–

X, esindajad: advocaten M. van Werven ja J. Werner,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja C. S. Schillemans,

–

Taani valitsus, esindajad: M. Jespersen, J. Nymann-Lindegren ja M. Søndahl Wolff,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja R. Kanitz,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Ladenburger, E. Montaguti ja G. Wils,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb ELTL artikli 20 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Tai kodaniku X-i ja Staatssecretaris van Justitie en Veiligheidi (justiits- ja julgeolekuküsimuste riigisekretär, Madalmaad; edaspidi „riigisekretär“) vahelises kohtuvaidluses riigisekretäri otsuse üle jätta X-i elamisloa taotlus rahuldamata.

3

Kaebaja elas seaduslikult Madalmaades, kus ta oli abiellunud Madalmaade kodaniku A-ga. Sellest abielust sündis laps, kes on Madalmaade kodanik.

4

Laps, kes oli eelotsusetaotluse esitamise hetkel kümneaastane, sündis Tais, kus teda kasvatas tema emapoolne vanaema, kuna X naasis pärast lapse sündi Madalmaadesse. Laps on alati elanud selles kolmandas riigis ega ole kunagi käinud Madalmaades ega üheski teises Euroopa Liidu liikmesriigis.

5

Madalmaade ametiasutused tühistasid 22. mai 2017. aasta otsusega X-i elamisõiguse tagasiulatuvalt alates 1. juunist 2016, mil A ja X-i abieluline kooselu lõppes.

6

A ja X-i abielu lahutati 17. mail 2018.

7

Riigisekretär teatas 6. mail 2019 X-ile, et ta saadetakse 8. mail 2019 riigist välja Bangkokki (Tai).

8

X esitas 7. mail 2019 taotluse, et saada õigus elada Madalmaades, selle liikmesriigi kodaniku B juures. Selle taotluse hindamisel kontrollisid Madalmaade ametiasutused omal algatusel, kas põhikohtuasja kaebaja võib saada tuletatud elamisõiguse ELTL artikli 20 alusel, et ta saaks elada koos oma lapsega liidu territooriumil.

9

Riigisekretär jättis 8. mai 2019. aasta otsusega selle taotluse rahuldamata eelkõige põhjendusel, et X ei saa tugineda tuletatud elamisõigusele ELTL artikli 20 alusel, nagu seda tunnustas Euroopa Kohus 10. mai 2017. aasta kohtuotsuses Chavez-Vilchez jt (C‑133/15, EU:C:2017:354).

10

X saadeti 8. mail 2019 riigist välja Bangkokki.

11

Riigisekretär jättis 2. juuli 2019. aasta otsusega rahuldamata X-i esitatud vaide 8. mai 2019. aasta otsuse peale. X esitas seejärel eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse, milles ta väidab, et elamisloa andmisest keeldumise otsuse tõttu on tema lapselt, kes on Madalmaade kodanik, võetud võimalus liidus elada ning seetõttu seab nimetatud otsus kahtluse alla nende õiguste soovitava toime, mis lapsel liidu kodaniku staatusest tulenevalt on.

12

Sellega seoses rõhutab X, et tema laps, kes on alati olnud nii õiguslikult kui ka rahaliselt tema ülalpeetav ning kellega tal on alati olnud kiindumussuhe, on täielikult temast sõltuv. Ta täpsustab, et alates Taisse tagasipöördumisest hoolitseb ta lapse eest iga päev. Lapse emapoolne vanaema ei saa oma tervisliku seisundi tõttu enam lapse eest hoolitseda. X lisab, et Surini esimese astme kohtu (Tai) 5. veebruari 2020. aasta otsusega anti talle lapse ainuhooldusõigus.

13

Kuna laps ei räägi ei inglise ega hollandi keelt, ei saa ta suhelda oma isaga, kellega tal ei ole alates 2017. aastast enam mingit kontakti. X leiab, et A-l ei ole lapsega mingit kiindumussuhet ning ta ei ole teda kunagi ülal pidanud.

14

Riigisekretär väidab, et X-ile adresseeritud otsus elamisloa andmisest keeldumise kohta ei tähenda, et tema laps on kohustatud liidu territooriumilt lahkuma, kuna ta on sünnist saadik elanud Tais. Lisaks ei saa automaatselt asuda seisukohale, et X-il on lapse ainuhooldusõigus, kuna Tai kohtu otsus, millele ta sellega seoses tugineb, ei ole legaliseeritud. X ei ole ka tõendanud, et alates oma tagasipöördumisest Taisse hoolitseb ta tegelikult lapse eest. Puuduvad igasugused objektiivsed tõendid selle kohta, et tema ja lapse vahel on niisugune sõltuvussuhe, mille tõttu oleks laps sunnitud elama väljaspool liidu territooriumi, kui X-ile keeldutaks elamisõigust andmast. On tõenäoline, et asjaolu, et laps on peaaegu kogu oma elu jooksul olnud oma emast lahus, on mõjutanud tema seotust ja seega tema sõltuvust emast. Lisaks ei ole A roll lapse elus selge ning asjaolu, et X kinnitab, et A ei tegele lapsega, on subjektiivne tegur. Riigisekretär lisab, et X ei ole tõendanud, et tema laps soovib asuda elama Madalmaadesse või et see oleks lapse huvides, et tema emal on selles liikmesriigis elamisluba.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas põhimõtted, mille Euroopa Kohus sõnastas 8. märtsi 2011. aasta kohtuotsuses Ruiz Zambrano (C‑34/09, EU:C:2011:124), 15. novembri 2011. aasta kohtuotsuses Dereci jt (C‑256/11, EU:C:2011:734), 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsuses O jt (C‑356/11 ja C‑357/11, EU:C:2012:776) ning 10. mai 2017. aasta kohtuotsuses Chavez-Vilchez jt (C‑133/15, EU:C:2017:354), on kohaldatavad niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus liidu kodanikust alaealine laps elab väljaspool liidu territooriumi või ei ole liidu territooriumil kunagi elanud.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et Euroopa Kohtu eitav vastus tähendaks Madalmaade õiguse kohaselt, et kolmanda riigi kodanikule, kes on alaealise liidu kodaniku lapsevanem, ei saaks kunagi anda ELTL artiklist 20 tuletatud elamisõigust ning ta saaks Madalmaadesse seaduslikult siseneda üksnes siis, kui ta esitab elamisloataotluse, mis põhineb õigusel era- ja perekonnaelu austamisele, Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 tähenduses. Madalmaade õigusnormide kohaselt nõuab niisugune taotlus reeglina, et taotlejal oleks laiendatud perekonna liikmena ajutine elamisluba. Selleks on siiski muu hulgas vaja, et pereliige, kelle juurde kavatsetakse elama asuda, ehk perekonna taasühinemist taotlev isik oleks ise üle 21aastane. Alaealine laps aga ei saa juba oma olemuselt seda tingimust täita, mis tähendab, et niisugune elamisloataotlus ei saa algusest peale olla edukas.

17

Lisaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus kriteeriumide kohta, mille alusel hinnatakse, kas liidu kodanikul on kolmanda riigi kodanikuga sõltuvussuhe, ning selle kohta, kellel on põhikohtuasja kontekstis tegelikult lapse hooldusõigus.

18

Neil asjaoludel otsustas rechtbank Den Haag, zittingsplaats Utrecht (Haagi esimese astme kohus, Utrechti kohtumaja, Madalmaad) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

19

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 20 tuleb tõlgendada nii, et see, kui liidu kodanikust alaealine laps, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, on sünnist saadik elanud väljaspool selle liikmesriigi territooriumi ega ole kunagi elanud liidu territooriumil, välistab selle, et üks tema vanematest, kes on kolmanda riigi kodanik ja kellest see laps on sõltuv, võiks saada sellel artiklil põhineva tuletatud elamisõiguse.

20

Kõigepealt tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt annab ELTL artikkel 20 igale isikule, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, liidu kodaniku staatuse, mis on liikmesriikide kodanike põhistaatus (vt selle kohta 8. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Ruiz Zambrano, C‑34/09, EU:C:2011:124, punkt 41, ja 9. juuni 2022. aasta kohtuotsus Préfet du Gers ja Institut national de la statistique et des études économiques, C‑673/20, EU:C:2022:449, punkt 49 ning seal viidatud kohtupraktika).

21

Liidu kodakondsus annab igale liidu kodanikule esmase ja individuaalse õiguse vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, kui aluslepingutega ja nende rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti (27. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Subdelegación del Gobierno en Ciudad Real (liidu kodaniku abikaasa), C‑836/18, EU:C:2020:119, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Euroopa Kohus on selgitanud, et ELTL artikliga 20 on vastuolus riigisisesed meetmed, sealhulgas liidu kodaniku pereliikmele elamisloa andmisest keeldumise otsused, mille tagajärjel jäävad liidu kodanikud ilma reaalsest võimalusest kasutada põhilisi õigusi, mida nende staatus neile annab (vt eelkõige 8. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Ruiz Zambrano, C‑34/09, EU:C:2011:124, punkt 42; 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus O jt, C‑356/11 ja C‑357/11, EU:C:2012:776, punkt 45, ning 10. mai 2017. aasta kohtuotsus Chavez-Vilchez jt, C‑133/15, EU:C:2017:354, punkt 61).

23

Liidu kodakondsust puudutavad EL toimimise lepingu sätted ei anna aga mingit autonoomset õigust kolmanda riigi kodanikele. Võimalikud õigused, mis on niisugustele kodanikele antud, ei kujuta endast nimelt mitte nende kodanike isiklikke õigusi, vaid liidu kodanike õigustest tuletatud õigusi. Tuletatud õiguste eesmärk ja põhjendatus seisnevad tõdemuses, et nende õiguste tunnustamata jätmine võib eelkõige kahjustada liidu kodaniku liikumisvabadust liidu territooriumil (7. septembri 2022. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (ELTL artikli 20 alusel riigis elamise õiguse olemus), C‑624/20, EU:C:2022:639, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Siinkohal on Euroopa Kohus juba leidnud, et esineb väga erilisi olukordi, kus hoolimata sellest, et kolmandate riikide kodanike elamisõigust käsitlev teisene õigus ei ole kohaldatav ja asjaomane liidu kodanik ei ole kasutanud oma liikumisvabadust, tuleb elamisluba siiski anda kolmanda riigi kodanikule, kes on nimetatud liidu kodaniku pereliige, kuna muidu kaotaks liidu kodakondsus oma soovitava toime, sest elamisloa andmisest keeldumise tagajärjena oleks see kodanik tegelikult kohustatud lahkuma kogu liidu territooriumilt, mille tagajärjel jääks ta ilma reaalsest võimalusest kasutada põhilisi õigusi, mille kodanikuks olemise staatus talle annab (8. mai 2018. aasta kohtuotsus K.A. jt (perekonna taasühinemine Belgias), C‑82/16, EU:C:2018:308, punkt 51 ning seal viidatud kohtupraktika).

25

Käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis kirjeldatud olukordi iseloomustab asjaolu, et kuigi neid reguleerivad a priori liikmesriikide pädevusse jäävad õigusnormid, see tähendab õigusnormid, mis puudutavad kolmandate riikide kodanike õigust liikmesriiki siseneda ja seal elada olukorras, mis jääb väljapoole liidu tuletatud õiguse sätete kohaldamisala, ja mis teatud tingimustel näevad ette niisuguse õiguse andmise, on need olukorrad siiski olemuslikult seotud liidu kodaniku vabadusega liikuda ja riigis elada, mis tähendab, et nendel kolmandate riikide kodanikel ei saa keelata kasutada õigust siseneda liidu kodaniku elukohaliikmesriiki ja seal elada, sest vastasel korral oleks seda vabadust riivatud (10. mai 2017. aasta kohtuotsus Chavez-Vilchez jt, C‑133/15, EU:C:2017:354, punkt 64 ning seal viidatud kohtupraktika).

26

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub siiski, et niisugune keeldumine saab liidu kodakondsuse soovitava toime kahtluse alla seada vaid juhul, kui kolmanda riigi kodaniku ja tema liidu kodanikust pereliikme vahel on niisugune sõltuvussuhe, mille tõttu oleks liidu kodanik sunnitud asjaomase kolmanda riigi kodanikuga kaasa minema ja kogu liidu territooriumilt lahkuma (8. mai 2018. aasta kohtuotsus K.A. jt (perekonna taasühinemine Belgias), C‑82/16, EU:C:2018:308, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 7. septembri 2022. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (ELTL artikli 20 alusel riigis elamise õiguse olemus), C‑624/20, EU:C:2022:639, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Samuti nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et sarnaselt liikmesriigi territooriumil elamise õiguse andmisest keeldumisele või selle õiguse kaotamisele võib liidu kodaniku pereliikmest kolmanda riigi kodanikule kehtestatud liidu territooriumile sissesõidu keeld viia selleni, et liidu kodanik jääb ilma võimalusest reaalselt kasutada põhilisi õigusi, mida tema staatus talle annab, kui sissesõidukeeld sunnib nende isikute vahelise sõltuvussuhte tõttu tegelikult seda kodanikku lahkuma kogu liidu territooriumilt, et minna kaasa oma kolmanda riigi kodanikust pereliikmega, kelle suhtes see keeld kehtib (27. aprilli 2023. aasta kohtuotsus M.D. (Ungarisse sisenemise keeld), C‑528/21, EU:C:2023:341, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Samas ei või niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, liidu kodanikust alaealise lapse kolmanda riigi kodanikust vanemale elamisõiguse andmisest keeldumine – erinevalt olukordadest, mida käsitleti ELTL artiklit 20 käsitlevates kohtuasjades, mille kohta Euroopa Kohus on juba otsuse teinud – viia selleni, et see laps oleks sunnitud minema kaasa oma kolmanda riigi kodanikust vanemaga ja lahkuma liidu territooriumilt, sest ta on sünnist saadik elanud kolmandas riigis ega ole kunagi liidus elanud.

29

Kuigi ühelt poolt on Euroopa Kohus käesoleva kohtuotsuse punktis 22 viidatud kohtupraktikas märkinud, et asjaomane laps oli alati elanud liikmesriigis, mille kodanik ta on, oli selle täpsustuse eesmärk üksnes rõhutada, et ELTL artiklist 20 tulenev tuletatud elamisõigus ei sõltu mitte sellest, kuidas see laps kasutab oma õigust liidu piires vabalt liikuda ja elada, vaid tema liidu kodakondsusest, mis tal on sõltumata nimetatud õiguse kasutamisest ja ainuüksi seetõttu, et ta on liikmesriigi kodanik.

30

Teiselt poolt võib juhul, kui liidu kodanikust lapse ja tema kolmanda riigi kodanikust vanema vahel on sõltuvussuhe, viimasele elamisõiguse andmisest keeldumine selles liikmesriigis, mille kodakondsus lapsel on, takistada nimetatud lapsel elada või liikuda liidu territooriumil, kuna ta oleks sunnitud jääma selle vanema juurde kolmandasse riiki.

31

Sellega seoses tuleb tagajärgi, mis kaasnevad liidu kodanikust lapsele sellega, et tal on reaalselt takistatud liitu siseneda ja seal elada, pidada analoogseks tagajärgedega, mis tulenevad asjaolust, et ta on sunnitud liidu territooriumilt lahkuma.

32

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 23, annavad liidu kodakondsust käsitlevad EL toimimise lepingu sätted kolmandate riikide kodanikele üksnes õigused, mis on tuletatud liidu kodaniku õigustest.

33

ELTL artiklil 20 põhinev kolmanda riigi kodaniku elamisõigus liidu kodaniku pereliikmena on õigustatud põhjusel, et elamisõigust on vaja selleks, et liidu kodanikul oleks ajal, kui kestab sõltuvussuhe kolmanda riigi kodanikuga, reaalne võimalus kasutada põhilisi liidu kodaniku staatusest tulenevaid õigusi (7. septembri 2022. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (ELTL artikli 20 alusel riigis elamise õiguse olemus), C‑624/20, EU:C:2022:639, punkt 41).

34

Liidu kodanikust lapse kolmanda riigi kodanikust vanemale elamisõiguse andmisest keeldumine võib mõjutada nende õiguste teostamist selle lapse poolt üksnes juhul, kui laps peaks sisenema asjaomase liikmesriigi territooriumile koos selle vanemaga või temaga ühinema ning kui ta peab seejärel jääma sellele territooriumile.

35

Seevastu juhul, kui liidu kodanikust lapse kolmanda riigi kodanikust vanem elab üksi liidu territooriumil, samas kui see laps jääb kolmandasse riiki, ei mõjuta otsus, millega keeldutakse andmast sellele vanemale õigust sellel territooriumil elada, kuidagi nimetatud lapse õiguste teostamist.

36

Seetõttu ei saa ELTL artiklist 20 tulenevat elamisõigust anda liidu kodanikust alaealise lapse kolmanda riigi kodanikust vanemale olukorras, kus ei selle vanema taotlus tuletatud elamisõiguse saamiseks ega kohtuasja üldine kontekst ei võimalda järeldada, et see laps, kes ei ole kunagi elanud liikmesriigis, mille kodanik ta on, kasutab oma liidu kodaniku õigusi, sisenedes nimetatud vanemaga selle liikmesriigi territooriumile ja elades seal.

37

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on selleks ainsana pädev, peab viima läbi faktilisi kontrolle, mis on vajalikud selleks, et hinnata põhikohtuasjas nii seda, kas on olemas sõltuvussuhe käesoleva kohtuotsuse punktis 26 viidatud kohtupraktika tähenduses, kui ka seda, kas on tõendatud, et asjaomane laps siseneb Madalmaadesse ja elab seal koos oma kolmanda riigi kodanikust vanemaga.

38

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et ELTL artiklit 20 tuleb tõlgendada nii, et see, kui liidu kodanikust alaealine laps, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, on sünnist saadik elanud väljaspool selle liikmesriigi territooriumi ega ole kunagi elanud liidu territooriumil, ei välista seda, et üks tema vanematest, kes on kolmanda riigi kodanik ja kellest see laps on sõltuv, võiks saada sellel artiklil põhineva tuletatud elamisõiguse, kui on tõendatud, et nimetatud laps siseneb sellesse liikmesriiki, mille kodakondsus tal on, ja elab seal koos selle vanemaga.

39

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 20 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik, kellele on esitanud tuletatud elamisõiguse taotluse kolmanda riigi kodanik, kellest on sõltuv liidu kodanikust alaealine laps, kellel on selle liikmesriigi kodakondsus ja kes on elanud sünnist saadik selles kolmandas riigis, ilma et ta oleks kunagi elanud liidu territooriumil, võib jätta selle taotluse rahuldamata põhjusel, et nimetatud liikmesriiki ümberasumine, mis eeldab selle lapse kui liidu kodaniku õiguste teostamist, ei ole nimetatud lapse tegelikes või usutavates huvides.

40

Siinkohal tuleb esiteks märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktides 20 ja 22 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et igale liidu kodanikule antud õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil tuleneb otse liidu kodaniku staatusest, ilma et selle õiguse kasutamiseks oleks vaja tõendada mis tahes huvi sellele õigusele tugineda.

41

Euroopa Kohus on sellega seoses pealegi otsustanud, et rahvusvahelises õiguses kehtiva põhimõtte kohaselt, mida liidu õigus ei saa eirata, ei saa liikmesriik keelata omaenda kodanikel oma territooriumile siseneda ja sinna jääda ning neil on seal seega tingimusteta elamisõigus (vt selle kohta 14. novembri 2017. aasta kohtuotsus Lounes, C‑165/16, EU:C:2017:862, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Teiseks on Euroopa Kohus juba täpsustanud, et alaealine laps võib kasutada liidu õigusega tagatud liikumisvabadust ja elamisõigust. EL toimimise lepinguga ja teisese õigusega isikute liikumisvabaduse valdkonnas tagatud õiguste subjektsus liikmesriigi kodaniku puhul ei ole seatud sõltuvusse tingimusest, et huvitatud isik oleks jõudnud ikka, mis on nõutav selleks, et tal oleks teovõime nimetatud õiguste iseseisvaks kasutamiseks (vt selle kohta 19. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Zhu ja Chen, C‑200/02, EU:C:2004:639, punkt 20).

43

Lisaks olgu märgitud, et kuigi Euroopa Kohus on otsustanud, et ELTL artikli 20 alusel esitatud elamisloa taotluse üle otsustamiseks pädevad ametiasutused peavad võtma arvesse asjaomase lapse huve, võetakse neid huve arvesse üksnes selleks, et hinnata sõltuvussuhte olemasolu käesoleva kohtuotsuse punktis 26 viidatud kohtupraktika tähenduses või seda, millised tagajärjed on selles artiklis ette nähtud tuletatud elamisõigusest avaliku julgeoleku või avaliku korra kaalutlustel erandi tegemisel (vt selle kohta 10. mai 2017. aasta kohtuotsus Chavez-Vilchez jt, C‑133/15, EU:C:2017:354, punkt 71, ning 5. mai 2022. aasta kohtuotsus Subdelegación del Gobierno en Toledo (pereliikme elamisõigus – ebapiisavad vahendid), C‑451/19 ja C‑532/19, EU:C:2022:354, punkt 53). Euroopa Kohus leidis seega, et lapse huvidele ei saa tugineda mitte elamisloa taotluse rahuldamata jätmiseks, vaid vastupidi selleks, et niisuguse otsuse tegemist, mis sunniks seda last liidu territooriumilt lahkuma.

44

Seega ei saa pädevad asutused niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas – ilma et nad alusetult asendaksid asjaomase lapse suhtes vanema hooldusõiguse kandjaid, kui ei ole võetud meetmeid selle õiguse teostamise piiramiseks, ja ilma et nad eiraksid selle lapse võimet kasutada õigusi, mis tulenevad talle ELTL artikliga 20 antud staatusest, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 42 –, teha kindlaks, kas nimetatud lapse ümberasumine liikmesriiki, mille kodanik ta on, on lapse huvides.

45

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et ELTL artiklit 20 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik, kellele on esitanud tuletatud elamisõiguse taotluse kolmanda riigi kodanik, kellest on sõltuv liidu kodanikust alaealine laps, kellel on selle liikmesriigi kodakondsus ja kes on elanud sünnist saadik selles kolmandas riigis, ilma et ta oleks kunagi elanud liidu territooriumil, ei või jätta seda taotlust rahuldamata põhjusel, et nimetatud liikmesriiki ümberasumine, mis eeldab selle lapse kui liidu kodaniku õiguste teostamist, ei ole nimetatud lapse tegelikes või usutavates huvides.

46

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 20 tuleb tõlgendada nii, et hinnates seda, kas liidu kodanikust alaealine laps on sõltuv oma kolmanda riigi kodanikust vanemast, on määrav tähtsus asjaolul, et see vanem ei ole alati selle lapse eest iga päev hoolitsenud, isegi kui tal oli lapse ainuhooldusõigus, ning asjaolul, et nimetatud laps võib vajaduse korral asuda elama liidu territooriumile oma teise vanema juurde, kes on liidu kodanik.

47

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 26–28, 30, 31 ja 33, antakse elamisõigus ELTL artikli 20 alusel liidu kodaniku pereliikmest kolmanda riigi kodanikule üksnes väga erilistes olukordades, kus selle kolmanda riigi kodaniku ja liidu kodaniku vahel on niisugune sõltuvussuhe, mille tõttu oleks liidu kodanik juhul, kui nimetatud kolmanda riigi kodanikul ei ole õigust elada liidu territooriumil, sunnitud asjaomase kolmanda riigi kodanikuga kaasa minema ja kogu liidu territooriumilt lahkuma, või ei saaks ta siseneda selle liikmesriigi territooriumile, mille kodanik ta on, ja elada seal.

48

Tuletatud elamisõiguse taotlust tuleb seega analüüsida lähtuvalt kolmanda riigi kodanikust vanema ja tema liidu kodanikust alaealise lapse vahelise sõltuvussuhte intensiivsusest, kusjuures niisuguse hinnangu andmisel tuleb arvesse võtta kõiki juhtumi asjaolusid (vt selle kohta 10. mai 2017. aasta kohtuotsus Chavez-Vilchez jt, C‑133/15, EU:C:2017:354, punkt 71; 8. mai 2018. aasta kohtuotsus K.A. jt (perekonna taasühinemine Belgias), C‑82/16, EU:C:2018:308, punkt 72, ning 27. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Subdelegación del Gobierno en Ciudad Real (liidu kodaniku abikaasa), C‑836/18, EU:C:2020:119, punkt 56).

49

Sellega seoses leidis Euroopa Kohus niisuguse sõltuvussuhte olemasolu hindamisel, et arvesse tuleb võtta lapse tegeliku hooldusõiguse küsimust ning seda, kas last peab õiguslikust, rahalisest või emotsionaalsest aspektist ülal tema kolmanda riigi kodanikust vanem. Asjakohasteks teguriteks on peetud ka niisuguse lapse vanust, tema füüsilist ja emotsionaalset arengut, lapse kiindumussuhte tugevust nii liidu kodanikust vanemaga kui ka kolmanda riigi kodanikust vanemaga ning viimati nimetatud vanemast lahutamise tõttu lapse heaolule tekkida võivat ohtu (7. septembri 2022. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (ELTL artikli 20 alusel riigis elamise õiguse olemus), C‑624/20, EU:C:2022:639, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb veel, et pelgalt see, kui liikmesriigi kodanikule näib majanduslikust seisukohast või liidu territooriumil perekonnasidemete säilitamise eesmärgil soovitav, et tema pereliikmed, kes ei ole ühegi liikmesriigi kodanikud, saaksid elada koos temaga liidu territooriumil, ei ole iseenesest piisav põhjendus seisukohale, et liidu kodanik on sunnitud sellise õiguse andmata jätmise korral liidu territooriumilt lahkuma (5. mai 2022. aasta kohtuotsus Subdelegación del Gobierno en Toledo (pereliikme elamisõigus – ebapiisavad vahendid), C‑451/19 ja C‑532/19, EU:C:2022:354, punkt 57 ning seal viidatud kohtupraktika).

51

Seega ei saa liidu kodaniku ja tema kolmanda riigi kodanikust pereliikme vahel perekondliku sideme olemasolu – olgu see siis bioloogiline või õiguslik – olla piisav õigustamaks sellele pereliikmele ELTL artiklil 20 põhineva tuletatud elamisõiguse andmist selle liikmesriigi territooriumil, mille kodakondsus on liidu kodanikul (5. mai 2022. aasta kohtuotsus Subdelegación del Gobierno en Toledo (pereliikme elamisõigus – ebapiisavad vahendid), C‑451/19 ja C‑532/19, EU:C:2022:354, punkt 58 ning seal viidatud kohtupraktika).

52

Kõiki neid asjaolusid arvestades tuleb kõigepealt rõhutada, et pädevad ametiasutused peavad võtma arvesse olukorda, mis valitseb hetkel, kui nad peavad tegema otsuse, sest need asutused peavad hindama oma otsuse prognoositavaid tagajärgi sellele, kas asjaomane laps saab reaalselt kasutada põhilisi õigusi, mis tulenevad talle ELTL artikliga 20 antud staatusest. Vältimaks seda, et laps ei saa oma õigusi reaalselt kasutada, peavad riigisisesed kohtud, kes peavad lahendama nimetatud asutuste otsuse peale esitatud kaebuse, võtma arvesse faktilisi asjaolusid, mis ilmnesid pärast seda otsust (vt analoogia alusel 17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus B ja Vomero, C‑316/16 ja C‑424/16, EU:C:2018:256, punkt 94 ning seal viidatud kohtupraktika).

53

Asjaolu, et kolmanda riigi kodanikust vanem ei ole pikema aja jooksul asjaomase lapse eest a priori iga päev hoolitsenud, ja sellest tuleneda võivat sõltuvussuhte võimalikku puudumist sel ajavahemikul ei saa seega pidada määravaks, kuna see asjaolu ei välista, et päeval, mil samad ametiasutused või riigisisesed kohtud teevad otsuse, võtab see vanem tegelikult selle hoolitsemise enda kanda.

54

Lisaks tuleb siinkohal märkida, et Euroopa Kohus on selgitanud, et kolmanda riigi kodanikust vanema ja tema liidu kodanikust alaealise lapse kooselu ei ole nendevahelise sõltuvussuhte olemasolu kindlakstegemiseks vajalik tingimus (5. mai 2022. aasta kohtuotsus Subdelegación del Gobierno en Toledo (pereliikme elamisõigus – ebapiisavad vahendid), C‑451/19 ja C‑532/19, EU:C:2022:354, punkt 68 ning seal viidatud kohtupraktika).

55

Vastupidi: ainuüksi asjaolu, et hetkel, mil riigisisene kohus peab asja lahendama, hoolitseb nimetatud kolmanda riigi kodanikust vanem reaalselt iga päev liidu kodanikust alaealise lapse eest, ei ole piisav, et järeldada sõltuvussuhte olemasolu, kuna see hinnang peab alati põhinema kõigi asjakohaste tegurite uurimisel.

56

Mis puudutab seejärel asjaolu, et üks asjaomase lapse vanematest on liidu kodanik, kes elab liikmesriigis, siis tuleb märkida, et see oleks ELTL artikli 20 kohaldamisel asjakohane, kui oleks tõendatud, et see vanem on reaalselt võimeline ja valmis võtma üksi enda kanda lapse igapäevase ja tegeliku ülalpidamise (vt selle kohta 10. mai 2017. aasta kohtuotsus Chavez-Vilchez jt, C‑133/15, EU:C:2017:354, punkt 71).

57

Ainuüksi sellest asjaolust – eeldusel, et see on tõendatud – ei piisa järeldamaks, et kolmanda riigi kodanikust vanema ja liidu kodanikust alaealise lapse vahel ei ole niisugust sõltuvussuhet, mille tõttu oleks laps sunnitud liidu territooriumile sisenemisest ja seal elamisest loobuma, kui sellele kolmanda riigi kodanikule keeldutakse andmast elamisõigust, sest niisugune järeldus peab tingimata põhinema kõikide asjakohaste tegurite hindamisel (vt selle kohta 5. mai 2022. aasta kohtuotsus Subdelegación del Gobierno en Toledo (pereliikme elamisõigus – ebapiisavad vahendid), C‑451/19 ja C‑532/19, EU:C:2022:354, punkt 67 ning seal viidatud kohtupraktika).

58

Kuigi reeglina peab kolmanda riigi kodanikust vanem esitama tõendid selle kohta, et tal on elamisõigus ELTL artikli 20 alusel, eelkõige tõendid, mis näitavad, et elamisõiguse andmisest keeldumise korral jääks laps liidu kodanikuna ilma võimalusest oma õigusi reaalselt kasutada, on siiski tõsi, et liikmesriigi pädevad asutused peavad nende tingimuste hindamisel, mille olemasolu on vajalik selleks, et kolmanda riigi kodanik saaks elamisõiguse, tagama, et tõendamiskoormist käsitlevate riigisiseste õigusnormide kohaldamisel ei seataks ohtu ELTL artikli 20 kasulikku mõju (10. mai 2017. aasta kohtuotsus Chavez-Vilchez jt, C‑133/15, EU:C:2017:354, punkt 76).

59

Niisuguste tõendamiskoormist käsitlevate riigisiseste õigusnormide kohaldamine ei võta seega asjaomase liikmesriigi asutustelt kohustust viia kolmanda riigi kodaniku esitatud tõendite alusel läbi vajalikke uurimisi, et teha kindlaks selle liikmesriigi kodanikust vanema elukoht ning kontrollida ühelt poolt seda, kas viimati nimetatu on reaalselt võimeline ja valmis võtma üksi enda kanda lapse igapäevase ja tegeliku ülalpidamise, ning teiselt poolt seda, kas lapse ja kolmanda riigi kodanikust vanema vahel esineb niisugune sõltuvussuhe, et viimasele elamisõiguse andmisest keeldumise korral jääks laps ilma võimalusest oma liidu kodaniku staatusega kaasnevaid põhilisi õigusi reaalselt kasutada (vt analoogia alusel 10. mai 2017. aasta kohtuotsus Chavez-Vilchez jt, C‑133/15, EU:C:2017:354, punkt 77).

60

Lõpuks nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 48–50 viidatud kohtupraktikast, et asjaolu, et kolmanda riigi kodanikust vanemal on alaealise lapse ainuhooldusõigus, on asjakohane, kuid mitte määrav tegur tegeliku sõltuvuse olemasolu hindamisel, mis ei saa – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 51 – tuleneda otse kolmanda riigi kodanikust vanemat ja tema liidu kodanikust alaealist last siduvast õiguslikust suhtest.

61

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et ELTL artiklit 20 tuleb tõlgendada nii, et hinnates seda, kas liidu kodanikust alaealine laps on sõltuv oma kolmanda riigi kodanikust vanemast, peab asjaomane liikmesriik arvesse võtma kõiki asjakohaseid tegureid, ilma et sealjuures oleks määrava tähtsusega asjaolu, et kolmanda riigi kodanikust vanem ei ole alati selle lapse eest iga päev hoolitsenud, kuid tal on nüüd lapse ainuhooldusõigus, või asjaolu, et teine vanem, kes on liidu kodanik, võiks võtta enda kanda lapse igapäevase ja tegeliku ülalpidamise.

62

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: