–

Direktor na Direktsia „Obzhalvane i danachno‑osiguritelna praktika“ – Veliko Tarnovo, esindaja: B. Nikolov,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Braun, D. Drambozova ja P.‑J. Loewenthal,

1

Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 910/2014 e‑identimise ja e‑tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/93/EÜ (ELT 2014, L 257, lk 73) artikli 25 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud Bulgaarias asutatud V.B. Trade OOD ja Direktor na Direktsia „Obzhalvane i danachno‑osiguritelna praktika“ – Veliko Tarnovo (vaiete ning maksu‑ ja sotsiaalkindlustusvaidluste Veliko Tarnovo osakonna juhataja, Bulgaaria) (edaspidi „osakonnajuhataja“) vahelises kohtuvaidluses äriühingu tulumaksu ümberarvutamise otsuse üle.

3

Määruse nr 910/2014 põhjendused 21, 22 ja 49 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

4

Määruse artikli 2 „Kohaldamisala“ lõikes 3 on sätestatud:

„Käesolev määrus ei mõjuta siseriiklikku või liidu õigust, mis reguleerib lepingute sõlmimist ja kehtivust või muude juriidiliste või menetluskohustuste tekkimist ja kehtivust seoses vorminõuetega.“

5

Määruse artiklis 3 „Mõisted“ on märgitud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

10)   „e‑allkiri“ – elektroonilised andmed, mis on lisatud muudele elektroonilistele andmetele või on nendega loogiliselt seotud ja mida allkirja andja kasutab allkirja andmiseks;

11)   „täiustatud e‑allkiri“ – e‑allkiri, mis vastab artiklis 26 sätestatud nõuetele;

12)   „kvalifitseeritud e‑allkiri“ – täiustatud e‑allkiri, mis antakse kvalifitseeritud e‑allkirja andmise vahendi abil ja mis põhineb e‑allkirja kvalifitseeritud sertifikaadil;

[…]

15)   „e‑allkirja kvalifitseeritud sertifikaat“ – e‑allkirja sertifikaat, mille väljastab kvalifitseeritud usaldusteenuse osutaja ja mis vastab I lisas sätestatud nõuetele;

[…]

23)   „kvalifitseeritud e‑allkirja andmise vahend“ – e‑allkirja andmise vahend, mis vastab II lisas sätestatud nõuetele;

[…]“.

6

Määruse artikli 21 „Kvalifitseeritud usaldusteenuse osutamise alustamine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Kui usaldusteenuse osutajad, kellel ei ole kvalifitseeritud staatust, kavatsevad alustada kvalifitseeritud usaldusteenuse osutamist, esitavad nad järelevalveasutusele teate oma kavatsusest ja vastavushindamisasutuse koostatud vastavushindamisaruande.“

7

Määruse nr 910/2014 artikkel 25 „E‑allkirjade õiguslik toime“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   E‑allkirja ei tunnistata õiguslikult kehtetuks ega kohtumenetlustes tõenduskõlbmatuks ainuüksi seetõttu, et see on elektroonilisel kujul või ei vasta kvalifitseeritud e‑allkirjadele esitatavatele nõuetele.

2.   Kvalifitseeritud e‑allkirjal on käsitsi kirjutatud allkirjaga samaväärne õiguslik toime.

[…]“.

8

Määruse artiklis 26 „Nõuded täiustatud e‑allkirjale“ on sätestatud:

„Täiustatud e-allkiri vastab järgmistele nõuetele:

9

Määruse I lisas „Nõuded e‑allkirja kvalifitseeritud sertifikaatidele“ on loetletud eri andmed, mis peavad e‑allkirja kvalifitseeritud sertifikaatidel olema. Nii peavad selle lisa punktide b–d kohaselt need sertifikaadid sisaldama kvalifitseeritud sertifikaate väljastava kvalifitseeritud usaldusteenuse osutajat üheselt mõistetavalt tähistavaid andmeid, vähemalt allkirja andja nime või varjunime, kusjuures varjunime kasutus on selgesti näidatud, ning e‑allkirja valideerimisandmeid, mis vastavad e‑allkirja andmiseks vajalikele andmetele.

10

Määruse II lisa „Nõuded kvalifitseeritud e‑allkirja andmise vahenditele“ punktis 1 on muu hulgas ette nähtud, et kvalifitseeritud e‑allkirja andmise vahendid tagavad asjakohaste tehniliste ja menetluslike vahendite abil vähemalt selle, et e‑allkirja andmiseks kasutatavate andmete konfidentsiaalsus on piisavalt tagatud; andmed võivad reaalselt esineda ainult ühe korra; e‑allkiri on piisavalt kaitstud võltsimise vastu ning õiguspärane allkirja andja saab andmeid piisavalt kaitsta, et teised isikud ei saaks neid kasutada. Samuti on selle lisa punktis 3 ette nähtud, et e‑allkirja andmiseks vajalikke andmeid võib allkirja andja nimel luua või hallata üksnes kvalifitseeritud usaldusteenuse osutaja.

11

Elektrooniliste dokumentide ja elektrooniliste usaldusteenuste seaduse (zakon za elektronnia dokument i elektronnite udostoveritelni uslugi, DV nr 34, 6.4.2001) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „elektrooniliste dokumentide seadus“) on artikli 4 kohaselt e‑avalduse looja füüsiline isik, kes on avalduses märgitud selle koostajaks. See säte näeb samuti ette, et e‑avalduse omaja on isik, kelle nimel e‑avaldus koostatakse.

12

Elektrooniliste dokumentide seaduse artiklis 13 on sätestatud:

„(1)   E‑allkiri on e‑allkiri [määruse nr 910/2014] artikli 3 punkti 10 tähenduses.

[…]

(3)   Kvalifitseeritud e‑allkiri on e‑allkiri [määruse nr 910/2014] artikli 3 punkti 12 tähenduses.

[…]“.

13

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Grazhdanski protsesualen kodeks) artikli 184 lõige 2, mida kohaldatakse ka maksu‑ ja sotsiaalkindlustusasjade menetlusele, näeb ette võimaluse vaidlustada e‑dokumendi ehtsust.

14

Põhikohtuasja kaebaja V.B. Trade’i suhtes tehti 13. jaanuaril 2021 otsus äriühingu tulumaksu ümberarvutamiseks summas 682863,40 Bulgaaria leevi (BGN) (ligikaudu 349000 eurot), millele lisandub viivis summas 192770,62 leevi (ligikaudu 98500 eurot).

15

Pädev maksuhaldur tegi kõnealuse maksuotsuse pärast maksukontrolli, mida maksuhaldur alustas 24. juuni 2020. aasta otsusega, mida muudeti 30. septembri ja 29. oktoobri 2020. aasta otsustega, ning mille põhjal koostati 15. detsembril 2020 kontrolliaruanne.

16

Kõik maksukontrolli käigus maksuhalduri väljastatud dokumendid olid elektroonilised dokumendid, mis olid allkirjastatud kvalifitseeritud e‑allkirjaga.

17

Osakonnajuhataja jättis 17. mai 2021. aasta otsusega 13. jaanuari 2021. aasta maksuotsuse muutmata.

18

Põhikohtuasja kaebaja esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Administrativen sad Veliko Tarnovole (Veliko Tarnovo halduskohus, Bulgaaria), selle otsuse peale kaebuse.

19

Ta vaidlustas kaebuses väljastatud e‑dokumentide kehtivuse, väites, et need ei ole nõuetekohaselt allkirjastatud kvalifitseeritud e‑allkirjaga. Selle argumendi toetuseks palus ta eelotsusetaotluse esitanud kohtul määrata ja ära kuulata infotehnoloogia valdkonna õigusekspert teatud küsimustes, mis puudutavad selliste allkirjade kehtivust.

20

Nimelt leiab põhikohtuasja kaebaja, et nende dokumentide ehtsus sõltub tehnilistest aspektidest, mis määravad ära, kas e‑allkiri on „kvalifitseeritud e‑allkiri“. Sellega seoses väidab ta eelkõige, et määruse nr 910/2014 artikli 25 lõiked 1 ja 2 ei takista selliste riigisiseste õigusnormide kohaldamist, mis lubavad tõendeid vaidlustada põhjusel, et need ei ole ehtsad või usaldusväärsed, või mõnel muul põhjusel.

21

Osakonnajuhataja ei nõustunud sellise vaidlustamisega, väites, et määrusest nr 910/2014 tuleneb vastupidi, et kvalifitseeritud e‑allkirjade vaidlustamine ei ole lubatav.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on vaja täpsustada määruse nr 910/2014 artikli 25 lõikes 1 kasutatud väljendit „e‑allkirja [õiguslik toime tõendina]“. Eelkõige tuleneb sellest väljendist keeld vaidlustada e‑allkirja õiguslikku toimet ja lubatavust tõendina. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis seega küsimus, kas see keeld kaalub üles menetlusautonoomia põhimõtte, mis võimaldab liikmesriikidel võtta riigisiseses õiguses reguleeritud erimenetluses allkirjalt tõendusjõud.

23

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, et määruse nr 910/2014 artikli 21 lõikest 1 tuleneb määruse põhjendust 22 arvestades, et kvalifitseeritud e‑allkirjaga või lihtsalt e‑allkirjaga allkirjastatud dokument on lubatav dokument igat liiki kohtumenetluses, mida liikmesriigid peavad järgima, kuna määruse artikli 25 lõige 1 kaalub üles menetlusautonoomia põhimõtte ja liikmesriikide kehtestatud menetlusnormid tõendite lubatavuse kohta.

24

Teiseks nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul määruse nr 910/2014 põhjenduse 49 teisest lausest, et määruse artikli 25 lõikes 1 kasutatud väljendit „e‑allkirja [õiguslik toime]“ võib mõista nii, et see viitab allkirja tõendusjõule, nagu seda tunnustatakse iga liikmesriigi riigisiseses õiguskorras. See kohus märgib lisaks, et nimetatud määruse artikli 25 lõige 2 sätestab, et e‑allkirjal on omakäelise allkirjaga samaväärne õiguslik toime üksnes siis, kui tegemist on kvalifitseeritud e‑allkirjaga.

25

Neil asjaoludel otsustas Administrativen sad Veliko Tarnovo (Veliko Tarnovo halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

26

Euroopa Kohtu presidendi 14. septembri 2022. aasta määrusega peatati menetlus kuni menetluse lõpetamiseni kohtuasjas C‑362/21.

27

Pärast 20. oktoobri 2022. aasta kohtuotsuse Ekofrukt (C‑362/21, EU:C:2022:815) kuulutamist teatas eelotsusetaotluse esitanud kohus 18. novembri 2022. aasta kirjas Euroopa Kohtule, et ta soovib oma teise eelotsuse küsimuse tagasi võtta, kuid jääb esimese küsimuse juurde.

28

Osakonnajuhataja leiab sisuliselt, et eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu, kuna see ei nõua liidu õiguse tõlgendamist, sest määruse nr 910/2014 artikli 2 lõikes 3 on sõnaselgelt märgitud, et see määrus ei mõjuta riigisisest või liidu õigust, mis reguleerib lepingute sõlmimist ja kehtivust või muude juriidiliste või menetluskohustuste tekkimist ja kehtivust seoses vorminõuetega. Nimelt tuleb just riigisisese õiguse alusel kindlaks teha, kas ja millistel tingimustel on võimalik vaidlustada omakäeliselt allkirjastatud dokumente ja seega kvalifitseeritud e‑allkirjaga dokumente, sealhulgas nende autorsust, ning teha kindlaks, millised on menetluslikud tagajärjed juhul, kui vaidluse pool on sellise dokumendi vaidlustanud või kui ta ei ole seda vaidlustanud.

29

Sellega seoses tuleb tõdeda, et – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 22–24 – eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib käesolevas kohtuasjas teada, kas ja mil määral kaalub määruse nr 910/2014 artikkel 25 üles liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtte, kehtestades liikmesriikide kohtutele absoluutse keelu kasutada oma õiguskordades ette nähtud menetluslikke vahendeid, et vaidlustada nimetatud määrusest tuleneva e‑allkirja tõendusjõudu. See küsimus puudutab esitatud eelotsuse küsimuse sisulist analüüsi, mitte selle vastuvõetavust.

30

Lisaks nähtub kõnealusest küsimusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub sellega tõlgendada liidu õigust, eelkõige määruse nr 910/2014 artiklit 25, mitte Bulgaaria õigust.

31

Seega on eelotsusetaotlus vastuvõetav.

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimusega sisuliselt selgitada, kas määruse nr 910/2014 artiklit 25 tuleb tõlgendada nii, et see paneb liikmesriikide kohtutele kohustuse eeldada, et kvalifitseeritud e‑allkirja olemasolu ja väidetavat autorsust tuleb pidada vaieldamatult tõendatuks, kui määruse artikli 3 punkti 12 tingimused on täidetud, või kas need kohtud peavad tunnustama, et sellel allkirjal on tõendusjõud vaid raamides, mida asjakohased riigisisesed õigusnormid näevad ette omakäelise allkirja puhul.

33

Kõigepealt tuleb meenutada, et määruse nr 910/2014 artikli 3 punktis 12 on sätestatud kolm kumulatiivset nõuet selleks, et e‑allkirja saaks pidada „kvalifitseeritud e‑allkirjaks“. Esiteks peab allkiri olema „täiustatud e‑allkiri“, mis peab selle määruse artikli 3 punkti 11 järgi vastama määruse artikli 26 nõuetele. Teiseks peab allkiri olema antud „kvalifitseeritud e‑allkirja andmise vahendi“ abil, mis peab selle määruse artikli 3 punkti 23 kohaselt vastama määruse II lisa nõuetele. Kolmandaks peab allkiri põhinema „e‑allkirja kvalifitseeritud sertifikaadil“ määruse nr 910/2014 artikli 3 punkti 15 tähenduses, see tähendab sertifikaadil, mille on välja andnud „kvalifitseeritud usaldusteenuse osutaja“ ja mis vastab määruse I lisas sätestatud nõuetele (20. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Ekofrukt, C‑362/21, EU:C:2022:815, punkt 43).

34

Seejärel, nagu Euroopa Kohus 20. oktoobri 2022. aasta kohtuotsuse Ekofrukt (C‑362/21, EU:C:2022:815) punktis 35 otsustas, ei keela määruse nr 910/2014 artikli 25 lõige 1 liikmesriikide kohtutel tunnistada e‑allkirja kehtetuks, vaid selles on kehtestatud üldpõhimõte, mis ei luba nendel kohtutel keelduda e‑allkirja õigusliku toime ja tõendusjõu tunnistamisest kohtumenetluses üksnes põhjusel, et need allkirjad on elektroonilised.

35

Lõpuks, nagu nähtub 20. oktoobri 2022. aasta kohtuotsuse Ekofrukt (C‑362/21, EU:C:2022:815) punktidest 36 ja 37, toetab käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis esitatud tõlgendust määruse nr 910/2014 artikli 2 lõige 3, arvestades määruse põhjendusi 21 ja 49, millest nähtub, et e‑allkirjade õiguslik toime peaks olema kindlaks määratud riigisiseses õiguses. Ainus erand sellest on nimetatud määruse artikli 25 lõikes 2 ette nähtud nõue, et kvalifitseeritud e‑allkirjal peab olema omakäelise allkirjaga samaväärne õiguslik toime, mis loob eelduse, et kvalifitseeritud e‑allkiri on „samastatud“ üksnes omakäelise allkirjaga.

36

Käesoleva kohtuotsuse punktides 32–35 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et e‑allkirjade, sealhulgas kvalifitseeritud e‑allkirjade õiguslik toime peaks olema kindlaks määratud riigisiseses õiguses, tingimusel et järgitakse kvalifitseeritud e‑allkirja samastamist omakäelise allkirjaga, nagu on sätestatud määruse nr 910/2014 artikli 25 lõikes 2.

37

Kuigi määruse nr 910/2014 artiklist 25 tuleneb, et kvalifitseeritud e‑allkirja olemasolu ja väidetav autorsus on tõendatud, kui leiab kinnitust, et kõnealune allkiri vastab selle määruse artikli 3 punktis 12 ette nähtud tingimustele, ei ole siiski mingit alust käsitleda kvalifitseeritud e‑allkirja soodsamalt kui omakäelist allkirja, kuna määruse artikkel 25 kehtestab liikmesriikide kohtutele absoluutse keelu kasutada oma õiguskordades ette nähtud menetluslikke vahendeid, et keelduda tunnistamast kvalifitseeritud e‑allkirja tõendusjõudu nimetatud määruse tähenduses.

38

Järelikult, juhul ja niivõrd kui riigisisene õigus näeb ette võimaluse seada kahtluse alla omakäelise allkirja tõendusjõu, peab selline võimalus olema ette nähtud ka kvalifitseeritud e‑allkirja puhul.

39

Nagu osakonnajuhataja oma kirjalikes seisukohtades märkis, võidakse dokumentide õigsuse vaidlustamise menetluses keelduda tunnistamast kvalifitseeritud e‑allkirja tõendusjõudu, kuid seda siiski tingimusel, et asjaomastes õigusnormides on ette nähtud identne menetlus omakäelise allkirja ja kvalifitseeritud e‑allkirja vaidlustamiseks.

40

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb eelotsuse küsimusele vastata, et määruse nr 910/2014 artiklit 25 tuleb tõlgendada nii, et kui määruse artikli 3 punkti 12 tingimused on täidetud, on liikmesriigi kohtud kohustatud tunnustama, et kvalifitseeritud e‑allkirjal on omakäelise allkirjaga samaväärne tõendusjõud raamides, mida asjakohased riigisisesed õigusnormid näevad ette omakäelise allkirja puhul.

41

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 910/2014 e‑identimise ja e‑tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/93/EÜ artiklit 25

tuleb tõlgendada nii, et

kui määruse artikli 3 punkti 12 tingimused on täidetud, on liikmesriigi kohtud kohustatud tunnustama, et kvalifitseeritud e‑allkirjal on omakäelise allkirjaga samaväärne tõendusjõud raamides, mida asjakohased riigisisesed õigusnormid näevad ette omakäelise allkirja puhul.