1.

Ühtne järelevalvemehhanism ( 2 ) on pangandusliidu esimene sammas, mis loodi 2014. aastal ( 3 ) vastuseks finantskriisile. Selle eesmärk on „tagada krediidiasutuste turvalisus ja toimekindlus ning liidu ja konkreetse osaleva liikmesriigi finantssüsteemi stabiilsus ja siseturu terviklikkus“. ( 4 )

2.

Lühidalt öeldes teostab Euroopa Keskpank (edaspidi „EKP“) liikmesriikide pädevate asutuste ( 5 ) abil usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet ühtse järelevalvemehhanismi määruse artiklis 6 sätestatud tööjaotuse kohaselt ( 6 ).

3.

Ühtse järelevalvemehhanismi ülesehitus on võrreldes suurema osa liidu õiguskorra toimimisega teataval määral „eriline“. ( 7 ) Ühtse järelevalvemehhanismi määruse artikli 4 lõike 3 kohaselt „kohaldab [EKP] […] kogu asjakohast liidu õigust ja kui kõnealusteks liidu õigusaktideks on direktiivid, neid direktiive siseriiklikusse õigusesse ülevõtvaid õigusakte. Kui asjakohane liidu õigus koosneb määrustest ja kui kõnealused määrused tagavad praegu liikmesriikidele sõnaselgelt valikuvõimalused, kohaldab EKP ka kõnealuseid valikuvõimalusi võimaldavaid siseriiklikke õigusakte“.

4.

Just see säte on kõnesoleva apellatsiooniasja keskmes. Käesoleva kohtuasja apellant Anglo Austrian AAB AG, varem Anglo Austrian AAB Bank AG (edaspidi „AAB Bank“), oli Austrias asutatud vähem oluline krediidiasutus. Kui EKP oli selle krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistanud, vaidlustas apellant selle otsuse Üldkohtus, väites, et EKP oli tegevusloa kehtetuks tunnistanud hoolimata asjaolust, et vajalikud liidu õiguses sätestatud ja Austria õigusse ülevõetud tingimused ei olnud täidetud.

5.

Üldkohus jättis hagi oma 22. juuni 2022. aasta otsusega Anglo Austrian AAB ja Belegging-Maatschappij Far-Eastvs. EKP (T‑797/19, edaspidi vaidlustatud kohtuotsus, EU:T:2022:389) rahuldamata. Käesoleva kohtuasja apellant väidab muu hulgas, et Üldkohus on liikmesriigi õigust tõlgendanud ja kohaldanud ekslikult.

6.

Käesolevas apellatsioonimenetluses on asjakohased kaks Austria õigusakti. Esimene neist on Austria föderaalne pangandusseadus (Bundesgesetz über das Bankwesen (Bankwesengesetz)) (edaspidi „BWG“) ning teine rahaturgudel rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse föderaalseadus (Bundesgesetz zur Verhinderung der Geldwäsche und Terrorismusfinanzierung im Finanzmarkt) (edaspidi „FM-GwG“).

7.

BWG § 39 kannab pealkirja „Üldised hoolsuskohustused“. Selle lõigetes 2 ja 2b on sätestatud:

„(2)   Krediidiasutustel ja § 30 lõike 6 kohaselt vastutavatel äriühingutel peavad olema kehtestatud juhtimis-, raamatupidamis- ja kontrollikorrad, mille eesmärk on tuvastada, hinnata, juhtida ja jälgida äri- ja tegevusriske, sealhulgas selliseid riske, mis tulenevad nende makromajanduslikust keskkonnast, võttes arvesse vastava majandustsükli faasi, rahapesu ja terrorismi rahastamise riski ning nende tasustamispõhimõtteid ja -tavasid, ning mis on pangandustegevuse laadi, ulatust ja keerukust arvestades asjakohased. Need juhtimis-, raamatupidamis- ja kontrollikorrad peavad hõlmama võimalikult suures ulatuses ka äri- ja tegevusriske ning tasustamispõhimõtetest ja -tavadest tuleneda võivaid riske. Organisatsiooniline struktuur ning juhtimis-, raamatupidamis- ja kontrollikorrad peavad olema kirjalikult ja arusaadavalt dokumenteeritud. Organisatsioonilises struktuuris tuleb vältida huvide ja pädevuste konflikte, võttes selleks kasutusele äritegevusele vastavad organisatsioonilised ja menetluslikud piirangud. Siseauditi osakond peab vähemalt kord aastas kontrollima nende kordade ja nende kohaldamise asjakohasust.

[…]

(2b) Lõikes 2 sätestatud kordades võetakse arvesse eelkõige järgmist:

1. krediidirisk ja vastaspoole makseviivituse risk;

2. kontsentratsioonirisk;

3. tururisk;

4. liigse finantsvõimenduse risk;

5. operatsioonirisk;

6. väärtpaberistamisrisk;

7. likviidsusrisk;

8. intressimäära risk seoses kõigi tehingutega, mis ei ole hõlmatud punktiga 3;

9. krediidiriski maandamismeetmetest tingitud jääkrisk;

10. krediidiasutuse riskipositsioonide asukoht;

11. rahapesu ja terrorismi rahastamise risk;

12. asutuse ärimudelist tulenev risk, võttes arvesse riskide hajutamise strateegiate mõju;

13. ettevõttesiseseid meetodeid kasutavate asutuste stressitestide tulemused ning

14. krediidiasutuste ja § 30 lõike 6 kohaselt vastutavate üksuste ettevõtte auditi- ja kontrollikord, nende ettevõtluskultuur ja juhtorgani võime täita oma kohustusi.“

8.

BWG § 70 lõikega 4 on reguleeritud Finanzmarktaufsichtsbehörde (Austria finantsturu järelevalveasutus, edaspidi „FMA“) järelevalvepädevus ja selles on sätestatud, et kui krediidiasutus rikub BWG või muude selles loetletud õigusaktide ( 8 ) sätteid, siis FMA:

„1.   teeb krediidiasutusele, finantsvaldusettevõtjale, segafinantsvaldusettevõtjale või segavaldusettevõtjale karistuse ähvardusel ettekirjutuse taastada õiguspärane olukord juhtumi asjaolusid arvestades mõistliku tähtaja jooksul;

2.   rikkumise kordumise või jätkumise korral keelab tegevjuhtidel täielikult või osaliselt äriühingu juhtimise, välja arvatud juhul, kui see oleks rikkumise laadi ja raskust arvestades ebamõistlik ja õiguspärase olukorra taastamist võib eeldada uute punktis 1 sätestatud meetmete võtmisega; sellisel juhul pööratakse täitmisele esimene määratud karistus ja tehakse suurema karistuse ähvardusel uus ettekirjutus;

3.   tunnistab krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks, kui krediidiasutuse toimimist ei suudeta tagada muude käesolevas föderaalseaduses sätestatud meetmetega. […]“.

9.

FM-GwG § 31 lõike 3 punktis 2 on sätestatud, et „[FM-GwG] § 34 lõigetes 2 ja 3 sätestatud kohustuste rikkumise korral võib FMA […] tunnistada kehtetuks tegevusloa, mille FMA on andnud […]“.

10.

Viimaks on FM-GwG § 34 lõigetes 2 ja 3 üle võetud direktiivi 2005/60/EÜ ( 9 ) rahapesuvastased sätted ning neis viidatakse eelkõige FM-GwG § 6 lõigete 1, 2–4, 6 ja 7, § 7 lõike 7, § 9 ja § 23 lõike 3 rasketele, korduvatele või süstemaatilistele rikkumistele.

11.

Käesolevas apellatsioonimenetluses olulised asjaolud võib kokku võtta alljärgnevalt.

12.

Apellant AAB Bank oli Austrias asutatud vähem oluline krediidiasutus. Belegging-Maatschappij „Far-East“ BV (edaspidi „aktsionär“) on valdusühing, kelle omandis oli 99,99% AAB Banki aktsiatest.

13.

FMA esitas 26. aprillil 2019 kooskõlas ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse ( 10 ) artikli 80 lõikega 1 EKP-le otsuse eelnõu AAB Banki krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks.

14.

EKP tunnistas 14. novembri 2019. aasta otsusega AAB Banki krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks alates nimetatud otsuse teatavakstegemise kuupäevast.

15.

EKP leidis, et FMA järelduste põhjal, mille kohaselt oli AAB Bank jätkuvalt ja korduvalt rikkunud nõudeid rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse ning asutusesisese juhtimise valdkonnas, ei olnud AAB Bank võimeline tagama oma riskide usaldusväärset juhtimist.

16.

Seetõttu leidis EKP, et AAB Banki krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise kriteeriumid, mis on kehtestatud direktiivi 2013/36 ( 11 ) artikli 18 punktis f ja üle võetud Austria õigusse, on täidetud, kuna AAB Bank oli rikkunud selle direktiivi artikli 67 lõike 1 punkte d ja o Austria õigusse ülevõetud kujul, ning tegevusloa äravõtmine on proportsionaalne.

17.

Lisaks keeldus EKP vaidlustatud otsuse tagajärgede peatamisest 30‑päevaseks perioodiks seetõttu, et AAB Banki seisukohad ei tekitanud kahtlust selle otsuse õiguspärasuses, see otsus ei saanud tekitada hüvitamatut kahju ning otsuse viivitamatut kohaldamist õigustas üldine huvi kaitsta AAB Banki hoiustajaid, investoreid ja teisi partnereid ning finantssüsteemi stabiilsust.

18.

AAB Bank ja aktsionär esitasid 19. novembril 2019 Üldkohtu kantseleisse hagiavalduse, milles nad paluvad vaidlustatud otsus tühistada.

19.

Üldkohus tunnistas aktsionäri hagi Euroopa Kohtu kohtuotsuse EKP jt vs. Trasta Komercbanka ( 12 ) põhjal vastuvõetamatuks. Ta jättis AAB Banki hagi sisulistes küsimustes tervikuna rahuldamata.

20.

AAB Bank palub 1. septembril 2022 esitatud apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

21.

EKP palub Euroopa Kohtul:

22.

Aktsionär astus menetlusse apellandi nõuete toetuseks.

23.

Apellant esitab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks seitse väidet.

24.

Apellatsioonkaebuse esimeses väites väidab apellant, et Üldkohus ületas oma pädevuse piire, rikkus liidu õigust ja moonutas faktilisi asjaolusid. Teise väite kohaselt on Üldkohus pannud toime rikkumise sellega, et tunnistas EKP pädevust rahapesu puudutavates küsimustes. Kolmandas väites väidetakse, et Üldkohus on valesti tõlgendanud liidu ja liikmesriigi õigust ning on igal juhul moonutanud faktilisi asjaolusid. Neljandas väites omistatakse Üldkohtule viga direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punkti d ja liikmesriigi õiguse tõlgendamisel. Viienda väite kohaselt jättis Üldkohus analüüsimata proportsionaalsuse põhimõtet puudutavad väited. Kuuenda väite kohaselt rikkus Üldkohus apellandi kaitseõigusi. Seitsmendas ja viimases väites omistatakse Üldkohtule menetlusvead, mis kahjustasid apellantide huve.

25.

Arvestades, et mitmes apellandi väites sisalduvad küsimused, mis on seotud liikmesriigi õiguse asjakohase rolli ja tõlgendamisega, käsitlen nüüd esmalt liikmesriigi õiguse paiknemist ühtse järelevalvemehhanismi õiguslikus raamistikus (jaotis A). Seejärel analüüsin järjest igat apellatsioonkaebuse väidet ja näitan, miks peaks Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse tervikuna rahuldamata jätma (jaotis B).

26.

Ühtse järelevalvemehhanismi määruses eristatakse pangandusregulatsiooni ja pangandusjärelevalvet. See määrus käsitleb peamiselt (ehkki mitte üksnes) viimast.

27.

Pangandusjärelevalve reguleerimise kontekstis ei ole ühtse järelevalvemehhanismi määruses ühtlustatud krediidiasutustele kohaldatavaid liikmesriikide materiaalõigusnorme. Selles on tuginetud hoopis liikmesriikide mitmesugustele valikutele seoses kohaldatavate õigusnormide sisuga ning keskendutud „järelevalve viisidele“ ja „järelevalveasutuste omavahelisele suhtele“. ( 13 )

28.

Mingi õigusvaldkonna reguleerimise jagunemine Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel on Euroopa Liidus tavapärane reguleerimismeetod. Liidu ja liikmesriigi õiguse põimumine on liidu õiguskorras sagedane nähtus. Reeglina tuleb seda ette siis, kui reguleerimiseks kasutatakse direktiive. Samas jõutakse samasuguse tulemuseni sageli siis, kui kasutatakse määrusi, mis võimaldavad või näevad ette liikmesriikide täiendavaid regulatiivseid valikuid.

29.

Enamikus olukordades kohaldab liikmesriigi ametiasutus liidu ja liikmesriigi õiguse segu. Liikmesriigi ametiasutuse otsuseid kontrollitakse kohtulikult liikmesriigi kohtus, kes tõlgendab ja kohaldab liikmesriigi õigust ning võib Euroopa Kohtule liidu õigusega seoses esitada eelotsusetaotlusi.

30.

Ühtne järelevalvemehhanism on ainulaadne selle poolest, et see on liidu õiguses esimene kord, kus liikmesriigi õiguse kohaldamise vahetu kohustus ei ole pandud mitte liikmesriigi, vaid liidu institutsioonile. ( 14 )

31.

Enamikul juhtudel jaguneb usaldatavusnõuete täitmise järelevalve tegemise ülesanne EKP ja liikmesriigi pädevate asutuste vahel. ( 15 ) Enamiku järelevalveülesannete puhul jaguneb eelnimetatud asutuste töö oluliste ja vähem oluliste institutsioonide vahel. ( 16 )

32.

Olenemata jaotusest oluliseks või vähem oluliseks on EKP-l siiski kõigi krediidiasutuste suhtes kaks ainupädevust: esiteks tegevusloa andmine või kehtetuks tunnistamine ja teiseks krediidiasutustes olulise osaluse omandamise ja võõrandamise teatiste hindamine (välja arvatud pankade kriisilahenduse korral). ( 17 ) Praeguses kohtuasjas on asjakohane esimene pädevus.

33.

Tegevusloa andmise või kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel peab EKP kohaldama nii liidu õiguse kui ka kõnealuse krediidiasutuse liikmesriigi õiguse sätteid. Ühtse järelevalvemehhanismi määruse artikli 4 lõike 3 kohaselt on liikmesriigi õigus teatavate EKP otsuste vastuvõtmisel sõnaselgelt asjakohane. ( 18 )

34.

Seega tekib küsimus, kes ja millise õiguse alusel kontrollib, kuidas EKP seda pädevust teostab.

35.

Küsimusele „kes“ on Euroopa Kohus kohtuotsuses Berlusconi juba vastanud: ELTL artikkel 263 annab liidu kohtutele ainupädevuse kontrollida liidu institutsioonide vastu võetud aktide õiguspärasust. Seega on neil ainupädevus ka EKPga seotud otsuste puhul. ( 19 )

36.

Küsimus „millise õiguse alusel“ on veidi keerulisem.

37.

Kuna EKP ei kohalda tegevusloa andmise või kehtetuks tunnistamise otsustamisel mitte üksnes liidu, vaid ka liikmesriigi õigust, peavad liidu kohtud selliste EKP otsuste kohtulikul kontrollimisel vältimatult kohaldama liikmesriigi õigust.

38.

Liidu kohtutes võib liikmesriigi õigust käsitleda kahel viisil: faktilise asjaolu või õigusena. ( 20 )

39.

Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagide, eelotsusetaotluste ( 21 ) ja mõnikord ka tühistamishagide ( 22 ) loogikast tulenevalt koheldakse liikmesriigi õigust tavaliselt faktilise asjaoluna. ( 23 ) Sellises olukorras hõlmab Üldkohtu liikmesriigi õigust puudutavate järelduste kontrollimine selle kohtu faktide kogumise protsessi kontrollimist, mida Euroopa Kohus võib apellatsiooni korras teha üksnes juhul, kui pooled väidavad, et Üldkohus on fakte moonutanud. ( 24 )

40.

Siiski tuleb liidu õiguses ette olukordi, kus liikmesriigi õigust puudutavaid küsimusi käsitletakse õiguslike küsimustena. Sellega seoses ei ole ühtne järelevalvemehhanism ainus olukord, kus liidu õigus viitab liikmesriigi õigusele kui kohaldatavatele õigusnormidele.

41.

Kõige tuntum selleteemaline näide on kaubamärgimäärus, ( 25 ) milles viidatakse ulatuslikult ja sõnaselgelt liikmesriigi õigusele. ( 26 ) Kohtujurist Mengozzi ( 27 ) nimetas ka riigihangete valdkonda, kus liidu institutsioonid peavad mõnikord järgima riigihankelepingu täitmise liikmesriigi õiguse sätteid, ning ELTL artiklist 272 tulenevat Euroopa Kohtu pädevust, mille puhul võib liikmesriigi õigus muutuda kohaldatavaks lepingus sisalduva vahekohtuklausli alusel.

42.

Kohtujurist Mengozzi väitis, et olukorras, kus liikmesriigi õigus on osa asjakohasest õiguslikust kontekstist, „arvestades küll kõiki asjakohaseid reservatsioone, ei saa liidu kohus hoiduda kohustusest vaadata läbi kõik tema kontrolli alla kuuluvad haldusaktid, sh selle osa neist, kus on hinnatud mõne liikmesriigi õigust“. ( 28 )

43.

Kaubamärgi valdkonnas leidis kohtujurist Bot, et Üldkohus „peab […] saama vajaduse korral omal algatusel tutvuda nende siseriiklike õigusnormide, millele pooled oma nõuetes tuginevad, sisuga, kohaldamistingimustega ja ulatusega“. ( 29 )

44.

Olen seisukohal, et liikmesriigi õigust tuleb käsitleda õigusena ka pangandusjärelevalve valdkonnas sellistes olukordades, kus EKP peab liidu õigusaktide kohaselt kohaldama liikmesriigi õigusnorme. Seega peavad liidu kohtud ühtse järelevalvemehhanismi raames liikmesriigi õiguse kindlakstegemisel ja kohaldamisel kasutama tavapäraseid õigusliku tõlgendamise meetodeid ning ühtlasi paigutama liikmesriigi õiguse õigesse liikmesriigi konteksti, mis võib olla liikmesriigiti erinev. Üksnes nii saavad liidu kohtud jõustada liikmesriikide regulatiivset mitmekesisust, mida toetab ühtse järelevalvemehhanismi süsteem, ( 30 ) ning EKP juhindub järelevalvepädevuse teostamisel just sellest kaalutlusest ( 31 ).

45.

Olen nõus kohtujuristide Mengozzi ja Botiga, et Üldkohus peaks ühtse järelevalvemehhanismi kontekstis liikmesriigi õiguse tähenduse mõistmiseks vajaduse korral omal algatusel arvesse võtma nii liikmesriigi seadusandlikku konteksti kui ka liikmesriigi kohtupraktikat, mis on vastavate liikmesriigi õigusnormide õigeks tõlgendamiseks asjakohane. ( 32 )

46.

Kuna liikmesriigi õigust käsitletakse õigusküsimusena, on Euroopa Kohtul apellatsioonimenetluses pädevus kontrollida, kuidas Üldkohus seda õigust kohaldas.

47.

Tuleb veel otsustada, millist kontrollistandardit peaks Euroopa Kohus kasutama, kui ta hindab apellatsioonkaebuse väiteid, mille kohaselt on Üldkohus kohaldatavat liikmesriigi õigust valesti tõlgendanud.

48.

Kaubamärgiõiguse kontekstis ( 33 ) kehtestas Euroopa Kohus kontrollistandardi, mis näib keskenduvat selle väljaselgitamisele, kas ja kuidas moonutas Üldkohus liikmesriigi õiguse tähendust, võttes arvesse seda, kuidas kohtuasja pooled seda õigust esitasid. See võib nii olla põhjusel, et Euroopa Kohus ei ole kunagi sõnaselgelt kinnitanud, et selles valdkonnas on liikmesriigi õigusel õiguse, mitte faktilise asjaolu roll. ( 34 )

49.

Olen nõus, et Euroopa Kohus ei tohi apellatsioonimenetluses hakata liikmesriigi õigust tõlgendama uutmoodi, vaid peab pigem hindama, milliseid asjaolusid võttis Üldkohus nende õigusnormide tõlgendamisel otsust tehes arvesse.

50.

Siiski leian, et keskendumine asjakohaste liikmesriigi õigusnormide grammatilisele tähendusele võib isegi juhul, kui neid käsitletakse õigusküsimustena, olla liiga kitsas ühtse järelevalvemehhanismi kontekstis, kus liikmesriikide regulatiivset mitmekesisust loetakse reegliks, nagu näidatud eespool.

51.

Seetõttu peab Euroopa Kohus kontrolli käigus keskenduma selle väljaselgitamisele, mil määral järgis Üldkohus liikmesriigi õiguse õige tähenduse väljaselgitamisel hoolsuskohustust. Euroopa Kohus peab keskenduma teguritele, mida Üldkohus liikmesriigi õiguse tähenduse hindamisel arvesse võttis, ja sellele, kui selgelt ta põhjendas ühe võistleva tõlgenduse teistele eelistamist.

52.

Eeltoodut arvesse võttes analüüsin nüüd apellandi seitset apellatsioonkaebuse väidet. Oma analüüsis muudan esimese ja teise väite järjekorda ning seejärel käsitlen ülejäänud väiteid nende esitamise järjekorras.

53.

Oma teises väites leiab AAB Bank esiteks, et Üldkohus eksis, kui jättis omal algatusel kontrollimata, kas EKP-l on pädevus rahapesu küsimustes või selles valdkonnas liikmesriigi õiguse kohaldamiseks; teiseks on EKP-l pädevus määrata karistusi üksnes vahetult kohaldatava liidu õiguse rikkumise eest ja kolmandaks on EKP pädev teostama hoiuste ja laenudega seotud tegevuse üle üksnes usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet.

54.

Tõlgendan seda väidet argumendina, et EKP ei tegutsenud mitte panga tegevusloa kehtetuks tunnistamise (mis on tema ainupädevuses), vaid rahapesu valdkonnas (mis on liikmesriikide pädevate asutuste pädevuses).

55.

Esimeses argumendis tugineb apellant ühtse järelevalvemehhanismi määruse põhjendusele 28, tõlgendades seda nii, et see annab FMA-le rahapesuvastast võitlust puudutavates küsimustes ainupädevuse. Apellandi sõnul Üldkohus eksis, kui lahutas otsustamise selles valdkonnas kaheks: esiteks rikkumiste kindlakstegemine, mis on FMA ülesanne, ja teiseks pädevus karistada krediidiasutust, tunnistades selle tegevusloa kehtetuks, mis on EKP ülesanne.

56.

Selle argumendi toetuseks väidab apellant ühtlasi, et kui ühtse järelevalvemehhanismi määruse artikli 4 lõikest 3 tuleneks teistsugune tõlgendus, tähendaks see selle sätte õigusvastasust, kuna oleks vastuolus võimude lahususe põhimõttega.

57.

Seoses ühtse järelevalvemehhanismi määruse põhjendusega 28 on Euroopa Kohus juba lükanud tagasi selle tõlgenduse, mille apellant käesolevas kohtuasjas välja pakub.

58.

Kohtuotsuses Versobank vs. EKP rõhutas Euroopa Kohus, et tegevusloa kehtetuks tunnistamise pädevus on antud üksnes EKP-le. ( 35 ) Peale selle leidis Euroopa Kohus, et ühtse järelevalvemehhanismi määruse artikli 14 lõike 5 kohaselt võib EKP tegevusloa kehtetuks tunnistada muu hulgas liikmesriigi pädeva asutuse ettepanekul. ( 36 ) Viimaks kinnitas Euroopa Kohus, et EKP pädevus jääb ainupädevuseks isegi juhul, kui tegevusloa kehtetuks tunnistamise põhjused puudutavad näiteks juhtimiskohustusi ja rahapesu tõkestamise kohustusi. ( 37 )

59.

Seega oli Üldkohtul õigus teha samad järeldused seoses EKP pädevusega tunnistada AAB Banki tegevusluba FMA tuvastatud rikkumiste põhjal direktiivi 2013/36 artikli 18 punkti f ning artikli 67 lõike 1 punktide d ja o alusel kehtetuks. ( 38 )

60.

Sellest tulenevalt leian, et apellatsioonkaebuse teise väite esimene argument tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

61.

Oma teises argumendis leiab apellant, et tulenevalt ühtse järelevalvemehhanismi määruse põhjendusest 36 ja artiklist 18 võib EKP määrata karistusi üksnes vahetult kohaldatava liidu õiguse põhjal, mitte liikmesriigi õiguses nimetatud rikkumiste korral.

62.

Siiski on Euroopa Kohus samadel põhjustel nagu selle väite esimese argumendi puhul ühemõtteliselt kinnitanud, et EKP kohaldab ka asjasse puutuvat liikmesriigi õigust. Seega leidis Üldkohus minu hinnangul õigesti, et FM-GwG § 34 lõigetes 2 ja 3 reguleeritud kohustustega on üle võetud direktiivi 2005/60 asjaomased sätted ning seega kuulub nende kohustuste rikkumine FM-GwG § 31 lõike 3 punkti 2 kohaldamisalasse, milles on tagajärjena ette nähtud krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamine, kohaldamisalasse. ( 39 ) Seetõttu leidis Üldkohus õigesti, et EKP, kellel on ühtse järelevalvemehhanismi määruse alusel ainupädevus tegevusluba kehtetuks tunnistada, tohtis selle otsuse teha liikmesriigi õiguse rikkumise põhjal. ( 40 )

63.

Üldkohus ei arutanud argumenti, mille kohaselt on ühtse järelevalvemehhanismi määruse artikli 4 lõige 3 õigusvastane, ja seega tuleks seda käsitada apellatsioonimenetluses esitatud uue argumendina, mis muudab selle vastuvõetamatuks. ( 41 )

64.

Viimaks väidab apellant, et EKP on pädev teostama hoiuste ja laenudega seotud tegevuse üle üksnes usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet.

65.

See argument esitati alles apellatsioonimenetluses ja on seetõttu vastuvõetamatu.

66.

Igal juhul tuleb see argument tagasi lükata, arvestades, et (nagu selgitasin seoses käesoleva väite esimese argumendiga) EKP-l on ainupädevus panga tegevusluba kehtetuks tunnistada ilma mingite piiranguteta tegevustele, mida see tegevusluba hõlmab.

67.

Seega tuleb teise väite vastuvõetav osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

68.

Esimeses väites väidab apellant, et Üldkohus ületas oma pädevust ja rikkus ELTL artiklit 263 sellega, et käsitles küsimusi, mis puudutavad Austria õiguse rahapesu tõkestamist käsitlevate sätete tõlgendamist ja kohaldamist. Kõrvalepõikena väidab apellant, et liikmesriigi õigust tõlgendati ja kohaldati valesti. Viimaks väidab apellant, et juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et liikmesriigi õigust tuleb käsitleda faktilise asjaoluna, on Üldkohus moonutanud selle tähendust.

69.

Teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et need argumendid on põhjendamatud. Eelkõige tuleb märkida, et ühtse järelevalvemehhanismi määruse artikli 4 lõikega 3 lisati liikmesriigi õigus selle asjakohasesse õiguslikku raamistikku, nagu on täpsemalt selgitatud eelmises jaotises.

70.

Seetõttu on EKP kohustatud otsustamisel lähtuma ka liikmesriigi õigusest.

71.

Nagu leidis kinnitust kohtuotsuses Berlusconi, on liidu kohtutel ELTL artikli 263 alusel ülesanne kontrollida liidu õigusaktide õiguspärasust. ( 42 ) Sealjuures peavad nad kohaldama liikmesriigi õigust õigusena, nagu on öeldud käesoleva ettepaneku punktis 44. Võttes arvesse, et BWGs, mis puudutab tegevusloa kehtetuks tunnistamist, on viidatud FM-GwG-le, mis puudutab rahapesu tõkestamist, sai viimasest liikmesriigi õiguse osa, mida Üldkohus EKP tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsust kontrollides kohaldab.

72.

Lisaks väidab apellant, et Üldkohtul ei võinud kohaldada analoogia alusel liidu haldusõiguse põhimõtteid liikmesriikide haldusasutuste (käesolevas kohtuasjas FMA) otsuste lõplikule olemusele seoses FM-GwG § 31 lõike 3 punkti 2 ning § 34 lõigete 2 ja 3 rikkumisega. ( 43 )

73.

Apellandil on õigus, et liikmesriigi haldusakti lõpliku olemuse hindamisel peab Üldkohus arvesse võtma Austria haldusõiguse põhimõtteid. Kuid apellant ei täpsusta, kuidas erinevad Üldkohtu kohaldatud põhimõtted Austria haldusõigusnormidest. Seega teen ettepaneku lükata tagasi argument, et Üldkohus on teinud sisuliselt eksliku otsuse. ( 44 )

74.

Viimaks väidab apellant, et Üldkohtu põhjendused on vastuolulised, kuna ühelt poolt leiab Üldkohus, et tegevusloa kehtetuks tunnistamise tingimused on liikmesriigi haldusasutuste otsustada, kuid teiselt poolt teostab ise selliste otsuste kohtulikku kontrolli.

75.

Minu arvates ei ole selles Üldkohtu seisukohas mitte midagi vastuolulist. Liidu õiguse (ühtse järelevalvemehhanismi määruse) kohaselt peavad liikmesriigid määrama kindlaks krediidiasutustele tegevusloa andmise tingimused. Kui aga need tingimused on juba kindlaks määratud, peab neid arvesse võtma see asutus, kes sellise tegevusloa annab (või selle kehtetuks tunnistab), ja see on EKP. Kuna EKP otsuse üle teostavad pädevust liidu kohtud, on ainus võimalik tagajärg see, et nad peavad võtma arvesse liikmesriigi õiguses sätestatud tingimusi.

76.

Kokkuvõttes tuleb esimese väite vastuvõetav osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

77.

Oma kolmandas väites, mis koosneb üheksast osast, väidab apellant, et Üldkohus on valesti tõlgendanud FM-GwG § 31 lõike 3 punkti 2, direktiivi 2013/36 artikli 67 lõiget 1 ning liikmesriigi haldus- ja kohtuotsuseid.

78.

Esimeses väiteosas väidab apellant, et Üldkohus on valesti tõlgendanud FM-GwG § 31 lõike 3 punkti 2 sellega, et on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44 leidnud, et otsustamisel, kas tegevusloa kehtetuks tunnistamise tingimused on täidetud, ei ole vaja oodata asjaomaste riigisiseste otsuste lõplikuks muutumist. Peale selle väidab apellant, et Üldkohus tõlgendas Austria õigust „radikaalselt“ seeläbi, et ei näinud probleemi selles, et sama rikkumist käsitles kaks eri otsust: ühes (liikmesriigi otsuses) see tuvastati ning teises (EKP otsuses) määrati karistus ehk tunnistati tegevusluba kehtetuks.

79.

Samuti väidab apellant, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 valesti tõlgendanud BWG § 70 lõiget 4, mis on FM-GwG § 31 lõike 3 punktiga 2 sõnaselgelt kohaldatavaks muudetud.

80.

Esimese argumendi puhul ei ole täielikult selge, kas Üldkohus ikka tegelikult tegi sellise järelduse, mille tegemise apellant talle omistab. Üldkohus vastas argumendile, mille kohaselt võib raske rikkumise kindlaks teha ainult halduskaristusõiguse või kriminaalõiguse alusel ning et rikkumised tuleb kindlaks teha kohtumenetluses kohtuotsusega, mis on omandanud seadusjõu. ( 45 )

81.

Sellega seoses vastas Üldkohus, et olukorras, kus liikmesriigi õigus annab haldusasutusele pädevuse tuvastada asjaomaste sätete rikkumine ja selle eest karistada (FM-GwG § 34 lõige 2), tähendaks seadusjõu olemasolu nõue seda, et karistuse kohaldamine oleneks sellest, kas asjaomane krediidiasutus on haldusasutuse otse edasi kaevanud.

82.

Seetõttu leian, et vastupidi apellandi väidetule ei otsustanud Üldkohus, et haldusasutuse otsus, millega on tuvastatud asjaomaste sätete rikkumine, ei pea muutuma lõplikuks. See kohus lihtsalt sedastas, et edasi kaebamata jätmise korral muutub selline otsus lõplikuks.

83.

Mis puudutab apellandi argumenti seoses liikmesriigi õiguse „radikaalse“ tõlgendamisega, mille kohaselt ei tohi rikkumist tuvastada ja selle eest karistust määrata kahes eri otsuses, tundub mulle, et selle argumendiga ei saa nõustuda, kuna ühtse järelevalvemehhanismi määruse artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt kuulub tegevusloa kehtetuks tunnistamise ainupädevus EKP-le.

84.

Võib olla tõsi, et selline pädevuse jaotus muudab seda, kuidas toimis haldusõigus liikmesriikides enne pangandusliidu loomist. Kuid seda ei tohi käsitada liikmesriigi õiguse eksliku tõlgendamisena.

85.

Viimaks väidab apellant, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 eksinud sellega, et on valesti tõlgendanud BWG § 70 lõiget 4. Apellandi sõnul nõutakse selles liikmesriigi õiguse sättes, mida FM-GwG § 31 lõike 3 punkti 2 kohaselt sõnaselgelt kohaldatakse, karistuste sammsammulist määramist kolme järjestikuse karistusmäära alusel.

86.

Mulle siiski ei tundu, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 andnud sellise tõlgenduse. Seal leidis ta, et rikkumised õigustavad tegevusloa kehtetuks tunnistamist isegi juhul, kui need vahepeal heastatakse, kuna eesmärk on kaitsta Euroopa pangandussüsteemi.

87.

Siin on asjakohased ka vaidlustatud kohtuotsuse punktid 79–92, kus Üldkohus minu hinnangul õigesti leidis, et EKP-l oli õigus kohaldada karistusena tegevusloa kehtetuks tunnistamist, kuna see karistus põhines süstemaatilistel, rasketel ja jätkuvatel rikkumistel.

88.

Nagu väitsin käesoleva ettepaneku punktis 45, peab Üldkohus võtma arvesse ka asjakohast liikmesriigi kohtupraktikat, milles tõlgendatakse liikmesriigi õigust. ( 46 ) Sellega seoses esitas apellant Üldkohtule Bundesverwaltungsgerichti (föderaalne halduskohus, Austria) otsuse, ( 47 ) milles see kohus leidis, et rikkumised ei olnud rasked ega süstemaatilised.

89.

Vaidlustatud kohtuotsuses Üldkohus seda argumenti ei käsitlenud, vaid keskendus EKP esitatud põhjustele, mis põhinevad talle esitatud FMA järeldustel. Samuti viitas Üldkohus FMA soovituse aluseks olnud otsuste loetelule ja EKP otsusele tegevusluba kehtetuks tunnistada, mille hulgas oli ka apellandi viidatud kohtuotsus. ( 48 )

90.

Ehkki nõustun, et Üldkohus oleks võinud selgemalt kirjeldada, kuidas see kohtuotsus tema otsust mõjutas, on siiski selge, et Üldkohus kasutas oma hinnangus Bundesverwaltungsgerichti (föderaalne halduskohus) otsust ning leidis, et see ei muuda vähem tähtsaks FMA ja EKP järeldust, mille kohaselt olid AAB Banki rikkumised süstemaatilised, rasked ja jätkuvad.

91.

Pealegi leidis Üldkohus ka seda, et rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisele suunatud usaldatavusnõuete normide tähtsus, krediidiasutuste sellekohane eriline vastutus ning vajadus reageerida nende eeskirjade rikkumisele võimalikult kiiresti õigustab tegevusloa kehtetuks tunnistamist. ( 49 )

92.

Seetõttu teen ettepaneku kolmanda väite esimene osa tagasi lükata.

93.

Apellant väidab, et Üldkohus tegi eksliku otsuse, et rikkumine tuleb tuvastada liikmesriigi tasandil tehtud otsusega ja et seda tuleb kohtulikult kontrollida. Apellant ei viita ühelegi vaidlustatud kohtuotsuse punktile, kus Üldkohus on sellise otsuse teinud.

94.

Peale selle ei ole selge, mis viga Üldkohtule omistatakse, ning seetõttu leian, et Euroopa Kohus peab selle argumendi tunnistama vastuvõetamatuks.

95.

Seejärel analüüsib apellant ükshaaval vaidlustatud kohtuotsuse punktis 26 loetletud dokumente ning väidab, et Üldkohus on neile selles punktis omistanud vale õigusjõu.

96.

Kuid vaidlustatud kohtuotsuse punktis 26 üksnes viidatakse mitmesugustele dokumentidele, millele FMA ja EKP tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel viitasid. Apellant ei täpsusta, millise vea on Üldkohus selle loetelu koostamisel teinud.

97.

Seepärast leian, et Euroopa Kohus peab kolmanda väite selle osa tagasi lükkama.

98.

Apellant väidab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 46 ja 47 on Üldkohus liidu haldusõiguse põhimõtteid analoogia alusel valesti kohaldanud Austria õiguses reguleeritud olukorrale.

99.

Üldkohus märkis, et „rikkumises süüdistatava isiku süüd võib pidada lõplikult tuvastatuks, kui rikkumise tuvastanud otsus on jõustunud“. ( 50 )

100.

Samas ei selgita apellant, kuidas on see põhimõte vastuolus asjaomase Austria õigusega. Teisisõnu ei selgitanud ta, mis on Austria õiguses selle asemel ette nähtud. Vastupidi, Üldkohtu viidatud põhimõte vastab kooskõlas EKP esitatud argumendiga üldisele õigusloogikale, mille kohaselt muutub järeldus lõplikuks siis, kui muutub lõplikuks otsus, milles see järeldus on tehtud.

101.

Seepärast leian, et see kolmanda väite osa tuleb tagasi lükata.

102.

Apellant väidab, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 149 ja 150 eksinud sellega, et on vastuolus liikmesriigi õigusega omistanud liikmesriigi haldusotsustele mitu tagajärge. ( 51 )

103.

Minu hinnangul moonutab see argument põhjendust, millele tuginetakse vaidlustatud kohtuotsuse viidatud punktides, kus Üldkohus lihtsalt lükkas tagasi AAB Banki siseauditi aruande kui piisava tõendi selle kohta, et raskeid rikkumisi, mis tuvastati asjaomaste liikmesriigi tasandi haldusotsustega, ei leidnud aset.

104.

Seepärast leian, et see kolmanda väite osa tuleb tagasi lükata.

105.

Apellant väidab, et Üldkohus tegutses põhimõttel „kus suitsu, seal tuld“, käsitledes pinnapealselt mitut dokumenti, mis tegelevad laias mõttes rahapesuvastast võitlust puudutavate õigusaktidega.

106.

Tuleb märkida, et apellant ei viita konkreetselt ühelegi vaidlustatud kohtuotsuse osale, mistõttu on see kolmanda väite osa vastuvõetamatu, kuna Euroopa Kohus ei saa apellandi eest apellatsiooniväiteid sõnastada.

107.

Siiski tuleb lisada, et Üldkohus kontrollis konkreetselt üksikute rikkumistega seotud järeldusi, mille põhjal FMA ja seejärel EKP järeldasid, et esines FM-GwG § 34 lõigete 2 ja 3 raskeid, süstemaatilisi ja jätkuvaid rikkumisi, mis õigustavad tegevusloa kehtetuks tunnistamist. ( 52 )

108.

Seepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata kolmanda väite see osa tagasi.

109.

Apellant väidab, et Üldkohus jättis asjaomased liikmesriigi tasandi otsused igakülgselt hindamata, viidates kolmele Bundesverwaltungsgerichti (föderaalne halduskohus) otsusele.

110.

Tuleb märkida, et seda argumenti Üldkohtule ei esitatud ja seega on tegemist apellatsioonimenetluses esitatud uue argumendiga. Nagu eespool juba mainitud, on sellised argumendid vastuvõetamatud. ( 53 )

111.

Selles osas, milles apellant viitab Üldkohtu hinnangule, mis käsitles tema arvates „liiga spetsiifilisi ja aegunud“ küsimusi, ei ole selge, millistele vaidlustatud kohtuotsuse osadele selles argumendis viidatakse ja millise õigusnormi rikkumist Üldkohtule nimelt omistatakse. Kui üldse, siis tundub mulle, et apellant soovib Euroopa Kohtult apellatsioonimenetluses hinnangut faktilistele asjaoludele.

112.

Euroopa Kohtul ei ole siiski pädevust tuvastada faktilisi asjaolusid või kontrollida tõendeid, välja arvatud olukorras, kus apellant väidab, et Üldkohus on faktilisi asjaolusid moonutanud, ja selline moonutus on toimikumaterjale arvestades ilmne. ( 54 )

113.

Peale selle peab see, kes moonutamisele viitab, näitama täpselt ära need tõendid, mida Üldkohus on moonutanud, ning tooma välja need analüüsivead, mis tema arvates on Üldkohtu selle moonutamiseni viinud. ( 55 )

114.

Apellant piirdub Üldkohtu juba analüüsitud faktiliste asjaolude kirjeldamisega, kuid ei näita, et see kohus on tõendeid moonutanud.

115.

Seepärast leian, et Euroopa Kohus peab kolmanda väite kogu kuuenda osa vastuvõetamatuks tunnistama.

116.

Kolmanda väite seitsmendas osas väidab apellant, et Üldkohus leidis ekslikult, et toime on pandud rasked rikkumised, nagu on nõutud direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punktis o. Peale selle väidab apellant, et Üldkohus tõlgendas valesti kohtuotsust, millele ta tugines ( 56 ) ja mis käsitles hasartmänguettevõtte tegevusloa kehtetuks tunnistamist. Viimaks väidab apellant, et puudub põhjus tõlgendada Austria õigust lähtuvalt liidu õigusest, mitte Austria õigusest endast.

117.

Seoses rasket rikkumist puudutava argumendiga palub apellant Euroopa Kohtul faktilisi asjaolusid uuesti hinnata, mis aga ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse. Nagu selgitatud eespool punktides 112–114, tuleb faktilisi asjaolusid puudutavad argumendid lugeda vastuvõetamatuks, välja arvatud juhul, kui apellant väidab, et faktilisi asjaolusid on moonutatud, millega selles kohtuasjas tegemist ei ole.

118.

Mis puudutab Üldkohtu viidatud kohtuotsust vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49, siis ei selgita apellant, milles on eksitud või milline on õige tõlgendus, mida Üldkohus oleks pidanud kohaldama. Sellepärast tuleb ka see argument põhjendamatuse ja sellest tuleneva vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

119.

Viimaks jätab apellant selgitamata, millises konkreetses vaidlustatud kohtuotsuse osas on Üldkohus tõlgendanud Austria õigust üksnes viitega liidu õigusele, ehkki ta oleks väidetavalt pidanud viitama üksnes Austria õigusele. Kuna täpsem selgitus puudub, saab Euroopa Kohus üksnes üldiselt selgitada, et Üldkohus peab ühtse järelevalvemehhanismi raamistiku osana kohaldatavaid liikmesriigi õigusnorme kohaldama nii Austria kui ka liidu õiguse alusel, samamoodi nagu teeks seda liikmesriigi kohus liikmesriigi õiguse tõlgendamisel.

120.

Seepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada apellatsioonkaebuse kolmanda väite seitsmes osa vastuvõetamatuks.

121.

Apellant väidab, et Üldkohus on ebapiisavalt analüüsinud BWG § 70 lõikes 4 sätestatud nõudeid, mille kohaselt tuleb karistused kehtestada kolmes järjestikuses etapis, millest igaüks põhineb eraldiseisval rikkumisel. Üldkohus nõustus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 158 ekslikult, et FMA varem võetud meetmetest piisab, sest vajalik on see, et rikkumine kestaks otsuse tegemise päeval, mistõttu Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 61 ja 62 õigusnormi. Samuti väidab apellant, et Üldkohus moonutas oma kohtumõistmise põhimõtetega Austria õigust, tekitades seega kahtlusi õigusriigi põhimõtete järgimises. Viimaks väidab apellant, et ühtse järelevalvemehhanismi määruse õiguslikus aluses ehk ELTL artikli 127 lõikes 6 ei ole nõukogule antud pädevust muuta liikmesriigi õigust seoses tegevusloa kehtetuks tunnistamise tingimustega.

122.

Esimese argumendiga seoses tuleb märkida, et apellant palub Euroopa Kohtul uuesti analüüsida Üldkohtu faktilisi järeldusi, eriti seda, millise tähtsuse omistas ta AAB Banki võetud meetmetele rikkumiste heastamiseks ja mitmesugustele FMA järelevalveotsustele.

123.

Nagu selgitatud eespool punktides 112–114, tuleb faktilisi asjaolusid puudutavad argumendid lugeda vastuvõetamatuks, välja arvatud juhul, kui apellant väidab, et faktilisi asjaolusid on moonutatud, millega selles kohtuasjas tegemist ei ole.

124.

Ülejäänud argumentide puhul ei täpsusta apellant vaidlustatud kohtuotsuse osi ega Üldkohtu väidetavat viga, vaid viitab üksnes üldiselt kohtumõistmise ja õigusriigi põhimõtetele. Euroopa Kohtu praktika ( 57 ) kohaselt on sellised argumendid vastuvõetamatud.

125.

Seepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada kolmanda väite kaheksas osa vastuvõetamatuks.

126.

Apellant väidab, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 105 jj eksinud sellega, et on valesti tõlgendanud FM-GwG § 31 lõike 3 punkti 2 ja BWG § 70 lõike 4 vahelist seost. Konkreetsemalt väidab apellant, et EKP tegi otsuse BWG § 70 lõike 4 põhjal, samas kui rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise eeskirjadega vastuolus oleva tegevuse eest karistamine on reguleeritud üksnes FM-GwGs, millele BWG § 70 lõikes 4 ei ole viidatud. Seega väidab AAB Bank, et EKP on tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuses viidanud valele õiguslikule alusele.

127.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 103 leidis Üldkohus, et EKP viitas BWG § 70 lõikele 4, millega on antud pädevus tunnistada tegevusluba selle seaduse rahapesuvastaste sätete rikkumise korral kehtetuks. Samuti märkis see kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 104, et EKP on viidanud ka asjaolule, et AAB Bank rikkus mitut FM-GwG sätet. Viimaks rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 109, et AAB Bank ei väida, nagu oleks EKP hinnang olnud mõnele muule õiguslikule alusele viitamise korral teistsugune.

128.

Minu hinnangul leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 105–107 õigesti, et ka BWG § 39 lõigetes 2 ja 2b on viidatud rahapesu ja terrorismi rahastamise riskile ning et selliste rikkumiste tuvastamisel, mille tagajärg on tegevusloa kehtetuks tunnistamine, võib arvesse võtta nii FM-GwGd kui ka BWGd.

129.

Peale selle leidis Üldkohus minu arvates õigesti, et vale õiguslik alus, juhul kui sel on üksnes vormiline tähtsus, ei saa endaga kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamist. ( 58 )

130.

Üldkohus viitab oma varasemale otsusele, millele ta hakkas hiljem viitama kui väljakujunenud kohtupraktikale. ( 59 )

131.

Üldkohtu sellise lähenemise võib leida ka enam kui kolme aastakümne tagusest kohtujurist Mischo ettepanekust kohtuasjas Gestetner Holdings, ( 60 ) kus ta väitis, et vale õigusliku aluse valik ei too endaga (tingimata) kaasa teistsugust tulemust kui siis, kui valitud oleks õige õiguslik alus ( 61 ).

132.

Teen Euroopa Kohtule ettepaneku järgida nii Üldkohtu kui ka kohtujurist Mischo loogikat ning otsustada, et konkreetsele otsusele „vale“ õigusliku aluse valimine peaks selle kehtivuse üle otsustamisel olema määrava tähtsusega üksnes juhul, kui „õige“ õiguslik alus tooks endaga kaasa selle otsuse enda teistsuguse tulemuse.

133.

Sellega seoses ei eksinud Üldkohus minu arvates sellega, kui otsustas, et teistsugune õiguslik alus ei oleks mõjutanud EKP hinnangut ja pädevust AAB Banki tegevusluba kehtetuks tunnistada.

134.

Kokkuvõttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata kolmanda väite üheksas osa põhjendamatuse tõttu tagasi.

135.

Neljandas väites väidab apellant, et Üldkohus eksis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 132–144, kui esiteks otsustas, et kolm või viis aastat varem toime pandud ja vahepeal heastatud rikkumised olid tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks piisavad; teiseks otsustas, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine ei eelda, et rikkumised on rasked; kolmandaks otsustas vastuolus Euroopa Kohtu kohtuotsusega Berlusconi, et liikmesriigi tasandil tehtud otsus, millega tuvastati asutusesiseses juhtimises tehtud rikkumised, on lõplik ja see oleks tulnud vaidlustada liikmesriigi tasandil, ning neljandaks hindas valesti vaidlustatud kohtuotsuse punktis 122 loetletud dokumente.

136.

Esimesest argumendist rääkides olen seisukohal, et apellant palub sellega Euroopa Kohtul uuesti analüüsida Üldkohtu faktilisi järeldusi seoses tähtsusega, mille ta omistas FMA ja EKP tuvastatud rikkumistele. ( 62 )

137.

Nagu selgitatud eespool punktides 112–114, tuleb faktilisi asjaolusid puudutavad argumendid lugeda vastuvõetamatuks, välja arvatud juhul, kui apellant väidab, et faktilisi asjaolusid on moonutatud, millega selles kohtuasjas tegemist ei ole.

138.

Kui Euroopa Kohus ei peaks selle hinnanguga nõustuma, siis leian, et Üldkohus ei eksinud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 134, kui ta otsustas, et direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punktiga d ei ole vastuolus see, kui tegevusluba tunnistatakse kehtetuks varasemate või juba heastatud rikkumiste alusel.

139.

Samuti väitis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 135, et vastupidine järeldus tähendaks, et pädev asutus peab tegema uued otsused näitamaks, et krediidiasutus on tõepoolest rikkunud juhtimisnõudeid, mille eesmärk on kaitsta Euroopa pangandussüsteemi.

140.

Minu silmis ei ole Üldkohtu põhjendus vigane. Kui kõrvale jätta asjaolu, et juhtimiskorra rikkumised ei pea olema süstemaatilised ega rasked, tuleb rõhutada, et EKP ei tunnistanud tegevusluba kehtetuks mitte üksnes direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punkti d, vaid ka selle direktiivi artikli 67 lõike 1 punkti o korduva rikkumise tõttu.

141.

Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata see argument põhjendamatuse tõttu tagasi.

142.

Teisest argumendist rääkides leian, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 138 õigesti, et direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punktis d ei ole nõutud, et juhtimiskorra rikkumine peab tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks olema raske, jäme või süstemaatiline. Erinevalt direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punktist o ei ole selles sättes nõutud, et rikkumine peab olema raske. Seetõttu tuleb see argument tagasi lükata.

143.

Apellandi kolmandas argumendis omistatakse Üldkohtule viga vaidlustatud kohtuotsuse punktides 142–145, kus on järeldatud, et FMA juhtimiskorra rikkumist puudutavad otsused oleks tulnud edasi kaevata liikmesriigi tasandil, samas kui Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses Berlusconi, et liikmesriikide kohtud ei tohi kontrollida ettevalmistavaid akte, mille puhul on lõplik otsustuspädevus EKP-l.

144.

Kohtuotsuses Berlusconi leidis Euroopa Kohus tõepoolest, et ELTL artikkel 263 ei võimalda liikmesriikide kohtutel kontrollida riiklike pädevate asutuste koostatud ettevalmistavate aktide õiguspärasust, kui viimased tegutsevad direktiivi 2013/36 artiklite 22 ja 23, ühtse järelevalvemehhanismi määruse artikli 4 lõike 1 punkti c ja artikli 15 ning ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artiklite 85–87 alusel. ( 63 )

145.

Kuid, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 145 ja 146 õigesti leidis, on FMA otsus, mille kohaselt jättis AAB Banki nõutava juhtimiskorra kehtestamata, lõplik. Seega ei saa sellele kohtuotsuses Berlusconi tehtud järeldusi kohaldada.

146.

Viimaks väidab apellant, et Üldkohus on valesti hinnanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 122 loetletud dokumente, jättes analüüsimata kolm tagajärgede etappi, nagu on nõutud BWG § 70 lõikes 4.

147.

Kuid, nagu EKP ühtlasi väitis, tähendas korduvate rikkumiste hulk just nimelt seda, et tegevusluba tuli kehtetuks tunnistada, kuna ükski vähem piirav meede ei oleks kujutanud endast samaväärset karistust juhtimiskorda puudutavate eeskirjade arvukate korduvate rikkumiste eest.

148.

Kokkuvõttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku neljas väide tervikuna tagasi lükata.

149.

Oma viiendas väites väidab apellant, et Üldkohus rikkus proportsionaalsuse põhimõtet ega analüüsinud BWG § 70 lõiget 4.

150.

Väärib märkimist, et need argumendid esitati juba kolmanda väite kaheksanda osa juures, seetõttu viitan selles osas tehtud analüüsile. ( 64 )

151.

Peale selle väidab apellant, et tegevusloa kehtetuks tunnistamisega muutis EKP FM-GwG kokkuvõttes kohaldamatuks, samas kui see jääks apellandile siduvaks juhul, kui ta oleks valinud vabatahtliku likvideerimise. Ei ole selge, milline viga Üldkohtule selle argumendiga omistatakse, ja eespool viidatud kohtupraktika kohaselt tuleb see argument tunnistada vastuvõetamatuks. ( 65 )

152.

Kokkuvõttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku viienda väite vastuvõetav osa tagasi lükata.

153.

Kuuendas väites väidab apellant, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 227 jj tema kaitseõigusi seoses toimikuga tutvumisega ning EKP kohustusega määrata kindlaks asjakohased asjaolud.

154.

Esiteks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 245–248, et EKP ei olnud kohustatud edastama AAB Bankile toimiku konfidentsiaalset osa.

155.

Üldkohus põhjendas seda viitega ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 32 lõigetele 1 ja 5, mille kohaselt ei hõlma toimikuga tutvumise õigus konfidentsiaalset teavet, näiteks EKP ja riikliku pädeva asutuse vahelist suhtlust. ( 66 ) Peale selle leidis Üldkohus, et kuna AAB Bank oli olnud FMA haldusotsuste adressaat või liikmesriigis toimunud kohtumenetluste pool, oli ta tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseks olevate otsuste sisust piisavalt teadlik. ( 67 )

156.

Teiseks tuleb märkida seoses EKP kohustusega määrata kindlaks asjakohased asjaolud, et Üldkohus analüüsis seda kohustust põhjalikult vaidlustatud kohtuotsuse punktides 251–273, mida apellant ei ole vaidlustanud.

157.

Seetõttu teen ettepaneku kuues väide tervikuna tagasi lükata.

158.

Oma seitsmendas väites väidab apellant, et Üldkohus rikkus menetlusnorme, mis kahjustas apellandi huve.

159.

Esiteks väidab apellant, et tal oleks pidanud olema võimalus väljendada oma seisukohta seoses Üldkohtu lähenemisega, et liikmesriigi haldus- ja kohtuotsustes sisalduvad põhjendused on siduvad ka tegevusloa kehtetuks tunnistamise puhul.

160.

Kuid apellant ei viita vaidlustatud kohtuotsuse asjaomastele punktidele ega Üldkohtu väidetavalt tehtud vigadele.

161.

Ei ole selge, milline viga Üldkohtule selle argumendiga omistatakse, ja eespool viidatud kohtupraktika kohaselt tuleb see argument tunnistada vastuvõetamatuks. ( 68 )

162.

Teiseks väidab apellant, et Üldkohus oleks pidanud 27. aprillil 2021 tegema menetlust korraldava meetme kontekstis avalikuks oma meelemuutuse, mille kohaselt ta väidetavalt leidis, et rahapesuvastase võitlusega seotud kohustusi on raskelt rikutud.

163.

Kuid 27. aprilli 2021 menetlust korraldava meetmega ei võtnud Üldkohus mingit seisukohta, vaid saatis EKP-le kaks kirjalikku küsimust. Seetõttu tuleb see argument tagasi lükata.

164.

Kolmandaks väidab apellant, et 8. aprillil 2021 esitatud menetlust korraldavate meetmete võtmise taotluse tagasilükkamisega asus Üldkohus seisukohale, et tegevusloa kehtetuks tunnistamise tingimused ei ole täidetud, sest nõutavad rasked rikkumised puuduvad.

165.

See argument on minu hinnangul vastuvõetamatu, kuna selles ei ole täpsustatud, millise vea Üldkohus väidetavalt tegi. ( 69 )

166.

Viimaks väidab apellant, et Üldkohus rikkus põhjendamiskohustust, eelkõige võrreldes Bundesverwaltungsgerichti (föderaalne halduskohus) kohtuotsustega.

167.

Nagu eelmises argumendis, ei täpsusta apellant ka siin konkreetseid vaidlustatud kohtuotsuse punkte ega konkreetsemaid vigu, mida ta Üldkohtule omistab. Seega tuleb see argument tunnistada vastuvõetamatuks.

168.

Kokkuvõttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku seitsmenda väite vastuvõetav osa tagasi lükata.

169.

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus: