1.

Viimastel aastatel on Euroopa Liidu liikmesriikides märkimisväärselt kasvanud korduvate rahvusvahelise kaitse taotluste arv. ( 2 ) Sellistele taotlustele, mis on määratluse kohaselt „taotlused, mis esitatakse pärast eelmise taotluse kohta lõpliku otsuse tegemist“ sama isiku poolt, kohaldatakse kindlaksmääratud menetlusnorme, mis on sätestatud direktiivis 2013/32/EL. ( 3 )

2.

Konkreetsemalt on liikmesriigi ametivõimudele selle direktiivi artikli 33 lõike 2 punktiga d, tõlgendatuna koostoimes direktiivi artikliga 40, antud võimalus tunnistada korduvad taotlused vastuvõetamatuks. Kuid see võimalus oleneb sõnaselgelt tingimusest, et selle puhul ei ole tuvastatud ega taotleja poolt esitatud „uusi [asjaolusid] […] seoses selle läbivaatamisega, kas taotlejat on võimalik käsitada rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna“. Sellest tuleneb, et kui sellised „uued asjaolud“ on olemas, ei saa korduvat taotlust nende sätete kohaselt vastuvõetamatuks tunnistada.

3.

Käesolev kohtuasi puudutab muu hulgas selle mõiste tõlgendamist. A. A., kaebaja põhikohtuasjas, on Süüria kodanik. 2017. aastal esitas ta Saksamaal rahvusvahelise kaitse taotluse. Talle anti täiendav kaitse, kuid keelduti pagulasseisundi andmisest. 2021. aastal esitas ta samale asutusele korduva taotluse. Ehkki ta ei esitanud uusi faktilisi asjaolusid, teatas ta, et pärast seda, kui tema esimese taotluse kohta oli tehtud otsus, tegi Euroopa Kohus otsuse, ( 4 ) millega tema väitel tehti kindlaks, et taotluse läbivaatamisel pani pädev asutus talle tõendamiskohustuse, mis ületas liidu õigusega nõutud tõendamiskohustust. Ta väidab, et seda otsust arvesse võttes tuleks talle anda „pagulase“ seisund. Selles kontekstis on Euroopa Kohtul võimalus muu hulgas määrata kindlaks asjaolud, mille esinemise korral tuleks mõnda tema tehtud kohtuotsust, näiteks sellist, millele A. A. tugineb, käsitada „uue asjaoluna“ direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d tähenduses.

4.

Oma ettepanekus soovitan Euroopa Kohtul lähtuda lähenemisest, mis põhineb tema 14. mai 2020. aasta kohtuotsuses Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság Dél-alföldi Regionális Igazgatóság (edaspidi „14. mai 2020. aasta kohtuotsus“) tehtud järeldustel. ( 5 ) Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus esimest korda, et tema tehtud otsus kujutab endast teatavatel asjaoludel „uut asjaolu“, mis takistab korduva taotluse vastuvõetamatuks tunnistamist.

5.

Sellega seoses tahan täpsustada 14. mai 2020. aasta kohtuotsuse tähendust, eriti seoses res judicata põhimõtte ja direktiivi 2013/32 olemusliku eesmärgiga leevendada halduskoormust, mis oleks liikmesriigi pädevatel asutustel juhul, kui nad peaksid iga neile esitatud korduva taotluse täies ulatuses uuesti läbi vaatama. Nagu ettepanekus läbivalt rõhutan, puudutab käesolev kohtuasi taas kord õhkõrna tasakaalu, mis tuleb saavutada nimetatud eesmärgi ja vajaduse vahel tagada kõigis kohtuasjades, et austatakse tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ja et varjupaigataotlejate õigused on piisavalt kaitstud.

6.

Direktiivi 2013/32 artiklis 33 „Vastuvõetamatud taotlused“ on sätestatud:

„1.   Lisaks juhtudele, kus taotlust ei vaadata läbi vastavalt määrusele (EL) nr 604/2013,[ ( 6 )] ei ole liikmesriigid kohustatud hindama, kas taotleja vastab rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele vastavalt direktiivile 2011/95/EL,[ ( 7 )] kui taotlust peetakse vastavalt käesolevale artiklile vastuvõetamatuks.

2.   Liikmesriigid võivad pidada rahvusvahelise kaitse taotlust vastuvõetamatuks ainult juhul, kui:

[…]

[…]“. [täpsustatud sõnastus]

7.

Selle direktiivi artiklis 40 „Korduv taotlus“ on sätestatud:

„1.   Kui liikmesriigis rahvusvahelist kaitset taotlev isik esitab samas liikmesriigis täiendavaid selgitusi või korduva taotluse, vaatab asjaomane liikmesriik need täiendavad selgitused või korduva taotlusega kaasnevad dokumendid [(mõiste „dokumendid“ asemel on edaspidi selle sätte kontekstis kasutatud täpsemat vastet „asjaolud“)] läbi eelneva taotluse läbivaatamise raames või läbivaatamisele kuuluva otsuse või edasikaebuse läbivaatamise raames, kui pädevad ametiasutused saavad selle raames võtta arvesse ja kaaluda kõiki täiendavate selgituste või korduva taotlusega kaasnevaid [asjaolusid].

2.   Selleks et teha artikli 33 lõike 2 punkti d kohane otsus rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetavuse kohta, tuleb korduvate rahvusvahelise kaitse taotluste puhul esmalt kontrollida, kas on tuvastatud või kas taotleja on esitanud uusi [asjaolusid] või tõendeid, mis aitavad kindlaks teha, kas taotlejat on võimalik käsitada rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna direktiivi 2011/95/EL alusel.

3.   Kui käesoleva artikli lõikes 2 osutatud esmase kontrollimise tulemusel jõutakse järeldusele, et on tuvastatud või taotleja on esitanud uusi [asjaolusid] või tõendeid, mis olulisel määral suurendavad tõenäosust, et taotlejat saab käsitada rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna direktiivi 2011/95/EL alusel, vaadatakse taotlus uuesti läbi vastavalt II peatükile. Liikmesriigid võivad ette näha ka muid põhjuseid korduva taotluse uuesti läbivaatamiseks.

[…]

5.   Kui korduvat taotlust ei vaadata käesoleva artikli kohaselt uuesti läbi, peetakse seda vastavalt artikli 33 lõike 2 punktile d vastuvõetamatuks.

[…]“. [täpsustatud sõnastus]

8.

Sama direktiivi artiklis 46 „Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile“ on asjakohastes osades sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et taotlejal on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus seoses järgnevaga:

[…]

[…]

3.   Lõike 1 kohaldamiseks tagavad liikmesriigid, et tõhusa õiguskaitsevahendiga nähakse ette nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude, sealhulgas vajaduse korral direktiivi 2011/95/EL kohaste rahvusvahelise kaitse vajaduste täielik ja ex nunc läbivaatamine vähemalt esimese astme apellatsioonimenetluses.

[…]“

9.

Peamised varjupaigamenetlust reguleerivad materiaalõigus‑ ja menetlusnormid on sätestatud 26. juuni 1992. aasta varjupaigaseaduse (Asylgesetz) (BGBl. 1992 I, lk 1126) 2. septembril 2008 avaldatud (BGBl. 2008 I, lk 1798), põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „AsylG“).

10.

AsylG §-s 29 „Vastuvõetamatud taotlused“ on sätestatud:

„(1)   Taotlus on vastuvõetamatu, kui

[…]

5. paragrahvi 71 kohase korduva taotluse puhul puudub vajadus viia läbi uut varjupaigamenetlust.“

11.

Selle seaduse §-s 71 „Korduv taotlus“ on sätestatud:

„(1)   Kui välismaalane esitab pärast varasema varjupaigataotluse tagasivõtmist või sellist lõplikku otsust taotluse läbi vaatamata jätmise kohta, mida ei ole võimalik vaidlustada, uue varjupaigataotluse (korduv taotlus), siis viiakse täiendav varjupaigamenetlus läbi ainult juhul, kui haldusmenetluse seaduse [(Verwaltungsverfahrensgesetz), 23. jaanuaril 2003 avaldatud redaktsioonis (BGBl. 2003 I, lk 102) (edaspidi „VwVfG“)], § 51 lõigete 1–3 tingimused on täidetud; seda kontrollib föderaalne [migratsiooni- ja pagulas]amet […]“.

12.

VwVfG sisaldab üldisi sätteid ametiasutustes toimuva haldusmenetluse kohta. Selle seaduse § 51 lõigetes 1–3 on sätestatud:

„(1)   Huvitatud isiku taotlusel otsustab haldusorgan lõplikult jõustunud haldusakti tühistamise või muutmise:

1. kui haldusakti andmise aluseks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud on hiljem asjaomase isiku kasuks muutunud;

2. kui ilmnevad uued tõendid, mille põhjal oleks asjaomase isiku suhtes langetatud soodsam otsus;

3. kui tuvastatakse menetluse uuendamise põhjused tsiviilkohtumenetluse seadustiku [(Zivilprozessordnung)] § 580 tähenduses.

(2)   Taotlus on vastuvõetav vaid juhul, kui asjaomane isik, ilma rasket rikkumist toime panemata, ei saanud varasema menetluse kontekstis tugineda menetluse uuendamise alusele, sealhulgas haldusakti vaidlustamise teel.

(3)   Taotlus tuleb esitada kolme kuu jooksul. Tähtaeg algab päevast, mil asjaomane isik sai menetluse uuendamise alusest teada.“

13.

A. A., kaebaja põhikohtuasjas, on Süüria kodanik. Tema enda sõnul lahkus ta Süüriast 2012. aastal ja viibis kuni 2017. aastani Liibüas. Seejärel saabus ta Itaalia ja Austria kaudu Saksamaale.

14.

Seal esitas A. A. 26. juulil 2017 varjupaigataotluse. Muu hulgas mainis kaebaja, et aastatel 2003–2005 oli ta läbinud Süürias ajateenistuse ning oli riigist lahkunud hirmu tõttu, et ta kutsutakse väeteenistusse tagasi või vangistatakse juhul, kui ta keeldub teenistusse ilmumast.

15.

Bundesamt für Migration und Flüchtlinge (föderaalne migratsiooni‑ ja pagulasamet, Saksamaa) andis talle 16. augusti 2017. aasta otsusega täiendava kaitse seisundi, kuid lükkas tagasi taotluse, mille ta oli esitanud pagulasseisundi saamiseks. Sisuliselt asus see amet seisukohale, et kuna A. A. tuli piirkonnast, kus pommitamiste eest olid vastutavad mitu relvastatud rühmitust, sealhulgas Süüria armee, ja kuna A. A. ei elanud ajal, mil tema perekond sai kirja, milles nõuti tema uuesti väeteenistusse ilmumist, enam Süürias, ei saanud eeldada, et Süüria riik peaks tema lahkumist Süüriast tingimata väejooksuks või käsitaks teda opositsiooni kuuluvana. Lisaks leidis see amet, et A. A. ei ole tõendanud, et Süüriasse tagasipöördumisel on ta sunnitud astuma väeteenistusse Süüria armees. A. A. ei kaevanud seda otsust edasi, mistõttu see jõustus lõplikult.

16.

15. jaanuaril 2021 esitas A. A. uue taotluse Saksamaal pagulasseisundi saamiseks. Ta tugines Euroopa Kohtu otsusele, nimelt otsusele kohtuasjas Bundesamt für Migration und Flüchtlinge (sõjaväeteenistus ja varjupaik), mis tehti pärast seda, kui tema esimene taotlus oli tagasi lükatud, ja milles on tema sõnul kindlaks tehtud, et selle taotluse läbivaatamisel pani föderaalne migratsiooni‑ ja pagulasamet talle liidu õiguses nõutuga võrreldes suurema tõendamiskohustuse ning et liikmesriigi ametivõimud oleksid pidanud eeldama, et tema lahkumist Süüriast käsitatakse selge poliitilise vastutegevusena. Ta väitis, et kõnealune kohtuotsus kujutab endast „õiguslike asjaolude“ muutust VwVfG § 51 lõike 1 tähenduses, mistõttu on föderaalne migratsiooni‑ ja pagulasamet kohustatud tema korduva taotluse sisuliselt läbi vaatama.

17.

22. märtsi 2021. aasta otsusega jättis see asutus A. A. korduva taotluse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Sisuliselt teatas ta, et kohtuotsus Bundesamt für Migration und Flüchtlinge (sõjaväeteenistus ja varjupaik) ei muutnud A. A. „õiguslikke asjaolusid“ ja et tal ei olnud kohustust A. A. korduvat taotlust sisuliselt läbi vaadata.

18.

A. A. kaebas selle otsuse Verwaltungsgericht Sigmaringenisse (Sigmaringeni halduskohus, Saksamaa) edasi ning taotles kõnealuse otsuse tühistamist ja talle pagulasseisundi andmist.

19.

See kohus selgitab, et AsylG § 71 alusel tuleb juhul, kui isik esitab pärast varasema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasivõtmist või lõplikult jõustunud tagasilükkamise otsust korduva rahvusvahelise kaitse taotluse, uus varjupaigamenetlus läbi viia üksnes siis, kui VwVfG § 51 lõigete 1–3 tingimused on täidetud. Esimene nimetatud sätetest puudutab olukorda, kus „õiguslikud asjaolud“, millel lõplikult jõustunud otsus põhineb, on muutunud asjaomase isiku kasuks.

20.

Saksa õiguse alusel on „õiguslike asjaolude“ muutumise mõistet selle sätte tähenduses tõlgendatud nii, et see hõlmab üksnes kohaldatavate õigusnormide muutumist. Seega ei kujuta Euroopa Kohtu otsus, näiteks kohtuotsus Bundesamt für Migration und Flüchtlinge (sõjaväeteenistus ja varjupaik), millele A. A. põhikohtuasjas tugineb ja mis puudutab üksnes viisi, kuidas neid õigusnorme tuleks tõlgendada, kuid ei mõjuta nende kehtivust ega nõua nende muutmist, endast asjaomase isiku „õiguslike asjaolude“ muutumist.

21.

Verwaltungsgericht Sigmaringen (Sigmaringeni halduskohus) soovib sisuliselt teada, kas VwVfG § 51 lõige 1 kajastab Saksa kohtupraktika tõlgenduses õigesti seda, kuidas tuleks tõlgendada mõistet „uus asjaolu“ direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d ning artikli 40 lõigete 1–3 kohaldamise kontekstis. ( 8 ) Arvestades 14. mai 2020. aasta kohtuotsust, soovib ta teada, kas AsylG § 71 lõiget 1 võib käsitada nii, nagu sellega ei oleks piisavalt üle võetud nendes sätetes kehtestatud nõudeid.

22.

Samuti soovib ta teada, kas tal on käesolevas kohtuasjas õigus teha A. A. rahvusvahelise kaitse taotluses sisulist otsust. Sellega seoses märgib ta, et Saksa õiguses on ette nähtud, et kui föderaalne migratsiooni‑ ja pagulasamet tunnistab korduva rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetamatuks, on asjaomasel isikul loomulikult õigus see otsus liikmesriigi kohtus vaidlustada. Samas ei ole liikmesriigi kohtul sellise taotluse vastuvõetamatust käsitleva kaebuse üle otsustamisel õigust otsustada, kas asjaomasele isikule tuleks rahvusvaheline kaitse anda või mitte. Põhimõtteliselt teeb ta seda alles pärast seda, kui föderaalne migratsiooni‑ ja pagulasamet on kujundanud seisukoha selle kohta, kas varasema rahvusvahelise kaitse taotlusega seotud otsust tuleb korduvat taotlust arvestades muuta.

23.

Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgericht Sigmaringen (Sigmaringeni halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24.

22. veebruari 2022. aasta eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 23. märtsil 2022. Saksamaa ja Austria valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. Kohtuistungil, mis toimus 28. veebruaril 2023, osalesid Saksamaa valitsus ja komisjon.

25.

Oma küsimustega, mis kõik puudutavad korduva taotluse esitamist, palub Verwaltungsgericht Sigmaringen (Sigmaringeni halduskohus) ehk käesolevas asjas eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul käsitleda laias laastus kahte eraldiseisvat teemat.

26.

Esiteks soovib ta Euroopa Kohtult nõu selle kohta, kuidas tõlgendada mõistet „uus asjaolu“ direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d ja artikli 40 tähenduses ning milliste tingimuste puhul saab korduvat taotlust neid sätteid kohaldades vastuvõetamatuks tunnistada (küsimused 1 ja 2). Nagu selgitasin eespool punktis 2: mida laiem on mõiste „uus asjaolu“ tõlgendus, seda keerulisem on pädevatel asutustel korduvaid taotlusi vastuvõetamatuks tunnistada. Seevastu, mida kitsamalt seda mõistet tõlgendatakse, seda lihtsam on neil asutustel selliseid taotlusi tagasi lükata ilma neid sisuliselt hindamata.

27.

Teiseks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, millise ulatusega on õiguskaitsevahend, mis A. A-l peab olema seoses vaidlustatud otsusega, mis hõlmab föderaalse migratsiooni‑ ja pagulasameti otsust lükata korduv taotlus vastuvõetamatuse tõttu tagasi. Sisuliselt küsib ta, kas A. A. esitatud kaebuse kontekstis peab see kohus piirduma otsustamisega, kas asjaomase isiku korduv taotlus oli õiguspäraselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükatud, või võib ta oma kohtulikus kontrollis minna kaugemale ja kontrollida ka seda, kas isikule tuleb anda pagulasseisund, võttes arvesse direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikes 1 sätestatud nõuet, et rahvusvahelise kaitse taotlejatele tuleb anda tõhus õiguskaitsevahend (küsimused 3a ja 3b). Kui see on nii, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, milliseid selle direktiivi II peatükis kirjeldatud spetsiaalseid menetluslikke tagatisi ta peab arvesse võtma, kui üldse (küsimus 3c).

