1

ST artikkel 65 sätestab:

„1.   Keelatud on kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad otseselt või kaudselt takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturul, eeskätt need kokkulepped, otsused ja tegevus, millega:

2.   Komisjon võib kindlaks määratud kaupade osas anda loa spetsialiseerumiskokkulepete või ühiste ostu- või müügilepingute sõlmimiseks, kui [on täidetud teatud tingimused…]

3.   Komisjon võib vastavalt artikli 47 sätetele koguda käesoleva artikli kohaldamiseks vajalikku informatsiooni kas esitades asjassepuutuvatele isikutele vastava järelepärimise või võttes vastu määruse, mis määratleb, millist laadi kokkulepetest, otsustest ja kooskõlastatud tegevusest tuleb komisjonile teatada.

4.   Käesoleva artikli lõike 1 kohaselt keelatud kokkulepped või otsused on tühised ning neile ei saa tugineda üheski liikmesriigi kohtus.

Komisjonil on Euroopa Kohtu kontrollile alluv ainupädevus otsustada, kas nimetatud kokkulepped või otsused on käesoleva artikli sätetega kooskõlas.

5.   Komisjon võib ettevõtjatele, kes on sõlminud tühise kokkuleppe, rakendanud või üritanud vahekohtu, trahvi, boikoti või muul teel rakendada tühist kokkulepet või otsust, või otsust, mille heakskiitmisest on keeldutud või mille heakskiit on tagasi võetud, või mille luba on omandatud teadlikult väära või moonutatud informatsiooni esitamise teel, või kelle tegevus on vastuolus käesoleva artikli lõikes 1 sätestatuga, määrata trahve ja karistusmakseid, mis ei ületa käesoleva artikliga vastuolus oleva kokkuleppe, otsuse või tegevuse esemeks olnud kaupade kahekordset käivet, mis ei välista seda, et juhul, kui kõnealuse kokkuleppe, otsuse või tegevuse esemeks on toodangu, tehnilise arengu või investeeringute piiramine, võib nimetatud ülemmäära trahvide puhul tõsta 10 protsendini asjaomaste ettevõtjate aastakäibest, ja karistusmaksete puhul 20 protsendini päevakäibest.”

2

Vastavalt ST artiklile 97 lõppes ESTÜ asutamislepingu kehtivus 23. juulil 2002.

3

18. juunil 2002 võttis komisjon vastu teatise teatavate konkurentsijuhtumite käsitlemise kohta tulenevalt ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest (EÜT C 152, lk 5, edaspidi „. aasta teatis”).

4

18. juuni 2002. aasta teatise punktis 2 on täpsustatud, et selle teatise eesmärk on:

5

18. juuni 2002. aasta teatise punkt 31, mis paikneb ESTÜ korralt EÜ korrale üleminekuga tekkivaid konkreetseid probleeme käsitlevas alajaotises, on sõnastatud järgnevalt:

„Kui komisjon tuvastab kokkuleppeid puudutavate ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamisel ESTÜ asutamislepingu reguleerimisalasse jäävasse valdkonda kuuluva rikkumise, kohaldatakse sõltumata kohaldamise kuupäevast rikkumise koosseisu faktiliste asjaolude asetleidmise hetkel kehtinud materiaalõigust. Menetluslikult kohaldatakse pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist EÜ õigust […].”

6

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003, [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1 lk 1) artiklis 4 on sätestatud, et „[a]sutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaldamisel on komisjonil käesolevas määruses sätestatud volitused”.

7

Määruse nr 1/2003 artikli 7 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui komisjon kaebuse põhjal või omal algatusel leiab, et [EÜ] artiklit 81 või 82 rikutakse, võib ta otsusega nõuda asjaomastelt ettevõtjatelt või ettevõtjate ühendustelt sellise rikkumise lõpetamist. Ta võib võtta nende suhtes tegevusega seotud või struktuurilisi parandusmeetmeid, mis on toimepandud rikkumisega proportsionaalsed ja vajalikud rikkumise tegelikuks lõpetamiseks. Struktuurilised parandusmeetmed võib kehtestada üksnes juhul, kui puudub sama tõhus tegevusega seotud parandusmeede või kui sama tõhus tegevusega seotud parandusmeede oleks asjaomase ettevõtja jaoks koormavam kui struktuuriline parandusmeede. Õigustatud huvi korral peaks komisjonil ühtlasi olema õigus teha otsus varasema rikkumise toimumise kohta.”

8

Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 sätestab:

„Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

Ühegi rikkumises osalenud ettevõtja ja ettevõtjate ühenduse puhul ei tohi trahv ületada 10% selle eelmise majandusaasta kogukäibest.

Kui ettevõtjate ühenduse rikkumine on seotud selle liikmete tegevusega, ei tohi trahv ületada 10% nende liikmete kogukäivete summast, kes tegutsevad turul, mida ettevõtjate ühenduse rikkumine mõjutab.”

9

Määruse nr 1/2003 artiklis 27 on märgitud:

„1.   Enne artiklites 7, 8 ja 23 ning artikli 24 lõikes 2 sätestatud otsuste tegemist annab komisjon ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele, kelle suhtes komisjon on algatanud menetluse, võimaluse olla ära kuulatud küsimustes, mis on kutsunud esile komisjoni vastuväiteid. Komisjoni otsused võivad põhineda üksnes sellistel vastuväidetel, mille kohta asjaomastel osapooltel on olnud võimalik esitada oma seisukoht. Kaebuste esitajad võtavad menetlusest aktiivselt osa.

2.   Menetluse käigus tagatakse täielikult asjaomaste osapoolte õigus kaitsele. Neil on õigus nõuda juurdepääsu komisjoni toimikule tingimusel, et võetakse arvesse ettevõtjate õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi. Toimikutele juurdepääsu õigus ei hõlma konfidentsiaalset teavet ning komisjoni või liikmesriikide konkurentsiasutuste ametialaseks kasutuseks mõeldud dokumente. Juurdepääsuõigus ei hõlma eelkõige kirjavahetust komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste vahel või kõnealuste asutuste vahel, sealhulgas artiklite 11 ja 14 kohaselt koostatud dokumente. Käesolev lõige ei takista komisjonil avaldada ja kasutada teavet, mis on vajalik rikkumise tõendamiseks.

[…]”.

10

Saksa õiguse alusel asutatud äriühing Krupp Thyssen Nirosta GmbH asutati 1. jaanuaril 1995 Thyssen Stahl AG (edaspidi „Thyssen Stahl”) ja Fried Krupp AG Hoesch-Krupp’i roostevabast terasest happekindlate ja kõrgetel temperatuuridel vastupidavate lametoodetega seotud majandustegevuste koondumise tulemusel. Krupp Thyssen Nirosta ärinimeks sai lõpuks, pärast mitmeid muudatusi, ThyssenKrupp Stainless AG (edaspidi „hageja” või „TKS”).

11

Roostevaba teras on spetsiaalne terase liik, mille peamine hea omadus on see, et ta ei roosteta. See omadus antakse talle nii, et terase valmistamisel kasutatakse erinevaid sulamielemente (kroom, nikkel, molübdeen). Roostevaba terast kasutatakse lametoodete kujul (lehtedena või rullidena; kuum- või külmvaltsitult) või pikkade toodete kujul (kangid, valtstraadid, profiilliistud; kuumvaltsitult või külmviimistletult). Enamus nendest toodetest kuulusid ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse ST artikli 81 mõttes.

12

Pärast erialaajakirjanduses informatsiooni ilmumist ja tarbijate kaebusi, palus komisjon 16. märtsil 1995 ESTÜ asutamislepingu artikli 47 alusel erinevatel roostevaba terase tootjatel anda talle informatsiooni nende poolt ühiselt rakendatud hinnatõusu kohta, mida tuntakse „sulami lisamaksu” nime all.

13

Sulami lisamaks on juurdehindlus, mis on arvutatud terase sulamielementide põhjal ning mis on lisatud roostevaba terase baashinnale. Roostevaba terase (nikkel, kroom, molübdeen) tootjate poolt kasutatavate sulamielementide hind moodustab tootmishindade olulise osa. Nende elementide hinnad on erakordselt muutlikud.

14

Komisjon saatis kogutud informatsiooni põhjal 19. detsembril 1995 vastuväiteteatised 19 ettevõtjale.

15

Peale mitut komisjoni poolt kohapeal teostatud kontrollimist teatasid mitme ettevõtja advokaadid või esindajad komisjonile 1996. aasta detsembris ja 1997. aasta jaanuaris oma koostöösoovist. TKS tegi komisjonile sellekohase avalduse 17. detsembril 1996.

16

Komisjon edastas 24. aprillil 1997 asjassepuutuvatele ettevõtjatele uue vastuväiteteatise, millega asendas . aasta vastuväiteteatise. TKS-ile ja Thyssenile saadeti kummalegi vastuväiteteatis ja mõlemad ettevõtjad vastased sellele eraldi nende vastavate esindajate kirjadega järgmise aasta .

17

Komisjonile 23. juulil 1997 saadetud kirjas (edaspidi „. aasta kiri”) märkis TKS järgmist:

„Olete eespool viidatud menetluses [juhtum IV/35.814 – TKS] palunud Thysseni seaduslikult esindajalt […], et [TKS] sõnaselgelt kinnitaks, et ta võttis vastutuse Thysseni võimalike tegude eest pärast Thysseni roostevabast terasest lametoodete tegevuse üleminekut selles osas, kus küsimus on käesoleva menetluse esemeks olevates roostevabast terasest valmistatud lametoodetes ja puudutab kuni 1993. aastani kestnud ajavahemikku. Selles kirjas kinnitame seda sõnaselgelt.”

18

Komisjon võttis 21. jaanuaril 1998 vastu otsuse 98/247/ESTÜ: [ST] artikli 65 kohaldamise menetluse kohta (juhtum IV/35.814 – Sulami lisamaks) (EÜT L 100, lk 55).

19

Selle otsuse kohaselt leppis enamik roostevabast terasest lametoodete tootjaid 16. detsembril 1993 Madridis peetud kohtumisel kokku kooskõlastatud hinnatõusus, muutes sulami lisamaksu arvutamise parameetreid. Selleks otsustati alates rakendada sulami lisamaksu arvutust, mida viimane kord kasutati 1991. aastal, võttes kõikide tootjate jaoks sulamielementide normväärtuseks 1993. aasta septembri väärtuse, mil nikli hind oli ajaloo madalaimal tasemel.

20

Komisjon leidis, et asjassepuutuvad ettevõtjad on rikkunud ST lepingu artikli 65 lõiget 1, kuna nad muutsid ning rakendasid kooskõlastatult sulamilisandi arvutamise mudeli normväärtust ja et sellise teguviisi eesmärk ja tagajärg oli piirata ja moonutata konkurentsi normaalset toimimist ühisturul.

21

Otsusest 98/247 anti teada TKS-ile, mitte Thyssenile.

22

Otsuse 98/247 põhjendusest 102 ning artiklitest 1 ja 2 nähtub, et komisjon järeldas 23. juuli 1997. aasta avaldusest, et TKS vastutas Thysseni tegevuse eest ja seega määras TKS-ile trahvi ka Thyssenile süüks pandud asjaolude eest. Selle kohta märkis komisjon otsuse 98/247 põhjenduses 78, et Thyssenile süüks pandud rikkumine kestis 1993. aasta detsembrist – alates kuupäevast, mil Madridis peeti koosolek, kus roostevabast terasest lametoodete tootjad omavahel kokkuleppe sõlmisid – kuni , mil Thyssen selles valdkonnas oma tegevuse lõpetas.

23

TKS esitas 11. märtsil 1998 hagi, milles ta palus otsuse 98/247 tühistada.

24

Esimese Astme Kohus tühistas 13. detsembri 2001. aasta otsusega liidetud kohtuasjades T-45/98 ja T-47/98: Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon (EKL 2001, lk II-3757) otsuse 98/247 artikli 1 osa, milles arvati TKS-ile süüks Thysseni toime pandud rikkumine.

25

Esimese Astme Kohus leidis, et haldusmenetluses ei andnud komisjon TKS-ile võimalust esitada oma seisukohta Thyssenile süüks pandud asjaolude tõelevastavuse ja asjassepuutuvuse kohta, mistõttu ei saanud TKS selles suhtes teostada oma kaitseõigusi. Komisjonil ei olnud seega õigust TKS-i Thysseni tegude eest vastutavaks pidada ega järelikult ka määrata TKS-ile trahvi Thyssenile süüks pandud asjaolude eest, sest teemakohane vastuväiteteatis saadeti ainult viimasele (eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon, punktid 66 ja 67).

26

Esimese Astme Kohus vähendas seetõttu TKS-i trahvi summa võrra, mis oli talle määratud Thysseni toimepandud rikkumise eest ja määras TKS-i lõplikuks trahvisummaks 4032000 eurot.

27

Euroopa Kohus jättis 14. juuli 2005. aasta otsusega liidetud kohtuasjades C-65/02 P ja C-73/02 P: ThyssenKrupp vs. komisjon (EKL 2005, lk I-6773) rahuldamata TKS-i ja komisjoni apellatsioonkaebused eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuse Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon peale.

28

Komisjon, olles 29. novembri 2005. aasta kirjaga palunud Thyssen Krupp AG kontserni juhatuselt erinevat teavet ja olles saatnud . aasta kirjaga Thyssenile teabenõude, milles palutakse teavet viimase käibe kohta, saatis TKS-ile vastuväiteteatise.

29

Hageja vastas vastuväiteteatisele 17. mai 2006. aasta kirjaga ja toimus avalikult tema ärakuulamine.

30

Komisjon võttis 20. detsembril 2006 vastu otsuse, mis käsitleb [ST] artikli 65 alusel algatatud menetlust (juhtum COMP/F/39.234 – Sulami lisamaks – otsuse uuesti vastuvõtmine), (edaspidi „otsus”).

31

Otsuse preambulis on kirjas:

„arvestades Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 65,

arvestades Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

arvestades määrust […] nr 1/2003 […],

arvestades komisjoni 5. aprilli 2006. aasta otsust viia käesolevas asjas läbi osaline uus uurimine,

arvestades komisjonile edastatud informatsiooni ja [ST] artikli 47 alusel läbi viidud kontrolle,

arvestades [ST] artikli 36 alusel esitatud kirjalikke märkusi,

arvestades määruse nr 1/2003 artiklis 18 ettenähtud teabenõudeid,

olles andnud asjassepuutuvale ettevõtjale võimaluse esitada oma seisukoht komisjoni vastuväidete suhtes vastavalt määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 27 lõikele 1 ja komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määrusele (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [EÜ] artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis,

olles konsulteerinud konkurentsi piiravat tegevust ja turgu valitsevat seisundit käsitleva nõuandekomiteega,

[…]”.

32

Otsuse resolutsioon sisaldab järgmisi sätteid:

„Artikkel 1

Thyssen […] on rikkunud ST artikli 65 lõiget 1 16. detsembrist 1993 kuni , kuna ta muutis ning rakendas kooskõlastatult sulamilisandi arvutamise mudeli normväärtust ja et sellise teguviisi eesmärk ja tagajärg oli piirata ja moonutata konkurentsi normaalset toimimist ühisturul.

Artikkel 2

Artiklis [1] märgitud rikkumiste eest määratakse trahv summas 3168000 eurot.

Kuna juriidiline isik [TKS] võttis 23. juuli 1997. aasta [avaldusega] endale vastutuse juriidilise isiku Thyssen […] tegude eest, määratakse viimase trahv [TKS-ile].

[…]”.

33

Hageja esitas käesolevas asjas Esimese Astme Kohtu kohtukantseleisse hagiavalduse 6. veebruaril 2007.

34

Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (viies koda) avada suulise menetluse ning palus Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmetena komisjonil vastata kirjalikult ühele küsimusele otsuse vastuvõtmiseni viinud haldusmenetluse toimiku sisu kohta. Komisjon täitis selle nõudmise 3. detsembril 2008.

35

3. detsembri 2008. aasta kirjaga esitas komisjon oma märkused kohtuistungi ettekande kohta ja need edastati hagejale. Viimane palus . aasta kirjaga Esimese Astme Kohtult, et märkusi toimikusse ei lisataks, sest nendega muudetakse komisjoni juba esitatud argumente ning et nendes esitatakse hilinemisega sisuliselt uusi seisukohti.

36

Esimese Astme Kohus jättis esiteks hageja taotluse alusetuse tõttu rahuldamata, sest komisjoni 3. detsembri 2008. aasta kiri oli juba toimikusse lisatud, ja teiseks täpsustas, et komisjoni võimalikule uuele argumentatsioonile ja selle vastuvõetavusele antakse hinnang kohtuotsuses.

37

Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 11. detsembri 2008. aasta kohtuistungil.

38

Kohtuistungil märkis hageja, et ta võtab 23. juuli 1997. aasta avalduse tagasi. Kohtukoosseisu esimehe küsimusele vastates kinnitas hageja, et ta ei olnud avaldust haldusmenetluses tagasi võtnud ja et selle eesmärk oli ainult illustreerida tema kirjalike dokumentide seisukohti, nimelt seda, et . aasta avaldus oli vaid tagasivõetav eraviisiline avaldus, mille alusel ei saa teda pidada vastutavaks Thysseni tegude eest. Hageja avalduse tagasivõtmine ja eespool märgitud kommentaarid märgiti kohtuistungi protokolli.

39

Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

40

Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

41

Pärast seda, kui komisjon oli esitanud märkused kohtuistungi ettekande kohta, väitis hageja, et nende märkustega muudetakse komisjoni argumentide esitust ning esitatakse hilinemisega uusi sisulisi seisukohti.

42

Tuleb asuda seisukohale, et seda hageja argumenti ei ole põhjendatud ühegi konkreetse näitega nimetatud märkuste mõne konkreetse punkti kohta. Esimese Astme Kohus leiab, et vastupidi, nendes märkustes vaid täpsustatakse komisjoni menetlusdokumentides esitatud teatud argumentide ulatust või meenutatakse argumentatsiooni elemente, mida kohtuistungi ettekandes selle vajaliku kokkuvõtlikkuse tõttu ei esine.

43

Seega ei ole hageja tõendanud, et komisjon on esitanud uue argumentatsiooni, millele tuleks kohaldada kodukorra artikli 48 lõiget 2.

44

Otsuse tühistamise nõude kahte esimest väidet tuleb uurida koos; esimene neist puudutab süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse (nulla poena sine lege) põhimõtte rikkumist ning teine määruse nr 1/2003 ja ST artikli 65 üheaegse kohaldamise õigusvastasust ning need väited puudutavad selgelt komisjoni pädevust otsus vastu võtta; nende väidetega nõustumisest oleneb, kas otsus on vastu võetud õigel õiguslikul alusel.

45

Hageja kinnitab esiteks, et otsus on ebaseaduslik, sest selles aktis määras komisjon talle trahvi „ilma, et tal selle määramiseks õiguslikku alust oleks”, mis on vastuolus süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõttega.

46

Ta toonitab, et ESTÜ asutamisleping lõppes 23. juulil 2002 ja et juba selle asjaolu tõttu puudub komisjonil õigus määrata karistusi ST artikli 65 rikkumise eest. 23. mai1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni – mis kehtestab ESTÜ-le kohaldatavad rahvusvahelise tavaõiguse üldnormid – artiklist 70 tuleneb, et lõppenud leping ei tekita enam kohustusi ega anna pädevusi.

47

Hageja leiab, et ST artiklit 65 saaks tagasiulatuvalt kohaldada ainult juhul, kui ESTÜ asutamislepinguga kehtestatud konkurentsisätete kohta oleks vastu võetud üleminekusäte, mida aga tehtud ei ole, samas kui liikmesriigid või nõukogu on protokolli, otsuse või määruse vormis vastu võtnud üleminekusätteid, et reguleerida ESTÜ lõppemisest tekkinud olukorda teistes valdkondades.

48

Hageja märgib, et kui komisjon soovib kohaldada ST artiklit 65, peab talle olema selleks antud vastav õigus. ESTÜ ja ST lepingud, nagu ka teisene õigus ja eriti määrus nr 1/2003, ei sisalda ühtegi sätet, mis annaks tagasiulatuvaks kohaldamiseks õiguse.

49

Komisjon ei saa ka põhjendada ST artikli 65 kohaldamise pädevust viitega väidetavale üldkohaldatavale keelavale korrale, mis tuleneks Euroopa üldkohaldatavast õiguskorrast. ESTÜ ja ST lepingud on institutsioonilises plaanis olnud alates liitmislepingust loomulikult seotud. Nendes luuakse aga kaks erinevat õiguskorda erinevalt kehtestatud pädevuste ja volitustega.

50

Hageja väidab, et komisjonil ei ole absoluutset üldist pädevust ja et vastavalt ühendusele antud pädevuse põhimõttele, mida reguleerib EÜ artikkel 5, ei ole ühenduse institutsioonidel õigust oma algatusel endale täiendavaid pädevusi anda. Komisjonil on õigus ühenduse õiguskorras asutamislepinguid kohaldada ainult siis, kui see õigus on talle erinevate asutamislepingutega konkreetselt antud. Hageja leiab, et kui asutamislepingu kehtivus lõpeb, nagu käesoleval juhul lõppes ESTÜ asutamisleping 23. juulil 2002, lõpeb ka nende organite pädevus, kes olid varem õigustatud seda lepingut kohaldama.

51

Komisjoni vastupidised argumendid, st et EÜ artikkel 81 on ST artiklit 65 „asendav täiendav kord” ja et viimast võib praegugi kohaldada, arvestades õigusnormide hierarhia üldist õiguspõhimõtet üld- ja erinormide kohta, ei ole hageja arvates asjakohased.

52

ST artikkel 65 ei ole erinorm võrreldes EÜ artikliga 81 selliselt, nagu seda väidab komisjon. Hageja hinnangul on erinorm norm, mis täidab kõik üldnormile esitatavad nõuded, kuid millele lisandub veel vähemalt üks lisakriteerium. ST artikli 65 ja EÜ artikli 81 omavahelise suhte seisukohast see nii ei ole, kuna ST artikkel 65 ei sisalda kõiki EÜ artiklis 81 esitatud kriteeriume, eelkõige konkreetset nõuet, et mõjutataks liikmesriikide vahelist kaubandust. Enam mitte kehtiva õiguse kohaldatavuse kohta ei saa erinormi põhimõttest midagi tuletada.

53

Samuti ei saa ST artikli 65 kohaldamisel tugineda 18. juuni 2002. aasta teatisele. See teatis ei ole siduv ja komisjonil ei ole igal juhul õigust võtta vastu õigusi andvaid akte, et menetleda vanu asju, ja seda mitte ka selleks, et tagada „harmooniline üleminek” ESTÜ asutamislepingu sätetelt ST asutamislepingu sätetele, nagu on märgitud otsuses.

54

ST artiklit 65 ei saa käesolevas asjas kohaldada ka kergema karistusseaduse tagasiulatuva jõu (lex mitior) põhimõttele tuginedes. See põhimõte ei anna mitte alust „karistusseadust” tagasiulatuvalt kohaldada, vaid vastupidi, lex mitior põhimõte eeldab selle tagasiulatuvust.

55

Hageja leiab teiseks, et otsus on õigusvastane seetõttu, et määrust nr 1/2003 ja täpsemalt artiklit 23 on kohaldatud koosmõjus ST artikliga 65. See „õigusnormide koosmõju” ei saa olla nõuetekohane õiguslik alus karistuste määramisel ning see tekitab ka olulisi menetlusnormide rikkumisi, mis õigustab otsuse kvalifitseerimist „olematuks” Euroopa Kohtu kohtupraktika tähenduses, mis tuleneb 26. veebruari 1987. aasta otsusest kohtuasjas 15/85: Consorzio Cooperative d’Abruzzo vs. komisjon (EKL 1987, lk 1005).

56

Esiteks väidab ta, et määruse nr 1/2003, mis jõustus pärast ESTÜ asutamislepingu lõppemist, põhjendustest ja artikli 23 sõnastusest nähtub, et selle sätte alusel on komisjonil õigus määrata karistus EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumiste eest, mitte aga ST artikli 65 rikkumise eest, mida määruse nr 1/2003 artiklis 23 mainitud ei ole. Tuginedes ST artikli 65 rikkumise eest trahvi määramisel õigusliku alusena määruse nr 1/2003 artiklile 23, on komisjon selgelt rikkunud süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtet.

57

Komisjonil ei ole põhjendatult õigust tugineda otsuse põhjenduses 70 viidatud kohtupraktikale, mille kohaselt ei ole materiaalõigus tagasiulatuvalt kohaldatav. Nimelt on määruse nr 1/2003 artiklis 23, mis on karistuste tegelik õiguslik alus, st see annab komisjonile õiguse trahve määrata, sätestatud „materiaalõiguslik karistusseaduse säte” ja see on võrdsustatav ST artikli 65 lõikega 5.

58

Isegi kui eeldada, et määruse nr 1/2003 artiklit 23 võiks käsitleda menetlusnormina, on selle kohaldamine siiski õigusvastane, sest määruse 1/2003 kohaldamine ST artikli 65 rikkumise eest karistamisel peaks iseenesest sisuliselt olema välistatud.

59

Teiseks väidab hageja, et määruse nr 1/2003 kohaldamine koosmõjus ST artikliga 65 tähendab kogu menetluse õigusvastasust ja märgib, et kui komisjon oleks ST artikli 65 kehtivuse ajal trahvi õigusliku alusena tuginenud selle artikli sätetele koosmõjus nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) sätetega, oleks ta otsus samuti olnud ilmselgelt õigusvastane ja see oleks tulnud tühistada. Sellest ei saa teha muud järeldust, kui et ST artiklit 65 ei saa enam kohaldada ja määruse nr 1/2003 kohaldatavus ST artikli 65 rikkumise eest on välistatud nii ratione materiae kui ratione temporis.

60

Vastupidi komisjoni kinnitustele ei ole õige, et määruse nr 1/2003 artiklis 23 tehtud viide EÜ artiklile 81 on ka „peaaegu nähtamatu” viide ST artiklile 65. Hageja väidab, et kuna õigusrikkumistele kohaldatav õigus keelab karistuste kohaldamise analoogia alusel, on määruse nr 1/2003 artikli 23 kohaldamine normile, mida selles sättes mainitud ei ole, „mitteaktsepteeritav analoogia”.

61

Hageja märgib, et määruse nr 1/2003 õiguslik alus on EÜ artikkel 83, mis annab nõukogule ja komisjonile õiguse kehtestada kõik „[EÜ] artiklites 81 ja 82 esitatud põhimõtete” kohaldamiseks vajalikud määrused või direktiivid, kuid selles ei mainita ST artiklit 65. Viite puudumist viimati nimetatud sättele ei saa igal juhul käsitleda ühenduse seadusandja eksimusena, mis on ise eeltingimus, et õiguslünka saaks täita analoogilist sätet kohaldades. Hageja väidab, et vastavalt ühendusele antud pädevuse põhimõttele, mis on sätestatud EÜ artikli 5 esimeses lõigus, ei saa EÜ asutamislepinguga olla antud komisjonile mingeid volitusi ST artikli 65 rakendamiseks, ja seda mitte isegi teisejärgulise või kaudse pädevusena, ja et määrus nr 1/2003 saab pädevuse osas viida vaid EÜ artiklile 81.

62

Komisjon palub otsuse tühistamise nõude toetuseks esitatud hageja kaks esimest väidet põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

63

Kõigepealt tuleb meenutada, et ühenduse lepingutega on loodud uus õiguskord, mille huvides riigid on üha ulatuslikemates valdkondades piiranud oma suveräänseid õigusi ja mille subjektide hulka ei kuulu mitte ainult liikmesriigid, vaid ka nende kodanikud (Euroopa Kohtu 14. detsembri 1991. aasta arvamus 1/91, EKL 1991, lk I-6079, punkt 21).

64

Selle ühenduse õiguskorra raames on institutsioonidel üksnes neile antud pädevus (Euroopa Kohtu 6. detsembri 2001. aasta arvamus 2/00, EKL 2001, lk I-9713, punkt 5; Euroopa Kohtu . aasta otsus kohtuasjas C-93/00: parlament vs. nõukogu, EKL 2001, lk I-10119, punkt 39). Sel põhjusel on ühenduse õigusaktide preambulis märgitud õiguslik alus, mis annab asjaomasele institutsioonile volituse vastavas valdkonnas tegutsemiseks. Sobiva õigusliku aluse valik on konstitutsionaalse tähtsusega (eespool viidatud Euroopa Kohtu arvamus 2/00, punkt 5).

65

Tuleb märkida, et otsuse preambul sisaldab viiteid ESTÜ asutamislepingu sätetele, nimelt artiklitele ST 36, ST 47 ja ST 65, kuid selles märgitakse ära ka EÜ asutamisleping, määrus nr 1/2003 – täpsemalt nimetatud määruse artiklid 18 ja artikli 27 lõige 1 – ning komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [EÜ] artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT L 123, lk 18).

66

Teiseks on oluline märkida, et otsuse põhjendavas osas on komisjon põhjenduses 70 välja toonud järgmist:

„Käesolev otsus on […] vastu võetud kooskõlas EÜ asutamislepingu menetlusnormidega ja täpsemalt määrusega nr 1/2003. Nimetatud määruse artikli 7 lõige 1 annab komisjonile EÜ artikli 85 alusel õiguse tuvastada ettevõtjate poolt toimepandud konkurentsiõiguse rikkumisi. Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 annab õiguse määrata rikkumiste esinemisel karistusi.”

67

Otsuse põhjenduses 73 selgitab komisjon, et pärast ESTÜ asutamislepingu lõppemist EÜ artikli 81 kui üldnormi järgnemine ST artiklile 65 kui erinormile tähendab, et komisjon „on määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 ja artikli 23 lõike 2 alusel pädev ka algatama menetlusi ST artikli 65 kohaldamise menetlustes, et tuvastada selle sätte rikkumine, tuvastatud rikkumine lõpetada ja määrata trahv selle rikkumise eest karistamiseks”.

68

Otsuse põhjenduses 163 on märgitud, et ST artikli 65 lõike 5 kohaselt „võis” komisjon ettevõtjatele teatud konkurentsivastase käitumise eest trahve määrata ja et „komisjonile anti selleks õigus määruse […] nr 1/2003 artikliga 23, mida komisjon sel juhul kohaldab”.

69

Otsuse põhjendavast osast tuleneb, et preambulis esitatud viide ST artiklile 65 puudutab selle lõiget 1, st sisulist sätet, mis on adresseeritud ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele ja mis keelab teatava konkurentsivastase käitumise, ning lõiget 5, milles on ette nähtud õigus määrata trahve, mille ülemmäär on võrdne keelatud kokkuleppe esemeks olnud kaupade kahekordse käibega. Viide ST artikli 65 lõike 5 kohaldatavusele puudutab kergema karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtte asjassepuutuvuse küsimust, et õigustada käesolevas asjas trahvisumma kindlaksmääramisel just nimetatud sätte, mitte määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kohaldamist (vt otsuse põhjendused 162–168 ja 178).

70

Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et selle otsuse, milles komisjon tuvastas ST artikli 65 lõike 1 rikkumise ja määras hagejale trahvi, õiguslik alus on rikkumise tuvastamise osas määruse nr 1/2003 artikli 7 lõige 1 ja trahvi määramise osas määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2.

71

Seega leiab Esimese Astme Kohus analüüsi selles staadiumis, et hageja argumentatsioon kergema karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtte ja 18. juuni 2002. aasta teatise kohta ning selle kohta, et viimane ei saanud olla otsuse õiguspärane õiguslik alus, ei ole üldse asjakohane, sest komisjoni volitused ei tulene käesolevas asjas ei ühest ega teisest, vaid hoopis määruse nr 1/2003 eespool viidatud artiklitest.

72

Kahes esimeses tühistamisnõude väites leiab hageja sisuliselt, et juba asjaolu tõttu, et ESTÜ asutamisleping 23. juulil 2002 kehtivuse kaotas, ei ole komisjonil enam õigust ST artikli 65 rikkumiste eest karistusi määrata ja et puudub üleminekusätte või püsiva sätte vormis kehtiv mis tahes esmase või teisese õiguse norm, mis annaks sellele institutsioonile õiguse eespool viidatud artiklit kohaldada. See, et otsuses kohaldati kombineeritult nii ST artiklit 65 kui ka määrust nr 1/2003, ei anna igal juhul otsusele õiguspärast õiguslikku alust, kuna nimetatud määrus annab komisjonile pädevuse vaid EÜ artiklite 81 ja 82 rakendamiseks.

73

Selle argumentatsiooniga ei saa nõustuda.

74

Esiteks tuleb meenutada, et õigusakti õiguslikuks aluseks olev säte, mis annab ühenduse institutsioonile pädevuse õigusakti vastuvõtmiseks, peab olema jõus õigusakti vastuvõtmise hetkel (Euroopa Kohtu 4. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-269/97: komisjon vs. nõukogu, EKL 2000, lk I-2257, punkt 45), mis oli vaieldamatult nii otsuse õiguslikuks aluseks olnud määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 ja artikli 23 lõike 2 puhul.

75

Teiseks on oluline toonitada, et ühenduse lepingutega on loodud ühtne õiguskord (vt selle kohta eespool punktis 63 viidatud Euroopa Kohtu arvamus 1/91, punkt 21; Esimese Astme Kohtu 27. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas T-120/89: Stahlwerke Peine-Salzgitter vs. komisjon, EKL 1991, lk II-279, punkt 78), mille raames, nagu on viidatud EÜ artikli 305 lõikes 1, kujutas ESTÜ asutamisleping endast erikorda, tehes erandi EÜ asutamislepinguga kehtestatud üldnormidest.

76

Tulenevalt EÜ artikli 305 lõikest 1 oli ESTÜ asutamislepingu puhul tegemist üldnormiks olevast EÜ asutamiselepingust kõrvalekalduva erinormiga (Euroopa Kohtu 24. oktoobri 1985. aasta otsus kohtuasjas 239/84: Gerlach, EKL 1985, lk 3507, punktid 9–11; Euroopa Kohtu . aasta arvamus 1/94, EKL 1994, lk I-5267, punktid 25–27, ja Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-6/99: ESF Elbe-Stahlwerke Feralpi vs. komisjon, EKL 2001, lk II-1523, punkt 102).

77

Sellest järeldub, et ühisturu toimimise osas on ESTÜ asutamislepingu normid ja selle kohaldamiseks vastu võetud sätete kogum jäänud jõusse hoolimata EÜ asutamislepingu lisandumisest (eespool punktis 76 viidatud Euroopa Kohtu kohtuotsus Gerlach, punkt 9, ja Euroopa Kohtu 24. septembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-74/00 P ja C-75/00 P: Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, EKL 2002, lk I-7869, punkt 100).

78

Samas, kui küsimus ei ole ESTÜ asutamislepingu sätete või selle lepingu alusel vastu võetud regulatsiooni esemeks, võib EÜ asutamislepingut ja selle rakendamise sätteid ka enne ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist kohaldada ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse jäävatele kaupadele (Euroopa Kohtu 15. detsembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 328/85: Deutsche Babcock EKL 1987, lk 5119, punkt 10, ja eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, punkt 100; vt selle kohta eespool punktis 76 viidatud Euroopa Kohtu arvamus 1/94, punkt 27).

79

Vastavalt ESTÜ asutamislepingu artiklile 97 lõppes nimetatud leping 23. juulil 2002. Selle tulemusena laienes EÜ asutamislepinguga kehtestatud üldise korra kohaldamisala sektoritele, mida algselt reguleeris ESTÜ asutamisleping.

80

Kuigi EÜ asutamislepingu õigusliku raamistiku järgnemine ESTÜ asutamislepingu raamistikule tõi 24. juulil 2002 kaasa muudatuse õiguslikes alustes, menetlustes ning kohaldatavates materiaalõigusnormides, kuulub see järgnemine ühenduse õiguskorra ühtsuse ja järjepidevuse ning selle eesmärkide juurde (Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-25/04: González y Díez vs. komisjon, EKL 2007, lk I-3121, punkt 55; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu . aasta otsus kohtuasjas C-119/05: Lucchini, EKL 2007, lk I-6199, punkt 41), nagu komisjon on õigesti otsuse põhjendustes 65–67 märkinud.

81

Selle kohta tuleb märkida, et vaba konkurentsi korra loomine ja säilitamine, mille raames on tagatud tavapärased konkurentsitingimused ja mis on eelkõige aluseks riigiabi ja keelatud kokkuleppeid puudutavale korrale, on nii EÜ asutamislepingu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C-308/04 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2006, lk I-5977, punkt 31) kui ka ESTÜ asutamislepingu üks peamine eesmärk (vt selle kohta Euroopa Kohtu . aasta arvamus 1/61, lk 505, 519; Euroopa Kohtu . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-280/99 P–C-282/99 P: Moccia Irme jt vs. komisjon, EKL 2001, lk I-4717, punkt 33, ja Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-141/94: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 1999, lk II-347, punktid 265, 299–304).

82

Selles kontekstis, olgugi et keelatud kokkulepete valdkonda käsitlevad ESTÜ asutamislepingu ja EÜ asutamislepingu sätted on teataval määral erinevad, tuleb rõhutada, et mõisted kokkulepe ja kooskõlastatud tegevus ST artikli 65 lõike 1 tähenduses vastavad kokkulepe ja kooskõlastatud tegevuse mõistetele EÜ artikli 81 tähenduses ja et neid kahte sätet tõlgendab ühenduse kohus sama moodi (vt selle kohta eespool punktis 81 viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punktid 262–272 ja 277). Kahjustamata konkurentsi eesmärgi taotlemine sektorites, mis algselt kuulusid söe ja terase ühisturu alla, ei ole ESTÜ asutamislepingu lõppemise tõttu katkenud, kuna seda eesmärki taotletakse ka EÜ asutamislepingus ja sama institutsiooni, st komisjoni poolt, kes on ühenduse üldistes huvides konkurentsipoliitika kujundamise ja rakendamisega tegelev ametiasutus (vt analoogia korras eespool punktis 80 viidatud kohtuotsus Gonzalez y Díez vs. komisjon, punkt 55).

83

Ühenduse õiguskorra järjepidevus ja eesmärgid, mis selle toimimist juhivad, nõuavad seega, et Euroopa Ühendus, osas, milles ta järgneb Euroopa Söe- ja Teraseühendusele ja tema enda menetluslikus raamistikus, tagaks seoses ESTÜ asutamislepingu alusel tekkinud olukordadega nende õiguste ja kohustuste järgimise, mida eo tempore kohaldati ESTÜ asutamislepingu ja selle rakendamiseks vastu võetud normide alusel nii liikmesriikide kui muude isikute suhtes. See nõue on veelgi olulisem, kui keelatud kokkuleppeid puudutavate eeskirjade rikkumisest tulenevad konkurentsi moonutamise tagajärjed võivad pärast ESTÜ asutamislepingu lõppemist ajas üle kanduda EÜ asutamislepingu kehtivuse ajale (vt analoogia korras eespool punktis 80 viidatud kohtuotsus Gonzalez y Díez vs. komisjon, punkt 56).

84

Eeltoodust tuleneb, et vastupidi hageja väidetule tuleb määrust nr 1/2003 ning täpsemalt selle määruse artikli 7 lõiget 1 ja artikli 23 lõiget 2 tõlgendada nii, et see lubab komisjonil pärast 23. juulit 2002 tuvastada ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluvates valdkondades keelatud kokkuleppeid ratione materiae ja ratione temporis ning nende eest karistusi määrata (vt analoogia korras eespool punktis 80 viidatud kohtuotsus Gonzalez y Díez vs. komisjon, punkt 57), olenemata asjaolust, et eespool viidatud määruse sätetes ei ole ST artiklit 65 expressis verbis ära märgitud.

85

Peale selle tuleb märkida, et ühenduse õiguskorra raames EÜ asutamislepingu eeskirjade järgnemine valdkonnas, mida algselt reguleeris ESTÜ asutamisleping, peab toimuma nii, et järgitaks põhimõtteid, mis käsitlevad õiguse kohaldamist ajas. Selles osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kuigi menetlusnorme kohaldatakse üldiselt kõikide menetluste suhtes, mis on nende normide jõustumise hetkel pooleli, ei ole see nii materiaalõigusnormide puhul. Viimati nimetatuid tuleb õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete järgimise tagamiseks tõlgendada selliselt, et neid kohaldatakse enne nende jõustumist tekkinud olukordade suhtes üksnes siis, kui nende sõnastusest, eesmärkidest või ülesehitusest ilmneb selgelt, et selline mõju tuleb neile omistada (vt Euroopa Kohtu 12. novembri 1981. aasta otsus liidetud kohtuasjades 212/80–217/80: Meridionale Industria Salumi jt, EKL 1981, lk 2735, punkt 9, ja . aasta otsus kohtuasjas 21/81: Bout, EKL 1982, lk 381, punkt 13; Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-42/96: Eyckeler & Malt vs. komisjon, EKL 1998, lk II-401, punkt 55).

86

Mis puudutab materiaalõigusnormide kohaldatavust õigusliku olukorra suhtes, mis kindlalt tekkis enne ESTÜ asutamislepingu lõppemist, siis nõuavad ühenduse õiguskorra järjepidevus ja õiguskindluse ning õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete nõuded ESTÜ asutamislepingu kohaselt võetud materiaalõigusnormide kohaldamist asjaolude suhtes, mis kuuluvad nende kohaldamisalasse ratione materiae ja ratione temporis. See, et asjassepuutuv õiguslik raamistik ESTÜ asutamislepingu lõppemise tõttu faktilise olukorra hindamise hetkel enam ei kehti, seda seisukohta ei muuda, kuna nimetatud hinnang puudutab õiguslikku olukorda, mis kindlalt tekkis ajal, mil kohaldati ESTÜ asutamislepingu kohaselt vastu võetud materiaalõigusnorme (vt eespool punktis 80 viidatud kohtuotsus Gonzalez y Díez vs. komisjon, punkt 59).

87

Käesolevas asjas võeti otsus vastu määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 ja artikli 23 lõike 2 alusel pärast menetlust, mis viidi läbi vastavalt sellele määrusele. Õiguslikku alust ja kuni otsuse vastuvõtmiseni järgitud menetlust puudutavad sätted on menetlusnormid eespool punktis 85 viidatud kohtupraktika tähenduses. Kuna otsus võeti vastu pärast ESTÜ asutamislepingu lõppemist, tegi komisjon õigesti, kohaldades määruses nr 1/2003 sisalduvaid norme (vt analoogia korras eespool punktis 80 viidatud kohtuotsus Gonzalez y Díez vs. komisjon, punkt 60, ja vastupidise kohta Esimese Astme Kohtu 25. oktoobri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-27/03, T-46/03, T-58/03, T-79/03, T-80/03, T-97/03 ja T-98/03: SP jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II-4331).

88

Selle kohta tuleb märkida, et vastupidi hageja kinnitustele ei ole määruse nr 1/2003 artikkel 23 selline materiaalõigusnorm, mille sisuline eesmärk ei ole kehtestada õiguslikku alust komisjoni tegevusele, erinevalt aga just eespool viidatud artiklist, mis lubab komisjonil määrata trahve EÜ artikleid 81 ja 82 rikkunud ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele.

89

Materiaalõigusnormide kohta tuleb märkida, et otsus puudutab õiguslikku olukorda, mis on kindlalt tekkinud enne ESTÜ asutamislepingu lõppemist 23. juulil 2002, kuna rikkumine kestis kuni . Arvestades, et alates kohaldataval konkurentsiõigusel mingit tagasiulatuvat jõudu ei ole, tuleb asuda seisukohale, et ST artikli 65 lõige 1 on materiaalõigusnorm, mida otsuses tuli kohaldada ja mida komisjon ka tegi; samuti tuleb meenutada, et just seetõttu, et EÜ asutamislepingul on lex generalis iseloom ESTÜ asutamislepingu suhtes, mida reguleerib EÜ artikkel 305, on ESTÜ asutamislepinguga ja selle rakendusnormidega kehtestatud erikord vastavalt lex specialis derogat legi generali põhimõttele kohaldatav üksnes olukordade suhtes, mis tekkisid enne .

90

Kõigi eelnevate seisukohtade kogumist nähtub, et hageja tühistamisnõude kaks esimest väidet, mis puudutavad vastavalt süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtte rikkumist ning määruse nr 1/2003 ja ST artikli 65 üheaegse kohaldamise õigusvastasust, tuleb tagasi lükata.

91

Tühistamisnõude kolmanda väite raames, mis puudutab kohtuotsuse seadusjõu rikkumist, on oluline toonitada, et mõlemad pooled viitavad kohtuotsuse seadusjõu mõistele, kuid teevad sellest täiesti erinevad järeldused.

92

Hageja on seisukohal, et eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punktis 88 otsustas Euroopa Kohus, et hageja ei olnud varaliselt vastutav Thysseni tegevuse eest ja et sellel asjaolul on tänase päeva seisuga seadusjõud. Komisjon leiab vastupidi, et otsuses tugines ta sellele, et Euroopa Kohus oli eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuses Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon kinnitanud, et 23. juuli 1997. aasta avaldus, milles hageja võttis endale vastutuse Thysseni tegude eest, on jõus, mistõttu ei saa seda enam täna vaidlustada kohtuotsuse seadusjõu tõttu, mis sellele õigusküsimusele on ühenduse kohtu lahendiga antud.

93

Neljandas väites, mis puudutab trahvi õigusvastasust, kuna selle määramisel on tuginetud 23. juuli 1997. aasta avaldusele, soovib hageja täpsemalt vaidlustada just eespool viidatud õigusküsimust, väites, et nimetatud avaldus ei saa õiguspäraselt olla aluseks tema vastutuse tekkimisele Thysseni tegude eest ja sellele järgnenud karistusele, arvestades selle tegelikku ulatust ja vastuolu keelatud kokkuleppeid puudutava ühenduse regulatsiooniga.

94

Neid asjaolusid arvestades tuleb kolmandat ja neljandat tühistamisnõude väidet koos analüüsida, sest ühe väitega nõustumisest sõltub teise väite vastuvõetavus. Kuigi komisjon ei ole tühistamisnõude neljanda väitega seotud argumentides viidanud kohtuotsuse seadusjõule kui väite läbivaatamist takistavale asjaolule, on ta sellele viidanud tekstis kolmanda väite kohta, mis on lahutamatult seotud tühistamisnõude neljanda väitega. Igal juhul kuulub kohtuotsuse seadusjõu küsimus avaliku korraga seotud küsimuste hulka ja kohtunik peab selle seetõttu tõstatama omal algatusel (vt selle kohta Euroopa Kohtu 1. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-442/03 P ja C-471/03 P: P&O European Ferries (Vizcaya) ja Diputación Foral de Vizcaya vs. komisjon, EKL 2006, lk I-4845, punkt 45).

95

Hageja leiab oma tühistamisnõude kolmandas väites, et eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punktis 88 leidis kohus, et hageja ei olnud Thysseni tegevuse eest varaliselt vastutav ja et see küsimus on tänase päeva seisuga res iudicata, mis aga komisjoni arvates on väite läbivaatamist takistav asjaolu.

96

Euroopa Kohus põhjendas seda järeldust esiteks asjaoluga, et selles asjas ei olnud majanduslikus plaanis ja tegevuse ühtsuse osas tegemist õigusjärglusega, ning teiseks asjaoluga, et 23. juuli 1997. aasta avaldus nagu ka haldusmenetluses tehtud muud avaldused ei võimalda Thysseni rikkumise eest vastutust omistada TKS-ile.

97

Nõustuda ei saa komisjoni argumendiga, et eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punktis 88 ei saanud Euroopa Kohus TKS-i varalist vastutust välistada, sest kohus viitas selles punktis komisjoni vastuapellatsioonkaebusele, mis ei puudutanud vastutuse üleminekut TKS-ile.

98

Hageja väidab, et isegi kui eeldada, et seisukohta vastutuse ülemineku küsimuses ei oleks tulnud vastuapellatsioonkaebuse lahendamisel võtta, ei tulene sellest, et eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punkt 88 on asjakohatu. Euroopa Kohtul on õigus kohtuotsuse põhjendavas osas tuvastada, et vastutus ei ole üle läinud, isegi kui komisjon seda küsimust espressis verbis oma apellatsioonkaebuses välja toonud ei ole ning pooled peavad seda tuvastatud asjaolu sellisena ka tunnustama.

99

Eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punktides 82–87 jättis Euroopa Kohus kõigepealt muutmata Esimese Astme Kohtu otsuse tühistada komisjoni otsus menetlusnormi rikkumiste tõttu ning arendas seejärel komisjoni otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks punktis 88 edasi täiendava argumendi, täpsustades, et sõltumata eespool viidatud menetlusnormi rikkumisest ei saa TKS-i Thysseni tegude eest varaliselt vastutavaks pidada.

100

Hageja selgitab, et eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punktis 88 märkis Euroopa Kohus, et TKS-i poolt haldusmenetluses tehtud avaldused, mida mainitakse nimetatud kohtuotsuse punktides 85 ja 86, ei võimalda Thysseni tegude eest omistada vastutust hagejale, ja selle kohtuotsuse punkt 85 viitab ka sõnaselgelt 23. juuli 1997. aasta avaldusele. Euroopa Kohtu valitud sõnastus on täiesti ühemõtteline. Nimelt, kui Euroopa Kohus oleks eespool viidatud kohtuotsuse punktis 88 tahtnud viidata ainult menetlusnormi rikkumisele, nagu väidab komisjon, ei oleks ta otsustanud, et komisjon ei saa „omistada vastutust hagejale”, mida aga Euroopa Kohus sõnaselgelt märkis.

101

Eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punktis 88 toodud märkustel ei oleks ka mõtet, kui nendega oleks tahetud viidata vaid menetlusnormide rikkumisele, kuna seda küsimust käsitleti juba ammendavalt nimetatud kohtuotsuse punktides 85–87. Kui Euroopa Kohus ei oleks tahtnud selle kohtuotsuse punktis 88 vastutuse ülemineku osas seisukohta võtta, ei oleks ta kahes esimeses lauses tuvastanud, et Thyssen eksisteeris jätkuvalt edasi ja et seetõttu ei saanud Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsusest kohtuasjas C-49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni (EKL 1999, lk I-4125) tulenevat kohtupraktikat kohaldades vastutust omistada TKS-ile. Hageja leiab, et kuna juba nagunii esines menetlusnormi rikkumine, mille tõttu komisjoni otsus oli tühine, siis asjaolu, et Euroopa Kohus võttis eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punktis 88 kahes esimeses lauses seisukoha vastutuse ülemineku küsimuses, saab tähendada ainult seda, et ta soovis täiustada komisjoni vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise põhjuseid. Nendes kahes lauses sisalduv Euroopa Kohtu täiendav põhjendus oleks jäänud puudulikuks, kui ka kolmandas lauses ei oleks viidatud vastutuse sisulise ülemineku küsimusele; vastasel korral oleks see küsimus jäänud . aasta avalduse seisukohast vastuseta.

102

Hageja lisab, et eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon itaaliakeelne versioon, millele komisjon nimetatud kohtuotsuse punkti 88 tõlgendamisel tugines, ei ole asjassepuutuv, kuna menetluskeel oli saksa keel ja see tõlgendus on lingvistilisest seisukohast igal juhul väär.

103

Hageja märgib veel, et olenemata eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punkti 88 tõlgendusest on vastutuse ülemineku puudumine ka sisuliselt õigustatud. Kohtupraktikast tuleneb, et õigusjärglast ei saa pidada vastutavaks konkurentsiõiguse rikkumise eest, mille on toime pannud tema eelkäija, kui viimane veel eksisteerib; see on nii Thysseni puhul. Tänase seisuga on komisjon seda järeldust oma menetlusdokumentides ka kinnitanud.

104

Lõpuks väidab ta ka seda, et vastupidi komisjoni seisukohale ei ole kolmas väide vastuvõetamatu, kuna sellele ei saa vastu vaielda eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuse Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon „õigusliku jõu” alusel; see kohtuotsus viitas vaid otsusele 98/247, mis ei ole aga käesoleva hagiavalduse esemeks. Kuna ükski kohus ei ole veel üldiselt võtnud seisukohta otsuse õiguspärasuse suhtes, ei ole see õiguslikult täitmisele pööratav, mistõttu ei saa kolmas väide olla kohtuotsuse seadusjõu tõttu vastuvõetamatu.

105

Neljandas tühistamisnõude väites väidab hageja, et 23. juuli 1997. aasta avaldusega soovitas ta väljendada oma nõusolekut, „et komisjon viiks kogu rikkumist puudutava menetluse läbi ainult [tema] suhtes, mitte paralleelselt ega lisaks menetlusele Thysseni suhtes”. See avaldus ei saa olla aluseks Thysseni vastutuse tekkimisele ja trahvi tasumise kohustuse üleminekule.

106

Ta leiab, et eelmises menetluses ja otsuse vastuvõtmiseni viinud menetluses tõendas ta väga selgelt, et 23. juuli 1997. aasta avaldust ei saa käsitleda kui trahvide tasumise eest vastutuse endale võtmist. Kui nõustuda komisjoni vastupidise seisukohaga, antaks poolte tegelikule tahteavaldusele, mida otsuse vastuvõtmise ajal selgelt väljendati, otse vastupidine tähendus.

107

Isegi kui eeldada, et 23. juuli 1997. aasta avaldust võib tõlgendada kui „vastutuse endale võtmist”, ei tähenda see, et TKS-i võiks kohustada tasuma Thysseni trahvi, sest eraviisilisel avaldusel saab olla vaid deklaratsioonile omane mõju ja see ei saa tekitada õigusi. Avaldus ei saa muuta adressaadi positsiooni, mis tuleneb otseselt esmasest õigusest ning sellel ei ole mõju materiaal- ega menetlusõiguse seisukohast, kuna see on vastuolus keelatud kokkulepete eest määratavaid trahve puudutava regulatsiooniga. Nimetatud regulatsioon kuulub vaieldamatult avaliku õiguse valdkonda, „eelkõige kriminaal- ja karistusõiguse valdkonda”. Eraõiguslike isikute tehtud eraviisilised sõltumatud avaldused ei saa muuta avaliku õiguse alusel tekkivaid õiguslikke tagajärgi, „eriti kriminaal- ja karistusõiguse” alusel tekkivaid tagajärgi. Seda põhimõtet tunti juba rooma õiguses (jus publicum privatorum pactis mutari non potest) ning seda kohaldatakse liikmesriikides, mistõttu kuulub see liikmesriikide ühesuguste õiguslike tavade hulka.

108

See järeldus tuleb teha ka siis, kui komisjon kiidab heaks vastutuse endale võtmise avalduse, kuna sellel institutsioonil puudub pädevus keelatud kokkulepete eest määratavaid karistusi reguleerivatest sätetest kõrvale kalduda. Hageja toonitab, et 19. jaanuari 2005. aasta otsuses MCAA (juhtum COMP/E – 1/C.37773) leidis komisjon ka ise, et vastutuse võtmise kohta tehtud eraviisiline avaldus ei saa kaasa tuua keelatud kokkuleppe eest määratud trahvi maksmise kohustuse üleminekut. Hageja arvab, et „trahvi maksmise kohustus jääb adressaadile isegi siis, kui komisjon soovib trahvi määrata teisele adressaadile kui see, kes on vastutav ühenduse esmase ja teisese õiguse alusel”. See on nii ka juhul, kui ettevõtjad ühinevad komisjoni sooviga panna trahvi tasumise kohustus tegelikult vastutavast isikust erinevale adressaadile. Igal juhul tuleb välistada võimalus, et komisjonil on selline kaalutlusõigus, sest ta „kasutaks” seda omavoliliselt.

109

Komisjon leiab, et kolmanda väite vastuvõetavus on vastuolus asjaoluga, et eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuses Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon Esimese Astme Kohtu võetud seisukohtadel 23. juuli 1997. aasta avalduse alusel karistuse määramise võimalikkuse kohta on juba seadusjõud. Igal juhul puudub hagejal põhjendatud huvi praeguses staadiumis seda karistuse määramise õigust vaidlustada, sest varem ta vaidlustatud ei ole. Põhjendatud huvi puudumise tõttu ei ole vastuvõetav ka tühistamisnõude neljas väide, mis puudutab trahvi õigusvastasust, kuna selle määramisel on tuginetud . aasta avaldusele; see väide on igal juhul põhjendamatu.

110

Esiteks tuleb märkida, et hagejal on vaieldamatult olemas põhjendatud huvi vaidlustada otsus, millega talle määrati trahv summas 3168000 eurot, ja et tühistamisnõude kolmandat väidet, mis puudutab kohtuotsuse seadusjõu rikkumist, ei saa tunnistada vastuvõetamatuks ainult seetõttu, et hageja on menetluses, milles tehti eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon, vaidlustanud vaid asjaolu, et 23. juuli 1997. aasta avaldust saab tõlgendada kui loobumist õigusest olla ära kuulatud.

111

Seega tuleb uurida hageja argumente sisuliselt.

112

Selle kohta tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on tunnustanud, et kohtuotsuse seadusjõu põhimõttel on väga oluline koht nii ühenduse õiguskorras kui siseriiklikes õiguskordades. Selleks et tagada nii õiguse ja õigussuhete stabiilsus kui ka korrakohane õigusemõistmine, on oluline, et kohtulahendeid, mis on muutunud lõplikeks peale olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist, ei oleks enam võimalik vaidlustada (Euroopa Kohtu 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-224/01: Köbler, EKL 2003, lk I-10239, punkt 38, ja Euroopa Kohtu . aasta otsus kohtuasjas C-234/04: Kapferer, EKL 2006, lk I-2585, punkt 20).

113

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kohtuotsuse seadusjõu põhimõte puudutab üksnes asjassepuutuva kohtulahendiga tegelikult või vältimatult ära otsustatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (Euroopa Kohtu 19. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C-281/89: Itaalia vs. komisjon, EKL 1991, lk I-347, punkt 14; Euroopa Kohtu . aasta määrus kohtuasjas C-277/95 P: Lenz vs. komisjon, EKL 1996, lk I-6109, punkt 50, ja Euroopa Kohtu . aasta kohtuotsus liidetud kohtuasjades C-238/99 P, C-244/99 P, C-245/99 P, C-247/99 P, C-250/99 P–C-252/99 P ja C-254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I-8375, punkt 44).

114

Eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuse Tribunal Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon punktides 51–52 ja 55–68 märgitust tuleneb järgmist:

115

Eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuse Tribunal Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon resolutsioonis tühistati otsuse 98/247 artikkel 1 osas, milles TKS-ile oli omistatud vastutus Thysseni poolt toimepandud ST artikli 65 rikkumise eest, vähendati TKS-i trahvi summa võrra, mis oli talle määratud Thysseni toimepandud rikkumise eest, määrates lõplikuks TKS-i trahvisummaks 4032000 eurot, ning jäeti hagi ülejäänud osas rahuldamata.

