskriteeriume, st vaidlustatud kohtuotsuse punkti 95 kohaselt eelkõige seda, et P. Landgren sai pärast teenistusest vabastamist töötu abiraha, samuti vanust, millest alates ta oleks võinud tavapäraselt oma tervislikku seisundit arvestades saada vanaduspensioni.

240

Tuleb tunnistada, et ETF ja komisjon ei vaidlusta teenistusest vabastamise otsusest tuleneva kahju olemasolu ega ka P. Landgreni poolt pärast teenistusest vabastamist saadud töötu abiraha arvessevõtmist. Kuna Avaliku Teenistuse Kohus ei määranud vaidlustatud kohtuotsuses kindlaks rahalise hüvitise summat, ei täpsustanud selle hüvitise arvestamise üksikasjalikke eeskirju ega määratlenud lõplikult kõiki arvesse võtmisele kuuluvaid kriteeriume (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 95 näeb sõnaselgelt ette, et selles viidatud kriteeriume peab „eelkõige” arvesse võtma), siis Esimese Astme Kohus saab käesoleva apellatsioonkaebuse suhtes teha otsuse ainult selle kohta, kas on õiguspärane võtta üldiselt arvesse vanust, millest alates oleks hageja võinud saada vanaduspensioni.

241

Tuleb meenutada, et kui Avaliku Teenistuse Kohus on tuvastanud kahju olemasolu, on ta vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale nõude piires ainsana pädev hindama selle kahju hüvitamise viisi ja ulatust, võttes arvesse, et selleks, et Esimese Astme Kohus saaks teostada kohtulikku kontrolli Avaliku Teenistuse Kohtu otsuste üle, peavad need otsused olema piisavalt põhistatud ja juhul, kui tegemist on kahju hindamisega, peavad neis olema välja toodud kriteeriumid, mida on arvestatud väljamõistetud kahjusumma kindlaksmääramisel (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 21. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C-348/06 P: komisjon vs. Girardot, EKL 2008, lk I-833, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

242

Käesolevas asjas ei saa P. Landgren oma tervisliku seisundi tõttu ETF-i tagasi tööle asuda – mida pooled ei vaidlusta – nii et ei ole võimalik taastada sama õiguslikku olukorda, milles P. Landgren oli akti vastuvõtmisel. Sellest järeldub, et P. Landgrenil tekkis teenistusest vabastamise otsuse tõttu tegelik ja kindel kahju, mis tulenes selliste rahaliste õiguste ja eelkõige töötasu kaotusest, mis tulenesid tema ajutise teenistuja seisundist ETF-is. Teenistusest vabastamise otsuse puudumisel oleksid tal need õigused võinud potentsiaalselt olla kuni pensionieani. Sellest tuleneb, et Avaliku Teenistuse Kohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta asus seisukohale, et vanus, millest alates P. Landgren oleks võinud oma tervislikku seisundit arvestades tavapäraselt saada vanaduspensioni, on muu hulgas asjakohane kriteerium, et hinnata P. Landgrenile määratavat hüvitist.

243

Komisjon väidab siiski, et ETF oleks vaidlustatud kohtuotsuse täitmiseks võinud teha uue lepingu ülesütlemise otsuse seda asjakohasel viisil põhjendades.

244

Ei ole mingit põhjust arvata, et ETF oleks kohtuotsust nii täitnud. Teenistusest vabastamise otsust ei tühistatud esimeses astmes põhjenduse puudumise ega põhjenduse ebapiisavuse tõttu, vaid põhjusel, et ETF tegi ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et P. Landgren oli üldiselt ebapädev, ning seda nii kõiki hindamisaruandeid kui ka teatud otseste ülemuste esimeses astmes esitatud avaldusi arvestades.

245

Isegi kui mõni teine põhjendus võiks õigustada P. Landgreni töölepingu hilisemat ülesütlemist, oleks see eraldiseisev vaidlustatud kohtuotsuse täitmisest. P. Landgrenile maksmisele kuuluva rahalise hüvitise osas Avaliku Teenistuse Kohtu teostatud hindamise raames peab ETF vajadusel seoses sellega märkima, et teatud asjaolud võivad tõendada selle tõenäoliseks olemist, et isegi esimeses astmes teenistusest vabastamise otsuse tühistamiseta ei oleks P. Landgren oma ametikohale jäänud kuni vanuseni, millest alates oleks ta võinud saada vanaduspensioni. Selline tõend õigustaks teenistusest vabastamise otsusest tulenevale töötasu kaotusele seda ebamäärasust väljendava kordaja kohaldamist sama moodi eespool punktis 38 viidatud kohtuotsuses Girardot vs. komisjon kohaldatud meetodiga. Avaliku Teenistuse Kohus ei välistanud pealegi selle arvessevõtmist, kuna ta ei määratlenud oma vaheotsuses lõplikult ja ammendavalt rahalise hüvitise arvutamise kriteeriume ja üksikasjalikke eeskirju.

246

Eeltoodust tuleb järeldada, et Avaliku Teenistuse Kohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta kehtestas kriteeriumi vanuse kohta, millest alates oleks P. Landgren võinud oma tervislikku seisundit arvestades tavapäraselt saada vanaduspensioni.

247

Käesolev väide tuleb seega tagasi lükata ning koos sellega ka apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

248

Vastavalt kodukorra artikli 148 esimesele lõigule otsustab Esimese Astme Kohus kohtukulude jaotuse, kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu.

249

Vastavalt kodukorra artikli 87 lõike 2 esimesele lõigule, mida kodukorra artikli 144 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

250

Kuna ETF on kohtuvaidluse kaotanud ja P. Landgren on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb P. Landgreni käesoleva astme kohtukulud välja mõista apellatsioonkaebuse esitajalt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

251

Sama kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel, mida kodukorra artikli 144 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, kannavad menetlusse astuvad institutsioonid ise oma kohtukulud. Komisjon, kes käesolevas astmes on menetlusse astuja, kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (apellatsioonikoda)

otsustab:

Õiguslik raamistik

Vaidluse aluseks olevad asjaolud ja menetlus esimeses astmes

Vaidlustatud kohtuotsus

Apellatsioonkaebus

I. Menetlus

II. Poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

I. Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus

A. Poolte argumendid

B. Esimese Astme Kohtu hinnang

II. Nõuete teatud osade vastuvõetavus

A. Poolte argumendid

B. Esimese Astme Kohtu hinnang

III. Esimeses astmes esitatud hagi vastuvõetavus

A. Poolte argumendid

B. Esimese Astme Kohtu hinnang

IV. Esimene väide, et on rikutud põhjendamiskohustuse ulatust

A. Esimese väite tulemuslikkus

1. Poolte argumendid

2. Esimese Astme Kohtu hinnang

B. Esimese väite põhjendatus

1. Esimene osa, et on rikutud teenistustingimuste artiklit 47, nagu seda kohtupraktikas on tõlgendatud

a) Poolte argumendid

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

Komisjoni etteheide, et Avaliku Teenistuse Kohus tegi otsuse ultra petita või vähemalt ultra vires

Ajutiste teenistujate lepingute ülesütlemise otsuste põhjendamise kohustus personalieeskirju ja teenistustingimusi arvestades

– Vastuvõetavus

– Põhiküsimus

2. Kolmas osa, et esineb vastuolu formaalse põhjendamiskohustuse ning selle vahel, et teenistusest vabastamise otsuse põhjendustest muul viisil teadasaamine on õiguspärane

a) Poolte argumendid

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

V. Teine väide, et on rikutud õigusnormi nende faktiliste asjaolude hindamisel, millel teenistusest vabastamise otsus põhineb

A. Esimene osa, et on moonutatud faktilisi asjaolusid

1. Poolte argumendid

2. Esimese Astme Kohtu hinnang

B. Teine osa, et on eiratud üldist huvi

1. Poolte argumendid

2. Esimese Astme Kohtu hinnang

VI. Teenistusest vabastamise otsuse tühistamise tagajärjed

A. Poolte argumendid

B. Esimese Astme Kohtu hinnang

1. Väide, et Avaliku Teenistuse Kohus tegi otsuse ultra vires

2. Väide, et Avaliku Teenistuse Kohtu kehtestatud kriteeriumid rahalise hüvitise kohta on hüpoteetilised ja juhuslikud

Kohtukulud