28.

Analüüsin mõlemat teemat järjest.

29.

Nagu märkisin eespool punktis 1, sisaldab direktiiv 2013/32 korduvate taotlustega seoses konkreetseid menetlusnorme. Niivõrd, kuivõrd need normid põhinevad põhimõttel, et „kui taotleja esitab korduva taotluse ilma uusi tõendeid või väiteid esitamata, oleks ebaproportsionaalne kohustada liikmesriike läbivaatamismenetlust täies ulatuses uuesti korraldama […] res judicata põhimõtte kohaselt […]“, ( 9 ) on nende normide eesmärk vältida liikmesriigi pädevatele asutustele ebaproportsionaalse halduskoormuse panekut sellega, et neid sunnitakse uuesti hindama olukorda, mida nad on juba uurinud. Samal ajal on selge, et korduvate taotlustega seotud õigusnormide kehtestamisel ei olnud liidu seadusandja eesmärk mitte üksnes jõustada seda põhimõtet ja „leevendada“ nende asutuste töökoormust, vaid ühtlasi tagada alati varjupaigataotlejate piisavalt kõrge kaitstuse tase ( 10 ) ning ühtlasi tagada, et järgitakse tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, mis näeb ette, et mitte kedagi ei tohi tagasi tagakiusatavaks saata. ( 11 )

30.

Selline on direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d ja artikli 40 sõnastuse taust. Ehkki esimene nimetatud säte võimaldab liikmesriikidel korduvad taotlused vastuvõetamatutena tagasi lükata, lubab see neil seda teha üksnes rangete tingimuste täitmise korral. Tõepoolest saab korduvat taotlust selle sätte alusel vastuvõetamatuna tagasi lükata üksnes juhul, kui see esitatakse pärast eelmise taotluse kohta lõpliku otsuse tegemist. ( 12 ) Peale selle, nagu olen juba märkinud, saavad pädevad liikmesriikide asutused seda võimalust kasutada üksnes siis, kui „ei ole tuvastatud ega taotleja poolt esitatud uusi asjaolusid […] seoses selle läbivaatamisega, kas taotlejat on võimalik käsitada rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna“. ( 13 ) Need on kaks vältimatut tingimust, mis kohalduvad kumulatiivselt.

31.

Sellega seoses on selge, et direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d tuleb mõista nii, et see sisaldab ammendavat alust korduvate taotluste vastuvõetamatuks tunnistamiseks. Tõepoolest on selle direktiivi artikli 33 lõike 2 esimeses lauses sätestatud, et liikmesriigid võivad pidada rahvusvahelise kaitse taotlust (sealhulgas korduvat taotlust) vastuvõetamatuks „ainult juhul“, kui kohaldub mõni selles sättes loetletud alus. ( 14 ) Seega ei ole liikmesriigid vabad kehtestama oma õigusnormides muid korduvate taotluste vastuvõetamatuse aluseid. ( 15 )

32.

Seda, kuidas peavad liikmesriikide pädevad asutused korduvaid taotlusi praktikas käsitlema, reguleerib direktiivi 2013/32 artikkel 40. Nagu Euroopa Kohus hiljuti kinnitas, ( 16 ) nähtub selle artikli lõigetest 2 ja 3, et korduva taotluse vastuvõetavuse kontrollimisel peavad liikmesriikide pädevad asutused sisuliselt läbima kaheastmelise menetluse. Esiteks peavad nad tegema korduvale taotlusele esmase kontrolli (artikli 40 lõige 2). Esmase kontrollimise käigus peavad nad otsustama, kas esineb mõni „uus asjaolu“, mis aitab kindlaks teha, kas kõnealust isikut on võimalik käsitada rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna. ( 17 ) Kui see on nii, siis jätkub teises etapis korduva taotluse vastuvõetavuse kontrollimine vastavalt selle direktiivi artikli 40 lõikele 3, mille käigus peavad pädevad asutused välja selgitama, kas see uus asjaolu või uued asjaolud „suurendavad olulisel määral tõenäosust“, et taotlejat saab käsitada pagulasseisundi või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna. ( 18 )

33.

Just nagu direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punktis d ei ole ka selle direktiivi artiklis 40 sätestatud sõnaselget mõiste „uus asjaolu“ määratlust. Kui neid kahte sätet aga koos vaadelda, muutub selle mõiste ulatus kahes tähtsas aspektis selgeks.

34.

Esiteks nähtub selle direktiivi artikli 33 lõike 2 punktist d ning artikli 40 lõigetest 2 ja 3 („tuvastatud ega taotleja poolt esitatud uusi asjaolusid“), et asjaolu tuleb käsitada „uuena“, kui see ilmnes pärast taotleja varasema taotluse kohta otsuse tegemist või kui taotleja esitas selle esimest korda oma korduva taotluse osana. ( 19 ) Seega ei saa „uus asjaolu“ kujutada endast sellist asjaolu, mida pädev asutus on tema varasema taotluse menetlemisel juba kontrollinud. Nagu Euroopa Kohus on direktiivi 2013/32 põhjendusele 36 viidates leidnud, on „uus asjaolu“ selline, millele ei saanud selles lõplikuks muutunud otsuses tugineda. ( 20 )

35.

Teiseks ei pea „uus asjaolu“ selleks, et korduvat taotlust ei tunnistataks vastuvõetamatuks, mitte üksnes olema seotud „selle läbivaatamisega, kas taotlejat on võimalik käsitada rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna direktiivi 2011/95/EL alusel“, vaid ühtlasi „olulisel määral suurenda[ma] tõenäosust“, et taotlus sisulise hindamise järel rahuldataks. ( 21 ) See on tähtis piirav tegur. Tõepoolest, nagu selgitab Austria valitsus, ei saa sugugi iga uus asjaolu takistada korduva taotluse vastuvõetamatuks tunnistamist. Direktiiv 2013/32 nõuab üksnes seda, et liikmesriigid hoiduksid sellisest tulemusest juhul, kui „uus asjaolu“„olulisel määral suurenda[b] tõenäosust“, et asjaomane isik loetakse rahvusvahelise kaitse saajaks.

36.

Pärast neid selgitusi märgin, et Euroopa Kohus märkis juba 14. mai 2020. aasta kohtuotsuses, et mõiste „uus asjaolu“ direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d ja artikli 40 tähenduses ei piirdu faktiliste asjaoludega, vaid võib sisaldada ka puhtõigusliku olemusega asjaolusid, sealhulgas Euroopa Kohtu otsuseid. Tõepoolest on Euroopa Kohus märkinud sõna-sõnalt nii: „Euroopa Kohtu selli[n]e otsus[…], milles tuvastatakse […] riigisiseste õigusnormide vastuolu liidu õigusega, […] on uus asjaolu rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamisel nimetatud sätte tähenduses.“ ( 22 )

37.

See kohtuotsus käsitles olukorda, kus oli selge, et asjaomaste isikute rahvusvahelise kaitse taotlused olid tagasi lükatud sellise liikmesriigi õigusnormi alusel, mis oli vastuolus liidu õigusega. Pädev asutus oli tuginenud sellisele vastuvõetamatuse alusele, mis oli sätestatud küll Ungari õiguses, kuid ei olnud loetletud direktiivi 2013/32 artikli 33 lõikes 2. Seega leidis Euroopa Kohus sõnaselgelt, et see liikmesriigi õigusnorm oli liidu õigusega vastuolus. ( 23 )

38.

Sellist tausta arvestades puudutavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesed kaks küsimust konkreetsemalt seda, kas 14. mai 2020. aasta kohtuotsuses tehtud järeldus kehtib üksnes sellises olukorras, kus Euroopa Kohtu otsusest tuleneb, et liikmesriigi õigusnorm, mille alusel varasem rahvusvahelise kaitse taotlus tagasi lükati, on vastuolus liidu õigusega ja seetõttu ei tohi seda liikmesriigi kohtutes enam kohaldada, või kehtib laiemas mõttes ka sellistes olukordades (nagu on kõne all põhikohtuasjas), kus Euroopa Kohtu otsus nõuab pelgalt liikmesriigi õigusnormide uut tõlgendamist (kuid mitte muutmist ega kohaldamatuks tunnistamist). Selles kontekstis palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul täpsustada 14. mai 2020. aasta kohtuotsuse kohaldamisala.

39.

Järgmistes jaotistes täpsustan esmalt põhjuseid, miks võib Euroopa Kohtu otsus muu hulgas 14. mai 2020. aasta kohtuotsuses esitatud põhjuseid arvestades kujutada endast üldjuhul „uut asjaolu“ direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d tähenduses. Seejärel selgitan, miks ma ei arva, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud vahetegemine, mille keskmes on Euroopa Kohtu otsuse erinevad võimalikud mõjud asjaomastele liikmesriigi õigusnormidele, mängib selle sätte tõlgendamise kontekstis mingitki rolli. Sellega seoses räägin põgusalt ka sellest, miks ei olene minu vastus sellele küsimusele sellest, kas selline kohtuotsus oli asjaomase isiku varasema taotluse kohta otsuse tegemise ajal juba olemas või tegi Euroopa Kohus selle a posteriori.

40.

14. mai 2020. aasta kohtuotsuses asus Euroopa Kohus kõigepealt seisukohale, ( 24 ) et liikmesriikide pädevad asutused ei pea omal algatusel uuendama asjaomase isiku varasema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlust pärast selle menetluse lõpetamist lõplikult jõustunud otsusega isegi juhul, kui see jõustunud otsus on vastuolus liidu õigusega, välja arvatud teatavatel piiratud arvul asjaoludel.

41.

Euroopa Kohus meenutas väljakujunenud kohtupraktikat seoses sellega, kui tähtis on nii liidu õiguskorras kui ka liikmesriikide õiguskordades res judicata põhimõte. ( 25 ) Samuti märkis ta, et õiguskindluse põhimõtte kohaselt ei nõua liidu õigus siiski, et haldusasutus oleks põhimõtteliselt kohustatud tunnistama kehtetuks haldusakti, mis on mõistlike kaebetähtaegade möödumise tõttu või õiguskaitsevahendite ammendumise tõttu lõplikult jõustunud. Ta märkis, et selle põhimõtte järgimine võimaldab vältida õiguslikke tagajärgi tekitavate haldusaktide lõputut vaidlustamist. ( 26 )

42.

Tuginedes muu hulgas kohtuotsusele Kühne & Heitz, ( 27 ) rõhutas Euroopa Kohus, et loomulikult esineb teatud olukordi, kus võib olla vajalik kinnitava kohtuotsuse tagajärjel lõplikult jõustunud haldusotsus kehtetuks tunnistada. Need olukorrad on siiski piiratud. ( 28 )

43.

Neid järeldusi arvestades võib tunduda mõnevõrra üllatav, et seejärel märkis Euroopa Kohus, et Euroopa Kohtu sellise otsuse olemasolu, milles tuvastatakse, et varasem rahvusvahelise kaitse taotlus lükati tagasi liidu õigusega vastuolus olevate riigisiseste õigusnormide alusel, ei pane küll pädevale asutusele kohustust omal algatusel sellise taotluse tagasilükkamise lõplikult jõustunud otsust omal algatusel tühistada, kuid takistab siiski samal asutusel direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d kohaldades sama isiku korduvat taotlust vastuvõetamatuks tunnistada, kuna see kujutab endast selle sätte tähenduses „uut asjaolu“. ( 29 ) Sisuliselt asus Euroopa Kohus seisukohale, et ehkki rahvusvahelise kaitse andmise menetlus, mis on lõpliku otsusega juba lõpetatud, on igas mõttes õiguskindluse või res judicata põhimõttega kaitstud (sedavõrd, et liidu õigus ei nõua sellise menetluse omal algatusel uuendamist, välja arvatud teatavatel piiratud arvul asjaoludel), ei takista nende põhimõtetega antud kaitse taotlejal esitamast korduvat taotlust ja saavutada selle läbivaatamine põhjendusel, et vaatamata sellele, et tema faktiline olukord on sisuliselt endine, on olemas Euroopa Kohtu otsus, mida tuleb käsitada „uue asjaoluna“ direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d ja artikli 40 tähenduses. ( 30 )

44.

Märgin, et kohtuistungil väitis Saksamaa valitsus sisuliselt seda, et kui Euroopa Kohtu praktiliselt mis tahes otsus võiks pärast 14. mai 2020. aasta kohtuotsust olla käsitatav „uue asjaoluna“ ja takistada korduva taotluse vastuvõetamatuks tunnistamist, oleks liikmesriigi pädeval asutusel kohustus lõplikult jõustunud haldusotsus uuesti läbi vaadata iga kord, kui Euroopa Kohus teeb mõne varjupaigaõigusesse puutuva kohtuotsuse, olenemata sellest, kas selle lõplikult jõustunud otsuse vaidlustamise tähtpäev on saabunud või mitte.

45.

Olen selle valitsusega nõus, et Euroopa Kohtu 14. mai 2020. aasta kohtuotsuses tehtud vahetegemine, kus ühelt poolt puudub liikmesriikide pädevatel asutustel igasugune kohustus asjaomase isiku varasema taotluse kohta juba tehtud otsus uuesti läbi vaadata isegi siis, kui esineb mõni „uus asjaolu“, ja teiselt poolt on neil asutustel sama asjaolu arvestades kohustus tunnistada sama isiku korduv taotlus vastuvõetavaks ja see sisuliselt läbi vaadata, võib mingil määral tunduda kunstlik. Tõepoolest on liikmesriikide pädevatel asutustel mõlemal juhul sisuliselt kohustus hinnata isiku olukorda uuesti, võttes nõuetekohaselt arvesse „uut asjaolu“. ( 31 )

46.

Siiski on olemas mitu kaalukat põhjust, mis minu arvates selgitavad, miks peab Euroopa Kohtu otsust käsitama „uue asjaoluna“ direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d ja artikli 40 tähenduses, ilma et see mõjutaks varasema taotluse kohta juba tehtud ja lõplikult jõustunud otsuse kehtivust.

47.

Sellega seoses märgin, et 14. mai 2020. aasta kohtuotsuses teatas Euroopa Kohus, et kui korduv taotlus tunnistatakse vastuvõetamatuks „uue asjaolu“ puudumise tõttu, siis olukorras, kus Euroopa Kohtu otsust arvestades on selge, et asjaomase isiku varasema taotluse tagasilükkamine oli liidu õigusega vastuolus, võib liidu õiguse väär kohaldamine korduda asjaomase isiku iga uue rahvusvahelise kaitse taotluse puhul, ilma et taotlejale oleks võimalik pakkuda võimalust tema taotluse läbivaatamiseks nii, et liidu õigust ei rikuta. Ta leidis, et sellist takistust rahvusvahelise kaitse andmise menetlust käsitlevate liidu õigusnormide tõhusaks kohaldamiseks ei saa mõistlikult põhjendada ei õiguskindluse ega res judicata põhimõttega. ( 32 )

48.

Saksamaa valitsus ise tunnistab, et tuleb leida tasakaal vajaduse tagada selle põhimõtte kaitse ja teiselt poolt rahvusvahelise kaitse taotlejate huvide vahel saada uus otsus. Seega tunnistab ta, et res judicata põhimõte ei ole absoluutne ja teatavates olukordades võivad muud kaalutlused selle üles kaaluda.

49.

Sellegipoolest näib mulle, et nii Saksamaa kui ka Austria valitsus on mõnevõrra mures, et res judicata põhimõte ei oleks piisavalt kaitstud juhul, kui mõistele „uus asjaolu“ direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d tähenduses antaks ülemäära lai kohaldamisala.

50.

Selle argumendiga seoses meenutan, nagu märkisin juba eespool punktis 32, et „uus asjaolu“ peab selleks, et korduvat taotlust ei tunnistataks vastuvõetamatuks, „olulisel määral suurenda[ma] tõenäosust“, et taotlejat on võimalik käsitada rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna. Seda eeldust arvestades on selge, nagu komisjon kohtuistungil välja tõi, et vastupidi nende valitsuste väidetele ei ole mitte igal Euroopa Kohtu otsusel selline tagajärg.

51.

Peale selle tuleks minu arvates selgitada res judicata põhimõtte asjakohasust. Nagu märkisin eespool punktis 29, on see põhimõte sõnaselgelt väljendatud direktiivi 2013/32 põhjenduses 36 ja see on seotud liikmesriikidele direktiivi artikli 33 lõike 2 punktis d antud võimalusega tunnistada korduvad taotlused vastuvõetamatuks. See aga ei tähenda minu arvates, et see põhimõte on tingimata asjakohane iga korduva taotluse esitamise korral.

52.

Tõepoolest, res judicata põhimõte on asjakohane üksnes siis, kui tegemist on kohtuotsusega. ( 33 ) Ent üsna sageli võib asjaomase isiku varasema taotluse menetlemine olla lõpetatud üksnes pädeva asutuse haldusotsusega, mida ei ole õigel ajal kohtus vaidlustatud. Sellisel juhul see põhimõte ei kohaldu, sest puudub kohtuotsus, millega see saaks olla seotud. Nagu Euroopa Kohus 14. mai 2020. aasta kohtuotsuses paistis tunnistavat, muutub seega asjakohaseks teine õiguskindluse põhimõtte vorm, mis on mingil moel vähem absoluutne. Loomulikult ei ole neil praktikas erilist vahet. Tõepoolest, nagu Euroopa Kohus selles kohtuotsuses leidis, ei tohi õiguskindluse põhimõtte kohaselt põhimõtteliselt kohustada haldusorganeid hindama uuesti olukorda, mida nad on juba uurinud. Siiski jääb kehtima asjaolu, et kontseptuaalselt ei tohiks res judicata põhimõtte tähtsust direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d kohaldamise kontekstis liigselt rõhutada.

53.

Sellest tuleneb, et res judicata põhimõte – mis on õiguskindluse põhimõtte üks väljendus ( 34 ) – ei ole per se kohaldatav olukorras, kus pärast asjaomase isiku varasema taotluse kohta sellise lõplikult jõustunud haldusotsuse tegemist, mida ei ole kohtuotsusega kinnitatud, esitatakse korduv taotlus. Nagu on varem selgitatud, on kohtuotsustel just seetõttu, et neid eristatakse teistest õigusliku olemusega aktidest, „eriline kaitse“, mille annab neile res judicata põhimõte. ( 35 ) Haldusaktidele sellist suuremat kaitstuse taset põhimõtteliselt ei võimaldata. ( 36 )

54.

Käesoleva kohtuasja kontekstis peavad õiguskindluse ja res judicata põhimõte igal juhul olema tasakaalus asjaoluga, et direktiivi 2013/32 vastuvõtmisel oli liidu seadusandja sõnaselge eesmärk piirata olukordi, kus korduva taotluse saab vastuvõetamatuks tunnistada. Tõepoolest tunnistas ta selle direktiivi põhjenduses 36, et võimalust, et liikmesriigid „lük[kavad] taotlus[e] tagasi põhjusel, et see on res judicata põhimõtte kohaselt vastuvõetamatu“, ei saa enam kohaldada siis, kui taotleja „[esitab] uusi tõendeid või väiteid“. Seda võimalust piirab ka selle direktiivi artikli 33 lõike 2 punkti d ning artikli 40 lõigete 2 ja 3 sõnastus, mille kohaselt piisab sellega seoses sellest, et taotleja poolt on „esitatud“ või „tuvastatud“ mõni „uus asjaolu“. Sellest tuleneb, et ehkki direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkt d võimaldab korduvad taotlused vastuvõetamatuna tagasi lükata, püütakse selle sättega rakendada ka liidu seadusandja sõnaselget kinnitust, et esineb põhjuseid, miks võib taotlejal olla vajadus esitada pärast pädeva asutuse tehtud negatiivset otsust uus rahvusvahelise kaitse taotlus. ( 37 )

55.

Sellega seoses meenutan – nagu ma juba rõhutasin eespool punktis 30 –, et direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d ja teiste selle direktiivi sätete eesmärk on kaitsta eeskätt tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, mis on ühe põhiõigusena tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) ( 38 ) artikli 19 lõikes 2 ja mida mainitakse selle direktiivi põhjenduses 3. ( 39 ) Minu hinnangul nõuab see põhimõte, et igas rahvusvahelise kaitse andmise menetluses on pädevatel asutustel vaikimisi kohustus (millest võib teha vaid piiratud arvu erandeid) vaadata taotlus läbi sisuliselt, võttes sealjuures arvesse kõiki asjakohaseid tegureid, ( 40 ) kusjuures nii liidu õiguse kui ka rahvusvahelise õiguse ( 41 ) kohaselt on liikmesriikidel kohustus tagada, et taotlejaid ei saadetaks mis tahes viisil välja ega tagasi olukorda, kus neid ähvardab tagakiusamine. ( 42 ) See kohustus, millest ei tohi erandeid teha, ( 43 ) kehtib ka korduva taotluse esitanud isikute puhul. ( 44 ) Sellest tuleneb, et direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punktis d sätestatud erandit piirab vältimatult tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõte.

56.

Korduvat taotlust ei saa vastuvõetamatuna tagasi lükata juhul, kui Euroopa Kohtu otsust arvesse võttes esineb oht, et vastasel juhul võidakse asjaomane isik seda põhimõtet rikkudes saata tagasi tagakiusatavaks. See võib minu arvates nii olla juhul, kui on olemas näiteks Euroopa Kohtu otsus, mida varasemas menetluses arvesse ei võetud ja mille kohaselt esineb suur tõenäosus, et taotleja positsioonil oleva isiku toimepandud tegu tajutakse poliitilise vastutegevusena ja tema tagasi päritoluriiki saatmine muudaks ta tagakiusatavaks. ( 45 ) Usun, et selline kohtuotsus peaks takistama taotleja korduva taotluse vastuvõetamatuks tunnistamist ja seda tuleks käsitada „uue asjaoluna“.

57.

Peale selle lisan veel üldisemalt, et 14. mai 2020. aasta kohtuotsuses on Euroopa Kohus meenutanud, kui tähtis on harta artiklis 18 sätestatud õigus – millele on konkreetne väljendus antud direktiivides 2011/95 ja 2013/32 – olla käsitatud rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna, kui liidu õiguses ette nähtud tingimused on täidetud. Ta märkis, et selle õiguse soovitav toime seataks tõsiselt ohtu, kui korduvat taotlust saaks direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d kohaldades tunnistada vastuvõetamatuks olukorras, kus Euroopa Kohtu otsust arvesse võttes on selge, et asjaomase isiku varasema taotluse kohta tehtud ja lõplikult jõustunud otsus on liidu õigusega vastuolus. ( 46 )

58.

Sellega seoses märgin, et ELTL artikli 78 lõike 1 kohaselt ei ole liidu väljatöötatud ühise varjupaigapoliitika eesmärk mitte üksnes tagada tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte järgimine, vaid ka tagada „sobiv seisund“ kõikidele „rahvusvahelist kaitset vajavatele“ kolmandate riikide kodanikele. See eesmärk on direktiivi 2013/32 ja liidu varjupaigasüsteemi kui terviku alustala. Tõepoolest, nagu komisjon selgitas, on selle direktiivi eesmärk hõlbustada varjupaigamenetluse kättesaadavust. ( 47 ) Lisan, et kontseptuaalsel tasandil tuleneb õigus olla käsitatud rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna ka Genfi konventsiooni alusel laialdaselt tunnustust leidnud mõttest, et isikut tuleb käsitada nii, et tal on õigus kaitsele „pagulasena“, niipea kui ta täidab vastavad tingimused, olenemata sellest, kas talle on pagulasseisund ametlikult antud või mitte. Seega, olukorras, kus liikmesriikide pädevad asutused vaatavad läbi rahvusvahelise kaitse taotlust, ei ole rangelt võttes tegu sellega, et nad „annavad“ või „omistavad“ asjaomasele isikule pagulasseisundi. Pigem tunnustavad nad juba olemasolevana käsitatava seisundi olemasolu. ( 48 )

59.

Nendest kaalutlustest tuleneb, nagu Euroopa Kohus leidis 14. mai 2020. aasta kohtuotsuses, et ehkki direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkt d võimaldab korduvad taotlused vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, lähtudes res judicata või õiguskindluse põhimõttest ja eesmärgiga takistada liikmesriikide pädevatele asutustele ebaproportsionaalse halduskoormuse panemist, muutuvad need põhimõtted vältimatult tähtsusetuks, kui mõnest Euroopa Kohtu otsusest, mida varasemas rahvusvahelise kaitse andmise menetluses arvesse ei võetud, ilmneb, et selle menetluse lõpetanud ja lõplikult jõustunud negatiivse otsuse vastuvõtmisel rikuti isiku harta artiklist 18 tulenevat õigust olla käsitatud rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna, juhul kui liidu õiguses sätestatud tingimused on täidetud, või harta artikliga 19 kaitstud tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet. Minu hinnangul soovis liidu seadusandja selle direktiivi artikli 33 lõike 2 punkti d kohaldamise kontekstis, et nende harta sätetega kaitstavad õigused toimiksid nimetatud põhimõtete vastukaaluna, mis tähendab, et üldjuhul peab Euroopa Kohtu otsuseid, mis on asjakohased selliste asjaolude kindlakstegemisel, mille alusel neid õigusi võidakse rikkuda, olema võimalik käsitada „uute asjaoludena“. ( 49 )

60.

Sellega seoses tahaksin rõhutada veel ühte asjaolu, mis on minu arvates suure praktilise tähtsusega. Nagu olen märkinud, on võimalus tunnistada korduvad taotlused vastuvõetamatuks loodud peamiselt eesmärgiga takistada liikmesriigi pädevatele asutustele ebaproportsionaalse halduskoormuse panemist sellega, et neid sunnitakse uuesti hindama olukorda, mida nad on juba uurinud.

61.

Samal ajal, nagu selgitasin eespool punktis 32, on liikmesriikide pädevad asutused kohustatud (direktiivi 2013/32 artikli 40 lõike 2 alusel) esmalt kontrollima kõiki neile esitatud korduvaid taotlusi hindamaks, kas esineb mõni „uus asjaolu“, mis aitab kindlaks teha, kas taotlejat on võimalik käsitada rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna, ja millel varasem otsus ei saanud põhineda. Neid konkreetseid kohustusi arvesse võttes ei ole minu arvates liiga koormav ega praktikas teostamatu kohustada neid selle kontrollimise raames kaaluma, kas Euroopa Kohtu praktikas leidub „asjaolusid“, mis on tekkinud ja mis võivad soodsalt mõjutada asjaomase isiku võimalust saada rahvusvahelist kaitset.

62.

Sellega seoses on mul vaevalt vaja välja tuua, et rahvusvahelise kaitse taotluste käsitlemisel on liikmesriikide pädevatel asutustel loomulikult kohustus tunda liidu õigust ja seda õigesti kohaldada. Kooskõlas Euroopa Kohtu 14. mai 2020. aasta kohtuotsuses tehtud järeldustega, mida meenutasin eespool, ei tohiks taotleja olukorda seega lõputult halvendada selle eest, mis on eeskätt kohtu ja nimetatud asutuste kohustus.

63.

Peale selle märgin, et taotlejatel ei ole kohustust võtta endale pädevas asutuses toimuvas haldusmenetluses advokaadist esindajat. ( 50 ) Seetõttu oleks minu arvates ebamõistlik (arvestades ühtlasi seda, et need isikud on pärit mitte Euroopa Liidu liikmesriikidest ega pruugi tunda liidu õigust), kui nende korduv taotlus jäetakse igavesti läbi vaatamata ja loetakse, et nad on selle „võimaluse käest lasknud“, kuna nad jätsid õigel ajal vaidlustamata liidu õigusega vastuolus oleva otsuse, mis võeti vastu selle asutuse varasema menetluse kontekstis.

64.

Neid kaalutlusi arvestades on mulle selge, et direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punktis d sätestatud erand taotlejate õigusest nende taotluse sisulisele hindamisele peab piirduma piiratud arvu olukordadega. Ma usun tõesti, et mõistet „uus asjaolu“ tuleb tõlgendada piisavalt laialt, et see hõlmaks ka Euroopa Kohtu otsust, milles on kindlaks tehtud, et sama isiku varasema taotluse suhtes tehtud otsus oli liidu õigusega vastuolus, ja mis ei aita üksnes kindlaks teha, kas kõnealust isikut on võimalik käsitada rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna, vaid ka „olulisel määral suurenda[b] tõenäosust“, et teda sellisena tunnustataks.

65.

Igaks juhuks lisan, et seda tõlgendust arvesse võttes tuleb minu arvates lugeda ka 14. mai 2020. aasta kohtuotsuse punkti 203 kolmandat lauset. Selles lauses – mille tähenduse üle kohtuistungil vaieldi – on öeldud, et direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkt d „ei ole […] kohaldatav korduvale taotlusele selle direktiivi artikli 2 punkti q tähenduses, kui menetlev ametiasutus tuvastab, et varasema taotluse lõplik tagasilükkamine on liidu õigusega vastuolus“. ( 51 ) Minu hinnangul nähtub 14. mai 2020. aasta kohtuotsuse punktidest 196–198 selgelt, et Euroopa Kohus lisas selle lause vaid tagamaks, et isikut ei jäeta ilma võimalusest lasta oma seisundit uuesti hinnata olukorras, kus ilmneb, et tema varasema taotluse tagasilükkamine oli liidu õigusega vastuolus. Ma leian, et kui Euroopa Kohus märkis kohtuotsuse punkti 203 kolmandas lauses, et sama direktiivi artikli 33 lõike 2 punkt d „ei ole kohaldatav“, pidas ta silmas seda, et selles sättes sisalduvat vastuvõetamatuse alust ei saa kasutada isiku vastu, kui on selge, et tema varasema taotluse tagasilükkamine oli ELi õigusega vastuolus.

66.

Pärast neid täpsustusi ja üldisemat selgitust, miks kujutab Euroopa Kohtu otsus endast direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d tähenduses teatavates olukordades „uut asjaolu“, käsitlen nüüd konkreetsemalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlusi selle kohta, kas see mõiste on kohaldatav sellisele kohtuotsusele, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

67.

Nagu 14. mai 2020. aasta kohtuotsus, tehti ka see kohtuotsus, millele A. A. põhikohtuasja kontekstis tugineb, pärast seda, kui tehti lõplikult jõustunud otsus seoses tema esmase rahvusvahelise kaitse taotlusega. Kuid selles otsuses ei tuvastata, et teatavad liikmesriigi õigusnormid on liidu õigusega vastuolus. Sellega seoses meenutan, et selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et relvakonflikti, eriti kodusõja korral ja juhul, kui sõjaväekohustusest pääsemiseks seaduslik võimalus puudub, on ülimalt tõenäoline, et sõjaväeteenistusest keeldumist tajutakse poliitilise vastutegevusena, sõltumata asjaomase isiku võimalikest komplitseeritumatest isiklikest põhjustest. ( 52 ) Muu hulgas selle kaalutluse alusel leidis Euroopa Kohus, et sellistel asjaoludel esineb tugev eeldus, et tagakiusamine ja karistamine sõjaväeteenistusest keeldumise eest, millele viidatakse direktiivi 2011/95 artikli 9 lõike 2 punktis e, on seotud ühega direktiivi artiklis 10 nimetatud viiest tagakiusamise põhjusest. ( 53 )

68.

A. A. sõnul tuleneb sellest kohtuotsusest, et tõendamiskoormis, mida tal paluti varasema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise kontekstis täita, on liidu õiguses nõutavaga võrreldes suurem. Nagu märkisin eespool punktis 15, põhjendas föderaalne migratsiooni‑ ja pagulasamet A. A-le „pagulasseisundi“ andmisest keeldumist sellega, et A. A. ei olnud piisava kindlusega tõendanud, et tema lahkumist Süüriast pärast sõjaväeteenistuse lõppemist käsitataks poliitilise vastutegevusena. Seega ei eeldanud see asutus, et juhul kui A. A. peaks Süüriasse tagasi pöörduma, oleks karistamine või süüdistuse esitamine, mis talle tema suhtumise tõttu võib osaks saada, seotud mõne tagakiusamise põhjusega.

69.

Nendel asjaoludel väidab A. A. eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et kohtuotsus Bundesamt für Migration und Flüchtlinge (sõjaväeteenistus ja varjupaik) kujutab endast „õiguslike asjaolude“ muutust liikmesriigi õiguse tähenduses, mis peab takistama tema korduva taotluse vastuvõetamatuks tunnistamist. Tema arvates tuleb seda käsitada „uue asjaoluna“ direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d ja artikli 40 tähenduses.

70.

Komisjon on selle tõlgendusega sisuliselt nõus. Saksamaa ja Austria valitsus omalt poolt väidavad, et direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d tähenduses saab „uue asjaoluna“ käsitada üksnes sellist Euroopa Kohtu otsust, milles tuvastatakse või millest tuleneb liikmesriigi õigusnormi või varasema otsuse enda kehtetus või muutmine. Nad selgitavad, et ei Saksa ega Austria õiguse kohaselt ei pane selline kohtuotsus, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille tagajärjel üksnes muudetakse liikmesriigi õigusnormide tõlgendust ilma nende kehtivust mõjutamata või nende muutmist nõudmata, pädevale asutusele kohustust tunnistada korduv taotlus vastuvõetavaks.

71.

Olen komisjoniga nõus. Minu arvates ei sisalda direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkt d sellist vahetegemist, millele Saksamaa ja Austria valitsus vastavate liikmesriigi õigusnormide põhjal tuginevad.

72.

Sellega seoses märgin, et ei esimese kahe küsimuse sõnastusest ega toimikus olevatest andmetest ei nähtu, kuidas seda vahetegemist tuleb mõista. Mul tekib küsimus, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib saada täpsustust selle kohta, kas mõiste „uus asjaolu“ kohaldamisel direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d tähenduses tuleb eristada selliseid Euroopa Kohtu otsuseid, mis eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul „ei tuvasta liikmesriigi õigusnormi vastuolu liidu õigusega“, sellistest otsustest, mis seda teevad (esimene aspekt), või hoopis selle kohta, kas tuleb eristada selliseid Euroopa Kohtu otsuseid, mis toovad endaga kaasa liikmesriigi õigusnormide kehtetuse või muutmise, sellistest otsustest, mis toovad endaga kaasa üksnes selliste õigusnormide teistsuguse tõlgendamise kohustuse (teine aspekt). Esimese aspekti puhul lähtuks vahetegemine Euroopa Kohtu otsuste sõnastusest, teises aga keskendutaks eri viisidele, kuidas need otsused võivad (olenemata sõnastusest) liikmesriigi õigusnorme mõjutada.

73.

Käsitlen mõlemat aspekti, enne kui vaatlen põgusalt kohtuistungil kerkinud küsimust, kas ehk tuleks lähtuda hoopis teistsugusest eristusest, mille puhul oleneb olukord sellest, kas selline Euroopa Kohtu otsus oli asjaomase isiku varasema taotluse kohta otsuse tegemise ajal juba olemas või tegi Euroopa Kohus selle a posteriori.

74.

Esimese aspekti osas märgin, et Euroopa Kohus viitas 14. mai 2020. aasta kohtuotsuse punktides 194 ja 203 ning resolutiivosas sõnaselgelt „Euroopa Kohtu sellise[le] otsuse[le] […], milles tuvastatakse selliste riigisiseste õigusnormide vastuolu liidu õigusega“. ( 54 ) Siiski on selge, et Euroopa Kohtul ei olnud selle sõnastuse juures mingit kavatsust eristada sellist tuvastamist sisaldavaid Euroopa Kohtu otsuseid sellistest Euroopa Kohtu otsustest, mis sisaldavad pelgalt suuniseid liidu õiguse tõlgendamiseks.

75.

Sellega seoses rõhutan, et kui Euroopa Kohus teeb liikmesriigi kohtu taotlusel eelotsuse ELTL artikli 267 alusel, teeb ta otsuse liidu õiguse sätete tõlgendamise või kehtivuse kohta. Seega ei tee ta otsust liikmesriigi õigusnormide kehtivuse või liidu õigusega kooskõlas olemise kohta. Tegelikult on just liikmesriigi kohtu ülesanne teha Euroopa Kohtu praktikast vajalikud järeldused ja olenevalt olukorrast asjaomaseid liikmesriigi õigusnorme teisiti tõlgendada või edaspidi kohaldamata jätta. See kehtib igas kohtuasjas, kus Euroopa Kohus teeb eelotsuse.

76.

Sellest tulenevalt on minu arvates lihtsalt võimatu teha vahet Euroopa Kohtu otsustel kahe kategooria alusel: ühel pool on kohtuotsused, milles on tuvastatud, et teatavad liikmesriigi õigusnormid on liidu õigusega vastuolus, ja teisel pool kohtuotsused, mis sisaldavad pelgalt suuniseid liidu õiguse tõlgendamiseks. Mõlemad kategooriad on oma olemuselt ühesugused, kuna need mõlemad käsitlevad liidu õiguse tõlgendamist.

77.

Selle täpsustuse järel asun nüüd selgitama, miks ma leian, et mõiste „uus asjaolu“ direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d tähenduses ei võimalda samuti eristada Euroopa Kohtu otsuseid, mille kohaselt tuleb asjaomaseid liikmesriigi õigusnorme muuta või need tühistada, otsustest, mis sisaldavad lihtsalt selliste õigusnormide teistsugust tõlgendust.

78.

Minu arvates ei saa eelmises punktis kirjeldatud eristusega nõustuda. Selline direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d tõlgendus oleks liiga formalistlik ning peale selle tähendaks, et mõiste „uus asjaolu“ määratlus oleneks liikmesriigi õigusnormide sõnastusest ja tooks seega endaga kaasa vastuvõetamatuid erinevusi rahvusvahelise kaitse taotlejate kaitsetasemes eri liikmesriikides.

79.

Üksnes see liikmesriik, kelle õigusnormid on sõnastatud kitsalt, oleks kohustatud käsitama sellist kohtuotsust „uue asjaoluna“ direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d tähenduses (sest tal tuleks Euroopa Kohtu otsust arvesse võttes oma õigusakt tühistada või seda muuta). Teistele liikmesriikidele, kelle õigusnormid on sõnastatud laiemalt, see kohustus ei laieneks. Isiku korduv taotlus tunnistataks vastuvõetavaks või vastuvõetamatuks olenevalt sellest, kui kitsa või laia sõnastusega on need liikmesriigi õigusnormid, mida talle kohaldatakse. ( 55 )

80.

Minu arvates on raske mõelda välja olukorda, kus liidu õiguse ühtne kohaldamine, mida püüab kaitsta ELTL artikkel 267 ja mille kohaselt peavad kõik liikmesriigid võtma arvesse liidu õiguse tõlgendamise juhiseid, mida Euroopa Kohus oma praktikas jagab, oleks veel rohkem ohustatud. Seega ei arva ma, et Saksa õiguses sätestatud vahetegemine selliste kohtuotsuste, mis toovad endaga kaasa liikmesriigi õigusnormide kehtetuse või muutmise, ja nende kohtuotsuste vahel, mis toovad endaga kaasa üksnes selliste õigusnormide uuesti tõlgendamise, mängib direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d kohaldamise kontekstis vähimatki rolli.

81.

Eeltoodud kaalutlustest nähtub, et mõistet „uus asjaolu“ direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d tähenduses tuleb tõlgendada nii, et seda saab kohaldada ka sellisele Euroopa Kohtu otsusele, mis toob kaasa muudatusi nende liikmesriigi õigusnormide tõlgendamises, millel põhines asjaomase isiku varasema taotluse kohta tehtud lõplikult jõustunud otsus, ilma nende õigusnormide kehtivust või sõnastust muutmata.

82.

Nagu eespool juba märkisin, tehti kohtuotsus, millele A. A. põhikohtuasja kontekstis tugineb, pärast seda, kui tehti lõplikult jõustunud otsus seoses tema esmase taotlusega (täpselt nagu 14. mai 2020. aasta kohtuotsuski). Samas vastasid pooled kohtuistungil ka sellistele Euroopa Kohtu küsimustele, mis puudutasid olukorda, kus selline kohtuotsus on tehtud mitte enne, vaid pärast lõplikult jõustunud otsuse vastuvõtmist. Kuna see olukord ei ole selline, nagu on kõne all põhikohtuasjas, leian, et Euroopa Kohus ei pea oma otsuses käsitlema laiemat teemat selle kohta, kas Euroopa Kohtu otsust tuleb ka sellistes olukordades käsitada „uue asjaoluna“ direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d tähenduses. Juhuks kui ta otsustab seda siiski teha, märgin järgmist.

83.

Kui minna tagasi mõiste „uus asjaolu“ määratluse juurde, mida meenutasin eespool punktis 34, on selge, et see mõiste kohaldub sellistele asjaoludele, mida varasema taotluse kohta tehtud otsuse kontekstis läbi ei vaadatud ja millel see otsus seega ei saanud põhineda. ( 56 )

84.

Olen nõus, et seda määratlust on lihtsam kohaldada kohtuotsusele, mis on tehtud pärast esmase taotluse kohta lõplikult jõustunud otsuse tegemist, mitte enne seda. Sellega seoses saan aru nii, et Saksamaa valitsus väitis kohtuistungil, et kui Euroopa Kohtu otsus oli sellise otsuse tegemise ajal juba olemas, siis oleks pädev asutus saanud seda arvesse võtta ja seega ei saa seda eespool meenutatud kriteeriumide alusel käsitada asjaoluna, millel see otsus ei saanud põhineda. Pean tunnistama, et ma suhtun sellesse väitesse mõningase poolehoiuga. Tõepoolest, niivõrd, kuivõrd liikmesriigid peavad võimaldama nende pädevate asutuste tehtud otsuste kohtus vaidlustamist, peaks juba olemasoleva Euroopa Kohtu otsuse arvesse võtmata jätmist põhimõtteliselt (ja arvestamata taotlejate ees seisvaid praktilisi raskusi, millest rääkisin eespool punktis 62) käsitlema nimetatud kohtuotsust mitte (või valesti) arvesse võtnud selle otsuse edasikaebemenetluses.

85.

Siiski ei leia ma, et pelk asjaolu, et Euroopa Kohtu otsus oli algse taotluse kohta lõplikult jõustunud otsuse tegemise ajal juba olemas, saab mõiste „uus asjaolu“ tõlgendamisel direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d tähenduses endaga kaasa tuua teistsuguse tulemuse kui siis, kui sama kohtuotsus oleks tehtud alles pärast selle otsuse tegemist. Selline vahetegemine oleks, nagu komisjon väidab, kunstlik. Tegelikult ei saa see, kas Euroopa Kohtu otsust tuleb käsitada „uue asjaoluna“ või mitte, kõigil neil põhjustel, mida ma rõhutasin eespool punktides 40–65, oleneda sellest, mis kuupäeval see otsus tehti. Nagu Euroopa Kohus märkis 14. mai 2020. aasta otsuses, on oluline see, et olukorras, kus ilmneb, et asjaomase isiku varasemat taotlust puudutav otsus on liidu õigusega vastuolus, ei saa takistada seda isikut esitamast korduvat taotlust ega seda, et see taotlus vaadatakse läbi.

86.

Sellega seoses lisan esiteks, et isegi olukorras, kus Euroopa Kohtu otsus tehakse pärast varasema rahvusvahelise kaitse taotluse kohta lõplikult jõustunud otsuse tegemist, loetakse, et sellisel otsusel on ex tunc mõju, ja seega käsitatakse selle sisu nii, nagu see oleks olnud olemas algusest peale. Minu arvates muudab see pärast ja enne sellise lõplikult jõustunud otsuse tegemist tehtud kohtuotsuste eristamise üsnagi tähtsusetuks, sest nende kahe kohtuotsuse tüübi õiguslikud tagajärjed on praktikas ühesugused.

87.

Teiseks märgin, et Euroopa Kohus on juba täpsustanud, et mõiste „uus asjaolu“ kohaldub ka sellistele asjaoludele, mis olid taotleja varasema taotlusega seotud menetluse ajal juba olemas, kuid millele taotleja ei tuginenud, isegi kui neid oleks võinud selle taotluse toetuseks esitada. ( 57 ) See täpsustus, mille Euroopa Kohus tegi pärast 14. mai 2020. aasta kohtuotsuse tegemist, on minu arvates ülitähtis. Jah, tõesti oli „uus asjaolu“, mis Euroopa Kohtu sellele järeldusele viis, selle kohtuotsuse aluseks olevas kohtuasjas pigem faktilist kui õiguslikku laadi (nimelt asjaolu, et taotleja jättis esimese taotlusega seotud menetluse käigus avaldamata oma seksuaalse sättumuse). Kuid Euroopa Kohus märkis sõnaselgelt, et direktiivi 2013/32 artikli 40 lõiked 2 ja 3 „ei tee vahet sellel, kas [asjaolud] või tõendid, millega korduvat taotlust põhjendatakse, on tuvastatud enne või pärast kõnealuse otsuse vastuvõtmist“. ( 58 )

88.

Seega nähtub Euroopa Kohtu praktikast selgelt, et juhul kui Euroopa Kohtu otsust saab käsitada „uue asjaoluna“ nende sätete ja direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d tähenduses, ei ole tähtis, mis kuupäeval see kohtuotsus tehti. ( 59 )

89.

Mõiste „uus asjaolu“ lai tõlgendus näi mulle olevat kooskõlas Euroopa Kohtu arutluskäiguga 14. mai 2020. aasta kohtuotsuses, kuna selles kohtuotsuses ei andnud Euroopa Kohus mingit kaalu kuupäevale, mil ta vastava kohtuotsuse tegi.

90.

Nagu märkisin eespool punktis 27, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kolmanda küsimusega teada, kas tal on A. A. esitatud kaebuse, mis käsitleb üksnes föderaalse migratsiooni‑ ja pagulasameti otsust lükata tema korduv taotlus vastuvõetamatuse tõttu tagasi, kontekstis õigus teha ka sisuline otsus A. A. varjupaigataotluse kohta (küsimused 3a ja 3b). Kui see on nii, soovib ta teada, milliseid direktiivi 2013/32 II peatükis kirjeldatud spetsiaalseid menetluslikke tagatisi tuleb talle anda, kui üldse (küsimus 3c).

91.

Minu arvates ei tekita see küsimus kuigi suuri raskusi. Seega piirdun oma analüüsis vaid mõne tähelepanekuga.

92.

Esmalt meenutan, et direktiivi 2013/32 artikli 46 lõike 1 punkti a alapunktist ii tuleneb selgelt, et liikmesriigid tagavad, et rahvusvahelise kaitse taotlejal on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus seoses tema korduva taotluse vastuvõetamatuna tagasi lükkamisega.

93.

Direktiivi 2013/32 artikli 46 lõike 3 kohaselt on õiguskaitsevahend tõhus, kui see võimaldab nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude täielikku ja ex nunc läbivaatamist. Võib juhtuda, et selline läbivaatamine peab sisaldama ka „direktiivi 2011/95 kohaste rahvusvahelise kaitse vajaduste […] läbivaatami[st]“. See ei ole aga süstemaatiliselt vajalik. Tõepoolest peavad liikmesriikide kohtud vaatama „rahvusvahelise kaitse vajadusi“pädeva haldusasutuse asemel läbi üksnes „vajaduse korral“ ehk teisisõnu teatavatel asjaoludel, mida selles sättes ega selle direktiivi muudes sätetes ei täpsustata.

94.

Sellega seoses näeb selgelt väljakujunenud kohtupraktika ette, et riigisiseste menetlusnormide ühtlustamata jätmise korral on kaebeõiguse andmise täpsem kord menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt iga liikmesriigi õiguskorra küsimus, mille suhtes kehtib üksnes nõue, et need normid ei oleks vähem soodsad kui riigisiseseid olukordi reguleerivad normid (võrdväärsuse põhimõte) ega – mis veelgi olulisem – muudaks liidu õigusega antud õiguste teostamist tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte). ( 60 ) Need nõuded väljendavad liikmesriikide üldist kohustust tagada isikute liidu õigusest tulenevate õiguste kohtulik kaitse.

95.

Sellest tuleneb (ja kõik praeguse kohtuasja huvitatud isikud on sellega nõus), et kui mõni direktiivi 2013/32 säte ei nõua teisiti, arvestades loomulikult võrdväärsuse ja tõhususe põhimõttest tulenevaid nõudeid, peab iga liikmesriik ise otsustama, kas selle kohtud võivad korduva taotluse vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükkamise otsuse peale esitatud kaebuse menetlemisel pädeva asutuse asemel analüüsida asjaomase isiku varjupaigataotlust ka sisuliselt (või peavad seda tegema) või tuleb neil selle asemel taotlus sellele asutusele läbivaatamiseks tagasi saata. ( 61 )

96.

Liikmesriikide menetlusautonoomiat kinnitati kohtuotsuses Alheto, ( 62 ) kus Euroopa Kohus märkis, olgugi et vastuvõetavuse teistsuguse aspektiga seoses, et liikmesriikidel on õigus oma õigusaktides sätestada, et selle küsimuse üle otsustamisel ei pea liikmesriigi kohus taotlust ise sisuliselt läbi vaatama, vaid võib lihtsalt otsustada saata toimik uueks läbivaatamiseks pädevale asutusele tagasi.

97.

Minu hinnangul on liikmesriikidel ühtlasi õigus sätestada, nagu seda näib praeguses kohtuasjas tegevat Saksa õigus, et need kohtud ei tohi sellist läbivaatamist ise teha. Kui liikmesriigi õiguses on kehtestatud selline säte, peab liikmesriigi kohus seda järgima, kuid alati tingimusel, et järgitakse tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtet. Kui asi on nii, ei ole sellisel liikmesriigi kohtul nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus õigust teha sellise kaebuse kontekstis, mille on talle esitanud isik otsuse peale, milles tema korduv taotlus vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükatakse, sisulist otsust isiku varjupaigataotluse kohta.

98.

Mulle tundub, et seega tuleb küsimustele 3a ja 3b vastata eitavalt ning et Euroopa Kohus ei pea vastama küsimusele 3c, arvestades, et see küsimus eeldab, et küsimusele 3b vastatakse jaatavalt.

99.

Kui aga Euroopa Kohus peaks asuma teistsugusele seisukohale ja leidma, et sellistel asjaoludel peab liikmesriigi kohtul siiski olema lubatud hinnata isiku taotlust sisuliselt, siis on mulle selge, et see kohus saab sellist pädevust teostada üksnes juhul, kui talle on kättesaadavad kõik asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud. ( 63 ) Peale selle leian, et sellistel asjaoludel ei saa direktiivi 2013/32 II peatükis loetletud menetluslikke tagatisi, eriti neid, mis on sätestatud direktiivi 2013/32 artiklites 12, 14–17 ja 19–25 (mis on seotud näiteks sellega, kuidas tuleb isiklikke vestlusi läbi viia ning asjaomasele isikule õiguslikku ja menetluslikku teavet jagada ning milline on tema õigus olla teavitatud ja saada õigusabi), kõrvale heita pelgalt seetõttu, et isiku varjupaigataotlust hindab sisuliselt kohus, mitte pädev haldusasutus. Nagu komisjon selgitas, tuleneb sellest, et kui see asutus ei ole viinud taotlejaga läbi isiklikku vestlust seoses tema varjupaigataotluse sisuliste aspektidega, peab seda tegema asjaomane kohus. ( 64 )

100.

Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Verwaltungsgericht Sigmaringeni (Sigmaringeni halduskohus, Saksamaa) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: