–

LB ja JL, esindaja: adwokat W. Budzewski,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Portugali valitsus, esindajad: C. Alves, P. Barros da Costa ja I. Gameiro,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: U. Małecka, I. Rubene ja N. Ruiz García,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikli 2 punkti b.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt LB ja JLi ning teiselt poolt Getin Noble Bank S.A. vahelises kohtuvaidluses välisvaluutaga indekseeritud hüpoteeklaenulepingu alusel tasutud kuumaksete tagasimaksmise nõude üle.

3

Direktiivi 93/13 kümnendas põhjenduses on märgitud:

„tarbijat saab tõhusamalt kaitsta, kui ebaõiglaste tingimuste suhtes võetakse vastu ühtsed õigusnormid; kõnealuseid õigusnorme tuleks kohaldada müüjate või teenuste osutajate ning tarbijate vahel sõlmitud kõigi lepingute suhtes; seetõttu tuleb käesoleva direktiivi reguleerimisalast muu hulgas välja jätta töölepingud, pärimisõigust ja perekonnaõigust käsitlevad lepingud ning lepingud, mis on seotud äri- või täisühingute asutamise ja töö korraldamisega“.

4

Direktiivi artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

5

23. aprilli 1964. aasta tsiviilseadustiku (ustawa – Kodeks cywilny; Dz. U. nr 16, jrk nr 93) põhikohtuasja asjaolude suhtes kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „tsiviilseadustik“) on artiklis 221 määratletud „tarbija“ kui „iga füüsiline isik, kes sõlmib kauplejaga tehingu, mis ei ole otseselt seotud tema majandus- või kutsetegevusega“.

6

Tsiviilseadustiku artikli 431 kohaselt on kaupleja kas füüsiline isik, juriidiline isik või selle seadustiku artikli 331 lõikes 1 nimetatud organisatsiooniüksus, kes tegeleb enda nimel majandus- või kutsetegevusega.

7

Tsiviilseadustiku artikli 3851 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Tarbijalepingu tingimused, mida ei ole eraldi läbi räägitud, ei ole tarbijale siduvad, kui need kujundavad tarbija õigusi ja kohustusi viisil, mis on vastuolus heade kommetega, ja kahjustavad tõsiselt tarbija huve (õigusvastased lepingutingimused). See säte ei kehti tingimuste kohta, mis määravad poolte põhisooritused, sh hinna või tasu, kui need tingimused on sõnastatud üheti mõistetavalt.

2.   Kui mõni lepingutingimus ei ole lõike 1 kohaselt tarbijale siduv, jääb leping muus osas pooltele siduvaks.“

8

Tsiviilseadustiku artikkel 3852 sätestab:

„Lepingutingimuste vastavust headele kommetele hinnatakse lepingu sõlmimise hetke seisuga, võttes arvesse lepingu sisu, asjaolusid, mille raames see sõlmiti, ning muid lepinguid, mis on kõnealuse lepinguga seotud ja hõlmavad vaatluse all olevat tingimust.“

9

Põhikohtuasja hagejad on abielupaar LB ja JL; 2008. aastal elasid nad Londonis (Ühendkuningriik) ega tegelenud seal äritegevusega. LB oli politseiuurija ja JL koolidirektor.

10

Nimetatud aastal sõlmisid põhikohtuasja hagejad Getin Noble Banki õiguseellasega hüpoteeklaenulepingu, mis oli indekseeritud Šveitsi frangiga (CHF) ja nägi ette muutuva intressimäära ning laenu tagasimaksmise Poola zlottides (PLN) (edaspidi „hüpoteeklaenuleping“).

11

Põhikohtuasja hagejad sõlmisid hüpoteeklaenulepingu Varssavis (Poola) asuva elamukinnisvara omandamiseks tasu eest üürile andmise eesmärgil. Saadud üürisummat kasutati peamiselt hüpoteeklaenulepingu kuumaksete tasumiseks. Põhikohtuasja hagejad ei andnud muid kinnisasju üürile.

12

Oma projekti haldamiseks kasutasid põhikohtuasja hagejad Poolas majandus- ja kutsetegevusega tegeleva kinnisvarahalduri JP teenuseid; JP oli nende volitatud esindaja, kes esindas abielupaari järgmiste lepingute sõlmimisel: hüpoteeklaenuleping, kinnisasja ostuleping, üürileping kinnisasja üürileandmiseks ja üürnikele teenuste osutamise leping.

13

Põhikohtuasja hagejad maksid 2019. aastal tagasi kogu oma hüpoteeklaenu ja müüsid kõnesoleva kinnisasja.

14

Põhikohtuasja hagejad esitasid 27. detsembril 2019 Sąd Okręgowy w Warszawiele (Varssavi regionaalne kohus, Poola), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, nõude maksta tagasi kõik selle hüpoteeklaenulepingu alusel makstud summad. Nad väidavad, et hüpoteeklaenuleping sisaldab ebaõiglasi tingimusi, mis toovad kaasa selle tühisuse.

15

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et hüpoteeklaenulepingu tingimused, milles on ette nähtud laenu indekseerimine Šveitsi frangi vahetuskursiga ja mis määratlevad hüpoteeklaenulepingu põhiobjekti, on ebaõiglased, kuna neid ei ole eraldi läbi räägitud, need ei ole koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles ning need on vastuolus heausksuse nõuetega, põhjustades pooltele hüpoteeklaenulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse põhikohtuasja hagejate kahjuks.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski tekkinud küsimus, kas põhikohtuasja hagejaid on võimalik kvalifitseerida „tarbijateks“ direktiivi 93/13 tähenduses. Jaatava vastuse korral kuuluksid kohaldamisele direktiivi 93/13 sätted, mis võimaldaks sel kohtul tuvastada hüpoteeklaenulepingu tühisuse.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kinnisasja tasu eest üürileandmise eesmärk on teenida kasumit, mis on ettevõtte tegevuse peamine eesmärk.

18

On aga võimalik asuda ka seisukohale, et laenusaaja, saades kinnisvaralaenu eesmärgiga omandada ainult üks üürileandmiseks mõeldud kinnisasi, tegutseb eesmärkidel, mis ei ole seotud majandus- või kutsetegevusega, ning järelikult tuleb selline laenusaaja kvalifitseerida „tarbijaks“ direktiivi 93/13 artikli 2 punkti b tähenduses.

19

Arvestades asjaomase tegevuse piiratud ulatust, ei ole see ettevõtja tegevusele iseloomulik. Lisaks, kuna põhikohtuasja hagejad töötasid hüpoteeklaenulepingu sõlmimise ajal töölepingute alusel ega tegutsenud kinnisvarahalduri kutsealal, ei ole kinnisvara üürileandmine nende jaoks oluline kutsetegevuse eesmärk ega olnud mõeldud nende peamiseks tuluallikaks, vaid see toimis investeeringuna, mis iseenesest ei ole seotud ettevõtlusega. Viimaseks vastaks sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, laenuvõtja „tarbija“ staatuse tunnustamine paremini direktiivi 93/13 eesmärgile kaitsta tarbijaid ebaõiglaste lepingutingimuste eest.

20

Neil asjaoludel otsustas Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi [93/13] artikli 2 punkte b ja c tuleb tõlgendada nii, et füüsiline isik, kes sõlmib hüpoteeklaenulepingu selleks, et saada vahendeid üheainsa korteri ostmiseks, mida ta kavatseb tasu eest välja üürida (buy-to-let), tuleb lugeda tarbijaks selle direktiivi tähenduses?“

21

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et füüsiline isik, kes sõlmib hüpoteeklaenulepingu, et rahastada üheainsa elamukinnisvara ostu, et anda see tasu eest üürile, kuulub mõiste „tarbija“ alla selle sätte tähenduses.

22

Kõigepealt olgu tõdetud, et nagu on märgitud direktiivi 93/13 kümnendas põhjenduses, tuleb ühtseid õigusnorme ebaõiglaste tingimuste kohta kohaldada – kui selles põhjenduses loetletud eranditest ei tulene teisiti – „kõigi lepingute“ suhtes, mis on sõlmitud selle direktiivi artikli 2 punktides b ja c määratletud müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel (8. juuni 2023. aasta kohtuotsus YYY (tarbija mõiste), C‑570/21, EU:C:2023:456, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

Nimetatud artikli 2 punkti b kohaselt on „tarbija“ füüsiline isik, kes selle direktiiviga hõlmatavate lepingute raames toimib eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus- ega kutsetegevusega. Viidatud artikli 2 punkti c kohaselt on „müüja või teenuste osutaja“ füüsiline või juriidiline isik, kes selle direktiiviga hõlmatavate lepingute raames toimib eesmärkidel, mis on seotud tema kaubandus-, majandus- või kutsetegevusega, olenemata sellest, kas ettevõte on era- või riigiomanduses.

24

Seega on direktiivi 93/13 kohaldamisalasse kuuluvad lepingud määratletud viitega rollile, milles lepingupartnerid tegutsevad – vastavalt sellele, kas nad tegutsevad oma kaubandus-, majandus- või kutsetegevuse raames või mitte (8. juuni 2023. aasta kohtuotsus YYY (tarbija mõiste), C‑570/21, EU:C:2023:456, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Seega tuleb asjaomase isiku „tarbija“ staatus kindlaks määrata lähtuvalt funktsionaalsest kriteeriumist, mis seisneb selle hindamises, kas asjaomane lepinguline suhe paigutub selliste tegevuste hulka, mis ei ole osa kaubandus-, majandus- või kutsetegevusest. Euroopa Kohtul on pealegi olnud võimalus täpsustada, et mõiste „tarbija“ direktiivi 93/13 artikli 2 punkti b tähenduses on objektiivne ja sõltumatu konkreetsetest teadmistest, mis asjaomasel isikul võivad olla, või teabest, mis sellel isikul tegelikult olemas on (8. juuni 2023. aasta kohtuotsus Lyoness Europe, C‑455/21, EU:C:2023:455, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Seoses sellega tuleb meenutada, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja tal on vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja eelnevalt välja töötatud tüüptingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (21. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Pouvin ja Dijoux, C‑590/17, EU:C:2019:232, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Euroopa Kohus on aga juba otsustanud, et direktiivi 93/13 artikli 2 punktis b esineva mõiste „tarbija“ lai tõlgendus võimaldab vajaduse korral tagada direktiiviga ette nähtud kaitse kõigile füüsilistele isikutele, kes on lepingu nõrgem pool suhetes müüja või teenuste osutajaga (8. juuni 2023. aasta kohtuotsus YYY (tarbija mõiste), C‑570/21, EU:C:2023:456, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Neil asjaoludel nõuavad direktiivi 93/13 sätete imperatiivsus ja nendega seotud tarbijakaitse erinõuded, et eelistataks selle direktiivi artikli 2 punkti b tähenduses mõiste „tarbija“ laia tõlgendust, et tagada direktiivi soovitud toime (8. juuni 2023. aasta kohtuotsus YYY (tarbija mõiste), C‑570/21, EU:C:2023:456, punkt 38).

29

Lisaks tuleb meenutada, et müüja või teenuste osutajaga sõlmitud krediidilepingu puhul ei ole juhul, kui kaasvõlgnik on lepinguliste kohustuste osas võlgnikuga analoogses olukorras selle müüja või teenuste osutaja suhtes, kellega nad on sõlminud lepingu, vaja direktiivi 93/13 kohaldamisel selle konkreetse lepingu suhtes teha vahet võlgnikul ja kaasvõlgnikul. Sellise lepingu kontekstis kuulub füüsiline isik, kes on kaasvõlgniku positsioonis, seega tarbija mõiste alla direktiivi 93/13 artikli 2 punkti b tähenduses, kui ta tegutseb eesmärkidel, mis jäävad väljapoole tema kaubandus-, majandus- või kutsetegevust (vt selle kohta 8. juuni 2023. aasta kohtuotsus YYY (tarbija mõiste), C‑570/21, EU:C:2023:456, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et liikmesriigi kohus, kes lahendab vaidlust seoses lepinguga, mis võib kuuluda direktiivi 93/13 kohaldamisalasse, on kohustatud kõiki tõendeid ja muu hulgas selle lepingu tingimusi arvesse võttes kontrollima, kas asjaomase lepingupoole saab kvalifitseerida „tarbijaks“ selle direktiivi tähenduses. Selleks peab liikmesriigi kohus arvesse võtma kõiki kohtuasja asjaolusid ja eelkõige vaadeldava lepingu esemeks oleva asja või teenuse laadi, mis võib osutada sellele, mis otstarbel asi või teenus osteti (8. juuni 2023. aasta kohtuotsus Lyoness Europe, C‑455/21, EU:C:2023:455, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Järelikult, kui kaks füüsilist isikut sõlmivad hüpoteeklaenulepingu, et rahastada elamukinnisvara ostu, peab liikmesriigi kohus eelkõige lepingu esemeks oleva vara laadi arvesse võttes kindlaks tegema, kas need füüsilised isikud tegutsesid oma kaubandus-, majandus- või kutsetegevuse raames või kas nad tegutsesid eesmärkidel, mis ei ole seotud selle tegevusega.

32

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasja hagejad on füüsilised isikud, kes hüpoteeklaenulepingu sõlmimise ajal töötasid vastavalt politseiuurijana ja koolidirektorina. Lisaks ei tegelenud nad majandus- või kutsetegevusega kinnisvarahalduse valdkonnas. Samuti ilmneb eelotsusetaotlusest, et hagejad sõlmisid vaidlusaluse hüpoteeklaenulepingu selleks, et rahastada Varssavis asuva üheainsa elamukinnisvara omandamist, mis oli mõeldud tasu eest üürile andmiseks, ning et üüritulu kasutati peamiselt laenu kuumaksete tasumiseks. Põhikohtuasja hagejad ei andnud muid kinnisasju üürile.

33

Seega näib – juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne teisiti –, et põhikohtuasja hagejad ei sõlminud vaidlusalust hüpoteeklaenulepingut kaubandus-, majandus- või kutsetegevusega seotud eesmärkidel, vaid oma isikliku varalise olukorra edendamiseks, kuna selle laenuga finantseeritud elamukinnisvara ost oli nende jaoks teatavat tüüpi investeering.

34

Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et põhikohtuasja hagejad kavatsesid anda nimetatud elamukinnisvara üürile, et saada sellest rahalist kasu, ega ka asjaolu, et nad kasutasid selle kinnisvara ostmiseks ja üürimise haldamiseks erialaspetsialisti teenuseid.

35

Täpsemalt, nagu ilmneb kohtupraktikast, takistaks direktiivi 93/13 artikli 2 punkti b tähenduses mõiste „tarbija“ tõlgendus – mis jätaks füüsilise isiku, kes tegutseb eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus- ega kutsetegevusega, selle mõiste alt välja põhjendusel, et ta saab sellest tegevusest teatavaid rahalisi eeliseid – nimelt selle direktiiviga antud kaitse tagamist kõigile füüsilistele isikutele, kes on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal positsioonil ja kes kasutavad viimase pakutavaid teenuseid eesmärkidel, mis ei ole seotud nende kaubandus-, majandus- ega kutsetegevusega (vt selle kohta 8. juuni 2023. aasta kohtuotsus Lyoness Europe, C‑455/21, EU:C:2023:455, punkt 53).

36

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et füüsiline isik, kes sõlmib hüpoteeklaenulepingu, et rahastada üheainsa elamukinnisvara ostu, et anda see tasu eest üürile, kuulub mõiste „tarbija“ alla selle sätte tähenduses, kui see füüsiline isik tegutseb eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus- ega kutsetegevusega. Ainuüksi asjaolu, et see füüsiline isik soovib saada tulu kinnisasja haldamisest, ei saa iseenesest viia selle isiku väljajätmiseni mõiste „tarbija“ alt selle sätte tähenduses.

37

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 2 punkti b

tuleb tõlgendada nii, et

füüsiline isik, kes sõlmib hüpoteeklaenulepingu, et rahastada üheainsa elamukinnisvara ostu, et anda see tasu eest üürile, kuulub mõiste „tarbija“ alla selle sätte tähenduses, kui see füüsiline isik tegutseb eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus- ega kutsetegevusega. Ainuüksi asjaolu, et see füüsiline isik soovib saada tulu kinnisasja haldamisest, ei saa iseenesest viia selle isiku väljajätmiseni mõiste „tarbija“ alt selle sätte tähenduses.