1

5. augusti 1994. aasta Itaalia ministri dekreet, millest teatati komisjonile, määratleb kriteeriumid sotsiaalmaksu vähendamiseks, mis on ette nähtud sätetes, millele viitab Itaalia Vabariigi presidendi 6. märtsi 1978. aasta dekreedi, millega kehtestatakse tööandjate poolt Istituto Nazionale de la Previdenza Sociale’le (INPS, riiklik sotsiaalkindlustusamet) tasumisele kuuluva sotsiaalmaksu vähendamise erikord Mezzogiornos ajavahemikuks 1994–1996, artikkel 59.

2

1. märtsi 1995. aasta otsusega 95/455/EÜ sätete kohta, mis puudutavad ettevõtjatel lasuva sotsiaalmaksu vähendamist Mezzogiornos ja maksu teatava osa jätmist riigikassa kanda (EÜT L 265, lk 23), tunnistas komisjon eelmises punktis nimetatud sotsiaalmaksu vähendamise korra ühisturuga kokkusobivaks, eeldusel et täidetakse teatavat hulka tingimusi. Otsuses oli muu hulgas ette nähtud, et Itaalia ametivõimud peavad komisjoni teavitama õigusnormidest, mis on vastu võetud selleks, et viia ellu asjaomase abikava järkjärguline lõpetamine, mille nägi ette sama otsus.

3

Käesolevas asjas kõne all olev sotsiaalmaksu vähendamise kord kehtestati Itaalia seadusega nr 206/1995, mis laiendas eespool mainitud ministri 5. augusti 1994. aasta dekreediga ette nähtud abikava Venezia saarte ja Chioggia territooriumil tegutsevatele ettevõtjatele aastateks 1995 ja 1996. Seda kava pikendati Itaalia seadusega nr 30/1997 aastaks 1997 nii Mezzogiorno maakondades kui Venezia saarte ja Chioggia territooriumil asuvate ettevõtjate kasuks.

4

Ministri 5. augusti 1994. aasta dekreedi artikkel 1 näeb ette tööandjate poolt tasumisele kuuluva sotsiaalmaksu üldise vähendamise. Dekreedi artikkel 2 näeb ettevõttes loodud uute töökohtade puhul ette sotsiaalmaksuvabastuse üheks aastaks alates töötu isiku töölevõtmise kuupäevast.

5

Komisjoni 25. novembri 1999. aasta otsusest 2000/394/EÜ, mis puudutab abimeetmeid, mis on Venezia ja Chioggia territooriumil tegutsevate ettevõtjate kasuks ette nähtud seadustega nr 30/1997 ja nr 206/1995, millega kehtestatakse sotsiaalmaksuvähendused (EÜT 2000, L 150, lk 50; edaspidi „vaidlustatud otsus”), nähtub, et INPS-i poolt aastate 1995–1997 kohta esitatud andmete kohaselt vähendati ministri 5. augusti 1994. aasta dekreedi artikli 1 alusel Venezia saarte ja Chioggia territooriumil asuvate ettevõtjate puhul sotsiaalmaksu aastas keskmiselt 73 miljardi Itaalia liiri (37,7 miljonit eurot) suuruses summas, mis jagunes 1645 ettevõtja vahel. Dekreedi artikli 2 alusel Venezia saarte või Chioggia territooriumil asuvatele ettevõtjatele tehtud maksuvabastused ulatusid aastas 567 miljoni liirini (292831 eurot), mis jagunes 165 ettevõtja vahel.

6

Itaalia ametivõimud teavitasid vastavalt 1. märtsi 1995. aasta otsuse 95/455 (vt eespool punkt 2) sätetele 10. juuni 1997. aasta kirjas komisjoni eespool viidatud seadusest nr 30/1997. Komisjon palus 1. juuli 1997. aasta kirjas, millele järgnes 28. augusti 1997. aasta meeldetuletus, täiendavat teavet sotsiaalmaksu vähendamise korra kohaldamisala Venezias ja Chioggias asuvatele ettevõtjatele laiendamise kohta.

7

Vastuse puudumise tõttu teatas komisjon 17. detsembri 1997. aasta kirjas Itaalia Vabariigile oma otsusest alustada EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetlust abi suhtes, mis on ette nähtud seadustes nr 206/1995 ja nr 30/1997, millega laiendati Mezzogiornole ette nähtud sotsiaalmaksuvähenduste kohaldamisala Venezia saarte ja Chioggia territooriumile.

8

Itaalia ametivõimud peatasid sotsiaalmaksu vähendamise kõnealuse korra kohaldamise 1. detsembril 1997.

9

Otsus alustada menetlust avaldati 18. veebruaril 1998 Euroopa Ühenduste Teatajas. Hageja Comitato „Venezia vuole vivere” (edaspidi „komitee”) – ühendus, millesse kuuluvad Venezia tööstus- ja kaubandusettevõtjate peamised organisatsioonid ja mis loodi pärast eespool mainitud ametliku uurimismenetluse algatamist selleks, et koordineerida hagisid, mille eesmärk on Venezias tegutsevate ettevõtjate ebasoodsa olukorra parandamine – esitas 17. märtsi 1998. aasta kirjas oma märkused ja edastas aruande, millele oli lisatud Consorzio per la ricerca e la formazione (COSES, uurimis- ja koolitusühing) poolt läbi viidud uurimus, mis pärines märtsist 1998 ja käsitles laguuni territooriumil tegutsevate ettevõtjate raskusi võrreldes mandril asuvate ettevõtjatega. 18. mail 1998 esitas ka Venezia kohalik omavalitsusüksus oma märkused, millele oli lisatud esimene COSES-i uurimus samal teemal, mis pärines veebruarist 1998. Oma märkustes rõhutas ta, et abi saajate hulgas on üldist majandushuvi esindava teenuse osutamiseks kohustatud kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingud. Ta tugines nende kasuks EÜ artikli 86 lõikele 2. Kõik need märkused edastati Itaalia Vabariigile.

10

Itaalia ametivõimud esitasid oma märkused 23. jaanuari 1999. aasta kirjaga. 10. juuni 1999. aasta kirjaga teatasid nad komisjonile, et nad ühinevad Venezia omavalitsusüksuse esitatud märkustega.

11

Komisjon palus 23. juuni 1999. aasta kirjas Itaalia Vabariigil esitada kõik vajalikud dokumendid ja vajaliku teabe, et täpsustada kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingute rolli ja hinnata sotsiaalmaksu vähendamise meetmete kokkusobivust ühisturuga. Itaalia ametivõimud vastasid 27. juuli 1999. aasta kirjaga. 12. oktoobril 1999 toimus Brüsselis Itaalia ametivõimude ja komisjoni esindajate vaheline koosolek.

12

Komisjon leiab vaidlustatud otsuses, et eespool nimetatud seadustega, mis viitavad ministri 5. augusti 1994. aasta dekreedi artiklile 2, ette nähtud sotsiaalmaksuvähendused kujutavad endast ühisturuga kokkusobivat riigiabi, kui neid vähendusi tehakse Venezia ja Chioggia territooriumil tegutsevatele ettevõtjatele, kes on väikesed või keskmise suurusega ettevõtjad väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele antava riigiabi ühenduse raamistiku (EÜT 1996, C 213, lk 4) tähenduses, või ettevõtjatele, kes tegutsevad piirkonnas, millele võib teha EÜ artikli 87 lõike 3 punktis c ette nähtud erandi, või ettevõtjatele, kes on tööandjaks töötajatele, kellel on erilisi raskusi tööturule tulemisel või naasmisel vastavalt suunistele tööhõivealase riigiabi kohta (EÜT 1995, C 334, lk 4; vaidlustatud otsuse artikli 1 esimene lõik ja põhjendus 105).

13

Riigiabi kvalifikatsiooni osas leiab komisjon järeldustes, mis ta teeb käsitletavatele meetmetele vaidlustatud otsuse põhjendavas osas antud hinnangust (põhjendus 110), et meetmed, mis järgivad vähese tähtsuse reeglit, ei kuulu EÜ artikli 87 kohaldamisalasse, välja arvatud ESTÜ asutamislepinguga hõlmatud valdkondades ning laevaehitus-, transpordi-, põllumajandus- ja kalandussektoris vastavalt komisjoni teatisele vähese tähtsusega abi kohta (EÜT 1996, C 68, lk 9).

14

Vaidlustatud otsuse artikli 1 teise lõigu kohaselt on ministri 5. augusti 1994. aasta dekreedi artiklis 2 ette nähtud abi ühisturuga kokkusobimatu, kui seda antakse ettevõtjatele, kes ei ole väikesed ega keskmise suurusega ettevõtjad ja kes ei tegutse piirkonnas, millele võib teha EÜ artikli 87 lõike 3 punktis c ette nähtud erandi.

15

Vastavalt vaidlustatud otsuse artiklile 2 on ministri 5. augusti 1994. aasta dekreedi artiklis 1 ette nähtud sotsiaalmaksuvähendused, mida tehakse Venezia ja Chioggia territooriumil tegutsevatele ettevõtjatele, ühisturuga kokkusobimatu riigiabi.

16

Vaidlustatud otsuse artikli 3 kohaselt on abi, mida Itaalia Vabariik andis kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingule ASPIV (Azienda servizi publici idraulici e vari Venezia) ja Consorzio Venezia nuova’le, ühisturuga kokkusobiv vastavalt EÜ artikli 86 lõikes 2 ette nähtud erandile ja EÜ artikli 87 lõike 3 punktis d ette nähtud erandile.

17

Vaidlustatud otsuse artiklis 4 on sätestatud, et meetmed, mis Itaalia Vabariik võttis kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingute ACTV (Azienda del conzorzio trasporti veneziano) ja AMAV (Azienda multiservizi ambientali Venezia) ja ettevõtja Panfido SpA kasuks, ei kujuta endast abi EÜ artikli 87 tähenduses.

18

Vaidlustatud otsuse artiklis 5 paneb komisjon Itaalia Vabariigile kohustuse nõuda abi saanutelt tagasi otsuse artikli 1 teises lõigus ja artiklis 2 mainitud ühisturuga kokkusobimatu abi, mis on neile õigusvastaselt antud.

19

Vaidlustatud otsus avaldati 23. juunil 2000 Euroopa Ühenduste Teatajas.

20

Hagejad esitasid hagiavaldused, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 16. ja 18. septembril 2000.

21

Lisaks esitasid veel teised hagejad tähtaegselt 56 hagi vaidlustatud otsuse peale.

22

Esimese Astme Kohtu kantseleisse 19. jaanuaril 2001 saabunud eraldi dokumentidega esitas komisjon Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväited.

23

Esimese Astme Kohus andis 25. jaanuari 2001. aasta otsusega vastavalt kodukorra artikli 51 lõikele 1 kohtuasjad lahendamiseks teisele kojale laiendatud koosseisus.

24

Esimese Astme Kohtu kantseleisse 7. märtsil 2001 saabunud avaldusega palus Itaalia Vabariik luba kohtuasjas T-270/00 hageja, s.o Società italiana per il gas SpA (Italgas) nõuete toetuseks menetlusse astuda. 19. juuni 2001. aasta määrusega rahuldas teise koja (laiendatud koosseisus) esimees menetlusse astumise avalduse.

25

Pidades silmas vaidlustatud otsuses kasutatud kokkusobivuskriteeriumide keerukust, palus Esimese Astme Kohus kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames Itaalia Vabariigil käesolevate kohtuasjade iga hageja ning eespool mainitud 56 seotud kohtuasja iga hageja osas täpsustada, kas ta peab ennast vaidlustatud otsuse artikli 5 alusel kohustatuks makstud vaidlusaluse abi tagasi nõudma.

26

Olles saanud Itaalia Vabariigi 25. septembri 2003. aasta ja 24. märtsi 2004. aasta vastused, tunnistas Esimese Astme Kohus 22 hagi täielikult ja 6 hagi osaliselt vastuvõetamatuks nende ettevõtjate puhul, kes ei tõendanud, et neil on menetluse algatamise huvi, kuna pädevad siseriiklikud ametivõimud olid vaidlustatud otsuse täitmisel leidnud, et need ettevõtjad ei olnud saanud ühisturuga kokkusobimatut abi, mille suhtes kehtib vastavalt kõnealusele otsusele tagasinõudmise kohustus (Esimese Astme Kohtu 10. märtsi 2005. aasta määrus liidetud kohtuasjades T-228/00, T-229/00, T-242/00, T-243/00, T-245/00–T-248/00, T-250/00, T-252/00, T-256/00–T-259/00, T-265/00, T-267/00, T-268/00, T-271/00, T-274/00–T-276/00, T-281/00, T-287/00 ja T-296/00: Gruppo ormeggiatori del porto di Venezia jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II-787; kohtuasjas T-266/00: Confartigianato Venezia jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata; kohtuasjas T-269/00: Baglioni Hotels ja Sagar vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata; kohtuasjas T-273/00: Unindustria jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, ja kohtuasjas T-288/00: Principessa jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata).

27

Ettekandja-kohtuniku juures toimus 12. mail 2005 mitteametlik koosolek nende 37 kohtuasja poolte esindajate osavõtul, milles hagi ei olnud tunnistatud täielikult vastuvõetamatuks. Esindatud pooled esitasid oma märkused ja andsid nõusoleku nelja „peamise” kohtuasja valikule. Mitteametliku koosoleku tulemusena määrati „peamisteks” kohtuasjadeks käesolevad kohtuasjad (T-254/00, T-270/00 ja T-277/00) ja kohtuasi T-221/00.

28

Ülejäänud seotud kohtuasjadest 29-s tegi Esimese Astme Kohus poolte ühise taotluse alusel määruse menetluse peatamise kohta.

29

Olles pooled ära kuulanud, liitis teise koja (laiendatud koosseisus) esimees 12. septembri 2005. aasta määrusega kodukorra artikli 50 alusel kohtuasjad T-254/00, T-270/00 ja T-277/00 kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse huvides.

30

Vastuvõetamatuse vastuväiteid puudutav kirjalik menetlus lõppes ajavahemikus 5.–23. detsember 2005 hagejate kirjalike märkuste esitamisega kolmes liidetud kohtuasjas ja Itaalia Vabariigi kirjalike märkuste esitamisega kohtuasjas T-270/00.

31

Esimese Astme Kohus (teine koda laiendatud koosseisus) otsustas 18. mai 2006. aasta määrusega liita vastuvõetamatuse vastuväidete läbivaatamine põhimenetlusega. Kirjalik menetlus lõppes 23. veebruaril 2007 kohtuasjades T-254/00 ja T-277/00 ning 26. novembril 2007 kohtuasjas T-270/00.

32

Esimese Astme Kohtu kodade koosseisu muutmisel määrati ettekandja-kohtunik kuuendasse kotta (laiendatud koosseisus) ning seetõttu anti käesolevad kohtuasjad lahendamiseks kuuendale kojale laiendatud koosseisus.

33

Kuna kohtunik T. Tchipevil esines takistus käesoleva asja arutamisel osalemiseks, määras Esimese Astme Kohtu president Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 32 lõike 3 alusel koja koosseisu täiendamiseks kotta kohtunik N. Wahli.

34

Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Esimese Astme Kohus (kuues koda laiendatud koosseisus) alustada suulist menetlust. Komisjon esitas palutud dokumendid määratud tähtaja jooksul.

35

Kohtuasi T-221/00 kustutati 14. oktoobri 2008. aasta määrusega registrist, kuna hageja loobus hagist.

36

Hageja kohtuasjas T-254/00 palub Esimese Astme Kohtul:

37

Hageja kohtuasjas T-270/00 palub Esimese Astme Kohtul:

38

Hagejad kohtuasjas T-277/00 paluvad Esimese Astme Kohtul:

39

Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

40

Komisjon toob vastuvõetamatuse vastuväite põhjendamiseks esile asjaolu, et nii hagejaks olevatel äriühingutel kui komiteel puudub õigus olla kohtumenetluses pool. Kõigepealt esitab ta komitee poolt kohtuasjas T-277/00 esitatud hagile vastuväite, mille kohaselt on sama esemega kohtuasjas menetlus pooleli.

41

Komitee poolt kohtuasjas T-277/00 esitatud hagi vastuvõetamatuse vastuväite põhjendamiseks tõi komisjon esile, et see hagi on igati identne hagiga, mille ta esitas kohtuasjas T-274/00. Lisaks väitis ta, et hagis kohtuasjas T-277/00 palutakse tühistada sama otsus ja see hagi tugineb suuresti kohtuasjas T-231/00 esitatutega analoogsetele väidetele. Hagi kohtuasjas T-277/00 tuleks seetõttu komitee esitatud osas tunnistada vastuvõetamatuks osaliselt seetõttu, et sama esemega kohtuasjas on menetlus pooleli, kuna on esitatud identseid väiteid, ning osaliselt kodukorra artikli 48 lõike 2 rikkumise tõttu, kuna on esitatud uusi väiteid.

42

Komitee väidab vastu, et tema hagi on vastuvõetav.

43

Kuna komitee loobus hagist kohtuasjas T-274/00 (12. septembri 2005. aasta registrist kustutamise määrus kohtuasjas T-274/00: Comitato „Venezia vuole vivere”vs. komisjon), jääb sama esemega kohtuasjas pooleliolevat menetlust puudutav vastuvõetamatuse vastuväide asjakohaseks üksnes Adriatica di navigazione SpA ja komitee ühise hagi suhtes kohtuasjas T-231/00. Tuleb siiski märkida, et komitee esitas hagi kohtuasjas T-277/00 koos Coopservice – Servizi di fiducia Soc. coop. rl-iga, mistõttu isegi kui tuvastataks, et tegemist on sama esemega kohtuasjas poolelioleva menetlusega, ei mõjutaks see kuidagi käesoleva hagi vastuvõetavust osas, milles selle on esitanud Coopservice, ning eriti sisuliste väidete osas, mida Esimese Astme Kohus käesoleval juhul analüüsib, kuna kaks hagejat esitasid need väited ühiselt. Neil asjaoludel ei saa Esimese Astme Kohus üldjuhul olla kohustatud läbi vaatama sama esemega kohtuasjas pooleliolevat menetlust puudutavat vastuvõetamatuse vastuväidet, mille komisjon käesolevas asjas esitas.

44

Igal juhul on kohane märkida, et hagi, mille esitas komitee kohtuasjas T-277/00 ja milles palutakse tühistada sama otsus, ei tugine samadele väidetele kui need, millele tugineb hagi, mille komitee esitas varem kohtuasjas T-231/00. Järelikult ei ole tingimused, mis kohtupraktika seab sama esemega kohtuasjas poolelioleva menetluse eelduseks, käesoleval juhul täidetud (vt selle kohta eespool punktis 26 viidatud kohtumäärus Gruppo ormeggiatori del porto di Venezia jt vs. komisjon, punkt 41 ja viidatud kohtupraktika). Tuleb tõdeda, et terve rida väiteid, mis puudutavad EÜ artikli 88 lõike 3, nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli [88] kohaldamiseks (EÜT, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 15 ning EÜ artikli 87 lõike 2 punkti b, EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b ja EÜ artikli 87 lõike 3 punkti e rikkumist, on esitatud ainult kohtuasjas T-277/00.

45

Mis puudutab täpsemalt eespool mainitud väidet EÜ artikli 88 lõike 3 ja määruse nr 659/1999 artikli 15 rikkumise kohta, siis tuleb märkida, et see väide, millega soovitakse näidata, et asjaomane abikava kujutab endast olemasolevat abi, põhineb abikava kehtestavate seaduste nr 206/1995 ja nr 30/1997 väidetaval järjepidevusel varasemate õigusnormidega, mis nägid teatavatel tingimustel samuti ette sotsiaalmaksuvabastuse Itaalia teatavates maakondades asuvatele ettevõtjatele. Seevastu kohtuasjas T-231/00 põhineb väide asjaomase abikava kui olemasoleva abi kohta erineval arusaamal, mille kohaselt kehtestati asjaomane abikava sisekabotaaži suhtes alles pärast seda, kui ühenduse õigus selle sektori liberaliseeris 1999 (Esimese Astme Kohtu 15. juuni 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-298/97, T-312/97, T-313/97, T-315/97, T-600/97–T-607/97, T-1/98, T-3/98–T-6/98 ja T-23/98: Alzetta jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II-2319, punktid 143 ja 167). Järelikult tuleb komitee poolt kohtuasjades T-231/00 ja T-277/00 esitatud argumente, millega soovitakse tõendada, et asjaomane abikava kujutas endast olemasolevat abi, vaadelda eraldiseisvate väidetena.

46

Lisaks takistab kodukorra artikli 48 lõige 2 vastupidi komisjoni tõlgendusele üksnes uute väidete esitamist menetluse käigus, kui need ei tugine õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on ilmsiks tulnud menetluse ajal. See säte ei oma mingit tähtsust sellise hagi vastuvõetavuse hindamisel, millel on sama ese ja samad pooled, kuid mis tugineb varasema hagi väidetest erinevatele väidetele. Kohtupraktika (vt eespool punkt 44) ei sea sellise hagi vastuvõetavuse kriteeriumiks uute õiguslike või faktiliste asjaolude esinemist. Sama esemega kohtuasjas pooleliolev menetlus takistab hagi vastuvõetavust üksnes juhul, kui hagi on samade poolte vahel, sellega palutakse tühistada sama otsus ja see põhineb samadel väidetel nagu varasem hagi.

47

Järelikult tuleb sama esemega kohtuasjas pooleliolevat menetlust puudutav vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

48

Komisjon väidab, et vaidlustatud otsus ei puuduta hagejaks olevaid ettevõtjaid isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses.

49

Komisjon leiab, et otsus, millega tunnistatakse abikava ühisturuga kokkusobimatuks ja nähakse ette makstud abi tagasinõudmine, ei puuduta abikavast kasusaajaid isiklikult, kuna selline otsus on üldkohaldatav.

50

Komisjon tuletab meelde, et abikava ühisturuga kokkusobimatuks tunnistav otsus ei puuduta potentsiaalseid abikavast kasusaajaid isiklikult. Ühenduste kohus on leidnud, et vastuvõetamatu on hagi, mille on ebaseaduslikust abikavast kasusaaja esitanud otsuse peale, milles komisjon tunnistas abikava ühisturuga kokkusobimatuks, kuid ei näinud ette makstud abi tagasinõudmist (Euroopa Kohtu 2. veebruari 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 67/85, 68/85 ja 70/85: Kwekerij van der Kooy jt vs. komisjon, EKL 1988, lk 219, punkt 15).

51

Komisjoni meelest ei muuda tagasinõudmise kohustuse kehtestamine tema otsuse olemust ega võimalda seetõttu järeldada, et otsus puudutab abikavast kasusaajaid isiklikult.

52

Siinkohal märgib komisjon, et Euroopa Kohtu 19. oktoobri 2000. aasta otsust liidetud kohtuasjades C-15/98 ja C-105/99: Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon (EKL 2000, lk I-8855) tuleb vaadelda hagejaks olnud ettevõtja Sardegna Lines – Servizi Marittimi della Sardegna SpA erilist olukorda silmas pidades. Kõnealune ettevõtja sai tegelikult üksikabi, mis anti talle ametlikult abikava raames. Asjaomane abikava oli kohaldatav väga piiratud arvule ettevõtjatele ja Sardegna Lines sai suure osa makstud abist endale (vähemalt 9,6 miljardit Itaalia liiri 12697450000 liiri suurusest kogusummast). Pealegi iseloomustas asjaomast abikava lai kaalutlusõigus, mis siseriiklikel ametivõimudel oli üksikabi andmisel selle abikava raames.

53

Samuti möönis Euroopa Kohus 29. aprilli 2004. aasta otsuses kohtuasjas C-298/00 P: Itaalia vs. komisjon (EKL 2004, lk I-4087, punkt 39), et asjaomasest abikavast kasu saanud ettevõtjad olid isiklikult puudutatud, kuna komisjon teadis rahuldatud taotluste arvu ja abi jaoks ette nähtud laenude summat. Lisaks rakendati seda abikava üksikotsustega.

54

Mis puudutab EFTA Kohtu 21. juuli 2005. aasta otsuses liidetud kohtuasjades E-5/04, E-6/04 ja E-7/04: Fesil and Finnfjord jt vs. EFTA järelevalveamet leitud lahendust, millele viitab hageja Hotel Cipriani SpA, siis see ei ole käesolevale kohtuasjale ülekantav, kuna liikmesriikide, Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA), järelevalveameti ja EFTA Kohtu vahelisi suhteid käsitlevate õigusnormide hulgas ei ole EÜ artikliga 234 sarnast sätet, mis näeks ette võimaluse esitada eelotsusetaotlus institutsioonide aktide kehtivuse küsimuses.

55

Pealegi tunnistas Esimese Astme Kohus eespool punktis 26 viidatud määruses Gruppo ormeggiatori del porto di Venezia jt vs. komisjon (punkt 29 jj) teatud hagid vastuvõetamatuks, mööndes samas, et komisjonil on võimalus vaidlustada see, kui asjaomane liikmesriik ei nõua makstud abi tagasi. Hagide vastuvõetamatus ei sõltunud seega abi hagejatelt tagasinõudmisest või tagasi nõudmata jätmisest. Lõpuks leidis Euroopa Kohus 23. veebruari 2006. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C-346/03 ja C-529/03: Atzeni jt (EKL 2006, lk I-1875, punktid 33 ja 34), et ei ole ilmne, et tühistamishagi, mille üldiselt määratletud isikute kategooriatele mõeldud abikavast kasusaajad on esitanud komisjoni otsuse peale, millega nähakse ette makstud abi tagasinõudmine, on vastuvõetav.

56

Komisjon leiab seetõttu, et eespool punktis 52 viidatud kohtuotsus Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon ning eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon ei muuda väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt füüsiliste või juriidiliste isikute hagid abikavasid puudutavate otsuste peale on vastuvõetamatud.

57

Siinkohal möönab komisjon siiski, et kui abikava elluviimiseks on vaja vastu võtta individuaalseid rakendusmeetmeid, mis eeldavad pädeva haldusorgani kaalutlusõiguse teostamist, võib tegelikke sellisest abikavast kasusaajaid käsitada isikutena, keda komisjoni otsus, millega tuvastatakse abi kokkusobimatus ühisturuga ja nähakse ette makstud abi tagasinõudmine, isiklikult puudutab.

58

Käesoleval juhul ei puuduta vaidlustatud otsus hagejaid isiklikult kahel põhjusel. Esiteks tehti sotsiaalmaksuvähendusi automaatselt kõigi ettevõtjate kasuks, kes tegutsevad Venezia saarte ja Chioggia territooriumil.

59

Teiseks puudutab vaidlustatud otsus kindlaks määramata ja määramatut hulka ettevõtjaid nende objektiivsete tunnuste alusel, st selle alusel, et nad palkavad töötajaid ja tegelevad oma tegevusalaga teatavas geograafilises piirkonnas. Isegi kui komisjonil oleks vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal võib-olla olnud võimalik siseriiklike ametivõimude abil kindlaks teha kasu saavad ettevõtjad, oleks ta pidanud uurima abikava, mitte selle iga konkreetset rakendamisjuhtu. Ainus erand puudutas kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühinguid, kelle olukorda käsitleti eraldi Venezia omavalitsusüksuse märkustes, millega Itaalia valitsus ühines. Seega analüüsis komisjon nende ettevõtjate erilist olukorda, keda vaidlustatud otsus erinevalt hagejatest seetõttu isiklikult puudutab.

60

Kuna aga komisjonil ei olnud võimalik INPS-i esitatud tabelite alusel kindlaks teha iga üksiku ettevõtja kasuks tehtud vähendusi, ei saanud ta tuvastada abi andmist igale kasusaajale. Seega on asjaomase liikmesriigi ülesanne kindlaks teha abi saanud ettevõtjad, kes peavad vaidlustatud otsuse kohaselt abi tagastama. Nende kindlakstegemine eeldab keerulist analüüsi, mis põhineb real hindamiskriteeriumidel. Liikmesriigi ametivõimud on kohustatud igal üksikjuhul kohaldama tingimusi, mis puudutavad riigiabi olemasolu EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, ning vaidlustatud otsuses üldiselt ja abstraktselt sätestatud kriteeriume.

61

Niisugust kontrolli peavad pädevad siseriiklikud ametivõimud teostama lojaalses koostöös komisjoniga. Lahkhelide korral võib komisjon EÜ artikli 88 lõike 2 teise lõigu alusel Euroopa Kohtusse pöörduda. Asjaomasest meetmest kasusaajatel on võimalik nende suhtes tehtud tagasinõudmise otsuseid vaidlustada siseriiklikus kohtus, esitades komisjoni otsuse õigusvastasuse väite. Nende kohtuliku kaitse tagab EÜ artikkel 234.

62

Kõigil neil põhjustel ja erinevalt eespool punktis 53 viidatud kohtuasjas Itaalia vs. komisjon käsitletud otsusest jättis vaidlustatud otsus võimaluse, et teatavaid sotsiaalmaksuvähendusi ei kvalifitseerita riigiabiks või need kujutavad endast ühisturuga kokkusobivat abi. Käesoleval juhul ei tuvastanud komisjon riigiabi andmist igale kasusaajale ega määranud seega kindlaks ettevõtjaid, kes on kohustatud asjaomase abikava alusel saadud abi tagastama.

63

Komisjon järeldab sellest, et hagejaks olevatel ettevõtjatel ei ole erilisi omadusi või tunnuseid, mida oleks vaidlustatud otsuses mainitud, ning et nad ei saa väita, et neile on tekitatud konkreetset kahju. Järelikult ei saa neid käsitada isikutena, keda vaidlustatud otsus isiklikult puudutab.

64

Hagejad ja Itaalia Vabariik, kes astus menetlusse Italgasi nõuete toetuseks ja ühineb tema märkustega, tuletavad meelde, et hagejaks olevate ettevõtjate suhtes tehti vaidlustatud otsuse täitmisel otsus saadud abi tagasinõudmise kohta. Sarnastel asjaoludel on ühenduste kohus tunnistanud isikliku seose olemasolu.

65

Esiteks väidavad kõik hagejad ja Itaalia Vabariik, et vastupidi komisjoni väidetele ei ole vaidlustatud otsus üldine ja abstraktne, kuna tegelikud abikavast kasusaajad moodustavad suletud ringi ja neid oli võimalik selle otsuse vastuvõtmisel kindlaks teha. Sellise otsuse vastuvõtmine, mis näeb ette ühisturuga kokkusobimatu abi tagasinõudmise, selleks et abi mõju kõrvaldada, eeldab, et komisjon kontrollib eelnevalt abi mõju. Hagejad täpsustavad siinkohal, et piisab sellest, kui siseriiklikel ametivõimudel on tagasinõudmise menetluses võimalik abi saanud ettevõtjad kindlaks teha. Tegelikke kasusaajaid võib käsitada komisjoni otsuse otseste adressaatidena. Lisaks vaidlevad Hotel Cipriani ja Italgas vastu väitele, et otsuse täitmisel on siseriiklikel ametivõimudel õigus igal üksikjuhul kontrollida, kas EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimused on täidetud (vt allpool punktid 124 ja 138).

66

Teiseks väidavad Hotel Cipriani ja Coopservice, et komisjoni otsus, mis käsitleb riigiabi ja millega nähakse ette makstud abi tagasinõudmine, mõjutab isiklikult abi tegelike saajate huve ja kujutab endast nende õigusi riivavat akti.

67

Kõik hagejad vaidlevad vastu komisjoni argumendile, mille kohaselt on isikutele tagatud tõhus kohtulik kaitse liikmesriigi kohtus. Euroopa Kohtus toimuv eelotsusemenetlus pakuks neile oluliselt väiksemaid võimalusi oma argumentide esitamiseks. Lisaks ei ole mingil viisil tagatud, et liikmesriigi kohus esitab eelotsusetaotluse.

68

Itaalia Vabariik rõhutab, et asjaomased sotsiaalmaksuvähendused tehti ettevõtjate kasuks üksnes tingimusel, et nad tegutsevad Venezia saarte või Chioggia territooriumil. Selles kontekstis ei esinenud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal mingit ebakindlust küsimuses, millised ettevõtjad on kohustatud saadud abi tagastama.

69

Komisjon möönab õigesti, et käesoleval juhul on olemas otsene seos EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses. Ta rõhutab, et Itaalia ametivõimud on vaidlustatud otsuse alusel kohustatud tühistama ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi ja nõudma tagasi ühisturuga kokkusobimatu abi, mis on õigusvastaselt antud. Ta möönab, et kõnealustel ametivõimudel ei ole vaidlustatud otsuse täitmisel mingit kaalutlusõigust.

70

Seevastu leiab komisjon, et reeglina ei puuduta otsus, millega tuvastatakse abi kokkusobimatus ühisturuga ja nähakse ette makstud abi tagasinõudmine, tegelikke ebaseaduslikust abikavast kasusaajaid, kuna selline otsus põhineb üldjuhul abikava üldisel ja abstraktsel analüüsil. Ta seletab isikliku seose väidetavat puudumist asjaoluga, et kasusaajate hulk on määramatu. Seega on asjaomase liikmesriigi ülesanne makstud abi tagasinõudmist ette nägeva otsuse täitmisel kindlaks teha abi saanud ettevõtjad, kes on kohustatud selle tagastama.

71

Esiteks vaidleb komisjon vastu väitele, et kohtupraktika kinnitab tegelike abikavast kasusaajate kaebeõigust otsuse suhtes, milles tuvastatakse abikava kokkusobimatus ühisturuga ja nähakse ette ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi tagasinõudmine. Ta pakub välja, et kaebeõigust tuleb piirata juhtudega, mille korral abikava rakendatakse üksikotsustega (vt eespool punkt 56).

72

Teiseks teeb komisjon ettepaneku tunnustada siseriiklike ametivõimude õigust komisjoni otsuse, millega tuvastatakse ebaseadusliku abi kokkusobimatus ühisturuga, täitmise käigus igal üksikjuhul kontrollida, kas on täidetud EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimused, mis on seotud majandustegevuse ning ühendusesisese kaubavahetuse ja konkurentsi kahjustamisega.

73

Kõigepealt tuleb märkida, et komisjoni otsus, mis puudutab ebaseaduslikku abikava ja näeb ette makstud abi tagasinõudmise, on – nagu komisjon väidab – üldkohaldatav tegelike abikavast kasusaajate jaoks, kuna seda kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordadele ja sellega kaasnevad abikavast kasusaajatele õiguslikud tagajärjed, mis on kavandatud üldiselt ja abstraktselt. Üksnes asjaolu, et tegelikud abikavast kasusaajad on võimalik kindlaks teha, ei kohusta komisjoni võtma arvesse nende konkreetset olukorda. Seega põhineb abikava – mis ise kujutab endast üldkohaldatavat akti – puudutav otsus üldjuhul kõnealuse abikava üldisel ja abstraktsel kontrollil (vt allpool punktid 83, 209, 229 ja 230). Kohaldamisala osas erineb kõnealune otsus seega üldjuhul näiteks EÜ artikli 81 alusel vastu võetud otsusest, mida võib käsitada asjaomastele ettevõtjatele suunatud üksikotsuste kogumina (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-310/97 P: komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt, EKL 1999, lk I-5363, punktid 39, 49 ja 63). Asjaolu, et komisjoni otsus näeb üldiselt ette makstud abi tagasinõudmise, ei saa seda otsust muuta üksikotsuste kogumiks (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 8. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-503/07 P: Saint-Gobain Glass Deutschland vs. komisjon, EKL 2008, lk I-2217, punkt 72). Seevastu juhul, kui komisjon analüüsib teatavate tegelike abikavast kasusaajate konkreetset olukorda, on see otsus viimati mainitud isikute suhtes üksikotsus.

74

Lisaks ei ole välistatud, et teatavatel asjaoludel võivad üldkohaldatava akti sätted teatavaid füüsilisi või juriidilisi isikuid isiklikult puudutada, kui neid mõjutatakse mõningate neile omaste tunnuste või faktilise olukorra tõttu, mis eristab neid kõigist teistest isikutest (Euroopa Kohtu 18. mai 1994. aasta otsus kohtuasjas C-309/89: Codorniu vs. nõukogu, EKL 1994, lk I-1853, punktid 19–21; Esimese Astme Kohtu 7. novembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T-298/94: Roquette Frères vs. nõukogu, EKL 1996, lk II-1531, punkt 37, ja Esimese Astme Kohtu 11. septembri 2007. aasta määrus kohtuasjas T-28/07: Fels-Werke jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 60).

75

Selles õiguslikus kontekstis tuleb komisjoni olukorda uurida lähtuvalt nii kohtupraktikas määratletud kriteeriumidest, mis puudutavad EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses isikliku seose olemasolu hindamist, kui ka riigiabi eelneva kontrolli süsteemist, nii nagu see on loodud asutamislepinguga ja nagu seda on tõlgendatud kohtupraktikas. Selleks tuleb kõigepealt hinnata abikava kohaldamise üksikasjalikke tingimusi puudutava kriteeriumi asjakohasust, pidades silmas eespool punktis 52 viidatud kohtuotsusel Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon ning eespool punktis 53 viidatud kohtuotsusel Itaalia vs. komisjon põhinevat kohtupraktikat ja riigiabi kontrolli süsteemi. Seejärel analüüsib Esimese Astme Kohus komisjoni argumente, mis käsitlevad asjaomase liikmesriigi pädevuse ulatust selle otsuse täitmisel, millega tunnistatakse ebaseaduslik abikava ühisturuga kokkusobimatuks ja nähakse ette makstud abi tagasinõudmine.

76

Kohtupraktika kohta tuleb esmalt märkida, et vastupidi komisjoni väidetele ei ole Euroopa Kohus välistanud tegelike ebaseaduslikust abikavast kasusaajate kaebeõigust otsuse suhtes, milles tunnistatakse abikava ühisturuga kokkusobimatuks ja nähakse ette makstud abi tagasinõudmine. Selles suhtes ei ole eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus Kwekerij van der Kooy jt vs. komisjon, mille komisjon esile tõi, asjakohane. Kohtujurist Sir Gordon Slynni ettepanekust (EKL 1988, lk 240) kõnealuses kohtuasjas nähtub, et komisjon ei olnud selles kohtuasjas käsitletud otsuses kehtestanud tagasinõudmise kohustust. Kuigi ta oma otsuse viimases põhjenduses oli jätnud võimaluse abi hilisemas staadiumis tagasi nõuda, teatas ta Euroopa Kohtule kohtuistungil, et ta ei ole seda siiski teinud.

77

Eespool punktis 52 viidatud kohtuotsusest Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon ning eespool punktis 53 viidatud kohtuotsusest Itaalia vs. komisjon tuleneb seevastu selgelt, et kui komisjon tuvastab ebaseadusliku abikava ühisturuga kokkusobimatuse ja näeb ette makstud abi tagasinõudmise, puudutab komisjoni otsus kõiki tegelikke abikavast kasusaajaid isiklikult (vt ka Esimese Astme Kohtu 29. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T-55/99: CETM vs. komisjon, EKL 2000, lk II-3207, punkt 25; 12. septembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-239/04 ja T-329/04: Itaalia ja Brandt Italia vs. komisjon, EKL 2007, lk II-3265, punkt 44, ja 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T-136/05: Salvat père & fils jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II-4063, punktid 69–73).

78

Vastupidi komisjoni väidetele ei nähtu eespool punktis 52 viidatud kohtuotsuses Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon analüüsitud otsusest, et komisjon oleks Sardegna Linesi erilist olukorda arvesse võtnud. Kõnealuses otsuses piirdus komisjon sellega, et märkis asjaolude kirjelduses, et ta oli „vaidlusalusest abikavast teada saanud abikava kohaldamise üksikjuhtu puudutavast kaebusest”. Isegi mööndes, et komisjon oli teadlik Sardegna Linesi olukorrast, tuleb tõdeda, et esiteks ei nimetanud ta seda ettevõtjat kõnealuses otsuses sõnaselgelt ja teiseks ei maininud ta ühtegi kõnealuse ettevõtja erilist olukorda iseloomustavat asjaolu. Vastupidi, ta märkis üksnes alates abikava jõustumisest laenude ja liisinglepingute vormis antud abi kogusumma. Komisjon viis seejärel sellel alusel läbi abikava üldise ja abstraktse analüüsi (vt eriti kõnealuse otsuse VII punkt). Neil asjaoludel ei saa eespool viidatud kohtuotsusest Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon järeldada, et Euroopa Kohus leidis selles, et komisjon oli Sardegna Linesi konkreetset olukorda arvesse võtnud. Vastupidi, vastandades abstraktsena loodud abikavast potentsiaalseid kasusaajaid õigusvastaselt elluviidud abikavast tegelikele kasusaajatele, leidis Euroopa Kohus, et otsus puudutas Sardegna Linesi isiklikult „kui abisaajat, kes on [Sardiinia laevaomanikele suunatud] abikava alusel tegelikult saanud üksiktoetust, mille tagastamist komisjon nõuab” (kohtuotsuse punkt 34). „Üksikabi” mainimine viitab ilmselgelt Sardegna Linesile kõnealuse abikava alusel antud abile. Vastupidi komisjoni pakutud tõlgendusele ei saa üksikabi mainimist mõista kui viidet Sardegna Linesi konkreetse olukorra arvessevõtmisele komisjoni poolt, kuna kõnealust abikava ei kohaldatud automaatselt.

79

Eespool punktis 52 viidatud kohtuotsuse Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon sellist analüüsi kinnitab ka kohtujurist Alberi ettepanek (EKL 2004, lk I-4092) kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon. Oma ettepanekus lükkas kohtujurist tagasi komisjoni argumendi, mille kohaselt eespool punktis 52 viidatud kohtuotsuses Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon käsitletud abikava viisid siseriiklikud ametivõimud ellu kaalutlusõigust teostades vastu võetud rakendusotsustega. Ta rõhutas selles suhtes:

„[…] Euroopa Kohus tugines [otsuse punktis 34] üksnes asjaolule, et otsus puudutas hagejat Sardegna Linesi kui sellise abi saajat, mille komisjon oli käskinud tagasi nõuda. Ta ei maininud muid asjaolusid, mis oleksid hagejat individualiseerinud, näiteks hageja juhtumi arvessevõtmist haldusmenetluses” (ettepaneku punkt 71).

80

Eespool punktis 53 viidatud kohtuotsuses Itaalia vs. komisjon kinnitas Euroopa Kohus selgelt lahendust, milleni ta oli jõudnud eespool punktis 52 viidatud kohtuotsuses Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon. Tuleb rõhutada, et valdkondlik abikava, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, puudutas suurt hulka maanteeveo-ettevõtjaid. Erinevalt Sardegna Linesist ei eristunud ükski hagejaks olnud veoettevõtja teistest abisaajatest saadud abi suuruse ega erilise rolli poolest haldusmenetluses. Euroopa Kohus leidis, et hagejaks olnud ettevõtjad olid erinevas olukorras kui abi taotlejad, kuna otsus puudutas neid „kui isikuid, kes said abikava alusel tegelikult üksikabi, mille komisjon käskis tagasi nõuda” (kohtuotsuse punkt 39).

81

Kuigi eespool punktis 53 viidatud kohtuotsuse Itaalia vs. komisjon punkt 39 on lakooniline, sisaldab see ka olulisi täpsustusi ebaseaduslikku abi saanud ettevõtjate kaebeõiguse kohta. Euroopa Kohus rõhutab selles otsuses, et kõnealune otsus mainis asjaomasel perioodil „rahuldatud taotluste arvu ja abi jaoks ette nähtud laenude summat”, ning järeldab sellest, et „komisjonile ei saanud olla teadmata tegelike abisaajate olemasolu”. Kohus eristab seega selgelt tegelikke abisaajaid, keda oli võimalik kindlaks teha ja kelle olukorda tagasinõudmise kohustus eriti mõjutas, potentsiaalsetest abisaajatest.

82

Pidades silmas eelkõige eespool punktis 79 viidatud kohtujurist Alberi ettepanekut kohtuasjas Itaalia vs. komisjon (punktid 74–85), võib eespool punktis 53 viidatud kohtuotsuse Itaalia vs. komisjon punkti 39 mõista nii, et see möönab, et hagejaks olnud ettevõtjad eristusid kõigist teistest ettevõtjatest selle poolest, et nad moodustasid selliste isikute suletud ringi, keda tagasinõudmise kohustus eriti mõjutas. Erinevalt potentsiaalsetest abikavast kasusaajatest moodustasid tegelikud abikavast kasusaajad piiratud rühma, kuna selle abikava rakendamine lõpetati juba enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, mistõttu oli komisjonil vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal põhimõtteliselt võimalik tegelikud kasusaajad siseriiklike ametivõimude abil kindlaks teha. Vastupidi komisjoni väidetele ei ole Euroopa Kohus seadnud isikliku seose tuvastamise eelduseks abikavast kasusaajate konkreetset identifitseerimist ega nende konkreetse olukorra analüüsimist komisjoni poolt.

83

Tuleb rõhutada, et kuigi abikava puudutav otsus on üldkohaldatav, kuna komisjon viib läbi abikava üldise ja abstraktse kontrolli (vt eespool punkt 73), käsitleb selline otsus üksnes ühte konkreetset abikava. Järelikult ei ole see osa ühenduse poliitika kindlaksmääramisest ja sellel puudub õigustloov olemus, vaid kuulub – käesoleval juhul riigiabi käsitlevate – ühenduse õigusnormide kohaldamise valdkonda, erinevalt õigustloovatest aktidest, mis kehtivad üldiselt kõikide asjaomaste ettevõtjate suhtes (vt näiteks Euroopa Kohtu 14. veebruari 1989. aasta otsus kohtuasjas 206/87: Lefebvre vs. komisjon, EKL 1989, lk 275; eespool punktis 74 viidatud kohtuotsus Roquette Frères vs. nõukogu, punkt 42, ja eespool punktis 74 viidatud kohtumäärus Fels-werke jt vs. komisjon, punktid 61 ja 63).

84

Sellises õiguslikus kontekstis piisab tegelike abikavast kasusaajate – keda komisjoni poolt asjaomasele liikmesriigile pandud abi tagasinõudmise kohustus eriti mõjutab – suletud ringi kuulumisest selleks, et vastavalt kohtupraktikale eristada neid abisaajaid kõigist teistest isikutest (vt Euroopa Kohtu 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon, EKL 1963, lk 197, 223). Individualiseerimine tuleneb käesoleval juhul sellest, et tagasinõudmise kohustus riivab eriti selle suletud ringi täiesti identifitseeritavate liikmete huve.

85

Kui tegeliku abikavast kasusaaja kaebeõigus sõltuks tema konkreetse olukorra analüüsimisest, oleneks kaebeõigus sellest, kas komisjon otsustab talle haldusmenetluse käigus esitatud teabe alusel viia vaidlustatud otsuses läbi sellise konkreetse olukorra analüüsi. Selline lahendus tooks kaasa õigusliku olukorra määramatuse, kuna see, kas komisjon on teadlik teatava ettevõtja konkreetsest olukorrast, sõltub tihti juhusest (vt eespool punktis 79 viidatud kohtujurist Alberi ettepanek kohtuasjas Itaalia vs. komisjon, punkt 83). Pealegi, kui abisaaja vaidlustaks Esimese Astme Kohtus selle, et komisjon ei ole tema konkreetset olukorda analüüsinud, võttes arvesse näiteks komisjonile tema kohta haldusmenetluse käigus esitatud teavet, sõltuks tema hagi vastuvõetavus sisuliste väidete läbivaatamisest. Selles kontekstis suurendaks hagi vastuvõetavuse analüüsi tulemuste keerukus ja raskesti etteaimatavus õigusliku olukorra määramatust.

86

Lõpuks tuleb meenutada, et sellise suletud ringi kriteeriumi, mille liikmeid komisjoni otsus eriti puudutab, kasutas Euroopa Kohus ka 22. juuni 2006. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C-182/03 ja C-217/03: Belgia ja Forum 187 vs. komisjon (EKL 2006, lk I-5479, punktid 58–64). Seoses koordineerimiskeskustega, kelle luba oli kehtiv, leidis Euroopa Kohus kooskõlas eespool punktis 52 viidatud kohtuotsusega Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon ning eespool punktis 53 viidatud kohtuotsusega Itaalia vs. komisjon, et otsus puudutas neid keskusi isiklikult, kuna nad olid „[hagi esemeks olnud] otsuse vastuvõtmise hetkel täiesti identifitseeritavad” (eespool viidatud kohtuotsus Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, punkt 61, ja kohtujurist Léger’ ettepanek selles kohtuasjas, punktid 196 ja 197). Keskuste osas, kelle uuendamistaotlused olid vaidlustatud otsuse teatavakstegemise ajal menetluses, leidis Euroopa Kohus, et kõnealustel potentsiaalsetel abisaajatel oli juhtumi erilistel asjaoludel kaebeõigus, kuna nad kuulusid suletud ringi, mille liikmeid kõnealune otsus eriti mõjutas, sest nad ei saanud enam oma luba uuendada (eespool viidatud kohtuotsus Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, punktid 62 ja 63, ja kohtujurist Léger’ ettepanek selles kohtuasjas, EKL 2006, lk I-5485, punkt 211).

87

Kogu viidatud kohtupraktikat silmas pidades ei ole abikava kohaldamise üksikasjalikke tingimusi puudutav kriteerium, mille komisjon välja pakkus, asjakohane. Eespool punktis 52 viidatud kohtuotsustest Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon ning eespool punktis 53 viidatud kohtuotsusest Itaalia vs. komisjon ei nähtu mingil viisil, et Euroopa Kohus oleks arvesse võtnud asjaolu – millele komisjon juba nende kohtuotsuste aluseks olnud kohtuasjades viitas –, et abikavasid tõepoolest viidi ellu halduslike rakendusotsustega, mis eeldasid kaalutlusõiguse teostamist. Lisaks tuleb märkida, et eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus CETM vs. komisjon ja eespool punktis 54 viidatud EFTA Kohtu otsus Fesil and Finnfjord jt vs. EFTA järelevalveamet käsitlesid abikavasid, millest abikava alusel nõutavatele tingimustele vastavad ettevõtjad said automaatselt kasu. EFTA Kohtu otsusest (punkt 46) nähtub, et oma märkustes oli komisjon hagi vastuvõetamatuse põhjendamiseks juba väitnud, et eespool punktis 52 viidatud kohtuotsuses Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon ning eespool punktis 53 viidatud kohtuotsuses komisjon ja Itaalia vs. komisjon käsitletud abikavasid ei kohaldatud automaatselt ettevõtjatele, kes vastasid teatud tingimustele, vaid need kavad andsid pädevatele siseriiklikele ametivõimudele õiguse anda abisaajatele eeliseid hilisemate haldusaktidega. EFTA Kohus ei pidanud sellist eristamist asjakohaseks, nagu nähtub asjaolust, et ta nõustus eespool viidatud kahes Euroopa Kohtu otsuses sisalduvate kokkuvõtlike, kuid selgete põhjendustega.

88

Mis puudutab eespool punktis 26 viidatud kohtumäärust Gruppo ormeggiatori del porto di Venezia jt vs. komisjon, mille komisjon esile tõi (vt eespool punkt 55), siis märgivad hagejad õigesti, et see ei ole kaebeõiguse hindamisel asjakohane. Kõnealuses määruses ei analüüsinud Esimese Astme Kohus asjaomaste ettevõtjate kaebeõigust, vaid tunnistas kaebeõiguse puudumise tõttu vastuvõetamatuks hagid, mille olid esitanud ettevõtjad, kes olid vahepeal välja jäetud abi tagasinõudmise menetlusest, mida siseriiklikud ametivõimud vaidlustatud otsuse täitmiseks läbi viisid. Siinkohal tuleb meenutada, et hagi esitamisel põhjendatud huvi tõendamiseks piisab sellest, kui ettevõtja märgib asjakohaselt, et ta sai kasu abikava alusel võetud meetmetest, mida asjaomases otsuses komisjoni poolt ühisturuga kokkusobimatuks tunnistamine võib hõlmata. Abikava puudutava otsuse suhtes toimuvas menetluses ei ole Esimese Astme Kohtu ülesanne otsustada kõnealuses otsuses sätestatud kriteeriumide konkreetse kohaldamise üle, selleks et kindlaks teha, kas teatava ettevõtja kasuks võetud meetmeid tuleb vastavalt sellele otsusele käsitada ühisturuga kokkusobimatu abina. Tegelikult on pädevate siseriiklike ametivõimude ülesanne komisjoni järelevalve all sellise otsuse täitmisel eespool nimetatud kriteeriume igal üksikjuhul kohaldada.

89

Selles kontekstis piirdub eespool punktis 26 viidatud kohtumäärus Gruppo ormeggiatori del porto di Venezia jt vs. komisjon sellega, et välistab hagejaks oleva ettevõtja igasuguse kaebeõiguse juhul, kui pärast hagi esitamist ilmneb, et siseriiklike ametivõimude poolt komisjoni otsuse täitmisel antud hinnangu kohaselt ei kehti vastavalt sellele otsusele meetmete suhtes, millest kõnealune ettevõtja kasu sai, tagasinõudmise kohustus kas seetõttu, et need meetmed ei kuulu kõnealuse otsuse kohaselt EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse, või seetõttu, et need vastavad otsuses sätestatud kokkusobivuse kriteeriumidele. Kõnealuses kohtumääruses (punkt 26) lükkas Esimese Astme Kohus eelkõige tagasi ettevõtjate argumendi komisjoni õiguse kohta panna siis, kui ta kontrollib oma otsuse täitmist liikmesriigi poolt, viimasele hiljem kohustus nõuda abi nendelt ettevõtjatelt tagasi, just põhjusel, et selline asjaolu on pelgalt tulevikus aset leidev ja ebakindel. Käesolevas asjas on pealegi selge, et hagejaks olevate ettevõtjate suhtes on tehtud otsus abi tagasinõudmise kohta siseriiklike ametivõimude poolt, mis kinnitab nende kaebeõigust.

90

Eespool punktis 55 viidatud kohtuotsuses Atzeni jt, mille samuti tõi esile komisjon, piirdus Euroopa Kohus täpsustusega, et eelotsusetaotlus kehtivuse küsimuses ei ole vastuvõetamatu, kui see käsitleb komisjoni otsust abikava kohta, kuna asjaomaste ettevõtjate EÜ artikli 230 neljandast lõigust tulenev kaebeõigus eeldab keerulist analüüsi ja ei ole seega ilmne. Kõnealune kohtuotsus on kooskõlas kohtupraktikaga, mis tuleneb Euroopa Kohtu 9. märtsi 1994. aasta otsusest kohtuasjas C-188/92: TWD Textilwerke Deggendorf (EKL 1994, lk I-833) ja millest nähtub, et siseriiklikus kohtus komisjoni otsuse peale esitatud õigusvastasuse väitele võidakse esitada vastuvõetamatuse vastuväide üksnes juhul, kui abi saanud ettevõtjatel oli igasuguste kahtlusteta õigus komisjoni otsus vaidlustada ja kui neid oli sellest õigusest teavitatud (eespool viidatud kohtuotsus TWD Textilwerke Deggendorf, punkt 24; Euroopa Kohtu 12. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C-241/95: Accrington Beef jt, EKL 1996, lk I-6699, punktid 15 ja 16, ja 11. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-408/95: Eurotunnel jt, EKL 1997, lk I-6315, punkt 28). Lisaks nähtub eespool punktis 53 viidatud kohtuotsusest Itaalia vs. komisjon (punkt 31), et Euroopa Kohus on juba kaudselt lükanud tagasi komisjoni argumendi, mille kohaselt juhul, kui tunnustatakse tegelike abikavast kasusaajate kaebeõigust komisjoni otsuse suhtes, millega tunnistatakse abikava ühisturuga kokkusobimatuks ja nähakse ette makstud abi tagasinõudmine, tunnistataks iga eelotsusetaotlus, mis puudutab sellise abi tagasinõudmist, vastavalt eespool viidatud kohtuotsusest TWD Textilwerke Deggendorf tulenevale kohtupraktikale vastuvõetamatuks (vt selle kohta eespool punktis 79 viidatud kohtujurist Alberi ettepanek kohtuasjas Itaalia vs. komisjon, punktid 86–89). Pealegi tuleb lisada, et mingil juhul ei saa leida, et tegelikud abisaajad on kaotanud õiguse esitada liikmesriigi kohtus komisjoni otsuse peale õigusvastasuse väide, kui arvestades juhtumi erilisi asjaolusid või komisjoni otsuses ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi, mille suhtes kehtib tagasinõudmise kohustus, kindlakstegemiseks sätestatud kriteeriumide keerukust, võis küsimus, kas abisaajad on kohustatud komisjoni otsuse täitmisel asjaomase abi tagastama, alguses mõistlikult tekitada kahtlusi, mistõttu nende põhjendatud huvi ei tundunud olevat ilmne (eespool punktis 26 viidatud kohtumäärus Gruppo ormeggiatori del porto de Venezia jt vs. komisjon, punkt 31).

91

Käesoleval juhul ilmneb vaidlustatud otsusest (põhjendus 13) – ja hagejad ei ole sellele vastu vaielnud –, et samamoodi nagu kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, teadis komisjon abi saanud ettevõtjate täpset arvu ja esiteks ministri 5. augusti 1994. aasta dekreedi artikli 1 alusel tehtud sotsiaalmaksu üldiste vähenduste ning teiseks ministri dekreedi artikli 2 alusel uute töökohtade puhul tehtud sotsiaalmaksuvabastuste kogusummat käsitletaval perioodil.

92

Sellest tulenevalt olid asjaomasest abikavast kasusaajad vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal täiesti identifitseeritavad. Neil asjaoludel nähtub eelnevast, et hagejaks olevaid ettevõtjaid tuleb käsitada isikutena, keda kõnealune otsus isiklikult puudutab.

93

Selle järelduse aluseks olevat kohtupraktika tõlgendust (vt eespool punktid 74–85) kinnitab riigiabi kontrollimise ühenduse süsteemi analüüs, mis välistab komisjoni kriteeriumide ja argumentidega nõustumise, nagu ilmneb järgmistest punktidest.

94

Riigiabi kontrollimise ühenduse süsteemi analüüs kinnitab seda, et abikava kohaldamise üksikasjalikke tingimusi puudutav kriteerium, mille tõi esile komisjon, ei ole asjakohane.

95

Kui lähtutaks sellest kriteeriumist, tooks see õigussubjektidele kaasa õigusliku olukorra määramatuse, kuna pädeva kohtu kindlaksmääramine sõltuks kõigepealt asjaomase abikava kohaldamise üksikasjalikest tingimustest ning seejärel – kui abikava on automaatselt kohaldatav – teatavate abisaajate konkreetse olukorra analüüsimisest komisjoni poolt (vt eespool punkt 85). Sellisel kriteeriumil puudub aga igasugune õigustus isikliku seose olemasolu puudutava tingimuse seisukohast riigiabi kontrollimise ühenduse süsteemis. Abikava kohaldamise üksikasjalikud tingimused ei mõjuta komisjoni võimalust identifitseerida abisaajad ega komisjoni teostatavat kontrolli ega ka abisaajate abi tagastamise kohustuse ulatust.

96

Esiteks tuleneb kohtupraktikast, et tegelikud abikavast kasusaajad individualiseeritakse nende kuulumise kaudu selliste isikute suletud ringi, keda tagasinõudmise kohustus eriti mõjutab (vt eespool punktid 77–84). Kuna aga tegelikud abisaajad moodustavad igal juhul suletud ringi, on nad alati komisjoni otsuse vastuvõtmise ajal täiesti identifitseeritavad, olenemata sellest, kas abikava kohaldatakse automaatselt või on selle kohaldamiseks vaja vastu võtta individuaalseid rakendusmeetmeid.

97

Teiseks, pidades silmas iga abikava üldkohaldatavust, ei õigusta miski iseenesest komisjoni teostatava kontrolli olemuse ja ulatuse varieerumist sõltuvalt sellest, kas abikava näeb ette abi andmise automaatselt või rakendusmeetmete kaudu. Ebaseadusliku abikava korral on üldjuhul üksnes komisjoni ülesanne analüüsida selle kava üldisi ja abstraktseid omadusi (vt eespool punkt 73). Järelikult ei ole komisjon isegi juhul, kui abikava on ellu viidud üksikotsustega, mis eeldavad kaalutlusõiguse teostamist, kohustatud abi andmise otsuseid ükshaaval läbi vaatama ega igal üksikjuhul hindama, kas EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimused on täidetud.

98

Kolmandaks tuleb märkida, et siseriiklikus tagasinõudmise menetluses ei mõjuta see, kas abikava viidi ellu automaatselt või üksikotsustega, mingil viisil komisjoni otsuse kohaldamisala abisaajate seisukohast. Mõlemal juhul on siseriiklikel ametivõimudel üksnes õigus täita seda üldist ja abstraktset otsust. Neil ei ole pädevust kontrollida, kas EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimused on igal üksikjuhul täidetud (vt allpool punktid 98–100).

99

Lisaks ei vähenda see, kui abi on antud abikava rakendavate üksikotsustega, tingimata nende hinnangute keerukust, mida ametivõimud peavad andma, kui nad täidavad komisjoni otsust, milles eespool nimetatud üksikotsuseid ei ole üldjuhul arvesse võetud (vt eespool punkt 97). Kuna siseriiklikud ametivõimud piirduvad igal juhul komisjoni otsuse täitmisega, ei kujuta nende poolt abi tagasinõudmisel antavate hinnangute keerukuse aste asjakohast kriteeriumi, selleks et tuvastada, kas kõnealune otsus tegelikke abisaajaid isiklikult puudutab või mitte. Selliste hinnangute keerukust puudutava argumendi, mille komisjon esitas juba oma apellatsioonkaebuses kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, lükkas Euroopa Kohus kõnealuses kohtuotsuses kaudselt tagasi.

100

Selleks et tõendada, et komisjoni otsus, millega tunnistatakse abikava ühisturuga kokkusobimatuks ja nähakse ette makstud abi tagasinõudmine, ei puuduta tegelikke abikavast kasusaajaid isiklikult, väidab komisjon siiski, et kõnealuse otsuse täitmisel on asjaomane liikmesriik pädev mitte ainult vaidlustatud otsuses sätestatud kriteeriume kohaldama, vaid ka igal üksikjuhul kontrollima, kas EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimused on täidetud, pidades silmas asjaomase ettevõtja subjektiivset olukorda.

101

Komisjon ei esita selle väite toetuseks siiski ühtegi põhjendust peale selle, et käesolevas asjas käsitletav abikava ei ole valdkondliku iseloomuga, vaid seda kohaldati kõikidele Venezia saarte või Chioggia territooriumil tegutsevatele ettevõtjatele, mistõttu ei olnud komisjonil võimalik hinnata, kas EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimused olid paljudest asjassepuutuvatest valdkondadest igas täidetud. Seetõttu on liikmesriigi ülesanne sellist kontrolli teostada.

102

Tuleb siiski esiteks tõdeda, et komisjon näib väitvat, et sellise otsuse täitmisel, millega tuvastatakse mitut valdkonda puudutava abikava kokkusobimatus ühisturuga ja nähakse ette makstud abi tagasinõudmine, on siseriiklikel ametivõimudel automaatselt pädevus majandussektorites, milles komisjon ei ole analüüsinud asjaomaste meetmete mõju ühendusesisesele kaubavahetusele ja konkurentsile, kontrollida, kas EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimused on täidetud. Liikmesriikide ametivõimude sellise pädevuse ulatus oleneks seega komisjoni läbi viidud analüüsi ulatusest, kusjuures komisjon ise on sõltuv talle haldusmenetluses esitatud teabest, mistõttu siseriiklike ametivõimude kõnealuse pädevuse piiritlemine oleneks õigusliku olukorra määramatusest (vt eespool punkt 85 ja allpool punktid 229–234).

103

Teiseks nähtub käesolevas asjas vaidlustatud otsusest, et komisjon välistas riigiabina kvalifitseerimisest EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses üksnes sotsiaalmaksuvähendused, mis järgivad vähese tähtsuse reeglit (vt eespool punkt 13). Isegi kui vaidlustatud otsuse resolutsioon ei viita vähese tähtsuse reeglile, on see kõnealuse otsuse põhjenduste lahutamatu osa ning seda tuleb tõlgendada kõikide nende põhjenduste valguses ja kontekstis, mis viisid otsuse vastuvõtmiseni (Euroopa Kohtu 15. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas C-355/95 P: TWD vs. komisjon, EKL 1997, lk I-2549, punkt 21, ja eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Alzetta jt vs. komisjon, punkt 163). Järelikult, kuna komisjon leiab vaidlustatud otsuse põhjenduses 110, et meetmed, mis järgivad vähese tähtsuse reeglit, ei kuulu EÜ artikli 87 kohaldamisalasse, ei kehti nende meetmete suhtes otsuse artiklis 5 kehtestatud tagasinõudmise kohustus. Lisaks ei sisalda vaidlustatud otsus mingeid andmeid, mis võimaldaksid välistada tagasinõudmise kohustuse kehtimise muude sotsiaalmaksuvabastuste suhtes põhjusel, et need ei kujuta endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

104

Selles kontekstis ei kinnita kohtupraktika mingil viisil komisjoni seisukohta, mille kohaselt on siseriiklikud ametivõimud vaidlustatud otsuse täitmisel pädevad igal üksikjuhul kontrollima, kas EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimused on täidetud. Selles suhtes viitab komisjon kostja vastuses üksnes Euroopa Kohtu 7. märtsi 2002. aasta otsusele kohtuasjas C-310/99: Itaalia vs. komisjon (EKL 2002, lk I-2289), millest nähtub, et põhjenduse ebapiisavust puudutava väite kaalumisel leidis Euroopa Kohus, et kui komisjon analüüsis abikava omadusi ja illustreeris oma analüüsi ühega kõnealuse kavaga hõlmatud valdkondadest, tõendas ta õiguslikult piisavalt, et abikava tagas kasusaajatele märgatava eelise võrreldes nende konkurentidega ja oli kasulik eelkõige ettevõtjatele, kes osalesid liikmesriikidevahelises kaubanduses (kohtuotsuse punktid 88–90). Rõhudes asjaolule, et „[v]aidlustatud otsus ei pea sisaldama abikava alusel üksikjuhtudel antud abi analüüsi”, lisas Euroopa Kohus, et „[a]lles abi tagasinõudmise ajal on vaja kontrollida iga asjaomase ettevõtja konkreetset olukorda” (punkt 91). Kuna puudub igasugune vastav viide, ei võimalda miski viimast lauset tõlgendada nii, et see viitab EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimuste individuaalsele analüüsimisele abi tagasinõudmise menetluses. Vastupidi, kohtuasja kontekstis näib pigem, et Euroopa Kohus piirdus sellega, et toonitas komisjoni otsuses abikava suhtes läbi viidud üldise ja abstraktse analüüsi piisavust, rõhutades, et abisaajate konkreetse olukorra analüüs on vajalik üksnes selleks, et kõnealust otsust täites abi tagasi nõuda (vt eespool punkt 73 ja allpool punkt 209).

105

Lisaks on komisjoni pakutud lahendus vastuolus väljakujunenud kohtupraktikaga, milles jälgitakse, et ebaseaduslikku abi ei käsitletaks soodsamalt kui nõuetekohaselt teatatud abi. Täpsemalt on kohtupraktikas leitud, et kui eelnevalt teatamata on antud uut abi, siis ei ole komisjon kohustatud tõendama selle abi tegelikku mõju kaubavahetusele ja konkurentsile. Niisugune nõue eelistaks liikmesriike, kes annavad abi teatamiskohustust rikkudes, nende liikmesriikide ees, kes teatavad kavandatavast abist (vt eelkõige Esimese Astme Kohtu eespool punktis 44 viidatud otsus Alzetta jt vs. komisjon, punkt 79).

106

Kui möönda, et asjaomane liikmesriik võib ebaseaduslikku abikava puudutava komisjoni otsuse täitmise käigus igal üksikjuhul kontrollida, kas EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimused on täidetud, tähendaks see, et liikmesriigile antaks teatamiskohustuse rikkumise korral pädevus, mida ei ole seni kohtupraktikas leitud tal olevat, kui komisjoni otsusega on tunnistatud teatatud abikava ühisturuga kokkusobimatuks. Järelikult, kui käesolevas asjas tuleks nõustuda komisjoni seisukohaga, võimaldaks ainult see, kui sarnased õigused antaks riikidele komisjoni otsuse puhul, millega tunnistatakse teatatud abikava ühisturuga kokkusobimatuks, vältida teatamata abi soodsamat kohtlemist.

107

Siinkohal tuleb märkida, et tehes lõpu vaidlustele, mis puudutasid EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustuse kohaldamisala, leidis Euroopa Kohus, et ainult riigiabi suhtes EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses kohaldatakse teatamismenetlust (vt Euroopa Kohtu 21. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-71/04: Xunta de Galicia, EKL 2005, lk I-7419, punkt 32). Sama loogika kohaselt nähtub seoses meetmetega, mis võeti avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmisega kaasnevate kulude hüvitamiseks, Euroopa Kohtu 24. juuli 2003. aasta otsusest kohtuasjas C-280/00: Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EKL 2003, lk I-7747, edaspidi „kohtuotsus Altmark”, punktid 87–94), et sellised meetmed ei kuulu EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse ning nendest ei pea teatama, kui need vastavad kõnealuses kohtuotsuses nimetatud tingimustele. Seevastu ei palutud ühenduste kohtul veel lahendada küsimust, kas abikava alusel võetud meetmed näiteks üksuse kasuks, mis ei kujuta endast ettevõtjat EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, või hüvitiseks ettevõtjale, kes täidab avaliku teenuse osutamise kohustust eespool viidatud kohtuotsuses Altmark nimetatud tingimustel, jäetakse abiks kvalifitseerimata ja neid võib seetõttu ellu viia komisjoni loata, isegi kui komisjon on eelnevalt tunnistanud abikava ühisturuga kokkusobimatuks.

108

Siiski on oluline rõhutada, et asjaomase liikmesriigi pädevus – mida on kinnitanud eespool punktis 107 viidatud kohtuotsus Xunta de Galicia – määratleda meedet EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimuste seisukohast, selleks et teha kindlaks, kas selle suhtes kehtivad EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustus ja peatava toime järgimise kohustus, ei võimalda tal jääda väljapoole asutamislepinguga komisjonile antud kontrollipädevust, kuna komisjon on otsustanud alustada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametlikku uurimismenetlust. Olenemata sellest, kas tegemist on teatatud abi eelneva kontrolliga või ebaseadusliku abi tagantjärele kontrollimisega, puudutab see üldjuhul nii abi kvalifitseerimist kui vajadusel ka selle kokkusobivust ühisturuga ning komisjon viib selle üldjuhul läbi üksnes abikava üldiste omaduste põhjal. Lahendus, mida komisjon käesolevas asjas pooldab, tooks kaasa mitte ainult olulise pädevuse ülemineku liikmesriigile, vaid ka abikavade üle teostatava kontrolli sisu muudatuse, kuna liikmesriik võiks komisjoni otsuse täitmisel süstemaatiliselt arvesse võtta iga abisaaja konkreetset olukorda, selleks et kvalifitseerida meede, millest ta kasu sai, olenemata sellest, et komisjon on tuvastanud abikava mõju ühendusesisesele kaubavahetusele ja konkurentsile. Isegi mitut valdkonda puudutava abikava korral ei ole sellise pädevuse tunnustamine õigustatud EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud tingimuste selge kohaldamisega. Kui komisjon analüüsib abikava, on asjaomasel liikmesriigil võimalik institutsiooni tähelepanu teatavate tegevusvaldkondade turuolukorrale juhtides panna komisjoni täpsemalt kontrollima, kas abikava võib nendes valdkondades kahjustada ühendusesisest kaubavahetust ja konkurentsi (vt allpool punktid 231–233). Peale selle on liikmesriigi ülesanne juhtida komisjoni tähelepanu vajadusel teatavate ettevõtjate konkreetsele erilisele olukorrale (vt allpool punkt 209).

109

Lisaks tooks komisjoni pakutud lahendus kaasa tema toimimisviisi muudatuse. Kui komisjon leiaks, et liikmesriik on teinud abi tagasinõudmist ette nägeva otsuse täitmise menetluses EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisel vea, oleks tema ülesanne mitte alustada EÜ artikli 88 lõike 2 esimeses lõigus ette nähtud menetlust, vaid pöörduda EÜ artikli 88 lõike 2 teise lõigu alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise hagiga otse Euroopa Kohtusse.

110

Oma ulatuse poolest erineb komisjoni kaitstav lahendus seega eespool punktis 107 viidatud kohtuotsuses Altmark avalike teenuste valdkonnas leitud lahendusest, millega jäeti liikmesriikidele õigus hinnata meetmeid, mis on võetud vastutasuks üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamise eest ja mida seetõttu teatavatel tingimustel ei kvalifitseerita riigiabiks, ning sellest tulenevalt ka teatamiskohustus. Selliseid meetmeid võib komisjon siiski EÜ artikli 88 lõike 2 esimeses lõigus ette nähtud ametlikus uurimismenetluses tagantjärele kontrollida.

111

Riigiabi käsitlevate kehtivate ühenduse õigusnormide ja kehtiva kohtupraktika kohaselt võiks see, kui tunnustataks liikmesriigi pädevust komisjoni sellise otsuse täitmise käigus, millega tunnistatakse abikava ühisturuga kokkusobimatuks ja nähakse ette makstud abi tagasinõudmine, igal üksikjuhul kontrollida, kas EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimused on täidetud, segi paisata selle kontrolli ulatuse ja tõhususe, mida komisjon teostab EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametlikus uurimismenetluses, mille käigus viib kõnealune institutsioon tavaliselt läbi abi kvalifitseerimise, enne kui ta vajadusel tunnistab selle ühisturuga kokkusobimatuks.

112

Kõigist eelnevatest kaalutlustest tulenevalt on hagejaks olevatel ettevõtjatel kaebeõigus vaidlustatud otsuse suhtes.

113

Komisjon väidab, et komitee, kes ühendab erinevaid kutseühinguid, ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et vaidlustatud otsus puudutab ühte või mitut nendest ühingutest isiklikult, eelkõige vaidlustatud otsuses käsitletud abikavade väljatöötamisel osalenud läbirääkijatena. Lisaks ei ole ka nendesse ühingutesse kuuluvad ettevõtjad isiklikult puudutatud.

114

Siinkohal piisab märkimisest, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei ole vaja kaaluda komitee kaebeõiguse olemasolu, kuna hagejaks oleval ettevõtjal Coopservice on kaebeõigus (vt Euroopa Kohtu 24. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C-313/90: CIRFS jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I-1125, punkt 31). Sellest tulenevalt on Coopservice’i ja komitee hagi kohtuasjas T-277/00 vastuvõetav.

115

Pealegi tuleb igal juhul lisada, et vaidlustatud otsus puudutab komiteed, kes koondab Venezias või Chioggias tegutsevaid ettevõtjaid esindavaid kutseühinguid ja kes juba üksnes selle asjaolu tõttu on abikavast kasu saanud, otseselt ja isiklikult, kuna ta tegutseb oma liikmete eest, kes oleksid võinud ise vastuvõetava hagi esitada (vt Esimese Astme Kohtu 6. juuli 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-447/93 ja T-449/93: AITEC jt vs. komisjon, EKL 1995, lk II-1971, punkt 60).

116

Sellest tulenevalt on käesolevad hagid tervikuna vastuvõetavad.

117

Hagejad vaidlustavad vaidlustatud otsuse seetõttu, et esiteks kvalifitseeritakse sellega asjaomased meetmed ühisturuga kokkusobimatuks riigiabiks ja teiseks nähakse ette makstud abi tagasinõudmise kohustus.

118

Hagejad esitavad esmalt rea väiteid EÜ artikli 87 lõike 1, EÜ artikli 86 lõike 2 ja võrdse kohtlemise põhimõtte ning põhjenduste puudulikkuse ja vastuolulisuse kohta. Teiseks toovad nad esile EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c, kolmandaks EÜ artikli 87 lõike 3 punkti d, neljandaks EÜ artikli 87 lõike 3 punkti e ning viiendaks EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b ja EÜ artikli 87 lõike 2 punkti b rikkumise.

119

Hageja Hotel Cipriani viitab EÜ artikli 87 lõike 1 rikkumisele ja vaidlustatud otsuse põhjenduste puudulikkusele.

120

Esiteks väidab ta, et vaidlustatud otsus (põhjendused 49, 50 ja 58) on ebapiisavalt põhjendatud, kuna ei ole arvesse võetud seda, et asjaomane turg on kohalik turg.

121

Ta väidab, et komisjon on kohustatud analüüsima käsitletavate meetmete omadusi, üksikasjalikke tingimusi ja sisu, nii et tal oleks võimalik valdkonnapõhise analüüsi põhjal hinnata meetmete mõju kaubavahetusele ja konkurentsile.

122

Abikavade puhul põhjendamiskohustuse leebemaks muutmine kahjustaks täielikku kontrolli, mida ühenduste kohus teostab selle üle, kuidas meedet EÜ artikli 87 lõike 1 alusel kvalifitseeritakse.

123

Käesoleval juhul ei viidata vaidlustatud otsuses isegi kokkuvõtlikult asjaomaste kaupade ja teenuste turgudele ega impordi- või ekspordivoole ega asjaomaste ettevõtjate positsioonile nendel turgudel. Täpsemalt ei mainita kordagi majutus- ja toitlustussektorit.

124

Vastupidi komisjoni väidetele ei ole Itaalia ametivõimude ülesanne abi tagasinõudmise menetluses iga abisaaja olukorda kindlaks teha ja hinnata. Ametivõimud on hoopis kohustatud automaatselt üle võtma järeldused, mis komisjon on vaidlustatud otsuses teinud. Sellegipoolest oleksid Itaalia ametivõimud käesolevas asjas pidanud vaidlustatud otsuse täitmisel küsima komisjonilt otsuse põhjenduste puudulikkuse tõttu täpsustusi, selleks et oleks võimalik kindlaks teha ettevõtjad, kes on kasu saanud meetmetest, mis vastavad ühendusesisese kaubavahetuse kahjustamist puudutavale kriteeriumile (vt komisjoni 29. augusti ja 29. oktoobri 2001. aasta vastused, mis on lisatud Itaalia valitsuse 12. märtsi 2004. aasta vastustele Esimese Astme Kohtu küsimustele).

125

Teiseks väidab hageja, et komisjon tegi ilmse hindamisvea ja eiras seeläbi EÜ artikli 87 lõiget 1, kui ta lähtus „üldist laadi” eeldusest, selle asemel et võtta arvesse seda, et asjaomane turg on kohalik turg.

126

Kohtuistungil rõhutas hageja, et komisjon ei oleks tohtinud sellisest eeldusest lähtuda, kuna ta pidi teadma, et teatavat liiki ettevõtjate kasuks võetud meetmed ei olnud sellised, mis kahjustaksid ühendusesisest kaubavahetust ja konkurentsi.

127

Ka raamistik mahajäänud linnapiirkondades asuvatele ettevõtjatele riigiabi andmise kohta (EÜT 1997, C 146, lk 6) kinnitab seda, et majutus- ja toitlustustegevus on kohaliku iseloomuga. Tarbijad valivad hotelli nimelt reisi sihtkohas või sellele võimalikult lähedal asuvas kohas.

128

Lisaks on majutusturg Venezias igal juhul eriline. Selle linna atraktiivsuse tõttu ei konkureeri Venezia majutusettevõtjad sama sektori ettevõtjatega, kes asuvad teistes linnades. Tarbijate valiku kriteerium ei ole hind, vaid hotelli asukoht. Järelikult ei saa asjaomased meetmed isegi potentsiaalselt kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust ja konkurentsi.

129

Käesoleval juhul oli komisjonil vajalik teave Venezia majutussektori eripära kohta olemas ning seda eelkõige tänu komitee osalemisele haldusmenetluses. Lisaks esitasid Itaalia ametivõimud komisjonile teavet asjaomaste sektorite ja abi saanud ettevõtjate arvu kohta (vaidlustatud otsuse põhjendused 6 ja 13). Igal juhul oli ta kohustatud nõudma erinevate abisaajate olukorra kohta kõnealustelt ametivõimudelt lisateavet määruses nr 659/1999 ettenähtud menetluse kohaselt, ilma et ta oleks pidanud tingimata kasutama võimalust esitada teabe esitamise korraldus.

130

Neil asjaoludel on vaidlustatud otsus lisaks arusaamatu ja vastuoluline, kuna komisjon võttis arvesse üksnes teatud kommunaalteenuste kohalikku iseloomu.

131

Kolmandaks väidab hageja, et komisjon tegi ilmse hindamisvea ja eiras seeläbi EÜ artikli 87 lõiget 1, kui ta ei võtnud arvesse Venezias tegutsevate ettevõtjate lisakulusid, selleks et hinnata, kas asjaomased meetmed võisid anda abisaajatele tegeliku majandusliku eelise. Lisaks on vaidlustatud otsus selles küsimuses ka ebapiisavalt põhjendatud.

132

Ekspertiisibüroo 8. septembri 2000. aasta aruande kohaselt, mille esitas hageja, moodustavad kõnealused lisakulud 8–12% asjaomaste ettevõtjate käibest. Vastupidi komisjoni väidetele hinnatakse lisakulusid konkreetsete ja objektiivsete kriteeriumide alusel.

133

Lisakulusid ei põhjusta makromajanduslikud tegurid, mis on seotud näiteks laenukulu, maksustamise või valuutavahetustingimustega, vaid ainuüksi asjaolu, et tegevus toimub Venezias. Asjaomaste meetmetega hüvitatakse need lisakulud vaid osaliselt, mis seletab ka seda, miks Hotel Ciprianis kehtivad hinnad on kõrgemad kui need, mida tavaliselt küsivad mujal asuvad hotellid.

134

Hageja Italgas märgib, et Itaalia ametivõimud esitasid komisjonile maksuvabastusi puudutavad andmed iga sektori kohta eraldi. Seetõttu oli kõnealune institutsioon kohustatud läbi viima kas või kokkuvõtliku analüüsi asjaomaste meetmete eeldatava mõju kohta ühendusesisesele kaubavahetusele ja konkurentsile asjaomastes tegevusvaldkondades.

135

Lisaks näevad 12. detsembri 1995. aasta suunised tööhõivealase riigiabi kohta sõnaselgelt ette, et tööhõive kasuks võetavad meetmed, mis „puudutavad tegevust, mis ei ole liikmesriikidevahelise kaubanduse esemeks (näiteks lähikonnas osutatavad teenused, teatavad kohalikud tööhõivealgatused)”, ei kuulu EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse.

136

Neil asjaoludel väidab hageja esiteks, et vaidlustatud otsuse põhjendused on puudulikud, kuna otsuses ei ole asjaolusid piisavalt analüüsitud.

137

Hageja ei nõustu sellega, et abikavasid käsitlevates otsustes võib komisjon viidata „kõige mustemale stsenaariumile” (worst case scenario). Kui selline otsus analüüsiks vaid halvimat võimalikku olukorda ja sellega kaasneks siiski üldkohaldatav tagasinõudmise kohustus, tuleks täpsustada, milline ametiasutus võiks millistel asjaoludel ja milliste kriteeriumide alusel kindlaks teha, kas ja milliste ettevõtjate või nende kategooriate puhul on eeldatav olukord realiseerunud.

138

Hageja rõhutas kohtuistungil, et komisjonil on abikava uurimisel ainupädevus kohaldada EÜ artikli 87 materiaalõigusnorme. Kehtivas riigiabi kontrollimise ühenduse süsteemis ei ole komisjonil võimalust delegeerida oma hindamispädevust siseriiklikele ametivõimudele. Seetõttu peab komisjoni otsus sisaldama vajalikke põhjendusi, et võimaldada ühenduste kohtul teostada otsuse üle kontrolli ja siseriiklikel ametivõimudel täita tagasinõudmise kohustust liikmesriigi kohtu järelevalve all, kelle ülesanne on üksnes tagada, et järgitakse komisjoni otsust.

139

Hageja väidab, et käesolevas asjas ei sisalda vaidlustatud otsus andmeid, mis on vajalikud selle täitmiseks Italgasi suhtes. Väidetava riigiabi tagastamise nõudmiseks tuginesid siseriiklikud ametivõimud seetõttu eespool viidatud komisjoni 29. oktoobri 2001. aasta kirjas sisaldunud hinnangule. Kuna see hinnang on aga vaidlustatud otsusest hilisem, ei saa selle alusel Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust esitada.

140

Neil asjaoludel tooks selle möönmine, et komisjon võib abikava puhul tugineda oletustele, kaasa hoolika ja erapooletu uurimise kohustuse nõrgenemise ning sellest tulenevalt komisjoni otsuse vaidlustamise võimaluse vähenemise.

141

Teiseks tegi komisjon ilmse hindamisvea ja rikkus seeläbi EÜ artikli 87 lõiget 1, kui ta keeldus arvesse võtmast seda, et asjaomased meetmed kujutavad endast hüvitist, ilma et ta oleks turutingimusi kas või kokkuvõtlikult analüüsinud.

142

COSES-i aruandele tuginedes osutasid Itaalia ametivõimud käesoleval juhul haldusmenetluses lisakuludele, mida kannavad laguuni saartel tegutsevad ettevõtjad. Nad leidsid, et kõnealused ettevõtjad on sarnases olukorras – eriti tööjõu voolavuse osas – Mezzogiorno ettevõtjatega. Kõnealuste sotsiaalmaksuvähenduste eesmärk oli üksnes maksta vähemalt osalist hüvitist tööturu ebasoodsate tingimuste eest laguuni alal ning pidurdada seeläbi ettevõtjate lahkumist mandrile. Kuna need meetmed olid õiguspäraselt mõeldud asjaomaste ettevõtjate kantavate kulude ühtlustamiseks mandril tegutsevate ettevõtjate omadega, tuleb lisakulusid hinnata võrreldes mandril tekkivate kuludega. Igal juhul puuduvad vaidlustatud otsuses sellekohased põhjendused, kuna komisjon ei ole tõendanud, et laguuni ettevõtjate kulud on ühenduse keskmisel tasemel.

143

Kolmandaks on vaidlustatud otsuse põhjendused EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise osas – eriti seoses EÜ artikliga 86 – ebapiisavad, ilmselgelt vastuolulised ja diskrimineerivad.

144

Kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingute puhul kontrollis komisjon ükshaaval, kas EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimused on täidetud.

145

Seevastu ei analüüsinud komisjon kõikide teiste ettevõtjate olukorda, kes olid üldjoontes kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingutega analoogses olukorras. Erinevat kohtlemist ei õigusta asjaolu, et kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingute puhul tugineti EÜ artikli 86 lõikes 2 sätestatud erandile.

146

Põhjenduste puudulikkus ja vastuolulisus ning võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine on veel ilmsem Italgasi puhul. Linnades gaasi jaotamise sektor, milles tegutses äriühing Veneziana Gas, mis hiljem ühendati Italgasiga, ei olnud asjaomasel perioodil (1995–1996) liberaliseeritud. Kaubavahetuse ja konkurentsi täieliku puudumise tõttu ei saanud Veneziana Gasile tehtud maksuvabastused ühendusesisest kaubavahetust ja vaba konkurentsi kahjustada. Gaasituru liberaliseerimine algas ühenduse tasandil Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiiviga 98/30/EÜ maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta (EÜT L 204, lk 1; ELT eriväljaanne 12/02, lk 28). Lisaks oli Veneziana Gasil asjaomasel perioodil kohaliku omavalitsusüksuse tasandil ainuõigusliku kontsessioonilepingu alusel seaduslik monopol gaasi jaotamiseks ja tarnimiseks Venezia omavalitsusüksuse territooriumil.

147

Pealegi kujutas gaasi jaotamine omavalitsusüksuse tasandil endast üldist majandushuvi esindavat teenust. Vastutus selle teenuse osutamise eest oli Veneziana Gasile pandud kohaliku omavalitsuse 1970. aasta aktiga, milles olid selgelt märgitud avaliku teenuse osutamise kohustuse laad ja kestus ning asjaomane kohalik territoorium. Aktis oli ette nähtud, et pädevad ametivõimud kehtestavad kohaldatavad tariifid vastavalt terves Itaalias kehtivatele ühetaolistele parameetritele.

148

Selleks et hinnata lisakulusid, mida oleks pidanud kandma Veneziana Gas, oleks selle äriühingu kulusid pidanud loogiliselt võrdlema teiste selliste ettevõtjate kuludega, kelle suhtes kehtis sama tariifisüsteem, mis on kindlaks määratud riigi tasandil.

149

Käesoleval juhul oli Veneziana Gasi olukord asjaomasel perioodil sarnane kohaliku omavalitsusüksuse osalusega ettevõtja ASPIV olukorraga. Komisjon tuvastas aga vaidlustatud otsuses, et ASPIV-le, kes vastutas integreeritud veemajanduse teenuse eest, antud maksuvabastused olid eranditult mõeldud selliste lisakulude hüvitamiseks, mis tulenesid sellele ettevõtjale usaldatud avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmisest.

150

Itaalia Vabariik, kes astus menetlusse Italgasi nõuete toetuseks, väidab, et võttes arvesse maksuvabastuste suhteliselt väikest summat, oleks komisjon pidanud kindlaks tegema asjaomased sektorid ja määratlema nende hulgas põhjendatult need, kus toimub elav konkurents. Käesoleval juhul ei ole komisjon vastu vaielnud Itaalia ametivõimude ja kolmandate isikute väidetele, mille kohaselt Venezia laguuni piirkonnas asuvad ettevõtjad tegelesid üldjuhul kas avaliku teenuse osutamisega seotud kohaliku tegevuse, käsitöö või kaubandustegevusega, mis on tihedalt seotud saarte territooriumiga, mistõttu nad ei konkureerinud väljaspool seda territooriumi asuvate ettevõtjatega.

151

Lisaks viitab Itaalia valitsus sellele, et asjaomased meetmed kujutavad endast hüvitist. Ta tugineb eelkõige 5. oktoobri 1999. aasta otsusele kohtuasjas C-251/97: Prantsusmaa vs. komisjon (EKL 1999, lk I-6639, punktid 40–47), milles Euroopa Kohus leidis, et asjaolu, et sotsiaalkindlustusmaksete vähendamise eesmärk on hüvitada lisakulud, mida teatud sektorite ettevõtjad kannavad kollektiivlepingute tõttu, ei saa tähendada seda, et sellist vähendust ei kvalifitseerita riigiabiks. Sellest nähtub vastupidisel juhul, et kui lisakulude põhjused ei tulene asjaomase ettevõtja vabast valikust saada teatud valdkondades eeliseid vastutasuks muudes valdkondades tehtud järeleandmiste eest, ei saa „tahtmatute” lisakulude hüvitamiseks mõeldud meetmeid käsitleda riigiabina. Käesolevas asjas kannavad kõnealuseid lisakulusid aga tingimata kõik saarte piirkonnas tegutsevad ettevõtjad. Nendele osalise hüvitise maksmist asjaomaste meetmete kaudu ei saa seega käsitada riigiabina.

152

Hagejad, Coopservice ja komitee viitavad EÜ artikli 87 lõike 1 ja põhjendamiskohustuse rikkumisele.

153

Esiteks kujutavad kõnealused meetmed endast hüvitist laguuni alal tegutsevatele ettevõtjatele nende panuse eest Venezia arhitektuuri- ja kultuuripärandi säilitamisse. Eespool mainitud COSES-i aruande kohaselt moodustavad need meetmed abi saanud ettevõtjate käibest 2,9%, samal ajal kui lisakulud, mis tulenevad sellest, et nad asuvad Venezias, ulatuvad 9,5%-ni käibest. Vajadust hüvitada saarealadel tegutsevate ettevõtjate lisakulud on tunnistatud ka Amsterdami lepingu lõppaktile lisatud deklaratsioonis nr 30 saarealade kohta ja EÜ asutamislepingu artiklis 130A (nüüd EÜ artikkel 158).

154

Käesoleval juhul ei ole komisjon tõendanud, et mandril tegutsevate ettevõtjate kulud, mis Itaalia ametivõimud võrdlemisel aluseks võtsid, peegeldavad soodsamat olukorda kui ühenduse keskmine ning et hoopis laguuni ettevõtjate kulud vastavad ühenduse keskmisele tasemele.

155

Pealegi, kui komisjon kontrollis, kas asjaomased meetmed kujutavad endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, eiras ta majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eeskirjade ülimuslikkust konkurentsieeskirjade suhtes. Komisjon seab EL artiklit 2 rikkudes esikohale konkurentsieeskirjad. Asjaomaste meetmete eesmärk on aga hagejate väitel aidata saavutada EL artiklis 2 määratletud eesmärke.

156

Teiseks toob hageja esile selle, et sotsiaalmaksuvähendused, mida iga ettevõtja kasuks keskmiselt tehti, moodustasid väikese summa. Ta väidab, et enamik asjaomastest meetmetest kasu saanud ettevõtjaid tegutsevad ainult kohalikul tasandil. Siinkohal mainib hageja eelkõige ettevõtjaid, kes tegutsevad majutuse, kohaliku transpordi või puhastusteenuste sektoris. Seda, et üksnes kohalikul tasandil tegutsevad ettevõtjad jäävad EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalast välja, on komisjon kinnitanud näiteks mitte ainult eespool viidatud suunistes tööhõivealase riigiabi kohta ja teatises, mis käsitleb eespool viidatud ühenduse raamistikku väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele antava riigiabi kohta, vaid ka vaidlustatud otsuses endas (põhjendused 90, 91 ja 93) seoses kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingutega.

157

Selles kontekstis on vaidlustatud otsuse põhjendused ka vastuolulised ning otsusega rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet.

158

Tuginedes komisjoni poolt Esimese Astme Kohtu nõudel esitatud dokumentidele, tõdesid hagejad, et komisjonile haldusmenetluse käigus esitatud teave ja taotlused jätta EÜ artikli 87 lõige 1 kohaldamata on ühelt poolt kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingute ja teiselt poolt teatavate kohalike tegevusvaldkondade puhul võrdväärsed.

159

Venezia omavalitsusüksus ei määratlenud ettevõtjaid, kelle puhul ta taotles EÜ artikli 86 lõike 2 alusel erandit, ega toonud esile asjaolu, et nad tegutsevad kohalikul turul. Sellegipoolest tuvastas komisjon vaidlustatud otsuses, et sotsiaalmaksuvabastused kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingute ACTV ja AMAV ja ettevõtja Panfido kasuks ei kujutanud endast riigiabi, kuna asjaomased turud on kohalikud. 23. jaanuari 1999. aasta märkustes esitasid Itaalia ametivõimud aga loetelu sektoritest, kus ettevõtjad ei osale kaubavahetuses, ning sinna hulka kuulusid ehitus-, kaubandus- ja majutussektor ning üldist majandushuvi esindavad teenused. Lisaks esitati märkustele lisatud eespool viidatud INPS-i tabelites abi saanud ettevõtjate arv ja puudutatud töötajate arv iga sektori kohta eraldi. 17. märtsi 1998. aasta märkustes rõhutas komitee, et enamiku abi saanud ettevõtjate peamiselt kohaliku tegevuse eriline laad takistab nende ettevõtjate tegutsema asumist tugeva konkurentsiga turul ning seetõttu oleks isegi võimalik mõju liikmesriikidevahelise kaubanduse mahule olnud igal juhul minimaalne. Lõpuks analüüsiti COSES-i 1998. aasta märtsikuu aruandes muu hulgas kaubandus-, majutus- ja teenuste sektorit ning käsitöö valdkonda, nagu Murano klaasi töötlemine, mille puhul on turg piiratud ajaloolise keskuse või kõige enam Venezia omavalitsusüksuse territooriumiga.

160

Neil asjaoludel oleks komisjon pidanud nõudma kõige suurematelt ettevõtjatelt lisateavet näiteks Itaalia ametivõimudele teabe esitamise korralduse andmise teel, nagu ta seda tegi kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingute puhul.

161

Hagejad leiavad, et käesoleval juhul oli Coopservice’i olukord analoogne AMAV-i omaga (vaidlustatud otsuse põhjendus 93), kuna mõlemad ettevõtjad tegelesid sama tegevusega, st puhastus- ja hooldusteenuste osutamisega ainult kohalikul tasandil.

162

Lisaks puuduvad vaidlustatud otsuses põhjendused. Selles ei sisaldu mingit analüüsi asjaomaste meetmete mõju kohta ühendusesisesele kaubavahetusele ja konkurentsile, vaid see põhineb üksnes oletustel.

163

Kolmandaks toovad hagejad esile EÜ artikli 86 lõike 2 rikkumise. Nad väidavad, et Coopservice osutab Venezia linnas avalik-õiguslikele ja eraõiguslikele isikutele puhastus- ja hooldusteenuseid üldistes huvides.

164

Komisjon tuletab meelde, et abikava uurimisel võib ta piirduda selle kava üldiste omaduste analüüsimisega. Ta peab lähtuma kõige mustemast stsenaariumist (worst case scenario) nii abikava kvalifitseerimisel kui vajadusel ka selle ühisturuga kokkusobivuse hindamisel.

165

Asjaolu, et Itaalia ametivõimud esitasid käesoleval juhul komisjonile andmed iga sektori kohta eraldi, märkides nende ettevõtjate arvu, keda abikava teoreetiliselt puudutab, ei muuda selle lähenemisviisi põhjendatust. Komisjon ei saanud oma hinnangu andmisel lähtuda Itaalia ametivõimude poolt pärast asjaomase abikava õigusvastast elluviimist kogutud spetsiifilistest andmetest, ilma et komisjon oleks kõnealusele liikmesriigile andnud tagantjärele läbiviidava konkreetse analüüsi eelist.

166

Komisjoni valduses olnud teabe alusel kontrollis ta vaidlustatud otsuses (põhjendus 49) õiguslikult piisavalt kõikide EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimuste järgimist.

167

Siseriiklike ametivõimude ülesanne on vaidlustatud otsuse täitmisel hinnata iga abisaaja konkreetset olukorda.

168

Komisjon tuletab siinkohal meelde, et liikmesriigi ametivõimud ja kohtud peavad järgima tema poolt abikava ühisturuga kokkusobimatusele antud hinnangut, ilma et see mõjutaks kohtute võimalust esitada Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel küsimus otsuse kehtivuse kohta. Makstud abi tagasinõudmise käigus peavad siseriiklikud ametivõimud seevastu tagama, et konkreetsel juhul kujutab meede endast tõepoolest riigiabi, et tegemist on uue abiga ning et seda ei ole erandimääruse või komisjoni mõne teise otsusega tunnistatud ühisturuga kokkusobivaks.

169

Igal juhul vaidleb komisjon vastu sellele, et sotsiaalmaksuvabastused, mis hagejate kasuks tehti, ei mõjuta mingil määral liikmesriikidevahelist kaubandust. Hotellimajutust Venezias võib teatavatel juhtudel pidada liikmesriikidevaheliseks kaubanduseks. Tööstuslike puhastusteenuste osutamise turg, kus tegutseb Coopservice, võib samuti huvitada välismaiseid ettevõtjaid, eriti juhul, kui antud ülesannetel on märkimisväärne majanduslik väärtus. Lõpuks puudub igasugune kahtlus, et energiaturul tegutsev Italgas konkureerib teiste liikmesriikide ettevõtjatega.

170

Lisaks leiab komisjon, et asjaomased meetmed ei kujuta endast hüvitist, mis võimaldaks need EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalast välistada.

171

Hagejad on seisukohal, et EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimused, mis puudutavad majandusliku eelise andmist ning ühendusesisese kaubavahetuse ja konkurentsi kahjustamist, ei ole käesoleval juhul täidetud. Nad väidavad, et abikava kujutas endast hüvitist ning ei andnud seetõttu abisaajatele ühtegi eelist. Pealegi ei ole komisjon tõendanud, et abikava võis kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust ja mõjutada konkurentsi. Lisaks on vaidlustatud otsuse põhjendused kõnealuste EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimuste osas ebapiisavad või puudulikud.

172

Italgas (kohtuasi T-270/00) ning Coopservice ja komitee (kohtuasi T-277/00) väidavad, et vaidlustatud otsus on diskrimineeriv ja vastuoluline, kuna komisjon analüüsis üksnes kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingute konkreetset olukorda. Otsus eirab ka EÜ artikli 86 lõiget 2.

173

On kohane koondada kõik need väited, mis puudutavad EÜ artikli 87 lõike 1, põhjendamiskohustuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, selliselt, et kõigepealt uurida neid seoses eelise väidetava puudumisega, mis tuleneb asjaomase meetme väidetavalt hüvituslikust laadist, ning seejärel seoses ühendusesisese kaubavahetuse ja konkurentsi kahjustamise väidetava puudumisega.

174

Meede peab olema üksnes teatud ettevõtjatele või tegevusvaldkondadele valikulist eelist andev, selleks et kujutada endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses. Nimetatud artiklis peetakse silmas abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, „soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist”.

175

Käesoleval juhul seisneb asjaomane meede sotsiaalmaksuvabastustes kõikide Venezia ja Chioggia territooriumil tegutsevate ettevõtjate kasuks. Hagejad ei eita kõnealuste maksuvabastuste valikulisust, mis tuleneb antud juhul piirkondlikest iseärasustest (vt selle kohta Euroopa Kohtu 6. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-88/03: Portugal vs. komisjon, EKL 2006, lk I-7115).

176

Pealegi on vaieldamatu, et kõnealused sotsiaalmaksuvabastused vähendavad ettevõtja eelarvel tavaliselt lasuvaid kulusid ning annavad seetõttu vabastuse saajatele eelise maksustatavate ettevõtjate ees (Euroopa Kohtu 15. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C-387/92: Banco Exterior de España, EKL 1994, lk I-877, punktid 13 ja 14).

177

Hagejad leiavad sellegipoolest, et asjaomane sotsiaalmaksuvabastuste süsteem ei anna vabastuse saajatele mingit eelist, kuna see on hüvituslikku laadi.

178

Kõik hagejad väidavad selles suhtes, et kõnealused sotsiaalmaksuvabastused piirduvad laguuni saartel tegutsevate ettevõtjate lisakulude näol ilmneva struktuuriliselt ebasoodsa olukorra osalise hüvitamisega. Lisaks väidavad Italgas (kohtuasi T-270/00) ning Coopservice ja komitee (kohtuasi T-277/00), et maksuvabastused on osaline hüvitis üldist majandushuvi esindavate teenuste eest, mille osutamiseks mõlemad hagejaks olevad ettevõtjad on kohustatud.

179

Hagejad ja Itaalia Vabariik, kes on menetlusse astunud Italgasi nõuete toetuseks, leiavad, et asjaomased sotsiaalmaksuvabastused ei anna vabastuse saanud ettevõtjatele mingeid konkurentsieeliseid, vaid nendega antakse osaline hüvitis ebasoodsa konkurentsiolukorra eest. Laguuni saartel tegutsevad ettevõtjad kannavad lisakulusid, mis on seotud hoonete omandamise ja hooldamisega, pidades silmas kõrget renti ja müügihindu, niiskuse ja tõusu ja mõõnaga kaasnevaid piiranguid ning kohustusi, mis tulenevad vajadusest säilitada ajaloopärandit ja maastikku, ning varude ja kauba vedamise ja ümberlaadimisega seotud lisakulusid. Pealegi, kuna Venezia on turismisihtkoht, on kaupade ja teenuste hinnad ka kõrgemad.

180

Itaalia ametivõimud, Venezia omavalitsusüksus ja komitee esitasid need argumendid kahe COSES-i uurimuse põhjal juba haldusmenetluses (vt eespool punkt 9).

181

Vaidlustatud otsuses (punktid 52–54) vaidleb komisjon nendele argumentidele vastu põhjendusel, et meetme hüvituslik laad ei välista seda, et tegemist on riigiabiga, kuid seda võidakse teatud juhtudel võtta arvesse abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel. Ta selgitab sisuliselt, et asutamislepingu eesmärk ei ole tagada kõikide ettevõtjate täielik teoreetiline võrdsus. Ettevõtjad tegutsevad tegelikul turul, mitte täiuslikul turul, kus nende suhtes kehtivad tingimused on täiesti identsed. Lisaks ei arvutatud väidetavaid lisakulusid võrreldes Euroopa ettevõtjate keskmiste kuludega, vaid selle alusel, milliseid kulusid ei oleks asjaomased ettevõtjad pidanud kandma, kui nad oleksid mandrile ümber asunud.

182

Komisjoni selline analüüs on kooskõlas kohtupraktikaga. Euroopa Kohus meenutas eespool punktis 53 viidatud 29. aprilli 2004. aasta otsuses Itaalia vs. komisjon (punkt 61), millega jäeti muutmata eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Alzetta jt vs. komisjon, et asjaolu, et liikmesriik püüab ühepoolsete meetmetega lähendada ühe kindla majandussektori konkurentsitingimusi teistes liikmesriikides kehtivatele konkurentsitingimustele, ei muuda seda, et need meetmed kujutavad endast riigiabi. Kõnealuses kohtuasjas oli väidetav ebasoodne olukord seotud geograafilise asukohaga, mille tõttu pidid just piirkondlikust abikavast kasusaajad konkureerima kolmandates riikides asuvate ettevõtjatega, kes said riigiabi ja maksid vähem makse (vt eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Alzetta jt vs. komisjon, punktid 64 ja 101).

183

Vastupidi Hotel Cipriani väidetele ei pea see kohtupraktika silmas üksnes meetmeid, mis on mõeldud makromajanduslike tegurite – nagu laenukulu, maksustamine või valuutavahetustingimused – põhjustatud ebasoodsa olukorra eest hüvitise maksmisele.

184

Siinkohal tuleb meenutada, et sarnaselt ühenduse kogu konkurentsiõigusega on asutamislepingu riigiabisätete eesmärk tagada mitte täiuslik konkurents, vaid tegelik ja tõhus konkurents, nagu rõhutab komisjon vaidlustatud otsuses (vt eespool punkt 181).

185

Neil asjaoludel võimaldab hüvitis struktuuriliselt ebasoodsa olukorra eest üksnes teatud erilistel juhtudel välistada abi riigiabiks kvalifitseerimise. Esiteks – vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei kujuta ettevõtjale ebasoodsa konkurentsiolukorra parandamiseks antud eelis endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, kui see on õigustatud majanduslike põhjustega ja see ei diskrimineeri erinevates liikmesriikides asuvaid ettevõtjaid. Sellises olukorras kohaldab ühenduste kohus tegelikult turumajanduse tingimustes tegutseva erakapitalil põhineva ettevõtja kriteeriumi (vt eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Alzetta jt vs. komisjon, punkt 99). Selline oli näiteks olukord, kus Madalmaade ametivõimude kontrollitav äriühing Gasunie pakkus maagaasi soodustariifi kasvuhoones tegutsevatele puukoolidele, kuna seda tariifi õigustas asjaomase turu kontekstis objektiivselt vajadus kohaldada võrreldes muude energiaallikatega konkurentsivõimelisi hindu (eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus Kwekerij van der Kooy jt vs. komisjon, punkt 30).

186

Teiseks tuleneb samuti kohtupraktikast, et ettevõtjale antud eelis, mis vähendab ettevõtja eelarvel tavaliselt lasuvaid kulusid, ei kujuta endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, kui eelise eesmärk on korvata asjaolu, et eelise saav ettevõtja peab kandma lisakulusid, mis tulenevad erandisüsteemist ja mida ei ole konkureerivatel ettevõtjatel, kelle suhtes kehtivad üldnormid ja kes tegutsevad tavalistes turutingimustest. Euroopa Kohus leidis oma 23. märtsi 2006. aasta otsuses kohtuasjas C-237/04: Enirisorse (EKL 2006, lk I-2843, punkt 32), et Itaalia seadus, mis piirab hüvitise maksmist Sotacarbo SpA aktsionäride erandliku lahkumise korral – ja seeläbi vähendab kohustust, mida kõnealune äriühing ise oleks tavaliselt pidanud kandma –, piirdub tegelikult Enirisorse SpA aktsionärile erandliku lahkumisõiguse vormis antud ja üldnormidest kõrvalekalduva eelise neutraliseerimisega. Euroopa Kohus järeldas, et kõnealuse seadusega ei looda Sotacarbole majanduslikku eelist EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

187

Sama mõttekäiku järgides leidis Esimese Astme Kohus 16. märtsi 2004. aasta otsuses kohtuasjas T-157/01: Danske Busvognmænd vs. komisjon (EKL 2004, lk II-917, punkt 57), et asjaolu, et bussiveoettevõtja Combus A/S erastamisel maksis Taani Kuningriik selles äriühingus töötanud ametnikele ühekordset tasu hüvitiseks selle eest, et nad loobusid oma ametnikustaatusest tulenevatest õigustest, kui neist said Combuse lepingulised töötajad, ei kujutanud endast riigiabi. Esimese Astme Kohus möönis, et asjaomase meetme eesmärk oli asendada Combuses töötavate ametnike privilegeeritud ja kulukas staatus lepingulise töötaja staatusega, mis on võrreldav teiste bussiveoettevõtjate töötajate omaga, ning seega vabastada Combus võrreldes tema erakapitalil põhinevate konkurentidega struktuuriliselt ebasoodsamast olukorrast, mis tulenes ametnike privilegeeritud staatusest. Seevastu eespool punktis 149 viidatud otsuses Prantsusmaa vs. komisjon (punktid 46 ja 47), millele viitab Itaalia Vabariik, leidis Euroopa Kohus, et asjaolu, et riiklike meetmete eesmärk oli hüvitada lisakulud, mida teatavate sektorite ettevõtjad kandsid valdkondlike kollektiivlepingute sõlmimise ja täitmise tõttu, ei saanud välistada nende meetmete kvalifitseerimist riigiabiks, kuna sotsiaalpartnerite sõlmitud lepingud moodustavad terviku, mis on sellise kompromissi vili, mille jaoks iga pool teeb teatud valdkondades järeleandmisi vastutasuks eeliste eest teistes valdkondades, mistõttu oli kõnealuse juhtumi asjaoludel võimatu vajaliku täpsusega hinnata selliste lepingute lõplikku kulu ettevõtjate jaoks. Vastupidi Itaalia Vabariigi väidetele ei olnud määrav asjaolu selles kohtuotsuses asjaomaste kollektiivlepingute konsensuslik olemus, vaid sotsiaalpartnerite kantavate lõplike kulude tasakaal ning võimatus hinnata täpselt nende lepingute kulu ettevõtjate jaoks.

188

Käesolevas asjas tuleneb sotsiaalmaksuvabastuste olemusest ilmselgelt, et asjaomased maksuvabastused, mille eesmärk on anda osaline hüvitis struktuuriliselt ebasoodsa olukorra eest, mis on seotud lisakuludega, mida ettevõtjad kannavad seetõttu, et nad tegutsevad laguuni saartel (vt eespool punkt 179), ei ole õigustatud objektiivsete majanduslike kaalutluste ega kohaldatava õiguse ühtsuse ja õiguste ja kohustuste tasakaalu – nende üldnormide seisukohast, mida kohaldatakse konkureerivatele ettevõtjatele – nõuetega, nagu need, mida võeti arvesse eelmistes punktides analüüsitud kohtupraktikas.

189

Erinevalt eespool punktis 186 viidatud kohtuotsuses Enirisorse ja eespool punktis 187 viidatud kohtuotsuses Danske Busvognmænd vs. komisjon käsitletud asjaoludest puudub käesolevas asjas otsene seos sotsiaalmaksuvabastuste süsteemi ja väidetavate eesmärkide vahel, milleks on selliste lisakulude hüvitamine, mis on seotud Venezia ja Chioggia asukohast laguuni piirkonnas tulenevate spetsiifiliste struktuuriliste probleemidega. Kõnealused sotsiaalmaksuvabastused, mis on ette nähtud kõigile Venezias või Chioggias tegutsevatele ettevõtjatele ja mille eesmärk on lihtsustada töölevõtmist, vähendades tööandjate kulusid, ei ole suunatud hüvitiseks just väidetava struktuuriliselt ebasoodsa olukorra eest, näiteks hoonete omandamise ja hooldamisega seotud lisakulude või niiskuse ja tõusuga (aqua alta; vt eespool punkt 179) kaasnevate piirangute eest. Selles suhtes ei ole tõendatud, et väidetav struktuuriliselt ebasoodne olukord puudutab kõige enam sektoreid, mis loovad kõige rohkem töökohti ja saavad seetõttu lisakulude osalisest hüvitisest kõige rohkem kasu. Siinkohal viitavad hagejad eespool mainitud COSES-i uurimustele tuginedes siiski tööjõu voolavusele saarte territooriumil. COSES-i 1998. aasta veebruarikuu uurimus (punkt 1.2.4) kinnitab tõepoolest, et saarealal asumise tõttu on ettevõtjad tihti sunnitud kandma oma töötajate sõidu- ja toitlustuskulusid ja peavad taluma töötajate hilinemist või töölt puudumist udu ja veetõusu tõttu. Kuigi selle selgitusega võib nõustuda, on siiski tõsi, et lisakulude ja hüvitise summa vahel peab olema otsene seos, isegi kui hüvitis on vaid osaline, nagu väidavad hagejad.

190

Käesoleval juhul ei võimalda hagejate esitatud andmed aga eeldada, et peamistes majandussektorites erinevate ettevõtjate poolt tegelikult kantud lisakulude ja saadud abisumma vahel on otsene seos. Täpsemalt ei ole hagejad esitanud mingit teavet, mis võimaldaks eeldada, et enamik tegevusvaldkondadest on võrreldavas ulatuses väidetavalt ebasoodsas majanduslikus olukorras, mis tuleneb asukohast saarealal. COSES-i 1998. aasta veebruarikuu uurimusest (punkt 1.1.3) nähtub vastupidi, et turismiga seotud tegevuse ja teatud kaubandussektorite puhul võib Venezia atraktiivne imago (il forte richiamo di immagine) saarealal asumisest tuleneva ebasoodsa olukorra üles kaaluda. COSES-i 1998. aasta märtsikuu uurimuses (punkt 1.3) on täpsemalt märgitud, et hotellidele võib Venezia ajaloolises keskuses või laguuni saartel asumine anda suure vabaduse hindade kehtestamisel ja kujutada endast märkimisväärset konkurentsieelist. Seega näiteks majutussektoris kaetakse lisakulud kõrgemate hindadega, nagu seda märkis ka Hotel Cipriani.

191

Järelikult, isegi üldisemalt eeldades, et kui meetme eesmärk on hüvitis spetsiifilise struktuuriliselt ebasoodsa olukorra eest, võidakse sellist hüvitist teatud juhtudel arvesse võtta, selleks et tuvastada, kas meede annab kasusaajatele majandusliku eelise, tuleb tõdeda, et käesolevas asjas ei ole hüvitise arvessevõtmise tingimused täidetud.

192

Lisaks tuleb igal juhul märkida, et käesolevas asjas viitasid Itaalia ametivõimud ja kolmandad isikud mandril asuvate ettevõtjate kuludele, nagu komisjon vaidlustatud otsuses rõhutas (vt eespool punkt 181). Vastupidi hagejate väidetele võidakse üksnes spetsiifilist struktuuriliselt ebasoodsat olukorda, mis toob kaasa lisakulusid võrreldes „tüüpilise” olukorraga, milles ettevõtjad tegutsevad tavaliselt tõhusa konkurentsiga turul (vt eespool punkt 184), arvesse võtta, kui hinnatakse eelise olemasolu EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, nagu märkis komisjon vaidlustatud otsuses. Üksnes asjaolu, et Venezias või Chioggias tegutsevad ettevõtjad peavad kandma lisakulusid võrreldes nende kuludega, mida nad kannaksid juhul, kui nad siirduksid mandrile, ei võimalda käesoleval juhul leida, et asjaomane abikava ei anna neile ühtegi eelist ega too seeläbi kaasa nende Itaalias või teistes liikmesriikides asuvate konkurentide diskrimineerimist. Järelikult ei ületanud komisjon selles küsimuses oma kaalutluspädevuse piire, kui ta leidis, et väidetavaid lisakulusid tuleb hinnata võrreldes ühenduse ettevõtjate keskmiste kuludega.

193

Pealegi on siseriiklike ametivõimude või asjassepuutuvate kolmandate isikute ülesanne esitada haldusmenetluses tõendeid väidetavate lisakulude kohta võrreldes ühenduse ettevõtjate keskmiste kuludega, selleks et tõendada spetsiifilise struktuuriliselt ebasoodsa olukorra olemasolu, mis õigustaks asjaomast hüvitusmeedet. Järelikult ei ole vastupidi hagejate väidetele komisjoni ülesanne tõendada, et mandril tegutsevate ettevõtjate kulud, mille võtsid võrdlemisel aluseks Itaalia ametivõimud, annavad tunnistust soodsamast olukorrast kui see, mis vastab ühenduse ettevõtjate keskmistele kuludele, mille kohta komisjonile haldusmenetluses andmeid ei esitatud.

194

Eelnevast tulenevalt ei ole hagejad tõendanud, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et vaatamata eesmärgile anda osaline hüvitis struktuuriliselt ebasoodsa olukorra eest, mis on seotud asukohaga saarealal, annab sotsiaalmaksuvabastuste süsteem sellest kasusaajatele konkurentsieelise.

195

Selles kontekstis tuleb tagasi lükata Coopservice’i ja komitee argument, mille kohaselt oleks komisjon pidanud arvesse võtma Amsterdami lepingu lõppaktile lisatud deklaratsiooni nr 30 saarealade kohta ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eeskirju, selleks et hinnata konkurentsieelise esinemist (vt eespool punktid 153 ja 155). Piisab, kui siinkohal meenutada, et EÜ artikli 87 lõige 1 ei erista ettevõtjal tavapäraselt lasuvaid kohustusi vähendavaid meetmeid nende põhjuste või eesmärkide alusel, vaid määratleb sellised meetmed nende tagajärgedest lähtuvalt (vt Euroopa Kohtu 2. juuli 1974. aasta otsus kohtuasjas 173/73: Itaalia vs. komisjon, EKL 1974, lk 709, punkt 27, ja 17. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-75/97: Belgia vs. komisjon, nn Maribel bis/ter, EKL 1999, lk I-3671, punkt 25). Meede, mille eesmärk on hüvitis struktuuriliselt ebasoodsa olukorra eest, ei saa seega üksnes oma eesmärgi tõttu jääda EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalast välja, kui selle meetmega antakse abisaajatele eelis kõnealuse artikli tähenduses. Eelnevast analüüsist nähtub aga, et isegi kui sotsiaalmaksuvabastuste süsteemi eesmärk oli hüvitis spetsiifilise struktuuriliselt ebasoodsa olukorra eest, mis on seotud Venezia ja Chioggia asumisega saarealal, ei ole hagejad tõendanud, et oma hüvitusliku laadi tõttu ei anna see süsteem vabastuse saajatele mingit konkurentsieelist ega too seega kaasa ettevõtjate diskrimineerimist. Lisaks tuleb märkida, et majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärke, millele hagejad viitavad, võidakse võtta arvesse selleks, et tunnistada abikava ühisturuga kokkusobivaks, kui on täidetud sellise erandi tegemise tingimused, mis on määratletud asutamislepingus ja selle rakendusnormides.

196

Kõigil neil põhjustel ei eiranud komisjon EÜ artikli 87 lõike 1 sätteid, kui ta leidis vaidlustatud otsuses, et hüvitis struktuuriliselt ebasoodsa olukorra eest, millele Itaalia Vabariik ja menetluses osalenud asjassepuutuvad kolmandad isikud viitasid, ei välista seda, et kõnealused meetmed kujutavad endast riigiabi.

197

Lisaks on vaidlustatud otsus selles küsimuses piisavalt põhjendatud (vt eespool punkt 181). Otsusest nähtub, et komisjon leidis, et hüvitis väidetava struktuuriliselt ebasoodsa olukorra eest kõnealuse meetme vormis ei välista eelise andmist EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses ning et igal juhul ei ole käesolevas asjas tõendatud lisakulude esinemist võrreldes „tüüpilise” olukorraga tõhusa konkurentsi tingimustes.

198

Sellest lähtuvalt tuleb väited EÜ artikli 87 lõike 1 rikkumise ja põhjenduste puudulikkuse kohta, mis on esitatud seoses väidetava hüvitisega struktuuriliselt ebasoodsa olukorra eest, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

199

Kohtuasjas T-270/00 väidab äriühing Italgas, et asjaomase abi andmisel oli äriühing Veneziana Gas, mis hiljem ühendati Italgasiga, kohustatud osutama üldist majandushuvi esindavat teenust, milleks oli gaasi jaotamine Venezia omavalitsusüksuses. Veneziana Gasi suhtes oleks seetõttu pidanud kohaldama EÜ artikli 86 lõikes 2 ette nähtud erandit.

200

Hageja heidab komisjonile ette peamiselt seda, et ta piirdus vaidlustatud otsuses sellega, et võttis arvesse kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingute konkreetset olukorda, kelle kasuks olid Itaalia ametivõimud taotlenud EÜ artikli 86 lõikest 2 tulenevat erandit. Kuna komisjon ei analüüsinud samamoodi teiste analoogses olukorras olevate ettevõtjate olukorda, rikkus ta diskrimineerimiskeelu põhimõtet ja põhjendas vaidlustatud otsust vastuoluliselt. Hageja väidab eriti, et samamoodi nagu ta möönis vaidlustatud otsuse põhjenduses 92, et sotsiaalmaksuvabastused äriühingu ASPIV – kes oli kohustatud osutama üldist majandushuvi esindavat teenust, st integreeritud veemajanduse teenust – kasuks on hüvituslikku laadi, oleks komisjon pidanud otsuses arvesse võtma Veneziana Gasi lisakulusid, mis kaasnesid avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmisega laguuni alal.

201

Kohtuasjas T-277/00 väidavad Coopservice ja komitee samuti, et äriühing oli kohustatud osutama üldist majandushuvi esindavat teenust.

202

Komisjon väidab vastu, et haldusmenetluses ei esitatud talle mingit teavet hagejaks olevate ettevõtjate konkreetse olukorra kohta.

203

Siinkohal tuleb kõigepealt märkida, et Itaalia ametivõimude ja oma seisukohta väljendanud asjassepuutuvate kolmandate isikute – st komitee ja Venezia omavalitsusüksuse – poolt komisjonile haldusmenetluses esitatud ja komisjoni poolt Esimese Astme Kohtule viimase nõudel edastatud kõikide märkuste analüüs ning COSES-i kahe aruande analüüs kinnitavad, et komisjoni tähelepanu ei juhitud Veneziana Gasi ega hooldus-ja puhastusettevõtjate, nagu Coopservice, lisakuludele. Kuigi on tõsi, et oma 23. jaanuari 1999. aasta märkustes mainisid Itaalia ametivõimud täpsustusi esitamata üldist majandushuvi esindavaid teenuseid nende sektorite hulgas, milles ettevõtjad ei osale ametivõimude sõnul kaubavahetuses, ei nimetanud nad siiski ühtegi nendest ettevõtjatest ega esitanud vähimaidki andmeid, mis oleksid võimaldanud neid ettevõtjaid identifitseerida või avaliku teenuse valdkonda kindlaks teha.

204

Seevastu puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et Itaalia Vabariik ja Venezia omavalitsusüksus taotlesid EÜ artikli 86 lõike 2 alusel erandit kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingute kasuks. Vastupidi kohtuistungil esitatud hagejate väidetele olid kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingud, keda on piiratud arv, komisjonile esitatud märkustes nende õigusliku staatuse alusel selgelt identifitseeritud. Nad olid nimeliselt märgitud Itaalia valitsuse 27. juuli 1999. aasta märkustes, milles oli täpsustatud nende tegevusvaldkondi ja tegutsemistingimusi.

205

Peale kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühinguid puudutava teabe käsitlesid ainsad andmed, mis esitati komisjonile haldusmenetluses selleks, et tõendada abikava hüvituslikku laadi, lisakulusid, mis üldiselt lasuvad laguuni saartel tegutsevatel ettevõtjatel. Ühelgi hetkel ei mainitud Veneziana Gasi ega puhastusettevõtjate, nagu Coopservice, erilist olukorda.

206

Italgasi sõnul oleks Veneziana Gasi lisakulusid võrreldes teiste selliste gaasijaotusettevõtjate kuludega, kelle suhtes kehtis sama tariifisüsteem, mis on kindlaks määratud riigi tasandil, pidanud siiski arvesse võtma, kui hinnati sotsiaalmaksuvabastuste hüvituslikku laadi kõnealuse ettevõtja seisukohast.

207

Italgas väidab siinkohal, et ühtse tariifimeetodi kohaldamine tõi kaasa piirkonniti erinevate gaasi tarnimise tariifide kehtestamise vastavalt standardkulule ja terves Itaalias kehtivatele ühetaolistele parameetritele, mis ei võtnud arvesse laguuni alal gaasi tarnimise tegelikke tingimusi ja lisakulusid, mida Veneziana Gas pidi kandma.

208

Siinkohal tuleb kõigepealt meenutada, et kui komisjon otsustab alustada ametlikku uurimismenetlust, siis on liikmesriik ja asjaomasest meetmest kasusaaja kohustatud esitama oma argumendid, mille eesmärk on tõendada, et meede ei kujuta endast riigiabi või et see on ühisturuga kokkusobiv, kuna ametliku menetluse eesmärk on tagada, et komisjoni käsutuses oleksid kõik antud juhul asjassepuutuvad andmed (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 18. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T-176/01: Ferriere Nord vs. komisjon, EKL 2004, lk II-3931, punkt 93). Muudetud või uuele abile erandina asutamislepingu sätetest heakskiidu saamiseks peab asjaomane liikmesriik komisjoniga koostöö tegemise kohustuse täitmiseks esitama kogu teabe, mis võimaldab sellel institutsioonil kontrollida, kas erandi kohaldamise tingimused on täidetud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 28. aprilli 1993. aasta otsus kohtuasjas C-364/90: Itaalia vs. komisjon, EKL 1993, lk I-2097, punkt 20, ning Esimese Astme Kohtu 15. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T-171/02: Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, EKL 2005, lk II-2123, punkt 129, ja 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T-17/03: Schmitz-Gotha Fahrzeugwerke vs. komisjon, EKL 2006, lk II-1139, punkt 48).

209

Abikava korral ei ole komisjon üldjuhul kohustatud analüüsima konkreetsetel juhtudel antud abi (vt eespool punkt 73). Ta võib piirduda kõnealuse abikava üldiste omaduste uurimisega, ilma et ta oleks kohustatud vaatlema iga konkreetset kohaldamisjuhtu (eespool punktis 52 viidatud Euroopa Kohtu 19. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon, punkt 51; 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-278/00: Kreeka vs. komisjon, EKL 2004, lk I-3997, punkt 24; 15. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-66/02: Itaalia vs. komisjon, EKL 2005, lk I-10901, punktid 91 ja 92, ja 15. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-148/04: Unicredito Italiano, EKL 2005, lk I-11137, punktid 67 ja 68).

210

Kohtupraktika kohaselt peab komisjon siiski riigiabi käsitlevate asutamislepingu alusnormide nõuetekohase rakendamise huvides EÜ artikli 88 alusel asjaomast abimeedet hoolikalt ja erapooletult analüüsima (Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I-1719, punkt 62, ja Esimese Astme Kohtu 6. märtsi 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-228/99 ja T-233/99: Westdeutsche Landesbank Girozentrale ja Land Nordrhein-Westfalen vs. komisjon, EKL 2003, lk II-435, punkt 167). Hea halduse põhimõte, mis kuulub õigusriigi üldpõhimõtete hulka, mis tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest, kohustab komisjoni ametlikus uurimismenetluses järgima asjassepuutuvate isikute võrdse kohtlemise põhimõtet (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu presidendi 4. aprilli 2002. aasta määrus kohtuasjas T-198/01 R: Technische Glaswerke Ilmenau vs. komisjon, EKL 2002, lk II-2153, punkt 85).

211

Sellises õiguslikus raamistikus on selle võimalik möönmine, et komisjonil on kohustus abikava uurimisel hinnata teatavate abisaajate olukorda eraldi, seotud esiteks komisjonil ja asjaomasel liikmesriigil lasuvate menetluslike kohustuste täitmisega ning teiseks siseriiklike ametivõimude või asjassepuutuvate kolmandate isikute poolt komisjonile abisaajate kohta esitatud konkreetse teabe sisuga.

212

Täpsemalt on komisjonil kohtupraktika kohaselt õigus teha otsus kättesaadava teabe põhjal, kui liikmesriik EÜ artiklist 10 tulenevat koostöökohustust rikkudes hoidub komisjonile selle teabe esitamisest, mida komisjon on temalt nõudnud selleks, et kaaluda kõnealuse meetme kvalifitseerimist EÜ artikli 87 lõike 1 seisukohast ning vajadusel hinnata abi kokkusobivust ühisturuga. Enne sellise otsuse tegemist peab komisjon siiski liikmesriiki kohustama määratud tähtaja jooksul talle edastama kõik vajalikud dokumendid, teabe ja andmed, et võimaldada tal kontrolli teostada. Üksnes juhul, kui liikmesriik vaatamata komisjoni korraldusele ei esita nõutavat teavet, on komisjonil õigus menetlus lõpetada ja teha vajadusel otsus, milles ta tuvastab riigiabi esinemise ja selle abi kokkusobivuse või kokkusobimatuse ühisturuga, nende andmete põhjal, mis on tema valduses (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 19. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T-318/00: Freistaat Thüringen vs. komisjon, EKL 2005, lk II-4179, punkt 73, ja 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T-68/03: Olympiaki Aeroporia Ypiresies vs. komisjon, EKL 2007, lk II-2911, punkt 36 ja viidatud kohtupraktika).

213

Neid põhimõtteid on kinnitatud määruse nr 659/1999 artikli 5 lõigetes 2 ja 3, artikli 10 lõikes 3 ja artikli 13 lõikes 1. Viimati nimetatud artikkel sätestab, et kui liikmesriik ei järgi teabe esitamisega seotud korraldust, tehakse komisjoni otsus lõpetada ametlik uurimismenetlus sama määruse artikli 7 alusel kättesaadava teabe põhjal.

214

Käesoleval juhul täitis komisjon täielikult oma menetluslikud kohustused nii asjaomase liikmesriigi ees kui ka abikavast kasusaajate kui asjassepuutuvate kolmandate isikute ees. Asjassepuutuvatel isikutel paluti EÜ artikli 88 lõike 2 alusel esitada oma märkused abikava kohta 18. veebruari 1998. aasta Euroopa Ühenduste Teatajas avaldatud teatises. Teatises korrati selle kirja teksti, milles komisjon oli Itaalia Vabariiki teavitanud oma otsusest alustada ametlikku menetlust ja milles ta kohustas kõnealust liikmesriiki edastama talle kõik dokumendid, teabe ja andmed, mida Itaalia Vabariik peab selle juhtumi hindamisel vajalikuks. 17. märtsi 1998. aasta kirjaga edastas komitee komisjonile aruande, millele oli lisatud COSES-i 1998. aasta märtsikuu uurimus. Venezia omavalitsusüksus esitas oma märkused komisjonile 18. mai 1998. aasta kirjaga. Ta märkis selles kirjas, et kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingud on kohustatud osutama avalikku teenust, ning viitas EÜ artikli 86 lõike 2 kohaldamisele. Hagejaks olevad ettevõtjad märkusi ei esitanud. Komitee ja Venezia omavalitsusüksuse eespool mainitud märkused edastati Itaalia valitsusele, kes saatis oma kommentaarid komisjonile 23. jaanuari 1999. aasta kirjaga ning teatas 10. juuni 1999. aasta kirjaga, et ühineb taotlusega kohaldada kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingute suhtes EÜ artikli 86 lõike 2 alusel erandit. Leides, et Itaalia Vabariik ei ole talle esitanud kogu vajalikku teavet, selleks et hinnata kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingute kasuks võetud meetmeid, kohustas komisjon 23. juuni 1999. aasta otsuses teda edastama kõik dokumendid, teabe ja andmed, mis on vajalikud nende meetmete ühisturuga kokkusobivuse hindamiseks EÜ artikli 86 lõike 2 alusel. Itaalia ametivõimud vastasid eespool mainitud 27. juuli 1999. aasta kirjaga.

215

Kuna komisjonile esitatud märkustes ja dokumentides (vt eespool punktid 207 ja 209) puudus vähimgi teave hagejaks olevate ettevõtjate kohta, ei saa neil asjaoludel kõnealusele institutsioonile seda ette heita, et ta nende konkreetset olukorda ei analüüsinud.

216

Kuna selle küsimuse kohta puudus igasugune teave, ei olnud komisjon kohustatud kontrollima, kas Veneziana Gasi ja Coopservice’i kasuks tehtud sotsiaalmaksuvabastused kujutasid endast rahalist hüvitist avaliku teenuse osutamise kohustuse eest ega andnud neile seetõttu mingit eelist EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

217

Siinkohal tuleb märkida, et vaidlustatud otsus on tehtud enne Euroopa Kohtu 22. novembri 2001. aasta otsust kohtuasjas C-53/00: Ferring (EKL 2001, lk I-9067, punkt 27) ja eespool punktis 107 viidatud kohtuotsust Altmark, mis seletab, miks komisjon analüüsis otsuse põhjenduses 92 hüvitist kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingu ASPIV osutatava avaliku teenuse eest EÜ artikli 86 lõikes 2 ette nähtud erandi seisukohast, mitte EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimuste hindamise raames.

218

Eespool punktis 107 viidatud kohtuotsuses Altmark välja toodud kriteeriumid, mis tulenevad EÜ artikli 87 lõike 1 tõlgendusest, on siiski täielikult kohaldatavad käesoleva juhtumi faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, nagu need olid komisjonile teada vaidlustatud otsuse tegemise ajal (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 12. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas T-289/03: BUPA jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II-81, punkt 158). Kuna vaidlustatud otsus tehti mitu aastat enne kõnealust kohtuotsust, tuleb selle asemel, et eespool punktis 107 viidatud kohtuotsuses Altmark kindlaks määratud kriteeriume sõna-sõnalt rakendada, kontrollida, kas komisjoni üldine lähenemisviis vaidlustatud otsuses vastab sisuliselt nendele kriteeriumidele (vt selle kohta kohtujurist Sharpstoni ettepanek liidetud kohtuasjades C-341/06 P ja C-342/06 P: Chronopost ja La Poste vs. Ufex jt, milles Euroopa Kohus tegi 1. juulil 2008 otsuse, EKL 2008, lk I-4777, punkt 94).

219

Siinkohal viitab äriühing Italgas Euroopa Kohtu 27. novembri 2003. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C-34/01–C-38/01: Enirisorse (EKL 2003, lk I-14243, punktid 31–40), mis kordab eespool punktis 107 viidatud kohtuotsuses Altmark kindlaks määratud tingimusi.

220

Kuna komisjon ei olnud kättesaadava teabe põhjal kohustatud Veneziana Gasi ja Coopservice’i konkreetset olukorda analüüsima (vt eespool punkt 215), tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsus ei eira selles suhtes EÜ artikli 87 lõiget 1 ning selles ei ole rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet ega esitatud vastuolulisi põhjendusi seetõttu, et otsuses piirduti kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingute konkreetse olukorra analüüsimisega.

221

Kõigil neil põhjustel tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata kõik hagejate ja Itaalia Vabariigi väited ja argumendid, mis puudutavad asjaomase meetme väidetavalt hüvituslikku laadi.

222

Hagejad ja Itaalia Vabariik, kes astus menetlusse Italgasi nõuete toetuseks, leiavad, et komisjoni ülesanne oli kontrollida, kas abikava võis peamistes asjaomastes tegevusvaldkondades kahjustada ühendusesisest kaubavahetust ja mõjutada konkurentsi. Nad heidavad komisjonile ette eriti seda, et viimane jättis arvesse võtmata selle, et asjaomased turud on kohalikud turud. Seetõttu on vaidlustatud otsus ebapiisavalt põhjendatud ja rikub EÜ artikli 87 lõiget 1. Lisaks, kuna komisjon võttis üksnes kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingute puhul arvesse, et nende tegevus on kohalikku laadi, eiras ta diskrimineerimiskeelu põhimõtet ja põhjendas vaidlustatud otsust vastuoluliselt.

223

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 49 on sätestatud:

„[K]onkurentsi ja liikmesriikidevahelist kaubandust kahjustatakse seeläbi, et sotsiaalmaksuvähendusi tehakse kõikidele ettevõtjatele, kelle hulka kuuluvad ka ettevõtjad, kes tegelevad majandustegevusega, mis on liikmesriikidevahelise kaubanduse esemeks. Itaalia ametivõimude esitatud teabe alusel võib tõdeda, et abi saanud ettevõtjad tegutsevad muu hulgas valdkondades, milles toimub intensiivne kaubandus, näiteks tööstuse ja teenuste sektor.”

224

Seda lühikest põhjendust silmas pidades tuleb tõdeda – nagu hagejad märgivad –, et komisjon lähtus teatavaid sektoreid puudutavate andmete põhjal, mis siseriiklikud ametivõimud talle edastasid, käesolevas asjas üldisest eeldusest, kuna abikava hõlmas kõiki tegevusvaldkondi kindlaksmääratud geograafilises piirkonnas.

225

Tuleb kontrollida, kas niisugust lähenemist saab pidada EÜ artikli 87 lõike 1 sätete ja põhjendamiskohustusega kooskõlas olevaks.

226

Selleks et tõendada, et komisjon oli kohustatud analüüsima asjaomaseid turgusid, viitavad hagejad muu hulgas Euroopa Kohtu 14. oktoobri 1987. aasta otsusele kohtuasjas 248/84: Saksamaa vs. komisjon (EKL 1987, lk 4013); 24. oktoobri 1996. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C-329/93, C-62/95 ja C-63/95: Saksamaa jt vs. komisjon, nn Bremer Vulkan (EKL 1996, lk I-5151); eespool punktis 195 viidatud kohtuotsusele Maribel bis/ter; eespool punktis 52 viidatud kohtuotsusele Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon; eespool punktis 101 viidatud 7. märtsi 2002. aasta kohtuotsusele Itaalia vs. komisjon; ning Esimese Astme Kohtu eespool punktis 45 viidatud kohtuotsusele Alzetta jt vs. komisjon ja 6. septembri 2006. aasta otsusele liidetud kohtuasjades T-304/04 ja T-316/04: Itaalia ja Wam vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata), mille peale on esitatud apellatsioonkaebus.

227

Kohtupraktika analüüsist nähtub, et nõuded sellele, kuidas komisjon peab põhjendama ja analüüsima abimeetme mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja konkurentsile, erinevad väga loogiliselt olenevalt sellest, kas tegemist on üksik- või üldmeetmega.

228

Üksikabi puhul kontrollib ühenduste kohus, kas vaidlustatud otsuse põhjendused, mis puudutavad selle tõendamist, et vaadeldav meede võib kahjustada ühendusesisest kaubavahetust ja mõjutada konkurentsi, tuginevad konkreetsetele asjaoludele nagu abi saanud ettevõtja suurus, tema eksporditegevus, abi suurus (Euroopa Kohtu 17. septembri 1980. aasta otsus kohtuasjas 730/79: Philip Morris Holland vs. komisjon, EKL 1980, lk 2671, punktid 10 ja 11). Kohus nõuab komisjonilt turuolukorra konkreetset majandusanalüüsi (eespool punktis 226 viidatud kohtuotsus Bremer Vulkan, punkt 53, ja Esimese Astme Kohtu 22. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas T-34/02: Le Levant 001 jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II-267, punktid 123 ja 124, ning eespool punktis 226 viidatud kohtuotsus Itaalia ja Wam vs. komisjon, punkt 73).

229

Ka valdkondlike abikavade uurimisel ei saa komisjon piirduda abstraktse analüüsiga. Ühenduste kohus kontrollib, et ta on abi mõju hindamisel tuginenud konkreetsetele asjaoludele, mis puudutavad näiteks abikava või asjaomase turu omadusi (vt näiteks eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Alzetta jt vs. komisjon, punkt 87, ja eespool punktis 52 viidatud kohtuotsus Itaalia ja Sardegna Lines vs. komisjon, punkt 69, milles Euroopa Kohus tühistas vaidlustatud otsuse põhjenduste puudulikkuse tõttu, kuna komisjon oli jätnud arvesse võtmata selle, et asjaomane sektor, st Vahemere saarekabotaaž ei olnud kõnealusel perioodil liberaliseeritud).

230

Seevastu mitut valdkonda puudutava abikava osas nähtub kohtupraktikast, et komisjon võib piirduda asjaomase kava omaduste uurimisega, selleks et hinnata, kas abi summa või protsendimäära suuruse, toetatavate investeeringute omaduste või muude tingimuste tõttu, mida abikava ette näeb, tagab kõnealune kava abisaajatele märgatava eelise võrreldes nende konkurentidega ja on kasulik eelkõige ettevõtjatele, kes osalevad liikmesriikidevahelises kaubanduses (vt selle kohta eespool punktis 226 viidatud kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, punkt 18; eespool punktis 195 viidatud kohtuotsus Maribel bis/ter, punkt 48, ja eespool punktis 104 viidatud 7. märtsi 2002. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punktid 89 ja 91).

231

Sellest tuleneb, et juhul, kui abikava on – nagu käesolevas asjas – kohaldatav kõigile ettevõtjatele, kes tegutsevad kindlaksmääratud territooriumil, ei saa komisjonilt nõuda, et ta turuolukorra kas või kokkuvõtliku analüüsi põhjal tõendaks abikava eeldatavat mõju ühendusesisesele kaubavahetusele ja konkurentsile kõigis asjaomastes tegevusvaldkondades.

232

Siinkohal tuleb tõepoolest meenutada, et riigiabi valdkonnas sõltub tõendamiskoormise jaotus sellest, kuidas komisjon ja asjaomane liikmesriik täidavad neil lasuvaid menetluslikke kohustusi menetluses, milles nimetatud institutsioon teostab oma pädevust nõuda liikmesriigilt kõiki vajalikke andmeid (eespool punktis 209 viidatud kohtuotsus Olympiaki Aeroporia Ypiresies vs. komisjon, punkt 35).

233

Täpsemalt peavad asjaomane liikmesriik komisjoniga koostöö tegemise kohustuse täitmiseks ja asjassepuutuvad isikud, kellel on nõuetekohaselt palutud vastavalt EÜ artikli 88 lõikele 2 esitada märkused, esitama oma argumendid ja edastama komisjonile kogu teabe, et tagada, et komisjoni käsutuses oleksid kõik antud juhul asjassepuutuvad andmed (vt eespool punkt 208).

234

Just sel viisil talle esitatud argumentide ja andmete alusel on komisjon kohustatud oma menetluslikke kohustusi täites (vt eespool punkt 212) hoolikalt ja erapooletult muu hulgas kontrollima, kas kõnealune meede võib kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust ja mõjutada konkurentsi. Komisjonil ei ole kohustust omal algatusel ja eeldustele tuginedes uurida, milliseid faktilisi või õiguslikke asjaolusid oleks võidud talle haldusmenetluses esitada (vt selle kohta eespool punktis 210 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 60, ja Esimese Astme Kohtu 14. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas T-109/01: Fleuren Compost vs. komisjon, EKL 2004, lk II-127, punkt 49).

235

Sellest tulenevalt on komisjon mitut valdkonda puudutava abikava korral kohustatud üksnes konkreetsete andmete põhjal kontrollima, kas teatud kindlates valdkondades täidab asjaomane meede eespool nimetatud kaks EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimust, kui talle on haldusmenetluses esitatud selleks piisav ja asjakohane teave. Piisava teabe puudumisel võib komisjon vastavalt kohtupraktikale lähtuda abikava omaduste analüüsil põhinevatest oletustest (vt eespool punkt 230).

236

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb küsimust, kas otsuse põhjendused vastavad EÜ artikli 253 nõuetele, hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Ehkki komisjon ei ole kohustatud vastama kõigile fakti- ja õigusväidetele, mis asjassepuutuvad isikud on haldusmenetluses esitanud, peab ta sellegipoolest võtma arvesse kõiki antud juhtumi korral asjassepuutuvaid tegureid ja andmeid, et ühenduste kohus saaks teostada seaduslikkuse kontrolli ja anda nii liikmesriikidele kui asjassepuutuvatele isikutele teada tingimustest, millest lähtuvalt ta asutamislepingut kohaldas (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 25. juuni 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-371/94 ja T-394/94: British Airways jt vs. komisjon, EKL 1998, lk II-2405, punkt 94 ja viidatud kohtupraktika).

237

Sellest tulenevalt sõltub komisjonil mitut valdkonda puudutava abikava korral lasuva põhjendamiskohustuse ulatus just ühendusesisesele kaubavahetusele ja konkurentsile avaldatava mõju osas kõnealusele institutsioonile haldusmenetluses edastatud andmetest ja materjalidest.

238

Lõpuks tuleb komisjoni otsuse õiguspärasust hinnata üksnes nende asjaolude põhjal, mis olid komisjonile teada otsuse vastuvõtmise hetkel, mitte selliste faktiliste argumentide põhjal, mis on komisjonile teadmata ja millest teda ei teavitatud haldusmenetluse käigus (eespool punktis 212 viidatud kohtuotsus Olympiaki Aeroporia Ypiresies vs. komisjon, punktid 72 ja 73).

239

Käesolevas asjas tuleb seega neid kättesaadavaid andmeid silmas pidades, mille Itaalia ametivõimud, komitee ja Venezia omavalitsusüksus esitasid komisjonile haldusmenetluses ja mille komisjon edastas Esimese Astme Kohtule viimase nõudel, hinnata, kas kõnealune institutsioon tõendas õiguslikult piisavalt, et sotsiaalmaksuvabastused võivad kahjustada ühendusesisest kaubavahetust ja mõjutada konkurentsi, ning kas vaidlustatud otsus on selles küsimuses piisavalt põhjendatud.

240

Nagu hagejad kohtuistungil rõhutasid, väitsid Itaalia ametivõimud 23. jaanuari 1999. kirjas, et ehitus-, kaubandus- ja majutussektoris ning üldist majandushuvi esindavate teenuste sektoris tegutsevad ettevõtjad ei osale kaubavahetuses. Seda väidet ei toetanud siiski ükski õiguslik ega faktiline argument. Sellele kirjale lisatud INPS-i tabelid, millele viidatakse vaidlustatud otsuses (põhjendus 6), sisaldasid üksnes teavet asjaomase meetme rakendamise kohta ning abi saanud ettevõtjate arvu ja suurust ning puudutatud töötajate arvu sektorite ja aastate lõikes. Tabelid ei sisaldanud mingeid andmeid, mis oleksid võimaldanud tuvastada, et turud olid täiesti kohalikud muu hulgas sektorites, mida Itaalia ametivõimud käsitlesid eespool viidatud kirjas.

241

Asjaolu, et tegevusvaldkonnad, milles hagejaks olevad ettevõtjad tegutsevad, on kohalikud, ei nähtu ka komitee 17. märtsi 1998. aasta märkustest ega COSES-i uurimistest, eelkõige 1998. aasta märtsikuu uurimusest, mis sisaldab konkurentsiolukorra analüüsi muu hulgas turismiga seotud kaubandussektorites, majutus-, toitlustus- ja teenuste sektorit ning traditsioonilise käsitöö valdkonda, nagu Murano klaasi töötlemine. Selles uurimuses analüüsiti kõigi asjaomaste sektorite osas üksnes konkurentsi mandril tegutsevate ettevõtjatega. Seevastu ei käsitletud küsimust, kuidas asjaomane meede mõjutab ühendusesisest kaubavahetust ja abisaajate konkurentsiolukorda võrreldes teistes liikmesriikides või Itaalia muudes osades tegutsevate ettevõtjatega. Pealegi ei käsitletud üldse puhastus- ja hooldusteenuste sektorit, milles tegutseb Coopservice, ega gaasijaotussektorit, milles tegutses Veneziana Gas. Teenuste osas viitas kõnealune uurimus vaid üldiselt „kolmandale sektorile” (punkt 1.4).

242

Järelikult ei sisalda komisjonile haldusmenetluses esitatud märkused ja dokumendid mingeid konkreetseid andmeid, mis võiksid juhtida komisjoni tähelepanu teatavate sektorite erilisele olukorrale ja võimaldada tal tuvastada, et nendes sektorites ei saanud sotsiaalmaksuvabastused kahjustada ühendusesisest kaubavahetust ega mõjutada konkurentsi.

243

Neil asjaoludel ei pea komisjon, kes on täielikult oma menetluslikud kohustused täitnud (vt eespool punkt 214), koguma siseriiklikelt ametivõimudelt lisateavet, selleks et kontrollida, kas EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimused, mis puudutavad ühendusesisese kaubavahetuse kahjustamist ja mõju konkurentsile, olid täidetud erinevates asjaomastes tegevusvaldkondades, sealhulgas majutus- ja gaasijaotussektoris ning hooldus- ja puhastusteenuste sektoris, milles tegutsevad hagejaks olevad ettevõtjad.

244

Vastupidi hagejaks olevate ettevõtjate väidetele kohtuistungil erineb nende olukord ja teiste abikavast kasusaajate olukord nende kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingute olukorrast, kes identifitseeriti ja kelle kohta esitati komisjonile haldusmenetluses täpseid andmeid (vt eespool punkt 202). Väited diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumise ja põhjenduste vastuolulisuse kohta tuleb seega tagasi lükata.

245

Lisaks, kuna komisjonile edastatud dokumentidest nähtub, et kõnealusel institutsioonil puudus igasugune konkreetne teave hagejate tegevusvaldkondade iseärasuste kohta, ei saa hagejad nendele iseärasustele tugineda, selleks et tõendada, et nad tegutsevad täiesti kohalikul turul või – Italgasi puhul – et gaasijaotussektoris puudus asjaomasel perioodil konkurents.

246

Ka hagejate argumentidega abi väikese summa ja selle kohta, et enamik abi saanud ettevõtjaid tegutsesid ainult kohalikul tasandil, ei saa nõustuda.

247

Abi suhteliselt väike suurus ega abi saanud ettevõtja suhteliselt tagasihoidlik suurus ei välista iseenesest võimalust, et kahjustatakse liikmesriikidevahelist kaubandust. Suhteliselt ebaoluline riigiabi võib liikmesriikidevahelist kaubandust kahjustada eelkõige juhul, kui sektoris, milles abi saavad ettevõtjad tegutsevad, toimub elav konkurents. Paljude väikeettevõtjatega sektoris võib seega riigiabi, mis üksikuna vaadeldes näib suhteliselt tagasihoidlik, kuid mida võivad saada kõik või suur osa sektori ettevõtjatest, liikmesriikidevahelisele kaubandusele mõju avaldada (vt eespool punktis 107 viidatud kohtuotsus Xunta de Galicia, punktid 41–43 ja viidatud kohtupraktika). Pealegi välistas komisjon käesoleval juhul vaidlustatud otsuses sõnaselgelt vähese tähtsuse reeglit järgivad meetmed EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalast (vt eespool punkt 103).

248

Isegi kui eeldada, et enamik abi saanud ettevõtjaid tegutsesid ainult kohalikul tasandil – mis ei ole tõendatud –, ei ole see niikuinii asjakohane. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib abi liikmesriikidevahelist kaubandust ja konkurentsi kahjustada isegi juhul, kui abi saanud ettevõtjad, kes konkureerivad teiste liikmesriikide tootjatega, tegutsevad ainult kohalikul tasandil. Kui liikmesriik annab ettevõtjale abi, võib see sisetoodangu mahtu säilitada või suurendada, mille tulemusena väheneb teistes liikmesriikides asuvate ettevõtjate võimalus eksportida oma kaupu selle liikmesriigi turule (vt selle kohta eespool punktis 104 viidatud 7. märtsi 2002. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punkt 84; eespool punktis 107 viidatud kohtuotsus Xunta de Galicia, punkt 40; eespool punktis 209 viidatud 15. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punkt 117, ja eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Alzetta jt vs. komisjon, punkt 91).

249

Kõigil neil põhjustel ja võttes arvesse esiteks selle abikava omadusi, mis näeb ette sotsiaalmaksuvabastused kõikide Venezias või Chioggias asuvate ettevõtjate kasuks, ning teiseks teavet ja andmeid, mis esitati komisjonile haldusmenetluses, ei eiranud kõnealune institutsioon EÜ artikli 87 lõiget 1, kui ta eeldas, et sellisest abikavast saavad kasu ettevõtjad, kes tegutsevad valdkondades, milles toimub intensiivne kaubandus, näiteks tööstuse ja teenuste sektor, ilma et ta oleks kas või kokkuvõtlikult viidanud konkreetsetele turgudele või tuginenud teatavate turgude konkreetsetele omadustele.

250

Lisaks märkis komisjon vaidlustatud otsust põhjendades (vt eespool punkt 223) lühidalt, kuid selgelt põhjused, miks kõnealused sotsiaalmaksuvabastused võivad kahjustada ühendusesisest kaubavahetust ja mõjutada konkurentsi.

251

Vastupidi hagejate väidetele oli see põhjendus piisav selleks, et võimaldada Itaalia ametivõimudel kindlaks määrata ettevõtjad, kes on otsuse alusel kohustatud saadud abi tagastama. Nagu on juba leitud (vt eespool punktid 100–111), ei ole nendel ametivõimudel kohustust vaidlustatud otsuse täitmise käigus igal üksikjuhul kontrollida, kas EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimused on täidetud.

252

Sellest tulenevalt oli vaidlustatud otsus iseenesest piisav ega vajanud täiendavaid põhjendusi, mida ka ei esitatud. Hagejate mainitud komisjoni 29. augusti ja 29. oktoobri 2001. aasta vastused siseriiklike ametivõimude esitatud palvetele selgitada vaidlustatud otsuse täitmise korda kuuluvad vaid kõnealuse institutsiooni ja siseriiklike ametivõimude lojaalse koostöö hulka.

253

Kõigil neil põhjustel tuleb väited EÜ artikli 87 lõike 1 rikkumise ja põhjenduste puudulikkuse kohta põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

254

Hageja Hotel Cipriani märgib, et EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c tuleb tõlgendada kooskõlas majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärkidega, mis on sätestatud EÜ artiklis 2 ja mida viiakse ellu eriti EÜ artikli 158 ja sellele järgnevate artiklitega. Ühtse turu loomine ja konkurentsi kaitse ei kujuta endast eesmärke iseeneses, vaid nendega püütakse saavutada asutamislepingu põhieesmärke. Piirkondlik abi on oluline vahend nende eesmärkide saavutamisel, mis ei ole struktuurifondide „ainupädevuses”. Seetõttu on komisjoni ülesanne oma kaalutlusõigust teostades kohaldada piirkondlikku abi käsitlevaid sätteid paindlikult, nähes teatud juhtudel ette erinevaid lahendusi, selleks et võtta arvesse käsitletavate olukordade objektiivseid iseärasusi, et tagada nende sätete kasulik mõju ja eesmärkide saavutamine.

255

Käesolevas asjas on EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel erandi tegemise tingimused täidetud. Vaidlustatud otsuses on tehtud ilmne hindamisviga ja selle põhjendused on puudulikud, kuna otsuses on kogu Venezia territoorium selle erandi kohaldamisalast välistatud.

256

Esiteks väidab hageja, et kõnealused meetmed, mille eesmärk on säilitada Venezia linna sotsiaal-majanduslik struktuur, vastavad täielikult ühenduse piirkondliku abi süsteemi eesmärkidele. Üks osa Venezia territooriumist, täpsemalt laguuni saared – sealhulgas Giudecca saar, kus asub Hotel Cipriani –, kuulub selliste Itaalia piirkondade hulka, mille puhul on lubatud sekkumised struktuurifondide eesmärgi nr 2 alusel, ning on ka nende Itaalia piirkondade kaardil, mille puhul on lubatud teha EÜ artikli 87 lõike 3 punktis c sätestatud erand.

257

Lisaks kuulub kogu Venezia territoorium raamistiku mahajäänud linnapiirkondades asuvatele ettevõtjatele riigiabi andmise kohta (eespool punkt 127) kohaldamisalasse, kuna see on hõlmatud linnapiirkondade jaoks mõeldud ühenduse algatusega Urban, mida mainiti eespool (suuniste punkt 7). Kõnealune territoorium vastab ka alternatiivsetele abikõlblikkuse kriteeriumidele. Vastupidi komisjoni väidetele (vaidlustatud otsuse põhjendus 72) töötati see raamistik välja instrumendina, mille eesmärk on täiendada muid ühenduse süsteeme, millega püütakse kaitsta majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ja mille puhul komisjon on möönnud, et need on poolikud ja ebasobivad (raamistiku punkt 1). Raamistik vastab seega vajadusele võtta arvesse muid sotsiaal-majanduslikke näitajaid, mis on omased olukorrale linnas (raamistiku punkt 7). Venezia suhtes erikriteeriumide – nagu need, mis on ette nähtud eespool viidatud raamistikus – kohaldamine on objektiivselt põhjendatud saarealal asumisest tulenevate lisakuludega ja ohuga, et Venezia muutub „muuseumlinnaks”, millel puudub ehtne majanduslik ja sotsiaalne struktuur. 22. mai 2002. aasta teatises kõnealuse ühenduse raamistiku kehtivuse lõppemise kohta rõhutas komisjon muu hulgas, et abi ebasoodsas olukorras olevatele linnaopiirkondadele võib „vahetult [EÜ] artikli 87 lõike 3 punkti c alusel käsitada ühisturuga kokkusobivana sõltuvalt juhtumist ja võttes arvesse abikava erilisi asjaolusid”.

258

Saarealal asumise tõttu on Venezia olukord järelikult täiesti eripärane, mistõttu oleks olnud õigustatud komisjoni poolt paindlikuma lähenemisviisi kasutamine EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c kohaldamisel, nagu seda palus ka Euroopa Parlament sõnaselgelt oma 16. aprilli 1999. aasta resolutsioonis Venezia kriisiolukorra kohta (EÜT C 219, lk 511).

259

Teiseks väidab hageja, et asjaomased meetmed hüvitasid vaid osaliselt lisakulusid, mille olemasolu komisjon vaidlustatud otsuses (põhjendus 78) ei eita. Järelikult on need meetmed proportsionaalsed taotletava regionaalarengu eesmärgiga ega mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis on vastuolus ühiste huvidega. Eriti kehtib see majutus- ja toitlustussektoris.

260

Hageja Italgas tuletab meelde, et selleks, et vältida analoogsete olukordade diskrimineerivat käsitlemist, on komisjon kohustatud kohaldama EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c objektiivsete kriteeriumide alusel, mille ta määrab üldjuhul ise kindlaks tõlgendusteatistes, mis tagavad tema praktika järjepidevuse ja ettenähtavuse, mida nõuab õiguskindluse põhimõte. Need teatised ei võimalda siiski koostada ammendavat loetelu sekkumistest, millele võidakse kohaldada selles artiklis nimetatud piirkondlikku erandit. Seega ei vabasta kõnealused teatised komisjoni kohustusest kontrollida, kas muid sekkumisi, mille eesmärk on spetsiifiliste kohalike probleemide lahendamine, võidakse selle artikli alusel lubada. Esimese Astme Kohus on selles suhtes leidnud, et meetmetele, mis ei kuulu ühenduse nende raamistike kohaldamisalasse, mis puudutavad EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c kohaldamist, võidakse sellegipoolest kohaldada kõnealuses artiklis sätestatud erandit, kui kaubandustingimusi ei mõjutata ebasoovitavalt määral, mis on vastuolus ühiste huvidega (Esimese Astme Kohtu 4. aprilli 2001. aasta otsus kohtuasjas T-288/97: Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia vs. komisjon, EKL 1999, lk II-1169, punkt 72).

261

Selline tõlgendus tuleneb ka eespool viidatud ühenduse raamistikust mahajäänud linnapiirkondades asuvatele ettevõtjatele riigiabi andmise kohta, milles komisjon möönis, et teatavad kohalikud iseärasused – mis ei vasta küll 1998. aastal avaldatud piirkondliku riigiabi andmise juhendis (EÜT C 74, lk 9; ELT eriväljaanne 08/01, lk 226; edaspidi „1998. aasta juhend”) määratletud struktuurilistele kriteeriumidele – õigustavad siiski EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel abi andmise lubamist. Raamistikus (I ja III punkt) rõhutas komisjon seda, et 1998. aasta juhend on sobimatu ebasoodsates linnapiirkondades tegutsevate ettevõtjate lisakuludega seotud raskustega võitlemiseks.

262

Käesolevas asjas ei võtnud komisjon arvesse samu hindamiskriteeriume, selleks et möönda Veneziale omase erandliku olukorra esinemist, mis – kuigi seda ei ole raamistikus mainitud – oleks õigustanud riigi sekkumise lubamist EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel. Itaalia ametivõimud ja Venezia omavalitsusüksus tuginesid haldusmenetluses võimalusele saada selline luba, pidades silmas laguuniala erilist olukorda, millele nad taotlesid ad hoc lahendust sõltumata tavalisi struktuurilisi näitajaid puudutavatest andmetest ja piirkondliku abi süsteemist, mille kohandamist ega muutmist nad ei palunud.

263

Vaidlustatud otsuses (põhjendus 74) piirdus komisjon siiski viitega selliste „uute asjaolude” puudumisele, mis võiksid õigustada taotletavat erandit, ilma et ta oleks nimetanud põhjuseid, miks ta leidis, et Itaalia ametivõimude esitatud asjaolud ei olnud sellise erandi õigustamiseks piisavad.

264

Lisaks märgib hageja, et vaidlusalune abi anti enne 1998. aasta juhendiga läbi viidud reformi. Selles kontekstis ei esitanud komisjon õiguslikke ja faktilisi põhjendusi, mille tõttu ta keeldus taotletud erandi lubamisest. Ta ei selgitanud, miks tollal kehtinud juhendis määratletud kriteeriumid ei võimalda Venezia erilist olukorda EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel arvesse võtta.

265

Kohtupraktika kohaselt on komisjon aga kohustatud arvesse võtma kõiki asjaolusid, mis on asjakohased selle hindamisel, kas abi on EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c seisukohast ühisturuga kokkusobiv (eespool punktis 228 viidatud Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas Philip Morris Holland vs. komisjon, punkt 17, ja 21. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. komisjon, nn Tubemeuse, EKL 1990, lk I-959, punkt 56, ning Esimese Astme Kohtu 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas T-152/99: HAMSA vs. komisjon, EKL 2002, lk II-3049, punkt 48). Komisjoni otsus peaks sisaldama otsuse adressaatidele mõistetavat arutluskäiku (vt Euroopa Kohtu 10. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas 40/85: Belgia vs. komisjon, EKL 1986, lk 2321, punkt 21).

266

Järelikult on vaidlustatud otsuse põhjendused väga puudulikud, kuna Itaalia valitsuse ja asjassepuutuvate isikute märkusi ei ole arvesse võetud. Põhjenduste puudulikkus on veel ilmsem, kui võtta arvesse Amsterdami lepingu lõppaktile lisatud deklaratsiooni nr 30 saarealade kohta, milles on sätestatud, et ühenduse õigusaktid peavad arvestama struktuuriliselt ebasoodsaid olusid, mis tulenevad nende saarelisest asendist, ning et nende alade kasuks võib võtta „konkreetseid meetmeid”. Vaidlustatud otsuses aga (märkus nr 30 põhjenduse 78 juures) piirdus komisjon märkimisega, et väidetavad struktuurilised raskused ei tulene laguuni piirkonna saarelisest asendist ega kujuta endast seega viidatud deklaratsioonis nr 30 nimetatud struktuuriliselt ebasoodsaid olusid.

267

Hageja rõhutab ka, et vaidlusalused maksuvabastused kujutavad endast tööhõivealaseid abimeetmeid, millega laiendatakse Mezzogiornos kehtivaid tööhõivepoliitika põhimõtteid Venezia ja Chioggia territooriumile. Asjaolu, et Venezia ei vasta suuniste tööhõivealase riigiabi kohta punktis 22 määratletud kriteeriumidele, ei takista tema kasuks EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel piirkondliku erandi kohaldamist. Komisjonile jääb vabadus oma praktikat edasi arendada, tingimusel et ta järgib eespool nimetatud kriteeriume juhtudel, mis on neid kriteeriume sätestavates suunistes sõnaselgelt ette nähtud. Ta võiks nende suuniste aluseks olevaid põhimõtteid kohaldada analoogia alusel ka muudele juhtudele, olenemata sellest, kas on antud teatis konkreetse juhtumi lahendamiseks.

268

Lõpuks on vaidlustatud otsusega igal juhul rikutud õigusnorme, kuna artikli 1 teises lõigus on sätestatud, et ministri 5. augusti 1994. aasta dekreedi artiklis 2 ette nähtud abi on ühisturuga kokkusobimatu, kui seda antakse ettevõtjatele, kes ei ole väikesed ega keskmise suurusega ettevõtjad ja kes ei tegutse piirkonnas, millele võib teha EÜ artikli 87 lõike 3 punktis c ette nähtud erandi. Kuna kõnealuse abi eesmärk on luua uusi töökohti, tuleks sellele vastavalt suuniste tööhõivealase riigiabi kohta punktile 20 kohaldada EÜ artikli 87 lõike 3 punktis c nimetatud erandit, kui on tegemist abiga, mis on mõeldud „teatavate tegevusalade arengu hõlbustamiseks”. Selles kontekstis tuleks uute töökohtade loomiseks mõeldud abi tunnistada ühisturuga kokkusobivaks isegi juhul, kui seda on antud ettevõtjatele, kes asuvad väljaspool piirkondi, millele võib teha eespool viidatud artiklis ette nähtud piirkondliku erandi.

269

Itaalia Vabariik, kes astus menetlusse Italgasi nõuete toetuseks, märgib, et komisjon tunnistas ise kostja vastuses (punkt 191), et EÜ artikli 87 lõike 3 punktis c ette nähtud piirkondlik abi võib sobivalt vastata sellist liiki nõuetele nagu need, mis Italgas esitas Venezia osas, ilma et oleks vaja vastu võtta ad hoc regulatsioone. Itaalia ametivõimud kaitsesid seda seisukohta haldusmenetluses. Vaidlemata vastu Itaalia ametivõimude argumentidele, mis puudutasid laguunialade majandusliku struktuuri pöördumatut halvenemist, ei võtnud komisjon siiski arvesse nende taotlust kohaldada eespool viidatud artikli alusel erandit Venezia saare- ja laguunialale. Järelikult on vaidlustatud otsus (põhjendus 74) puudulikult põhjendatud. Pealegi ei ole põhjendatud komisjoni kartus, et see kutsuks esile suure hulga analoogseid eranditaotlusi, võttes arvesse Venezia saare- ja laguuniala eripära.

270

Hagejad Coopservice ja komitee väidavad, et vaidlustatud otsuses on tehtud põhjendamisviga ja põhjendused on puudulikud, kuna komisjon ei võtnud arvesse – kui ta uuris, kas asjaomasele abikavale saab EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel teha piirkondlikku erandi – Venezia ja Chioggia territooriumi saarelist asendit, mis õigustab asjaomaste meetmete võtmist. Komisjon jättis õigustamatult ja valesti kõrvale Amsterdami lepingu deklaratsiooni nr 30. Sellest deklaratsioonist aga tuleneb, et saareline asend õigustab abi andmise lubamist seetõttu, et on eeldatav, et saarealad kannatavad struktuuriliselt ebasoodsate olude all, mis tulenevad ainuüksi nende saarelisest asendist.

271

Komisjon väidab, et kuna EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c näol on tegemist erandiga, tuleb seda tõlgendada kitsalt. Piirkondlike erandite erakordsus tuleneb selgelt 1998. aasta juhendist (punkti 1 neljas lõik), mis asendas komisjoni 12. augusti 1988. aasta teatise [EÜ] artikli [87] lõike 3 punktide a ja c kohaldamismeetodi kohta piirkondliku abi suhtes (EÜT 1988, C 212, lk 2; edaspidi „12. augusti 1988. aasta teatis”). Juhend on komisjonile siduv.

272

Komisjon meenutab, et iga liikmesriigi piirkonnad, millele on lubatud teha piirkondlik erand, on näidatud piirkondliku abi kaardil, mille komisjon on ühiste kriteeriumide alusel ja liikmesriigi teatatud projekti põhjal vastavalt 1988. aasta juhendis sätestatud menetlusele (eelkõige punkt 3.10) heaks kiitnud.

273

Käesolevas asjas on abikava suunatud ka ettevõtjatele, kes asuvad piirkondades, millele ei või teha EÜ artikli 87 lõike 3 punktis c ette nähtud erandit. Nagu komisjon märkis vaidlustatud otsuses (põhjendus 68), on see asjaolu piisav, et õigustada kõnealuse abikava suhtes piirkondliku erandi kohaldamata jätmist. Abikava uurimisel ei ole komisjon kohustatud analüüsima iga abi saanud ettevõtja konkreetset olukorda. Järelikult ei ole vaidlustatud otsus vastupidi Hotel Cipriani väidetele sellepärast puudulikult põhjendatud, et komisjon ei võtnud arvesse asjaolu, et kõnealune hageja asub piirkonnas, millele võib teha piirkondliku erandi.

274

Samadel põhjustel keeldus komisjon õigustatult vastu võtmast Itaalia ametivõimude taotlust saada asjaomasele abikavale EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel luba Venezia erilise kohaliku olukorra tõttu, mida iseloomustab vajadus vältida linna rahvaarvu ja tööstustegevuse vähenemist ja linna muutumist muuseumlinnaks ning asjaomaste meetmete väidetavalt hüvituslik laad (vaidlustatud otsuse põhjendus 67).

275

Komisjon vaidleb vastu ka sellele, et Venezia kuulub raamistiku mahajäänud linnapiirkondades asuvatele ettevõtjatele riigiabi andmise kohta kohaldamisalasse.

276

Lisaks juhib komisjon tähelepanu asjaolule, et Veneziat puudutavat ad hoc regulatsiooni ei ole igal juhul vaja, selleks et vastata nõuetele, millele tugines Italgas. See oli Itaalia Vabariik, kes otsustas mitte kogu Venezia territooriumi hõlmata oma ettepanekuga nende piirkondade loetelu kohta, mille puhul on lubatud EÜ artikli 87 lõike 3 punktis c ette nähtud piirkondlikud erandid.

277

Komisjon mainib veel, et ta märkis vaidlustatud otsuses (põhjendused 73 ja 74) põhjused, mille tõttu ta ei kavatsenud muuta selle artikli kohaldamise meetodit, selleks et kohandada seda Venezia juhtumile, nagu ta oli teinud siis, kui ühendus laienes Rootsi ja Soome võrra.

278

Lõpuks vaidleb komisjon vastu Italgasi väitele, mille kohaselt näeb asjaomane abikava ette tööhõivealased abimeetmed, mis on analoogsed Mezzogiornot puudutavates õigusnormides sätestatutega, mida laiendati Venezia ja Chioggia territooriumile.

279

Hotel Cipriani esitatud argumendi kohta, mis puudutab asjaomaste meetmete kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, leiab komisjon, et see viitab konkreetsele olukorrale ja kindlaksmääratud tegevusvaldkonnale, mida komisjon ei pea abikava hindamise käigus analüüsima.

280

Kõigepealt tuleb meenutada, et tuginedes suuniste tööhõivealase riigiabi kohta – mis käsitlevad üksnes sellist tööhõivealast riigiabi, mis ei ole seotud investeeringutega (suuniste punkt 10) – punktidele 20, 21 ja 23, tunnistas komisjon vaidlustatud otsuses (põhjendused 60–63 ja artikli 1 esimene lõik) ministri 5. augusti 1994. aasta dekreedi artikliga 2 ette nähtud ja töökohtade loomisega seotud sotsiaalmaksuvabastused EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel ühisturuga kokkusobivaks, kui need vabastused tehti ettevõtjatele, kes on väikesed või keskmise suurusega ettevõtjad või kes tegutsevad piirkonnas, millele võib teha EÜ artikli 87 lõike 3 punktis c ette nähtud erandi, või kes on tööandjaks töötajatele, kellel on erilisi raskusi tööturule tulemisel või naasmisel.

281

Seevastu vaidlustatud otsuse artikli 1 teises lõigus ja artiklis 2 leidis komisjon, et töökohtade loomisega seotud sotsiaalmaksuvabastused, mis ei vasta ühelegi nimetatud kolmest alternatiivsest tingimusest, ja ministri 5. augusti 1994. aasta dekreedi artiklis 1 ette nähtud üldised sotsiaalmaksuvähendused, mille eesmärk on töökohtade säilitamine (vaidlustatud otsuse põhjendused 64 ja 65), ei vasta eespool viidatud suunistes tööhõivealase riigiabi kohta sätestatud kriteeriumidele (punkt 22), selleks et neid saaks EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel lubada valdkondliku abina, mis on mõeldud teatavate tegevusalade arengu hõlbustamiseks, ilma et kaubandustingimusi mõjutataks ebasoovitavalt määral, mis on vastuolus ühiste huvidega.

282

Komisjon kontrollis vaidlustatud otsuse põhjendustes 67–78, kas eelmises punktis nimetatud maksuvabastustele võib – juhul kui nende suhtes ei saa EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel kohaldada valdkondlikku erandit tööhõivealase riigiabina – kohaldada EÜ artikli 87 lõike 3 punkti a või c alusel piirkondlikku erandit piirkondliku riigiabina. Komisjon tugines sõnaselgelt 12. augusti 1988. aasta teatisele, mis oli kohaldatav asjaomasel perioodil, mis kestis aastast 1995 kuni 1. detsembrini 1997 – kuupäev, millest alates abikava kohaldamine peatati (vaidlustatud otsuse põhjendus 69).

283

Kõnealune meetod asendati hiljem – enne kui vaidlustatud otsus 25. novembril 1999 vastu võeti – 1998. aasta juhendiga, mis võeti vastu 16. detsembril 1997 EÜ artikli 88 lõikes 1 nimetatud „sobivate meetmetena” (Euroopa Kohtu 18. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C-242/00: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2002, lk I-5603, punkt 30) ja avaldati 10. märtsil 1998. aasta Euroopa Ühenduste Teatajas.

284

Seega on kohane kontrollida, kas kõnealune juhend oli käesolevas asjas kohaldatav. Siinkohal tuleb märkida, et kõnealuse juhendi punktis 6.1 on sätestatud, et komisjon hindab piirkondliku abi ja ühisturu kokkusobivust juhendi alusel niipea, kui juhend vastu võetakse. Juhendis on siiski täpsustatud, et abiettepanekuid, millest on teatatud enne liikmesriikidele juhendi edastamist, hinnatakse teatamise ajal jõus olnud kriteeriumide alusel. Käesolevas asjas viidi abikava õigusvastaselt ellu alates 1995. aastast. Seaduse nr 30/1997 sätetest, millega pikendati seda kava aastaks 1997 nii Mezzogiorno maakondades kui Venezia ja Chioggia territooriumil tegutsevate ettevõtjate kasuks, teatati komisjonile 10. juuni 1997. aasta kirjaga otsuse 95/155 alusel, millega anti teatavatel tingimustel luba kohaldada Mezzogiornos sotsiaalmaksu vähendamise korda, mitte EÜ artikli 88 lõike 3 kohase ametliku teatena Venezia ja Chioggia ettevõtjate kasuks kohaldatava abikava kohta, kuna asjaomane abikava oli juba ellu viidud. Sellist informeerimist ei saa seega pidada teatamiseks, mis võimaldab 1998. aasta juhendi punkti 6.1 alusel kohaldada teatamise ajal jõus olnud kriteeriume. 1998. aasta juhendi punktides 6.2 ja 6.3 ette nähtud üleminekusätete alusel võis komisjon siiski teatud tingimustel esiteks teha seoses abi saavate piirkondade nimekirjade abikõlblikkuse kontrollimisega erandeid juhendist ja lähtuda jätkuvalt 12. augusti 1988. aasta teatises kehtestatud meetodist. Teiseks võis komisjon teatud tingimustel 1998. aasta juhendist erandeid teha ka seoses abimäärade ja ülemmäärade ühisturuga kokkusobivuse kontrollimisega.

285

Sellest tulenevalt oli komisjonil õigus tugineda vaidlustatud otsuses nende piirkondade kaardile, mille puhul on lubatud teha piirkondlik erand, ning abi ülemmääradele ja abi kogusumma ülemmääradele, mis on välja arvutatud EÜ artikli 87 lõike 3 punktide a ja c kohaldamismeetodi alusel, mis oli määratletud 12. augusti 1988. aasta teatises. Muude asjaolude suhtes oli 1998. aasta juhend kohaldatav.

286

Nagu Esimese Astme Kohus meenutas eespool punktis 265 viidatud otsuses HAMSA vs. komisjon (punktid 201 ja 202), nähtub 12. augusti 1988. aasta teatisest (punkti 6 esimene lõik) – ja seda on kinnitatud ja täpsustatud ka eespool viidatud 1998. aasta juhendis (punkti 1 neljas lõik ja punktid 4.1 ja 4.11) –, et sellise piirkondliku abi eesmärk, millele võib EÜ artikli 87 lõike 3 punktide a ja c alusel teha erandi, on tagada kas tootlikud investeeringud või investeeringutega seotud töökohtade loomine. Seevastu tegevusabi võib EÜ artikli 87 lõike 3 punkti a või c alusel lubada üksnes erandjuhul (12. augusti 1988. aasta teatise punkti 6 teine lõik ja 1998. aasta juhendi punktid 4.15–4.17). Isegi kui tuleks leida, et investeeringutega seotud töökohtade loomisele antavat abi puudutavad sätted ja tegevusabi puudutavad sätted, mis sisalduvad 1998. aasta juhendis, ei ole ajaliselt kohaldatavad – mida eitatakse viidatud punktis 6.1, milles on sätestatud, et juhend on kohaldatav niipea, kui see vastu võetakse, välja arvatud punktides 6.2 ja 6.3 ette nähtud üleminekusätted –, on siiski tõsi, et investeeringuga seotuse kriteeriumi olulisus ja tegevusabi erandlikkus tulenevad selgelt 12. augusti 1988. aasta teatisest. 12. augusti 1988. aasta teatist tuleb nii tõlgendada seetõttu, et selline tõlgendus on täielikult kooskõlas eesmärgiga, mida vastavalt EÜ artikli 87 lõike 3 punktile c taotletakse piirkondlike eranditega, st eesmärgiga soodustada teatud majanduspiirkondade arengut, ilma et kaubandustingimusi mõjutataks ebasoovitavalt määral, mis on vastuolus ühiste huvidega.

287

Komisjon meenutab vaidlustatud otsuses (põhjendused 68 ja 69) seega õigustatult, et kriteeriumid, mille alusel otsustada, kas teatud piirkonnale võib EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel teha piirkondlikku erandit, lubatud abiliigid ja abimäärad määrati kindlaks 12. augusti 1988. aasta teatises. Selles kontekstis leidis komisjon, et asjaomastele meetmetele ei saa sellist erandit teha kahel põhjusel. Ta märkis esiteks, et ainult üks osa Venezia linna territooriumist oli arvatud nende Itaalia piirkondade loetelusse, mille puhul on lubatud teha EÜ artikli 87 lõike 3 punktis c ette nähtud piirkondlik erand. Teiseks väitis ta, et vastavalt 1998. aasta teatisele on piirkondliku abi eesmärk kas tootlikud investeeringud või investeeringutega seotud töökohtade loomine. Kuna asjaomased töökohtade loomisega seotud maksuvabastused kujutavad endast tegevusabi, võib seda anda üksnes 1998. aasta juhendi punktide 4.15–4.17 alusel väga rangetel tingimustel ettevõtjatele, kes tegutsevad piirkondades, millele võib teha EÜ artikli 87 lõike 3 punktis a ette nähtud erandi ja mille hulka Venezia ja Chioggia ei kuulu. Komisjon leidis seetõttu, et sellist abi ei saa kvalifitseerida piirkondlikuks meetmeks (vaidlustatud otsuse põhjendused 68–70). Lõpuks märkis komisjon piirkondlikku arengut puudutava eesmärgi kohta, et võttes arvesse asjaomase abikava omadusi, puudub selle kava ja esile toodud struktuuriliste raskuste vahel igasugune seos (põhjendus 78).

288

Seejärel lükkas komisjon vaidlustatud otsuses (põhjendused 71–77) tagasi argumendid, mille Itaalia ametivõimud, komitee ja Venezia omavalitsusüksus esitasid 12. augusti 1988. aasta teatises sätestatutest paindlikumate kriteeriumide kohaldamise kasuks. Täpsemalt vaidles ta vastu väitele, et ta oli kohaldanud eeskirju, mis teevad erandi teatises sätestatud kriteeriumidest, eelkõige 14. mai 1997. aasta raamistikus mahajäänud linnapiirkondades asuvatele ettevõtjatele riigiabi andmise kohta, 20. detsembri 1994. aasta teatises [EÜ] artikli [87] lõike 3 punkti c piirkondliku abi suhtes kohaldamise meetodi muutmise kohta seoses Põhjamaade ühinemisega (EÜT, C 364, lk 8) ning oma otsuses 94/455 (vt eespool punkt 2).

289

Hagejad ja Itaalia Vabariik, kes astus menetlusse Italgasi nõuete toetuseks, ühinevad komisjonile haldusmenetluses esitatud argumentidega ja väidavad, et vaidlustatud otsus eirab EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c ning on ebapiisavalt põhjendatud, kuna komisjon ei võtnud nõuetekohaselt arvesse saarelisest asendist tulenevaid spetsiifilisi raskusi, mis iseloomustavad Venezia territooriumi, selleks et teha vaidlustatud otsuses ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud sotsiaalmaksuvabastustele piirkondlik erand.

290

Tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt on komisjonil EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c kohaldamisel lai kaalutlusõigus, mille teostamine eeldab keeruliste majanduslike ja sotsiaalsete hinnangute andmist, mis tuleb läbi viia ühenduse kontekstis. Selle kaalutlusõiguse teostamise kohtulikul kontrollimisel tuleb kontrollida üksnes menetlusnormide järgimist ja põhjendamiskohustuse täitmist, faktiliste asjaolude sisulist õigsust ning seda, et ei oleks rikutud õigusnorme, asjaolude hindamisel ei oleks tehtud ilmselget kaalutlusviga ega tegemist ei oleks võimu kuritarvitamisega (Euroopa Kohtu 13. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas C-409/00: Hispaania vs. komisjon, EKL 2003, lk I-1487, punkt 93, ja Esimese Astme Kohtu 14. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T-137/02: Pollmeier Malchow vs. komisjon, EKL 2004, lk II-3541, punkt 52).

291

Veelgi enam, EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c ja EÜ artikli 88 endi sõnastusest tuleneb, et komisjon „võib” ühisturuga kokkusobivaks pidada neist kahest sättest esimeses silmas peetud abi. Seega, kuigi komisjon peab alati võtma seisukoha, kas selline riigiabi, mille üle ta kontrolli teostab, sobib kokku ühisturuga, isegi kui sellest ei ole temale teatatud, ei pea komisjon sellist abi ühisturuga kokkusobivaks tunnistama (eespool punktis 290 viidatud kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, punkt 94, ja eespool punktis 290 viidatud kohtuotsus Pollmeier Malchow vs. komisjon, punkt 53).

292

Komisjon võib oma kaalutlusõiguse teostamiseks kehtestada endale õigusaktidega selliseid juhiseid nagu raamistikud, teatised või suunised, arvestades, et need peavad sisaldama juhiseid lähenemisviisi kohta, mida see institutsioon peab järgima, ja et need ei tohi kõrvale kalduda asutamislepingu normidest. Kui komisjon võtab vastu sellise õigusakti, milles asutamislepingut silmas pidades täpsustatakse kriteeriume, mida komisjon kavatseb oma kaalutlusõigust teostades kasutada, tuleneb sellest oma võimu piiramine seeläbi, et komisjon peab järgima neid suunavaid eeskirju, mille ta on ise endale kehtestanud. Selles kontekstis peab Esimese Astme Kohus kontrollima, kas komisjon on neid eeskirju järginud (vt Esimese Astme Kohtu 1. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T-27/02: Kronofrance vs. komisjon, EKL 2004, p. II-4177, punkt 79 ja viidatud kohtupraktika; vt ka eespool punktis 290 viidatud kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, punkt 95, ja eespool punktis 290 viidatud kohtuotsus Pollmeier Malchow vs. komisjon, punkt 54).

293

Kaalutlusõiguse raames, mida ta teostab EÜ artikli 87 lõike 3 kohaldamisel, säilitab komisjon oma õiguse neid raamistikke, teatisi või suuniseid tühistada või muuta, kui olukord seda nõuab. Lisaks käsitlevad need õigusaktid piiritletud sektorit ja nende ajendiks on soov järgida tema enda kindlaks määratud poliitikat (Esimese Astme Kohtu 30. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas T-214/95: Vlaams Gewest vs. komisjon, EKL 1998, lk II-717, punkt 89).

294

Kohtupraktikast nähtub, et ei saa järeldada, et komisjon on ennast ilma jätnud õigusest tunnistada abi ühisturuga kokkusobivaks vahetult EÜ artikli 87 lõike 3 alusel, kui ta ei ole kõnealuse küsimuse kohta teatises, suunistes või raamistikus sõnaselgelt seisukohta võtnud. Sellise olukorraga on muu hulgas tegemist siis, kui kohaldatav raamistik ei keela sõnaselgelt kõnealusel juhul antud abi liiki või ei ole selle eesmärk sellist abiliiki keelata (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T-375/03: Fachvereinigung Mineralfaserindustrie vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 143 ja 144).

295

Kohtupraktikast nähtub samuti, et selliseid raamistikke, teatisi või suuniseid ei tohi tõlgendada üksnes nende sõnastusest lähtudes. Nende tõlgendamisel tuleb silmas pidada EÜ artiklit 87 ja selle eesmärki, milleks on kahjustamata konkurentsi tagamine ühisturul. Eespool punktis 292 viidatud kohtuotsuses Kronofrance vs. komisjon (punkt 89) märkis Esimese Astme Kohus, et mitut valdkonda puudutavat raamistikku suurtele investeerimisprojektidele antava piirkondliku abi kohta võib mõista selliselt – nagu väitis ka komisjon –, et konkurentsiolukorraga seotud teguri hindamisel on langeva turu kriteeriumi uurimine võimalik vaid teise võimalusena, kui andmed asjaomase sektori tootmisvõimsuse kasutamise määra kohta on ebapiisavad. Esimese Astme Kohus leidis siiski, et seda raamistikku tuleb mõista nii, et juhul, kui andmed tootmisvõimsuse kasutamise kohta asjaomases valdkonnas ei vii järelduseni, et selles sektoris esineb struktuuriline ülevõimsus, peab komisjon kaaluma, kas tegemist on langeva turuga, kuna selline tõlgendus on ainsana kooskõlas eesmärgiga tagada kahjustamata konkurents.

296

Sama mõttekäiku järgides leidis Esimese Astme Kohus eespool punktis 290 viidatud otsuses Pollmeier Malchow vs. komisjon, et komisjoni 3. aprilli 1996. aasta soovitust väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratluse kohta tuleb tõlgendada majandusliku iseseisvuse eesmärki silmas pidades. Kuigi soovituse sätted nägid sisuliselt ette, et äriühinguid, kelles väikese või keskmise suurusega ettevõtja määratlusele mittevastavate ettevõtjate osalus on väiksem kui 25%, käsitatakse iseseisvatena, leidis Esimese Astme Kohus, et need sätted ei olnud muutnud komisjoni kaalutluspädevust teha kindlaks, kas kontserni kuuluvad ettevõtjad kujutavad endast majandusüksust riigiabisüsteemi rakendamise seisukohast (vt eelkõige kohtuotsuse punktid 58–63).

297

Lisaks tuleb meenutada, et vastavalt EÜ artiklile 253 peab komisjon põhjendama oma otsuseid, mille hulka kuuluvad ka sealhulgas otsused, millega keeldutakse abi EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel ühisturuga kokkusobivaks tunnistamast. EÜ artiklis 253 nõutavatest põhjendustest peab aga selgelt ja üheselt nähtuma vaidlustatud akti vastu võtnud ühenduse institutsiooni arutluskäik, mis võimaldaks huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja vajadusel oma õigusi kaitsta ning kohtul järelevalvet teostada (vt eespool punktis 290 viidatud kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, punktid 95 ja 98).

298

Käesolevas asjas tuleb seega kontrollida, kas vaidlustatud otsuse põhjendusi (vt eespool punktid 287 ja 288) võib pidada piisavaks ning kas poolte argumente arvesse võttes võib järeldada, et komisjon ei ületanud eespool meenutatud kohtupraktika seisukohast selle kaalutluspädevuse piire, mis tal on asjaomaste teatiste, suuniste ja raamistike puhul.

299

Mis puudutab esiteks Hotel Cipriani argumenti, mille kohaselt piirkondlikku riigiabi käsitlevaid sätteid tuleb tõlgendada paindlikult ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärke silmas pidades, siis rõhutab komisjon õigesti, et ühelt poolt kahjustamata konkurentsi tagamine siseturul (EÜ artikli 3 lõike 1 punkt g ja EÜ artiklid 81–89) ning teiselt poolt majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamine (EÜ artikli 3 lõike 1 punkt k ja EÜ artiklid 158–162) on kaks eraldiseisvat ja autonoomset ühenduse poliitikat. Struktuurifondid kujutavad endast teisena mainitud poliitika peamist instrumenti, samal ajal kui EÜ artikli 87 lõike 3 punktides a ja c ette nähtud piirkondlikud erandid kuuluvad ühenduse konkurentsipoliitika valdkonda ja on piiratud vajadusega vältida mis tahes konkurentsimoonutusi, mis oleksid vastuolus ühiste huvidega. Asjaolu, et piirkondliku abi valdkonnas täiendavad need kaks poliitikat teineteist, mis tulenes juba 12. augusti 1988. aasta teatisest (preambuli neljas lõik), ei tähenda siiski, et kummagi poliitikaga taotletavad eesmärgid on teatavas hierarhias. Asjaolu – millele on viidatud komisjoni 24. oktoobri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1628/2006, mis käsitleb EÜ artiklite 87 ja 88 kohaldamist investeeringuteks ette nähtud regionaalabi suhtes (ELT L 302, lk 29), st grupierandimääruse põhjenduses 3, millele tugines Hotel Cipriani –, et piirkondlik riigiabi edendab liikmesriikide ja ühenduse kui terviku majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, ei saa seega mõjutada piirkondlikku riigiabi reguleerivatele normidele antavat tõlgendust. Täpsemalt ei ole komisjon kohustatud oma kaalutlusõiguse teostamisel kohaldama neid norme paindlikumalt, eelistades majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärke konkurentsipoliitika eesmärkidele. 1998. aasta juhend sisaldab tegelikult ka erisätet (punkt 3.10.5), mille eesmärk on soodustada piirkondliku riigiabi kokkusobivust struktuurifondidega, tagades samal ajal teatavate juhendis sätestatud tingimuste järgimine.

300

Seejärel tuleb kaaluda raamistikke, teatisi ja suuniseid puudutavaid argumente, mis hagejad esitasid selleks, et tõendada, et käesoleval juhul oli komisjon kohustatud tunnistama sotsiaalmaksuvabastused EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel ühisturuga kokkusobivaks.

301

Esiteks, nagu märgib komisjon vaidlustatud otsuses (põhjendus 72), ei käsitle raamistik mahajäänud linnapiirkondades asuvatele ettevõtjatele riigiabi andmise kohta piirkondlike erandite tegemist, vaid EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel valdkondlike erandite tegemist. Kuigi on tõepoolest tõsi, et nende raskuste tõsiduse kohta, mis õigustavad EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel erandi tegemist, sätestab raamistiku punkt 13, et mahajäänud linnapiirkondades esineb nii sotsiaal-majanduslikust aspektist kui ka seoses ebasoodsate olude ja lisakuludega, mida seal asuvad ettevõtjad peavad kandma, raskusi, mille tõsidus on võrreldav nende piirkondadega, kellele antakse abi eespool viidatud artikli alusel, on punktis 10 siiski rõhutatud, et ettevõtjate probleemid mahajäänud linnapiirkondades on peamiselt kohalikku laadi probleemid, mis ei õigusta selliseid piirkondlikke meetmeid nagu need, mida kasutatakse suurettevõtjate puhul. Lisaks tuleneb punkti 5 kohaselt piirkondlikku abi reguleerivate normide ebasobivus eelkõige esiteks lubatud piirkondade abikõlblikkuse kriteeriumidest ja teiseks sellest, et piirkondlikku abi ei saa olemasolevatele ettevõtjatele anda ilma investeerimistehinguta.

302

Üks eespool viidatud raamistiku punktis 7 määratletud alternatiivsetest kriteeriumidest, mis puudutab seda, millistes piirkondades võidakse anda riigiabi mahajäänud linnapiirkondades tegutsevatele ettevõtjatele, seisneb selles, et piirkond peab olema hõlmatud ühenduse algatusega Urban, mis on loodud struktuurifondide raames nõukogu 20. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2082/93, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 4253/88, millega kehtestatakse määruse (EMÜ) nr 2052/88 rakendussätted ühelt poolt erinevate struktuurifondide sekkumiste koordineerimise ja teiselt poolt struktuurifondide ja Euroopa Investeerimispanga ning muude rahandusasutuste sekkumiste koordineerimise osas (EÜT L 193, lk 24), artikli 11 ja nõukogu 20. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2083/93, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 4254/88, millega kehtestatakse määruse (EMÜ) nr 2052/88 rakendussätted Euroopa Regionaalarengu Fondi osas (EÜT L 193, lk 34), artikli 3 lõike 2 alusel. Komisjoni teatise liikmesriikidele, millega kehtestatakse suunised rakenduskavade jaoks, mida liikmesriike kutsutakse üles koostama algatuse Urban raames (EÜT 1994, C 180, lk 6), punkt 14 näeb ette, et ühenduse abi laenude või toetuse vormis võib anda algatuse Urban raames integreeritud arendusprogrammidele, mis on mõeldud raskustes oleva linnapiirkonna geograafiliselt määratletud ja piiritletud osale. Selles suhtes nähtub raamistikust mahajäänud linnapiirkondades asuvatele ettevõtjatele riigiabi andmise kohta (punkt 2.1), et selles peetakse silmas eelkõige riigiabi, mille eesmärk on struktuurifondide pingutuste täiendamine.

303

Tuleb märkida, et vastavalt raamistiku punktile 4 on ebasoodsad olud, mis sunnivad ettevõtjaid mahajäänud linnapiirkondadest lahkuma, konkreetsemalt seletatavad „otseste või kaudsete lisakuludega, mis on seotud tegutsemisega nendes piirkondades (vargused, kindlustusmaksete suurus, vandalism…), ning nendele linnapiirkondadele omaste struktuuriliselt ebasoodsate oludega (raskused sellise kvalifitseeritud tööjõu leidmisel, kes oleks valmis seal töötama, majandustegevuse üldine vähenemine, avalike infrastruktuuride puudumine ja halvenemine, ebaturvalisus, kohalike ametiasutuste rahalised raskused, „kaubamärgi imago” probleemid)”. Raamistik puudutab üksnes abi väikeettevõtjatele, kes tegelevad kohalikku laadi tegevusega (punkt 11), ning selle lisas 1 on nimetatud abikõlblikud tegevused, mille hulka kuuluvad ka majutus ja toitlustus. Lisas nimetatud tegevuste hulgas, mida „abi ei puuduta”, on nimetatud gaasi jaotamist.

304

Käesolevas asjas tuleb rõhutada, et abikavast kasusaajateks on kõik Venezias ja Chioggias asuvad ettevõtjad. Abikavas ei ole ette nähtud mingeid piiranguid selle materiaalsele kohaldamisalale.

305

Kuigi Hotel Cipriani kinnitab, et Venezia territoorium kuulub just algatuse Urban alusel (vt eespool punkt 299) eespool viidatud raamistiku kohaldamisalasse, ei saa õiguspäraselt väita – ja ükski hageja ka ei väida seda –, et asjaomane abikava vastab raamistikus määratletud erikriteeriumidele. Selline raamistik on käesoleval juhul seega täiesti asjassepuutumatu. Komisjon väidab selle kohta õigesti, et eespool viidatud raamistik ei kujuta endast näidet EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c kohaldamise kriteeriumidest kõrvale kalduva sekkumise kohta, mis oleks olnud õigustatud ainulaadsetel ja erandlikel tingimustel. Kõnealune raamistik määratleb hoopis üldised kriteeriumid, mis on piirkondliku erandi tegemisel kohaldatavad kõigile mahajäänud linnapiirkondadele. Vastupidi hagejate seisukohale ei võimalda sellises olukorras asjaolu, et komisjon võttis raamistikus arvesse mahajäänud linnapiirkondade erilisi majandusraskusi, järeldada, et ta oleks EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel erandi tegemise otsustamisel pidanud arvesse võtma Venezias esinevaid erilisi probleeme, millel ei ole mingit seost mahajäänud linnapiirkondade raskustega.

306

Teiseks ei ole hagejatel ja Itaalia Vabariigil alust komisjonile ette heita seda, et ta ei võtnud arvesse saarelisest asendist tulenevate struktuuriliste probleemide iseärasust – millele viitasid Itaalia ametivõimud ja asjassepuutuvad isikud haldusmenetluses –, selleks et teha EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel piirkondlik erand, põhjusel et abikava vastab piirkondliku abi süsteemiga taotletavatele regionaalarengu eesmärkidele ning on proportsionaalne.

307

Kohtupraktikast (vt eespool punktid 294–296) nähtub küll, et komisjonil on – nagu väidavad hagejad ja Itaalia Vabariik – oma kaalutluspädevuse teostamisel õigus võtta EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel arvesse erilisi olukordi, ilma et selleks oleks vaja muuta piirkondliku abi süsteemi, mis tuleneb kohaldatavatest teatistest ja suunistest, või luua ad hoc regulatsiooni. Sellisel juhul on komisjoni ülesanne kaaluda abi kasulikku mõju ning selle negatiivset mõju kaubandustingimustele ja kahjustamata konkurentsi säilitamisele (vt eespool punktis 225 viidatud kohtuotsus Philip Morris Holland vs. komisjon, punktid 24 ja 26, ning eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Alzetta jt vs. komisjon, punkt 129).

308

Hagejate ja Itaalia Vabariigi esitatud argumendid ei võimalda siiski käesolevas asjas tuvastada, et komisjon ületas oma hindamispädevuse piire, kui ta vaidlustatud otsuse põhjendustes 68 ja 69 (vt eespool punkt 287) tugines 1988. aasta teatises ja 1998. aasta juhendis määratletud hindamiskriteeriumidele.

309

Hagejad ei ole tõendanud, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et Venezia olukorra puhul ei esine uusi asjaolusid, ja kui ta seetõttu tugines faktile, et asjaomane abi ei olnud seotud investeeringuga, ning keeldus neid lubamast piirkondliku erandina (vt eespool punkt 288). Lisaks ei ole hagejad ja Itaalia Vabariik vastu vaielnud sellele, et üksnes Venezia territooriumi teatavad osad on arvatud nende Itaalia piirkondade loetelusse, mille puhul on lubatud teha EÜ artikli 87 lõike 3 punktis c ette nähtud piirkondlik erand. Sellegipoolest tuleb märkida, et vastupidi komisjoni väidetele ei välista see asjaolu iseenesest seda, et kogu Venezia territooriumile võib teha piirkondliku erandi. Abikõlblike piirkondade puhul piisab siiski asjaolust, et asjaomane abi kujutab endast tegevusabi, selleks et õigustada komisjoni keeldumist selle lubamisest piirkondliku abina.

310

Samuti tuleb tagasi lükata Italgasi ja Itaalia Vabariigi etteheide, et kui komisjon piirdus vaidlustatud otsuses (põhjendus 74) viitega selliste uute asjaolude puudumisele, mis võiksid õigustada taotletavat ad hoc erandit, ei põhjendanud ta piisavalt, miks ta lükkas tagasi Venezia laguuni piirkonna ainulaadsel olukorral põhinevad argumendid, mille esitasid Itaalia ametivõimud ja asjassepuutuvad kolmandad isikud haldusmenetluses.

311

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 74 esitas komisjon põhjused, mille tõttu ta ei kavatsenud käesoleval juhul muuta 12. augustist 1988 pärinevat EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c kohaldamise meetodit, selleks et kohandada seda asjaomasele juhtumile, nagu ta oli teinud ühenduse laienemise tõttu Rootsi ja Soome võrra. Tol korral muutis komisjon tõepoolest oma 1. juuni 1994. aasta otsusega kõnealust meetodit, nähes sisuliselt ette täiendava kriteeriumi, mille alusel võis piirkondadele teha piirkondliku erandi, ning võimaluse lubada abi, mis on mõeldud täiendavate veokulude osaliseks hüvitamiseks, selleks et võtta arvesse Euroopa Ühenduse jaoks uudseid geograafilisi iseärasusi, st väga põhjapoolne asukoht, karmid ilmastikutingimused, väga suured vahemaad riigi sees, hõre rahvastik territooriumi teatud osades, mida ei olnud meetodi väljatöötamisel alusprobleemidena arvesse võetud (vt komisjoni eespool viidatud 20. detsembri 1994. aasta teadaanne liikmesriikidele ja muudele huvitatud isikutele, milles käsitletakse muudatusi 12. augusti 1988. aasta teatise II osas, EÜT 1994, C 364, lk 8). Selgitades, et Venezia olukorra puhul ei esine uusi asjaolusid ning et käsitletav abikava on selline, mis võib kehtivat abisüsteemi häirida – kuna tegemist oli tegevusabiga, mida anti piirkonnas, kus ei ole teravaid majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse probleeme –, põhjendas komisjon järelikult piisavalt seda, miks ta keeldus käesolevas asjas kõrvale kaldumast kohaldatavas meetodis sätestatud kriteeriumidest.

312

Kolmandaks tuleb tagasi lükata ka Italgasi väide, mille kohaselt oli komisjonil ministri 5. augusti 1994. aasta dekreedi artiklis 1 ette nähtud ja töökohtade säilitamist taotlevate üldiste sotsiaalmaksuvabastuste osas õigus kõrvale kalduda suuniste tööhõivealase riigiabi kohta punktis 22 määratletud kriteeriumidest. Samal ajal kui need suunised on seotud EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel tehtavate piirkondlike eranditega, piirdub hageja tuginemisega otsusele 95/455, milles komisjon tegi piirkondliku erandi Mezzogiornos kohaldatavatele sotsiaalmaksuvabastustele täiesti teistsugustel asjaoludel kui need, mis on kõne all käesolevas asjas, nagu komisjon märgib vaidlustatud otsuses (põhjendused 75 ja 76). Kõnealuses 1995. aasta otsuses (põhjendus 14) tuvastas komisjon, et ministri 5. augusti 1994. aasta dekreedi artiklis 1 ette nähtud tegevusabi täidab muudes piirkondades peale Abruzzo ja Molise kõik tingimused, selleks et teha EÜ artikli 87 lõike 3 punkti a alusel piirkondlik erand. Mis puudutab aga Abruzzot ja Moliset, mis ei täitnud enam neid tingimusi, siis võttis komisjon arvesse asjaolu, et need kaks piirkonda olid 31. detsembrini 1993 hõlmatud EÜ artikli 87 lõike 3 punkti a alusel tehtud erandiga. Ta leidis seetõttu, et kuigi EÜ artikli 87 lõike 3 punkt c ei hõlma tegevusabi, on siiski otstarbekas ja ühisturuga kokkusobiv – ilma et mõjutataks ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis on vastuolus ühiste huvidega – lubada seda abi, millega kaasnes abi andmise järkjärgulise lõpetamise kava, ajutise kaasmeetmena, selleks et soodustada piirkonnas tegutsevate ettevõtjate kohanemist EÜ artikli 87 lõike 3 punktis c ette nähtud vähem soodsa süsteemiga. Otsuses 95/455 (põhjendus 15) õigustas komisjon 12. augusti 1988. aasta teatises sätestatud kriteeriumidest tehtud erandit „üldise põhimõttega, mille kohaselt tuleb arvesse võtta selliste olukordade objektiivseid iseärasusi, mis ei ole võrreldavad nende piirkondade olukorraga, mille suhtes võib teha erandi EÜ artikli [87] lõike 3 punkti c alusel”.

313

Neljandaks tuleb märkida, et vastupidi Italgasi väidetele järgis komisjon täielikult eespool viidatud suunistes tööhõivealase riigiabi kohta määratletud kriteeriume, kui ta tunnistas töökohtade loomisega seotud sotsiaalmaksuvabastused, mis on ette nähtud ministri 5. augusti 1994. aasta dekreedi artiklis 2, ühisturuga kokkusobimatuks juhul, kui neid vabastusi ei tehtud väikestele ega keskmise suurusega ettevõtjatele ega sellises piirkonnas tegutsevatele ettevõtjatele, millele võib anda piirkondlikku abi, ega ka töökohti pakkuvatele ettevõtjatele. Komisjon märkis suuniste punktis 21 selgelt kriteeriumid, mille alusel ta hindab, kas töökoha loomiseks antavale abile võib teha piirkondliku erandi EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel. Nende kriteeriumide hulka kuuluvad eespool nimetatud kolm alternatiivset tingimust, sealhulgas tingimus, et abi saav ettevõtja peab asuma piirkonnas, millele võib anda piirkondlikku abi. Kuna Italgas ei too esile ühtegi asjaolu, mis võiks seada kahtluse alla kõnealuse kolme alternatiivse kriteeriumi kokkusobivuse nende piirkondlike erandite eesmärkidega, mida tehakse EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel, milles peetakse silmas abi, mis on mõeldud teatavate majandustegevuste arengu soodustamiseks, ilma et see abi mõjutaks ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis on vastuolus ühenduse huvidega, tuleb leida, et komisjon oli vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale (vt eespool punkt 292) kohustatud järgima suunavaid eeskirju, mille ta on ise vastu võtnud. Igal juhul ei saa komisjonile nende kriteeriumide kohaldamist ette heita, kuna ei ole tõendatud ega põhjendatult väidetud, et kõnealused kriteeriumid ei ole kooskõlas piirkondlike eranditega taotletava eesmärgiga (vt a contrario eespool punktis 290 viidatud kohtuotsus Pollmeier Malchow vs. komisjon).

314

Kõiki eelnevaid kaalutlusi silmas pidades tuleb väited EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c rikkumise ja põhjenduste puudulikkuse kohta põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

315

Hageja Hotel Cipriani vaidleb vastu põhjendustele, mis komisjon esitas seoses keeldumisega teha kultuuriline erand. Ta väidab, et COSES-i uurimus, mille komitee esitas, kinnitas nende piirangute üldist iseloomu, mis tulenevad Venezia jaoks kultuuriväärtuste kaitset ja keskkonnakaitset käsitlevatest Itaalia õigusnormidest. Kõnealuses uurimuses olid täpselt märgitud Venezias sellistest piirangutest tulenevad lisakulud võrreldes kuludega, mis tulenevad analoogsetest piirangutest erinevates keskkonnaoludes. Hageja toob eriti esile piirangud, mis tulenevad Itaalia seadusest nr 1089/39, millega kehtestati ajaloo- ja kunstiväärtuste kaitse süsteem, ning spetsiifilisemalt Venezia puhul vabariigi presidendi dekreedist nr 791/73, millega kehtestati erinormid arhitektuurilise, ajaloolise ja kunstilise väärtusega hoonete restaureerimisele ja korrastamisele. Ta lisab, et komitee oli ka välja pakkunud, et esitab täiendavat teavet, mida komisjon peab vajalikuks. Neil asjaoludel oleks komisjon juhul, kui ilmnes, et mõnede ettevõtjate puhul nimetatud täiendavaid piiranguid ei esinenud, pidanud kõikidele vajalikele andmetele tuginedes kultuurilise erandi välistama üksnes ettevõtjate osas, kelle puhul kõnealuseid piiranguid ei esinenud.

316

Hageja väidab seejärel, et sotsiaalmaksuvähenduste piiratud summa – mis pealegi vähenes järkjärguliselt kuni abi andmise täieliku lõpetamiseni – oli lisakulude suurusega proportsionaalne. Käesolevas asjas rikub hoopis vaidlustatud otsus proportsionaalsuse põhimõtet.

317

Komisjon tegi samas kultuurilise erandi Consorzio Venezia Nuovale, kontrollimata seost selle organisatsiooni kultuurilise eesmärgi ja antud abi suuruse vahel. Sellest seisukohast on vaidlustatud otsus järelikult vastuoluline ja vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega.

318

Majutustegevus on hageja puhul, kelle hoonete suhtes kehtivad ajaloolises keskuses kohaldatavad äärmiselt piiravad normid, tihedalt seotud nende hoonete identiteediga, mida ta kasutab ja mille algset otstarvet tuleb vastavalt eespool viidatud dekreedile nr 791/1973 säilitada. Selleks piisavalt suurearvulise töötajaskonna pidamine vastab seega vajadusele säilitada kõnealuste hoonete ajalooline välimus ja roll linna südames.

319

Hagejad Coopservice ja komitee heidavad komisjonile ette, et ta jättis tähelepanuta üldiste piirangute olemasolu, mis puudutavad eriti laguuniala ja mille eesmärk on eelkõige arhitektuuripärandi säilitamine ja keskkonnakaitse. Täpsemalt ei võtnud komisjon arvesse vabariigi presidendi dekreediga nr 962/1973 kehtestatud piiranguid, millega soovitakse tagada „Venezia linna ja selle laguuni maastikulise, ajaloolise, arheoloogilise ja kunstilise raamistiku kaitse” vastavalt eesmärkidele, mis on seatud Itaalia seaduses nr 171/1973 ja seaduses nr 431/1985, mis käsitleb keskkonnakaitse esmatähtsate eesmärkide saavutamist. Komisjon uuris seega üksnes otseseid piiranguid, mis on seotud arhitektuuriliste ja ehituslike aarete kaitsmisega, mis on ette nähtud seaduses nr 1089/39. Ta jättis seevastu tähelepanuta „kaudsed” piirangud, mille eesmärk on kaitsta tingimusi, mis on seotud otseste piirangute aluste hoonete keskkonna, ümbruse, nähtavuse ja valgusega.

320

Kõnealuste sotsiaalmaksuvabastuste eesmärk on kultuuri edendamine ja kultuuripärandi säilitamine. Pealegi on kõnealused vähendused proportsionaalsed eespool nimetatud piirangutest tulenevate lisakuludega ega muuda ühendusesisese kaubavahetuse ja konkurentsi tingimusi. Nendest kahest aspektist on vaidlustatud otsuse põhjendused ekslikud ja ebapiisavad.

321

Komisjon vastab, et ta üksnes kohaldas EÜ artikli 87 lõike 3 punkti d. Ta tuvastas tegeliku seose puudumise antud eelise ja lisakulude vahel, mis kaasnevad kultuuripärandi säilitamisega ja mida selle eelisega soovitakse hüvitada.

322

Esiteks märgib Esimese Astme Kohus, et ei ole tõendatud, et kultuuripärandi säilitamisega kaasnevaid lisakulusid kannavad kõik ettevõtjad, kelle kasuks tehti sotsiaalmaksuvähendusi. Hotel Cipriani esile toodud asjaolu, et arhitektuurilise, ajaloolise ja kunstilise väärtuse olemasolu võib kindlaks määrata „hoonete ansamblite puhul, mis on määratletud tänavate, väljakute ja kanalite paigutusega seotud parameetrite alusel”, nagu märkis komitee, ei tõenda, et sellised lisakulud kaasnevad kõigi hoonetega, mida kasutavad ettevõtjad, kelle kasuks tehti sotsiaalmaksuvähendusi.

323

Siinkohal tuleb mainida, et komisjonil ei olnud vajalikku teavet, selleks et vaidlustatud otsuses eristada ettevõtjaid, kes kasutavad hooneid, mille suhtes kehtivad kultuuripärandi kaitsega seotud piirangud, ettevõtjatest, kes ei kasuta selliseid hooneid.

324

Üldisemalt nähtub komisjonile haldusmenetluses esitatud märkustest ja dokumentidest, et komisjonil ei olnud mingeid asjakohaseid andmeid, mis oleksid tal võimaldanud hinnata Hotel Cipriani, Coopservice’i ja komitee poolt esile toodud arhitektuuriliste ja kultuuriliste piirangute ulatust ning kaaluda võimalust teha vajadusel erand EÜ artikli 87 lõike 3 punkti d alusel. Vaidlustatud otsusest (põhjendus 79) nähtub täpsemalt – ja hagejad ei ole sellele vastu vaielnud –, et Itaalia valitsus ei ole kunagi taotlenud kultuurilist erandit, vaid on üksnes väitnud, et kõnealuste sotsiaalmaksuvabastuste näol on tegemist piirkondliku abiga. Eespool mainitud COSES-i 1998. aasta veebruari uurimuses (punkt 3.3), mille edastas komisjonile Venezia omavalitsusüksus, piirduti nende seaduste ja määruste nimekirja koostamisega, mis kehtivad Venezia suhtes keskkonna, ehituse ja linnaplaneerimise valdkonnas. Kuigi mõned nendest seadustest ja määrustest kehtestavad vaieldamatult „ajaloolisi ja kunstilisi” piiranguid, nagu väidavad hagejad, ei ole nende piirangute ulatust ja kohaldamisala täpsustatud. Lisaks puudutab suurem osa viidatud määrustest üldisemalt linnaplaneerimise, keskkonna ja maastikuga seotud piiranguid, mida üldjuhul ei võeta arvesse EÜ artikli 87 lõike 3 punktis d silmas peetud kultuuri edendamise ja kultuuripärandi säilitamise puhul. Mis puudutab COSES-i 1998. aasta märtsi uurimust (punktid 1.2 ja 1.5), mille edastas komisjonile komitee, siis see ei sisalda mingeid andmeid Venezias või Chioggias tegutsevate ettevõtjate selliste lisakulude kohta, mis on otseselt seotud kultuuripärandi kaitsega.

325

Teiseks tuleb märkida, et asjaomaste sotsiaalmaksuvabastuste kohaldamise üksikasjalik kord ei võimalda tagada nende meetmete proportsionaalsust nimetatud erandiga taotletava eesmärgiga, nagu leiab komisjon vaidlustatud otsuses (põhjendus 81). Hagejad ei vaidle vastu sellele, et abi andmise üksikasjalikke tingimusi silmas pidades puudub üldjuhul seos ühelt poolt ettevõtja kasuks tehtud maksuvabastuste summa, mis on seotud töötajate arvuga, ja teiselt poolt ettevõtja kasutatavate hoonete liigi või suuruse ning järelikult ka seoses kultuuripärandi kaitsmisega kantavate lisakulude vahel.

326

Mis puudutab Hotel Cipriani olukorda, millele käesolevas asjas on viidatud, siis on kohane tõdeda, et hagejal ei ole õigust esitada faktilisi argumente, mis puudutavad tema erilist olukorda, kuna neid argumente ei esitatud komisjonile haldusmenetluses.

327

Seevastu tuleb märkida, et Consorzio Venezia Nuovale antud abi eraldi uurimine vaidlustatud otsuses on selgitatav asjaoluga, et viimane on üks kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingutest, kelle kohta esitasid Itaalia ametivõimud üksikasjalikku teavet. Selle teabe põhjal leidis komisjon, et kõnealusele ettevõtjale – kelle põhikirjajärgne eesmärk on viia ellu riigi otsustatud meetmed Venezia ajaloo-, kunsti- ja arhitektuuripärandi säilitamise tagamiseks – antud abil oli kultuuriline eesmärk.

328

Kõigil neil põhjustel ei ole alust järeldada, et komisjon eiras käesoleval juhul diskrimineerimise keelu põhimõtet ja ületas oma kaalutluspädevuse piire, kui ta jättis arvesse võtmata just Hotel Cipriani konkreetse olukorra ja leidis üldiselt, et väidetavad piirangud ei õigusta kultuurilise erandi tegemist.

329

Järelikult tuleb väited EÜ artikli 87 lõike 3 punkti d ja põhjendamiskohustuse rikkumise kohta põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

330

Kohtuasjas T-277/00 on hagejad Coopservice ja komitee seisukohal, et vaidlustatud otsuses (põhjendus 84) on eiratud EÜ artikli 87 lõike 3 punkti e ning otsuse põhjendused on ebapiisavad ja vastuolulised, kuna komisjon leiab, et ta ei näe isegi võimalust kohaldada kõnealuses artiklis sätestatud erandit. Nad väidavad, et Venezia kultuuripärandi säilitamisega seotud üldise huvi eesmärkide taotlemine õigustab sellist erandit.

331

Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

332

EÜ artikli 87 lõike 3 punkt e käsitleb „muud liiki abi, mida komisjoni ettepaneku põhjal kvalifitseeritud häälteenamusega võib kindlaks määrata nõukogu”. Seega piisab, kui tõdeda – nagu märgib komisjon –, et puudus igasugune nõukogu poolt selle artikli alusel vastu võetud ad hoc otsus, mis oleks võimaldanud asjaomast abikava lubada.

333

Järelikult tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

334

Kohtuasjas T-277/00 heidavad hagejad Coopservice ja komitee esiteks komisjonile ette, et ta välistas ekslikult ja põhjendamata, et Venezia linna säilitamine kujutab endast üleeuroopalist huvi pakkuvat tähtsat projekti EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b tähenduses. Vaidlustatud otsus on selles küsimuses vastuoluline, kuna komisjon ju tunnistas, et Venezia säilitamine on äärmiselt oluline, ning möönis sellest tulenevalt Consorzio Venezia Nuovale antud abi kokkusobivust ühisturuga (põhjendus 96).

335

Teiseks välistas komisjon samuti ekslikult ja põhjendamata EÜ artikli 87 lõike 2 punktis b ette nähtud erandi, mis puudutab loodusõnnetusi. Tõus kujutab endast loodusõnnetust esiteks selle äärmiselt raskete tagajärgede tõttu linna majanduslikule ja sotsiaalsele struktuurile ning korduvuse tõttu ja teiseks selle hävitavate tagajärgede tõttu, kui see loodusnähtus ilmneb eriti ulatuslikult.

336

Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

337

Esiteks on kohane tõdeda, et komisjon väidab õigesti, et abikava ei saa pidada tihedalt seotuks üleeuroopalist huvi pakkuva tähtsa projektiga. Seda kava ei loodud mitte Venezia säilitamiseks, vaid selle eesmärk on vähendada Venezia või Chioggia territooriumil tegutsevate ettevõtjate eelarvel tavaliselt lasuvat sotsiaalmaksu. Seega on abikava eesmärk peamiselt parandada nende ettevõtjate konkurentsivõimet. Vastavalt kohtupraktikale võib EÜ artikli 87 lõike 3 punktis b ette nähtud erandi teha abimeetme suhtes üksnes juhul, kui see ei teeni peamiselt liikmesriigi ettevõtjate huve, vaid toimib kogu ühenduse huvides (eespool punktis 209 viidatud kohtuotsus Unicredito Italiano, punktid 72–78, ja eespool punktis 209 viidatud 15. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas Itaalia vs. komisjon, punktid 139 ja 140).

338

Järelikult ei ületanud komisjon oma kaalutluspädevuse piire, kui ta tõdes vaidlustatud otsuses (põhjendus 97), et tegemist ei ole „üleeuroopalist huvi pakkuva projektiga” EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b tähenduses. Pealegi, vastupidi hagejate väidetele ei sisalda vaidlustatud otsus selles suhtes vastuolulisi põhjendusi, kuna Consorzio Venezia Nuovale antud abile ei antud luba EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b alusel (vt eespool punkt 327).

339

Lisaks põhjendas komisjon vaidlustatud otsust õiguslikult piisavalt, kui ta märkis, et abikava ei ole seotud üleeuroopalist huvi pakkuva tähtsa projektiga ega ole ka mõeldud liikmesriigi majanduse tõsise häire kõrvaldamiseks.

340

Teiseks on kohane märkida, et kõnealused sotsiaalmaksuvabastused on suhtelises sõltuvuses palkade kogusummast ja nende eesmärk ei ole loodusõnnetuste ja erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamine, nagu nõuab EÜ artikli 87 lõike 2 punkt b. Lisaks tuletab komisjon meelde, et vastavalt põllumajanduse valdkonnas väljakujunenud praktikale saab halbadest ilmastikutingimustest tulenevat kahju samastada kahjuga, mis on tekkinud loodusõnnetuste tõttu EÜ artikli 87 lõike 2 punkti b tähenduses, üksnes juhul, kui kahju suurus ületab teatava künnise, mis on kindlaks määratud tavapärase toodangu alusel. Sellised kriteeriumid ei ole üle kantavad veetõusule Venezias.

341

Neil asjaoludel tuleb järeldada, et komisjon ei ületanud oma kaalutluspädevuse piire, kui ta leidis vaidlustatud otsuses (põhjendus 99), et Venezias esinevat tõusu ei saa käsitada loodusõnnetusena ega erakorralise sündmusena EÜ artikli 87 lõike 2 punkti b tähenduses. Vaidlustatud otsus on selles küsimuses ka piisavalt põhjendatud.

342

Järelikult tuleb käesolevad väited põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

343

Hagejad esitavad kaks väidete rühma vaidlustatud otsuse artiklis 5 kehtestatud tagasinõudmise kohustuse tühistamise nõude põhjenduseks. Esiteks viitavad nad määruse nr 659/1999 artikli 15 rikkumisele ning õiguskindluse, õiguspärase ootuse kaitse ja võrdse kohtlemise põhimõtte eiramisele seoses sellega, et komisjon kvalifitseeris asjaomased meetmed väidetavalt ekslikult uueks abiks. Teiseks väidavad hagejad, et kuna vaidlustatud otsus kehtestab vaidlusaluse abi tagasinõudmise kohustuse, rikub see määruse nr 659/1999 artikli 14 lõiget 1 ja proportsionaalsuse, õiguskindluse, võrdse kohtlemise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ning üleminekunorme ja põhjendamiskohustust.

344

Hageja Hotel Cipriani tuletab meelde, et komisjon alustas käesolevas asjas käsitletavate sotsiaalmaksuvähenduste uurimist 1997. aastal. Selles kontekstis piiras määruse nr 659/1999 artikkel 15, mille eesmärk on tagada õiguskindlus, komisjoni uurimis- ja otsustamispädevuse abiga, mis on määratud alates 1987. aastast ning mis seega on ainus abi, mida saab selles artiklis sätestatud aegumistähtaja möödumisel tagasi nõuda.

345

Hotel Cipriani kasuks on aga juba vähemalt 1972. aastast tehtud sotsiaalmaksuvähendusi, mis on ette nähtud kogu Itaalia territooriumil muude seadustega kui seadused nr 206/1995 ja nr 30/1997, millele tugineb komisjon. Hageja viitab siinkohal seadusega nr 590/1971 kehtestatud sotsiaalmaksuvähendustele, mida tehakse käsitöö- ja tööstusettevõtjate kasuks, kellel on alla 300 töötaja, ja mida laiendati majutusettevõtjatele seadusega nr 463/1972. Ta lisab, et tema kasuks tehakse ka teatavaid seadusega nr 102/1977 ette nähtud sotsiaalmaksuvähendusi, mis on seaduse nr 102/1977 alusel kohaldatavad kogu Itaalia territooriumil käsitöö- ja tööstusettevõtjatele ja mida laiendati majutusettevõtjatele seadusega nr 573/1977.

346

Käesolevas asjas kõne all olevad sotsiaalmaksuvähendused kujutavad endast seega olemasolevat abi määruse nr 659/1999 artikli 15 lõike 3 tähenduses, mitte uut abi, mis on kehtestatud seadustega nr 206/1995 ja nr 30/1997, mida komisjon uuris vaidlustatud otsuses.

347

Isegi mööndes, et hageja kasuks tehti sotsiaalmaksuvähendusi seaduste nr 206/1995 ja nr 30/1997 alusel – millele hageja vastu vaidleb –, tuleks neid meetmeid käsitada olemasoleva abina, mis pärinevad vähemalt aastatest 1972 ja 1978. Ühelt poolt nägid need seadused ette üksnes seadusega nr 1089/1968, milles nähti ette sotsiaalmaksuvähendused Mezzogiorno ettevõtjate kasuks, kehtestatud abi, mida laiendati Venezia territooriumile seadusega nr 171/1973 ja majutussektorile seadusega nr 502/1978 ja seadusega nr 463/1972, st olemasoleva abi laiendamise ajas ja ruumis. Teiselt poolt tehti hageja kasuks alates 1978. aastast maksusoodustusi, mis olid ette nähtud ebasoodsas olukorras olevaid piirkondi käsitlevate õigusnormidega (aree depresse).

348

Vastupidi komisjoni väidetele on asjaomase abikava ja eespool mainitud olemasoleva abi vahel õiguslik järjepidevus, kuna kõnealust abi ei ole oluliselt muudetud. Kuigi see abi nähti ette erinevate seadustega, on siiski tegemist samasuguse sotsiaalmaksuvähendusega, mille kohaldamine Venezia ja Chioggia territooriumile nähti ette seadusega nr 171/1973, nii nagu seda tõlgendati seadusega nr 502/1978. Sellist analüüsi kinnitab ka seaduse nr 206/1995 artikkel 5 bis, milles on sätestatud, et seaduse nr 171/1973 artiklis 23 ja seaduse nr 502/1978 artiklis 3 nimetatud sätteid tuleb tõlgendada nii, et nendes ette nähtud sotsiaalmaksuvähendusi tehakse jätkuvalt ministri 5. augusti 1994. aasta dekreedis määratletud kriteeriumide kohaselt. Sellest tulenevalt piirduvad seadused nr 206/1995 ja nr 30/1997 kinnitamisega, et juba varem ette nähtud maksuvähendused on kohaldatavad Venezia ja Chioggia territooriumil, ilma et muudetaks abikava olulisi tingimusi, st abisaajate ringi, sekkumise vormi ja ulatust.

349

Selles õiguslikus kontekstis oleks sotsiaalmaksuvabastuste süsteemist kasusaajatel võinud määruse nr 659/1999 artikli 15 lõikeid 1 ja 2 silmas pidades olla õiguspärane ootus, et need vabastused on õiguspärased ja ühisturuga kokkusobivad. Aegumistähtaeg hakkas kulgema 1973. aastal, kui mitte varem. Siinkohal väidab hageja, et määruse nr 659/1999 artikli 15 lõiget 2, mis sätestab, et aegumistähtaja kulg algab päevast, mil abisaajale antakse ebaseaduslikku abi, tuleb tõlgendada nii, et abikava korral kattub abi andmine abikava kehtestava seaduse vastuvõtmisega. Sotsiaalmaksu maksmise igakuised tähtajad ei ole asjakohased, kuna need kuuluvad üksnes selle seaduse rakendamise juurde (Esimese Astme Kohtu 30. aprilli 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-195/01 ja T-207/01: Government of Gibraltar vs. komisjon, EKL 2002, lk II-2309, punkt 130).

350

Lisaks eksis komisjon, kui ta vaikimisi käsitas asjaomaseid meetmeid uue abina, mille suhtes kehtib vastavalt EÜ artikli 88 lõikele 3 teatamiskohustus.

351

Lõpuks toob vaidlustatud otsus kaasa võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise hageja suhtes võrreldes ülejäänud Itaalia territooriumil asuvate hotellidega, kelle kasuks jätkuvalt tehakse sotsiaalmaksuvähendusi.

352

Hagejad Coopservice ja komitee väidavad samuti, et seadustega nr 206/1995 ja nr 30/1997 ette nähtud meetmed kujutavad endast olemasolevat abi määruse nr 659/1999 artiklite 1 ja 15 tähenduses ning nende suhtes ei kehti EÜ artikli 88 lõikest 3 tulenev teatamiskohustus. Vastavalt määruse nr 659/1999 artiklile 15 ei saa sellist abi tagasi nõuda. Hagejad väidavad, et Mezzogiorno ettevõtjate kasuks tehtavaid sotsiaalmaksuvähendusi käsitlevad õigusnormid pärinevad seadusest nr 1089/1968, millega kehtestati lihtne maksusoodustuste süsteem, mille lõpptähtajaks määrati algselt 31. detsember 1972. Selle süsteemi kohaldamisala laiendati Veneziale ja Chioggiale seadusega nr 171/1973. Seadusega nr 1089/1968 ette nähtud abikava kehtis kuni 30. juunini 1994. See asendati osaliselt ministri 5. augusti 1994. aasta dekreediga, millega kehtestati „üheainsa” maksusoodustuse süsteem, mis sisaldas seadusega nr 1089/1968 ette nähtud erinevaid soodustusi ning iga-aastast kogusoodustust uute töökohtade loomise eest. Seaduses nr 171/1973 konkretiseeritud seadusandja tahe anda Venezia ja Chioggia ajaloolistes keskustes tegutsevatele ettevõtjatele teatud eeliseid, mis on identsed Kesk- ja Lõuna-Itaalias tegutsevatele ettevõtjatele antavate eelistega, jäi muutumatuks. Abikava olulisi tingimusi ju ei muudetud. Abikaval on ikka samad adressaadid, seda õigustatakse samade põhjustega, mis on seotud Venezia ja Chioggia ajalooliste keskuste spetsiifiliste tingimustega, ning see põhineb samal abi kindlaksmääramise mehhanismil, st viitel Kesk- ja Lõuna-Itaalias kehtivatele õigusnormidele.

353

Järelikult on seadusega nr 171/1973 ja seadustega nr 206/1995 ja nr 30/1997 ette nähtud meetmete tingimused ja kohaldamise kord järjepidevad. Kuna kaks viimati mainitud seadust ei muutnud seadusega nr 171/1973 ette nähtud meetmeid oluliselt, ei kujuta kõnealused sotsiaalmaksuvähendused endast uut abi. Ainsad seadustega nr 206/1995 ja nr 30/1997 tehtud muudatused vähendasid varem asjaomastest meetmetest kasusaajatele antavat abi ning neid ei saa seega pidada olulisteks.

354

Lisaks vaidlevad hagejad vastu komisjoni väitele, mille kohaselt ei ole abikava kehtestamise kuupäev asjakohane, selleks et määrata kindlaks määruse nr 659/1999 artikli 15 lõikes 2 ette nähtud aegumistähtaja lähtepunkt. Nad väidavad, et abikava alusel antud abi konkretiseerub kuupäeval, mil asjaomasel ettevõtjal lubatakse abikavast kasu saada, mitte siis, kui igal kuul täidetakse kohustust maksta juba lubatud abi.

355

Käesoleval juhul jättis komisjon hindamata seose alates 1994. aasta juulist kohaldatava abikava ja seadusega nr 171/1973 kehtestatud abikava vahel. Järelikult on vaidlustatud otsuses rikutud määruse nr 659/1999 artiklit 15 ja selle põhjendused on puudulikud, kuna selles kvalifitseeritakse asjaomane abikava vaikimisi uueks abiks.

356

Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

357

Kuna määruse nr 659/1999 artiklit 15, mis näeb ette aegumistähtaja, loetakse menetlusnormiks, oli see kohe kohaldatav kõigile komisjonis määruse jõustumise ajal, st 16. aprillil 1999 pooleli olevatele menetlustele (Esimese Astme Kohtu 10. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas T-366/00: Scott vs. komisjon, EKL 2003, lk II-1763, punkt 51). Vaidlustatud otsus võeti vastu 25. novembril 1999 ning seetõttu tuleb uurida, kas käesolevas asjas oli aegumistähtaeg möödunud, mistõttu tuleb asjaomast abikava määruse artikli 15 lõike 3 alusel pidada olemasolevaks abiks.

358

On kohane kõigepealt meenutada, et meetmed abi määramiseks või muutmiseks kujutavad endast uut abi (Euroopa Kohtu 9. oktoobri 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 91/83 ja 127/83: Heineken Brouwerijen, EKL 1984, lk 3435, punktid 17 ja 18, ning 9. augusti 1994. aasta otsus kohtuasjas C-44/93: Namur-Les assurances du crédit, EKL 1994, lk I-3829, punkt 13). Kui muudatus mõjutab algse abikava sisu, muutub see abikava uueks abikavaks. Seevastu juhul, kui muudatus ei ole oluline, võidakse uueks abiks kvalifitseerida üksnes muudatus ise (eespool punktis 349 viidatud kohtuotsus Government of Gibraltar vs. komisjon, punktid 109 ja 111).

359

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et kuna seadus nr 206/1995 laiendas ministri 5. augusti 1994. aasta dekreediga Mezzogiornole ette nähtud sotsiaalmaksuvabastuste kohaldamisala Venezia ja Chioggia territooriumil tegutsevatele ettevõtjatele ning seadus nr 30/1997 pikendas abikava 1997. aastal, kehtestasid need seadused spetsiifilise uue abikava, mis on kohaldatav just Venezia ja Chioggia territooriumile.

360

Argumendid, mis hagejad esitasid selleks, et tõendada, et abikava kujutab endast üksnes olemasoleva abi laiendamist ajas ja ruumis, ei ole vettpidavad. Esiteks on kohane märkida, et komisjon kinnitab – ilma et hagejad talle vastu vaidleksid –, et seadus nr 463/1972, millele viitas Hotel Cipriani, pikendas seadusega nr 590/1971 käsitööettevõtjate, väikeste ja keskmise suurusega tööstusettevõtjate ning majutusettevõtjate kasuks ette nähtud sotsiaalmaksuvabastusi 30. juunini 1973. Neid vähendusi ei tehtud enam alates 1. juulist 1973 ning neil ei ole seega mingit seost vaidlustatud otsuses analüüsitud abiga, mida maksti aastatel 1995–1997. Sama kehtib sotsiaalmaksuvähenduste suhtes, mis olid ette nähtud seadustega nr 502/1978, nr 102/1977 ja nr 573/1977, mis kehtisid kuni 31. detsembrini 1981.

361

Teiseks oli mainitud ministri 5. augusti 1994. aasta dekreedi, millele viitavad seadused nr 30/1997 ja nr 206/1995, eesmärk „uus sotsiaalmaksuvähenduste süsteem Mezzogiorno territooriumil”. Järelikult loodi selle dekreediga Mezzogiornole uus abikava. Seadus nr 206/1995 laiendas seda uut abikava Venezia ja Chioggia ettevõtjatele ja seadus nr 30/1997 muutis uue abi andmise tingimusi.

362

Neil asjaoludel tuleb märkida, et isegi kui eeldada, et algselt seadusega nr 206/1995 ette nähtud abikava piirdus olemasoleva abi laiendamisega uutele abisaajatele, olemasolevat abikava oluliselt muutmata, kujutab selline algsest abikavast eraldatav laiendus endast uut abi, mille suhtes kehtib teatamiskohustus (vt selle kohta eespool punktis 349 viidatud kohtuotsus Government of Gibraltar vs. komisjon, punktid 109 ja 110).

363

Sellest lähtuvalt on vaidlustatud otsus, mis näeb ette kohustuse nõuda tagasi ühisturuga kokkusobimatu abi, mis on makstud seaduste nr 206/1995 ja nr 30/1997 alusel, igal juhul tehtud enne määruse nr 659/1999 artiklis 15 sätestatud aegumistähtaja möödumist.

364

Pealegi hakkas määruse nr 659/1999 artiklis 15 ette nähtud aegumistähtaeg vastupidi hagejate väidetele igal juhul kulgema alles kuupäeval, mil ebaseaduslikku abi maksti. Seega enam kui kümme aastat enne aegumise esimest katkemist kehtestatud abikava korral nõutakse viimase kümne aasta jooksul selle abikava alusel makstud õigusvastane ja ühisturuga kokkusobimatu abi tagasi (eespool punktis 349 viidatud kohtuotsus Government of Gibraltar vs. komisjon, punkt 130).

365

Järelikult, isegi kui eeldada, et asjaomase abikava ja varasemate abikavade vahel esines järjepidevus – mida faktid ei toeta –, ei möödunud käesoleval juhul kümneaastane aegumistähtaeg vaidlustatud otsuses käsitletud abi osas, mida maksti aastatel 1995–1997, mingil juhul enne otsuse vastuvõtmist 1999. aastal.

366

On ka selge, et haldusmenetluses ei väitnud Itaalia valitsus kordagi, et kõnealune abikava kujutab endast olemasolevat abi, ega vaielnud vastu selle komisjoni poolt uueks abiks kvalifitseerimisele uurimismenetluse alustamise otsuses. Ka asjassepuutuvad kolmandad isikud ei esitanud selle kohta asjakohaseid argumente. Järelikult ei saa sellele institutsioonile ette heita, et ta ei kontrollinud, kas abikava tuleb kvalifitseerida olemasolevaks või uueks abiks (Euroopa Kohtu 10. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C-400/99: Itaalia vs. komisjon, EKL 2005, lk I-3657, punkt 51).

367

Kõigil neil põhjustel tuleb kõik kõnealused väited põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

368

Hageja Hotel Cipriani väidab täiendavalt, et isegi kui eeldada, et määruse nr 659/1999 artiklis 15 sätestatud aegumistähtaeg ei ole möödunud – millele ta küll vastu vaidleb –, eirab vaidlustatud otsuses kehtestatud tagasinõudmise kohustus siiski proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet ning on seega vastuolus ka määruse nr 659/99 artikli 14 lõikega 1, mis sätestab, et komisjon ei nõua abi tagastamist, kui see on vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega. Tagasinõudmise kohustuse kehtestamine ei tulene automaatselt abi ühisturuga kokkusobimatuks tunnistamisest. Komisjoni ülesanne on analüüsida juhtumile iseloomulikke erandlikke asjaolusid, selleks et kontrollida, kas sellise kohustuse kehtestamine on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

369

Käesoleval juhul lükkas komisjon piisava põhjenduseta tagasi argumendid, mis Itaalia ametivõimud esitasid abi tagasinõudmise vastu.

370

Käesolevas asjas analüüsitavat olukorda iseloomustab õigusliku olukorra määramatuse kõrge aste. On tõenäoline, et üksnes kohalikul turul majandustegevusega tegelevate ettevõtjate kasuks tehtud sotsiaalmaksuvähendused ei kahjusta ühendusesisest kaubavahetust ega konkurentsi. Ka abikava lõpetamine 30. novembril 1997 ja asjassepuutuvate kolmandate isikute puudumine menetluses kinnitavad, et kõnealune abikava ei mõjutanud turu toimimist. Tagasinõudmise kohustus on seega ebaproportsionaalne.

371

Repliigis väidab hageja, et eespool mainitud kontekstis võis ta õiguspäraselt eeldada, et vastavalt võrdse kohtlemise üldpõhimõttele hinnatakse tema olukorda analoogselt sellega, kuidas hinnati kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingute olukorda. Sellise õiguspärase ootusega on käesoleval juhul sotsiaalmaksu tagasinõudmine vastuolus.

372

Lõpuks märgib hageja, et vaidlustatud otsuses tagasinõudmisele kuuluvatelt summadelt intressi arvutamisel aluseks võetud protsendimäär on õigusvastane, kuna see ületab intressimäära, mida asjaomasel perioodil kohaldati kõnealuse ettevõtja enda võlgadele. See on vastuolus abi tagasinõudmise eesmärgiga, milleks on taastada olukord, milles ettevõtja oleks olnud, kui ta ei oleks abi saanud.

373

Hageja Italgas väidab kõigepealt, et nende asjaolude hindamine, mis Itaalia ametivõimud tõid esile toetamaks oma taotlust jätta abi tagasi nõudmata, kuulub liikmesriigi kohtute pädevusse.

374

Seejärel heidab ta komisjonile ette, et viimane eiras materiaalõigusnormide tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet, kui ta tugines vaidlustatud otsuses määruse nr 659/1999 artikli 14 lõikele 1. Määrus jõustus 16. aprillil 1999, kuid asjaomast abi anti kuni 1997. aastani. Artikli 14 lõige 1 sisaldab aga materiaalõigusnormi, mis muudab kriteeriume, mille alusel võib komisjon teha otsuse jätta asjaomasele liikmesriigile panemata kohustus abi tagasi nõuda. Varasema süsteemi kohaselt oli komisjonil kaalutlusõigus (Euroopa Kohtu 17. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-75/97: Belgia vs. komisjon, EKL 1999, lk I-3671, punkt 82). Seega sai ta arvesse võtta võimaliku tagasinõudmise kohustuse majanduslikke ja sotsiaalseid tagajärgi. Seevastu määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 alusel saab komisjon jätta abi tagasinõudmise kohustuse kehtestamata üksnes juhul, kui tagasinõudmine on vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega.

375

Järelikult on vaidlustatud otsuse artiklis 5 rikutud õigusnorme.

376

Lisaks, kui komisjonil puudub ajaliselt kohustus kehtestada määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 alusel abi tagasinõudmise kohustus, on vaidlustatud otsus vigane ja ebapiisavalt põhjendatud, kuna selles on üldiselt ja eristamata kehtestatud kohustus makstud abi tagasi nõuda, ilma et oleks kõikide asjakohaste asjaolude süvaanalüüsi alusel piisava kindlusega kontrollitud, et asjaomane meede võis kahjustada ühendusesisest kaubavahetust ja konkurentsi.

377

Itaalia Vabariik, kes astus menetlusse Italgasi nõuete toetuseks, ühineb tema märkustega. Ta lisab, et käesoleva asja faktilise olukorra spetsiifilisus ja sellest tulenev õigusliku olukorra määramatus ning asjassepuutuvate kolmandate isikute märkuste puudumine oleksid pidanud ajendama komisjoni konkreetselt kontrollima, kas abi tagasinõudmine on varasema konkurentsiolukorra taastamiseks vajalik. Seda küsimust – mille üle toimus haldusmenetluses ulatuslik vaidlus – vaidlustatud otsuses ei analüüsitud.

378

Hagejad Coopservice ja komitee väidavad, et vaidlustatud otsuses ette nähtud tagasinõudmise kohustus on vastuolus õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtte ning proportsionaalsuse põhimõttega.

379

Mis puudutab esiteks õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtet, siis asjaolu, et komisjon leiab kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingute ACTV, Panfido ja AMAV puhul, et EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimused ei ole täidetud, annab tunnistust sellest, et kõnealuse institutsiooni hinnangul ei ole asjaomased meetmed iseenesest käsitatavad ebaseadusliku abina. Pealegi määratles komisjon kokkusobivuse kriteeriumid, mida asjaomane liikmesriik peab kohaldama. Viide sellele siseriiklikule menetlusele, mis viiakse läbi selleks, et põhjaliku ja keeruka konkreetse uurimise põhjal tuvastada, kas abi on ebaseaduslik, tähendab hagejate meelest seda, et abi ebaseaduslikkuse tuvastamine tekitab üksnes ex nunc tagajärgi. Seetõttu ei või nendest meetmetest kasusaajaid õiguspärase ootuse kaitsest ilma jätta.

380

Lisaks nähti sotsiaalmaksuvähendused ette 1973. aastast pärineva siseriikliku õigusaktiga. Selles kontekstis oleks liigne panna nendest meetmetest kasusaajatele kohustus endale ühenduse menetlus selgeks teha, seda enam, et tegemist on suure ja määratlematu kategooriaga. Pärast kolmekümmet aastat kehtimist on eeldatav, et see abikava on ühenduse tasandil teada, isegi kui sellest ei ole ametlikult teatatud.

381

Teiseks on abi tagasinõudmise kohustus vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, kuna nende meetmete mõju kaubavahetusele oli tühine, samal ajal kui abi tagastamine kujutab endast abisaajate jaoks äärmiselt koormavat kohustust.

382

Kõigil neil põhjustel eiras komisjon määruse nr 659/1999 artikli 14 lõiget 1 ja põhjendamiskohustust, kui ta jättis kontrollimata, kas abi tagasinõudmine on vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega.

383

Lõpuks leiavad hagejad, et vaidlustatud otsus on vastuolus ka õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega, kuna selles on ette nähtud, et tagastatavale abisummale tuleb lisada intress, mis on arvutatud piirkondliku abi raames abi netoosatähtsuse arvutamisel aluseks oleva baasmäära alusel. Lisaks ei ole intressi maksmise meetodi valikut põhjendatud.

384

Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

385

Kõigepealt on kohane märkida, et määruse nr 659/1999 artikli 14 lõige 1 sätestab üldnormina komisjoni kohustuse nõuda, et tagastataks ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud ebaseaduslik abi. Selle sätte kohaselt ei pea komisjon abi tagastamist nõudma üksnes juhul, kui abi tagasinõudmine on vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega. Lisaks on kohane märkida, et vastupidi Italgasi väidetele (vt eespool punkt 373) ei saa EÜ artikli 87 ja sellele järgnevad artiklitega, määruse nr 659/1999 artikliga 14 ning õiguspärase ootuse kaitse, õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõttega olla vastuolus siseriiklik meede, millega kohustatakse tagastama abi komisjoni sellise otsuse täitmisel, millega see abi kvalifitseeriti ühisturuga kokkusobimatuks ja mille analüüsimisel nende samade sätete ja üldpõhimõtete alusel ei ilmnenud asjaolusid, mis võiksid otsuse õiguspärasust mõjutada (eespool punktis 209 viidatud kohtuotsus Unicredito Italiano, punkt 125).

386

Neil asjaoludel ei saa nõustuda Italgasi väitega, et vaidlustatud otsus rikub tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet seeläbi, et tugineb tagasinõudmise kohustuse kehtestamisel määruse nr 659/1999 artikli 14 lõikele 1, mis näeb ette uue materiaalõigusnormi. Siinkohal tuleb märkida, et komisjon ei viidanud vaidlustatud otsuses (põhjendused 100–103) üksnes määruse artikli 14 lõikest 1 tulenevale kohustusele. Ta tugines sõnaselgelt ka varasemale kohtupraktikale, mida kinnitati ametlikult viidatud artikli 14 lõikes 1, mis ei kehtesta ühtegi sellesisulist uut õigusnormi.

387

Juba enne määruse nr 659/1999 jõustumist oli ebaseadusliku abi kõrvaldamine selle tagasinõudmise teel väljakujunenud kohtupraktika kohaselt abi ebaseaduslikkuse tuvastamise loogiline tagajärg (eespool punktis 265 viidatud kohtuotsus Tubemeuse, punkt 66, ja Euroopa Kohtu 14. jaanuari 1997. aasta otsus kohtuasjas C-169/95: Hispaania vs. komisjon, EKL 1997, lk I-135, punkt 47). Täpsemalt leidis Euroopa Kohus, et välja arvatud juhul, kui esinevad erandlikud asjaolud, ei tohi komisjon jätta kasutamata oma kaalutlusõigust, kui ta nõuab, et liikmesriik ebaseadusliku abi tagasi nõuaks, kuna abi tagastamise eesmärk on üksnes taastada endine olukord (eespool punktis 226 viidatud kohtuotsus Maribel bis/ter, punkt 66).

388

Järelikult isegi juhul, kui tuleb möönda, et määruse nr 659/1999 artikli 14 lõige 1 ei olnud käesolevas asjas formaalselt kohaldatav, kuna see sisaldab materiaalõigusnormi, ei saa see asjaolu vaidlustatud otsuses ette nähtud tagasinõudmise kohustust kehtetuks muuta, kuna kooskõlas eelmises punktis viidatud kohtupraktikaga leidis komisjon, et abi tagasinõudmine oli vajalik endise olukorra taastamiseks, kõrvaldades eelised, mida asjaomased ettevõtjad abikava alusel olid saanud.

389

Vastupidi hageja väidetele ei saa abi tagasinõudmise kohustust pidada asutamislepingu riigiabisätete eesmärkidega ebaproportsionaalseks, kuna selline kohustus on ebaseaduslikkuse loogiline tagajärg ja selle eesmärk on taastada varasem olukord.

390

Asjaolu, et enamik abi saanud ettevõtjaid tegutsesid kohalikul tasandil – mis ei ole tõendatud –, ei oleks siiski võimaldanud välistada sotsiaalmaksuvabastuste igasugust mõju kaubavahetusele ja konkurentsile, nagu juba leiti (vt eespool punktid 246–248). Samamoodi ei tõenda asjassepuutuvate kolmandate isikute puudumine haldusmenetluses, et maksuvabastuste saajad ei saanud märgatavat konkurentsieelist, mis tuli varasema olukorra taastamiseks kõrvaldada.

391

Selles kontekstis võttis komisjon vastupidi Hotel Cipriani väidetele vaidlustatud otsuses (põhjendus 103) kohaselt arvesse märkusi, mis Itaalia ametivõimud esitasid toetamaks oma taotlust jätta ühisturuga kokkusobimatu abi tagasi nõudmata.

392

Mis puudutab Hotel Cipriani ning Coopservice’i ja komitee esitatud väidet õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise kohta, siis on kohane meenutada, et vastavalt kohtupraktikale ei saa ebaseadusliku abi saajal olla õiguspärast ootust, et abi andmine on seaduslik (eespool punktis 209 viidatud Euroopa Kohtu otsus Unicredito Italiano, punktid 104 ja 108–111, ja Euroopa Kohtu 22. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-408/04 P: komisjon vs. Salzgitter, EKL 2008, lk I-2767, punkt 104). Käesoleval juhul abikavast ei teatatud ja abi tagasinõudmine kujutab endast seega ettenähtavat ohtu. Coopservice’i ja komitee poolt esile toodud seik, et abi tagasinõudmine toimub komisjoni otsuse täitmise siseriiklikus menetluses, on asjassepuutumatu.

393

Pealegi ei viita hagejad ühelegi objektiivselt erandlikule asjaolule, mis võimaldaks tuvastada, et vaidlusalune tagasinõudmise kohustus on vastuolus õiguskindluse põhimõttega, nagu nõuab kohtupraktika (eespool punktis 392 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Salzgitter, punkt 107). Argumendid, mis puudutavad Venezias või Chioggias asuvate ettevõtjate kasuks sotsiaalmaksuvabastusi tegevate õigusnormide ajalist järjepidevust, lükkas Esimese Astme Kohus juba põhjendamatuse tõttu tagasi (vt eespool punkt 362). Lisaks ei oleks selline järjepidevus niikuinii iseenesest kujutanud endast erandlikku asjaolu, mis oleks võinud muuta õigusvastaseks komisjoni otsuse, millega määruse nr 659/1999 artiklis 15 ette nähtud aegumistähtaega järgides kehtestati abi tagasinõudmise kohustus.

394

Mis puudutab Hotel Cipriani esitatud väidet võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta, siis on kohane meenutada, et vaidlustatud otsus ei sisalda ühtegi järeldust üksikjuhtumite kohta peale kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingute olukorrale antud hinnangu, mis põhineb komisjonile liikmesriigi ametivõimude ja Venezia omavalitsusüksuse poolt esitatud andmetel. Kuna aga Hotel Cipriani konkreetse olukorra kohta ei esitatud komisjonile haldusmenetluses mingit teavet, ei saa vaidlustatud otsus olla hagejat võrreldes kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingutega diskrimineeriv.

395

Samuti tuleb tagasi lükata Hotel Cipriani ning Coopservice’i ja komitee argumendid, millega soovitakse tõendada, et tagasinõutavate summadega kaasneva intressi arvutamise viis on õigusvastane. Siinkohal tuleb kõigepealt märkida, et kuigi on tõsi, et määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 2 säte, mis näeb ette, et komisjon kinnitab kohase intressimäära, kujutab endast materiaalõigusnormi ja ei olnud seetõttu käesolevas asjas kohaldatav, ei kehtestatud selle sättega siiski ühtegi uut normi.

396

Käesoleval juhul piisab, kui tõdeda, et vaidlustatud otsuses sätestatud intressimäär (artikli 5 teine lõik), mis viitab piirkondliku abi raames abi netoosatähtsuse arvutamisel aluseks olevale baasmäärale, on kooskõlas abi tagasinõudmise eesmärgiga ning seega ei saa seda pidada etteaimamatuks.

397

Lisaks ei olnud komisjon kohustatud selle alusmäära valikut vaidlustatud otsuses rohkem põhjendama. Pelk asjaolu, et see määr on väidetavalt kõrgem kui intressimäär, mida kohaldatakse Hotel Cipriani võlgadele, ei võimalda järeldada, et see alusmäär ei vasta turul kasutatavatele intressimääradele (vt selle kohta Euroopa Kohtu 24. septembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-74/00 P ja C-75/00 P: Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, EKL 2002, lk I-7869, punkt 159). Pealegi ei ole sellel hagejal niikuinii õigust tugineda enda konkreetsele olukorrale, kuna sellest ei teavitatud komisjoni haldusmenetluses, nagu kohus juba leidis (vt eelkõige eespool punktid 211 ja 215).

398

Järelikult ei tõendanud hagejad, et vaidlustatud otsuses sätestatud intressimäär ei olnud kohane seetõttu, et see ületas abisaajatele sotsiaalmaksuvabastustest tulenevate eeliste kõrvaldamiseks vajalikku määra.

399

Kõigil neil põhjustel tuleb väited määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1, proportsionaalsuse, õiguskindluse, võrdse kohtlemise ja õiguspärase ootuse kaitse ning üleminekunormide ja põhjendamiskohustuse rikkumise kohta põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

400

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, mõistetakse kohtukulud, sealhulgas kohtuasja T-277/00 hagejate puhul ka ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kulud, vastavalt komisjoni nõudele välja hagejatelt.

401

Vastavalt kodukorra artikli 87 lõike 4 esimesele lõigule kannavad menetlusse astunud liikmesriigid oma kohtukulud ise. Sellest tulenevalt kannab Itaalia Vabariik ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

Vaidluse taust

A – Käsitletav sotsiaalmaksu vähendamise kord

B – Haldusmenetlus

C – Vaidlustatud otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Vastuvõetavus

A – Väidetav kohtuasja T-277/00 esemega sama esemega kohtuasjas pooleliolev menetlus

1. Poolte argumendid

2. Esimese Astme Kohtu hinnang

B – Väide, et kohtuasjades T-254/00, T-270/00 ja T-277/00 hagejaks olevatel ettevõtjatel puudub õigus olla kohtumenetluses pool

1. Poolte argumendid

2. Esimese Astme Kohtu hinnang

a) Abikava kohaldamise üksikasjalikke tingimusi puudutava kriteeriumi hindamine kohtupraktikat silmas pidades

b) Abikava kohaldamise üksikasjalikke tingimusi puudutava kriteeriumi hindamine riigiabi kontrollimise ühenduse süsteemi silmas pidades

c) Siseriiklike ametivõimude väidetav pädevus kontrollida tagasinõudmise kohustuse täitmise käigus iga üksikjuhtumi puhul abi olemasolu

C – Väide, et komiteel puudub kohtuasjas T-277/00 kaebeõigus

Põhiküsimus

A – Asjaomaste meetmete väidetavalt vale kvalifitseerimine ühisturuga kokkusobimatuks riigiabiks

1. EÜ artikli 87 lõike 1 ja EÜ artikli 86 lõike 2 ja võrdse kohtlemise põhimõtte väidetav rikkumine ning põhjenduste väidetav puudulikkus ja vastuolulisus

a) Poolte argumendid

Hagejate argumendid

– Kohtuasi T-254/00

– Kohtuasi T-270/00

– Kohtuasi T-277/00

Komisjoni argumendid

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

Eeliste väidetav puudumine käsitletavate meetmete väidetavalt hüvitusliku laadi tõttu

Väidetav hüvitis struktuuriliselt ebasoodsa olukorra eest (kohtuasjad T-254/00, T-270/00 ja T-277/00)

Väidetav hüvitis avalike teenuste osutamise eest (kohtuasjad T-270/00 ja T-277/00)

Väide, et liikmesriikidevahelist kaubandust ja konkurentsi ei kahjustata

2. EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c väidetav rikkumine ja põhjenduste väidetav puudulikkus

a) Poolte argumendid

Hagejate argumendid

– Kohtuasi T-254/00

– Kohtuasi T-270/00

– Kohtuasi T-277/00

Komisjoni argumendid

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

3. EÜ artikli 87 lõike 3 punkti d ja võrdse kohtlemise põhimõtte väidetav rikkumine ning põhjenduste väidetav puudulikkus ja vastuolulisus

a) Poolte argumendid

Hagejate argumendid

– Kohtuasi T-254/00

– Kohtuasi T-277/00

Komisjoni argumendid

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

4. EÜ artikli 87 lõike 3 punkti e väidetav rikkumine

a) Poolte argumendid

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

5. EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b, EÜ artikli 87 lõike 2 punkti b ja EÜ artikli 253 väidetav rikkumine ning põhjenduste väidetav ebapiisavus ja vastuolulisus

a) Poolte argumendid

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

B – Väide, et vaidlustatud otsuse artiklis 5 ette nähtud tagasinõudmise kohustus on õigusvastane

1. Määruse nr 659/1999 artikli 15 ning õiguskindluse, õiguspärase ootuse kaitse ja võrdse kohtlemise põhimõtte väidetav rikkumine seoses sellega, et kõnealused meetmed kvalifitseeriti uueks abiks

a) Poolte argumendid

Hagejate argumendid

– Kohtuasi T-254/00

– Kohtuasi T-277/00

Komisjoni argumendid

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

2. Määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1, proportsionaalsuse, õiguskindluse, võrdse kohtlemise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte ning üleminekunormide ja põhjendamiskohustuse väidetav rikkumine

a) Poolte argumendid

Hagejate argumendid

– Kohtuasi T-254/00

– Kohtuasi T-270/00

– Kohtuasi T-277/00

Komisjoni argumendid

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

Kohtukulud