1

Anglo Austrian AAB AG (likvideerimisel) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 22. juuni 2022. aasta otsuse Anglo Austrian AAB ja Belegging-Maatschappij „Far-East“vs. EKP (T‑797/19, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2022:389), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi, mille ta esitas koos Belegging-Maatschappij „Far-East“ BVga (edaspidi „aktsionär“), nõudega tühistada Euroopa Keskpanga (EKP) 14. novembri 2019. aasta otsus ECB-SSM-2019-AT 8 WHD-2019 0009, millega EKP tunnistas Finanzmarktaufsichtsbehörde (finantsturgude järelevalveasutus, Austria) (edaspidi „FMA“) ettepanekul kehtetuks hageja krediidiasutuse tegevusloa (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT 2013, L 176, lk 338; edaspidi „kapitalinõuete direktiiv“), artiklis 18 „Tegevusloa kehtetuks tunnistamine“ on sätestatud:

„Pädevad asutused võivad krediidiasutusele antud tegevusloa kehtetuks tunnistada üksnes siis, kui krediidiasutus:

[…]

3

Direktiivi artikli 67 „Muud sätted“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesolevat artiklit kohaldatakse vähemalt igal järgmisel asjaolul:

[…]

[…]

[…]“.

4

Direktiivi artikli 74 „Sisejuhtimine ning maksevõime taastamise kavad ja kriisilahenduskavad“ lõikes 1 on sätestatud:

„Finantsinstitutsioonidel peab olema kindel äriühingu juhtimise korraldus, mis hõlmab selget organisatsioonilist ülesehitust, mille puhul vastutusalad on selgesti määratletud, läbipaistvad ja järjepidevad, tõhusaid protseduure riskide või võimalike riskide kindlaksmääramiseks, juhtimiseks, jälgimiseks ja nendest teatamiseks, piisavat sisekontrollikorda, sealhulgas usaldusväärne juhtimis- ja raamatupidamiskord, ning tasustamispoliitikat ja -tavasid, mis on kooskõlas usaldusväärse ja tõhusa riskijuhtimisega ja edendavad seda.“

5

Nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT 2013, L 287, lk 63; edaspidi „SSMi alusmäärus“), põhjendused 28, 29 ja 34 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

6

Määruse artiklis 4 „EKP‑le antavad ülesanded“ on sätestatud:

„1.   EKP‑l on artikli 6 raamistikus käesoleva artikli lõike 3 kohaselt ainupädevus täita usaldatavusnõuete täitmise järelevalve eesmärgil järgmisi ülesandeid seoses kõigi osalevates liikmesriikides asutatud krediidiasutustega:

[…]

3.   EKP kohaldab talle käesoleva määrusega antud ülesannete täitmisel ja järelevalve kõrgete standardite tagamise eesmärki silmas pidades kogu asjakohast liidu õigust ja kui kõnealusteks liidu õigusaktideks on direktiivid, neid direktiive siseriiklikusse õigusesse ülevõtvaid õigusakte. Kui asjakohane liidu õigus koosneb määrustest ja kui kõnealused määrused tagavad praegu liikmesriikidele sõnaselgelt valikuvõimalused, kohaldab EKP ka kõnealuseid valikuvõimalusi võimaldavaid siseriiklikke õigusakte.

[…]“.

7

Määruse artikli 9 „Järelevalve- ja uurimisvolitused“ lõige 1 näeb ette:

„Pidades silmas üksnes EKP‑le artikli 4 lõigetega 1 ja 2 ning artikli 5 lõikega 2 antud ülesannete täitmist, käsitatakse EKPd, kui see on asjakohane, osalevates liikmesriikides asjakohase liidu õiguse kohaselt asutatud pädeva või määratud asutusena.

Samal ainsal eesmärgil on EKP‑l kõik käesolevas määruses sätestatud volitused ja kohustused. EKP‑l on ka kõik volitused ja kohustused, mis on pädevatel ja määratud asutustel asjakohase liidu õiguse alusel, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti. Eelkõige on EKP‑l käesoleva peatüki 1. ja 2. jaos loetletud volitused.

EKP‑le käesoleva määrusega antud ülesannete täitmiseks vajalikus ulatuses võib EKP nõuda juhiste andmise teel, et kõnealused riiklikud asutused kasutaksid oma volitusi siseriiklikus õiguses sätestatud tingimustel ja nendega kooskõlas, kui käesolev määrus ei anna niisuguseid volitusi EKP-le. Kõnealused riiklikud asutused teavitavad EKP-d täielikult kõnealuste volituste kasutamisest.“

8

Määruse artikli 14 „Tegevusluba“ lõigetes 5 ja 6 on ette nähtud:

„5.   Kui lõikest 6 ei tulene teisiti, võib EKP asjakohases liidu õiguses sätestatud juhtudel tegevusloa kehtetuks tunnistada omal algatusel pärast sellise osaleva liikmesriigi riikliku pädeva asutusega konsulteerimist, kus krediidiasutus on asutatud, või sellise liikmesriigi riikliku pädeva asutuse ettepaneku alusel. Eelkõige tagatakse kõnealuste konsultatsioonidega, et EKP jätab enne kehtetuks tunnistamise otsuse tegemist riiklikele asutustele piisavalt aega vajalike parandusmeetmete, sealhulgas võimalike solveerimismeetmete üle otsustamiseks, ning võtab neid meetmeid arvesse.

Kui lõike 1 kohaselt tegevusloa andmiseks ettepaneku teinud riiklik pädev asutus leiab, et asjakohase siseriikliku õiguse kohaselt tuleb tegevusluba kehtetuks tunnistada, teeb ta EKP‑le vastava ettepaneku. Sellisel juhul teeb EKP otsuse ettepandud kehtetuks tunnistamise kohta, võttes täielikult arvesse riikliku pädeva asutuse esitatud kehtetuks tunnistamise põhjendust.

6.   Kuni riiklikud asutused on pädevad krediidiasutusi solveerima, teavitavad nad juhul, kui nad leiavad, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine ohustaks solveerimiseks või finantsstabiilsuse säilitamiseks vajalike meetmete piisavat rakendamist, nõuetekohaselt oma vastuväidetest EKPd, selgitades üksikasjalikult tegevusloa kehtetuks tunnistamisega kaasneda võivat ohtu. Sellistel juhtudel peatab EKP kehtetuks tunnistamise menetluse riiklike asutustega kokkulepitud ajavahemikuks. EKP võib otsustada kõnealust ajavahemikku pikendada, kui ta leiab, et on tehtud piisavalt edusamme. Kui EKP siiski sedastab põhjendatud otsuses, et riiklikud asutused ei ole finantsstabiilsuse säilitamiseks vajalikke nõuetekohaseid meetmeid ellu viinud, kohaldatakse tegevusloa kehtetuks tunnistamist viivitamatult.“

9

Euroopa Keskpanga 16. aprilli 2014. aasta määruse (EL) nr 468/2014, millega kehtestatakse raamistik Euroopa Keskpanga ja riiklike pädevate asutuste vaheliseks ning riiklike määratud asutustega tehtavaks koostööks ühtse järelevalvemehhanismi raames (ühtse järelevalvemehhanismi raammäärus) (ELT 2014, L 141, lk 1), artiklis 80 „Riikliku pädeva asutuse ettepanek tunnistada tegevusluba kehtetuks“ on sätestatud:

„1.   Kui asjaomane riiklik pädev asutus leiab, et krediidiasutuse tegevusluba tuleks asjakohase liidu õiguse või riigisisese õiguse kohaselt täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistada, sealhulgas krediidiasutuse enda taotlusel, esitab ta EKP‑le otsuse eelnõu, milles tehakse ettepanek tunnistada tegevusluba kehtetuks (edaspidi „kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu“) koos asjaomaste tõendavate dokumentidega.

2.   Riiklik pädev asutus kooskõlastab kõik kehtetuks tunnistamise otsuste eelnõud riikliku pädeva asutusega, kes on pädev krediidiasutuste kriisilahenduses (edaspidi „riiklik kriisilahendusasutus“), kui need on riikliku pädeva asutuse jaoks asjakohased.“

10

Määruse artiklis 83 „EKP otsus tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta“ on sätestatud:

„1.   EKP võtab otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta vastu viivitamata. EKP võib seejuures kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu heaks kiita või tagasi lükata.

2.   Otsuse tegemisel võtab EKP arvesse järgmist: a) oma hinnangut kehtetuks tunnistamist õigustavate asjaolude kohta; b) asjakohastel juhtudel riikliku pädeva asutuse kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu; c) konsulteerimist riikliku pädeva asutusega ning, kui riiklik pädev asutus ei ole riiklik kriisilahendusasutus, riikliku kriisilahendusasutusega (koos riikliku pädeva asutusega edaspidi „riiklikud asutused“); d) krediidiasutuse esitatud märkusi kooskõlas artikli 81 lõikega 2 ja artikli 82 lõikega 3.

3.   Samuti võtab EKP vastu otsuse artiklis 84 kirjeldatud juhtudel, kui riiklik kriisilahendusasutus ei esita tegevusloa kehtetuks tunnistamisele vastuväiteid või kui EKP teeb kindlaks, et riiklikud asutused ei ole rakendanud nõuetekohaseid meetmeid, mis on vajalikud finantsstabiilsuse säilitamiseks.“

11

Föderaalse pangandusseaduse (Bundesgesetz über das Bankwesen (Bankwesengesetz), BGBl. 532/1993) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „BWG“) on § 39 lõigetes 2 ja 2b sätestatud:

„(2)   Krediidiasutustel peavad olema kehtestatud juhtimis-, raamatupidamis- ja kontrollimenetlused, mille eesmärk on tuvastada, hinnata, juhtida ja jälgida pankade äri- ja tegevusriske, samuti nende tasustamispõhimõtteid ja -tavasid, ning mis on pangandustegevuse laadi, ulatust ja keerukust arvestades asjakohased. Need juhtimis-, raamatupidamis- ja kontrollimenetlused peavad hõlmama võimalikult suures ulatuses ka äri- ja tegevusriske ning tasustamispõhimõtetest ja ‑tavadest tuleneda võivaid riske. […]

(2b)   Eelkõige peavad lõikes 2 nimetatud menetlused sisaldama järgmisi elemente:

[…]

11.   rahapesu ja terrorismi rahastamisega seotud risk,

[…]“.

12

BWG § 70 lõike 4 punkt 3 näeb ette, et kui krediidiasutus rikub muu hulgas BWG sätteid või selle rakendusakte, tunnistab FMA krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks, kui muud BWGs sätestatud meetmed ei suuda tagada krediidiasutuse toimimist.

13

Rahaturgudel rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse föderaalseaduse (Bundesgesetz zur Verhinderung der Geldwäscherei und Terrorismusfinanzierung im Finanzmarkt; BGBl. I, 118/2016) (edaspidi „FM-GwG“) § 31 lõige 3 näeb ette:

„FMA võib § 34 lõigetes 2 ja 3 sätestatud kohustuste rikkumise korral:

[…]

2.   tunnistada FMA antud tegevusloa kehtetuks […]

[…]“.

14

FM-GwG § 34 lõigetes 2 ja 3 sätestatud kohustuste eesmärk on võtta üle rahapesuvastast võitlust käsitlevad sätted direktiivis 2005/60, mis tunnistati kehtetuks ja asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiiviga (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (ELT 2015, L 141, lk 73).

15

Üldkohus selgitas vaidluse tausta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–9 ning käesoleva menetluse vajadustest lähtudes võib selle kokku võtta järgmiselt.

16

Apellant, kes on Austrias asutatud vähem oluline krediidiasutus SSMi alusmääruse tähenduses, tegutses BWG alusel väljastatud tegevusloa alusel. Aktsionärile, kes on valdusühing, kuulus 99,99% apellandi aktsiatest.

17

FMA esitas 26. aprillil 2019 vastavalt ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 80 lõikele 1 EKP‑le otsuse eelnõu apellandi krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks.

18

EKP edastas 14. juuni 2019. aasta kirjaga apellandile tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu, mille kohta viimane esitas oma märkused 23. juulil 2019.

19

Vaidlustatud otsusega tunnistas EKP apellandi krediidiasutuse tegevusloa alates nimetatud otsuse teatavakstegemise kuupäevast kehtetuks. EKP leidis sisuliselt, et FMA järelduste põhjal – mille viimane tegi oma usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ülesannete raames ning mille kohaselt oli apellant jätkuvalt ja korduvalt rikkunud nõudeid rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse ning asutusesisese juhtimise valdkonnas – ei olnud apellant võimeline tagama oma riskide usaldusväärset juhtimist. Seetõttu leidis EKP, et apellandi tegevusloa kehtetuks tunnistamise kriteeriumid, mis on ette nähtud kapitalinõuete direktiivi artikli 18 punktis f ja üle võetud Austria õigusse, on täidetud, kuna apellant oli rikkunud selle direktiivi artikli 67 lõike 1 punkte d ja o Austria õigusse ülevõetud kujul, ning tegevusloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne.

20

Lisaks keeldus EKP vaidlustatud otsuse tagajärgede peatamisest 30-päevaseks perioodiks, sest apellandi märkused ei seadnud kahtluse alla selle otsuse õiguspärasust, see otsus ei saanud tekitada hüvitamatut kahju ning otsuse viivitamatut kohaldamist õigustas üldine huvi kaitsta apellandi hoiustajaid, investoreid ja teisi partnereid ning finantssüsteemi stabiilsust.

21

Apellant ja aktsionär esitasid 19. novembril 2019 Üldkohtu kantseleisse hagiavalduse, milles nad palusid vaidlusaluse otsuse tühistada.

22

Oma hagi põhjendamiseks esitasid apellant ja aktsionär viis väidet, mille kohaselt on sisuliselt rikutud SSMi alusmääruse artikli 4 lõike 1 punkti a ja artikli 14 lõiget 5, kuna tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks vajalikud kriteeriumid ei olnud täidetud (esimene väide); rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet (teine väide); rikutud on ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artiklit 34, võttes arvesse õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, sest EKP keeldus vaidlusaluse otsuse kohaldamise peatamisest (kolmas väide); rikutud on apellandi kaitseõigusi (neljas väide) ja aktsionäri omandiõigust (viies väide).

23

Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Üldkohus hagi täies ulatuses rahuldamata.

24

Apellatsioonkaebuses palub apellant Euroopa Kohtul:

25

Oma vastuses palub aktsionär Euroopa Kohtul:

26

EKP palub Euroopa Kohtul:

27

Euroopa Kohtu kantseleisse 5. juunil 2024 saabunud dokumendis palus apellant määrata käesolev kohtuasi Euroopa Kohtu suurkojale ja uuendada menetluse suulist osa vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 83.

28

Oma taotluste põhjendamiseks väitis apellant sisuliselt, et kohtujuristi ettepanekus tõstatatakse liidu õiguse jaoks põhimõttelise tähtsusega küsimus, milleks on liidu kohtute õigus kohaldada riigisisest õigust. Lisaks tugines apellant oma õigusele tõhusale kohtulikule kaitsele.

29

Mis puudutab esiteks taotlust määrata kohtuasi Euroopa Kohtu suurkojale, siis tuleb kõigepealt meenutada, et ükski Euroopa Liidu Kohtu põhikirja ega kodukorra säte ei näe ette niisuguse taotluse menetlemist, kui selle esitanud menetluspool ei ole apellatsioonimenetluses liikmesriik või liidu institutsioon (vt analoogia alusel 17. juuli 2014. aasta kohtuotsus Leone, C‑173/13, EU:C:2014:2090, punkt 19).

30

Kodukorra artikli 60 lõike 3 kohaselt võib küll kohtukoosseis, kellele kohtuasi on määratud, igas menetlusstaadiumis paluda Euroopa Kohtul määrata asi läbivaatamiseks suuremale kohtukoosseisule, kuid see on meede, mille üle võib kohtukoosseis, kellele kohtuasi on määratud, põhimõtteliselt ise omal algatusel vabalt otsustada (17. juuli 2014. aasta kohtuotsus Leone, C‑173/13, EU:C:2014:2090, punkt 20).

31

Käesoleval juhul leiab Euroopa Kohtu esimene koda, et ei ole alust paluda Euroopa Kohtul määrata asi suurkojale.

32

Teiseks, mis puudutab kodukorra artikli 83 kohast taotlust uuendada menetluse suulist osa, siis tuleb ühelt poolt meenutada, et ei Euroopa Liidu Kohtu põhikirjas ega kodukorras ei ole põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikutele ette nähtud võimalust esitada seisukohti vastuseks kohtujuristi ettepanekule (8. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Pilatus Bank vs. EKP, C‑750/21 P, EU:C:2024:124, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Teiselt poolt on ELTL artikli 252 teise lõigu kohaselt kohtujuristi ülesanne avalikul kohtuistungil täiesti erapooletult ja täiesti sõltumatult teha põhjendatud ettepanekuid kohtuasjades, mis Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohaselt nõuavad tema osalust. Seega ei ole tegemist kohtunikele või pooltele adresseeritud arvamusega, mille on andnud Euroopa Kohtust väljaspool olev ametivõim, vaid institutsiooni enda liikme põhjendatud ja avalikult väljendatud isikliku arvamusega. Neil asjaoludel ei saa pooled kohtujuristi ettepaneku üle vaielda. Peale selle ei ole kohtujuristi ettepanek ega selleni jõudmiseks läbitud põhjenduskäik Euroopa Kohtule siduvad. Seetõttu ei saa asjaolu, et huvitatud pool ei nõustu kohtujuristi ettepanekuga, olenemata sellest, milliseid küsimusi ettepanekus analüüsiti, iseenesest olla põhjus, mis annaks alust suulise menetluse uuendamiseks (8. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Pilatus Bank vs. EKP, C‑750/21 P, EU:C:2024:124, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Mõistagi võib Euroopa Kohus vastavalt oma kodukorra artiklile 83 igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, määrusega avada või uuendada menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet, või kui pool on pärast menetluse suulise osa lõpetamist esitanud uue asjaolu, millel on otsustav tähtsus Euroopa Kohtu lahendile.

