–

mBank S.A., esindajad: radca prawny A. Cudna‑Wagner ja adwokat B. Miąskiewicz,

–

ML, esindaja: adwokat I. Gabrysiak,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: P. Kienapfel ja J. Szczodrowski,

1

Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikli 7 lõiget 1 ja tõhususe põhimõtet.

2

Taotlus on esitatud panga mBank S.A. ja tarbija MLi vahelises kohtuvaidluses seoses nõudega tagastada võlg, mis tuleneb sellise rahasumma kasutamisest, mis on laenatud hüpoteeklaenulepingu alusel, mis tuleb tühistada põhjusel, et see sisaldab ebaõiglaseid tingimusi.

3

Direktiivi 93/13 kahekümne neljandas põhjenduses on märgitud, et „liikmesriikide kohtutel või haldusasutustel peavad olema piisavad ja tõhusad vahendid, et ebaõiglaste tingimuste seadmist tarbijalepingutes takistada“.

4

Direktiivi artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on oma siseriiklike õigusaktide alusel tarbijaga sõlminud, ei ole tarbijale siduvad ning leping on kõnealustel tingimustel lepinguosalistele jätkuvalt siduv ainult juhul, kui seda on võimalik jätkata nii, et see sisaldab ebaõiglasi tingimusi.“

5

Direktiivi artikli 7 lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

6

23. aprilli 1964. aasta seaduse tsiviilseadustiku kohta (ustawa – Kodeks cywilny) (Dz. U. nr 16, jrk nr 93) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „tsiviilseadustik“) on artikli 58 lõikes 1 ette nähtud:

„Tehing, mis on seadusega vastuolus või mille eesmärk on seadusest kõrvale hoidmine, on tühine, kui asjasse puutuvas sättes ei ole ette nähtud muud tagajärge, eelkõige seda, et tehingu kehtetud tingimused asendatakse asjakohaste seadusest tulenevate tingimustega.“

7

Tsiviilseadustiku artiklis 117 on sätestatud:

„1.   Kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti, kohaldatakse varaliste nõuete suhtes aegumist.

2.   Pärast aegumistähtaja möödumist võib võlgnik oma kohustuse täitmisest keelduda, välja arvatud juhul, kui ta loobub õigusest nõuda aegumise kohaldamist. Enne aegumistähtaja möödumist on loobumine õigusest nõuda aegumise kohaldamist tühine.

21   Pärast aegumistähtaja möödumist ei ole enam võimalik tarbija vastu nõuet esitada.“

8

Tsiviilseadustiku artiklis 118 on sätestatud:

„Kui ei ole sätestatud teisiti, on aegumistähtaeg kuus aastat ning perioodiliste maksete ja äritegevusega seotud nõuete puhul kolm aastat. Aegumistähtaeg lõpeb siiski kalendriaasta viimasel päeval, välja arvatud juhul, kui aegumistähtaeg on lühem kui kaks aastat.“

9

Tsiviilseadustiku artikli 123 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Aegumistähtaja kulgemine katkeb, kui 1) tehakse mis tahes toiming kohtus või muus asutuses, kes on pädev kõnealust liiki asju menetlema või teatavaid nõudeid täitmisele pöörama, või vahekohtus, kui selle toimingu otsene eesmärk on nõude esitamine, tuvastamine, rahuldamine või tagamine; 2) võlgnik võtab nõude omaks; 3) algatatakse lepitusmenetlus.“

10

Tsiviilseadustiku artikli 3851 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Tarbijalepingu tingimused, mida ei ole eraldi läbi räägitud, ei ole tarbijale siduvad, kui need kujundavad tarbija õigusi ja kohustusi viisil, mis on vastuolus heade kommetega, ja kahjustavad tõsiselt tarbija huve (õigusvastased lepingutingimused). Käesolev säte ei kehti lepingutingimuste kohta, milles on määratletud poolte põhisooritus, eelkõige hind või tasu, kui need tingimused on sõnastatud üheti mõistetavalt.

2.   Kui lepingutingimus ei ole lõike 1 kohaselt tarbijale siduv, jääb leping muus osas pooltele siduvaks.“

11

Tsiviilseadustiku artiklis 405 on ette nähtud:

„Teise isiku arvel ilma õigusliku aluseta rikastunud isik peab aluseta saadu natuuras välja andma ja kui see ei ole võimalik, siis selle väärtuse hüvitama.“

12

Tsiviilseadustiku artikli 410 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Eelmiste artiklite sätteid kohaldatakse eelkõige alusetu soorituse suhtes.

2.   Sooritus on alusetu, kui selle teinud isik ei olnud selleks üldse kohustatud või ei olnud kohustatud isiku ees, kelle kasuks ta soorituse tegi, või kui soorituse alus on ära langenud või kui soorituse kavandatud eesmärki ei ole saavutatud või kui soorituse tegemiseks kohustav tehing oli tühine ega ole pärast soorituse tegemist muutunud kehtivaks.“

13

Nimetatud seadustiku § 498 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Kui kaks isikut on samal ajal teineteise võlgnikud ja võlausaldajad, võib kumbki oma nõude tasaarvestada teise poole nõudega, kui mõlema nõude ese on rahasumma või liigitunnustega asjad, ning mõlemad nõuded on muutunud sissenõutavaks ja neile saab tugineda kohtus või mõnes muus riigiorganis.

2.   Tasaarvestuse tulemusena lõpevad mõlemad nõuded vastastikku väiksema nõude ulatuses.“

14

Tsiviilseadustiku artiklis 499 on sõnastatud järgmiselt:

„Tasaarvestus toimub teisele poolele esitatud avalduse alusel. Avaldusel on tagasiulatuv jõud alates hetkest, mil nõuded võis tasaarvestada.“

15

ML sõlmis 11. oktoobril 2006 mBankiga hüpoteeklaenulepingu summas 130000 Poola zlotti (PLN) (ligikaudu 30670 eurot) kinnisvara ostmiseks. Leping, mis sõlmiti kehtivusega 360 kuud, oli nomineeritud Šveitsi frankides (CHF), kuid nägi ette igakuiste tagasimaksete tegemise Poola zlottides, mille summa määrati kindlaks mBanki valuutakursside tabelis avaldatud Šveitsi frangi müügikursi alusel igakuiste tagasimaksete tegemise kuupäeval.

16

ML tegi 12. oktoobril 2017 mBankile ettepaneku kompromissiks, paludes viimasel tagastada 53244,39 Poola zloti (ligikaudu 12530 eurot) ja 14692,51 Šveitsi frangi (ligikaudu 15700 eurot) suurune summa, mis MLi hinnangul oli lepingu ebaõiglaste tingimuste tõttu alusetult makstud.

17

mBank esitas 16. detsembril 2021 Sąd Okręgowy w Warszawiele (Varssavi regionaalne kohus, Poola), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, hagi nõudega kohustada MLi tagastama laenu põhisumma ehk 130000 Poola zlotti (ligikaudu 30670 eurot), millele lisandub seadusjärgne viivis. Pank väitis, et kuna hüpoteeklaenuleping on tühine, on ML vastavalt alusetut rikastumist käsitlevatele riigisisestele õigusnormidele kohustatud laenu põhisumma tagastama.

18

Kostja vastuses palus ML jätta hagi rahuldamata ja esitas vastuväite, et nõue on aegunud. Olenemata sellest esitas ta tasaarvestusavalduse, tuginedes nõuetele summas vastavalt 53244,39 Poola zlotti (ligikaudu 12530 eurot) ja 14692,51 Šveitsi franki (ligikaudu 15700 eurot).

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdeb, et põhikohtuasjas kõne all olev leping sisaldab ebaõiglasi tingimusi ning ilma nende tingimusteta ei saa leping kehtida. Sellest tuleneb, et leping tuleb tunnistada tühiseks ja et vastavalt riigisisesele õigusele on pooled vastastikku kohustatud tagastama lepingu alusel saadu.

20

Lisaks märgib kohus, et vastavalt tsiviilseadustiku artiklile 118 on panga võlanõude suhtes kohaldatav kolmeaastane aegumistähtaeg möödunud 31. detsembril 2020. Seega oli põhikohtuasjas hagi esitamise kuupäeval ehk 16. detsembril 2021 panga nõue aegunud. Järelikult, võttes arvesse MLi esitatud aegumise vastuväidet, on eelotsusetaotluse esitanud kohus kohustatud jätma hagi läbi vaatamata.

21

Sellegipoolest märgib sama kohus, et riigisisese kohtupraktika kohaselt tähendab tsiviilseadustiku artikli 499 kohaselt tasaarvestusavalduse esitamine, et loobutakse aegumise vastuväitest tsiviilseadustiku artikli 117 lõike 2 tähenduses. Nimelt tuleneb sellest kohtupraktikast, et pool, kes esitab tasaarvestusavalduse, tunnistab seetõttu, et olemas on vastunõue ja et see on sissenõutav, ning väljendab tahet see tasuda, loobudes seega õigusest nõuda aegumise kohaldamist. Selline lähenemine, mis on lubatud ka Poola õiguskirjanduse kohaselt, viiks liikmesriigi kohtud järelduseni, et tasaarvestusavalduse esitamine, isegi kui seda tehakse kaitse eesmärgil, on samaväärne loobumisega aegumise vastuväitest. Sellest järeldub, et nimetatud kohtupraktika kohaselt ei saa rahuldada MLi esitatud aegumise vastuväidet ning panga nõuet ei saa pidada aegunuks.

22

Kuid eelotsuse taotluse esitanud kohus kahtleb sellise riigisisese kohtupraktika kooskõlas direktiivi 93/13 artikli 7 lõikega 1.

23

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ML võis esitada tasaarvestusavalduse üksnes panga nõude vaidlustamiseks oma nõude abil, ilma et tal oleks olnud kavatsust loobuda aegumise vastuväitest, seda enam, et ta esitas need kaks väidet samal ajal. Lisaks, kuna ML ei loobunud sõnaselgelt aegumise vastuväitest, ei saa välistada, et ta ei olnud teadlik asjaolust, et tasaarvestusavaldust võidakse sellisel viisil tõlgendada.

24

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates võib riigisisene kohtupraktika, mille kohaselt tasaarvestusavaldus toob automaatselt kaasa loobumise aegumise vastuväitest, olla vastuolus direktiivi 93/13 tarbijakaitse eesmärkidega. Selline kohtupraktika võib pärssida tarbija tahet kasutada tasaarvestusmehhanismi, kuigi see kujutab endast tõhusat vahendit oma õiguste kaitsmiseks ebaõiglaste lepingutingimuste korral. Lisaks toetavad nii tarbijakaitse põhimõte kui ka õiguskindluse põhimõte riigisisese õiguse sellist tõlgendust, mille kohaselt võib müüja või teenuste osutaja poolt tarbija vastu esitatud aegunud hagi menetlusse võtta üksnes erandlikel ja selgelt määratletud juhtudel.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et kui MLi eesmärk tasaarvestusavalduse esitamisega oleks mBanki nõude kustutamine, võiks sellise avalduse esitamist käsitada nii, et see eeldab selle nõude olemasolu tunnistamist, mille puudumisel oleks tasaarvestuse ese ära langenud. Lisaks esindab MLi advokaat, kes peab oma ametikoha tõttu tundma riigisisest kohtupraktikat, mille kohaselt kujutab tasaarvestusavalduse esitamine endast loobumist aegumise vastuväitest.

26

Neil asjaoludel otsustas Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas kontekstis, kus tuvastatakse, et hüpoteeklaenuleping on tervikuna tühine, sest see ei saa pärast selles sisalduvate ebaõiglaste tingimuste väljajätmist kehtima jääda, tuleb […] direktiivi [93/13] artikli 7 lõiget 1 ja tõhususe põhimõtet tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisiseste õigusnormide kohtulik tõlgendus, mille kohaselt tarbija avaldus tasaarvestada tema nõue panga nõudega, mis puudutab laenu põhiosa vastusoorituse tagasimaksmist, tähendab tarbija loobumist vastuväitest, et panga nõue on aegunud?“

27

Mõlemad põhikohtuasja pooled vaidlustavad eelotsuse küsimuse vastuvõetavuse.

28

Esiteks väidab mBank, et eelotsusetaotlus ei vasta Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 nõuetele. Eelkõige ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus edastanud teavet MLi tasaarvestusavalduse esitamise asjaolude ega selle avalduse sisu kohta.

29

Kodukorra artikli 94 kohaselt peab iga eelotsusetaotlus sisaldama „lühiülevaadet vaidluse esemest ja asjasse puutuvatest asjaoludest, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on need välja selgitanud, või vähemalt ülevaadet faktilistest andmetest, millel eelotsuse küsimused põhinevad“, „ülevaadet kohaldamisele kuulvatest siseriiklikest õigusnormidest ja vajaduse korral asjakohasest siseriiklikust kohtupraktikast“ ning „selgitust, millistel põhjustel siseriiklik kohus tõstatas liidu õigusnormide tõlgendamise või kehtivuse küsimuse ning millist seost ta nende õigusnormide ja põhikohtuasjas kohaldatavate siseriiklike õigusnormide vahel näeb“.

30

Käesoleval juhul sisaldab eelotsusetaotlus põhikohtuasja faktilise ja õigusliku raamistiku kirjeldust, mis on nende nõuete täitmiseks piisav. Nimelt ühelt poolt kordab eelotsusetaotlus põhikohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide ja asjakohase riigisisese kohtupraktika sisu. Teiselt poolt on see, kuidas eelotsusetaotluse esitanud kohus kirjeldab asjaolusid, millel ML esitas oma tasaarvestusavalduse, ning küsimused, mille kohus on sõnastanud seoses õiguslike tagajärgedega, mida riigisisene kohtupraktika sellisele avaldusele omistab, piisav, et mõista kaalutlusi, mis on aluseks nende liidu õigusnormide valikule, mille tõlgendamist kohus palub, ning seost, mille ta on tuvastanud nende sätete ja tema menetluses olevas kohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel.

31

Teiseks väidavad mBank ja ML, et eelotsuse küsimus on hüpoteetiline, kuna ML esitas tasaarvestusavalduse üksnes teise võimalusena ja võttis avalduse seejärel 4. novembri 2024. aasta dokumendiga tagasi. Seega ei ole küsimus tasaarvestuse ja selle avaldusega seotud tagajärgede kohta põhikohtuasja lahendamisel asjakohane.

32

Sellega seoses tuleb märkida, et pärast seda, kui Euroopa Kohus oli palunud eelotsusetaotluse esitanud kohtult teavet, kinnitas viimane, et ML oli oma tasaarvestusavalduse tagasi võtnud. Kohus märkis siiski, et soovib jääda oma eelotsusetaotluse juurde, kuna vastus esitatud küsimusele on talle põhikohtuasja lahendamiseks endiselt vajalik. Kohus täpsustas sellega seoses, et Poola õigusnormid lubavad tagasi võtta tasaarvestuse vastuväite, mida tuleb mõista kui menetluslikku vastuväidet, kuid ei luba tasaarvestusavaldust kui sisulist avaldust tagasi võtta. Kohus lisas, et igal juhul on esialgne tasaarvestusavaldus võrdväärne võla tunnistamisega, mis tsiviilseadustiku artikli 123 kohaselt katkestab aegumistähtaja. Seega hakkab aegumistähtaeg uuesti kulgema alates võla kaudsest tunnistamisest, ilma et avalduse hilisemal tagasivõtmisel võiks olla tagasiulatuv jõud ja ilma et see muudaks võla vaikimisi tunnistamise olematuks.

33

Väärib meenutamist, et ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames on üksnes asja menetleva ja selle lahendamise eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (vt 29. novembri 1978. aasta kohtuotsus Redmond, 83/78, EU:C:1978:214, punkt 25, ja 11. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Nárokuj, C‑755/22, EU:C:2024:10, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Seega kehtib eeldus, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke õiguslikke või faktilisi asjaolusid, selleks et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (vt 7. septembri 1999. aasta kohtuotsus Beck ja Bergdorf, C‑355/97, EU:C:1999:391, punkt 22, ja 11. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Nárokuj, C‑755/22, EU:C:2024:10, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Käesoleval juhul nähtub ühelt poolt eelotsusetaotluse esitanud kohtu – kes on ainsana pädev tõlgendama riigisisest õigust – vastusest käesoleva kohtuotsuse punktis 32 viidatud palvele esitada teavet, et tasaarvestusavaldus on Poola õiguse kohaselt võrdväärne võla tunnistamisega, mis tekitab õiguslikke tagajärgi sõltumata avalduse võimalikust tagasivõtmisest, mis pealegi ei ole kohaldatava riigisisese õiguse kohaselt lubatud.

36

Teiselt poolt puudutab põhikohtuasi tagastamisnõuet, mille pank on esitanud sellise laenu põhisumma tagasimaksmiseks, mis on antud ebaõiglasi tingimusi sisaldava hüpoteeklaenu lepingu alusel, mis tuleb tühistada. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas riigisisene kohtupraktika, mille kohaselt toob see, kui tarbija esitab avalduse panga nõude tasaarvestamiseks oma nõudega, kaasa vaikimisi loobumise aegumise vastuväitest, on kooskõlas direktiivi 93/13 artikli 7 lõikega 1, arvestades tõhususe põhimõtet.

37

Neil asjaoludel ei ole ilmne, et taotletud direktiivi 93/13 tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või et tõstatatud probleem on hüpoteetiline.

38

Kolmandaks ja viimaseks väidab mBank, et direktiivi 93/13 sätted ei ole kohaldatavad tagastamisnõude raames esitatud tasaarvestusavalduse tagajärgede suhtes, mistõttu kuulub see küsimus üksnes riigisisese õiguse reguleerimisalasse.

39

Sellega seoses piisab, kui märkida, et kui – nagu käesoleval juhul – ei ole ilmne, et liidu õigusakti tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, puudutab vastuväide, et see õigusakt ei ole põhikohtuasjas kohaldatav, küsimuste sisu (15. juuni 2023. aasta kohtuotsus Getin Noble Bank (krediidilepingu täitmise peatamine), C‑287/22, EU:C:2023:491, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et eelotsuse küsimus on vastuvõetav.

41

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma ainsa küsimusega sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 7 lõiget 1, arvestades tõhususe põhimõtet, tuleb tõlgendada nii, et olukorras, kus tarbija ja panga vahel sõlmitud hüpoteeklaenuleping tühistatakse tervikuna põhjusel, et leping sisaldab ebaõiglast tingimust, ilma milleta ei saa leping kehtida, on direktiivi 93/13 artikli 7 lõikega 1 vastuolus riigisisene kohtupraktika, mille kohaselt toob tarbija esitatud avaldus panga nõude tasaarvestamiseks oma nõudega kaasa kaudse loobumise aegumise vastuväitest nõude puhul, mille rahuldamist nõuab pank.

42

Asjakohane on meenutada, et direktiiviga 93/13 loodud kaitsesüsteem lähtub eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja tal on vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja eelnevalt väljatöötatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (15. juuni 2023. aasta kohtuotsus Bank M. (lepingu tühistamise tagajärjed), C‑520/21, EU:C:2023:478, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Seega võttes arvesse tarbijate kaitse aluseks oleva avaliku huvi laadi ja olulisust, kohustavad direktiiv 93/13 ja iseäranis selle artikli 7 lõige 1 koostoimes kahekümne neljanda põhjendusega liikmesriike ette nägema piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel. Selleks peavad liikmesriigi kohtud jätma ebaõiglased tingimused kohaldamata, et need ei tekitaks tarbijale siduvaid tagajärgi, välja arvatud juhul, kui tarbija on sellele vastu (15. juuni 2023. aasta kohtuotsus Bank M. (lepingu tühistamise tagajärjed), C‑520/21, EU:C:2023:478, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Kuigi Euroopa Kohus on juba korduvalt piiritlenud viisi, kuidas liikmesriigi kohus peab tagama tarbijatele direktiivist 93/13 tulenevate õiguste kaitse, ei ole liidu õiguses siiski üldjuhul ühtlustatud menetlusi, mida kohaldatakse lepingutingimuse väidetava ebaõiglase laadi kontrollimisel, ega tagajärgi, mis tulenevad sellise ebaõiglase laadi tuvastamisest. Seega kuna käsitletavas valdkonnas puuduvad liidu erinormid, tuleb selles direktiivis ette nähtud tarbijakaitse rakendamise kord menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt sätestada liikmesriikide enda õiguskordades. See kord ei tohi siiski olla ebasoodsam kui kord, mida kohaldatakse analoogsete riigisiseste olukordade puhul (võrdväärsuse põhimõte), ega muuta liidu õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktikas võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt selle kohta 25. novembri 2020. aasta kohtuotsus Banca B., C‑269/19, EU:C:2020:954, punkt 39, ja 26. juuni 2019. aasta kohtuotsus Addiko Bank, C‑407/18, EU:C:2019:537, punktid 45 ja 46 ning seal viidatud kohtupraktika).

45

Mis puudutab tõhususe põhimõtet, mis ainsana on eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuse ese, siis tuleb meenutada, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida, võttes arvesse selle sätte kohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja eripära erinevates riigisisestes ametiasutustes. Seda silmas pidades tuleb olenevalt olukorrast arvesse võtta selliseid riigisisese õigussüsteemi aluseks olevaid põhimõtteid nagu kaitseõiguste tagamine, õiguskindluse põhimõte ja menetluse korrakohane läbiviimine (26. juuni 2019. aasta kohtuotsus Addiko Bank, C‑407/18, EU:C:2019:537, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Lisaks on Euroopa Kohus täpsustanud, et liikmesriikide kohustus tagada õigussubjektidele liidu õigusest tulenevate õiguste tõhusus tähendab eelkõige direktiivist 93/13 tulenevate õiguste puhul tõhusa kohtuliku kaitse nõuet, mis on sätestatud ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 ning mis kehtib muu hulgas sellistele õigustele tuginevate hagide läbivaatamist käsitlevate menetlusnormide kehtestamisel (10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance, C‑776/19–C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Piisavate ja tõhusate meetmete hulka, mis peavad tagama tarbijate õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile, peab kuuluma võimalus osaleda müüja või teenuste osutaja poolt tema vastu esitatud hagi menetlemisel mõistlikel menetlustingimustel nii, et tarbijate õiguste teostamine ei oleks allutatud sellistele tingimustele, eelkõige tähtaegu, kulusid või muid menetlusnõudeid puudutavalt, mis muudavad direktiiviga 93/13 tagatud õiguste kasutamise ülemäära raskeks või praktiliselt võimatuks (vt selle kohta 1. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus ERSTE Bank Hungary, C‑32/14, EU:C:2015:637, punkt 59, ja 3. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Aqua Med, C‑266/18, EU:C:2019:282, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et tagastamisnõude raames, mille mBank esitas, selleks et sisse nõuda võlg, mis tuleneb hüpoteeklaenulepingust, mis tuleb tühistada põhjusel, et leping sisaldab ebaõiglasi tingimusi, esitas ML vastuväite, et see nõue on aegunud, ning esitas samal ajal tasaarvestuse avalduse, et panga nõue tasaarvestada tema nõudega.

49

Samuti nähtub sellest, et põhikohtuasjas hagi esitamise kuupäeval oli panga nõue aegunud, mistõttu arvestades MLi esitatud aegumise vastuväidet, on eelotsusetaotluse esitanud kohus kohustatud jätma hagi läbi vaatamata. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et riigisisese kohtupraktika kohaselt tähendab tsiviilseadustiku artikli 499 kohase tasaarvestusavalduse esitamine loobumist aegumise vastuväitest tsiviilseadustiku artikli 117 lõike 2 tähenduses, mistõttu MLi esitatud vastuväitega ei saa nõustuda ja panga nõuet ei saa pidada aegunuks.

50

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et kui seada aegumise vastuväite kohaldamine sõltuvusse sellest, et ühtegi tasaarvestuse avaldust ei esitata, siis piirab see tegelikult tarbija võimalust kasutada riigisisestes õigusnormides ette nähtud menetlusõigust, st õigust esitada kõnealuse laenulepingu tühistamisest tulenev vastunõue. Selline piiramine võib müüja või teenuste osutaja poolt tarbija vastu esitatud hagi raames kujutada endast takistust, mis takistab tarbijal oma menetlusõigusi tõhusalt teostada või pärsib tema vastavat tahet, ning läheb vastuollu käesoleva kohtuotsuse punktides 46 ja 47 viidatud kohtupraktikaga.

51

Teiseks võib põhikohtuasjas kõne all olev riigisisene kohtupraktika samuti kahjustada hoiatavat mõju, mida direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 koostoimes artikli 7 lõikega 1 püüab omistada ebaõiglaste tingimuste esinemise tuvastamisele tarbijate ja müüjate või teenuse osutajate vahelistes lepingutes (vt analoogia alusel 14. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Getin Noble Bank (tagasinõude aegumistähtaeg), C‑28/22, EU:C:2023:992, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Nimelt, nagu nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud asjaoludest, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 49, näib kõnealune riigisisene kohtupraktika viivat selleni, et müüja või teenuste osutaja saab aegunud nõude sisse nõuda üksnes põhjusel, et tarbija, esitades küll aegumise vastuväite, on kasutanud menetluslikku vahendit, mis on talle riigisisese õigusega antud, nimelt esitab tasaarvestusavalduse. Kõnealune kohtupraktika võib seega direktiiviga 93/13 kehtestatud mehhanismilt, mille eesmärk on vältida ebaõiglaste tingimuste kasutamist müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahelistes lepingulistes suhetes, võtta tõhususe, kuna selle tulemusena neutraliseeritakse asjaomase lepingu tühistamisega seotud õiguslikud tagajärjed ja võimaldatakse müüjal või teenuste osutajal saada kasu oma õigusvastasest käitumisest, mis on lepingu tühistamise alus.

53

Kolmandaks ja viimaseks tuleb meenutada, et direktiiviga 93/13 rakendatud süsteem, mille kohaselt kaitstakse tarbijat ebaõiglaste tingimuste ning kogu lepingu tühistamisest tulenevate kahjulike tagajärgede eest, ei ole kohaldatav, kui tarbija on sellele vastu. Viimane võib pärast seda, kui liikmesriigi kohus on teda teavitanud, mitte tugineda lepingutingimuse ebaõiglusele ja mittesiduvusele, andes sellega kõnealuse lepingutingimuse kohaldamiseks vaba ja teadliku nõusoleku ning vältides sel viisil lepingu tühiseks tunnistamist. Selleks et tarbija saaks anda vaba ja teadliku nõusoleku, peab liikmesriigi kohus andma pooltele riigisiseste menetlusnormide raames ning tsiviilkohtumenetluses õigluse põhimõtet arvestades objektiivselt ja ammendavalt teada õiguslikest tagajärgedest, mille võib ebaõiglase tingimuse väljajätmine kaasa tuua, ja seda sõltumata sellest, kas pooli esindab kutseline esindaja või mitte (vt selle kohta 29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Bank BPH, C‑19/20, EU:C:2021:341, punktid 94, 95 ja 97).

54

Analoogselt ei saa aegumise vastuväitest loobumist eeldada ainuüksi riigisisese kohtupraktika alusel, mis loeb sellise menetlustoimingu, nagu tasaarvestusavaldus, kaudseks tahteavalduseks sellest vastuväitest loobuda, ilma et oleks kontrollitud, kas tarbija on väljendanud vaba ja teadlikku tahet seda teha. Sama tõlgendus kehtib seda enam sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus tarbija on ühe teise samal ajal esitatud menetlustoiminguga sõnaselgelt väljendanud vastupidist tahet nõuda aegumise kohaldamist.

55

Nagu Poola valitsus oma kirjalikes seisukohtades sisuliselt rõhutas, nõuavad direktiivi 93/13 artikli 7 lõige 1 ja tõhususe põhimõte, et tarbija saaks tõhusalt kasutada direktiiviga talle antud õigusi, ilma et teatava menetlusõiguse kasutamine võiks automaatselt tähendada teisest õigusest kaudset loobumist. Seega tuleb asuda seisukohale, et selle nõudega on vastuolus riigisisene kohtupraktika, mis võimaldab pelgalt tasaarvestusavalduse esitamisest järeldada, et kaudselt on loobutud aegumise vastuväitest.

56

Seda hinnangut ei saa ümber lükata asjaolu, et MLi esindas advokaat, kes oma ametikoha tõttu peaks tundma asjaomast riigisisest kohtupraktikat, kuna selline asjaolu ei mõjuta üldjuhul direktiiviga 93/13 tarbijatele antud kaitset (vt analoogia alusel 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Lintner, C‑511/17, EU:C:2020:188, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Lisaks tuleb meenutada, et riigisisese õiguse liidu õigusega kooskõlalise tõlgendamise põhimõte nõuab, et liikmesriigi kohus teeks kõik, mis on tema pädevuses, arvestades riigisisest õigust tervikuna ning kasutades riigisiseses õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, selleks et tagada direktiivi 2000/78 täielik toime ja saavutada direktiivi eesmärgiga kooskõlas olev tulemus. Niisuguse kooskõlalise tõlgendamise nõue hõlmab muu hulgas liikmesriigi kohtute kohustust vajaduse korral muuta väljakujunenud kohtupraktikat, kui see põhineb riigisisese õiguse tõlgendusel, mis ei ole kooskõlas direktiivi eesmärkidega. Seetõttu ei saa liikmesriigi kohus põhjendatult asuda seisukohale, et tal on võimatu tõlgendada riigisisest õigusnormi kooskõlas liidu õigusega ainult seetõttu, et seda normi on järjepidevalt tõlgendatud selle õigusega vastuolus olevas tähenduses (26. juuni 2019. aasta kohtuotsus Addiko Bank, C‑407/18, EU:C:2019:537, punktid 65 ja 66 ning seal viidatud kohtupraktika).

58

Käesoleval juhul peab eelotsusetaotluse esitanud kohus veenduma, et riigisiseseid õigusnorme ei saa tõlgendada viisil, mis takistab või pärsib tarbija võimalust tõhusalt tugineda panga esitatud nõuet puudutava aegumise vastuväitele ainuüksi põhjusel, et tarbija on esitanud tasaarvestusavalduse.

59

Järelikult peab eelotsusetaotluse esitanud kohus jätma põhikohtuasjas kõne all oleva riigisisese kohtupraktika vajaduse korral omal algatusel kohaldamata, kuna see ei ole direktiivi 93/13 artikli 7 lõikega 1 kooskõlas.

60

Eespool toodud põhjenduste alusel tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 7 lõiget 1, arvestades tõhususe põhimõtet, tuleb tõlgendada nii, et olukorras, kus tarbija ja panga vahel sõlmitud hüpoteeklaenuleping tühistatakse tervikuna põhjusel, et leping sisaldab ebaõiglast tingimust, ilma milleta ei saa leping kehtida, on direktiivi 93/13 artikli 7 lõikega 1 vastuolus riigisisene kohtupraktika, mille kohaselt toob tarbija esitatud avaldus panga nõude tasaarvestamiseks oma nõudega kaasa kaudse loobumise aegumise vastuväitest nõude puhul, mille rahuldamist nõuab pank.

61

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab:

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 7 lõiget 1, arvestades tõhususe põhimõtet,

tuleb tõlgendada nii, et

olukorras, kus tarbija ja panga vahel sõlmitud hüpoteeklaenuleping tühistatakse tervikuna põhjusel, et leping sisaldab ebaõiglast tingimust, ilma milleta ei saa leping kehtida, on direktiivi 93/13 artikli 7 lõikega 1 vastuolus riigisisene kohtupraktika, mille kohaselt toob tarbija esitatud avaldus panga nõude tasaarvestamiseks oma nõudega kaasa kaudse loobumise aegumise vastuväitest nõude puhul, mille rahuldamist nõuab pank.