KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JEAN RICHARD DE LA TOUR

esitatud 12. oktoobril 2023 ( 1 )

Kohtuasi C‑566/22

Inkreal s. r. o.

versus

Dúha reality s. r. o.

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Nejvyšší soud (Tšehhi Vabariigi kõrgeim kohus))

Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EL) nr 1215/2012 – Kohaldamisala – Artikkel 25 – Kohtualluvuse kokkulepe – Lepingu pooled, kelle alaline elu- või asukoht on samas liikmesriigis ja kes lepivad kokku muu liikmesriigi kohtute pädevuses sellest lepingust tulenevate vaidluste lahendamiseks – Välismaine element

I. Sissejuhatus

II. Õiguslik raamistik

A.   Liidu õigus

B.   Tšehhi õigus

III. Põhikohtuasja faktilised asjaolud ja eelotsuse küsimus

IV. Analüüs

A.   Sissejuhatavad märkused

B.   Sisulised küsimused

V. Ettepanek

( 1 ) Algkeel: prantsuse.

( 2 ) ELT 2012, L 351, lk 1.

( 3 ) Kohtujuristi kursiiv.

( 4 ) Vt sellele artiklile eelnenud sätete meeldetuletamiseks käesoleva ettepaneku 7., 11. ja 12. joonealune märkus.

( 5 ) Eeldan, et eelotsusetaotluse esitanud Nejvyšší soud (kõrgeim kohus) on kasutanud Dúha reality ja Inkreal s. r. o. (vt käesoleva ettepaneku punkt 9) kohta mõistet „alaline asukoht“ määruse nr 1215/2012 artikli 63 punkti 1 tähenduses.

( 6 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab 1. märtsi 2005. aasta kohtuotsusele Owusu (C‑281/02, EU:C:2005:120, punktid 25 ja 26) ning 7. mai 2020. aasta kohtuotsusele Parking ja Interplastics (C‑267/19 ja C‑323/19, EU:C:2020:351, punktid 30–35).

( 7 ) Vt Brüsselis 27. septembril 1968 allkirjastatud konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), mida on muudetud hilisemate konventsioonidega uute liikmesriikide selle konventsiooniga liitumise kohta (EÜT 1998, C 27, lk 1; edaspidi „Brüsseli konventsioon“), artikkel 17 ning nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artikkel 23.

( 8 ) Vt 24. novembri 2022. aasta kohtuotsus Tilman (C‑358/21, EU:C:2022:923, punkt 34, mis käsitleb ühtlasi tõlgendamise kooskõla 30. oktoobril 2007 allkirjastatud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni, mille sõlmimine on Euroopa Ühenduse nimel heaks kiidetud nõukogu 27. novembri 2008. aasta otsusega 2009/430/EÜ (ELT 2009, L 147, lk 1; edaspidi „Lugano II konventsioon“), identsete sätetega).

( 9 ) Vt eelkõige 18. novembri 2020. aasta kohtuotsus DelayFix (C‑519/19, EU:C:2020:933, punkt 40).

( 10 ) Vt 18. novembri 2020. aasta kohtuotsus DelayFix (C‑519/19, EU:C:2020:933, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 11 ) Vt Brüsseli konventsiooni artikli 17 esimese lõigu esimene lause redaktsioonis, mida on muudetud 9. oktoobri 1978. aasta konventsiooni Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta selle konventsiooniga artikliga 11 (EÜT 1978, L 304, lk 1) ning 26. mai 1989. aasta konventsiooni Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemise kohta selle konventsiooniga (EÜT 1989, L 285, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 3) artikliga 7 ning milles on sätestatud, et „[k]ui lepinguosalised, kellest ühe või mitme alaline elukoht on liikmesriigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud ainupädevad“.

( 12 ) Vt selle määruse artikli 23 lõige 1, milles on sätestatud: „Kui lepinguosalised, kellest ühe või mitme alaline elukoht on liikmesriigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad. Kui lepinguosalised ei ole kokku leppinud teisiti, on kohtul või kohtutel ainupädevus. […]“

( 13 ) Vt 21. mai 2015. aasta kohtuotsus CDC Hydrogen Peroxide (C‑352/13, EU:C:2015:335, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 8. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Saey Home & Garden (C‑64/17, EU:C:2018:173, punkt 30).

( 14 ) Vt 17. jaanuari 1980. aasta kohtuotsus Zelger (56/79, EU:C:1980:15, punkt 4) ja 16. märtsi 1999. aasta kohtuotsus Castelletti (C‑159/97, EU:C:1999:142, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt siiski sama üldreegel, mis on esitatud määruste nr 44/2001 ja nr 1215/2012 vastavalt põhjendustes 8 ja 13. Võrdluseks vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määruse (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist (ELT 2012, L 201, lk 107), artikkel 5. Vt ka nõukogu 24. juuni 2016. aasta määruse (EL) 2016/1103, millega rakendatakse tõhustatud koostööd kohtualluvuse, kohaldatava õiguse ning otsuste tunnustamise ja täitmise valdkonnas abieluvararežiime käsitlevates asjades (ELT 2016, L 183, lk 1), artikkel 7.

( 15 ) Vt 9. novembri 2000. aasta kohtuotsus Coreck (C‑387/98, EU:C:2000:606, punkt 15) ja 7. juuli 2016. aasta kohtuotsus Hőszig (C‑222/15, EU:C:2016:525, punkt 43).

( 16 ) Vt määruse nr 1215/2012 põhjendused 14 ja 15 ning 7. juuli 2016. aasta kohtuotsus Hőszig (C‑222/15, EU:C:2016:525, punkt 44) ja 18. novembri 2020. aasta kohtuotsus DelayFix (C‑519/19, EU:C:2020:933, punkt 38).

( 17 ) Vt ühtlasi meeldetuletamiseks, et vaidlus peab kuuluma tsiviil- ja kaubandusasjade valdkonda määruse nr 1215/2012 tähenduses, Nourissat, C., „L’avenir des clauses attributives de juridiction d’après le règlement “Bruxelles I bis““, Mélanges en l’honneur du professeur Bernard Audit: les relations privées internationales, Librairie générale de droit et de jurisprudence, Issy-les-Moulineaux, 2014, lk 567–579, eelkõige lk 570.

( 18 ) Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus (ELT 2006, L 399, lk 1), ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 861/2007, millega luuakse Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus (ELT 2007, L 199, lk 1), artikli 3 lõige 1. Vt määruse nr 1896/2006 kohta 7. mai 2020. aasta kohtuotsus Parking ja Interplastics (C‑267/19 ja C‑323/19, EU:C:2020:351, punkt 33). Võrdluseks vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrus (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I“) (ELT 2008, L 177, lk 6) (edaspidi „Rooma I määrus“), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrus (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II“) (ELT 2007, L 199, lk 40) (edaspidi „Rooma II määrus“) ja nõukogu 20. detsembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1259/2010 tõhustatud koostöö rakendamise kohta abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse valdkonnas (ELT 2010, L 343, lk 10) (edaspidi „Rooma III määrus“). Nende määruste artikli 1 lõike 1 kohaselt on nende kohaldatavuse kriteerium „seaduste konflikt“ (või Rooma III määruses „rahvusvahelise eraõiguse kohaldamine“). Nende artiklite saksakeelses versioonis kasutatakse väljendit „Verbindung zum Recht verschiedener Staaten“, mis viitab seosele mitme riigi õigusega.

( 19 ) Vt 7. mai 2020. aasta kohtuotsus Parking ja Interplastics (C‑267/19 ja C‑323/19, EU:C:2020:351, punkt 35).

( 20 ) Vt 1. märtsi 2005. aasta kohtuotsus Owusu (C‑281/02, EU:C:2005:120, punkt 25).

( 21 ) Vt 17. novembri 2011. aasta kohtuotsus Hypoteční banka (C‑327/10, EU:C:2011:745, punkt 29).

( 22 ) Vt 25. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Markt24 (C‑804/19, EU:C:2021:134, punkt 32) ja 8. septembri 2022. aasta kohtuotsus IRnova (C‑399/21, EU:C:2022:648, punkt 27).

( 23 ) Vt selle määruse eesmärkide kohta ELL artikli 3 lõige 2 ja ELTL artikkel 67.

( 24 ) Määruse nr 1215/2012 põhjenduse 26 kohaselt „tuleks liikmesriigi kohtu tehtud kohtuotsust kohelda kui otsust, mis on tehtud taotluse saanud liikmesriigis“.

( 25 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 22.

( 26 ) Kohtujuristi kursiiv. Vt ka määruse nr 1215/2012 põhjendused 3 ja 5.

( 27 ) Vt Audit, B. ja d’Avout, L., Droit international privé, 9. trükk, Librairie générale de droit et de jurisprudence, Pariis, 2022, punkt 625 (lk 539–540) ja punkt 628 (lk 544). Vt ka Gaudemet-Tallon, H. ja Ancel, M.‑E., Compétence et exécution des jugements en Europe, Règlements 44/2001 et 1215/2012, Conventions de Bruxelles (1968) et de Lugano (1998 et 2007), 6. trükk, Librairie générale de droit et de jurisprudence, collection « Droit des affaires », Pariis, 2018, punkt 82 (lk 117) ja punkt 141 (lk 189). Vt selle tingimuse selgitamise vajaduse kohta Milieu SRL poolt komisjoni tellimusel koostatud uuring „Study to support the preparation of a report on the application of Regulation (EU) no1215/2012 on jurisdiction and the recognition and enforcement of judgments in civil and commercial matters (Brussels Ia Regulation)“, edaspidi „komisjonile koostatud uuring“, jaanuar 2023, lk 14, lk 54–59 ning lk 263 ja 264. Vt lisaks analüüsi pealkirjaga „Regulation Brussels Ia: a standard for free circulation of judgments and mutual trust in the European Union“, mis on 31. juuli 2022. aasta kuupäeva kandev üksikasjalik analüüs kõigi praeguste liikmesriikide ja Ühendkuningriigi riigisiseste praktikate kohta seoses määruse nr 1215/2012 artikli 25 kohaldamisega ning mis viidi läbi samade küsimuste alusel kui komisjonile koostatud uuring (küsimused 41–49) Internationaal Juridisch Instituuti poolt komisjoni rahastatud projekti JUDGTRUST raames, lk 34–38 ja 163–176.

( 28 ) Vt Mankowski, P., „Article 25 Brüssel Ia-VO“, teoses Rauscher, T. ja Leible, S., Europäisches Zivilprozess- und Kollisionsrecht: EuZPR/EuIPR: Kommentar. Band I, Brüssel Ia-Verordnung, 5. trükk, Otto Schmidt, Köln, 2021, eelkõige punktid 32 ja 35; Hausmann, R., „Gerichtsstands-und Schiedsvereinbarungen“, teoses Reithmann, C. ja Martiny, D., Internationale Vertragsrecht, 9. trükk, Otto Schmidt, Köln, 2022, punkt 7.19 jj; Dörner, H., „Artikel 25 [Zulässigkeit und Form von Gerichtsstandsvereinbarungen]“, teoses Saenger, I., Zivilprozessordnung: familienverfahren, gerichtsverfassung, europäisches verfahrensrecht: handkommentar, 9. trükk, Nomos, Baden-Baden, 2021, eelkõige punkt 6. Vastupidise lähenemisviisi poolt vt Staudinger, H., „Gerichtsstands- und Schiedsvereinbarungen“, Internationale Zuständigkeit für Vertragsklagen; Gerichtsstands- und Schiedsvereinbarungen, De Gruyter, Berliin, 2011, punkt 241; Geimer, R., „Artikel 25 EuGVVO“, teoses Zöller, R., Zivilprozessordnung, 33. trükk, Otto Schmidt, Köln, 2020, punkt 3.

( 29 ) Vt Brosch, M. ja Kahl, L.‑M., „Article 25“, teoses Requejo Isidro, M., Brussels I bis: A Commentary on Regulation (EU) no 1215/2012, Edward Elgar Publishing, Cheltenham, 2022, lk 344–374, eelkõige punkt 25.03, ja vastupidine seisukoht Magnus, U. „Article 25“, teoses Magnus, U. ja Mankowski, P., European Commentaries on Private International Law, Brussels Ibis Regulation, 2. trükk, Otto Schmidt, Köln, 2023, lk 579–642, eelkõige punkt 25 (lk 599).

( 30 ) Vt Schlosseri aruanne, mis käsitleb 9. oktoobri 1978. aasta konventsiooni Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta konventsiooniga kohtualluvuse ning kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning Euroopa Kohtu protokolli selle tõlgendamise kohta (EÜT 1979, C 59, lk 71), punkt 174; Gothot, P. ja Holleaux, D., La Convention de Bruxelles du 27 septembre 1968: compétence judiciaire et effets des jugements dans la CEE, Jupiter, Pariis, 1985, punkt 167 (lk 99); Gaudemet-Tallon, H. ja Ancel, M.‑E., op. cit., punkt 141 (lk 189); laiemalt Sindres, D., „Compétence judiciaire, Reconnaissance et Exécution des décisions en matière civile et Commerciale. – Compétence. – Règles ordinaires de compétence. – Dispositions générales. – Article 4 du règlement (UE) no 1215/2012“, JurisClasseur Droit international, LexisNexis, Pariis, 2. november 2021, jaotis 584–125, punkt 27; Audit, B. ja d’Avout, L., op. cit., punkt 675 (lk 587 ja 588). Vt vastupidine seisukoht P. Jenardi aruanne Brüsseli konventsiooni kohta (EÜT 1979, C 59, lk 1), lk 38; Droz, G., Compétence judiciaire et effets des jugements dans le Marché commun (Étude de la Convention de Bruxelles du 27 septembre 1968), Dalloz, Pariis, 1972, punkt 207 (lk 129 ja 130); Beraudo, J.‑P. ja Beraudo, M.‑J., „Convention de Bruxelles/Conventions de Lugano. Règlement (CE) no 44/2001/Règlement (UE) no 1215/2012. – Généralités et champs d’application“, JurisClasseur procédure civile, LexisNexis, Pariis, 24. märts 2023, jaotis 2100–15, punkt 46.

( 31 ) Mulle teadaolevalt tuleneb see eelkõige järgmistest otsustest, milles on võetud olukorra rahvusvaheliseks lugemisel arvesse erinevaid tegureid: Saksamaal seoses 16. septembril 1988 Luganos sõlmitud kohtualluvust ja kohtuotsuste täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades käsitleva konventsiooniga (EÜT 1988, L 319, lk 9) Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) 23. juuli 1998. aasta kohtuotsus (II ZR 286/97); Prantsusmaal Cour de cassationi (kassatsioonikohus, Prantsusmaa) 1. tsiviilkolleegiumi 4. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus (nr 02–12.959) ja 30. septembri 2020. aasta kohtuotsus (nr 19‑15.626); Itaalias Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) ühendatud kolleegiumide 30. detsembri 1998. aasta kohtuotsus (nr 12907), 14. veebruari 2011. aasta kohtuotsus (nr 3568, punkt 5.2) ja 10. mai 2019. aasta kohtuotsus (nr 12585, punkt 5); ning Portugalis Supremo Tribunal de Justiça (Portugali kõrgeim kohus) 26. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus (540/14.4TVLSB.S1) ja 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsus (536/14.6TVLSB.L1.S1). Vastupidisest seisukohast lähtudes on tehtud järgmised kohtuotsused: Austrias Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim üldkohus) 5. juuni 2007. aasta kohtumäärus (10 Ob 40/07s) ja 29. juuni 2020. aasta kohtumäärus (2 Ob 104/19m, punkt 2) ning Madalmaades Gerechtshof Arnhem-Leeuwardeni (Arnhem-Leeuwardeni apellatsioonikohus) 27. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus (200.157.017/01, punktid 3.10 ja 3.12) ning rechtbank Rotterdami (Rotterdami esimese astme kohus, Madalmaad) 1. aprilli 2016. aasta kohtuotsus (4080627 CV EXPL 15–3441, punkt 3.4). Vt siiski rechtbank Amsterdami (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad) 11. aprilli 2019. aasta teistsugune kohtuotsus (7342297 CV EXPL 18–25262, punktid 9–11). Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus) ei ole ühtegi otsust teinud.

( 32 ) Vt selle kohta Stark, L., L’internationalité en droit international privé, 28. novembril 2020 kaitstud doktoriväitekiri, lk 27 ja 28.

( 33 ) Vt 24. juuni 1986. aasta kohtuotsus Anterist (22/85, EU:C:1986:255, punkt 13) ja 8. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Saey Home & Garden (C‑64/17, EU:C:2018:173, punkt 24).

( 34 ) Vt selle kohta Stark, L., op. cit., lk 261, ja samamoodi Sindres, D., op. cit., punkt 27.

( 35 ) Vt Rooma I, II ja III määrus.

( 36 ) Vt selle kohta Mailhé, F., „Convention attributive de juridiction“, Espace judiciaire civil européen, Arrêts de la CJUE et commentaires, Bruylant, Brüssel, 2020, lk 476–480, eelkõige punkt 571 (lk 478), mille kohaselt „liikmesriikide kohtute „asendatavus“ kehtib endiselt ainult selliste õigussuhete puhul, mis välismaise elemendi olemasolu tõttu iseenesest ei kuulu enam liikmesriigi kohtute ainupädevusse“.

( 37 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 29.

( 38 ) Vt Magnus, U., op. cit., punkt 25 (lk 599).

( 39 ) Määruse nr 1215/2012 artikli 25 laia tõlgendamise olulisuse kohta selle ühtse standardi kohaldamisel, millele komisjon viitab, vt Magnus, U., op. cit., punktid 25 ja 26 (lk 599 ja 600). Vt seoses riigisisese õiguse ja rahvusvaheliste lepingute kohaldamisega, mis piirdub kolmanda riigi kohtuid hõlmavate kohtualluvuse kokkulepetega, Mailhé, F., op. cit., punkt 571 (lk 477), kusjuures see kommentaar kehtib juhul, kui kohtualluvuse kokkuleppe rahvusvahelise olemuse tingimus on täidetud (vt punkt 571, lk 478). Vt ka Gaudemet-Tallon, H. ja Ancel, M.‑E., op. cit., punkt 139 (lk 185 ja 186). Sellest olulisusest tuleneva argumendi kasutamise kohta vt ka komisjonile koostatud uuring, lk 263 ja 264.

( 40 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 27.

( 41 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 36.

( 42 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 33. Vt õiguste võimaliku kuritarvitamise kontrolli kohta ka Mankowski, P., op. cit., punkt 35, ning Stein, F. ja Jonas, M., „Artikel 25“, Kommentar zur Zivilprozessordnung, 12. köide EuGVVO, 23. trükk, 2022, Mohr Siebeck, Tübingen, punkt 23.

( 43 ) Vt pangandusklauslite eripära kohta Gaudemet-Tallon, H., „Conflit de juridiction. – Contrat de prêt. – Clause attributive de juridiction. – Validité. – Conditions“, Journal du droit internationale (Clunet), LexisNexis, Pariis, nr 3, lk 734–743, eelkõige lk 739 ja 740. Vt ka Kleiner, C., „L’élection du for en matière bancaire et financière: entre clauses asymétriques, clauses modèles et quasi-réglementaires“, Les clauses attributives de compétence internationale: de la prévisibilité au désordre, actes du colloque du 21 novembre 2019 au Centre de recherche en droit international privé et du commerce international (CRDI), Laazouzi, M. juhtimisel, éditions Panthéon-Assas, Pariis, 2021, lk 47–73, eelkõige lk 48–55.

( 44 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 13.

( 45 ) Vt 1. märtsi 2005. aasta kohtuotsus Owusu (C‑281/02, EU:C:2005:120, punkt 26); 17. novembri 2011. aasta kohtuotsus Hypoteční banka (C‑327/10, EU:C:2011:745, punkt 30), ja 8. septembri 2022. aasta kohtuotsus IRnova (C‑399/21, EU:C:2022:648, punkt 28).

( 46 ) Vt 1. märtsi 2005. aasta kohtuotsus Owusu (C‑281/02, EU:C:2005:120, punkt 26) ja 8. septembri 2022. aasta kohtuotsus IRnova (C‑399/21, EU:C:2022:648, punktid 26 ja 31).

( 47 ) Vt 17. novembri 2011. aasta kohtuotsus Hypoteční banka (C‑327/10, EU:C:2011:745, punkt 34). Vrd 7. mai 2020. aasta kohtuotsus Parking ja Interplastics (C‑267/19 ja C‑323/19, EU:C:2020:351, punkt 33) ning 3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Generalno konsulstvo na Republika Bulgaria (C‑280/20, EU:C:2021:443, punktid 30–37), milles oli tegemist asjaoluga, et vähemalt ühe poole alaline elu- või asukoht või peamine elukoht oli muus liikmesriigis kui see, kus asus asja menetlev kohus.

( 48 ) Vt Droz, G., „Synthesis of the Discussions of 11 and 12 March 1991“, Civil jurisdiction and judgements in Europe, Proceedings of the Colloquium on the Interpretation of the Brussels Convention by the Court of Justice Considered in the Context of the European Judicial Area, Luxembourg, 11.–12. märts 1991, Butterworths, London, 1992, lk 253–271, eelkõige lk 263. Vt ka Gaudemet-Tallon, H. ja Ancel, M.‑E., op cit., punkt 142 (lk 190).

( 49 ) Vt selle kohta 17. novembri 2011. aasta kohtuotsus Hypoteční banka (C‑327/10, EU:C:2011:745, punkt 31).

( 50 ) Selle artikli üle peetud õigusteaduslike arutelude meeldetuletuseks vt Stark, L., op. cit., lk 137.

( 51 ) Vt Magnus, U., op. cit., punkt 26 (lk 599) ja punkt 40 (lk 606), ning Calvo Caravaca, A.‑L. ja Carrascosa González, J., Tratado de derecho internacional privado, II köide, Tirant lo Blanch, Valencia, 2020, lk 2538. Vt vastupidist seisukohta Francq, S., „La refonte du Règlement Bruxelles I: champ d’application et compétence“, Revue de droit commerciale belge, 2013, lk 307–333, eelkõige lk 319 ja 70. joonealune märkus.

( 52 ) Vt sellekohast analüüsi Stark, L., op. cit., eelkõige lk 47–49.

( 53 ) Vt ka Rooma II määruse artikli 14 lõige 2.

( 54 ) Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta otsuse 2009/397/EÜ kohtualluvuse kokkuleppeid käsitlevale konventsioonile Euroopa Ühenduse nimel allakirjutamise kohta (ELT 2009, L 133, lk 1) I lisas esitatud konventsioon on heaks kiidetud nõukogu 4. detsembri 2014. aasta otsusega 2014/887/EL kohtualluvuse kokkuleppeid käsitleva 30. juuni 2005. aasta Haagi konventsiooni Euroopa Liidu nimel heakskiitmise kohta (ELT 2014, L 353, lk 5), mis jõustus liikmesriikides 1. oktoobril 2015, välja arvatud Taani Kuningriik (1. septembril 2018) (edaspidi „2005. aasta Haagi konventsioon“), kättesaadav veebisaidil: https://www.hcch.net/en/instruments/conventions/full-text/?cid=98. 2005. aasta Haagi konventsiooni artikli 1 lõikes 1 on sätestatud, et seda konventsiooni kohaldatakse rahvusvaheliste juhtumite puhul tsiviil- ja kaubandusasjade valdkonnas sõlmitud erandliku kohtualluvuse kokkulepete suhtes. Vt määruse nr 1215/2012 ja selle konventsiooni vahelise seose kohta Magnus, U., op. cit., punkt 10 (lk 590–592).

( 55 ) Vt selle kooskõla kohta 27. aprilli 2023. aasta kohtuotsus A1 ja A2 (lõbusõidulaeva kindlustus) (C‑352/21, EU:C:2023:344, punkt 46).

( 56 ) Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 38. Vt erinevate võimalike kriteeriumide ülevaadet Stark, L., op. cit., lk 33 ja 34. Vt näiteks välismaiseid elemente, mille kohta Supremo Tribunal de Justiça (Portugali kõrgeim kohus) oli palunud Euroopa Kohtult seisukohta oma eelotsusetaotluse kolmandas küsimuses kohtuasjas, milles tehti Euroopa Kohtu presidendi 10. märtsi 2017. aasta määrus Sociedade Metropolitana de Desenvolvimento (C‑136/16, ei avaldata, EU:C:2017:237), kustutatud Euroopa Kohtu registrist, ning Kleiner, C., op. cit., lk 59–61. Vt ka määruste nr 1896/2006 ja 1215/2012 tõlgendamise ühtlustamise kohta 7. mai 2020. aasta kohtuotsus Parking ja Interplastics (C‑267/19 ja C‑323/19, EU:C:2020:351, punktid 34 ja 35).

( 57 ) Vt selle kohta 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus Maletic (C‑478/12, EU:C:2013:735, punktid 25–29). Vt ka selle kohtuotsuse analüüs, mille esitas Stark, L., op. cit., eelkõige lk 32 ja 33. Vt ka Audit, B. ja d’Avout, L., op. cit., lk 586–596, eelkõige punkt 675 (lk 588) ja 258. joonealune märkus. Vt lisaks kokkuvõte teatavate kohtute poolt kasutatud kriteeriumidest, mis on esitatud komisjonile koostatud uuringus, lk 58–59.

( 58 ) Stark, L., op. cit., lk 385 leiab, et rahvusvahelisuse hindamise hetke kindlaksmääramine on „esmatähtis“. Vt selle kohta määruste nr 1896/2006 ja nr 861/2007 artikli 3 lõikes 3 sisalduvad täpsustused.

( 59 ) Täpsustan, et käesoleva ettepaneku 56. joonealuses märkuses viidatud kohtumäärusest C‑136/16 (kustutatud Euroopa Kohtu registrist) nähtuvalt võib sellega seoses tekkida veel üks küsimus. Nimelt, kas kohtualluvuse kokkulepet on võimalik kohaldamata jätta. Eelotsusetaotluse esitanud kohus käsitles oma eelotsusetaotluses olukorda, kus kohtualluvuse valik teise liikmesriiki kui selle kohtute kasuks, mille residendid pooled on, põhjustab ühele neist tõsiseid ebamugavusi ning puudub igasugune teise poole huvi, mis seda valikut õigustaks.

( 60 ) Vt nt 30. septembri 2021. aasta kohtuotsus Commerzbank (C‑296/20, EU:C:2021:784, punktid 39 ja 59).

( 61 ) Sama kehtib ka määruse nr 650/2012 (artikkel 5) ja määruse 2016/1103 (artikkel 7) ning 2005. aasta Haagi konventsiooni (artikkel 1) puhul. Selle konventsiooni läbirääkimistel konsensuse puudumise kohta vt Ancel, M.‑E., „L’internationalité à la lumière de la convention d’electio fori“, Le monde du droit: écrits rédigés en l’honneur de Jacques Foyer, Economica, Paris, 2008, lk 21–47, eelkõige lk 36, ja seoses selles küsimuses seisukohtade puudumisega Van Loon, H., „Quelques aspects de la mondialisation dans le domaine des conflits de juridictions“, Droit international privé: travaux du Comité français de droit international privé, 17. aasta, 2004–2006, Éditions A. Pedone, Pariis, 2008, lk 227–253. Seevastu, mis puudutab nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes (ELT 2009, L 7, lk 1), vt selle artikli 4 lõike 1 esimene ja teine lõik, milles on sätestatud, et pädeva kohtu määramise tingimused peavad olema täidetud kohtu valikut käsitleva kokkuleppe sõlmimise ajal või kohtuasja algatamise ajal.

( 62 ) Vaidlused on samalaadsed nagu need, mis puudutavad määruse nr 1215/2012 artiklile 25 eelnevates artiklites sätestatud alalise elu- või asukoha tingimust. Vt selle kohta Droz, G., „Synthesis of the Discussions of 11 and 12 March 1991“, op. cit., eelkõige lk 262, ja Gaudemet-Tallon, H. ja Ancel, M.‑E., op. cit., punkt 136 (lk 181 ja 182).

( 63 ) Vt Gaudemet-Tallon, H. ja Ancel, M.‑E., op. cit., punkt 143 (lk 191), ja Kleiner, C., op. cit., lk 61, ja Henriques, S., Os Pactos de Jurisdição, no Regulamento (CE) no 44 de 2001, Coimbra Editora, Coimbra, 2006, lk 60 ja 61, ning Ferreira Pinto, A., „Contractos de swap concluídos entre entidades com sede em território nacional – jurisdição e lei aplicável“, teoses Lobo Moutinho, J., Henrique, S., Vaz de Sequeira, E. ja Garcia Marques, P., Homenagem ao Professor Doutor Germano Marques da Silva, I kd, Universidade Católica Editora, Lissabon, lk 799–824, eelkõige lk 805.

( 64 ) Vt selle kriteeriumi poolt Hausmann, R., op. cit., § 7 punkt 7.23, ning Calvo Caravaca, A‑L. ja Carrascosa González, J., Tratado de Derecho internacional privado, I kd, op. cit., lk 122 (nende autorite sõnul tuleb arvesse võtta „rahvusvahelise“ elemendi kadumist pärast kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimist).

( 65 ) Vt selles tähenduses 24. juuni 1986. aasta kohtuotsus Anterist (22/85, EU:C:1986:255, punkt 14).

( 66 ) Vt määruse nr 1215/2012 põhjendus 3 ja 10. märtsi 1992. aasta kohtuotsus Powell Duffryn (C‑214/89, EU:C:1992:115, punkt 20). Järelikult, kui rahvusvahelise olemusega olukord on vaidluse ajal muutunud riigisiseseks, on kohtualluvuse kokkulepe kehtiv.

( 67 ) Vt selle kohta määruse nr 1215/2012 põhjendus 15, milles märgitakse, et „poolte autonoomia eeldab teistsugust seost“ kui kostja alaline elukoht, ja Treppoz, E., „L’imprévisibilité du juge élu“, Les clauses attributives de compétence internationale: de la prévisibilité au désordre, op. cit., lk 91–105, eelkõige punkt 1 ja 1. joonealune märkus. Vt siiski 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Apple Sales International jt (C‑595/17, EU:C:2018:854, punkt 34).

( 68 ) Minu arvamus põhineb järgmistel kõige konkreetsematel lahenditel, mida mul õnnestus leida: Cour de cassationi (Prantsusmaa kassatsioonikohus) 4. oktoobri 2005. aasta otsus (nr 02–12.959) ja Sąd Apelacyjny w Katowicachi (Katowice apellatsioonikohus, Poola) 21. jaanuari 2016. aasta määrus (V ACz 52/16). Siiski pooldasid olukorra hindamist hagi esitamise staadiumis järgmised kohtud: Saksamaal Oberlandesgericht Müncheni (liidumaa kõrgeim üldkohus Münchenis, Saksamaa) 31. märtsi 1987. aasta kohtumäärus (6 W 788/87); Austrias Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim üldkohus) 5. juuni 2007. aasta kohtumäärus (10 Ob 40/07s), mille tulemusel kehtestati õigusnormina Rechtssatz; Itaalias Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) 4. märtsi 2019. aasta kohtuotsus (nr 6280) vastavalt riigisiseses õiguses kehtivale perpetuatio jurisdictionis’e reeglile.

( 69 ) Vastupidise seisukoha kohta vt Stark, L., op. cit., lk 394. Kui peaks eelistatama kõnealuse lepingutingimuse menetluslikku aspekti, tuleb hinnata võrdluseks 13. novembri 1979. aasta kohtuotsust Sanicentral (25/79, EU:C:1979:255, punktid 6 ja 7, mis käsitleb Brüsseli konventsiooni üleminekusätete tõlgendamist), millele tuginevad käesoleva ettepaneku 64. ja 68. joonealuses märkuses viidatud analüüsid ja otsused, samuti 24. novembri 2022. aasta kohtuotsust Tilman (C‑358/21, EU:C:2022:923, punkt 30, mis käsitleb Lugano II konventsiooni ajalist kohaldamist Ühendkuningriigis). Võttes arvesse nende kohtulahendite eset, võib nende kohaldamisala piirduda liidu õiguse ajalist kohaldamist käsitlevate sätete tõlgendamisega.

( 70 ) Vt sellekohaste õigusteaduslike kaalutluste kohta Ancel, M.‑E., op. cit., eelkõige punkti 18 lõpuosa (lk 36), ja Stark, L., op. cit., eelkõige lk 393–396.

( 71 ) Vt Gaudemet-Tallon, H. ja Ancel, M.‑E., op. cit., punkt 143 (lk 191) koos 67. joonealuses märkuses viidatud teosega Gothot, P. ja Holleaux, D., op. cit., punkt 168 (lk 100).

( 72 ) Täpsuse nõude kohta vt 16. märtsi 1999. aasta kohtuotsus Castelletti (C‑159/97, EU:C:1999:142, punkt 48) ja käesoleva ettepaneku 15. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika. Vt näiteks ka Kleiner, C., op. cit., lk 61, mille kohaselt võib asjakohane kriteerium olla tulevane sündmus, nagu ka täitmata kohustuse täitmise koht. Selle lahenduse kriitikat vt Stark, L., op. cit., lk 393.

( 73 ) Selline lahendus võiks oma loomult vastata reservatsioonidele, mida on soovitanud Geimer, R., „EuGVVO Art. 25“, teoses Geimer, R. ja Schütze, R. A., Europäisches Zivilverfahrensrecht, 4. trükk, C.H. Beck, München, 2020, eelkõige punkt 39.