35

Käesolevas asjas leiab Euroopa Kohus siiski, et tal on otsuse tegemiseks olemas kogu vajalik teave ja et asjaolud, millele apellant menetluse suulise osa uuendamise taotluse põhjendamiseks tugines, ei kujuta endast uusi asjaolusid, mis võiksid mõjutada otsust, mille kohus peab tegema. Üldkohtu poolt riigisisesele õigusele antud tõlgenduse küsimus, mida kohtujurist käsitles oma ettepanekus, on osa väidetest, mille apellant esitas apellatsioonkaebuses ja mille kohta EKP ka võttis seisukoha.

36

Neil asjaoludel leiab Euroopa Kohus pärast kohtujuristi ärakuulamist, et puudub vajadus menetluse suulise osa uuendamiseks.

37

Apellant, keda toetab aktsionär, esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks seitse väidet, millest esimene puudutab sisuliselt Üldkohtu pädevuse puudumist, liidu õiguse rikkumist ja mõnel juhul faktiliste asjaolude moonutamist; teise väite kohaselt puudub EKP-l pädevus rahapesuvastase võitluse valdkonnas; kolmanda väite kohaselt on Üldkohus vääralt hinnanud riigisisest õigust ja liidu õigust ning igal juhul moonutanud faktilisi asjaolusid; neljanda väite kohaselt on Üldkohus rikkunud õigusnorme kapitalinõuete direktiivi artikli 67 punkti d ja riigisisese õiguse tõlgendamisel; viienda väite kohaselt ei ole analüüsitud proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist käsitlevaid väiteid; kuuenda väite kohaselt on rikutud apellandi kaitseõigusi ja seitsmenda väite kohaselt on rikutud mitut menetlusnormi, mis kahjustab apellandi huve.

38

Apellatsioonkaebuse teine väide, mida tuleb analüüsida esimesena, jaguneb neljaks osaks.

39

Teise väite esimeses osas väidab apellant, et SSMi alusmääruse põhjendus 28 annab niisugustele riiklikele asutustele nagu FMA rahapesuvastases võitluses ainupädevuse, kuna EKP‑l ei ole selles valdkonnas pädevust. Seetõttu heidab ta Üldkohtule ette, et viimane ei analüüsinud omal algatusel EKP pädevuse küsimust ja jagas tegevusloa kehtetuks tunnistamist puudutava otsustusprotsessi kaheks osaks, millest üks puudutab rahapesuvastast võitlust käsitlevate õigusnormide rikkumise tuvastamist ja teine tegevusloa kehtetuks tunnistamist kui selle rikkumise õiguslikku tagajärge.

40

Aktsionär kordab samu argumente. Viidates sellega seoses EKP õigusteenistuses töötavate autorite avaldatud kirjutisele, täpsustab ta eelkõige, et EKP on ise möönnud sellist pädevuse puudumist.

41

EKP vaidleb nii apellandi kui ka aktsionäri argumentidele vastu.

42

Kuna apellant vaidlustab teise väite esimeses osas selle, kuidas Üldkohus määratles EKP volitusi, mis tulenevad SSMi alusmääruse artikli 4 lõike 1 punktist a, siis tuleb asuda seisukohale, et selles esitatud etteheited on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 29 vastu.

43

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et krediidiasutuste tegevuslubade kehtetuks tunnistamise pädevus on SSMi alusmääruse artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt ainult EKP‑l (7. septembri 2023. aasta kohtuotsus Versobank vs. EKP, C‑803/21 P, EU:C:2023:630, punkt 91).

44

Lisaks on selle määruse artikli 14 lõikes 5 ette nähtud, et EKP võib asjakohases liidu õiguses sätestatud juhtudel tegevusloa kehtetuks tunnistada omal algatusel pärast selle osaleva liikmesriigi riikliku pädeva asutusega konsulteerimist, kus krediidiasutus on asutatud, või selle asutuse ettepaneku alusel (7. septembri 2023. aasta kohtuotsus Versobank vs. EKP, C‑803/21 P, EU:C:2023:630, punkt 93).

45

Lisaks väljendub EKP ja riiklike pädevate asutuste koostöö SSMi alusmääruse artikli 14 lõike 5 kohaselt esiteks kohustuses konsulteerida nende asutustega juhul, kui EKP tunnistab tegevusloa omal algatusel kehtetuks, ja teiseks nende asutuste võimaluses teha EKP‑le ettepanek tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks (7. septembri 2023. aasta kohtuotsus Versobank vs. EKP, C‑803/21 P, EU:C:2023:630, punkt 95).

46

Kapitalinõuete direktiivi artikli 18 punktis f on panga tegevusloa kehtetuks tunnistamist õigustavate põhjuste hulgas nimetatud selle direktiivi artikli 67 lõikes 1 nimetatud rikkumise toimepanemist. Sellega seoses on otsustatud, et kuigi liikmesriikidele jääb pädevus rakendada rahapesu ja terrorismi rahastamise vastast võitlust käsitlevaid sätteid, nagu on sõnaselgelt ette nähtud SSMi alusmääruse põhjenduses 28, on EKP‑l ainupädevus tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks kõigi krediidiasutuste puhul, sõltumata nende olulisusest, isegi kui tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseks on – nagu käesoleval juhul – põhjused, mis on ette nähtud kapitalinõuete direktiivi artikli 67 lõike 1 punktides d ja o, millele viitab selle direktiivi artikkel 18, kuna nimetatud määruse artikli 14 lõige 5 sätestab tegevusloa kehtetuks tunnistamise tingimusena ühe või mitme põhjuse olemasolu, mis õigustavad tegevusloa kehtetuks tunnistamist selle direktiivi artikli 18 tähenduses (vt selle kohta 7. septembri 2023. aasta kohtuotsus Versobank vs. EKP, C‑803/21 P, EU:C:2023:630, punkt 97).

47

Seega ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta otsustas, et EKP oli pädev tegevusluba kehtetuks tunnistama nende rikkumiste põhjal, mille FMA tuvastas kapitalinõuete direktiivi artikli 18 punkti f ning artikli 67 lõike 1 punktide d ja o alusel.

48

Järelikult tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata.

49

Teise väite teises osas heidab apellant, keda toetab aktsionär, Üldkohtule ette, et viimane ei võtnud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 29 arvesse EKP „ülesannete“ ja „volituste“ eristamist, ning rõhutab, et sellel institutsioonil ei ole pädevust kohaldada asjakohaseid direktiive ülevõtvaid riigisiseseid rahapesuvastaseid õigusnorme.

50

SSMi alusmääruse artikli 4 lõikest 3 tuleneb, et EKP saab asjakohast riigisisest õigust kohaldada üksnes EKP‑le antud „ülesannete“ raames. Järelikult, kuna EKP‑l ei ole selleks vajalikke „volitusi“, kehtib tema tegevuse suhtes tingimus, et riiklik asutus tegutseb välises suhtluses riigisiseste kohtute kontrolli all ja vastavalt juhisele, mille EKP on talle edastanud SSMi alusmääruse artikli 9 lõike 1 kolmanda lõigu ja ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 22 kohaselt. SSMi alusmääruse artikli 4 lõike 3 teistsugune tõlgendus muudaks selle sätte õigusvastaseks, sest see tähendaks, et riigisisestel kohtutel ei oleks võimalik teha kontrolli riigisisese õiguse kohaldamise üle.

51

EKP vaidleb nendele argumentidele vastu.

52

SSMi alusmääruse artikli 4 lõike 3 esimesest lõigust tuleneb, et EKP kohaldab talle selle määrusega antud ülesannete täitmisel ja järelevalve kõrgete standardite tagamise eesmärki silmas pidades kogu asjakohast liidu õigust, ja kui kõnealusteks liidu õigusaktideks on direktiivid, neid direktiive riigisisesesse õigusse ülevõtvaid õigusakte. Nende ülesannete hulgas, millele selle artikli lõige 3 viitab, on krediidiasutuste tegevuslubade kehtetuks tunnistamine.

53

Lisaks tuleneb nimetatud määruse artikli 9 lõike 1 teisest lõigust, et EKP-l on muu hulgas selle määruse artikli 4 lõikega 1 talle antud ülesannete täitmiseks kõik selles määruses sätestatud volitused ja kohustused.

54

Seega on EKP‑l kõik SSMi alusmääruses ette nähtud volitused, et eelkõige täita talle pandud krediidiasutuste tegevuslubade kehtetuks tunnistamise ülesannet, ilma et „ülesannete“ ja „volituste“ eristamine, millele apellant viitab, oleks selles osas asjakohane.

55

Mis puudutab väidet, et SSMi alusmääruse artikli 4 lõike 3 esimene lõik on õigusvastane, kuivõrd nii tõlgendatuna tooks see säte kaasa selle, et liikmesriigi õiguse kohaldamine jääks liikmesriikide kohtute kontrolli alt välja, siis tuleb märkida, et apellant ei esitanud seda oma esimeses kohtuastmes esitatud hagi põhjendamiseks. Vastavalt kodukorra artikli 127 lõikele 1, mida kodukorra artikli 190 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on menetluse käigus uute väidete esitamine keelatud, välja arvatud juhul, kui need tuginevad faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus, kuid seda ei ole käesolevas asjas ei tõendatud ega isegi väidetud.

