–

S, esindaja: adocaat M. M. J. van Zantvoort,

–

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR), esindaja: advocaat C. J. Ullersma,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja A. Hanje,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja A. Hoesch,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Azéma ja F. Wilman,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT 2011, L 337, lk 9), artikli 10 lõike 1 punkti e tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kahes kohtuvaidluses, millest esimese üks pool on S, teise üks pool on A ning mõlema teine pool on Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie (Madalmaade julgeoleku- ja justiitsasjade riigisekretär; edaspidi „riigisekretär“) seoses viimase keeldumisega S‑ile ja A‑le pagulasseisundi andmisest.

3

Genfis 28. juulil 1951 allkirjastatud ja 22. aprillil 1954 jõustunud pagulasseisundi konventsiooni (United Nations Treaty Series, 189. kd, lk 150, nr 2545 (1954)), mida on täiendatud New Yorgis 31. jaanuaril 1967 sõlmitud pagulasseisundi protokolliga, mis jõustus 4. oktoobril 1967 (edaspidi „Genfi konventsioon“), artikli 1 jaotise A lõike 2 esimeses lõigus on sätestatud, et mõistet „pagulane“ kohaldatakse iga isiku suhtes, kes „põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset“.

4

Direktiivi 2011/95 põhjendustes 4, 12 ja 16 on märgitud:

[…]

[…]

5

Direktiivi artiklis 2 on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]“.

6

Direktiivi artikli 4 „Faktide ja asjaolude hindamine“ lõigetes 3–5 on sätestatud:

„3.   Rahvusvahelise kaitse taotlus vaadatakse läbi individuaalselt ning selle käigus arvestatakse järgmist:

[…]

4.   Asjaolu, et taotlejat on juba taga kiusatud […] või teda on ähvardatud taga kiusata […], on arvestatav märk taotleja põhjendatud tagakiusamishirmu […] kohta, kui puudub mõjuv põhjus arvata, et kõnealune tagakiusamine […] ei kordu.

5.   Kui liikmesriigid kohaldavad põhimõtet, mille kohaselt on taotleja kohustatud põhjendama rahvusvahelise kaitse taotlust, ja kui taotleja avalduste üksikasju ei toeta dokumentaalsed või muud tõendid, ei vaja need üksikasjad kinnitamist, kui on täidetud järgmised tingimused:

[…]

7

Sama direktiivi artiklis 6 on ette nähtud:

„Tagakiusajad või suure kahju põhjustajad on muu hulgas järgmised:

[…]“.

8

Direktiivi 2011/95 artiklis 9 on kehtestatud tingimused, mis peavad olema täidetud, et tegu saaks pidada „tagakiusamiseks“ Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise A tähenduses. Selleks on seal esitatud mitteammendav loetelu vormidest, mis tagakiusamisel olla võivad, ning nõutud, et nende tegude ja artiklis 10 nimetatud tagakiusamise põhjuste vahel peab saama tuvastada seose.

9

Direktiivi artiklis 10 „Tagakiusamise põhjused“ on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid võtavad tagakiusamise põhjuste hindamisel arvesse järgmisi asjaolusid:

[…]

[…]

2.   Hinnates, kas taotlejal on põhjendatud tagakiusamishirm, on tähtsusetu, kas taotlejal on tegelikult olemas tagakiusamist ajendav rassiline, usuline, rahvuslik, sotsiaalne või poliitiline omadus, tingimusel et sellise omaduse omistab taotlejale tagakiusaja.“

10

Direktiivi artikkel 13 „Pagulasseisundi andmine“ on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid annavad pagulasseisundi kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule, kes kvalifitseerub pagulaseks vastavalt II ja III peatükile.“

11

2. märtsi 2001. aasta välismaalaste ringkirja 2000 (Vreemdelingencirculaire 2000) (Stcrt. 2001, nr 64) (põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis) peatüki C2 artiklis 3.2 on sätestatud:

„[…]

Poliitilised vaated

Asjaolu, et välismaalane ei saa väljendada oma poliitilisi vaateid oma päritoluriigis samamoodi nagu Madalmaades, ei ole piisav selleks, et anda välismaalasele varjupaigaõiguse alusel ajutine elamisluba […]

Igal juhul võtab [Immigratie- en naturalisatiedienst (IND; sisserände- ja kodakondsusamet)] varjupaigaõiguse alusel ajutise elamisloa andmise taotlust hinnates arvesse ka järgmist:

Fundamentaalsete poliitiliste vaadete korral ei eelda IND vaoshoitust, kui tegevus (mida välismaalane kavandab) põhineb nendel fundamentaalsetel poliitilistel vaadetel. Kui see ei ole nende fundamentaalsete poliitiliste vaadetega seotud, eeldab IND vaoshoitust.

IND hindab, kas meetmetel ja karistustel, mida välismaalase suhtes tagasi päritoluriiki pöördumisel fundamentaalsetest poliitilistest vaadetest tulenevate avalduste või tegude tõttu kohaldatakse, on piisavalt tõsised tagajärjed, et tegemist oleks tagakiusamisega.

Isegi kui tegemist ei ole fundamentaalsete poliitiliste vaadetega, hindab IND, kas välismaalase poliitiline tegevus või poliitiliste vaadete väljendamine tema päritoluriigis, Madalmaades või mujal on saanud või saavad ametiasutustele teatavaks ning kas tema tagasipöördumisel on nende põhjal alust tuvastada talle omistatud poliitilistest vaadetest tulenev põhjendatud tagakiusamishirm.

[…]“.

12

Sudaani kodanik S saabus Madalmaadesse 21. jaanuaril 2012. Oma neljandas riigisekretärile esitatud varjupaigataotluses märkis ta, et päritoluriiki tagasipöördumisel kiusavad Sudaani ametiasutused teda taga poliitilise tegevuse tõttu Madalmaades esiteks erakonna Oumma, mis kuulub „vabaduse ja muutuste jõu“ liitu ning mis koordineeris 2019. aastal toimunud Sudaani revolutsiooni, ja teiseks Darfur Vereniging Nederlandi (Madalmaade Darfuri assotsiatsioon) heaks.

13

Samuti väitis S, et ta on osalenud rohkem kui kümnel Madalmaades Sudaani valitsuse vastu korraldatud meeleavaldusel, kus ta skandeeris Sudaani režiimi vastaseid loosungeid, et ta on teavitanud teisi naisi erakonna Oumma tegevusest, kutsudes neid üles meeleavaldustel osalema, ning et ta on oma Facebooki ja Twitteri kontol Sudaani valitsust kritiseerinud.

14

Üheski varjupaigataotluses ei väitnud S, et ta oli veel Sudaanis viibides väljendanud poliitilisi vaateid, mis sundisid teda sellest riigist lahkuma. Samuti ei väitnud ta, et poliitilised vaated, mida ta pärast lahkumist avaldas, on saanud Sudaani ametivõimudele teatavaks.

15

Riigisekretär jättis S‑i varjupaigaõiguse alusel ajutise elamisloa andmise taotluse 30. augusti 2019. aasta otsusega rahuldamata, leides, et – olenemata tema avalduste usaldusväärsusest oma tegevuste kohta Madalmaades – need tegevused ei tulenenud kaitset väärivatest poliitilistest vaadetest. Riigisekretäri hinnangul ei olnud S neid vaateid selgelt määratlenud, näidanud, et need on tema jaoks fundamentaalselt olulised, ega täpsustanud, milliseid konkreetseid tegevusi ta nende vaadete alusel tulevikus ellu kavatseb viia.

16

Rechtbank Den Haag (Haagi esimese astme kohus, Madalmaad) rahuldas 20. mai 2020. aasta otsusega S‑i kaebuse ja tühistas riigisekretäri otsuse, leides, et asjaomane isik oli piisavalt tõendanud, et tal olid „poliitilised vaated“ direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti e tähenduses. Selle kohtu hinnangul tuleb selle hindamisel, kas need vaated väärisid kaitset, võtta aluseks ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) koostatud „Käsiraamat pagulasseisundi kindlaksmääramise menetluse ja kriteeriumide kohta ning rahvusvahelise kaitse suunised vastavalt pagulasseisundi 1951. aasta konventsioonile ja pagulasseisundit käsitlevale 1967. aasta protokollile“ 2019. aasta veebruari kordusväljaande (HCR/1P/4/FRE/REV.4; edaspidi „käsiraamat“) punktid 80, 82 ja 86. Lisaks leidis nimetatud kohus, et 2000. aasta välismaalaste ringkirjas sätestatud kriteerium, mille kohaselt peavad poliitilised vaated olema „fundamentaalsed“, on mitmeti mõistetav ja langeb kokku usuga seotud tagakiusamise põhjusele kohaldatavate kriteeriumidega.

17

Riigisekretär esitas selle kohtuotsuse peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Raad van Statele (Madalmaade kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), väites, et esimese astme kohus eksis, kui leidis, et vastavalt poliitilistel vaadetel ja religioossetel uskumustel põhinevad tagakiusamise põhjused on erinevad. Nimelt tuleb mõlema hindamisel kontrollida, kas taotleja väidetavad vaated või uskumused on tema identiteedi või teadvuse seisukohast niivõrd määravad, et temalt ei saa nõuda, et ta päritoluriiki tagasipöördumisel neist lahti ütleks või neid varjaks.

18

S esitas käesoleva kohtuotsuse punktis 16 nimetatud 20. mai 2020. aasta kohtuotsuse peale omakorda vastukaebuse, heites esimese astme kohtule ette seda, et see otsustas, et nende tingimuste hindamine, millele taotleja pagulasseisundi saamiseks vastama peab, sõltub tema poliitiliste vaadete olulisusest ja tugevusest. Direktiiv 2011/95 ega käsiraamat ei nõua, et kaitse väärimiseks oleks need vaated „fundamentaalsed“.

19

Sudaani kodanik A saabus Madalmaadesse 20. juulil 2011. Oma teises varjupaigataotluses märkis ta, et päritoluriiki tagasipöördumisel kiusavad Sudaani ametiasutused teda taga kriitiliste seisukohavõttude tõttu Sudaani poliitilise olukorra suhtes Madalmaades ja algatuste tõttu Lääne-Darfuri hõimu Al-Gimiri õiguste kaitseks.

20

Eelotsusetaotlusest nähtub, et A esimeses varjupaigataotluses esitatud tõendeid selle kohta, et ta vahistati ja teda piinati enne Sudaanist lahkumist opositsioonierakonda kuulumise kahtluste tõttu, ei peetud usutavaks. Lisaks muutus A Madalmaades poliitiliselt aktiivseks alles pärast esimese varjupaigataotluse rahuldamata jätmist.

21

Riigisekretär jättis 18. juuni 2020. aasta otsusega A varjupaigaõiguse alusel ajutise elamisloa andmise taotluse rahuldamata ja kohaldas talle sissesõidukeeldu, põhjendades seda sellega, et A ei olnud piisavalt tõendanud, et tema tegevus Madalmaades tuleneb fundamentaalsetest poliitilistest vaadetest.

22

Rechtbank Den Haag (Haagi esimese astme kohus) jättis A kaebuse riigisekretäri otsuse peale 28. augusti 2020. aasta otsusega rahuldamata. See kohus leidis, et riigisekretäril oli õigus, kui ta ei pidanud usutavaks oletust, et A poliitiline tegevus Madalmaades tuleneb fundamentaalsetest poliitilistest vaadetest. Kohus rõhutas, et A ei täpsustanud ei nende ürituste eesmärki, millel ta väidetavalt osales, ega neil osalemise sihti.

23

A esitas selle otsuse peale kaebuse, heites esimese astme kohtule ette, et ta ei tuvastanud eelkõige seda, et riigisekretäril ei ole ühtset lähenemist mõiste „poliitilised vaated“ tõlgendamisel direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti e tähenduses. Igal juhul ei tulene ei sellest direktiivist ega käsiraamatust, et kaitse väärimiseks peavad need vaated olema „fundamentaalsed“.

24

Nendes kahes kohtuvaidluses soovib Raad van State (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) eelkõige teada, kas olukorras, kus taotleja ei ole veel oma päritoluriigi võimalike tagakiusajate negatiivse tähelepanu alla sattunud, peab küsimuse all olevatel vaadetel olema „teatav tugevus“, et olla hõlmatud mõistega „poliitilised vaated“ direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti e tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis küsimus ka selle kohta, kas ja mil määral on niisugune asjaolu rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendatuse hindamisel asjakohane.

25

Neil asjaoludel otsustas Raad van State (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) nendes kahes põhikohtuasjas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

26

Esimese, kolmanda ja neljanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti e ja lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et taotleja vaated, ideed või veendumused, mis ei ole tema päritoluriigis veel võimalike tagakiusajate negatiivse tähelepanu alla sattunud, kuuluksid mõiste „poliitilised vaated“ alla, piisab taotleja kinnitusest, et tal on need vaated, ideed või veendumused või et ta neid väljendab.

27

Direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punktis e on ette nähtud, et „poliitiliste vaadete mõiste hõlmab eelkõige vaadet, ideed või veendumust artiklis 6 nimetatud potentsiaalsete tagakiusajatega ja nende poliitika või meetoditega seotud küsimuses olenemata sellest, kas taotleja on tegutsenud sellest vaatest, ideest või veendumusest lähtudes või mitte“. Selle direktiivi artikli 10 lõikes 2 on sätestatud, et „[h]innates, kas taotlejal on põhjendatud tagakiusamishirm, on tähtsusetu, kas taotlejal on tegelikult olemas tagakiusamist ajendav […] poliitiline omadus, tingimusel et sellise omaduse omistab taotlejale tagakiusaja“.

28

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõtte kohaldamise nõudest, et sellise liidu õigusnormi sõnastust, milles ei ole õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks sõnaselgelt viidatud liikmesriikide õigusele, tuleb tavaliselt kogu Euroopa Liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt. Sellise tõlgenduse andmisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes selle sätte sõnastust, vaid ka sätte konteksti ja asjaomase õigusakti eesmärki (18. jaanuari 1984. aasta kohtuotsus Ekro327/82, EU:C:1984:11, punkt 11, ning 2. juuni 2022. aasta kohtuotsus T.N. ja N.N. (pärandist loobumise avaldus), C‑617/20, EU:C:2022:426, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Esiteks tuleneb direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti e ja lõike 2 sõnastusest endast, et mõistet „poliitilised vaated“ tuleb tõlgendada laialt. See nähtub kõigepealt sellest, et mõistet määratleda võivate asjaolude loetelu ei ole ammendav, mis tuleneb väljendist „eelkõige“. Seejärel ei ole mainitud mitte ainult „vaateid“, vaid ka „ideid“ ja „veendumusi“ võimalike tagakiusajatega ja nende „poliitika“ või „meetoditega“ seotud küsimustes, ilma et taotleja oleks tingimata tegutsenud nendest vaadetest, ideedest või veendumustest lähtudes. Lõpuks on rõhk asetatud pigem sellele, kuidas tajuvad nende poliitilist laadi võimalikud tagakiusajad, mitte taotleja isiklikele motiividele (vt selle kohta 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Migracijos departamentas (poliitilistel vaadetel põhinevad tagakiusamise põhjused), C‑280/21, EU:C:2023:13, punkt 26).

30

Sellest järeldub, et olenemata vaadeldavast keeleversioonist ei viita direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti e ja lõike 2 sõnastus sellele, et mõiste „poliitilised vaated“ alla kuulumiseks nende sätete tähenduses peavad vaated, ideed või veendumused, mida taotleja kinnitab endal olevat või end väljendavat, olema tema jaoks teataval määral põhimõttelised või temas nii sügavalt juurdunud, et päritoluriiki tagasipöördumisel ei saa ta nende väljendamisest hoiduda, et mitte sattuda selles riigis võimalike tagakiusajate negatiivse tähelepanu alla.

31

Teiseks kinnitab mõiste „poliitilised vaated“ laia tõlgendust üldine kontekst, millesse kuulub mõiste „poliitilised vaated“ direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti e ja lõige 2 tähenduses. Nimelt rõhutavad suunised käsiraamatus, millele tuleb viidata, sest sel on eriline tähtsus tulenevalt rollist, mille Genfi konventsioon UNHCRile annab (vt selle kohta 23. mai 2019. aasta kohtuotsus Bilali, C‑720/17, EU:C:2019:448, punkt 57), et mõiste „poliitilised vaated“ võib hõlmata mis tahes vaadet või küsimust, mis puudutab riigiaparaati, valitsust, ühiskonda või poliitikat, sõltumata selle tugevusest või sellest, kui juurdunud see taotlejas on (vt selle kohta 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Migracijos departamentas (poliitilistel vaadetel põhinevad tagakiusamise põhjused), C‑280/21, EU:C:2023:13, punkt 27).

32

Direktiivi 2011/95 konkreetse konteksti kohta tuleb märkida, et „poliitilised vaated“ on Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise A lõike 2 esimese lõigu kohaselt üks viiest „tagakiusamise põhjusest“, mis on loetletud direktiivi 2011/95 artiklis 10, millest ülejäänud on rass, usk, rahvus ja teatavasse sotsiaalsesse gruppi kuulumine. Iga „tagakiusamise põhjus“ kui omaette ja eraldiseisev mõiste on artikli 10 lõike 1 viies punktis iseseisvalt määratletud.

33

Võttes arvesse eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi, tuleb ühelt poolt eelkõige märkida, et „usu“ ja „poliitiliste vaadetega“ seotud tagakiusamise põhjuste, mis on sätestatud vastavalt direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punktides b ja e, eesmärk on – nagu on märgitud selle direktiivi põhjenduses 16 – edendada eraldiseisvate, erineva sisu ja ulatusega põhiõiguste kohaldamist. Esimesel juhul on tegemist mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusega, mis on tagatud põhiõiguste harta artikli 10 lõikega 1. Teisel juhul on tegemist sõnavabadusega, mis on tagatud põhiõiguste harta artikliga 11, mis kätkeb arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest. Sellest tuleneb, et põhimõtteliselt ei tohiks neid kahte „tagakiusamise põhjust“ hinnata seda erinevust arvesse võtmata.

34

Teiselt poolt on oluline rõhutada, et ainult seoses „teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumisel“ põhineva tagakiusamise põhjusega, mis on ette nähtud direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punktis d, on nimetatud „tunnus[t] või veendumus[t], mis on nende identiteedis või teadvuses nii fundamentaalne, et inimest ei tohiks sundida sellest lahti ütlema“. Niisuguse asjaolu nõue mõiste „poliitilised vaated“ määratlemisel selle direktiivi artikli 10 lõike 1 punkti e ja lõike 2 tähenduses kujutaks endast seega selle mõiste ulatuse põhjendamatut piiramist.

35

Kolmandaks kinnitab mõiste „poliitilised vaated“ laia tõlgendust nende sätete tähenduses selle direktiivi eesmärk, mis on – nagu on märgitud direktiivi põhjenduses 12 – nimelt tuvastada ühiste kriteeriumide põhjal isikud, kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele.

36

Nagu UNHCR oma kirjalikes seisukohtades märkis, võibki – isegi juhul, kui poliitilised vaated, millele taotleja tugineb, ei ole teataval määral põhimõttelised, selle taotleja jaoks „fundamentaalsed“ või temas sügavalt juurdunud – taotlejat päritoluriiki tagasipöördumisel ähvardada reaalne tagakiusamise oht nende poliitiliste vaadete või selliste poliitiliste vaadete tõttu, mida võimalikud tagakiusajad selles riigis talle omistavad, võttes arvesse taotleja isiklikku olukorda ja selle riigi üldist konteksti. Sellest vaatenurgast saab eelmises punktis nimetatud eesmärki tagada ainult mõiste „poliitilised vaated“ kui tagakiusamise põhjuse lai tõlgendus.

37

Kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb esimesele, kolmandale ja neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti e ja lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et taotleja vaated, ideed või veendumused, mis ei ole tema päritoluriigis veel võimalike tagakiusajate negatiivse tähelepanu alla sattunud, kuuluksid mõiste „poliitilised vaated“ alla, piisab taotleja kinnitusest, et tal on need vaated, ideed või veendumused või et ta neid väljendab. See ei mõjuta hinnangu andmist sellele, kas taotlejal on niisugustest poliitilistest vaadetest tulenev põhjendatud tagakiusamishirm.

38

ELTL artiklis 267 ette nähtud koostöömenetluses võib paluda Euroopa Kohtul esitada eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik liidu õiguse tõlgendamise aspektid, mis võivad olla tarvilikud selle menetluses oleva kohtuasja lahendamisel, olenemata sellest, kas see kohus neile oma küsimustes viitas või mitte. Euroopa Kohtu ülesanne on tuletada liikmesriigi kohtu esitatud teabest ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õigusnormid, mida on põhikohtuasja vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (vt selle kohta 12. detsembri 1990. aasta kohtuotsus SARPP, C‑241/89, EU:C:1990:459, punkt 8, ning 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus TL (tõlgi ja tõlke puudumine), C‑242/22 PPU, EU:C:2022:611, punkt 37).

39

Käesoleval juhul ei viita eelotsusetaotluse esitanud kohus teises küsimuses ühelegi konkreetsele sättele. Eelotsusetaotlusest nähtub siiski, et see kohus soovib selgitada välja kriteeriumid, mida on tarvis direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punktis e sätestatud tagakiusamispõhjuse hindamiseks. Niisugune hindamine on reguleeritud selle direktiivi artikli 4 sätetes, mis puudutavad faktide ja asjaolude hindamist, täpsemalt selle artikli lõigetes 3–5.

40

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2011/95 artikli 4 lõikeid 3–5 tuleb tõlgendada nii, et selle hindamisel, kas taotlejal on tema poliitilistest vaadetest tulenev põhjendatud tagakiusamishirm, peavad liikmesriikide pädevad asutused võtma arvesse seda, mil määral on need vaated põhimõttelised, ja eelkõige kindlaks tegema, kas need vaated on taotlejas nii sügavalt juurdunud, et päritoluriiki tagasipöördumisel ei saa ta nende väljendamisest hoiduda, sattudes niimoodi ohtu, et teda kiusatakse taga selle direktiivi artikli 9 tähenduses.

41

Sellega seoses tuleb kõigepealt meelde tuletada, et ehkki direktiivi 2011/95 artikli 4 sätted on kohaldatavad kõigile rahvusvahelise kaitse taotlustele, sõltumata taotluste põhjendamiseks esitatud tagakiusamise põhjustest, peavad pädevad asutused kohandama tingimusi, mille alusel hinnatakse avaldusi ja dokumentaalseid või muid tõendeid lähtuvalt rahvusvahelise kaitse taotluste iga kategooria eritunnustest, järgides põhiõiguste hartaga tagatud õigusi (25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus F, C‑473/16, EU:C:2018:36, punkt 36).

42

Direktiivi 2011/95 süsteemi kohaselt peab hindamine, kas taotlejal on tema „poliitilistest vaadetest“ tulenev põhjendatud tagakiusamishirm selle direktiivi artikli 10 lõike 1 punkti e ja lõike 2 tähenduses, olema direktiivi artikli 4 lõike 3 kohaselt individuaalne ja toimuma juhtumipõhiselt. Kui liikmesriigi pädevad asutused sellise hindamise läbi viivad, peavad nad välja selgitama, kas tuvastatud asjaolud kujutavad endast sellist ohtu, millest tulenevalt on asjaomasel isikul põhjust tema isiklikku olukorda arvestades karta, et teda ka tegelikult taga kiusatakse. See väljaselgitamine, mis peab igal juhul toimuma tähelepanelikult ja ettevaatlikult, peab põhinema üksnes faktide ja asjaolude konkreetsel hindamisel vastavalt eelkõige selle direktiivi artikli 4 lõigetes 3–5 sätestatud eeskirjadele (vt selle kohta 5. septembri 2012. aasta kohtuotsus Y ja Z, C‑71/11 ja C‑99/11, EU:C:2012:518, punktid 76 ning 77).

43

Direktiivi 2011/95 artikli 4 lõike 3 punktides a–e on loetletud asjaolud, mida tuleb seejuures arvesse võtta ja mille hulgas on eelkõige kõik asjaomased faktid, mis on seotud taotleja päritoluriigiga taotluse kohta otsuse tegemise ajal, avaldused ja dokumendid selle kohta, kas taotlejat on taga kiusatud või teda võidakse taga kiusata, ning taotleja individuaalne seisund ja isiklikud asjaolud. Direktiivi artikli 4 lõikes 4 on täpsustatud, et asjaolu, et taotlejat on juba taga kiusatud või teda on ähvardatud taga kiusata, on arvestatav märk taotleja põhjendatud tagakiusamishirmu kohta, välja arvatud juhul, kui on mõjuv põhjus arvata, et kõnealune tagakiusamine ei kordu.

44

Viimaks on nimetatud direktiivi artikli 4 lõikes 5 sätestatud kumulatiivsed tingimused, mis peavad olema täidetud olukorras, kus taotleja avalduste üksikasju ei toeta dokumentaalsed või muud tõendid, et need üksikasjad ei vajaks kinnitamist. Nende tingimuste hulgas on taotleja avalduste loogilisus ja usutavus ning tema üldine usaldusväärsus.

45

Eeltoodust tuleneb, et liikmesriikide pädevatel asutustel tuleb ammendavalt ja põhjalikult analüüsida kõiki selle taotleja konkreetset individuaalset olukorda ja tema päritoluriigi üldisemat konteksti puudutavaid asjaolusid, eelkõige nende poliitilisi, õiguslikke, kohtutega seotud, ajaloolisi ja sotsiaal-kultuurilisi aspekte, et teha kindlaks, kas nimetatud taotlejal on põhjendatud hirm, et teda isiklikult kiusatakse taga tulenevalt tema poliitilistest vaadetest, eelkõige selliste poliitiliste vaadete tõttu, mida võimalikud tagakiusajad võivad talle tema päritoluriigis omistada (vt selle kohta 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Migracijos departamentas (poliitilistel vaadetel põhinevad tagakiusamise põhjused), C‑280/21, EU:C:2023:13, punktid 33 ja 38).

46

Selles kontekstis on see, mil määral on need poliitilised vaated, millele taotleja tugineb, põhimõttelised, ning igasugune tegevus, mille eesmärk on neid vaateid propageerida, olulised asjaolud tema taotluse individuaalsel hindamisel vastavalt direktiivi 2011/95 artikli 4 lõikele 3. Neid asjaolusid võetakse nimelt arvesse, hinnates ohtu, kas need on sattunud või võivad sattuda taotleja päritoluriigis võimalike tagakiusajate negatiivse tähelepanu alla ja kas taotlejat võidakse sellesse riiki tagasipöördumise korral taga kiusata.

47

See, et taotleja on päritoluriigis viibimise ajal või pärast sealt lahkumist väljendatud poliitiliste vaadete või võimaliku tegevusega, mille eesmärk on neid vaateid propageerida, juba sattunud selles riigis võimalike tagakiusajate negatiivse tähelepanu alla, on samuti oluline asjaolu direktiivi 2011/95 artikli 4 lõikes 3 ette nähtud individuaalsel hindamisel.

48

Sellest järeldub, et olukorras, kus taotleja kinnitab, et tal on või et ta väljendab pärast päritoluriigist lahkumist omandatud vaateid, ideid või veendumusi – tõendamata, et ta on sattunud selles riigis võimalike tagakiusajate negatiivse tähelepanu alla, mis võib viia selleni, et nad kiusavad teda tagasipöördumisel taga –, peavad liikmesriikide pädevad asutused selle taotluse individuaalsel hindamisel, mis neil läbi tuleb viia, võtma arvesse eelkõige seda, mil määral on need poliitilised vaated, millele taotleja tugineb, põhimõttelised, ning tema võimalikku tegevust, mille eesmärk on neid vaateid propageerida. Need asutused ei saa siiski nõuda, et need poliitilised vaated oleksid taotlejas nii sügavalt juurdunud, et päritoluriiki tagasipöördumisel ei saa ta nende väljendamisest hoiduda, et mitte sattuda selles riigis võimalike tagakiusajate negatiivse tähelepanu alla, mis võib viia selleni, et nad kiusavad teda taga direktiivi 2011/95 artikli 9 tähenduses.

49

Eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2011/95 artikli 4 lõikeid 3–5 tuleb tõlgendada nii, et selle hindamisel, kas taotlejal on tema poliitilistest vaadetest tulenev põhjendatud tagakiusamishirm, peavad liikmesriikide pädevad asutused võtma arvesse asjaolu, kas need poliitilised vaated on nende väljendumise põhimõttelisuse tõttu või taotleja võimaliku osalemise tõttu tegevuses, mille eesmärk on neid vaateid propageerida, sattunud või võivad sattuda taotleja päritoluriigis võimalike tagakiusajate negatiivse tähelepanu alla. Siiski ei saa nõuda, et need vaated oleksid taotlejas nii sügavalt juurdunud, et päritoluriiki tagasipöördumisel ei saaks ta nende väljendamisest hoiduda, sattudes niimoodi ohtu, et teda kiusatakse taga selle direktiivi artikli 9 tähenduses.

50

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: