Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

NICHOLAS EMILIOU

esitatud 22. veebruaril 2024(1)

Kohtuasi C‑339/22

BSH Hausgeräte GmbH

versus

Electrolux AB

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Svea hovrätt (Svea apellatsioonikohus, Stockholm, Rootsi))

Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajanev ala – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EL) nr 1215/2012 – Erandlik kohtualluvus – Patendi kehtivust käsitlev menetlus – Artikli 24 punkt 4 – Kohaldamisala – Rikkumismenetlus – Väidetavalt rikutud patendi tühisuse vastuväide – Tagajärjed selle kohtu pädevusele, kelle poole rikkumishagiga pöörduti – Kolmandas riigis registreeritud patent – Artikli 24 punkti 4 „peegelduv mõju“

I.      Sissejuhatus

1.        Svea hovrätti (Svea apellatsioonikohus, Stockholm, Rootsi) esitatud eelotsusetaotlus käsitleb määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades tõlgendamist.(2)

2.        Oma küsimustega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kõigepealt selgitust selle kohta, milline on selle määruse alusel Euroopa Liidu liikmesriigi kohtute pädevus lahendada kohtuasju, mis käsitlevad teises liikmesriigis registreeritud patendi rikkumist, eriti olukorras, kus vastaspool on vaidlustanud väidetavalt rikutud patendi kehtivuse. Nagu käesolevas ettepanekus selgitan, ümbritseb seda küsimust märkimisväärne ebakindlus, mis tuleneb eelkõige Euroopa Kohtu kaua aega tagasi tehtud mitmeti mõistetavast kohtuotsusest GAT.(3) Praegune eelotsusetaotlus annab Euroopa Kohtule võimaluse kinnitada ühte mitmest võimalikust selle otsuse tõlgendusest.

3.        Teiseks palutakse Euroopa Kohtul täpsustada, kas liikmesriigi kohtutel on pädevus lahendada kohtuvaidlust seoses kolmandas riigis registreeritud patendi kehtivusega. Sellega seoses peab Euroopa Kohus käsitlema tundlikku ja kaua aega õhus olnud küsimust, kas teatavad Brüsseli Ia määruse sätted on kohaldatavad „liiduvälisele“ olukorrale samamoodi, nagu need kohalduvad „liidusisesele“ kohtualluvuse konfliktile, või on neil „peegelduv mõju“, nagu selgitatakse käesolevas ettepanekus.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Rahvusvaheline õigus

4.        Münchenis (Saksamaa) 5. oktoobril 1973 allkirjastatud ja 7. oktoobril 1977 jõustunud Euroopa patentide väljaandmise konventsiooniga (edaspidi „Euroopa patendikonventsioon“) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis luuakse, nagu on sätestatud artiklis 1, „osalisriikide ühine õigussüsteem leiutispatentide väljaandmiseks“.

5.        Euroopa patendikonventsiooni artikli 2 lõikes 2 on sätestatud, et „Euroopa patendil on osalisriigis, kelle suhtes see on välja antud, samasugune toime ning ta allub samadele tingimustele, mis selle riigi siseriiklik patent“.

B.      Brüsseli Ia määrus

6.        Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõikes 1 on sätestatud, et „[k]äesoleva määruse kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest“.

7.        Määruse artikli 24 „Erandlik kohtualluvus“ punktis 4 on sätestatud:

„Poolte alalisest elukohast olenemata allub asi erandlikult järgmistele liikmesriigi kohtutele:

[…]

4)      menetluste puhul, mis seonduvad patentide, […] registreerimise või kehtivusega, olenemata sellest, kas küsimus kerkib hagi või vastuväite vormis, selle liikmesriigi kohtutele, kus hoiulevõtmist või registreerimist taotletakse [või] kus see on toimunud […]

Ilma et see piiraks [Euroopa patendikonventsiooniga] Euroopa Patendiametile antud pädevust, alluvad liikmesriigi kohtutele erandlikult asjad, mis puudutavad kõnealuse liikmesriigi suhtes väljaantud Euroopa patentide registreerimist või kehtivust“.

C.      Rootsi õigus

8.        Patendiseaduse (patentlagen (1967:837)) § 61 teises lõigus on sätestatud: „Kui on esitatud patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi ja isik, kelle vastu hagi esitati, väidab, et patent on tühine, saab tühisuse küsimust käsitleda alles pärast sellekohase hagi esitamist. Kohus annab poolele, kellel väitel on patent tühine, korralduse esitada selline hagi kindlaksmääratud tähtaja jooksul“.

III. Põhikohtuasja asjaolud, menetlus liikmesriigis, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

9.        BSH Hausgeräte GmbH (edaspidi „BSH“) omandis on Euroopa patent EP 1 434 512, mis kaitseb tolmuimejatega seotud leiutist ning on välja antud Austria, Hispaania, Itaalia, Kreeka, Madalmaade, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Türgi ja Ühendkuningriigi suhtes (ning seega neis riikides tunnustatud).

10.      BSH esitas 3. veebruaril 2020 patent- och marknadsdomstolenile (patendi- ja kaubanduskohus, Rootsi) hagi Rootsis registreeritud äriühingu Aktiebolaget Electrolux (edaspidi „Electrolux“) vastu. Hagi põhineb Electroluxi väidetaval EP 1 434 512 rikkumisel mitmes riigis, mille suhtes see on välja antud. Selles kontekstis taotleb BSH muu hulgas tõkendit, millega Electroluxil keelatakse patenditud leiutise kasutamise jätkamine kõigis neis riikides, ja patendi ebaseadusliku kasutamisega tekitatud kahju hüvitamist.

11.      Vastuväites leidis Electrolux, et patent- och marknadsdomstolen (patendi- ja kaubanduskohus) peaks jätma hagi läbi vaatamata EP 1 434 512 Austriat, Hispaaniat, Itaaliat, Kreekat, Madalmaid, Prantsusmaad, Saksamaad, Türgit ja Ühendkuningriiki puudutavas osas (edaspidi „teise riigi patendid“). Sellega seoses väitis Electrolux muu hulgas, et teise riigi patendid on tühised.

12.      Peale selle väitis Electrolux, et seda vastuväidet arvestades ei ole Rootsi kohtutel pädevust menetleda ja lahendada rikkumishagi teise riigi patenti puudutavas osas. Sellega seoses tuleb tema sõnul rikkumismenetlust käsitleda kohtuasjana, mis „seondu[b] patentide […] kehtivusega“ Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 tähenduses, ja selle sätte kohaselt on eri liikmesriikide, kus need patendid on jõustatud, kohtutel ainupädevus lahendada „enda“ patenti puudutavat kohtuasja.

13.      Vastuseks teatas BSH, et Rootsi kohtutel on pädevus menetleda rikkumist Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõike 1 kohaselt, kuna Electroluxi asukoht on Rootsis. Määruse artikli 24 punkt 4 ei ole kohaldatav, kuna BSH hagi ei ole iseenesest „seondu[v] patentide […] kehtivusega“ selle sätte tähenduses. Peale selle on patendiseaduse § 61 teises lõigus ette nähtud, et kui kostja asjaomases rikkumismenetluses väidab, et patent on tühine, peab asja arutav kohus andma talle korralduse esitada pädevale kohtule sellekohane eraldi hagi. Seega peab Electrolux praeguses kohtuasjas esitama eraldi hagid tühisuse tuvastamise nõudes nende riikide kohtutesse, mille suhtes teise riigi patent oli välja antud. Patent- och marknadsdomstolen (patendi- ja kaubanduskohus) võib paralleelselt teha õiguste rikkumise kohta esialgse otsuse ja seejärel menetluse peatada kuni tühiseks tunnistamise menetluses lõpliku otsuse tegemiseni. Viimaseks teatas BSH seoses EP 1 434 512 Türgi osaga, et Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkt 4 ei ole ühelgi juhul kohaldatav kolmandas riigis välja antud patendile, seega ei saa see mõjutada Rootsi kohtute pädevust.

14.      Patent- och marknadsdomstolen (patendi- ja kaubanduskohus) jättis 21. detsembri 2020. aasta otsusega hagi teiste riikide patentide rikkumist puudutavas osas rahuldamata. Ehkki menetluse alguses olid Rootsi kohtul Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõike 1 alusel pädevus hagi menetleda, muutus siis, kui Electrolux esitas vastuväite nende patentide tühisuse kohta, kohaldatavaks selle määruse artikli 24 punkt 4. Selle sätte kohaselt on patendi kehtivuse küsimuses erandlik pädevus teiste riikide kohtutel ja kuna see aspekt on BSH esitatud rikkumise tuvastamise hagi asjas tehtava lahendi puhul otsustava tähtsusega, teatas liikmesriigi kohus, et tal puudub selles menetluses pädevus teise riigi patente puudutavas osas. Samuti loobus see kohus pädevusest seoses Türgi patendiga, asudes seisukohale, et artikli 24 punktis 4 on väljendatud rahvusvaheliselt tunnustatud kohtualluvuse põhimõte, mille puhul saavad patendi kehtivuse üle otsust langetada ainult selle patendi välja andnud riigi kohtud.

15.      Seejärel kaebas BSH selle otsuse edasi Svea hovrättile (Svea apellatsioonikohus, Stockholm), väites, et Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkt 4 ei ole kohaldatav patendi rikkumist puudutavale hagidele. Kuid tulenevalt sellest, et Electrolux esitas tühisuse vastuväite, jaguneb kohtualluvus eri kohtute vahel: Rootsi kohtutel on artikli 4 lõike 1 alusel pädevus otsustada rikkumise üle, kuid kehtivuse küsimuse üle peavad artikli 24 punkti 4 alusel otsustama patendi registreerimisriigi kohtud. Samuti on Rootsi kohtutel määruse artikli 4 lõike 1 alusel pädevus seoses Türgi patendiga. Kostja asukohariigi pädevus on tõepoolest rahvusvahelise õiguse tunnustatud põhimõte. Electrolux väitis, et artikli 24 punkt 4 kohaldub rikkumismenetlusele, mille raames on esitatud tühisuse vastuväide. Rootsi kohtutel puudub pädevus menetluse suhtes tervikuna, kuna rikkumise ja kehtivuse küsimus on teineteisest lahutamatud.

16.      Neil asjaoludel otsustas Svea hovrätt (Svea apellatsioonikohus, Stockholm) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [Brüsseli Ia määruse] artikli 24 punkti 4 tuleb tõlgendada nii, et väljend „menetluste puhul, mis seonduvad patentide […] registreerimise või kehtivusega, olenemata sellest, kas küsimus kerkib hagi või vastuväite vormis“ tähendab, et liikmesriigi kohus, kes on tunnistanud end nimetatud määruse artikli 4 lõike 1 alusel pädevaks lahendama patendist tulenevate õiguste rikkumist käsitlevat vaidlust, ei ole enam pädev menetlema rikkumise asja, kui esitatakse vastuväide, mille kohaselt on vaidlusalune patent tühine, või tuleb seda sätet tõlgendada nii, et liikmesriigi kohtul puudub vaid pädevus lahendada patendi tühisuse vastuväidet?

2.      Kas vastust esimesele küsimusele mõjutab see, kas riigisiseses õiguses sisalduvad patendiseaduse (Patentlagen) § 61 teises lõigus sätestatutega sarnaseid sätteid, mis tähendab, et õiguste rikkumise menetluses esitatud tühisuse vastuväite lahendamiseks peab kostja esitama eraldi tühisuse tuvastamise hagi?

3.      Kas Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav kolmanda riigi kohtule, see tähendab käesoleval juhul nii, et see annab Türgi kohtule erandliku pädevuse Euroopa patendi selle osa suhtes, mis on tunnustatud Türgis?“

17.      Eelotsusetaotlus kandis kuupäeva 24. mai 2022 ja esitati samal päeval. BSH, Electrolux, Prantsuse valitsus ja Euroopa Komisjon on esitanud kirjalikud seisukohad ning need menetlusse astujad olid esindatud kohtuistungil, mis peeti 22. juunil 2023.

IV.    Õiguslik analüüs

18.      Käesolev kohtuasi käsitleb liikmesriigi kohtute pädevust menetleda hagi seoses Euroopa patendi rikkumisega, mis on väidetavalt on aset leidnud mitmes riigis. Enne Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimuste lahkamist pean asjakohaseks anda lugejale, kes ei pruugi selle keerulise õigusvaldkonna üksikasjadega kursis olla, ülevaate asjakohastest materiaalõiguslikest ja kohtualluvust puudutavatest normidest.

19.      Üldises plaanis kujutab patent endast intellektuaalomandi õigusi ning riik annab selle välja pärast riiklikus patendiametis toimunud registreerimismenetlust kooskõlas riigisiseses õiguses sätestatud patendi väljaandmise (ehk „patentsuse“) nõuetega. Selline patent annab selle omanikule teatavad ainuõigused patenditud leiutisele (sisuliselt kaubandusmonopoli), mille ulatus on määratletud eelnimetatud õiguses. Kuna sisuliselt on riigil suveräänne õigus reguleerida kaubandust üksnes oma territooriumil, on antud kaitse piiritletud selle territooriumiga (põhimõte, millele tavaliselt viidatakse kui patendi territoriaalsuse põhimõttele). Selle süsteemi ebamugavus seisneb selles, et isik, kes soovib leiutist kaitsta mitmes riigis, peab patenti taotlema neis kõigis eraldi.

20.      Euroopa patendikonventsiooni vastuvõtmise eesmärk oli see ebamugavus lahendada (osaliselt, nagu edaspidi selgub). Selle rahvusvahelise lepinguga, millega on ühinenud 39 osalisriiki, sealhulgas liikmesriigid ja Türgi, kehtestati autonoomne süsteem niinimetatud Euroopa patentide väljaandmiseks tsentraliseeritud registreerimismenetluse alusel Münchenis asutatud Euroopa Patendiametis (edaspidi „EPO“).(4) Sellega seoses on konventsioonis sätestatud muu hulgas ühtsed patentsuse nõuded. EPO ülesanne on vaadata Euroopa patenditaotlusi läbi neid nõudeid arvestades.(5) Kui need nõuded on täidetud, annab EPO patendi (olenevalt taotleja soovist) välja kas ühe või mitme osalisriigi või kõigi osalisriikide suhtes.(6) Põhikohtuasjas sai BSH selle menetlusega patendi EP 1 434 512, mis anti välja mitme liikmesriigi ja Türgi suhtes.

21.      Ometigi ei ole Euroopa patent ühtne õigus, mis annab kõnealusele leiutisele ühetaolise kaitse kõigis riikides, mille suhtes see on välja antud, olgugi et nimetus näib sellele viitavat. Tegelikkuses avaldub Euroopa patent sisuliselt riigisiseste „osade“, mis on samaväärsed kõnealustes riikides välja antud patentidega, kogumina. Seega peavad nende riikide asjaomased patendiametid selle „jõustama“. Sellistena on Euroopa patendi riigisisesed „osad“ üksteisest sõltumatud. Igaüks neist annab patendiomanikule patenditud leiutise üle samasugused ainuõigused nagu „tavaline“ riigisisene patent(7) ja on samamoodi piiratud riigi territooriumiga. Peale selle võib Euroopa patendi põhimõtteliselt(8) tühistada „osahaaval“, mille puhul teatava „osa“ tühistamise mõju avaldub üksnes vastava riigi territooriumil.(9)

22.      Seega võib olukord, kus kolmas isik kasutab loata mõnda Euroopa patendiga kaitstavat leiutist, tähendada patendiomaniku monopoli rikkumist mitmes riigis (nimelt neis, mille suhtes on patent välja antud). Põhikohtuasjas süüdistab BSH Electroluxi just sellises patendi „mitmes riigis“ rikkumises. Teisalt aga ei ole Euroopa patent ühtne õigus ja seega loetakse selle rikkumist mitmes riigis õiguslikus mõttes patendi mitmeks riigisiseseks rikkumiseks ning iga „osa“ rikkumist tuleb hinnata eraldi sellele kohaldatavate riigisiseste õigusnormide alusel.(10) Sisuliselt kujutab BSH hagi Electroluxi vastu endast mitut rikkumise tuvastamise nõuet, mis tuginevad patendi EP 1 434 512 eri „osadele“.

23.      Ka Euroopa patenti, sealhulgas õiguste rikkumise hagi puudutava kohtuvaidluse lahendamine on jäetud osalisriikide ja nende kohtute ülesandeks.(11) Euroopa patendikonventsioonis ei ole määratletud kohtualluvust ka piiriülese vaidluse korral.(12) See küsimus tuleb lahendada nende osalisriikide kohtute kohaldatavate rahvusvahelise eraõiguse normide alusel.

24.      Euroopa Liidu liikmesriikides on eraõiguslike isikute vahelise piiriülese patendivaidluse kohtualluvus reguleeritud Brüsseli Ia määrusega,(13) kui kostja asukoht on mõnes liikmesriigis, nagu on Electroluxi puhul.

25.      Selle õigusaktiga (ja selle eelkäijatega) kehtestatud kohtualluvuse kord(14) (edaspidi „Brüsseli kord“) toimib sellise kohtuvaidluse puhul järgmisel kahel viisil.

26.      Ühelt poolt on menetlused, „mis seonduvad patentide […] registreerimise või kehtivusega“, reguleeritud Brüsseli Ia määruse artikli 24 punktis 4 sätestatud erinormiga, millega on erandlik kohtualluvus antud selle liikmesriigi kohtutele, kes andis välja kõnealuse patendi (edaspidi „registreerimisliikmesriik“). Kui kõne all on Euroopa patendi registreerimine või kehtivus, on eri liikmesriikide, kelle suhtes patent on välja antud, kohtutel erandlik pädevus oma riigi „osa“ suhtes.(15) See reegel on kohustuslik: pooled ei saa sellest lepinguga kõrvale kalduda.(16) Peale selle kehtib põhimõte, et kui vaidluspool pöördub „valesse“ kohtusse, peab kohus selle määruse artikli 27 kohaselt omal algatusel pädevusest loobuma.(17)

27.      Kõik muud patentiga seotud menetlused on seevastu reguleeritud määruse üldsätetega. Põhimõtteliselt kuulub nende hulka ka rikkumismenetlus, kuna see ei „seondu“ mitte patendi registreerimise ega kehtivuse, vaid selle jõustamisega.(18) Nende sätetega on vaidluspooltele kohtualluvuse valikul antud mõningane tegutsemisvabadus.

28.      Ehkki registreerimisliikmesriigi kohtul on Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 2 kohaselt tõepoolest pädevus rikkumismenetluses,(19) ei ole tegemist erandliku, vaid hoopis valikulise kohtualluvusega. Seega võib sellise menetluse algatada ka teises kohtus. Eeskätt on patendiomanikul määruse artikli 4 lõike 1 alusel õigus pöörduda kostja asukoha liikmesriigi kohtusse. Kui Euroopa patenti on rikutud mitmes riigis, on patendiomanikul ilmselge huvi teha just nii.

29.      Registreerimisliikmesriigi kohtute pädevus on Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 2 kohaselt territoriaalselt piiratud. Punkti 22 kohaselt võivad iga liikmesriigi, mille suhtes on Euroopa patent välja antud, kohtud teha otsuse üksnes seoses oma riiki puudutava „osa“ ja territooriumiga.(20) Seega peab patendiomanik, kes soovib igakülgset õiguskaitset, algatama igas asjaomases liikmesriigis eraldi menetluse.

30.      Seevastu kostja asukoha liikmesriigi kohtute pädevus on Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõike 1 kohaselt universaalne. Seega võib see olla kohaldatav Euroopa patendi rikkumisele kõigis liikmesriikides, mille suhtes patent on välja antud.(21) Need kohtud võivad mõista välja kahjutasu patendiomaniku kogukahju hüvitamiseks või teha ettekirjutuse, millega keelatakse rikkumise jätkamine kõigis neis riikides. Kokkuvõttes võimaldab see säte patendiomanikul koondada kõik rikkumisel põhinevad nõuded ühte kohtusse ja saada sealt igakülgne õiguskaitse. Käesolevas kohtuasjas on BSH kasutanud just seda võimalust ja esitanud kogu hagi Electroluxi vastu pädevale patendikohtule Rootsis, kus on selle äriühingu asukoht.

31.      Eeltoodut arvesse võttes on eelotsusetaotluse esitanud kohtul kahtlus, kas selline koondamine on põhikohtuasjas tegelikult võimalik ja kui on, siis millises ulatuses. See kahtlus tuleneb asjaolust, et Electrolux esitas BSH hagile vastuväite, mille kohaselt on mitu EP 1 434 512 „osa“, millele see hagi tugineb, tühised.(22) Seda vastuväidet arvestades soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ja mil määral on kohaldatav Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkt 4, kaaludes nõnda üles määruse artikli 4 lõike 1. Artikli 24 punkti 4 kohaselt on neil kohtutel erandlik pädevus üksnes Rootsi „osa“ suhtes, samas kui teiste riikide „osade“ suhtes on erandlik pädevus teistel kohtutel. Menetluse koondamine ühte kohtusse ei ole võimalik ja vältimatu on hoopis vaidluste eraldamine.

32.      Eriti just eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimene ja teine küsimus, mida tuleb analüüsida koos, puudutavad seda, kas rikkumismenetlus kuulub Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 kohaldamisalasse olukorras, kus vastuväites on vaidlustatud hagi aluseks olevate patentide kehtivus. Kui see on nii, soovib see kohus teada, kas selle sättega on praegusel juhul (EP 1 434 512 teise riigi „osade“ puhul) välistatud tema pädevus menetleda ja lahendada kogu rikkumisasja või üksnes kehtivuse küsimust. Analüüsin seda teemat ettepaneku jaotises A.

33.      Oletades, et Euroopa Kohus vastab esimesele kahele küsimusele nii, et artikli 24 punkt 4 on põhikohtuasja olukorras asjakohane, käsitleb kolmas küsimus seda, kas see säte on kohaldatav ka EP 1 434 512 Türgi „osa“ kehtivuse suhtes. Seda teemat analüüsin ettepaneku jaotises B.

A.      Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 sisuline kohaldamisala (esimene ja teine küsimus)

34.      Nagu eespool öeldud, on Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 sisuline kohaldamisala minu arvates selge. Selle sätte kohaselt on registreerimisliikmesriigi kohtutel erandlik pädevus üksnes neis menetlustes, mis „seonduvad […] patentide kehtivusega“, mitte menetlustes, mis „seonduvad“ muude patendiga seotud küsimustega, sealhulgas rikkumisega.

35.      Tegelikkuses on need sõnad mitmeti mõistetavad. See jaotus jääb praktikas mõnikord häguseks. Ehkki patendi kehtivus võib olla sellekohase hagi (mis on esitatud patendi tühistamise või kehtetuks tunnistamise nõudes) ese, võidakse patendi kehtivus vaidlustada ka vastuväite raames, eeskätt rikkumishagi nõuete puhul. Sellega soovib väidetav rikkuja saavutada nende nõuete rahuldamata jätmise, vaidlustades õiguse, millel need põhinevad.(23) Sellise vastuväite esitas põhikohtuasjas Electrolux.

36.      Alati on olnud selge, et registreerimisliikmesriigi kohtutel on ainupädevus esimesena nimetatud hagide suhtes. Seevastu selle üle, kas ja millises ulatuses on neil ainupädevus ka teises olukorras, on vaieldud kaua.

37.      Liikmesriikide kohtud on selle probleemiga silmitsi seisnud alates 1990. aastate algusest, mil patendiomanikud hakkasid usinalt ära kasutama Brüsseli korra üldreeglitest tulenevat rikkumishagide koondamise võimalust. Vaidlusaluse erandliku kohtualluvuse reegli algne sõnastus, nagu see oli (toona) sätestatud Brüsseli konventsiooni artikli 16 lõikes 4, ei andnud selle kohta mingeid juhiseid. Need kohtud asusid peamiselt kolmele eri seisukohale.

–        Esiteks leidsid mõned kohtud, eeskätt Saksamaal, et kõnealune erandliku pädevuse reegel ei ole kohaldatav olukorras, kus kehtetusele tuginetakse rikkumismenetluse raames esitatavas vastuväites. Konventsiooni üldreeglite alusel võivad selliseid asju menetleda väljaspool registreerimisliikmesriiki asuvad kohtud ja otsustada selles kontekstis kõnealuse patendi kehtivuse üle.

–        Teiseks asusid teised kohtud, iseäranis Ühendkuningriigis, seisukohale, et tühisuse vastuväite esitamise korral hakkab rikkumismenetlus „seondu[ma] […] patentide kehtivusega“ ja kuulub seega edaspidi registreerimisliikmesriigi kohtute ainupädevusse.

–        Kolmandaks leidis viimane rühm kohtuid, sealhulgas Madalmaade kohtud, et kui kehtivus vaidlustatakse rikkumismenetluse raames esitatavas vastuväites, on vaidlusalune reegel küll kohaldatav, kuid mõneti keerulisel moel: registreerimisliikmesriigi kohtutel on erandlik pädevus üksnes kehtivuse küsimuses, samas kui rikkumise küsimuse võivad lahendada teised kohtud.(24)

38.      Euroopa Kohus astus sellesse vaidlusse 2006. aastal kohtuotsusega GAT. Väärib märkimist, et see kohtuasi ei puudutanud iseenesest rikkumismenetlust. Selle keskmes oli hagi, millega üks äriühing taotles Saksamaa kohtutelt kinnitust, et ta ei ole rikkunud ühe Saksamaa äriühingu omandis olevat kahte Prantsusmaa patenti („negatiivne deklaratsioon“), muu hulgas põhjendusel, et need patendid on tühised. Need kohtud kahtlustasid, et asjakohaseks võib osutuda Brüsseli konventsiooni artikli 16 lõige 4, ja esitasid sellega seoses Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse. Siiski ei andnud Euroopa Kohus vastust konkreetsete asjaolude kohta, vaid tegi selle asemel üldsõnalise otsuse, mille kohaselt kõnealuses sättes (toona) ette nähtud erandliku pädevuse reegel „[puudutab] kõiki vaidlusi, mis käsitlevad patendi […] kehtivust, olenemata sellest, kas küsimus on tõstatatud hagis või vastuväites“.(25) Vastupidi BSH väitele on see vastus piisavalt üldine, et hõlmata muu hulgas sellist rikkumismenetlust, mille raames on esitatud tühisuse vastuväide. Ilmselgelt lisati viide „vastuväitele“ just sel eesmärgil.(26)

39.      Mõni aasta hiljem kodifitseeris seadusandja kohtuotsuse GAT Brüsseli Ia määruse artikli 24 punktis 4, täpsustades selle sätte tekstis, et registreerimisliikmesriigi kohtute erandlikus pädevuses on menetlus, mis seondub patendi kehtivusega „olenemata sellest, kas küsimus kerkib hagi või vastuväite vormis“.

40.      Kuid selgus selles küsimuses jäi pehmelt öeldes saamata. Õigupoolest tekitas kohtuotsuses GAT (ja nüüd artikli 24 punktis 4) väljapakutud vastus käesolevas jaotises kõne all oleva teema kohta rohkem küsimusi, kui see lahendas. Ehkki see vastus andis põhjendamatu surmahoobi eespool esimesena kirjeldatud lahendusele, (1) jätsid Euroopa Kohus (ja liidu seadusandja) liikmesriikide kohtud ja hagejad vaidlema selle üle, kas selle asemel on õige teine või kolmas lahendus (2).

1.      Kohtuasjas GAT tehtud põhjendamatu otsus

41.      Kui ühes menetluses käsitletakse kahte eraldiseisvat küsimust (nagu käesoleval juhul patendi rikkumine ja kehtivus), siis tähendab vastastikku teineteist välistavate kohtualluvuse reeglite (praegusel juhul rikkumisega seotud üldsätted rikkumise puhul ja Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkt 4 seoses patendi kehtivusega) kohaldamisalasse kuulumine tavaliselt seda, et Euroopa Kohus teeb otsuse, milline kohus on pädev asja menetlema ja lahendama, teatavatest pragmaatilistest põhimõtetest lähtudes.

42.      Esiteks tuleb kohaldatavate kohtualluvuse reeglite kindlaksmääramiseks määratleda hageja esitatud hagi põhieseme põhjal menetluse liik ning jätta kõrvale mis tahes muu, eeskätt vastuväites raames esitatud küsimus, mis tuleb lahendada eelnevalt (või koos põhiküsimusega).(27)

43.      Teiseks on kohaldatavate kohtualluvuse reeglite põhjal kindlaks määratud kohus pädev menetlema kohtuasja tervikuna, teisisõnu mitte üksnes hagi, vaid ka vastuväidet, olgugi et viimane puudutab küsimust, millega tavaliselt tegeleb mõni muu kohus.(28) Kui menetluse aspektist vaadata, siis on selline vastuväide tõepoolest hagimenetluse lahutamatu osa ja loogiliselt võttes tuleb seda kohtualluvuse seisukohalt kohelda nagu hagimenetlust.

44.      Kui Euroopa Kohus oleks kohtuotsuses GAT järginud neid põhimõtteid, oleks ta valinud esimese lähenemisviisi, mida on kirjeldatud eespool punktis 37. Rikkumismenetluses, mille raames on esitatud tühisuse vastuväide, on hagi põhiese lihtsalt öeldes rikkumine. Seevastu kehtivuse küsimus on eeskujulik näide eelmenetluse lahendatavast küsimusest. Kuna tühist patenti rikkuda ei saa, peab kohtunik esmalt otsustama, kas õigus, millele hageja tugineb, on kehtiv, et seejärel lahendada põhiküsimus, kas kostja on oma tegudega rikkunud kõnealusest õigusest tulenevaid õigusi. Nende põhimõtete kohaselt oleks selline menetlus pidanud olema reguleeritud (toonases) Brüsseli konventsioonis kehtestatud üldreeglitega, arvestades hagi eset ja olenemata vastuväitest. Peale selle oleks kohtutel, kellel on nende üldreeglite kohaselt rikkumishagi menetlemise ja lahendamise pädevus, eeskätt kostja asukohaliikmesriigi kohtutel pidanud olema pädevus otsustada ka vastuväite üle.

45.      Ilmselge on, et Euroopa Kohus toimis kohtuotsuses GAT teisiti. Selles kohtuotsuses asus ta hoopis seisukohale, et „menetluste [puhul], mis seonduvad patentide kehtivusega“, on erandliku kohtualluvuse reegel kohaldatav isegi selliste menetlustele, milles tühisuse küsimus on tõstatatud pelgalt vastuväite raames. Seeläbi esitas Euroopa Kohus tõlgenduse, mis on minu teada Brüsseli korra alusel ainulaadne. Õigupoolest hälbib see lahendus isegi neist lahendustest, mida Euroopa Kohus on praeguseni teiste, (nüüdse) Brüsseli Ia määruse artiklis 24 sätestatud erandliku kohtualluvuse reeglite alusel kasutanud. Eespool käsitletud põhimõtete kohaselt leiab Euroopa Kohus, et need teised reeglid on kohaldatavad ainult juhul, kui tõstatatud küsimus kujutab endast hagi eset.(29) Määruse mitmes keeleversioonis (kuid kahjuks mitte kõigis) tuleneb see lähenemine lausa sätte sõnastusest.(30) Peale selle asus Euroopa Kohus kohtuotsuses BVG, mille ta tegi paar aastat pärast kohtuotsust GAT, seisukohale, et menetluse puhul, mis seondub äriühingu olemasolu või selle organi otsuse õiguspärasusega (praegu sätestatud selle määruse artikli 24 punktis 2), ei ole erandliku kohtualluvuse reegel kohaldatav sellisele menetlusele, kus vastav küsimus tõstatatakse pelgalt vastuväites.(31)

46.      Nagu öeldud eespool, on kohtuotsuses GAT vastu võetud tõlgenduse konkreetsed tagajärjed ebaselged ja käsitlen neid allpool jaotises 2. Praeguses kontekstis on selge, et vastupidi BSH väitele puudub kohtul olukorras, kus rikkumishagi on esitatud mujal kui registreerimisliikmesriigis ja esitatakse tühisuse vastuväide, pädevus lahendada eelmenetluses asjaomaste patentide kehtivust puudutavat küsimust.

47.      Ometigi ei ole Euroopa Kohtu üsnagi põgus põhjendus kohtuotsuses GAT minu arvates veenev.

48.      Euroopa Kohtu esimene argument on seotud „[erandliku kohtualluvuse reegli] asendiga [Brüsseli konventsiooni] süsteemis“ (st selle esimusega kohtualluvuse üldreeglite suhtes) ja sellega, et see reegel on „olemuselt […] kohustuslik“.(32) See argument ei ole minu arvates veenev.(33) Õigupoolest toetavad need asjaolud pigem vastupidist tõlgendust.

49.      Erandliku kohtualluvuse reegel on Brüsseli korra raames erand. Sellisena tuleb seda tõlgendada kitsalt.(34) See peab olema kohaldav ainult „teatavatel täpselt määratletud juhtudel“.(35) Pealegi, nagu leidis Euroopa Kohus otsuses BVG, on selle reegli kitsas tõlgendus „eriti vajalik“ just seetõttu, et see on üldreeglite suhtes esimuslik ning on kohustuslik.(36) Artikli 24 punkti 4 kohaldamise korral minetab hageja talle muidu kuuluva õiguse valida kohus ja sellega võib kaasneda olukord, kus kostja kaevatakse kohtusse mujal kui tema asukohaliikmesriigis, kus tal on tavaliselt parem end kaitsta.

50.      Seevastu Euroopa Kohtu tõlgendust kohtuotsuses GAT ei saa kirjeldada teisiti kui „laiana“.(37) Muidugi on patendi kehtivus iseenesest „täpselt määratletud“. Siiski võidakse see küsimus tõstatada mitmes „ebamääraselt määratletud“ menetluses, mis seonduvad muude teemadega.(38)

51.      Kaks ülejäänud Euroopa Kohtu põhjendust kohtuotsuses GAT puudutavad üldist õiguskindluse põhimõtet, mida Brüsseli korraga taotletakse.(39) Sisuliselt selgitas Euroopa Kohus, et kui vaidlusalune erandliku pädevuse reegel ei oleks kohaldatav olukorras, kus patendi kehtivuse küsimus on tõstatatud rikkumismenetluse (jne) raames esitatud vastuväites ning väljaspool registreerimisliikmesriiki asuv kohus, kes rikkumist menetleb, saab selle küsimuse lahendada eelmenetluses, „viiks“ see kehtivuse küsimuse lahendamise õigusega kohtute „paljususeni“. See omakorda „või[b] kahjustada […] kohtualluvuse eeskirjade ettenähtavust“ ja „suurenda[da] ka [selles küsimuses tehtavate] otsuste vastuolulisuse ohtu“, mis kõik kahjustab õiguskindlust.(40)

52.      Ka see argument ei veena mind. Kui vaadata tervikpilti, toetavad need asjaolud taas pigem vastupidist tõlgendust. Muidugi, ühest küljest takistab kohtuotsuses GAT vastu võetud lahendus eri kohtutel asuda patendi kehtivuse suhtes vastupidistele seisukohtadele. Selles mõttes panustab see kohtuotsus õiguskindlusse. Kuid teisest küljest võib kohtuotsus GAT muuta Brüsseli korra rikkumismenetluse osas patendiomaniku jaoks ebakindlaks.

53.      Ehkki tavaliselt võimaldab see kord patendiomanikul esitada hagi väljaspool registreerimisliikmesriiki, muu hulgas kostja liikmesriigi kohtusse, tekitab kohtuotsuses GAT valitud lahendus ebakindlust selle suhtes, kas selline kohus on võimeline pakkuma rikkumise vastu õiguskaitset või vähemalt tegema seda mõistliku aja jooksul. Kui väidetav rikkuja esitab mõnes menetluse etapis tühisuse vastuväite, ei saa selline kohus lihtsalt vastuväite kohta otsust langetada ja menetlust jätkata, vaid olenevalt eelkirjeldatud lahenduse tõlgendamisest kas loobub pädevusest ja peab menetluse lõpetama või peab menetluse peatama seni, kuni registreerimisliikmesriigi kohtud on patendi kehtivuse üle otsuse langetanud (vt täpsemalt allpool jaotis 2).

54.      Olenemata sellest, kumb tõlgendus on õige, muudab kohtuotsus GAT Euroopa patendi eri „osade“ rikkumisel põhinevate nõuete koondamise sellisesse kohtusse ebasoodsaks. See ajendab patendiomanikku algatama selle asemel nende „osade“ registreerimisliikmesriikides eraldi menetlused, kuna nii võib vähemalt kindel olla, et nende liikmesriikide kohtud on pädevad otsustama nii rikkumise kui ka patendi „enda osa“ kehtivuse üle (nagu selgitatud eespool punktides 26, 28 ja 29). See omakorda loob ohu, et eri kohtud asuvad samas rikkumisvaidluses vastandlikele seisukohtadele.

55.      Selline ebakindlus ja/või keerukus seoses patendi jõustamisega on seda enam soovimatu, et intellektuaalomand on põhiõigusena kaitstud muu hulgas Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 17 lõike 2 alusel. Selle sätte kohaselt on patendiomaniku intellektuaalomandi õigused Euroopa Liidus kaitstud „kõrgel tasemel“. Võimalus esitada rikkumise korral asjakohane tsiviilhagi ja saada õiguskaitse on sellega seoses esmatähtis. See nõue tuleneb ka põhiõigusest tõhusale õiguskaitsevahendile, mis on tagatud harta artikliga 47. Sellega seoses meenutan, et intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (edaspidi „TRIPS-leping“)(41) artikli 41 lõikes 2 on sätestatud, et „[i]ntellektuaalomandi õiguskaitse tagamisega seotud menetlused […] ei tohi olla ülemäära keerulised või kulukad ega tuua kaasa […] õigustamatuid viivitusi“. Minu arvates kehtib see ka rahvusvahelise kohtualluvuse asjakohaste reeglite toimimise suhtes.

56.      Igal juhul pidi Euroopa Kohus Brüsseli korrast tuleneva erandliku kohtualluvuse reegli tõlgendamist käsitleva väljakujunenud kohtupraktika alusel(42) vastama kohtuotsuses GAT ainult küsimusele (mille ta ometigi jättis käsitlemata), kas erandliku kohtualluvuse vaidlusaluse reegli konkreetsest eesmärgist „tuleneb nõue“, et seda reeglit peab kohaldatama ka rikkumismenetlusele, mille raames on esitatud tühisuse vastuväide. Minu arvates ei tulene.

57.      Soovin juba eos hajutada segadust seoses küsimusega, mis see eesmärk siis on. Euroopa Kohus on sellega seoses tavaliselt selgitanud (ja mainis „möödaminnes“ ka kohtuotsuses GAT), et kõnealuse reegli eesmärk on korrakohane õigusemõistmine. Tema hinnangul on registreerimisliikmesriigi kohtul paremad eeldused lahendada patendi registreerimise või kehtivusega seonduv menetlus tulenevalt „sisuliselt ja õiguslikult lähedasest seosest“ asjaomase menetluse ja selle riigi vahel.(43) Minu arvates ei ole see aga kõnealuse reegli tegelik mõte.

58.      Tõepoolest, nagu on selgitatud eespool punktides 19 ja 21, on patent reguleeritud registreerimisliikmesriigi õigusega. Mõnevõrra kaalu on argumendil, et näiteks Saksamaa kohtul on „paremad eeldused“ kohaldada Saksa patendiõigust (tulenevalt keelest, teadmistest selle õiguse kohta jne).(44) Arvestades, et patent on kaitstud üksnes registreerimisliikmesriigis, on peale selle tavaliselt olemas ka sisuline lähedus patenti puudutavate vaidluste ja patendi kehtivuspiirkonna vahel.

59.      Kuid nende kaalutlustega saab selgitada üksnes seda, miks registreerimisliikmesriigi kohus saab sellist vaidlusi menetleda ja lahendada. Need põhjendavad näiteks sellise kohtu Brüsseli korra kohast pädevust rikkumismenetlustes, mis puudutavad nende territooriumi.(45) Kuid neist kaalutlustest ei nähtu, miks peaks sellisel kohtul patendi registreerimise või kehtivusega seonduvas menetluses olema kõiki teisi välistav pädevus.(46) Konkreetsemalt rääkides ei ole registreerimisliikmesriigi patendiõigus nii ainulaadne, et seda suudab mõista üksnes selle liikmesriigi kohus.(47) Teise liikmesriigi kohu suudab väga hästi sellist muu riigi õigust kohaldada, olgugi et see võib tema jaoks olla keerulisem. Vastupidi väitmine on võrreldav Brüsseli korra (ja kogu rahvusvahelise eraõiguse valdkonna) aluspõhimõtete kahtluse alla seadmisega.(48)

60.      Vaidlusaluse reegli tegelik mõte seisneb Jenardi aruandes sõnastatud asjaolus, et „patendi andmine on riikliku suveräänsuse teostamine“.(49) Ainsana saab erandliku kohtualluvuse reegli kehtestamist veenevalt põhjendada roll, mida riigivõim eespool punktis 19 nimetatud intellektuaalomandi õiguste andmisel (traditsiooniliselt) täidab,(50) konkreetsemalt asjaolu, et riigi haldusasutused peavad patenditaotluse läbi vaatama ning asjaomaste nõuete täidetuse korral patendi välja andma ning selle registreerima. Kuid minu arvates ei tulene ka sellest kaalutlusest „tingimata“ kohtuotsuses GAT kasutatud lahendus.

61.      Ühelt poolt on menetluses, mille ese on patendi registreerimine või kehtivus, juba olemuslikult kahtluse alla seatud registreerimisliikmesriigi haldusasutuste tegutsemine.(51) Vaidluse keskmes on küsimus, kas asjaomane riigiasutus (patendiamet) on oma „tööd“ õigesti teinud. Eriti just tühistamishagi puhul palub hageja kohtul sisuliselt kontrollida, kas see ametiasutus üldse sai õiguspäraselt patendi välja anda, ja kui väljaandmine ei olnud õiguspärane, siis õiguskaitsevahendina patent tühiseks tunnistada. Sellise tühiseks tunnistamise toime on olemuselt erga omnes ja sellele võib kõnealuse asutuse vastu tugineda. Kohtu otsuses võib olla lausa kirjas, et nimetatud asutus peab oma registris vastava paranduse tegema. Ilmselgelt ei või sellist otsusust teha muu kui registreerimisliikmesriigi kohus. Siin on tegemist riigi suveräänsuse austamisega. Riigi jaoks on vastuvõetamatu, kui mõne teise riigi kohus otsustab, millised on tema ametiasutuse tegevuse tagajärjed, ja annab sellele asutusele juhtnööre riikliku registri haldamiseks.(52)

62.      Teisalt ei seata rikkumismenetluses otseselt kahtluse alla registreerimisliikmesriigi haldusasutuse tegevust isegi juhul, kui väidetavalt rikutud patendi kehtivus vastuväites vaidlustatakse. Selles menetluses analüüsib kohus patendi kehtivust eelmenetluses, kuid üksnes rikkumise üle otsustamise eesmärgil. Ainus võimalik tagajärg on see, et kohus jätab rikkumishagi rahuldamata. Selline otsus puudutab üksnes vaidluspoolte erahuve ja seega on sellel üldjuhul vaid inter partes mõju.(53) See ei saa kahjustada registreerimisliikmesriigi suveräänsust, kuna ei mõjuta selle riigi haldusasutusi ega püüagi seda teha. Õiguslikust aspektist see otsus patendi kehtivust ei mõjuta. Teise suveräänse riigi kohus ei anna mainitud haldusasutustele mingeid juhtnööre.

2.      Kohtuotsuse GAT õige tõlgendus

63.      Kõigil eeltoodud põhjustel on kohtuotsus GAT minu arvates (ja suurema osa minu loetud õiguskirjanduse kohaselt)(54) ebaõnnestunud. Kui selles kohtuotsuses esitatud lahendus oleks esitatud üksnes selles otsuses, soovitaksin Euroopa Kohtul sellest taganeda ja pigem sedastada, et patendi kehtivusega seonduva menetluse puhul ei ole erandliku kohtualluvuse reeglid kohaldatavad olukorras, kus rikkumismenetluse raames esitatakse tühisuse vastuväide, kuna selle kohtu otsusel, kuhu pöörduti, on üksnes inter partes mõju.(55)

64.      Kuid nagu eespool öeldud, kodifitseeris liidu seadusandja selle otsuse Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4.(56) Seega on Euroopa Kohus – kui lähtuda liidu kehtivast õigusest – jäänud varem esitatud lahenduse „lõksu“. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotluse korral on tal võimalik teha valik ainult kohtuotsuse GAT (ja selle kodifikatsiooni) kahe võimaliku tõlgenduse vahel, mis vastavad eespool punktis 36 nimetatud teisele ja kolmandale lähenemisviisile.

65.      Esimesest tõlgendusest, mida pooldab Electrolux ja mida nimetan „laiaks“ tõlgenduseks, tuleneb, et kui rikkumismenetluse raames esitatakse tühisuse vastuväide, on menetluses lahendi tegemiseks erandlik pädevus Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 kohaselt registreerimisliikmesriigi kohtul (või ta saab selle). Kõik muud kohtud peavad määruse artikli 27 kohaselt pädevusest loobuma.

66.      Teise tõlgenduse, mida pooldab komisjon jaa nimetan „kitsaks“ tõlgenduseks, kohaselt on siis, kui rikkumismenetluse raames esitatakse tühisuse vastuväide, registreerimisliikmesriigi kohtul Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 kohaselt ainupädevus üksnes kehtivuse küsimuses. Rikkumise küsimuse lahendamise pädevus on (või säilib) selle määruse üldsätete kohaselt teistel kohtutel.

67.      Liidu kehtivast õigusest ei tulene selgeid juhiseid, kumba tõlgendust tuleb pidada õigeks. Esiteks tuleb öelda, et ehkki Electroluxi väitel tundub kõige loomulikum kohtuotsuse GAT resolutiivosa ja Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 „lai“ tõlgendus,(57) saab olulisi asjaolusid põhjendatult tõlgendada ka „kitsalt“. Olgugi et Euroopa Kohus märkis selles kohtuotsuses, et vaidlusalune ainupädevuse reegel „puudutab kõiki vaidlusi, mis käsitlevad patendi […] kehtivust“, ei täpsustanud ta, mil määral. See sõnastus on lihtsalt mitmetähenduslik. Teiseks ei toeta Euroopa Kohtu hilisem kohtupraktika kumbagi selle kohtuotsuse tõlgendust, kuna on selles osas vastuoluline. Ühelt poolt – nagu osutab Electrolux – toetas Euroopa Kohus kohtuotsuses BVG „laia“ tõlgendust.(58) Teiselt poolt – nagu rõhutab komisjon – toetas Euroopa Kohus kohtuotsuses Roche Nederland jt ilmselgelt „kitsast“ tõlgendust.(59) Lõppastmes ei ole seadusandja määruse artikli 24 punkti 4 tekstis ega üheski põhjenduses väljendanud selles küsimuses mingit seisukohta.(60)

68.      Seega tuleb vastuolude lahendamiseks vaadelda Brüsseli Ia määrusega kehtestatud süsteemi ning selle õigusakti üldisi ja artikli 24 punkti 4 konkreetseid eesmärke. Leian, et neid olulisi asjaolusid arvestades peab Euroopa Kohus lükkama tagasi kohtuotsuses GAT esitatud „laia“ tõlgenduse (a osa) ja toetama selle asemel „kitsast“ tõlgendust (b osa). Samuti peab ta andma liikmesriikide kohtutele juhtnööre selle kohta, kuidas seda tõlgendust praktikas rakendada (c osa).

a)      „Laia“ tõlgenduse tõsised puudused

69.      Esiteks on kohtuotsuse GAT „laia“ tõlgendust väga raske ühitada Brüsseli Ia määrusega kehtestatud süsteemiga. Selle süsteemi kohaselt, nii nagu selle koostajad ette nägid, on registreerimisliikmesriigi kohtu erandlik pädevus erand ja piirdub „menetluste[ga], mis seonduvad patentide […] registreerimise või kehtivusega“, samas kui rikkumismenetluse ja muu patenti puudutava kohtuvaidluse võib tavapärasel moel algatada muus kohtus.

70.      Kui aga kohtuotsust GAT tõlgendada Electroluxi väljapakutud viisil, muutub see erand tegelikkuses reegliks, nagu märgib komisjon. Kuna rikkumismenetluse raames esitatakse sageli tühisuse vastuväide, on sellises menetluses sageli erandlik pädevus registreerimisliikmesriigi kohtul. Kohtualluvuse üldreeglid on kohaldatavad ja neist tulenevaid võimalusi saab patendiomanik kasutada üksnes sellises kohtuasjas, kus asjaomast vastuväidet ei esitata.

71.      Teiseks leian vastupidi Electroluxi väitele, et kohtuotsuse GAT „lai“ tõlgendamine kahjustab kohtualluvuse ettearvatavust ja kindlust, mida Brüsseli Ia määrusega sooviti saavutada, kuna selle tõlgenduse puhul sõltuvad rikkumismenetluse liigitamine ja seega sellele kohaldatavad kohtualluvuse reeglid sellest, kas tühisuse vastuväide esitatakse või mitte (vastuolus eespool punktis 42 esitatud põhimõttega).(61)

72.      Et rikkumismenetluse kohtualluvus oleks ettearvatav, peab patendiomanik saama hõlpsasti välja selgitada, millisesse kohtusse ta saab sellise hagi esitada. Kuid kohtuotsuse GAT „laia“ tõlgenduse puhul on tal raske enne välja selgitada, kas selline menetlus kuulub registreerimisliikmesriigi ainupädevusse või võib selle algatada teises kohtus, kuna tal puudub kontroll väidetava rikkuja kaitsestrateegia üle.(62)

73.      Eeltoodule lisandub asjaolu, et juhul, kui patendiomanik otsustab esitada hagi väljaspool registreerimisliikmesriiki, näiteks väidetava rikkuja asukohaliikmesriigi kohtusse, on sellise kohtu pädevus ebakindel. Tõepoolest võib see kohus vastava pädevuse minetada, kui väidetav rikkuja esitab tühisuse vastuväite. Selline kohus võib olla kohustatud keelduma kohtuasja menetlemise jätkamisest.(63) Kui kohtu asukohariigi menetlusnormides on sätestatud, et sellise vastuväite võib esitada mitte üksnes kohtumenetluse alguses, vaid ka menetluse mõnes hilisemas etapis, sealhulgas edasikaebuse etapis, võib kuid või lausa aastaid kestnud menetlus järsku ummikusse sattuda. Väidetav rikkuja võib sellise vastuväite esitamise aja valida ka strateegiast lähtuvalt ja niiviisi menetluse tulemuslikult nurjata. Nagu märgivad BSH ja komisjon, võib sellel olla patendiomanikule märkimisväärsed tagajärjed. Praegu ei ole liikmesriigi kohtul Brüsseli Ia määruse alusel mingit võimalust anda kohtuasi üle mõne teise liikmesriigi kohtule. Kohus, kuhu algselt pöörduti, võib üksnes menetluse lõpetada, mistõttu hageja peab algatama menetluse registreerimisliikmesriigis nullist.

74.      Olukorra muudab veelgi hullemaks asjaolu, et patendiomanikul ei pruugi seda võimalust enam olla. Vahepeal võib olla möödunud rikkumisest tulenevale nõudele kohaldatav aegumistähtaeg. Sisuliselt jääb patendiomanik endast mitteolenevatel põhjustel ilma võimalusest kasutada õiguskaitsevahendit oma intellektuaalomandiõiguste rikkumise vastu. Selline tulemus on vastuolus nii harta artikli 17 lõikega 2 ja artikliga 47 kui ka TRIPS-lepingu artikli 41 lõikega 2.

75.      Isegi kui patendiomanikul on veel võimalik algatada rikkumismenetlus, peab ta Euroopa patendi mitmes riigis rikkumise korral algatama selle menetluse kõigis asjaomastes riikides, et saada täielikku õiguskaitset.(64) Nõuete koondamine ühte kohtusse ei ole sel juhul võimalik. Nii tekib võimalus, et sisuliselt samas vaidluses osaleb mitu kohut, mis suurendab eespool punktis 54 nimetatud vastupidiste otsuste tegemise ohtu.

76.      Viimaks läheb kohtuotsuse GAT „lai“ tõlgendus – vastupidi Electroluxi väitele – kaugemale sellest, mis „on nõutav“ tulenevalt Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 konkreetsest eesmärgist tagada registreerimisliikmesriigi suveräänsuse austamine, nagu selgitatud eespool punktides 60 ja 61. Isegi laialt tõlgendatuna saab sellest eesmärgist (rikkumismenetluse raames tühisuse vastuväite esitamise korral) tuleneda vaid „nõue“, et liikmesriigi kohtul peab olema ainupädevus lahendada kehtivust, kuid mitte rikkumist puudutav vaidlus.

b)      Kohtuotsuse GAT „kitsas“ tõlgendus on kahest halvast lahendusest parim

77.      Kohtuotsuse GAT „kitsas“ tõlgendus on kõigis eelnimetatud aspektides märkimisväärselt parem. Kehtima jääb põhimõte, et rikkumismenetlus on reguleeritud Brüsseli Ia määruse üldsätetega. Niiviisi on kohtualluvus patendiomaniku jaoks prognoositav ja kindel. Kui ta algatab menetluse mujal kui registreerimisliikmesriigis ja väidetav rikkuja esitab tühisuse vastuväite, ei mineta asja menetlev kohus pädevust hagi menetleda ja lahendada. See kohus ei tohi „üksnes“ otsustada kõnealuse patendi kehtivuse üle, sest sellekohase otsuse saab määruse artikli 24 punktis 4 sätestatud erandi kohaselt teha üksnes registreerimisliikmesriigi kohus(65). Pealegi võimaldab see tõlgendus Euroopa patendi mitmes riigis rikkumise korral nõuded osaliselt koondada ühte kohtusse. Üksnes patendi kehtivus, kui see vaidlustatakse, tuleb sellisel juhul välja selgitada neis riikides, mille suhtes see on välja antud.

78.      Nagu komisjon märgib, nähtub kohtuotsuse GAT sellisest tõlgendusest, et Euroopa Kohus nõustus erandiga Brüsseli korrast tulenevast põhimõttest, mille kohaselt on hagi menetlemise ja lahendamise pädevusega hõlmatud kõik sellele esitatavad vastuväited (vt eespool punkt 43). Ometigi ei ole selline erand täiesti ennekuulmatu, olgugi et selle korra piires ainulaadne. Samalaadseid erandeid on liikmesriikide territoriaalse kohtualluvuse reeglites kehtestatud teatavate liikmesriigi ainupädevusse kuuluvate küsimuste puhul.(66)

79.      Praktilises mõttes tuleneb sellest, et kui ühes liikmesriigis registreeritud patendiga seonduv rikkumismenetlus toimub teise liikmesriigi kohtus ja esitatakse tühisuse vastuväide, siis johtuvalt sellest, et see kohus ei saa lahendada kehtivuse küsimust ega (nagu on käesoleval ajal sätestatud Brüsseli Ia määruses) saata sellekohast eelküsimust registreerimisliikmesriigi ametiasutusele, peab väidetav rikkuja (kui ta ei ole seda juba teinud) algatama tühisuse tuvastamise menetluse selles ametiasutuses, et viimane langetaks vastava otsuse.(67)

80.      Electrolux vaidleb (mitte täiesti alusetult) vastu, et rikkumise ja kehtivuse teemade jagamine kahte eri liikmesriikides toimuvasse menetlusse on õigusemõistmise aspektist küsitav. Need teemad on tõesti omavahel tihedalt seotud.(68) Nagu selgitatud eespool punktis 44, tuleb eelmenetluses lahendada patendi kehtivuse küsimus, et saaks teha otsuse põhi- ehk rikkumise küsimuses. Lisaks asjaolule, et mõlemale juhul on kohaldav registreerimisliikmesriigi õigus, sõltub lahend mõlemal juhul pealegi sisuliselt samast asjaolust, nimelt patendinõudluse tõlgendamisest.(69)

81.      Siiski leian, et ehkki praktilises mõttes ei ole see, kui kehtivuse ja rikkumise küsimusi lahendavad eri kohtud ja/või ametiasutused, alati ideaalne,(70) ei ole see ka võimatu. Tegelikult on mitu liikmesriiki, näiteks Rootsi,(71) kehtestanud patendiküsimuste lahendamiseks „kaheharulise süsteemi“, mille puhul otsustavad nende küsimuste üle eri kohtunikud vastavates eraldiseisvates menetlustes.(72)

82.      Ehkki kehtivus ja rikkumine peavad nimetatud viisil olema teineteisest eraldatud, ei saa sellest Electroluxi eeskujul järeldada, et kui rikkumismenetluse raames esitatakse tühisuse vastuväide, peab asja menetlev kohus seda väidet süstemaatiliselt eirama, eeldama patendi kehtivust ja tegema rikkumishagi asjas lõpliku otsuse, olenemata mõnes teises liikmesriigis paralleelselt toimuda võivast tühisuse tuvastamise menetlusest, või et ta üldse võib nii toimida.

83.      BSH ja komisjon on seisukohal, et Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 ei saa sel viisil tõlgendada. Vastasel juhul jääb väidetav rikkuja täielikult ilma ühest kõige tõhusamast kaitsest nn liba-rikkumishagide vastu. See aga kujutab endast tema kaitseõiguse – mis on tagatud muu hulgas harta artikliga 47 ja mille tagamine on Brüsseli korra taotletav eesmärk – lubamatut piirangut.(73)

84.      Peale selle võib selline tõlgendus mõnel juhul tuua endaga kaasa üksteisega vastuolus olevate kohtuotsuste tegemise. Ühelt poolt võib rikkumismenetlust läbi viiv kohus rikkumise tuvastada, samas kui teiselt poolt võib registreerimisliikmesriigi asutus seejärel patendi tühiseks tunnistada. Viimane võib patendi kehtivust ka kinnitada, kuid kitsalt määratletud patendinõudlusest tulenevas ulatuses (millega tavaoludes on välistatud rikkumise tuvastamine), samas kui rikkumismenetlust läbi viiv kohus võib tuvastada rikkumise patendinõudluse laia määratluse kontekstis (mille alusel tunnistab kehtivuse üle otsustav kohtunik patendi tühiseks).(74)

85.      Nagu järgmises jaotises täpsemalt selgitan, esineb olukordi, mille korral rikkumismenetlust läbi viiv kohus võib põhjendatult eeldada, et patent on kehtiv, ja teha otsuse vastavalt sellele, olgugi et on esitatud tühisuse vastuväide. Kuid teises olukorras peab asjaomane kohus kaitseõigustega arvestamiseks ära ootama, registreerimisliikmesriigi ametiasutuse otsuse patendi kehtivuse kohta ja alles seejärel tegema rikkumise kohta lõpliku ja kooskõlalise otsuse.(75)

86.      Seega tuleb mõnikord kohtuasjas võtta menetlust korraldavaid meetmeid ja/või määrata menetlustoiminguid, et tagada rikkumis- ja tühisuse tuvastamise menetluse koordineeritus. Sellega seoses märgib Electrolux, et ei Brüsseli Ia määrus ega liidu õigus üldiselt paku siinkohal lahendust. Konkreetsemalt võib rikkumismenetlust läbi viival kohtul selle määruse artikli 30 lõige 1 alusel olla lubatud peatada menetlus seniks, kuni registreerimisliikmesriigi ametiasutus on patendi kehtivuse kohta otsuse langetanud, kuid üksnes tingimusel, et selle asutuse poole on pöördutud esimesena. Selle sättega ei ole ette nähtud lahendust olukorra puhuks, kus tühisuse tuvastamise menetlus on algatatud teisena. Siiski, nagu väidavad BSH ja komisjon, saab kohus, kellele on esitatud rikkumishagi, kohaldada oma asukohariigi menetlusõiguses sätestatud lahendusi (lex fori) ja vahel peabki seda tegema, seni kuni liidu seadusandja ei ole kehtestanud sellekohased sätteid(76).

87.      Electrolux väidab vastu, et tuginemine liikmesriigi menetlusõigusele kujutab endast ohtu kohtuasjade ja vaidluspoolte ühetaolisele kohtlemisele liikmesriikides, kuna eri kohtutel võib olla erinev pädevus ja nad võivad seda erinevalt kasutada. Kuid minu arvates on see kohtuotsuse GAT järjekordne vältimatu negatiivne külg. Pealegi ei ole küsimus jäetud üksnes liikmesriigi õiguse lahendada. Nagu järgmises jaotises täpsemalt selgitan, on liidu õigusega seatud liikmesriikide õigusele suures osas piirid ja seeläbi on tagatud ühetaolisus piisaval tasemel.

88.      Viimaks on sageli väidetud, et ka kohtuotsuse GAT „kitsas“ tõlgendus ei ole patentide tõhusaks jõustamiseks ideaalne. Kehtivuse ja rikkumise küsimuste jagamine kahte eri menetlusse suurendab poolte kulusid ja ebamugavustunnet. Asjaolu, et rikkumismenetlust lahendav kohus peab mõnel juhul ootama ära registreerimisliikmesriigi ametiasutuse vastuse kehtivuse kohta, võib menetlust pikendada, samas kui patendiomanikul on rikkumise eest karistamise ja selle keelamisega enamasti kiire.(77) Samuti võib see ajendada väidetavat rikkujat esitama vastuväite kohtuasja nurjamise eesmärgil või rikkumismenetluse halvamiseks viivitama tühisuse tuvastamise hagi esitamisega ja selle menetluse käigus. Ehkki olen nende vastuargumentidega üldjuhul nõus (nagu nähtub jaotisest 1), vastab siiski tõele, et kohtuotsuse GAT järel alles jäänud võimalikest lähenemisviisidest on see kahest halvast parim. Samuti saab eelkirjeldatud probleeme ohjeldada pragmaatiliste meetmete abil, mida kirjeldan edaspidi.

c)      Praktilised juhised liikmesriikide kohtutele

89.      Kohtuistungil esitasid menetlusse astujad Euroopa Kohtu ettepanekul seisukohad selle kohta, kuidas peab muu kui registreerimisliikmesriigi kohus rikkumishagi menetlemisel toimima siis, kui esitatakse tühisuse vastuväide. Ehkki see oleneb peamiselt sellises kohtus kohaldatavatest menetlusnormidest, nagu eespool märkisin, on Euroopa Kohus minu arvates pädev sellega seoses juhiseid andma. Meenutan, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tohi need menetlusnormid kahjustada Brüsseli Ia määruse soovitavat toimet ja seda tuleb nende kohaldamisel arvestada.(78) Selles osas on liikmesriigi õigusele seatud piirid ka TRIPS-lepinguga ja direktiivis 2004/48 sätestatud põhimõtetega ning patendiomaniku õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile ja väidetava rikkuja kaitseõigusega, mis mõlemad on kaitstud harta artikliga 47.

90.      Kui väidetav rikkuja on (nõuetekohaselt)(79) esitanud tühisuse vastuväite, on üks lahendus, mida õiguskirjanduses sageli välja pakutakse ja mille üle Euroopa Kohtus on vaieldud, selline, et rikkumishagi menetlev kohus peatab – juhul, kui kohaldatavate menetluseeskirjadega on talle selleks pädevus antud (mis minu arvates on üldjuhul nii)(80) – menetluse seniks, kui registreerimisriigi ametiasutus langetab otsuse kõnealuse patendi kehtivuse kohta.(81)

91.      Ehkki see on tõepoolest üks lahendus, nõustun BSHga, et asjaomasel kohtul ei või olla võimalust peatada menetlus automaatselt. Nimelt on vaja, et kohus vaidlusküsimust enne hoolikalt analüüsib (potentsiaalselt märkimisväärse) viivituse tõttu, mida selline meede rikkumismenetluse lahendamises vältimatult kaasa toob. Menetlus tuleb peatada üksnes juhul, kui peatamine on direktiivi 2004/48 artikli 3 ja TRIPS-lepingu artikli 41 kohaselt proportsionaalne ja õiglane ning kõnealune viivitus on „põhjendatud“. Seetõttu peab asjaomasel kohtul olema kaalutlusõigus leida tasakaal ühelt poolt menetluse tõhususe nõuete ja patendiomaniku õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ning teiselt poolt korrakohane õigusemõistmise ja väidetava rikkuja kaitseõiguste vahel.

92.      Konkreetsemalt tähendab see, nagu väidavad BSH ja komisjon, et rikkumismenetlust lahendav kohus peab kõigepealt hindama tühisuse vastuväite põhjendatust. Minu arvates ei tulene Brüsseli Ia määruse artikli 24 punktist 4 talle keeldu asuda esialgsele seisukohale küsimuses, millise otsuse registreerimisliikmesriigi ametiasutus tõenäoliselt teeb.(82) Sellega seoses peab see kohus kaaluma menetluse peatamist üksnes juhul, kui vastuväide ilmselt osutub edukaks. Kuna patent antakse välja pärast seda, kui patendiamet on kontrollinud vastavust patentsuse nõudele, eeldatakse selle kehtivust. Seetõttu peavad väidetava rikkuja esitatud argumendid olema kohtu jaoks prima facie piisavalt põhjendatud, et see eeldus kahtluse alla seada. Kui see nii ei ole, võib asjaomane kohus eeldada, et patent on kehtiv, ning teha rikkumismenetluses otsuse sellest lähtuvalt. Arvestades menetluse tõhusust ja patendiomaniku õigust tõhusale õiguskaitsevahendile on pealegi loogikavastane peatada rikkumismenetlus olukorras, kus tühisuse vastuväide on ilmselgelt põhjendamatu. Samuti ei ole ohtu (või vähemasti on see oht tähtsusetu), et otsused ei ole omavahel kooskõlas, kuna puudub (mõistlik) võimalus, et registreerimisliikmesriigi ametiasutus tunnistab patendi hiljem tühiseks.(83) Selline hinnang vähendab ka võimalust, et rikkuja esitab põhjendamatu vastuväite venitamistaktika tõttu.(84)

93.      Kui tühisuse vastuväide on põhjendatud, peab rikkumismenetlust lahendav kohus menetluse peatama. Sellistes olukorras on see kaitseõigustest tulenevalt tavaliselt kohustuslik.(85) Samuti tuleneb see korrakohase õigusemõistmise nõudest, kuna on suur oht, et tehtud otsused on omavahel vastuolus, nagu eespoolel märgitud. Kuid nagu väidab komisjon, peab asjaomane kohus määrama registreerimisliikmesriigis tühisuse tuvastamise hagi esitamiseks tähtaja (kui ta ei ole seda veel teinud), et tagada menetluse tõhusus ja vältida taas kord seda, et väidetav rikkuja kasutab venitamistaktikat. Kui väidetav rikkuja seda hagi ei esita, peab kõnealune kohus menetluse uuendama, lähtuma patendi kehtivuse eeldusest ja tegema rikkumise kohta otsuse. Kui menetlus on peatatud, peab asjaomane kohus jälgima tühisuse tuvastamise menetluse kulgu ja otsustama vastavalt sellele, kas menetlus on endiselt peatatud või tuleb see uuendada.

94.      Viimaks ei takista miski rikkumismenetlust lahendaval kohtul määrata peatamise ajaks ajutisi, sealhulgas kaitsemeetmeid, näiteks kohaldada esialgset õiguskaitset, keelates potentsiaalselt õigusi rikkuvate tegude jätkamise (ka sel juhul sõltuvalt kehtivust vaidlustava väite põhjendatusest).(86) Selle võimaluse olemasolu möönis Euroopa Kohus sõnaselgelt kohtuotsuses Solvay(87) ja seda võib kasutada olukorras, kus see on patendiomaniku õiguste kaitse kaalutlusel proportsionaalne.

B.      Artikli 24 punkti 4 „peegelduv mõju“ (kolmas küsimus)

95.      Käesoleva ettepaneku jaotisest A tuleneb, et ehkki Rootsi kohtutel on Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõike 1 alusel pädevus menetleda BSH esitatud rikkumishagi, ei saa nad otsustada väidetavalt rikutud Euroopa patendi osade kehtivuse üle. Määruse artikli 24 punkti 4 alusel on selle küsimuse lahendamise ainupädevus nende liikmesriikide kohtutel, kus need osad on jõustatud.

96.      Sellegipoolest küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus – võttes arvesse, et BSH hagi põhineb ka Euroopa patendi sellel osal, mis on jõustatud Türgis ja mille kehtivuse Electrolux on vaidlustanud – oma kolmanda küsimusega, kas määruse artikli 24 punkt 4 on „kohaldatav kolmanda [riigi] kohtule“, teisisõnu kas see põhikohtuasja puhul „annab erandliku pädevuse“ Türgi kohtutele

97.      Sõna-sõnalt võttes on vastus sellele küsimusele ilmselge. Brüsseli Ia määrus kui liidu õiguse osa on liikmesriikidele siduv. Sellega on määratud kindlaks liikmesriikide kohtute pädevus. Selle õigusaktiga ei saa kolmandate riikide kohtutele olla antud mingit pädevust. Euroopa Liidul puudub sellega seoses igasugune pädevus. Kolmanda riigi kohtu pädevus oleneb selle riigi kehtestatud rahvusvahelise eraõiguse normidest.

98.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks ei saa Euroopa Kohus aga piirduda selle iseenesestmõistetava seisukohaga. Põhikohtuasja kontekstis on selge, et kolmandas küsimuses ei ole tegelikult kõne all mitte Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 positiivne, pädevust andev mõju, vaid negatiivne, pädevust välistav mõju. Küsimus on tegelikult selles, kas selle sättega on välistatud liikmesriigi kohtu pädevus otsustada kolmanda riigi patendi üle samamoodi, nagu on välistatud sellise kohtu pädevus seoses teises liikmesriigis registreeritud patendiga.

99.      Nagu märgib Prantsuse valitsus, on nimetatud küsimusega – kui seda käsitada kirjeldatud viisil – tõstatatud valdkondadeülene probleem, mille tähtsus on käesoleva kohtuasja raamistikuga võrreldes märkimisväärselt suurem. See probleem võib tekkida seoses iga menetluse esemega, mille puhul Brüsseli Ia määruse artikliga 24 on ette nähtud erandlik kohtualluvus. Kuidas tuleb toimida näiteks olukorras, kui liikmesriigi kohtusse pöördutakse nõudega, mis puudutab kinnisvaraga seotud asjaõiguste kehtivust (määruse artikli 24 punktis 1 käsitletud olukord), kuid asjaomane kinnisvara asub Hiinas? Sama probleem võib esile kerkida ka kokkuleppest tuleneva kohtualluvuse kontekstis. Kui sellekohasest kokkuleppest nähtuvalt on pädevus teatava liikmesriigi kohtutel, siis selle määruse teise sättega, nimelt artikliga 25 on välistatud kõigi teiste kohtute pädevus. Kuidas tuleb aga toimida siis, kui mõne liikmesriigi kohtusse pöördutakse hoolimata samalaadsest kokkuleppest, mille kohaselt on pädevus mõne kolmanda riigi kohtutel?

100. Vastupidi eelkirjeldatule, on vastus sellele küsimusele väga ähmane. Õigupoolest on küsimus põhjustanud märkimisväärseid vaidlusi õiguskirjanduses ja liikmesriikide kohtutes. Seni ei ole Euroopa Kohus selget ja kõikehõlmavat vastust andnud. Nagu järgmistes jaotistes täpsemalt selgitan, võrsub selle probleemi keerukus asjaolust, et territoriaalse kohaldamisala puhul tuleneb Brüsseli korra probleem – kui kasutada minu antud nimetust – disainiveast (1), mille puhul on vaja süvitsi arutleda, milline on parim viis täita selle korra lüngad eelkirjeldatud olukordades (2).

1.      Brüsseli korra „disainiviga“

101. Eelnimetatud „disainiviga“ on tingitud paradoksist. Ühelt poolt on selge, et Brüsseli Ia määruse territoriaalses kohaldamisalas on vaidlused, millel on tugev seos kolmandate riikidega. Kui tõlgendada määruse artikli 4 lõiget 1 teedrajavat kohtuotsust Owusu(88) arvestades, nähtub sellest, et kõnealune määrus on ratione territoriae kohaldatav kõigile piiriülestele vaidlustele, mille puhul kostja asukoht on mõnes liikmesriigis, nagu käesolevas asjas Electroluxi puhul; mõeldud ei ole üksnes „liidusiseseid“ vaidlusi. Hõlmatud on ka kohtuasjad, mis on seotud kolmanda riigiga (laiemalt, kui kohtumenetluse poole asukoha alusel), isegi kui kohtuasja ese on tihedalt seotud mainitud riigiga või kui sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppe kohaselt on pädevus kolmanda riigi kohtutel.(89) Põhimõtteliselt ei kuulu küsimus määruse kohaldamisalasse üksnes juhul, kui kostja asukoht ei ole Euroopa Liidus, nagu on sätestatud artikli 6 lõikes 1.

102. Teisalt ei olnud Brüsseli kord tegelikult kavandatud kolmandate riikidega seotud vaidluste lahendamiseks. Selle korra väljatöötamisel peeti enamjaolt silmas „liidusiseseid“ vaidlusi. See nähtub selgelt Brüsseli Ia määruse artiklitest 24 ja 25. Esimesena viidatud sätte sõnastuse kohaselt kuuluvad selle sätte kohaldamisalasse üksnes vaidlused, mille ese on tihedalt seotud mõne „liikmesriigiga“. Teises sättes on käsitletud kohtualluvuse kokkuleppeid, mis puudutavad üksnes „liikmesriigi koh[tuid]“. Nende normide väljatöötamisel ei peetud silmas olukorda, kus tegemist on vaidlusega, mis puudutab samalaadset seost kolmanda riigiga. Seetõttu on selles korras üldse jäänud reguleerimata sellise seose – kui see on olemas – mõju liikmesriigi kohtute pädevusele.(90)

2.      Brüsseli korra „lünkade täitmine“

103. Kui liikmesriigi kohtusse pöördutakse vaidlusega, milles ühelt poolt on kostja asukoht liidus, kuid mis on teiselt poolt tihedalt seotud mõne kolmanda riigiga (sest selle vaidluse ese on selle riigiga lähedalt seotud või erandliku kohtualluvuse kokkuleppe kohaselt on pädevus riigi kohtutel), jääb lahtiseks küsimus, kuidas see kohus peab toimima, kuna Brüsseli Ia määruses ei ole seda üldise käsitletud. Õiguskirjandusest ja Euroopa Kohtus käesolevas kohtuasjas toimunud vaidlusest võib tuletada kolm võimalikku vastust.

104. Üks äärmus on esimene vastus, mida ükski menetlusse astuja Euroopa Kohtus ei toetanud ja mille kohaselt on sellises olukorras analoogia alusel kohaldatav Brüsseli Ia määruse artikkel 24 või artikkel 25. Sellest tulenevalt minetab liikmesriigi kohus asjaomase sätte alusel sellise vaidluse menetlemise pädevuse ja on kohustatud menetluse lõpetama.

105. Teine äärmus on teine vastus, mida toetavad BSH, Prantsuse valitsus (vastumeelselt)(91) ja komisjon ning mille kohaselt on kohaldatavad hoopis selle määruse üldsätted. Sellest tulenevalt on Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõike 1 kohaselt pädevus muu hulgas kostja asukohaliikmesriigi kohtutel. Veelgi enam, nad on kohustatud seda pädevust teostama ja seega kohtuasjas lahendi tegema, välja arvatud mõnel piiratud juhul.

106. Nende vahele jääb kolmas vastus, mida pooldab Electroluxi. See vastab „peegelduva mõju“ (effet réflexe) teooriale, mille töötas palju aastaid tagasi välja G. Droz.(92) Selle teooria võib kokku võtta nii, et ehkki liikmesriigi kohtul võib kõnealuse määruse kohaselt olla pädevus menetleda vaidlust, mille puhul on olemas seos kolmanda riigiga, võib ta selle pädevuse teostamisest keelduda olukorras, mis „peegeldab“ määruses kehtestatud süsteemi.

107. Minu arusaama kohaselt tuleb kaks äärmuslikku vastust kõrvale jätta ja kiita heaks hoopis keskmine. Selgitan järgnevates jaotistes, et kuna asjaolusid arvestades ei ole artiklid 24 ja 25 mingil juhul kohaldatavad (a), on kohaldatavad hoopis määruse üldsätted (b), kuid liikmesriigi kohut ei saa sellises olukorras kohustada neist sätetest tulenevat pädevust teostama (c). Seejärel täpsustan, millistel tingimustel saab see kohus õiguspäraselt pädevusest loobuda (d).

a)      Artiklid 24 ja 25 ei ole kohaldatavad

108. Ehkki õiguskirjanduses leidub ka vastupidiseid seisukohti,(93) on minu arvates selge, et Brüsseli Ia määruse artiklid 24 ja 25 ei ole sellistena kohaldatavad vaidlusele, mille puhul on olemas määruses kirjeldatud seos kolmanda riigiga.

109. Nende kahe artikli selline tõlgendus on otseses vastuolus nende selge sõnastusega; nagu eespool öeldud, on need kohaldatavad üksnes vaidlustele, mille ese on tihedalt seotud „liikmesriigiga“, ja kohtualluvuse kokkulepetele, milles on pädevus antud „liikmesriigi“ kohtutele.(94) Peale selle ei ole nende sätete kohaldamisala laiendamine analoogia alusel samalaadsetele olukordadele, kus on tegemist kolmanda riigiga, kooskõlas erandi kitsa tõlgendamise põhimõttega, nagu väidavad BSH, Prantsuse valitsus ja komisjon. Pealegi on Euroopa Kohus juba keeldunud seda tegemast. Kohtuotsuses IRnova leidis ta, et kuna Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkt 4 „ei reguleeri“ vaidlust, mis seondub kolmanda riigi patendi kehtivusega, „ei saa seda sätet pidada [sellises olukorras] kohaldatavaks“ (ja see põhjendus on üle kantav kõigile artikli 24 sätetele).(95) Samamoodi leidis Euroopa Kohus otsuses Coreck Maritime(96) seoses Brüsseli konventsioonis sätestatud reegliga, mis on samaväärne artikliga 25, et „nagu […] artikli 17 […] sõnastusest endast selgelt nähtub“, „ei kohaldata seda [kohtualluvuse kokkulepetele], milles antakse pädevus mõne kolmanda riigi kohtule“.

110. Peale selle, nagu märgib Prantsuse valitsus, on Brüsseli Ia määruse artiklitega 24 ja 25 kehtestatud süsteem, mille kohaselt peab liikmesriigi kohus pädevust loobuma nende sätete alusel kindlaks määratud kohtu kasuks, loogiline üksnes „liidusiseste“ vaidluste puhul. See määrus näeb ette, et kui ühel kohtul puudub sellises olukorras pädevus, on pädevus teisel kohtul. See ei ole nii „liiduväliste“ vaidluste puhul. Nagu mainisin eespool, oleneb kolmanda riigi kohtute pädevus selle riigi kehtestatud rahvusvahelise eraõiguse normidest. Ehkki need kohtud peavad end tavaliselt pädevaks juhul, kui vaidluse ese on tihedalt seotud nende territooriumiga või kui selline valik on tehtud kohtualluvuse kokkuleppes, ei pruugi see alati nii olla. Kui liikmesriigi kohtud jääksid sellises olukorras pädevusest ilma, tähendaks see õigusemõistmisest keeldumist. Pealegi õigustab liikmesriigi kohtute ranget, peaaegu automaatset kohustust suunata vaidluspooled artiklite 24 ja 25 alusel teise kohtutesse „vastastikune usaldus“, mis on neil riikidel üksteise kohtuasutuste suhtes.(97) See „usaldus“ ei laiene kolmandale riigile. Ei saa eeldada, et sellises riigis on kohtupidamine vaidluspoolte üle õiglane. Teatud juhtudel võib see olla lausa välistatud.

b)      Kohaldatavad on hoopis määruse üldsätteid

111. BSH, Electrolux, Prantsuse valitsus ja komisjon väidavad, et kuna Brüsseli Ia määruse artiklid 24 ja 25 ei ole kohaldatavad vaidlusele, millel on neis sätetes kirjeldatud seos kolmanda riigiga, tuleneb sellest selle määrusega kehtestatud süsteemist loogiliselt, et kohaldatavad on hoopis määruse üldsätteid. Sellest tuleneb muu hulgas, et määruse artikli 4 lõike 1 kohaselt on vaidluse menetlemise pädevus kostja asukohaliikmesriigi kohtutel.

112. Seda süstemaatilist tõlgendust toetavad mitu Brüsseli õigusaktidele lisatud ametlikku aruannet.(98) Eeskätt on seda vaikimisi (kuid üpris selgelt) toetanud Euroopa Kohus (täiskogu) oma arvamuses 1/03 (uus Lugano konventsioon).(99) Praeguse kohtuasja tähenduses piisab meenutamisest, et see kohtuotsus puudutas küsimust, kas Euroopa Liidul on Lugano II konventsiooni sõlmimise ainupädevus, mis omakorda olenes sellest, kas see „mõjutaks“ Brüsseli korda.(100) Euroopa Kohus leidis, et mõjutaks. Ta selgitas, et seoses vaidlusega, milles osaleb mõnes liikmesriigis asuv kostja, kuid mis on tihedalt seotud konventsiooniga ühinenud kolmanda riigiga või mille puhul kehtib selle riigi kohtute kasuks sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe, annaks tulevane konventsioon ainupädevuse kolmandale riigile,(101) samas kui selle määruse kohaselt oleks pädevus mainitud liikmesriigi kohtutel.(102)

c)      Liikmesriigi kohtuid ei saa kohustada teostama määruse üldsätetest tulenevat pädevust

113. Ehkki kolmanda riigiga seoseid omavas vaidluses on Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõike 1 kohaselt pädevus eelkõige kostja asukohaliikmesriigi kohtutel, ei nõustu ma BSH, Prantsuse valitsuse ja komisjoni toetatud seisukohaga, et need kohtud peavad seda pädevust teostama, välja arvatud üksikutel juhtudel. Minu arvates ei eelda sellist lähenemist ei määruse tekst ega sellega seotud kohtupraktika (1), samuti ei ole see kooskõlas Brüsseli korra eesmärkidega (2). Asjaolu, et mõnes olukorras võivad sellisest tõlgendusest tulenevad raskused olla lahendatud rahvusvahelise kokkuleppega, ei õigusta selle heakskiitmist (3), samuti ei õigusta seda liidu seadusandja väidetav kavatsus (4).

1)      Määruse sõnastus ja sellega seotud kohtupraktika

114. BSH, Prantsuse valitsuse ja komisjoni peamine väide põhineb puhtalt Brüsseli Ia määruse tekstil. Nende arvates tuleneb määruse artikli 4 lõike 1 sõnastusest („Käesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis […]“), et sellel sättel põhinev kohtualluvus on põhimõtteliselt kohustuslik. See tähendab, et kui pöördutakse selle liikmesriigi kohtusse, on kohus üldjuhul kohustatud kohtuasja menetlema ja lahendama. Peale selle asus Euroopa Kohus kohtuotsuses Owusu seoses Brüsseli konventsiooni samaväärse sättega (artikkel 2) jäigale seisukohale, et „sellest võib erandeid teha üksnes [Brüsseli korras] sõnaselgelt sätestatud juhtudel“.(103) Selles kohtuasjas oli pöördutud (toonase liikmesriigi) Ühendkuningriigi kohtusse hagiga muu hulgas selles liikmesriigis asuva kostja vastu seoses Jamaical tekkinud lepinguvälise kahjuga. Esimene Ühendkuningriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimus puudutas küsimust, kas sellel kohtul on õigus loobuda üldisest õigusest tuleneva forum non conveniens’i põhimõtte kohaselt pädevusest Jamaica kohtute kasuks.(104) Euroopa Kohus vastas sellele eitavalt põhjusel, et Brüsseli kord sellist erandit ei sisalda.(105)

115. Nimetatud menetlusse astujad leidsid, et kuna Brüsseli Ia määruses ei ole ette nähtud sõnaselget erandit seoses vaidlusega, mille ese on tihedalt seotud kolmanda riigiga või millele kohaldatakse mõne kolmanda riigi kohtute kasuks sõlmitud kohtualluvuse kokkulepet, siis peavad liikmesriigi kohtud, kuhu pöördutakse vaidlusega, mis kuulub määruse artikli 4 lõike 1 kohaselt nende pädevusse, seda kohtuasja menetlema ja selle lahendama. Nad võivad pädevusest loobuda üksnes konkreetsetel asjaoludel, mis on sätestatud teatavates õigusnormides, mille liidu seadusandja lisas Brüsseli Ia määruse vastuvõtmisel, nimelt artiklites 33 ja 34, teisisõnu juhul, kui kolmanda riigi kohtus toimub paralleelne menetlus, ja üksnes tingimusel, et viimati nimetatud kohtus oli liikmesriigi kohtusse pöördumise hetkel juba menetlus pooleli.(106)

116. See põhjendus on minu hinnangul lihtsustatud.

117. Esiteks on loogiliselt ekslik järeldada pelgalt sellest, et Brüsseli Ia määruses puuduvad kolmanda riigiga tihedalt seotud vaidlust käsitlevad sätted, et liikmesriigi kohtud on üldjuhul kohustatud seda seost eirama ja sellises menetluses otsuse tegema. Nagu on märgitud eespool punktis 102, ei võeta arvesse asjaolu, et selle õigusakti väljatöötamisel ei peetud silmas selliseid vaidlusi. See asjaolu selgitab, miks seda teemat määruse tekstis ei ole käsitletud ja miks ei saa sellest minu arvates teha mingeid positiivseid järeldusi.(107)

118. Teiseks ei saa pelgalt asjaolust, et Brüsseli Ia määruse artiklite 33 ja 34 kohaselt on liikmesriigi kohtul nüüd sõnaselgelt lubatud loobuda pädevusest muu hulgas sellises kohtuvaidluses, mille puhul paralleelne menetlus on pooleli kolmanda riigi kohtutes, põhjendatult järeldada, et kõigis teistes olukordades on selline võimalus täielikult välistatud. Ka seda küsimust ei ole määruse tekstis lihtsalt käsitletud. Mitte miski nende sätete või nendega seotud põhjenduste sõnastuses ei viita sellele, et nende sätetega on soovitud ammendavalt reguleerida liikmesriigi kohtu võimalus loobuda pädevusest kolmanda riigi kohtute kasuks.(108)

119. Kolmandaks ei anna kohtuotsus Owusu tegelikult alust BSH, Prantsuse valitsuse ja komisjoni väljapakutud grammatiliseks tõlgendamiseks. Tuleb tunnistada, et Euroopa Kohtu väide, et ainsad võimalikud erandid (nüüdse) Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõike 1 imperatiivsest mõjust on need, mis on selles sõnaselgelt sätestatud, on sõnastatud ilma mööndusteta. Kuid samal ajal on Euroopa Kohus keeldunud vastamast eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele, mis käsitles konkreetselt seda, kas liikmesriigi kohus on kohustatud teostama oma pädevust samuti olukorras, kui tema poole pöördutakse seoses vaidlusega, mille ese on tihedalt seotud kolmanda riigiga, või hoolimata kolmanda riigi kohtute kasuks sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppest, kuna need olukorrad ei olnud põhikohtuasjas kõne all. On selge, et kui see väide oli mõeldud hõlmama ka selliseid olukordi, oleks Euroopa Kohus vastanud mõlemale küsimusele koos. Selle asemel jättis ta need konkreetselt otsuses käsitlemata.(109)

120. Viimaks nähtub (minu arvates päris selgelt) vähemalt kahest muust Euroopa Kohtu otsusest, mida need menetlusse astujad ei ole käsitlenud ning mis tehti vastavalt enne ja pärast kohtuotsust Owusu, et liikmesriigi kohus ei ole tegelikult kohustatud menetlema ja lahendama vaidlust, mis on sel moel tihedalt seotud kolmanda riigiga, olgugi et Brüsseli korras puuduvad sellekohased sõnaselged sätted.

121. Kohtuotsuses Coreck Maritime sedastas Euroopa Kohus, et Brüsseli konventsiooni artikkel 17 ei ole „kohaldatav“ kolmanda riigi kohtute kasuks sõlmitud kohtualluvuse kokkulepetele, ja täpsustas vahetult pärast seda, et liikmesriigi kohus peab sellise kokkuleppe olemasolust olenemata tema poole pöördumise korral „hindama [kokkuleppe] kehtivust oma asukoha kohaldatava õiguse, sealhulgas kollisiooninormide kohaselt“.(110) Sellest põhjendusest võib loogiliselt järeldada, et kui see kohus peab sellist kokkulepet kehtivaks, võib ta selle jõustada ja loobuda pädevusest selles märgitud kohtute kasuks.

122. Kohtuotsuses Mahamdia asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriigi kohtud, kelle pädevusse kuulub töövaidlus tulenevalt (toonases) Brüsseli I määruses ette nähtud kaitsesätetest, ei tohi jõustada mõne kolmanda riigi kohtute kasuks sõlmitud kohtualluvuse kokkulepet. Otsustava tähtsusega on aga see, et kohus põhjendas seda asjaoluga, et kohtuasjas kõne all olnud kokkuleppes ei olnud arvesse võetud Brüsseli korras kehtestatud piiranguid seoses poolte autonoomiaga tööhõive küsimustes.(111) Sellest järeldub loogiliselt, et kui selliseid piiranguid on arvesse võetud (vt üksikasjalikumalt allpool punkt 150), võib liikmesriigi kohus kolmanda riigi kohtute kasuks sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppe jõustada.(112)

123. Ehkki mainitud kohtuotsustes on käsitletud kohtualluvuse kokkuleppeid, on nendest tulenev üldine põhimõte (mille kohaselt on liikmesriigi kohtu teatavas olukorras lubatud jätta oma pädevus teostamata isegi juhul, kui Brüsseli korras puuduvad sellekohased sõnaselged sätted) minu arvates üle kantav vaidlusele, mille ese on tihedalt seotud kolmanda riigiga.

2)      Määruse teleoloogiline ja järjepidev tõlgendamine

124. Põhimõtetest rääkides tundub mulle, et ehkki (nagu eespool öeldud) ei ole hea jätta liikmesriikide kohtud täiesti ilma pädevusest selliste vaidluste suhtes, millel on Brüsseli Ia määruse artiklis 24 või 25 kirjeldatud laadi seos kolmanda riigiga, oleks põhjendamatu kohustada neid kohtuid selliseid vaidlusi lahendama.

125. Esiteks oleks selline tõlgendus vastuolus Brüsseli Ia määruse artiklite 24 ja 25 kehtestamise aluseks olnud põhjustega, mis lähtuvad aluspõhimõtetest.

126. Meenutan, et (enamiku) Brüsseli Ia määruse artiklis 24 kehtestatud erandliku kohtualluvuse reeglite mõte on austada teatavaid suveräänseid õigusi ja huve. Vaidlused kinnisvaraga seotud asjaõiguste üle (määruse artikli 24 punkt 1) puudutavad riigi traditsioonilist suveräänsust kontrollida selle riigi piiride sees asuvat maad. Vaidlused, mis puudutavad avalike registrite kannete või patentide kehtivust (määruse artikli 24 punktid 3 ja 4), seavad kahtluse alla asjaga seotud haldusasutuste toimimise. Vaidlused, mis puudutavad kohtuotsuste jõustamist (määruse artikli 24 punkt 5), on otseselt seotud riigi ainupädevuses oleva õigusega teostada oma territooriumil täitevvõimu. Riigid ei oleks nõus sellega, et sellistes küsimustes sekkub teise riigi kohus. Neis vaidlustes saavad õigust mõista ainult riigi „enda“ kohtud.(113) Väärib märkimist, et liidu seadusandja pidas seda põhimõtet nii tähtsaks, et nägi ette Brüsseli Ia määruse artikli 24 kohaldatavuse igal juhul siis, kui kaalul on liikmesriigi suveräänsed õigused ja huvid, olenemata kostja asukohariigist.(114)

127. Samamoodi ei suuda ma näha loogikat väites, et ühest küljest on liikmesriigi kohtul keelatud otsustada mõnes teises liikmesriigis asuva maa omandiõiguse üle või selle riigi ametiasutuste võetud jõustamismeetmete sobivuse üle (ja nii edasi), ent teisest küljest on neil üldine luba teha just seda sama juhul, kui tegemist on kolmanda riigiga. Mõte, et Rootsi kohtul on põhikohtuasjas keelatud teha otsust näiteks kõnealuse Euroopa patendi Saksamaa osa kehtivuse üle, ja seda isegi eelmenetluses, kuid samas on sellel kohtul kohustus otsustada Türgi osa kehtivuse üle, juhul kui tema poole selles küsimuses pöördutakse, on murettekitav. Ühed ja samad suveräänsed õigused ja huvid oleksid esimesel juhul austatud, kuid teisel juhul täiesti kõrvale jäetud.(115)

128. Selline Brüsseli Ia määruse tõlgendus on küsitav rahvusvahelise avaliku õiguse vaatenurgast. Ehkki selle küsimuse üle vaieldakse, ollakse valdavalt seisukohal, et rahvusvaheline õigus piirab riikide kohtulikku pädevust tsiviilasjades.(116) Tuleb tunnistada, nagu komisjon väidab, et kui kostja tsiviilvaidluses asub mõnes liikmesriigis, annab territoriaalne seos liikmesriigile tavaliselt rahvusvahelise avaliku õiguse kohaselt õiguse asjas kohut mõista. Kui see vaidlus riivab aga mõne teise riigi õigusi, on esmatähtis selle riigi õigus pädevusele. Esimesena nimetatud riigi sekkumist teise riigi siseasjadesse on väga keeruline õigustada kostja asukohaga. Seda võib pidada suveräänse võrdsuse põhimõtte rikkumiseks.(117) Brüsseli Ia määrust tuleb tõlgendada kooskõlas selliste aluspõhimõtetega.(118) Selles määruses kehtestatud süsteem ei ole muust maailmast eraldatud ja see ei saa kolmanda riigi ainupädevuse nõudlust täielikult alusetuks kuulutada.

129. Brüsseli Ia määruse artiklis 25 on omalt poolt kajastatud poolte autonoomia eelistamise põhimõte. Liidu seadusandja pidas paremaks toetada lepingupoolte suutlikkust „valida ise kohtunik“.(119) Kohtualluvuse kokkuleppega on juba eos lahendatud küsimus, milline kohus lahendab lepingust tuleneva võimaliku vaidluse, ning see suurendab õiguskindlust ja kohtuvaidluse ettearvatavust, mis omakorda soodustab rahvusvahelist äri (just seetõttu äriühingud seda vahendit nii sageli kasutavadki). Ka selles kontekstis on liidu seadusandja pidanud seda põhimõtet nii tähtsaks, et olukorras, kus sellise kokkuleppega on pädevus antud teatava liikmesriigi kohtutele, on kõiki teisi kohtuid sisuliselt(120) kohustatud loobuma pädevusest poolte valitud kohtu kasuks ning sätestatud on, et artikkel 25 on kohaldatav kostja asukohast olenemata.(121)

130. Sellest tulenevalt ei suuda ma ka siinkohal näha loogikat väites, et liikmesriigi kohtud peavad ühest küljest olema kohustatud jõustama mõne teise liikmesriigi kohtute kasuks sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppe, kuid teisest küljest üldjuhul eirama samalaadset kokkulepet, mis on sõlmitud kolmanda riigi kohtute kasuks. See õõnestab Brüsseli korraga taotletavaid põhimõtteid. Poolte tahe on esimeses olukorras austatud, kuid teises olukorras kõrvale jäetud. Kui sellisest kokkuleppest hoolimata on liikmesriigi kohus kohustatud pädevust teostama, ei oleks nende kokkulepete eesmärk enam õiguskindluse põhimõtte tagamine. Näiteks ei saa Euroopa Liidus asuv äriühing ja Ameerika Ühendriikides asutatud äriühing sõlmida siduvat kokkulepet, mille kohaselt on pädevus New Yorgi (Ameerika Ühendriigid) kohtutel. See Ameerika Ühendriikide äriühing saab võetud kohustust vabalt rikkuda nii, et esitab hagi selle liikmesriigi kohtutesse, kus Euroopa Liidu äriühing on asutatud. Kui viimati nimetatud kohtusse pöördutakse esimesena, ei ole sellel kohtul lubatud kõnealust kokkulepet jõustada.(122)

131. Selline Brüsseli Ia määruse tõlgendamine on omakorda küsitav üldnormide, praegusel juhul põhiõiguste vaatenurgast. Poolte autonoomia väljendab lepinguvabadust, mis on liidu õiguse, muu hulgas harta artikli 16 alusel kaitstud.(123) Lepinguvabadus tähendab muu hulgas seda, et riigi õigussüsteemis jõustatakse lepingupoolte tahte. Kui liikmesriigi kohtutel oleks Brüsseli Ia määruse „kohustusliku mõju“ äärmusliku tõlgenduse kohaselt keelatud jõustada kolmanda riigi kohtute kasuks sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppeid, kujutaks see endast nimetatud vabaduse tõsist ja minu arvates põhjendamatut piiramist.(124) Seega ei saa Euroopa Kohus seda tõlgendust toetada.(125)

132. Teiseks läheb selline tõlgendus vastuollu ka Brüsseli korra üldeesmärkidega. Väärib mainimist, et minu arvates ei panusta see, kui liikmesriigi kohtud on olukorras, kus neil on vastav pädevus Brüsseli Ia määruse kohaselt, kohustatud otsustama kolmanda riigi territooriumil asuva kinnisvara omandiõiguse või kolmanda riigi patendi (ja nii edasi) kehtivuse üle või kolmanda riigi kohtute kasuks sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppeid käsitlevate vaidluste üle, mingil moel õiguskindlusesse, mida selle määrusega kohtualluvuse valdkonnas püütakse saavutada.

133. See on eriti silmatorkav kohtualluvuse kokkulepete puhul. Lepingupooled eeldavad, et nendevahelist võimalikku vaidlust menetlevad ja lahendavad üksnes nende valitud kohtud. Olukord, kus teatava liikmesriigi kohus oleks kohustatud vaidluse kohta otsust tegema, olenemata sellise kokkuleppe olemasolust, purustaks need ootused.

134. Pealegi, nagu väidab Electrolux, ei panusta selline lahendus mingil moel korrakohasesse õigusemõistmisesse. Ehkki otsust, mille liikmesriigi kohus on sellises vaidluses teinud, peetakse Euroopa Liidus kehtivaks, on väga tõenäoline, et seda asjaomases kolmandas riigis eiratakse, kuna see riivab mõnda suveräänset siseasja või see on tehtud kohtualluvuse kokkulepet rikkudes.(126) Lihtsamalt öeldes ei ole kinnisvara omandiõiguse või patendi kehtivuse kohta tehtud otsusest kuigi palju kasu, kui seda ei saa kinnisvara asukohariigis või patendi registreerimisriigis jõustada. Mis puutub otsusesse, mis on tehtud kohtualluvuse kokkulepet rikkudes, siis ehkki hageja arvates võib menetluse alustamisel kostja asukohaliikmesriigis olla strateegiline eelis (tavaliselt asub seal viimase vara), ei takista miski teisel poolel algselt valitud kolmandas riigis samas vaidlusküsimuses uut lahendit taotleda, kuna seal ei tunnustata esimese otsuse kehtivust. Pealegi võib kõigis neis võimalikes olukordades juhtuda, et liikmesriigi ja kolmanda riigi kohtud teevad ühe ja sama vaidluse suhtes vastandlikud otsused.

3)      Rahvusvahelistest konventsioonidest ei tulene kõikehõlmav vastus

135. Prantsuse valitsus ja komisjon märgivad, et kuna Brüsseli Ia määruses puuduvad sellekohased erisätted, võib eespool käsitletud vastuväidetele leida lahenduse rahvusvahelistest konventsioonidest, mis käsitlevad kohtualluvust tsiviilasjades ning on Euroopa Liidule ja selle liikmesriikidele siduvad. Teatavatel tingimustel(127) on sellised konventsioonid Brüsseli korra suhtes ülimuslikud. Kui need konventsioonid on kohaldatavad, on liikmesriikide kohtute pädevus reguleeritud hoopis konventsioonide sätetega. Kaks peamist sellealast õigusallikat(128) on Lugano II konventsioon ja kohtualluvuse kokkuleppeid käsitlev 30. juuni 2005. aasta Haagi konventsioon.(129) Esimene neist sisaldab sätteid, mis on võrdväärsed Brüsseli Ia määruse artiklitega 24 ja 25. Teisest tuleneb lepinguosaliste kohtute kohustus jõustada erandliku kohtualluvuse kokkuleppeid.

136. Tuleb tunnistada, et neis rahvusvahelistes konventsioonides on eelnimetatud probleemidele pakutud ideaalne lahendus. Nendega on tagatud, et liikmesriigi kohtud austavad nii asjasse puutuva kolmanda riigi kui ka sellise eraõigusliku isiku, kes on valmis usaldama oma vaidluse lahendamise teatava kolmanda riigi kohtutele, õigusi ja huve. Samuti on nendega tagatud vastastikkuse põhimõtte austamine asjaomastes riikides ning kõigis osalisriikides teiste osalisriikide kohtute otsuste tunnustamise ja jõustamise.

137. Kuid see lahendus on vältimatult (väga) erapoolik. Juba oma olemuselt on need konventsioonid Brüsseli korra suhtes ülimuslikud üksnes olukorras, kus kolmas riik, kes on vaidlusega seotud või kelle kohtute pädevus on ette nähtud kohtualluvuse kokkuleppes, on kõnealuse konventsiooni osaline.(130) Sellega seoses on näiteks Lugano II konventsioon siduv peale liikmesriikide üksnes Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni liikmesriikidele ja Šveitsi Konföderatsioonile. Sellest ei tulene lahendust olukorras, kus kõnealune patent on registreeritud Türgis, nagu käesolevas kohtuasjas. Samamoodi on Haagi konventsioon praegu siduv üksnes loetud hulgale kolmandatele riikidele.(131) Seega tuleneb neist konventsioonidest eelnimetatud probleemidele lahendus üksnes mõnes olukorras.

138. On ilmselge, et mida rohkem kolmandaid riike osaleb koos Euroopa Liiduga sellistes rahvusvahelistes konventsioonides, iseäranis Haagi konventsioonis, seda asjakohasemaks muutuvad need konventsioonid rahvusvahelistes kohtuvaidlustes ja aitavad saavutada kindlustunnet selles valdkonnas. Kuid pragmaatiliselt võib öelda, et iial ei teki olukorda, kus nendega on liitunud kõik maailma kolmandad riigid või isegi enamik neist. Seega ei vähenda mitmepoolsed lahendused ei praegu (ega kunagi edaspidi) vajadust Brüsseli korras sätestatud ühepoolsete lahenduste järele. Nende lahenduste hulka ei kuulu liikmesriigi kohtu kohustus teha otsus vaidluse kohta, mis on tihedalt seotud kolmanda riigiga.

4)      Liidu seadusandja väidetav „selge tahe“

139. Siiski väidavad BSH, Prantsuse valitsus ja komisjon (või vähemasti annavad mõista), et liidu seadusandja „selge tahe“ Brüsseli Ia määruse vastuvõtmisel oli see, et kui liikmesriigi kohtul on selle õigusakti alusel pädevus, on ta kohustatud menetlema ja lahendama tihedalt kolmanda riigiga seotud vaidluse, välja arvatud juhul, kui on kohaldatavad määruse artiklid 33 ja 34. Ehkki Prantsuse valitsus on teadlik selle lahenduse eelkäsitletud puudujääkidest ega ole seega tulemusega rahul, leiab ta, et Euroopa Kohus ei saa tõlgendamise teel korrigeerida seadusandja tahet.

140. Ma olen selle vastuväite üldise mõttega igal juhul nõus. Kuid ma ei usu, et sellel praegusel juhul mingit tähtsust oleks.

141. Esiteks olen nõus kohtujurist Bobeki seisukohaga tema ettepanekus kohtuasjas BV(132), et liidu seadusandja tahe on määrav üksnes siis, kui see on vastuvõetud õigusaktis selgelt väljendatud. Nagu selgitasin muu hulgas eespool punktis 118, ei ole olukord praegu selline. Kui seadusandja tahe oleks olnud niisugune, nagu selgitavad Prantsuse valitsus ja komisjon, oleks tal olnud piisavalt võimalusi seda väljendada vähemalt Brüsseli Ia määruse sellekohases põhjenduses.

142. Teiseks, mis puutub selle määruse vastuvõtmiseni viinud seadusandliku menetluse käiku, olen samuti nõus kohtujurist Bobekiga, et üldises mõttes peab Euroopa Kohus vältima „lausa arheoloogilis[i] väljakaevamis[i]“ õigusakti ettevalmistavates materjalides ja tunnet, et sel viisil (taas)avastatud sündmused, mõtted ja kavatsused on talle siduvad, eriti kuna sellise tegevuse tulemusena saadud ettekujutus ei ole selge, vaid keeruline ja hägune.(133) Käesolevas asjas on tegemist just sellise olukorraga.

143. Prantsuse valitsuse ja komisjoni sõnul nähtub asjaomastest ettevalmistavatest materjalidest selgelt, et liidu seadusandja oli teadlik probleemidest, mis ümbritsevad Brüsseli korra kohaldamist „välistele“ olukordadele.(134) Sellele lisandub asjaolu, et ehkki komisjoni algne ettepanek sisaldas üksnes uut sätet paralleelsete menetluste kohta, esitati nii Euroopa Parlamendis(135) kui ka nõukogus toimunud seadusandliku menetluse käigus korduvalt (iseäranis tegid seda Prantsuse ja Suurbritannia delegatsioonid(136)) ettepanekuid lisada reeglid, mis annaksid kaalutlusõiguse seoses pädevusest loobumisega sellises kohtuasjas, mille ese on tihedalt seotud mõne kolmanda riigiga või milles on tegemist mõne kolmanda riigi kohtute kasuks sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppega. Nähtavasti lükkas seadusandja need ettepanekud tagasi, sest lõppteksti jäid üksnes paralleelseid menetlusi käsitlevad reeglid (millest said Brüsseli Ia määruse artiklid 33 ja 34).

144. Siinkohal ei tohiks siiski ennatlikke järeldusi teha. Avalikult kättesaadavates dokumentides on vähe selgitusi (kui üldse) selle kohta, miks liidu seadusandja need ettepanekud tagasi lükkas(137) või, mis on praeguses kontekstis kõige olulisem, millised tagajärjed peaks selliste erireeglite puudumisel Brüsseli korrast liidu seadusandja arvates olema liikmesriigi kohtute pädevusele kolmanda riigiga tihedalt seotud kohtuvaidluses. Eelkõige ei ole ma leidnud ühtegi vihjet, ammugi mitte selget kinnitust selle kohta, et selliste reeglite lisamata jätmisega soovis seadusandja jätta liikmesriigi kohtu ilma võimalusest pädevusest loobuda. Õigupoolest oli ainus Prantsuse ja Ühendkuningriigi valitsuste ettepanekuid sisuliselt käsitlev nõukogu sisedokument, mille suutsin leida, Saksamaa delegatsiooni teatis, millest võib välja lugeda vastupidist. Selles teatises esitab see delegatsioon seisukoha, et on neile ettepanekutele vastu, kuid – mis on tähtis – seda põhjusel, et „Brüsseli I määrusega ei reguleerita lõplikult liikmesriikide kohtute ja kolmandate riikide kohtute pädevuse jaotust rahvusvahelisel tasandil“ ja järelikult peab – eeskätt – „ka edaspidi liikmesriikide riigisisese õigusega olema iseseisvalt reguleeritud see, milline mõju on kolmanda riigi kohtute kasuks sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppel“.(138) See selgitus peegeldab kohtuotsust Coreck Maritime, mida on käsitletud eespool punktis 121.(139)

145. Pealegi tuleb seadusandja keeldumist selliste reeglite lisamisest, välja arvatud Brüsseli Ia määruse artiklid 33 ja 34, minu arvates analüüsida kontekstipõhiselt. Meenutan, et komisjoni algne eesmärk selle õigusakti ettepaneku esitamisel oli muuta Brüsseli kord täiesti „rahvusvaheliseks“, laiendades seda kolmandates riikides asuvatele kostjatele.(140) Kuid seadusandja lükkas selle ettepaneku tagasi, põhjendades seda muu hulgas mõjuga, mida selline laiendamine võib avaldada Euroopa Liidu ja selle rahvusvaheliste koostööpartnerite suhetele, ja raskustega, millega vaidluspooled võivad silmitsi seista, kui nad taotlevad liikmesriigi kohtu tehtud otsuse tunnustamist mõnes teises riigis. Selles kontekstis olen arvamusel, et seadusandja ei soovinud kehtestada kõikehõlmavat lahendust kolmanda riigiga tihedalt seotud vaidlusega kaasnevatele probleemidele. Pigem tahtis ta seda probleemi käsitleda a minima, reguleerides üksnes paralleelseid menetlusi ja jättes ülejäänud küsimused (esialgu) liikmesriigi õigusega lahendamiseks.(141)

146. Viimaks ja igal juhul ei arva ma, et liidu seadusandjal on kunagi olnud pädevus kohustada liikmesriigi kohut langetama otsuse sellises küsimuses, mis mõjutab kolmanda riigi suveräänseid õigusi ja huve, või nõuda, et selline kohus üldreeglina keelduks tunnustamast mõnele sellisele riigile viitavat kohtualluvuse kokkulepet. Ilmselgelt on seadusandja kaalutlusõigus mõne liidu teisese õigusakti, näiteks Brüsseli Ia määruse vastuvõtmisel piiratud tulenevalt rahvusvahelisest avalikust õigusest ja harta artiklist 16 kui kõrgema tasandi õigusnormidest. Eespool punktides 128 ja 131 selgitasin, miks on selline lahendus nimetatud kõrgema tasandi õigusnormidega vastuolus. Seega oleks seadusandja küll õiguspäraselt võinud otsustada, kas lisada kõnealusesse õigusakti sätted, milles on ette nähtud tingimused, mille alusel saab liikmesriigi kohus sellises olukorras loobuda pädevusest kolmanda riigi kohtute kasuks, või jätta sellised sätted lisamata, kuid viimati mainitud variandi mõju ei saa mingil juhul olla selline, mida pooldavad Prantsuse valitsus ja komisjon.

d)      Liikmesriigi kohus võib keelduda sellise vaidluse menetlemisest, kui see „peegeldab“ määruse süsteemi

147. Nõustun Electroluxiga, et ehkki liikmesriigi kohtutel võib Brüsseli Ia määruse sätete kohaselt olla pädevus lahendada vaidlusi, mille ese on tihedalt seotud kolmanda riigiga või mis on hõlmatud teatava kolmanda riigi kohtute kasuks sõlmitud erandliku kohtualluvuse kokkuleppega, on selle määruse alusel neil lubatud keelduda asja menetlemast. Lihtsalt öeldes on see ainus mõistlik vastus, mis võimaldab saavutada selle õigusakti eesmärgi ja tagada selle kooskõla kõrgema tasandi õigusnormidega.

148. Nende konkreetsete vaidluste puhul tuleb tunnustada vaikimisi erandit selle määruse artikli 4 lõike 1 kohustuslikust mõjust. Kuna see õigusakt ei sisalda (veel) sätteid, millega liikmesriigi kohtutele on antud õigus loobuda kirjeldatud olukordades pädevusest, tuleb selliste sätete puudumist järelikult tõlgendada nii, et see võimaldab neil kohtutel loobuda pädevusest liikmesriigi õiguse alusel. Just nii on Euroopa Kohus mõista andnud kohtuotsuses Coreck Maritime.

149. Sellegipoolest ei ole liikmesriigi kohtutel piiramatut kaalutlusõigust loobuda liikmesriigi õiguse alusel taolise vaidluse lahendamise pädevusest (nagu viimati nimetatud kohtuotsusest võiks eraldi loetuna järeldada). Nagu G. Droz on ammu selgitanud ja nagu valdav enamus kohtuid(142) ja õigusteoreetikuid(143) on hiljem kinnitanud, võivad liikmesriigi kohtud seda teha üksnes juhul, kui see „peegeldab“ Brüsseli Ia määrusega kehtestatud süsteemi. Konkreetsemalt väljendades saab selline kohus nii toimida siis, kui ta samasuguse seose puhul mõne liikmesriigiga peab määruse artiklite 24 ja 25 alusel pädevusest loobuma.(144)

150. Selline „peegeldamist“ puudutav nõue tähendab esiteks seda, et liikmesriigi kohus võib mõnes kolmanda riigiga seotud vaidluses keelduda pädevuse teostamisest üksnes juhul, kui vaidluse ese kuulub mõne artiklis 24 sätestatud erandliku kohtualluvuse reegli kohaldamisalasse(145) või kui selle kohtu poole on pöördutud vaatamata kohtualluvuse kokkuleppele, mis vastab artiklis 25 sätestatud nõuetele(146) (st siis, kui samalaadse „liidusisese“ vaidluse puhul on kohaldatav üks või teine nimetatud artiklitest). Teiseks tähendab „peegeldamine“ kohtuotsuse Mahamdia põhjal sellise kokkuleppe puhul seda, et kirjeldatud teguviisi kasuks saab otsustada üksnes tingimusel, et arvesse on võetud sellise kokkuleppe mõjule „liidusisese“ vaidluse osas kehtestatud piiranguid. Liikmesriigi kohus ei tohi sellist kokkulepet jõustada, kui vaidlus kuulub mõne muu liikmesriigi kohtute ainupädevusse või kui see kokkulepe ei ole kooskõlas määruse sätetega, millega kaitstakse nõrgemat poolt (kindlustusvõtja, tarbija või töötaja).(147)

151. Selline „peegeldamist“ puudutav nõue on ühtaegu nii loogiline kui ka ülioluline. See, kui kohus saab loobuda pädevusest sellises „liiduvälises“ olukorras, mille taolise „liidusisese“ olukorra puhul saab ta nii toimida Brüsseli Ia määruse artikli 24 või 25 alusel, tagab Brüsseli korra järjepidevuse. Samuti võimaldab see mõlemal juhul saavutada nende sätetega taotletavaid eesmärke. Seevastu ei ole mingit põhjust kohelda „liiduvälist“ olukorda „liidusisesest“ vaidlusest soodsamalt. Kui liidu õigusega ei oleks piiratud liikmesriigi kohtute pädevust, saaksid äriühingud hõlpsasti mööda hiilida kõrgeima tasandi õigusnormidest, millest tuleneb liikmesriigi erandlik kohtualluvus või millega kaitstakse nõrgemat poolt, lihtsalt lisades lepingusse kolmanda riigi kohtute kasuks sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppe. Selle tulemusel kaotaks need õigusnormid märkimisväärse osa oma tõhususest.(148)

152. Kui need tingimused on täidetud, ei lähe „peegeldamist“ puudutav nõue nii kaugele, et selle tõttu peab liikmesriigi kohus pädevusest loobumist viisil, mis on ette nähtud määruse artiklites 24 või 25, olukorras, kus need sätted on vahetult, teisisõnu automaatselt kohaldatavad. Eespool punktis 110 selgitasin, miks ei saa see nii olla. See võib endaga kaasa tuua õigusemõistmisest keeldumise, millega rikutakse harta artiklit 47. Seega peab sellele kohtule olema antud piiratud kaalutlusõigus, et ta saaks veenduda, et i) asjaomase kolmanda riigi kohtutel on selle riigi rahvusvahelise eraõiguse normide kohaselt tõepoolest ainupädevus ja ii) vaidluspooled saavad selles riigis kasutada tõhusat õiguskaitsevahendit. Kui see nii ei ole, ei või liikmesriigi kohus, kelle poole on pöördutud, pädevusest loobuda; vastupidises olukorras peab ta seda tegema. Kui olukord ei ole selge, peab ta menetluse peatama seniks, kuni pooled on pöördunud kõnealuse kolmanda riigi kohtusse õiglase kohtupidamise tagava menetluse algatamiseks (ja on selge, et see kohus teeb asjas lahendi).(149)

153. Põhikohtuasjas tuleneb eeltoodud kaalutlustest, et ehkki Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkt 4 ei ole Türgi patendi kehtivuse küsimuses vahetult kohaldatav, nagu väitis Electrolux oma vastuväites, võib sellel sättel olla Rootsi kohtute pädevuse seisukohalt „peegelduv mõju“. See tähendab, et eespool kirjeldatud tingimustel võivad need kohtud kasutada neile riigisisesest õigusest tulenevat pädevust loobuda küsimuse lahendamisest ja peatada menetlus seni, kuni Türgi kohus on tuvastanud patendi kehtivuse.

154. Vastupidi Prantsuse valitsuse väitele ei ole Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõike 1 kohustuslikust mõju sellise vaikimisi erandi tunnustamine contra legem, teisisõnu – seda määrust „ei kirjutata ümber“. See lahendus ei nõua Euroopa Kohtult kõrvale kaldumist tekstist, milles – meenutan – kõnealust küsimust käsitletud ei ole ning mis on seega sellisele teleoloogilisele ja järjepidevale tõlgendamisele avatud. Kui üldse midagi, siis võib see ärgitada liidu seadusandjat tegelema selle küsimusega siis, kui nimetatud õigusakti muudetakse.

155. Liikmesriigi õiguse sellise (piiratud) tegutsemisruumi tunnustamine ei tähenda ka kohtuotsusest Owusu taganemist hoolimata sellest, mida väidavad BSH ja komisjon. Meenutan, et Euroopa Kohus jättis oma analüüsist sõnaselgelt välja tihedalt kolmanda riigiga seotud vaidluse hüpoteesi ja kolmanda riigi kohtute kasuks sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppe. Seega on tal täiesti võimalik möönda, et tema pealtnäha tingimusteta väitest (praeguse) Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõike 1 kohustusliku mõju kohta saab teha neile olukordadele kohandatud erandi.(150) Peale selle võimaldab selline tõlgendus saavutada selle kohtuotsuse kooskõla kohtuotsusega Coreck Maritime. Õigupoolest on käesolevas ettepanekus väljapakutud tõlgenduse sugugi mitte tähtsusetu eelis see, et see võimaldab saavutada kõigi kõnealuse teemaga seotud kohtuotsuste (alates varaseimast ehk kohtuotsusest Coreck Maritime kuni hiliseimani ehk kohtuotsuseni IRnova), omavahelise kooskõla olukorras, kus mis tahes muu tõlgenduse puhul peab Euroopa Kohus mõnest nimetatud pretsedendist kõrvale kalduma.

156. Siiski vaidlevad mainitud menetlusse astujad vastu, et see, kui liikmesriigi kohtul on kõnealustes olukordades riigisisese õiguse kohaselt õigus pädevusest loobuda, on vastuolus kohtuotsusega Owusu – kui mitte selle sõnastuse, siis vähemalt selle mõttega. Nende sõnul tekitab selline lahendus samasuguseid probleeme nagu forum non conveniens’i põhimõte.

157. Minu arvates ei kannata see võrdlus kriitikat.

158. Kohtuotsuses Owusu kõne all olnud forum non conveniens’i põhimõtte kohaldamise tulemusel oleks liikmesriigi kohtul kohtu sobivuse kaalutlusele tuginedes ulatuslik kaalutlusõigus loobuda pädevuse kasutamisest mis tahes liiduvälises vaidluses, võttes arvesse väga paljusid tegureid. Selline paindlik juhtumipõhine lähenemine ei sobi sugugi kokku selgetel eeskirjadel põhineva Brüsseli korra olemusega. See mõjutab tõsiselt sellel korral põhineva kohtualluvuse ettearvatavust, mis omakorda kahjustab õiguskindluse põhimõtet ja Euroopa Liidus asuvate isikute õiguskaitset (kuna kostja ei saa mõistlikult ette näha, kus tema vastu kohtusse pöördutakse, ja hagejal ei ole mingit garantiid, et kohus, kuhu ta pöördub, kohtuasja tegelikult menetleb, olgugi et kohtul on selle korra kohaselt pädevus). Viimaks kahjustab see kõnealuse korra ühetaolist kohaldamist liikmesriikides, kuna seda põhimõtet tunnustavad vaid üksikud liikmesriigid.(151)

159. Vastukaaluks teen siinkohal ettepaneku tunnustada liikmesriikide kohtute kitsast kaalutlusõigust loobuda pädevusest konkreetsetes olukordades, kus see „peegeldab“ Brüsseli Ia määruse artiklite 24 ja 25 alusel kohaldatavaid lahendusi, ja üksnes selle „peegelduse“ ulatuses. Seega on alused, mis võimaldavad liikmesriigi kohtul nii toimida (erandlik kohtualluvus seoses kolmanda riigiga ning kolmanda riigi kohtute kasuks sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe), erinevalt forum non conveniens’i põhimõttest piiratud ja konkreetsed. Seetõttu ei tekita sellise kaalutlusõiguse tunnustamine säärast ebakindlust, nagu kirjeldatud põhimõtte kohaldamine. Brüsseli kord võimaldab anda kohtutele piiratud kaalutlusõiguse, kui see on selle korra eesmärkide saavutamise huvides.(152) Käesolevas kohtuasjas ongi see nii.

160. Selline kaalutlusõigus ei mõjuta kohtualluvuse ettearvatavust. Mõistlikul määral teadlik hageja võib ette näha, et teatava artiklis 24 sätestatud hagi esemega puhul peab ta hagi esitama (ja kostja võib ette näha, et tema vastu võidakse hagi esitada) asjaomase kolmanda riigi kohtusse. Samuti ei saa neile vaidluspooltele tulla erilise üllatusena, et hagi tuleb esitada kohtusse, mis on määratud nende poolte varem sõlmitud kokkuleppes. Õigupoolest suurendab see lahendus kohtualluvuse ettearvatavust, kuna sellega panustatakse samalaadsete „liidusiseste“ ja „liiduväliste“ vaidluste võrdsesse kohtlemisse.

161. Ühtlasi suurendab see õiguskindlust, kuna eelkõige võimaldab liikmesriigi kohtutel jõustada kokkuleppeid, mille eesmärk ongi õiguskindluse tagamine. Samuti suurendab see Euroopa Liidus elavate või asutatud isikute õiguskaitset. Sellega on välditud olukord, kus kostja suhtes algatatakse tema liikmesriigi kohtus menetlus, milles võidakse langetada kasutu otsus või mille algatamisega rikutakse pahatahtlikult sellist kokkulepet. Ühtlasi on sellega tagatud hageja õiguskaitse, kuna tal on jätkuvalt võimalus algatada menetlus liikmesriigi kohtus, kui tal ei ole võimalik õiglust jalule seada asjaomase kolmanda riigi kohtus.

162. Viimaks märgin seoses Brüsseli Ia määruse sätete ühetaolise kohaldamisega liikmesriikides, et neis üksikutes liikmesriikides, kus on kohaldatud forum non conveniens’i põhimõtet, valitseb üldtunnustatud seisukoht, et kohus ei või menetleda vaidlust, mille ese on tihedalt seotud mõne kolmanda riigiga, ja et põhimõtteliselt tuleb teise riigi kohtute kasuks sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe jõustada.(153) Seega on kõigi liikmesriikide kohtutel riigisisese õiguse alusel üldjuhul lubatud sellistel asjaoludel pädevusest loobuda. Ehkki konkreetsed tingimused, mille korral nad seda teevad, võivad liikmesriigiti põhimõtteliselt erineda, meenutan, et nagu on selgitatud eespool punktides 150 ja 152, on liikmesriigi õigus liidu õigus üsna märkimisväärses ulatuses piiratud, millega on tagatud, et liikmesriigi kohtud kohaldavad sellist lahendust piisavalt järjepidevalt.

V.      Ettepanek

163. Kõiki eelnevaid kaalutlusi silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Svea hovrätti (Svea apellatsioonikohus, Stockholm, Rootsi) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 24 punkti 4

tuleb tõlgendada nii, et

kui liikmesriigi kohtusse pöördutakse seoses teises liikmesriigis registreeritud patendi rikkumisega ja väidetav rikkuja esitab tühisuse vastuväite, puudub sellel kohtul pädevus teha otsus patendi kehtivuse küsimuses.

2.      Määruse nr 1215/2012 artikli 24 punkti 4

tuleb tõlgendada nii, et

see säte ei ole kohaldatav kolmandas riigis registreeritud patendi kehtivuse osas. Kuid liikmesriigi kohus, kellel on pädevus selle määruse mõne muu sätte alusel, ei tohi selles küsimuses otsust teha.

1      Algkeel: inglise.

2      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (ELT 2012, L 351, lk 1) (edaspidi „Brüsseli Ia määrus“).

3      13. juuli 2006. aasta kohtuotsus (C‑4/03; edaspidi „kohtuotsus GAT“, EU:C:2006:457).

4      Vt Euroopa patendikonventsiooni artikkel 1, artikli 2 lõige 1 ja artiklid 10–25. Euroopa patendikonventsiooniga kehtestatud kord ei ole liidu õiguse osa, nii nagu ei ole selle lepinguga ühinenud ka Euroopa Liit ise.

5      Vt Euroopa patendikonventsiooni artiklid 52–57 ja 94–97.

6      Vt Euroopa patendikonventsiooni artiklid 3 ja 79.

7      Vt Euroopa patendikonventsiooni artikli 2 lõige 2 ja artikli 64 lõige 1.

8      Euroopa patendikonventsiooni artiklites 99–105 on sätestatud vastulause menetlemine ja seonduv patendi muutmine, mis võimaldab isikutel EPO-lt taotleda Euroopa patendi keskset üle-euroopalist tühistamist üheksa kuu jooksul alates patendi väljaandmisest.

9      Vt Euroopa patendikonventsiooni artikkel 138. Rõhutan, et pärast tormilisi vaidlusi ja ettepanekuid on mitme liikmesriigi tõhustatud koostöö tulemusena loodud „ühtse toimega Euroopa patent“. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1257/2012 tõhustatud koostöö rakendamise kohta ühtse patendikaitse loomise valdkonnas (ELT 2012, L 361, lk 1) kohaselt võib „Euroopa patendile“, mille EPO on välja andnud tsentraliseeritud Euroopa patendikonventsiooni menetluse kohaselt, teatavatel tingimustel anda ühtse toime kõigis osalevates liikmesriikides. Selline patent annab selle omanikule kõigis neis riikides ühtse kaitse ja ühtsed õigused. Lisaks võib seda kui ühtset õigust tühistada üksnes kõigi nende riikide suhtes korraga. See uus kord jõustus 1. juunil 2023, kuid ei ole see asjakohane käesolevas kohtuasjas, milles kõne all olev õigus ei ole „ühtse toimega Euroopa patent“.

10      Vt Euroopa patendikonventsiooni artikli 64 lõige 3 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma II määrus) (ELT 2007, L 199, lk 40) artikli 8 lõige 1.

11      Seevastu ühtse toimega Euroopa patenti puudutavad kohtuvaidlused on allutatud spetsiaalsele kohtuinstantsile – ühtsele patendikohtule (vt ühtset patendikohut käsitlev leping (ELT 2013, C 175, lk 1)).

12      Euroopa patendikonventsioon sisaldab küll 5. oktoobri 1973. aasta kohtualluvuse ja Euroopa patendi saamise õigust käsitlevate otsuste tunnustamise protokolli. Kuid nagu nähtub selle pealkirjast, reguleerib see protokoll kohtualluvust kitsas küsimuses, nimelt seoses nõuetega, mis puudutavad „õigust Euroopa patendile“ (vt Euroopa patendikonventsiooni artikkel 60) ja mis on esitatud patendimenetluse ajal.

13      Need hagid kuuluvad „tsiviil- ja kaubandusasjade“ alla artikli 1 lõike 1 tähenduses (vt 8. septembri 2022. aasta kohtuotsus IRnova, C‑399/21; edaspidi „kohtuotsus IRnova“, EU:C:2022:648, punkt 30).

14      Brüsseli Ia määrusega asendati nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1) (edaspidi „Brüsseli I määrus“), millega omakorda asendati Brüsselis 27. septembril 1968 allkirjastatud konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1978, L 304, lk 36; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) (edaspidi „Brüsseli konventsioon“). Rõhutan, et Euroopa Kohtu tõlgendus nimetatud varasemate õigusaktide kohta on ülekantav Brüsseli Ia määruse samaväärsetele sätetele (vt muu hulgas kohtuotsus IRnova (punktid 29 ja 37)). Seega eristan neid õigusakte oma ettepanekus üksnes juhul, kui see on vajalik.

15      Euroopa patendikonventsioonis sätestatud tsentraliseeritud tühistamismenetluses (vt käesoleva ettepaneku 8. joonealune märkus) on pädevus Brüsseli Ia määruse artikli 24 punktiga 4 antud EPO-le.

16      Vt Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõige 4 ja artikli 26 lõige 1.

17      Viimaks võib liikmesriik keelduda tunnustamast mõne teise liikmesriigi kohtu otsust, mis on tehtud seda sätet rikkudes (vt määruse artikli 45 lõike 1 punkt e).

18      Vt 15. novembri 1983. aasta kohtuotsus Duijnstee (288/82, EU:C:1983:326, punktid 23–25); kohtuotsus GAT (punktid 15 ja 16) ning kohtuotsus IRnova (punktid 40 ja 48). Vt ka P. Jenardi koostatud aruanne Brüsseli konventsiooni kohta (EÜT 1979, C 59, lk 1, lk 36) (edaspidi „Jenardi aruanne“).

19      Artikli 7 punktis 2 on sätestatud, et „[l]epinguvälise kahju puhul“ võib isiku vastu esitada hagi „selle paiga kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud“. Sellega seoses kujutab esiteks olukord, kus kolmas isik rikub patendiomaniku ainuõigusi, endast „lepinguvälist kahju“ selle sätte tähenduses. Teiseks asub „[see paik], kus kahju tekitanud juhtum on toimunud“, rikutud patendi registreerimisliikmesriigi territooriumil. Kuna patendist tulenevaid õigusi kaitstakse üksnes patendi väljaandnud liikmesriigi territooriumil, saab neid õigusi rikkuda üksnes seal (vt selle kohta 19. aprilli 2012. aasta kohtuotsus Wintersteiger (C‑523/10, EU:C:2012:220, punktid 27 ja 28).

20      Vt analoogia alusel 22. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Hejduk (C‑441/13, EU:C:2015:28, punktid 36 ja 37 ning seal viidatud kohtupraktika).

21      Vt kohtujurist Jääskineni ettepanek kohtuasjas Pinckney (C‑170/12, EU:C:2013:400, punkt 46).

22      Välja arvatud Rootsi osa suhtes, nagu näib.

23      Vt kohtuotsus GAT (punkt 17). Samuti võib rikkumismenetluse kostja esitada kehtetusel põhineva vastuhagi, mis ei ole lihtsalt vastuväide, vaid eraldiseisev hagi. Väidetav rikkuja nõue ei puuduta mitte üksnes rikkumishagi rahuldamata jätmist, vaid eraldi lahendit kõnealuse patendi kehtivuse kohta. Sisuliselt on see tühisuse tuvastamise hagi, mis on esitatud rikkumismenetluse ajal. Seega kuulub see esimesse kategooriasse.

24      Viited eri liikmesriikide kohtute kohtupraktikale vt Fawcett, J. J., ja Torremans, P., Intellectual Property and Private International Law, Oxford Private International Law Series, 2 ^nd ed., §‑d 7.22–7.26.

25      Vt kohtuotsus GAT (punkt 31 ja resolutiivosa). Ehk teisiti sõnastatuna tuleks seda reeglit kohaldada „sõltumata menetluslikust olukorrast, milles [see küsimus] tõstatatakse, olgu see kas hagis või vastuväites“ (vt selle kohtuotsuse punkt 25).

26      Pealegi arvestas Euroopa Kohus oma arutluskäigus mitmes kohas sõnaselgelt sellise rikkumismenetlusega, mille raames esitatakse tühisuse vastuväide (vt kohtuotsus GAT (punktid 17 ja 26)).

27      Vt muu hulgas 8. mai 2003. aasta kohtuotsus Gantner Electronic (C‑111/01, EU:C:2003:257, punktid 25 ja 26); 12. mai 2011. aasta kohtuotsus Berliner Verkehrsbetriebe (C‑144/10; edaspidi “kohtuotsus BVG“, EU:C:2011:300, punktid 37 ja 38) ning 16. novembri 2016. aasta kohtuotsus Schmidt (C‑417/15, EU:C:2016:881, punkt 25).

28      Vt selle kohta 9. novembri 1978. aasta kohtuotsus Meeth (23/78, EU:C:1978:198, punktid 7–9) ja 13. juuli 1995. aasta kohtuotsus Danværn Production (C‑341/93, EU:C:1995:239, punktid 13–16). Vt ka Hartley, T., Civil Jurisdiction and Judgements in Europe, Oxford University Press, Oxford, 2017, § 9.39.

29      Vt muu hulgas 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Schneider (C‑386/12, EU:C:2013:633, punkt 29); 23. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus flyLAL-Lithuanian Airlines (C‑302/13, EU:C:2014:2319, punktid 40 ja 41) ning 10. juuli 2019. aasta kohtuotsus Reitbauer jt (C‑722/17, EU:C:2019:577, punkt 44). Vt ka Jenardi aruanne, lk 34 ja 39, ning Gothot, P., ja Holleaux, D., La Convention de Bruxelles du 27 septembre 1968: compétence judiciaire et effets des jugements dans la CEE, Pariis, Jupiter, 1985, lk 83, § 141.

30      Mõnest, näiteks saksakeelsest keeleversioonist nähtub, et erandliku kohtualluvuse eeskirjad on kohaldatavad menetlusele, mille „ese“ on määruses nimetatud küsimus. Teistes versioonides kasutatavad terminid on ähmasemad.

31      Vt kohtuotsus BVG (eelkõige punktid 37 ja 47).

32      Kohtuotsus GAT (punktid 24, 26 ja 27).

33      Asjaolu, et vaidlusalune erandliku kohtualluvuse reegel on „kohustuslik“, ei ütle a priori mitte midagi selle kohaldamisala kohta ega selle kohta, miks peab see olema kohaldatav mis tahes menetlusele, milles käsitletakse patendi kehtivust, isegi kui seda tehakse üksnes eelmenetluses lahendatava küsimuse vormis. Euroopa Kohtu väide, et vastasel juhul „oleks hagejal võimalik lihtsalt oma nõuete sõnastuse kaudu […] kohtualluvuseeskirja kohustuslikkusest mööda hiilida“ (kohtuotsus GAT, punkt 27 (kohtujuristi kursiiv)), on põhjendatud üksnes kohtuasja GAT konkreetsete faktiliste asjaolude puhul. Sellega ei saa põhjendada selle reegli kohaldatavust isegi siis, kui kehtetuse väite esitab kostja, näiteks rikkumismenetluse raames.

34      Vt muu hulgas kohtuotsus IRnova (punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

35      Vt Brüsseli Ia määruse põhjendus 15.

36      Vt kohtuotsus BVG (punkt 32).

37      12. juuli 2012. aasta kohtuotsus Solvay (C‑616/10, EU:C:2012:445, punkt 47).

38      Peale rikkumismenetluse võib tühisuse vastuväite esitada ka hagile, mis põhineb litsentsilepingus sätestatud tasu maksmata jätmisel, ja nii edasi.

39      Vt Brüsseli Ia määruse põhjendus 15 ja muu hulgas 9. detsembri 2021. aasta kohtuotsus HRVATSKE ŠUME (C‑242/20, EU:C:2021:985, punkt 30).

40      Kohtuotsus GAT (punktid 28 ja 29).

41      Leping, mis on esitatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu lisas 1 C, millele kirjutati alla Marrakechis 15. aprillil 1994 ja mis kiideti heaks nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT 1994, L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80).

42      Vt muu hulgas 5. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Hanssen Beleggingen (C‑341/16, EU:C:2017:738, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

43      Vt muu hulgas kohtuotsus IRnova (punktid 36 ja 40).

44      Vt selle kohta kohtuotsus GAT (punkt 22).

45      Olgugi et Euroopa Kohus vihjas kohtuotsuse IRnova punktis 48 teisiti, on „sisuliselt ja õiguslikult lähedane seos“ olemas ka rikkumismenetluse puhul. Ka patendi rikkumise üle otsustatakse registreerimisliikmesriigi õiguse alusel. Samamoodi on olemas sisuline lähedus vaidluse ja asjaomase riigi territooriumi vahel (vt eespool punktid 22 ja 28). Neil põhjustel on Euroopa Kohus Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 2 käsitlevas kohtupraktikas leidnud, et selle riigi kohtul on ka „paremad eeldused“ sellise menetluse läbiviimiseks (vt muu hulgas 19. aprilli 2012. aasta kohtuotsus Wintersteiger (C‑523/10, EU:C:2012:220, punktid 27 ja 28)).

46      Vt Usunier, L., Compétence judiciaire, reconnaissance et exécution des décisions en matière civile et commerciale. – Compétence. – Règles de compétence exclusives. – Article 24 du règlement (UE) n° 1215/2012, JurisClasseur Droit international, Fasc. 584–160, 2015, § 3.

47      Hoopis vastupidi. Liikmesriikide patendiõigusaktid on ühtlustatud mitme rahvusvahelise lepinguga, eelkõige TRIPS-lepinguga. Samuti tuletan seoses Euroopa patentide kehtivust käsitlevate vaidlustega meelde, et patentsuse nõuded (mis on selliste vaidluste keskmes) on sätestatud Euroopa patendikonventsioonis. Seega on need kõigi osalisriikide riigisiseses õiguses identsed.

48      Isegi kui Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 eesmärk oleks korrakohane õigusemõistmine, ei saa sellest mingil juhul „tingimata“ tuleneda kohtuotsuses GAT kasutatud lahendus, mille tagajärg rikkumismenetluse puhul võib olla õigusemõistmine, mis ei ole korrakohane (vt eespool punktid 53 ja 54).

49      Jenardi aruanne, lk 36.

50      Euroopa Kohus märkis selle kohtuotsuses GAT küll ära, kuid ei analüüsinud seda (punkt 23).

51      See selgitus kehtib küll „tavalise“, riigi enda patendi puhul, kuid ei ole nii veenev seoses Euroopa patendiga. Meenutan, et sellise patendi annab välja EPO ja riigi haldusasutuste sekkumine sellesse protsessi piirdub formaalse nõude kohaselt patendi asjaomases riigis „jõustamisega“.

52      Vt muu hulgas Gothot, P., ja Holleaux, D., op. cit., lk 88 ja 89, § 155; Treppoz, E., „Répertoire de droit international – Contrefaçon“, Dalloz, §-d 5, 9, 10, 11 ja 30; Fawcett, J. J., ja Torremans, P., op. cit., lk 19; Gaudemet-Tallon, H., ja Ancel, M.-E., Compétence et exécution des jugements en Europe: matières civile et commerciale: règlements 44/2001 et 1215/2012, Conventions de Bruxelles (1968) et de Lugano (1988 et 2007), LGDJ, Pariis, 6 ^th ed., 2018, lk 162, § 120, ning Usunier, L., op. cit., §-d 3 ja 63.

53      Euroopa Kohtu argument kohtuotsuses GAT (punkt 30), mille kohaselt on mõnes riigisiseses menetluseeskirjas ette nähtud, et rikkumismenetluses tehtud otsusel tühisuse kohta on deklaratiivne, erga omnes mõju ja et Brüsseli konventsiooni artikli 16 lõike 4 tõlgendus ei või oleneda sellest, milline mõju on sellisel otsusel riigisisese õiguse kohaselt, ei taba asja tuuma. Euroopa Kohus oleks vabalt (ja õiguspäraselt) võinud selle asemel otsustada, et menetlusnorm, millega antakse rikkumist puudutavas otsuses kehtivuse kohta tehtud otsusele erga omnes mõju, tuleb jätta kohaldamata põhjusel, et selle kohaldamine kahjustab artikli 16 lõike 4 tõhusust (vt 15. mai 1990. aasta kohtuotsus Hagen, C‑365/88, EU:C:1990:203, punktid 17 ja 20).

54      Vt muu hulgas Szychowska, K., „Quelques observations sous les arrêts de la Cour de justice dans les affaires C‑4/03 GAT et C‑539/03 Roche“, Revue de Droit Commercial Belge, 2007, nr 5; Kur, A., „A farewell to cross-border injunctions? The ECJ decisions GAT v. LuK and Roche Nedertland v. Primus and Goldenberg“, International Review of Intellectual Property and Competition Law, vol. 37, 2006, lk 844; Treppoz, E., op. cit., ja Ancel, M.-E., „Brevet – L’arrêt GAT: une occasion manquée pour la défence de la propriété intellectuelle en Europe“, Communication Commerce électronique, 2007, nr 5, étude 10.

55      Vt European Max Planck Group on Conflict of Laws in Intellectual Property, Draft Principles for Conflict of Laws in Intellectual Property, 25. märts 2011, artikli 2:401 lõige 2 ja artikkel 4:202. Vt Ameerika Ühendriikides The American Law Institute, Intellectual Property: Principles Governing Jurisdiction, Choice of Law, and Judgements in Transnational Disputes, 2008, § 211 lõige 2, § 212 lõige 4 ja § 213 lõige 2.

56      Kodifitseerimise põhjus on ilmselgelt põhiosas asjaoludepõhine. Ilmselgelt lisati varsti pärast kohtuotsuse GAT tegemist see sõnastus tulevase 30. oktoobril 2007 allkirjastatud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni (ELT 2007, L 339, lk 3) (edaspidi „Lugano II konventsioon“) artikli 22 lõikesse 4 eesmärgiga tagada selle sätte kooskõla Brüsseli korras kehtestatud vastava kohtualluvuse reegliga sellisena, nagu seda nimetatud kohtuotsuses tõlgendati (vt Pocar, F., seletuskiri Lugano II konventsiooni kohta (ELT 2009, C 319, lk 1), punkt 102). Kui nõukogu oli selle konventsiooni Euroopa Liidu nimel heaks kiitnud, võttis ta endale ülesande toimida Brüsseli I määruse uuesti sõnastamisel samal viisil, et tagada nende kahe instrumendi paralleelsus (vt nõukogu 27. novembri 2008. aasta otsuse 2009/430/EÜ tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ja neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni sõlmimise kohta (ELT 2009, L 147, lk 1) I lisa).

57      Neist olulistest asjaoludest tuleneb, et Brüsseli Ia määruse artikli 24 punktiga 4 ei ole hõlmatud patentide kehtivuse „küsimus“ per se, vaid iga menetlus, milles see küsimus tõstatatakse. Rikkumismenetlust, mille raames on esitatud tühisuse vastuväide, tuleb käsitleda „patentide kehtivusega seonduvana“ selle sätte tähenduses ning sellisena liigitamise ilmne loogiline tagajärg on see, et sellises menetluses on erandlik pädevus registreerimisliikmesriigil.

58      Kohtuotsuses BVG püüdis Euroopa Kohus, olles nähtavasti teadlik pingest (praeguse) Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 2 sätestatud ainupädevuse reegli eri tõlgenduste ja kohtuotsuse GAT vahel, neid kahte olukorda eristada. Käesoleva kohtuasja huvides piisab meenutamisest, et selles kontekstis tõdes Euroopa Kohus kohtuotsuses GAT kokkuvõttes, et „patendi kehtivust puudutav vaidlus kuulu[b] [registreerimisliikmesriigi kohtu] erandlikku alluvusse“ (kohtuotsus BVG, punkt 46 (kohtujuristi kursiiv)).

59      13. juuli 2006. aasta kohtuotsus (C‑539/03, EU:C:2006:458). Selles kohtuotsuses välistas Euroopa Kohus olukorra, kus patendiomanik võib koondada mitme rikkuja vastu esitatud nõuded Brüsseli konventsiooni artikli 6 lõike 1 (praegu Brüsseli Ia määruse artikli 8 lõike 1) alusel ühe rikkuja asukohaliikmesriigi kohtusse. Muude sellekohaste põhjenduste hulgas teatas Euroopa Kohus, et isegi kui selline koondamine oleks võimalik, ei oleks sellega saanud välistada „patendivaidluste eraldamist vähemalt osaliselt“, kui patendi kehtivus on vaidlustatud, kuna „[v]iidatud küsimus kuulub […] [registreerimisliikmesriigi] kohtute ainupädevusse“ (punkt 40) (kohtujuristi kursiiv).

60      Samuti ei ilmne see määrust ettevalmistavatest materjalidest. Seadusandja ei lükanud tagasi ettepanekut välja tuua, et kui rikkumismenetluses esitatakse tühisuse vastuväide, peavad asja arutav kohus lihtsalt menetluse peatama, kuni registreerimisliikmesriigi kohtud on kehtivuse küsimuse lahendanud. Komisjon sellist ettepanekut ei teinudki, samuti ei pakutud seda välja seadusandlikus menetluses. Õigupoolest tundub, et seadusandja arutas seda küsimust väga põgusalt, kui üldse.

61      Vt selle kohta 8. mai 2003. aasta kohtuotsus Gantner Electronic (C‑111/01, EU:C:2003:257, punktid 24 ja 32); 15. mai 2003. aasta kohtuotsus Préservatrice Foncière Tiard (C‑266/01, EU:C:2003:282) ja kohtuotsus BVG (punkt 35).

62      Tuleb tunnistada, et patendiomanik võib mõnikord aimata, et väidetav rikkuja esitab tühisuse vastuväite. Käesolevas kohtuasjas väidab Electrolux, et BSH sai seda väga hästi teha, sest nende vaidlus nii kõnealuse Euroopa patendi kehtivuse kui ka selle rikkumise üle oli kestnud üle kümne aasta. Kuid see ei pruugi alati nii olla. Isegi kui patendiomanik saab sellise vastuväite esitamist ette näha, ei pruugi ta seda kindlalt teada. Hagi esitamise koha otsustamisest saab õnnemäng, mis põhineb sellel, kui tõenäoline on tühisuse vastuväite esitamine.

63      Vastupidi Electroluxi väitele ei usu ma, et selline tagajärg on kooskõlas ka Brüsseli Ia määruse artikliga 27. Meenutan, et selle sätte kohaselt peab liikmesriigi kohus menetluse lõpetama juhul, kui talle esitatakse „hagi, mis puudutab olulises osas“ (kohtujuristi kursiiv) muu hulgas mõnes teises liikmesriigis registreeritud patendi kehtivust. Seisukoht, et rikkumismenetlus „puudutab olulises osas“ kehtivust, kui see küsimus on tõstatatud pelgalt eelnevalt lahendatava küsimusena, annab neile sõnadele liiga laia tähenduse.

64      Electroluxi väide, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (ELT 2004, L 157, lk 45; parandus ELT 2004, L 195, lk 16; ELT eriväljaanne 17/02, lk 32) on ühtlustatud rikkumismenetlusele kohaldatavad menetlusnormid, nii et patendiomanikul on kõigis liikmesriikides samaväärne kaitse, ei puutu asjasse. Vajadus alustada ühe menetluse asemel mitu menetlust on juba iseenesest probleem (isegi kui kõik kohtud, kuhu pöördutakse, pakuvad piisavaid tagatisi).

65      Või üldisemas mõttes selle riigi ametiasutus. Tühiseks tunnistamise taotluse saab esitada ka asjaomasele patendiametile.

66      Vt nt Prantsuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Code de procédure civile) artikkel 49.

67      Kuna kõnealuse patendi kehtivuse vaidlustab väidetav rikkuja, on üksnes loogiline, et tühisuse tuvastamise menetluse algatamine on tema ülesanne. Lisaks ei ole igas liikmesriigis võimalik taotleda otsust patendi kehtivuse tuvastamiseks (vt komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele [Brüsseli I määruse] kohaldamise kohta (KOM(2009) 174 (lõplik), 21. aprill 2009, lk 6–7; edaspidi „komisjoni 2009. aasta aruanne“).

68      Vt kohtuotsus BVG (punkt 46).

69      Patendinõudluses on määratletud patenditud leiutise piirid ja seega on selles määratletud, mida patent hõlmab või ei hõlma. Seega on sellise nõudluse tõlgendamine otsustava tähtsusega selle kindlaksmääramisel, kas väidetava rikkuja toimingud kuuluvad patendi kohaldamisalasse ja seega kujutavad endast patendi rikkumist. Samuti oleneb patendinõudlusest selle kindlaksmääramine, kas patent on kehtiv või mitte. Tõepoolest, üks tavalistest leiutise patentsuse tingimustest on selle leiutise „uudsus“. Selle nõudele vastavuse hindamiseks võrreldakse patendinõudluses määratletud kõnealust leiutist „varasema“ tehnikatasemega (vt seoses Euroopa patentidega Euroopa patendikonventsiooni artikkel 54 ja artikli 69 lõige 1).

70      Ka seda keerukust saanuks vältida, lihtsalt võimaldades muu kui registreerimisliikmesriigi kohtul, kes rikkumismenetlust läbi viib, teha patendi kehtivuse kohta otsus eelmenetluses (vt eespool jaotis 1).

71      Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et patendiseaduse § 61 teise lõigu kohaselt peab kostja rikkumismenetluse raames tühisuse vastuväite esitamise korral esitama eraldi tühisuse tuvastamise hagi.

72      Vt Tang, Z. S., „Validity in patent infringement proceedings – A new approach to transnational jurisdiction“, The Queen Mary Journal of Intellectual Property, 2021, lk 47–68.

73      Vt Brüsseli Ia määruse põhjendus 38 ja 17. novembri 2011. aasta kohtuotsus Hypoteční banka (C‑327/10, EU:C:2011:745, punkt 48).

74      See võimaldab patendiomanikul teha strateegilisi manöövreid. Ta saab kehtivuse üle otsustavale kohtule esitada kitsalt määratletud patendinõudluse, et vältida otsust, mille kohaselt kajastab patent saavutatud tehnika taset ja on seega tühine, ning rikkumist menetlevale kohtule esitada teistsuguse, laialt määratletud patendinõudluse, et hõlmata sellega väidetava rikkuja tegevust.

75      Selguse mõttes täpsustan, et Electroluxi väitel ei ole kohtuotsuse GAT „kitsas“ tõlgendus isegi selliselt tõlgendades kaitseõiguse aspektist ideaalne. Enda tõhusaks kaitsmiseks nn liba-rikkumishagide vastu ei saa kostja piirduda rikkumismenetluse raames esitatava vastuväitega, vaid peab peale selle algatama tühisuse tuvastamise menetluse patendi/patentide registreerimisliikmesriigis/-riikides (mis ei ole mitte üksnes ebamugavam, vaid ka märkimisväärselt kulukam). Kuid kaitseõigused ei ole absoluutsed eelisõigused (vt muu hulgas 15. märtsi 2012. aasta kohtuotsus G, C‑292/10, EU:C:2012:142, punkt 49). Ilmselgelt leidis Euroopa Kohus kohtuasjas GAT (ja liidu seadusandja pärast seda), et nende õiguste selline piiramine on vajalik selleks, et tagada registreerimisliikmesriigi ainupädevuse austamine.

76      Vt European Max Planck Group on Conflict of Laws in Intellectual Property, Principles for Conflict of Laws in Intellectual Property – Draft, artikli 2:703 lõige 1.

77      Vt Hess, B., Pfeiffer, T., ja Schlosser, P., Report on the Application of Regulation Brussels I in the Member States (Study JLS/C4/2005/03), Ruprecht-Karls-Universität Heidelberg, 2007, § 818.

78      Vt muu hulgas 15. mai 1990. aasta kohtuotsus Hagen (C‑365/88, EU:C:1990:203, punktid 17, 19 ja 20).

79      Ilmselgelt on Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkt 4 rikkumismenetluses kohaldatav siis, kui väidetav rikkuja on esitanud sellekohase vastuväite, mis selle kohtu kohaldatavate menetluseeskirjade kohaselt vastab tähtaegadele ja vormile seatud tingimustele. Juhul kui need tingimused ei muuda vastuväite esitamist kostjale praktikas ülemäära keeruliseks või võimatuks, ei ole need liidu õiguse kohaselt keelatud.

80      Väärib mainimist, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitusel võib Rootsi menetluseeskirjade kohaselt rikkumishagi menetlemise peatada kuni tühisuse tuvastamise hagi lahendamiseni.

81      Vt muu hulgas kohtujurist Geelhoedi ettepanek kohtuasjas GAT (C‑4/03, EU:C:2004:539, punkt 46); Pocar, F., op. cit., § 102, ja Hartley, T., op. cit., § 12.34.

82      Vt analoogia alusel 12. juuli 2012. aasta kohtuotsus Solvay (C‑616/10, EU:C:2012:445, punktid 49 ja 50).

83      Need kohtud võiksid rikkumise kohta teha ka ajutise, jõustatava otsuse, mis oleneks kehtivuse kohta tehtud vastupidisest otsusest.

84      Vt kohtujurist Geelhoedi ettepanek kohtuasjas GAT (C‑4/03, EU:C:2004:539, punkt 46) ja Tang, Z. S., op. cit., lk 47–68.

85      Loomulikult tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid. Tühisuse tuvastamise menetlus võib olla juba nii kaugele jõudnud, et rikkumismenetluse peatamine ei ole vajalik (ja nii edasi).

86      Vt direktiivi 2004/48 artikkel 9.

87      12. juuli 2012. aasta kohtuotsus (C‑616/10, EU:C:2012:445, punktid 31–51).

88      1. märtsi 2005. aasta kohtuotsus (C‑281/02; edaspidi „kohtuotsus Owusu“, EU:C:2005:120, punktid 24–35).

89      Osa eksperte kaitseb vastupidist seisukohta. Nad leiavad, et ehkki Brüsseli korra kohaldatavuse peamine kriteerium on kostja asukoht, tuleneb Brüsseli Ia määruse artikli 6 lõikest 1, et selliste vaidluste puhul on asjakohane üksnes kõnealuse kinnisvara asukoht (ja nii edasi) või kokkuleppeline kohtualluvus. Seega ei kuulu vaidlus määruse kohaldamisalasse siis, kui need asjaolud viitavad kolmandale riigile. Paraku on määruse tekstis õigupoolest kirjas teisiti. Määruse artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et põhimõte, mille kohaselt kohaldatakse siis, kui kostja asukoht ei ole Euroopa Liidus, liikmesriigis kehtivaid rahvusvahelise eraõiguse norme, kehtib juhul, kui „artiklitest 24 ega 25 ei tulene teisiti“. Selle sõnastuse tähendus on selgelt, et kui neis kahes sättes viidatud asjaolud viitavad mõnele liikmesriigile, on sellises olukorras vaidluse suhtes siiski kohaldatavad selle määruse sätted. Seda sõnastust ei saa moonutada nii, et nimetatud kord ei ole kohaldatav vaidluse suhtes, mille puhul on kostja asukoht liidus, juhul kui vaidlus puudutab kolmandas riigis asuvat kinnisvara või kui kohtualluvuse kokkuleppe kohaselt on pädevus kolmanda riigi kohtutel. Seda tõlgendust toetab Euroopa Kohtu kohtupraktika (vt muu hulgas 19. juuli 2012. aasta kohtuotsus Mahamdia, C‑154/11; edaspidi „kohtuotsus Mahamdia“, EU:C:2012:491, punkt 39, ja kohtuotsus IRnova (punktid 25–28)).

90      Õigluse huvides peab mainima, et Brüsseli Ia määruses on seda küsimust siiski käsitletud, samas kui sellele eelnenud õigusaktides ei ole seda teemat üldse puudutatud (vt allpool punkt 115).

91      Prantsuse valitsus leiab, et see lahendus ei ole soovitav, kuid on määruse tekstist nähtuvalt kohustuslik (vt allpool punktid 115 ja 139).

92      Vt Droz, G., Compétence judiciaire et effets des jugements dans le Marché commun, Paris, Dalloz, 1972, §-d 164–169 ja 204.

93      Vt muu hulgas Mayer, P., Heuzé, V., ja Remy, B., Droit international privé, LGDJ, Pariis, 12 ^th ed., 2019, § 360.

94      Samamoodi kohustab selle määruse artikkel 27 liikmesriigi kohut loobuma pädevusest üksnes „mõne teise liikmesriigi kohtute“ kasuks.

95      Kohtuotsus IRnova (punktid 34 ja 35).

96      9. novembri 2000. aasta kohtuotsus (C‑387/98; edaspidi „kohtuotsus Coreck Maritime“, EU:C:2000:606, vastavalt punktid 17 ja 19).

97      Vt 9. detsembri 2003. aasta kohtuotsus Gasser (C‑116/02, EU:C:2003:657, punkt 72).

98      Vt Jenard, P., ja Möller, G., aruanne Lugano konventsiooni kohta (EÜT 1990, C 189, lk 57), § 54, ning Almeida Cruz, M., Desantes Real, M., ja Jenard, P., aruanne San Sebastiáni konventsiooni kohta (EÜT 1990, C 189, lk 35), § 25.

99      7. veebruari 2006. aasta arvamus (edaspidi „arvamus 1/03“, EU:C:2006:81).

100      Vt 31. märtsi 1971. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (22/70, EU:C:1971:32, punktid 17–22).

101      Vt allpool punkt 135.

102      Arvamus 1/03 (punkt 153). Asjaolu, et artikli 4 lõige 1 võib olla kohaldatav juhul, kui vaidluses esineb Brüsseli Ia määruse artiklites 24 ja 25 kirjeldatud seoseid mõne kolmanda riigiga, tuleneb ka määruse artiklitest 33 ja 34 (vt allpool 107. joonealune märkus).

103      Vt kohtuotsus Owusu (punkt 37).

104      Üldise õiguse maades tuntud forum non conveniens’i (ebasobiv kohtupidamise koht) põhimõtte kohaselt võib kohus oma pädevusest loobuda põhjusel, et mõnes teises riigis asuv kohus on objektiivselt sobivam vaidluse menetlemise koht (vt kohtuotsus Owusu (punkt 8)). Selles kohtuasjas oli see riik Ühendkuningriigi kohtu arvates Jamaica.

105      Euroopa Kohus lükkas forum non conveniens’i põhimõtte kohaldamise tagasi ka põhimõttelistel põhjustel (vt allpool punkt 156).

106      Nende sätetega on reguleeritud olukord, kus mis tahes hagi menetlemine (artikkel 33) või seotud hagi menetlemine (artikkel 34) on paralleelselt pooleli nii liikmesriigi kohtus kui ka kolmanda riigi kohtus. Asjaomase sätte alusel võib liikmesriigi kohus, kellel on pädevus Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõike 1 alusel, kolmanda riigi kohtu kasuks pädevusest loobuda teatavatel tingimustel, muu hulgas seetõttu, et see on „vajalik nõuetekohase õigusemõistmise huvides“. Sellega seoses on määruse põhjenduses 24 vihjatud vaidlustele, mis on tihedalt seotud kolmandate riikidega, sõnadega, et „nõuetekohase õigusemõistmise arvessevõtmisel peaks asjaomase liikmesriigi kohus“ hindama muu hulgas, „kas kolmanda riigi kohtul on konkreetses kohtuasjas erandlik pädevus olukorras, kus liikmesriigi kohtul oleks selles asjas erandlik pädevus“. Seetõttu saab liikmesriigi kohus olukorras, kus on kohaldatavad artiklid 33 või 34, võtta neid seoseid kaudselt arvesse ja loobuda pädevusest – mitte neil põhjustel per se, vaid seetõttu, et toimub paralleelne kohtumenetlus. Kuid nagu eespool öeldud, on need sätted kohaldatavad üksnes juhul, kui kolmanda riigi kohtusse on pöördutud esimesena, mitte teisena.

107      Minu arvates ei ole kõnealust teemat käsitletud ka Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõikes 1. Seda sätet tuleb lugeda koosmõjus määruse artikli 5 lõikega 1. Esimesest sättest nähtub, et kostja vastu tuleb hagi esitada tema alalise elukoha liikmesriigi kohtutesse, ja teisest nähtub, et teda „saab teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes [määruses] sätestatud korras“. Seega on neis sätetes käsitletud üksnes kohtualluvuse kindlaks määramist liikmesriikide vahel. Neis ei ole käsitletud küsimust, kas ja kui, siis millistel asjaoludel võib kostja asukohariigi kohus loobuda pädevusest kolmanda riigi kohtute kasuks.

108      Vt Briggs, A., Civil Jurisdiction and Judgments, Informa Law, Oxon, 2015, 6 ^th ed., lk 316–362, lk 345, ja Mills, A., Party Autonomy in Private International Law, Cambridge University Press, Cambridge, 2018, lk 217. Väärib märkimist, et Brüsseli Ia määruse artiklid 33 ja 34 ei paikne eraldi jaotises pealkirjaga „Võimalus loobuda pädevusest kolmanda riigi kohtute kasuks“. Need kuuluvad hoopis määruse II peatüki 9. jakku „Lis pendens ja seotud menetlused“. Samuti ei ole neis sätetes kirjas näiteks seda, et „liikmesriigi kohus võib loobuda pädevusest kolmanda riigi kohtute kasuks ainult siis, kui ...“. Neis on kirjas hoopis see, et „kui“ on tegemist poolelioleva menetlusega teises kohtus, võib liikmesriigi kohus seda teha, tingimusel et neis sätetes ette nähtud tingimused on täidetud. Sama kehtib ka määruse põhjenduse 24 kohta. Selles põhjenduses on lihtsalt kirjas, et paralleelsete menetluste korral võib liikmesriigi kohus selle hindamisel, kas pädevusest loobuda, võtta arvesse kohtuasja tihedat seost kõnealuse kolmanda riigiga. Selles ei ole öeldud, et sellist seost võib arvesse võtta ainult mainitud olukorras.

109      Vt kohtuotsus Owusu (punktid 48–52). Mõnikord väidetakse, et arvamus 1/03 toetab sellist grammatilist tõlgendamist. See ei ole siiski nii, kuna arvamuses lihtsalt on käsitlemata küsimus, kas liikmesriigi kohus on kohustatud teostama Brüsseli korrast tulenevat pädevust. Samamoodi ei ole Euroopa Kohus kohtuotsuses IRnova käsitlenud küsimust, kas kostja asukohaliikmesriigi kohus on kohustatud asjas otsust tegema, kuna artikli 24 punkt 4 ei ole „kohaldatav“ vaidlusele, mis seondub kolmandas riigis registreeritud patendi kehtivusega. Euroopa Kohus ei pidanud seda tegema, sest selles kohtuasjas ei olnud kõne all kehtivus (vt selle kohtuotsuse punktid 36–48).

110      Kohtuotsus Coreck Maritime (punkt 19 ja seal viidatud aruanne).

111      Vt kohtuotsus Mahamdia (punktid 60–66).

112      Vt selle kohta kohtuotsus Mahamdia (punkt 65). Vt ka Kistler, A. R. E., „Effect of exclusive choice-of-court agreements in favour of third States within the Brussels I Regulation Recast“, Journal of Private International Law, vol. 14, nr 1, 2018, lk 79 ja 81–83; Hartley, T. C., op. cit., §-d 13.19–13.21. Seega tähendaks BSH, Prantsuse valitsuse ja komisjoni väljapakutud seisukoha heakskiitmine ühtlasi seda, et heaks kiidetakse ka piinlik arusaam, et Euroopa Kohus 1) tühistas kohtuotsusega Owusu kaudselt kohtuotsuse Coreck Maritime ja 2) lähtus kohtuotsuses Mahamdia väga kaheldavast põhjendusest.

113      Vt seoses Brüsseli Ia määruse artikli 24 punktiga 1 kohtujurist Poiares Maduro ettepanek kohtuasjas ČEZ (C‑343/04, EU:C:2006:13, punktid 35–39); seoses määruse artikli 24 punktiga 4 eespool punkt 60 ning seoses määruse artikli 24 punktiga 5 26. märtsi 1992. aasta kohtuotsus Reichert ja Kockler (C‑261/90, EU:C:1992:149, punkt 26). Vt üldises mõttes Jenardi aruanne, lk 35 ja 38; Usunier, L., op. cit., §-d 3, 43 ja 59; Droz, G., op. cit., §-d 137 ja 156; Gaudemet-Tallon, H., ja Ancel, M.-E., op. cit., §-d 104, ja 118; Hartley, T., op. cit., lk 212, ning Gothot, P. ja Holleaux, D., §-d 154, 155 ja 158.

114      Vt Brüsseli Ia määruse põhjendus 14 ning artikli 6 lõige 1 ja artikkel 24.

115      Või – täpsemalt öeldes – saaks neid küll arvesse võtta, kuid üksnes paralleelsete menetluste korral ja mitte siis, kui liikmesriigi kohtusse on pöördutud enne kolmanda riigi kohtusse pöördumist, isegi kui seda tehti vaid päev varem (vt eespool punkt 115), mis oleks ebaloogiline, et mitte öelda absurdne. Sellist erinevat kohtlemist ei saa põhjendada Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide „erilise suhtega“. Artiklis 24 on liikmesriikide õigusi arvesse võetud mitte seetõttu, et tegemist on Euroopa Liidu liikmesriikidega, vaid lihtsalt seetõttu, et tegemist on rahvusvahelise süsteemi suveräänsete üksustega.

116      Vt muu hulgas Roorda, L., ja Ryngaert, C., „Public International Law Constraints on the Exercise of Adjudicatory Jurisdiction in Civil Matters“, teoses Forlati, S., ja Franzina, P., (eds), Universal Civil Jurisdiction – Which Way Forward?, BRILL, 2020, lk 74–95, ning Mills, A., „Rethinking Jurisdiction in International Law“, The British Yearbook of International Law, 2014, vol. 84, nr 1, lk 187–239.

117      Vt muu hulgas Roorda, L., ja Ryngaert, C., op. cit., lk 77, 82 ja 87; Mills, A., Party Autonomy in Private International Law, lk 233; Usunier, L., op. cit., §-d 1, 43 ja 67. Siiski BSH ja komisjoni väitel ei riiva see, kui teatava liikmesriigi kohus kuulutab näiteks kolmanda riigi välja antud patendi tühiseks, selle kolmanda riigi suveräänsust, sest seda otsust selles riigis ei tunnustata. Minu arvates ei ole see argument asjakohane kahest aspektist vaadeldes. Esiteks keeldub kolmas riik sellist otsust tunnustamast just nimelt selle pärast, et seda tajutakse sekkumisena suveräänsusesse. Teiseks ei ole selline otsus kõnealuses riigis jõustatav, mistõttu ei tohiks liikmesriigi kohtutel seda enam olla pädevust üldse otsust teha (vt allpool punkt 134).

118      Vt muu hulgas 16. juuni 1998. aasta kohtuotsus Racke (C‑162/96, EU:C:1998:293, punkt 46) ning 26. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu (C‑401/19, EU:C:2022:297, punkt 70). Isegi kui Euroopa Kohus asuks ekslikult seisukohale, et rahvusvahelises õiguses puuduvad sellised kohtuliku pädevuse piirangud, nagu väidab Electrolux, on olukord, kus liikmesriik teeb otsuse asjades, mis rikuvad mõne kolmanda riigi õigusi, rahvusvahelise viisakuse aspektist lubamatu.

119      Vt Brüsseli Ia määruse põhjendused 14 ja 19 ning muu hulgas 7. juuli 2016. aasta kohtuotsus Hőszig (C‑222/15, EU:C:2016:525, punkt 44).

120      Tingimusel, et täidetud on artiklis 25 sätestatud tingimused ja arvesse on võetud kaitset pakkuvate kohtualluvuse reeglitega kehtestatud piiranguid (vt allpool punkt 150).

121      Vt Brüsseli Ia määruse põhjendus 14, artikli 6 lõige 1 ja artikkel 25.

122      Vt eespool punkt 115. See soodustab kahjulikku „kohturallit“, kus kumbki pool püüab tegutseda esimesena, selleks et kohtualluvuse kokkulepet jõustada või see, vastupidi, üle trumbata.

123      Vt 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus TP (monteerija avalik-õiguslikus televisioonis) (C‑356/21, EU:C:2023:9, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).

124      Selline piirang ei vasta harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud tingimustele. Esiteks ei ole see piirang kehtestatud „ainult seadusega“, sest selline drastiline tulemus võrsub Brüsseli Ia määruses sätestatud erinormide puudumisest. Teiseks on seda raske käsitada nii, et see „vasta[b] tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele“ (vt lisaks allpool punkt 161). Kolmandaks on isegi sellise eesmärgi olemasolu korral võimatu seda piirangut kaitsta, sest see on ebajärjekindel, et mitte öelda absurdne. Meenutan, et liikmesriigi kohtutel on lubatud jõustada kolmanda riigi kasuks sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppeid paralleelsete menetluste korral, kuid mitte siis, kui liikmesriigi kohtusse on pöördutud enne kolmanda riigi kohtusse pöördumist, isegi kui seda tehti vaid päev varem (vt eespool punkt 115).

125      Vt muu hulgas 26. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu (C‑401/19, EU:C:2022:297, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).

126      Riigi ainupädevust rikkudes tehtud välisriigi kohtu otsuse tunnustamisest keeldumine on tavapärane riigisisese õiguse meede. Samuti on see sätestatud Euroopa Liidu tasandil Brüsseli Ia määruse artikli 45 lõike 1 punkti e alapunktis ii ning rahvusvahelistes konventsioonides, näiteks tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud välisriigi kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsioonis (vt konventsiooni artikli 5 lõige 3 ja artikkel 6).

127      Vt Brüsseli Ia määruse artikli 71 lõige 1 ning artikli 73 lõiked 1 ja 3 ning 4. mai 2010. aasta kohtuotsus TNT Express Nederland (C‑533/08, EU:C:2010:243).

128      Sellele vastukaaluks meenutan, et Euroopa patendikonventsioonis puuduvad rahvusvahelist kohtualluvust puudutavad reeglid, välja arvatud üks erand, mis ei ole käesolevas kohtuasjas asjakohane (vt eespool punkt 23). Seetõttu – nagu kõik menetlusse astujad on rõhutanud – tuleb Euroopa patendikonventsiooniga ühinenud riiki, nagu seda on Türgi, kohelda Brüsseli Ia määruse sätete mõistes samamoodi nagu mis tahes muud kolmandat riiki.

129      Konventsioon, mis kiideti heaks nõukogu 4. detsembri 2014. aasta otsusega 2014/887/EL kohtualluvuse kokkuleppeid käsitleva 30. juuni 2005. aasta Haagi konventsiooni Euroopa Liidu nimel heakskiitmise kohta (ELT 2014, L 353, lk 5) (edaspidi „Haagi konventsioon“).

130      Vt Lugano II konventsiooni artiklid 22 ja 23 ning Haagi konventsiooni artikli 3 punkt a.

131      Need on Hiina, Mehhiko, Montenegro, Singapur, Ukraina ja Ühendkuningriik (vt Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverents, staatusetabel, 37; kohtualluvuse kokkuleppeid käsitlev 30. juuni 2005. aasta konventsioon, kättesaadav aadressil https://www.hcch.net/en/instruments/conventions/status-table/?cid=98).

132      C‑129/19, EU:C:2020:375, punktid 117–123.

133      Kohtujurist Bobeki ettepanek kohtuasjas BV (C‑129/19, EU:C:2020:375, punkt 123).

134      Brüsseli korra tulevast uuesti sõnastamist arvestades tõsteti see küsimus esile mitmes komisjoni tellitud uuringus (vt muu hulgas Hess, B., Pfeiffer, T., ja Schlosser, P., op. cit., §-d 360–362 ja 388) ning komisjoni 2009. aasta aruandes (lk 5). Samuti konsulteeris komisjon selles küsimuses sidusrühmaga (vt Euroopa Komisjon, 21. aprill 2009, roheline raamat nõukogu määruse (EÜ) nr 44/2001 (kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) läbivaatamise kohta (KOM(2009) 175 (lõplik)), lk 4).

135      Vt Euroopa Parlament, õiguskomisjon, doc 2010/0383(COD), 19. oktoober 2011, muudatused 106, 112 ja 113.

136      Euroopa Liidu Nõukogu, doc. 9474/11 ADD 8, 8. juuni 2011, Note from the United Kingdom delegation to Working Party on Civil Law Matters (Brussels I) (Ühendkuningriigi delegatsiooni teatis tsiviilõiguse töörühmale (Brüssel I)), lk 7–15; doc. 9474/11 ADD 14, 16. juuni 2011, Note from the French delegation to Working Party on Civil Law Matters (Brussels I) (Prantsusmaa delegatsiooni teatis tsiviilõiguse töörühmale (Brüssel I)), lk 8–18; doc. 8000/12, 22. märts 2012, Note from the United Kingdom delegation to Working Party on Civil Law Matters (Brussels I) (Ühendkuningriigi delegatsiooni teatis tsiviilõiguse töörühmale (Brüssel I)), lk 1–8; doc. 8205/12, 27. märts 2012, Note from the French delegation to Working Party on Civil Law Matters (Brussels I) (Prantsusmaa delegatsiooni teatis tsiviilõiguse töörühmale (Brüssel I)), lk 1–7.

137      Paar korda on mainitud Euroopa Liidu (toonast) tulevast heakskiitu Haagi konventsioonile (vt Euroopa Liidu Nõukogu, doc. 9549/12, 4. mai 2012, Note from the delegation of the United-Kingdom to Working Party on Civil Law Matters (Brussels I) (Ühendkuningriigi delegatsiooni teatis tsiviilõiguse töörühmale (Brüssel I)), lk 2) ja see võib selgitada, miks otsustas seadusandja jätta määrusse lisamata reeglid kolmanda riigi kohtute kasuks sõlmitud kohtualluvuse kokkulepete kohta.

138      Euroopa Liidu Nõukogu, doc. 13756/11 ADD 1, 9. september 2011, Note from German delegation to Working Party on Civil Law Matters (Brussels I) (Saksamaa delegatsiooni teatis tsiviilõiguse töörühmale (Brüssel I)), lk 3 (kohtujuristi kursiiv).

139      Õiguskirjanduses on väidetud, et liidu seadusandja tahtis tõepoolest jätta liikmesriigi kohtu ilma õigusest jõustada kolmandate riikide kohtute kasuks sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppeid, sest see annab kolmandatele riikidele stiimuli ühineda Haagi konventsiooniga (vt Beaumont, P., „The revived Judgments Project in The Hague“, Netherlands Internationaal Privaatrecht (NIPR), 2014, vol. 4, lk 532–539). Tõsi, selle autor kuulus Brüsseli Ia määruse välja töötanud nõukogu töörühma. Kuid sellisest eksperdi väitest ei piisa mingil juhul liidu seadusandja tahte tuvastamiseks, eriti kui sellega on vastuolus teiste delegatsioonide väited. Mõte, et seadusandjal võis üldse kunagi olla kavatsus ohverdada määruse alusel poolte autonoomia, et seda rahvusvahelisel tasandil edendada, teeb igal juhul nõutuks.

140      Vt komisjoni ettepanek, artikli 4 lõige 2.

141      Vt muu hulgas Euroopa Parlament, õiguskomisjon, doc. A7-0320/2012, 15. oktoober 2012, raport ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud) (KOM(2010) 748)); nõukogu, doc. 9474/11 ADD 9, 10. juuni 2011, Note from the Belgian delegation to Working Party on Civil Law Matters (Belgia delegatsiooni teatis tsiviilõiguse töörühmale), lk 3.

142      Vt muu hulgas Ühendkuningriigis High Court, Queen’s Bench Division (Commercial Court) (kõrge kohus, kuninglik osakond (kaubanduskolleegium)), Konkola Copper Mines plc vs. Coromin [2005] 2 Lloyd’s Rep. 555; High Court, Queen’s Bench Division (Commercial Court) (kõrge kohus, kuninglik osakond (kaubanduskolleegium)), Ferrexpo AG vs. Gilson Investments [2012] EWHC 721 (Comm); Prantsusmaal Cour de cassation, Chambre Civile 1 (kassatsioonikohus, 1. tsiviilkolleegium), 2. aprill 2014, 13-11.192, FR:CCASS:2014:C100356. Vt lisaks Nuyts, A., Study on Residual Jurisdiction, General Report, 2007, lk 73–80.

143      Vt muu hulgas Nuyts, A., „La théorie de l’effet réflexe“ teoses Le droit processuel et judiciaire européen, Brüssel, La Charte, 2003, lk 73-89; Mills, A., Party Autonomy in Private International Law, lk 138; Harris, J., „Stay of proceedings and the Brussels Convention“, ICLQ, 2005, vol. 54, lk 933–950; Bachmeir, T., ja Freytag, M., „Discretional elements in the Brussels Ia Regulation“, Journal of Private International Law, 2022, vol. 18, nr 2, lk 296–316; Kistler, A. R. E., op. cit., lk 66–95; Fawcett, J. J., ja Torremans, P., op. cit., § 7.218; Usunier, L., op. cit., § 14; De Verneuil Smith, P., Lasserson, B., ja Rymkiewicz, R., „Reflections on Owusu: The Radical Decision in Ferrexpo“, Journal of Private International Law, 2012, vol. 8, nr 2, lk 389–405; Dicey, A. V., Morris, J. H. C., ja Collins, L. A. C., The Conflict of Laws, Sweet & Maxwell U.K., 2012, 15 ^th ed., §-d 12.021–12.024; Vt Goodwin, J., „Reflexive effect and the Brussels I Regulation“, Law Quarterly Review, 2013, vol. 129, lk 317–320; Takahashi, K., „Review of the Brussels I Regulation: A Comment from the Perspectives of Non-Member States (Third States)“, Journal of Private International Law, 2012, vol. 8, nr 1, lk 8–11; Briggs, A., op. cit., §-d 2.305–2.308; Gaudemet-Tallon, H., ja Ancel, M.-E., op. cit., § 106, ning Gothot, P., ja Holleaux, D., op. cit., §-d 37 ja 142.

144      Loomulikult on see ebatäiuslik „peegeldus“ lahendusest, mis on sätestatud artiklites 24 ja 25 liidusiseste vaidluste puhuks. Nende sätete kohaselt jäävad kõik muud kohtud peale kindlaksmääratud kohtute pädevusest ilma ja on kohustatud sellest loobuma.

145      Näiteks ei piisa sellest, et vaidlus käsitleb mõnes kolmandas riigis registreeritud patenti; see peab käsitlema konkreetselt selle kehtivust või registreerimist, nagu on sätestatud Brüsseli Ia määruse artikli 24 punktis 2.

146      Välja arvatud loomulikult säte, mis käsitleb teatava liikmesriigi kohtute määramist.

147      Vt Brüsseli Ia määruse artiklid 15, 19, 23 ja artikli 25 lõige 4.

148      Vt selle kohta kohtuotsus Mahamdia (punkt 64).

149      Vt Kistler, A. R. E., op. cit., lk 89–90; Nuyts, A., „La théorie de l’effet reflexe“, § 6; Mills, A., Party Autonomy in Private International Law, lk 138 ja 233; Goodwin, J., op. cit., lk 317–320; Gaudemet-Tallon, H., ja Ancel, M.-E., op. cit., § 106; Bachmeir, T., ja Freytag, M., op. cit., lk 309, ning Usunier, L., op. cit., § 14.

150      Analoogia alusel tuleb märkida, et Euroopa Kohus nägi 27. juuni 1991. aasta otsuses Overseas Union Insurance jt (C‑351/89, EU:C:1991:279) ette üheselt mõistetava põhimõtte, mis kehtib paralleelseid kohtumenetlusi puudutavate Brüsseli korra reeglite kohaldamise suhtes („mitte ühelgi juhul ei ole kohus, kelle poole pöörduti teisena, paremal positsioonil kui kohus, kelle poole pöörduti esimesena, selle otsustamisel, kas pädevus kuulub viimati mainitud kohtule“) (punkt 23). Samal ajal jättis ta sõnaselgelt käsitlemata olukorra, kus ainupädevus on kohtul, kelle poole pöörduti teisena (vt punkt 20). Lõpuks kinnitas Euroopa Kohus 3. aprilli 2014. aasta otsuses Weber (C‑438/12, EU:C:2014:212, punkt 53 jj), et sellest põhimõttest saab teha erandi just sellises olukorras, mille ta oli varem käsitlemata jättis.

151      Vt kohtuotsus Owusu (punktid 38–43).

152      Vt Brüsseli Ia määruse artiklid 30, 33 ja 34. Peale selle on sellise piiratud kaalutlusõigusega kaasnev (mõningane) ebakindlus mõõtmatult parem kui absoluutne kindlus ja absurdsus, mis kaasneb lahendusega, mille puhul on Euroopa Liidu kohtud kohustatud selliseid kohtuasju lahendama.

153      Vt Nuyts, A., Study on Residual Jurisdiction, §-d 93–96 ja 103.