–

Ferrovienord SpA ja Federazione Italiana Triathlon, esindajad: avvocati D. Lipani, J. Polinari ja F. Sbrana,

–

Procura generale della Corte dei conti, esindajad: procuratore generale A. Canale ning vice procuratori generali A. Corsetti ja A. Iadecola,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocati dello Stato G. De Bellis ja P. Garofoli,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Biz, F. Blanc, S. Delaude ja F. Moro,

1

Eelotsusetaotlused käsitlevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määruse (EL) nr 549/2013 Euroopa Liidus kasutatava Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi kohta (ELT 2013, L 174, lk 1), nõukogu 8. novembri 2011. aasta direktiivi 2011/85/EL liikmesriikide eelarveraamistiku nõuete kohta (ELT 2011, L 306, lk 41), võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtete, ELL artikli 19 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 47 tõlgendamist.

2

Taotlused on esitatud kahes kohtuvaidluses: esiteks kohtuasjas C‑363/21, mille pooled on Ferrovienord SpA ja Istituto Nazionale di Statistica – ISTAT (riigi statistikaamet, Itaalia), ning teiseks kohtuasjas C‑364/21, mille pooled on Federazione Italiana Triathlon (Itaalia triatloniliit) (edaspidi „FITRI“) ning ISTAT ja Ministero dell’Economia e delle Finanze (Itaalia majandus‑ ja rahandusministeerium); vaidluse ese on 2020. aastal Ferrovienordi ja FITRI lisamine nende valitsemissektori üksuste nimekirja, kes kantakse valitsemissektori konsolideeritud kasumiaruandesse (edaspidi „ISTATi nimekiri“).

3

Direktiivi 2011/85 põhjendustes 3, 4 ja 23 on märgitud:

[…]

4

Direktiivi artiklis 1 on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis sätestatakse liikmesriikide eelarveraamistiku tunnusjooni käsitlevad üksikasjalikud eeskirjad. Need eeskirjad on vajalikud selleks, et tagada liikmesriikide ELi toimimise lepingu kohaste kohustuste täitmine seoses valitsemissektori eelarve ülemäärase puudujäägi vältimisega.“

5

Direktiivi artiklis 2 on sätestatud:

„Käesoleva direktiivi kohaldamisel kasutatakse ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli (nr 12) (ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohta) artiklis 2 sätestatud mõisteid „riik“, „puudujääk“ ja „investeerimine“. Valitsemissektori allsektori mõistet kasutatakse määruse [nr 2223/96] A lisa punktis 2.70 sätestatud tähenduses.

Lisaks kasutatakse järgmist mõistet:

„eelarveraamistik“ – korraldused, menetlused, eeskirjad ja asutused, mis on valitsemissektori eelarvepoliitika elluviimise aluseks […]

[…]“.

6

Direktiivi 2011/85 artikli 3 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Seoses avaliku sektori raamatupidamisarvestuse riiklike süsteemidega kasutavad liikmesriigid avaliku sektori raamatupidamisarvestuse süsteeme, mis hõlmavad põhjalikult ja ühetaoliselt kõiki valitsemissektori allsektoreid ning sisaldavad tekkepõhiste andmete koostamiseks vajalikku teavet eesmärgiga valmistada ette [määrusega nr 2223/96 vastu võetud Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi (edaspidi „ESA 95“)] standardil põhinevad andmed. Kõnealuste avaliku sektori raamatupidamisarvestuse süsteemide suhtes kohaldatakse sisekontrolli ja sõltumatut auditeerimist.“

7

Direktiivi artiklis 5 on sätestatud:

„Iga liikmesriik kehtestab arvudes väljendatud eelarve-eeskirjad, mis on neile eriomased ja millega edendatakse tõhusalt nende ELi toimimise lepingust eelarvepoliitika osas tulenevate kohustuste järgimist kogu valitsemissektori mitmeaastase kava raamistikus. Kõnealuste eeskirjadega edendatakse eelkõige järgmist:

8

Direktiivi artikli 6 lõike 1 punktis b on sätestatud:

„Ilma et see piiraks liidu eelarvealast järelevalveraamistikku käsitlevate ELi toimimise lepingu sätete kohaldamist, sisaldavad igale riigile spetsiifilised arvudes väljendatud eelarve-eeskirjad järgmisi elemente:

[…]

9

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määruse (EL) nr 473/2013 euroala liikmesriikide eelarvekavade seire ja hindamise ning nende ülemäärase eelarvepuudujäägi korrigeerimise tagamise ühiste eeskirjade kohta (ELT 2013, L 140, lk 11) artikli 2 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

2.   Samuti kasutatakse käesolevas määruses […] määruse [nr 2223/96] […] lisa A punkti 2.70 kohast valitsemissektori ja valitsemissektori allsektorite määratlust.“

10

Määruse artikli 5 lõike 1 punkt b on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid moodustavad sõltumatud organid, kes jälgivad, et täidetakse:

[…]

11

Euroopa rahvamajanduse arvepidamise integreeritud süsteem (ESA) on statistiline vahend ja õigusinstrument, mille Euroopa Liit on kehtestanud selleks, et saada võrreldavaid andmeid liikmesriikide majanduse struktuuri ja arengu kohta. Esimene ESA ehk ESA 95 on vastu võetud määrusega nr 2223/96. Määrusega nr 549/2013 kehtestatud ESA 2010 on ESA 95 jätk.

12

Määruse nr 549/2013 põhjendused 3 ja 14 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

13

Määruse artikli 1 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesoleva määrusega kehtestatakse [ESA 2010].

2.   ESA 2010s on sätestatud:

14

Määruse artikkel 3 näeb ette:

„1.   Liikmesriigid edastavad komisjonile (Eurostatile) B lisas sätestatud kontod ja tabelid igale tabelile lisas kehtestatud tähtaja jooksul.

2.   Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva määrusega nõutavad andmed ja metaandmed kindlaksmääratud andmevahetusstandardi ja muu praktikas kohaldatava korra kohaselt.

[…]“.

15

Sama määruse A lisa 1. peatükk, milles on esitatud ESA 2010 üldtunnused ja aluspõhimõtted, sisaldab muu hulgas punkti 1.57, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Institutsionaalsed üksused on majandusüksused, kes saavad iseseisvalt omada kaupu ja vara, võtta kohustusi ning teostada majandustegevust ja tehinguid teiste üksustega. ESA 2010 süsteemi tarvis rühmitatakse institutsionaalsed üksused viieks eraldiseisvaks, üksteist välistavaks omamaiseks institutsionaalseks sektoriks:

Need viis sektorit koos moodustavad riigi kogumajanduse. Lisaks on iga sektor jaotatud allsektoriteks. ESA 2010 süsteem võimaldab koostada iga sektori ja allsektori ning majanduse kui terviku kohta kõik voogude kontod ja seisud. Mitteresidendist üksused võivad toimida koos nende viie omamaise sektoriga ning seda näidatakse tehingutena omamaiste sektorite ja kuuenda sektori – välismaailma sektori – vahel.“

16

Määruse nr 549/2013 A lisas on 2. peatükk „Üksused ja üksuste rühmad“, mis sisaldab punkte 2.111 ja 2.113, milles on ette nähtud:

[…]

17

Selle määruse A lisas asuv 20. peatükk „Valitsemissektori arvepidamine“ sisaldab punkte 20.05–20.07, mis on sõnastatud järgmiselt:

18

Itaalia Vabariigi põhiseaduse (Costituzione della Repubblica Italiana) artikli 103 teine lõik näeb ette, et avaliku sektori arvepidamise valdkond on Corte dei conti (Itaalia kontrollikoda) pädevuses.

19

31. detsembri 2009. aasta seaduse nr 196 riigi raamatupidamisarvestuse ja rahanduse kohta (legge n. 196 – Legge di contabilità e finanza pubblica; GURI nr 303, 31.12.2009, regulaarne lisa nr 245) (põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis) artikli 1 lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1.   Valitsemissektor aitab Euroopa Liidu kehtestatud korra ja kriteeriumide kohaselt kaasa riigi rahanduse alaste eesmärkide saavutamisele, mis on Itaalia tasandil kindlaks määratud, ning jagab sellest tulenevat vastutust. Nende eesmärkide saavutamisel osalemine toimub kooskõlas riigi arvepidamise ühtlustamise ja riigi rahanduse koordineerimise aluspõhimõtetega.

2.   Riigi rahandust käsitlevate sätete kohaldamisel käsitatakse 2011. aastal valitsemissektorina üksusi ja isikuid, kelle [ISTAT] on statistika huvides kandnud 24. juulil 2010 esitatud nimekirja, mis on samal kuupäeval avaldatud väljaandes Gazzetta Ufficiale della Repubblica italiana nr 171, ning alates 2012. aastast üksusi ja isikuid, kelle [ISTAT] on statistika huvides igal aastal kandnud nimekirja, mille ta esitas 30. septembril 2011 ja mis on avaldatud samal kuupäeval väljaandes Gazzetta Ufficiale della Repubblica italiana nr 228, ning selle nimekirja käesoleva artikli lõike 3 kohaselt hiljem ajakohastatud redaktsioonidesse, mis koostatakse liidu konkreetsetes määrustes antud määratluste põhjal […], samuti sõltumatuid asutusi ja igal juhul 30. märtsi 2001. aasta seadusandliku dekreedi nr 165 (muudetud kujul) artikli 1 lõikes 2 nimetatud asutusi.

3.   Lõikes 2 nimetatud valitsemissektori üksusteks tunnistamine toimub igal aastal ISTATi otsusega, mis avaldatakse Gazzetta Ufficiales 30. septembriks.“

20

Tõhusamaks muudetud 24. detsembri 2012. aasta seaduse nr 243 – Eelarvetasakaalu põhimõtte rakendussätted põhiseaduse artikli 81 kuuenda lõigu tähenduses (legge „rinforzata“ n. 243 – Disposizioni per l’attuazione del principio del pareggio di bilancio ai sensi dell’articolo 81, sesto comma, della Costituzione; GURI nr 12, 15.1.2013, lk 14) artikli 2 lõike 1 punktis a on mõiste „valitsemissektor“ määratletud järgmiselt:

„valitsemissektori üksused“ on üksused, kes on kindlaks määratud riigi raamatupidamisarvestust ja rahandust käsitlevates õigusnormides kooskõlas […] liidu õigusega ette nähtud korra ja otsuste alusel, ning nad jagunevad keskvalitsuse, kohaliku omavalitsuse ja riiklike sotsiaalkindlustusasutuste allsektoritesse“.

21

Selle seaduse artiklis 20 „Kontrollikoja järelevalve valitsemissektori eelarvete üle“ on muu hulgas ette nähtud, et Corte dei conti (kontrollikoda) teostab riigi rahanduse koordineerimise ja eelarve tasakaalustamise eesmärgil valitsemissektori eelarve haldamise järelkontrolli seadusega sätestatud alustel ja korras.

22

30. oktoobri 2014. aasta seaduse nr 161 – Sätted nende kohustuste täitmiseks, mis tulenevad Itaalia kuulumisest Euroopa Liitu–Euroopa seadus 2013bis (legge n. 161 – Disposizioni per l’adempimento degli obblighi derivanti dall’appartenenza dell’Italia all’Unione europea – Legge europea 2013–bis; GURI nr 261, 10.11.2014, regulaarne lisa nr 83) artikli 30 lõikes 1 on sätestatud:

„Direktiivi [2011/85] ja määruse [nr 473/2013] nende sätete, mis ei ole vahetult kohaldatavad, täieliku õigusmõju tagamiseks kontrollib Corte dei conti [(kontrollikoda)] oma kontrolliülesannete raames, eriti mis puudutab eelarve-eeskirjade täitmise üle järelevalve teostamist, valitsemissektori üksuste eelarvete vastavust raamatupidamisarvestuse normidele […].“

23

24. detsembri 2012. aasta seaduse nr 228 – Sätted riigi aastase ja mitmeaastase eelarve koostamiseks (legge n. 228 – Disposizioni per la formazione del bilancio annuale e pluriennale dello Stato; GURI nr 302, 29.12.2012, regulaarne lisa nr 212) artikli 1 lõikes 169 oli sätestatud:

„Valitsemissektori üksuseks tunnistamise otsuse peale, mille ISTAT teeb igal aastal […], võib esitada kaebuse Corte dei conti [(kontrollikoda)] ühendatud kodade erikogule, kes lahendab vaidlusi vastavalt põhiseaduse artikli 103 teisele lõigule“.

24

26. augusti 2016. aasta seadusandliku dekreedi nr 174 – Audiitorkohtumenetluse seadustik, mis on vastu võetud 7. augusti 2015. aasta seaduse nr 124 artikli 20 alusel (decreto legislativo n. 174 – Codice di giustizia contabile, adottato ai sensi dell’articolo 20 della legge 7 agosto 2015, n. 124; GURI nr 209, 7.9.2016, regulaarne lisa nr 41) (edaspidi „audiitorkohtumenetluse seadustik“), lisa 1 artikli 11 lõike 6 punktis b oli ette nähtud:

„Corte dei Conti [(kontrollikoda)] ühendatud kodade erikogu lahendab avaliku sektori arvepidamise valdkonna ainupädevust teostades üheastmelises kohtumenetluses vaidlusi, mis puudutavad:

[…]

25

28. oktoobri 2020. aasta dekreetseaduse nr 137 – Viimased kiireloomulised meetmed tervisekaitse, töötajate ja ettevõtjate toetamise, õigusemõistmise ning julgeoleku valdkonnas seoses COVID-19st tuleneva epidemioloogilise hädaolukorraga (decreto-legge n. 137 – Ulteriori misure urgenti in materia di tutela della salute, sostegno ai lavoratori e alle imprese, giustizia e sicurezza, connesse all’emergenza epidemiologica da COVID-19; GURI nr 269, 28.10.2020), mida on muudetud 18. detsembri 2020. aasta seadusega nr 176 (legge n. 176; GURI nr 319, 24.12.2020, regulaarne lisa nr 43) (edaspidi „dekreetseadus nr 137/2020“), artiklis 23quater on sätestatud:

„1.   Käesolevale dekreedile lisatud nimekirja 1 kantud üksuste suhtes, kes vastavalt määruses [nr 549/2013] sätestatud Euroopa Liidus kasutatava Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi (ESA 2010) kriteeriumidele on kaasatud valitsemissektori konsolideeritud kasumiaruande riigi rahanduse saldode kindlaksmääramisse, kohaldatakse igal juhul valitsemissektori eelarvetasakaalu ja võla jätkusuutlikkust puudutavaid sätteid […] ning sätteid, mis käsitlevad riigi rahandusega seotud andmete ja teabe edastamise kohustusi.

2.   26. augusti 2016. aasta seadusandliku dekreedi nr 174 lisas 1 sisalduva audiitorkohtumenetluse seadustiku artikli 11 lõike 6 punkti b on pärast sõnu „tunnistamist ISTATi poolt“ lisatud sõnad „ainult avaliku sektori kulude piiramise alaste riigisiseste õigusnormide kohaldamiseks“.“

26

Vastavalt määrusele nr 549/2013 kandis ISTAT Ferrovienordi ja FITRI (edaspidi koos „põhikohtuasja kaebajad“) ISTATi nimekirja, mis avaldati 30. septembril 2020.

27

Põhikohtuasja kaebajad vaidlustasid nimekirja kandmise Corte dei contile (kontrollikoda), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, esitatud kaebustega põhjendusel, et selleks nõutavad tingimused ei ole täidetud.

28

Eelotsusetaotlustest nähtub, et kuni 2012. aastani sai üksuse ISTATi nimekirja kandmise otsuste peale esitada kaebuse halduskohtule. Hiljem tehti kaks seadusemuudatust.

29

Esiteks anti 2012. aastal 24. detsembri 2012. aasta seaduse nr 228 artikli 1 lõike 169 alusel Corte dei contile (kontrollikoda) pädevus kontrollida, kas valitsemissektori üksuseks tunnistamine ja üksuse kandmine ISTATi nimekirja on põhjendatud. See kohtualluvuse norm on üle võetud audiitorkohtumenetluse seadustiku artikli 11 lõike 6 punkti b, mis nägi ette, et „Corte dei conti [(kontrollikoda)] ühendatud kodade erikogu lahendab avaliku sektori arvepidamise valdkonna ainupädevust teostades üheastmelises kohtumenetluses vaidlusi […], mis puudutavad valitsemissektori üksuseks tunnistamist ISTATi poolt“.

30

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et kontrolli, mis oli sel ajal audiitorkohtu ülesanne, tuli teostada määrusest nr 549/2013 tulenevate kriteeriumide alusel, mis Itaalia õigusnormide kohaselt kujutavad endast tingimusi, mille alusel üksus ISTATi nimekirja kantakse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus toob ühtlasi esile, et selline kanne tekitab asjaomastele üksustele täpselt määratletud kohustusi, eelkõige raamatupidamisarvestuse valdkonnas, kuna kohe pärast nimekirja kandmist on üksus dekreetseaduse nr 137/2020 artikli 23quater lõike 1 alusel kaasatud valitsemissektori konsolideeritud kasumiaruande riigi rahanduse saldode kindlaksmääramisse. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on valitsemissektori üksuse staatuse kontroll määruse nr 549/2013 tähenduses raamatupidamistoiming, mis eelneb nende saldode kindlaksmääramisele, mille alusel arendatakse liikmesriikidevahelisi finantssuhteid, eelkõige vastavalt ELTL artiklile 126 ja aluslepingutele lisatud protokollile nr 12 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohta (edaspidi „protokoll nr 12“).

31

Teiseks piirati 2020. aastal dekreetseaduse nr 137/2020 artikli 23quater lõikega 2 audiitorkohtu poolt ISTATi nimekirja kandmise seaduslikkuse üle teostatava kontrolli ulatust, muutes audiitorkohtumenetluse seadustiku artikli 11 lõike 6 punkti b, milles on nüüd sisuliselt ette nähtud, et Corte dei conti (kontrollikoda) ühendatud kojad lahendavad vaidlusi, mis puudutavad valitsemissektori üksuseks tunnistamist ISTATi poolt, ainult avaliku sektori kulude piiramise alaste riigisiseste õigusnormide kohaldamiseks.

32

Eelotsusetaotlustest nähtub, et põhikohtuasja poolte vahel on vaidlus selle üle, kuidas tõlgendada audiitorkohtumenetluse seadustiku (dekreetseaduse nr 137/2020 artikliga 23quater muudetud redaktsioonis) artikli 11 lõike 6 punkti b.

33

Procura generale della Corte dei Conti (kontrollikoja juures tegutsev prokuratuur, Itaalia) leiab, et kui tõlgendada seda nii, et see piirab võimalust esitada ISTATi nimekirja peale kaebus ainult juhtudega, kui on vaja kohaldada avaliku sektori kulude piiramise alaseid riigisiseseid õigusnorme, ei oleks artikkel 23quater kooskõlas liidu õigusega – eelkõige määrusega nr 549/2013 ning tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtetega –, kuna see ei taga asjaomastele üksustele tõhusat kohtulikku kaitset. Nimelt ei saaks viimased enam taotleda kohtulikku kontrolli nende kui valitsemissektori üksuste ISTATi nimekirja kandmise üle. Põhikohtuasja kaebajad jagavad seda seisukohta.

34

Seevastu ISTAT ning majandus‑ ja rahandusministeerium (edaspidi koos „põhikohtuasja vastustajad“) leiavad, et dekreetseaduse nr 137/2020 artikkel 23quater, mis piirab küll Corte dei conti (kontrollikoda) pädevust, laiendab samal ajal halduskohtu pädevust, mistõttu on põhikohtuasja kaebajatele tagatud nende huvide täielik kohtulik kaitse. Põhikohtuasja vastustajad leiavad, et igal juhul peaks mõiste „valitsemissektori üksus“ määratlemine kuuluma halduskohtu ainupädevusse, kuna see puudutab aspekte, mis ei kuulu raamatupidamisarvestuse küsimuste hulka. Järelikult on dekreetseaduse nr 137/2020 artikkel 23quater liidu õigusega kooskõlas.

35

Vastuseks nendele argumentidele tõi Procura generale della Corte dei Conti (kontrollikoja juures tegutsev prokuratuur) samuti esile, et isegi kui järgida artikli 23quater tõlgendust, mida pooldavad põhikohtuasja vastustajad, ei ole see säte ikkagi kooskõlas õiguskaitsevahendite tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtetega. Nimelt tooks selline tõlgendus kaasa ohu, et kohtumenetlused pikenevad ja tehakse vastuolulisi kohtuotsuseid, kuna asjaomased üksused peaksid siis esitama oma õiguste kaitseks kaks eraldi kaebust kahele erinevale kohtule.

36

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul toob audiitorkohtumenetluse seadustiku artikli 11 lõike 6 punktis b tehtud muudatus kaasa kohtuliku kaitse täieliku puudumise üksustele, kes on põhikohtuasja kaebajatega sarnases olukorras. Seega, kuna kõigepealt puudub pädev kohus, kes tagaks liidu õiguse järgimise seoses valitsemissektori üksuse staatuse ja sellega seotud kohustustega, siis puudub täielikult kontroll selle üle, kas Itaalia riik järgib seda staatust käsitlevaid liidu õigusnorme, mis on ette nähtud määrusega nr 549/2013, ja seega ka riigi rahanduse tasakaalu üle ELTL artikli 126, protokolli nr 12 ning stabiilsuse ja kasvu pakti tähenduses.

37

Seejärel leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et audiitorkohtu tehtud otsuste toime piiramine tingimusega „ainult avaliku sektori kulude piiramise alaste riigisiseste õigusnormide kohaldamiseks“ välistab sisuliselt kõik võimalused selle kohtu poolt sõltumatu kontrolli teostamiseks eelarvepädevate asutuste ja nende riigi rahanduse saldode arvutamise korra seaduslikkuse üle, millest lähtuvalt saab kontrollida keskpika perioodi eelarve-eesmärkide täitmist, millele on osutatud direktiivi 2011/85 artikli 5 punktis b. Järelikult näib, et dekreetseaduse nr 137/2020 artikkel 23quater ei ole kooskõlas määruses nr 473/2013 ja direktiivis 2011/85 sätestatud eeskirjaga, mis nõuab eelarvepädevate asutuste ja auditeerimisorganite eraldamist, kusjuures viimane võib olla kohtuorgan.

38

Lõpuks on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et kuna valitsemissektori üksuse staatus liidu õiguse tähenduses tekitab asjaomastele üksustele kohustusi ja piirab nende õigusi, tuleb tunnustada nende õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ELL artikli 19 ja harta artikli 47 alusel, et nad saaksid selle staatuse vaidlustada.

39

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, et kuigi menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt tuleb liikmesriigi õiguskorras määrata pädevad kohtud ja kehtestada edasikaebamise kord, on õiguskaitsevahendi tõhusust käesoleval juhul vähendatud, kuna otsusega, mille pädev kohus võib teha, ei saa täiel määral tuvastada, et asjaomase üksuse liigitamine valitsemissektorisse kuuluvaks liidu õiguse tähenduses on õigusvastane. Lisaks kehtivad sellise kaebuse suhtes, nagu on ette nähtud dekreetseaduse nr 137/2020 artiklis 23quater, erakorralised menetlusnormid, mis kalduvad täielikult kõrvale Itaalia õiguskorras analoogsete olukordade puhuks ette nähtud õiguskaitsevahendite suhtes kehtivatest menetlusnormidest. Nii kuuluvad Itaalia õiguses kõik staatuse tunnustamise küsimused eraldiseisva kaebuse alla, mis esitatakse pädevale kohtule, kelle otsus on staatusega seotud tagajärgede osas siduv. Seetõttu kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas artikkel 23quater on tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtetega kooskõlas.

40

Teiseks on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et isegi kui nõustuda artikli 23quater tõlgendusega, mille pakkusid välja põhikohtuasja vastustajad, jääks kahtlus, kas see artikkel on kooskõlas tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega, kuna lühikese aja jooksul, kuni kestab majandusaasta, mille jooksul põhikohtuasja kaebajad peavad pärast ISTATi nimekirja kandmist täitma nimekirja kandmisest tulenevaid kohustusi, peavad need kaebajad oma õiguste kaitseks esitama kaks eraldi kaebust kahele erinevale kohtule, mis võib rikkuda õiguskindluse põhimõtet seoses nende staatusega. Samuti jääb selle tõlgenduse kohaselt kahtlus, kas nimetatud artikkel 23quater on kooskõlas õiguskaitsevahendite võrdväärsuse põhimõttega, kuna Itaalia Vabariigi põhiseaduse kohaselt on Itaalia riigi eelarvepositsioonide õige kindlaksmääramine audiitorkohtu alluvuses.

41

Neil asjaoludel otsustas Corte dei conti (kontrollikoda) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

42

Euroopa Kohtu presidendi 12. augusti 2021. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑363/21 ja C‑364/21 menetluse kirjaliku ja suulise osa ning kohtuotsuse tegemise huvides.

43

Ühtlasi palus eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul kohaldada käesolevates kohtuasjades Euroopa Kohtu kodukorra artikli 105 lõike 1 alusel kiirendatud menetlust.

44

Selles sättes on ette nähtud, et kui kohtuasja laad nõuab asja lahendamist lühikese aja jooksul, võib Euroopa Kohtu president eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusel või erandkorras omal algatusel otsustada, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, lahendada eelotsusetaotluse kiirendatud menetluses, kaldudes kõrvale kodukorra sätetest.

45

Eelotsusetaotluse esitanud kohus põhjendab oma taotlust lahendada käesolevad kohtuasjad kiirendatud menetluses sellega, et esitatud küsimused puudutavad tema kohtualluvust eelarveasjades. See kohus leiab, et kui kohtulikku pädevust ei teostata asjaomase raamatupidamistsükli ajal, st 2020. aastal, minetaksid liidu õiguses ette nähtud eeskirjad soovitava toime. Seega tuleb 2020. aasta kohta kindlaks määrata üksused, keda peetakse valitsemissektori üksusteks, ja vastavat tulemust valitsemissektori konsolideeritud kasumiaruandes arvesse võtta enne selle raamatupidamistsükli lõppu.

46

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on kohustatud tegema kõik, et tagada põhikohtuasja kiire lahendamine, ei ole iseenesest piisav, et kodukorra artikli 105 lõike 1 alusel kiirendatud menetluse kasutamine oleks põhjendatud (vt selle kohta 13. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Gmina Wieliszew, C‑698/20, EU:C:2022:787, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Seejärel tuleb osundada väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt ainuüksi majanduslike huvidega, sealhulgas sellistega, mis võivad mõjutada riigi finantsvahendeid, kui olulised ja õiguspärased need ka ei oleks, ei saa põhjendada kiirendatud menetluse kohaldamist (28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Phoenix Contact, C‑44/21, EU:C:2022:309, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Lõpuks on Euroopa Kohus juba täpsustanud, et ainuüksi ohuga, et rikutakse liidu õigust ja kahjustatakse selle soovitavat toimet, mis esineb paljudes kohtuasjades, milles on esitatud eelotsusetaotlus, ei saa iseenesest põhjendada kodukorra artikli 105 lõikes 1 ette nähtud kiirendatud menetluse kasutamist, arvestades, et see menetlus on erandlik (Euroopa Kohtu presidendi 13. juuli 2017. aasta määrus Anodiki Services, C‑260/17, EU:C:2017:560, punkt 11).

49

Pealegi ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustanud, kas Euroopa Kohtu vastus lühikese aja jooksul võimaldaks tal lahendada tema menetluses olevad kohtuasjad enne asjaomase raamatupidamistsükli lõppu.

50

Neil asjaoludel otsustas Euroopa Kohtu president 12. augustil 2021, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, et käesoleva kohtuotsuse punktis 43 nimetatud taotlust ei ole vaja rahuldada, kuna asjaolud, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus käesolevates kohtuasjades tugineb, ei võimalda asuda seisukohale, et kodukorra artikli 105 lõikes 1 määratletud tingimused on täidetud.

51

Itaalia valitsuse arvates on esimene ja teine küsimus ning kolmanda küsimuse punkt a vastuvõetamatud, kuna need põhinevad ekslikul eeldusel, et dekreetseaduse nr 137/2020 artikliga 23quater tehtud seadusemuudatus toob kaasa kohtuliku kontrolli puudumise üksuse ISTATi nimekirja kandmise põhjendatuse üle. Valitsus väidab sellega seoses, et sellest muudatusest tulenevale Corte dei conti (kontrollikoda) pädevuse piiramisele järgnes halduskohtu üldise pädevuse laiendamine, kuna viimane on „loomulik“ kohus, kes teeb otsuseid haldusorganite aktide kohta.

52

Seoses sellega tuleb korrata, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on ELTL artiklis 267 sätestatud Euroopa Kohtu ja riigisiseste kohtute koostöö raames üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval riigisisesel kohtul õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsusetaotluse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (25. mai 2023. aasta kohtuotsus WertInvest Hotelbetrieb, C‑575/21, EU:C:2023:425, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Siit järeldub, et eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamise küsimused, mis riigisisene kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavust Euroopa Kohus ei pea kontrollima, on asjakohased. Euroopa Kohus võib riigisisese kohtu esitatud eelotsusetaotluse jätta läbi vaatamata üksnes juhul, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendamisel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (25. mai 2023. aasta kohtuotsus WertInvest Hotelbetrieb, C‑575/21, EU:C:2023:425, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Lisaks tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole Euroopa Kohus ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluses, mis põhineb liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel lahususel, pädev tõlgendama riigisisest õigust ning et üksnes liikmesriigi kohus on pädev tuvastama ja hindama põhikohtuasja faktilisi asjaolusid ning määrama kindlaks riigisiseste õigus‑ ja haldusnormide täpse ulatuse (28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus SeGEC jt, C‑277/21, EU:C:2022:318, punkt 21 ning seal viidatud kohtupraktika).

55

Euroopa Kohus on pädev ainult andma oma seisukoha liidu õiguse tõlgendamise või kehtivuse kohta eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud faktilises ja õiguslikus olukorras, ilma et ta saaks seada seda kahtluse alla või kontrollida selle õigsust (9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Real Vida Seguros, C‑449/20, EU:C:2021:721, punkt 13 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Seega tuleb esimesele ja teisele küsimusele ning kolmanda küsimuse punktile a vastata, lähtudes eelotsusetaotlustes esitatud eeldusest, et dekreetseaduse nr 137/2020 artikkel 23quater viis kohtuliku kontrolli puudumiseni selle üle, kuidas ISTAT kohaldab määrust nr 549/2013 valitsemissektori üksuste määratlemisel.

57

Samas, nagu nähtub kolmanda küsimuse punktide b ja c sõnastusest, võtab eelotsusetaotluse esitanud kohus arvesse riigisisese õiguse tõlgendust, mille pakkusid välja põhikohtuasja vastustajad. Seega ei takista miski Euroopa Kohtul tõlgendada asjakohaseid liidu õigusnorme, võttes arvesse ka seda riigisisese õiguse tõlgendust.

58

Nimelt on Euroopa Kohus, kes peab andma liikmesriigi kohtule tarviliku vastuse, piirdudes liidu õiguse tõlgendamisega, pädev andma põhikohtuasja toimikust ning talle esitatud kirjalikest ja suulistest seisukohtadest tuletatud juhiseid, mis võimaldavad liikmesriigi kohtul asja lahendada (vt selle kohta 28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus SeGEC jt, C‑277/21, EU:C:2022:318, punkt 22 ning seal viidatud kohtupraktika).

59

Neil asjaoludel on esimene ja teine küsimus ning kolmanda küsimuse punkt a vastuvõetavad.

60

Esimese kuni kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas määrusi nr 473/2013 ja nr 549/2013, direktiivi 2011/85 ja ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku koostoimes harta artikliga 47 ning võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis piiravad audiitorkohtu pädevust otsustada üksuse valitsemissektori üksuste nimekirja kandmise põhjendatuse üle.

61

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et dekreetseaduse nr 137/2020 artikliga 23quater kehtestatud pädevuse piirang, mille kohaselt Corte dei conti (kontrollikoda) võib lahendada vaidlusi, mis puudutavad valitsemissektori üksuseks tunnistamist ISTATi poolt, „ainult avaliku sektori kulude piiramise alaste riigisiseste õigusnormide kohaldamiseks“, tõi kaasa kohtuliku kontrolli puudumise selliste üksuste nagu põhikohtuasja kaebajad valitsemissektori üksusteks tunnistamise põhjendatuse üle. Järelikult välistab see piirang tegelikult esiteks määruses nr 549/2013 ja direktiivis 2011/85 osutatud liidu raamatupidamis‑ ja eelarve-eeskirjade nõuetekohase kohaldamise ning seega ELTL artiklis 126 ja protokollis nr 12 sätestatud nõuete järgimise, teiseks selles direktiivis ja määruses nr 473/2013 ette nähtud mis tahes sõltumatu kontrolli liikmesriikide eelarvepädevate asutuste üle ning kolmandaks ELL artikliga 19 ja harta artikliga 47 tagatud tõhusa kohtuliku kaitse tagamise.

62

Lisaks täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et isegi kui nõustuda artikli 23quater tõlgendusega, mille on välja pakkunud põhikohtuasja vastustajad ja mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 34, jääks püsima kahtlus, kas see artikkel on kooskõlas eelkõige tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega, kuna põhikohtuasja kaebajad peaksid sel juhul oma õiguste kaitseks esitama kaks eraldi kaebust kahele erinevale kohtule, mis võib kahjustada õiguskindluse põhimõtet seoses nende staatuse kindlaksmääramisega määruse nr 549/2013 rakendamisel.

63

Seega tuleb esiteks kontrollida, kas asjaolu, et puudub võimalus vaidlustada üksuse valitsemissektori üksusena ISTATi nimekirja kandmise põhjendatust, nagu see tuleneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul dekreetseaduse nr 137/2020 artiklist 23quater, on vastuolus määrustest nr 473/2013 ja nr 549/2013 ning direktiivist 2011/85 tulenevate nõuetega ja seega nende tõhususega ning liidu õigusega kehtestatud tõhusa kohtuliku kaitse nõudega. Teiseks tuleb analüüsida, kas artikkel 23quater, nagu seda on tõlgendanud põhikohtuasja vastustajad, on kooskõlas tõhusa kohtuliku kaitse nõudega.

64

Mis puudutab esiteks küsimust, kas riigisisesed õigusnormid, käesoleval juhul artikkel 23quater, nagu seda on tõlgendanud eelotsusetaotluse esitanud kohus, vastavad määrusest nr 549/2013 tulenevatele nõuetele, siis tuleb osutada, et selle määruse põhjendusest 14 nähtub, et ESA 2010 kehtestab liidu huvides ning eelkõige liidu majandus‑ ja sotsiaalpoliitika määratlemiseks ja järelevalveks võrdlusraamistiku liikmesriikide kontode koostamiseks. Selle määruse põhjenduse 3 kohaselt tuleks raamatupidamisaruanded koostada ühtsete põhimõtete alusel, mis ei ole mitmeti tõlgendatavad, et oleks võimalik saada võrreldavaid tulemusi (3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Fonds du Logement de la Région de Bruxelles-Capitale, C‑632/18, EU:C:2019:833, punkt 32).

65

Nagu nähtub sama määruse artiklist 1, näeb ESA 2010 ette metoodika, mis on toodud A lisas ja käsitleb eelkõige ühiseid määratlusi ja arvepidamiseeskirju ning mille eesmärk on võimaldada liidus vajalike võrreldaval alusel riikliku ja regionaalse arvepidamise kontode ning tabelite koostamist. Määruse nr 549/2013 artikli 3 kohaselt peavad liikmesriigid edastama selle arvepidamise komisjonile (Eurostatile).

66

Sellega seoses on nimetatud lisa 1. peatüki punktis 1.57 ette nähtud, et iga institutsionaalne üksus, kes on määratletud kui majandusüksus, kes saab omada kaupu ja vara, võtta kohustusi, tegeleda majandustegevusega ja teha enda nimel tehinguid teiste üksustega, kuulub ühte kuuest ESA 2010s määratletud peamisest sektorist, milleks on mittefinantsettevõtted, finantsinstitutsioonid, valitsemissektor, kodumajapidamised, kodumajapidamisi teenindavad kasumitaotluseta institutsioonid ja välismaailma sektor (3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Fonds du Logement de la Région de Bruxelles-Capitale, C‑632/18, EU:C:2019:833, punkt 33).

67

„Valitsemissektor“ on määratletud määruse nr 549/2013 A lisa 2. peatüki punktis 2.111 ja 20. peatüki punktis 20.05 jj.

68

Arvestades selle määruse artikleid 1 ja 3 ning määrusega taotletavat eesmärki, mida on selgitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 64, on liikmesriigid kohustatud liidu vajadusteks kasutatava rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise koostamise raames selle määratluse alusel kindlaks määrama „valitsemissektori“.

69

Ent selleks, et tagada, et liikmesriigi pädev asutus järgib üksuse määruse nr 549/2013 tähenduses „valitsemissektori“ üksuseks kvalifitseerimisel sellele vastavat liidu õiguse määratlust, mis on talle siduv, peab tema otsust saama vaidlustada ja see peab alluma kohtulikule kontrollile. Selle kvalifitseerimise vaidlustamise võimaluse puudumise korral ei ole nimelt tagatud liidu õiguse soovitav toime.

70

Järelikult on selle määruse soovitava toimega vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis tegelikult välistavad täielikult võimaluse teostada kohtulikku kontrolli valitsemissektori üksuseks kvalifitseerimise põhjendatuse üle.

71

Teiseks tuleb küsimuses, kas sellised riigisisesed õigusnormid nagu dekreetseaduse nr 137/2020 artikkel 23quater järgivad direktiivist 2011/85 tulenevaid nõudeid, märkida, et selle direktiivi artikli 1 kohaselt on selles direktiivis sätestatud liikmesriikide eelarveraamistiku tunnusjooni käsitlevad üksikasjalikud eeskirjad. Need eeskirjad on vajalikud selleks, et tagada liikmesriikide EL toimimise lepingu kohaste kohustuste täitmine seoses valitsemissektori eelarve ülemäärase puudujäägi vältimisega.

72

Mõiste „eelarveraamistik“ on nimetatud direktiivi artiklis 2 määratletud kui korraldused, menetlused, eeskirjad ja asutused, mis on valitsemissektori eelarvepoliitika elluviimise aluseks. Lisaks on artikli 2 esimeses lõigus sätestatud, et selle direktiivi kohaldamisel kasutatakse määruse nr 2223/96 A lisa punktis 2.70 sätestatud mõiste „valitsemissektori allsektor“ määratlust (mis on identne määruse nr 549/2013 A lisa punktis 2.113 sisalduva määratlusega) samas tähenduses. Sellega seoses tuleb ühtlasi täpsustada, et vastavalt direktiivi 2011/85 põhjendusele 23 kohaldatakse EL toimimise lepinguga kehtestatud eelarvealase järelevalveraamistiku ning eelkõige stabiilsuse ja kasvu pakti sätteid valitsemissektorile tervikuna, mis hõlmab neid allsektoreid.

73

Eeltoodust tuleneb, et liikmesriikide eelarveraamistikele kohaldatavad nõuded, mis on sätestatud kõnealuses direktiivis, on riigisiseste ülevõtmismeetmete alusel kohaldatavad valitsemissektorile tervikuna.

74

Lisaks peavad direktiivi 2011/85 artikli 5 kohaselt igal liikmesriigil endal olema arvudes väljendatud eelarve-eeskirjad, mis edendavad tõhusalt nende EL toimimise lepingust eelarvepoliitika osas tulenevate kohustuste järgimist kogu valitsemissektori mitmeaastase kava raamistikus. Nende eeskirjadega edendatakse eelkõige puudujäägile ja võlale aluslepinguga kehtestatud kontrollväärtuste järgimist ning eelarve planeerimise mitmeaastase kava vastuvõtmist, sealhulgas liikmesriikide keskpika perioodi eelarve-eesmärkide täitmist.

75

Neil asjaoludel aitavad valitsemissektori üksustega seotud arvudes väljendatud eelarve-eeskirjad kaasa selle liikmesriigi eelarvedistsipliinile, kelle üksustega on tegemist.

76

Lisaks tuleb toonitada, et direktiivi 2011/85 põhjenduses 4 on täpsustatud, et eelarveandmete kättesaadavus on liidu eelarvealase järelevalveraamistiku nõuetekohaseks toimimiseks olulise tähtsusega, et õigeaegsete ja usaldusväärsete eelarveandmete korrapärane kättesaadavus tagab nõuetekohase ja hästi asjastatud seire, mis omakorda võimaldab võtta viivitamata meetmeid, kui eelarvepositsioon ootamatult halveneb, ning et eelarveandmete kvaliteedi tagamise seisukohast on oluline läbipaistvus, mis eeldab tingimata nende andmete korrapärast avaldamist.

77

Seega, kuigi – nagu rõhutas komisjon – see direktiiv kehtestab valitsemissektori üksustele kohustusi üksnes direktiivi ülevõtvate riigisiseste meetmetega, on siiski tõsi, et direktiivi ese, eesmärk ja soovitav toime satuks ohtu, kui „valitsemissektori üksuse“ staatuse kohtuliku kontrolli võimaluse puudumisel avaldatakse ja edastatakse komisjonile (Eurostatile) selliste üksuste eelarveandmed, kellel sellist staatust ei ole.

78

Järelikult on direktiivi 2011/85 tõlgendusega, mis tagab direktiivi soovitava toime, vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis välistavad täielikult kohtuliku kontrolli võimaluse üksuse valitsemissektori üksuseks tunnistamise põhjendatuse üle.

79

Kolmandaks tuleb küsimuses, kas sellised riigisisesed õigusnormid nagu dekreetseaduse nr 137/2020 artikkel 23quater järgivad määrusest nr 473/2013 ja direktiivist 2011/85 tulenevat nõuet teostada asjaomase liikmesriigi eelarvepädevate asutuste üle sõltumatut kontrolli, märkida – nagu sisuliselt tegi kohtujurist oma ettepaneku punktis 80 –, et need liidu õigusaktid jätavad liikmesriikidele õiguse määrata vabalt kindlaks sõltumatud organid, kelle ülesanne on teostada järelevalvet avaliku sektori raamatupidamisarvestuse riiklike süsteemide või riigi eelarvedistsipliini tegeliku järgimise üle.

80

Nii peavad need riiklikud süsteemid kõigepealt vastavalt direktiivi 2011/85 artikli 3 lõikele 1 koostoimes põhjendusega 3 olema allutatud sisekontrollile ja sõltumatule auditeerimisele, mida võivad läbi viia üks või mitu avaliku sektori asutust, näiteks kontrollikoda või eraõiguslikud auditeerimisasutused. Mis puudutab sisekontrolli, siis see peaks võimaldama tagada, et olemasolevaid avaliku sektori raamatupidamisarvestuse eeskirju rakendatakse kõigis valitsemissektori allsektorites.

81

Seejärel on selle direktiivi artikli 6 lõike 1 punktis b ette nähtud, et igale riigile spetsiifilised arvudes väljendatud eelarve-eeskirjad peavad muu hulgas täpsustama, kuidas teostada tõhusat ja õigeaegset järelevalvet nende eeskirjade järgimise üle, tuginedes usaldusväärsele ja sõltumatule analüüsile, mille on teinud sõltumatud asutused või asutused, kes on oma tööülesannete täitmisel sõltumatud liikmesriikide eelarveasutustest.

82

Lõpuks on määruse nr 473/2013 artikli 2 lõike 1 punktis a määratletud mõiste „sõltumatud organid“. Need on struktuurselt sõltumatud organid ja organid, kes on oma tööülesannete täitmisel sõltumatud liikmesriikide eelarveasutustest, ning kelle tegevust toetavad riigisisesed õigusnormid, millega tagatakse ulatuslik sõltumatus ja vastutus tööülesannete täitmisel. Selle määruse artikli 5 lõike 1 punktis b on täpsustatud, et liikmesriigid moodustavad sõltumatud organid, kes jälgivad, et täidetakse direktiivi 2011/85 artiklis 5 osutatud arvudes väljendatud eelarve-eeskirju.

83

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 83 ja 85 esile tõi, nõuavad direktiiv 2011/85 ja määrus nr 473/2013 sõltumatute organite moodustamist üksnes selleks, et järgida liidu arvudes väljendatud eelarve-eeskirju, kuid jätavad liikmesriikidele vabaduse piirata oma kontrollikodade teostatava kohtuliku kontrolli ulatust seoses määruse nr 549/2013 kohaldamisega.

84

Neljandaks tuleb küsimuses, kas sellised riigisisesed õigusnormid nagu dekreetseaduse nr 137/2020 artikkel 23quater vastavad liidu õigusega kehtestatud tõhusa kohtuliku kaitse nõudele, osundada, et ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik kohustab liikmesriike nägema ette vajaliku kaebeõiguse, et tagada õigussubjektidele tulemuslik õiguskaitse liidu õigusega hõlmatud valdkondades (21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Randstad Italia, C‑497/20, EU:C:2021:1037, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

85

Samuti on Euroopa Kohus täpsustanud, et liidu õigusest õigussubjektidele tulenevate õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte, millele see säte selliselt viitab, on liidu õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ja mida on tunnustatud Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13 ning mida nüüd on kinnitatud harta artikliga 47 (21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Randstad Italia, C‑497/20, EU:C:2021:1037, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

86

Ühtlasi tuleb märkida, et harta artikli 51 lõike 1 kohaselt on harta sätted liikmesriikidele ette nähtud üksnes liidu õiguse kohaldamise korral.

87

Sellega seoses tuleb toonitada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 64–78, reguleerivad põhikohtuasjas käsitletavat õiguslikku olukorda määruse nr 549/2013 ja direktiivi 2011/85 materiaalõigusnormid, milles on kehtestatud asjaomasele liikmesriigile raamatupidamis‑ ja eelarve-eeskirjad, mille täielikku järgimist peab olema võimalik kohtu kaudu nõuda sellistelt üksustelt nagu põhikohtuasja kaebajad. Neil asjaoludel on harta sätted kohaldatavad.

88

Samas ei ole ei selles määruses ega direktiivis ette nähtud kohtumenetluse korda, mis võimaldaks tagada nende õigusaktide soovitava toime, ega ole täpsustatud, milline liikmesriigi kohus peab tõhusa kohtuliku kaitse tagama.

89

Ent juhul, kui konkreetses valdkonnas liidu õigusnormid puuduvad, tuleb iga liikmesriigi riigisiseses õiguskorras menetlusautonoomia põhimõttest lähtudes kehtestada menetlusnormid nende õiguskaitsevahendite kasutamiseks, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 84, kuid seda tuleb teha nii, et need ei oleks liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvates olukordades vähem soodsad kui riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad normid (võrdväärsuse põhimõte) ega muudaks liidu õigusega antud õiguste teostamist tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte) (21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Randstad Italia, C‑497/20, EU:C:2021:1037, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

90

Dekreetseaduse nr 137/2020 artikli 23quater analüüsimisel võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetest lähtuvalt tuleb pöörata tähelepanu asjaolule, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 32–35, tõlgendavad põhikohtuasja pooled seda sätet erinevalt ja eelotsusetaotluse esitanud kohus on seda oma eelotsuse küsimustes arvesse võtnud. Lisaks väitis Itaalia valitsus kohtuistungil, et vastavalt sellele sättele võib Corte dei conti (kontrollikoda) teha kõrvalnõude alusel vaheotsuseid üksuse ISTATi nimekirja kandmist käsitlevate ISTATi otsuste kehtivuse üle, välistades vajaduse korral nende otsuste kohaldamise.

91

Seoses võrdväärsuse põhimõttega tuleb märkida, et Euroopa Kohtule ei ole teada ühtegi asjaolu, mis tekitaks kahtlusi selles, et põhikohtuasjas vaidlusalused riigisisesed õigusnormid vastavad sellele põhimõttele.

92

Tõhususe põhimõtte osas tuleb märkida, et liidu õigus ei kohusta liikmesriike kehtestama muid õiguskaitsevahendeid kui need, mis on sätestatud riigisiseses õiguses, välja arvatud juhul, kui vastava liikmesriigi õiguskorra ülesehitusest siiski nähtub, et ei ole ühtegi õiguskaitsevahendit, mis võimaldaks kas või kõrvalnõude abil tagada õigussubjektidele liidu õigusest tulenevad õigused, või kui õigussubjektide ainus võimalus kohtusse pöördumiseks oleks õigusrikkumise toimepanek (21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Randstad Italia, C‑497/20, EU:C:2021:1037, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

93

Lisaks tuleb rõhutada, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale tuleb analüüsida iga juhtumit, mille puhul tekib küsimus, kas mõni riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise praktiliselt võimatuks või ülemäära keeruliseks, arvestades selle normi kohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja erisusi erinevates liikmesriigi kohtutes. Seda silmas pidades tuleb vajaduse korral arvesse võtta liikmesriigi õigussüsteemi aluseks olevaid põhimõtteid, nagu kaitseõiguste tagamine, õiguskindluse põhimõte ja menetluse nõuetekohane läbiviimine (17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Harman International Industries, C‑175/21, EU:C:2022:895, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

94

Käesoleva kohtuotsuse punktides 92 ja 93 viidatud kohtupraktikat arvestades tuleks käesolevas kohtuasjas, kui liikmesriigi kohus peaks tuvastama, et dekreetseaduse nr 137/2020 artikli 23quater jõustumine toob kaasa kohtuliku kontrolli täieliku puudumise ISTATi otsuste üle, mis puudutavad üksuste arvamist valitsemissektorisse, nagu see on määratletud määruses nr 549/2013, asuda seisukohale, et see säte muudab määruse kohaldamise võimatuks või ülemäära keeruliseks ega võimalda seega tagada direktiivi 2011/85 soovitavat toimet. Need üksused ei saaks niisugusel juhul pöörduda ühegi kohtu poole, et nõuda seda määrust kohaldavate ISTATi meetmete kontrollimist.

95

Seevastu juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks nõustuma dekreetseaduse nr 137/2020 artikli 23quater tõlgendusega, mida pooldavad põhikohtuasja vastustajad ja kohtuistungil ka Itaalia valitsus, st et üksuse ISTATi nimekirja kandmise tühistamise pädevus on ainult halduskohtul ja audiitorkohus võib kontrollida selle kande õiguspärasust üksnes kõrvalnõude alusel, kui ta teeb otsust avaliku sektori kulude piiramist käsitlevate riigisiseste õigusnormide kohaldamise asjas, ei saa asuda seisukohale, et see säte on vastuolus tõhususe põhimõttega või et see toob esile asjaolu, millest nähtub, et on rikutud ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku.

96

Nimelt on sellisel juhul olemas kohtulik õiguskaitsevahend, mis võimaldab tagada kontrolli ISTATi poolt määruse nr 549/2013 ja direktiivi 2011/85 rakendamiseks võetud meetmete üle.

97

Lisaks, nagu märkis Itaalia valitsus kohtuistungil ja tingimusel, et seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei ole ISTATi nimekirja kantud üksused, kes soovivad nende valitsemissektori üksuseks tunnistamise vaidlustada, kohustatud esitama kahte eraldi kaebust, nimelt ühte halduskohtule ja teist Corte dei contile (kontrollikoda). Nii võivad nad ühelt poolt nõuda halduskohtu kaudu endi nimekirja kandmise otsuse tühistamist erga omnes. Teiselt poolt võivad nad Corte dei contis (kontrollikoda) vaidlustada nimekirja kandmise tagajärjed ja vastavalt olukorrale saavutada kõrvalnõude alusel kande kohaldamata jätmise.

98

Samas tekib käesoleva kohtuotsuse punktis 95 kirjeldatud juhul oht, et üksuse ISTATi nimekirja kandmise põhjendatuse kohta tehakse vastuolulisi kohtuotsuseid, millega kaasneb õiguskindlusetus. Pelk võimalus, et sellised lahknevused võivad tekkida, ei ole siiski piisav, et järeldada, et on rikutud ELL artiklit 19 koostoimes harta artikliga 47 ja tõhususe põhimõttega, kui üksus, kes vaidlustab tema suhtes tehtud kvalifitseerimisotsuse, võib oma nõude läbivaatamise saavutamiseks piirduda üheainsa kaebuse esitamisega. Sellegipoolest on tõsi, et Itaalia õiguskorras tuleb ette näha konkreetne kord õiguskaitsevahendite selliseks kasutamiseks, mis ei kahjustaks ebaproportsionaalselt harta artiklis 47 sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile (vt selle kohta 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Nemzeti Adatvédelmi és Információszabadság Hatóság, C‑132/21, EU:C:2023:2, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

99

Lisaks, kuna põhikohtuasjas otsuse tegemiseks saab esitada kaebuse sõltumatule kohtule – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, ei ole liidu õiguse seisukohast tähtsust asjaolul, et pädev kohus, see tähendab põhikohtuasja vastustajate sõnul halduskohus, ei ole – nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus – see kohus, kes on Itaalia Vabariigi põhiseadusega määratud eelarveasjades pädevaks kohtuks.

100

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele kuni kolmandale küsimusele vastata, et määrusi nr 473/2013 ja nr 549/2013, direktiivi 2011/85 ja ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku tuleb koostoimes harta artikliga 47 ning võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis piiravad audiitorkohtu pädevust otsustada üksuse valitsemissektori üksuste nimekirja kandmise põhjendatuse üle, tingimusel et on tagatud nimetatud määruste ja direktiivi soovitav toime ning liidu õigusega ette nähtud tõhus kohtulik kaitse.

101

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrust (EL) nr 473/2013 euroala liikmesriikide eelarvekavade seire ja hindamise ning nende ülemäärase eelarvepuudujäägi korrigeerimise tagamise ühiste eeskirjade kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrust (EL) nr 549/2013 Euroopa Liidus kasutatava Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi kohta, nõukogu 8. novembri 2011. aasta direktiivi 2011/85/EL liikmesriikide eelarveraamistiku nõuete kohta ja ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku tuleb koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 ning võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega

tõlgendada nii, et

nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis piiravad audiitorkohtu pädevust otsustada üksuse valitsemissektori üksuste nimekirja kandmise põhjendatuse üle, tingimusel et on tagatud nimetatud määruste ja direktiivi soovitav toime ning liidu õigusega ette nähtud tõhus kohtulik kaitse.