56

Mis puudutab apellandi ja aktsionäri argumenti, et EKP tegevus sõltub tingimusest, et riiklik asutus tegutseks välises suhtluses liikmesriikide kohtute kontrolli all, siis tuleb märkida, et SSMi alusmääruse artikli 9 lõike 1 kolmanda lõigu kohaselt, millele apellant viitab, on ainus olukord, kus EKP peab juhiste andmise teel nõudma, et riiklikud pädevad asutused kasutaksid oma volitusi vastavalt kehtivatele riigisisestele õigusnormidele, see, kui see määrus just ei anna EKP‑le selliseid volitusi.

57

Neil asjaoludel ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 29 otsustas, et SSMi alusmääruse artikli 4 lõike 1 punkti a alusel ja kui selle määruse artiklist 14 ei tulene teisiti, on EKP selle määrusega talle usaldatud ülesannete raames ainsana pädev andma krediidiasutusena tegutsemiseks loa ühtses järelevalvemehhanismis osalevates liikmesriikides asutatud krediidiasutustele ja nende tegevusload kehtetuks tunnistama.

58

Järelikult tuleb teise väite teine osa osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

59

Teise väite kolmandas osas väidab apellant, et EKP‑l on SSMi alusmääruse artikli 18 ja selle määruse põhjenduse 36 alusel pädevus määrata üksnes karistusi, mille eesmärk on rakendada vahetult kohaldatavat liidu õigust, mitte karistusi, mille eesmärk on rakendada riigisiseseid õigusnorme, millega võetakse üle asjakohased direktiivid.

60

EKP vaidleb nendele argumentidele vastu.

61

Kõigepealt tuleb nentida, et apellant ei too täpselt välja vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduse neid punkte, mida teise väite kolmandas osas vaidlustatakse. Ent Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleneb ELTL artikli 256 lõike 1 teisest lõigust, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ning kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d ja artikli 169 lõikest 2, et apellatsioonkaebuses tuleb näidata täpselt selle kohtuotsuse arvustatavad punktid, mille tühistamist nõutakse, ning samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid, vastasel korral on apellatsioonkaebus või asjaomane väide vastuvõetamatu (24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus GVN vs. komisjon, C‑666/20 P, EU:C:2022:225, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Järelikult tuleb teise väite kolmas osa vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

63

Teise väite neljandas osas heidab apellant, keda toetab aktsionär, Üldkohtule ette, et viimane jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 29 tähelepanuta asjaolu, et EKP pädevus on piiratud konkreetsete ülesannetega, mis on seotud pangandustegevuse järelevalvega liidu õiguse kitsamas tähenduses, see tähendab samal ajal toimuva hoiustamis- ja krediiditegevusega. Seevastu suurem osa tegevustest, mille jaoks on vaja luba, ei kuulu SSMi alusmääruse kohaldamisalasse ja kuuluvad seega ainult riiklike asutuste pädevusse.

64

EKP vaidleb nendele argumentidele vastu.

65

Tuleb tõdeda, et argumendid EKP pädevuse väidetava piiramise kohta, mille Üldkohus jättis tähelepanuta, nagu väidab apellant teise väite neljandas osas, esitati alles apellatsioonimenetluses. Ent väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kuna apellatsioonimenetluses piirdub Euroopa Kohtu kontroll esimeses kohtuastmes arutatud väidetele ja argumentidele antud õigusliku lahenduse hindamisega, ei saa pool esitada esimest korda Euroopa Kohtus argumenti, mida ta ei ole esitanud Üldkohtus. Nimelt, kui lubada apellantidel esitada esimest korda Euroopa Kohtus argumente, mida nad ei ole esitanud Üldkohtus, tähendaks see, et neil lubataks Üldkohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada kohtuasja ulatust Euroopa Kohtus, kellel on apellatsioonimenetluses piiratud pädevus (7. septembri 2023. aasta kohtuotsus Versobank vs. EKP, C‑803/21 P, EU:C:2023:630, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Teise väite neljas osa tuleb seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

67

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb teine väide osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

68

Esimeses väites leiab apellant, keda toetab aktsionär, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 58 viidates, et Üldkohus ületas oma pädevust ja rikkus seega ELTL artiklit 263, sest ta lahendas rahapesuvastast võitlust puudutava riigisisese õiguse tõlgendamise ja kohaldamise küsimused. Lisaks kaasnes selle pädevuse piiritlemise rikkumisega see, et Üldkohus esitas vastuolulise põhjenduse, kuna ta leidis ühelt poolt, et küsimus, kas täidetud on vaidlusaluse tegevusloa kehtetuks tunnistamise oluline eeldus, st et esineb rahapesuvastast võitlust reguleerivate sätete piisavalt raske ja endiselt asjakohane rikkumine, tuleb lahendada riigisisesel tasandil, kuid teiselt poolt lahendas ta vähemalt osaliselt selle küsimuse ise.

69

Teise võimalusena väidab apellant, et Üldkohus moonutas riigisisest õigust. Eelkõige läks Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 45–47 sujuvalt üle riigisiseselt õiguselt liidu õigusele, kohaldades näiteks Austria haldusotsuste ulatuse kindlaksmääramisel analoogia alusel liidu haldusõiguse põhimõtteid.

70

Aktsionär väidab omalt poolt sisuliselt, et Üldkohus on usurpeerinud riigisiseste kohtute pädevuse ja seega ei saa käesolevas kohtuasjas käsitletavaid valdkondi puudutavates vaidlustes esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust. Ent nagu nähtub 6. märtsi 2018. aasta kohtuotsusest Achmea (C‑284/16, EU:C:2018:158), oleks selline üleminek vastuolus Euroopa Kohtule antud pädevusega, nagu see on määratletud ELTL artiklis 267, ja seega liidu õiguskorra põhielemendiga.

71

Aktsionär lisab sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta kohaldas kapitalinõuete direktiivist tulenevaid liidu õigusnorme otse ja asendas selle direktiivi üle võtnud Austria õiguse liidu kohtute vahetult kohaldatava kohtupraktikaga.

72

EKP leiab, et see väide on tervikuna vastuvõetamatu ja igal juhul põhjendamatu.

73

Kuna EKP, nagu nähtub SSMi alusmääruse artikli 4 lõike 3 esimesest lõigust, kohaldab talle selle määrusega antud ülesannete täitmisel kogu asjakohast liidu õigust ja kui kõnealusteks liidu õigusaktideks on direktiivid, neid direktiive riigisisesesse õigusse ülevõtvaid õigusakte, siis ei saa apellant seada tulemuslikult kahtluse alla Üldkohtu sellekohast pädevust (vt selle kohta 7. septembri 2023. aasta kohtuotsus Versobank vs. EKP, C‑803/21 P, EU:C:2023:630, punktid 138–142).

74

Lisaks ei ole apellant tõendanud, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised, kuna ta ei too välja kohtuotsuse neid punkte, milles Üldkohus tuvastas talle ette heidetud rahapesuvastase võitluse sätete rikkumised.

75

Mis puudutab apellandi poolt teise võimalusena esitatud argumenti riigisisese õiguse väära kohaldamise kohta, siis tuleb tõdeda, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 73, et apellant ei täpsusta, kuidas Üldkohtu kohaldatud põhimõtted erinevad Austria haldusreeglitest, eelkõige seda, kuidas riigisisese õiguse kohaldamine tooks kaasa teistsugused tagajärjed kui need, millele viitas Üldkohus, ja milliseid vigu seega Üldkohus sellega seoses tegi.

76

Apellandi viidatud 6. märtsi 2018. aasta kohtuotsuse Achmea (C‑284/16, EU:C:2018:158) puhul tuleb märkida, et Euroopa Kohus leidis selles kohtuotsuses, et ad hoc vahekohtutel puuduvad piisavad seosed liikmesriikide kohtusüsteemidega ja neil ei ole seega õigust esitada Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotlust. Järelikult ei ole see kohtuotsus käesolevas kohtuasjas asjakohane.

77

Aktsionäri argumendi kohta, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta kohaldas otse kapitalinõuete direktiivist tulenevaid liidu õigusnorme ja asendas selle direktiivi üle võtnud Austria õiguse liidu kohtute vahetult kohaldatava kohtupraktikaga, piisab, kui märkida, et vastupidi käesoleva kohtuotsuse punktis 61 viidatud kohtupraktikas ette nähtud tingimustele ei too apellant täpselt välja, milliseid vaidlustatud kohtuotsuse punkte need argumendid puudutavad. Need argumendid tuleb seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

78

Seega tuleb esimene väide osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

79

Kolmanda väite esimeses osas väidab apellant, keda toetab aktsionär, et Üldkohus on vääralt tõlgendanud ja kohaldanud FM-GwG § 31 lõike 3 punkti 2, sest ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44, et enne selle tuvastamist, et tegevusloa kehtetuks tunnistamise tingimused on täidetud, ei olnud vaja oodata asjaomaste riigisiseste otsuste lõplikuks muutumist.

80

Lisaks heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane tõlgendas riigisisest õigust „radikaalselt“, kuna ta ei pidanud problemaatiliseks sama rikkumist puudutava kahe eraldiseisva otsuse olemasolu, milleks on selle rikkumise tuvastanud riigisisene otsus ja apellanti tegevusloa kehtetuks tunnistamisega karistav EKP otsus. Nimelt saab tegevusloa kehtetuks tunnistamine olla üksnes ühe otsuse tulemus, mille peab vastu võtma FMA.

81

Samuti väidab apellant, keda toetab aktsionär, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 vääralt tõlgendanud BWG § 70 lõiget 4, mis on FM-GwG § 31 lõike 3 punktiga 2 sõnaselgelt kohaldatavaks tunnistatud.

82

EKP vaidleb kõigile neile argumentidele vastu.

83

Mis puudutab etteheidet, et Üldkohus tõlgendas ja kohaldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44 vääralt FM-GwG § 31 lõike 3 punkti 2, siis tuleb märkida, et see etteheide põhineb vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendusel. Nimelt piirdus Üldkohus selles punktis vastamisega apellandi argumendile, mille kohaselt peab krediidiasutus olema tunnistatud rikkumise eest vastutavaks hiljutises ja jõustunud kohtulahendis. Selles kontekstis leidis Üldkohus, et juhul, kui kõnealuste sätete rikkumise tuvastamine ja selle eest karistamine kuulub haldusasutuse pädevusse, tähendaks apellandi teesiga nõustumine seda, et FM‑GwG § 31 lõike 3 teise lõigu ja FM‑GwG § 34 lõigete 2 ja 3 kohaldamine sõltuks asjasse puutuva krediidiasutuse valikust, kas ta haldusasutuse otsuse vaidlustab või mitte. Seega tuleb apellandi etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

84

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 esitatud kriitika puhul, et Üldkohus tugines BWG § 70 lõiget 4 rikkudes varasematele rikkumistele ja otsustas, et ei ole vaja tõendada, et pandi toime uus rikkumine, samas kui selle sätte kohaselt tuleb rikkumine tuvastada igas menetlusetapis, tuleb hinnata, kas Üldkohus on seda riigisisese õiguse sätet moonutanud.

85

Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui tegemist on riigisisese õiguse tõlgendamisega Üldkohtu poolt, siis on Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses pädev üksnes kontrollima, ega seda õigust pole moonutatud, kusjuures see moonutamine peab selgelt nähtuma toimiku materjalidest (15. septembri 2022. aasta kohtuotsus PNB Banka vs. EKP, C‑326/21 P, EU:C:2022:693, punkt 71).

86

Täpsemalt on Euroopa Kohtul õigus hinnata apellatsioonimenetluses nende Üldkohtu järelduste kontrollimisel, mis puudutavad riigisisest õigust, talle esitatud dokumentide ja muude tõendite alusel eelkõige seda, kas Üldkohus on moonutanud asjaomaste riigisiseste õigusnormide või nendega seotud kohtupraktika või neid puudutava õiguskirjanduse sõnastust, ja veel seda, kas Üldkohus on nende tõendite kohta teinud järeldusi, mis on ilmselgelt nende sisuga vastuolus ja lõpuks seda, kas Üldkohus on kõigi tõendite hindamisel käsitletava riigisisese õiguse sisu väljaselgitamiseks omistanud mõnele neist tõenditest sellise tähenduse, mis ei sobi kokku muude tõenditega niivõrd, kuivõrd see tuleneb ilmselgelt toimikus esitatud dokumentidest (5. juuli 2011. aasta kohtuotsus Edwin vs. OHMI, C‑263/09 P, EU:C:2011:452, punkt 53).

87

Kuigi apellant ja aktsionär väidavad, et Üldkohus tõlgendas vääralt BWG § 70 lõiget 4, ei tõenda nad, kuidas seda sätet on moonutatud.

88

Järelikult otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 ilma sellist moonutamist toime panemata, et apellandi seisukoht, et teatavad tuvastatud rikkumised on heastatud ega saa enam õigustada tegevusloa kehtetuks tunnistamist, seab kahtluse alla Euroopa pangandussüsteemi kaitsmise eesmärgi, kuna see võimaldab raskeid rikkumisi toime pannud krediidiasutustel jätkata oma tegevust seni, kuni pädevad asutused ei tõenda uuesti, et nad on toime pannud uusi rikkumisi.

89

Järelikult tuleb kolmanda väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

90

Kolmanda väite teises osas heidab apellant, keda toetab aktsionär, Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist riigisiseste otsuste hindamisel.

91

Sellega seoses leidis Üldkohus, et otsus, milles tuvastatakse süüline rikkumine ja mille üle tehakse kohtulikku kontrolli, tuleb teha riigisisesel tasandil, mainimata siiski ühtegi sellist laadi otsust, mida Austria õiguses igal juhul ei ole.

92

Mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 26 loetletud ühtteist meedet, siis need ei saa olla tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseks kas seetõttu, et teatud meetmed ei ole siduvad või on need ajutised ja seetõttu ei ole kohtul võimalik teha kontrolli, või teiste puhul seetõttu, et liikmesriigi halduskohus on juba teinud otsuse, mis välistab selles otsuses ettenähtust rangema meetme võtmise.

93

EKP vaidleb nendele argumentidele vastu.

94

Apellant heidab Üldkohtule ette, et viimane pidas vajalikuks, et otsus, milles tuvastatakse süüline rikkumine ja mille üle tehakse kohtulikku kontrolli, tehtaks riigisisesel tasandil. Vaidlustatud kohtuotsuse punktile 26 viidates märgib apellant, et selles punktis nimetatud aktid ei ole oma olemuselt otsused. Üldkohus piirdus aga nende aktide mainimisega, nii nagu EKP neid oma nõuete toetuseks tsiteeris, ilma et ta oleks hinnanud nende olemust. Nii toimides ei ole apellant näidanud ära õigusnormi rikkumist, mille Üldkohus selles osas toime pani.

95

Järelikult tuleb kolmanda väite teine osa vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata

96

Kolmanda väite kolmandas osas heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46 liidu organite akte käsitlevast kohtupraktikast, et otsused, mida nende adressaadid ei ole ettenähtud tähtaja jooksul vaidlustanud, muutuvad viimaste suhtes lõplikuks, ning leidis selle kohtuotsuse punktis 47, et see kohtupraktika on analoogia alusel kohaldatav riigisiseste haldusasutuste otsuste suhtes.

97

EKP väidab, et väite see osa tuleb tagasi lükata.

98

Tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46 meenutas Üldkohus oma kohtupraktikat, mille kohaselt võib rikkumises süüdistatava isiku süüd pidada lõplikult tuvastatuks, kui rikkumise tuvastanud otsus on jõustunud. Ent nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 100, ei ole apellant tõendanud, kuidas see põhimõte on vastuolus kohaldatava Austria õigusega.

99

Järelikult tuleb kolmanda väite kolmas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

100

Kolmanda väite neljandas osas väidab apellant, et Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 149 ja 150 vea, kui ta omistas Austria haldusotsustele hulga tagajärgi, mida ei ole ette nähtud ei Austria ega liidu õiguses. Apellant viitab järgmistele väidetavatele tagajärgedele: otsuste põhjenduses viidatud puudusi käsitati lõplikult tuvastatuna; põhjendustes esitatud kaalutlustes on lõplikult tuvastatud, et väidetavad rikkumised on ühtlasi piisavalt rasked, et õigustada järgnevat tegevusloa kehtetuks tunnistamist, arvestamata asjaolu, et nendega kaasnes äärmisel juhul hoopis leebem õiguslik tagajärg; väidetavate rikkumiste asjakohasus hilisema tegevusloa kehtetuks tunnistamise suhtes on enne lõplikult tuvastatud ning välistatud on vastupidised tõendid, mille eesmärk on näidata, et rikkumisi ei ole aset leidnud.

101

EKP vaidleb nendele argumentidele vastu.

102

Kõigepealt tuleb tõdeda, et kolmanda väite neljandat osa, mis on sõnaselgelt suunatud üksnes vaidlustatud kohtuotsuse punktide 149 ja 150 vastu, ei toeta ükski üksikasjalik argument kõigi selle väiteosa raames esitatud asjaolude kohta.

103

Osas, milles apellant väidab vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 149 ja 150 viidates, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta omistas riigisisestele otsustele mõju, mis välistab vastupidise tõendamise, tuleb nagu EKP asuda seisukohale, et selline etteheide tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse moonutamisest.

104

Nimelt tuvastas Üldkohus nendes samades punktides tõendite hindamise raames, et panga siseauditi aruanded ei saa olla piisavad vastupidised tõendid, et seada kahtluse alla lõplikuks muutunud riigisiseste haldusotsuste järeldusi.

105

Ka selles osas ei ole apellant väitnud ega tõendanud, et Üldkohus on moonutanud tõendeid.

106

Järelikult tuleb kolmanda väite neljas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

107

Kolmanda väite viiendas osas heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane ei võtnud arvesse, et esinema peavad konkreetsed FM-GwG § 31 lõike 3 punkti 2 kohaldamisalasse kuuluvad rikkumised, ega seda, et need rikkumised peavad olema süülised. Apellandi arvates ei võimalda pelgalt puuduste tuvastamine ja nende kõrvaldamise nõue kindlaks teha, kas nendele puudustele eelnesid süülised rikkumised.

108

Lisaks väidab apellant, et tal küll paluti trahvi ähvardusel puudused kõrvaldada, kuid neid trahve ei määratud. See asjaolu tõendab, et liikmesriigi tasandil läbi viidud menetlusi arvestades ei olnud vaja kohaldada muid sanktsioone, näiteks tegevusloa kehtetuks tunnistamist.

109

EKP vaidleb nendele argumentidele vastu.

110

Tuleb tõdeda, et kolmanda väite viiendas osas ei võimalda apellandi etteheited kindlaks teha vaidlustatud kohtuotsuse neid põhjendusi, mida ta vaidlustab. Käesoleva kohtuotsuse punktis 61 viidatud kohtupraktikat arvestades järeldub sellest, et väite see osa tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

111

Kolmanda väite kuuendas osas heidab apellant, keda toetab aktsionär, Üldkohtule ette, et viimane ei võtnud arvesse otsuseid, milles hinnatakse olukorda üldiselt. Eelkõige oleks Üldkohus pidanud arvesse võtma kõiki riigisisesel tasandil tehtud haldus‑ ja kohtuotsuseid ning hindama nende sisu. Nende otsuste hulgas on muu hulgas kohtuotsused, millega Bundesverwaltungsgericht (föderaalne halduskohus, Austria) lükkas korduvalt tagasi FMA katse kaebaja juhatus osaliselt asendada. Kuivõrd see kohus on tuvastanud, et sellised katsed on õigusvastased, tähendab see, et sama põhjendusega rangem meede, käesoleval juhul tegevusloa kehtetuks tunnistamine, oleks samuti õigusvastane. Üldkohtu mainitud otsused käsitlevad seevastu väga spetsiifilisi ja vanu teemasid.

112

EKP väidab, et väite see osa tuleb tagasi lükata.

113

Kõigepealt tuleb märkida, et apellant ei too välja vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduse neid punkte, mida ta kavatseb oma etteheidetega vaidlustada. Samuti ei võimalda apellandi ja aktsionäri argumendid kindlaks teha, milline on täpselt see õigusnormi rikkumine, mida Üldkohtule ette heidetakse.

114

Lisaks, kuivõrd apellant ja aktsionär paluvad väite selles osas Euroopa Kohtul tuvastada, et Üldkohus ei omistanud teatavatele asjaoludele sellist tähtsust nagu nemad, paluvad nad tegelikult Euroopa Kohtul neid faktilisi asjaolusid apellatsioonimenetluses uuesti hinnata, väitmata seejuures, et tõendeid on moonutatud. Euroopa Kohtul puudub siiski pädevus tuvastada faktilisi asjaolusid või hinnata tõendeid, välja arvatud olukorras, kus apellant väidab, et Üldkohus on faktilisi asjaolusid moonutanud, ja selline moonutamine on toimikumaterjale arvestades ilmne (vt selle kohta 2. septembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Deutsche Post, C‑399/08 P, EU:C:2010:481, punktid 63 ja 64). Peale selle peab moonutamisele viitav pool näitama täpselt ära need tõendid, mida Üldkohus on moonutanud, ning tooma välja need hindamisvead, mis tema arvates on Üldkohtu sellise moonutamiseni viinud (vt selle kohta 10. novembri 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Valencia Club de Fútbol, C‑211/20 P, EU:C:2022:862, punkt 55).

115

Neid asjaolusid arvestades tuleb kolmanda väite kuues osa põhjendamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata.

116

Kolmanda väite seitsmendas osas väidab apellant kõigepealt, et Üldkohus jättis tähelepanuta asjaolu, et kapitalinõuete direktiivi artikli 67 lõike 1 punkt o eeldab raskete rikkumiste toimepanemist. Nii tuleb tõlgendada ka FM-GwG § 31 lõike 3 punkti 2. Sellist rikkumist ei ole aga toime pandud.

117

Seejärel väidab apellant, et Üldkohus ei võtnud arvesse kohtupraktikat, millele ta ise viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49, st Euroopa Kohtu 16. veebruari 2012. aasta kohtuotsust Costa ja Cifone (C‑72/10 ja C‑77/10, EU:C:2012:80, punkt 81), kui ta otsustas, et pankade poolt rahapesuvastast võitlust reguleerivate õigusnormide järgimise osas tuleb kohaldada rangemaid nõudeid kui need, mida kohaldatakse hasartmänguettevõtjatele. Nimelt tähendaks Üldkohtu hinnang seda, et hasartmängude korraldamine on tähtsam kui panga juhtimine.

118

Lõpuks väidab apellant, et ei ole mingit põhjust tõlgendada Austria materiaalõigust liidu õigust arvestades.

119

EKP väidab vastu, et väite see osa on osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamatu.

120

Mis puudutab kõigepealt apellandi etteheidet, et Üldkohus on rikkunud kapitalinõuete direktiivi artikli 67 lõike 1 punkti o, siis tuleb märkida, et apellant ei ole esitanud vaidlustatud kohtuotsuse asjakohaseid lõike ega oma etteheidet põhjendanud. Igal juhul palub apellant Euroopa Kohtul faktilisi asjaolusid uuesti hinnata, samas kui – välja arvatud juhul, kui apellant väidab, et faktilisi asjaolusid on moonutatud, millega käesoleval juhul tegemist ei ole – tema esitatud faktilisi asjaolusid puudutavaid argumente tuleb pidada vastuvõetamatuks (vt selle kohta 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsus Hispaania jt vs. komisjon, C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60, punkt 98).

121

Mis puudutab seejärel apellandi argumente, mille kohaselt Üldkohtu hinnang vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49 viib järelduseni, et hasartmängude korraldamine on tähtsam kui panga juhtimine, siis on need argumendid liiga ebatäpsed, et võimaldada Euroopa Kohtul mõista, milles seisneb õigusnormi rikkumine, mille Üldkohus apellandi arvates selles osas toime pani. Järelikult tuleb ka need argumendid vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

122

Lõpuks, kuna apellant väidab, et ei ole põhjust tõlgendada Austria materiaalõigust liidu õigust arvestades, siis ei võimalda apellandi argumendid ka siin mõista, milles seisneb õigusnormi rikkumine, mille Üldkohus väidetavalt toime pani.

123

Järelikult tuleb kolmanda väite seitsmes osa vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

124

Kolmanda väite kaheksandas osas heidab apellant, keda toetab aktsionär, Üldkohtule vaidlustatud kohtuotsuse punktile 158 viidates ette, et viimane ei analüüsinud piisavalt väidet, et BWG § 70 lõike 4 kohaldatavust ei olnud arvesse võetud.

125

Üldkohus jättis tähelepanuta asjaolu, et isegi piisavalt raske rikkumise korral on vaja, et oleksid täidetud selles riigisiseses sättes ette nähtud tingimused, mille hulgas on kohustus tuvastada enda rikkumise olemasolu otsuse tegemise kuupäeval ja kõigil ette nähtud kolmel menetlemise tasandil. Sellega seoses märgib apellant, et nimetatud säte nõuab sõnaselgelt, et esimesel tasandil antakse korraldus puudused kõrvaldada, mille täitmata jätmisel võidakse määrata trahv (meede, mida käesoleval juhul ei ole võetud), teisel tasandil määratakse juhatuse asendamine ning kolmandal tasandil – tingimusel, et muud meetmed ei näi edukad – antakse korraldus tegevusluba kehtetuks tunnistada.

126

Üldkohus kasutas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 61 ja 62 aga BWG § 70 lõikest 4 tulenevale lähenemisviisile vastupidist lähenemisviisi, kuna ta tugines vaidlusaluse otsuse põhjendamisel varasematele rikkumistele, mis ei nõudnud tegevusloa kehtetuks tunnistamist.

127

Lisaks väidab apellant, keda toetab aktsionär, et Üldkohus võttis endale õiguse teostada õiguse loomise teel „Austria õiguse põhjalik ümberkujundamine“, mis on vastuolus õigusriigi põhimõttega. Nimelt ei anna SSMi alusmäärus Üldkohtule õigust muuta usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet reguleerivaid riigisiseseid õigusakte, ilma et rikutaks ELTL artikli 127 lõiget 6.

128

EKP väidab, et kolmanda väite see osa on vastuvõetamatu ja igal juhul põhjendamatu.

129

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 122–125 märkis, tuleb nentida, et kolmanda väite kaheksandas osas palutakse Euroopa Kohtul uuesti hinnata faktilisi asjaolusid, mis puudutavad eelkõige apellandi poolt rikkumiste heastamiseks võetud meetmete ja FMA järelevalveülesannete raames võetud eri otsuste hindamist.

130

Seega, kuivõrd ei ole väidetud, et faktilisi asjaolusid oleks moonutatud, on need argumendid vastuvõetamatud.

131

Mis puudutab muid argumente, mille apellant kolmanda väite kaheksanda osa raames esitas, siis ei ole ta esitanud vaidlustatud kohtuotsuse asjaomaseid punkte ega ka täpsustanud, mil viisil Üldkohus õigusnormi väidetavalt rikkus, välja arvatud üldine viide õiguspoliitilistele kaalutlustele ja õigusriigi põhimõttele.

132

Järelikult tuleb kolmanda väite kaheksas osa vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

133

Apellant heidab Üldkohtule ette, et viimane rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 105 ja järgmistes punktides õigusnormi, kui hindas FM-GwG § 31 lõike 3 punkti 2 ja BWG § 70 lõike 4 vahelist suhet. Konkreetsemalt väidab apellant, et EKP tegi otsuse BWG § 70 lõike 4 alusel, samas kui rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise reeglitega vastuolus oleva tegevuse eest karistamine on reguleeritud üksnes FM-GwGs, millele BWG § 70 lõikes 4 ei ole viidatud.

134

Sellega seoses väidab apellant, et asjaolu, et BWG käsitleb üksnes põgusalt rahapesuvastast võitlust käsitlevate õigusnormide kohaldamisalasse kuuluvaid küsimusi, ei ole tähtis; selle on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 106 jätnud tähelepanuta. Lisaks on nimetatud punktis 106 sisalduv viide BWG § 39 lõigetele 2 ja 2b asjatu, kuna see säte ei muuda kuidagi tõsiasja, et BWG § 70 lõikes 4 ei ole FM-GwG-d mainitud.

135

Apellant lisab, et Üldkohus tõlgendas vaidlustatud kohtuotsuses vaidlusalust otsust nii, et see tugineb väidetavatele FM-GwG § 31 lõike 3 punkti 2 tähenduses rikkumistele minevikus, mitte praegustele tegevusloa andmise tingimuste rikkumistele. Ta täpsustab, et ta viitab sellele veale üksnes ammendavuse huvides.

136

EKP leiab, et väite see osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

137

Mis puudutab apellandi argumente vaidlusaluse otsuse väidetavalt väära õigusliku aluse kohta, siis tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 105–107 leidis Üldkohus sisuliselt, et ei saa asuda seisukohale, et ainsad õigusnormid, mis näevad Austria õiguses ette tegevusloa kehtetuks tunnistamise rahapesu ja terrorismi rahastamise vastast võitlust käsitlevate õigusnormide rikkumise eest, on FM-GwG § 31 lõike 3 punkt 2 koostoimes § 34 lõigetega 2 ja 3. Ta märkis, et BWG § 39 lõigetes 2 ja 2b on sõnaselgelt viidatud rahapesu ja terrorismi rahastamise ohule ning et selle seaduse § 70 lõikest 4 tuleneb, et BWG rikkumised võivad õigustada tegevusloa kehtetuks tunnistamist.

138

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 108, mida ei ole käesoleva apellatsioonkaebusega vaidlustatud, meenutas Üldkohus, et isegi kui eeldada, et EKP tugines väärale õiguslikule alusele, ei ole haldusotsuse tühistamine väära õigusliku aluse tõttu põhjendatud, kui see viga ei avaldanud halduse hinnangule otsustavat mõju.

139

Lisaks, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 109, mis ei ole samuti käesoleva apellatsioonkaebuse ese, ei väitnud apellant Üldkohtus, et teistsuguse õigusliku aluse valik oleks võinud EKP hinnangut mõjutada.

140

Seega piisab Üldkohtu järelduse põhjendamiseks vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 108 ja 109 isegi juhul, kui EKP on tuginenud väärale õiguslikule alusele.

141

Järelikult tuleb apellandi etteheited vaidlustatud kohtuotsuse punktide 105–107 kohta edutuse tõttu tagasi lükata, kuna Euroopa Kohtu poolt nendega võimalik nõustumine ei too kaasa selle kohtuotsuse tühistamist.

142

Neil asjaoludel tuleb kolmanda väite üheksas osa edutuse tõttu tagasi lükata.

143

Sellest järeldub, et kolmas väide tuleb osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata.

144

Neljanda väite esimeses osas heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 132 ja järgmistes punktides õigusnormi, kui ta leidis, et kolm või viis aastat enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist toime pandud rikkumised, mis vahepeal olid kõrvaldatud, olid selle otsuse põhjendamiseks piisavad.

145

Üldkohus ei oleks pidanud arvesse võtma selliseid rikkumisi nagu need, mis puudutavad raamatupidamisarvestuse pidamist, kontrolli ja esitamist, juhtimist, riskijuhtimist, sisemiste menetluste ja lepingute dokumenteerimise süsteemi ning laenude haldamist.

146

EKP leiab, et väite see osa on vastuvõetamatu ja igal juhul põhjendamata.

147

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleneb ELTL artikli 256 lõike 1 teisest lõigust ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust, et Üldkohus on ainsana pädev ühelt poolt tuvastama faktilised asjaolud, välja arvatud juhul, kui sisulised vead tema tuvastustes tulenevad talle esitatud toimiku materjalidest, ja teiselt poolt neid faktilisi asjaolusid hindama. Seega, kui Üldkohtule esitatud tõendeid ei ole moonutatud, ei kujuta faktiliste asjaolude hindamine endast Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õigusküsimust kui sellist (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus NS vs. parlament, C‑218/23 P, EU:C:2024:358, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

148

Kuna käesolevas asjas vaidlustab apellant Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangu ja soovib, et Euroopa Kohus hindaks faktilisi asjaolusid uuesti, ilma et ta siiski väidaks, et Üldkohus on neid asjaolusid moonutanud, tuleb väite see osa vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

149

Neljanda väite teises osas heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 138 ja 139 õigusnormi, kui leidis, et selleks, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine oleks põhjendatud, ei pea rikkumised olema rasked. Selline järeldus ei võta arvesse sellise meetme olemust ja proportsionaalsuse põhimõtet.

150

EKP vaidleb apellandi argumentidele vastu.

151

Vastupidi apellandi väidetule tuleb märkida, et kapitalinõuete direktiivi artikli 67 lõike 1 punkt d, millele viitab tegevusloa kehtetuks tunnistamist käsitlev direktiivi artikli 18 punkt f ja millele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 138 ja 139, sätestab, et artiklit 67 kohaldatakse vähemalt ühel selles sätestatud asjaolul, näiteks juhul, kui krediidiasutusel või investeerimisühingul puudub pädevate asutuste nõutav juhtimiskord vastavalt riigisisestele sätetele, millega võetakse üle artikli 74 sätted. Sellest ilmneb, et nimetatud artiklis 67 ei ole konkreetselt nimetatud „raskete“ rikkumiste toimepanemist.

152

Järelikult ei saa Üldkohtule ette heita, et ta otsustas, et EKP ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et apellant on rikkunud BWG sätteid, millega võeti üle sama direktiivi artikkel 74, tõendamata seejuures, et need rikkumised olid rasked, ilmselged või süsteemsed.

153

Lisaks ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punktides 138 ja 139 esitatud Üldkohtu järeldustega eiratud tegevusloa kehtetuks tunnistamise meetme olemust ega proportsionaalsuse põhimõtet. Nimelt ei ole kapitalinõuete direktiivi artikli 67 lõike 1 punktiga d, millele on viidatud selle direktiivi artikli 18 punktis f, ega proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus see, kui ettevõtte nõuetekohase juhtimise reeglite korduvad rikkumised võivad põhimõtteliselt viia selleni, et tegevusloa kehtetuks tunnistamist peetakse sobivaks meetmeks.

154

Järelikult tuleb neljanda väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

155

Neljanda väite kolmandas osas väidab apellant, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 140 ja järgmistes punktides kohtupraktikat, mis tuleneb 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsusest Berlusconi ja Fininvest (C‑219/17, EU:C:2018:1023), kui ta keeldus analüüsimast argumenti selle kohta, et apellandi siseaudit oli piisav, põhjusel, et FMA oli varem tuvastanud, et see ei olnud nii, ja et FMA otsused olid muutunud lõplikuks.

156

EKP vaidleb apellandi argumentidele vastu.

157

Tuleb märkida, et 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse Berlusconi ja Fininvest (C‑219/17, EU:C:2018:1023) punktis 59 otsustas Euroopa Kohus, et ELTL artiklit 263 tuleb tõlgendada nii, et see ei võimalda riigisisestel kohtutel kontrollida riiklike pädevate asutuste poolt kapitalinõuete direktiivi artiklites 22 ja 23, SSMi alusmääruse artikli 4 lõike 1 punktis c ja artiklis 15 ning ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artiklites 85–87 ette nähtud menetluse raames vastu võetud menetlust algatavate või ettevalmistavate aktide või mittesiduvate ettepanekute õiguspärasust.

158

Kuna aga otsused, milles FMA tuvastas apellandi siseauditi korra nõuetele mittevastavuse, ei ole käsitatavad selliste algatavate või ettevalmistavate aktidena tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks, ning kuna Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 145 ja 146, et FMA otsus, mis puudutab apellandi poolt nõutava juhtimiskorra kehtestamata jätmist, on lõplik, siis ei ole 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsusest Berlusconi ja Fininvest (C‑219/17, EU:C:2018:1023) tulenev kohtupraktika asjakohane.

159

Seetõttu tuleb neljanda väite kolmas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

160

Neljanda väite neljandas osas väidab apellant, et Üldkohus hindas vääralt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 122 loetletud dokumente seoses seal esitatud meetmete õigusliku olemuse, vaidlustatavuse või võimaliku lõpliku laadiga ega analüüsinud BWG § 70 lõikes 4 ette nähtud kolme tagajärgede tasandit. Ta tegi selles nimetatud meetmete hindamisel seega samad vead nagu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 26.

161

Aktsionär väidab samuti, et ükski vaidlustatud kohtuotsuse punktis 122 loetletud meetmetest ei õigusta tegevusloa kehtetuks tunnistamist.

162

EKP väidab, et nende argumentidega ei saa nõustuda.

163

Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 122 piirdus Üldkohus sellega, et loetles vormilisi korraldusi, mille FMA saatis apellandile ja millele EKP tugines kapitalinõuete direktiivi artiklit 74 üle võtvate riigisiseste sätete rikkumise tuvastamisel, ilma et ta oleks selle kohta mingit hinnangut andnud. Sama kehtib ka selle kohtuotsuse punktis 26 viidatud aktide kohta.

164

Seetõttu tuleb neljanda väite neljas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

165

Seega tuleb neljas väide osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata.

166

Viienda väite esimeses osas heidab apellant, keda toetab aktsionär, Üldkohtule vaidlustatud kohtuotsuse punkti 163 ja järgnevaid punkte silmas pidades ette proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist puudutava väite ja BWG § 70 lõike 4 analüüsimata jätmist. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine tõi apellandi arvates kaasa vähem tõhusa tulemuse rahapesu ennetamise ja vastava järelevalve seisukohast.

167

Aktsionär lisab, et apellatsioonkaebuse viies väide, et Üldkohtu kaalutlused proportsionaalsuse põhimõtte kohta on väärad, on tihedalt seotud seda põhimõtet konkretiseeriva BWG § 70 lõike 4 ebapiisava käsitlemisega. Sellega seoses oleks pidanud arvesse võtma asjaolu, et riigisisesed kohtud olid kritiseerinud katseid määrata leebemat meedet.

168

EKP väidab, et väite see osa tuleb tagasi lükata.

169

Tuleb märkida, et viienda väite esimese osa raames esitatud argumendid esitati juba kolmanda väite kaheksanda osa raames. Seega tuleb samadel põhjustel, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 129–131, viienda väite esimene osa vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

170

Viienda väite teises osas väidab apellant, et vaidlusalust otsust vastu võttes muutis EKP FM-GwG kohaldamatuks, samas kui see õigusakt oleks jäänud apellandi suhtes endiselt kohaldatavaks, kui ta oleks otsustanud vabatahtliku lõpetamise kasuks.

171

EKP väidab, et selle väite teine osa tuleb tagasi lükata.

172

Tuleb tõdeda, et apellant kordab esimeses kohtuastmes esitatud hagi põhjendamiseks esitatud väidet, ilma et ta tooks välja õigusnormi rikkumise, mille Üldkohus oma hinnangus väidetavalt toime pani.

173

Pealegi ei vaidlusta apellant vaidlustatud kohtuotsuse punkte 189–192, milles Üldkohus tuvastas, et vabatahtliku lõpetamise lahendus ei oleks olnud sobivam meede kui tegevusloa kehtetuks tunnistamine.

174

Neil asjaoludel tuleb viienda väite teine osa vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

175

Järelikult tuleb viies väide tervikuna vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

176

Kuuendas väites heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane lükkas vääralt tagasi tema argumendid, mille ta esitas esimeses kohtuastmes esitatud hagi neljanda väite raames, milles ta väitis, et rikutud on tema kaitseõigusi.

177

Ta väidab sellega seoses, et Üldkohus on eksinud eelkõige seoses toimikuga tutvumise õiguse rikkumisega ning sellega, et ta rikkus kohustust teha kindlaks asjakohased asjaolud, millele apellant tugines, ning lükkas selles kontekstis esitatud etteheited ekslikult tagasi põhjusel, et apellandil oli võimalus liikmesriigi tasandil kohtus vaidlustada rikkumised tuvastanud otsus ning ta ei olnud seda võimalust kasutanud.

178

Aktsionär lisab, et see väide on tihedalt seotud Üldkohtu muude vigadega.

179

EKP palub selle väite tagasi lükata.

180

Kõigepealt tuleb märkida, et apellandi argumendid tulenevad vaidlustatud kohtuotsuse väärast tõlgendamisest.

181

Nimelt leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 245–248, et EKP ei olnud kohustatud tegema apellandile kättesaadavaks toimiku konfidentsiaalset osa. Üldkohus tugines selle järelduse tegemisel kõnealuse kohtuotsuse punktis 241 ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 32 lõigetele 1 ja 5, mille kohaselt ei hõlma toimikuga tutvumise õigus konfidentsiaalset teavet, näiteks EKP ja riiklike pädevate asutuste vahelist suhtlust.

182

Lisaks lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 244 ja 245 tagasi esitatud etteheited põhjusel, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine põhines FMA ja Austria kohtute otsustel, milles tuvastati rikkumiste olemasolu või toimepanemine, ning et apellant oli nende haldusotsuste adressaat või asjaomaste kohtumenetluste osaline, mistõttu ei saanud apellant väita, et tal ei olnud võimalik kontrollida dokumentide sisulist asjakohasust või selgitada välja nendel otsustel või kohtuotsustel põhinevad EKP ja FMA etteheited.

183

Mis puudutab EKP poolt asjakohaste asjaolude kindlaksmääramist, siis tuleb märkida, et Üldkohus analüüsis seda kohustust põhjalikult vaidlustatud kohtuotsuse punktides 251–273, mida apellant ei ole käesoleva apellatsioonkaebuse raames vaidlustanud.

184

Lõpuks ei võimalda aktsionäri argumendid nende ebatäpsuse tõttu välja selgitada õigusnormi rikkumist, mida on ette heidetud.

185

Sellest järeldub, et kuues väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

186

Seitsmendas väites väidab apellant, keda toetab aktsionär, et Üldkohus on rikkunud menetlusnorme.

187

Ta väidab kõigepealt, et Üldkohus oleks pidanud teda enne teavitama seisukohast, millele ta vaidlustatud kohtuotsuses tugines, nimelt sellest, et varasemate haldus- ja kohtuotsuste põhjendustel oli siduv mõju ka tegevusloa kehtetuks tunnistamisele.

188

Seejärel väidavad apellant ja aktsionär, et Üldkohus ei teatanud kordagi, et ta muutis 27. aprilli 2021. aasta menetlust korraldava meetme raames väljendatud lähenemisviisi, mille kohaselt eeldab rahapesuvastast võitlust käsitlevate õigusnormide alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamine seda, et on toime pandud rasked rikkumised direktiivi 2015/849 artikli 3 punkti 4 alapunkti f tähenduses.

189

Lisaks väidab apellant, et menetlust korraldava meetme taotlus, mille ta esitas 8. aprillil 2021, jäeti rahuldamata põhjusel, et Üldkohus oli sel ajal seisukohal, et tegevusloa kehtetuks tunnistamise tingimused ei olnud raskete rikkumiste puudumise tõttu täidetud. Üldkohtu seisukoht tähendaks lõppkokkuvõttes seda, et pooltel lubataks vabalt esitada täiendavaid seisukohti ja dokumente.

190

Lõpuks väidab apellant, et Üldkohus ei uurinud asjaolusid põhjalikult, kuigi ta oleks pidanud viitama konkreetsetele piisavalt rasketele rikkumistele, ning ta lisab, et see tegevusetus väljendub lisaks vaidlustatud kohtuotsuse puudulikus põhjendamises.

191

EKP palub seitsmenda väite tagasi lükata.

192

Mis puudutab kõigepealt apellandi argumente selle kohta, et talle oleks tulnud anda võimalus võtta seisukoht Üldkohtu lähenemisviisi suhtes, mille kohaselt olid haldus- ja kohtuotsuste põhjendused siduvad ka tegevusloa kehtetuks tunnistamise osas, siis tuleb tõdeda, et apellant ei määratle ega võimalda kindlaks määrata neid vaidlustatud kohtuotsuse punkte, mida need argumendid puudutavad, mistõttu tuleb tema etteheide, mille ulatust on pealegi raske mõista, vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

193

Samuti ei saa nõustuda apellandi argumentidega, mida toetab aktsionär ja mille kohaselt ei teatanud Üldkohus apellandile, et ta muutis oma arvamust, mida ta algul väljendas 27. aprilli 2021. aasta menetlust korraldava meetme raames esitatud küsimustes, kuna nendes küsimustes ei esitanud Üldkohus mingit arvamust.

194

Mis puudutab apellandi argumente tema 8. aprillil 2021 esitatud menetlust korraldava meetme taotluse rahuldamata jätmise kohta, siis ei ole nendes täpsustatud, millist liiki vea Üldkohus väidetavalt tegi. Seega on need argumendid vastuvõetamatud.

195

Lõpuks tuleb apellandi väite kohta, et vaidlustatud kohtuotsus on puudulikult põhjendatud, sest see ei võimalda kindlaks teha, milliste väidetavate raskete rikkumiste tõttu tunnistati tegevusluba kehtetuks, märkida, et see etteheide on üldine ega võimalda eelkõige kindlaks teha, milliseid vaidlustatud kohtuotsuse punkte see puudutab.

196

Igal juhul loetles Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 26 üksikasjalikult need meetmed ja kohtuotsused, mille adressaat oli apellant ja millele EKP tugines raskete rikkumiste tuvastamisel.

197

Järelikult tuleb ka see argument tagasi lükata.

198

Neil asjaoludel tuleb seitsmes väide osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

199

Kuna ühegi hagi väitega ei ole nõustutud, tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

200

Kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab kohtukulude jaotuse Euroopa Kohus.

201

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

202

Kuna apellant on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt EKP nõudele jätta apellandi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja EKP kohtukulud.

203

Kuna ükski pooltest ei ole nõudnud aktsionäri kohtukulude väljamõistmist teiselt poolelt, tuleb otsustada, et aktsionär kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: