1

Euroopa Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 9. septembri 2020. aasta otsuse Itaalia vs. komisjon (T‑437/16, edaspidi vaidlustatud kohtuotsus, EU:T:2020:410), millega Üldkohus tühistas avaliku konkursi EPSO/AD/322/16 teate auditi valdkonna administraatorite reservnimekirjade koostamiseks (AD 5/AD 7) (ELT 2016, C 171 A, lk 1) (edaspidi „vaidlusalune konkursiteade“).

2

Nõukogu 15. aprilli 1958. aasta määruse nr 1, milles määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled (EÜT 1958, 17, lk 385; ELT eriväljaanne 01/01, lk 3), mida on muudetud nõukogu 13. mai 2013. aasta määrusega (EL) nr 517/2013 (ELT 2013, L 158, lk 1) (edaspidi „määrus nr 1/58“), artiklis 1 on sätestatud:

„[Euroopa] Liidu ametlikud keeled ning selle institutsioonide töökeeled on bulgaaria, eesti, hispaania, hollandi, horvaadi, iiri, inglise, itaalia, kreeka, leedu, läti, malta, poola, portugali, prantsuse, rootsi, rumeenia, saksa, slovaki, sloveeni, soome, taani, tšehhi ja ungari keel.“

3

Määruse artiklis 2 on ette nähtud:

„Liikmesriigi või liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluva isiku poolt ühenduse institutsioonidele saadetavad dokumendid võib koostada saatja valikul ükskõik millises ametlikus keeles. Vastus antakse samas keeles.“

4

Määruse artiklis 6 on sätestatud:

„Ühenduse institutsioonid võivad oma töökorras sätestada, milliseid keeli konkreetsetel juhtudel kasutatakse.“

5

Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjad (edaspidi „ personalieeskirjad“) on kehtestatud nõukogu 29. veebruari 1968. aasta määrusega (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused ning komisjoni ametnike suhtes ajutiselt kohaldatavad erimeetmed (EÜT 1968, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 5), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määrusega nr 1023/2013 (ELT 2013, L 287, lk 15).

6

Personalieeskirjade I jaotis „Üldsätted“ sisaldab artikleid 1–10c.

7

Personalieeskirjade artiklis 1d on ette nähtud:

„1.   Käesolevate personalieeskirjade kohaldamisel on keelatud igasugune diskrimineerimine […] keeleoskuse […] põhjal.

[…]

6.   Kõiki mittediskrimineerimise põhimõtte ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise piiranguid peab objektiivselt ja otstarbekalt põhjendama ja need peavad vastama personalipoliitika üldise huvi kohastele seaduslikele eesmärkidele. […]“.

8

Personalieeskirjade artiklis 2 on sätestatud:

„1.   Iga institutsioon määrab kindlaks, kes kasutab käesolevate personalieeskirjade kohaselt ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule antud volitusi.

2.   Üks või mitu institutsiooni võivad siiski usaldada ühele endi seast või institutsioonidevahelisele organile osa või kõik ametisse nimetava asutuse või ametiisiku volitused, välja arvatud ametnike ametisse nimetamist, ametialast edutamist või üleviimist käsitlevad otsused.“

9

Personalieeskirjade III jaotise pealkiri on „Ametnike teenistuskäik“.

10

Selle jaotise 1. peatükk „Töölevõtmine“ koosneb ametnike personalieeskirjade artiklitest 27–34 ja artikli 27 esimeses lõigus on sätestatud:

„Ametnike töölevõtmisel lähtutakse eesmärgist võtta institutsiooni teenistusse võimalikult võimekad, tulemuslikult töötavad ja sõltumatud ametnikud, kes valitakse liidu liikmesriikide kodanike hulgast võimalikult laialt geograafiliselt alalt. Ühtki ametikohta ei eraldata konkreetse liikmesriigi kodanikele.“

11

Personalieeskirjade artiklis 28 on ette nähtud:

„Ametnikku võib ametisse nimetada üksnes tingimusel, et:

[…]

[…]

12

Personalieeskirjade III lisa pealkiri on „Konkursid“. Selle artiklis 1 on sätestatud:

„1.   Konkursiteadaande koostab ametisse nimetav asutus või ametiisik pärast nõupidamist ühiskomiteega.

See peab sisaldama järgmist:

[…]“.

13

Lisa artikkel 7 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Pärast nõupidamist personalieeskirjade komiteega volitavad institutsioonid Euroopa Personalivaliku Ametit [(EPSO)] võtma vajalikke meetmeid selle tagamiseks, et liidu ametnike valikumenetlustes […] kohaldataks ühtseid norme.“

14

EPSO asutati Euroopa Parlamendi, nõukogu, komisjoni, kohtu, kontrollikoja, majandus- ja sotsiaalkomitee, regioonide komitee ja Euroopa ombudsmani 25. juuli 2002. aasta otsusega 2002/620/EÜ (EÜT 2002, L 197, lk 53; ELT eriväljaanne 01/04, lk 46).

15

Nimetatud otsuse artikli 2 lõike 1 esimese lause kohaselt täidab EPSO muu hulgas sellele otsusele allakirjutanud institutsioonide ametisse nimetavate asutuste personalivaliku volitusi vastavalt personalieeskirjade III lisale.

16

Otsuse 2002/620 artikli 4 viimases lauses on ette nähtud, et võimalikud kaebused kõnealustes valdkondades esitatakse komisjoni vastu.

17

EPSO avaldas 27. veebruaril 2015Euroopa Liidu Teatajas dokumendi „Avalike konkursside üldeeskirjad“ (ELT 2015, C 70 A, lk 1), mille esimesel leheküljel on täpsustatud, et need „üldeeskirjad on konkursiteate lahutamatu osa ning moodustavad koos teatega konkursimenetluse siduva raamistiku“.

18

Üldeeskirjade punktis 1.3 „Osalemistingimuste täitmine“ on keelteoskuse kohta ette nähtud:

„[…]

ELi institutsioonide pikaajalise tava kohaselt kasutatakse sisesuhtluses kõige rohkem inglise, prantsuse ja saksa keelt ning samu keeli kasutatakse valdavalt ka välissuhtluses ja toimikute menetlemisel.

Konkurssidel on teise keele valiku võimalused määratud kindlaks vastavalt talituste huvidele, mille kohaselt peavad uued töötajad olema kohe töövalmis ning suutelised oma igapäevatöös vabalt suhtlema. Vastasel korral oleks institutsioonide toimimine oluliselt häiritud.

Võrdse kohtlemise tagamiseks peavad kõik kandidaadid, sealhulgas need, kelle esimene ametlik keel on üks kolmest nimetatud keelest, sooritama teatavad testid oma teises keeles, mis on üks neist kolmest keelest. Erioskuste selline hindamine võimaldab institutsioonidel mõõta kandidaatide võimet koheseks tegutsemiseks keskkonnas, mis vastab üsna täpselt tegelikkusele, mis neid ametikohal ees ootab. See aga ei mõjuta edaspidist keeleõpet, et vastavalt personalieeskirjade artikli 45 lõikele 2 omandada kolmas töökeel. […]“

19

Üldkohus kirjeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–13 vaidlusaluse konkursiteate sisu järgmiselt:

[…]

[…]

20

Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 5. augustil 2016, esitas Itaalia Vabariik hagi vaidlusaluse konkursiteate tühistamise nõudes. Hispaania Kuningriik astus menetlusse Itaalia Vabariigi toetuseks.

21

Itaalia Vabariik vaidleb oma hagis kahes aspektis vastu vaidlusaluse konkursiteatega kehtestatud sellise keeltekasutuse korra õiguspärasusele, mis piirab inglise, prantsuse ja saksa keelega esiteks konkursi teise keele valikut ning teiseks kandidaatide ja EPSO suhtluskeele valikut.

22

Esimesena analüüsis Üldkohus koos kolmandat ja seitsmendat väidet, mis puudutavad keeltekasutuse korra esimest aspekti.

23

Sellega seoses märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62, et vaidlusaluse konkursiteatega hõlmatud konkursi teise keele valiku piiramine inglise, prantsuse ja saksa keelega (edaspidi „konkursi 2. keele valiku piiramine“ või „asjaomane piiramine“) kujutab endast sisuliselt erinevat kohtlemist keeleoskuse põhjal, mis on põhimõtteliselt keelatud personalieeskirjade artikli 1d lõikega 1, lisades samas, et selline erinev kohtlemine võib olla põhjendatud.

24

Seetõttu analüüsis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 63–199 seda põhjendust.

25

Analüüsi raames kontrollis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 80–100 kolme põhjendust, mis olid vaidlusaluses konkursiteates esitatud asjaomase piiramise õigustamiseks.

26

Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 88, et ei eelarve ja töökorraldusega seotud piirangud ega hindamiskeskuse katsete eripära ei saa põhjendada tuvastatud erinevat kohtlemist.

27

Selles kontekstis tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91, et kui vajadus, et uued tööle võetud isikud oleksid kohe töövalmis, võib olla sobiv, et põhjendada piirdumist nende kolme kõnealuse keelega, siis ei eelarve ja töökorraldusega seotud piirangutest tulenev põhjendus ega valikumenetluse laadiga seotud põhjendus ei saa sellist piiramist õigustada.

28

Neist kolmest põhjendusest esimese kohta märkis Üldkohus esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93 ja 94, et vaidlusaluse konkursiteate II lisa sissejuhatavas osas ja punkti 1 alapunktis i esitatud kaalutlused – kuigi need näitavad teenistuse huvi olemasolu selleks, et uued tööle võetud isikud saaksid oma ülesandeid täita ja tõhusalt suhelda kohe tööle asumisest peale – ei ole iseenesest piisavad tõendamaks, et asjaomased ametiülesanded, milleks on administraatori ametiülesanded auditi valdkonnas vaidlusaluse teatega hõlmatud institutsioonides, vajavad konkreetselt inglise, prantsuse või saksa keele rahuldavat oskust, välistades muud liidu ametlikud keeled.

29

Teiseks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 95–98, et seda analüüsi ei lükka ümber kirjeldus teenistusülesannetest, mida asuvad täitma konkursi edukalt läbinud isikud, kes on tööle võetud, nagu see on esitatud vaidlusaluses konkursiteates, kuna pelga kirjelduse põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, kuidas kõik kolm keelt, millega oli asjaomase konkursi 2. keele valik piiratud, võimaldavad konkursi edukalt läbinud isikutel olla kohe töövalmis. Üldkohus asus seisukohale, et selle konkursiteate ühegi asjaoluga ei ole võimalik tõendada, et neid kolme keelt kasutataks tegelikult teate I lisas loetletud ülesannete täitmiseks või ka ettekannete tegemisel, arutelude pidamisel ja aruannete kirjutamisel, millele on viidatud teate II lisa sissejuhatavas osas. Samamoodi ei nähtu kuidagi sellest teatest ega käesolevate kohtuasjade toimikus sisalduvatest asjaoludest, et auditeerimisülesandeid täitvate administraatorite suhtluses auditeeritavate üksuste või talituste ja pädevate asutustega kasutataks tegelikult eespool viidatud kolme keelt.

30

Seetõttu tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 100 järelduse, et põhjendus, mis tugineb vajadusele, et uued tööle võetud isikud oleksid kohe töövalmis – arvestades selle ebamäärast ja üldist sõnastust vaidlusaluses konkursiteates ning asjaolu, et puudub konkreetne teave, mis seda põhjust kinnitaks –, ei saa õigustada konkursi 2. keele valiku piiramist.

31

Neil asjaoludel kontrollis Üldkohus seejärel, kas asjaolud, mis komisjon selle põhjendusega seoses esitas, võivad tõendada, et arvestades täidetavate ametikohtade tööülesannete eripära, oli asjaomane piiramine objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud vajadusega, et oleksid olemas administraatorid, kes on kohe töövalmis.

32

Selle kontrollimiseks analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 106–149 esiteks asjaolusid, mis on seotud komisjoni institutsioonisisese tavaga keele valdkonnas ning mis on järgmised:

33

Mis puudutab teatist SEC(2000) 2071/6, siis analüüsis Üldkohus seda vaidlustatud kohtuotsuse punktides 112–117, tõdedes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113, et selle „eesmärk on sisuliselt hinnata erinevat liiki menetlusi komisjoni liikmete kolleegiumi poolt otsuste tegemiseks, nagu need olid ette nähtud komisjoni töökorras nimetatud teatise väljastamise ajal kehtinud redaktsioonis, ning teha ettepanek nende lihtsustamiseks. Just selles kontekstis ja viidates konkreetset liiki menetlusele, milleks on kirjalik menetlus, on selle teatise punktis 2.2 märgitud, et „dokumente tuleb levitada komisjoni kolmes töökeeles“, ilma siiski neid nimetamata. Sellest ainsast viitest, isegi kui see sisaldab sõna „töökeeled“, ei piisa selle tõendamiseks, et inglise, prantsuse ja saksa keel on keeled, mida komisjoni talitused oma igapäevatöös tegelikult kasutavad.“ Olles nimetatud kohtuotsuse punktides 114–116 märkinud, et selle viite ulatust täpsustavad teatise SEC(2000) 2071/6 muud lõigud, järeldas Üldkohus sama kohtuotsuse punktis 117, et sellest teatisest „[ei ole] võimalik teha tarvilikke järeldusi selle kohta, et inglise, prantsuse ja saksa keelt kasutatakse tegelikult komisjoni talituste igapäevatöös ega seda enam [vaidlusaluses konkursi]teates nimetatud ametiülesannete täitmisel“.

34

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 lisas Üldkohus, et seda järeldust ei saa seada kahtluse alla teised dokumendid, mille alusel komisjon teeb ettepaneku analüüsida teatist SEC(2000) 2071/6 ning milleks on komisjoni töökord, selle rakenduseeskirjad ja dokument „Keelenõuded vastavalt vastuvõtmise menetlusele“, ning seejärel analüüsis ta selle kohtuotsuse punktides 119–121 järgemööda neid kolme teksti.

35

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 132 märkis Üldkohus sellega seoses, et käesoleva kohtuotsuse punktis 34 viidatud dokumente kogumis ei saa analüüsida kui üksikasjalikke eeskirju töökorras, et kohaldada määrusega nr 1/58 kehtestatud üldist keeltekasutuse korda viimati nimetatud määruse artikli 6 tähenduses. Nagu komisjon samuti täpsustas, „kajastavad need dokumendid üksnes selle institutsiooni pikaaegset väljakujunenud halduspraktikat, mille kohaselt kasutatakse inglise, prantsuse ja saksa keelt keeltena, milles dokumendid tuleb teha kättesaadavaks, et esitada need liikmete kolleegiumile heakskiitmiseks“. Peale selle, olles nimelt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 133 ja 134 tõdenud, et konkreetselt ei saa dokumenti „Keelenõuded vastavalt vastuvõtmise menetlusele“, mis on väljavõte „Tööprotsesside käsiraamatust“, käsitada kui komisjoni presidendi otsust määrata kindlaks kolleegiumile esitatud dokumentide esitamise keeled, märkis Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 135, et ei ole olemas institutsioonisisest otsust, millega määratakse kindlaks tema töökeeled.

36

Üldkohus tegi need „sissejuhatavad täpsustused“ ning tõdes seejärel vaidlustatud kohtuotsuse punktis 136, et kuna nende ainus eesmärk on kindlaks määrata keeled, mis on vajalikud komisjoni erinevate otsustamismenetluste läbiviimiseks, siis ei ole komisjoni esitatud dokumendid kokku sellised, mis õigustaksid asjaomase konkursi 2. keele valiku piiramist inglise, prantsuse ja saksa keelega, kui võtta arvesse vaidlusaluses konkursiteates viidatud ametikohtade tööülesannete eripära.

37

Sellega seoses täpsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 137, et nendest dokumentidest ei nähtu, et esineks vajalik seos komisjoni otsustamismenetluste, eelkõige nende, mis toimuvad komisjoni liikmete kolleegiumis, ja nende ametiülesannete vahel, mida vaidlusaluse konkursi edukalt läbinud isikud võivad täita. Nimelt, isegi kui eeldada, et konkreetse institutsiooni liikmed kasutavad nõupidamisel ainult ühte keelt või teatud keeli, siis ei saa rohkem selgitusi esitamata eeldada, et uus tööle võetud ametnik, kes ei oska nendest keeltest ühtegi, ei ole kõnealuses institutsioonis kohe võimeline tarvilikku tööd tegema.

38

Lisaks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 138, et komisjoni esitatud dokumentidest ei nähtu samuti, et komisjoni talitused kasutaksid oma igapäevatöös tegelikult kõiki kolme keelt, mis on kvalifitseeritud „menetluskeelteks“. Lisaks annab teatis SEC(2000) 2071/6 mõista, et mitte dokumendi koostamise eest sisuliselt vastutav talitus, vaid just tõlke peadirektoraat koostab selle dokumendi versioonid vajalikes menetluskeeltes, et edastada need komisjoni liikmete kolleegiumile. Ta lisas selle kohtuotsuse punktis 139, et kuna ükski ametnik ei pea rahuldavalt oskama kõiki vaidlusaluses konkursiteates nõutud kolme keelt, on raske ette kujutada, et akti eelnõu koostamine kolleegiumile edastamiseks nõutavates keeleversioonides jagatakse samal ajal vastava arvu ametnike vahel, kes kuuluvad selle eelnõu koostamise eest vastutavasse talitusse. Pärast seda, kui Üldkohus oli nimetatud kohtuotsuse punktides 140–143 lükanud tagasi argumendid, mille komisjon tuletab teatisest SEC(2006) 1489 (lõplik), märkis ta selle punktides 144–148, et institutsiooni esitatud dokumendid ei viita kaugeltki sellele, et nendes silmas peetud menetlustes kasutatakse ainult kolme „menetluskeelt“.

39

Seda analüüsi arvestades otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 149, et kõnealused dokumendid ei ole sellised, mis tõendavad, et asjaomase piiramisega vastatakse teenistuse tegelikele vajadustele, ja seega tõendavad, et selles teates silmas peetud ametikohtade tööülesannete eripära arvestades on olemas teenistuse huvi, et uued tööle võetud isikud oleksid kohe töövalmis.

40

Teiseks analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 150–165 asjaolusid, mis puudutavad keeli, mida auditeerimisülesandeid täitvad komisjoni töötajad kasutavad.

41

Ühelt poolt analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 152–163 lisa „[D]ati sulla diffusione dell’inglese, del francese e del tedesco utilizzate come lingue veicolari dal personale della Commissione in funzione nel settore dell’audit al 30.09.2016“ („Andmed inglise, prantsuse ja saksa keele kasutamise kohta vahenduskeeltena komisjoni auditi valdkonnas tegutseva personali poolt seisuga 30.[september] 2016“), jõudes selle kohtuotsuse punktis 157 järeldusele, et need andmed üksi ega selle kohtuotsuse punktides 106–149 analüüsitud dokumentidega koostoimes ei võimalda tuvastada, millist vahenduskeelt või -keeli kasutavad tegelikult igapäevatöös asjaomased talitused või koguni seda, milline on keel või millised on keeled, mis on auditeerimisülesannete täitmiseks hädavajalikud. Seega asus Üldkohus seisukohale, et need andmed ei võimalda kindlaks teha, milline on keel või millised on keeled, mille rahuldav oskus teeb vaidlusaluse konkursiteatega hõlmatud konkursi edukalt läbinud isikud administraatoriteks, kes on kohe töövalmis. Sama kohtuotsuse punktis 158 lisas ta, et samadel põhjustel ei saa Üldkohtus poolelioleva vaidluse lahendamisel olla asjakohased komisjoni esitatud täiendavad andmed, mis puudutavad tema auditeerimisvaldkonnas tegutseva ning lepinguliste teenistujate kategooriasse ja tegevusüksusse AST kuuluva personali keelteoskust.

42

Olles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 159 peale selle meelde tuletanud oma kohtupraktikat, mille kohaselt ei saa konkursi kandidaatide 2. keele valiku piiramist väikse arvu ametlike keeltega pidada objektiivselt põhjendatuks ja proportsionaalseks, kui nende keelte hulgas on peale keele, mille oskus on soovitav ja isegi vajalik, teised keeled, mis ei anna potentsiaalsetele konkursi edukalt läbinud isikutele mingit erilist eelist võrreldes teise ametliku keelega, otsustas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 160, et isegi kui tuleb asuda seisukohale, et teenistuses oleva personali keelteoskus võib viidata sellele, et selleks, et uus tööle võetud isik oleks institutsioonisisese suhtluse seisukohalt kohe töövalmis, peab ta oskama keelt, mis on personali hulgas eriti levinud, ei saa kõnealused andmed õigustada vaidlusaluses konkursiteates seatud piirangut 2. keele valikule.

43

Sellega seoses märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 161, et „1. keelena“ ja „2. keelena“ deklareeritud keeltega seotud andmetest tuleneb, et üksnes inglise keele rahuldavat oskust saab pidada selliseks, mis annab potentsiaalsetele asjaomase konkursi edukalt läbinud isikutele eelise. Seevastu ei võimalda need andmed selgitada, miks kandidaat, kellel on näiteks itaalia keele põhjalik oskus ja saksa keele rahuldav oskus, võiks olla kohe töövalmis sisesuhtluse jaoks, samas kui kandidaat, kellel on itaalia keele põhjalik oskus ja hollandi või hispaania keele rahuldav oskus, seda olla ei saaks. Mis puudutab lisaks „3. keelt“ käsitlevaid andmeid, siis täpsustas Üldkohus kohtuotsuse punktis 162, et kuigi nende sisu ei muuda seda hinnangut, ei saa neid mingil juhul arvesse võtta, kuna komisjoni esitatud lisast ei nähtu, et selles nimetatud töötajad oleksid juba üles näidanud suutlikkust töötada oma kolmandas keeles.

44

Nii järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 163, et andmed, mis puudutavad komisjoni auditi valdkonnas tegutseva personali keelteoskust, ei võimalda õigustada asjaomast piiramist, arvestades eesmärki, et on olemas konkursi edukalt läbinud isikud, kes on kohe töövalmis.

45

Teiselt poolt olgu märgitud, et mis puudutab komisjoni esitatud dokumenti, mis sisaldab tema siseauditi talituselt kogutud andmeid ning millest selle institutsiooni väitel tuleneb, et nimetatud talitus konsulteerib teiste komisjoni talitustega üksnes inglise ja prantsuse keeles, samas kui auditi lõplikud aruanded koostatakse üksnes inglise keeles, siis Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 164 ja 165, et kuna see dokument ei sisalda ühtegi asjaolu, mis võiks tõendada, et saksa keelt kasutatakse asjaomastes teenistustes töökeelena või vahenduskeelena, siis see ei ole asjakohane.

46

Kolmandaks analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 166–187 kontrollikoja toimimist puudutavaid asjaolusid. Mis puudutab kõigepealt kontrollikoja 25. mai 2004. aasta otsust 22‑2004, mis käsitleb dokumentide tõlkimise reegleid kontrollikoja liikmete, auditigruppide ja halduskomitee koosolekuteks (edaspidi „otsus 22/2004“), siis tõdes Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 172, et see otsus ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna see ei sisalda ühtegi asjaolu saksa keele kasutamise kohta kontrollikoja talitustes töökeelena või vahenduskeelena.

47

Seejärel analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 175–179 kontrollikoja presidendi 11. novembri 1983. aasta teatist ja selle lisasid, milleks on 12. oktoobri 1982. aasta piiratud istungi protokoll ja selle presidendi sama kuupäevaga teatis, mis käsitlevad kontrollikoja istungite suulist tõlget ja sisulist korraldust (edaspidi koos „11. novembri 1983. aasta teatis“), tõdedes eelkõige selle kohtuotsuse punktis 177, et need dokumendid ei võimalda kindlaks teha, milline on töökeel või töökeeled või vahenduskeeled, mida kasutatakse talitustes, kuhu võetaks tööle vaidlusaluse konkursiteatega hõlmatud konkursi edukalt läbinud isikud.

48

Lõpuks analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 181–187 komisjoni esitatud tabelit „LINGUE PARLATE DAL PERSONALE DELLA CORTE DEI CONTI IN SERVIZIO AL 30.09.2016“ („Kontrollikoja teenistuses oleva personali kõneldavad keeled seisuga 30.[september] 2016“) ning märkis selle kohtuotsuse punktis 185, et see dokument ei võimalda samuti kindlaks teha, milline on keel või millised on keeled, mille rahuldav oskus teeb vaidlusaluse konkursiteatega hõlmatud konkursi edukalt läbinud isikud isikuteks, kes on kohe töövalmis, kuna samamoodi nagu komisjoni esitatud andmed omaenda personali kohta, on selles tabelis üksnes loetletud kontrollikoja erinevate ametnike kategooriate keelteoskus.

49

Neil asjaoludel järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 187 ja 188, et sama moodi andmetega, mis komisjon on esitanud seoses oma institutsioonisisese tavaga keele valdkonnas, ei võimalda komisjoni esitatud andmed kontrollikoja personali kasutatud keelte kohta tuvastada, et asjaomane piiramine on põhjendatud eesmärgiga, et tööle võetud administraatorid oleksid kohe töövalmis.

50

Neljandaks analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 189–196 asjaolusid, mis puudutavad inglise, prantsuse ja saksa keele levikut võõrkeeltena, mida kõneldakse ja õpitakse Euroopas, otsustades selle kohtuotsuse punktides 195 ja 196, et need asjaolud üksi ega koostoimes muude toimiku materjalidega ei võimalda põhjendada asjaomast piiramist, kuna need asjaolud võivad kõige paremal juhul võib-olla tõendada piiramise proportsionaalsust, kui leiab kinnitust, et see vastab vajadusele, et on olemas konkursi edukalt läbinud isikud, kes on kohe töövalmis, mida komisjon siiski ei ole tõendanud.

51

Komisjoni esitatud kõigi asjaolude analüüsimise kohta järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 197–199, et komisjon ei ole tõendanud, et 2. keele valiku piiramine on objektiivselt põhjendatud ja proportsionaalne taotletava peamise eesmärgiga, mis seisneb nende administraatorite töölevõtmises, kes oleksid kohe töövalmis. Nimelt ei piisa sellise piiramise põhimõtte kaitsmiseks sellest, et viidatakse suurele arvule liidu ametlikele keeltele ning vajadusele valida piiratum arv keeli või koguni üks keel sisesuhtluse keelena või „vahenduskeelena“. Veel on personalieeskirjade artikli 1d lõikeid 1 ja 6 arvestades vaja objektiivselt põhjendada ühe või mitme konkreetse keele valikut, välistades kõik teised keeled.

52

Seetõttu nõustus Üldkohus kolmanda ja seitsmenda väitega ja tühistas vaidlusaluse konkursiteate osas, milles konkursi 2. keele valik on piiratud inglise, prantsuse ja saksa keelega.

53

Teisena analüüsis Üldkohus kuuendat väidet, mis oli seotud vaidlustatud keeltekasutuse korra teise aspektiga ning puudutas ELTL artikli 18, ELTL artikli 24 neljanda lõigu, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 22, määruse nr 1/58 artiklite 1 ja 2 ja personalieeskirjade artikli 1d lõigete 1 ja 6 rikkumist. Üldkohus nõustus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 222 selle väitega ja tühistas vaidlusaluse konkursiteate osas, milles sellega on kandidaatide ja EPSO suhtluskeelte valik piiratud üksnes inglise, prantsuse ja saksa keelega.

54

Seetõttu rahuldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 223 hagi ja tühistas vaidlusaluse konkursiteate tervikuna. Lisaks täpsustas ta selle kohtuotsuse punktides 225–230, et nendes samades punktides esitatud põhjustel ei saa see tühistamine mõjutada töölevõtmisi, mis on asjaomase valikumenetluse tulemusel koostatud reservnimekirjade alusel juba toimunud.

55

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

56

Itaalia Vabariik ja Hispaania Kuningriik paluvad Euroopa Kohtul:

57

Komisjon esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kolm väidet.

58

Esimene ja teine väide käsitlevad konkursi 2. keele valiku inglise, prantsuse ja saksa keelega piiramise õiguspärasust, samas kui kolmas väide puudutab vaidlusaluse konkursiteatega hõlmatud kandidaatide ja EPSO suhtluses kasutada võidavate keelte valiku piiramise õiguspärasust.

59

Esimene väide, mis jaguneb kolmeks osaks, puudutab õigusnormi rikkumisi personalieeskirjade artikli 1d lõike 6 tõlgendamisel ja komisjonil oleva põhjendamiskohustuse kindlaksmääramisel ning Üldkohtul oleva põhjendamiskohustuse rikkumist.

60

Komisjon väidab, et analüüsides asjaolusid, mis puudutavad komisjoni institutsioonisisest tava keele valdkonnas ja keeli, mida selle institutsiooni auditeerimisülesandeid täitvad töötajad kasutavad, kohaldas Üldkohus ilma igasuguse põhjenduseta õigusvastaseid kriteeriume, et hinnata, kas need asjaolud tõendavad, et asjaomane piiramine on põhjendatud, ning milleks on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 137 uue tööle võetud ametniku suutlikkus teha kõnealuses institutsioonis kohe „tarvilikku tööd“ ning nimetatud kohtuotsuse punktides 159–161 sellise „erilise eelise“ puudumine, mida teatud keeled, millega valik on piiratud, taolisele ametnikule annavad. Nendele kriteeriumidele tuginemine tähendaks aga, et eitatakse teenistuse huve, et uued tööle võetud töötajad oleksid kohe töövalmis.

61

Mis puudutab täpsemalt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 137 esitatud kriteeriumi, siis väidab komisjon esiteks, et kuna teenistuse huvides on nõutud kohe töövalmis kandidaatide töölevõtmist, siis asjaolu, et need kandidaadid on suutelised siiski tegema „tarvilikku tööd“, ei ole asjakohane.

62

Kui nimelt nõuda, et uued tööle võetud töötajad on kohe töövalmis, siis selle eesmärk on tagada järjepidevus personaliga, kes on teenistuses talituses, kuhu need töötajad on ametisse määratud, ning see läheb kaugemale kui pelk suutlikkus kohe teha tarvilikku tööd.

63

Komisjon väidab teiseks, et Üldkohus ei määratlenud, mida mõiste „tarvilik töö“ hõlmab, ega põhjendanud järeldust sellise töö tegemise võimalikkuse kohta, rikkudes põhjendamiskohustust.

64

Kolmandaks on „võimatu“, et uus tööle võetud kandidaat, kes ei valda ühte kolmest keelest, mille võib vaidlusaluse konkursiteate kohaselt valida 2. keeleks, saaks teha tarvilikku tööd institutsioonis, mille poliitilise juhtimise ja nõuandev organ, milleks on komisjoni liikmete kolleegium, teeb institutsioonisiseseid otsuseid üksnes ühes neist kolmes keeles. Sellega seoses väidab komisjon sisuliselt, et Üldkohtu viide 15. septembri 2016. aasta kohtuotsuse Itaalia vs. komisjon (T‑353/14 ja T‑17/15, EU:T:2016:495) punktidele 121 ja 122 on ekslik, kuna alaliste esindajate komitee (COREPER), millele on viidatud nendes punktides, on konkreetselt ELL artikli 16 lõikes 7 ette nähtud organ, mis on teistest institutsioonidest eraldiseisev. Käesolev kohtuasi puudutab aga ühe ja sama institutsiooni üksuseid, kuhu kuuluvad nii selle institutsiooni kolleegium kui ka eri talitused. Pealegi ei mõjuta nende tööülesannete eripära, mida täidetakse talitustes, kuhu töötajad on tööle määratud, asjaolu, et lõpuks esitavad need talitused akti eelnõud komisjoni liikmete kolleegiumile.

65

Neljandaks ületas Üldkohus oma kohtuliku kontrolli piire, kui ta asus seisukohale, et komisjon oleks pidanud esitama üksikasjalikumaid selgitusi asjaomase piiramise põhjendamiseks, ning peale selle ei ole Üldkohus sellist hinnangut põhistanud.

66

Itaalia Vabariik ja Hispaania Kuningriik vaidlevad nendele argumentidele vastu.

67

Olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab liidu institutsioonidel olema ulatuslik kaalutlusõigus oma teenistusüksuste töö korraldamisel, ning eriti siis, kui nad määravad kindlaks täidetava ametikoha jaoks nõutavate oskuste kriteeriumid ning vastavalt nendele kriteeriumidele ja teenistuse huvides konkursi korraldamise tingimused ja korra. Seega peab institutsioonidel – nagu ka EPSO‑l, kui ta täidab institutsioonide poolt temale antud volitusi – olema võimalik vastavalt oma vajadustele kindlaks määrata oskused, mida tuleb nõuda konkurssidel osalevatelt kandidaatidelt, et oma teenistusüksusi otstarbekalt ja mõistlikult korraldada (26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑621/16 P, EU:C:2019:251, punkt 88).

68

Institutsioonid peavad siiski tagama, et personalieeskirjade kohaldamisel järgitaks selle artiklit 1d, millega on keelatud igasugune diskrimineerimine keeleoskuse põhjal. Kuigi selle artikli lõikes 6 on tõesti ette nähtud, et piirangud sellest keelust on võimalikud, on need võimalikud tingimusel, et need on „objektiivselt ja otstarbekalt põhjendatud“ ning vastavad „personalipoliitika üldise huvi kohastele õiguspärastele eesmärkidele“ (26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑621/16 P, EU:C:2019:251, punkt 89).

69

Seega piirab ulatuslikku kaalutlusõigust, mis liidu institutsioonidel on oma teenistusüksuste töö korraldamisel ja käesoleva kohtuotsuse punktis 68 viidatud tingimustel samuti EPSO‑l, ilmtingimata personalieeskirjade artikkel 1d, mistõttu erinev kohtlemine keeleoskuse põhjal, mis tuleneb konkursi keeltekasutuse korra piirangust piiratud arvu ametlike keeltega, on lubatud üksnes siis, kui sellised piirangud on objektiivselt põhjendatud ja proportsionaalsed teenistuse tegelike vajadustega. Lisaks peab spetsiifilise keeleoskusega seotud iga tingimus tuginema selgetele, objektiivsetele ja ootuspärastele kriteeriumidele selleks, et kandidaatidel oleks võimalik mõista selle tingimuse põhjendusi ja liidu kohtutel kontrollida selle tingimuse õiguspärasust (vt selle kohta 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑621/16 P, EU:C:2019:251, punktid 90–93 ja seal viidatud kohtupraktika).

70

See institutsioon, kes on valikumenetluse keeltekasutuse korda piiranud piiratud arvu liidu ametlike keeltega, peab tõendama, et selline piiramine on sobiv, et vastata tööle võetud isikute täidetavate töökohustustega seotud tegelikele vajadustele, et see on nende vajadustega proportsionaalne ning see tugineb selgetele, objektiivsetele ja ootuspärastele kriteeriumidele, samas kui Üldkohus peab konkreetselt analüüsima, kas see piiramine on objektiivselt põhjendatud ja proportsionaalne teenistuse tegelike vajadustega (vt selle kohta 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑621/16 P, EU:C:2019:251, punktid 93 ja 94).

71

Liidu kohus ei pea selle analüüsi raames kontrollima mitte ainult esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑621/16 P, EU:C:2019:251, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika).

72

Käesoleva väite esimeses osas heidab komisjon Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane analüüsis konkursi 2. keele valiku piiramise põhjendamist, arvestades eesmärki, mis ei vasta vaidlusaluses konkursiteates esitatud eesmärgile.

73

Tuleb aga tõdeda, et see etteheide põhineb nende vaidlustatud kohtuotsuse punktide 137 ja 159–161 vääral tõlgendusel, mille sisu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 37, 42 ja 43.

74

Vaidlustatud kohtuotsuse nendest punktidest koostoimes nende kontekstiga ilmneb nimelt, et arvestades „vajadust võtta tööle kohe töövalmis administraatorid“, mis on esile toodud vaidlusaluse konkursiteate II lisa punkti 1 alapunktis i kui selle piiramise põhjendus, analüüsis Üldkohus, kas komisjoni esitatud asjaolud, mis puudutavad tema institutsioonisisest tava keele valdkonnas ja keeli, mida auditeerimisülesandeid täitvad komisjoni töötajad kasutavad, võivad tõendada, et see piiramine on objektiivselt põhjendatud ja proportsionaalne.

75

Mis esimesena puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 137, siis Üldkohus, leides, et „ täiendavate selgitusteta [ei saa] eeldada, et uus tööle võetud ametnik, kes ei valda ühtegi [2. keelena valida võidavatest] keeltest, ei ole võimeline kõnealuses institutsioonis kohe tarvilikku tööd tegema“, ei ole kuidagi kahtluse alla seadnud teenistuse huve, et on olemas kohe töövalmis administraatorid, vaid vastupidi, on püüdnud kindlaks teha, kas komisjoni esitatud asjaolud, mis puudutavad tema institutsioonisisest tava keele valdkonnas, tõendavad, et selle huve järgimiseks on vaja – võttes arvesse vaidlusaluses konkursiteates silmas peetud ametikohtade tööülesannete eripära ja asjaomaste talituste igapäevatöös tegelikult kasutavaid keeli –, et konkursi 2. keele valik oleks piiratud inglise, prantsuse ja saksa keelega (vt samuti seoses selles punktis 137 viidatud Üldkohtu praktikaga 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑621/16 P, EU:C:2019:251, punkt 106).

76

Pealegi ei ole Üldkohus sellega rikkunud oma põhjendamiskohustust ega ületanud oma kohtuliku kontrolli piire.

77

Nimelt vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 70 ja 71 meelde tuletatud kohtupraktikale tegi Üldkohus õigesti ja ilma oma kontrolli piire ületamata kindlaks, kas 2. keele valiku piiramine on objektiivselt põhjendatud vajadusega võtta tööle kohe töövalmis administraatoreid ja kas nõutav keelteoskuse tase on proportsionaalne teenistuse tegelike vajadustega.

78

Mis puudutab komisjoni argumente tema enda otsustamismenetluste kohta ja Üldkohtule tehtud etteheite kohta, et viimane viitas ekslikult 15. septembri 2016. aasta kohtuotsusele Itaalia vs. komisjon (T‑353/14 ja T‑17/15, EU:T:2016:495) ja tugines vaidlusaluse konkursiteatega hõlmatud ametiülesannete eripärale selleks, et lükata tagasi põhjendus, mis puudutas vajadust, et on olemas kohe töövalmis administraatorid, siis tuleb kõigepealt märkida, et Üldkohus analüüsis kõiki komisjoni esitatud dokumente ning selle tulemusel jõudis järeldusele, et ei esine vajalikku seost komisjoni otsustamismenetluste ja auditeerimisülesannete vahel, mida vaidlusaluse konkursi edukalt läbinud isikud võivad täita. Komisjon ei vaidle sellele järeldusele aga vastu, vaid piirdub väitega, et on „võimatu“ kasutada mõnda muud keelt peale kõnealuse kolme keele.

79

Seejärel olgu märgitud, et kuigi 15. septembri 2016. aasta kohtuotsuse Itaalia vs. komisjon (T‑353/14 ja T‑17/15, EU:T:2016:495) punkt 121, mille on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 137, puudutab komisjoni argumente COREPERis kasutatavate keelte kohta, siis tuleb mainida, et Üldkohus leidis sama kohtuotsuse punktis 122 samuti üldiselt seoses argumentidega, mis puudutavad ühe või mitme keele kasutamist liidu institutsiooni „nõupidamiste keeltena“, et ilma täiendavate selgitusteta ei saa eeldada, et uus tööle võetud ametnik, kes ei valda ühtegi nendest keeltest, ei ole võimeline kõnealuses institutsioonis kohe tarvilikku tööd tegema. Sellest tuleneb, et komisjonil ei ole igal juhul alust väita, et Üldkohus eiras omaenda kohtupraktikat.

80

Lõpuks, mis puudutab vaidlusaluse konkursiteatega hõlmatud ametiülesannete eripära, siis tuleb märkida, et Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 137, et põhjendus, mis puudutab eesmärki, et on olemas kohe töövalmis administraatorid, ei ole õiguslikult piisavalt põhjendatud.

81

Selles seoses piirdus Üldkohus sellega, et viis vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 70 ja 71 märgitule läbi analüüsi, mis on vajalik, et teha kindlaks keelteoskus, mida komisjon saab teenistuse huvides vaidlusaluses konkursiteates mainitud konkreetsete ametiülesannete puhul objektiivselt nõuda.

82

Mis teisena puudutab komisjoni etteheiteid vaidlustatud kohtuotsuse punktide 159–161 kohta, siis olgu märgitud, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 70 meelde tuletatud kohtupraktikale peab komisjon tõendama, et konkursi 2. keele valiku piiramine on sobiv, et vastata tööle võetud isikute täidetavate töökohustustega seotud tegelikele vajadustele.

83

Just seda kontrollis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 159–161, tõdedes, et komisjoni esitatud andmete põhjal selle institutsiooni auditeerimisülesandeid täitvate töötajate keelteoskuse kohta saab parimal juhul teha järelduse, et kui inglise keele oskust saab pidada selliseks, mis annab sisesuhtluses vaidlusaluse konkursi edukalt läbinud isikutele eelise ja seega võimaldab neil olla selle suhtluse seisukohalt kohe töövalmis, siis selline järeldus ei kehti prantsuse ja saksa keele oskuse kohta.

84

Järelikult võis Üldkohus õigesti järeldada, et komisjon ei ole tõendanud, et nendest kahest ülejäänud keelest ühe rahuldav oskus annab eelise, saavutamaks eesmärki, et on olemas kohe töövalmis administraatorid.

85

Kuna ükski etteheide ei ole põhjendatud, tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

86

Komisjon väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta määras liiga rangelt kindlaks nii kohustuse vaidlusaluses konkursiteates põhistada, millega on asjaomane piiramine põhjendatud, kui ka koormise tõendada, et see põhjendus on õigustatud.

87

Seega, esiteks läheb tõendamiskoormis, mille Üldkohus pani komisjonile selleks, et tõendada esitatud põhjenduste olemasolu, kaugemale täpsuse astmest, mida on nõutud kohtupraktikas, selles osas, milles Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punkti 113 viimases lauses, punkti 138 esimeses lauses ja punktis 157, et komisjon ei ole tõendanud, et kolm keelt, mida vaidlusaluses konkursiteates oli võimalik valida 2. keelena, olid tegelikult kolm keelt, mida selle institutsiooni „kõik talitused“ iga päev kasutavad.

88

Teiseks nõudis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 144 selle tõendamist, et komisjoni otsustamismenetlustes „kasutatakse ainult“ neid kolme keelt, samas kui konkursiteates on täpsustatud, et liidu institutsioonid ei kasuta nimetatud keeli mitte ainsate keeltena, vaid nad kasutavad neid keeli kõige rohkem. Seega oleks Üldkohus pidanud kontrollima, kas neid kolme keelt kasutati tegelikult institutsioonis kõige rohkem, mitte aga seda, kas need olid ainsad kasutatavad keeled. Lisaks tegi Üldkohus sama vea selle kohtuotsuse punktides 159–161, lisades analüüsikriteeriumi, mille kohaselt on vaja hinnata, kas kõnealused kolm keelt annavad vaidlusaluse konkursi kandidaatidele „erilise eelise“.

89

Kolmandaks ja vastupidi sellele, mida kinnitab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punkti 147 viimases lauses, ei ole komisjoni ülesanne kindlaks teha kolmest keelest seda keelt, mida võib kasutada, ning nendest keeltest igaühe tähtsus ei ole asjakohane.

90

Neljandaks heidab komisjon Üldkohtule ette, et viimane lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 193 tagasi kõik tema esitatud statistilised andmed põhjendusel, et ei saa eeldada, et need andmed kajastavad õigesti asjaomase konkursi potentsiaalsete kandidaatide keelteoskust.

91

Selle institutsiooni sõnul on Euroopa Kohtu praktika kohaselt nõutav tõendamisstandard seotud nende ametlike keelte kindlaks tegemisega, mille oskus on liidus kõige ulatuslikum. Järelikult on konkursi 2. keele valiku piiramine põhjendatud keelte levikuga seotud objektiivsete asjaoludega, mis võimaldavad mõistlikult järeldada, et need andmed vastavad keelteoskusele, mis on isikutel, kes soovivad liidu konkurssidel osaleda. Neil asjaoludel ei pea komisjon tõendama, et selline vastavus on nõuetekohaselt tuvastatud.

92

Lisaks on vaidlustatud kohtuotsuse punkti 197 esimeses lauses tehtud järelduses, mis tugineb samale ekslikule eeldusele, samuti rikutud õigusnormi.

93

Lõpuks ja viiendaks väidab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 139 andis Üldkohus puhtalt hüpoteetilised hinnangud, vähendades märkimisväärselt teatise SEC(2000) 2071/6 ulatust.

94

Itaalia Vabariik ja Hispaania Kuningriik vaidlevad nendele argumentidele vastu.

95

Esimesena on oluline märkida, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 69, et iga spetsiifilise keeleoskusega seotud tingimus peab tuginema selgetele, objektiivsetele ja ootuspärastele kriteeriumidele selleks, et kandidaatidel oleks võimalik mõista selle tingimuse põhjendusi ja liidu kohtutel kontrollida selle tingimuse õiguspärasust.

96

Liidu institutsiooni, organi või asutuse otsuse põhjendamine on eriti oluline, sest võimaldab huvitatud isikul täielikult infomeerituna otsustada, kas esitada selle otsuse peale hagi, ning pädeval kohtul kontrolli teha, olles seega üks põhiõiguste harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhususe tingimustest (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 103 ning seal viidatud kohtupraktika).

97

Mis puudutab konkursiteates 2. keele valiku piiramist, siis otsustas Euroopa Kohus, et Üldkohtul tuleb kontrollida, kas see teade, avalike konkursside üldeeskirjad või ka komisjoni esitatud tõendid sisaldavad „konkreetseid argumente“, mis võimaldavad objektiivselt tõendada, et on olemas teenistuse huvid, mis võivad seda piiramist põhjendada (vt selle kohta 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑621/16 P, EU:C:2019:251, punkt 95).

98

Järelikult tegi Üldkohus õigesti, kui ta vaidlustatud kohtuotsuses seda kontrollis ning tõdes selle kohtuotsuse punktis 100, olles teinud analüüsi eelkõige selle punktides 93–99, mille sisu on ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktides 28 ja 29, et isegi kui seda mõista vaidlusaluses konkursiteates esitatud ametiülesannete kirjeldust arvesse võttes, ei õigusta põhjendus, mis tugineb vajadusele, et uued tööle võetud isikud oleksid kohe töövalmis – arvestades selle ebamäärast ja üldist sõnastust ning asjaolu, et selles teates puudub konkreetne teave, mis seda põhjust kinnitaks –, konkursi 2. keele valiku piiramist üksnes inglise, saksa ja prantsuse keelega.

99

Peale selle rõhutas komisjon oma apellatsioonkaebuses, et ta ei vaidle vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 86–100.

100

Teisena olgu märgitud, et osas, milles komisjon heidab Üldkohtule ette ebaproportsionaalse tõendamiskoormise panemist, siis tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 70 ja 71, et ühelt poolt peab komisjon käesolevas kohtuasjas tõendama, et konkursi 2. keele valiku piiramine on sobiv, et vastata tööle võetud isikute täidetavate töökohustustega seotud tegelikele vajadustele, et see on nende vajadustega proportsionaalne ning see tugineb selgetele, objektiivsetele ja ootuspärastele kriteeriumidele, ning teiselt poolt peab Üldkohus konkreetselt analüüsima, kas see piiramine on objektiivselt põhjendatud ja proportsionaalne teenistuse tegelike vajadustega, kontrollides mitte ainult komisjoni esitatud tõendite sisulist õigust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka seda, kas need tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida tuleb selle piiramise põhjenduse hindamisel arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud.

101

Just seda Üldkohus aga tegi, kui ta analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 106–199 tõendeid, mille komisjon oli esitanud õigustamaks põhjendust, mis tugines vajadusele, et uued tööle võetud isikud oleksid kohe töövalmis.

102

Mis esiteks puudutab etteheiteid vaidlustatud kohtuotsuse punkti 113 viimasele lausele, punkti 138 esimese lausele ja punktile 157, mille sisu on ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktides 33, 38 ja 41, siis olgu tõdetud, et vastupidi komisjoni väidetele ei ole Üldkohus nendes üldse nõudnud, et asjaomase piiramise põhjendatuse tuvastamiseks peab komisjon tõendama, et kõik komisjoni talitused kasutavad oma igapäevatöös inglise, prantsuse ja saksa keelt.

103

Nii kontrollis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113 üksnes komisjoni argumenti, mille kohaselt teatise SEC(2000) 2071/6 ja eelkõige selle punkt 2.2 piirab selle institutsiooni „töökeelte“ arvu kolmega, leides, et arvestades eelkõige selle punkti konteksti, mis puudutab komisjoni liikmete kolleegiumi poolt kirjaliku menetluse käigus otsuse tegemist, ei piisa ainuüksi viitest „komisjoni kolmele töökeelele“ selleks, et pidada seda argumenti põhjendatuks.

104

Sama loogika kohaselt tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 136–138 kõigi komisjoni esitatud tõendite kohta seoses tema institutsioonisisese tavaga keele valdkonnas, et selles osas, milles nende ainus eesmärk on kindlaks määrata komisjoni eri otsustamismenetluste läbiviimiseks vajalikud keeled ning milles nendest ei nähtu, et esineks vajalik seoses nende menetluste ja ametiülesannete vahel, mida vaidlusaluse konkursi edukalt läbinud isikud võivad täita, ja et tema talitused kasutavad oma igapäevatöös tegelikult kõiki kolme keelt, siis ei ole need tõendid sellised, mis põhjendavad asjaomast piiramist vaidlusaluses konkursiteates silmas peetud ametikohtade tööülesannete eripära seisukohast.

105

Lisaks märkis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157, et komisjoni esitatud andmed auditeerimisülesandeid täitva komisjoni personali keelteoskuse kohta ei võimalda üksi ega koostoimes tõenditega institutsioonisisese tava kohta keele valdkonnas tuvastada, millist vahenduskeelt või -keeli kasutavad tegelikult igapäevatöös eri talitused, kellelt need andmed pärinevad, või koguni milline on keel või millised on keeled, mis on vaidlusaluses konkursiteates nimetatud ametiülesannete täitmiseks hädavajalikud, ning seega ei võimalda need andmed kindlaks teha, milline on keel või millised on keeled, mille rahuldav oskus teeb selle konkursi edukalt läbinud isikud administraatoriteks, kes on kohe töövalmis.

106

Nii nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 113, 138 ja 157 nende kontekstis, et Üldkohus üksnes kontrollis, ja seda õigesti, kas komisjoni esitatud tõendid selle põhjenduse toetuseks, mis tugineb vajadusel, et uued tööle võetud isikud oleksid kohe töövalmis, võivad tõendada, et inglise, prantsuse ja saksa keel on need keeled, mida tavapäraste ülesannete täitmisel tegelikult kasutab nende talituste personal, kuhu kõnealuse konkursi kandidaadid peaksid tööle määratama, mistõttu vähemalt kolmest keelest ühe keele rahuldav oskus on nii vajalik kui ka piisav, et võimaldada neil kandidaatidel olla kohe töövalmis.

107

Teiseks kehtivad samad kaalutlused etteheite kohta, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 144 sisalduvale Üldkohtu hinnangule, mille kohaselt igal juhul ja sõltumata isegi sellest, kas komisjoni otsustamismenetluste ja vaidlusaluses konkursiteates nimetatud konkreetsete ametiülesannete vahel on seos, ei viita komisjoni esitatud tõendid institutsioonisisese tava kohta keele valdkonnas kaugeltki sellele, et kasutatakse ainult kolme „menetluskeelt“. Nimelt märkis Üldkohus punktis 144 üksnes täiendavalt, et kõnealused tõendid ei põhjenda järeldust, et need menetlused piirduvad nende kolme keelega. Lisaks võib selle talituse personali võimalus, kuhu konkursi kandidaadid peaksid tööle määratama, täita oma tavapäraseid ülesandeid muudes keeltes kui need, millega konkursi 2. keele valik on piiratud, kui see peaks nii olema, seada kahtluse alla nende kandidaatide vajaduse osata ühte nendest keeltest, et nad oleksid kohe töövalmis.

108

Lisaks tugineb komisjoni etteheide, mille kohaselt Üldkohus nõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 159–161, et vaidlusaluse konkursi 2. keeleks valida võidavatest keeltest ühe keele rahuldav oskus annab konkursi edukalt läbinud isikutele „erilise eelise“, vaidlustatud kohtuotsuse ekslikule tõlgendusele.

109

Nimelt tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 161, et komisjoni esitatud andmete põhjal selle institutsiooni auditeerimisülesandeid täitvate töötajate keelteoskuse kohta saab parimal juhul teha järelduse, et kui inglise keele oskust saab pidada selliseks, mis annab sisesuhtluses vaidlusaluse konkursi edukalt läbinud isikutele eelise ja seega võimaldab neil olla selle suhtluse seisukohalt kohe töövalmis, siis selline järeldus ei kehti prantsuse ja saksa keele oskuse kohta.

110

Järelikult oli Üldkohtul õigus, kui ta tegi järelduse, et komisjon ei ole suutnud tõendada, et selleks, et saavutada eesmärk, et on olemas kohe töövalmis administraatorid, on hädavajalik prantsuse või saksa keele rahuldav oskus, mitte mõnda muud liidu ametlikku keelt hõlmav kombinatsioon.

111

Kolmandaks tuleneb eeltoodud kaalutlustest, et Üldkohtule ei saa ette heita, et ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punkti 147 viimases lauses seisukohale, et komisjoni peasekretäri teatised, mille viimane esitas ning millega on tehtud vastavalt dokumendile „Keelenõuded vastavalt vastuvõtmise menetlusele“ alalised erandid teatud valdkondades, lubades esitada aktide eelnõusid ainult ühes „menetluskeeles“, ei võimalda teha tarvilikke järeldusi, kuna nendes teatistes ei ole nimetatud seda keelt nende keelte hulgas, mida võib konkreetselt kasutada.

112

Mis neljandaks puudutab komisjoni etteheidet vaidlustatud kohtuotsuse punktide 193 ja 197 kohta, siis tuleb tõdeda, et see põhineb vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendusel. Kõigepealt tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei lükanud Üldkohus punktis 193 kuidagi täielikult tagasi seda, et võetakse arvesse statistilisi andmeid 2012. aastal põhihariduse tasandil kõige rohkem õpitud keelte kohta, põhjusel, et komisjon ei ole tõendanud, et need andmed kajastavad õigesti vaidlusaluse teatega hõlmatud potentsiaalsete kandidaatide keelteoskust, vaid ta märkis lihtsalt, et nende andmete tõendusjõud on väiksem, kuna need viitavad kõikidele liidu kodanikele, sealhulgas isikutele, kes ei ole täisikka jõudnud.

113

Seejärel ei vaidle komisjon vastu Üldkohtu hinnangule vaidlustatud kohtuotsuse punktis 194, mille kohaselt ainus asi, mida need andmed võivad näidata, on see, et potentsiaalsete kandidaatide arv, keda asjaomane piiramine mõjutab, on väiksem sellest, mis see oleks siis, kui see valik oleks piiratud muude keeltega.

114

Lõpuks ja eelkõige, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 195 sisuliselt märkis, ei saa need samad andmed tõendada, et konkursi 2. keele valiku piiramine on sobiv ja vajalik, et saavutada eesmärk, et on olemas konkursi edukalt läbinud isikud, kes on kohe töövalmis. Järelikult, kuna Üldkohus järeldas eelkõige selle kohtuotsuse punktides 149 ja 188, et komisjon ei ole seda tõendanud, kuna statistilised andmed kõige rohkem õpitud keelte kohta ei olnud sellised, mis oleksid saanud tõendada, et see piiramine on seda eesmärki arvestades objektiivselt põhjendatud.

115

Viiendaks, vaieldes vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 139 antud hinnangule, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 38 ja mida komisjon peab hüpoteetiliseks, ja väites, et Üldkohus vähendas oluliselt teatise SEC(2000) 2071/6 ulatust, ei viita komisjon õigusnormi rikkumisele, vaid palub Euroopa Kohtul asendada Üldkohtu hinnang sellele tõendile enda omaga.

116

ELTL artikli 256 lõikest 1 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust tuleneb aga, et apellatsioonkaebus on piiratud õigusküsimustega ning ainult Üldkohus on seega pädev tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid tuvastama ja tõendeid hindama. Faktide ja tõendite hindamine ei ole niisugune õigusküsimus, mis sellisena kuulub Euroopa Kohtu poolt apellatsiooni korras läbivaatamisele, välja arvatud juhul, kui neid on moonutatud (27. jaanuari 2022. aasta kohtumäärus FT jt vs. komisjon, C‑518/21 P, ei avaldata, EU:C:2022:70, punkt 12 ning seal viidatud kohtupraktika).

117

Kõigist nendest järeldustest tuleneb, et esimese väite teine osa tuleb tagasi lükata.

118

Komisjon väidab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 132–135 vähendas Üldkohus nende tõendite ulatust, mille komisjon esitas oma institutsioonisisese tava kohta keele valdkonnas, väära hindamiskriteeriumi alusel, milleks on siduva õigusakti olemasolu, millega määratakse kindlaks asjaomase institutsiooni töökeeled. Ei personalieeskirjade artikli 1d lõikest 6 ega Euroopa Kohtu praktikast ei tulene aga, et konkursi teise keele valiku piiramist võivad põhjendada üksnes sellised aktid.

119

Lisaks kujutavad nii komisjoni peasekretäri teatis, mis puudutab teatise SEC(2000) 2071/6 rakendamist, kui ka „Keelenõuded vastavalt vastuvõtmise menetlusele“, mis sisalduvad „Tööprotsesside käsiraamatus“, endast selles osas, milles need on institutsioonile siduvad, vaidlusaluse konkursiteate II lisa punkti 2 tähenduses „sise-eeskirju“.

120

Itaalia Vabariik ja Hispaania Kuningriik vaidlevad nendele argumentidele vastu.

121

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 71–73 märkis, tugineb esimese väite kolmas osa, mille kohaselt Üldkohus on vähendanud nende tõendite ulatust, mis puudutavad komisjoni institutsioonisisest tava keele valdkonnas, asudes seisukohale, et üksnes õiguslikult siduv akt võib põhjendada sellist keelelist piiramist, nagu on kehtestatud vaidlusaluse konkursiteatega, vääral tõlgendusel vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 132–135, mille sisu on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 35.

122

Nendest punktidest koostoimes vaidlustatud kohtuotsuse punktidega 136–149, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 36–39, tuleneb, et Üldkohus tõdes õigesti, et neid asjaolusid ei saa analüüsida kui määruse nr 1/58 artikli 6 tähenduses üldise keeltekasutuse korra üksikasjalikke eeskirju, kusjuures ta analüüsis seejärel üksikasjalikult, kas need asjaolud võivad põhjendada asjaomast piiramist konkursiteates silmas peetud ametikohtade tööülesannete eripära seisukohast. Seega ei ole Üldkohtu järeldus, et see ei ole nii mitte seetõttu, et ei ole olemas institutsioonisisest otsust, millega määratakse kindlaks selle töökeeled, mida Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 135 ning millele komisjon ei ole pealegi vastu vaielnud, vaid seetõttu, et nende samade asjaolude ainus eesmärk on kindlaks määrata keeled, mis on vajalikud komisjoni erinevate otsustamismenetluste läbiviimiseks.

123

Seega ei saa esimese väite kolmanda osaga nõustuda.

124

Nende kaalutluste tõttu tuleb esimene väide tagasi lükata.

125

Teine väide koosneb seitsmest osast, milles komisjon viitab Üldkohtule esitatud tõendite moonutamisele ja õigusnormi rikkumisele.

126

Kõigepealt tuleb meenutada, et apellatsioonimenetluses on vaidlustatud otsuses faktide tuvastamise ja neile hinnangu andmisega seotud etteheited vastuvõetavad, kui on väidetud, et Üldkohus on tuvastanud faktilisi asjaolusid, mis toimiku materjalidest nähtuvalt on sisuliselt ebatäpsed, või kui kohus on talle esitatud tõendeid moonutanud (18. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus PKK ja KNK vs. nõukogu, C‑229/05 P, EU:C:2007:32, punkt 35).

127

Kui selles suhtes on leitud, et Üldkohus on tõendeid moonutanud, peab apellant ELTL artikli 256, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punkti d kohaselt osutama täpselt tõenditele, mida Üldkohus on moonutanud, ning tooma välja hindamisvead, mis tema arvates on selle moonutamise põhjustanud. Lisaks peab selline moonutamine olema toimikumaterjalidest tulenevalt ilmne, ilma et faktilisi asjaolusid ja tõendeid oleks vaja uuesti hinnata (28. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Qualcomm ja Qualcomm Europe vs. komisjon, C‑466/19 P, EU:C:2021:76, punkt 43).

128

Lisaks, kuigi tõendite moonutamine võib seisneda dokumendi sellises tõlgendamises, mis on vastuolus selle dokumendi sisuga, peab see tulenema ilmselgelt Euroopa Kohtule esitatud toimikust, ja see eeldab, et Üldkohus on ilmselgelt ületanud nende tõendite mõistliku hindamise piire. Sellega seoses ei piisa, kui tõendada, et dokumenti oleks võimalik tõlgendada muul viisil, kui Üldkohus seda tegi (28. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Qualcomm ja Qualcomm Europe vs. komisjon, C‑466/19 P, EU:C:2021:76, punkt 44).

129

Teise väite seitsme osa analüüsimisel tuleb lähtuda nendest põhimõtetest.

130

Komisjon väidab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 112–117 ja 138 moonutas Üldkohus teatise SEC(2000) 2071/6 sisu ja ulatust. Komisjon rõhutab esiteks, et mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 113, siis selles teatises, mis kaugeltki ei kujuta endast lihtsalt institutsiooni otsustamismenetluste analüüsimist, on selle institutsiooni töökeeled selgelt piiritletud kolmega, nagu nähtub selle teatise punktist 2.2.

131

Teiseks ei kaota viide, mis on tehtud punktis 2.2 asjaolule, et dokument võidakse heaks kiita autentses keeleversioonis – vastupidi Üldkohtu seisukohale vaidlustatud kohtuotsuse punktis 115 – kohustust kiita see heaks samuti ühes kolmest töökeelest.

132

Kolmandaks ei saa tõlketalituse osalemisele omistada tähtsust, mida Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 116 ja 138 sellele omistanud. Selle osalemise ainus eesmärk on tagada vahendite tõhusam haldamine eri talitustes ning see ei muudaks asjaolu, et komisjoni liikmete kolleegiumile esitatava akti eelnõu koostanud talitusel peavad, arvestades tema aktiivset osalemist otsustamismenetluses ja kohustust järgida nimetatud teatise punktis 4 nimetatud keeltekasutuse korda, olema olemas ametnikud, kes oskavad kolme töökeelt.

133

Itaalia Vabariik ja Hispaania Kuningriik väidavad, et see osa on vastuvõetamatu, kuna komisjon palub Euroopa Kohtul üksnes uuesti hinnata tõendeid, mille ta esitas Üldkohtule, tõendamata, et Üldkohus on neid moonutanud.

134

Tuleb tõdeda, et vastupidi komisjoni väidetule ei moonutanud Üldkohus kuidagi teatist SEC(2000) 2071/6, mille sisu on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 33 ja 38, kui ta analüüsis seda teatist vaidlustatud kohtuotsuse punktides 112–117 ja 138.

135

Siinkohal olgu märgitud, et teatise SEC(2000) 2071/6 punktist 1.2 tuleneb, et selle eesmärk on määrata kindlaks meetmed ja vahendid, mis võimaldavad muuta otsustamismenetlusi tõhusamaks ja läbipaistvamaks. Selleks on teatise punktides 2 ja 3 ära toodud kehtivad menetlused ning punktis 4 on pakutud välja vahendid nende lihtsustamiseks ja punktis 5 teised võetavad meetmed. Mis puudutab eelkõige selle teatise punkti 2.2, siis selles on muu hulgas märgitud, et kirjalikus menetluses „[tuleb] dokumente […] levitada komisjoni kolmes töökeeles“, samas kui volituse alusel toimuvas menetluses esitatakse vastuvõetava otsuse tekst „ühes töökeeles ja/või autentsetes versioonides“.

136

Seega ei moonutanud Üldkohus ilmselgelt teatist SEC(2000) 2071/6, kui ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113 seisukohale, et selle eesmärk „on sisuliselt hinnata erinevat liiki menetlusi komisjoni liikmete kolleegiumi poolt otsuste tegemiseks […], ning teha ettepanek nende lihtsustamiseks“ ning et „[j]ust selles kontekstis ja viidates konkreetset liiki menetlusele, milleks on kirjalik menetlus“, on teatise punktis 2.2, mille kõnealune lõik on pealegi täpselt esitatud, viidatud „töökeeltele“. Lisaks ei ületanud Üldkohus selle punkti 2.2 mõistliku hindamise piire kuidagi, kui ta leidis, et ainuüksi sellest viitest ei piisa tõendamaks, et kõik komisjoni teenistused kasutavad igapäevatöös tegelikult inglise, prantsuse ja saksa keelt.

137

Sama kehtib järelduse kohta, mille Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 115, milles üksnes täpselt korratakse teatise SEC(2000) 2071/6 punkti 2.2 seoses keeltekasutuse korraga, mida kohaldatakse volituse alusel toimuva menetluse raames, ja selle kohtuotsuse punktis 114 antud hinnangu kohta, et keeltekasutuse kord täpsustab selle viite ulatust. Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka teatise punkt 4, millele komisjon viitab ja milles on muu hulgas märgitud, et pakutud meetmete tulemusel lihtsustuvad ka keelenõuded otsuste valdkonnas, tuues esile, et kui akt võetakse vastu kirjalikus menetluses, „peab ettepanek olema kättesaadav vähemalt komisjoni töökeeltes“, samas kui juhul, kui otsused võetakse vastu volitamismenetluses või delegeerimismenetluses, „on tekst nõutav ainult selle poole või poolte keeles või keeltes, kellele otsus on suunatud“.

138

Lisaks ei moonutanud Üldkohus ka teatise SEC(2000) 2071/6 punkti 5.2 „Keeltekasutuse korra lihtsustamine“, märkides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 116, et selles „[on] esile toodud roll, mis on komisjoni tõlke peadirektoraadil“, selles osas, milles punktis on täpsustatud, et „„üks peamisi põhjusi, miks viibib kirjalike menetluste ja volituste alusel menetluste alustamine või lõpetamine, on tõlgete tegemine, sealhulgas jurist-lingvistide läbivaadatud tekstid“, mis muudab möödapääsmatuks asjaomaste dokumentide õigeaegse edastamise [sellele direktoraadile]“, ning tõdedes selle kohtuotsuse punktis 114, et punktiga 5.2 on täpsustatud selle viite ulatust, mis on tehtud komisjoni „töökeeltele“.

139

Seega ei moonutanud Üldkohus teatist SEC(2000) 2071/6, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 117 leidis, et teatise punktist 2.2 ei ole võimalik teha tarvilikke järeldusi selle kohta, et inglise, prantsuse ja saksa keelt kasutatakse tegelikult ja päriselt komisjoni talituste igapäevatöös ega seda enam vaidlusaluses konkursiteates nimetatud ametiülesannete täitmisel.

140

Samuti ei moonutanud Üldkohus nimetatud teatise punkti 5.2, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 138, et see punkt annab mõista, et mitte dokumendi koostamise eest sisuliselt vastutav talitus, vaid just tõlke peadirektoraat koostab selle dokumendi versioonid vajalikes menetluskeeltes selleks, et edastada need komisjoni liikmete kolleegiumile, kusjuures vastutava talituse ülesanne piirdub tõlgitud teksti kontrollimisega.

141

Kui aga moonutamist ei ole toimunud, kuulub see, millist tähtsust Üldkohus omistab ühele või teisele teatises sõnaselgelt nimetatud võimalusele, tõendite hindamise alla, mis oma olemuselt ei kuulu apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu pädevusse.

142

Seega ei saa teise väite esimese osaga nõustuda.

143

Komisjon väidab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 119–126 moonutas Üldkohus töökorra, selle rakenduseeskirjade, teatise SEC(2000) 2071/6 ning dokumendi „Keelenõuded vastavalt vastuvõtmise menetlusele“ vahelist seost.

144

Nimelt tõlgendas Üldkohus töökorra rakenduseeskirju valikuliselt, jättes arvesse võtmata, et selle institutsiooni president võib määrata kindlaks keeled, milles dokumendid peavad olema kättesaadavad, arvestades kolleegiumi liikmete miinimumvajadusi või akti vastuvõtmisega seotud vajadusi.

145

Komisjoni president kohaldas aga seda õigust, kui ta võttis vastu teatise SEC(2000) 2071/6.

146

Seega, isegi kui selles teates ei viidata täpselt nendele kolmele töökeelele, mida liikmete kolleegium peab kasutama, kinnitab see institutsioonisisest tava, mis puudutab inglise, prantsuse ja saksa keele kasutamist komisjoni otsustamismenetlustes.

147

Itaalia Vabariik ja Hispaania Kuningriik väidavad, et teise väite see osa on vastuvõetamatu, kuna komisjon piirdus sellega, et ta palus Euroopa Kohtul uuesti hinnata tõendeid, mille ta esitas Üldkohtule, tõendamata, et Üldkohus on neid moonutanud.

148

Tuleb märkida, et komisjon ei vaidle vastu sellele, et Üldkohus tuletas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 119–126 täpselt meelde töökorra ja selle rakenduseeskirjade asjakohaseid sätteid, ning asus seejärel analüüsima dokumendi „Keelenõuded vastavalt vastuvõtmise menetlusele“ sisu.

149

Seega heidab ta Üldkohtule ette, et ta piirdus sellise meeldetuletusega, kuigi ta oleks pidanud asuma seisukohale, et need dokumendid kinnitavad inglise, prantsuse ja saksa keele kasutamist töökeeltena.

150

Siiski tuleb tõdeda, et komisjon mitte ainult ei sea nende dokumentide hindamist kahtluse alla, ilma et ta tõendaks, kuidas Üldkohus neid moonutas, vaid tema argumendid põhinevad ka vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendamisel.

151

Vastupidi komisjoni väidetele ei piirdunud Üldkohus nimelt sugugi nende dokumentide asjakohaste sätete sisu esitamisega. Vastupidi, ta täielikult hindas neid tekste kogumis muude aspektidega, mis puudutavad komisjoni institutsioonisisest tava keele valdkonnas, sealhulgas teatisega SEC(2000) 2071/6, asudes ühelt poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 132 seisukohale, et need tekstid „kajastavad […] üksnes selle institutsiooni pikaaegset väljakujunenud halduspraktikat, mille kohaselt kasutatakse inglise, prantsuse ja saksa keelt keeltena, milles dokumendid tuleb teha kättesaadavaks, et esitada need liikmete kolleegiumile heakskiitmiseks“, ning teiselt poolt sama kohtuotsuse punktides 137 ja 138, et nendest tekstidest ega muudest toimiku materjalidest ei nähtu, et „esineks vajalik seos komisjoni otsustamismenetluste, eelkõige nende, mis toimuvad komisjoni liikmete kolleegiumis, ja nende ametiülesannete vahel, mida vaidlusaluse konkursi edukalt läbinud isikud võivad täita“, või et „komisjoni talitused kasutaksid oma igapäevatöös tegelikult kõiki kolme [kõnealust] keelt“. Sellel põhjusel otsustas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 149, et need samad dokumendid ei ole sellised, mis tõendavad, et asjaomase piiramisega vastatakse teenistuse tegelikele vajadustele, ja seega tõendavad, et selles teates silmas peetud ametikohtade tööülesannete eripära arvestades on olemas teenistuse huvi, et uued tööle võetud isikud oleksid kohe töövalmis.

152

Seega piirdub komisjon tegelikult väitega, et tema viidatud dokumente võib tõlgendada teisiti, kui seda tegi Üldkohus, mis ei tõenda nende dokumentide moonutamist, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 128.

153

Sellest tuleneb, et apellatsioonkaebuse teise väite teise osaga ei saa nõustuda.

154

Komisjon väidab, et Üldkohus moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 145–149 dokumendi „Keelenõuded vastavalt vastuvõtmise menetlusele“ tähendust ja ulatust.

155

Komisjon väidab eelkõige, et Üldkohus jättis selle dokumendi hindamisel ilmselgelt tähelepanuta kaks aspekti. Nii jättis Üldkohus tähelepanuta, et ühelt poolt kinnitab erandite kord pigem seda, et see ei lükka ümber kolme menetluskeele reeglit, ja teiselt poolt kinnitab see dokument üheselt, et institutsiooni teenistused peavad järgima selles kehtestatud keelenõudeid.

156

Itaalia Vabariik ja Hispaania Kuningriik väidavad, et teise väite see osa on vastuvõetamatu, kuna komisjon piirdus sellega, et ta palus Euroopa Kohtul uuesti hinnata tõendeid, mille ta esitas Üldkohtule, tõendamata, et Üldkohus on neid moonutanud.

157

Tuleb tõdeda, et selle etteheitega palub komisjon tegelikult Euroopa Kohtul asendada Üldkohtu hinnang dokumendile „Keelenõuded vastavalt vastuvõtmise menetlusele“ enda hinnanguga, tõendamata, et Üldkohus on selle dokumendi mõistliku hindamise piire ilmselgelt ületanud.

158

Seega, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 128, ei ole see väide tõendiks, et on moonutatud dokumenti „Keelenõuded vastavalt vastuvõtmise menetlusele“.

159

Neil asjaoludel on teise väite kolmas osa vastuvõetamatu.

160

Komisjon väidab, et lugedes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 132 teatise SEC(2000) 2071/6, töökorra ja selle rakenduseeskirjad ning dokumendi „Keelenõuded vastavalt vastuvõtmise menetlusele“ halduspraktika väljenduseks, jättis Üldkohus arvesse võtmata, et nende dokumentidega on kehtestatud siduv norm komisjoni poolt aktide vastuvõtmiseks.

161

Neil asjaoludel moonutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 132–137 ja 139 neid dokumente, leides, et neil ei ole vaidlusaluse konkursiteate II lisa punktis 2 nimetatud sise-eeskirjade staatust, mida ta pidi arvesse võtma, et hinnata, kas kõnealuse piiramise objektiivsuse ja proportsionaalsuse kohta esitatud põhjendused on õiguspärased.

162

Itaalia Vabariik ja Hispaania Kuningriik väidavad, et teise väite see osa on vastuvõetamatu, kuna komisjon piirdus sellega, et ta palus Euroopa Kohtul uuesti hinnata tõendeid, mille ta esitas Üldkohtule, tõendamata, et Üldkohus on neid moonutanud.

163

Kõigepealt tuleb meenutada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 136 ja 137 tõdes Üldkohus, et selle kohtuotsuse punktides 107 ja 108 mainitud dokumentide ainus eesmärk on kindlaks määrata keeled, mis on vajalikud selle institutsiooni erinevate otsustamismenetluste läbiviimiseks, kuid need ei võimalda tuvastada vajalikku seost nende menetluste ja nende ametiülesannete vahel, mida vaidlusaluse konkursi edukalt läbinud isikud võivad täita.

164

Komisjon leiab, et võttes arvesse keeltekasutuse korra siduvat jõudu selles institutsioonis, ei saanud Üldkohus neid dokumente moonutamata järeldada, et selline seos puudub.

165

Ühelt poolt tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 122, et vastupidi sellele, mida näib arvavat komisjon, ei jõudnud Üldkohus sellele järeldusele põhjendusel, et erinevatele otsustamismenetlustele kohaldatav keeltekasutuse kord ei ole selles institutsioonis siduv.

166

Teiselt poolt ei tõenda komisjon, et sellele järeldusele jõudes ületas Üldkohus ilmselgelt nende dokumentide mõistliku hindamise piire, mida ta hindas – vastupidi sellele, mida näib väitvat komisjon – nii individuaalselt kui kogumis.

167

Nendest kaalutlustest tuleneb, et teise väite neljanda osaga ei saa nõustuda.

168

Komisjon leiab, et Üldkohus moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 140–143 teatist SEC(2006) 1489 (lõplik) ja eelkõige selle lisa „Tõlkereeglid pärast 2006. aastat“.

169

Eelkõige heidab komisjon Üldkohtule ette, et märkides selle kohtuotsuse punktis 141, et need tõlkereeglid ei viita mitte originaalkeelena inglise, prantsuse ja saksa keeles koostatud dokumentidele, vaid viitavad neile kui sihtkeeltele, jättis viimane tähelepanuta selle, et need kolm keelt on institutsioonisiseste dokumentide tõlkimise keeled ning märkimisväärne osa institutsioonisisestest dokumentidest tuleb tõlkida üksnes nendesse keeltesse. Seega pidid institutsiooni talitused töötama dokumendi sellise tõlke alusel, mis oli tehtud ühte nimetatud keeltest.

170

Asjaolu, et teatud dokumendid on tõlgitud kõikidesse ametlikesse keeltesse, ei oma selles suhtes tähtsust, kuna selline tõlge puudutab üksnes institutsiooniväliseid dokumente.

171

Lisaks kujutab „hallide“ tõlgete kohta esitatud argumendi analüüsimine vaidlustatud kohtuotsuse punktis 142 endast täiendavat moonutamist, kuna Üldkohus keskendus kõnealuse dokumendi selle punkti sisule, mis on äärmiselt piiratud, jättes tähelepanuta ülejäänud dokumendi laiema ulatuse.

172

Itaalia Vabariik ja Hispaania Kuningriik väidavad, et teise väite see osa on vastuvõetamatu, kuna komisjon piirdus sellega, et ta palus Euroopa Kohtul uuesti hinnata tõendeid, mille ta esitas Üldkohtule, tõendamata, et Üldkohus on neid moonutanud.

173

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 140–143 otsustas Üldkohus, et hinnangut, mille ta andis teatisele SEC(2000) 2071/6, töökorrale ja selle rakenduseeskirjadele ning dokumendile „Keelenõuded vastavalt vastuvõtmise menetlusele“, ei saa kahtluse alla seada argumendid, mille komisjon tuletab teatisest SEC(2006) 1489 (lõplik) ja eelkõige selle lisast „Tõlkereeglid pärast 2006. aastat“ ning mille kohaselt sellest tuleneb, et kui tegemist on institutsioonisiseste dokumentidega, siis nõutud on üksnes tõlge inglise, prantsuse ja saksa keelde lisaks võimalikule autentsele keelele, ning peale selle peavad komisjoni talitused esitama tõlkeid, mida tuntakse „hallide tõlgetena“, kasutades oma töötajate keelteoskust.

174

Selle kohta märkis Üldkohus ühelt poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 141, et teatise SEC(2006) 1489 (lõplik) sisu ei lükka mitte ümber, vaid vastupidi, kinnitab selle kohtuotsuse punktides 137 ja 138 esitatud hinnangut. Nimelt on sellele teatisele lisatud „tõlkereeglites pärast 2006. aastat“ nimetatud inglise, prantsuse ja saksa keelt üksnes kui sihtkeeli, millesse teatavad dokumendikategooriad tuleb tõlkida, ilma et oleks kuidagi kindlaks määratud lähtekeelt. Lisaks on enamiku selles lisas nimetatud dokumendikategooriate jaoks ette nähtud tõlge kõikidesse ametlikesse keeltesse, kusjuures tõlkimine ainult inglise, prantsuse ja saksa keelde on tegelikult erand.

175

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 142 tõdes Üldkohus teiselt poolt, et mis puudutab argumenti „hallide“ tõlgete tegemise kohta, siis ei toeta seda ükski tõend täpse osakaalu kohta, mida seda tüüpi tõlge komisjonile esitatud tõlgete kogumahust moodustab. Kuigi teatise SEC(2006) 1489 (lõplik) punktis 2.2 on tunnistatud, et on „äärmiselt raske neid tõlkeid kvantifitseerida, kuna puuduvad usaldusväärsed näitajad“, sisaldub selle punktis 3.1 hinnang 2007. aasta kohta, mille kohaselt tõlke peadirektoraadi tehtud tõlkeid on 1700000 lehekülge, samas kui „halle“ tõlkeid on 100000 lehekülge. Kuna viimati nimetatud arvus kajastuvad siiski kõik komisjoni talitused peale kõnealuse direktoraadi, siis on enam kui ilmne, et „hallid“ tõlked kujutavad endast väga väikest hulka võrreldes selle ühe direktoraadi väljastatud mahuga. Viimaks ja ennekõike ei ole ühegi toimiku materjaliga võimalik tõendada, et eespool nimetatud kolm keelt on keeled, millesse „hallid“ tõlked tehakse.

176

Tuleb aga tõdeda, et komisjon ei ole tõendanud, et Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse nendes punktides antud hinnang teatisele SEC(2006) 1489 (lõplik) ja selle lisale „Tõlkereeglid pärast 2006. aastat“ oleks ilmselgelt väär, vaid ta piirdub tegelikult väitega, et neid akte võib tõlgendada teisiti, kui Üldkohus seda teinud on.

177

Neil asjaoludel ei saa teise väite viienda osaga nõustuda.

178

Komisjon leiab, et võttes arvesse Üldkohtu poolt esimese väite raames tõendite hindamise kriteeriumide ekslikku kindlaksmääramist vaidlustatud kohtuotsuse punktides 157–161, moonutas Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 157–163 auditeerimisülesandeid täitvate komisjoni töötajate kasutatavate keelte kohta käivaid andmeid, asudes seisukohale, et need andmed ei võimalda tõendada, et kõnealusest kolmest keelest ühe oskus võimaldab vaidlusaluse konkursi kandidaatidel olla kohe töövalmis. Ta tuletab sellega seoses meelde, et selleks, et kirjeldada töö keelekeskkonda, milles vaidlusaluse konkursi edukalt läbinud isikud peavad oma ametiülesannet täitma, esitas ta statistilised andmed teise ja kolmanda keele kohta, mida auditeerimisülesandeid täitvad administraatorid oskavad.

179

Järelikult ei saanud Üldkohus nende andmete asjakohasust eitada, eiramata nende laadi, kuna need tõendavad, et vaidlusaluses konkursiteates 2. keeleks valitud kolme keele koostoime võimaldab tõhusat suhtlust töötajate hulgas, tagades, et konkursi edukalt läbinud isikud on kohe töövalmis.

180

Lisaks ei saanud Üldkohus piirduda nende andmete analüüsimisel üksnes kvantitatiivse kriteeriumi kasutamisega selleks, et teha järeldust, et vaid inglise keele oskus annab eelise selle komisjoni talituse keelekeskkonnas, mida vaidlusalune konkursiteade puudutab.

181

Vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 162, on andmed kolmanda keele kohta, mida asjaomaste talituste töötajad oskavad, asjakohased sellest keelekeskkonnast kõige täpsema pildi andmiseks.

182

Itaalia Vabariik ja Hispaania Kuningriik väidavad, et teise väite see osa on vastuvõetamatu, kuna komisjon piirdus sellega, et ta palus Euroopa Kohtul uuesti hinnata tõendeid, mille ta esitas Üldkohtule, kuidagi tõendamata, et Üldkohus on neid moonutanud.

183

Olgu märgitud, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157 tuvastas Üldkohus, et komisjoni esitatud andmed ei võimalda kindlaks teha, millist vahenduskeelt või -keeli kasutavad tegelikult igapäevatöös eri talitused, kellelt need andmed pärinevad. Peale selle laiendas ta seda järeldust vaidlustatud kohtuotsuse punktis 158 andmetele, mis puudutasid auditeerimisvaldkonnas tegutseva ning lepinguliste teenistujate kategooriasse ja tegevusüksusesse AST kuuluva personali keelteoskust.

184

Lisaks rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 159–161, et komisjoni esitatud andmetest tuleneb, et erinevalt inglise keele oskusest ei anna prantsuse ja saksa keel erilist eelist võrreldes teiste liidu ametlike keelte oskusega, arvestades vajadust, et on olemas kohe töövalmis administraatorid.

185

Nagu aga nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 82–84, 105 ning 108–110, võis Üldkohus õigesti tugineda sellele nõudele selleks, et analüüsida, kas asjaomane piiramine on põhjendatud.

186

Eelkõige tuleb vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktidele 108 ja 109 rõhutada, et komisjon on vaidlustatud kohtuotsust vääralt tõlgendanud, kui ta heidab Üldkohtule ette, et viimane tugines vaidlustatud kohtuotsuse punktides 159 ja 161 mõistele „eelis“. Olgu nimelt märgitud, et kaugel sellest, et piirduda komisjoni esitatud andmete kvantitatiivse hindamisega, märkis Üldkohus nendes punktides õigesti, et prantsuse ja saksa keele oskus ei ole rohkem põhjendatud kui mõne teise liidu keele oskus.

187

Lisaks, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 162 nimetatud andmeid seoses konkursiteates ette nähtud ülesandeid täitvate administraatorite deklareeritud teadmistega nende kolmanda keele kohta, siis tuleb märkida, et neid andmeid on mainitud, „kuigi nende sisu ei muuda [vaidlustatud kohtuotsuse] punktis 161 esitatud hinnangut“.

188

Kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktis 162 esitatud põhjendus on täiendav, on edutud selle punkti kohta esitatud väited, mis puudutavad nende andmete moonutamist ja vastuolulist põhistamist.

189

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et teise väite kuues osa tuleb tagasi lükata.

190

Komisjon rõhutab, et otsust 22‑2004 ja 11. novembri 1983. aasta teatist tuleb tõlgendada koos selleks, et hinnata, kas vaidlusaluse konkursi kandidaatidel on vajalik vaidlusaluses konkursiteates 2. keeleks valida võidavatest keeltest ühe rahuldav oskus.

191

Kuna Üldkohus piirdus nende dokumentide individuaalse tõlgendamisega, järeldas ta ekslikult, et need ei ole kontrollikojas kasutatavate vahenduskeelte kindlakstegemisel asjakohased.

192

Komisjoni sõnul võimaldavad kontrollikoja töötajate kasutatavaid keeli puudutavad statistilised andmed jõuda tõdemuseni, et inglise, prantsuse ja saksa keel on selles institutsioonis vahenduskeeltena kõige enam kasutatavad. Järelikult võis Üldkohus üksnes nende andmete moonutamise hinnaga asuda seisukohale, et need ei võimalda põhjendada asjaomast piiramist seoses eesmärgiga, et on olemas kohe töövalmis administraatorid.

193

Itaalia Vabariik ja Hispaania Kuningriik väidavad, et teise väite see osa on vastuvõetamatu, kuna komisjon piirdus sellega, et ta palus Euroopa Kohtul uuesti hinnata tõendeid, mille ta esitas Üldkohtule, tõendamata, et Üldkohus on neid kuidagi moonutanud.

194

Esiteks olgu märgitud, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 173, 174 ja 177 sisuliselt, et selles osas, milles otsus 22‑2004 ja 11. novembri 1983. aasta teatis piirduvad eelkõige kontrollikoja istungite jaoks tõlkimise ja suulise tõlke korra kehtestamisega, siis nendest dokumentidest ei saa teha tarvilikke järeldusi töökeelte või vahenduskeelte kohta, mida kasutavad kõik selle institutsiooni talitused.

195

Lisaks meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 173 otsuse 22/2004 eesmärki, milleks selle pealkirja kohaselt on kehtestada reeglid seoses „dokumentide tõlkimisega kontrollikoja, auditigruppide ja halduskomitee koosolekuteks“.

196

Lisaks tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 177, et 11. novembri 1983. aasta teatis puudutab suulise tõlke korda kontrollikoja liikmete koosolekutel.

197

Komisjon aga ei vaidle vastu, et Üldkohus tegi õigesti kindlaks otsuse 22‑2004 eseme ja 11. novembri 1983. aasta teatise eseme, vaid ta heidab Üldkohtule ette, et ta analüüsis neid dokumente vääralt, ilma siiski tõendamata, et neid dokumente on moonutatud.

198

Teiseks tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 178 ja 179 rõhutas Üldkohus, et 11. novembri 1983. aasta teatise ese erineb selgelt otsuse 22‑2004 esemest ning seega ei saa nõustuda komisjoni argumendiga, millega ta püüab sisuliselt tõendada, et selle teatise toimel lisandus saksa keel kahele „dokumendi koostamise keelele/telgkeelele“, milleks on selle hilisema otsuse kohaselt inglise ja prantsuse keel. Lisaks, isegi kui eeldada, et nimetatud teatis väljendab tava, mis on siiani aktuaalne selles osas, mis puudutab suulist tõlget kontrollikoja liikmete koosolekutel, põhineb selline faktiline olukord, nagu tuleneb kõnealuse teatise enda sõnastusest, siiski nende liikmete ühisel kokkuleppel ja iga liikme „heal tahtel“ ehk asjaoludel, mis võivad igal ajal muutuda.

199

Järelikult ei saa vaidlustatud kohtuotsusele ette heita, et see põhineb otsuse 22‑2004 eraldiseisval tõlgendamisel. Lisaks ei ole komisjon tõendanud, et Üldkohus ületas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 179 ilmselgelt selle otsuse või 11. novembri 1983. aasta teatise mõistliku hindamise piire.

200

Kolmandaks ja käesoleva kohtuotsuse punktides 184–186 esitatud põhjustel ei saa Üldkohtule ette heita, et ta moonutas komisjoni esitatud andmeid kontrollikoja personali keelteoskuse kohta, kui ta tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 187, et need andmed ei saa õigustada asjaomast piiramist, arvestades eesmärki, et on olemas konkursi edukalt läbinud isikud, kes on kohe töövalmis.

201

Kuna seitsmenda osaga ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebuse teine väide tervikuna tagasi lükata.

202

Komisjon väidab, et kuna Üldkohus rahuldas esimeses kohtuastmes hagi selle alusel, et ta ühelt poolt õiguslikult vääralt hindas asjaomase piiramise põhjendamist, ning teiselt poolt moonutas ta selle institutsiooni esitatud tõendeid, on vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustes vaidlusaluse konkursiteate teise aspekti kohta rikutud õigusnormi.

203

Itaalia Vabariik ja Hispaania Kuningriik väidavad, et see väide on vastuvõetamatu, kuna see ei ole põhjendatud autonoomselt, vaid piirdub nende argumentide kordamisega, mille kohaselt rikuti väidetavalt õigusnormi seoses asjaomase piiramisega.

204

Apellatsioonkaebuse esimest ja teist väidet puudutavatest hinnangutest tuleneb, et komisjon ei ole tõendanud õigusnormi rikkumisi ega väidetavat tõendite moonutamist.

205

Kuna kolmas väide põhineb samadel argumentidel, tuleb see põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

206

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kuna ühegi väitega ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

207

Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

208

Kuna Itaalia Vabariik on komisjonilt kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.

209

Kodukorra artikli 184 lõikes 4 on ette nähtud, et kui esimeses astmes menetlusse astuja, kes ei ole ise apellatsioonkaebust esitanud, osaleb Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus või suulises osas, võib Euroopa Kohus jätta tema kohtukulud tema enda kanda. Kuna käesolevas asjas osales Hispaania Kuningriik, kes oli esimeses astmes menetlusse astuja ja kes ei ole ise apellatsioonkaebust esitanud, Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus ja suulises osas ning nõudis komisjonilt kohtukulude hüvitamist, siis tuleb otsustada, et Hispaania Kuningriik kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: