–

JF ja NS, esindajad: procurador A. García Cami ja abogada L. Mancera Molero,

–

Diamond Resorts Europe Limited (Sucursal en España), Diamond Resorts Spanish Sales SL ja Sunterra Tenerife Sales SL, esindajad: abogados M.‑D. Gómez Dabic ja J. M. Macías Castaño,

–

Hispaania valitsus, esindaja: A. Ballesteros Panizo,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: L. Halajová, M. Smolek ja J. Vláčil,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: I. Galindo Martín ja W. Wils,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada 19. juunil 1980. aastal Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni (EÜT 1980, L 266, lk 1; edaspidi „Rooma konventsioon“) artikli 4 lõiget 3 ja artiklit 5 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I“) (ELT 2008, L 177, lk 6; edaspidi „Rooma I määrus“) artikli 4 lõike 1 punkte b ja c, artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 24.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt JFi ja NSi ning teiselt poolt Diamond Resorts Europe Limited (Sucursal en España) (edaspidi „Diamond Resorts Europe“), Diamond Resorts Spanish Sales SLi ja Sunterra Tenerife Sales SLi vahelises kohtuvaidluses, mille ese on nõue tuvastada põhikohtuasja hagejate ja Diamond Resorts Europe’i vahel sõlmitud kinnisasja osaajalise kasutamise lepingute tühisus.

3

Esimese protokolli 19. juunil 1980. aastal Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni Euroopa Ühenduste Kohtus tõlgendamise kohta (EÜT 1989, L 48, lk 1; edaspidi „esimene protokoll“), mis jõustus 1. augustil 2004, artikkel 1 sätestab:

„Euroopa Ühenduste Kohus on pädev tegema otsuseid järgmiste aktide tõlgendamise kohta:

[…]“.

4

Esimese protokolli artikkel 2 näeb ette:

„Allpool loetletud kohtud võivad taotleda Euroopa Ühenduste Kohtult, et see teeks eelotsuse poolelioleva kohtuasja käigus üleskerkinud küsimuse kohta, mis käsitleb artiklis 1 osutatud dokumentide sätete tõlgendamist, kui see kohus leiab, et kõnealune küsimus on vaja lahendada kohtuotsuse tegemiseks:

5

Rooma I määruse põhjendused 6, 7, 23 ja 27 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

6

Määruse artikli 1 „Sisuline reguleerimisala“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevat määrust kohaldatakse seaduste konflikti korral lepingulistele võlasuhetele tsiviil- ja kaubandusasjades.

Määrust ei kohaldata eelkõige maksu-, tolli- ega haldusasjadele.“

7

Määruse artikkel 3 „Valikuvabadus“ näeb ette:

„1.   Lepingu suhtes kohaldatakse lepingupoolte valitud õigust. Valik tuleb teha sõnaselgelt või nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Omal valikul võivad pooled valida kas terve lepingu või üksnes mõne selle osa suhtes kohaldatava õiguse.

2.   Pooled võivad igal ajal kokku leppida selles, et lepingu suhtes hakatakse kohaldama muud õigust, kui selle suhtes kohaldati varem kas käesoleva artikli alusel tehtud valiku või muude käesoleva määruse sätete alusel. Pärast lepingu sõlmimist kohaldatavas õiguses tehtud muudatused ei piira artikli 11 kohast lepingu vormilist kehtivust ega kahjusta kolmandate isikute õigusi.

3.   Kui kõik muud kohaldatava õiguse valimise ajal olukorda mõjutanud asjaolud esinevad muus riigis kui riik, mille õigus kohaldamiseks valiti, ei piira poolte valik selle teise riigi õiguse nende sätete kohaldamist, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda.

4.   Kui kõik muud kohaldatava õiguse valimise ajal olukorda mõjutanud asjaolud esinevad ühes või mitmes liikmesriigis, ei piira poolte otsus kohaldada muud õigust kui liikmesriigi õigust selliste ühenduse õiguse sätete kohaldamist, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda, rakendades neid vajaduse korral kohtu asukoha liikmesriigi õigusesse üle võetud kujul.

5.   Poolte nõusoleku olemasolu ja kehtivus kohaldatava õiguse valiku suhtes määratakse kindlaks artiklite 10, 11 ja 13 kohaselt.“

8

Määruse artiklis 4 „Valiku puudumisel kohaldatav õigus“ on sätestatud:

„1.   Kui lepingu suhtes kohaldatavat õigust ei ole valitud vastavalt artiklile 3 ning ilma et see piiraks artiklite 5 kuni 8 kohaldamist, määratakse lepingute suhtes kohaldatav õigus kindlaks järgmiselt:

[…]

[…]“.

9

Rooma I määruse artikkel 6 „Tarbijalepingud“ sätestab:

„1.   Ilma et see piiraks artiklite 5 ja 7 kohaldamist, on leping, mille füüsiline isik on sõlminud oma tegevus- või kutsealast välja jääval eesmärgil („tarbija“) teise isikuga, kes tegutseb oma tegevus- või kutsealal („kutseala esindaja“), reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik viibimiskoht, tingimusel et kutseala esindaja

ning et leping jääb nende tegevuste raamesse.

2.   Olenemata lõikest 1 võivad pooled artikli 3 kohaselt valida lõikes 1 sätestatud nõuetele vastava lepingu suhtes kohaldatava õiguse. Selline valik ei või siiski põhjustada tarbija ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud selliste sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav lõike 1 alusel.

3.   Kui lõike 1 punktide a ja b nõuded ei ole täidetud, määratakse tarbija ja kutseala esindaja vahelisele lepingule kohaldatav õigus kindlaks vastavalt artiklitele 3 ja 4.

4.   Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata järgmiste lepingute suhtes:

[…]

[…]“.

10

Määruse artikkel 9 „Üldist kehtivust omavad sätted“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Üldist kehtivust omavad sätted on sätted, mille järgimist peetakse riigi avalike huvide, näiteks tema poliitilise, sotsiaal- või majanduskorralduse kaitsmise seisukohast niivõrd oluliseks, et need on kohaldatavad igas olukorras, mis kuulub nende reguleerimisalasse, olenemata sellest, milline õigus oleks lepingule kohaldatav käesoleva määruse alusel.

2.   Käesolevas määruses ei piira miski kohtu asukohariigi üldist kehtivust omavate sätete kohaldamist.

3.   Kohaldada võidakse selle riigi õiguse üldist kehtivust omavaid sätteid, kus lepingust tulenevaid kohustusi tuleb täita või on täidetud, niivõrd kuivõrd need üldist kehtivust omavad sätted muudavad lepingu täitmise ebaseaduslikuks. Nende sätete kohaldamise üle otsustamisel võetakse arvesse nende laadi ja otstarvet ning tagajärgi, mille nende kohaldamine või kohaldamata jätmine kaasa tooks.“

11

Määruse artiklis 24 „Seos Rooma konventsiooniga“ on ette nähtud:

„1.   Käesolev määrus asendab liikmesriikides Rooma konventsiooni, välja arvatud nende liikmesriikide territooriumide puhul, mis kuuluvad nimetatud konventsiooni territoriaalsesse reguleerimisalasse, kuid mis jäävad väljapoole käesoleva määruse reguleerimisala vastavalt [EÜ] artiklile 299.

2.   Niivõrd, kuivõrd käesolev määrus asendab Rooma konventsiooni sätted, käsitatakse mis tahes viidet nimetatud konventsioonile viitena käesolevale määrusele.“

12

Määruse artikkel 28 „Ajaline kohaldatavus“ sätestab:

„Käesolevat määrust kohaldatakse lepingute suhtes, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009.“

13

Direktiivi 94/47 eesmärk oli ühtlustada liikmesriikide ostjate kaitset käsitlevaid õigus- ja haldusnorme, mis on otseselt või kaudselt seotud ühe või mitme kinnisasja osaajalise kasutamise õiguse ostulepingute teatavate aspektidega.

14

Direktiiv 94/47 tunnistati kehtetuks ja asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. jaanuari 2009. aasta direktiiviga 2008/122/EÜ tarbijate kaitse kohta seoses osaajalise kasutamise õiguse, pikaajalise puhkusetoote, edasimüügi ja vahetuslepingute teatavate aspektidega (ELT 2009, L 33, lk 10).

15

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrusega (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1; edaspidi „Brüsseli Ia määrus“) tunnistati kehtetuks ja asendati määrus nr 44/2001, millega oli asendatud 27. septembri 1968. aasta konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32).

16

Brüsseli Ia määruse artikli 7 punktis 1 on sätestatud:

„Isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis:

17

Määruse artikli 24 punktis 1 on sätestatud:

„Poolte alalisest elukohast olenemata allub asi erandlikult järgmistele liikmesriigi kohtutele:

18

Brüsselis ja Londonis 24. jaanuaril 2020 allkirjastatud Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise leping (ELT 2020, L 29, lk 7) jõustus 1. veebruaril 2020 (edaspidi „väljaastumisleping“).

19

Väljaastumislepingu artiklis 66 „Lepinguliste ja lepinguväliste küsimuste suhtes kohaldatav õigus“ on sätestatud:

„Ühendkuningriigis kohaldatakse järgmisi õigusakte:

[…]“.

20

Nimetatud lepingu artiklis 126 „Üleminekuperiood“ on ette nähtud:

„Ülemineku- või rakendusperiood algab käesoleva lepingu jõustumise kuupäeval ja lõpeb 31. detsembril 2020.“

21

Vastavalt 15. detsembri 1998. aasta seaduse 42/1998 turismi eesmärgil kasutatava kinnisasja osaajalise kasutamise õiguste ja maksuõigusnormide kohta (Ley 42/1998, sobre derechos de aprovechamiento por turno de bienes inmuebles de uso turístico y normas tributarias; BOE nr 300, 16.12.1998, lk 42076) artikli 1 lõikele 1 reguleerib see seadus kinnisasja osaajalise kasutamise õiguse tekkimist, teostamist, üleandmist ja lõppemist, mis annab nimetatud õiguse omajale ainuõiguse kasutada igal aastal teataval ajavahemikul majutuskohta, mida saab kasutada iseseisvalt, sest sellel on oma sissepääs avalikult teelt või selle hoone ühiskasutatavalt osalt, mille osa majutuskoht on, ja mis on püsivalt varustatud selleks otstarbeks sobiva mööbliga, ning õiguse täiendavatele teenustele. Kasutusõigus ei hõlma majutuskoha või selle mööbli muutmist. Osaajalise kasutamise õiguse võib seada asjaõigusena.

22

Selle seaduse teises lisasättes on ette nähtud, et „kõikidele lepingutele, mis käsitlevad Hispaanias asuva ühe või mitme kinnisasja kasutamisega seotud õigusi kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul või kindlaksmäärataval ajavahemikul, kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid, olenemata nende lepingute sõlmimise kohast ja kuupäevast“.

23

6. juuli 2012. aasta seaduse 4/2012 osaajalise kasutamise õiguse, pikaajalise puhkusetoote, edasimüügi ja vahetuslepingute ning maksuõigusnormide kohta (Ley 4/2012, de contratos de aprovechamiento por turno de bienes de uso turístico, de adquisición de productos vacacionales de larga duración, de reventa y de intercambio y normas tributarias; BOE nr 162, 7.7.2012, lk 49192) artikli 1 lõike 1 kohaselt reguleerivad selle seaduse sätted osaajalise kasutamise õiguse ja pikaajaliste puhkusetoodete turustamise, müügi ja edasimüügi lepinguid ning vahetuslepinguid, kui need on sõlmitud ettevõtja ja tarbija vahel.

24

Seaduse 4/2012 artiklis 2 on osaajalise kasutamise õiguse leping määratletud kui leping, mille kestus on rohkem kui üks aasta ja millega tarbija saab tasu eest õiguse kasutada üht või mitut ööbimisega majutuskohta enam kui ühe kasutusperioodi vältel.

25

Põhikohtuasja hagejad on Ühendkuningriigi kodanikest tarbijad, kes elavad Ühendkuningriigis ning sõlmisid vastavalt 14. aprillil 2008 ja 28. juunil 2010 kaks lepingut Inglise äriühinguga Diamond Resorts Europe, mis tegutseb kontserni Diamond Resorts filiaalina Hispaanias.

26

Kumbki leping nägi ette teatud arvu punktide andmist, mis võimaldavad põhikohtuasja hagejatel kasutada teatava aja jooksul majutust erinevates Euroopa riikides, sealhulgas Hispaanias. Nende lepingute kohaselt ei eraldatud põhikohtuasja hagejatele konkreetset majutust ega iga-aastast konkreetset ajavahemikku, vaid neile pakuti majutuskohtade kataloogi, mille põhjal nad pidid majutuskoha kohta küsima, kas see on soovitud ajahetkel vaba.

27

Põhikohtuasja hagejad paluvad tunnistada need lepingud tühiseks põhjusel, et need ei vasta seadustes 42/1998 ja 4/2012 ette nähtud nõuetele, mis muu hulgas nõuavad kinnisasja osaajalise kasutamise õiguste kandmist Hispaania kinnistusraamatusse, tarbijatele eraldatavate majutuskohtade konkreetset kindlaksmääramist ning lepingute kestuse kindlaksmääramist. Selles kontekstis leiavad põhikohtuasja hagejad, et kõnealuste lepingute alusel omandatud õigused tuleb kvalifitseerida „kinnisasja osaajalise kasutamise asjaõiguseks“.

28

Põhikohtuasja hagejad esitasid hagi ka teiste äriühingute vastu, mis kuuluvad Diamond Resorts Europe’iga samasse kontserni, kuid ei ole seotud põhikohtuasjas kõne all olevate lepingutega.

29

Diamond Resorts Europe väidab, et need lepingud ei puuduta mitte asjaõigusi, vaid isiklikke õigusi. Ta leiab, et neid lepinguid peab reguleerima Inglise õigus, sest põhikohtuasja hagejad on Ühendkuningriigi kodanikud, kelle harilik viibimiskoht on seal, ning kontserni asukoht on samuti Ühendkuningriigis.

30

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et vaidlusaluste lepingute suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramine sõltub vastusest küsimusele, millised Rooma konventsiooni ja Rooma I määruse sätted on kohaldatavad, ning see vastus mõjutab lepingute kehtivust. Lepingute sõlmimise ajal kehtinud Hispaania õigusnormides, nimelt seaduses 42/1998, peeti neid kinnisvaraga seotud asjaõiguste lepinguteks, millega seati lepingute kehtivuse nõudeks teatud vorminõuded, mida Inglise õiguses ei nõuta. Ent praegu kehtivates õigusnormides, nimelt seaduses 4/2012, sisalduvat II jaotist on tõlgendatud nii, et selliseid lepinguid tuleb pidada partnerluse tüüpi lepinguks, ning seetõttu kuuluvad need nimetatud jaotise kohaldamisalasse. Kuna viimati nimetatud seaduses sätestatud vorminõuded on leebemad, oleksid need lepingud selle seaduse alusel kehtivad.

31

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel võimalikud erinevad tõlgendused. Esiteks, kui tegemist on tarbija ja Hispaanias filiaali omava ettevõtja vahelise suhtega ja leping on sõlmitud Hispaanias ning poolte kohustused puudutavad Hispaanias asuvat kinnisasja, tuleb kohaldada Hispaania õigust.

32

Teiseks on sellist olukorda võimalik analüüsida valikuvabaduse seisukohast vastavalt Rooma I määruse artikli 3 lõikele 1, võttes arvesse, et eelnevalt koostatud tingimust, mis näeb ette, et asjaomast lepingut reguleerib Inglise õigus, ei tule käsitada mitte kui selle õiguse kohaldamiseks vabatahtlikult sõlmitud kokkulepet, vaid kui elementi, mille kehtestas selle tingimuse lepingusse lisanud pool, et vältida Hispaania õigusnormide, nimelt seaduse 42/1998 kohaldamist.

33

Diamond Resorts Europe on aga seisukohal, et Rooma konventsiooni artikli 5 ja Rooma I määruse artikli 6 kohaselt peab tarbijasuhetes kehtima üldpõhimõte, et kohaldatakse selle riigi õigust, kus on asjaomase tarbija harilik viibimiskoht. Järelikult on kohaldatav Inglise õigus.

34

Selles kontekstis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kõigepealt teada, kas Rooma I määrust, millega asendati Rooma konventsioon üksikasjalikumate sätetega, saab kohaldada lepingutele, mis on sõlmitud enne selle määruse jõustumist, või jäävad neile kehtima varasemad õigusnormid.

35

Lisaks leiab see kohus, et võttes arvesse Ühendkuningriigi väljaastumist Euroopa Liidust, tuleb kindlaks teha, kas liidu õiguse sätted on selle riigi kodanike suhtes jätkuvalt kohaldatavad.

36

Lõpuks tõstatab eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimuse pooltevahelise lepingusuhte laadi kohta, st küsimuse, kas kõnealused õigused on asjaõigused või partnerluse tüüpi isiklikud õigused. Oleks isegi mõeldav kvalifitseerida need õigused õiguseks kasutada kinnisasja, millisel juhul annaks Rooma I määruse artikkel 4 kaks võimalust, nimelt võimaluse kohaldada kinnisasja asukohariigi õigust või selle riigi õigust, kus on tarbija harilik viibimiskoht, sõltuvalt sellest, kas kinnisasja kasutamise lepingu kestus on pikem või lühem kui kuus kuud.

37

Neil asjaoludel otsustas Juzgado de Primera Instancia e Instrucción no 2 de Granadilla de Abona (Granadilla de Abona esimese astme ja eeluurimiskohus nr 2, Hispaania) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

38

Kõigepealt olgu meenutatud, et vastavalt esimese protokolli artiklile 1 on Euroopa Kohus pädev tegema otsuseid Rooma konventsiooni tõlgendamise kohta.

39

Esimese protokolli artikli 2 punktis a on esitatud ammendav loetelu lepinguosaliste riikide kohtutest, kellel on õigus taotleda Euroopa Kohtult, et see teeks eelotsuse nende menetluses oleva kohtuasja käigus üleskerkinud küsimuse kohta, mis käsitleb eelkõige selle konventsiooni sätete tõlgendamist, kui nad leiavad, et kõnealune küsimus on vaja lahendada kohtuotsuse tegemiseks. Artikli 2 punkti b kohaselt on see õigus ka lepinguosaliste riikide kohtutel apellatsioonikohtuna tegutsedes.

40

Esiteks tuleb tõdeda, et Hispaania Kuningriigi puhul ei ole selles loetelus nimetatud Juzgado de Primera Instancia e Instrucción no 2 de Granadilla de Abonat (Granadilla de Abona esimese astme ja eeluurimiskohus nr 2), vaid üksnes Tribunal Supremot (kõrgeim kohus). Teiseks ei pea eelotsusetaotluse esitanud kohus kui esimese astme kohus tegema põhikohtuasjas otsust apellatsioonikohtuna tegutsedes nimetatud artikli 2 punkti b tähenduses.

41

Sellest järeldub, et esimese protokolli artiklis 2 ette nähtud tingimused ei ole täidetud ning Euroopa Kohus ei ole pädev vastama eelotsuse küsimustele osas, milles need puudutavad Rooma konventsiooni tõlgendamist.

42

Euroopa Kohus on aga pädev tõlgendama eelotsusemenetluses neis küsimustes viidatud Rooma I määruse sätteid, mille puhul ei ole piiratud, millised kohtud võivad Euroopa Kohtusse pöörduda.

43

Kuigi Hispaania valitsus võttis seisukoha kõigi eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud eelotsuse küsimuste kohta, väidab ta kõigepealt, et eelotsusetaotlus on tervikuna vastuvõetamatu, sest see ei vasta ELTL artiklis 267 ja Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94 ette nähtud tingimustele, kuivõrd see kohus ei ole edastanud põhikohtuasjas kõne all olevate lepingute tingimusi.

44

Siinkohal tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames üksnes asja menetleval ja selles tehtava lahendi eest vastutaval liikmesriigi kohtul õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama (13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Regione Puglia, C‑110/20, EU:C:2022:5, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Euroopa Kohus võib keelduda riigisisese kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Regione Puglia, C‑110/20, EU:C:2022:5, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Kuigi käesoleval juhul ei sisalda eelotsusetaotlus põhikohtuasjas kõne all olevate lepingute täpseid tingimusi ega anna kõnealustele kohustustele täpset õiguslikku kvalifikatsiooni, on eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski esiteks täpselt välja toonud seose nende liidu õigusnormide vahel, mille tõlgendamist ta taotleb, ja tema menetluses oleva vaidluse vahel ning teiseks selgitanud, kuidas selle vaidluse lahendus sõltub Euroopa Kohtu vastustest esitatud küsimustele.

47

Lisaks sisaldab eelotsusetaotlus vastavalt kodukorra artiklile 94 piisavalt faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, et võimaldada nii huvitatud isikutel esitada Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23 alusel oma seisukohad kui ka Euroopa Kohtul anda esitatud küsimustele tarvilik vastus.

48

Seetõttu tuleb Hispaania valitsuse esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tervikuna tagasi lükata ja tunnistada eelotsusetaotlus vastuvõetavaks.

49

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Rooma I määruse sätted on kohaldatavad lepingutele, mille mõlemad pooled on sama riigi, käesoleval juhul Ühendkuningriigi kodanikud.

50

Selle kohta nähtub Rooma I määruse artikli 1 sõnastusest, et määrust kohaldatakse seaduste konflikti korral lepingulistele võlasuhetele tsiviil- ja kaubandusasjades.

51

Seega on nimetatud määruse sätted kohaldatavad kõigile välismaist elementi sisaldavatele lepingulistele suhetele, ilma et määruse artikkel 1 sisaldaks täpsustust või nõuet selle kohta, kas välismaine element on seotud asjaomaste lepingupoolte kodakondsuse või elukohaga.

52

Sellest tuleneb, et kuigi kahel põhikohtuasjas kõne all olevad lepingud sõlminud poolel on sama kodakondsus, võivad need lepingud kuuluda Rooma I määruse kohaldamisalasse, kui nendega on seotud muu välismaine element või mitu muud välismaist elementi.

53

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et neid lepinguid, mis olid sõlmitud kahe Ühendkuningriigi kodaniku ning Inglise ja Walesi õiguse alusel asutatud äriühingu vahel, tuli täita erinevates Euroopa riikides, sealhulgas Hispaanias.

54

Olgu lisatud, et Ühendkuningriigi liidust väljaastumine ei mõjuta Rooma I määruse sätete kohaldamist põhikohtuasjas.

55

Mis puutub üleminekuperioodil kohaldatavatesse õigusnormidesse, mis on ette nähtud väljaastumislepingu artikli 66 punktis a ja artiklis 126, siis need on välja töötatud seoses Ühendkuningriigi kohtutes ja institutsioonides pooleliolevate asjadega, mistõttu need ei mõjuta põhikohtuasja menetleva Hispaania kohtu olukorda.

56

Eeltoodust tuleneb, et Rooma I määruse sätted on liikmesriigi kohtu menetluses oleva vaidluse raames kohaldatavad lepingutele, mille kaks poolt on Ühendkuningriigi kodanikud, kui need lepingud sisaldavad välismaist elementi.

57

Teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, millist Rooma I määruse sätet tuleb kohaldada selleks, et määrata kindlaks klubipunktide märkimise vormis kinnisasja osaajalise kasutamise lepingu suhtes kohaldatav õigus.

58

Täpsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas sellist lepingut tuleb käsitada nii, et see puudutab kinnisasjaõiguste omandamist, mis viiks määruse artikli 4 lõike 1 punkti c kohaldamiseni, või isiklike õiguste omandamist, millisel juhul oleks kohaldatav kas määruse artikli 4 lõike 1 punkt c või määruse artikli 4 lõike 1 punkt b, vastavalt sellele, kas lepingu esemeks on kinnisasja kasutamise õigus või teenuste osutamine.

59

Igal juhul soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas tarbijalepingu puhul ei tuleks esmajärjekorras kohaldada Rooma I määruse artikli 6 lõike 1 sätteid, ning tal on tekkinud küsimus, milline mõju on sellel, kui asjaomane tarbija valib kohaldatavaks õiguseks muu kui tema hariliku viibimiskoha riigi õiguse.

60

Enne nendele küsimustele vastamist on oluline täpsustada Rooma I määruse ajalist kohaldamisala.

61

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse artikli 28 kohaselt kohaldatakse määruse sätteid üksnes sellistele lepingulistele suhetele, mis põhinevad poolte vastastikusel kokkuleppel, mis on sündinud alates 17. detsembrist 2009. Liidu seadusandja välistas nimelt selle määruse kohese kohaldatavuse, mis oleks muutnud määruse kohaldatavaks enne nimetatud kuupäeva sõlmitud lepingute tulevastele tagajärgedele (vt selle kohta 18. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Nikiforidis, C‑135/15, EU:C:2016:774, punktid 31 ja 33).

62

Kohtupraktikast tuleneb, et Rooma I määruse kohaldamine sõltub asjaomase lepingu sõlmimise kuupäevast (vt selle kohta 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Obala i lučice, C‑307/19, EU:C:2021:236, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Seega kohaldatakse Rooma I määruse sätteid üksnes lepingute suhtes, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009, mitte enne seda kuupäeva sõlmitud lepingute tulevaste tagajärgede suhtes.

64

Esimene põhikohtuasjas käsitletav leping, mis allkirjastati 14. aprillil 2008, ei kuulu seega Rooma I määruse ajalisse kohaldamisalasse.

65

Järelikult puudutab tõlgendus, mille Euroopa Kohus annab eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastuseks tema esitatud küsimustele, üksnes põhikohtuasjas kõne all olevat teist lepingut, mis allkirjastati 28. juunil 2010 (edaspidi „vaidlusalune leping“).

66

Mis puutub klubipunktide märkimise vormis kinnisasja osaajalise kasutamise lepingu suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramisse, siis on oluline meenutada, et Rooma I määruse põhjendusest 6 nähtub, et määruse eesmärk on kehtestada kollisiooninormid, mis sisaldaksid samu pidemeid kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks, olenemata sellest, millises riigis on kohtule hagi esitatud, selleks et muuta kohtuvaidluste tulemused prognoositavaks, parandada õiguskindlust ja kohtuotsuste vaba liikumist.

67

Rooma I määruse II peatükis on seega sätestatud ühtsed eeskirjad, mis näevad ette põhimõtte, mille kohaselt on esmatähtis poolte tahe, kellele on selle määruse artiklis 3 antud vabadus valida lepingu suhtes kohaldatav õigus.

68

Selles osas nõuab artikli 3 lõige 1, et kohaldatava õiguse valik tuleb teha sõnaselgelt või peab nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest.

69

Kui pooled ei ole kohaldatavat õigust valinud, näeb Rooma I määruse artikli 4 lõige 1 ette seotuse kriteeriumid eri liiki lepingute alusel, mille hulka kuuluvad ka need, millele viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, nimelt lepingud, mille ese on kinnisasjaõigus või kinnisasja kasutamise õigus, ning teenuste osutamise lepingud.

70

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et vaidlusalune leping määrab selle lepingu suhtes kohaldatavaks õiguseks Inglise õiguse ning leping on sõlmitud tarbijaga.

71

Rooma I määruse artikli 6 lõike 2 kohaselt võivad tarbija ja kutseala esindaja vahel sõlmitud lepingu pooled valida lepingu suhtes kohaldatava õiguse, kuid selline valik ei või siiski põhjustada tarbija ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud selliste sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav määruse artikli 6 lõike 1 alusel, milles on sätestatud, et selline leping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik viibimiskoht (vt selle kohta 10. veebruari 2022. aasta kohtuotsus ShareWood Switzerland, C‑595/20, EU:C:2022:86, punktid 15 ja 16).

72

Lisaks on vaja, et kõnealune leping vastaks artikli 6 lõikes 1 sätestatud tingimustele, nimelt et tarbija oleks selle lepingu sõlminud oma tegevus- või kutsealast välja jääval eesmärgil, et kutseala esindaja tegutseks oma tegevus- või kutsealal riigis, kus on tarbija harilik viibimiskoht, või et ta suunaks selle tegevuse mis tahes viisil sellesse riiki või mitmesse riiki, mille hulka kuulub ka kõnealune riik, ning et kõnealune leping jääks nende tegevuste raamesse.

73

Juhul kui vaidlusalune leping vastab Rooma I määruse artikli 6 lõikes 1 sätestatud tingimustele – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, ei või poolte tehtud valik kohaldatava õiguse kohta põhjustada artikli 6 lõike 2 kohaselt tarbija ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud selle riigi õiguse imperatiivsete sätetega, kus on tema harilik viibimiskoht.

74

Nii ei ole see aga põhikohtuasjas käsitletavas olukorras, sest kohaldatavaks õiguseks on valitud selle riigi õigus, kus on asjaomaste tarbijate harilik viibimiskoht, st Inglise õigus.

75

Tõlgendus, mille kohaselt on tarbijalepingute suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks võimalik Rooma I määruses ette nähtud kollisiooninormidest kõrvale kalduda, põhjendusel et mõni teine õigus oleks tarbijale soodsam, kahjustaks tingimata oluliselt üldist kohaldatava õiguse prognoositavuse nõuet ja seega ka õiguskindluse põhimõtet lepingulistes suhetes, mis hõlmavad tarbijaid (vt analoogia alusel 12. septembri 2013. aasta kohtuotsus Schlecker, C‑64/12, EU:C:2013:551, punkt 35).

76

Lisaks, kuna Rooma I määruse artikli 6 näol ei ole tegemist mitte üksnes erijuhte kindlaksmääravate, vaid ka ammendavate eeskirjadega, ei saa selles artiklis ette nähtud kollisiooninorme muuta ega täiendada muude selles määruses sätestatud kollisiooninormidega, välja arvatud juhul, kui selles artiklis sisalduv konkreetne säte neile sõnaselgelt viitab (vt analoogia alusel 20. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus ROI Land Investments, C‑604/20, EU:C:2022:807, punktid 40 ja 41).

77

Eeltoodust tuleneb, et teisele ja kolmandale küsimusele tuleb vastata järgmiselt:

78

Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt kohaldatakse kõikide kinnisasja osaajalise kasutamise lepingute suhtes selle riigi õigusnorme, sõltumata poolte valikust asjaomase lepingu suhtes kohaldatava õiguse osas.

79

Olgu meenutatud, nagu tegi ka enamik põhikohtuasjas kirjalikke seisukohti esitanud pooli, et Rooma I määruse artikli 9 kohaselt ei piira määruses miski selliste kohtu asukohariigi üldist kehtivust omavate sätete kohaldamist, mis on imperatiivsed sätted, mille järgimist peetakse riigi avalike huvide, näiteks tema poliitilise, sotsiaal- või majanduskorralduse kaitsmise seisukohast niivõrd oluliseks, et need on kohaldatavad igas olukorras, mis kuulub nende kohaldamisalasse, olenemata sellest, milline õigus oleks lepingule kohaldatav selle määruse alusel (vt selle kohta 17. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Unamar, C‑184/12, EU:C:2013:663, punkt 48).

80

Ent eelotsusetaotluse esitanud kohus piirdub artiklit 9 mainimata oma neljandas küsimuses sellega, et esitab väljavõtte seaduse 42/1998 teisest lisasättest, mille kohaselt kohaldatakse selle seaduse sätteid kõikidele lepingutele, mis käsitlevad Hispaanias asuva kinnisasja kasutamisega seotud õigusi, ega viita seaduse 4/2012 sisule, milles on sellise kasutamise kohta ette nähtud vähem piiravad sätted ja mille kohaldatavust see kohus ei välista, nagu nähtub eelotsusetaotlusest.

81

Kuna eelotsusetaotluses ei ole edasi antud asjaomaste riigisiseste õigusnormide täpset sisu ega vähimatki selgitust nende õigusnormidega kehtestatud kohustuste menetluslike aspektide kohta või selliste erandlike asjaolude kohta, mis õigustaksid nende sätetega kaitstavatest avalikest huvidest lähtuvate kaalutluste arvessevõtmist, siis ei ole Euroopa Kohtul selge, millistel põhjustel eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas need õigusnormid on liidu õigusega kooskõlas.

82

Neil asjaoludel ja arvestades seda, et neljas küsimus ei vasta kodukorra artikli 94 nõuetele, ei ole Euroopa Kohtul võimalik anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilikku vastust sellele küsimusele. Järelikult tuleb see küsimus tunnistada vastuvõetamatuks.

83

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab: