ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (esimene koda laiendatud koosseisus)

20. veebruar 2001(*)

Tühistamishagi – Konkurents – Informatsiooni nõudmise otsus – Karistusmaksed – Õigus keelduda sellise vastuse andmisest, mis viitab rikkumise ülestunnistamisele – Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon

Kohtuasjas T‑112/98,

Mannesmannröhren-Werke AG, asukoht Mülheim an der Ruhr (Saksamaa), esindajad: advokaadid M. Klusmann ja K. Moosecker, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: K. Wiedner, keda abistas professor M. Hilf, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 15. mai 1998. aasta otsus K(98)1204 nõukogu määruse nr 17 artikli 11 lõike 5 kohaldamise menetluses,

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: president B. Vesterdorf, kohtunikud A. Potocki, A. W. H. Meij, M. Vilaras ja N. J. Forwood,

kohtusekretär: H. Jung,

arvestades kirjalikus menetluses ja 23. mai 2000. aasta kohtuistungil esitatut,

teeb järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

1       Nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus asutamislepingu artiklite 85 ja 86 rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 11 pealkirjaga „Informatsiooni nõudmine” lõigetes 1, 4 ja 5 on sätestatud:

„1. Selleks et täita EMÜ asutamislepingu artikliga 89 ja artikli 87 alusel vastuvõetud sätetega talle pandud ülesandeid, võib komisjon hankida vajalikku informatsiooni liikmesriikide valitsustelt ja pädevatelt asutustelt ning ettevõtjatelt ja ettevõtjate ühendustelt.

[...]

4. Soovitud informatsiooni esitavad ettevõtete omanikud või nende esindajad, juriidilistest isikutest äriühingute ning iseseisva õigusvõimeta ühenduste puhul isikud, kes on seaduse või põhikirja järgi volitatud neid esindama.

5. Kui ettevõtja või ettevõtjate ühendus ei esita soovitud informatsiooni komisjoni poolt määratud aja jooksul või annab ebatäielikku informatsiooni, nõuab komisjon otsusega informatsiooni esitamist. Otsuses on täpsustatud, millist informatsiooni soovitakse, määratud tähtaeg, mille jooksul see peab olema esitatud, ja märgitud artikli 15 lõike 1 [ala]punktis b ja artikli 16 lõike 1 [ala]punktis c ettenähtud trahvid ja õigus otsuse läbivaatamisele ühenduse kohtus.”

2       Sama määruse artiklis 16 pealkirjaga „Karistusmaksed” on sätestatud:

„1. Komisjon võib otsusega kehtestada ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele karistusmakse 50–1000 arvestusühikut päevas, alates otsuses määratud kuupäevast, selleks et sundida neid:

[...]

c) esitama täielikku ja õiget informatsiooni, mida on nõutud artikli 11 lõike 5 alusel tehtud otsuses;

[...]”

3       4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1. Igaühel on oma tsiviilõiguste ja –kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis. [...]

2. Igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud.”

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

4       Komisjon algatas menetluse hageja ja terastorude teiste tootjate suhtes. Selle menetluse käigus viis ta läbi mitu uurimist eeskätt seoses hagejaga.

5       Uurimiste lõpus saatis komisjon 13. augustil 1997 hagejale informatsiooninõude küsimustega konkurentsieeskirjade väidetavate rikkumiste kohta, milles osales hageja.

6       Selles informatsiooninõudes on nimelt esitatud järgmised neli küsimust:

„1.6. Euroopa ja Jaapani tootjate vahelised koosolekud

Komisjoni valduses oleva informatsiooni kohaselt osales Teie ettevõte Euroopa ja Jaapani õmbluseta torude tootjate vahelistel koosolekutel. Need koosolekud toimusid nime all, mida ametialaselt kutsuti „Europe–Japan Club’iks”. Koosolekuid peeti presidentide tasandil („Presidents Meetings” või „P‑Meetings”), juhtide tasandil („Managers Committee” või „Managers Meetings” või „M‑Meetings”), ekspertide tasandil („Experts Meetings” või „E‑meetings”) ning töögruppide tasandil („Working Group”).

Palume Teil ajavahemiku kohta alates 1984. aastast kuni tänaseni teatada järgmist:

–       kuupäevad, kohad ja ettevõtjad, kes osalesid igal Euroopa ja Jaapani õmbluseta torude tootjate vahelisel koosolekul presidentide, juhtide, ekspertide ja töögruppide tasandil;

–       nende isikute nimed, kes esindasid Teie ettevõtet eespool mainitud koosolekutel, ning nende isikute reisidokumendid (reisikulude arvestus, lennupiletid jne);

–       koopiad kõigist kutsetest, päevakordadest, protokollidest, sisemistest märkustest, aruannetest ja kõigist muudest dokumentidest, mis on Teie ettevõtte ja/või töötajate valduses seoses eespool mainitud koosolekutega;

–       koosolekute osas, mille kohta Te ei suutnud leida asjakohaseid dokumente, kirjeldage palun nende teemasid, vastuvõetud otsuseid, enne ja pärast koosolekut saadud dokumentide liike.

1.7. „Special Circle’i” raames toimunud koosolekud

Komisjoni valduses oleva informatsiooni kohaselt osales Teie ettevõte Euroopa õmbluseta torude tootjate vahelistel koosolekutel, mis toimusid nime „Special Circle” all.

Palume Teil ajavahemiku kohta alates 1984. aastast kuni tänaseni teatada järgmist:

–       kuupäevad, kohad ja ettevõtjad, kes osalesid igal Euroopa õmbluseta torude tootjate vahelisel koosolekul presidentide, juhtide, ekspertide ja töögruppide tasandil;

–       nende isikute nimed, kes esindasid Teie ettevõtet eespool mainitud koosolekutel, ning nende isikute reisidokumendid (reisikulude arvestus, lennupiletid jne);

–       koopiad kõigist kutsetest, päevakordadest, protokollidest, sisemistest märkustest, aruannetest ja kõigist muudest dokumentidest, mis on Teie ettevõtte ja/või töötajate valduses seoses eespool mainitud koosolekutega;

–       koosolekute osas, mille kohta Te ei suutnud leida asjakohaseid dokumente, kirjeldage palun nende teemasid, vastuvõetud otsuseid, enne ja pärast koosolekut saadud dokumentide liike.

1.8. 1962. aasta kokkulepe

Ajavahemikus 1. jaanuarist 1962 kuni juulini 1996 osales Teie ettevõte neljas kokkuleppes, mis hõlmasid OCTG‑d [terasest puuraugutorud] ja magistraaltorusid (Quota agreement for OCTG, Price agreement for OCTG, Price agreement for Linepipe, Supplementary agreement). Milline on suhe nende kokkulepete ning eespool nimetatud „Europe‑Japan Club’i” ja „Special Circle’i” vahel?

Mil määral mõjutasid nende kokkulepete olemasolu ja elluviimine „Europe‑Japan Club’i” ja/või „Special Circle’i” raames tehtud otsuseid?

Mil määral mõjutasid „Europe‑Japan Club’i” ja/või „Special Circle’i” raames tehtud otsused eespool nimetatud kokkulepete elluviimist?

[...]

2.3. Koosolekud Euroopa ja Jaapani tootjate vahel

Komisjoni valduses oleva informatsiooni kohaselt osales Teie ettevõte Euroopa ja Jaapani suure läbimõõduga keevistorude tootjate vahelistel koosolekutel.

Palume Teil ajavahemiku kohta alates 1984. aastast kuni tänaseni teatada järgmist:

–       kuupäevad, kohad ja ettevõtjad, kes osalesid igal Euroopa ja Jaapani suure läbimõõduga keevistorude tootjate vahelisel koosolekul presidentide, juhtide, ekspertide ja töögruppide tasandil;

–       nende isikute nimed, kes esindasid Teie ettevõtet eespool mainitud koosolekutel, ning nende isikute reisidokumendid (reisikulude arvestus, lennupiletid jne);

–       koopiad kõigist kutsetest, päevakordadest, protokollidest, sisemistest märkustest, aruannetest ja kõigist muudest dokumentidest, mis on Teie ettevõtte ja/või töötajate valduses seoses eespool mainitud koosolekutega;

–       koosolekute osas, mille kohta Te ei suutnud leida asjakohaseid dokumente, kirjeldage palun nende teemasid, vastuvõetud otsuseid, enne ja pärast koosolekut saadud dokumentide liike.”

7       Hageja advokaadid vastasid 14. oktoobri 1997. aasta kirjaga informatsiooninõude teatavatele küsimustele, kuid keeldusid vastamast neljale eespool viidatud küsimusele. Hageja kinnitas 23. oktoobri 1997. aasta kirjaga oma advokaatide vastuse sisu.

8       Komisjon lükkas oma 10. novembri 1997. aasta vastuses tagasi hageja argumendid, et hageja ei ole kohustatud vastama neljale eespool mainitud küsimusele. Komisjon määras seetõttu hagejale nendele küsimustele vastamiseks kümne päeva pikkuse tähtaja alates tema kirja kättesaamisest, tuginedes seejuures määruse nr 17 artikli 11 lõikele 4. Komisjon lisas, et kui hageja ei vasta ettenähtud tähtaja jooksul nendele küsimustele, võib ta kehtestada hagejale karistusmakse.

9       Oma advokaatide 27. novembri 1997. aasta kirjas kordas hageja oma keeldumist esitada nõutud informatsiooni.

10     15. mail 1998 tegi komisjon määruse nr 17 artikli 11 lõike 5 alusel otsuse (edaspidi „vaidlustatud otsus”). Selle otsuse artikli 1 kohaselt pidi hageja 30 päeva jooksul alates vaidlustatud otsusest teatamisest vastama otsusele lisatud neljale vaidlusalusele küsimusele. Vaidlustatud otsuse artiklis 2 sätestati, et „kui [hageja] ei täida informatsiooninõuet artiklis 1 kindlaksmääratud tingimustel, kehtestab komisjon hagejale karistusmakse 1000 eküüd iga päeva eest, millega ületatakse artiklis 1 märgitud tähtaega.

 Menetlus

11     Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 23. juulil 1998.

12     Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 14 alusel ning esimese koja ettepanekul otsustas Esimese Astme Kohus pärast poolte ärakuulamist kodukorra artikli 51 alusel anda kohtuasi lahendamiseks laiendatud koosseisule.

13     Ettekandja‑kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (esimene koda laiendatud koosseisus) avada suulise menetluse.

14     Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 23. mai 2000. aasta kohtuistungil.

15     Esimese Astme Kohtu kantseleisse 18. detsembril 2000 saabunud faksiga esitas hageja Esimese Astme Kohtule taotluse võtta käesolevas kohtuasjas otsuse tegemisel arvesse 7. detsembril 2000 Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (EÜT C 364, lk 1), kuna harta kujutab endast uut õiguslikku alust EIÕK artikli 6 lõike 1 kohaldamisel käesolevas asjas. Teise võimalusena taotles hageja suulise menetluse uuendamist.

16     Oma märkustes selle taotluse kohta vaidles komisjon 15. jaanuari 2001. aasta kirjaga hageja argumentidele vastu, väites, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta ei oma käesolevas asjas puutumust.

 Poolte nõuded

17     Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

–       tühistada vaidlustatud otsus;

–       teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2;

–       mõista kohtukulud välja komisjonilt.

18     Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

–       jätta hagi ilmse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata osas, mis puudutab vaidlustatud otsuse artikli 2 tühistamist;

–       jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata osas, mis puudutab vaidlustatud otsuse artikli 2 tühistamist;

–       mõista kohtukulud välja hagejalt.

19     Kohtuistungil kinnitas komisjon, et tal „puudub nii tahe kui pädevus täita vaidlustatud otsuse artiklit 2”. Seetõttu loobus hageja nimetatud artikli tühistamise nõudest ning ühtlasi selle nõudega seotud väitest, ja kohus võttis kõnealuse loobumise vastu.

 Põhiküsimus

20     Vaidlustatud otsuse artikli 1 tühistamise nõude toetuseks esitab hageja neli väidet. Kõigepealt tuleb uurida kolme esimest väidet kogumis, kõik väited puudutavad hageja kaitseõiguse väidetavat rikkumist.

 Poolte argumendid

 Esimene väide

21     Esimene väide põhineb Euroopa Kohtu 18. oktoobri 1989. aasta otsusel kohtuasjas 374/87: Orkem vs. komisjon (EKL 1989, lk 3283; edaspidi „kohtuotsus Orkem”).

22     Hageja väidab, et ettevõtja on küll kohustatud esitama komisjonile kogu vajaliku teabe, mis hagejale võib teada olla, ning vajadusel edastama komisjonile ettevõtja valduses olevad dokumendid, isegi kui nende alusel on tuvastatav ettevõtja enda või mõne teise ettevõtja konkurentsivastane tegevus. Siiski tuleb selle kohustuse täitmisel ja komisjoni vastava õiguse teostamisel Euroopa Kohtu hinnangul järgida nõuet, et teabe esitamise kohustust sisaldava otsusega ei riivata ettevõtja kaitseõigust (kohtuotsus Orkem, punkt 34, ja Esimese Astme Kohtu 8. märtsi 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑34/93: Société générale vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑545, punktid 73 jj, edaspidi „kohtuotsus Société générale”). Need põhimõtted hõlmavad ka eeluurimisstaadiumi. Hageja lisab, et kohtuotsuses Orkem luges Euroopa Kohus kaitseõiguse rikkumiseks selle, kui komisjon ei nõudnud informatsiooni mitte üksnes faktiliste andmete kohta, vaid esitas ka küsimusi asetleidnud tegevuse ja teatavate koosolekute eesmärgi kohta. Nii pidas Euroopa Kohus õigusvastaseks küsimust, millega sunniti hagejat üles tunnistama oma osalus kokkuleppes, millega võidi takistada või piirata konkurentsitingimusi. Käesolevas asjas on vaidlustatud otsuse esemeks olevad küsimused esitatud samasugust õigusvastast eesmärki taotledes.

23     Küsimuse 1.6 õigusvastasus tuleneb eeskätt selle sõnastusest, mis kinnitab, et komisjonil olid juba olemas neid koosolekuid puudutavad faktilised andmed. Samuti tuleneb õigusvastasus ka selle hagejale esitatud küsimuse neljandas taandes toodud nõudest kirjeldada kõnealuste koosolekute teemasid ja koosolekutel vastu võetud otsuseid, juhul kui hagejal puuduvad „asjakohased” dokumendid. See nõue puudutab tingimata nende koosolekute eesmärki ning nende võimalikku õigusvastast sisu ja/või lõppeesmärki. Kui nende koosolekute raames arutati konkurentsivastast kokkulepet või kooskõlastatud tegevust või lepiti selles kokku, peaks hageja küsimuse sellele osale vastamisel tingimata otse üles tunnistama, et koosolekutel osalejad järgisid konkurentsivastast eesmärki. Küsimuse selle osaga seotud edastatav teave võimaldaks komisjonil tõlgendada vastuseid, mille hageja andis selle küsimuse kolmele ülejäänud taandele, ka õigusvastase käitumise ülestunnistusena. Seetõttu rikub nendele nõuetele vastamise kohustus ka iga nõude puhul eraldi hageja kaitseõigust.

24     Sisuliselt kehtib sama küsimuse 1.7 suhtes, milles analoogselt nõutakse andmeid „Special Circle’i” raames Euroopa õmbluseta torude tootjate koosolekutel osalenute taotletud eesmärgi kohta ning informatsiooni teatavatel koosolekutel käsitletud teemade ja vastuvõetud otsuste kohta.

25     Kuna küsimus 1.8 ei ole esitatud asjaolude kohta, on see määruse nr 17 artikli 11 lõigetest 1–5 tulenevat pädevust silmas pidades õigusvastane. Nimelt saab komisjon nõuda informatsiooni vaid faktiliste olukordade kohta. Seevastu puudub komisjonil pädevus nõuda arvamusi või väärtushinnanguid ning takistada hagejal väljendada oletusi või teha järeldusi. Küsimus komisjoni käsutuses olnud õiguslike kokkulepete ja konkreetsete oletatavate rikkumiste vahelise „suhte” kohta puudutab ainult faktidele antavat hinnangut. Kui „Europe‑Japan Club’i” ja „Special Circle’i” raames peetud koosolekutel oleks olnud konkurentsivastane sisu ning kui nende koosolekute ja komisjonile teada olnud kokkulepete vahel oleks olnud side, tuleks komisjoni sellest lisaks teavitada üksnes konkurentsivastase akti ülestunnistamise teel, milleks aga kohtuotsusest Orkem tulenevate põhimõtete alusel kedagi sundida ei saa.

26     Küsimuse 2.3 sõnastuse identsuse tõttu kahe esimese küsimusega kohalduvad viimaste kohta esitatud argumendid mutatis mutandis.

27     Lisaks väidab hageja, et kohtuotsuses Société générale (punkt 75) leidis Esimese Astme Kohus pelgalt, et põhimõtteliselt faktidele suunatud küsimus ei muutu õigusvastaseks ainult asjaolu tõttu, et sellele vastamiseks tuleb eeldatavalt mõelda ka konkurentsivastaste kokkulepete tõlgendamisele. Siiski ei saa sellest järeldusest mitte mingil juhul tuletada, et tõlgendusi või hinnanguid puudutavad küsimused on alati õiguspärased ning et neile tuleb seega vastata. Esimese Astme Kohus märkis selles otsuses nimelt seda, et määruse nr 17 artikli 11 lõike 5 kohaselt on ettevõtjad kohustatud vastama ainult „puhtalt faktilist laadi” küsimustele.

28     Komisjon väidab, et eeluurimismenetluse käigus on ettevõtjad kohustatud teatama talle kõik asjaolud, mis on neile teada ning mida ta informatsiooninõudes küsib. Ettevõtjatel on ka kohustus edastada komisjonile kõik nende asjaoludega seotud dokumendid. Selle kohustuse eesmärk on nii tagada ühenduse konkurentsiõiguse kasulik mõju kui ka säilitada EÜ asutamislepinguga ettenähtud konkurentsikord, mida ettevõtjad peavad tingimata järgima. Nimetatud kohustuse vaidlustamisel ei saaks hageja tuginemine kaitseõigusele anda tulemusi. Määrusega nr 17 antakse asjaomastele ettevõtjatele eeluurimismenetluses teatavad menetluslikud tagatised, kuid hagejatel ei ole lubatud jätta teatavatele küsimustele vastamata põhjusel, et nende vastused võivad tõendada, et hagejad panid toime konkurentsieeskirjade rikkumise, ning kujutada endast seega iseenda süüstamist. Sellegipoolest möönab komisjon, et ta ei saa kohustada ettevõtjat vastama küsimustele, millega viimane peaks kinnitama rikkumise olemasolu, mida peab institutsioon tõendama.

29     Komisjon leiab, et iga ettevõtja on kohustatud vastuseks informatsiooninõudele teatama kõigist asjaoludest, mis võivad konkurentsiõiguse seisukohalt tähtsust omada. Seevastu on keelatud ettevõtjalt küsida teatava tegevuse või meetmete mõtte, eesmärgi ja tagajärgede kohta, kuna sellised küsimused võiksid sundida ettevõtjat rikkumisi üles tunnistama.

30     Komisjon märgib, et küsimused 1.6, 1.7 ja 2.3 vastavad olulises osas nendele, mille ta esitas kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Orkem, ning Euroopa Kohus ei leidnud neis midagi õigusvastast. Nende küsimustega nõuti informatsiooni koosolekute, koosolekutel osalejate seisundi ning koosolekuid puudutavate dokumentide edastamise kohta. Kogu nõutud informatsioon oli seega seotud objektiivsete asjaoludega ning ei eeldanud õigusvastase käitumise ülestunnistamist. Seetõttu neid küsimusi ei kritiseeritudki.

31     Küsimus 1.8 puudutab nelja kokkulepet, mille hageja sõlmis 1962. aastal ning millest teavitati Bundeskartellamti (kartellide ja kartellikokkulepete üle järelevalvet teostav amet). Komisjon on arvamusel, et see küsimus on puhtalt faktiline ning seega õiguspärane. See on nii isegi siis, kui küsimus eeldaks nende kokkulepete tõlgendamist (kohtuotsus Société générale, punkt 75).

32     Lõpuks väidab komisjon, et Euroopa Kohus ei ole ilmselgelt arvesse võtnud enda vastu ütluste andmisest keeldumise õigust (kohtuotsus Orkem, punkt 27).

Teine väide, mis puudutab EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumist

33     Hageja leiab, et komisjon on oma menetlustes kohustatud järgima EIÕK artiklit 6 (Esimese Astme Kohtu 22. oktoobri 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑213/95 ja T‑18/96: SCK ja FNK vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑1739, punktid 41, 42 ja 53). EIÕK tagatud põhiõigused kui ühenduse õiguse üldpõhimõtted asuvad normihierarhias määruse nr 17 sätetest kõrgemal. Peale selle tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 11, et komisjon leiab ka ise, et ta peab järgima EIÕK‑d.

34     Hageja väidab EIÕK artikli 6 lõike 1 kohaldamise tingimuste osas, et selle artikli kohaselt on vastav õigus nimelt igal isikul, kelle kohtuasi on seotud kriminaalsüüdistusega. Mõiste „iga isik” hõlmab nii füüsilisi kui juriidilisi isikuid (Euroopa Inimõiguste Kohtu 27. veebruari 1992. aasta otsuse kohtuasjas Société Stenuit, A‑seeria, nr 232‑A, lisas asuv Euroopa Inimõiguste Komisjoni arvamus). Hageja lisab, et just nii otsustas Euroopa Kohus otsuses Orkem, kinnitades sõnaselgelt, et mitte ainult füüsilised isikud, vaid ka ettevõtjad, kelle suhtes toimub konkurentsiõiguse valdkonnas uurimine, võivad tugineda EIÕK artikli 6 lõikega 1 tagatud põhiõigustele. Euroopa Kohus tunnistas ka vaikimisi, et selle artikli kohaldamist ei takista samuti asjaolu, et komisjonil puuduvad „kohtu” tunnused.

35     Karistuste määramiseks ettenähtud uurimismenetlus kujutab endast ka „kriminaalsüüdistust” EIÕK artikli 6 tähenduses (Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. veebruari 1984. aasta otsus kohtuasjas Öztürk, A‑seeria, nr 73, punkt 56). Euroopa Inimõiguste Komisjon on oma eespool viidatud arvamuses nõustunud selle analüüsiga seoses konkurentsiõigust puudutava menetlusega, mis tõi kaasa trahvi määramise.

36     Hageja leiab, et EIÕK artiklist 6 tulenev kaitse ületab märgatavalt kohtuotsuses Orkem tunnustatud põhimõtteid. Selle sätte kohaselt ei ole isikul, kelle suhtes toimub trahvi määramist kaasa tuua võiv menetlus, võimalik mitte ainult keelduda vastamast küsimustele või esitamast dokumente, mis sisaldavad informatsiooni konkurentsivastase tegevuse kohta, vaid nimetatud sätte alusel tekib sellel isikul ka õigus iseennast aktiivse tegevusega mitte süüstada.

37     Hageja märgib ka seda, et 25. veebruari 1993. aasta otsuses kohtuasjas Funke (A‑seeria, nr 256‑A) otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi „Euroopa Inimõiguste Kohus”), et iga meede, mis sunnib uurimise all olevaid füüsilisi või juriidilisi isikuid iseennast aktiivse tegevusega süüstama, rikub EIÕK artikli 6 lõiget 1 ning seda sõltumata sellest, mis on sätestatud siseriiklikus õigusnormis, mida kohaldab uurimist läbiviiv ametivõim.

38     Õigusvastasteks meetmeteks selles tähenduses ei tule lugeda mitte üksnes nõuet tegu üles tunnistada või teavitada teatavate koosolekute konkurentsivastastest eesmärkidest, vaid ka karistuste ähvardusel surve avaldamist, et komisjonil oleks võimalik saada hagejat süüstavaid tõendeid. Nõudes karistuste ähvardusel selliste dokumentide väljaotsimist ja esitamist, mis kajastavad koosolekuid, kus hageja komisjoni oletustel osales ning mis komisjoni arvates võivad õigusvastasuse tõttu kaasa tuua määruse nr 17 artikli 15 raames karistusi, oleks hageja kohustatud iseennast süüstama. Protokolle, märkmeid ja reisidokumente või koosolekuid puudutavaid muid andmeid, mille eesmärk oleks komisjoni arvates olnud vastuolus EÜ asutamislepingu artikliga 85 (nüüd EÜ artikkel 81), ei ole hageja kohustatud välja otsima ega esitama.

39     Hageja väidab, et EIÕK artikli 6 lõike 1 alusel võib ta õiguspäraselt keelduda igasugusest aktiivsest käitumisest, millega ta oleks kohustatud andma uurimismenetluses enda vastu ütlusi, sõltumata sellest, kas vastavalt käesolevasse asja osaliselt ületoodud ja kohtuotsuses Orkem tunnustatud põhimõtetele põhjustaks selline käitumine hagejat süüstavate asjaolude teatavakstegemise või õigusvastaste eesmärkide või konkurentsivastaste kavatsuste ülestunnistamise. Ka sellel põhjusel oleks vaidlustatud otsus tulnud tegemata jätta.

40     Selleks et rõhutada EIÕK kohaldatavust käesolevas asjas, viitab hageja seitsmele punktile.

41     Esiteks väidab hageja, et Euroopa Kohtu 29. mai 1997. aasta otsusest kohtuasjas C‑299/95: Kremzow (EKL 1997, lk I–2629, punkt 14) ning 17. detsembri 1998. aasta otsusest kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon (EKL 1998, lk I–8417) tuleneb, et Euroopa Ühenduses ei ole lubatud võtta meetmeid, mis on vastuolus EIÕK tunnustatud ja tagatud inimõigustega.

42     Teiseks märgib hageja, et nii Euroopa Inimõiguste Kohus oma eespool viidatud otsustes Funke ja Öztürk kui Euroopa Inimõiguste Komisjon oma eespool viidatud arvamuses on tunnustanud õigust siseriigi menetluses või ühenduse õigust puudutavas menetluses ennast mitte süüstada. Hageja lisab, et eespool viidatud otsuses Baustahlgewebe vs. komisjon möönis Euroopa Kohus, et EIÕK artikkel 6 on kohaldatav määruse nr 17 alusel trahvi määramist kaasa tuua võivates menetlustes.

43     Kolmandaks leiab hageja, et kohtuotsuses Orkem esitatud põhimõtteid ei kinnitata Euroopa Kohtu 10. novembri 1993. aasta otsuses kohtuasjas C‑60/92: Otto (EKL 1993, lk I–5683) ega ka kohtuotsuses Société générale.

44     Neljandaks ei saa komisjon väita, et tema võime täita talle pandud ülesandeid ning rakendada ühenduse konkurentsiõigust tervikuna sõltub osaliselt sellest, kas komisjon võib kohustada asjaomaseid ettevõtjaid end süüstama.

45     Viiendaks meenutab hageja, et nagu Euroopa Kohus leidis otsuses Orkem (punkt 30) ning eespool viidatud otsuses Baustahlgewebe vs. komisjon (punkt 21), ei sõltu EIÕK‑ga tagatud õiguste kohaldamine füüsiliste ja juriidiliste isikute eristamisest.

46     Kuuendaks väidab hageja, et vastupidi komisjoni arvamusele ei ole Euroopa õiguses „karistusõiguse valdkonda kitsas mõistes” kui eriliste õiguste ja kohustustega õigusruumi. Vastus küsimusele, kas mõiste „kriminaalsüüdistus” EIÕK tähenduses hõlmab ka halduskaristusi ja trahve, sõltub üksnes nende karistuslikust laadist. Seda mõistet on iseseisvalt käsitlenud ja tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohus ja Euroopa Inimõiguste Komisjon (Euroopa Inimõiguste Kohtu 27. juuni 1968. aasta otsus Neumeister, A‑seeria, nr 8, punkt 18, ja eespool viidatud kohtuotsus Öztürk, punkt 50). Komisjoni argument, et tal puudub karistusõiguse valdkonnas pädevus, ei ole seega EIÕK artikli 6 lõike 1 tõlgendamisel asjakohane. Hageja leiab, et eespool toodust tuleneb, et Euroopa konkurentsiõigust ja selle rakendamist puudutab ka „karistusõigus” EIÕK tähenduses.

47     Viimaks väidab hageja, et komisjoni tuleb lugeda „kohtuks” EIÕK artikli 6 lõike 1 tähenduses.

48     Komisjon leiab esiteks, et isegi kui EIÕK‑ga tagatud õigused kujutavad endast inspiratsiooniallikat ühenduse õiguse üldpõhimõtete, eeskätt põhiõiguste jaoks, sest kõik liikmesriigid on EIÕK‑ga ühinenud ning EIÕK peegeldab liikmesriikide ühist põhiõiguste standardit, siis ühenduse organite tegevuse õiguspärasust ei saa siiski hinnata otseselt sellest konventsioonist lähtudes. Seega ei riku vaidlustatud otsus EIÕK artiklit 6.

49     Peale selle nõustub komisjon asjaoluga, et Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas, et isikul, kelle suhtes on EIÕK tähenduses mis tahes uurimine algatatud, on selle konventsiooni artikli 6 alusel õigus vaikida või keelduda enda vastu ütluste andmisest. Sellegipoolest toob komisjon välja viis argumenti, et tõendada, et EIÕK artikli 6 lõige 1 ei ole käesolevas asjas kohaldatav.

50     Esiteks rõhutab komisjon, et kuni tänaseni ei ole Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud, et enda vastu ütluste andmisest keeldumise õigust oleks kartellikokkulepete valdkonnas tunnustatud siseriigi või ühenduse menetluses.

51     Ühenduse menetluse osas juhib komisjon eelkõige tähelepanu selle erisustele, st et see menetlus on suunatud eranditult juriidiliste isikute vastu ega too mingil juhul endaga kaasa kriminaalvastutust või karistuse määramist selle mõiste enda tähenduses.

52     Teiseks väidab komisjon, et Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole senini leidnud, et enda vastu ütluste andmisest keeldumise õigus oleks ka juriidilistel isikutel.

53     Kolmandaks märgib komisjon, et Euroopa Inimõiguste Kohus on kinnitanud, et huvitatud isikul on õigus enda vastu ütluste andmise ohu tõttu keelduda informatsiooni esitamisest vaid kitsas ja traditsioonilises tähenduses karistusõiguse väga piiratud alal, st menetluses, kus võib karistusena määrata vangistuse ning mida võib võimaliku karistuse erilise laadi tõttu ilmselgelt liigitada kriminaalsüüdistuseks EIÕK artikli 6 lõike 1 tähenduses.

54     Neljandaks väidab komisjon, et ta ei ole „kohus” ning järelikult ei ole EIÕK artikli 6 lõikest 1 tulenevad põhimõtted käesolevas asjas kohaldatavad (vt eelkõige Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑348/94: Enso Española vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1875, punkt 56). Kuna komisjonil puudub kohtu pädevus, siis ei saa kartellikokkuleppeid puudutav menetlus olla karistusõiguslikku laadi. EIÕK artiklist 6 tulenevad põhimõtted ei ole järelikult kohaldatavad komisjoni läbiviidava eeluurimismenetluse suhtes.

55     Viimaks kinnitab komisjon, et praktiliselt võimatu on kohaldada ühenduse konkurentsiõigust, ilma et ettevõtjad oleksid asjaolude väljaselgitamisel kohustatud tegema aktiivset koostööd. Selleks oleks vaja, et komisjon saaks kohustada ettevõtjaid esitama eeluurimismenetluses ka neid süüstavat informatsiooni. Seda vajadust on tunnustanud Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus (kohtuotsus Société générale, punktid 71 jj, ning kohtujurist Warneri ettepanek Euroopa Kohtu kohtuasjas 155/79: AM & SL vs. komisjon, milles otsus tehti 18. mail 1982, EKL 1982, lk 1575). Komisjoni arvates ei suuda määruse nr 17 artiklis 11 sätestatud menetlus enam oma eesmärki täita, kui asjaomasele ettevõtjale antakse õigus keelduda tunnistuste andmisest või dokumentide esitamisest, juhul kui neid tunnistusi või dokumente võidakse kasutada ettevõtja õigusvastase käitumise tõendamisel.

56     Lõpuks märgib komisjon, et hageja ülejäänud argumentidest ei ole võimalik järeldada, et vaidlustatud otsuse artikkel 1 on vastuolus EIÕK artikli 6 lõikest 1 tulenevate põhimõtetega.

Kolmas väide, mis puudutab EIÕK artikli 6 lõigete 2 ja 10 rikkumist

57     Hageja väidab, et enda vastu ütluste andmisest keeldumise õigus on tagatud nii EIÕK artikli 6 lõikes 2 sätestatud süütuse presumptsiooniga kui ka EIÕK artiklis 10 tunnustatud sõnavabadusega (Euroopa Inimõiguste Kohtu 2. juuni 1993. aasta otsuse kohtuasjas K. vs. Austra, A‑seeria, nr 255‑B, lisas asuv Euroopa Inimõiguste Komisjoni arvamus). Hageja viitas oma hagiavalduses sellele, et ta piirdub selle väitega, kuna Euroopa Inimõiguste Kohus on eespool viidatud otsuses kohtuasjas Funke (punkt 45) leidnud, et EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine vabastab kohtu selle uurimisest, kas väidetavalt on rikutud nimetatud konventsiooni mõnda teist põhimõtet.

58     Komisjon möönab, et kuna süütuse presumptsioon on lähedane enda vastu ütluste andmisest keeldumise õigusega, siis põhineb see Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt EIÕK artikli 6 lõikel 1 koostoimes sama artikli lõikega 2. Siiski ei anta EIÕK artikli 6 lõikega 2 kõnealusele õigusele teistsugust või laiemat ulatust, kui see tuleneb sama artikli lõikest 1 endast võimaluse suhtes keelduda informatsiooni esitamisest.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

59     Kõigepealt tuleb rõhutada, et Esimese Astme Kohtul puudub pädevus EIÕK sätete alusel hinnata konkurentsiõiguse valdkonnas läbiviidud uurimise õiguspärasust, kuna EIÕK ei ole sellisena ühenduse õiguse osa (Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑347/94: Mayr-Melnhof vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1751, punkt 311).

60     Sellegipoolest on vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale põhiõigused lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise tagab ühenduse kohus (vt eelkõige Euroopa Kohtu 28. märtsi 1996. aasta arvamus kohtuasjas 2/94, EKL 1996, lk I‑1759, punkt 33, ning eespool viidatud kohtuotsus Kremzow, punkt 14). Seejuures tuginevad Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus liikmesriikide ühistele riigiõiguslikele tavadele ning inimõiguste kaitset puudutavatele rahvusvahelistele õigusaktidele, mille koostamisel liikmesriigid on osalenud või millega nad on liitunud. EIÕK‑l on siinjuures eriline tähendus (Euroopa Kohtu 15. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas 222/84: Johnston, EKL 1986, lk 1651, punkt 18, ja eespool viidatud kohtuotsus Kremzow, punkt 14). Euroopa Liidu lepingu artikli F lõike 2 (nüüd EL artikli 6 lõige 2) kohaselt: „Liit austab põhiõigusi kui ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, nagu need on tagatud [EIÕK‑ga] ning nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest”.

61     Peale selle tuleb meenutada, et määrusega nr 17 komisjonile antud pädevuse eesmärk on võimaldada tal täita talle asutamislepinguga pandud ülesannet – teostada järelevalvet ühisturul konkurentsieeskirjade järgimise üle.

62     Eeluurimismenetluses ei ole määruse nr 17 kohaselt ettevõtjal, kelle suhtes on võetud uurimismeede, õigust hoiduda selle meetme täitmisest põhjusel, et selle tulemusel võiks ilmsiks tulla tõend konkurentsieeskirjade rikkumise kohta, mille ta on toime pannud. Määrusega on talle vastupidi pandud aktiivse koostöö kohustus, mille kohaselt peab ta andma komisjoni käsutusse kõik uurimise eset puudutavad andmed (kohtuotsus Orkem, punkt 27, ja kohtuotsus Société générale, punkt 72).

63     Kuna määrusest nr 17 vaikimise õigust sõnaselgelt ei tulene, tuleb kontrollida, kas komisjoni uurimispädevuse teatavad piirangud eeluurimise käigus ei tulene siiski vajadusest tagada kaitseõiguse järgimine (kohtuotsus Orkem, punkt 32).

64     Selles osas tuleb vältida, et kaitseõigust ei kahjustataks korvamatul viisil eeluurimismenetluses, mille läbiviimine võib olla määrav ettevõtja ebaseadusliku tegevuse tõendamisel (kohtuotsus Orkem, punkt 33, ja kohtuotsus Société générale, punkt 73).

65     Sellegipoolest tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et määruse nr 17 artikli 11 lõigete 2 ja 5 kasuliku mõju tagamiseks on komisjonil õigus kohustada ettevõtjat esitama asjaolude kohta kõik vajalikud ettevõtjale teadaolevad andmed ning vastavalt vajadusele edastama komisjonile ettevõtja valduses olevad asjakohased dokumendid, isegi kui nende alusel on ettevõtja enda või muu ettevõtja suhtes tuvastatav konkurentsivastane tegevus (kohtuotsus Orkem, punkt 34; Euroopa Kohtu 18. oktoobri 1989. aasta otsus kohtuasjas 27/88: Solvay vs. komisjon, EKL 1989, lk 3355, avaldatud lühendatult, ja kohtuotsus Société générale, punkt 74).

66     Juhul kui tunnustada absoluutset vaikimisõigust, millele hageja viitas, ületaks see tegelikult seda, mis on vajalik, et tagada ettevõtjate kaitseõigus, ning kujutaks komisjoni jaoks põhjendamatut takistust talle EÜ asutamislepingu artikliga 89 (muudetuna EÜ artikkel 85) pandud ülesande – tagada ühisturul konkurentsieeskirjade järgimine – täitmisel.

67     Seega võib ettevõtja, kes on määruse nr 17 artikli 11 lõike 5 tähenduses informatsiooni nõudmise otsuse adressaat, kasutada vaikimisõigust vaid siis, kui temalt nõutakse vastuseid, millega on ta sunnitud möönma rikkumist, mille olemasolu peab komisjon tõendama (kohtuotsus Orkem, punkt 35).

68     Hageja esitatud argumente tuleb hinnata neid piire arvestades.

69     Käesolevas asjas tuleb kõigepealt uurida, kas küsimused 1.6, 1.7 ja 2.3, mis on peaaegu identsed, on õiguspärased, ning seejärel kontrollida küsimuse 1.8 õiguspärasust.

70     Küsimused 1.6, 1.7 ja 2.3 puudutavad oma kolmes esimeses taandes üksnes faktilist laadi informatsiooni ning nendes nõutakse olemasolevate dokumentide esitamist. Kohtuotsuses Orkem ei ole Euroopa Kohus sarnaseid küsimusi õigusvastaseks lugenud. Seetõttu on hageja kohustatud neile küsimustele vastama.

71     Seevastu kõigi kolme küsimuse viimane taane ei hõlma üksnes faktilist laadi informatsiooni. Neis taanetes nõuab komisjon samas sõnastuses, et hageja kirjeldaks eeskätt nende koosolekute teemasid, millel hageja osales, ning koosolekutel „vastuvõetud otsuseid”, kuigi oli selge, et institutsioon kahtlustas, et nende koosolekute eesmärk oli sõlmida müügihindu puudutavaid kokkuleppeid, millega võidi takistada või piirata konkurentsi. Seetõttu on selliste nõuete siht kohustada hagejat, et viimane tunnistaks üles oma osaluse ühenduse konkurentsieeskirjadega vastuolus olevas õigusvastases kokkuleppes.

72     Selles osas tuleb märkida, et komisjon viitas kolme vaidlusaluse küsimuse viimases taandes sõnaselgelt, et hageja peab talle kõnealust informatsiooni edastama vaid siis, kui ta ei leia eelmises taandes nõutud asjakohaseid dokumente. Hageja oli seega kohustatud vastama esitatud küsimuste viimasele taandele vaid siis, kui ta ei suutnud esitada nõutud dokumente. Siiski ei saa küsimuste kolme esimese taande järjekorda ja sisu arvestades välistada, et hageja oleks pidanud vastama ka nende kolme küsimuse viimasele taandele.

73     Seega tuleb järeldada, et küsimused 1.6, 1.7 ja 2.3 kujutavad endast oma viimaste taanete osas hageja kaitseõiguse rikkumist.

74     Küsimuse 1.8 osas tuleb meenutada, et komisjon palus kõigepealt hagejal esitada oma selgitused esiteks 1962. aastal sõlmitud ja Bundeskartellamtile teatatud nelja kokkuleppe kohta, mis hõlmasid OCTG‑d ja magistraaltorusid, ja teiseks „Europe‑Japan Club’i” ja „Special Circle’i” vahelise suhte kohta ning seejärel „Europe‑Japan Club’i” ja/või „Special Circle’i” raames tehtud otsuste kohta, st otsuste kohta, mis komisjoni hinnangul võisid rikkuda asutamislepingu sätteid. Sellele küsimusele vastamine sunniks hagejat hindama nende otsuste iseloomu. Seega rikub ka küsimus 1.8 vastavalt kohtuotsusele Orkem hageja kaitseõigust.

75     Argumentide osas, et EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 2 kohaselt on isikul, kes on informatsiooninõude adressaat, võimalik mitte vastata isegi puhtalt faktilistele küsimustele ning keelduda komisjonile dokumentide esitamisest, tuleb meenutada, et hageja ei saa ühenduse kohtus tugineda vahetult EIÕK‑le.

76     Hageja viidatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (vt eespool punkt 15) võimaliku mõju kohta otsuse tegemisele käesolevas kohtuasjas tuleb meenutada, et harta kuulutasid välja Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon 7. detsembril 2000. Harta ei saa kuidagi mõjutada vaidlustatud aktile hinnangu andmist, kuna see akt oli varem vastu võetud. Neil asjaoludel tuleb hageja suulise menetluse uuendamise taotlus jätta rahuldamata.

77     Siiski tuleb rõhutada, et ühenduse õiguses tunnustatakse nii kaitseõiguse järgimise aluspõhimõtet kui ka õigust õiglasele menetlusele (vt eespool viidatud Euroopa Kohtu otsus Baustahlgewebe vs. komisjon, punkt 21, ja 28. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑7/98: Krombach, EKL 2000, lk I‑1935, punkt 26). Vastavalt nendele põhimõtetele, mis annavad konkurentsiõiguse spetsiifilises valdkonnas, millega on tegemist käesolevas kohtuasjas, võrdse kaitse EIÕK artikliga 6 tagatud olukorraga, on Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus väljakujunenud kohtupraktika kohaselt leidnud, et määruse nr 17 artikli 11 lõike 5 alusel komisjoni esitatud informatsiooninõude adressaadil on õigus – ja seda juba komisjoni algatatud uurimise esimesest staadiumist alates – piirduda vaid puhtalt faktilist laadi küsimustele vastamisega ning esitada üksnes olemasolevaid dokumente.

78     Kohustus vastata komisjoni esitatud puhtalt faktilistele küsimustele ning rahuldada komisjoni nõudeid olemasolevate dokumentide esitamiseks ei riku kaitseõiguse järgimise põhimõtet ega õigust õiglasele menetlusele. Mitte miski ei takista tegelikult adressaatidel hiljem haldusmenetluse raames või ühenduse kohtumenetluses oma kaitseõigust teostada ning tõendada, et nende vastustes esitatud asjaoludel või edastatud dokumentidel oli teistsugune tähendus kui tähendusel, mille komisjon oli neile andnud.

79     Eespool toodust tuleneb, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, millega kohustatakse hagejat vastama küsimuste 1.6, 1.7 ja 2.3 viimasele taandele ning küsimusele 1.8, mille eesmärk on sundida hagejat üles tunnistama oma osalus kokkuleppes, millega võidi takistada või piirata konkurentsitingimusi.

Neljas väide, mis puudutab siseriiklike menetluslike tagatiste kohaldatavuse tähelepanuta jätmist

 Poolte argumendid

80     Hageja väidab, et tema õigus aktiivse tegevusega iseennast mitte süüstada ei tulene üksnes ühenduse õigusest, vaid ka Saksa õigusest, mida käesolevas asjas ei tohi kõrvale jätta. Saksa õiguses kehtib nimelt põhimõte, mille kohaselt ei pea mitte ükski füüsiline või juriidiline isik uurimist läbiviivale ametile enda vastu ütlusi andma. Vastavalt sellele põhimõttele on tal õigus keelduda igasuguse informatsiooni esitamisest ning teda ei saa kohustada end süüstavaid dokumente väljastama. Iga kohtualune või süüdistatav võib hoopis Strafprozeßordnung’i (Saksa kriminaalmenetlusseadustik) paragrahvi 136 lõike 1 kohaselt kriminaal- või haldusõiguslikku laadi uurimismenetluses käituda täiesti passiivselt, kuna kedagi ei tohi sundida enda karistamisele aktiivselt kaasa aitama.

81     See siseriiklik tagatis on käesolevas asjas hageja arvates oluline, kuna ühenduse õiguse kohases uurimismenetluses hagejale trahvi määramise tõttu võidakse algatada uurimisi siseriikliku õiguse alusel. Muude uurimismenetluste algatamine on muu hulgas tõenäoline seetõttu, et määruse nr 17 artikli 15 alusel trahvi määramine ei välista, et ettevõtja suhtes võidaks algatada uus või täiendav uurimine siseriikliku õiguse alusel (Euroopa Kohtu 13. veebruari 1969. aasta otsus kohtuasjas 14/68: Walt Wilhelm jt vs. Bundeskartellamt, EKL 1969, lk 1, punkt 16). Selles osas tuleb arvesse võtta asjaolu, et trahvi määramisel lõpetab komisjon menetluse ja avaldab Euroopa Ühenduste Teatajas põhjendatud otsuse, millest nähtuvad kõik faktilised asjaolud, mille alusel rikkumine tuvastati. Hageja lisab, et selliste asjaolude avaldamine võib tuua endaga kaasa selle, et siseriiklikud ametivõimud algatavad samade asjaolude alusel uue kriminaal- või haldusõiguslikku laadi uurimismenetluse.

82     Komisjon väidab, et Saksa õiguses kehtivad nõuded on vaidlustatud otsuse õiguspärasuse osas asjakohased vaid siis, kui liikmesriikide erinevatest õiguskordadest on võimalik tuletada ühine põhimõte enda vastu ütluste andmisest keeldumise õiguse kohta. Just seda Euroopa Kohus oma otsuses Orkem (punkt 29) eitas, märkides, et enamiku liikmesriikide õiguskordades tunnustatakse enda vastu ütluste andmisest keeldumise õigust vaid füüsilise isiku puhul, keda kriminaalmenetluse raames süüdistatakse kuriteo toimepanemises.

83     Peale selle leiab komisjon, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale võib vaid komisjon kasutada informatsiooni, mille ta on saanud määruse nr 17 artikli 11 alusel läbiviidavas menetluses (Euroopa Kohtu 16. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑67/91: AEB jt, EKL 1992, lk I‑4785, punkt 38). Kõnealusele informatsioonile ei saa liikmesriikide ametivõimud tugineda eeluurimismenetluses ega sellise otsuse põhjendamisel, mis on tehtud siseriiklike või ühenduse konkurentsieeskirjade alusel. Informatsioon peab jääma nende ametivõimude teada ning seda võib kasutada vaid selleks, et hinnata siseriikliku menetluse algatamise otstarbekust (eespool viidatud kohtuotsus AEB jt, punkt 42).

 Esimese Astme Kohtu hinnang

84     Tuleb meenutada, et konkurentsiõiguses ei tunnustata liikmesriikide õiguskordades üldiselt enda vastu ütluste andmisest keeldumise õigust. Seetõttu ei ole käesoleva kohtuasja lahendamisel oluline, et hageja arvates on Saksa õiguses selline põhimõte.

85     Hageja argumendi osas, mille kohaselt on oht, et kui komisjon edastab talle avaldatud informatsiooni siseriiklikele ametivõimudele, kasutaksid viimased seda hageja vastu, tuleb tähelepanu juhtida eespool viidatud kohtuotsusele AEB jt (punkt 42), milles Euroopa Kohus, märkides, et informatsiooni, mille komisjon on saanud, võib edastada siseriiklikele ametivõimudele, väljendas sõnaselgelt järgmist õiguslikku seisukohta:

„Kõnealusele informatsioonile ei saa liikmesriikide ametivõimud tugineda eeluurimismenetluses ega sellise otsuse põhjendamisel, mis on tehtud siseriiklike või ühenduse konkurentsieeskirjade alusel. Informatsioon peab jääma nende ametivõimude teada ning seda võib kasutada vaid selleks, et hinnata, kas on otstarbekas algatada siseriiklik menetlus.”

86     Seega ei saa Saksa ametivõimud viidata sellele informatsioonile, mille komisjon on määruse nr 17 artikli 11 alusel informatsiooninõude abil saanud, et põhjendada konkurentsiõiguse sätete alusel hageja suhtes tehtud otsust.

87     Järelikult kui Saksa ametivõimud leiavad, et neil tingimustel komisjoni saadud informatsioon on asjakohane samadel asjaoludel menetluse algatamiseks, peavad nad esitama samade asjaolude suhtes oma informatsiooninõude.

88     Asjaolu, et komisjoni saadud informatsioon võib äratada Saksa ametivõimude tähelepanu seoses Saksa õiguse võimaliku rikkumisega ning et viimased võivad seda informatsiooni kasutada, et hinnata siseriikliku menetluse algatamise otstarbekust, ei muuda järeldust, et see väide ei ole tulemuslik, nagu selgelt nähtub eespool viidatud kohtuotsuse AEB jt punktist 42.

89     Sellest lähtuvalt tuleb käesolev väide tagasi lükata.

90     Eespool toodut tervikuna arvesse võttes tuleb esiteks tühistada vaidlustatud otsus osas, mis puudutab hagejale 13. augustil 1997 saadetud informatsiooninõude küsimuste 1.6, 1.7 ja 2.3 viimast taanet ning küsimust 1.8, ning teiseks jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

 Kohtukulud

91     Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõike 3 esimese lõigu alusel võib Esimese Astme Kohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, või kui tegemist on eriliste põhjustega.

92     Käesolevas asjas tuleb esiteks arvesse võtta seda, et kummagi poole nõuded on osaliselt rahuldamata jäetud. Teiseks tuleb märkida, et kohustades hagejat vastama küsimustele, mis sisalduvad küsimuste 1.6, 1.7 ja 2.3 viimases taandes ning küsimuses 1.8, kahjustas komisjon hageja kaitseõigust, jättes arvesse võtmata kohtuotsuse Orkem, ning sundis hagejat käesolevat hagi esitama. Neil asjaoludel leiab Esimese Astme Kohus, et kaks kolmandikku hageja kohtukuludest tuleb välja mõista komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 15. mai 1998. aasta otsus K(98)1204 nõukogu määruse nr 17 artikli 11 lõike 5 kohaldamise menetluses osas, mis puudutab hagejale 13. augustil 1997 saadetud informatsiooninõude küsimuste 1.6, 1.7 ja 2.3 viimast taanet ning küsimust 1.8.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta kostja kohtukulud tema enda kanda, mõista hageja kohtukuludest kaks kolmandikku välja kostjalt ning jätta üks kolmandik hageja kohtukuludest hageja enda kanda.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 20. veebruaril 2001 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: saksa.