116

Hageja esitas eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuse Tribunal Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon peale apellatsioonkaebuse, milles ta palus Euroopa Kohtul sisuliselt rahuldada järgmised nõuded:

117

TKS esitas apellatsioonkaebuse põhjenduses kolm väidet:

118

Eeltoodust nähtub, et hageja apellatsioonkaebus ei puudutanud Esimese Astme Kohtu hinnangut Thysseni vastutuse ülemineku kohta TKS-ile.

119

Komisjon esitas eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuse Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon peale vastuapellatsioonkaebuse, paludes Euroopa Kohtul sisuliselt:

120

Komisjon esitas vastuapellatsioonkaebuses kolm väidet:

121

Pooltevahelise vaidluse esemeks on Euroopa Kohtu poolt eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuses ThyssenKrupp vs. komisjon, täpsemalt selle punktis 88 vastuapellatsiooni esimesele väitele antud Euroopa Kohtu vastuse tõlgendus, mis on lahutamatult seotud nimetatud väite ulatusega ja selle toetuseks komisjoni esitatud argumentatsioonis kasutatud täpsete väljenditega.

122

Eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punktidest 73–79 tuleneb, et vastuapellatsiooni esimeses väites ei soovinud komisjon ilmselt vaidlustada Esimese Astme Kohtu tuvastatud asjaolu, et tal oli 23. juuli 1997. aasta avalduse alusel õigus Thysseni rikkumine süüks panna TKS-ile, vaid ainult Esimese Astme Kohtu hilisemat järeldust, et seda avaldust ei saanud tõlgendada ka kui TKS-i loobumist oma õigusest olla ära kuulatud Thyssenile etteheidetud asjaolude suhtes.

123

Komisjoni vastuapellatsiooni esimesele väitele antud Euroopa Kohtu vastuse osas väidab hageja, et Euroopa Kohus kinnitas kõigepealt oma kohtuotsuse punktides 82–87 Esimese Astme Kohtu otsust tühistada komisjoni otsus menetlusnormide rikkumise tõttu ning esitas seejärel täiendava põhjuse komisjoni otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks, täpsustades, et olenemata viidatud menetlusnormi rikkumisest ei saanud TKS olla Thysseni tegude eest varaliselt vastutav.

124

Hageja väidab esiteks, et kui Euroopa Kohus ei oleks soovinud eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punktis 88 vastutuse ülemineku osas seisukohta võtta, ei oleks ta kahes esimeses lauses märkinud, et Thyssen jätkas eksisteerimist ja seetõttu ei saa tema tegude eest vastutavaks pidada TKS-i, kohaldades eespool punktis 101 viidatud kohtuotsusest komisjon vs. Anic Partecipazioni tulenevat kohtupraktikat. Euroopa Kohtu täiendav põhjendus, mis on esitatud eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punktis 88, oleks jäänud puudulikuks, kui ka kolmandas lauses ei oleks viidatud vastutuse sisulise ülemineku küsimusele; vastasel korral oleks see küsimus jäänud 23. juuli 1997. aasta avalduse seisukohast vastuseta.

125

Esimese Astme Kohus leiab, et selles esimeses argumendis on ilmselgelt jäetud tähelepanuta Euroopa Kohtu poolt vastuapellatsioonkaebuse esimesele väitele antud hinnangu ülesehitus, mida iseloomustab range seos komisjoni esitatud argumentide ja Euroopa Kohtu vastuste vahel.

126

Esiteks kontrollis Euroopa Kohus eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuses ThyssenKrupp vs. komisjon (punktid 80–87), kas Esimese Astme Kohtu järelduses, mille kohaselt 23. juuli 1997. aasta avaldus ei ole käsitletav TKS-i loobumisena õigusest olla ära kuulatud, ei ole rikutud õigusnormi seetõttu, et moonutatud on kas . aasta avaldust või Euroopa Kohtu otsuse punktides 76 ja 77 viidatud dokumente, st kahele vastuväiteteatisele antud TKS-i vastust ja tema . aasta kirja.

127

Eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuses ThyssenKrupp vs. komisjon (punktid 81 ja 82) Euroopa Kohus meenutab ja kinnitab Esimese Astme Kohtu poolt 23. juuli 1997. aasta avalduse kohta tehtud ja eespool viidatud järelduste õigsust, edasi uurib ta ja lükkab tagasi (punktid 83–86) komisjoni argumendi, et Esimese Astme Kohus ei ole arvestanud muude avaldusega seotud tõenditega ja on neid tõendeid hiljem ka moonutanud.

128

Järeldusega, et Esimese Astme Kohus ei ole 23. juuli 1997. aasta avaldust ega muid sellega seotud tõendeid moonutanud (eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon, punkt 87) ei ole aga Euroopa Kohtu hinnang komisjoni vastuapellatsiooni esimesele väitele veel lõppenud.

129

Nimelt uuris Euroopa Kohus edasi ja lükkas tagasi komisjoni argumendi eriliste asjaolude esinemise kohta, mis puudutasid väidetavat TKS-i Thysseni majanduslikuks õigusjärglaseks olemist, nende kahe ettevõtja tegevuse ilmset ühtsust ja TKS-i poolt haldusmenetluses Thysseni nimel tehtud avaldusi. See on eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punkti 88 ainus ese ning sellele punktile järgneb vahetult järeldus vastuapellatsiooni esimese väite tagasilükkamise kohta.

130

Hageja väidab teiseks, et eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punktis 88 märgib Euroopa Kohus – kasutades termineid, mis on väga ühemõttelised –, et TKS-i poolt haldusmenetluses tehtud „avaldused”, millele viidatakse selle kohtuotsuse punktides 85 ja 86, „ei anna alust omistada [talle] vastutust Thysseni tegevuse eest” ja et selle kohtuotsuse punktis 85 viidatakse selgelt ka 23. juuli 1997. aasta avaldusele.

131

Eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punkti 88 kolmanda lause lihtsast grammatilisest tõlgendusest tuleneb, et selles vaid viidatakse kohtuotsuse punktides 85 ja 86 tehtud analüüsi järeldustele ja et selles punktis viidatud avaldused on need, mille kohta Euroopa Kohus oli juba oma hinnangu andnud, st kahele vastuväiteteatisele antud TKS-i vastused ja tema 17. detsembri 1996. aasta kiri.

132

Kuigi on tõsi, et 23. juuli 1997. aasta avaldust eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punktis 85 mainitakse, nähtub nimetatud punkti viimase lause sõnastusest selgelt, et Euroopa Kohus eristab oma argumentatsiooni ülesehituse huvides selles täpselt TKS-i avaldusi Thysseni teatud tegevuse suhtes enne viimase ülevõtmist 1995. aastal . aasta avaldusest. Euroopa Kohus leiab seega, et kuigi vastuses esimesele vastuväiteteatisele ja . aasta kirjas esitas hageja ka märkusi Thysseni teatud tegevuse kohta enne tema ülevõtmist 1995. aastal, ei saa . aasta avaldusest järeldada, et TKS leidis, et ta on saanud end Thysseni tegude eest vastutuse ülemineku küsimuses täielikult ja piisavalt kaitsta ning et komisjon võis seega põhjendatult talle nende tegude eest karistuse määrata ilma teda uuesti ära kuulamata.

133

Lisaks viidatakse Euroopa Kohus eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punkti 88 kolmandas lauses haldusmenetluse käigus tehtud TKS-i avaldustele „Thysseni tegevuse kohta”; see sõnastus võimaldab neid avaldusi eristada 23. juuli 1997. aasta avaldusest, milles TKS kinnitas vastutuse endale võtmist Thysseni tegude eest, ja selles punktis viidatakse nimetatud kohtuotsuse punktile 85, mis puudutas „[TKS-i esitatud märkusi] mõnede Thysseni tegevuste kohta enne nende omandamist 1995. aastal”.

134

Mis puudutab eespool nimetatud punkti kolmanda lause sõnastust, mille kohaselt ei võimaldanud haldusmenetluse käigus tehtud TKS-i avaldused Thysseni tegevuse kohta „omistada TKS-ile vastutust Thysseni tegevuse eest” enne 1995. aastat, siis tuleb seda lugeda vastuapellatsiooni esimese väite väga täpse eseme valguses ja arvestades asjaolu, et nimetatud lause ainult viitab Euroopa Kohtu poolt eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punktides 85 ja 86 tehtud analüüsi tulemustele, ning seda komisjoni vastuapellatsiooni esimese väite toetuseks esitatud argumentide paralleelse esituse tõttu.

135

Eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punkti 88 kolmandat lauset tuleb seega mõista kui Euroopa Kohtu meeldetuletust, et haldusmenetluse käigus tehtud TKS-i avaldused Thysseni tegevuse kohta, st TKS-i vastused kahele vastuväiteteatisele ja tema 17. detsembri 1996. aasta kiri, ei võimalda järeldada, et ka . aasta avaldust saab tõlgendada kui loobumist õigusest olla ära kuulatud ja et seejärel saab omistada TKS-ile vastutuse Thysseni poolt enne 1995. aastat toimepandud tegude eest menetlusnormide rikkumise tõttu, mis seisnes TKS-i kaitseõiguste rikkumises.

136

Eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punkti 88 vastupidine tõlgendus, mida toetab hageja, viiks möönmiseni, et ilma põhjenduseta ja lihtsa viitega muutis Euroopa Kohus seisukoha, et õigust olla ära kuulatud on rikutud, järelduseks vastutuse ülemineku kohta, mida aga ei saa lubada.

137

Samuti tuleb toonitada, et kui eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punkti 88 tuleb tõlgendada nii nagu seda teeb hageja, st et Euroopa Kohus märkis – olenemata menetlusnormi rikkumisest –, et TKS-i ei saa tunnistada vastutavaks Thysseni tegevuse eest, ei oleks Euroopa Kohtul olnud mingit mõtet võtta seisukohta ka vastuapellatsiooni teise ja kolmanda väite suhtes, milles kritiseeritakse kaitseõiguste rikkumise asjaolusid, mida Euroopa Kohus aga asjassepuutuva kohtuotsuse punktides 90–97 tegi, jõudes järeldusele, et need väited tuleb tagasi lükata.

138

Eeltoodust järeldub, et kohtuotsuse punkti 88 väära tõlgendamise tõttu tuleb tagasi lükata hageja kolmas väide, mille kohaselt rikkus komisjon talle Thysseni rikkumise eest trahvi määramisel Euroopa Kohtu eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon seadusjõudu ja TKS-i ei saanud Thysseni tegevuse eest vastutavaks pidada.

139

Eespool toodud seisukohtadest tuleneb, et ühenduse kohus leidis, et arvestades 23. juuli 1997. aasta avaldust, oli komisjonil erandkorras õigus TKS-ile süüks panna Thyssenile etteheidetud tegevus, millega viimane tegeles alates 1993. aasta detsembrist, ja seda kuni Thysseni tegevuse üleminekuni TKS-ile , kuid komisjon ei võimaldanud TKS-il esitada selle tegevuse kohta oma märkusi, mistõttu ei saanud TKS selles suhtes teostada oma kaitseõigusi, milline järeldus õigustaski otsuse 98/247 osalist tühistamist.

140

Tuleb asuda seisukohale, et see küsimus on eespool punktis 113 viidatud kohtupraktika tähenduses ühenduse kohtu poolt juba lahendatud, ja seega on sellel lahendil seadusjõud; tuleb meenutada, et seadusjõud ei puuduta ainult tühistava kohtuotsuse resolutsiooni. See laieneb ka kohtuotsuse põhjendustele, mis on resolutsiooni toetamiseks vajalikud ja viimasest seetõttu lahutamatud (vt selle kohta eespool punktis 94 viidatud kohtuotsus P&O European Ferries (Vizcaya) ja Diputación Foral de Vizcaya vs. komisjon, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

141

Eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon, mis jäeti eespool punktis 27 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp vs. komisjon muutmata, pani EÜ artikli 233 alusel – millest tulenevalt peab institutsioon, kelle õigusakt tühistati, võtma kohtuotsuse täitmiseks vajalikke meetmeid – komisjonile vaid ühe kohustuse, nimelt kõrvaldada tuvastatud rikkumine õigusaktis, millega tühistatud akt asendatakse (vt selle kohta eespool punktis 113 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 48).

142

Just seda komisjon tegigi otsuses, mille vastuvõtmine eelnes TKS-ile vastuväiteteatise saatmisele 5. aprillil 2006, millele TKS vastas . Hagejale anti võimalus esitada märkusi Thyssenile etteheidetud asjaolude tõelevastavuse ja asjassepuutuvuse kohta.

143

Käesoleva kohtuasja hagiavalduses palutakse Esimese Astme Kohtu seisukohta otsust 98/247 asendava õigusakti seaduspärasuse kohta; viimati nimetatud õigusaktis määras komisjon – tuginedes eespool punktis 24 viidatud kohtuotsusele Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon, mis jäeti muutmata eespool punktis 27 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp vs. komisjon, ja mis mõlemad puudutasid 23. juuli 1997. aasta avaldust – hagejale Thysseni tegude eest trahvi summas 3168000 eurot.

144

Olenemata asjaolust, et käesolevas kohtuasjas puudutab hagiavaldus õigusakti, mis formaal-juriidiliselt erineb otsusest 98/247, tuleb asuda seisukohale, et käesolevas kohtuasjas vaidluse all olevat õigusküsimust, st 23. juuli 1997. aasta avalduse kehtivust õigusliku alusena Thysseni tegevuse hagejale süükspanemiseks ja viimasele määratud karistust on ühenduse kohus juba uurinud ja andnud sellele lõpliku lahenduse ning järelikult on sellel lahendil seadusjõud.

145

Seadusjõu tõttu ei saa seda küsimust Esimese Astme Kohtule uuesti esitada ja ta ei saa seda uuesti uurida.

146

Seda arvestades ei ole asjassepuutuv ja tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt käesolevas asjas ei saa talle vastuväited esitada seadusjõu alusel, kuna eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon puudutas ainult otsust 98/247, mis ei ole aga käesolevas kohtuasjas esitatud hagiavalduse ese.

147

Kõigist eespool toodud seisukohtadest nende kogumis nähtub, et tühistamisnõude neljas väide, mis puudutab trahvi õigusvastasust, kuna selle määramisel on tuginetud 23. juuli 1997. aasta avaldusele, tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, mistõttu ei oma nimetatud avalduse hagejapoolne tagasivõtmine kohtuistungil mingit tähtsust ja seda tehti vaid näitlikustamaks tema argumentatsiooni nimetatud avalduse ulatuse suhtes.

148

Viiendas väites leiab hageja, et otsuses on rikutud „täpsuse põhimõtet”, kuna komisjon ei määratlenud piisavalt täpselt esiteks karistuse määramise õiguslikku alust ja teiseks „eraviisilise avaldusega vastutuse võtmise” kontseptsiooni.

149

Esiteks väidab ta, et komisjon on TKS-ile määratud trahvi õiguslikuks aluseks valinud „normide koosluse”, sidudes vähemalt ST artikli 65 ja määruse nr 1/2003 artikli 23, mis on ebatäpne, kuna erinevalt kohtupraktikast tulenevatest nõuetest ei ole sel alusel määratud trahv „ootuspärane kõigile huvitatud isikutele”. Komisjoni kostja vastuses esitatud vastukäivatest selgitustest nähtub, et komisjon ei tea isegi seda, millele see normide kooslus „peab vastama”.

150

õ iguslike aluste kooskasutuse ebatäpsust kinnitab ka asjaolu, et see ei võimalda nimelt kindlaks määrata, kas hagiavalduse esitamise tähtaeg oli üks kuu, nagu on ette nähtud ESTÜ asutamislepingus, või kaks kuud, nagu on ette nähtud EÜ asutamislepingus. Komisjoni tekitatud menetlusliku ebakindluse tõttu rikutakse TKS-i kaitseõigusi.

151

Teiseks, hageja kinnitab, et „eraviisilise avaldusega vastutuse võtmise” kontseptsiooniga (otsuse põhjendused 125 ja 127) arendas komisjon välja omaette õigusjärgluse kontseptsiooni, mida esmakordselt kohaldati käsitletavas asjas ja mis on ebatäpne, määratlemata ja seega selgelt ebaseaduslik nii oma ulatuse kui kohaldamise tingimuste osas.

152

Seda uut kontseptsiooni, mis ei tulene ühenduse esmasest ega teisesest õigusest ega ka kohtupraktikast, iseloomustab vastupidine järeldus võrreldes lahendiga, mis on tehtud eespool punktis 101 viidatud kohtuotsuses komisjon vs. Anic Partecipazioni. „Täpsuse põhimõtte” rikkumine tuleneb ka asjaolust, et 19. jaanuari 2005. aasta otsuses MCAA võttis komisjon sõnaselgelt vastupidise seisukoha, st ta leidis, et sõltumatu eraviisilise avalduse tagajärjel ei saa vastutus üle minna. Lisaks ei maininud komisjon uut kontseptsiooni vastuväiteteatises, kuigi ta kohaldas seda karistuse määramisel keelatud kokkulepete alaste õigusnormide alusel.

153

Hageja märgib lõpuks, et asjaolu, et komisjon ei märkinud selgelt ja lõplikult, millisele õiguslikule alusele ta karistuse määramisel tugines, tähendab, et hageja sai vaid eeldada, mis selleks õiguslikuks aluseks oli. Selle asjaolu tagajärg ei saa olla käesoleva väite vastuvõetamatus, nagu väidab komisjon, vaid ainult otsuse tühisus.

154

Komisjon väidab, et hageja argumentatsioon väidetava „komisjoni põhjustatud ebakindluse” suhtes on nii ebamäärane, et see väide tuleb ebatäpsuse tõttu vastuvõetamatuks tunnistada. Teise võimalusena palub ta väite põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

155

Komisjon vaidleb viienda väite vastuvõetavusele vastu selle väidetava ebatäpsuse tõttu.

156

Selle kohta tuleb märkida, et kodukorra artikli 44 lõike 1 kohaselt peab hagiavaldus sisaldama ülevaadet fakti- ja õigusväidetest. Nimetatud ülevaade peab olema nii selge ja täpne, et see võimaldaks kostjal oma kaitset ette valmistada ja Esimese Astme Kohtul hagi lahendada vajadusel ilma täiendavate materjalideta. Hagiavaldusest peab seetõttu selgelt ilmnema, milles seisneb väide, millel hagi põhineb, ning ainuüksi selle abstraktne äramärkimine ei vasta kodukorra nõuetele (Esimese Astme Kohtu 12. jaanuari 1995. aasta otsus kohtuasjas T-102/92: Viho vs. komisjon, EKL 1995, lk II-17, punkt 68, ja Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-352/94: Mo och Domsjö vs. komisjon, EKL 1998, lk II-1989, punkt 333).

157

Käesolevas asjas tuleneb hageja tõstatatud „täpsuse põhimõtte” rikkumise väite kohta kirjalikult esitatust, et tegelikult viidatakse õiguskindluse põhimõttele, mida komisjon rikkus esiteks õigusliku aluse ja karistuse ebatäpsuse ning teiseks talle vastutuse ülekandmise tõttu.

158

Esimese Astme Kohus leiab, et nii on hageja esitanud piisavalt selgeid ja täpseid asjaolusid, arvestades, et need ei takistanud komisjonil esitatud argumentidele vastata juba kostja vastuse esitamise ajal ja et need võimaldavad Esimese Astme Kohtul kohtulikku kontrolli teostada.

159

Seega tuleb asuda seisukohale, et väide on vastuvõetav ja seda tuleb uurida sisuliselt.

160

Hageja esitatud kirjalikes dokumentides viidatud väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ühenduse õigus peab olema selge ja selle kohaldamine ootuspärane kõigile isikutele, keda see puudutab. Õiguskindluse põhimõte nõuab, et iga akt, mille eesmärk on luua õiguslikke tagajärgi, saaks oma õigusjõu ühenduse õigusnormist, mis peab olema sõnaselgelt õigusliku alusena märgitud ja mis näeb ette õigusliku vormi, milles akt tuleb vastu võtta (Euroopa Kohtu 16. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas C-325/91: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1993, lk I-3283, punkt 26). Euroopa Kohus on ka täpsustanud, et karistuse, isegi kui see ei ole kriminaalkaristus, võib määrata ainult juhul, kui selleks on olemas selge ja üheselt mõistetav õiguslik alus (Euroopa Kohtu . aasta otsus kohtuasjas 117/83: Könecke, EKL 1984, lk 3291, punkt 11).

161

Esiteks, mis puudutab argumenti, et otsuse õiguslik alus on ebatäpne, siis väidab hageja, et ebatäpne on otsuse õigusliku alusena kasutatud „normide kooslus”, mis ühendab vähemalt ST artikli 65 määruse nr 1/2003 artikliga 23. Lisaks täiesti asjakohatutele seisukohtadele kostja vastuse väidetava ebatäpsuse suhtes ei väida hageja muud, kui et see kooslus on ebatäpne, kuna määratud trahv ei olnud „ootuspärane kõigile huvitatud isikutele” ja et selle „õigusliku kokteili” ebatäpsuse tõttu tekkis menetluslik ebakindlus, mis on käsitletav kaitseõiguste rikkumisena.

162

See hageja argument põhineb vääral eeldusel ja tuleb seega tagasi lükata.

163

Otsusest nähtub selgelt, et selle õiguslik alus, st õigusnormid, mis annavad komisjonile õiguse asjassepuutuvas valdkonnas tegutseda, on ainult määruse nr 1/2003 artikli 7 lõige 1 ja artikli 23 lõige 2, mitte ST artikkel 65. Otsuses tehtud viide ST artiklile 65 puudutab lõiget 1, st ettevõtjatele ja nende ühendustele kohaldatavat materiaalõigusnormi, mis keelab teatud konkurentsivastase käitumise, ja lõiget 5, milles on ette nähtud võimalus määrata karistusi, mille piirmääraks on keelatud kokkuleppe esemeks olnud kauba kahekordne käive. Viide ST artikli 65 lõikele 5 puudutab arutluskäiku karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtte teemal, et õigustada käesolevas asjas trahvisumma väljaarvutamisel selle sätte, mitte määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kohaldamist (vt otsuse põhjendused 162–168 ja 178).

164

Tühistamisnõude eespool analüüsitud esimese ja teise väite sisust nähtub, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks otsuse õigusliku aluse tõttu pandud reaalselt ebakindlasse olukorda.

165

Lisaks selgele viitele määruse nr 1/2003 artikli 7 lõikele 1 ja artikli 23 lõikele 2 meenutab komisjon otsuse põhjenduses 70 väljakujunenud kohtupraktikast tulenevat nõuet, et kui menetlusnorme kohaldatakse üldiselt nende jõustumise hetkel kõikide pooleliolevate vaidluste suhtes, siis materiaalõigusnormi tõlgendatakse üldjuhul nii, et see ei kohaldu olukordadele, mis on tekkinud enne sätte jõustumist (eespool punktis 85 viidatud kohtuotsus Meridionale Industria Salumi jt, punkt 9). Lisaks on otsuse artiklis 4 expressis verbis märgitud, et „vastavalt [EÜ] artiklile 256” kuulub otsus täitmisele; lisaks toimetati see hagejale kätte kirjaga, milles oli täpsustatud, et kättetoimetamine on viidud läbi „vastavalt [EÜ] artiklile 254”.

166

Neid asjaolusid arvestades ei olnud mingit kahtust, et hagiavaldus, mis esitati enam kui neli aastat pärast ESTÜ asutamislepingu lõppemist vastu võetud otsuse peale, tuli esitada vastavalt EÜ artikli 230 ja kodukorra sätetele ning et ESTÜ Kohtu põhikirja artiklit 23 ei saanud igal juhul enam kohaldada.

167

Lisaks tuleb asuda seisukohale, et hageja ei esita mingeid selgitusi oma konkreetse argumendi kohta, mille kohaselt õiguslik alus on ebatäpne, kuna määratud trahv ei olnud „ootuspärane kõigile huvitatud isikutele”, ja igal juhul ei viita ta määruse nr 1/2003 artikli 23 õigusvastasusele seoses süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõttega, mis on õiguskindluse põhimõtte loogiline tagajärg, ega ka otsuse põhjenduse puudulikkusele.

168

Tuleb meenutada, et otsus, milles komisjon tuvastas ST artikli 65 lõike 1 rikkumise ja määras hagejale karistuse pärast ESTÜ asutamislepingu lõppemist, võeti vastu kooskõlas põhimõtetega, mis käsitlevad õiguse kohaldamist ajas; komisjon tegi õigesti, võttes materiaalõigussättena aluseks eespool viidatud sätte ja kohaldades pädevus- ja menetlusnormidena määruse nr 1/2003 sätteid, sealhulgas artikli 23 lõiget 2, mis näeb expressis verbis ette komisjoni õiguse määrata konkurentsivastase tegevusega tegelenud ettevõtjatele trahve.

169

Sel teemal, et hageja soovib tegelikult vaidlustada otsuse õiguslikku alust, viidates „õiguslike aluste kokteilile, mida ei lubata kohtupraktikas ega õigusteoorias”, piisab, kui meenutada, et eespool juba tuvastati, et kasutatud õiguslik alus andis komisjonile õiguse tuvastada otsuse vastuvõtmise hetkel ST artikli 65 lõike 1 rikkumine ja selle eest ka karistada.

170

Teiseks, mis puudutab käesolevas asjas esitatud vastutuse omistamise ebatäpsusega seotud argumenti, siis piisab, kui märkida, et Thysseni tegevuse eest hagejale vastutuse omistamisel on tuginetud selgelt ja ainult 23. juuli 1997. aasta avaldusele, nagu nähtub otseselt otsuse põhjendustest 112–117, 125, 127, 128 ja 149. Hageja esitatud dokumentide analüüs on näidanud, et selles küsimuses ei saa olla mingit teisitimõistmist.

171

Esimese Astme Kohus leiab, et tühistamisnõude viienda väite toetuseks esitatud argumentatsioonis soovib hageja tegelikult veel kord tõendada kasutatud õigusliku aluse õigusvastasust; seetõttu on see argumentatsioon aga vastuvõetamatu, kuna nimetatud õigusküsimuse on ühenduse kohus juba lõplikult lahendanud, tuvastades, et kasutatud õiguslik alus on õiguspärane, ja seega on sellel lahendil seadusjõud (vt eespool punktid 139–147).

172

Kõigist eespool toodud seisukohtadest nende kogumis nähtub, et väide „täpsuse põhimõtte” rikkumise kohta tuleb tagasi lükata.

173

Kuuendas väites kinnitab hageja, et „eraviisilise avaldusega vastutuse üleandmise” kontseptsioon rikub non bis in idem põhimõtet, mida tuleb samuti „trahvi uuesti määramise menetluses” järgida.

174

Käesolevas asjas on määratud kahekordne õigusvastane karistus. TKS-i toimepandud rikkumise eest on juba määratud karistus, mis on muutunud lõplikuks, kuid komisjon trahvis teda ka rikkumise eest, mille pani toime Thyssen, mis tähendab, et sama teo eest on karistus määratud kaks korda.

175

Hageja märgib, et eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punktis 88 tuvastas Euroopa Kohus, et vastutuse üleminek oli varalises mõttes võimatu ja et seetõttu on talle trahv määratud teist korda, olenemata asjaolust, et otsusele oli antud lõplik res judicata õigusjõud. See Euroopa Kohtu järeldus jätab tähenduseta asjaolu, et otsuse 98/247 tühistatud osa vastab osaliselt trahvile, mis teoreetiliselt hagejale Thysseni rikkumise eest määrati.

176

Samuti, vastavalt tema uuele „eraviisilise avaldusega vastutuse võtmise” kontseptsioonile omistas komisjon hagejale vastutuse, mida oleks pidanud kandma kolmas isik. Komisjon toonitab ise, et esialgu ei kandnud vastutust TKS ja et tegemist ei ole ka õigusjärgluse tõttu tekkinud vastutusega. Hageja on seisukohal, et kui see on nii, siis tuleb järeldada, et komisjon on talle määranud uue ja veel ühe trahvi selle asemel, et kõrvaldada menetlusnormi rikkumine. Karistuse määramine Thysseni rikkumise eest oleks olnud õiguspärane vaid juhul, kui TKS-i oleks karistatud rikkumise eest, mille ta toime pani. Kuid kuna TKS-ile määratud karistus muutus alates 1998. aastast lõplikuks, tuleks edaspidiseid menetlusi pidada alusetuks kõigi vaidlusaluste asjaolude suhtes.

177

Komisjon palub käesoleva väite tagasi lükata.

178

Tuleb meenutada, et non bis in idem põhimõte, mis kujutab endast ühenduse õiguse aluspõhimõtet ja mis on sätestatud ka 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) seitsmenda protokolli artikli 4 lõikes 1, keelab konkurentsiõiguse valdkonnas ettevõtja karistamise või tema süü tuvastamiseks menetluse algatamise teist korda konkurentsivastase tegevuse eest, mille eest teda on juba karistatud või seoses millega ta on õigeks mõistetud varasema otsusega, mida ei saa enam vaidlustada (vt eespool punktis 113 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 59).

179

Non bis in idem põhimõtet kohaldatakse juhul, kui on täidetud kolm tingimust: asjaolud on samad, õigusrikkumise toime pannud isik on sama ja kaitstav õigushüve on sama (Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-204/00 P, C-205/00 P, C-211/00 P, C-213/00 P, C-217/00 P ja C-219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I-123, punkt 338).

180

Käesolevas asjas väidab hageja, et talle on määratud kahekordne õigusvastane karistus. Ta leiab, et teda on otsuses 98/247 juba lõplikult karistatud tema toime pandud rikkumise eest ja et määrates talle otsusega trahvi Thysseni rikkumise eest karistab komisjon teda teist korda „sama teo eest”.

181

Selle argumendi põhjenduses tugineb hageja uuesti 23. juuli 1997. aasta avalduse alusel Thysseni toimepandud rikkumise eest vastutuse ülekandmise õigusvastasusele, meenutades oma argumentatsiooni, mille kohaselt on Euroopa Kohus eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon punktis 88 tuvastanud, et TKS ei olnud Thysseni rikkumise eest varaliselt vastutav, ning kinnitades, et komisjon omistas otsuses hagejale vastutuse, mida oleks pidanud kandma kolmas isik.

182

Hageja järeldab sellest väidetavast õigusvastasusest, et otsusega määratud trahvil ei saa olla muud eesmärki kui karistada teist korda tema toimepandud rikkumise eest, mis aga rikub non bis in idem põhimõtet.

183

Esimese Astme Kohus leiab, et selles argumentatsioonis lähtutakse väärast eeldusest.

184

Nimelt, nagu juba märgitud, tuvastas ühenduse kohus, et arvestades 23. juuli 1997. aasta avaldust, oli komisjonil erandkorras õigus Thysseni rikkumine süüks panna TKS-ile.

185

Olles tuvastanud menetlusnormi rikkumise, täpsemalt hageja kaitseõiguste rikkumise, tühistas Esimese Astme Kohus eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuses Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon otsuse 98/247 artikli 1 osa, milles TKS-ile oli omistatud vastutus Thysseni toimepandud ST artikli 65 rikkumise eest, vähendades seetõttu TKS-ile määratud trahvi summa võrra, mis talle määrati Thysseni rikkumise eest, ja määrates TKS-ile tema enda konkurentsivastase tegevuse eest lõplikuks trahviks 4032000 eurot.

186

Euroopa Kohus jättis selle kohtuotsuse eespool punktis 27 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp vs. komisjon muutmata, meenutades, et hageja poolt nimetatud otsuse punktile 88 antud tõlgendus ei olnud õige.

187

Vastavalt EÜ artiklile 233 on komisjon kohustatud kõrvaldama ühenduse kohtu tuvastatud õigusvastasuse, mida ta käesolevas asjas tegi otsuse vastuvõtmiseni viinud menetluses. Selle otsuse ainus eesmärk oli omistada hagejale, pärast menetlusnormi rikkumise heastamist, 23. juuli 1997. aasta avalduse alusel vastutus Thysseni poolt toimepandud ST artikli 65 rikkumise eest ja määrata hagejale trahv summas 3168000 eurot.

188

Otsus ei ole seega mingil juhul käsitletav teistkordse karistusena TKS-i rikkumise eest, mis juba tuvastati lõplikult otsuses 98/247. Lisaks, nagu toonitab õigesti ka komisjon, ei muuda 23. juuli 1997. aasta avaldusega vastutuse võtmine TKS-i ja Thysseni kaht rikkumist üheks rikkumiseks.

189

Samuti, kuna otsus puudutab uuesti ja ainult Thysseni konkurentsivastast tegevust, ei ole sellega rikutud non bis idem põhimõtet.

190

Tuleb meenutada, et non bis idem põhimõttega ei ole iseenesest vastuolus uue menetluse algatamine sama konkurentsi piirava käitumise suhtes, kui esimene otsus on tühistatud menetluslikel põhjustel ilma, et etteheidetud faktilisi asjaolusid oleks sisuliselt kontrollitud, kuna tühistamisotsus ei tähenda sellises olukorras „õigeksmõistmist” kriminaalasjades sellele mõistele antud tähenduses. Sel juhul ei lisandu uue otsusega määratud karistus tühistatud otsusega määratud karistusele, vaid asendab seda (eespool punktis 113 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 62).

191

Sellest kohtupraktikast tulenevast seisukohast tuleb lähtuda ka käesolevas asjas, kuna vastutuse tõttu Thysseni toimepandud rikkumise eest otsusega hagejale määratud karistus asendas karistust, mis määrati sama rikkumise eest otsusega 98/247, välistades seega non bis idem põhimõtte mis tahes rikkumise.

192

Kõigist eespool toodud seisukohtadest nähtub, et väide non bis in idem põhimõtte rikkumise kohta tuleb tagasi lükata.

193

Seitsmendas väites leiab hageja, et vastavalt komisjoni 6. aprilli 1978. aasta otsuse nr 715/78/ESTÜ Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingus ettenähtud menetluste ja sundtäitmise rakendamise aegumistähtaegade kohta (EÜT L 94, lk 22) artikli 1 lõikele 1 on Thysseni toimepandud rikkumise aegumistähtaeg viis aastat, mis möödus 1999. aastal või hiljemalt 2003. aastal, kui arvestada kuupäeva, mil teised keelatud kokkuleppe pooled rikkumise lõpetasid.

194

Aegumistähtaeg ei ole katkenud otsuse nr 715/78 artikli 2 tähenduses ja see ei ole ka peatunud, kuna Thyssen ei võtnud osa menetlusest, mis viis eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuse Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon vastuvõtmiseni. Samale tulemusele jõutaks, kui tuginetaks nõukogu 26. novembri 1974. aasta määrusele (EMÜ) nr 2988/74 Euroopa Majandusühenduse transpordi- ja konkurentsieeskirjades ettenähtud menetluste ja sundtäitmise rakendamise aegumistähtaegade kohta (EÜT L 319, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 61) või määruse nr 1/2003 artiklile 25.

195

Erinevalt komisjoni arvamusest ei olene käesolevas asjas aegumistähtaeg TKS-i toimepandud rikkumisest, kuna otsuses määratud trahviga karistatakse rikkumise eest, mille pani algselt toime Thyssen. Viidates Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsusele kohtuasjas C-297/98 P: SCA Holding vs. komisjon (EKL 2000, lk I-10101), väidab hageja, et kuna rikkumine, mida talle ette heidetakse, on Thysseni toimepandud rikkumine, saab talle määrata karistuse ainult nii, nagu seda oleks saanud määrata Thyssenile, kelle õigusjärglane ta on. Kuna Thysseni suhtes on rikkumine aegunud, on see aegunud ka hageja suhtes, kes pidi „asendama Thyssenit menetluses, milles võidakse trahv määrata”.

196

Vastuseks komisjoni argumentatsioonile, mille kohaselt ei ole tegemist „õigusjärgluse küsimusega”, kuna Thyssen eksisteerib senini ja kuna komisjoni õigus menetleda rikkumisi tuleneb ainult ja otseselt väidetavast vastutuse ülevõtmise avaldusest, märgib hageja, et õigusjärgluse mõiste ei nõua, et õiguste üleandjat enam ei eksisteeriks ja et õigusjärglusega on tegemist niipea kui muudetakse õiguslikku pädevust, isegi kui õiguste üleandja veel eksisteerib. Lisaks ei ole asjassepuutuv see, kas vastutuse üleminek kvalifitseerida „õigusjärgluseks” või kas komisjon kasutab oma „karistuse määramise õigust”23. juuli 1997. aasta avalduse alusel, kuna vastutus jääb alati seotuks rikkumisega, mis hagejasse üldse ei puutu.

197

Hageja toonitab, et komisjon väitis ka, et tema „õiguspärane ootus otsusega TKS-i suhtes rikkumine tuvastada” ei aegu ning et aegumistähtaega ei kohaldata „tuvastamisotsustele”. Selle argumentatsiooniga ei saa nõustuda, sest puudub alus, millele see „õiguspärane ootus” määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 mõttes tugineb; samuti ei ole tegemist tuvastusotsusega, vaid otsusega, milles määratakse trahv. Kuid ka „õiguspärane ootus rikkumine tuvastada” ei muuda asjaolu, et rikkumine on aegunud. Igal juhul rikuks „tuvastamisotsus”, millele aegumistähtajad ei laiene, TKS-i kaitseõigusi, kuna seda kaitseõigust vastuväiteteatises ei mainitud.

198

Komisjon palub käesoleva väite tagasi lükata.

199

Esimese Astme Kohus leiab, et käesoleva väitega ei saa nõustuda, kuna eeldus, millele see tugineb, st et otsusega 98/247 ja hiljem otsusega hagejale määratud trahv on seotud „rikkumisega, mis teda üldse ei puuduta”, on väär.

200

Tuleb meenutada, et TKS nõustus komisjonile adresseeritud 23. juuli 1997. aasta avaldusega võtma endale vastutuse Thyssenile alates 1993. aastast etteheidetud asjaolude eest, kuigi Thysseni tegevus asjassepuutuvate toodete sektoris anti talle üle alles .

201

Otsus 98/247, millega TKS-ile omistati vastutus Thysseni konkurentsivastase tegevuse eest ja millega TKS-ile määrati selle eest trahv, tugineb täpselt ja ainult 23. juuli 1997. aasta avaldusele.

202

Eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuses Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon, leidis Esimese Astme Kohus, et arvestades 23. juuli 1997. aasta avaldust oli komisjonil erandkorras õigus omistada TKS-ile vastutus Thyssenile etteheidetud rikkumise eest, sest see avaldus tähendab, et juriidiline isik, kellele on üle läinud vastutus teise juriidilise isiku tegevuse eest, kuigi see on üle läinud pärast nimetatud tegevusest tuleneva rikkumise kuupäeva, on kohustatud selle eest vastutama isegi siis, kui üldjuhul on kohustatud vastutama füüsiline või juriidiline isik, kes juhtis ettevõtjat rikkumise toimepanemise ajal (kohtuotsuse punkt 62).

203

Seega tuleb TKS-i õiguslikult käsitleda kui isikut, kes pani ise asjassepuutuva rikkumise toime (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-294/98 P: Metsä-Serla jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I-10065, punkt 28).

204

See seletab ka asjaolu, miks eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuses Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon karistas Esimese Astme Kohus komisjoni hageja kaitseõiguste rikkumise eest.

205

Olles märkinud, et 23. juuli 1997. aasta avaldust ei saa tõlgendada ka kui hageja loobumist õigusest olla ära kuulatud Thyssenile etteheidetud asjaolude suhtes, tuvastas Esimese Astme Kohus, et hagejale saadetud vastuväiteteatises ei olnud hagejale omistatud vastutust Thysseni tegevuse eest, kuigi TKS oli nõus nende asjaolude osas endale vastutuse võtma võimaliku trahvi määramise korral ja et TKS-ile ei antud võimalust esitada oma seisukohta Thyssenile etteheidetud asjaolude tõelevastavuse ja asjassepuutuvuse suhtes. Esimese Astme Kohus järeldas eeltoodust, et hageja ei saanud teostada oma kaitseõigusi.

206

Selle kohta tuleb meenutada, et uurimise ja vastuväiteteatise käigus kogutud teabe alusel peab komisjon lahendama küsimuse etteheidetava rikkumise süükspanemise kohta ja et oluliseks menetluslikuks tagatiseks oleva vastuväiteteatise kaudu kohaldatakse ühenduse õiguse aluspõhimõtet, mis nõuab kaitseõiguste järgimist igas menetluses (Euroopa Kohtu 16. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-395/96 P ja C-396/96 P: Compagnie maritime belge transports jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I-1365, punktid 142 ja 143). Vastuväiteteatises, mis on võistleva haldusmenetluse algust tähistav menetluslik akt, esitab komisjon oma vastuväited ja märgib ära asjaolud, mida ta vastuväiteteatise adressaadiks olevale ettevõtjale süüks paneb. Arvestades vastuväiteteatise olulisust, tuleb selles üheselt täpsustada õigussubjekt, kellele võidakse trahv määrata, ning see tuleb ka viimati nimetatud subjektile edastada (Euroopa Kohtu . aasta otsus kohtuasjas C-176/99 P: ARBED vs. komisjon, EKL 2003, lk I-10687, punkt 21, ja eespool punktis 27 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp vs. komisjon, punkt 92).

207

Esimese Astme Kohus leidis seega, et TKS ja ainult tema vastutas rikkumise eest, mis oli talle ka õiguslikult süüks pandav, arvestades 23. juuli 1997. aasta avaldust.

208

Neid asjaolusid arvestades ei ole käesolevas asjas tõstatatud aegumise küsimus see, kas TKS-ile otsusega määratud karistus võis seda olla tema väidetava „õigusliku eelkäija” suhtes, vaid kas komisjonil oli veel 20. detsembril 2006 õigus määrata TKS-ile trahv rikkumise eest, mis lõppes või , olenevalt sellest, kas arvestada kuupäeva, mil TKS võttis üle Thysseni tegevuse roostevabast terasest lametoodete sektoris, või kuupäeva, mil otsuse 98/247 artiklis 1 tuvastatud vältav rikkumine lõpetati.

209

Mis puudutab kohaldatavat aegumistähtaegasid reguleerivat korda, siis tuleb märkida, et kuna komisjon kohaldas otsuses määrusega nr 1/2003 kehtestatud pädevus- ja menetlusnorme, on määruse nr 2988/74 kohaldamine käesolevas asjas välistatud vastavalt määruse nr 1/2003 artiklile 37. Mis puudutab määrust nr 1/2003 ja otsust 715/78, siis sisaldavad nad sisuliselt identseid sätteid.

210

Eespool viidatud õigusaktid sisaldavad järgmisi sätteid:

211

Käesolevas asjas tuleb meenutada, et pärast 23. juuli 1997. aasta avaldust, mis tehti natuke rohkem kui kaks aastat pärast seda, kui TKS oli üle võtnud Thysseni tegevuse roostevabast terasest lametoodete sektoris, võttis komisjon , st enne viieaastase aegumistähtaja möödumist, vastu otsuse 98/247, milles määrati TKS-ile karistus esimest korda.

212

Hageja esitas 11. märtsil 1998 otsuse 98/247 peale hagiavalduse ja Esimese Astme Kohus tegi eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuse Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon. Selle kohtuotsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, mille Euroopa Kohus eespool punktis 27 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp vs. komisjon rahuldamata jättis.

213

Tuleb märkida, et pärast seda, kui aegumistähtaeg oli peatunud kogu otsuse 98/247 peale esitatud hagi menetlemise jooksul, hakkas see uuesti kulgema alates 14. juulist 2005 ja see kulges kuni , mil aegumistähtaeg uuesti katkes TKS-ile adresseeritud vastuväiteteatise tõttu, mis esitati vastuvõetud otsusega lõppenud menetluses.

214

Eespool toodud tähelepanekutest nähtub, et otsus võeti vastu kooskõlas eespool punktis 209 viidatud aegumistähtaegu reguleerivate õigusaktidega, et aegumistähtaeg hakkas kulgema 1. jaanuaril 1995 või ja et seetõttu tuleb menetluse aegumistähtaegade möödumist puudutav tühistamisnõude väide tagasi lükata.

215

Hageja väidab, et rikutud on tema kaitseõigusi; tema argumendid on jaotatavad kaheks: esiteks puudutavad need puudusi vastuväiteteatises (tühistamisnõude üheksas väide) ja teiseks toimikule juurdepääsu õiguse rikkumist (tühistamisnõude kaheksas väide).

216

Esiteks leiab hageja, et komisjon väidab esimest korda alles otsuses, et vastutuse üleminek ei tulenenud mitte õigusjärglusest, vaid ainuüksi 23. juuli 1997. aasta avaldusest, ja et rikkumise aegumise osas on komisjonil „õiguspärane huvi rikkumine tuvastada”, mida ei mainitud vastuväiteteatises ega varasemas menetluses.

217

Ta väidab ka, et hästikoostatud vormikohase vastuväiteteatise asemel saatis komisjon talle nn patchwork’i erinevatest dokumentidest, sh 1997. aasta vastuväiteteatise ja erinevaid lahtisi lehti, mida täiendasid fragmentidena esitatud õiguslikud seisukohad, millest oli võimatu välja lugeda õiguslikke ja faktilisi vastuväiteid, millele komisjon kavatses tugineda, või punkte, mille osas ta oma hinnanguid oli muutnud pärast seda, kui Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus olid endist otsust ja 1997. aasta vastuväiteteatist kritiseerinud ja need osaliselt tühistanud.

218

Hageja leiab, et komisjoni kasutatud viitamistehnika ja tema peamiste teeside eriti ebaselge õiguslik analüüs ei olnud vormiliselt piisavad, et oleks saadud läbi viia korrakohane võistlev menetlus ja need ei saanud seetõttu tagada otsuse adekvaatset vastuvõtmist.

219

Teiseks väidab hageja, et komisjon rikkus tema toimikule juurdepääsu õigust ega võimaldanud tal 24. aprillil 2006 selle institutsiooni ruumides toimunud toimikuga tutvumisel tutvuda kõigi tõenditega, mis võisid hageja kaitse ettevalmistamiseks vajalikud olla, kuna väidetavalt sisaldasid osa tõendeid ärisaladust.

220

Ta leiab, et see keeldumine toimikule juurdepääsust on põhjendamatu juba seetõttu, et tegemist oli tõenditega, mis kõik olid enam kui kümme aastat vanad ja seetõttu kaotanud oma väidetava konfidentsiaalsuse komisjoni teatise komisjoni toimikutele juurdepääsureeglite kohta [EÜ] artiklite 81 ja 82, EMP lepingu artiklite 53, 54 ja 57 ning nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 kohaldamise juhtudel (ELT 2005 C 325, lk 7) (edaspidi „2005. aasta teatis”) artikli 23 mõttes, ja seetõttu, et komisjon ei täpsustanud ühelgi ajahetkel, millist laadi ärisaladusi need tõendid võisid sisaldada. Komisjon jättis ka üldisemas plaanis tähelepanuta, et „uue otsuse vastuvõtmise menetluses” oleks ta loomulikult pidanud võimaldama juurdepääsu vastustele, mille edastasid 1997. aasta vastuväiteteatisele teised asjassepuutuvad ettevõtjad.

221

Pärast seda, kui 17. mail 2006 möödus viimasele vastuväiteteatisele vastuse esitamise tähtaeg, edastas komisjon talle . aasta kirjaga teatud dokumendid, millele juurdepääsust oli esialgu keeldutud. See meede ei heastanud aga TKS-i kaitseõiguste rikkumist, kuna see ei puudutanud kõiki dokumente, mis võisid kaitse ettevalmistamiseks vajalikud olla ja TKS ei saanud neid dokumente kasutada vastuväiteteatisele vastamisel, mistõttu rikuti tema kaitseõigusi ka selles suhtes. Hageja väidab, et ta ei saanud esitada oma seisukohta edastatud dokumentide kohta, kuna paralleelselt oli määratud ka ärakuulamise tähtaeg.

222

Lisaks ei ole veenvad komisjoni argumendid, et kuna hageja ei vaidlustanud asjaolusid, ei olnud need dokumendid, millega hageja ei saanud tutvuda, asjassepuutuvad, sest kaitseõigusi oleks rikutud vaid juhul, kui ettevõtja tahtnuks oma kaitses vaidlustada fakte. Nendes dokumentides oleks aga võinud leiduda elemente kergendavate asjaolude esinemise kohta, mis mõjutavad trahvi suuruse arvutamist, või elemente rikkumise edasise menetlemise võimalikkuse kohta aegumistähtaegade seisukohast. Kuna komisjon väidab lõpuks, et dokumentidele juurdepääsu taotluse piisavaks põhjendamiseks oleks hageja pidanud esitama rohkem teavet selliste dokumentide kohta, millele juurdepääsu tal aga ei olnud, siis järeldab hageja, et see argument on vastuoluline, sest hageja ei saanud nendest dokumentidest teadlik olla.

223

Komisjon väidab, et käesolevas asjas kaitseõiguste rikkumist ei esine.

224

Esiteks tuleb meenutada, et esiteks vastuväiteteatis ja teiseks juurdepääs toimikule võimaldavad uurimise all olevatel ettevõtjatel teada saada, milliseid tõendeid komisjon valdab, ning anda kaitseõigusele täielik tõhusus (Euroopa Kohtu 10. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C-328/05 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2007, lk I-3921, punkt 55).

225

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab vastuväiteteatis sisaldama piisavalt selgelt, kasvõi kokkuvõtlikult sõnastatud ülevaadet vastuväidetest, et huvitatud isikud saaksid teada, millist käitumist komisjon neile ette heidab (eespool punktis 156 viidatud kohtuotsus Mo Och Domsjö vs. komisjon, punkt 63). Samuti nõuab kaitseõigusega arvestamine menetluses, mille tulemusena võidakse määrata selline karistus nagu see, millega on tegemist käesolevas asjas, et asjassepuutuvatel ettevõtjatel ja ettevõtjate ühendustel võimaldataks juba haldusmenetluse staadiumis esitada tõhusalt oma seisukoht komisjoni esitatud faktide, väidete ja asjaolude tõelevastavuse ning asjakohasuse kohta (Esimese Astme Kohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-25/95, T-26/95, T-30/95–T-32/95, T-34/95–T-39/95, T-42/95–T-46/95, T-48/95, T-50/95–T-65/95, T-68/95–T-71/95, T-87/95, T-88/95, T-103/95 ja T-104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II-491, punkt 553). Eeltoodud nõue on täidetud, kui otsuses ei omistata huvitatud isikule vastuväiteteatises märgitust erinevaid rikkumisi ja ei esitata muid asjaolusid kui need, mille kohta huvitatud isikul on olnud võimalus oma selgitusi anda (Euroopa Kohtu . aasta otsus kohtuasjas 41/69: ACF Chemiefarma vs. komisjon, EKL 1970, lk 661, punkt 94). Eeltoodust nähtub, et komisjon võib tugineda ainult vastuväidetele, mille kohta nimetatud huvitatud isikud on saanud oma seisukoha esitada (Esimese Astme Kohtu . aasta otsus liidetud kohtuasjades T-39/92 ja T-40/92: CB ja Europay vs. komisjon, EKL 1994, lk II-49, punkt 47).

226

Hageja arvates ei vasta 5. aprilli 2006. aasta vastuväiteteatis eespool mainitud nõuetele kahel põhjusel.

227

Ta väidab esiteks, et hästikoostatud vormikohase vastuväiteteatise asemel saatis komisjon talle nn patchwork’i erinevatest dokumentidest, sh 1997. aasta vastuväiteteatise ja erinevaid lahtisi lehti, mida täiendasid fragmentidena esitatud õiguslikud seisukohad, „millest oli võimatu välja lugeda õiguslikke ja faktilisi vastuväiteid, millele komisjon kavatses tugineda, või punkte, mille osas ta oma hinnanguid oli muutnud pärast seda, kui Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus olid endist otsust ja 1997. aasta vastuväiteteatist kritiseerinud ja need osaliselt tühistanud”.

228

Vaidlus puudub selles, et 5. aprillil 2006 saatis komisjon hagejale vastuväiteteatise, millele oli lisatud . aasta vastuväiteteatis ja selle lisad ning täielik nimekiri eelmise menetluse ja „uue otsuse vastuvõtmise menetluse” tõenditest; seda ei saa pidada „erinevate dokumentide patchwork’iks”.

229

Lisaks sellele, et hageja ei tugine ühelegi ühenduse õiguse sättele, mis keelaks eespool kirjeldatud komisjoni toimimisviisi, põhjendavad viimast ka käesoleva asja erilised asjaolud.

230

Olles tuvastanud menetlusnormi rikkumise, täpsemalt hageja kaitseõiguste rikkumise, tühistas Esimese Astme Kohus eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuse Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon otsuse 98/247 artikli 1 osa, milles TKS-ile oli omistatud vastutus Thysseni toimepandud ST artikli 65 rikkumise eest, vähendades seetõttu TKS-ile määratud trahvi summa võrra, mis talle määrati Thysseni rikkumise eest, ja määrates TKS-ile tema enda konkurentsivastase tegevuse eest lõplikuks trahviks 4032000 eurot.

231

Eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon, mis jäeti eespool punktis 27 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp vs. komisjon muutmata, pani EÜ artikli 233 alusel komisjonile vaid ühe kohustuse, nimelt kohustuse kõrvaldada tuvastatud õigusvastasus õigusaktis, millega tühistatud akt asendatakse (vt selle kohta eespool punktis 113 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 48).

232

Juhindudes kohtupraktikast, mille kohaselt peab tühistatud akti asendamise menetlust üldjuhul jätkama täpselt sellest punktist, milles tekkis tuvastatud õigusvastasus (vt selle kohta eespool punktis 113 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 73), läks komisjon tagasi hetkesse, mil TKS võttis endale vastutuse Thysseni rikkumise eest, mis toimus 23. juulil 1997, ning ta uuendas menetluse sellest hetkest alates.

233

Eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuse Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon, mis jäeti eespool punktis 27 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp vs. komisjon muutmata, täitmiseks saatis komisjon 5. aprillil 2006 hagejale uue vastuväiteteatise, et viimane saaks Thysseni konkurentsivastase tegevuse kohta oma seisukoha esitada. Arvestades selle tegevuse suhtes esialgses menetluses uuritud õiguslike ja faktiliste asjaolude identsust, võis komisjon 1997. aasta „varasemad vastuväited” välja tuua kui uue, 2006. aasta vastuväiteteatise lahutamatu osa.

234

Komisjon täpsustab 2006. aasta vastuväiteteatise punktis 16 järgmist:

„[Thyssenile] juba saadetud 1997. aasta vastuväiteteatis, sh selle lisad (I–V), on esitatud sisseskaneeritud originaalina käesoleva vastuväiteteatise lisas I ja see on käesoleva vastuväiteteatise lahutamatu osa.”

235

Selle kohta tuleb meenutada, et kaitseõiguste järgimise nõudest tulenevalt peab huvitatud ettevõtjale olema antud võimalus avaldada tõhusalt arvamust dokumentide kohta, millele komisjon tugineb seisukohtades, mille alusel otsus vastu võetakse (Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 43/82 ja 63/82: VBVB ja VBBB vs. komisjon, EKL 1984, lk 19, punkt 25). Seega on vastuväiteteatise adressaadi vastu kasutatavad tõendid põhimõtteliselt vaid dokumendid, mida on vastuväiteteatises tsiteeritud või mainitud (Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-11/89: Shell vs. komisjon, EKL 1992, lk II-757, punkt 55, ja Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-13/89: ICI vs. komisjon, EKL 1992, lk II-1021, punkt 34).

236

2006. aasta vastuväiteteatises esitas komisjon selged õiguslikud kaalutlused ST artikli 65 kohaldamise suhtes, olenemata ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest, ja ka lex mitiori põhimõtte kohaldamise suhtes, ning täpsustas veel punktis 15 järgmist:

„1. Vastuväited on esitatud ainult TKS-ile [Thysseni] tegevuse eest. 2. Kogu teavet (nt EÜ liikmesriikide arvu kohta) tuleb lugeda ajaloolist konteksti arvestades. 3. Punkti 64, mis puudutab ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaldatavust, tuleb lugeda koosmõjus käesoleva vastuväiteteatise punktidega 26 jj. 4. Vastuväiteteatise kuupäev ja ka komisjoni liikmed, kes komisjoni nimel varem otsuse vastu võtsid, on käesoleva vastuväiteteatisega asendatud.”

237

Neid asjaolusid arvestades ei saa väita, nagu seda teeb ilma tõenditele tuginemata hageja, et 2006. aasta vastuväiteteatis ei võimaldanud tutvuda faktiliste ja õiguslike vastuväidetega, millele komisjon kavatses tugineda pärast eespool punktis 24 viidatud kohtuotsust Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon ning eespool punktis 27 viidatud kohtuotsust ThyssenKrupp vs. komisjon. Hageja on ka vastuses vastuväiteteatisele oma seisukohta väljendanud sellega, et ta ei vaielnud vastu faktidele ja nende suhtes antud õiguslikule kvalifikatsioonile, nagu need olid esitatud asjassepuutuvas vastuväiteteatises.

238

Hageja väitis hagiavalduses veel, et 2006. aasta vastuväiteteatis ei võimaldanud eristada Euroopa Kohtu seisukohti, mida komisjon pidi järgima, ja kuna komisjon ei paistnud end pidavat seotuks kõigi Euroopa Kohtu seisukohtadega, oleks tal seda enam tulnud võtta vastu arusaadav ja terviklik vastuväiteteatis. Esimese Astme Kohus leiab, et lisaks sellele, et ka see argument on ebatäpne, lähtub see kaudselt, kuid siiski selgelt väärast hageja eeldusest, et Euroopa Kohus tuvastas eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuses ThyssenKrupp vs. komisjon, et TKS ei saanud olla Thysseni tegude eest varaliselt vastutav. Nagu juba eespool märgitud, lähtub see argument nimetatud kohtuotsuse, täpsemalt selle punkti 88 väärast tõlgendusest.

239

Komisjon ei ole mingil viisil väitnud, et ta ei ole Euroopa Kohtu kõigi seisukohtadega seotud, ja täites ühenduse kohtu otsust, saatis ta hagejale uue vastuväiteteatise, et viimane saaks esitada oma tähelepanekud Thysseni tegevuse kohta; vastuväiteteatises märkis komisjon selgelt, et tema hinnangul võttis TKS 23. juuli 1997. aasta avaldusega endale vastutuse Thysseni tegevuse eest.

240

Hageja väidab teiseks, et komisjon esitas otsuses „üllatusena” uusi õiguslikke argumente. Samuti väitis komisjon alles esimest korda otsuses, et vastutuse üleminek ei tulenenud õigusjärglusest, vaid ainult 23. juuli 1997. aasta avaldusest, ja rikkumise aegumise osas, et tal oli „õiguspärane ootus rikkumine tuvastada”, mida ei mainitud 2006. aasta vastuväiteteatises ega varasemas menetluses.

241

Mis puutub 23. juuli 1997. aasta avaldusse kui TKS-ile Thysseni tegevuse eest vastutuse omistamise alusesse, siis tuleb märkida esiteks, et otsus 98/247 juba viitas sellele avaldusele vastutuse võtmise kohta ning Esimese Astme Kohus tõi selle välja eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuse Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon punktides 59–62, ja teiseks, et 2006. aasta vastuväiteteatise, täpsemalt selle punktide 5, 7, 11 ja 33 sisu ei ole selles küsimuses kaheldav.

242

Piisab, kui märkida, et otsuses mainitud komisjoni „õiguspärane ootus rikkumine tuvastada” on vaid komisjoni vastus hageja väitele, mille viimane esitas vastuses vastuväiteteatisele, et tulevikus vastuvõetav otsus on ebaseaduslik aegumistähtaegu reguleerivate õigusnormide rikkumise tõttu.

243

Tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt ei pea otsus olema ilmtingimata vastuväiteteatise täpne koopia (Euroopa Kohtu 29. oktoobri 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 209/78–215/78 ja 218/78: van Landewyck jt vs. komisjon, EKL 1980, lk 3125, punkt 68). Komisjonil peab olema võimalus võtta otsuses arvesse asjassepuutuvate ettevõtjate vastuseid vastuväiteteatisele. Komisjonil on õigus mitte üksnes asjassepuutuvate ettevõtjate argumentidega nõustuda või need tagasi lükata, vaid tal on ka õigus analüüsida nende esitatud faktilisi asjaolusid, et loobuda alusetuks osutunud vastuväidetest või kohandada või täiendada vastuväidete põhjenduseks esitatud argumentatsiooni nii faktiliste kui ka õiguslike asjaoludega (eespool punktis 225 viidatud Euroopa Kohtu kohtuotsus ACF Chemiefarma vs. komisjon, punkt 92; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu . aasta otsus liidetud kohtuasjades 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1663, punktid 437 ja 438). Ainult juhul, kui lõplikus otsuses pannakse asjassepuutuvale ettevõtjale süüks rikkumine, mis erineb vastuväiteteatises viidatud rikkumisest või tuginetakse erinevatele asjaoludele, saab järeldada, et kaitseõigusi on rikutud (eespool punktis 225 viidatud kohtuotsus ACF Chemiefarma vs. komisjon, punkt 94; vt selle kohta ka eespool punktis 225 viidatud kohtuotsus CB ja Europay vs. komisjon, punktid 49–52). Sellega ei ole tegemist sellisel juhul nagu käesolevas asjas, kus väidetavad erinevused vastuväiteteatise ja lõpliku otsuse vahel ei puuduta muud tegevust kui see, mille suhtes asjassepuutuv ettevõtja sai juba oma arvamust avaldada ja mis seega ei ole käsitletav uue vastuväitena (vt selle kohta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 103).

244

Hageja väidab lõpuks repliigi punktis 63, et „ka komisjoni volituste õigusliku aluse küsimus on nii vastuväiteteatises kui otsuses jäänud vastuseta või ei ole see küsimus eri käsitlustes lahendatud ühetaoliselt, vaid varieeruvalt”. Lisaks selle argumendi iseenesest vastuolulisele olemusele tuleb toonitada, et see on vastuolus ka 2006. aasta vastuväiteteatise sisuga (vt punkt 19 jj) ning hageja enda avaldustega, mis on esitatud repliigi ühes teises punktis (punkt 27), mille kohaselt komisjon „näitas (CG) vastuväiteteatises (punkt 19 jj), et materiaalõiguslikuks aluseks on ainult [ST] artikkel 65, mitte EÜ asutamisleping, ja et menetluse seisukohast tuleb kohaldada ainult määrust nr 1/2003”.

245

Järelikult tuleb kaitseõiguste rikkumise väite esimene osa, milles leitakse, et 5. aprilli 2006. aasta vastuväiteteatis on ebaseaduslik, tagasi lükata.

246

Määruse nr 1/2003 artikli 27 lõike 2 kohaselt on asjassepuutuvatel pooltel „õigus nõuda juurdepääsu komisjoni toimikule tingimusel, et võetakse arvesse ettevõtjate õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi”.

247

Ühenduse kohus on täpsustanud, et toimikule juurdepääsu eesmärk on võimaldada vastuväiteteatise adressaatidel tutvuda komisjoni toimikus olevate tõenditega, et adressaadid saaksid nende tõendite alusel avaldada tõhusalt arvamust vastuväiteteatises sisalduvate komisjoni seisukohtade suhtes. Komisjon on seega kohustatud tegema vastuväiteteatise adressaatidele kättesaadavaks uurimise käigus komisjoni kogutud kõik dokumendid, olenemata sellest, kas need räägivad ettevõtjate poolt või vastu, välja arvatud konfidentsiaalsed dokumendid (eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon, punktid 45 ja 46).

248

Komisjoni toimikule juurdepääsu õiguse eesmärk on seega tagada, et tõhusalt saaks teostada kaitseõigusi (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-51/92 P: Hercules Chemicals vs. komisjon, EKL 1999, lk I-4235, punkt 76), st õigusi, mis kuuluvad ühenduse õiguse aluspõhimõtete hulka ja mis on sätestatud ka EIÕK artiklis 6 (eespool punktis 113 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 316).

249

Ettevõtjatele konkurentsireeglite rikkumise eest trahve määrava otsuse terviklik või osaline tühistamine toimikule mittenõuetekohase juurdepääsu alusel on lubatud vaid juhul, kui tuvastatakse, et see uurimistoimikule juurdepääsu mittenõuetekohasus takistas ettevõtjatel tutvumast dokumentidega, mis võisid nende kaitse ettevalmistamiseks kasulikud olla ja millega seega rikuti nende kaitseõigusi (vt selle kohta eespool punktis 179 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 101).

250

Käesolevas asjas märkis hageja alates hagiavalduse esitamisest, et komisjon rikkus tema toimikule juurdepääsu õigust, sest komisjon keeldus juurdepääsu andmast kõigile dokumentidele, mis võisid tema kaitse ettevalmistamiseks kasulikud olla; täpsemalt keeldus komisjon talle edastamast vastuseid, mille esitasid teised ettevõtjad, kes olid seotud 1997. aasta vastuväiteteatise esemeks olnud keelatud kokkuleppega (edaspidi „varasemad vastused”), ehk dokumentidega, mis võisid hageja kaitse ettevalmistamiseks kasulikud olla.

251

Tuleb asuda seisukohale, et nii toimides ja vastupidi komisjoni väidetele täitis hageja kodukorra artikli 44 lõike 1 nõuded, nagu neid on tõlgendatud kohtupraktikas, mille kohaselt peab hagiavalduses olema selgitatud, milles seisneb väide, millele hagi põhineb, mistõttu ei piisa kodukorra nõuete täitmiseks üksnes väite abstraktsest mainimisest hagiavalduses (vt eespool punktis 156 viidatud kohtuotsus Viho vs. komisjon, punkt 68, ja eespool punktis 156 viidatud Mo och Domsjö vs. komisjon, punkt 333).

252

Hagiavalduses esitatud viited olid piisavalt selged ja täpsed, arvestades, et need ei takistanud komisjonil esitatud argumentidele vastata juba kostja vastuse esitamise ajal ja et need võimaldavad Esimese Astme Kohtul kohtulikku kontrolli teostada.

253

Seega tuleb argument tunnistada vastuvõetavaks ja uurida selle põhjendatust.

254

Vaidlus puudub selles, et ajavahemikul, mis jäi 24. aprillil 2006 toimunud hageja poolt komisjoni ametiruumides toimikuga tutvumise ja otsuse vastuvõtmise vahele, edastas komisjon hagejale järjestikku erinevaid dokumente, mille olid esitanud keelatud kokkuleppega seotud ja otsuses 98/247 karistatud ettevõtjad.

255

Kohtuistungil olid pooled üksmeelel asjaolu osas, et hageja sai ärakirja 24. aprilli 1997. aasta vastuväiteteatise esemeks olnud keelatud kokkuleppega seotud kõigi ettevõtjate vastustest, v.a dokumentidest, mis on märgitud Esimese Astme Kohtu küsimusele esitatud komisjoni vastuse punktides 9 ja 10, millest saadeti hagejale mittekonfidentsiaalne versioon (lisa S 2, mis vastab esimese haldusmenetluse kohta peetava komisjoni toimiku, edaspidi „varasem toimik”, lehekülgedele 2260–2262, 3108–3318, 5824–5836 ja 5838–5842).

256

Esiteks märgib komisjon, et ta lubas juurdepääsu kõigile tõenditele, millega tutvumist hageja oli palunud, v.a. kui seda ei saanud teha 2005. aasta teatise alusel konfidentsiaalsuse kaalutlustel, mis olid seotud ettevõtjate ärisaladuse kaitsega.

257

2005. aasta teatis täpsustab, et komisjoni toimik võib sisaldada nii dokumente, millele võib juurdepääsu lubada, kui ka neid, millele ei või juurdepääsu lubada; viimaste hulka kuuluvad eelkõige dokumendid, mis sisaldavad kaht liiki teavet: ärisaladusi või muud konfidentsiaalset teavet, millele juurdepääs võib olla osaliselt või täielikult keelatud ja mis on määratletud nimetatud teatise punktides 18 ja 19. Punkt 18 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui teabe avalikustamine ettevõtja äritegevuse kohta võib oluliselt kahjustada tema huve, on see teave ärisaladus. Teave, mida saab käsitleda ärisaladusena, on näiteks ettevõtja oskusteavet puudutav tehniline ja/või finantsteave, kuluarvestuse metoodika, tootmissaladused ja -protsessid, tarneallikad, tootmise ja müügi maht, turuosad, teave klientide ja edasimüüjate kohta, turundusstrateegia, kulu- ja hinnastruktuur ning ettevõtja müügistrateegia.”

258

Hageja väidab, et toimikule juurdepääsust keeldumine ei ole õigustatud juba seetõttu, et tegemist on dokumentidega, mis on kõik üle kümne aasta vanad ja mis seega on kaotanud oma väidetava konfidentsiaalsuse 2005. aasta teatise punkti 23 mõttes ning ka seetõttu, et komisjon ei ole ühelgi hetkel täpsustanud, millist laadi ärisaladusi need võivad sisaldada.

259

Eespool viidatud punktis 23 on märgitud järgmist:

„Ettevõtjat puudutavat teavet, mis on juba teada väljaspool ettevõtjat (kontserni puhul väljaspool kontserni) või väljaspool ühendust, mida ettevõtja on ise informeerinud, ei peeta reeglina salajaseks teabeks. Teavet, mis ei ole enam äriliselt oluline, näiteks aja möödumise tõttu, ei saa enam pidada salajaseks. Komisjon eeldab reeglina, et andmed poolte käibe, müügi, turuosa ja muu sellise kohta, mis on vanemad kui viis aastat, ei ole enam salajased. ”

260

Tuleb märkida, arvestades komisjoni vastuse lisa S 2 Esimese Astme Kohtu esitatud küsimusele, et teave, millele hagejale edastatud mittekonfidentsiaalses versioonis juurdepääsu ei antud, ei kuulu iseenesest seda liiki teabe hulka, mis on määratletud 2005. aasta teatise punkti 23 viimases lauses, kuna nimetatud lauses kasutatud sõnad „reeglina” ja „eeldab” välistavad selle, et üle viie aasta vanuseid dokumente saaks automaatselt mittesalajaseks pidada.

261

Nagu märgib komisjon, ilma et hageja talle vastu vaidleks, on varasema toimiku lehekülgedelt 3108–3318 kustutatud vaid mõned arvandmed Usinor-Sacilor’i äristrateegia kohta, näiteks tema hindade või kulude, juurdehindluse või teatud arvandmete allikate kohta. Samuti ei ole hageja vaidlustanud seda, et toimik, millega ta sai 24. aprillil 2006 komisjoni ametiruumides tutvuda, sisaldas juba lehekülgi 5914–5922, kus olid ära toodud 1997. aasta vastuväiteteatise adressaatideks olevate ettevõtjate vastused. Viimati nimetatud leheküljed edastati hagejale uuesti (vt kostja vastuse lisa KB 8, milleks on komisjoni poolt hagejale saadetud kiri).

262

Varasema toimiku lehekülgedel 2260–2262, mis puudutavad ALZ NV erinevaid arveid, on kustutatud vaid need andmed, mis võimaldanuks identifitseerida kliendi. Varasema toimiku lehekülgede 5824–5836 ja 5838–5842 osas tuleb kõigepealt märkida, et lehekülgedel 5838–5842 vaid korratakse lehekülgede 5824–5836 teatud osasid. Viimati nimetatud lehekülgedel on lisaks teatud klientide nimedele ja vastava kirja kuupäevale kustutatud vaid andmed, mis võimaldanuks saada teavet hinnasüsteemi kohta, mida Avesta Sheffield (nüüd Outokumpu) veel 2006. aastal kohaldas, ja teavet erandite kohta, mida teatud klientidele tehti (vt kostja vastuse lisa KB 8, milleks on komisjoni poolt 8. augustil 2006 hagejale saadetud kiri).

263

Selleks et komisjon saaks tasakaalus hoida esiteks vajaduse tagada poolte kaitseõigus, andes pooltele juurdepääsu võimalikult suurele osale toimikust, ja teiseks vajaduse kaitsta teiste poolte või kolmandate isikute konfidentsiaalset teavet, tuleb pooltel ja kolmandatel isikutel esitada komisjonile kogu vajalik teave.

264

2005. aasta teatise punkt 47 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui pool pärast toimikutele juurdepääsu otsustab, et vajab kaitse jaoks spetsiaalset teavet, millele ei ole juurdepääsu antud, võib ta esitada komisjonile selle kohta põhjendatud taotluse. Kui konkurentsi peadirektoraadi teenistustel pole võimalik taotlust rahuldada ja kui pool ei nõustu selle seisukohaga, siis lahendab küsimuse ärakuulamise eest vastutav ametnik vastavalt ärakuulamise eest vastutava ametniku pädevusele.”

265

On tuvastatud, et pärast hageja poolt vastuväiteteatisele esitatud vastust, milles viidati kaitseõiguste rikkumisele, sest kõigi varasemate vastustega ei võimaldatud tal tutvuda, palus komisjon vastavalt 2005. aasta teatise punktile 47 hagejal 20. juuni 2006. aasta kirjas esitada põhjendatud taotlus, milles oleks „märgitud, miks see teave, millega tal tutvuda ei lubatud, on [tema] kaitse ettevalmistamiseks käesolevas asjas vajalik”.

266

29. juuni 2006. aasta vastuses märkis hageja oma nõustajate vahendusel, et „[ta] peab üleliigseks uue või täiendava taotluse esitamist toimikuga tutvumiseks, või selgitamist, miks ta peaks saama tutvuda teatud seni tema eest varjatud tõenditega või miks need tõendid võivad [tema] kaitse ettevalmistamiseks vajalikud olla”. Ta meenutab, et seda teavet ei saa enam käsitleda konfidentsiaalsena juba möödunud aja faktori tõttu ja märgib, et selle teabe vajalikkus tema kaitse ettevalmistamiseks tuleneb asjaolust, et „esimeses menetluses osalenud ettevõtjad on juba neid seisukohti oma sisulises kaitses kasutanud asjaolude suhtes, mida [talle] nüüd ette heidetakse”. Hageja jäi sisuliselt samale seisukohale nii oma ja kirjades kui ka . aasta kirjas.

267

Esimese Astme Kohus asub seisukohale, et see üldise sõnastusega üksikasju mittesisaldav vastus, mis esitati mitme eri dokumendina, ei ole käsitletav põhjendatud taotlusena ega vasta komisjoni küsimusele, miks on tema eest varjatud teave selgelt asjassepuutuv hageja enda kaitse ettevalmistamiseks, arvestades ka selle haldusmenetluse spetsiifilist omapära, kus ainsaks uuritavaks ettevõtjaks olev hageja pidi esitama oma seisukohad Thysseni konkurentsivastase tegevuse kohta.

268

Vastates kohtuistungil Esimese Astme Kohtu küsimusele, kas pärast toimikuga tutvumist on esitatud teabele juurdepääsu saamiseks põhjendatud taotlus, osutas hageja eespool viidatud 5. juuli 2006. aasta kirjale ja ärakuulamise eest vastutavale ametnikule saadetud kirjale; viimast kohtulikes vaidlustes esitatud ei ole ja sellele suuliselt viitamine ei luba järeldada, et tegelikult on esitatud põhjendatud taotlus 2005. aasta teatise punkti 47 mõttes.

269

Veel tuleb toonitada, et kooskõlas kohtupraktika ja 2005. aasta teatise artikliga 17 anti hagejale juurdepääs asjassepuutuvate dokumentide mittekonfidentsiaalsele versioonile. Ta ei väida ega tõenda a fortiori, et nende dokumentide see versioon oli koostatud kujul, mis ei võimaldanud tal kindlaks teha, kas kustutatud andmed olid tema kaitse ettevalmistamiseks vajalikud, mistõttu oli piisavalt põhjust komisjonilt nõuda tutvumist teabega, mis oli väidetavalt konfidentsiaalne (vt 2005. aasta teatise punkt 38). Lisaks nähtub komisjoni poolt hagejale 8. augustil 2006 saadetud kirjast, milles komisjon selgitab oma seisukohti asjassepuutuvate dokumentide konfidentsiaalsuse kohta, arvestades nendes dokumentides sisalduva teabe laadi, et hageja sai äriühingult Arcelor kaks kirja, vastavalt ja , milles on välja toodud põhjused, miks varasema toimiku leheküljed 2260–2262 ja 3108–3318 peavad jääma salastatuks.

270

Neid asjaolusid arvestades ei saa pidada õigustamatuks, et komisjon keeldus konfidentsiaalsuse kaalutlustel avaldamast hagejale kõiki asjassepuutuvaid dokumente.

271

Teiseks väidab komisjon, et igal juhul ei ole hageja kaitseõiguste rikkumine tuvastatav, sest tal puudub toimikuga tutvumiseks „õigustatud huvi”, sest ta nõustus etteheidetud asjaolude ja nendele antud õigusliku kvalifikatsiooniga ja need varasemate vastuste osad, millele juurdepääsu ei antud, ei sisaldanud tõendeid tema poolt ega vastu.

272

Vastuseks sellele argumendile märgib hageja, et „kaitseõigusi saab olla rikutud mitte ainult juhul, kui ettevõtja kavatseb tuvastatud asjaolud oma kaitses vaidlustada, vaid ka juhul, kui nendest dokumentidest võib nähtuda trahvi arvutamisse puutuvaid kergendavaid asjaolusid või võimalusi rikkumise menetlemise kohta aegumise aspektist”.

273

Esimese Astme Kohus leiab, et hageja esitab kaitseõiguste rikkumise ulatuse ja sisu kohta vaid üldsõnalise avalduse, mille kohaselt võisid osaliselt talle avaldatud dokumendid olla kasulikud tema kaitse ettevalmistamiseks, sest need sisaldasid temale kasulikke tõendeid. Ta aga ei väida a fortiori ega tõenda, et komisjon haldusmenetluses neid otsuses tema vastu kasutatud dokumente talle ei edastanud.

274

Mis puudutab komisjoni poolt ettevõtja vastu kasutatud dokumendi edastamata jätmist, siis peab ettevõtja ainult tõendama, et dokumendi avaldamata jätmine võis tema kahjuks mõjutada menetluse käiku ning komisjoni otsuse sisu. Piisab, kui ettevõtja tõendab, et ta võis seda dokumenti kasutada enda kaitsmisel enda õigustamiseks, st et kui ta oleks saanud sellele tugineda haldusmenetluses, oleks ta saanud tuua välja asjaolud, mis ei olnud kooskõlas selles etapis komisjoni tehtud järeldustega, ning oleks seega saanud mingilgi viisil mõjutada otsuses komisjoni väljendatud kaalutlusi vähemalt seoses ettevõtjale süükspandava käitumise raskuse ja kestusega ning järelikult ka seoses trahvi tasemega. Seda arvestades saab võimalust, et avalikustamata dokumendil oleks võinud olla mõju menetluse käigule ja komisjoni otsuse sisule, tõendada üksnes pärast selliste konkreetsete tõendite esialgset uurimist, mis kinnitavad, et avalikustamata dokumentidel oleks – nende tõendite suhtes – võinud olla niisugune tähendus, mida ei oleks tohtinud tähelepanuta jätta (eespool punktis 179 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 74–76).

275

Seega ei esita hageja käesolevas asjas ühtegi konkreetset või täpset argumenti oma kaitseõiguste rikkumise kohta seoses dokumentidega, millele talle osaliselt juurdepääsu ei võimaldatud, või seoses trahvi taseme või aegumise küsimusega.

276

Üldsõnaline argumentatsioon ei ole selline, mis tõendaks kaitseõiguse rikkumise toimepanemist, mida tuleb uurida vastavalt iga juhtumi spetsiifilistele asjaoludele (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T-38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II-4407, punkt 69).

277

Teiseks tundub täiesti hüpoteetiline võimalus, et dokumendid, mida komisjon täielikult ei avaldanud, oleksid võinud mõjutada menetluse käiku ja otsuse sisu.

278

Tuleb meenutada, et TKS-ile Thysseni rikkumise eest vastutuse omistamisel ja selle eest talle otsusega 3168000 euro suuruse trahvi määramisel tugines komisjon õiguspäraselt 23. juuli 1997. aasta avaldusele. Nagu eespool märgitud, ei tegutsenud komisjon aegumist reguleerivaid norme rikkudes ning teave arvandmete ja ärinimede kohta, millega tutvuda ei lubatud, tundub ainult hageja olukorda kahtluse alla seadva õigusküsimuse seisukohast täiesti asjakohatu.

279

Trahvi taseme ning rikkumise raskuse ja kestuse suhtes komisjoni läbiviidud paralleelse hindamise osas tuleb märkida, et komisjon tuvastas, et kokkulepped või kooskõlastatud tegevus, mille eesmärk oli hinna ühe koostisosa samaaegne tõstmine, oli käsitletav raske rikkumisena, ja see, et ebaseaduslik kooskõlastatud tegevus algas Madridi kohtumisega 16. detsembril 1993 ja lõppes , tähendab, et rikkumine kestis enam kui ühe aasta (otsuse põhjendused 171 ja 173).

280

Sellele järeldusele jõudmiseks tugines komisjon keelatud kokkuleppes osalenud ettevõtjate avaldustele, mis talle esimese haldusmenetluse raames toimunud uurimise käigus esitati, ja hageja – kes oli tunnustanud 1997. aasta vastuväiteteatises esitatud asjaolude sisulist õigsust – avaldustele. Lisaks ei vaidlustanud hageja ka 5. aprilli 2006. aasta vastuväiteteatisele esitatud vastuses vastuväiteteatises esitatud asjaolusid. Seda arvestades ei saa õigustatult väita, et dokumendid, millega täielikult tutvuda ei võimaldatud, võisid olla nii olulised, et neid ei oleks saanud komisjoni poolt rikkumise raskuse ja kestuse hindamisel tähelepanuta jätta eespool punktis 274 viidatud kohtupraktika tähenduses.

281

Samuti tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt täidab komisjon oma kohustust järgida ettevõtjate õigust olla ära kuulatud siis, kui komisjon märgib vastuväiteteatises sõnaselgelt, et ta kavatseb uurida, kas asjassepuutuvatele ettevõtjatele tuleb trahv määrata, ning toob esile peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis võivad trahvi kaasa tuua, näiteks väidetava rikkumise raskusaste ja kestus ning asjaolu, et rikkumine pandi toime tahtlikult või hooletusest. Nii toimides annab komisjon ettevõtjatele piisavalt teavet enda kaitsmiseks mitte üksnes rikkumise tuvastamise, vaid ka trahvi määramise eest (Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T-23/99: LR AF 1998 vs. komisjon, EKL 2002, lk II-1705, punkt 199; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu . aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 21).

282

Sellest järeldub, et trahvisummade kindlaksmääramisel on asjassepuutuvate ettevõtjate kaitseõigused komisjoni menetluses tagatud võimalusega esitada märkusi neile süüks pandavate tegude kestuse, raskusastme ja konkurentsivastase laadi kohta. Ettevõtjatel on trahvisumma kindlaksmääramisel ka täiendav tagatis, kuna Esimese Astme Kohtul on määruse nr 17 artikli 17 alusel täielik pädevus ja ta võib muu hulgas trahvi tühistada või seda vähendada (Esimese Astme Kohtu 6. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas T-83/91: Tetra Pak vs. komisjon, EKL 1994, lk II-755, punkt 235, ja eespool punktis 281 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 200).

283

Samuti on vaieldamatu, et 2006. aasta vastuväiteteatises ja selle lisades tõi komisjon välja peamised fakti- ja õigusväited, mille esinemisel võidakse trahv määrata, nagu väidetava rikkumise raskus ja kestus.

284

Järelikult tuleb tagasi lükata kaitseõiguste rikkumist puudutava väite teine osa, mille kohaselt on rikutud toimikuga tutvumise õigust.

285

Hageja leiab lõpetuseks, et tema kaitseõigusi rikuti ka seetõttu, et komisjon on 8. augusti 2006. aasta kirjaga lubanud tal küll tutvuda teatud esialgselt salastatud dokumentidega, kuid tal ei olnud võimalik nendele dokumentidele tugineda vastuväiteteatisele esitatud vastuses.

286

Tuleb meenutada, et määruse nr 1/2003 artikli 27 kohaselt annab komisjon, „enne artiklites 7, 8 ja 23 ning artikli 24 lõikes 2 sätestatud otsuste tegemist” ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele, kelle suhtes komisjon on algatanud menetluse, võimaluse olla ära kuulatud küsimustes, mis on kutsunud esile komisjoni vastuväiteid.

287

Et järgida ettevõtjate õigust kaitsele, peab komisjon andma asjassepuutuvatele isikutele võimaluse olla ära kuulatud enne eespool viidatud otsuste tegemist; otsuse vastuvõtmiseni viinud menetluses komisjon selle võimaluse hagejale ka andis.

288

On selge, et pärast seda, kui hagejale oli 5. aprillil 2006 edastatud vastuväiteteatis ja pärast seda, kui hagejal oli võimalik selle institutsiooni ametiruumides toimikuga tutvuda, võis ta oma arvamust avaldada vastuväiteteatisele esitatud vastuses.

289

On tõsi, et kuigi komisjon – pärast hageja eespool nimetatud vastuse esitamist ja selleks, et rahuldada hageja taotlus edastada talle kõikide 1997. aasta vastuväiteteatise esemeks oleva keelatud kokkuleppega seotud ettevõtjate vastused – saatis hagejale mitmel korral dokumente, olles eelnevalt hinnanud nende konfidentsiaalsust ärisaladuse kaitsmise seisukohast, ei muutnud ta aga 5. aprilli 2006. aasta teatises esitatud vastuväiteid. Oluline on toonitada, et hageja ei väida ega tõenda a fortiori, et otsuses pannakse talle süüks rikkumine, mis ei ole vastuväidetes viidatud, ega tugine faktidele, mille suhtes tal ei ole olnud võimalik oma seisukohta esitada.

290

Samuti ei vaidlusta hageja seda, et kui 8. augustil 2006 edastati talle uued tõendid, anti talle ka võimalus ühe kuu jooksul oma kirjalik seisukoht esitada, et ta saaks vajadusel täiendada vastuväiteteatisele esitatud vastust; hageja seda aga ei teinud.

291

Hageja vastas 23. augusti 2006. aasta kirjas, et „tal ei ole enam võimalik õigeaegselt täiendavaid tõendeid uurida ega anda nende kohta oma põhjendatud arvamust”, arvestades, et tal tuleb teha ettevalmistusi aina läheneva . aasta ärakuulamiseks.

292

Seda argumenti korratakse hageja menetlusdokumentides, kuid see ei paista käesoleva asja asjaolusid arvestades õigustatud olevat. Tuleb meenutada, et vastuväiteteatis esitati juba 5. aprillil 2006 ja selles tugineti faktidele, mis olid välja toodud enne 1997. aastat esitatud vastuväidetes, mis olid hagejale täielikult teada. Hageja kinnitus, et tal ei olnud võimalik ärakuulamisele eelnenud 5 viimase nädala jooksul (st ajavahemikul kuni ) ette valmistada ärakuulamiseks, mida ta oli nõudnud juba alates , ja et tal ei olnud võimalik koostada oma seisukohta teatud talle saadetud dokumentide kohta, on käsitletav lihtsalt ettekäändena, nagu toonitab õigesti ka komisjon.

293

Hageja kinnitas ka 23. augusti 2006. aasta kirjas, et „on nõus ärakuulamisega, mis toimub toimikuga tutvumise hetkeseisu arvestades, et vältida menetluse venimist”. Kuigi menetlus pidi pärast ärakuulamist jätkuma, teatas hageja, et ta jätab omale õiguse „esitada vajadusel kirjalikult enda kaitseks täiendavaid väiteid”. Tuleb märkida, et pärast ärakuulamist ei täiendanud hageja vastuväiteteatisele esitatud vastust ja seda ka mitte pärast seda, kui talle anti täiendav võimalus toimikuga tutvuda.

294

Kõigist eespool toodud seisukohtadest tuleneb, et väide hageja kaitseõiguste rikkumise kohta tuleb tervikuna tagasi lükata.

295

Teiseks leiab hageja oma kümnendas väites, et trahvisumma oli arvutatud valesti, sest komisjon ei arvestanud asjaoluga, et hageja ei vaidlustanud rikkumise kui sellise asetleidmist. Selle teistkordse koostöö eest oleks pidanud tema trahvi vähendatama enam kui 20% võrra, mida juba oli tehtud komisjoni teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 1996 C 207, lk 4; edaspidi „koostööteatis”), peatüki D alusel, kuna hageja koostöö võimaldas kinnitada kõigi asjaolude õigsust ja nendele antud hinnangut, et rikutud on ST artikli 65 lõiget 1.

296

Komisjon vaidleb trahvi vähendamise võimalikkusele vastu, leides, et hageja seisukohad määratud karistuse õigusliku aluse õiguspärasuse kohta on täiesti asjakohatud, arvestades asjassepuutuvate probleemide üksteisest sõltumatust. TKS-i detailsed seisukohad ei muutnud rikkumise toimepanemise tõendamist keerukamaks.

297

Komisjon palub käesoleva väite tagasi lükata.

298

Tuleb meenutada, et komisjonil on trahvide arvutamise meetodi küsimuses lai kaalutlusõigus ning ta võib võtta arvesse mitut asjaolu, mille hulgas on puudutatud ettevõtjate koostöö komisjoni talituste poolt läbiviidava uurimise ajal. Komisjonil on lai kaalutlusõigus ettevõtja koostöö kvaliteedi ja kasu hindamisel, eeskätt teiste ettevõtjate panusega võrreldes (eespool punktis 224 viidatud kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, punktid 81 ja 88)

299

Koostööteatises täpsustas komisjon, millistel tingimustel võib keelatud kokkuleppe suhtes komisjoni läbiviidava uurimise käigus temaga koostööd tegevaid ettevõtjaid neil muidu tasumisele kuuluvast trahvist vabastada või seda vähendada (koostööteatise peatüki A lõige 3).

300

Koostööteatise peatükk D näeb ette järgmist:

301

Otsuses 98/247 vähendas komisjon koostööteatise peatüki D alusel hageja trahvi 10%, kuna viimane tunnustas 1997. aasta vastuväiteteatises esitatud faktide sisulist õigsust. Kuigi ta vähendas keelatud kokkuleppes osalenud teiste ettevõtjate trahvi 40% võrra, õigustas komisjon seda 10% määra viitega TKS-i avaldustele ja vastuväiteteatisele esitatud vastusele, sest esiteks ei olnud nendes välja toodud ühtegi uut asjaolu ja teiseks vaidlustati nendes rikkumise toimepanemine.

302

Eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuses Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon ei olnud Esimese Astme Kohus selle hinnangu esimese osaga nõus (kohtuotsuse punktid 232–248) ja teostades oma täielikku pädevust, vähendas ta TKS-i trahvi 20% võrra.

303

Komisjon tuletab meelde, et käesolevas asjas on tegemist algse menetluse uuendamisega alates hetkest, mil pandi toime menetlusnormi rikkumine, ja et algses menetluses selgitas TKS Thyssenit puudutavaid asjaolusid määral, mis õigustab – arvestades eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuses Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon Esimese Astme Kohtu poolt tehtud lahendit – trahvi vähendamist koostööteatise peatüki D alusel 20% võrra (otsuse põhjendused 179 ja 182).

304

Hageja vaidleb sellele määrale vastu, väites, et 2006. aasta vastuväiteteatisele esitatud vastuses ei vaielnud ta faktidele vastu, eelkõige ei vaielnud ta vastu nendele antud õiguslikule kvalifikatsioonile: ST artikli 65 lõike 1 rikkumine. Ta täpsustab, et tegurid, mille alusel trahvi 20% vähendati, jäid kehtima, ja et nendele lisandub asjaolu, et „uue otsuse vastuvõtmise menetluses” ta ST artikli 65 lõike 1 rikkumist ei vaidlustanud, vastupidi, ta tunnustas seda expressis verbis, mis oleks pidanud viima komisjoni tema trahvi vähendamiseni rohkem kui otsuses määratud 20% võrra.

305

Hageja selle argumentatsiooniga ei saa nõustuda, arvestades 2006. aasta vastuväiteteatisele esitatud vastuse kui terviku analüüsi ja täpsemalt selle punkti 75.

306

2006. aasta vastuväiteteatisele esitatud vastuse punkt 75 on sõnastatud järgmiselt:

„TKS kinnitab otseselt, et ta ei vaidlusta vastuväiteteatises ajavahemiku 1993. aastast kuni 1998. aasta jaanuarini kohta esitatud asjaolusid ja et nende vaidlustamata asjaolude asetleidmise tõttu on toime pandud ST artikli 65 lõike 1 rikkumine.”

307

Esimese Astme Kohus leiab, et tegemist on mitteisikliku, abstraktse ja ebaselge sõnastusega, millest ei ole võimalik täpselt välja lugeda, kelle rikkumist tunnistatakse ja kas see oli 2006. aasta vastuväiteteatisele vastuse esitamise ajal õiguslikult veel võimalik. Lisaks sellele, et hageja ei viita ajavahemikule 1993/1994, mis on ainus ajavahemik, mida vastuväiteteatises käsitleti, ei kinnita ta ka otse ega selgelt, et asjassepuutuvad asjaolud moodustavad rikkumise, mille eest vastutab tema.

308

Vastupidi, 2006. aasta vastuväiteteatisele esitatud vastuse punktile 75 eelnenud kõikidest punktidest (vt eespool punkti 306) nähtub selgelt, et hageja vaidlustas komisjoni mis tahes võimaluse kohaldada asjas ST artikli 65 lõiget 1 ja panna talle süüks Thysseni tegevus.

309

Tuleb märkida, et koostöö eest trahvi vähendamise ärateenimiseks peab asjassepuutuva ettevõtja tegevus hõlbustama komisjoni ülesannet, mis seisneb ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastamises ja nende vastu võitlemises (vt Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T-347/94: Mayr-Melnhof vs. komisjon, EKL 1998, lk II-1751, punktid 309 ja 332) ning komisjonil tuleb hinnata iga üksikjuhtumi puhul, kas see tegevus tegelikult tema tööd lihtsustas (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-48/00: Corus UK vs. komisjon, EKL 2004, lk II-2325, punkt 193, ja . aasta otsus liidetud kohtuasjades T-259/02–T-264/02 ja T-271/02: Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II-5169, punkt 559, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus).

310

Arvestades käesoleva asja asjaolusid, mis on välja toodud eespool punktis 308, ei olnud hageja kinnitus, et „vaidlustamata asjaolude asetleidmise tõttu on toime pandud ST artikli 65 lõike 1 rikkumine” komisjonile kuidagi abiks.

311

Samuti tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale on koostööteatise alusel trahvisumma vähendamine õigustatud üksnes siis, kui esitatud informatsioon ja asjassepuutuva ettevõtja käitumine üldisemalt tõendavad ettevõtjapoolset tõelist koostöötahet (Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-189/02 P, C-202/02 P, C-205/02 P–C-208/02 P ja C-213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I-5425, punkt 395, ja eespool punktis 81 viidatud . aasta kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, punkt 68).

312

2006. aasta vastuväiteteatisele esitatud vastuses vaidlustas hageja esiteks kindlameelselt komisjoni võimaluse kohaldada käesolevas asjas ST artikli 65 lõiget 1 ja panna talle süüks selle artikli rikkumist, eitades esimest korda alates esialgse menetluse algusest 23. juuli 1997. aasta avalduse kehtivust, ja lisas seejärel avalduse, mis pidi väidetavalt näitama tema koostööd, kuid mis tegelikult oli per se ebaselge ja eksitav.

313

Hageja sellist käitumist, mis väljendus kahe vastukäiva eesmärgi ühildamise strateegias, ei saa pidada ettevõtjapoolse tõelise koostöötahte väljenduseks.

314

Neid asjaolusid arvestades on komisjon õigesti järeldanud, et 2006. aasta vastuväiteteatise vastuse punktis 75 esitatud hageja avaldus ei õigusta trahvi vähendamist rohkem kui 20% võrra ei koostööteatise peatüki D alusel ega mis tahes kergendava asjaoluna.

315

Sellest tulenevalt tuleb käesolev väide tagasi lükata.

316

Eespool esitatud põhjendustest lähtuvalt tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

317

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb komisjoni kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda)

otsustab:

Õiguslik raamistik

1. ESTÜ asutamislepingu sätted

2. Komisjoni teatis teatavate konkurentsijuhtumite käsitlemise kohta tulenevalt ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest

3. Määruse (EÜ) nr 1/2003 sätted

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

1. Väidetav komisjoni uus ja hilinemisega esitatud argumentatsioon

2. Komisjoni pädevus

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Otsuse õiguslik alus

Komisjoni pädevus pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist määruse nr 1/2003 alusel ST artikli 65 lõike 1 rikkumine tuvastada ja selle eest karistus määrata

3. Kohtuotsuse seadusjõud ja 23. juuli 1997. aasta deklaratsiooni kehtivus

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Esimese Astme Kohtu kohtuotsuse Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon ulatus

Euroopa Kohtu kohtuotsuse ThyssenKrupp vs. komisjon ulatus

Kohtuotsuse seadusjõu tagajärjed

4. „Täpsuse põhimõtte” rikkumine

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Väite vastuvõetavus

Sisuline küsimus

5. Non bis in idem põhimõtte rikkumine

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

6. Aegumistähtaeg

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

7. Kaitseõiguste rikkumine

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

5. aprilli 2006. aasta vastuväiteteatise sisu

Toimikuga tutvumise õigus

– Vastuvõetavus

– Sisuline küsimus

8. Hageja koostöö

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Kohtukulud