1

EÜ artikkel 16 sätestab:

„Ilma et see piiraks [EÜ] artiklite 73, 86 ja 87 kohaldamist ning arvestades kohta, mis liidu ühistes väärtustes kuulub üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele, nagu ka nende osa ühiskondliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisel, hoolitsevad ühendus ja liikmesriigid, igaüks oma vastavate volituste ja käesoleva lepingu kohaldamisala piires, et niisugused teenused toimiksid põhimõtete ja tingimuste alusel, mis võimaldavad neil täita oma ülesandeid.”

2

EÜ artikli 86 lõige 2 sätestab:

„Ettevõtjad, kellele on antud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine või kes on fiskaalmonopolid, alluvad käesoleva lepingu eeskirjadele, eriti konkurentsieeskirjadele niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine juriidiliselt ega faktiliselt ei takista nendele määratud eriülesannete täitmist. Kaubanduse arengut ei tohi mõjutada määral, mis oleks vastuolus ühenduse huvidega.”

3

EÜ artikli 87 lõige 1 sätestab:

„Kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.”

4

Protokoll liikmesriikide avalik-õigusliku ringhäälingu kohta (EÜT 1997, C 340, lk 109; edaspidi „Amsterdami protokoll”), mis lisati EÜ asutamislepingusse selle lisana Amsterdami lepinguga, näeb ette:

„[Liikmesriigid], võttes arvesse, et liikmesriikide avalik-õiguslik ringhääling on otseselt seotud iga ühiskonna demokraatlike, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajadustega ning vajadusega säilitada meedia pluralism, on leppinud kokku järgmistes tõlgendavates sätetes, mis lisatakse [EÜ] asutamislepingule:

5

15. novembril 2001 avaldas komisjon teatise riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta avalik-õigusliku ringhäälingu suhtes (EÜT C 320, lk 5; edaspidi „ringhäälinguteatis”), milles esitas põhimõtted, mida ta järgis EÜ artikli 87 ja EÜ artikli 86 lõike 2 kohaldamisel avalik-õiguslikule ringhäälingule antava riigiabi suhtes (teatise punkt 4).

6

RTP — Radiotelevisão Portuguesa SA — on riigi osalusega aktsiaselts, mille ülesandeks on riikliku televisiooniteenuse osutamine Portugalis „avaliku televisiooniteenuse osutamise kontsessioonilepingute” alusel, mis on sõlmitud vastavalt 17. märtsil 1993 ja 31. detsembril 1996 (edaspidi koos „avaliku teenuse osutamise lepingud”).

7

Hagejaks olev SIC — Sociedade Independente de Comunicação SA — on kommertstelevisiooniga tegelev äriühing, kes haldab Portugali üht peamist eratelekanalit.

8

Hageja esitas komisjonile kolm kaebust, mille kuupäevad on vastavalt 30. juuli 1993 ja 12. veebruar 1994 (NN 133/B/01), 16. oktoober 1996 (NN 85/B/2001) ja 18. juuni 1997 (NN 94/B/99) ning millega ta teavitas komisjoni, et Portugali Vabariik on rakendanud RTP kasuks teatud arvu sihtotstarbelisi meetmeid ja maksnud talle iga-aastast kompensatsiooni, mis kujutab endast ühisturuga kokkusobimatut riigiabi.

9

3. märtsil 1997 esitas hageja Esimese Astme Kohtule hagi, mis registreeriti numbri T-46/97 all ja milles palus tühistada komisjoni 7. novembri 1996. aasta otsuse, mille komisjon oli vastu võtnud ilma, et ta oleks eelnevalt algatanud EÜ artikli 93 lõikes 2 (nüüd EÜ artikli 88 lõige 2) ettenähtud ametlikku uurimismenetlust, ja mis puudutas EÜ artikli 88 kohaldamise eeskirju riiklike telekanalite rahastamise valdkonnas; samuti palus ta tühistada otsuse, mis sisaldus väidetavalt komisjoni 20. detsembri 1996. aasta kirjas. Nimetatud otsuses ja kirjas on komisjon asunud teatavate kaebustes mainitud meetmete osas seisukohale, et need ei kujuta endast riigiabi, ning kõnealustest meetmetest ülejäänute osas palunud teavet Portugali ametiasutustelt.

10

Esimese Astme Kohus tühistas 10. mai 2000. aasta otsusega kohtuasjas T-46/97: SIC vs.. Komisjon (EKL 2000, lk II-2125)7. novembri 1996. aasta otsuse, olles nentinud, et kuna pärast komisjoni läbiviidud ja tavapärasest märkimisväärselt kauem väldanud esialgse uurimise lõppu esines jätkuvalt tõsiseid raskusi, oleks komisjon pidanud algatama ametliku uurimismenetluse (kohtuotsuse punktid 105–109). Seevastu 20. detsembri 1996. aasta kirja peale esitatud hagi jättis kohus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata põhjusel, et see kiri ei kujuta endast otsust (kohtuotsuse punkt 49).

11

Nimetatud kohtuotsuse järel esitas hageja komisjonile kolme 26. juuli 2001. aasta kuupäeva kandva kirjaga kolmel korral üleskutse astuda samme nimetatud kolme kaebust puudutavas osas ning algatada kaebustes mainitud meetmete osas ametlik uurimismenetlus.

12

Kõnealuste üleskutsete järel esitas hageja 6. detsembril 2001 Esimese Astme Kohtule kaks tegevusetushagi, mis registreeriti numbrite T-297/01 ja T-298/01 all. Esimese Astme Kohus võttis nimetatud hagide osas pärast komisjoni poolt 7. novembril 2001 esitatud algatust ning 13. novembri 2001. aasta ja 30. septembri 2003. aasta seisukohavõtte (allpool punktid 13 ja 14) seisukoha, et vajadus asjas otsus teha on ära langenud (Esimese Astme Kohtu 19. veebruari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-297/01 ja T-298/01: SIC vs. komisjon (EKL 2004, lk II-743)).

13

Tuginedes nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli [88] kohaldamiseks, EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 33) artikli 10 lõikele 3, kutsus komisjon Portugali Vabariiki 7. novembri 2001. aasta kirjaga esitama teavet eespool punktis 8 mainitud iga-aastase kompensatsiooni maksmise kohta, et jõuda selgusele, kas nimetatud maksete näol on tegemist uue või olemasoleva abiga. Seejärel palus komisjon 30. septembri 2003. aasta kirjaga määruse nr 659/1999 artikli 17 lõike 2 alusel Portugali Vabariigil esitada omapoolsed märkused, algatades nii esimese faasi kõnealuste meetmete uurimisel olemasoleva abina. Iga-aastase kompensatsiooni maksmine ja seda puudutavas osas 30. septembri 2003. aasta otsusega avatud menetlus ei kuulu käesoleva hagi esemesse.

14

Komisjon teatas 13. novembri 2001. aasta kirjaga Portugali Vabariigile otsusest algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ettenähtud ametlik uurimismenetlus osas, mis puudutas teatavaid Portugali Vabariigi poolt vahemikus 1992–1998 RTP kasuks rakendatud sihtotstarbelisi meetmeid. Kõnealused meetmed on järgmised:

15

Ametliku uurimismenetluse algatamise otsus avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas (EÜT 2002, C 85, lk 9) ning saadeti hagejale 8. jaanuari 2002. aasta kirjaga. Selles otsuses kutsus komisjon huvitatud isikuid märkusi esitama.

16

Hageja esitas komisjonile omapoolsed märkused 8. veebruari 2002. aasta kirjaga nr 1543.003.CA.001 ja 9. mai 2002. aasta kirjaga 1543.003.OB.001.

17

Neis märkustes taotles hageja, et komisjon nõuaks Portugali ametiasutustelt, et need esitaksid 1993. aasta avaliku teenuse osutamise lepingu artiklis 19 ja 1996. aasta avaliku teenuse osutamise lepingu artiklis 25 ettenähtud RTP välisauditi aruanded (edaspidi „lepingulised auditeerimisaruanded”). Hageja palus võimalust võtta nende aruannete sisu osas seisukoht.

18

Komisjon ei vastanud hagejale nimetatud taotluste osas.

19

Lepinguliste auditeerimisaruannete või nende puudumise kohta kinnituse saamiseks algatas hageja alates 2003. aasta märtsist mitmeid järjestikuseid siseriiklikke menetlusi, pöördudes kõigepealt rahandusministri (Ministro de Estado), peaministri kabineti ministri ja RTP juhatuse esimehe poole, seejärel Portugali haldusdokumentide juurdepääsu komisjoni ning lõpuks Tribunal Administrativo de Círculo de Lisboa’sse (Lissaboni piirkonna halduskohus Portugalis).

20

16. mai 2003. aasta kirjas kordas hageja komisjonile esitatud taotlust nõuda Portugali ametiasutustelt lepinguliste auditeerimisaruannete esitamist.

21

19. juuni 2003. aasta kirjas jättis komisjon selle taotluse rahuldamata.

22

4. augustil 2003 komisjonile saadetud kirjas kritiseeris hageja komisjoni seisukohta.

23

Komisjon asus 15. oktoobri 2003. aasta otsuses 2005/406/EÜ Portugali poolt RTP suhtes rakendatavate sihtotstarbeliste meetmete kohta (ELT 2005, L 142, lk 1; edaspidi „vaidlustatud otsus”) seisukohale, et teatavad sihtotstarbelised meetmed kujutavad endast ühisturuga kokkusobivat riigiabi (vaidlustatud otsuse artikkel 1), samas kui teised sihtotstarbelised meetmed ei kujuta endast riigiabi (vaidlustatud otsuse artikkel 2).

24

Portugali ametiasutused edastasid Tribunal Administrativo de Círculo de Lisboa 16. oktoobri 2003. aasta kohtuotsuse alusel 4. detsembri 2003. aasta kirjas hagejale lepingulise auditeerimisaruande, mille oli aastal 2001 koostanud üks audiitorühing ning mis puudutas eelarveaastat 1998 (edaspidi „1998. aasta lepinguline auditeerimisaruanne”). Aastaid 1993–1997 käsitlevate lepinguliste auditeerimisaruannete kohta teatasid Portugali ametiasutused hagejale, et „kuna peaministri kabineti ministri käsutuses neid ei ole, pole tal võimalik tõendit esitada, kuna kõnealuste aruannete olemasolu või puudumist ei saa kinnitada.”

25

Komisjon tegi vaidlustatud otsuse hagejale teatavaks 11. detsembri 2003. aasta kirjas.

26

Hageja esitas 31. detsembril 2003 Esimese Astme Kohtu kantseleisse hagi käesoleva asja algatamiseks.

27

Kuna Esimese Astme Kohtu kodade koosseisu muudeti alates 13. septembrist 2004, nimetati ettekandja-kohtunik viienda koja esimeheks, kellele määrati seega läbivaatamiseks käesolev asi.

28

Hageja esitas repliigi lisas RTP tegevusauditi 6. juuni 2002. aasta aruande nr 08/2002, mille oli koostanud Tribunal de Contas (Portugali kontrollikoda). Lisaks taotles hageja kodukorra artikli 65 punkti b alusel Esimese Astme Kohtult, et see esitaks komisjonile nõude esitada üksikasjalik teave, mille Portugali ametiasutused olid talle kostja vastuse kohaselt edastanud.

29

Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

30

Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

31

Käesolev hagi — lisaks neljale esitatud väitele, mis tuginevad esiteks hoolsus- ja erapooletuskohustuse rikkumisele, teiseks faktivigadele ja põhjendamiskohustuse rikkumisele, kolmandaks õigusnormi rikkumisele, mis seisnes teatavate meetmete riigiabina kvalifitseerimata jätmises, ja neljandaks õigusnormi rikkumisele seonduvalt EÜ artikli 86 lõike 2 kohaldamise tingimustega — keskendub põhiliselt kahele küsimusele, mis puudutavad vaidlustatud otsuse resolutiivosa kaht artiklit, ning kolmandale ja neljandale tühistamisväitele.

32

Esimene põhiline vaidlusküsimus, mis vastab kolmandale tühistamisväitele, puudutab komisjoni järeldust vaidlustatud otsuse artiklis 2, mille kohaselt teatavad Portugali Vabariigi võetud meetmed ei kujuta endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes.

33

Teine põhiline vaidlusküsimus, mis vastab neljandale tühistamisväitele, puudutab komisjoni järeldust, mille kohaselt võib teiste meetmete suhtes, mille puhul on selge, et need kujutavad endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes, kohaldada EÜ artikli 86 lõikes 2 ettenähtud erandit (vaidlustatud otsuse artikkel 1).

34

Seoses eelkõige teise põhilise vaidlusküsimusega tugineb hageja oma esimeses väites ning teise väite teatud osades asjaolule, et komisjon on rikkunud asja hoolika ja erapooletu uurimise kohustust.

35

Esmalt tuleb uurida esimest põhivaidlusküsimust ja kolmandat tühistamisväidet.

36

Hageja on seisukohal, et 14. augusti 1992. aasta Lei no 21/92, transforma a Radiotelevisão Portuguesa, E.P., em sociedade anónima (Portugali seadus nr 21/92, millega Radiotelevisão Portuguesa, E.P kujundatakse ümber aktsiaseltsiks, Diário da República I, I-A seeria, nr 187, 14.8.1992; edaspidi „seadus nr 21/92”) artikli 11 lõikes 1 ettenähtud meede, millega lubatakse RTP aktsiaseltsiks ümberkujundamine ametlikult registreerida ilma notariaalse kinnituseta, andis RTP-le soodustuse, mida ei oleks antud muudele turul tegutsevatele ettevõtjatele. Soodustus väljendus selles, et RTP vabastati registreerimislõivu ja ümberkujundamisega seotud tasu maksmisest. Kõnealune registreerimistasudest vabastamine hõlmas 33 miljonit Portugali eskuudot.

37

Lisaks oli seaduse nr 21/92 artikli 11 lõikes 2 ette nähtud, et RTP on piiranguteta vabastatud kõikides arhiveerimisasutustes ning kõigis ametiasutustes ja riigiorganites igasuguse tasu ja lõivude maksmisest mis tahes sissekande-, registreerimis- ja annoteerimistoimingute eest.

38

Vastupidi sellele, mida komisjon on vaidlustatud otsuses järeldanud, kujutavad niisugused riiklikud meetmed, millega anti kõnealusele ettevõtjale soodustusi ja mis on laadilt selektiivsed, kuna neid kohaldatakse üksnes riiklikele ettevõtjatele, endast riigiabi (vaidlustatud otsuse põhjendus 125 jj).

39

On selgusetu, kuidas saavad Portugalis kehtiva õiguskorra üldpõhimõtted ja üldine ülesehitus õigustada — nagu komisjon paistab väitvat — niisuguste eeliste andmist RTL-le.

40

Komisjon esitab vastuseks arutluskäigu, millele ta tugines vaidlustatud otsuse põhjenduses 125 ja sellele järgnevates põhjendustes.

41

Ta märgib, et RTP ümberkujundamine aktsiaseltsiks ei olnud möödapääsmatult vajalik tehing ning samuti ei saa seda käsitleda soodustusena. Tehingu eesmärk oli üksnes muuta riigiettevõtte toimimine sarnaseks eraettevõtjate toimimisega.

42

Komisjon lisab, et isegi kui hageja seisukoht on põhjendatud ja kui RTP peaks tasuma kõik oma seisundi muutmisega seotud notaritasud ja registreerimisega seonduvad lõivud, kannaks sellest tulenevad kulud Portugali Vabariik, ilma et seda „abi” saaks käsitleda ebaseaduslikuna, kuna need on ettevõtte loomiseks möödapääsmatud ja seega otseselt seotud RTP poolt avaliku teenuse osutamisega.

43

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab abina kvalifitseerimine seda, et kõik EÜ artikli 87 lõikes 1 märgitud tingimused on täidetud (Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. komisjon, EKL 1990, lk I-959, punkt 25; 14. septembri 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-278/92–C-280/92: Hispaania vs. komisjon, EKL 1994, lk I-4103, punkt 20, ja 16. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas C-482/99: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 2002, lk I-4397, punkt 68).

44

EÜ artikli 87 lõikes 1 väljendatud riigiabi keelu põhimõte puudutab järgmisi tingimusi. Esiteks peab olema tegemist sekkumisega riigi poolt või riigi ressurssidest. Teiseks peab sekkumine andma õigustatud isikule soodustuse. Kolmandaks peab see kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi.

45

Neist tingimustest esimese, st riigi ressursside kasutamise osas, ei ole käesoleval juhul vaidlust. On ilmne, et see tingimus on täidetud.

46

Hageja argumendid puudutavad eelkõige teist tingimust. Registreerimistasudest vabastamine andis RTP-le — ja annab jätkuvalt — selektiivselt majandusliku soodustuse, mis ei laiene muudele ettevõtjatele.

47

Esimese Astme Kohus nendib, et hageja eristab sisuliselt kahte soodustust.

48

Esiteks sai RTP sihtotstarbelise soodustuse, mis seisnes selleks, et aktsiaseltsiks ümberkujundamisel vabastati ta sellega seonduvate registreerimistasude ja -lõivude tasumise kohustusest.

49

Teiseks sai RTP püsiva soodustuse, mis seisneb selles, et ta on kõikides ametiasutustes piiranguteta vabastatud kõigi sissekande-, registreerimis- ja annoteerimisdokumentidega seonduvate maksude ja lõivude tasumisest.

50

Kõigepealt tuleb uurida sihtotstarbelist soodustust, mille RTP sai hageja sõnade kohaselt.

51

Kõnealune soodustus hõlmab tegelikult kaht komponenti: esiteks võimaldati RTP-l teha tehing ilma tavaliselt nõutava notariaalse aktita, seega selle eest notarile maksmata (kasutatud ka nimetust „notaritasu”). Teiseks vabastati RTP tehinguga seotud registreerimis- ja avaldamistasudest, kuna aktsiaseltsiks ümberkujundamisega seotud registreerimistoimingud viidi läbi automaatselt, ning avaldamisnõue oli komisjoni arvates tarbetu, sest seadus nr 21/92 oli Diário da República’s avaldatud (eespool punkt 36).

52

Seonduvalt sihtotstarbelise soodustuse kahe komponendiga väidab komisjon vaidlustatud otsuses, et seaduse nr 21/92 artikli 11 lõige 1, mille alusel RTP vabastati notari- ja registreerimistasude maksmisest, ei anna RTP-le siiski erisoodustust. Kõnealune tekst üksnes kinnitab 20. juuli 1988. aasta Lei no 84/88 transformação das empresas públicas em sociedades anónimas (Portugali seadus nr 84/88 riigiettevõtete aktsiaseltsideks ümberkujundamise kohta) kohaldamist (Diário da República I, I seeria, nr 166, 20.7.1988; edaspidi „seadus nr 84/88”) konkreetselt RTP suhtes, kuna nimetatud seadus näeb ette, et riiklikke ettevõtteid võib aktsiaseltsideks ümber kujundada dekreetseadusega, millega ühtlasi kiidetakse heaks aktsiaseltsi põhikiri ja mis on ka piisav dokument kõikide registreerimisnõuete jaoks (vaidlustatud otsuse põhjendus 127). Riiklike ettevõtete erinev kohtlemine nende õigusliku seisundi muutmisel aktsiaseltsiks tuleneb süsteemi sisemisest loogikast ega anna neile erisoodustust, nii et asjaolusid, millest lähtudes tekiks tasu maksmise kohustus, ei eksisteeri (vaidlustatud otsuse põhjendus 128).

53

Enne komisjoni esitatud põhjenduste uurimist tuleks tsiteerida asjassepuutuvaid artikleid Portugali õigusnormides:

54

Seaduse nr 84/88 artikkel 1 sätestab:

„Riigiettevõtteid […] saab dekreetseadusega kujundada ümber aktsiaseltsideks, mille kapital kuulub kas täielikult või ülekaalukas osas riigile, kooskõlas põhiseaduse ja käesoleva seaduse sätetega.”

55

Seaduse nr 84/88 artikli 3 lõige 3 sätestab, et „[ümberkujundamist käsitlev dekreetseadus] on piisav dokument kõigi vajalike registreerimistoimingute jaoks.”

56

Seaduse nr 21/92 artikli 11 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Käesolevaga kiidetakse heaks aktsiaselts RTP põhikiri, mis on toodud ära käesoleva seaduse lisas ning mida pole vaja kinnitada notariaalaktiga, kuna põhikirjaga seonduvad registreerimistoimingud tuleb läbi viia automaatselt, tuginedes Diário da República’le, kus see avaldatakse, ja ilma maksude ja lõivude tasumise kohustuseta.

2.   Kõik registrisse kandmise, registreerimis- ja annoteerimistoimingud kõigis arhiveerimisasutustes ning ametiasutustes ja riigiorganites, eelkõige riigi juriidiliste isikute registris, kinnistusregistris hüpoteeke puudutavas osas ja autoregistris, viiakse läbi äriühingu kahe juhatuse liikme allkirjastatud avalduse alusel ning need toimingud on vabastatud kõigi maksude ja lõivude tasumise kohustusest.”

57

Kõigepealt nähtub nii seaduse nr 84/88 pealkirjast (vt eespool punkt 52) kui ka selle artiklist 1 (vt eespool punkt 54), et nimetatud seadusega ei kehtestata üldist meedet, mis on kohaldatav kõikide ettevõtjate suhtes. Kõnealune seadus kuulub kohaldamisele üksnes riigiettevõtete aktsiaseltsiks ümberkujundamise juhtude suhtes. Seega ei kuulu see kohaldamisele eraõiguslike ettevõtjate suhtes.

58

Lisaks on hageja hagiavalduses konkreetselt märkinud, et registreerimistasudest vabastamine, mida kohaldati RTP-le, ei kehti turukorraldusele alluva eraõigusliku ettevõtja suhtes, kui ta muudaks oma õiguslikku seisundit.

59

Mis puudutab komisjoni, siis kuigi ta on vaidlustatud otsuse põhjenduses 125 nentinud, et tal tuleb „hinnata, kas see meede […] rakendus ainult RTP (ja teise võimalusena ainult riigiettevõtete) ja mitte eraettevõtete suhtes”, ei ole ta vaidlustatud otsuses järgnevalt selle kohta midagi öelnud vähemalt sihtotstarbelist soodustust puudutavas osas.

60

Seega ei sea vaidlustatud otsuse põhjendused 126–129 kuidagi kahtluse alla eespool punktis 57 tehtud järeldust, mille kohaselt kuuluvad seaduse nr 84/88 sätted kohaldamisele üksnes riigiettevõtetele.

61

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 126 on öeldud, et RTP ei ole üldiselt vabastatud kõikidest registreerimistasudest. Siiski ei sea see kahtluse alla asjaolu, et kõnealune vabastus — isegi kui see pole üldine — on seadusega nr 84/88 ette nähtud vaid riigiettevõtetele, mitte kõigile ettevõtjatele.

62

Mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjendust 127, siis kuigi selles on öeldud, et seaduse nr 21/92 artikkel 11 üksnes kinnitab seaduse 84/88 rakendatavust RTP-le — ning seega ei anna seadus nr 21/92 RTP-le erisoodustust, vaid sellega üksnes kohaldatakse tema suhtes seadusega nr 84/88 ettenähtud üldkorda —, on sellegipoolest tõsi, et kõnealune kord on „üldine” üksnes riiklike ettevõtete osas. See ei kuulu kohaldamisele teiste ettevõtjate suhtes. Seega on siinjuures riigiabi valdkonnas kohaldatavate eeskirjade mõttes tegemist soodustusega, mida antakse teatud kindlatele ettevõtjatele.

63

Komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 128 siiski väitnud, et „[r]iiklike ettevõtete erinev kohtlemine nende õigusliku olemuse muutmisel aktsiaseltsiks tuleneb süsteemi sisemisest loogikast ning ei anna neile erisoodustust, kuna ei eksisteeri asjakohaseid maksustatavaid teokoosseise.”

64

Tõsi, riigi tasandil võetud meetme puhul ei ole selektiivsuse tingimus täidetud juhul, kui meede annab teatud ettevõtjakategooriale küll soodustuse, kuid ei kaldu kõrvale süsteemi tavapärasest kohaldamisest, vaid — vastupidi — on selle osa ning kujutab endast seeläbi olemuslikult kõnesolevasse süsteemi kuuluvat meedet, või ka juhul, kui meetmega seonduvate kohtlemiserinevuste põhjenduseks võib tuua kõnealuse süsteemi laadi või ülesehituse (vt kohtujurist A. Tizzano ettepanek kohtuasjas C-172/03: Heiser, milles Euroopa Kohus tegi otsuse 3. märtsil 2005, EKL 2005, lk I-1627 ja I-1631, punkt 47; kohtujurist F. G. Jacobsi ettepanek kohtuasjas C-379/98: PreussenElektra, milles Euroopa Kohus tegi otsuse 13. märtsil 2001, EKL 2001, lk I-2099 ja I-2103, punkt 130, ja kohtujurist P. Léger’ ettepanek kohtuasjas C-159/01: Madalmaad vs. komisjon, milles Euroopa Kohus tegi otsuse 29. aprillil 2004, EKL 2004, lk I-4461 ja I-4463, punktid 36 ja 37; Esimese Astme Kohtu 29. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T-55/99: CETM vs. komisjon, EKL 2000, lk II-3207, punkt 52 ja viidatud kohtupraktika; Esimese Astme Kohtu 1. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T-308/00: Salzgitter vs. komisjon, EKL 2004, lk I-1933, punkt 42 ja viidatud kohtupraktika).

65

Siiski ei piisa selleks, et oleks võimalik järeldada, et notaritasust vabastamine, st sihtotstarbelise toetuse esimene komponent, ei kujuta endast riigiabi, vaid on põhjendatud selle süsteemi laadi ja üldise ülesehitusega, mille osaks ta on, (komisjonipoolsest) nentimisest, et kuna riigiettevõtete ümberkujundamine aktsiaseltsideks toimub seadusega, puudub alus notaritasu maksmiseks. Sellise konstateeringuga tegelikult vaid nenditakse ilmselget fakti.

66

Komisjon pidi uurima küsimust, kas Portugali õigussüsteemi loogikaga on kooskõlas see, et riigiettevõtete ümberkujundamine aktsiaseltsideks toimub seadusega, või on sellistel juhtudel seaduse kasutamise näol tegemist erandiga, mille eesmärk on tegelikult — arvestades selle tagajärgi (vajaduse puudumine notariaalakti järele, seega seonduva tasu maksmise kohustuse puudumine) — anda riiklikele ettevõtjatele soodustus võrreldes muude ettevõtjatega.

67

Esimese Astme Kohus leiab, et kuna komisjon ei uurinud, kas notaritasust vabastamine ei kujuta endast selle erijoontele vaatamata riigiabi põhjusel, et õigustloovat akti — millel kõnealune vabastus rajanes — ei kasutatud mitte eesmärgiga vabastada riigiettevõtteid kulutustest, vaid lihtsalt põhjusel, et see kuulub Portugali õigussüsteemi loogikasse, siis ei ole ta õiguslikult põhjendanud oma järeldust, mille kohaselt notaritasust vabastamine ei kujuta endast riigiabi.

68

Mis puudutab sihtotstarbelise soodustuse teist komponenti, st vabastust registreerimis- ja avaldamistasudest, mis seonduvad RTP ümberkujundamisega aktsiaseltsiks, siis märgib Esimese Astme Kohus, et komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 129 öelnud, et lähtuda tuleb samast arutluskäigust mis nimetatud otsuse põhjenduses 128. Ta lisab sisuliselt, et kuna seadus nr 21/92 (mille lisas on ära toodud RTP põhikiri) avaldati Diário da República’s, oleks liigne panna RTP-le tavaliselt kohaldatavate õigusnormidega kehtestatud avaldamiskohustus. Diário da República’s avaldamine on samaväärne registreerimisega.

69

Isegi kui lähtuda eeldusest, et väited, mis puudutavad Diário da República’s avaldamise tagajärgi, on õiged — mis on siiski kaheldav, kuna Portugali õigusakti tekstist (viidatud eespool punkt 55) tuleneb vastupidi, et registreerimisformaalsused on vajalikud, kuigi RTP ümberkujundamine aktsiaseltsiks toimus õigusaktiga —, on küsimus siiski selles, kas Portugali õigussüsteemi loogikaga oli kooskõlas see, et RTP ümberkujundamine aktsiaseltsiks ei toimunud mitte tavapäraselt eraettevõtetele ettenähtud viisil, st notariaalaktiga (koos kõigi tavaliselt kohaldatavate õigusnormidega ettenähtud tagajärgedega registreerimisformaalsuste ja avaldamisnõuete osas), vaid seadusega.

70

Kuna komisjon ei ole vaidlustatud otsuses sellele küsimusele vastanud, tuleb — nagu ka notaritasust vabastamise osas — järeldada, et kõnealune institutsioon ei ole RTP aktsiaseltsiks ümberkujundamisega seonduvate registreerimis- ja avaldamistasudest vabastamise osas õiguslikult piisavalt põhjendanud, et kõnealused vabastused ei andnud RTP-le erisoodustust ega kujuta endast seega riigiabi.

71

RTP-le antud püsisoodustuse kohta väidab hageja, et RTP vabastati piiranguteta kõikides ametiasutustes kõigi sissekande-, registreerimis- ja annoteerimistoimingutega seonduvate maksude ja lõivude tasumisest.

72

Komisjon väidab kostja vastuses, et seaduse nr 21/92 artikli 11 lõige 2 (vt eespool punkt 56) üksnes kinnitas, et RTP suhtes rakendati üldsätet, st 21. detsembri 1990. aasta Decreto-Lei no 404/90 (Portugali dekreetseadus nr 404/90, Diário da República I, I seeria, nr 293, 21.12.1990; edaspidi „dekreetseadus nr 404/90”) artiklit 1, millega kiideti heaks kord, millega ettevõtjad, kes on kasutanud koostöö- või koondumisvõimalust, vabastatakse võõrandamismaksudest („regime de isenção de sisa”; vt ka vaidlustatud otsuse põhjendus 130).

73

Lisaks vaidlustab komisjon selle, et seaduse nr 21/92 artikli 11 lõikes 2 ettenähtud vabastuse näol on tegemist „üldise”, st ajalises mõttes püsiva vabastusega. Ta väidab, et RTP on mitmeid kordi maksnud notari- ja registreerimistasusid seoses ettevõttes toimunud muutustega pärast selle ümberkujundamist aktsiaseltsiks (vt ka vaidlustatud otsuse põhjendus 126).

74

Esimese Astme Kohus märgib, et komisjon väidab põhiliselt seda, et seaduse nr 21/92 artikli 11 lõike 2 puhul on tegemist üksnes üldnormi kohaldamise konkreetse erijuhtumiga ning et seega ei ole käesoleval juhul täidetud EÜ artikli 87 lõikes 1 riigiabina kvalifitseerimiseks nõutav tingimus, mille kohaselt abi peab olema seotud konkreetse ettevõtjaga.

75

See komisjoni argument ei ole veenev, kui tugineda dekreetseaduse nr 404/90 artiklitele 1 ja 2, mille sõnastus on järgmine:

„Esimene artikkel

Ettevõtjatel, kelle puhul viidi koostöö või koondumine läbi enne 31. detsembrit 1993, võidakse vabastada selle koostöö või koondumise jaoks vajalik põhivara võõrandamismaksudest ning ka nende toimingute täitmise eest tasumisele kuuluvatest maksudest ja lõivudest.

Artikkel 2

1.   Käesolevas dekreetseaduses käsitletakse koondumisaktina:

2.   Käesolevas dekreetseaduses käsitletakse koostööaktina:

76

Dekreetseadus, mis on esmase analüüsi kohaselt üldkohaldatav, ei paista reguleerivat käesolevat juhtumit, st see ei käsitle riikliku ettevõtja ümberkujundamist aktsiaseltsiks. Nimetatud seadus käsitleb kahe või mitme ettevõtja koondumist ja koostööd. Hageja selgitas kohtuistungil Esimese Astme Kohtu küsimusele vastates — ilma et komisjon oleks talle tõsiseid vastuväiteid esitanud —, et kõnealune dekreetseadus ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele.

77

Seega ei nähtu, et eraettevõtja, kes on otsustanud muuta oma vormi aktsiaseltsiks, saaks ümberkujundamisega seonduvate maksude ja lõivude osas vabastuse saamiseks tugineda kõnealusele sättele. Siit järeldub, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 130 ei ole õiguslikus mõttes piisavalt põhjendatud, et seaduse nr 21/92 artikli 11 lõikes 2 ettenähtud vabastuse näol oleks tegemist üldreegli spetsiifilise kohaldamisega RTP suhtes.

78

Esimese Astme Kohus nendib siinjuures — nagu ka ühekordse soodustuse puhul —, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt põhjendanud, et kõnealune meede ei anna RTP-le erisoodustust ning et järelikult ei kujuta see endast riigiabi.

79

Komisjoni väide, mille kohaselt see vabastus ei ole püsiva iseloomuga (vt eespool punkt 73), on tõenäoliselt põhjendatud, kuid see ei muuda järeldust, et komisjon ei ole esitanud piisavalt õiguslikke põhjendusi kõnealuse vabastuse üldise iseloomu kinnituseks ning et seega ei ole praegusel juhul võimalik teha järeldust, et kõnealune vabastus ei ole riigiabi.

80

Komisjon on esitanud kostja vastuse raames argumendi, et isegi kui Esimese Astme Kohus asuks seisukohale, et RTP peab tasuma notaritasu ning registreerimis- ja avaldamistasu, mida on kohustatud maksma eraõiguslikud ettevõtjad, kannab vastavad kulud riik, ilma et seda „abi” saaks käsitleda ebaseaduslikuna, kuna see on ettevõtte loomiseks möödapääsmatu ja seega otseselt seotud avaliku teenuse osutamisega RTP poolt.

81

Kui tõele vastab komisjoni väide, mille kohaselt Portugali valitsus pidas vajalikuks kujundada RTP ümber aktsiaseltsiks, et RTP saaks täita oma kohustusi avaliku teenuse osutamisel, siis on loogiline — kuna vastava ümberkujundamise puhul on nõutav notariaalakt ja klassikalised vorminõuded ning ümberkujundamine iseenesest ei annaks RTP-le soodustust —, et sellega seotud kulud kannab tervikuna riik.

82

Pealegi ei ole see komisjoni väide, mida ei ole ära toodud vaidlustatud otsuses, leidnud kinnitust ühegi tõendiga. Seega ei saa välistada, et Portugali valitsus muutis RTP aktsiaseltsiks muudel põhjustel kui need, mis seonduvad kohustuste täitmisega avaliku teenuse osutamisel. Komisjon on kostja vastuses ise märkinud, et kõnealune ümberkujundamine ei olnud möödapääsmatult vajalik.

83

Neil asjaoludel tuleb komisjoni viimatinimetatud argument tagasi lükata.

84

Arvestades eeltoodud kaalutlusi tervikuna, on Esimese Astme Kohus seisukohal, et käesoleva väite esimene osa, mis puudutab registreerimistasudest vabastamist, on õiguslikult põhjendatud ning tuleb seega tunnistada vastuvõetavaks.

85

Hageja väidab, et 7. septembri 1990. aasta Lei no 58/90 regime da actividade de televisão (Portugali seadus nr 58/90 televisioonikorralduse kohta, Diário da República, I seeria, nr 207, 7.9.1990; edaspidi „seadus nr 58/90”) artikli 13 lõike 1 punkti f kohaselt lõpetatakse eraõigusliku ettevõtja litsents, kui ta hilineb aastatasu maksmisega Portugal Telecomile. Sellise sanktsiooni raskus loob kontrasti sellega, kui leebelt koheldi RTP-d. See on vastuolus komisjoni argumendiga, mille kohaselt Portugali Telecom ei kohelnud RTP-d aastatasu osas teisiti kui eraõiguslikke ettevõtteid, kuivõrd otsustava tähtsusega elemendiks oli mõistlik tasumise tähtaeg. Seega kujutas endast riigiabi see, et Portugali Telecom — kelle põhiaktsionäriks aastatel 1991–1997 oli Portugali Vabariik — nõustus RTP-poolse hilisema tasumisega. Väide, mille kohaselt Portugali Telecom ei loobunud võlgnevuse sissenõudmisest ja viivisintresside nõudmisest, ei ole iseenesest piisav, et kõnealust hinnangut kummutada.

86

Hageja märgib repliigis, et Portugali Vabariik kontrollis Portugal Telecomi vähemalt aastani 1997 ning et Portugal Telecomi ja RTP vahel sõlmitud kokkulepped puudutavad 1996. aasta märtsi ja 1997. aasta detsembrit. RTP oli tehniliselt maksejõuetu.

87

Komisjon kinnitab, et on seda asjaolu uurinud, kuid hageja märgib, et vaidlustatud otsuses ei ole vastatud küsimustele, mis ta esitas haldusmenetluses ja mis puudutasid kuupäeva, mil likvideeriti võlgnevus Portugali Telecomi ees — kui seda ikka tehti —, tegelikult tasutud viivisintresside summat ning Portugali Telecomile RTP poolt võlgnetava summa suurust nõude esitamise päeval.

88

Asjaolu, et Autoridade Nacional de Comunicações (Portugali riiklik kommunikatsiooniamet; edaspidi „Anacom”), kelle ülesandeks on kontrollida tasu maksmist reguleerivate eeskirjade kohaldamist teleringhäälinguvõrgule, otsustas 2003. aastal vähendada televisiooniettevõtjate poolt Portugali Telecomile aastal 2002 makstavat tasu, ei oma tähtsust ajavahemiku 1992–1998 uurimisel.

89

Komisjon vaidleb vastu hageja seisukohale, mille kohaselt oli Portugali Vabariik teadlik, et Portugal Telecom nõustus tasu hilisema maksmisega, ning oli seega teadlik ka sellest, et tegemist oli — väidetavalt — niisuguste maksetingimuste võimaldamisega, mida RTP konkurentide suhtes poleks kohaldatud.

90

Komisjon ei välista a priori, et kaasatud on riigi vahendid. Siiski — olles nentinud tõendite puudumist selle kohta, et Portugali ametiasutused oleks osalenud tasu hilisemat maksmist puudutavate kokkulepete sõlmimises — ei saanud ta teha järeldust, et riigi vahendid oleksid olnud kaasatud EÜ artikli 87 mõttes.

91

Lisaks jäi Portugal Telecomi käitumine enne ja pärast aastal 1997 toimunud erastamist muutumatuks. Portugal Telecom jätkas ka pärast erastamist RTP-ga kokkulepete sõlmimist, milles nõustus tasu hilisema maksmisega RTP poolt. Nende kokkulepete peamine põhjus oli vaidlus aastatasu suuruse üle, arvestades kahe ettevõtja vastastikust sõltuvust. Seda asjaolu rõhutas ka Anacomi otsus aastast 2003, mille kohaselt pidi Portugali Telecom tariife märkimisväärselt vähendama. See näitab, et Portugali Telecom suhtus RTP-sse nagu eraõiguslik võlausaldaja.

92

Komisjon märgib vasturepliigis, et ta viitas Anacomi 2003. aasta otsusele üksnes põhjusel, et kõnealuses otsuses rõhutati asjaolu, et RTP ja Portugal Telecomi vahel sõlmitud kokkulepete peamiseks põhjuseks näis olevat vaidlus aastatasu suuruse üle ning et see asjaolu oli täiendav märk selle kohta, et Portugal Telecom on käitunud samamoodi, kui oleks analoogses olukorras käitunud eraõiguslik võlausaldaja.

93

Selleks et soodustusi saaks käsitleda riigiabina EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes, peavad need esiteks olema otseselt või kaudselt antud riigi ressurssidest ja teiseks peavad need olema riigile omistatavad (vt eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, punkt 24 ja viidatud kohtupraktika; 22. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-355/00: Freskot, EKL 2003, lk I-5263, punkt 81, ja 15. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-345/02: Pearle jt, EKL 2004, lk I-7139, punkt 35; kohtujurist F.G. Jacobsi ettepanek kohtuasjas C-457/00: Belgia vs. komisjon, milles Euroopa Kohus tegi otsuse 3. juulil 2003, EKL 2003, lk I-6931 ja lk I-6934, punktid 67 ja 69; Esimese Astme Kohtu 6. märtsi 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-228/99 ja T-233/99: Westdeutsche Landesbank Girozentrale ja Land Nordrhein-Westfalen vs. komisjon, EKL 2003, lk II-435, punkt 179, ja 5. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T-351/02: Deutsche Bahn vs. komisjon, EKL 2006, lk II-1047, punkt 101).

94

Kohtupraktikast tuleneb, et ainuüksi asjaolu, et meetme on võtnud riigi osalusega äriühing, ei anna alust järeldada, et tegemist on riigile omistatava meetmega (eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, punktid 51 ja 57).

95

Isegi kui riik saab riigi osalusega äriühingut kontrollida ja tal on valitsev mõju kõnealuse ettevõtja toimingute üle, ei saa automaatselt eeldada, et konkreetsel juhul seda kontrolli ka tegelikult teostatakse. Riigi osalusega äriühing saab tegutseda rohkem või vähem iseseisvalt sõltuvalt talle riigi poolt jäetud autonoomia ulatusest. Seega ainuüksi asjaolu, et riigi osalusega äriühing on riigi poolt kontrollitav, ei ole piisav, et selle ettevõtja võetud meetmeid saaks käsitleda riigi meetmetena. Lisaks tuleb uurida, kas ametiasutused olid ühel või teisel moel seotud nende meetmete vastuvõtmisega (eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, punkt 52).

96

Sellisel juhul ei ole nõutav, et oleks tõendatud, et ametiasutused oleks konkreetse nõudmisega kallutanud asjassepuutuvat riigi osalusega äriühingut kõnealuseid abimeetmeid võtma. Arvestades, et ühest küljest on riik ja riigi osalusega äriühingud tihedalt seotud, esineb reaalne oht, et riigiabi antakse riigi osalusega äriühingute kaudu nii, et see ei ole läbipaistev, ega järgita asutamislepingus ettenähtud riigiabi käsitlevaid eeskirju (eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, punkt 53).

97

Teisest küljest on kolmandal isikul üldreeglina väga raske — eelkõige just riigi ja riigi osalusega äriühingu privilegeeritud suhete tõttu — konkreetsel juhul tõendada, et ettevõtja on abimeetmed vastu võtnud riigi ametiasutuste juhiste põhjal (eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, punkt 54).

98

Neil põhjustel on Euroopa Kohus eespool punktis 43 viidatud kohtuotsuse Prantsusmaa vs. komisjon punktis 55 asunud seisukohale, et seda, kas riigi osalusega äriühingu võetud abimeetmeid saab käsitleda riigi võetud meetmetena, saab järeldada juhtumi asjaoludega seotud faktorite kogumist ja kontekstist, mille raames kõnealune meede võeti. Euroopa Kohus tuletab selles osas meelde, et arvesse on juba võetud asjaolu, et asjassepuutuv asutus ei saanud vaidlustatud otsust vastu võtta ilma, et ta oleks arvestanud ametiasutuste nõudmisi (vt eelkõige Euroopa Kohtu 2. veebruari 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 67/85, 68/85 ja 70/85: Van der Kooy jt vs. komisjon, EKL 1988, lk 219, punkt 37), või et lisaks riigi osalusega äriühinguid ja riiki siduvatele nn orgaanilistele faktoritele peavad riigi osalusega äriühingud, kelle kaudu abi andmine toimus, arvestama ministeeriumidevahelise komitee antud juhiseid (Euroopa Kohtu 21. märtsi 1991. aasta otsused kohtuasjas C-303/88: Itaalia vs. komisjon, EKL 1991, lk I-1433, punktid 11 ja 12, ja C-305/89: Itaalia vs. komisjon, EKL 1991, lk I-1603, punktid 13 ja 14).

99

Lisaks võivad riigi osalusega äriühingu võetud abimeetme käsitlemisel riigi meetmena teatud juhtudel tähtsust omada muud faktorid nagu eelkõige selle ettevõtja integreeritus riigiasutuste süsteemi, tema tegevuse laad ja asjaolu, kas ettevõtja tegutseb turul tavapärastes konkurentsitingimustes kõrvuti eraõiguslike ettevõtjatega, ettevõtja õiguslik seisund, st kas see kuulub avaliku õiguse või tavapärase äriühinguõiguse reguleerimisalasse, riigiasutuste poolt ettevõtja juhtimise üle teostatava kontrolli intensiivsus ning kõik muud faktorid, mis konkreetse juhtumi puhul osutavad riigi ametiasutuste osalusele meetme vastuvõtmisel või sellele, et nende osalus ei ole ebatõenäoline, arvestades ka meetme rakendusala, sisu ja selles toodud tingimusi (eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, punkt 56).

100

Seevastu ainuüksi asjaolu, et riigi osalusega äriühing on asutatud kapitaliühingu vormis tavaliselt kohaldatava õiguse alusel, ei saa pidada piisavaks — arvestades autonoomiat, mille niisugune õiguslik vorm võib talle anda — välistamaks seda, et niisuguse äriühingu võetud abimeedet saaks käsitleda riigi võetud meetmena. Kontrolli olemasolu ja selle praktiliseks väljundiks olevad tegelikud võimalused valitseva mõju teostamiseks teevad võimatuks selle, et algusest peale oleks välistatud, et sellise ettevõtja võetud meedet saaks käsitleda riigi võetud meetmena, ning seega on võimatu välistada ohtu, et asutamislepingus sisalduvatest riigiabi käsitlevatest sätetest on mööda mindud — sõltumata sellest, kas riikliku ettevõtja õiguslik vorm iseenesest on muude faktorite hulgas faktorina asjakohane, võimaldamaks konkreetsel juhul järeldada, kas riik on kaasatud või mitte (eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, punkt 57 ja viidatud kohtupraktika).

101

Käesoleval juhul on komisjon — olles märkinud, et vähemalt enne 1997. aasta keskpaika sai Portugali Vabariik kontrollida Portugal Telecomi (vaidlustatud otsuse põhjendus 109) — sellegipoolest järeldanud, et miski ei näita, et Portugali ametiasutused oleksid olnud seotud tasu maksmise võimaluste andmisega (vaidlustatud otsuse põhjendus 116).

102

Komisjon väitis selle kohta, et Portugal Telecomi tariife ja teenuseid reguleerivad eeskirjad ei eristanud eraõiguslikke ettevõtjaid avalik-õiguslikust ringhäälinguorganisatsioonist ning et Portugal Telecomil ei olnud kohustust pakkuda RTP-le kohustuslikku universaalset ringhäälinguvõrguteenust (vaidlustatud otsuse põhjendus 111).

103

Komisjon märkis, et Portugal Telecom kui eraõigusega reguleeritav aktsiaselts ei olnud ametiasutuste struktuuriga seotud (vaidlustatud otsuse põhjendus 113).

104

Komisjon nentis, et vastuseks tema esitatud küsimusele tunnistasid Portugali ametiasutused sõnaselgelt, et nad ei ole tasu maksmise võimaluste andmisesse sekkunud otseselt ega kaudselt. Pealegi ei ole ka ükski kolmas isik esitanud talle andmeid sellise sekkumise võimalikkuse kohta (vaidlustatud otsuse põhjendus 114).

105

Lõpuks väidab komisjon, et esiteks on Portugal Telecomi käitumine jäänud 1997. aasta keskpaigast alates muutumatuks, kuna ta on jätkuvalt sõlminud RTP-ga kokkuleppeid tasu maksmise võimaluste osas, ning teiseks täpsustab ta, et nende kokkulepete peamiseks põhjuseks on vaidlus aastamaksu suuruse üle. Seda kinnitab ka Anacomi 2003. aasta otsus (vaidlustatud otsuse põhjendus 115).

106

Esimese Astme Kohus märgib, et hageja kriitika komisjoni vaidlustatud otsuses toodud arutluskäigu ja asjaolude kohta on piiratud.

107

Mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt kontrollis Portugali Vabariik Portugal Telecomi tema põhiaktsionärina, siis loomulikult kujutab see endast käesolevas asjas vaieldamatut asjaolu, kuid eespool viidatud kohtupraktikat arvestades ei ole see piisav, et selle alusel saaks järeldada, et vaidlusalune meede on käsitletav riigi võetud meetmena.

108

Hageja väidab, et aastatasu maksmisega hilinemise korral kohaldatavate sanktsioonide osas on seaduses rikutud eraõiguslike ja avalik-õiguslike ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõtet. Maksmisega hilinemise korral lõpetati litsents üksnes eraõiguslike ettevõtjatel.

109

Esimese Astme Kohus nendib, et kuigi — nagu hageja väidab — seaduse nr 58/90 artikli 13 lõike 1 punktis f on mõeldud ainult eraõiguslikke ettevõtjaid, ei ole see asjaolu oma laadilt käsitatav tõendina selle kohta, et Portugali Vabariik oli seotud RTP-le tasu maksmise võimaluste andmisega. Komisjon väidab sellega seoses — ilma et hageja sellele vastu vaidleks —, et Portugal Telecomil ei olnud kohustust pakkuda RTP-le kohustuslikku universaalset ringhäälinguvõrguteenust. Teiste sõnadega, kuigi seadusega oli litsentsi lõpetamine maksetega hilinemise korral formaalselt ette nähtud vaid eraõiguslike ettevõtjate puhul, ei keelanud mitte miski Portugal Telecomil samadel asjaoludel RTP-le teenuste osutamist katkestada või peatada.

110

Esimese Astme Kohus nendib lõpuks, et hageja ei ole vaidlustanud komisjoni väidet, mille kohaselt oli maksmisvõimaluste andmise peamine põhjus RTP ja Portugal Telecomi vaidlus kasutustasu suuruse üle. Hageja väidab selles osas, et Anacomi 2003. aasta otsus ei oma käesolevas asjas tähtsust. Siiski ei ole see vastuväide asjakohane ega ei suuda pealegi kummutada komisjoni hinnangut. Miski ei takista komisjonil tugineda kõnealusele 2003. aasta otsusele kui millelegi, mis — olgugi distantseeritud, kuid siiski asjassepuutuval moel — toetab hinnangut, mille kohaselt oli kasutustasu maksmisvõimaluste andmise lähtekohaks RTP ja Portugal Telecomi vaidlus tariifide üle.

111

Mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt ei ole väidetav fakt, et Portugal Telecom ei loobunud võlgnevuse ja viivisintresside nõudmisest, iseenesest piisav, et jätta need meetmed riigiabina kvalifitseerimata, ei ole see siiski seotud küsimusega, kas kõnealune meede on käsitletav riigi võetud meetmena või mitte, vaid äärmisel juhul sellega, kas asjasse olid kaasatud riigi vahendid. Selle küsimuse üle ei ole vaidlust, kuna komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 107 sisuliselt nentinud, et tegemist võis olla riigi vahenditega.

112

Mis puudutab lõpuks hageja viidatud asjaolu, et RTP oli tehniliselt maksejõuetu, ja mida võib mõista kui viidet võimalusele, et Portugal Telecom nõustus andma RTP-le kasutustasu maksevõimalused ainult seetõttu, et Portugali Vabariik oli asjaga seotud, siis see ei sisalda iseenesest konkreetset kõrvalekallet komisjoni väitest, mille kohaselt võis kasutustasu maksevõimaluste andmist seletada RTP ja Portugal Telecomi vahelise vaidlusega tariifide üle.

113

Neil asjaoludel leiab Esimese Astme Kohus, et hageja ei ole suutnud ümber lükata komisjoni vaidlustatud otsuses esitatud hinnangut, mille kohaselt ta ei leidnud mingeid viiteid sellele, et Portugali Vabariik võiks olla seotud kasutustasu maksevõimaluste andmisega.

114

Seega tuleb see väite osa tagasi lükata.

115

Hageja vaidleb vastu komisjoni järeldusele, mille kohaselt oli teatises 1994. aasta võlakirjaemissiooni kohta öeldud, et RTP tagab laenu oma kasumist, ning mis võimaldas komisjonil järeldada, et tegemist ei ole riigiabiga.

116

Vaidlustatud otsusest nähtub, et RTP finantsolukord oli 1994. aastal halb. Turg aktsepteeris 1994. aasta võlakirjaemissiooni ainult tänu sellele, et kogu RTP kapital kuulus riigile ning see võimaldas arvata, et riik ei lase ettevõttel pankrotistuda. Kõnealuse meetme hindamisel oleks tulnud seda olukorda igakülgselt arvesse võtta.

117

Hageja tsiteerib repliigis Tribunal de Contase aruannet, millest nähtub, et RTP pangalaenude määra selgitab asjaolu, et RTP on riigi osalusega äriühing, kelle ülesanne on avalike televisiooniteenuse osutamine ja kes saab riigilt regulaarset rahalist toetust, mis on RTP paljudele võlausaldajatele piisav tagatis.

118

Komisjon leiab, et hageja seisukoht on ekslik. Komisjon selgitas vaidlustatud otsuses (põhjendus 121), miks ta asus seisukohale, et 1994. aasta võlakirjaemissioon ei kujuta endast riigiabi. Riik ei ole andnud formaalselt mitte mingisugust tagatist, mida hageja ka möönab. RTP tagas laenu ise. RTP oli sel ajal aktsiaselts ning seega polnud tema õiguslik vorm selline, mille puhul oleks tegemist automaatse riigipoolse tagatise andmisega.

119

Sellest lähtuvalt asus komisjon seisukohale, et 1994. aasta võlakirjaemissioon toimus turutingimustel ning riik ei ole tulu kaotanud. Pealegi ei muuda seda järeldust asjaolu, et RTP-d kontrollib riik, kuna asutamisleping jääb neutraalseks osas, kas kõnealune ettevõtja on riigi- või eraomanduses.

120

Komisjon väidab, et Tribunal de Contase aruanne on vastuvõetamatu, kuna seda ei esitatud koos hagiavaldusega, ning märgib, et ka aruande tsitaat, millele hageja toetub, näitab, et Portugali Vabariik ei ole mitte mingisugust tagatist andnud.

121

Komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 121 märkinud, et ta ei ole saanud teavet, mis näitaks, et 1994. aasta võlakirjaemissioonil oleks olnud riigi tagatis. Võlakirjaemissiooni prospekti kohaselt tagas võla tagasimaksmise RTP ise. RTP õiguslik seisund ei olnud selline, mis oleks tähendanud riigipoolse tagatise olemasolu.

122

On vaieldamatu, et RTP oli 1994. aasta võlakirjaemissiooni ajal aktsiaselts. Sellist õiguslikku vormi arvestades ei olnud Portugali Vabariigil kui RTP omanikul piiramatut kohustust kõnealuse äriühingu võlgade tasumisel.

123

Samuti on selge, et 1994. aasta võlakirjaemissiooni prospektist ei nähtu kuidagi, et riik oleks andnud sellele tagatise.

124

Hageja väidab, et asjaolu, et RTP aktsiad kuulusid 100% ulatuses riigile, tähendab automaatselt tagatise olemasolu, mis ainsa asjaoluna selgitab seda, et kõnealusel äriühingul oli võimalik halvale finantsolukorrale vaatamata 1994. aasta võlakirjaemissiooniga turule tulla.

125

Sellegipoolest ei tohi segamini ajada küsimust, kas riik andis sõnaselgelt või implitsiitselt tagatise, mis on ainus käesoleval juhul tähtsust omav aspekt, ning küsimust, kuidas turg reageeris asjaolule, et võlakirjade emiteerijaks ei olnud ükskõik milline eraõiguslik ettevõtja, vaid RTP.

126

Asjaolu, et turg nõustus märkima 1994. aasta võlakirjaemissiooni — hageja arvates põhjusel, et tagasimaksmine on de facto tagatud riigi poolt — ei võimalda teha järeldust, et tegemist on riigiabiga, kuna on selge, et riik ei ole sõnaselgelt ega implitsiitselt omapoolset tagatist andnud. Riigipoolse tagatise olemaolu võimaldaks järeldada ainult objektiivne hinnang, millest nähtuks, et riik on õiguslikult võttes kohustatud kõnealuse emissiooni tagasi maksma juhul, kui RTP seda ei suuda.

127

Ei kohtutoimikust ega hageja kirjalikest märkustest ei nähtu, et Portugali Vabariigil oleks olnud selline kohustus.

128

Mis puudutab repliigis esitatud Tribunal de Contase aruannet, siis nagu allpool punktides 186–193 märgitud, ei ole see vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamise seisukohast asjakohane.

129

Seega, kuna hageja ei ole oma kirjalikes märkustes esitanud midagi, mis võiks komisjoni poolt vaidlustatud otsuse põhjenduses 121 esitatud hinnangud kahtluse alal seada, tuleb hageja 1994. aasta võlakirjaemissiooni puudutav väide tagasi lükata.

130

Arvestades eeltoodud kaalutlusi tervikuna, tuleb käesolev väide lugeda osaliselt vastuvõetavaks ja tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2 osas, milles selles on järeldatud, et vabastus notari- ja registreerimistasudest ei kujuta endast riigiabi.

131

Seevastu ülejäänud osas, st kasutustasu maksmise vahendite ja 1994. aasta võlakirjaemissiooni osas, tuleb käesolev väide tagasi lükata.

132

Seejärel tuleb uurida teist põhilist vaidlusküsimust, millele on osutatud eespool punktis 33, ning ühtlasi neljandat tühistamisväidet.

133

Väide jaguneb kaheks osaks. Esimeses osas leiab hageja, et asjaolu, et Portugali Vabariik sõlmis RTP-ga avaliku televisiooniteenuse osutamise lepingu ilma avalikku hankemenetlust läbi viimata, välistab EÜ artikli 86 lõikes 2 ettenähtud erandi kohaldamise. Teises osas väidab hageja, et EÜ artikli 86 lõiget 2 on rikutud seeläbi, et komisjon on vaidlustatud otsuses rikkunud nimetatud sätte kohaldamise tingimusi, mis on sõnastatud ringhäälinguteatises.

134

Hageja heidab komisjonile ette — olles väitnud, et avaliku televisiooniteenuse osutamise leping sõlmiti RTP-ga ilma avalikku hankemenetlust läbi viimata —, et komisjon ei pööranud tähelepanu lepingu sõlmimise õiguspärasusele. Ta leiab, et kui komisjon oleks nimetatud küsimust uurinud, oleks ta pidanud järeldama, et lepingu sõlmimise puhul ei olnud täidetud ühenduse õigusest tulenevad nõuded ning et seega ei saanud RTP rahastamise suhtes kohaldada EÜ artikli 86 lõikes 2 ettenähtud erandeid. Hageja tugineb komisjoni tõlgendavale teatisele kontsessioonide kohta ühenduse õiguses (EÜT 2000, C 121, lk 2; edaspidi „kontsessioone käsitlev teatis”) ja tõlgendusele, mille komisjon andis XXXI konkurentsipoliitika aruandes (SEK(2002) 462 (lõplik)) Euroopa Kohtu 7. detsembri 2000. aasta otsusele kohtuasjas C-324/98: Telaustria ja Telefonadress (EKL 2000, lk I-10745). Hageja viitab ka Euroopa Kohtu 18. novembri 1999. aasta otsusele kohtuasjas C-107/98: Teckal (EKL 1999, lk I-8121).

135

Hageja väidab repliigis sisuliselt seda, et Euroopa Kohtu 24. juuli 2003. aasta otsuse C-280/00: Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EKL 2003, lk I-7747) punktides 88–93 nimetatud tingimustest neljanda (edaspidi „neljas Altmarki tingimus”) kohaselt on nõutav — arvestades, et avalikku hankemenetlust ei ole läbi viidud —, et komisjon kontrolliks, et RTP-le antud hüvitise määra kindlaksmääramisel oleks võetud aluseks keskmine, hästi korraldatud juhtimise ja nõuetekohase varustusega ettevõtja. Nii see ilmselgelt ei olnud.

136

Komisjon väidab, et otsus sõlmida avaliku televisiooniteenuse osutamise leping RTP-ga on eraldiseisev sellest, kas kõnealusele ettevõtjale antud hüvitis on kooskõlas riigiabi reguleerivate eeskirjadega, ning ametlikus uurimismenetluses seda pealegi ei tõstatatud.

137

Kuidas ka ei oleks, igatahes ei nähtu EÜ artikli 86 lõikest 2 ega kohtupraktikast, et liikmesriigid peaks osutamisega tegelevad ettevõtjate valimiseks viima läbi spetsiaalse menetluse.

138

Igal juhul ei ole üldist majandushuvi esindavate ringhäälinguteenuste puhul ühenduse õiguse kohaselt nõutav avatud ja konkursil põhineva hankemenetluse läbiviimine, mis nõutakse tavaliselt avaliku teenuse osutamise kontsessioonilepingute puhul.

139

Hageja viited kontsessioonide suhtes kohaldatavale korrale ja Euroopa Kohtu praktikale ei ole asjakohased.

140

Hageja on neljanda Altmarki tingimuse eesmärki valesti mõistnud. Nimetatud tingimus puudutab küsimust, kas meede kujutab endast riigiabi, mitte seda, kas EÜ artikli 86 lõikes 2 ettenähtud erand on selle suhtes kohaldatav.

141

Mis puudutab kõigepealt komisjoni esialgset tähelepanekut, mille kohaselt tõusetus alles ühenduse kohtus esmakordselt küsimus, millistel tingimustel sõlmiti RTP-ga üldist majandushuvi esindavate televisiooniteenuste osutamise leping, siis tuleb meenutada, et kuigi riigiabivaldkonna menetluses huvitatud pooleks olev isik ei saa ühenduse kohtus tugineda faktiväidetele, mis on komisjonile teadmata ja mida talle uurimismenetluse käigus ei mainitud, ei takista tal seevastu mitte miski — nagu käesolevas asjas — esitada lõpliku otsuse vastu õiguslikku väidet, mida haldusmenetluses ei esitatud (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 6. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas T-110/97: Kneissl Dachstein vs. komisjon, EKL 1999, lk II-2881, punkt 102 ja viidatud kohtupraktika; 16. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T-274/01: Valmont vs. komisjon, EKL 2004, lk II-3145, punkt 102, ja 11. mai 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-111/01 ja T-133/01: Saxonia Edelmetalle ja ZEMAG vs. komisjon, EKL 2005, lk II-1579, punkt 68).

142

Seega ei ole komisjoni seisukoht, mis tugineb hageja esitatud argumendi uudsusele, laadilt selline, et võimaldaks selle argumendi tagasi lükata.

143

Sellegipoolest leiab Esimese Astme Kohus sarnaselt komisjoniga, et kõnealune argument ei suuda vaidlustatud otsuse õiguspärasust kahtluse alla seada.

144

Nagu ringhäälinguteatise punktis 29 mainitud, peab EÜ artikli 86 lõikes 2 riigiabi keelu suhtes ettenähtud erandi kohaldamiseks olema kohtupraktika kohaselt (vt selle kohta Euroopa Kohtu 10. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C-179/90: Merci Convenzionali Porto di Genova, EKL 1991, lk I-5889, punkt 26; Esimese Astme Kohtu 27. veebruari 1997. aasta otsus kohtuasjas T-106/95: FFSA jt vs. komisjon, EKL 1997, lk II-229, punktid 173 ja 178, ning 13. juuni 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-204/97 ja T-270/97: EPAC vs. komisjon, EKL 2000, lk II-2267, punktid 125 ja 126) täidetud kolm tingimust: esiteks peab osutatav teenus esindama üldist majandushuvi ning olema sellisena liikmesriigi poolt selgelt määratletud; teiseks peab liikmesriik olema pannud asjassepuutuvale ettevõtjale sõnaselgelt kohustuse üldise majandushuvi teenuste osutamiseks; kolmandaks peab asutamislepingus sisalduvate konkurentsialaste sätete — käesoleval juhul riigiabi keeldu käsitlevate sätete — kohaldamine takistama ettevõtjale pandud konkreetse ülesande täitmist ning see erand ei tohi mõjutada kaubanduse arengut ühenduse huvidega vastuolus oleval viisil.

145

EÜ artikli 86 lõikes 2 ei ole nende kohaldamise tingimuste hulgas nimetatud nõuet, mille kohaselt peab liikmesriik üldise majandushuvi teenuste osutamise lepingu sõlmimiseks olema läbi viinud avaliku hankemenetluse. Esimese Astme Kohus on 15. juuni 2005. aasta otsuses kohtuasjas T-17/02: Olsen vs. komisjon (EKL 2005, lk II-2031, punkt 239) muu hulgas sõnaselgelt märkinud, et EÜ artikli 86 lõike 2 sõnastusest ega selle sättega seonduvast kohtupraktikast ei nähtu, et üldise majandushuvi teenuste osutamise võib ettevõtjale usaldada alles pärast seda, kui on läbi viidud avalik hankemenetlus.

146

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tagasi lükata hageja väide, mille kohaselt oleks komisjon pidanud EÜ artikli 86 lõike 2 alusel läbiviidava uurimise raames kontrollima, kas üldist majandushuvi esindava televisiooniteenuse osutamise leping sõlmiti RTP-ga hankemenetluse tulemusena.

147

Sellest järeldusest — mille kohaselt komisjon ei olnud EÜ artikli 86 lõike 2 alusel läbiviidava uurimise raames kohustatud kontrollima, kas üldist majandushuvi esindava televisiooniteenuse osutamise leping sõlmiti RTP-ga hankemenetluse tulemusena — tuleneb ühtlasi ka see, et isegi kui üldist majandushuvi esindava televisiooniteenuse osutamise lepingu sõlmimisel oleks tulnud muudel põhjustel peale nende, millele tugineb hageja, ja mis on ära toodud eespool punkti 134 kahes viimases lauses, viia läbi avalik hankemenetlus, siis sellise menetluse läbi viimata jätmine oleks sellisel juhul võinud — kõige enam — tuua kaasa olukorra, kus komisjon oleks saanud esitada Portugali Vabariigi liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi EÜ artikli 226 alusel, mis oleks võinud viia tulemuseni, et kõnealune liikmesriik oleks pidanud vastava lepingu lõpetama ja korraldama hankemenetluse. Seevastu hankemenetluse läbi viimata jätmine ei saa kaasa tuua seda, et üldise majandushuvi teenust osutava ettevõtja poolt avaliku teenuse osutamise riigipoolset rahastamist tuleks — isegi kui üldise majandushuvi teenuse määratlust, vastavate teenuste osutamist ja proportsionaalsust puudutavad tingimused oleksid täidetud — käsitleda ühisturuga kokkusobimatu riigiabina.

148

Igal juhul asub Esimese Astme Kohus seisukohale, et Portugali Vabariik ei olnud — erinevalt hageja väidetest, mille põhjused on ära toodud eespool punkti 134 kahes viimases lauses — kohustatud enne üldist majandushuvi esindava televisiooniteenuse osutamise lepingu sõlmimist RTP-ga avalikku hankemenetlust läbi viima.

149

Sellega seoses viitab hageja kõigepealt kontsessioone käsitlevale teatisele (eespool punkt 134). Kuigi Portugali Vabariigi ja RTP vahel sõlmitud avaliku teenuse osutamise lepingute pealkiri on „kontsessioonileping”, ei nähtu — ning pealegi ei ole hageja selle kohta esitanud ühtki tõendit —, et RTP oleks kontsessionäär nimetatud teatise mõttes (vt eelkõige kontsessioone käsitleva teatise punkti 2.2 kuues lõik ja punkti 2.4 kolmas lõik), st et RTP-le makstaks tegevuse eest tasu (nagu teleringhääling, kes osutab teenust liitujatele) ning et ta kannaks tegevusest tulenevat riski.

150

Nähtub hoopis vastupidi, et RTP on riiklik teleringhäälinguteenuseid osutav ettevõtja, kes edastab programme kogu elanikkonnale ning kelle kulud avaliku teenuse osutamisel katab riik.

151

Pealegi, isegi kui RTP oleks kontsessionäär kontsessioone käsitleva teatise mõttes, tuleb märkida, et nimetatud teatis — kuigi selles on öeldud, et „[selles] käsitletakse põhimõtteliselt riigi ametiasutuste ja üldist majandushuvi esindavaid teenuseid osutavate avalik-õiguslike ettevõtjate suhteid” (kontsessioone käsitlev teatis, punkti 2.4 kaheksas lõik) — täpsustab sõnaselgelt, et „audiovisuaalsektoris tuleb arvestada [Amsterdami protokolli]” (kontsessioone käsitlev teatis, punkti 2.4 kaheksas lõik, märkus 29). Seeläbi tunnustab kontsessioone käsitlev teatis avalike ringhäälinguteenuste eripära ning välistab selle sektori üldreegli kohaldamisalast.

152

Lõpuks tuleb märkida, et kontsessioone käsitleva teatise kohaselt kehtivad viimatinimetatute suhtes „asutamislepingu eeskirjad ja põhimõtted, kuivõrd […] nende eesmärk on majandustegevus” (punkti 2.4 esimene lõik). Lisaks on kontsessioone käsitlevas teatises märgitud, et see „ei puuduta […] tegevust, mis ei ole käsitletav majandustegevusena, nt kohustuslik kooliharidus või sotsiaalkaitse” (punkti 2.4 viienda lõigu teine taane).

153

Kuigi avalikku ringhäälinguteenust käsitletakse üldise majandushuvi teenusena ja mitte üldist majandusvälist huvi esindava teenusena, tuleb sellegipoolest märkida, et selle teenuse määratlemine üldise majandushuvi teenusena tuleneb pigem avaliku ringhäälinguteenuse de facto mõjust ringhäälingusektorile — mida muidu iseloomustab konkurents ja turule orienteeritus — kui avaliku ringhäälinguteenuse väidetavast kommertsaspektist. Nagu Amsterdami protokollist selgelt nähtub, on avalik ringhäälinguteenus „otseselt seotud iga ühiskonna demokraatlike, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajadustega”. Samamoodi on nõukogu ja liikmesriikide 25. jaanuari 1999. aasta resolutsioonis avalik-õigusliku ringhäälingu kohta (EÜT C 30, lk 1) öeldud, et kõnealuse avaliku teenuse osutamine, „arvestades selle kultuurilisi, sotsiaalseid ja demokraatlikke ülesandeid, mille eesmärk on üldine heaolu, on märkimisväärse tähtsusega demokraatia, pluralismi, sotsiaalse ühtekuuluvuse ning kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse tagamisel [ning] peab suutma püsivalt pakkuda laia programmivalikut […] ühiskonnale tervikuna” (resolutsiooni põhjendus B ja punkt 7).

154

Pealegi on avalik-õigusliku ringhäälingu selline eristaatus aluseks Amsterdami protokolliga liikmesriikidele antud vabadusele sõlmida üldist majandushuvi esindava avaliku ringhäälinguteenuse osutamise lepinguid. See selgitab ja õigustab seda, et liikmesriik ei ole kohustatud lepingu sõlmimiseks üldise majandushuvi teenuse osas läbi viima avalikku hankemenetlust, vähemalt mitte juhul, kui ta on otsustanud niisugust avalikku teenust osutada ise, nagu see käesoleval juhul toimub riigi osalusega äriühingu kaudu.

155

Edasi nähtub, et samadel põhjustel ei ole asjakohased hageja viited XXXI konkurentsipoliitika aruandele ja tõlgendusele, mille komisjon on seal andnud eespool punktis 134 viidatud kohtuotsusele Telaustria ja Telefonadress, samuti eespool punktis 134 viidatud kohtuotsusele Teckal. Hageja ei ole nende viidete puhul — mis puudutavad avalikust ringhäälinguteenusest täiesti erinevat tegevust — arvestanud viimatinimetatud sektori eripära ega konkreetseid eesmärke, mis liikmesriigid soovivad avaliku ringhäälinguteenuse määratlemise ja korraldamisega saavutada.

156

Eeltoodud kaalutlustest tervikuna tuleneb, et lisaks sellele, et komisjon ei olnud EÜ artikli 86 lõikes 2 ettenähtud erandi kohaldamiseks kohustatud uurima, kas üldist majandushuvi esindava televisiooniteenuse osutamise leping sõlmiti avaliku hankemenetluse tulemusena (eespool punkt 146), ei olnud Portugali Liikmesriik kohustatud avalikku hankemenetlust korraldama.

157

Seonduvalt hageja väitega neljanda Altmarki tingimuse rikkumise kohta (eespool punkt 135) tuleb märkida, et Esimese Astme Kohus võib kodukorra artikli 113 kohaselt omal algatusel otsustada, et puudub vajadus asja üle otsustada. Sel põhjusel tuleb nimetatud kodukorra artikli 48 lõike 2 kohaselt tunnistada vastuvõetamatuks väited, mis esitati esmakordselt repliigis ja mis ei põhine menetluse käigus avaldatud õiguslikel või faktilistel asjaoludel (Esimese Astme Kohtu 28. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T-40/01: Scan Office Design vs. komisjon, EKL 2002, lk II-5043, punkt 96, ja 27. septembri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-134/03 ja T-135/03: Common Market Fertilizers vs. komisjon, EKL 2005, lk II-3923, punkt 51). Sellegipoolest tuleb vastuvõetavaks tunnistada väide või argument, millega täiendatakse varem hagiavalduses esitatud väidet (Euroopa Kohtu 26. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-412/05 P: Alcon vs. OHMI, EKL 2007, lk I-3569, punktid 38–40; Esimese Astme Kohtu 14. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas T-107/04: Aluminium Silicon Mill Products vs. nõukogu, EKL 2007, lk II-669, punkt 60 ja viidatud kohtupraktika).

158

Esimese Astme Kohus nendib, et väide esitati alles repliigi staadiumis (punktid 14–22) ning see ei põhine Esimese Astme Kohtus toimunud menetluses avaldatud õiguslikel ja faktilistel asjaoludel. Seda arvestades ei kujuta asjaolu, et komisjon viitas kostja vastuses omal algatusel neljandale Altmarki tingimusele (täpsemalt punktis 37) eesmärgiga kummutada nii hageja argument — mille kohaselt on kõnealuse üldise majandushuvi teenuse osutamise lepingu sõlmimiseks nõutav avaliku hankemenetluse läbiviimine — endast mingil moel menetluses avaldatud faktilist või õiguslikku asjaolu eelmises punktis viidatud kohtupraktika mõttes, mis muudaks hageja poolt repliigi staadiumis esitatud väite nõuetekohaseks.

159

Lisaks märgib Esimese Astme Kohus, et kõnealune väide — kuivõrd selles on osutatud komisjoni kohustusele kontrollida, kas vajaliku hüvitise määra kindlaksmääramisel lähtuti selliste kulude analüüsist, mis oleks avaliku teenuse osutamisel tekkinud keskmisel, hästi korraldatud juhtimise ja nõuetekohase varustusega ettevõtjal — ei kujuta endast ühegi hagiavalduses esitatud väite täiendust. Hageja on hagiavalduses üksnes kritiseerinud avaliku hankemenetluse läbi viimata jätmist üldist majandushuvi esindava televisiooniteenuse osutamise lepingu sõlmimisel RTP-ga, ilma et ta oleks viidanud neljandale Altmarki tingimusele (vt hagiavalduse punktid 175–183) ega esitanud selles praegu käsitletavat, täiesti erinevat väidet, mille kohaselt komisjon oleks pidanud — arvestades, et avalik hankemenetlus jäeti läbi viimata — enne EÜ artikli 86 lõikes 2 ettenähtud erandi kohaldamist neljanda Altmarki tingimuse alusel kontrollima (nagu hageja pakub), kas RTP-le antud hüvitise määra puhul lähtuti keskmise, hästi korraldatud juhtimise ja nõuetekohase varustusega ettevõtja vajadustest.

160

Siit tuleneb, et neljandale Altmarki tingimusele tuginev hageja väide on vastuvõetamatu.

161

Eeltoodud kaalutlustest tervikuna järeldub, et käesoleva väite esimene osa tuleb tagasi lükata.

162

Hageja väidab, et komisjon ei ole järginud EÜ artikli 86 lõike 2 kohaldamise tingimusi, mis on sõnastatud ringhäälinguteatises ja mille kohaselt peab riik esiteks täpselt määratlema kõnealusele ettevõtjale usaldatud avalik-õigusliku teenuse osutamisest tulenevad kohustused, teiseks peab kõnealuseid teenuseid reaalselt osutatama, kolmandaks peab lepinguga kindlaksmääratud ja tegelikult osutatavate teenuste suhtes kehtima sõltumatu kontrollimehhanism ja neljandaks peab riigi poolt antava rahalise hüvitise puhul järgitama läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

163

Mis puudutab esimesena nimetatud kriteeriumit, siis juhul kui riik otsustab — nagu käesolevas asjas — sõlmida avaliku teenuse osutamise lepingu ettevõtjaga, kes samaaegselt oma kommertstegevusega konkureerib teiste ettevõtjatega, ei saa ta seejuures lähtuda kõnealuse avaliku teenuse „laiast” määratlusest. Niisugune määratlus ei võimalda teha selget vahet tegevusel, mille suhtes kehtivad konkurentsieeskirjad, ja avaliku teenuse osutamisel ning muudaks võimatuks nii kontrolli avaliku teenuse tegeliku osutamise üle kui ka võimaluse otsustada, millised ettevõtja kuludest on tekkinud seoses kommertstegevusega ja millised avaliku teenuse osutamisel. Portugali riik ei ole täpselt, st läbipaistvalt ja kontrollitavalt, määratlenud seda, millised on RTP-le usaldatud kohustused avaliku teenuse osutamisel ning vahendid selle rahastamiseks.

164

Eelnimetatud kriitika ei ole abstraktne. See tugineb konkreetselt kontrollimehhanismide ebaefektiivsusele. Portugali Vabariigi ja RTP sõltumatud organid kasutasid vaidlustatud otsuse põhjendustes 56–59 nimetatud kontrollimehhanismidest üksnes avalikku arvamust esindava konsultatsiooninõukogu ja välisaudiitorite teenuseid.

165

Seega ei ole komisjon vaidlustatud otsuses esitanud mingit infot sõltumatu kontrolli toimumise kohta ega ole püüdnud jõuda ka selgusele, kas neid kontrollimisi praktikas läbi viidi. Komisjon pole mitte üksnes kohustatud teoreetiliselt ettenähtud mehhanisme arvesse võtma, vaid ühtlasi kontrollima nende tegelikku rakendamist.

166

Kuigi komisjoni käsutuses olid niisuguse uurimise läbiviimiseks kõik võimalused, ei astunud ta ise mingeid samme ega vastanud hageja korduvatele taotlustele saada Portugali ametiasutustelt lepingulisi auditeerimisaruandeid või andmeid selle kohta, et neid aruandeid ei eksisteeri. Hageja enda võimaluste abil hangitud teabest nähtub, et ühest küljest ei viidud RTP suhtes aastatel 1992–1997 läbi ühtki sõltumatut auditeerimist ning teisest küljest näitab 1998. aastal läbiviidud lepingulist auditeerimist puudutav materjal tõsiseid puudujääke.

167

Lisaks ei ole komisjon pidanud kinni kriteeriumist, mille kohaselt on nõutav, et avalike teenuste osutamine peab olema tegelikult toimunud. Vaidlustatud otsuse toetuseks ei esitatud dokumentaalseid tõendeid selle kohta, et RTP oleks tegelikult täitnud talle usaldatud avaliku teenuse osutamisest tulenevad kohustused. Pealegi ei viidud vahemikus 1992–1997 läbi ühtegi sõltumatut auditeerimist ning 1998. aasta lepinguline auditeerimisaruanne näitas, et RTP tegevuses avaliku teenuse osutamisel esines arvukalt puudujääke.

168

Seega, kuna EÜ artikli 86 lõike 2 kohaldamise kriteeriumidest — mis komisjon ise on defineerinud — ei ole kinni peetud, tuleb vaidlustatud otsus tühistada.

169

Hageja lisab, et ringhäälinguteatisest tuleneb, et juhul kui avaliku teenuse osutamisega seotud kohustuste täitmise kontrollimehhanismid ei toimi, ei ole võimalik väita, et avaliku teenuse osutamisega seotud kohustused on tegelikult täidetud. Veelgi enam, juhul kui kontrollimine on läbi viidud ja pädevad ametiasutused on leidnud, et avalikke teenuseid pole osutatud või et teatud kulud ei ole seotud selle teenuse osutamisega, ei saa komisjon kontrolli tähelepanuta jätta ja asuda seisukohale — nagu ta seda on teinud vaidlustatud otsuses ja kostja vastuses —, et kokkuvõttes kujutas kogu tegevus endast avaliku teenuse osutamist ning et kõik ettevõtja esitatud kulud olid tekkinud avaliku teenuse osutamisega seotud kohustuste täitmisel.

170

Vajalik on tagasi pöörduda Tribunal de Contase aruande juurde, mis koostati rohkem kui aasta enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist ja mis oli Portugali Vabariigile ja RTP-le ilmselgelt teada ning oleks pidanud tuttav olema ka komisjonile. Arvestades RTP osas läbiviidud uurimise pikkust ning liikmesriikide kohustust teha ühenduse institutsioonidega lojaalset koostööd, pidi komisjon teadma, et Tribunal de Contas oli läbi viinud põhjaliku uurimise, ning aruande olemasolu ei saanud olla talle teadmata.

171

Nimetatud aruanne kinnitas 1998. aasta lepingulist auditeerimisaruannet ning hagiavalduses esitatut osas, mis puudutas komisjoni vigu nende kulude analüüsimisel, mis RTP-l olid tekkinud seoses avaliku teenuse osutamisega. Aruanne kinnitab ka hageja väiteid, mis puudutavad asjaolu, et komisjon on EÜ artikli 86 lõike 2 kohaldamise tingimuste hindamisel, eelkõige seoses kontrollimehhanismi ebaefektiivsusega, rikkunud õigusnormi. Lisaks nähtub siit, et RTP ei ole vajalikke teenuseid osutanud. Seega, arvestades ringhäälinguteatises nimetatud kriteeriume, „ei saa[nud] komisjon täita talle [EÜ] artikli 86 lõikega 2 pandud ülesandeid ega [saanud] teha kõnealuse sätte alusel erandeid” (teatise punkt 43).

172

Hageja väitel ei ole võimalik, et komisjon ei olnud teadlik Tribunal de Contase aruandest, millest nähtub selgelt, et EÜ artikli 86 lõike 2 kohaldamise tingimused ei olnud täidetud. Komisjon ei saa kontrollida, mil viisil RTP täidab avaliku teenuse osutamisega seotud kohustusi, lähtudes äriühingu audiitori koostatud aastaaruandest või tema raamatupidamisaruannetest. Pealegi ei ole audiitori ülesanne kontrollida seda, kas konkreetne ettevõtja on avaliku teenuse osutamisega seonduvad kohustused täitnud või mitte, veelgi vähem seda, millised summad on nende teenustega seotud, millised mitte. Seega on vaidlustatud otsus ilmselgelt õigusvastane ning tuleb tühistada.

173

Komisjon vastab, et ringhäälinguteatis ei näe — vastupidiselt hageja väidetule — avalik-õigusliku ringhäälinguteenuse tegeliku osutamise osas ette kohustust sõltumatu kontrolli läbiviimiseks. Nimetatud teatise punktis 29 on toodud kolm tingimust, mis peavad olema täidetud, et meetme suhtes saaks kohaldada EÜ artikli 86 lõikes 2 ettenähtud erandit. Need tingimused, mida vaidlustatud otsuse puhul kohaldati, puudutavad üldise majandushuvi teenuste määratlust, avaliku teenuse osutamise ülesande andmist ja proportsionaalsust.

174

Ei vasta tõele, et avaliku teenuse „lai” määratlus ei võimalda eristada avaliku teenuse osutamist ja tegevust, mille suhtes kehtivad konkurentsieeskirjad, ning et see muudab võimatuks kontrolli avaliku teenuse tegeliku osutamise üle ega võimalda otsustada, millised ettevõtja kuludest on tekkinud ühelt poolt seoses kommertstegevusega ja teiselt poolt avaliku teenuse osutamisel.

175

Komisjoni roll ringhäälingusektoris on üksnes kontrollida, et avaliku teenuse määratluses, mis peab vastama konkreetse ühiskonna demokraatlikele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele vajadustele, ei esineks võimalikke ilmselgeid vigu. Komisjon ei ole niisuguseid vigu tuvastanud.

176

Seega on tegemist küsimusega, kas avaliku teenuse osutamise rahastamine oli kõnealuse teenuse osutamise netokuludega proportsionaalne või mitte. Komisjon jõudis järeldusele, et rahaliste vahendite kogusumma, mille RTP kõnesoleva perioodi jooksul sai, ei ületanud avaliku teenuse osutamisega seotud netokulusid.

177

Nagu näha, oli RTP-l eraldi raamatupidamine avaliku teenuse osutamisega seotud tegevuse ning teine kommertstegevuse jaoks, mida teostasid õiguslikult eraldiseisvad äriühingud. RTP raamatupidamisest võis näha, millised olid avaliku teenuse osutamisega seotud kulud ja tulud, samuti seda, milline oli RTP osalus äriühingutes, mida raamatupidamisarvestuse huvides käsitleti investeeringutena. RTP rahastamiskontosid auditeeriti igal aastal. Pealegi hüvitati Portugalis kehtiva riigisisese rahastamiskorra alusel RTP-le avaliku teenuse osutamisega seotud kulud vaid osaliselt. RTP pidas ka teise tasandi raamatupidamisarvestust avaliku teenuse osutamisega seotud tegevusest selle osa suhtes, mida võib pidada avalikeks teenusteks kitsamas mõttes — mis leidis alati kajastamist avaliku teenuse osutamist puudutavates aruannetes — ja mis näitas läbipaistvalt ära, millised kulud kuulusid hüvitamisele avaliku teenuse osutamisega seotud kuludena.

178

Tõsi küll, Portugali ametiasutused otsustasid esialgu kohaldada avaliku teenuse osutamise lepingu raames sellist hüvitamise korda, mis ei katnud kõiki avaliku teenuse osutamisega seotud kulusid. Samas vastab tõele ka see, et ühenduse õigus võimaldab hüvitada need kulud tervikuna. Seega ei saa hageja esitada vastuväiteid muudele, Portugali ametiasutuste poolt hiljem võetud meetmetele, mille eesmärk oli katta see osa kuludest, mille puhul seni hüvitist ei makstud.

179

Seda, et RTP juhtumi korral oli õigustatud avaliku teenuse osutamisega seotud kohustuste „laia” määratluse kasutamine, kuna oli leidnud tõendamist, et nende teenuste osutamist rahastati proportsionaalselt netokuludega, kinnitab lisaks ka asjaolu, et avaliku teenuse osutamise tulemuseks oleva kommertstegevuse puhul ei toimunud turuolukorra moonutamist.

180

Mis puudutab argumenti, et väidetavalt olid kontrollimehhanismid ebaefektiivsed, siis seda ei saa pidada vastuvõetavaks. Komisjoni ülesanne ei ole anda hinnangut sellele, kas RTP või Portugali Vabariik on rakendanud kõiki Portugali siseriiklikke eeskirju nõuetekohaselt, vaid üksnes kontrollida, kas RTP riigipoolne rahastamine on asutamislepinguga kooskõlas. Selleks pidi komisjon analüüsima ja hindama objektiivseid ja usaldusväärseid andmeid, mis puudutasid RTP kulusid seoses tema tegevusega avaliku teenuse osutamisel ning seonduvalt äritegevusega.

181

Oluline on rõhutada, nagu on üksikasjalikult kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 177 ja järgnevates põhjendustes, et Portugalis rakendati kõigi komisjoni poolt analüüsitud ja kinnitatud andmete suhtes nõuetekohaseid kontrollimehhanisme.

182

Isegi kui hiljem peaks leitama, et kirjeldatud kontrollisüsteem ei toiminud nii nagu ette nähtud või et komisjonile esitatud andmed ei olnud õiged, ei tähenda see, et vaidlustatud otsus oleks millegipoolest puudulik. Komisjon tugines kõnealuse otsuse vastuvõtmisel teabele, mis oli sel hetkel tema käsutuses ning milles tal ei olnud põhjust kahelda.

183

Lisaks ei vasta tõele argument, mille kohaselt ei tuginetud vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel ühelegi tõendile, mis näitaks, et RTP on avaliku teenuse osutamisest tulenevad kohustused tegelikult täitnud. Komisjon ei pea konkreetselt hindama, kas avaliku teenuse osutamise lepingud on täpselt täidetud, ega ka seda, kas nendes fikseeritud kvaliteedistandardeid on järgitud. Tema ülesanne on üksnes kontrollida, kas RTP tegevust avaliku teenuse osutamisel saab käsitleda üldise majandushuvi teenuse osutamisena asutamislepingu mõttes või mitte.

184

Kogu RTP tegevus, mida saab käsitleda üldise majandushuvi teenuse osutamisena, oli õiguspärane ning seejuures ei tehtud ilmselgeid vigu. Lisaks võimaldas uurimine järeldada, et rahalisi vahendeid, mis RTP-le eraldati, kasutati avaliku teenuse osutamisega seotud kohustuste täitmiseks.

185

Komisjon väidab, et Tribunal de Contase aruande esitamine repliigis on liiga hiline ja et sellisele hilinenud esitamisele ei ole veenvaid põhjendusi. Komisjon väidab, et ta ei olnud mainitud aruande olemasolust teadlik enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist. Igal juhul ei sea see aruanne kahtluse alla vaidlustatud otsuses toodud hinnangut.

186

Kõigepealt tuleb leida vastus küsimusele, kas repliigi lisas esitatud Tribunal de Contase aruanne on käesolevas asjas vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel vastuvõetav ja asjakohane.

187

Esmalt tuleb käsitleda nimetatud aruande asjakohasuse küsimust.

188

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb EÜ artikli 230 alusel esitatud tühistamishagi korral ühenduse õigusakti seaduslikkust hinnata akti vastuvõtmise kuupäeval olemasoleva teabe alusel. Eelkõige peab komisjoni antud kompleksseid hinnanguid uurima üksnes asjaolude alusel, mis olid komisjonile teada hinnangute andmise ajal (Euroopa Kohtu 7. veebruari 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 15/76 ja 16/76: Prantsusmaa vs.. komisjon, EKL 1979, lk 321, punkt 7; 11. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-197/99 P: Belgia vs.. komisjon, EKL 2003, lk I-8461, punkt 86; Esimese Astme Kohtu 25. juuni 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-371/94 ja T-394/94: British Airways jt ja British Midland Airways vs. komisjon, EKL 1998, lk II-2405, punkt 81, ja 15. septembri 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-126/96 ja T-127/96: BFM ja EFIM vs. komisjon, EKL 1998, lk II-3437, punkt 88).

189

Hageja leiab, et arvestades komisjoni poolt RTP osas läbiviidud uurimise pikkust ning liikmesriikide kohustust teha ühenduse institutsioonidega lojaalset koostööd, ei saanud komisjonile olla teadmata, et Tribunal de Contas oli RTP kohta viinud läbi põhjaliku uurimise, ning aruande olemasolu pidi olema talle teada.

190

Sellegipoolest on ilmne, et hageja, kellel on tõendamiskoormis, ei ole lisaks eespool viidatud üldistele väidetele esitanud mingeid konkreetseid tõendeid selle kohta, et komisjon oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal tõepoolest teadlik kas või kõnealuse aruande olemasolust. Lisaks väidab hageja, et ta ei olnud ka ise kõnealuse otsuse vastuvõtmise ajal teadlik aruande olemasolust.

191

Komisjon väidab, et vaidlustatud otsuse tegemisel ei olnud ta aruande olemasolust mingil moel teadlik ning järelikult oli tal võimatu paluda selle esitamist.

192

Esimese Astme Kohus leiab selles osas, et ei ole tõendatud, et komisjon oli vaidlustatud otsuse tegemisel teadlik Tribunal de Contase aruande olemasolust.

193

Järelikult tuleb tunnistada — sõltumata sellest, kas nimetatud aruannet tuleks vaatamata asjaolule, et see esitati alles repliigi raames, pidada vastuvõetavaks kodukorra artikli 48 lõike 2 kohaselt —, et see ei oma asjas tähtsust ning et seda ei tule vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta.

194

Kuna esialgsele küsimusele on vastatud, tuleb analüüsida hageja esitatud väidet, et juhul kui riik otsustab — nagu käesolevas asjas — sõlmida üldist majandushuvi esindava ringhäälinguteenuse osutamise lepingu ettevõtjaga, kelle puhul osa tema tegevusest on kommertstegevus, siis ei saa ta lähtuda kõnealuse avaliku teenuse „laiast” määratlusest.

195

Kõigepealt tuleb meenutada, et nagu tuleneb kohtupraktikast (vt selle kohta eespool punktis 144 viidatud kohtuotsus EFSA jt vs. komisjon, punkt 99) ja nagu komisjon on märkinud 20. septembri 2000. aasta teatise — mis käsitleb üldhuviteenuseid Euroopas (KOM(2000) 580 (lõplik)) — punktis 22, on liikmesriikidel üldise majandushuvi teenuste määratlemisel laiaulatuslik kaalutlusõigus. Järelikult saab komisjon liikmesriigi kasutatava määratluse kahtluse alla seada vaid juhul, kui tegemist on ilmselge veaga (kohtujurist P. Léger’ ettepanek kohtuasjas C-309/99: Wouters jt, milles Euroopa Kohus tegi otsuse 19. veebruaril 2002, EKL 2002, lk I-1577 ja I-1583, punkt 162, ja eespool punktis 145 viidatud kohtuotsus Olsen vs. komisjon, punkt 216).

196

Üldise majandushuvi teenuste tähtsust Euroopa Liidu jaoks ja vajadust tagada nende teenuste osutamise nõuetekohane toimimine rõhutab ka see, et Amsterdami lepinguga lisati EÜ asutamislepingusse EÜ artikkel 16 (vt selle kohta kohtujurist S. Alberi ettepanek kohtuasjas C-340/99: TNT Traco, milles Euroopa Kohus tegi otsuse 17. mail 2001, EKL 2001, lk I-4109 ja I-4112, punkt 94; kohtujurist F.G. Jacobsi ettepanekud kohtuasjas C-475/99: Ambulanz Glöckner, milles Euroopa Kohus tegi otsuse 25. oktoobril 2001, EKL 2001, lk I-8089 ja I-8094, punkt 175, ja kohtuasjas C-126/01: GEMO, milles Euroopa Kohus tegi otsuse 20. novembril 2003, EKL 2003, lk I-13769 ja I-13771, punkt 124, ning kohtujurist L.M. Poiares Maduro ettepanek kohtuasjas C-205/03 P: FENIN vs. komisjon, milles Euroopa Kohus tegi otsuse 11. juulil 2006, EKL 2006, lk I-6295 ja I-6297, 35. joonealune märkus ettepaneku punktis 26; vt ka Esimese Astme Kohtu presidendi 28. mai 2001. aasta määrus kohtuasjas T-53/01 R: Poste Italiane vs. komisjon, EKL 2001, lk II-1479, punkt 132).

197

Mis puudutab konkreetsemalt üldist majandushuvi esindavaid ringhäälinguteenuseid, siis Euroopa Kohus on 30. aprilli 1974. aasta kohtuotsuses 155/73: Sacchi (EKL 1974, lk 409) seonduvalt muu hulgas sellega, kas liikmesriigi poolt ettevõtjale antud ainuõigus edastada kõikvõimalikke telesaateid, sh ka reklaami, kujutab endast konkurentsieeskirjade rikkumist, tunnistanud sisuliselt, et liikmesriikidel on legitiimne õigus määratleda, mis on üldist majandushuvi esindavad ringhäälinguteenused, mis hõlmavad laiaspektrilise programmiga telekava. Euroopa Kohus on selles otsuses asunud seisukohale, et „mitte miski asutamislepingus ei välista seda, et liikmesriigid arvaks raadio- ja telesaated […] majandusvälistest üldhuvidest lähtudes välja konkurentsile allutatud valdkonnast, andes ühele või mitmele ettevõtjale nende edastamise ainuõiguse” (eespool viidatud kohtuotsus Sacchi, punkt 14; vt ka kohtujurist G. Reischli ettepanek selle otsuse kohta (lk 433 ja lk 445, teine kuni viies lõik, ja kohtujurist P. Léger’ ettepanek eespool punktis 195 viidatud kohtuotsuses Wouters jt, punkt 163).

198

Kui liikmesriigid on Amsterdami protokollis väljendanud mõtet, et „liikmesriikide avalik-õiguslik ringhääling on otseselt seotud iga ühiskonna demokraatlike, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajadustega ning vajadusega säilitada meedia pluralism”, on nad sellega otseselt viidanud nende endi poolt loodud avalik-õiguslikele ringhäälingusüsteemidele, mille ülesandeks on laiaspektrilise programmiga telekava edastamine nende riikide elanikkonnale tervikuna.

199

Lõpuks tuleb meenutada, millises sõnastuses kinnitasid nõukogu ja liikmesriigid 25. jaanuari 1999. aasta resolutsioonis avalik-õigusliku ringhäälingu kohta (eespool punkt 153) üldist majandushuvi esindavate ringhäälinguteenuste olulisust.

200

Liikmesriigid — olles kõnealuses resolutsioonis väljendanud mõtet, et „avalik-õiguslik ringhääling, arvestades selle kultuurilisi, sotsiaalseid ja demokraatlikke ülesandeid, mille eesmärk on üldine heaolu, on märkimisväärse tähtsusega demokraatia, pluralismi, sotsiaalse ühtekuuluvuse ning kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse tagamisel, […], rõhutades, et uues meediakeskkonnas pakutavate programmide äärmine mitmekesisus suurendab avalik-õigusliku ringhäälingu üldiste eesmärkide olulisust [ja] meenutades [Amsterdami protokollis] sisalduvat kinnitust liikmesriikide pädevuse kohta seoses ringhäälingualase mandaadi ja selle rahastamisega” — on taas kord rõhutanud, et nimetatud protokoll kinnitab „[nende] tahet […] rõhutada avalik-õigusliku ringhäälingu rolli”, et „ühiskonna kui terviku huvide rahuldamiseks peab avalik-õiguslik ringhääling jätkuvalt pakkuma laia programmivalikut kooskõlas liikmesriikide poolt talle määratud ülesandega” ning et „selles kontekstis on seaduspärane, et avalik-õiguslik ringhääling püüab jõuda laia vaatajaskonnani”.

201

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et ühenduse õigus ei välista mingil moel seda, et liikmesriigid määratlevad üldist majandushuvi esindavad avalikud ringhäälinguteenused laialt, st nii, et need hõlmavad laiaspektrilise programmiga telekava.

202

Seda võimalust ei sea kahtluse alla asjaolu, et avalik-õiguslik ringhäälinguettevõtja tegeleb lisaks kommertstegevusega, nimelt reklaamiaja müügiga.

203

Niisugune küsimuseasetus seaks üldist majandushuvi esindavate ringhäälinguteenuste määratluse sõltuvusse nende rahastamise viisist. Üldise majandushuvi teenused määratletakse — eelduslikult — üldise huvi kaudu, mille rahuldamiseks see on mõeldud, mitte niisuguste teenuste osutamist tagavate rahaliste vahendite kaudu. Nagu komisjon on avalik-õiguslikku ringhäälingut käsitleva teatise punktis 36 märkinud, ei tohi „avaliku teenuse osutamise määratlemist […] segamini ajada küsimusega, mis käsitleb rahastamismehhanismi nende teenuste pakkumiseks”.

204

Eeltoodud kaalutlustest tervikuna tuleneb, et lubatavaks tuleb pidada liikmesriikide pädevust määratleda üldist majandushuvi esindavad ringhäälinguteenused viisil, mis hõlmab laia programmivaliku pakkumist, lubades üldist majandushuvi esindavaid teenuseid osutaval ettevõtjal ühtlasi tegeleda niisuguse kommertstegevusega, nagu seda on reklaamiaja müük.

205

Esimese Astme Kohus märgib, et lisaks sellele, et hageja vaidlustab avalike teenuste liiga laia määratlemise juhtudel, kui on tegemist ringhäälinguettevõtjaga, kelle tegeleb ühtlasi kommertstegevusega, puudutavad hageja etteheited eelkõige kõnealuste teenuste osutamist RTP poolt ja selle üle teostatavat komisjonipoolset kontrolli.

206

Hageja leiab, et komisjon ei püüdnud kindlaks teha, kas RTP tegevuse suhtes viiakse läbi sõltumatu kontroll. Komisjon on kohustatud arvesse võtma teoreetiliselt ettenähtud kontrollimehhanisme, aga asi ei piirdu sellega. Lisaks peab ta kontrollima nende tegelikku rakendamist. Hageja heidab komisjonile ette, et ta ei vastanud tema taotlustele saada Portugali ametiasutustelt lepingulisi auditeerimisaruandeid või andmeid selle kohta, et neid aruandeid ei eksisteeri. Lisaks heidab ta ette, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses tõendanud, et RTP oleks tegelikult täitnud talle usaldatud avaliku teenuse osutamisest tulenevad kohustused.

207

Vaidlustatud otsuses kajastavad seda põhjendused 56–59 ja 177–181.

208

Selleks et jõuda selgusele, kas hageja etteheited on põhjendatud, tuleb uurida, kuidas kontrolliti seda, kas avalik-õiguslik ringhäälinguettevõtja on täitnud talle avaliku teenuse osutamiseks antud ülesanded.

209

Niisugune uurimine eeldab kaheosalist analüüsi. Esimese punktina tuleb uurida, kuidas kontrolliti seda, kas RTP on järginud kvalitatiivsed nõudeid — või kvaliteedistandardeid —, mis kuuluvad üldiselt kohaldamisele tema tegevuse suhtes avaliku ringhäälinguteenuse osutamisel. Teise punktina tuleb uurida, kuidas uuriti seda, kas RTP on avaliku teenuse osutamise raames talle pandud konkreetsed ülesanded tegelikult täitnud, ning kas need teenused ja deklareeritud kulutused on vastavuses.

210

Kuigi selle analüüsi esimene osa eeldab hinnangu andmist avalik-õigusliku televisiooni kvaliteedile, mis võib olla subjektiivne, puudutab teine osa objektiivset hinnangut sellele, kas RTP raamatupidamine on halduslikus ja raamatupidamisarvestuslikus mõttes läbipaistev, mis puudutab selles nimetatud kuluartikleid ja kulutuste summat. Komisjon saab adekvaatselt kontrollida, kas riigi antud rahalised vahendid on proportsionaalsed avaliku teenuse osutamisele vastavate kuludega üksnes siis, kui ta on mõistlikult veendunud, et kõnealuse avalik-õigusliku ringhäälinguettevõtja ja tema tegevuse kohta saadetud finants- ja raamatupidamisandmed on usaldusväärsed.

211

Mis puudutab esiteks küsimust, kuidas kontrolliti seda, kas RTP on täitnud kvalitatiivseid nõudeid, siis tuleb nentida, et arvestades avalik-õigusliku ringhäälingu majanduslikku mõju, saab tema laia määratluse alla kuuluvale tegevusele riigi poolt eraldatud vahendeid käsitleda asutamislepingu riigiabisätetega kooskõlas olevana vaid niivõrd, kuivõrd ettevõtja on täitnud talle avaliku teenuse osutamiseks antud ülesande puhul ettenähtud kvaliteedinõuded. Niisuguste kvaliteedinõuete täitmine on peamine asjaolu, mis õigustab üldist majandushuvi esindavate ringhäälinguteenuste olemasolu riiklikul audiovisuaalmaastikul; seega ei ole mõttekas, et niisuguste laialt määratletud üldist majandushuvi esindavate ringhäälinguteenuste osutamist, mille puhul kvaliteedinõuded tuuakse ohvriks ettevõtjale iseloomulikule käitumisele, mis seisneb reklaamiandjate vaatepunktist optimaalsele vaatajaskonnale suunatud programmi koostamises, rahastatakse riigi poolt jätkuvalt samadel tingimustel nagu siis, kui kvaliteedinõuded oleks täidetud.

212

Sellegipoolest saab üksnes liikmesriik hinnata seda, kas avalik-õiguslik ringhäälinguettevõtja on täitnud avaliku teenuse osutamise puhul ette nähtud kvaliteedinõuded. Nagu komisjon märkis oma 14. detsembri 1999. aasta teatises KOM(1999) 657 (lõplik) nõukogule, Euroopa Parlamendile, majandus- ja sotsiaalkomiteele ja regioonide komiteele, mis käsitleb ühenduse audiovisuaalpoliitika põhimõtteid ja suuniseid digitaalajastul, on „sisulised küsimused […] laadilt eelkõige siseriiklikud, kuna on otseselt ja tihedalt seotud konkreetse ühiskonna kultuuriliste, sotsiaalsete ja demokraatlike vajadustega” ning „subsidiaarsuse põhimõttest tulenevalt kuulub sisuline regulatsioon seega eelkõige liikmesriikide vastutusalasse”. Seega ei pea komisjon andma hinnangu kvaliteedinormide täitmisele, vaid komisjonil peab olema võimalik tugineda liikmesriigi poolt läbiviidud adekvaatsele kontrollile (avalik-õiguslikku ringhäälingut käsitleva teatise põhjendus 41).

213

Seega, kuna komisjon ei ole pädev kvaliteedinormide täitmist konkreetselt kontrollima, võib ja peab ta põhimõtteliselt kontrollima vaid seda, kas eksisteerib selline mehhanism, mille raames sõltumatu organ kontrollib, kas avalik-õiguslik ringhäälinguettevõtja on oma ülesanded täitnud.

214

Vaid juhul, kui komisjonile uurimise käigus edastatud teave sisaldab kaalukat tõendusmaterjali selle kohta, et niisugust kontrollimehhanismi ei ole selle olemasolule vaatamata ellu rakendatud, võib komisjonilt taotleda, et ta kontrolliks, kas seda tegelikult rakendati, samas peab aga komisjon jälgima, et ta ei läheks kaugemale niisuguse uurimise piiridest ning eelkõige ei asuks liikmesriigi asemele kvaliteedinõuete täitmisele konkreetse hinnangu andmisel.

215

Käesoleval juhul on selge, et komisjon on nentinud, et eksisteerib mehhanism, mille raames kontrollitakse, kas RTP on täitnud avaliku teenuse osutamisest tulenevad kohustused. Vaidlustatud otsuses on märgitud, et „riiklikud teenuslepingud sätestavad avaliku arvamuse nõukogu moodustamise, mis koosneb erinevate avaliku arvamuse segmentide esindajatest, kes saavad sekkuda, et hinnata, kas täidetakse üldisi ja konkreetseid avalik-õigusliku teleringhäälingu kohustusi” (põhjendus 56); et RTP peab esitama „aruande ka eelmise aasta avalike teenuste osutamise kohustuste kohta” (edaspidi „aruanne avaliku teenuse osutamisest tulenevate kohustuste täitmise kohta”; vaidlustatud otsuse põhjendus 57, teine lause) ning et „[r]ahandusminister ja meedia eest vastutavad valitsuse liikmed peavad kontrollima […] riiklike teenuslepingute[…] [täitmist]” (põhjendus 58, esimene lause).

216

Need vaidlustatud otsuses esitatud järeldused on piisavad selleks, et tõendada, et eksisteerib mehhanism, mille raames kontrollitakse, kas RTP täidab avaliku teenuse osutamisel kvaliteedinõudeid.

217

Lisaks märgib Esimese Astme Kohus terviklikkuse huvides, et vaidlustatud ei ole seda, et — nagu nähtub vaidlustatud otsusest (põhjendused 178 ja 179) — RTP on igal aastal tegelikult esitanud aruande avaliku teenuse osutamisest tulenevate kohustuste täitmise kohta ning et rahandusminister ja meedia eest vastutavad valitsuse liikmed kontrollisid avaliku teenuse osutamise lepingute täitmist.

218

Eeltoodut arvestades ei saa vaidlustatud otsuse õiguspärasust seada kahtluse alla põhjendustega, mis tuginevad sellele, kas komisjon on kontrollinud kvaliteedinormide kontrollimehhanismide olemasolu.

219

Teiseks tuleb uurida, kas RTP on avaliku teenuse osutamise raames talle pandud konkreetsed ülesanded tegelikult täitnud ning kas kulud, mis väidetavalt tekkisid nende teenuste osutamisel, vastavad tegelikkusele.

220

Hageja väidab, et komisjon ei püüdnud nõutava hoolsusega kindlaks teha, kas talle saadetud teave, mis puudutas osutatud avalikke teenuseid ja nende kulusid, vastab tegelikkusele ja on usaldusväärne. Komisjon ei näidanud RTP poolt avaliku teenuse osutamisega seotud kulude kohta esitatud arvandmete usutavuse hindamisel üles minimaalselt vajalikku neutraalsust ja erapooletust. Eelkõige heidab hageja komisjonile ette, et ta ei vastanud tema taotlustele saada Portugali ametiasutustelt lepingulisi auditeerimisaruandeid, mis olid ette nähtud avaliku teenuse osutamise lepingus ning mille eesmärk oli hinnata ja kontrollida avaliku teenuse osutamisest tulenevate kohustuste ja nendega seotud kulude osas makstud hüvitise vastavust.

221

Komisjon vastab, et ettenähtud ja kohaldatud raamatupidamisarvestuse ja kontrollimehhanisme arvestades võis ta õigustatult järeldada, et talle edastatud teave on usaldusväärne. Seega ei saa talle ette heita, et ta ei pidanud tarvilikuks või vajalikuks rahuldada taotlust, mille hageja oli esitanud sooviga saada Portugali ametiasutustelt lepingulised auditeerimisaruanded. See, kas kõik siseriiklikul tasandil ettenähtud kontrollimenetlused olid ilmtingimata läbi viidud, ei omanud erilist tähtsust, kuna teave, mida liikmesriik esitas avaliku teenuse osutamisel täidetud kohustuste ja nendega seonduvate kulude kohta, oli piisavalt usaldusväärne.

222

Tuleb meenutada, et riigiabi kontrollimenetlus on selle üldist ülesehitust arvestades menetlus, mis on algatatud abi andmise eest vastutava liikmesriigi suhtes seoses tema kohustustega ühenduse tasandil. Selles menetluses etendavad muud huvitatud isikud peale asjassepuutuva liikmesriigi peamiselt vaid komisjoni teabeallika rolli ning nad ei saa asuda komisjoniga sellisesse vaidlusesse nagu see, mis on algatatud liikmesriigi suhtes (vt Esimese Astme kohtu 10. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas T-366/00: Scott vs. komisjon, EKL 2003, lk II-1763, punktid 52 ja 53; 14. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas T-109/01: Fleuren Compost vs. komisjon, EKL 2004, lk II-127, punktid 42 ja 43 ning viidatud kohtupraktika, ja eespool punktis 141 viidatud kohtuotsus Saxonia Edelmetalle ja ZEMAG vs. komisjon, punkt 48). Muudel huvitatud isikutel peale asjassepuutuva liikmesriigi on vaid haldusmenetluses osalemise õigus ning seda ulatuses, mis on juhtumi asjaolusid arvestades asjakohane (eespool punktis 188 viidatud kohtuotsus British Airways jt vs. komisjon, punkt 60, ja eespool punktis 93 viidatud otsus kohtuasjas Westdeutsche Landesbank Girozentrale ja Land Nordrhein-Westfalen vs. komisjon, punkt 125).

223

Seega ei ole huvitatud isikul, kes esitab neil asjaoludel komisjonile taotluse, millega palub sel institutsioonil kasutada oma volitusi, et saada liikmesriigilt teatavat teavet, õigust nõuda, et komisjon selle taotluse rahuldaks. Komisjon võib vajadusel hinnata, kas selline taotlus on kõnesolevate meetmete kontrollimise huvides vajalik. Hinnangu andmisel võib komisjon võtta arvesse teavet, mis on juba tema käsutuses.

224

Teiste huvitatud isikute — peale liikmesriigi — menetluses osalemise ja teabe saamise õiguse piiratus ei ole kuidagi vastuolus hoolika ja erapooletu uurimise kohustusega, mida komisjon peab riigiabi valdkonnas järgima (vt analoogia alusel sama mõttekäiku põhjendamiskohustuse osas eespool punktis 188 viidatud kohtuotsuses British Airways jt vs. komisjon, punkt 64; hoolika ja erapooletu uurimise kohustuse kohta vt Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I-1719, punktid 60–62; eespool punktis 93 viidatud otsus kohtuasjas Westdeutsche Landesbank Girozentrale ja Land Nordrhein-Westfalen vs. komisjon, punkt 167).

225

Seega kuigi komisjonil on kaalutlusruum, ei saa ta sellegipoolest — arvestades hoolika ja erapooletu uurimise kohustust — jätta taotlemata niisuguse teabe edastamist, mis võib kinnitada või ümber lükata muu teabe, mis on kõnesoleva meetme uurimise juures asjakohane, kuid mille usaldusväärsust ei saa pidada piisavalt tõendatuks.

226

Käesolevas asjas on vaieldamatu esiteks see, et komisjoni käsutuses olid RTP raamatupidamise aastaaruanded (vaidlustatud otsuse põhjendus 67 ja põhjendus 180, teine lause). Samuti on selge, et aastatel 1992–1998 auditeeris neid raamatupidamisaruandeid diplomeeritud audiitor (vaidlustatud otsuse põhjendus 180, kolmas lause), st ettevõtjaväline sõltumatu organ.

227

Hageja ei vaidle vastu niisuguse kontrolli toimumisele ega väida, et ta oleks avastanud RTP raamatupidamise aastaaruannetes vigu. Ta märgib üksnes, et komisjon „ei saa ettevõtja audiitori poolt koostatud aastaaruannete või ettevõtja raamatupidamise põhjal kontrollida seda, mil moel RTP avalikku televisiooniteenust osutab”, ning nendib selles osas, et audiitor ei kontrolli tulenevalt oma õiguslikust seisundist (16. novembri 1999. aasta Decreto-Lei n 487/99 (Portugali dekreetseadus no 487/99, Diário da República I, I-A seeria, nr 267, 16.11.1999)) seda, kas konkreetne ettevõtja osutab avalikke teenuseid või mitte, ning samuti ei ole tema ülesanne otsustada, millised summad vastavad neile teenustele ja millised mitte.

228

Selles osas on õige, et põhimõtteliselt ei ole audiitor seadusest tulenevalt kohustatud kontrollima, kas ettevõtja osutab avalikke teenuseid või mitte, andma hinnangut aruannetes kajastuvatele teenuste määratlemisele „avalike teenustena” ega ka hindama, milliseid kulusid saab nende teenustega seostada. Põhimõtteliselt on audiitori kohustus seaduse kohaselt kontrollida aruandeid, anda väljastpoolt tulev ja sõltumatu hinnang aruannete nõuetekohasusele ja õigsusele ning hinnata, kas need annavad äriühingu olukorrast usaldusväärse ülevaate.

229

Kuna äriühingu aastaaruanded kinnitab audiitor — mis võimaldab komisjonil põhjendatult käsitleda neid usaldusväärsena —, ei keela miski (pigem vastupidi) sel institutsioonil kasutada sel moel kontrollitud aruandeid selleks, et anda hinnang abimeetme proportsionaalsusele EÜ artikli 86 lõike 2 kontekstis, kuivõrd need aruanded sisaldavad teavet, mis on asjakohane avalike teenuste kulude hindamisel.

230

Pealegi, kuivõrd audiitori ülesandeks võib lisaks aruannete õiguslikule kinnitamisele olla konkreetse arvamuse andmine muude küsimuste osas, mis puudutavad näiteks avalike teenuste osutamiseks sõlmitud lepingu täitmist, ei keela miski komisjonil asjakohasel juhul niisuguste arvamustega arvestada.

231

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et mitte miski ei võimalda järeldada, et komisjon ei oleks oma arvamuses saanud õigustatult tugineda RTP kinnitatud aastaaruannetele ja RTP audiitori arvamustele.

232

Mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjenduse 57 teises lauses ja põhjenduses 178 mainitud avalike teenuste osutamist puudutavaid aruandeid, mis „kirjelda[vad], kuidas iga avaliku teenuse osutamise kohustus täideti, määrates analüütilise raamatupidamissüsteemi abil ka iga avaliku teenuse kohustuse täitmise kulud” (põhjendus 178), siis ei ole vaidlustatud, et komisjonil olid need olemas kõigi uuritava perioodi aastate kohta.

233

Sellegipoolest on kõnealustes aruannetes sisalduval teabel üks objektiivselt võttes nõrk külg, millest komisjon oli teadlik. Nimetatud nõrkus seisnes selles, et avalike teenuste osutamist puudutavatele aruannetele ei lisatud süstemaatiliselt „auditiaruannet” („relatório de auditoria”) (vaidlustatud otsuse põhjendus 180, viimane lause).

234

Teiste sõnadega polnud kindel see, et kõnealuste avaliku teenuse osutamist puudutavate aruannete osas — milles oli analüütilise üksikasjalikkusega ära toodud iga osutatud avaliku teenusega seotud kulud — oli läbi viidud sõltumatu väljastpoolt lähtuv kontroll RTP audiitori poolt.

235

Tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduse 180 viimases lauses mainitud sõltumatut väljastpoolt lähtuvat kontrolli, mille viib avaliku teenuse osutamist puudutavate aruannete osas läbi audiitor, on mainitud ka mujal vaidlustatud otsuses, kus see esineb nii autentses portugalikeelses versioonis kui ka muudes keeleversioonides (muu hulgas prantsuse keeles) muutuvas ja ebajärjepidevas sõnastuses: „Paracer do Gabinete de Auditoria” ja „avis du conseil des commissaires aux comptes” (põhjendus 57, teine lause), „Paracer do Gabinete de Auditoria” ja „avis du conseil interne des commissaires aux comptes” (põhjendus 178, esimene lause), „controlo […] pelo Gabinete de Auditoria a nível interno” ja „contrôle […] par le comité d’audit en interne” (põhjendus 181, esimene lause) või isegi „auditoria externa sistemática” ja „audit externe systématique” (põhjendus 181, teine lause).

236

Vaatamata neile terminoloogilistele ebatäpsustele märgib Esimese Astme Kohus, et komisjon on asunud seisukohale, et eespool punktides 233 ja 234 kirjeldatud puudust kompenseeris kohaldatava kuluarvestussüsteemi rangus seeläbi, et see võimaldas osutatavate avalike teenuste selget ja kontrollitavat kindlaksmääramist (vaidlustatud otsuse põhjendus 180, viimane lause).

237

Veelgi enam, komisjon on lisanud, et „[e]hkki näib, et avalike teenuste osutamise aruande välisauditit ei teostatud süstemaatiliselt, kindlustas kirjeldatud süsteem selle, et avaliku teenuse kohustusi täideti ettenähtud viisil” (vaidlustatud otsuse põhjendus 181, teine lause).

238

Sellegipoolest ei saa kumbagi neist põhjendusest pidada vastuvõetavaks.

239

Seoses esimesena nimetatud põhjendusega (eespool punkt 236) tuleb nentida, et audiitori läbiviidava väliskontrolli puudumist ei saa loogiliselt võttes korvata kinnitusega, mille kohaselt „ranged kuluarvestussüsteemi reeglid [tagasid], et iga […] avaliku teenuse osutamise kohustus määratletakse ja kontrollitakse” (vaidlustatud otsuse põhjendus 180, viimane lause).

240

Tegelikult viib see väide järgmise vastuolulise olukorrani, kus asjaolu, et kontrollimist ei toimunud, ei mõjuta teabe usaldusväärsust, kuna kontrollimine oli võimalik. Ettevõtjal võivad olla selged ja täpsed reeglid analüütilise raamatupidamise jaoks, mis võimaldavad tõhusat identifitseerimist ja kontrolli, ning ta võib sama ajal kanda raamatupidamisse kas eksimuse tõttu või teadlikult arvandmeid või lahtreid, mis ei ole vastavuses tegelike asjaoludega. Just neil juhtudel, kui kontrollimist ei toimu, ei avastata niisuguseid kõrvalekaldumisi.

241

Siit järeldub, et RTP avaliku teenuse osutamist puudutavate aruannete audiitoripoolse süstemaatilise väliskontrolli puudumise tõttu ja vastupidi sellele, mida komisjon väidab vaidlustatud otsuse põhjenduse 180 viimases lauses, oli või oleks pidanud komisjonil olema kahtlus kõnealustes aruannetes esitatud teabe usaldusväärsuse osas, st kahtlus, mida ei saanud kaotada ainuüksi kinnitusega kuluarvestussüsteemi reeglite tõhususe kohta.

242

Mis puudutab komisjoni teisena nimetatud põhjendust vaidlustatud otsuse põhjenduses 181, millele on viidatud eespool punktis 237 ja mille kohaselt kõnealune institutsioon järeldas — lisaks esimesele, raamatupidamiseeskirjade tõhususest lähtuvale põhjendusele — „süsteemi” („sistema”) kui terviku alusel, et tema käsutuses olev teave on usaldusväärne, siis Esimese Astme Kohus nendib, et ka seda põhjendust ei saa pidada vastuvõetavaks, kuna see on samuti vastuoluline.

243

Kui lugeda seda põhjendust, arvestades eespool punktis 235 esitatud selgitusi vaidlustatud otsuse terminoloogia kohta, siis kajastab see järgmist mõttekäiku.

244

Esmalt on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduse 181 esimeses lauses väljendanud sisuliselt mõtet, et otsuse eelnevatest põhjendustest nähtub, et eksisteeris kolmetasandiline kontrollisüsteem.

245

Selle süsteemi esimene element oli komisjoni määratluse kohaselt „audiitorkogu” poolt läbiviidav „sisekontroll”. Sellega on mõeldud avaliku teenuse osutamist puudutavate aruannete kontrollimist audiitorite poolt, millele on viidatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 178 ning mida on uuesti mainitud nimetatud otsuse põhjenduse 180 viimase lause alguses.

246

Komisjon on selle süsteemi teise elemendina nimetanud kontrolli, mida viisid läbi „vastutavad valitsusasutused”. Sellega on mõeldud vaidlustatud otsuse põhjenduses 179 mainitud kontrolli.

247

Süsteemi kolmanda elemendina mainis komisjon kontrolli, mille viib läbi „välisauditifirma”. Sellega on mõeldud vaidlustatud otsuse põhjenduse 180 esimeses lauses nimetatud kontrolli.

248

Komisjon jätkab, väites vaidlustatud otsuse põhjenduse 181 teises lauses sisuliselt seda, et ehkki avalike teenuste osutamise aruande välisauditit ei teostatud ilmselt süstemaatiliselt— seega vaatamata asjaolule, et süsteemi esimese komponent ei toiminud nõuetekohaselt —, kindlustas see süsteem selle, et avaliku teenuse osutamise kohustusi täideti ettenähtud viisil.

249

Sellest komisjoni arutluskäigu kirjeldusest nähtub, et komisjon tugineb kolmetasandilise kontrollisüsteemi olemasolule ja kohaldatavusele väitmaks, et avaliku teenuse osutamise kohustusi täideti ettenähtud viisil, kuigi ta nendib, et süsteem ei toiminud nõuetekohaselt, mis puudutab ühte komponenti kolmest. Seega sisaldub vaidlustatud otsuses esitatud arutluskäigus taas kord vastuolu.

250

Neil asjaoludel nendib Esimese Astme Kohus, et vaatamata komisjoni poolt esitatud kahele eeltoodud põhjendusele ei olnud sel institutsioonil võimalik järeldada, et avaliku teenuse osutamist puudutavates aruannetes — millele ei olnud lisatud audiitoripoolset kinnitust — sisalduv teave on usaldusväärne, kuna puudusid tõendid, et nende aruannete välisaudit oleks toimunud süstemaatiliselt.

251

Pealegi on vaieldamatu, et hageja oli korduvalt püüdnud juhtida komisjoni tähelepanu muudele aruannetele, st lepingulistele auditeerimisaruannetele, ja taotlenud, et kõnealune institutsioon nõuaks Portugali ametiasutustelt nende esitamist. Hageja nentis 8. veebruaril 2002 esitatud märkustes, et tema käsutuses oleva teabe kohaselt sisaldab 1998. aasta lepinguline auditeerimisaruanne palju kriitikat avaliku teenuse osutamise lepingust tulenevate kohustuste täitmise osas RTP poolt aastal 1996.

252

Kuigi need hageja märkused ei ole iseenesest otsustava tähtsusega, arvestades asjaolu, et huvitatud isikutel on riigiabi puudutavas uurimismenetluses piiratud roll, pidid need märkused selgelt kinnitama — niisuguses ebakindlas olukorras, nagu komisjon paratamatult asus —, et kõnealune institutsioon peaks nõudma Portugali ametiasutustelt mainitud lepinguliste auditeerimisaruannete esitamist.

253

Vajadus selle järele oli seda suurem, et komisjon teadis, et mainitud lepinguliste auditeerimisaruannete eesmärk oli avaliku teenuse osutamise lepingute sõnastuse kohaselt kontrollida avaliku teenuse osutamisel täidetud kohustuste ja esitatud kulude vastavust. Seega ei ole võimalik, et komisjon ei olnud teadlik sellest, et mainitud lepingulised auditeerimisaruanded võisid vähemalt nende aastate osas, mil ei viidud läbi avaliku teenuse osutamist puudutavat välisauditit, sisaldada asjassepuutuvat teavet, mis võis tema käsutuses olevaid andmeid kas kinnitada või ümber lükata.

254

Eeltoodud kaalutlusi arvestades leiab Esimese Astme Kohus, et komisjon on rikkunud hoolika ja erapooletu uurimise kohustust seeläbi, et ta ei taotlenud Portugali ametiasutustelt lepinguliste auditeerimisaruannete esitamist.

255

Seega ei hoolitsenud komisjon selle eest, et tema käsutuses oleks piisavalt usaldusväärne teave, mis oli vajalik, et määrata kindlaks avaliku teenuse osutamisest tulenevate kohustuste täitmise raames tegelikult osutatud teenused ja nende teenuste osutamisel tegelikult tekkinud kulud. Kuna tema käsutuses ei olnud niisugust teavet, ei olnud komisjonil võimalik reaalselt kontrollida avaliku teenuse kulude rahastamise proportsionaalsust ja seega ei saanud ta põhjendatult jõuda järeldusele, et avaliku teenuse osutamise kulude hüvitis on ülemäära kõrge.

256

Järelikult — ilma et oleks vaja määrata eespool punktis 28 nimetatud uurimistoimingu läbiviimist ja uurida hageja esitatud muid väiteid, millele on pealegi vastatud eespool läbivaatamise kohustuse komisjonipoolset rikkumist puudutavas osas —, tuleb tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 1, milles komisjon väljendas seisukohta, et selles artiklis nimetatud riigiabi andmisega RTP-le ei toimunud avalike teenuste täitmise ülesannetega kaasneva puhaskulu ülemäärast hüvitamist nimetatud ettevõtjale.

257

Eeltoodud kaalutlustest tervikuna järeldub, et tühistada tuleb esiteks vaidlustatud otsuse artikkel 1 tervikuna ja teiseks nimetatud otsuse artikkel 2 osas, milles selles on järeldatud, et „registreerimistasudest vabastamine” ei kujuta endast riigiabi.

258

Ülejäänud osas, st osas, milles paluti vaidlustatud otsuse artikli 2 tühistamist aastatasu maksmisvõimaluste andmist ja 1994. aasta võlakirjaemissiooni puudutavas osas, tuleb hagi jätta rahuldamata.

259

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 võib Esimese Astme Kohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Käesolevas asjas tuleb komisjoni kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista talt välja neli viiendikku hageja kohtukuludest ning üks viiendik hageja kohtukuludest jätta hageja enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda)

otsustab:

Õiguslik raamistik

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Kolmas väide, mis tugineb õigusnormi rikkumisele, mis seisneb teatavate meetmete riigiabina kvalifitseerimata jätmises

Esimene osa, mis tugineb asjaolule, et registreerimistasust vabastamist ei määratletud riigiabina

— Poolte argumendid

— Esimese Astme Kohtu hinnang

Teine osa, mis tugineb asjaolule, et aastatasu maksmise võimalusi ei kvalifitseeritud riigiabina

— Poolte argumendid

— Esimese Astme Kohtu hinnang

Kolmas osa, mis tugineb asjaolule, et 1994. aasta võlakirjaemissiooni ei kvalifitseeritud riigiabina

— Poolte argumendid

— Esimese Astme Kohtu hinnang

Kolmandat väidet puudutav järeldus

Neljas väide, mis tugineb õigusnormi rikkumisele EÜ artikli 86 lõike 2 kohaldamise tingimuste osas

Esimene osa, mis tugineb asjaolule, et avaliku televisiooniteenuse osutamise leping sõlmiti RTP-ga ilma avalikku hankemenetlust läbi viimata

— Poolte argumendid

— Esimese Astme Kohtu hinnang

Teine osa, mis tugineb EÜ artikli 86 lõike 2 kohaldamise tingimuste rikkumisele

— Poolte argumendid

— Esimese Astme Kohtu hinnang

Järeldus

Kohtukulud