–

Euroopa Komisjon, esindajad: S. Grünheid, M. Wasmeier ja I. Zaloguin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 25. oktoobri 2004. aasta raamotsuse 2004/757/JSK, millega kehtestatakse miinimumeeskirjad ebaseadusliku uimastiäri kuriteokoosseisu ja karistuste kohta (ELT 2004, L 335, lk 8), artiklit 5, nõukogu 24. oktoobri 2008. aasta raamotsuse 2008/841/JSK organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta (ELT 2008, L 300, lk 42) artiklit 4, ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikleid 47 ja 52.

2

Taotlus on esitatud PT ja teiste isikute suhtes alustatud kriminaalmenetluses, milles neid süüdistatakse organiseeritud kuritegeliku ühenduse juhtimises ja/või selle tegevuses osalemises.

3

ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus on sätestatud:

„Liikmesriigid näevad ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades.“

4

Raamotsuse 2004/757 artikkel 4 „Sanktsioonid“ näeb lõikes 1 ette:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 2 ja 3 määratletud kuriteo eest karistatakse tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate kriminaalkaristustega.

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada artiklis 2 nimetatud kuritegude eest karistamine kriminaalkorras vangistusega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt 1–3 aastat.“

5

Selle raamotsuse artikkel 5 „Eriasjaolud“ näeb ette:

„Olenemata artiklist 4 võivad liikmesriigid võtta vajalikke meetmeid, et tagada artiklis 4 nimetatud sanktsioonide võimalik vähendamine, kui kurjategija:

6

Raamotsuse 2008/841 artikkel 3 „Sanktsioonid“ sätestab lõike 1 punktis a:

„Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et:

7

Selle raamotsuse artikkel 4 „Eriasjaolud“ näeb ette:

„Iga liikmesriik võib võtta vajalikke meetmeid tagamaks, et artiklis 3 nimetatud sanktsioone võib vähendada või süüteo toimepanija võib sanktsioonist vabastada, kui ta näiteks:

8

Karistusseadustiku (Nakazatelen kodeks) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „NK“) on artikli 55 lõikes 1 sätestatud:

„Erandlike või arvukate kergendavate asjaolude korral, kui seaduses ette nähtud kergem karistus osutub ebaproportsionaalseks, teeb kohus järgmist:

1) määrab karistuse, mis jääb alla alampiiri;

[…]“.

9

NK artiklis 321 on ette nähtud:

„[…]

(2)   [Organiseeritud kuritegelikus ühenduses] osalemise eest karistatakse ühe- kuni kuueaastase vangistusega.

(3)   Kui [organiseeritud kuritegelik] ühendus on relvastatud või moodustatud rikastumise või […] artikli 354a lõigetes 1 ja 2 osutatud süütegude toimepanemise eesmärgil, on karistused järgmised:

[…]

[…]“.

10

NK artikli 354a lõikes 1 on ette nähtud:

„Narkootilise aine või sellega samaväärse aine valmistamise, töötlemise, omandamise või valdamise eest ilma selleks seaduse alusel luba omamata või narkootilise aine või sellega samaväärse aine levitamise eest karistatakse väga ohtliku narkootilise aine või analoogse aine puhul kahe- kuni kaheksa-aastase vangistusega ja 5000 kuni 20000 [Bulgaaria leevi (BGN)] suuruse rahalise karistusega [ligikaudu 2260 kuni 10230 eurot] ning ohtliku narkootilise aine või sellega samaväärse aine puhul ühe- kuni kuueaastase vangistusega ja 2000 kuni 10000 Bulgaaria leevi suuruse rahalise karistusega [ligikaudu 1020 kuni 5115 eurot]. […]“.

11

Kriminaalmenetluse seadustiku (Nakazatelno-protsesualen kodeks) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „NPK“) on artiklis 381 „Kohtueelses menetluses sõlmitav karistuskokkulepe“ sätestatud:

„(1)   Eeluurimise lõppedes võivad prokurör ja kaitsja neist ühe või teise ettepanekul sõlmida asja lahendamiseks karistuskokkuleppe. […]

[…]

(4)   Kokkuleppega võidakse määrata kindlaks karistus vastavalt NK artiklile 55 ka siis, kui erandlikke või arvukaid kergendavaid asjaolusid ei esine.

(5)   Kokkulepe peab olema kirjalik ja kajastama üksmeelset seisukohta järgmistes küsimustes:

[…]

(6)   Kokkuleppe allkirjastavad prokurör ja kaitsja. Kahtlustatav või süüdistatav allkirjastab kokkuleppe, kui ta sellega nõustub, olles enne avaldanud, et ta loobub oma asja kohtulikust arutamisest üldkorras.

(7)   Kui menetlust viiakse läbi mitme isiku või mitme süüteo suhtes, võidakse sõlmida kokkulepe, mis puudutab mõnd neist isikutest või mõnd neist süütegudest.

[…]“.

12

NPK artikli 383 „Karistuskokkuleppe tagajärjed“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Kohtu poolt heaks kiidetud kokkuleppel on jõustunud süüdimõistva kohtuotsuse tagajärjed.“

13

NPK artiklis 384 „Kohtumenetluses sõlmitav karistuskokkulepe“ on sätestatud:

„(1)   Esimese astme kohus võib käesolevas peatükis sätestatud tingimustel ja korras pärast kohtumenetluse algust, ent enne kohtuliku uurimise lõpetamist kiita heaks karistuskokkuleppe.

[…]

(3)   Sellisel juhul kiidetakse [karistus]kokkulepe heaks üksnes siis, kui kõik [kohtumenetluse] pooled on sellega nõustunud.“

14

NPK artiklis 384a „Ühe süüdistatava või ühe süüteo osas sõlmitud kokkuleppe kohta tehtav otsus“ on sätestatud:

„(1)   Kui pärast kohtumenetluse algust, ent enne kohtuliku uurimise lõpetamist sõlmitakse kokkulepe ühega süüdistatavatest või kokkulepe, mis puudutab ühte süütegudest, peatab kohus menetluse.

(2)   Sõlmitud kokkuleppe üle otsustab teine kohtukoosseis […].

(3)   Lõikes 1 nimetatud kohtukoosseis jätkab kohtuasja läbivaatamist pärast seda, kui kokkuleppe kohta on otsus tehtud.“

15

Spetsializirana prokuratura (eriprokuratuur, Bulgaaria) saatis 25. märtsil 2020 eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Spetsializiran nakazatelen sadile (kriminaalasjade erikohus, Bulgaaria), süüdistusakti, milles süüdistas 41 isikut, sealhulgas SD‑d ja PT‑d, organiseeritud kuritegeliku ühenduse juhtimises või sellesse kuulumises narkootilise aine levitamiseks rikastumise eesmärgil. PT‑d süüdistati sellesse kuritegelikku ühendusse kuulumises ning narkootiliste ainete omamises nende levitamise eesmärgil NK artikli 321 lõike 2 ja lõike 3 punkti 2 ning artikli 354a lõike 1 alusel.

16

Kohtuasi saadeti 19. augustil 2020 Spetsializirana prokuraturale (eriprokuratuur) tagasi, et parandada süüdistusaktis esinevad menetlusvead.

17

Prokurör ja SD kaitsja sõlmisid 26. augustil 2020 kohtueelses menetluses kokkuleppe, mille kohaselt tunnistab SD end talle esitatud süüdistustes süüdi ja talle määratakse seaduses sätestatust kergem karistus. Kokkuleppes oli ära toodud ülejäänud 40 süüdistatava täisnimed ja isikukoodid; nende nõusolekut selle kokkuleppe heakskiitmiseks ei küsitud. Kokkuleppe kiitis 1. septembril 2020 heaks teine kohtukoosseis kui see, kellele asi oli esialgu suunatud.

18

Spetsializirana prokuratura (eriprokuratuur) esitas 28. augustil 2020 süüdistusakti parandatud versiooni ning seejärel alustati kohtumenetluse etapiga.

19

Prokurör ja PT kaitsja sõlmisid 17. novembril 2020 kokkuleppe, mille kohaselt määratakse süüdistatavale, kes tunnistas end talle esitatud süüdistustes süüdi, kolmeaastane tingimisi vangistus viieaastase katseajaga. Võttes arvesse 5. septembri 2019. aasta kohtuotsust AH jt (süütuse presumptsioon) (C‑377/18, EU:C:2019:670), muudeti seda kokkulepet nii, et sellest jäeti välja teiste süüdistatavate nimed ja isikukoodid. Kokkuleppe parandatud versiooni kuupäevaks jäi 17. november 2020.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus edastas 18. jaanuaril 2021 NPK artikli 384a alusel eelmises punktis nimetatud kokkuleppe selle kohtu presidendile, et määrata kokkuleppe üle otsustamiseks teine kohtukoosseis. Seejärel määratud kohtukoosseis keeldus 21. jaanuaril 2021 seda kokkulepet heaks kiitmast põhjendusel, et mõni süüdistatav ei olnud andnud oma nõusolekut, mis on NPK artikli 384 lõike 3 kohaselt nõutav.

21

10. mail 2022 sõlmisid prokurör ja PT kaitsja uuesti samasisulise karistuskokkuleppe ja palusid eelotsusetaotluse esitanud kohtul teha otsus selle kokkuleppe kohta ilma teiste süüdistatavate nõusolekut küsimata.

22

NPK artikli 384a alusel määratud kohtukoosseis keeldus 18. mail 2022 heaks kiitmast eelmises punktis nimetatud kokkulepet põhjendusel, et selleks on NPK artikli 384 lõike 3 kohaselt vaja ülejäänud 39 süüdistatava nõusolekut.

23

Keeldumise tõttu kinnitasid prokurör, PT ja tema kaitsja samal päeval, et nad soovivad sõlmida karistuskokkuleppe ja et eelotsusetaotluse esitanud kohus, kellele esitati kõik tõendid, kiidab selle kokkuleppe heaks ilma teiste süüdistatavate nõusolekut küsimata. Prokurör avaldas siiski kahtlust, kas PT‑ga sõlmitud kokkuleppe heakskiitmise korral saab see kohtukoosseis teiste isikute osas menetlust erapooletuna jätkata. PT omakorda leidis, et kokkuleppe sõlmimise võimaluse puudumine rikuks tema õigusi, mis tulenevad Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (edaspidi „EIÕK“).

24

Eelotsusetaotluse vastuvõetavuse kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tema menetluses olev kohtuasi puudutab kuritegusid, mis kuuluvad raamotsuste 2004/757 ja 2008/841 kohaldamisalasse ja seega „liidu õigusega hõlmatud valdkondadesse“ ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tähenduses. Kuna raamotsuse 2004/757 artikli 4 lõike 1 esimese lõigu kohaselt tuleb nende kuritegude suhtes kohaldada tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi, kohaldatakse kriminaalmenetluses, milles neid sätteid kohaldatakse, ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust ning harta artikli 47 esimesest ja teisest lõigust tulenevaid nõudeid. Nimetatud kohus leiab lisaks, et riigisiseses õiguses ette nähtud eeskirjad karistuskokkuleppe sõlmimiseks kujutavad endast harta artikli 51 lõike 1 tähenduses „liidu õiguse kohaldamist“, milleks käesolevas asjas on raamotsuse 2004/757 artikkel 5 ja raamotsuse 2008/841 artikkel 4.

25

Neil asjaoludel on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud esiteks küsimus, kas NPK artikkel 384a on kooskõlas ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga ja harta artikli 47 esimese ja teise lõiguga, kuna mitme isiku suhtes algatatud kriminaalmenetluse puhul nõuab see Bulgaaria õiguse säte, et selleks, et teha otsus karistuskokkuleppe kohta, mille üks süüdistatavatest on selle menetluse kohtulikus etapis sõlminud, tuleb määrata muu kohtukoosseis kui see, mis kohtuasja sisuliselt menetleb. See kohus selgitab, et NPK artikli 384a eesmärk on võimaldada asja sisuliselt menetleval kohtukoosseisul jätkata menetlust teiste süüdistatavate suhtes, ilma et see kaotaks oma objektiivsust ja erapooletust. Nimetatud kohus leiab samas, et kui kohtuasja esialgu arutanud kohtukoosseisule esitatud tõendeid peaks hindama teine kohtukoosseis, rikub see õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

26

Teiseks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas NPK artikli 384 lõige 3 on kooskõlas raamotsuse 2004/757 artikliga 5, raamotsuse 2008/841 artikliga 4, ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga ning harta artiklitega 47 ja 52, kuna juhul, kui üks süüdistatavatest sõlmib karistuskokkuleppe mitme isiku suhtes algatatud kriminaalmenetluse kohtulikus etapis, nõuab see Bulgaaria õiguse säte teiste süüdistatavate ühehäälset nõusolekut selleks, et niisuguse kokkuleppe saaks heaks kiita, mis aga selle menetluse kohtueelses etapis nii ei ole.

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul saavutaks süüdistatav karistuskokkuleppe sõlmimise ja kohtuliku heakskiitmisega lõpptulemuse, mida ta taotleb, nimelt kergema karistuse määramise kui see, mis oleks talle määratud juhul, kui seda kohtuasja oleks menetletud üldkorras. Neil asjaoludel kahjustaks teiste süüdistatavate ühehäälse nõusoleku nõue menetluse õiglust harta artikli 47 teise lõigu tähenduses ja piiraks ka võimalust kasutada „kaebeõigust“ ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tähenduses, rikkudes sellega harta artiklis 52 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet.

28

Kolmandaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas juhul, kui ta kiidab PT‑d puudutava kokkuleppe heaks, on ta vastavalt 28. mai 2020. aasta kohtumäärusele UL ja VM (C‑709/18, EU:C:2020:411) kohustatud loobuma teistele süüdistatavatele esitatud süüdistuse läbivaatamisest, et tagada neile harta artikli 47 teises lõigus ette nähtud õigus õiglasele kohtulikule arutamisele.

29

See kohus märgib, et vastused, mille Euroopa Kohus annab tema küsimustele, võimaldavad tal sisuliselt kindlaks teha, kas ta võib ise heaks kiita või isegi peab ise heaks kiitma – nagu PT temalt taotles – viimase sõlmitud karistuskokkuleppe ilma teiste süüdistatavate nõusolekuta.

30

Neil asjaoludel otsustas Spetsializiran nakazatelen sad (kriminaalasjade erikohus) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

31

Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus, Bulgaaria) teatas 5. augusti 2022. aasta kirjas Euroopa Kohtule, et 27. juulil 2022 jõustunud seadusemuudatuse tulemusena lõpetati Spetsializiran nakazatelen sadi (kriminaalasjade erikohus) tegevus ning selle teatavad menetluses olnud kriminaalasjad, sealhulgas põhikohtuasi, anti sellest kuupäevast alates üle talle.

32

Kõigepealt tuleb meenutada, et Euroopa Kohtul on omaenda pädevuse või talle esitatud eelotsusetaotluse vastuvõetavuse hindamiseks kohustus kontrollida asjaolusid, mille alusel liikmesriigi kohus tema poole pöördus (vt selle kohta 4. juuli 2006. aasta kohtuotsus Adeneler jt, C‑212/04, EU:C:2006:443, punkt 42, ning 11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Hann-Invest jt, C‑554/21, C‑622/21 ja C‑727/21, EU:C:2024:594, punkt 29).

33

Harta artikli 51 lõige 1 näeb ette harta kohaldamise liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral. Artikli 51 lõikes 2 on täpsustatud, et harta sätted ei laienda mingil viisil Euroopa Liidu pädevust, mis on määratletud aluslepingutes.

34

Need sätted kinnitavad Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat, mille kohaselt on liidu õiguskorras tagatud põhiõigused kohaldatavad kõikides liidu õigusega reguleeritud olukordades, ent mitte väljaspool neid. Seetõttu võib Euroopa Kohus talle ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotlust menetledes liidu õigust tõlgendada üksnes talle antud pädevuse piires (vt selle kohta 11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Hann-Invest jt, C‑554/21, C‑622/21 ja C‑727/21, EU:C:2024:594, punktid 30 ja 31 ning seal viidatud kohtupraktika).

35

Mõiste „liidu õiguse kohaldamine“ harta artikli 51 lõike 1 tähenduses eeldab liidu õigusakti ja asjaomase riigisisese meetme vahel teatava seose olemasolu, mis ulatub kaugemale sellest, et asjaomaste valdkondade puhul on tegemist naabervaldkondadega või et üks neist valdkondadest avaldab teisele kaudset mõju (vt selle kohta 6. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Siragusa, C‑206/13, EU:C:2014:126, punkt 24, ja 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus protectus, C‑185/23, EU:C:2024:657, punkt 42).

36

Euroopa Kohus on leidnud, et liidu põhiõigused ei ole riigisiseste õigusnormide suhtes kohaldatavad, kuna asjaomast valdkonda reguleerivad liidu õigusnormid ei näe liikmesriikidele põhikohtuasjas kõne all oleva olukorra suhtes ette ühtegi konkreetset kohustust (vt selle kohta 6. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Siragusa, C‑206/13, EU:C:2014:126, punkt 26, ja 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Julián Hernández jt, C‑198/13, EU:C:2014:2055, punkt 35).

37

Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb kindlaks teha, kas – nagu väidab eelotsusetaotluse esitanud kohus – karistuskokkulepet reguleerivate Bulgaaria õigusnormidega kohaldatakse liidu õigust harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, ja seega, kas Euroopa Kohus on pädev tõlgendama harta sätteid, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab.

38

Esiteks, kuna see kohus leiab, et need õigusnormid kujutavad endast raamotsuse 2004/757 artikli 5 kohaldamist koostoimes artikli 4 lõikega 1 ja raamotsuse 2008/841 artikli 4 kohaldamist koostoimes artikliga 3, siis tuleb märkida, et need liidu õiguse sätted sisalduvad aktides, mis on vastu võetud EL artikli 31 lõike 1 alusel, mille sätteid on korratud ELTL artikli 83 lõike 1 esimeses lõigus. Artikli 4 lõige 1 ja artikkel 3 sisaldavad miinimumeeskirju karistuste kohta, mida kohaldatakse nende kahe raamotsuse kohaldamisalasse kuuluvate kuriteoliikide puhul, nagu uimastikaubandus ja organiseeritud kuritegevus.

39

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 32 ja 33 märkis, tähendab nende sätete kohaldamine, et liikmesriigid võtavad karistusõiguse materiaalõigusnormide valdkonda kuuluvaid seadusandlikke meetmeid, nagu NK artikkel 321 ja artikli 354a lõige 1. Seevastu kriminaalmenetlusõiguse valdkonnas, kuhu kuuluvad põhikohtuasjas kõnealuse kokkuleppe suhtes kohaldatavad Bulgaaria õigusnormid, st NPK artikli 384 lõige 3 ja artikkel 384a, ei ole EL artikli 31 või ELTL artikli 82 alusel, mis määratlevad liidu pädevuse kriminaalmenetlusõiguse valdkonnas, võetud ühtki liidu seadusandlikku akti, mis reguleeriks seda liiki kokkulepet.

40

Sellest võib järeldada, et käesoleva kohtuotsuse punktis 38 viidatud liidu karistusõiguse materiaalõigusnormide ja Bulgaaria kriminaalmenetlusõiguse sätete, mis reguleerivad põhikohtuasjas käsitletavat karistuskokkulepet, vaheline seos ei ulatu kaugemale naabervaldkondadest või kaudsest mõjust, mida üks neist valdkondadest avaldab teisele. Neil asjaoludel ei saa nende vahel olla seost käesoleva kohtuotsuse punktis 35 meenutatud kohtupraktika tähenduses.

41

Teiseks näevad raamotsuse 2004/757 artikkel 5 ja raamotsuse 2008/841 artikkel 4, mille mõlema pealkiri on „Eriasjaolud“, ette vaid seda, et liikmesriigid võivad võtta vajalikke meetmeid tagamaks, et nendes raamotsustes osutatud karistusi saaks vähendada, kui süüteo toimepanija loobub oma kuritegelikust tegevusest nimetatud raamotsustega hõlmatud valdkondades ning annab haldus- või kohtuorganitele teavet, millele viimastel muul viisil juurdepääs puuduks, aidates neil teha kindlaks või võtta vastutusele teisi teo toimepanijaid või leida tõendeid. Vastupidi sellele, mida nõuab käesoleva kohtuotsuse punktis 36 viidatud kohtupraktika, ei ole nendes liidu õiguse sätetes täpsustatud karistuskokkuleppe sõlmimise korda ja tingimusi ning need ei kohusta liikmesriike ka seda valdkonda reguleerima, et saaks tuvastada seose nende liidu õiguse sätete ja karistuskokkulepet reguleerivate Bulgaaria õiguse sätete vahel.

42

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et NPK sätted, mis puudutavad karistuskokkuleppe sõlmimist ja heakskiitmist, eelkõige NPK artikli 384 lõige 3 ja artikkel 384a, ei kujuta endast raamotsuste 2004/757 ja 2008/841 sätete „kohaldamist“ harta artikli 51 lõike 1 tähenduses.

43

Järelikult ei ole Euroopa Kohus pädev vastama küsimustele osas, milles need puudutavad raamotsuse 2004/757 artiklit 5, raamotsuse 2008/841 artiklit 4, harta artikli 47 esimest ja teist lõiku ning harta artiklit 52.

44

ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu kohaselt peavad liikmesriigid ette nägema liidu õigusega hõlmatud valdkondades õigussubjektide tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse. Seega on liikmesriikide ülesanne näha ette õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteem, mis tagab tõhusa kohtuliku kontrolli nendes valdkondades (27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Associação Sindical dos Juízes Portugueses, C‑64/16, EU:C:2018:117, punkt 34, ja 11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Hann-Invest jt, C‑554/21, C‑622/21 ja C‑727/21, EU:C:2024:594, punkt 34 ning seal viidatud kohtupraktika).

45

Mis puutub ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu esemelisse kohaldamisalasse, siis selle sätte kohaselt on selleks „liidu õigusega hõlmatud valdkonnad“, sõltumata olukorrast, milles liikmesriigid liidu õigust kohaldavad (27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Associação Sindical dos Juízes Portugueses, C‑64/16, EU:C:2018:117, punkt 29, ja 11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Hann-Invest jt, C‑554/21, C‑622/21 ja C‑727/21, EU:C:2024:594, punkt 35 ning seal viidatud kohtupraktika).

46

Seega kuulub ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik kohaldamisele kõigi riigisiseste organite suhtes, kes võivad kohtuna lahendada küsimusi, mis on seotud liidu õiguse tõlgendamise või kohaldamisega ja mis seega kuuluvad liidu õigusega hõlmatud valdkondadesse (vt selle kohta 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Associação Sindical dos Juízes Portugueses, C‑64/16, EU:C:2018:117, punkt 40, ja 11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Hann-Invest jt, C‑554/21, C‑622/21 ja C‑727/21, EU:C:2024:594, punkt 36 ning seal viidatud kohtupraktika).

47

Nii on see ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu puhul, kes peab käesoleval juhul lahendama NK sätetega Bulgaaria õigusesse üle võetud raamotsuste 2004/757 ja 2008/841 tõlgendamise ja kohaldamisega seotud küsimusi, mistõttu peab see kohus vastama ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tulenevatele tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele.

48

Järelikult on Euroopa Kohus käesolevas kohtuasjas pädev tõlgendama ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku.

49

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis annab ad-hoc-kohtukoosseisule ja mitte asja menetlevale kohtukoosseisule pädevuse teha otsus karistuskokkuleppe kohta, mille on sõlminud süüdistatav kriminaalmenetluse kohtulikus etapis, milles süüdistatakse mitut isikut.

50

Kuigi liikmesriigi kohtukorraldus, eeskätt liikmesriigi kohtute asutamine, koosseis, pädevus ja toimimine, kuulub liikmesriigi pädevusse, peab liikmesriik selle pädevuse teostamisel siiski järgima kohustusi, mis tal on liidu õigusest ja just nimelt ELL artiklist 19 tulenevalt (11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Hann-Invest jt, C‑554/21, C‑622/21 ja C‑727/21, EU:C:2024:594, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

51

ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mis on sätestatud eelkõige harta artikli 47 teises lõigus. Seega tuleb viimati nimetatud sätet viidatud artikli 19 lõike 1 teise lõigu tõlgendamisel nõuetekohaselt arvesse võtta (vt selle kohta 11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Hann-Invest jt, C‑554/21, C‑622/21 ja C‑727/21, EU:C:2024:594, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Tuleb veel lisada, et harta artikli 52 lõike 3 kohaselt on hartas sisalduvatel õigustel sama tähendus ja ulatus kui vastavatel EIÕKga tagatud õigustel. Selle sätte teise lause kohaselt ei takista see liidu õiguses ulatuslikuma kaitse kehtestamist. Hartat käsitletavates selgitustes (ELT 2007, C 303, lk 17) on märgitud, et harta artikli 47 teine lõik vastab EIÕK artikli 6 lõikele 1. Euroopa Kohus peab seega veenduma, et tõlgendusega, mille ta käesolevas kohtuasjas esitab, oleks tagatud kaitse sellisel tasemel, millega ei eirata EIÕK artikli 6 lõikes 1 – nii nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on seda sätet tõlgendanud – tagatud kaitsetaset (vt selle kohta 11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Hann-Invest jt, C‑554/21, C‑622/21 ja C‑727/21, EU:C:2024:594, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu kohaselt peab iga liikmesriik tagama, et organid, kelle ülesanne „kohtuna“ – liidu õiguses määratletud tähenduses – on liidu õiguse kohaldamise või tõlgendamise küsimuste lahendamine ja kes seega on liidu õigusega hõlmatud valdkondades liikmesriigi õiguskaitsevahendite süsteemi osa, vastavad tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele, mille hulka kuulub ka sõltumatuse nõue (vt selle kohta 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Euro Box Promotion jt, C‑357/19, C‑379/19, C‑547/19, C‑811/19 ja C‑840/19, EU:C:2021:1034, punktid 220 ja 224, ning 11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Hann-Invest jt, C‑554/21, C‑622/21 ja C‑727/21, EU:C:2024:594, punkt 47).

54

Lisaks on Euroopa Kohus juba täpsustanud, et ELL artikli 19 lõike 1 teisel lõigul, millega on liikmesriikidele pandud selge ja täpne kohustus saavutada tulemus ja millega ei kaasne ühtegi tingimust, eelkõige seoses nõudega, et kohtud, kes liidu õigust tõlgendavad ja kohaldavad, peavad olema sõltumatud ja erapooletud ning seaduse alusel moodustatud, on vahetu õigusmõju, mistõttu tuleb jätta kohaldamata kõik need riigisisesed õigusnormid ning kohtu- ja halduspraktika, mis on nende liidu õiguse sätetega vastuolus (5. juuni 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike sõltumatus ja eraelu), C‑204/21, EU:C:2023:442, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

„Sõltumatuse“ nõudel on kaks aspekti. Esimese, välise aspekti kohaselt eeldatakse, et asjasse puutuv organ täidab oma ülesandeid täiesti iseseisvalt, olemata kellegagi hierarhilises või alluvussuhtes ja saamata kelleltki korraldusi või juhiseid, olles seega kaitstud väljastpoolt lähtuva sekkumise või surve eest, mis võib vähendada selle organi liikmete otsustusvabadust ja mõjutada nende tehtavaid lahendeid. Teine, seesmine aspekt on seotud erapooletuse mõistega ja selle kohaselt peab organ hoidma võrdset distantsi menetlusosaliste ning huvide suhtes, mis viimastel on menetluse eseme vastu. Selle aspekti puhul eeldatakse, et peetakse kinni objektiivsusest ja vaidluse lahendamisel ei võeta arvesse ühtki huvi, mis ei ole rangelt seotud õigusnormi kohaldamisega (11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Hann-Invest jt, C‑554/21, C‑622/21 ja C‑727/21, EU:C:2024:594, punktid 50 ja 51 ning seal viidatud kohtupraktika).

56

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et prokurör andis eelotsusetaotluse esitanud kohtule teada oma kahtlustest seoses põhikohtuasja lahendava kohtukoosseisu erapooletusega jätkata menetlust teiste süüdistatavate suhtes, kui ta peaks PT‑d puudutava karistuskokkuleppe heaks kiitma.

57

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 66 sisuliselt märkis, kui – nagu käesoleval juhul – mitut isikut süüdistatakse osalemises samas organiseeritud kuritegelikus ühenduses ja üks neist sõlmib kohtumenetluse etapis kokkuleppe, milles ta tunnistab oma süüd, kujutab ad-hoc-kohtukoosseisu määramine selle kokkuleppe üle otsustamiseks endast õigusemõistmise meedet, mille liikmesriigid võivad ette näha ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tulenevate nõuete, nagu selle kohtukoosseisu, kelle ülesanne on hinnata süüdistatavaid, kes ei ole end süüdi tunnistanud, sõltumatuse ja erapooletuse järgimise tagamiseks või ka tugevdamiseks.

58

Euroopa Inimõiguste Kohus on oma 25. novembri 2021. aasta kohtuotsuses Mucha vs. Slovakkia (CE:ECHR:2021:1125JUD006370319, punktid 62–64 ja 66) sellega seoses tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise, mis puudutab erapooletuse ja süütuse presumptsiooni põhimõtet olukorras, kus sama kohtukoosseis tegi kõigepealt otsuse süüditunnistamise kokkulepete kohta, mis puudutasid kaheksat isikut, keda süüdistati kuritegelikus ühenduses osalemises, ja seejärel teisele süüdistatavale samas kuritegelikus ühenduses osalemises esitatud süüdistuse põhjendatuse kohta, kuna kohtuotsused, millega need kokkulepped heaks kiideti, sisaldasid konkreetset ja individuaalset viidet viimati nimetatud isikule etteheidetavatele asjaoludele ning rikkusid seega tema õigust sellele, et teda peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud. See kohus järeldas sellest, et kahtlused kohtukoosseisu erapooletuses on objektiivselt põhjendatud.

59

Lisaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kriminaalmenetluses, milles süüdistatakse mitut isikut, võib ad-hoc-kohtukoosseisu määramine karistuskokkuleppe üle otsustamiseks rikkuda kriminaalmenetluse vahetuse põhimõtet.

60

See põhimõte tähendab, et süüdistatava süü või süütuse üle otsustamise eest vastutavad isikud peavad tunnistajad üldjuhul isiklikult ära kuulama ja hindama nende usaldusväärsust, kuna õiglase kriminaalmenetluse üks oluline element on süüdistatava võimalus puutuda tunnistajatega kokku selle kohtuniku juuresolekul, kes lõpuks teeb otsuse (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Gambino ja Hyka, C‑38/18, EU:C:2019:628, punktid 42 ja 43).

61

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 73 sisuliselt märkis, ei riku käesoleval juhul ad-hoc-kohtukoosseisu määramine, et teha otsus karistuskokkuleppe kohta, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kriminaalmenetluse vahetuse põhimõtet. Nimelt, süüdistatav, kes otsustab tunnistada oma süüd vabatahtlikult ja täielikult teadlikuna talle etteheidetavatest asjaoludest ja selle valikuga kaasnevatest õiguslikest tagajärgedest, loobub NPK artikli 381 lõikest 6 tulenevalt „oma asja kohtulikust arutamisest üldkorras“ ja sellest tulenevatest õigustest.

62

Kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisene õigusnorm, mis annab ad-hoc-kohtukoosseisule ja mitte asja menetlevale kohtukoosseisule pädevuse teha otsus karistuskokkuleppe kohta, mille on sõlminud süüdistatav ja prokuratuur kriminaalmenetluse kohtulikus etapis, kui samas menetluses süüdistatakse mitut isikut.

63

Euroopa Komisjon väidab oma kirjalikes seisukohtades, et eelotsusetaotluse põhjendus teise küsimuse kohta, mis puudutab ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tõlgendamist, on „väga lakooniline“ ega vasta Euroopa Kohtu kodukorra artiklist 94 tulenevatele nõuetele.

64

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamisega seotud küsimused, mille liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotlusele vastamast üksnes juhul, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus (vt selle kohta 15. detsembri 1995. aasta kohtuotsus Bosman, C‑415/93, EU:C:1995:463, punkt 61, ja 8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (kinnipidamise omal algatusel kontrollimine), C‑704/20 ja C‑39/21, EU:C:2022:858, punkt 61).

65

Seega, kuna eelotsuse menetlus algatatakse ELTL artikli 267 alusel Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamisega, on möödapääsmatult vajalik, et liikmesriigi kohus selgitaks selles taotluses põhikohtuasja vaidluse faktilist ja õiguslikku raamistikku ja kas või minimaalselt põhjusi, mille alusel ta on valinud välja liidu õiguse sätted, mida ta palub tõlgendada, samuti seost, mille ta on tuvastanud nende sätete ja tema menetluses olevas kohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel. Need kumulatiivsed nõuded on sõnaselgelt esitatud kodukorra artiklis 94 (vt selle kohta 4. juuni 2020. aasta kohtuotsus C.F. (maksukontroll), C‑430/19, EU:C:2020:429, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Käesoleval juhul kirjeldab eelotsusetaotluse esitanud kohus piisavalt põhikohtuasja asjaolusid ja toob üksikasjalikult välja kohaldatavad riigisisesed õigusnormid. Ta näitab ka põhjused, miks tal on kahtlusi eelkõige NPK artikli 384 lõike 3 kooskõla kohta ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab nimelt, et nõue, mille kohaselt peavad kõik teised süüdistatavad andma nõusoleku ühe süüdistatavaga sõlmitud karistuskokkuleppele kohtumenetluse etapis, mis on algatatud mitme isiku suhtes, piirab „alusetult“„kaebeõigust“, mida eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul selline kokkulepe endast kujutab, kuna selle kokkuleppe sõlmimise ja heakskiitmisega „saab see süüdistatav soovitud lõpptulemuse, nimelt et talle määratakse kergem karistus kui see, mis oleks talle määratud juhul, kui asja oleks lahendatud üldkorras“. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates võib selline piirang kahjustada „õiglast menetlust“.

67

Sellest järeldub, et vastupidi komisjoni väidetele vastab eelotsusetaotlus selles küsimuses kodukorra artiklis 94 sätestatud nõuetele ja on seega vastuvõetav osas, milles see puudutab ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tõlgendamist.

68

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis seab kriminaalmenetluses, mis on algatatud mitme isiku suhtes nende osalemise tõttu samas organiseeritud kuritegelikus ühenduses, ühe süüdistatava ja prokuratuuri vahel kohtumenetluse etapis sõlmitud karistuskokkuleppele kohtuliku heakskiidu saamise tingimuseks selle, et kõik teised süüdistatavad on andnud karistuskokkuleppele nõusoleku.

69

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, kaitseb selline nõue põhikohtuasjas „mõningate teiste [süüdistatavate] huve, kelle vastu PT võiks tunnistajana tunnistusi anda pärast teda puudutava kokkuleppe heakskiitmist“. Lisaks täpsustas see kohus vastuseks Euroopa Kohtu poolt kodukorra artikli 101 lõike 1 alusel selgituste küsimisele, et kohus, kelle ülesanne on teiste süüdistatavate üle kohut mõista, „on seotud“ ühe süüdistatava sõlmitud karistuskokkuleppe sisuga.

70

Sellest vaatevinklist kuulub teiste süüdistatavate nõusoleku nõue õiglase kohtuliku arutamise õiguse ja nende kaitseõiguste alla. Nende õiguste järgimine on aga üks ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse aluspõhimõtte lahutamatu osa, nagu ka EIÕK artiklis 6 kasutatud mõiste „õiglane kohtulik arutelu“ (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punkt 203).

71

Seda liidu õiguse aluspõhimõtet on rikutud, kui kohtuotsus põhineb asjaoludel ja dokumentidel, millega pooled või üks neist ei ole saanud tutvuda ja mille kohta nad ei ole seetõttu saanud seisukohta võtta (vt selle kohta 22. märtsi 1961. aasta kohtuotsus Snupat vs. Ülemamet, 42/59 ja 49/59, EU:C:1961:5, lk 156, ning 17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Harman International Industries, C‑175/21, EU:C:2022:895, punkt 63). Õiglase kohtumenetluse põhimõtete kohaselt on samuti nõutav, et asjakohastel juhtudel kaalutaks kaitse õigusi ütlusi andma kutsutud tunnistaja või kannatanu õigustega (29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Gambino ja Hyka, C‑38/18, EU:C:2019:628, punkt 41).

72

Eeltoodut arvestades ei saa kaitseõiguste tagamise põhimõtet tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid nagu NPK artikli 384 lõige 3, mille eesmärk on tagada need õigused süüdistatavatele, kes ei ole oma süüd tunnistanud ja kelle üle tuleb kohut mõista hilisemas kriminaalmenetluses, võttes arvesse mitte ainult teavet nende kohta, mis võivad sisalduda süüd tunnistanud süüdistatava sõlmitud karistuskokkuleppes, kui ka ütlusi, mille viimane võib tunnistajana anda kohtukoosseisule, kes otsustab teiste süüdistatavate kriminaalvastutuse üle.

73

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisene õigusnorm, mis seab kriminaalmenetluses, mis on algatatud mitme isiku suhtes nende osalemise tõttu samas organiseeritud kuritegelikus ühenduses, ühe süüdistatava ja prokuratuuri vahel kohtumenetluse etapis sõlmitud karistuskokkuleppele kohtuliku heakskiidu saamise tingimuseks selle, et kõik teised süüdistatavad on andnud karistuskokkuleppele nõusoleku.

74

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 42, ei ole Euroopa Kohus pädev kolmandale küsimusele vastama, kuna see puudutab üksnes harta artikli 47 tõlgendamist.

75

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: