–

Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna ja S. Żyrek,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: K. Herrmann, P. Stancanelli ja P. J. O. Van Nuffel,

1

Eelotsusetaotlustes palutakse tõlgendada ELL artiklit 2, artikli 4 lõikeid 2 ja 3 ning artikli 19 lõike 1 teist lõiku koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiiviga (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul (ELT 2016, L 65, lk 1), Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47, ELTL artiklit 267 ning liidu õiguse esimuse ja tõhususe ning võimude lahususe põhimõtet.

2

Taotlused on esitatud kriminaalmenetlustes, mis alustati P. B. suhtes seoses kütuse vargusega (kohtuasi C‑646/23) ja R. S‑i suhtes seoses tema sõjaväeüksuses viibimise kohustuse rikkumisega (kohtuasi C‑661/23).

3

Poola Vabariigi põhiseaduse (Konstytucja Rzeczypospolitej Polskiej) (edaspidi „põhiseadus“) artikli 175 lõikes 1 on ette nähtud:

„Poola Vabariigis mõistavad õigust [Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus)], üldkohtud, halduskohtud ja sõjaväekohtud. […]“.

4

Põhiseaduse artikli 176 lõikes 2 on sätestatud:

„Kohtute korraldus ja pädevus ning kohtumenetlus määratakse kindlaks seadusega.“

5

Põhiseaduse artiklis 179 on sätestatud:

„Kohtunikud nimetab ametisse vabariigi president Krajowa Rada Sądownictwa [(riiklik kohtute nõukoda, Poola) (edaspidi „KRS“)] ettepanekul määramata ajaks.“

6

Põhiseaduse artiklis 180 on sätestatud:

„1.   Kohtunikke ei saa ametist tagandada.

2.   Kohtuniku võib taandada, ajutiselt teenistusest kõrvaldada või viia ilma tema nõusolekuta üle teise tööpiirkonda või teisele ametikohale ainult kohtuotsuse alusel ja üksnes seaduses ette nähtud juhtudel.

3.   Kohtuniku võib saata pensionile haiguse või invaliidsuse tõttu, mis ei võimalda tal oma ametikohustusi täita. Kohtuliku läbivaatamise menetlus ja kord on sätestatud seaduses. […]“.

7

27. juuli 2001. aasta üldkohtute korralduse seaduse (ustawa – Prawo o ustroju sądów powszechnych) (Dz. U. nr 98, jrk nr 1070) põhikohtuasjades kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „üldkohtute seadus“) on artikli 70 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud:

„1.   Kohtunik saadetakse pensionile tema enda taotlusel või kohtu pädeva kolleegiumi taotlusel, kui ta on haiguse või invaliidsuse tagajärjel tunnistatud […] püsivalt võimetuks täitma kohtuniku ülesandeid.

2.   Taotluse kohtuniku pensionile saatmiseks ja selle kontrollimiseks, kas kohtunik ei ole võimeline oma ülesandeid täitma ega õigust mõistma, võib esitada asjaomane kohtunik või kohtu pädev kolleegium. […]“.

8

Selle seaduse artikli 71 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

„2.   Kohtuniku võib pensionile saata, kui ta ei ole ilma mõjuva põhjuseta osalenud artikli 70 lõikes 2 nimetatud kontrollis, kui kohtukolleegium või justiitsminister on seda taotlenud.

3.   Kohtuniku võib justiitsministri taotlusel pensionile saata ka siis, kui muudetakse kohtute korraldust või muutuvad kohtupiirkondade piirid, kui teda ei ole teise kohtusse üle viidud.“

9

Seaduse artikli 73 lõigetes 1–3 on ette nähtud:

„1.   Artiklites 70 ja 71 nimetatud juhtudel, kui kohtunik saadetakse pensionile, teeb otsuse [KRS] kohtuniku, pädeva kohtu kolleegiumi või justiitsministri taotlusel.

2.   [KRSi] otsuste peale võib artiklites 70 ja 71 nimetatud juhtudel edasi kaevata [Sąd Najwyższyle (Poola kõrgeim kohus)].

3.   Apellatsioonkaebus tuleb esitada [KRSi] kaudu […] Apellatsioonkaebuse võivad esitada kohtunik, pädeva kohtu esimees ja justiitsminister […]“.

10

21. augusti 1997. aasta sõjaväekohtute korralduse seaduse (ustawa – Prawo o ustroju sądów powszechnych) (Dz. U. nr 117, jrk nr 753) põhikohtuasjades kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „sõjaväekohtute seadus“) on artikli 22 lõikes 1 ette nähtud:

„Sõjaväekohtu kohtunik […] võib olla kutselises sõjaväeteenistuses olev ohvitser […]“.

11

Selle seaduse artikli 23 lõikes 1 on sätestatud:

„Sõjaväekohtu kohtunik on isik, kelle nimetab sellele ametikohale Poola Vabariigi president ja kes on andnud Poola Vabariigi presidendi ees ametivande. […]“.

12

Selle seaduse artikli 35 lõigetes 1 ja 4 on sätestatud:

„1.   Kohtunikku ei või kutselise sõjaväeteenistuse kohustustest vabastada enne, kui tema teenistussuhe on seadusest tulenevalt lõpetatud, või enne, kui ta kaotab oma ametikoha või saadetakse pensionile.

[…]

4.   Kui sõjaväe arstliku komisjoni otsusega tunnistatakse kohtunik kutseliseks sõjaväeteenistuseks püsivalt võimetuks, teeb [KRS] asjaomase isiku algatusel Poola Vabariigi presidendile ettepaneku – ilma pädeva kohtunike koguga konsulteerimata – nimetada sõjaväekohtu kohtunik üldkohtu kohtunikuks.“

13

Sama seaduse artikli 70 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Sõjaväekohtute suhtes kohaldatakse mutatis mutandis [üldkohtute seaduse] artiklite 70, 71 [ja] 73 sätteid […].

2.   Käesoleva seadusega reguleerimata küsimustes määratakse sõjaväekohtute kohtunike õigused ja kohustused kindlaks kutseliste sõjaväelaste sõjaväeteenistust reguleerivate sätetega.“

14

11. märtsi 2022. aasta seaduse, mis käsitleb riigikaitset (ustawa o obronie Ojczyzny) (Dz. U., jrk nr 655), 23. märtsil 2022 jõustunud redaktsioonis (edaspidi „riigikaitseseadus“) on artikli 226 punktis 3 sätestatud:

„Kutseline sõjaväelane vabaneb oma kutselise sõjaväeteenistuse kohustustest, kui: […] sõjaväe arstlik komisjon tuvastab, et ta on teenistuskõlbmatu. […]“.

15

Selle seaduse artikli 229 lõikes 2 on ette nähtud:

„Kutselise sõjaväeteenistuse kohustustest vabastamine artikli 226 [punktis 3] osutatud juhul jõustub seadusest tulenevalt alates kuupäevast, mil jõustub asjaomane kohtuotsus, või alates kuupäevast, mil jõustub otsus, või alates kuupäevast, mil ilmnesid kutsealasest sõjaväeteenistusest vabastamise aluseks olevad asjaolud, kui artiklis 233 ei ole sätestatud teisiti. […]“.

16

Selle seaduse artiklis 233 on ette nähtud:

„Kui sõjaväekohtu kohtunik või sõjaväeprokurör, kes on kutseline sõjaväelane, vabastatakse kutselisest sõjaväeteenistusest, jääb ta kohtu või prokuratuuri asjaomases organisatsioonilises üksuses sõjaväekohtuniku või sõjaväeprokuröri ametikohale, olenemata sellest, kui palju ametikohti nendes üksustes on. […]“.

17

28. juuli 2023. aasta seaduse, millega muudetakse tsiviilseadustikku ja teatavaid teisi seaduseid (ustawa o zmianie ustawy – Kodeks cywilny oraz niektórych innych ustaw) (Dz. U., jrk nr 1615; edaspidi „muutmisseadus“), artikliga 10 muudeti riigikaitseseaduse artiklit 233 järgmiselt:

„Kui sõjaväeprokurör, kes on kutseline sõjaväelane, vabastatakse kutselisest sõjaväeteenistusest, jääb ta prokuratuuri asjaomases organisatsioonilises üksuses prokuröri ametikohale, olenemata sellest, kui palju prokuröri ametikohti selles üksuses on.“

18

Selle seaduse artiklis 13 on ette nähtud:

„Sõjaväekohtu kohtunik, kes on oma kutselise sõjaväeteenistuse kohustustest vabastatud ja jääb käesoleva seaduse jõustumise kuupäeval kohtuniku ametikohale, saadetakse sellest kuupäevast alates pensionile.“

19

Selle seaduse artikli 14 kohaselt jõustusid seaduse artiklid 10 ja 13 15. novembril 2023.

20

P. B. ja R. S., kes on kutselised sõjaväelased, on põhikohtuasjades kriminaalvastutusele võetud, kuna esimene neist varastas kütust ja teine ei täitnud kohustust viibida oma sõjaväeüksuses. Wojskowy Sąd Garnizonowy w Warszawie (Varssavi garnisoni sõjaväekohus, Poola) tunnistas kahe eraldi kohtuotsusega P. B. ja R. S-i nendes süütegudes süüdi. Esimest karistati trahviühikutes tasutava rahatrahviga, samas kui teisele määrati karistus, mis jäeti üheaastase katseajaga tingimisi kohaldamata.

21

P. B. ja R. S. esitasid nende kohtuotsuste peale apellatsioonkaebused Wojskowy Sąd Okręgowy w Warszawiele (Varssavi regionaalne sõjaväekohus Varssavis, Poola), kes on eelotsusetaotlused esitanud kohus. Mõlemad kohtuasjad määrati selle kohtu ainukohtunikust koosnevale kohtukoosseisule, kuhu kuulus kohtunik P. R., kes pidas P. B-d puudutavas kohtuasjas kohtuistungi 25. oktoobril 2023 ja R. S-i puudutavas kohtuasjas kohtuistungi 9. novembril 2023.

22

Eelotsusetaotlused esitanud kohus märgib oma eelotsusetaotlustes, et selles kohtus 29. jaanuaril 2013 ametisse nimetatud kohtunik P. R. tunnistati 2017. aasta juulis kutseliseks sõjaväeteenistuseks võimetuks oma tervisliku seisundi tõttu, kuid ta tunnistati samas võimeliseks jätkama kohtuniku ametiülesannete täitmist. Samuti taotles ta sõjaväekohtute seaduse artikli 35 lõike 4 alusel üleviimist samaväärsele kohtuniku ametikohale üldkohtus.

23

KRS tegi 25. juulil 2017 Poola Vabariigi presidendile ettepaneku taotlus rahuldada. 27. detsembril 2021 ehk enam kui neli aastat hiljem keeldus ta siiski kohtunik P. R-i taotletud ametikohale nimetamisest.

24

Lisaks esitas justiitsminister 2019. aasta detsembris kohtunik P. R-i pensionile saatmise ettepaneku KRSile, kes keeldus seda rahuldamast põhjendusel, et teda ei ole tunnistatud kohtuniku ametiülesannete täitmiseks võimetuks. Pärast seda, kui kaitseminister esitas 2022. aasta jaanuaris sarnase taotluse, keeldus KRS 12. juunil 2023 sellise meetme võtmisest, kuna 24. aprillil 2022 jõustus riigikaitseseaduse § 233, mis võimaldas igal sõjaväekohtunikul, kes on kutselise sõjaväeteenistuse kohustustest vabastatud, oma ametiülesannete täitmist jätkata.

25

Samal põhjusel vabastas Wojskowy Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne sõjaväekohus Varssavis) esimees kohtunik P. R-i kutselise sõjaväeteenistuse kohustustest ja jättis ta ametisse eelotsusetaotlused esitanud kohtus, kus ta alates 2023. aasta märtsist uuesti töötas.

26

Muutmisseadusega muutis Sejm Rzeczypospolitej Polskiej (Poola Vabariigi seim) siiski esiteks riigikaitseseaduse artiklit 233 nii, et sõjaväekohtuniku võimalus jääda ametisse pärast seda, kui ta on vabastatud oma kutselisest sõjaväeteenistusest, kehtib ainult sõjaväeprokuröride suhtes, ning teiseks nägi ette, et kõik kohtunikud, kes on vabastatud kutselise sõjaväeteenistuse kohustustest, kuid kes on muutmisseaduse jõustumise kuupäeval ametis, saadetakse viimati nimetatud kuupäeval automaatselt pensionile.

27

Eelotsusetaotlused esitanud kohus kahtleb, kas pärast seda seadusemuudatust vastab ta „sõltumatu ja erapooletu seaduse alusel moodustatud kohtu“ kriteeriumidele liidu õiguse tähenduses.

28

Sellega seoses väidab ta, et säte, millega kaotati sõjaväekohtu kohtuniku võimalus jääda oma ametikohale, kui ta on vabastatud kutselise sõjaväeteenistuse kohustustest, säilitades selle võimaluse sarnases olukorras olevate sõjaväeprokuröride puhul, võeti vastu ilma ülekaaluka avaliku huvita ja isegi vähimagi põhjenduseta ning rikkudes põhiseaduse artikli 180 lõiget 3, mis näeb ette kohtuniku ennetähtaegselt pensionile saatmise üksnes haiguse või invaliidsuse korral, mis ei võimalda tal oma ametikohustusi täita.

29

See ennetähtaegselt pensionile saatmise meede, mida kohtunik P. R-i suhtes muutmisseadusega kohaldatakse, mõjutab eelotsusetaotlused esitanud kohtu sõltumatust ja erapooletust ning seega P. B. ja R. S-i suhtes alustatud kriminaalmenetluse õiguspärasust ning süütuse presumptsiooni järgimist, mille tagamine on direktiivi 2016/343 eesmärk.

30

Eelotsusetaotlused esitanud kohus märgib lisaks, et muutmisseaduse artiklite 10 ja 13 sätetel ei ole seost selle seaduse algse eesmärgiga, mis ei olnud seotud kohtukorraldusega.

31

Ta lisab, et nende sätete põhiseadusele vastavust ei saa kontrollida, võttes arvesse Trybunał Konstytucyjny (Poola konstitutsioonikohus) praegust koosseisu ja kohtupraktikat, ning et automaatse pensionile saatmise meedet, mis võeti kohtunik P. R-i suhtes, ei ole võimalik kohtulikult kontrollida.

32

Lõpuks märgib ta, et muutmisseaduse artiklid 10 ja 13 on tegelikult ad hominem-sätted, mis puudutavad ainult kohtunik P. R-i. Nende sätete lisamine on seletatav Poola valitsuse sooviga see kohtunik välja tõrjuda tema avalike seisukohtade tõttu, mis toetavad õigusriiki, ja tema varasema tegevuse tõttu KRSi asepresidendina selle varasemas koosseisus. Kohtunik P. R. oli seega langenud nii ametiasutuste kui ka sellele valitsusele lähedase meedia ahistamise ohvriks. Tema eraelu kohta levitati valeandmeid ja tema suhtes alustati alusetult kriminaalmenetlusi. Lisaks tagandati ta põhjendamatult Wojskowy Sąd Garnizonowy w Warszawie (Varssavi garnisoni sõjaväekohus) esimehe ametikohalt ning talle avaldati korduvalt survet, et sundida teda ennetähtaegselt pensionile jääma.

33

Selles kontekstis soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus esiteks teada, kas liidu õigusega on vastuolus muutmisseaduses ette nähtud pensionile saatmise meede, isegi kui see meede puudutab kõigepealt ainult ühte kohtunikku ega kehti sõjaväeprokuröride suhtes, kes siiski on selle kohtunikuga analoogses olukorras, ning see säte on osa seadusest, mis ei reguleeri kohtute korraldust. Lisaks ei ole see meede õigustatud ühegi avaliku huvi põhjusega, vaid on vastupidi karistuslikku laadi asjaomase kohtuniku suhtes, kes oma tegevuse tõttu, mille eesmärk on kaitsta kohtunike sõltumatust, seisab silmitsi täidesaatva võimu kättemaksuhimuga. Lõpuks ei ole sellel kohtunikul võimalik kasutada ühtegi õiguskaitsevahendit, selleks et vaidlustada tema ennetähtaegselt pensionile saatmist.

34

Teiseks küsib eelotsusetaotlused esitanud kohus, kas liidu õigus võimaldab tal muutmisseaduse artiklite 10 ja 13 kohaldamine peatada ajutiselt, kuni Euroopa Kohus on tema eelotsuse küsimustele vastanud. Eelotsusetaotlused esitanud kohus, kes märgib, et Poola õiguses ei ole ette nähtud mehhanismi, mis võimaldaks nende sätete kohaldamise peatada, leiab sellega seoses, et meede, mis võimaldab kohtunik P. R-il jätkata oma õigusemõistmise ülesannete täitmist kuni Euroopa Kohtu otsuse tegemiseni, on ainus, mis saab tagada liidu õiguse täieliku tõhususe.

35

Kolmandaks ja viimaseks soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus teada, kas juhul, kui Euroopa Kohus peaks leidma, et muutmisseaduse artikli 13 kohaldamine on ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga vastuolus, on ta kohustatud jätma selle sätte kohaldamata ja kas see tähendab, et kohtunik P. R-i ei saadeta pensionile.

36

Neil asjaoludel otsustas Wojskowy Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne sõjaväekohus Varssavis) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule kohtuasjas C‑646/23 järgmised eelotsuse küsimused:

37

Kohtuasjas C‑661/23 otsustas see kohus samuti menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

38

Euroopa Kohtu president liitis 6. detsembri 2023. aasta otsusega kohtuasjad C‑646/23 ja C‑661/23 kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse huvides.

39

Eelotsusetaotlused esitanud kohus palus Euroopa Kohtul kohaldada käesolevate eelotsusetaotluste suhtes Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 105 ette nähtud kiirendatud menetlust.

40

Eelotsusetaotluste põhjendamiseks väitis ta sisuliselt, et eelotsuse küsimused puudutavad põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele sõltumatus, erapooletus ja seaduse alusel moodustatud kohtus ning et nii olulised kaalutlused õigustavad Euroopa Kohtu kiiret vastust.

41

Kodukorra artikli 105 lõikest 1 tuleneb, et kui kohtuasja laad nõuab asja lahendamist lühikese aja jooksul, võib Euroopa Kohtu president eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusel või erandkorras omal algatusel otsustada – olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud – lahendada eelotsusetaotluse kiirendatud menetluses, kaldudes kõrvale kodukorra sätetest.

42

Euroopa Kohtu president otsustas 30. jaanuari 2024. aasta kohtumäärusega Lita (C‑646/23 ja C‑661/23, EU:C:2024:107), olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, et taotlused lahendada käesolevad eelotsusetaotlused kiirendatud menetluses tuleb jätta rahuldamata esiteks põhjusel, et riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et sõjaväekohtu kohtunik, kes tunnistati kutseliseks sõjaväeteenistuseks võimetuks, saadetakse 15. novembril 2023 automaatselt pensionile, puudutasid ainult ühte sõjaväekohtunikku, mitte suurt hulka kohtunikke, mistõttu ei saanud nende õigusnormide kohaldamine seada kahtluse alla Poola kohtusüsteemi toimimist süsteemselt, ning teiseks põhjusel, et kiirendatud menetluse kasutamine ei oleks Euroopa Kohtul võimaldanud otsust teha sellise aja jooksul, mis oleks andnud eelotsusetaotlused esitanud kohtule võimaluse lahendada põhikohtuasjad enne nende õigusnormide jõustumist.

43

Eelotsusetaotlused esitanud kohus märkis 19. aprilli 2024. aasta kirjas, et kohtunik P. R. oli esitanud Sąd Rejonowy dla Warszawy – Śródmieścia w Warszawiele (Varssavi kesklinna rajoonikohus Varssavis, Poola) nõude tuvastada tema töösuhe ning et selle kohtu võetud esialgse õiguskaitse meetmete tulemusel ennistas Wojskowy Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne sõjaväekohus Varssavis) esimees ta ajutiselt kohtunikuametisse.

44

Vastuseks Euroopa Kohtu teabetaotlusele täpsustas eelotsusetaotlused esitanud kohus siiski, et menetluses, mis puudutab kohtunik P. R-i töösuhte olemasolu hindamist, ei saa Sąd Rejonowy dla Warszawy – Śródmieścia w Warszawie (Varssavi kesklinna rajoonikohus Varssavis) teha otsust muutmisseaduse artiklite 10 ja 13 kehtivuse kohta ega seada kahtluse alla nende sätetega kaasnenud tagajärgi.

45

Eelotsusetaotlused esitanud kohus edastas 29. jaanuaril 2025 Euroopa Kohtule 7. jaanuari 2025. aasta kohtumääruse, millega Sąd Rejonowy dla Warszawy – Śródmieścia w Warszawie (Varssavi kesklinna rajoonikohus Varssavis) peatas oma menetluse kuni Euroopa Kohtu otsuse tegemiseni.

46

Kõigepealt on oluline meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohtul omaenda pädevuse või talle esitatud eelotsusetaotluse vastuvõetavuse hindamiseks kohustus kontrollida asjaolusid, mille alusel liikmesriigi kohus tema poole pöördus (11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Hann-Invest jt, C‑554/21, C‑622/21 ja C‑727/21, EU:C:2024:594, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Eelotsuse küsimused puudutavad ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tõlgendamist koostoimes ELL artiklitega 2 ja 4 ning direktiiviga 2016/343 ning harta artikli 47 tõlgendamist.

48

Mis puudutab esiteks ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku, siis on see säte sisuliselt kohaldatav liikmesriigi iga kohtuniku või kohtu suhtes, kes võib lahendada küsimusi, mis on seotud liidu õiguse tõlgendamise või kohaldamisega ja mis seega kuuluvad liidu õigusega hõlmatud valdkondadesse nimetatud sätte tähenduses (vt selle kohta 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Associação Sindical dos Juízes Portugueses, C‑64/16, EU:C:2018:117, punktid 32–40; 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny, C‑558/18 ja C‑563/18, EU:C:2020:234, punkt 34, ning 25. veebruari 2025. aasta kohtuotsus Sąd Rejonowy w Białymstoku ja Adoreikė, C‑146/23 ja C‑374/23, EU:C:2025:109, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Eelotsusetaotlustes sisalduvatest andmetest, mida kinnitavad Poola valitsuse kirjalikes seisukohtades esitatud selgitused, nähtub aga, et käesoleval juhul on see nii eelotsusetaotlused esitanud kohtu puhul, kes võib sõjaväekohtuna paluda lahendada küsimusi, mis on seotud liidu õiguse kohaldamise või tõlgendamisega.

50

Teiseks, mis puudutab harta artiklit 47, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et Euroopa Kohus võib talle ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotlust menetledes liidu õigust tõlgendada üksnes talle antud pädevuse piires (6. märtsi 2025. aasta kohtuotsus D. K. (kohtunikule määratud kohtuasjade ümberjaotamine), C‑647/21 ja C‑648/21, EU:C:2025:143, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

51

Harta artikli 51 lõikes 1 on aga ette nähtud, et harta sätted on liikmesriikidele ette nähtud üksnes liidu õiguse kohaldamise korral, kusjuures see säte kinnitab väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt laienevad liidu õiguskorras tagatud põhiõigused kõigile liidu õigusega reguleeritud olukordadele, kuid mitte väljapoole niisuguseid olukordi (14. novembri 2024. aasta kohtuotsus S. (kohtukoosseisus muudatuste tegemine), C‑197/23, EU:C:2024:956, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Käesoleval juhul ei ole eelotsusetaotlused esitanud kohus esitanud mingit teavet, mis näitaks, et põhikohtuasjad puudutasid sellise liidu õigusnormi tõlgendamist või kohaldamist, mis on rakendatud riigisisesel tasandil. Nimelt ei ole vaatamata sellele, et esimeses küsimuses kohtuasjas C‑646/23 on viidatud direktiivile 2016/343, see küsimus esitatud seoses selle direktiivi sätetega ja eelotsusetaotlused esitanud kohus ei ole mingil moel selgitanud, mis seos on selle direktiivi ja selle kohtuasja vahel (vt analoogia alusel 6. märtsi 2025. aasta kohtuotsus D. K. (kohtunikule määratud kohtuasjade ümberjaotamine), C‑647/21 ja C‑648/21, EU:C:2025:143, punkt 39).

53

Järelikult ei ole harta artikkel 47 sellisena vastavalt harta artikli 51 lõikele 1 kõnealustes kohtuasjades kohaldatav.

54

Kuna ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga kohustatakse kõiki liikmesriike kehtestama liidu õigusega hõlmatud valdkondades tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajalik kaebeõigus eelkõige harta artikli 47 tähenduses, siis tuleb viimati nimetatud sätet ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tõlgendamisel siiski nõuetekohaselt arvesse võtta (vt selle kohta 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus A.B. jt (kohtunike nimetamine kõrgeimasse kohtusse – kaebused), C‑824/18, EU:C:2021:153, punkt 143, ja 25. veebruari 2025. aasta kohtuotsus Sąd Rejonowy w Białymstoku ja Adoreikė, C‑146/23 ja C‑374/23, EU:C:2025:109, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Seega on Euroopa Kohus pädev vastama eelotsusetaotlused esitanud kohtu küsimustele.

56

Kahe esimese küsimusega kohtuasjas C‑646/23 ja esimese küsimusega kohtuasjas C‑661/23, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et sõjaväekohtunik, kes on tunnistatud kutseliseks sõjaväeteenistuseks võimetuks, saadetakse alates nende õigusnormide jõustumisest automaatselt ennetähtaegselt pensionile, asjaoludel, kus kõigepealt ei ole nendes õigusnormides selgitatud põhjusi, mis õigustavad nende sätete kehtestamist, ega märgitud ühtegi avalikku huvi, millele need sätted vastavad, seejärel ei kehti need samad õigusnormid sõjaväeprokuröride suhtes, kes on tunnistatud kutseliseks sõjaväeteenistuseks võimetuks, samas kui nende kahe kohtunikukategooria suhtes kehtisid varem samad normid, ning need sätted mõjutavad tegelikult ainult ühte kohtunikku, kuigi kuuluvad rea meetmete hulka, mis on selle kohtuniku suhtes võetud ja mis on karistuslikku laadi, ning lõpuks ei ole sellel kohtunikul võimalik kasutada ühtegi õiguskaitsevahendit, selleks et vaidlustada tema suhtes automaatselt võetavat ennetähtaegselt pensionile saatmise meedet.

57

Nendele küsimustele vastamiseks tuleb esiteks rõhutada, et ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu kohaselt peavad liikmesriigid ette nägema liidu õigusega hõlmatud valdkondades õigussubjektide tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse.

58

Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte, millele selles artiklis viidatakse, on liidu õiguse üldpõhimõte, mis on eeskätt sätestatud Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikli 6 lõikes 1, millele vastab harta artikli 47 teine lõik.

59

Lisaks tuleb tõdeda, et kuna hartas on sätestatud EIÕKga tagatud õigustele vastavad õigused, on harta artikli 52 lõike 3 eesmärk tagada vajalik kooskõla hartas sätestatud õiguste ja nende vastavate õiguste vahel, mis on tagatud EIÕKga, kahjustamata seejuures liidu õiguse autonoomiat. Selgitustes põhiõiguste harta kohta (ELT 2007, C 303, lk 17) on märgitud, et harta artikli 47 teine lõik vastab EIÕK artikli 6 lõikele 1. Järelikult peab Euroopa Kohus tagama, et tõlgendusega, mille ta käesolevates kohtuasjades annab, oleks tagatud kaitse sellisel tasemel, mis ei ole vastuolus EIÕK artikli 6 lõikes 1 – nagu seda on tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohus – tagatud kaitse tasemega (vt analoogia alusel 15. veebruari 2016. aasta kohtuotsus N., C‑601/15 PPU, EU:C:2016:84, punktid 47 ja 77; 11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Hann-Invest jt, C‑554/21, C‑622/21 ja C‑727/21, EU:C:2024:594, punkt 46, ning 6. märtsi 2025. aasta kohtuotsus D. K. (kohtunikule määratud kohtuasjade ümberjaotamine), C‑647/21 ja C‑648/21, EU:C:2025:143, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Teiseks, nagu nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, on selleks, et tagada, et kohus, kes peab lahendama liidu õiguse kohaldamise või tõlgendamisega seotud küsimusi, suudab tagada ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus nõutud tõhusa kohtuliku kaitse, esmatähtis säilitada kohtu sõltumatus, nagu kinnitab harta artikli 47 teine lõik, mille kohaselt on asja arutamine „sõltumatus“ kohtus üks nõuetest, mis on seotud põhiõigusega tõhusale õiguskaitsevahendile (vt selle kohta 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Associação Sindical dos Juízes Portugueses, C‑64/16, EU:C:2018:117, punkt 41, ja 7. septembri 2023. aasta kohtuotsus Asociaţia Forumul Judecătorilor din România, C‑216/21, EU:C:2023:628, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

61

Kohtute sõltumatuse nõue, mis kuulub olemuslikult õigusemõistmise ülesande juurde, on oluline osa õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele ja põhiõigusest õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on ülimalt tähtsad, et tagada liidu õigusest õigussubjektidele tulenevate õiguste kogumi ja ELL artiklis 2 osutatud liikmesriikide ühiste väärtuste, eeskätt õigusriigi väärtuse kaitse (vt selle kohta 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Minister for Justice and Equality (kohtusüsteemi puudused), C‑216/18 PPU, EU:C:2018:586, punktid 48 ja 63, ning 6. märtsi 2025. aasta kohtuotsus D. K. (kohtunikule määratud kohtuasjade ümberjaotamine), C‑647/21 ja C‑648/21, EU:C:2025:143, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Euroopa Kohus on seega jõudnud seisukohale, et need tagatised eeldavad selliste – eeskätt organi koosseisu, liikmete ametisse nimetamist, ametiaega ning ka taandumise, taandamise ja ametist tagandamise aluseid käsitlevate – normide olemasolu, mis võimaldavad kõrvaldada õigussubjektide õiguspärased kahtlused selles osas, kas nimetatud organ on väljaspool väliste tegurite haardeulatust ja kas ta on vastanduvaid huvisid arvestades neutraalne (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Minister for Justice and Equality (kohtusüsteemi puudused), C‑216/18 PPU, EU:C:2018:586, punkt 66, ja 13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Minister Sprawiedliwości, C‑55/20, EU:C:2022:6, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Lisaks, nagu tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, nõuab see hädavajalik kohtunike vabadus igasugusest välisest sekkumisest või survest, et on olemas teatud tagatised – nagu ametist tagandamise keeld –, mis kaitsevad neid isikuid, kelle ülesanne on õigust mõista (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Minister for Justice and Equality (kohtusüsteemi puudused), C‑216/18 PPU, EU:C:2018:586, punkt 64, ja 13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Minister Sprawiedliwości, C‑55/20, EU:C:2022:6, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Täpsemalt nõuab ametist tagandamise keelu põhimõte, mille ülimat tähtsust on Euroopa Kohus korduvalt rõhutanud, eelkõige seda, et kohtunikul oleks võimalik ametisse jääda kuni kohustuslikku pensioniikka jõudmiseni või kuni ametiaja lõpuni, kui tema ametiaeg on kindlaksmääratud kestusega. Ilma et see oleks absoluutne, võib sellest põhimõttest erandeid teha üksnes tingimusel, et see on põhjendatav õiguspäraste ja ülekaalukate põhjustega, järgides samas proportsionaalsuse põhimõtet. Nii on üldjuhul lubatud kohtunik ametist tagandada, kui ta ei ole võimeline oma ametikohustuste täitmist jätkama töövõimetuse või olulise rikkumise tõttu, kusjuures järgida tuleb vastavaid menetlusi (24. juuni 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kõrgeima kohtu sõltumatus),C‑619/18, EU:C:2019:531, punkt 76; 5. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (üldkohtute sõltumatus), C‑192/18, EU:C:2019:924, punkt 113, ja 17. mai 2024. aasta kohtuotsus NADA jt, C‑115/22, EU:C:2024:384, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

65

Kohtu liikmete ametist tagandamise keelu tagatis eeldab niisiis, et selle organi liikmete ametist tagandamise juhud oleksid kindlaks määratud sõnaselgete erinormidega, mis pakuksid kindlamaid tagatisi kui haldus- ja tööõiguse üldnormides ette nähtud tagatised ebaseadusliku tagandamise korral (vt selle kohta 17. mai 2024. aasta kohtuotsus NADA jt, C‑115/22, EU:C:2024:384, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Kolmandaks tuleneb kohtupraktikast, et liikmesriik ei või muuta oma õigusnorme viisil, mis toob kaasa õigusriigi väärtuse kaitse nõrgenemise – väärtus, mida on täpsemalt käsitletud eeskätt ELL artiklis 19. Liikmesriigid on seega kohustatud tagama, et nad väldivad oma kohtukorraldust käsitlevates õigusnormides mis tahes tagasilangusi selle väärtuse osas, hoidudes vastu võtmast norme, mis võivad kahjustada kohtunike sõltumatust (vt selle kohta 20. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Repubblika, C‑896/19, EU:C:2021:311, punktid 63 ja 64, ning 7. septembri 2023. aasta kohtuotsus Asociaţia Forumul Judecătorilor din România, C‑216/21, EU:C:2023:628, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Selles kontekstis on Euroopa Kohus juba sisuliselt otsustanud, et ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed kohtukorraldust reguleerivad õigusnormid, mis võivad asjasse puutuvas liikmesriigis kujutada endast tagasilangust õigusriigi väärtuse ja eeskätt kohtunike sõltumatuse tagatiste kaitses (20. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Repubblika, C‑896/19, EU:C:2021:311, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlused esitanud kohtu esitatud teabest, et põhikohtuasjas kõne all olevaid riigisiseseid õigusnorme, mis reguleerivad sellise sõjaväekohtuniku olukorda, kes tunnistati kutseliseks sõjaväeteenistuseks võimetuks, on järjestikku muudetud.

69

Esiteks võis niisuguses olukorras olev sõjaväekohtunik sõjaväekohtute seaduse artikli 35 lõike 4 alusel pöörduda KRSi poole, et viimane teeks Poola Vabariigi presidendile ettepaneku nimetada ta samaväärsele ametikohale üldkohtus, ning presidendil on siis ametisse nimetamisel kaalutlusõigus.

70

Teiseks kehtestas Poola seadusandja 23. märtsil 2022 jõustunud riigikaitseseaduse artiklis 233 reegli, et sõjaväekohtunik või sõjaväeprokurör, kes on vabastatud tema kutselise sõjaväeteenistuse kohustustest, säilitab seadusest tulenevalt oma senised ametikohustused.

71

Kolmandaks kaotati see sõjaväekohtunike ametisse jäämise reegel muudatusega, mis tehti riigikaitseseaduse artiklisse 233 muutmisseaduse artikliga 10. Poola valitsuse kirjalikes seisukohtades esitatud selgitustest nähtub, et see muudatus tõi kaasa riigikaitseseaduse jõustumisele eelnenud õigusliku olukorra taastamise, mistõttu sõjaväekohtunikud, kes on vabastatud kutselise sõjaväeteenistuse kohustustest, võivad üldjuhul uuesti taotleda, et Poola Vabariigi president nimetaks nad KRSi ettepanekul samaväärsele ametikohale üldkohtus sõjaväekohtute seaduse artikli 35 lõike 4 alusel. Muutmisseaduse artikli 13 kohaselt tehakse sellest põhimõttest siiski erand sõjaväekohtunike puhul, kes vabastati kutselise sõjaväeteenistuse kohustustest enne selle seaduse jõustumise kuupäeva, st enne 15. novembrit 2023, kuid kes jäid sõjaväekohtuniku ametikohale vastavalt riigikaitseseaduse artiklile 233. Artikli 13 kohaselt saadetakse asjaomased kohtunikud automaatselt pensionile alates muutmisseaduse jõustumise kuupäevast.

72

Eelotsusetaotlused esitanud kohtu ülesanne on hinnata, kas nende riigisiseste õigusnormidega, millega kehtestati eelmises punktis meenutatud asjaoludel meede, millega saadetakse ennetähtaegselt pensionile sõjaväekohtunikud, kes on vabastatud nende kutselise sõjaväeteenistuse kohustustest, on rikutud nõudeid, mis tulenevad kohtunike sõltumatuse põhimõttest, nagu see tuleneb ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust. Tuleb nimelt tõdeda, et ELTL artikliga 267 ei anta Euroopa Kohtule pädevust kohaldada liidu õigusnorme konkreetsel juhtumil, vaid üksnes pädevus võtta seisukoht aluslepingute ja liidu institutsioonide vastu võetud õigusaktide tõlgendamise kohta. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib Euroopa Kohus siiski ELTL artiklis 267 kehtestatud õigusalase koostöö raames ja tal olevate toimikumaterjalide põhjal anda liikmesriigi kohtule liidu õiguse tõlgenduse, mis võib liikmesriigi kohtule olla tarvilik liidu õiguse ühe või teise sätte mõju hindamisel (17. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus NFŠ, C‑28/23, EU:C:2024:893, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

73

Esiteks nähtub eelotsusetaotlustest ja Poola valitsuse seisukohtadest, et eelkõige muutmisseaduse ettevalmistavatest materjalidest ei ole võimalik leida ühtegi põhjust, mis õigustaks riigisiseseid õigusnorme, mis näevad ette, et sõjaväekohtunikud, kes olid küll vabastatud kutselise sõjaväeteenistuse kohustustest, kuid olid jäänud sõjaväekohtuniku ametikohale, saadetakse 15. novembril 2023 automaatselt ennetähtaegselt pensionile. Lisaks ilmneb, et seda seadust kohaldatakse üksnes sõjaväekohtunike, mitte aga sõjaväeprokuröride suhtes, samas kui nende kahe kohtunike kategooria suhtes kehtisid varem samad normid, mis puudutasid ametis jätkamist pärast seda, kui nad olid vabastatud kutselise sõjaväeteenistuse kohustustest. Samuti nähtub sellest, et Poola seadusandja ei põhjendanud seda erinevat kohtlemist nende kahe kohtunike kategooria olukordade objektiivse erinevusega, mis on seotud nende õigusnormide esemega. Neil asjaoludel ja kui liikmesriigi kohtu kontrolli tulemusel ei selgu vastupidist, ilmneb, et sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on vastuolus käesoleva kohtuotsuse punktis 64 meenutatud nõudega, mille kohaselt peavad erandid kohtunike ametist tagandamise keelu põhimõttest olema põhjendatavad õiguspäraste ja ülekaalukate põhjustega.

74

Teiseks nähtub eelotsusetaotlustes esitatud teabest, mida Poola valitsus on oma kirjalikes seisukohtades kinnitanud, et ühest küljest on muutmisseadus tingitud parlamendi muudatusettepanekust, ilma et selle sõjaväekohtuid puudutava muudatusettepaneku ja algse seaduseelnõu eseme vahel oleks mingit seost. Teisest küljest puudutas selle seaduse artikkel 13 tegelikult ainult kohtunik P. R-i. Nimelt oli ainult tema sellise sõjaväekohtuniku olukorras, kes oli 15. novembri 2023. aasta seisuga jäänud sõjaväekohtus ametisse pärast seda, kui ta oli kutselise sõjaväeteenistuse kohustustest vabastatud. Sellisel juhul tuleb neid õigusnorme, mis on küll üldkohaldatavad sätted, käsitada tegelikult üksikmeetmena.

75

Sellega seoses on Euroopa Inimõiguste Kohus oma väljakujunenud praktikas, eelkõige 23. juuni 2016. aasta kohtuotsuse Baka vs. Ungari (CE:ECHR:2016:0623JUD002026112) punktides 59 ja 115–117, sisuliselt toonitanud, et sekkumine õiguse kasutamisse peab üldjuhul põhinema üldkohaldataval õigusaktil.

76

Kolmandaks nähtub nii eelotsusetaotlustest kui ka Poola valitsuse kirjalikest seisukohtadest, et kohtunik P. R-i ennetähtaegselt pensionile saatmise meedet ei võetud mitte seetõttu, et kohtunik ei olnud võimeline oma ametikohustuste täitmist jätkama töövõimetuse või oma kohustuste olulise rikkumise tõttu, vaid selle kohtuniku poolt Poola kohtureformi kohta avalikult väljendatud kriitika tõttu. Nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades märgib, kaldub sama kohtuniku karjääri ja staatuse kujunemine, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktides 22–26, pealegi kinnitama põhjusliku seose olemasolu ühelt poolt Poola kohtusüsteemi reformidega seotud küsimustes tema sõnavabaduse kasutamise ja teiselt poolt ennetähtaegselt pensionile saatmise meetme vahel, mis tema suhtes võeti muutmisseaduse artikli 13 alusel. Seega, kui eelotsusetaotlused esitanud kohtu läbiviidava kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, näib see meede olevat osa selle kohtuniku suhtes võetud meetmetest, mis on karistuslikku laadi.

77

Neljandaks nähtub eelotsusetaotlustes esitatud andmetest, et kuigi üldkohtute seaduse artikli 73 lõigetes 2 ja 3 on ette nähtud, et kohtuniku automaatse ennetähtaegselt pensionile saatmise otsuse võib vaidlustada põhjusel, et ta ei ole võimeline oma ametiülesandeid täitma, ei ole muutmisseaduses ette nähtud ühtegi õiguskaitsevahendit kohtunikule, kelle suhtes on vastavalt selle seaduse artiklile 13 võetud ennetähtaegselt pensionile saatmise meede, mida ei põhjendata mitte tema võimetusega täita kohtuniku ametikohustusi, vaid tema võimetusega osaleda kutselises sõjaväeteenistuses. Kui eelotsusetaotlused esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, ei näi see hinnang olevat vastuolus asjaoluga, et kohtunik P. R. võis esitada Sąd Rejonowy dla Warszawy – Śródmieścia w Warszawiele (Varssavi kesklinna rajoonikohus Varssavis) hagi oma töösuhte olemasolu tuvastamiseks. Nimelt, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 44, täpsustas eelotsusetaotlused esitanud kohus vastuseks Euroopa Kohtu teabetaotlusele, et otsus, milles tuvastatakse, et kohtunik P. R-i töösuhe ei ole lõpetatud, on piiratud ulatusega, kuna see ei tooks kaasa ei muutmisseaduse artikli 13 alusel ennetähtaegselt pensionile saatmise meetme juba põhjustatud tagajärgede tagasiulatuvat tühistamist ega selle kohtuniku ennistamist oma õigusemõistmise ülesannete täitmisele kohtus, kus ta oma ülesandeid täitis.

78

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tuleneb aga, et kohtunikel on õigus kaitsele omavoli eest ning üksnes ametist tagandamise otsuse õiguspärasuse kontroll sõltumatu kohtuorgani poolt saab muuta selle õiguse tõhusaks (vt selle kohta EIK 24. oktoobri 2023. aasta kohtuotsus Pająk jt vs. Poola, CE:ECHR:2023:1024JUD002522618, punkt 194 ja seal viidatud kohtupraktika).

79

Viiendaks, kuna muutmisseaduse artiklid 10 ja 13 kaotasid kutselise sõjaväeteenistuse kohustustest vabastatud sõjaväekohtuniku õiguse jääda ametisse sõjaväekohtus, kuhu ta oli ametisse nimetatud, ning kohustasid 15. novembriks 2023 saatma ennetähtaegselt pensionile sõjaväekohtuniku, kes oli seaduse alusel seega ametisse jäetud, siis toovad muutmisseaduse artiklite 10 ja 13 sätted – kui eelotsusetaotlused esitanud kohtu läbiviidava kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist – kaasa Poola kohtukorraldust käsitlevate õigusnormide taandarengu, mis on vastuolus käesoleva kohtuotsuse punktides 66 ja 67 meenutatud kaitsetaseme säilitamise põhimõttega.

80

Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvestades tuleb kahele esimesele küsimusele kohtuasjas C‑646/23 ja esimesele küsimusele kohtuasjas C‑661/23 vastata, et ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et sõjaväekohtunik, kes on tunnistatud kutseliseks sõjaväeteenistuseks võimetuks, saadetakse alates nende õigusnormide jõustumisest automaatselt ennetähtaegselt pensionile, asjaoludel, kus kõigepealt ei ole nendes õigusnormides selgitatud põhjusi, mis õigustavad nende sätete kehtestamist, ega märgitud ühtegi avalikku huvi, millele need sätted vastavad, seejärel ei kehti need samad õigusnormid sõjaväeprokuröride suhtes, kes on tunnistatud kutseliseks sõjaväeteenistuseks võimetuks, samas kui nende kahe kohtunikukategooria suhtes kehtisid varem samad normid, ning need sätted mõjutavad tegelikult ainult ühte kohtunikku, kuigi kuuluvad rea meetmete hulka, mis on selle kohtuniku suhtes võetud ja mis on karistuslikku laadi, ning lõpuks ei ole sellel kohtunikul võimalik kasutada ühtegi õiguskaitsevahendit, selleks et vaidlustada tema suhtes automaatselt võetavat ennetähtaegselt pensionile saatmise meedet.

81

Teise küsimusega kohtuasjas C‑661/23 ja neljanda küsimusega kohtuasjas C‑646/23 palub eelotsusetaotlused esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku ja liidu õiguse esimuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et need kohustavad liikmesriigi kohut ja asjaomase liikmesriigi mis tahes muud asutust jätma kohaldamata riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette kohtuniku ennetähtaegselt pensionile saatmise, kui need õigusnormid on vastu võetud ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku rikkudes, ja kas sellest tuleneb, et nende õigusnormide alusel pensionile saadetud kohtunik tuleb ennistada oma ametikohale.

82

Nendele küsimustele vastamiseks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb liidu õiguse esimuse põhimõttest, et liidu õigust tuleb võrreldes liikmesriikide õigusega kohaldada esmajärjekorras. See põhimõte paneb seega kõigile liikmesriikide asutustele kohustuse tagada liidu eri õigusnormide täielik toime, kuna liikmesriikide õigus ei või mõjutada liidu eri õigusnormide toimet nimetatud riikide territooriumil (19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus), C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punktid 157 ja 158, ning 6. märtsi 2025. aasta kohtuotsus D. K. (kohtunikule määratud kohtuasjade ümberjaotamine), C‑647/21 ja C‑648/21, EU:C:2025:143, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika).

83

Nõnda tuleneb sellest põhimõttest muu hulgas kohustus, et liikmesriigi iga kohus, kes peab oma pädevuse piires kohaldama liidu õigusnorme, tagab tema menetluses olevas kohtuasjas liidu õigusest tulenevate nõuete täieliku toime, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata mis tahes riigisisese õigusnormi või otsustuspraktika, mis on vastuolus vahetut õigusmõju omava liidu õigusnormiga, ilma et ta peaks taotlema või ootama, et see õigusnorm või kohtupraktika kõigepealt seadusandliku või muu põhiseadusliku menetluse teel kõrvaldatakse (9. märtsi 1978. aasta kohtuotsus Simmenthal, 106/77, EU:C:1978:49, punkt 24; 24. juuni 2019. aasta kohtuotsus Popławski, C‑573/17, EU:C:2019:530, punkt 58, ja 6. märtsi 2025. aasta kohtuotsus D. K. (kohtunikule määratud kohtuasjade ümberjaotamine), C‑647/21 ja C‑648/21, EU:C:2025:143, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).

84

ELL artikli 19 lõike 1 teisel lõigul, tõlgendatuna harta artiklist 47 lähtudes – millega on liikmesriikidele pandud selge ja täpne ühegi tingimuseta kohustus saavutada tulemus, et kohtud, kes liidu õigust tõlgendavad ja kohaldavad, on sõltumatud ja erapooletud ning moodustatud seaduse alusel –, on vahetu õigusmõju, mistõttu tuleb jätta kohaldamata kõik need riigisisesed õigusnormid ning riigisisene kohtu- ja halduspraktika, mis on vastuolus kõnealuste liidu õiguse sätetega, nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus (6. märtsi 2025. aasta kohtuotsus D. K. (kohtunikule määratud kohtuasjade ümberjaotamine), C‑647/21 ja C‑648/21, EU:C:2025:143, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika).

85

Euroopa Kohus on otsustanud seoses kohtuniku ajutiselt teenistusest kõrvaldamise meetmega, mille distsiplinaarorgan on võtnud ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku rikkudes, et liikmesriigi kohus peab eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktides 82–84 meenutatud kohustuste täitmiseks jätma selle meetme kohaldamata, kui see on kõnealust menetluslikku olukorda arvestades hädavajalik, et tagada liidu õiguse esimus (vt selle kohta 13. juuli 2023. aasta kohtuotsus YP jt (kohtuniku puutumatuse äravõtmine ja kohtuniku teenistusest kõrvaldamine), C‑615/20 ja C‑671/20, EU:C:2023:562, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

86

See tõlgendus on kohaldatav ka sarnases põhikohtuasjade kontekstis, kus on vastu võetud õigusnormid, millega ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku rikkudes kohustatakse saatma kohtunik ennetähtaegselt pensionile.

87

Kuna ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluses on faktiliste asjaolude lõplik hindamine ning riigisisese õiguse kohaldamine ja tõlgendamine eelotsusetaotlused esitanud kohtu ainupädevuses, siis peab see kohus kindlaks määrama konkreetsed tagajärjed, mis põhikohtuasjade puhul tulenevad eelmises punktis meenutatud põhimõttest. Siiski, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 72, võib Euroopa Kohus tema käsutuses oleva toimiku materjalide põhjal anda liikmesriigi kohtule liidu õiguse tõlgenduse, mis võib nimetatud kohtule olla selleks tarvilik.

88

Sellega seoses tuleneb kahele esimesele küsimusele kohtuasjas C‑646/23 ja esimesele küsimusele kohtuasjas C‑661/23 antud vastusest, et ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu esimus ja vahetu õigusmõju tähendavad, et eelotsusetaotlused esitanud kohus jätab kohaldamata riigisisesed õigusnormid, mis seda sätet rikkudes näevad ette selle kohtu moodustava ainukohtuniku ennetähtaegselt pensionile saatmise. Eelotsusetaotlused esitanud kohtul peab samuti olema võimalik jätkata samas koosseisus nende menetluste läbivaatamist, mis olid tema menetluses kuupäeval, mil saadeti pensionile kohtunik, kes tuleb seega ennistada oma ametikohale, kuna kohtuorganid, kellel on liikmesriigi kohtu koosseisu kindlaksmääramise ja muutmise pädevus, on kohustatud tagama selle kohtuniku ennistamise ametikohale (vt analoogia alusel 13. juuli 2023. aasta kohtuotsus YP jt (kohtuniku puutumatuse äravõtmine ja kohtuniku teenistusest kõrvaldamine), C‑615/20 ja C‑671/20, EU:C:2023:562, punkt 72, ja 6. märtsi 2025. aasta kohtuotsus D. K. (kohtunikule määratud kohtuasjade ümberjaotamine), C‑647/21 ja C‑648/21, EU:C:2025:143, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika).

89

Seega tuleb teisele küsimusele kohtuasjas C‑661/23 ja neljandale küsimusele kohtuasjas C‑646/23 vastata nii, et ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku ja liidu õiguse esimuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et need kohustavad liikmesriigi kohut ja asjaomase liikmesriigi mis tahes muud asutust jätma kohaldamata riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette kohtuniku ennetähtaegselt pensionile saatmise, kui need õigusnormid on vastu võetud ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku rikkudes, mis tähendab, et nende õigusnormide alusel pensionile saadetud kohtunik tuleb ennistada oma ametikohale. Kohtuorganid, kellel on kohtu koosseisu kindlaksmääramise ja muutmise pädevus, on kohustatud tagama selle kohtuniku ennistamise ametikohale.

90

Oma kolmandate küsimustega kohtuasjades C‑646/23 ja C‑661/23 palub eelotsusetaotlused esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohtul, kes otsustab menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused, on õigus ajutiselt peatada selliste riigisiseste õigusnormide kohaldamine, mis näevad ette tema koosseisu kuuluva ainukohtuniku automaatse ennetähtaegselt pensionile saatmise, ja seda kuni kuulutatakse tema otsus, mis tehakse seoses Euroopa Kohtu vastusega, isegi kui riigisisese õiguse kohaselt ei ole tal õigust sellist peatamismäärust teha. Eelotsusetaotlused esitanud kohus küsib samuti, kas olenevalt olukorrast tähendab selline peatamine, et asjaomasel kohtunikul peab olema lubatud jätkata selliste teiste kohtuasjade läbivaatamist, mis olid tema menetluses tema suhtes võetud automaatse ennetähtaegselt pensionile saatmise meetme jõustumise kuupäeval.

91

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab liidu õiguse täielik toime, et liidu õigusega reguleeritavat vaidlust lahendav kohus saaks kohaldada esialgset õiguskaitset, mis võimaldab tagada selle kohtuotsuse täieliku toime, mis tehakse nende õiguste olemasolu kohta, millele liidu õiguse alusel tuginetakse. Nimelt, kui liikmesriigi kohus, kes peatab menetluse, kuni Euroopa Kohus vastab tema eelotsuse küsimusele, ei saaks kohaldada esialgset õiguskaitset, kuni kuulutatakse tema otsus, mis tehakse seoses Euroopa Kohtu vastusega, väheneks ELTL artikliga 267 kehtestatud süsteemi soovitav toime. Selle süsteemi tõhusus satuks ohtu ka siis, kui selle esialgse õiguskaitse siduvust saaks eirata muu hulgas selle liikmesriigi ametivõim, kus vastav meede võeti (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W. Ż. (kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punkt 142 ja seal viidatud kohtupraktika).

92

Euroopa Kohus on lisaks täpsustanud, et olenevalt olukorrast peab liikmesriigi kohus jätma kohaldamata riigisisesed õigusnormid, mis takistavad esialgse õiguskaitse kohaldamist (vt selle kohta 19. juuni 1990. aasta kohtuotsus Factortame jt, C‑213/89, EU:C:1990:257, punkt 21, ning Euroopa Kohtu presidendi 25. veebruari 2021. aasta kohtumäärus Sea Watch, C‑14/21 ja C‑15/21, EU:C:2021:149, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

93

Sellest järeldub, et eelotsusetaotlused esitanud kohtul peab olema võimalik peatada muutmisseaduse nende sätete kohaldamine, mille tagajärjel kohaldatakse tema suhtes automaatselt pensionimeedet, kuni kohus on pärast Euroopa Kohtu vastuse saamist teinud põhikohtuasjade kriminaalmenetlustes lahendid. Nende õigusnormide kohaldamise ja järelikult selle kohtu koosseisu kuuluva ainukohtuniku ennetähtaegselt pensionile saatmise meetme ajutine peatamine tähendab samuti, et asjaomane kohus ei saa loobuda teistest tema menetluses olevatest kohtuasjadest selle meetme jõustumise kuupäeval põhjustel, mis on seotud selle meetme kohaldamisega, mistõttu peab tal olema võimalik jätkata menetlust nendes kohtuasjades vähemalt ajavahemikul, mida see ajutine peatamine hõlmab.

94

Eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandatele küsimustele kohtuasjades C‑646/23 ja C‑661/23 vastata, et ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohtul, kes otsustab menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused, on õigus ajutiselt peatada selliste riigisiseste õigusnormide kohaldamine, mis näevad ette tema koosseisu kuuluva ainukohtuniku automaatse ennetähtaegselt pensionile saatmise, ja seda kuni kuulutatakse tema otsus, mis tehakse seoses Euroopa Kohtu vastusega, isegi kui riigisisese õiguse kohaselt ei ole tal õigust sellist peatamismäärust teha. See ajutine peatamine tähendab, et kohtunikul, keda puudutab automaatse pensionile saatmise meede, peab olema lubatud jätkata selliste teiste kohtuasjade läbivaatamist, mis olid tema menetluses selle meetme jõustumise kuupäeval.

95

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotlused esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: