Õiguslik raamistik

Liidu õigus

EL leping

Harta

Isikuandmete kaitse üldmäärus

Poola õigus

Põhiseadus

Kõrgeima kohtu seadus (muudetud redaktsioonis)

Üldkohtute seadus (muudetud redaktsioonis)

Halduskohtute seadus (muudetud redaktsioonis)

Muutmisseaduse üleminekusätted

Kohtueelne menetlus

Menetlus Euroopa Kohtus

Hagi

Euroopa Kohtu pädevus, õigusriigi põhimõte ja kohtusüsteemi sõltumatus ning liidu õiguse esimus

Kohtuvaidluse eseme säilimine

Neljas väide

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Kolmas väide

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

– Sissejuhatavad kaalutlused

– Kolmanda väite esimene osa

– Kolmanda väite teine osa

Esimene väide

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

– Vastuvõetavus

– Sisulised küsimused

Teine väide

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

– Vastuvõetavus

– Sisulised küsimused

Viies väide

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

– Sissejuhatavad kaalutlused

– Isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldatavus

– Harta artikli 7 ja artikli 8 lõike 1 kohaldatavus

– Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punktide c ja e ning lõike 3 ja artikli 9 lõike 1 ning harta artikli 7 ja artikli 8 lõike 1 väidetav rikkumine

Kohtukulud

1

Euroopa Komisjon palub oma hagis Euroopa Kohtul tuvastada, et:

2

ELL artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus.“

3

ELL artiklis 4 on sätestatud:

„1.   Vastavalt artiklile 5 kuulub pädevus, mida aluslepingutega ei ole liidule antud, liikmesriikidele.

2.   Liit austab liikmesriikide võrdsust aluslepingute ees ning nende rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele, sealhulgas piirkondlikule ja kohalikule omavalitsusele. Liit austab riigi põhifunktsioone, sealhulgas riigi territoriaalse terviklikkuse tagamist, avaliku korra säilitamist ja riigi julgeoleku kaitsmist. Eelkõige riigi julgeolek jääb iga liikmesriigi ainuvastutusse.

3.   Kooskõlas lojaalse koostöö põhimõttega abistavad liit ja liikmesriigid täielikus vastastikuses austuses üksteist aluslepingutest tulenevate ülesannete täitmisel.

Liikmesriigid kasutavad kõiki asjakohaseid üld- või erimeetmeid, et tagada aluslepingutest või liidu institutsioonide õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmine.

Liikmesriigid aitavad kaasa liidu ülesannete täitmisele ja hoiduvad kõigist meetmetest, mis võiksid ohustada liidu eesmärkide saavutamist.“

4

ELL artikli 5 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Liidu pädevuse piire reguleerib pädevuse andmise põhimõte. Liidu pädevuse kasutamist reguleerib subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõte.

2.   Kooskõlas pädevuse andmise põhimõttega tegutseb liit aluslepingutes seatud eesmärkide saavutamiseks talle liikmesriikide poolt aluslepingutega antud pädevuse piires. Pädevus, mida aluslepingutega ei ole liidule antud, kuulub liikmesriikidele.“

5

ELL artikli 19 lõikes 1 on sätestatud:

„Euroopa Liidu Kohus koosneb Euroopa Kohtust, üldkohtust ja erikohtutest. Euroopa Liidu Kohus tagab, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel austatakse õigust.

Liikmesriigid näevad ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades.“

6

Harta artiklis 7 on sätestatud:

„Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust.“

7

Harta artiklis 8 on sätestatud:

„1.   Igaühel on õigus oma isikuandmete kaitsele.

2.   Selliseid andmeid tuleb töödelda asjakohaselt ning kindlaksmääratud eesmärkidel ja asjaomase isiku nõusolekul või muul seaduses ettenähtud õiguslikul alusel. […]

[…]“.

8

Harta artiklis 47 „Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele“ on sätestatud:

„Igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.

Igaühel on õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus. […]

[…]“.

9

Harta artikli 52 lõikes 1 on sätestatud:

„Hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.“

10

Isikuandmete kaitse üldmääruse põhjendused 4, 10, 16, 20, 39 ja 51 on järgmised:

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

11

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 1 „Reguleerimisese ja eesmärgid“ lõikes 2 on sätestatud:

„Käesoleva määrusega kaitstakse füüsiliste isikute põhiõigusi ja -vabadusi, eriti nende õigust isikuandmete kaitsele.“

12

Isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 2 „Sisuline kohaldamisala“ on sätestatud:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse isikuandmete täielikult või osaliselt automatiseeritud töötlemise suhtes ja isikuandmete automatiseerimata töötlemise suhtes, kui kõnealused isikuandmed kuuluvad andmete kogumisse või kui need kavatsetakse andmete kogumisse kanda.

2.   Käesolevat määrust ei kohaldata, kui

[…]“.

13

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 4 „Mõisted“ on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

14

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 „Isikuandmete töötlemise seaduslikkus“ lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:

„1.   Isikuandmete töötlemine on seaduslik ainult juhul, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest, ning sellisel määral, nagu see tingimus on täidetud:

[…]

[…]

[…]

3.   Lõike 1 punktides c ja e osutatud isikuandmete töötlemise alus kehtestatakse:

Isikuandmete töötlemise eesmärk määratakse kindlaks selles õiguslikus aluses või see on lõike 1 punktis e osutatud isikuandmete töötlemise osas vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või vastutava töötleja avaliku võimu teostamiseks. […] Liidu või liikmesriigi õigus vastab avaliku huvi eesmärgile ning on proportsionaalne taotletava õiguspärase eesmärgiga.“

15

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 9 „Isikuandmete eriliikide töötlemine“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Keelatud on töödelda isikuandmeid, millest ilmneb rassiline või etniline päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused või ametiühingusse kuulumine, geneetilisi andmeid, füüsilise isiku kordumatuks tuvastamiseks kasutatavaid biomeetrilisi andmeid, terviseandmeid või andmeid füüsilise isiku seksuaalelu ja seksuaalse sättumuse kohta.

2.   Lõiget 1 ei kohaldata, kui kehtib üks järgmistest asjaoludest:

[…]

[…]“.

16

Konstytucja Rzeczypospolitej Polskiej (Poola Vabariigi põhiseadus) (edaspidi „põhiseadus“) artikli 45 lõikes 1 on sätestatud:

„Igaühel on õigus oma kohtuasja õiglasele ja avalikule põhjendamatu viivitusteta arutamisele pädevas, sõltumatus ja erapooletus kohtus.“

17

Põhiseaduse artikli 179 kohaselt nimetab vabariigi president Krajowa Rada Sądownictwa (riiklik kohtute nõukoda, Poola) (edaspidi „kohtute nõukoda“) ettepanekul kohtunikud ametisse tähtajatult.

18

Põhiseaduse artikli 186 lõikes 1 on sätestatud:

„[Kohtute nõukoda] on kohtute ja kohtunike sõltumatuse tagaja.“

19

Põhiseaduse artiklis 187 on sätestatud:

„1.   [Kohtute nõukotta] kuuluvad:

[…]

3.   [Kohtute nõukotta] valitud liikmete ametiaeg on neli aastat.

4.   [Kohtute nõukoja] ülesehitus, tegevusvaldkond ja töökord ning selle liikmete valimise kord määratakse kindlaks seadusega.“

20

Kõrgeima kohtu seadusega loodi Sąd Najwyższys (kõrgeim kohus) kaks uut kolleegiumi, nimelt esiteks distsiplinaarkolleegium ja teiseks erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium.

21

Muutmisseadusega, mis jõustus 14. veebruaril 2020, muudeti kõrgeima kohtu seadust nii, et eeskätt lisati selle seaduse artiklisse 26 uued lõiked 2–6, seaduse artikli 27 lõikesse 1 uus punkt 1a, artiklisse 45 uus lõige 3 ja artiklisse 82 uued lõiked 2–5 ning muudeti selle seaduse artiklit 29 ja artikli 72 lõiget 1.

22

Kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 26 lõigetes 2–6 on sätestatud:

„2.   Erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium on pädev lahendama taotlusi või avaldusi kohtuniku taandamise või selle kohtu määramise kohta, kus menetlus tuleb läbi viia, sealhulgas väiteid kohtu või kohtuniku sõltumatuse puudumise kohta. Põhivaidlust menetlev kohus annab taotluse viivitamata üle erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi esimehele, et see lahendataks erisätetes ette nähtud normide kohaselt. Taotluse üleandmine erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi esimehele ei peata pooleli olevat menetlust.

3.   Taotlus, mis on nimetatud lõikes 2, jäetakse läbi vaatamata, kui see puudutab kohtuniku ametisse nimetamise õiguspärasuse või tema õigusemõistmise pädevuse legitiimsuse tuvastamist või hindamist.

4.   Erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium on pädev lahendama kaebusi, milles palutakse tuvastada [Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus)], üldkohtute, sõjaväekohtute ja halduskohtute, sealhulgas [Naczelny Sąd Administracyjny (kõrgeim halduskohus)] jõustunud kohtuotsuste õigusvastasus, kui õigusvastasus seisneb kohtuotsuse teinud kohtuniku ametikohale nimetatud isiku staatuse kahtluse alla seadmises.

5.   Nende kohtuasjade menetluses, mida on nimetatud lõikes 4, on mutatis mutandis kohaldatavad jõustunud kohtuotsuse õigusvastasust käsitlevad sätted ning kriminaalasjades on kohaldatavad jõustunud kohtuotsusega lõpetatud kohtumenetluse uuendamist käsitlevad sätted. Kaebuse esemeks oleva kohtuotsuse kuulutamise tagajärjel kahju tekkimise tõenäosust või kahju tekkimist ei ole vaja prima facie tõendada.

6.   Lõikes 4 nimetatud kaebuse jõustunud kohtuotsuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes võib esitada – enne seda vaidlusaluse kohtuotsuse teinud kohtu poole pöördumata – erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumile, isegi kui kohtuasja pool ei ole ammendanud tema käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid, kaasa arvatud teistmisavalduse esitamine Sąd Najwyższyle [(kõrgeim kohus)].“

23

Kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 27 lõikes 1 on sätestatud:

„Distsiplinaarkolleegiumi pädevuses on:

[…]

24

Kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 29 lõigetes 2–3 on sätestatud:

„2.   Sąd Najwyższy [(kõrgeim kohus)] või selle organite tegevuse raames ei ole lubatud kahtluse alla seada kohtute, riigi põhiseaduslike organite või kontrolli- ja õiguskaitseorganite legitiimsust.

3.   Sąd Najwyższyl [(kõrgeim kohus)] või muul võimuorganil ei ole lubatud tuvastada ega hinnata seda, kas kohtuniku ametisse nimetamine või sellest ametisse nimetamisest tulenev õigusemõistmise pädevus on õiguspärane.“

25

Kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 45 lõikes 3 on sätestatud:

„[Üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis)] artiklis 88a nimetatud deklaratsiooni esitavad Sąd Najwyższy [(kõrgeim kohus)] kohtunikud Sąd Najwyższy [(kõrgeim kohus)] esimesele esimehele ja [Sąd Najwyższy [(kõrgeim kohus)] esimene esimees [kohtute nõukojale].“

26

Kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 72 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Sąd Najwyższy [(kõrgeim kohus)] kohtunik vastutab ametialaste rikkumiste (distsiplinaarsüüteod) eest distsiplinaarkorras, sealhulgas juhul, kui tegemist on:

27

Kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 73 lõike 1 kohaselt on distsiplinaarkolleegium Sąd Najwyższy [(kõrgeim kohus)] kohtunike jaoks esimese ja teise astme distsiplinaarkohus.

28

Selle seaduse artiklis 82 on sätestatud:

„1.   Kui kassatsioonkaebust või muud kaebust lahendades tekib [Sąd Najwyższyl [(kõrgeim kohus)] tõsine kahtlus tehtud kohtuotsuse aluseks olevate õigusnormide tõlgenduse suhtes, võib ta menetluse peatada ja esitada õigusküsimuse selle kohtu seitsmest kohtunikust koosnevale kohtukoosseisule.

2.   Kui [Sąd Najwyższy [(kõrgeim kohus)] menetluses olevas kohtuasjas tuleb lahendada kohtuniku või kohtu sõltumatust puudutav õigusküsimus, peatab ta menetluse ja saadab selle küsimuse lahendamiseks kohtukoosseisule, mis koosneb kõigist erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi liikmetest.

3.   Kui artikli 26 lõikes 2 ette nähtud kaebust lahendades tekib Sąd Najwyższyl [(kõrgeim kohus)] tõsine kahtlus nende õigusnormide tõlgenduse suhtes, mille alusel tuleb otsus teha, võib ta menetluse peatada ja saata õigusküsimuse lahendamiseks kohtukoosseisule, mis koosneb kõigist Sąd Najwyższy [(kõrgeim kohus)] erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi liikmetest.

4.   Lõigetes 2 või 3 nimetatud asjades otsuse tegemisel ei ole erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium seotud Sąd Najwyższy [(kõrgeim kohus)] muu kohtukoosseisu otsusega isegi siis, kui see on saanud õiguspõhimõtteks.

5.   Otsus, mille on lõigete 2 või 3 alusel teinud erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi kõik liikmed koos, on kõigile Sąd Najwyższy [(kõrgeim kohus)] koosseisudele siduv. Õiguspõhimõtteks saanud kohtuotsusest kõrvalekaldumiseks peab asjas uue kohtuotsuse tegema Sąd Najwyższy [(kõrgeim kohus)] täiskogu, milles osaleb vähemalt kaks kolmandikku kõigi kolleegiumide kohtunikest. Artiklit 88 ei kohaldata.“

29

Muutmisseadusega muudeti üldkohtute seadust, lisades muu hulgas üldkohtute seadusesse uued artiklid 42a ja 88a ning selle seaduse artiklisse 55 uue lõike 4, artiklisse 107 uued punktid 2 ja 3 ning artiklisse 110 uue lõike 2a.

30

Üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikkel 42a on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kohtute või kohtuorganite tegevuse raames ei ole lubatud kahtluse alla seada kohtute, riigi põhiseaduslike organite ning kontrolli- ja õiguskaitseorganite legitiimsust.

2.   Üldkohtul või muul võimuorganil ei ole lubatud tuvastada ega hinnata seda, kas kohtuniku ametisse nimetamine või sellest ametisse nimetamisest tulenev õigusemõistmise pädevus on õiguspärane.“

31

Selle seaduse artiklis 55 on sätestatud:

„1.   Üldkohtu kohtunik on isik, kelle nimetab sellele ametikohale [vabariigi president] ja kes on andnud [vabariigi presidendi] ees ametivande.

2.   Üldkohtu kohtuniku saab nimetada järgmistele ametikohtadele:

3.   Isiku nimetamisel kohtunikuametisse määrab vabariigi president tema tööpiirkonna (teenistuskoha). Artiklis 75 sätestatud juhtudel ja korras võib teenistuskohta muuta ilma tööpiirkonda muutmata.

4.   Kohtuniku pädevuses on kohtuotsuste tegemine kõigis kohtuasjades oma tööpiirkonnas ja seaduses määratletud juhtudel ka teistes kohtutes (kohtuniku pädevus). Kohtuasjade määramist ning kohtukolleegiumide moodustamist ja neis muudatuste tegemist käsitlevad sätted ei piira kohtuniku pädevust ning neile ei saa tugineda selleks, et tuvastada kohtukoosseisu vastuolu õigusnormidega, kohtu nõuetevastane moodustamine või vastava volituse või pädevuseta isiku osalemine kohtuasja lahendamisel.“

32

Nimetatud seaduse artiklis 80 on sätestatud:

„1.   Ilma pädeva distsiplinaarkohtu loata ei või kohtunikku kinni pidada ega alustada tema suhtes kriminaalmenetlust. See ei kehti juhul, kui kohtunik peetakse kinni õigusrikkumise toimepanemiselt tabamisel, kui selline kinnipidamine on menetluse nõuetekohaseks läbiviimiseks vältimatu. Kuni kohtuniku suhtes kriminaalmenetluse alustamist lubava otsuse vastuvõtmiseni saab võtta ainult erakorralisi meetmeid.

[…]

2c.   Distsiplinaarkohus teeb lahendi, millega antakse luba alustada kohtuniku suhtes kriminaalmenetlust, kui on olemas õiguslikult piisav põhjendus tema kahtlustamiseks õigusrikkumises. Nimetatud lahend sisaldab kohtuniku suhtes kriminaalmenetluse alustamise otsust ja selle põhjendust.

2d.   Distsiplinaarkohus vaatab kohtuniku suhtes kriminaalmenetluse alustamise loa taotluse läbi neljateistkümne päeva jooksul alates sellekohase taotluse saamisest.

[…]“.

33

Üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artiklis 88a on sätestatud:

„1.   Kohtunik peab esitama kirjaliku deklaratsiooni, milles on märgitud:

2.   Lõikes 1 osutatud deklaratsiooni esitab kohtunik pädeva apellatsioonikohtu [sąd apelacyjny] esimehele ja apellatsioonikohtu [sąd apelacyjny] esimees justiitsministrile.

3.   Lõikes 1 osutatud deklaratsioon tuleb esitada 30 päeva jooksul alates kohtuniku ametisse astumisest ja 30 päeva jooksul alates kuupäevast, mil lõikes 1 kirjeldatud olukord algas või lõppes.

4.   Lõikes 1 osutatud deklaratsioonis sisalduv teave avalikustatakse ja avaldatakse [6. septembri 2001. aasta seaduses avaliku teabe kättesaadavuse kohta (ustawa o dostępie do informacji publicznej (Dz. U. nr 112, jrk. nr 1198) nimetatud avaliku teabe bülletäänis (Biuletyn Informacji Publicznej)] hiljemalt 30 päeva jooksul alates deklaratsiooni esitamisest pädevale organile.“

34

Üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 107 lõige 1 on järgmine:

„Kohtuniku suhtes algatatakse ametialaste rikkumiste (distsiplinaarsüüteod) korral distsiplinaarmenetlus, sealhulgas juhul, kui tegemist on:

[…]“.

35

Selle seaduse artikli 110 lõikes 2a on sätestatud:

„[…] Artiklis 80 […] osutatud kohtuasju lahendab esimeses astmes [Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus)], kes tegutseb distsiplinaarkolleegiumi ainukohtunikuna, ja teises astmes [Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus)], kes tegutseb distsiplinaarkolleegiumi kolmest kohtunikust koosnevas koosseisus.“

36

Nimetatud seaduse artikli 129 lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1.   Distsiplinaarkohus võib ajutiselt teenistusest kõrvaldada kohtuniku, kelle suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus või teovõimetuse tuvastamise menetlus või kelle suhtes on see kohus andnud loa alustada kriminaalmenetlust.

2.   Kui distsiplinaarkohus annab loa alustada kohtuniku suhtes kriminaalmenetlust sellise süüteo tahtliku toimepanemise eest, mida võib menetleda prokuratuur, kõrvaldab kohus automaatselt kohtuniku ajutiselt teenistusest.

3.   Kui distsiplinaarkohus kõrvaldab kohtuniku ajutiselt teenistusest, vähendab ta selleks ajaks kohtuniku töötasu 25–50%; see ei kehti isikute suhtes, kelle suhtes on alustatud teovõimetuse tuvastamise menetlust.“

37

Muutmisseadusega muudeti muu hulgas halduskohtute seadust, lisades selle artiklisse 5 uued lõiked 1a ja 1b ning sama seaduse artiklisse 8 uue lõike 2 ning muutes selle seaduse artikli 29 lõiget 1 ja artikli 49 lõiget 1.

38

Halduskohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 5 lõigetes 1a ja 1b on sätestatud:

„1a.   Halduskohtu ja selle organite tegevuse raames ei ole lubatud kahtluse alla seada kohtute, riigi põhiseaduslike organite või kontrolli- ja õiguskaitseorganite legitiimsust.

1b.   Halduskohus või muu riigivõimu organ ei või tuvastada ega hinnata seda, kas kohtuniku ametisse nimetamine või sellest ametisse nimetamisest tulenev õigusemõistmise pädevus on õiguspärane.“

39

Halduskohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 8 lõikes 2 on sätestatud:

„[Üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis)] artiklis 88a osutatud deklaratsiooni esitavad vojevoodkonna halduskohtu kohtunikud pädeva vojevoodkonna halduskohtu [wojewódzki sąd administracyjny] esimehele, vojevoodkonna halduskohtu esimees ja Naczelny Sąd Administracyjny [(kõrgeim halduskohus)] kohtunikud Naczelny Sąd Administracyjny [(kõrgeim halduskohus)] esimehele ja Naczelny Sąd Administracyjny [(kõrgeim halduskohus)] esimees [kohtute nõukojale].“

40

Selle seaduse artikli 29 lõike 1 alusel kohaldatakse üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 107 lõike 1 punktides 2 ja 3 ette nähtud distsiplinaarsüütegude kohta sätestatut ka halduskohtute kohtunike suhtes.

41

Halduskohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 49 lõikes 1 on sätestatud, et kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 72 lõikes 1 ette nähtud distsiplinaarsüütegude kohta sätestatut kohaldatakse ka Naczelny Sąd Administracyjny (kõrgeim halduskohus) kohtunike suhtes.

42

Muutmisseaduse artikli 8 kohaselt kohaldatakse üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 55 lõiget 4 ka neile kohtuasjadele, mis on alustatud või lõpetatud enne muutmisseaduse jõustumist.

43

Muutmisseaduse artikkel 10 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   [Kõrgeima kohtu seaduse] käesolevast seadusest tulenevas redaktsioonis sätteid kohaldatakse ka erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi menetletavatele kohtuasjadele, mis algatati enne käesoleva seaduse jõustumist ja mida ei ole lõpetatud jõustunud lahendiga, sealhulgas kohtumäärusega.

2.   Kohus, kes lahendab lõikes 1 nimetatud kohtuasja, annab asja viivitamata ja hiljemalt seitsmendal päeval pärast käesoleva seaduse jõustumist üle erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumile, kes võib tühistada varem tehtud toimingud, kui need takistavad kohtuasja lahendamist vastavalt seadusele.

3.   Toimingud, mille on pärast käesoleva seaduse jõustumist teinud kohus ja pool või menetlusosaline lõikes 1 nimetatud kohtuasjades lõiget 2 rikkudes, ei too kaasa menetluslikke tagajärgi.“

44

Kuna komisjon oli seisukohal, et Poola Vabariik on muutmisseaduse vastuvõtmisega mitmel viisil rikkunud kohustusi, mis tulenevad ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigust ja harta artiklist 47 nende koosmõjus, liidu õiguse esimuse põhimõttest, ELTL artiklist 267, harta artiklist 7 ja artikli 8 lõikest 1, isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punktidest c ja e ning lõikest 3 ja artiklist 9, siis saatis ta 29. aprillil 2020 liikmesriigile ametliku kirja. Liikmesriik vastas sellele 29. juuni 2020. aasta kirjaga, milles eitas liidu õiguse mis tahes rikkumist.

45

Komisjon esitas 30. oktoobril 2020 põhjendatud arvamuse, milles jäi seisukohale, et muutmisseadusega kehtestatud korraga rikutakse eelmises punktis nimetatud liidu õiguse sätteid. Seetõttu palus komisjon võtta Poola Vabariigil kahe kuu jooksul põhjendatud arvamuse kättesaamisest vajalikud meetmed selle arvamuse järgimiseks.

46

Võttes arvesse distsiplinaarkolleegiumi menetluses olevate kohtuasjade arvu suurenemist kohtunike suhtes kriminaalmenetluse alustamise loa taotluste arvelt, esitas komisjon 1. novembri 2020. aasta kirjas Poola ametivõimudele mitu küsimust, millele viimased vastasid 13. novembril 2020.

47

Komisjon saatis 3. detsembril 2020 Poola Vabariigile täiendava ametliku kirja, milles väitis, et kuna see liikmesriik on kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 27 lõike 1 punktide 1a, 2 ja 3 kohaselt andnud distsiplinaarkolleegiumile, kelle sõltumatus ja erapooletus ei ole tagatud, pädevuse lahendada kohtuasju, mis puudutavad otseselt kohtunike ja kohtunikuabide staatust ja ametiülesannete täitmist, siis on see liikmesriik rikkunud ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tulenevaid kohustusi.

48

Poola Vabariik vastas komisjoni 30. oktoobri 2020. aasta põhjendatud arvamusele 30. detsembri 2020. aasta kirjaga, milles ei nõustunud, et väidetavad rikkumised esinevad.

49

Nimetatud liikmesriik vastas 3. detsembri 2020. aasta täiendavale ametlikule kirjale 4. jaanuari 2021. aasta kirjaga, milles esitas seisukoha, et ka selles ametlikus kirjas esitatud komisjoni väited on põhjendamatud.

50

Komisjon saatis 27. jaanuaril 2021 Poola Vabariigile täiendava põhjendatud arvamuse, milles kordas täiendavas ametlikus kirjas esitatud väiteid. Seetõttu tegi nimetatud institutsioon Poola Vabariigile ettepaneku võtta ühe kuu jooksul täiendava põhjendatud arvamuse kättesaamisest selle järgimiseks vajalikud meetmed.

51

Poola Vabariik vastas täiendavale põhjendatud arvamusele 26. veebruari 2021. aasta kirjaga, milles esitas vastuväited komisjoni väidetele.

52

Neil asjaoludel otsustas komisjon esitada käesoleva hagi.

53

Komisjon esitas 1. aprillil 2021 Euroopa Kohtu kantseleisse saabunud eraldi menetlusdokumendis ELTL artikli 279 alusel ajutiste meetmete kohaldamise taotluse.

54

Euroopa Kohtu asepresidendi 14. juuli 2021. aasta määrusega komisjon vs. Poola (C‑204/21 R, EU:C:2021:593) rahuldati see taotlus kuni käesoleva kohtuotsuse kuulutamiseni ja sisuliselt kohustati Poola Vabariiki peatama nii komisjoni hagiavalduse nõuete osa esimeses kuni neljandas taandes nimetatud riigisiseste õigusnormide – nagu need on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 1 – kohaldamise kui ka distsiplinaarkolleegiumi nende lahendite toime, millega antakse kohtuniku suhtes kriminaalmenetluse alustamise või tema kinnipidamise luba.

55

Poola Vabariik esitas 16. augustil 2021 Euroopa Kohtu kantseleisse saabunud menetlusdokumendiga eelnimetatud kohtumääruse tühistamise taotluse. Euroopa Kohtu asepresidendi 6. oktoobri 2021. aasta määrusega Poola vs. komisjon (C‑204/21 R, EU:C:2021:834) jäeti see taotlus rahuldamata.

56

Komisjon esitas 7. septembril 2021 Euroopa Kohtu kantseleisse saabunud menetlusdokumendis uue ajutiste meetmete kohaldamise taotluse nõudega mõista Poola Vabariigilt välja päevamäärapõhise karistusmakse. Euroopa Kohtu asepresidendi 27. oktoobri 2021. aasta määrusega komisjon vs. Poola (C‑204/21 R, EU:C:2021:878) mõisteti Poola Vabariigilt komisjoni kasuks välja karistusmakse 1000000 eurot päevas alates kohtumääruse teatavaks tegemisest kuni päevani, mil liikmesriik täidab kohustused, mis tulenevad Euroopa Kohtu asepresidendi määrusest, mida on nimetatud käesoleva kohtuotsuse punktis 54, või nende kohustuste täitmata jätmata korral kuni käesoleva kohtuotsuse kuulutamise kuupäevani. Euroopa Kohtu asepresidendi 21. aprilli 2023. aasta määrusega komisjon vs. Poola (kohtunike sõltumatus ja eraelu) (C‑204/21 R-RAP, EU:C:2023:334) vähendati alates selle kohtumääruse allkirjastamise kuupäevast karistusmakse summat 500000 eurole päevas.

57

Euroopa Kohtu president andis 30. septembri 2021. aasta määrustega Belgia Kuningriigile, Taani Kuningriigile, Madalmaade Kuningriigile, Soome Vabariigile ja Rootsi Kuningriigile loa astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

58

Komisjoni hagiavalduses on esitatud viis väidet. Esimesed kolm väidet põhinevad ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu – koosmõjus harta artikliga 47 – ja ELTL artikli 267 rikkumisel ning lisaks on esimese ja teise väite eesmärk liidu õiguse esimuse põhimõtte rikkumise tuvastamine. Neljanda väite kohaselt on rikutud ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku. Viienda väite kohaselt on rikutud harta artiklit 7 ja artikli 8 lõiget 1 ning isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punkte c ja e ja lõiget 3 ning artikli 9 lõiget 1.

59

Poola Vabariik ei nõustu ühegi liikmesriigi kohustuste rikkumist käsitleva väitega ja palub jätta komisjoni hagi rahuldamata.

60

Poola Vabariik tugineb oma vasturepliigis Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) 14. juuli 2021. aasta kohtuotsusele (kohtuasi P 7/20), milles see kohus, tuginedes ELL artikli 4 lõigetele 1 ja 2 ning artikli 5 lõikele 1 ning eelkõige liidu pädevuse andmise põhimõttele ja liidu kohustusele austada liikmesriikide rahvuslikku identiteeti, otsustas esiteks, et ELL artikli 4 lõike 3 teine lause koostoimes ELTL artikliga 279, nagu seda tõlgendas Euroopa Kohus 8. aprilli 2020. aasta kohtumääruses komisjon vs. Poola (C‑791/19 R, EU:C:2020:277), on vastuolus põhiseaduse mitme sättega. Teiseks otsustas Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus), et kohaldades selle kohtumäärusega ajutisi meetmeid, mis puudutavad Poola kohtute korraldust ja pädevust ning neis toimuvat menetlust, ning kehtestades sel moel Poola Vabariigile kohustusi, tegi Euroopa Kohus otsuse ultra vires. Järelikult ei ole sellised meetmed hõlmatud liidu õiguse esimuse ja vahetu kohaldatavuse põhimõtetega, mis on sätestatud põhiseaduse artikli 91 lõigetes 1–3. Samas 14. juuli 2021. aasta otsuses märkis Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) samuti, et tema otsuse ja Euroopa Kohtu otsuse vahelise vastuolu korral peaks Poola põhiseadusliku korra raamesse kuuluvate põhimõtetega seotud asjades olema nii-öelda viimase sõna õigus Trybunał Konstytucyjnyl (konstitutsioonikohus).

61

Seega – nagu nähtub tema vasturepliigist – Poola Vabariik sisuliselt eitab seda, et komisjoni hagis väidetud rikkumised, eelkõige ELL artikli 19 lõike 1 rikkumine koosmõjus harta artikliga 47 ning liidu õiguse esimuse põhimõtte rikkumine on aset leidnud, ning ühtlasi väidab, et Euroopa Kohtul puudub pädevus seda hagi lahendada. Liikmesriigi sõnul nähtub Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) 14. juuli 2021. aasta otsusest tulenevast kohtupraktikast, et komisjoni väidetega nõustudes ületaks Euroopa Kohus nii enda kui ka liidu pädevust. Nende väidetega nõustudes eirataks ühelt poolt Poola Vabariigi ainupädevust reguleerida oma kohtukorraldust, jättes arvestamata pädevuse andmise põhimõttega, ja teiselt poolt selle liikmesriigi peamistele poliitilistele ja põhiseaduslikele struktuuridele omast rahvuslikku identiteeti, minnes vastuollu ELL artikli 4 lõikega 2.

62

Selles küsimuses tuleb aga kohe alguses meenutada, et Euroopa Kohtul on täielik pädevus kontrollida, kas liikmesriigid täidavad ELL artikli 2 ja artikli 19 lõike 1 teise lõigu nõudeid, eelkõige juhul, kui komisjon on – nagu käesolevas asjas – talle esitanud ELTL artiklil 258 põhineva liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi (vt selle kohta 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punkt 161 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Mis puutub eelnimetatud sätete ulatusse, siis Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast selgub, et kuigi liikmesriikide kohtukorralduse regulatsioon, sealhulgas liikmesriigi kohtute moodustamine, koosseis ja toimimine ning kohtuniku ametisse nimetamise menetlust reguleeriv normistik ja samuti kohtuniku staatuse ja tema ülesannete täitmise suhtes kohaldatav normistik, kuulub liikmesriikide pädevusse, on liikmesriigid selle pädevuse teostamisel siiski kohustatud täitma oma kohustusi, mis tulenevad liidu õigusest ning täpsemalt ELL artiklitest 2 ja 19 (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punktid 56, 60–62 ja 95 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus RS (konstitutsioonikohtu otsuste toime), C‑430/21, EU:C:2022:99, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

ELL artikli 2 kohaselt rajaneb liit liikmesriikidele ühistel väärtustel ja vastavalt ELL artiklile 49 on nende väärtuste austamine iga liidu liikmeks saada sooviva Euroopa riigi liiduga ühinemise eeltingimus (16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punkt 124 ja seal viidatud kohtupraktika).

65

Lisaks väärib meeldetuletamist tõik, et Poola Vabariik pidi liiduga ühinemiseks vastama kandidaatriikidele seatud kriteeriumidele, nagu need määrati kindlaks 21. ja 22. juunil 1993 Kopenhaagenis toimunud Euroopa Ülemkogul. Nende kriteeriumide kohaselt „peavad [kandidaatriigil] olema stabiilsed institutsioonid, mis tagavad demokraatia, õigusriigi, inimõiguste ning vähemuste austamise ja kaitse“ (29. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Getin Noble Bank, C‑132/20, EU:C:2022:235, punkt 104).

66

Nagu Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, koosneb liit seega riikidest, kes on vabalt ja vabatahtlikult nõustunud ELL artiklis 2 sätestatud väärtustega, austavad neid ja on võtnud kohustuse neid edendada. Lisaks sellele põhineb liikmesriikide ja eelkõige nende kohtute vaheline vastastikune usaldus põhimõttelisel eeldusel, et liikmesriigid jagavad neid ühiseid väärtusi (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

ELL artikkel 2 ei ole seega pelgalt poliitiliste suuniste või kavatsuste väljendus, vaid sisaldab väärtusi, mis on osa liidu kui ühise õiguskorra enda identiteedist, väärtusi, mis on vormitud põhimõteteks, mis kätkevad endas liikmesriikidele õiguslikult siduvaid kohustusi (16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punkt 232).

68

Eelnevast tuleneb nimelt, et ELL artiklis 2 sisalduvate väärtuste austamine liikmesriigi poolt on selle liikmesriigi jaoks kõigi aluslepingute kohaldamisest tulenevate õiguste kasutamise tingimus. Nende väärtuste austamist ei saa taandada kohustuseks, mida kandidaatriik on kohustatud täitma liiduga ühinemiseks, ent millest ta pärast ühinemist saab vabaneda (16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punkt 126 ja seal viidatud kohtupraktika).

69

ELL artiklis 19 on omakorda antud konkreetne sisu ELL artiklis 2 ette nähtud õigusriigi väärtusele (27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Associação Sindical dos Juízes Portugueses, C‑64/16, EU:C:2018:117, punkt 32). Mis puudutab täpsemalt ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku, siis tuleb meenutada, et vastavalt nimetatud sättele peavad liikmesriigid looma sellise õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteemi, millega on tagatud õigussubjektide õigus tõhusale kohtulikule kaitsele liidu õigusega hõlmatud valdkondades. Liidu õigusest õigussubjektidele tulenevate õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte, mida nimetatud säte käsitleb, on liidu õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest, mida on tunnustatud EIÕK artiklites 6 ja 13 ning mida nüüdseks on kinnitatud harta artiklis 47 (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

70

Selleks et tagada, et eri kohtud, mis peavad lahendama liidu õiguse kohaldamise ja tõlgendamisega seotud küsimusi, suudaks pakkuda sellist tõhusat kohtulikku kaitset, on esmatähtis säilitada nende sõltumatus, nagu on kinnitatud harta artikli 47 teises lõigus (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

71

Euroopa Kohus on oma praktikas samuti rõhutanud, et sõltumatusse ja erapooletusse seaduse alusel moodustatud kohtusse pöördumise võimaluse tagatised, eelkõige need, mille raames on kindlaks määratud sellise kohtu mõiste ja koosseis, kujutavad endast õiguse õiglasele kohtumenetlusele nurgakivi (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W. Ż. (kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punkt 126 ja seal viidatud kohtupraktika).

72

Neil asjaoludel ei saa põhjendatult väita, et ELL artiklis 2 ja artikli 19 lõike 1 teises lõigus sätestatud nõuded, mis nii liiduga ühinemise kui ka liidus osalemise tingimustena tulenevad selliste väärtuste ja põhimõtete austamisest nagu õigusriik, tõhus kohtulik kaitse ja kohtusüsteemi sõltumatus, võivad mõjutada liikmesriigi rahvuslikku identiteeti ELL artikli 4 lõike 2 tähenduses. Järelikult ei saa liikmesriigid viimati nimetatud sätte alusel, mida tuleb käsitada koos samasse järku kuuluvate ELL artikli 2 ja ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga, vabaneda neist sätetest tulenevate nõuete täitmisest.

73

Nõnda on Euroopa Kohus otsustanud, et kuigi liit austab – nagu tuleneb ELL artikli 4 lõikest 2 – liikmesriikide rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele, ning seetõttu on liikmesriikidel õigusriigi põhimõtete rakendamise tagamisel teatav kaalutlusõigus, ei saa sellest tuletada, et selle tulemuse saavutamise kohustus võiks liikmesriigiti olla erinev. Kuigi liikmesriikidel on oma poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele omane erinev riiklik identiteet, mida liit austab, järgivad liikmesriigid õigusriigi põhimõtet, mis nende põhiseaduslikele traditsioonidele ühise väärtusena on neile kõigile omane ja mida nad on kohustunud alati austama (16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punktid 233 ja 234).

74

Sellest järeldub, et iga liikmesriik on oma põhiseaduslikku mudelit valides kohustatud järgima eelkõige kohtute sõltumatuse nõuet, mis tuleneb ELL artiklist 2 ja artikli 19 lõike 1 teisest lõigust (vt selle kohta 22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus RS (konstitutsioonikohtu otsuste toime), C‑430/21, EU:C:2022:99, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika). Liikmesriigid on seega kohustatud kandma hoolt, et nende kohtukorraldust käsitlevas seadusandluses välditakse mis tahes tagasilangusi selle väärtuse osas, hoidudes vastu võtmast norme, mis võiksid kahandada kohtunike sõltumatust (vt selle kohta 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Euro Box Promotion jt, C‑357/19, C‑379/19, C‑547/19, C‑811/19 ja C‑840/19, EU:C:2021:1034, punkt 162).

75

Lisaks on Euroopa Kohus 15. juuli 1964. aasta otsuses Costa (6/64, EU:C:1964:66, lk 1158–1160) tõdenud, et EMÜ asutamislepinguga loodud omaenda õiguskord, mida liikmesriigid vastastikku tunnustavad, toob kaasa selle, et liikmesriigid ei saa selle õiguskorra vastu tugineda hilisemale ühepoolsele meetmele ega vaidlustada EMÜ asutamislepingust tulenevat õigust, tuginedes riigisisestele õigusnormidele, millised need ka ei oleks, ilma et see õigus minetaks ühenduse õiguse olemuse ja ilma et seataks kahtluse alla ühenduse enda õiguslik alus. Lisaks on Euroopa Kohus rõhutanud, et ühenduse õiguse rakendusjõud ei või hilisemate riigisiseste õigusnormide tulemusel liikmesriigiti erineda, sest see ohustaks EMÜ asutamislepingu eesmärkide saavutamist, ega põhjustada selle lepinguga keelatud diskrimineerimist kodakondsuse alusel (22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus RS (konstitutsioonikohtu otsuste toime), C‑430/21, EU:C:2022:99, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

76

Neid liidu õiguskorra olulisi tunnuseid ja selle korra austamise olulisust kinnitas pealegi EMÜ asutamislepingu muutmise aluslepingute ja eelkõige Lissaboni lepingu reservatsioonideta ratifitseerimine, mida tõendab eeskätt valitsustevahelise konverentsi, mis võttis vastu 13. detsembril 2007 alla kirjutatud Lissaboni lepingu, lõppaktile lisatud deklaratsioon nr 17 ülimuslikkuse kohta (ELT 2012, C 326, lk 346). Sama kehtib ka Euroopa Kohtu praktika kohta pärast viimati nimetatud lepingu jõustumist (vt selle kohta 22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus RS (konstitutsioonikohtu otsuste toime), C‑430/21, EU:C:2022:99, punktid 49 ja 50 ning seal viidatud kohtupraktika).

77

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liidu õiguse esimuse põhimõtte kohaselt ei tohi asjaolu, et liikmesriik tugineb riigisisestele õigusnormidele, isegi kui need on põhiseaduse sätted, kahjustada liidu õiguse ühtsust ja tõhusust. Nimelt on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt liidu õiguse esimuse põhimõtte toime siduv kõigile liikmesriigi organitele, ilma et seda saaks takistada eeskätt riigisiseste õigusnormidega, sealhulgas põhiseaduslike sätetega (17. detsembri 1970. aasta kohtuotsus Internationale Handelsgesellschaft, 11/70, EU:C:1970:114, punkt 3, ja 22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus RS (konstitutsioonikohtu otsuste toime), C‑430/21, EU:C:2022:99, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika). Selle kohustuse täitmine on vajalik eelkõige selleks, et tagada liikmesriikide võrdsus aluslepingute ees, ning kujutab endast ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtte väljendust (vt selle kohta 22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus RS (konstitutsioonikohtu otsuste toime), C‑430/21, EU:C:2022:99, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

78

Euroopa Kohus on siiski sedastanud, et ELL artikli 19 lõike 1 teisel lõigul – tõlgendatuna harta artiklist 47 lähtudes –, millega on liikmesriikidele pandud selge ja täpne kohustus saavutada tulemus ja millega ei kaasne ühtegi tingimust, eelkõige seoses nõudega, et kohtud, kes liidu õigust tõlgendavad ja kohaldavad, peavad olema sõltumatud ja erapooletud ning seaduse alusel moodustatud, on vahetu õigusmõju, mistõttu tuleb jätta kohaldamata kõik need riigisisesed õigusnormid ning kohtu- ja halduspraktika, mis on nende liidu õiguse sätetega vastuolus (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W. Ż. (kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punktid 158 ja 159 ning seal viidatud kohtupraktika; 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament ja nõukogu, C‑156/21, EU:C:2022:97, punkt 162 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus RS (konstitutsioonikohtu otsuste toime), C‑430/21, EU:C:2022:99, punktid 58 ja 59 ning seal viidatud kohtupraktika).

79

Lõpuks tuleb sellega seoses meelde tuletada, et kuna Euroopa Kohtu ainupädevuses on anda liidu õiguse lõplik tõlgendus, siis peab ta seda pädevust teostades täpsustama liidu õiguse esimuse põhimõtte ulatust seoses liidu õiguse asjaomaste sätetega, mistõttu ei saa see ulatus sõltuda sellest, missuguse Euroopa Kohtu tõlgendusega vastuolus oleva tõlgenduse on liikmesriigi kohus andnud riigisisese õiguse või liidu õiguse sättele (22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus RS (konstitutsioonikohtu otsuste toime), C‑430/21, EU:C:2022:99, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega peab asjaomane liikmesriigi kohus vajaduse korral muutma enda praktikat, mis on vastuolus liidu õigusega, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus (vt selle kohta19. aprilli 2016. aasta kohtuotsus DI, C‑441/14, EU:C:2016:278, punktid 33 ja 34, ning 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften, C‑684/16, EU:C:2018:874, punkt 60).

80

Kõiki esitatud kaalutlusi arvesse võttes tuleb tõdeda, et vastupidi Poola Vabariigi väidetele ei takista ei ELL artikli 4 lõigetes 1 ja 2 ning artikli 5 lõikes 1 sätestatud põhimõtteid ega liikmesriigi konstitutsioonikohtu praktika, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 60, Euroopa Kohtul kontrollida komisjoni hagis vaidlustatud riigisiseseid õigusnorme, eelkõige võttes arvesse ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku koos harta artikliga 47 ja lähtudes liidu õiguse esimuse põhimõttest.

81

Kohtuistungil viitas Poola Vabariik äsja vastu võetud 9. juuni 2022. aasta seadusele, millega muudetakse kõrgeima kohtu seadust ja teatavaid muid seadusi (ustawa o zmianie ustawy o Sądzie Najwyższym oraz niektórych innych ustaw; Dz. U., jrk nr 1259), mis jõustus 15. juulil 2022 ja mille eesmärk oli muu hulgas komisjoni neljandas väites käsitletud distsiplinaarkolleegiumi laialisaatmine. Kõnealuse seadusega muudeti lisatud täpsustuste abil ka esimeses ja kolmandas väites käsitletud riigisiseste õigusnormide varasemat sõnastust. Poola Vabariik leiab, et neil asjaoludel ei ole põhjendatud menetluse jätkamine seoses esimese, kolmanda ja neljanda väitega.

82

Sellega seoses piisab siiski, kui meenutada väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt tuleb seda, kas tegemist on liikmesriigi kohustuste rikkumisega, hinnata põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel liikmesriigis valitsenud olukorra alusel ning hiljem aset leidnud muutusi ei saa Euroopa Kohus arvesse võtta (24. juuni 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kõrgeima kohtu sõltumatus), C‑619/18, EU:C:2019:531, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

83

Käesoleval juhul on selge, et kuupäevadel, mil komisjoni põhjendatud arvamuses ja täiendavas põhjendatud arvamuses sätestatud tähtajad lõppesid, kehtisid kõik need riigisisesed õigusnormid, mille see institutsioon on hagis vaidlustanud. Sellest tulenevalt peab Euroopa Kohus tegema otsuse kõigi käesolevas hagis esitatud väidete kohta.

84

Komisjoni neljanda väite kohaselt, mida tuleb analüüsida esimesena, on Poola Vabariik rikkunud ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku sellega, et jättis täitmata oma kohustuse tagada distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus ja erapooletus, kuigi see kolleegium kui kohus on Poola kohtusüsteemi osa liidu õigusega hõlmatud valdkondades selle sätte tähenduses ja talle on antud teatavate kohtunike staatust ja ametikohustuste täitmist puudutavate kohtuasjade lahendamise ainupädevus, mis võib mõjutada kohtunike sõltumatust.

85

Hagiavalduses tugines komisjon selles küsimuses 19. novembri 2019. aasta kohtuotsusele A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus) (C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18; edaspidi kohtuotsus A. K. jt, EU:C:2019:982) ning samuti kohtuotsuse A. K. jt aluseks olnud põhikohtuasjades eelotsusetaotluse esitanud Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) Izba Pracy i Ubezpieczeń Społecznych (töö- ja sotsiaalkindlustusasjade kolleegium) 5. detsembri 2019. aasta kohtuotsusele (III PO 7/18) ja 15. jaanuari 2020. aasta kohtumäärustele (III PO 8/18 ja III PO 9/18). Komisjoni hinnangul nähtub neist kohtulahenditest, et eeskätt distsiplinaarkolleegiumi loomise kontekstile ja tingimustele, koosseisule, liikmete nimetamise viisile ja uues koosseisus kohtute nõukoja sekkumisele kolleegiumi liikmete nimetamisse ning kõnealuse kolleegiumi teatavatele tunnustele ja talle omistatud pädevusele antud igakülgse hinnangu põhjal võib õigussubjektidel tekkida põhjendatud kahtlus selle kolleegiumi sõltumatuses ja erapooletuses.

86

Kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 27 lõike 1 punkt 1a ning punktid 2 ja 3, millega distsiplinaarkolleegiumile on antud esiteks pädevus anda luba alustada kriminaalmenetlust kohtunike ja kohtunikukandidaatide suhtes, samuti nende kinnipidamiseks ja eelvangistuse kohaldamiseks, ning otsustada sellistel juhtudel nad ajutiselt teenistusest kõrvaldada ja vähendada nende töötasu, ning teiseks pädevus lahendada Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kohtunikke puudutavaid töö- ja sotsiaalkindlustuse õigust või pensionile saatmist käsitlevaid kohtuasju, ei võimalda – eelkõige asjaomastele kohtunikele avaldatavat põhjendamatut välist survet arvestades – tagada nende sõltumatust ja erapooletust ning seetõttu õigussubjektide õigust tõhusale õiguskaitsevahendile liidu õigusega reguleeritud valdkondades.

87

Komisjon lisab repliigis, et nüüdseks on neljanda väite põhjendatust kinnitanud 15. juuli 2021. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord) (C‑791/19, EU:C:2021:596) tulenevad juhised. Lisaks otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus oma 22. juuli 2021. aasta kohtuotsuses Reczkowicz vs. Poola (CE:ECHR:2021:0722JUD004344719), et distsiplinaarkolleegium ei ole seaduse alusel moodustatud kohus EIÕK artikli 6 tähenduses.

88

Poola Vabariik väidab oma seisukohtade toetuseks, et nii distsiplinaarkolleegiumi liikmete ametisse nimetamise menetlus kui ka muud tagatised, mis nende puhul pärast ametisse nimetamist kehtivad, tagavad selle kolleegiumi sõltumatuse.

89

Liikmesriik märgib nimelt, et ühelt poolt on riigisiseses õiguses ammendavalt kindlaks määratud tingimused, millele Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kohtunikukandidaadid peavad vastama, ning nende ametisse nimetamise menetluse kohaselt teeb kohtute nõukoda pärast avaliku konkursikutse avaldamist valiku, mille alusel esitab ettepaneku edukate kandidaatide ametisse nimetamiseks. Menetlus päädib ametisse nimetamise otsusega, mille teeb vabariigi president, kes ei ole kohustatud järgima kohtute nõukoja ettepanekut. Mis puutub kohtute nõukoja uude koosseisu, mille põhiseadusele vastavust kinnitas Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus), siis ei erine see oluliselt mõnes teises liikmesriigis loodud kohtute nõukoja koosseisust. Lisaks aitab seadusandja sekkumine kohtute nõukoja liikmete ametisse nimetamisse tugevdada selle nõukoja demokraatlikku legitiimsust, kuivõrd uus koosseis on võimaldanud parandada Poola kohtunikkonna esindatust.

90

Teiselt poolt on distsiplinaarkolleegiumi liikmete puhul pärast ametisse nimetamist tagatiseks nende tähtajatu ametiaeg, ametist tagandamise keeld, puutumatus, kohustus jääda poliitiliselt neutraalseks ja samuti mitmesugused ametikitsendused ning eriti suur töötasu.

91

Nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 69–71 on meelde tuletatud, tuleneb ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigust liikmesriikidele nõue luua selline õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteem, millega on õigussubjektidele tagatud tõhus kohtulik kaitse liidu õigusega hõlmatud valdkondades, eelkõige kindlustades organite – kes kohtuna peavad lahendama selle õiguse kohaldamise või tõlgendamisega seotud küsimusi – vastavuse nõuetele, mis võimaldavad tagada selle õiguse järgimise, sealhulgas sõltumatuse ja erapooletuse nõudele.

92

Vaidlust ei ole selle üle, et liidu õiguse kohaldamise või tõlgendamisega seotud küsimusi võivad lahendada nii Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus), eeskätt selle koosseisu kuuluv distsiplinaarkolleegium, kui ka Poola üld- või halduskohtud, mis kõik on ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga hõlmatud kohtud, mistõttu peavad need kohtud vastama tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:59, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

93

Lisaks nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et liidu õiguse kohaselt nõutavate sõltumatuse ja erapooletuse tagatiste puhul on omakorda tingimata nõutav selliste normide olemasolu, mis reguleerivad muu hulgas kohtuorgani koosseisu, selle liikmete nimetamist, ametiaja kestust ning nende taandumise, taandamise ja tagandamise aluseid ning võimaldavad kummutada õigussubjektide mis tahes põhjendatud kahtluse selle kohta, kas kohtusüsteemi väliste tegurite mõju sellele organile on välistatud ja kas see organ on vastanduvaid huvisid arvestades neutraalne (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:59, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

94

Sellega seoses on oluline, et kohtunikud oleksid kaitstud sekkumise või surve eest, mis võib ohustada nende sõltumatust. Normid, mis reguleerivad kohtunike staatust ja ametiülesannete täitmist, peavad eelkõige võimaldama välistada igasuguse otsese mõju juhiste kujul, aga ka kaudsema mõju vormid, mis võivad asjaomaste kohtunike otsuseid suunata, ning hoidma seega ära nende sõltumatuse või erapooletuse kuvandi puudumise, mis võiks nõrgendada usaldust, mida kohtud peavad demokraatlikus ühiskonnas ja õigusriigis õigussubjektidele sisendama (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:59, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

95

Mis puudutab konkreetselt kohtunike suhtes kohaldatavat distsiplinaarkorda, siis Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub, et liidu õigusest ja eelkõige ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tuleneva sõltumatuse nõude kohaselt peavad sellisest korrast tulenema tagatised, mida on vaja, et vältida ohtu, et seda süsteemi võidakse kasutada kohtulahendite sisu poliitilise kontrolli süsteemina. Selliste õigusnormide kehtestamine, milles on määratletud eeskätt nii distsiplinaarsüütegude koosseis kui ka konkreetselt kohaldatavad karistused ja on ette nähtud sõltumatu organi sekkumine vastavalt menetlusele, mille raames on täielikult tagatud harta artiklitega 47 ja 48 tunnustatud õigused, eeskätt kaitseõigused, ning milles on sätestatud võimalus vaidlustada kohtus distsiplinaarorganite otsused, kujutab endast kohtuvõimu sõltumatuse kaitse oluliste tagatiste kogumit (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:59, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

96

Sama peab põhimõtteliselt kehtima mutatis mutandis ka muude kohtunike staatust ja ametiülesannete täitmist puudutavate eeskirjade suhtes, näiteks nende suhtes kriminaalmenetluse alustamise loa andmist reguleerivate eeskirjade suhtes, kui sarnaselt käesoleva juhtumiga on kriminaalõiguslik puutumatus ette nähtud asjaomases riigisiseses õiguses (vt selle kohta 18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia Forumul Judecătorilor din România jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, EU:C:2021:393, punkt 213).

97

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 206 on sisuliselt märkinud, võivad selliste eeskirjade kohaldamisel nimelt olla tõsised tagajärjed nii kohtunike karjäärile kui ka nende elukäigule. Kindlasti on selliste eeskirjadega tegemist nende puhul, mille kohaldamine või järelevalve vastavalt kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 27 lõike 1 punktidele 1a, 2 ja 3 on distsiplinaarkolleegiumi ülesanne, kuivõrd selline kohaldamine võib kaasa tuua loa andmise asjaomaste kohtunike suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks, nende kinnipidamiseks ja eelvangistuseks, samuti nende ajutiselt teenistusest kõrvaldamise ja töötasu vähendamise.

98

Sama kehtib ka otsuste kohta, mis puudutavad nende kohtunike suhtes kohaldatava tööõiguse või sotsiaalkindlustuse süsteemi olulisi aspekte, näiteks nende õigust töötasule, puhkusele või sotsiaalkaitsele või nende võimalikku ennetähtaegset pensionile saatmist eelkõige meditsiinilistel põhjustel.

99

Sellistel asjaoludel peavad asjaomase liikmesriigi õigussüsteemi kuuluma asjakohased tagatised, et vältida mis tahes ohtu, et selliseid eeskirju või otsuseid kasutatakse kohtulahendite sisu poliitilise kontrolli süsteemina või kohtunike survestus- ja hirmutusvahendina, tekitades mulje nende sõltumatuse või erapooletuse puudumisest, mis võib kahandada usaldust, mida demokraatliku ühiskonna ja õigusriigi kohtusüsteem peab õigussubjektides tekitama (vt selle kohta 18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia Forumul Judecătorilor din România jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, EU:C:2021:393, punkt 216).

100

Seetõttu on kohtunike distsiplinaarkorra suhtes kohaldatavate eeskirjade puhul oluline, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 95, et otsused, millega antakse luba asjaomaste kohtunike suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks, nende kinnipidamiseks ja nende suhtes eelvangistuse kohaldamiseks, millega nad ajutiselt teenistusest kõrvaldatakse või vähendatakse nende töötasu, või otsused, mis puudutavad nende kohtunike suhtes kohaldatava tööõiguse, sotsiaalkindlustuse süsteemi või pensionile saatmise korra olulisi aspekte, teeb või neid kontrollib organ, mis ise vastab tõhusale kohtulikule kaitsele omastele tagatistele, sealhulgas sõltumatuse tagatisele (vt analoogia alusel 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:59, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

101

Eelkõige tuleb rõhutada, et ka üksnes võimalus, et kohtunikku ähvardab oht, et tema suhtes kriminaalmenetluse alustamise luba taotletakse ja saadakse organilt, mille sõltumatus ei ole tagatud, võib mõjutada asjaomase kohtuniku sõltumatust (vt analoogia alusel 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:59, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika). Sama kehtib ka seoses ohuga, et selline organ otsustab kohtuniku ajutiselt teenistusest kõrvaldamise ja tema töötasu vähendamise või ennetähtaegse pensionile saatmise üle või teeb otsuse tööõiguse ja sotsiaalkindlustuse süsteemi mõnes muus olulises küsimuses.

102

Käesoleval juhul tuleb meelde tuletada, et arvestades kõiki 15. juuli 2021. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord) (C‑791/19, EU:C:2021:596) punktides 89–110 esitatud – ning käesolevale asjale ülekantavaid – asjaolusid ja kaalutlusi, otsustas Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktis 112, et distsiplinaarkolleegiumi loomise eriline kontekst ja objektiivsed tingimused ning selle kolleegiumi tunnused ja liikmete ametisse nimetamise viis kogumis võivad tekitada õigussubjektidel põhjendatud kahtluse, kas kohtusüsteemi väliste tegurite, eelkõige Poola seadusandliku ja täitevvõimu otsene ja kaudne mõju sellele organile on välistatud ja kas see organ on vastanduvaid huvisid arvestades neutraalne, mistõttu nimetatud organ võib minetada sõltumatuse ja erapooletuse kuvandi, mis omakorda võib kahandada usaldust, mida kohus demokraatlikus ühiskonnas ja õigusriigis peab õigussubjektides tekitama.

103

Neil asjaoludel tuleb neljas väide tagasi lükata.

104

Kolmandas väites, mida tuleb analüüsida teisena, on kaks osa.

105

Selle väite esimese väiteosa kohaselt on komisjoni hinnangul liidu õigusega vastuolus kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 72 lõike 1 punktid 2 ja 3 ning üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 107 lõike 1 punktid 2 ja 3, millega distsiplinaarsüüteona on määratletud ühelt poolt Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) ja üldkohtute kohtunike selline tegevus või tegevusetus, mis takistab või oluliselt kahjustab kohtuvõimu toimimist, ning teiselt poolt tegevus, millega seatakse kahtluse alla kohtuniku teenistussuhte olemasolu, kohtuniku ametisse nimetamise kehtivus või Poola Vabariigi põhiseadusliku organi legitiimsus. Komisjon märgib, et vastavalt halduskohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 29 lõikele 1 ja artikli 49 lõikele 1 on üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 107 lõike 1 punktide 2 ja 3 sätted kohaldatavad ka halduskohtute kohtunike suhtes.

106

Komisjon on seisukohal, et nende riigisiseste õigusnormidega on rikutud esiteks ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku koosmõjus harta artikliga 47, kuna nende eesmärk on takistada kõiki asjaomaseid kohtunikke distsiplinaarkaristuse – milleks võib olla isegi tagandamine – ähvardusel andmast Euroopa Kohtu praktikast tuleneva kohustuse kohaselt hinnangut sellele, kas isikule liidu õigusest tulenevaid õigusi puudutavas kohtuasjas on õigussubjektile tagatud õigus asja arutamisele seaduse alusel moodustatud sõltumatus ja erapooletus kohtus või kas seda õigust võib olla rikutud.

107

Distsiplinaarsüüteo määratlus peab alati olema sõnastatud selgelt ja täpselt, ent kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 72 lõike 1 punktis 2 ja üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 107 lõike 1 punktis 2 seoses kohtuvõimu toimimisega kasutatud sõnastus „takistavad“ või „oluliselt kahjustavad“ sellele nõudele ei vasta.

108

Selle sõnastuse kohaselt saab näiteks tuvastada kõnealuste riigisiseste õigusnormide rikkumise juhul, kui kohus, selle asemel, et saata taandamistaotlus lahendamiseks erakorralise järelevalve ja avalike asjade kolleegiumile, nagu näeb ette kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 26 lõige 2, analüüsib Euroopa Kohtu praktikale tuginedes ise asjaomase kohtuniku sõltumatuse küsimust ja tuvastab sõltumatuse puudumise.

109

Sama kehtib juhul, kui liikmesriigi kohus talle kohtuotsusest A. K jt tulenevaid kohustusi täites kohaldab mõne teise kohtu suhtes, kes lahendab teatavat kohtuasja, nimetatud kohtuotsuse punktides 132–154 Euroopa Kohtu sõnastatud kriteeriume ja otsustab nende kriteeriumide alusel kõigepealt jätta selle kohtu sõltumatuse puudumise tõttu kohaldamata riigisisese õigusnormi, millega on pädevus antud sellele kohtule, ning seejärel saata asjaomase kohtuasja lahendamiseks kolmandale kohtule, kelle sõltumatus on tagatud. Nimelt saab kohtu sellist tegevust käsitada tegevuse või tegevusetusena, mis võib takistada või oluliselt kahjustada kohtuvõimu toimimist vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide tähenduses.

110

Mis puudutab kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 72 lõike 1 punktis 3 ja üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 107 lõike 1 punktis 3 ette nähtud tegevust, siis ei ole sellega hõlmatud mitte ainult kohtuniku ametisse nimetamise akti enda kehtivuse kahtluse alla seadmine, vaid üldisemalt ka mis tahes negatiivne hinnang selle kohtuniku ametisse nimetamise menetluse nõuetele vastavusele, mis anti selleks, et kontrollida, kas täidetud on liidu õiguse nõue, mille kohaselt peab kohus olema moodustatud seaduse alusel. Seega võib asjaomase süüteo koosseisu esinemiseks lugeda näiteks selle, kui asja apellatsiooniastmes lahendav kohus tuvastab, et esimese astme kohtu liikmete ametisse nimetamisest tingitult ei olnud see kohus seaduse alusel moodustatud, ja tühistab sel põhjusel viimati nimetatud kohtu otsuse.

111

Sellega seoses nähtub kohtuotsuse A. K. jt punktidest 133 ja 134, et käesoleva kohtuotsuse punktis 109 kirjeldatud kontrolli puhul, milleks on kohustatud kõik liikmesriigi kohtud, peab neil kohtutel eelkõige olema võimalus veenduda, et kohtunike, kelle sõltumatus on kahtluse alla seatud, ametisse nimetamise sisulised tingimused ja menetlus ei tekita hiljem, kui kohtunikud juba on ametisse nimetatud, õigussubjektidel põhjendatud kahtlust asjaomastele kohtunikele avalduvate kohtusüsteemiväliste tegurite mõju puudumise ja nende kohtunike asjaomaste huvide seisukohalt neutraalsuse suhtes. Kuid vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide alusel võib isegi nende asjaolude kontrollimine olla karistatav distsiplinaarsüüteona.

112

Samuti nähtub muutmisseaduse vastuvõtmise aluseks olnud seaduseelnõu seletuskirjast, et sel viisil kehtestatud uute distsiplinaarsüütegude esmane eesmärk oli kaitsta riigi kohtuvõimu ja põhiseaduslikke organeid omaenda asutuste poolt kahtluse alla seadmise eest.

113

Lisaks sellele on nende uute süütegudega hõlmatud kohtulahendite sisu, kuigi kohtunike sõltumatuse nõudega on välistatud nende suhtes kohaldatava distsiplinaarkorra kasutamine lahendite sisu poliitiliseks kontrolliks.

114

Teiseks väidab komisjon, et käesoleva kohtuotsuse punktis 105 viidatud riigisiseste õigusnormidega rikutakse ka ELTL artiklit 267. Nimelt saab kõnealuste riigisiseste õigusnormide sõnastust arvestades kvalifitseerida distsiplinaarsüüteoks juba üksnes selle, et liikmesriigi kohus peatab pooleli oleva menetluse ja esitab Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused liidu õiguses sätestatud tõhusat kohtulikku kaitset puudutavate nõuete tõlgendamise kohta, näiteks seetõttu, et see kohus kahtleb, kas neile nõuetele vastavad riigisisese kohtu või põhiseadusliku organi nagu kohtute nõukoda pädevus või tingimused, mille alusel kohtunikud ametisse nimetati.

115

Komisjoni kolmanda väite teises osas on tõdetud, et kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 72 lõike 1 punkti 1 sellise distsiplinaarsüüteo lisamise puhul, mille tunnus on õigusnormide „ilmselge ja oluline“ rikkumine, on kohane sama kriitika, mille ta esitas liikmesriigi kohustuste rikkumise hagis kohtuasjas komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord) (C‑791/19, EU:C:2021:596) üldkohtute seaduse identselt sõnastatud artikli 107 lõike 1 punkti 1 kohta. Nii ebamääraselt sõnastatud rikkumine ja pealegi liikmesriigi kohustuste rikkumise hagis komisjoni kirjeldatud kontekstis, mis seisneb kohtunike suhtes võetavate distsiplinaarmeetmete intensiivistamises ja täitevvõimu suurenenud surves distsiplinaarorganite tegevusele, loob ohu, et kõnealust artikli 72 lõike 1 punkti 1 võidakse kasutada Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kohtunike tegevuse poliitiliseks kontrolliks ja halvamiseks.

116

Komisjon märgib repliigis, et 15. juuli 2021. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord) (C‑791/19, EU:C:2021:596) esitatud juhiseid arvestades leidis vahepeal kinnitust see, et kolmas väide on tervikuna põhjendatud.

117

Lõpuks rõhutas komisjon kohtuistungil, et muutmisseaduse vastuvõtmise kontekst – seda tehti kiireloomuliselt ja ainult üks kuu pärast distsiplinaarkolleegiumi ja kohtute nõukoja sõltumatusele hinnangu andmist käsitleva kohtuotsuse A. K. jt kuulutamist – annab kinnitust kolmandas väites vaidlustatud riigisiseste õigusnormide, nagu ka selle institutsiooni esimeses väites vaidlustatud riigisiseste õigusnormide tegelikust funktsioonist takistada Poola kohtunikke kohaldamast juhiseid, mis sõnastati kohtuotsuses A. K. jt ning samuti vahepeal tehtud 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsuses W. Ż. (kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine) (C‑487/19, EU:C:2021:798).

118

Nimetatud kohtuotsustest nähtub eeskätt see, et kohtunike ametisse nimetamise menetluse kontrollimine ning analüüsimine eesmärgiga selles kontekstis välja selgitada, kas kohtute nõukoda on sõltumatu organ, võib osutuda vajalikuks, et veenduda asjaomaste kohtunike või kohtu, millesse nad kuuluvad, sõltumatuses ja selle kohtu seaduse alusel moodustamises. Sellist kontrollimist ja analüüsimist takistavad aga vaidlusalused riigisisesed õigusnormid, kuna need võimaldavad määrata distsiplinaarkaristusi kohtuniku ametisse nimetamise kehtivuse või põhiseadusliku organi legitiimsuse kahtluse alla seadmise eest.

119

Poola Vabariik väidab enda kaitseks vastu, et komisjon lähtus õigusnormide niisugusest tõlgendusest, mis ei ole kooskõlas nende sõnastuse ja eesmärgiga, ning ei tuginenud Poola ametiasutuste või kohtute praktikale, mis võiks seda tõlgendust toetada, mistõttu ei ole komisjon järginud tõendamiskoormist ja on vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide kohta esitanud üksnes oletusi.

120

Poola Vabariigi tõdeb, et esiteks ei saa liidu õiguse õige kohaldamine liikmesriigi kohtus, eelkõige seoses kohtunike sõltumatusega või seaduse alusel moodustatud kohtu staatusega, või ka eelotsusetaotluse esitamine Euroopa Kohtule kujutada endast niisugust tegevust või tegevusetust, mis võib takistada või oluliselt kahjustada kohtuvõimu toimimist, kuna kõnealuse distsiplinaarsüüteo eesmärk on nimelt vastupidi tagada, et kohtunikud ei eiraks oma kohustusi ega käituks viisil, mis on vastuolus nende ametiväärikusega.

121

Teiseks märgib see liikmesriik, et distsiplinaarsüütegu, mis on seotud kohtunikustaatuse või kohtuniku teenistussuhte kahtluse alla seadmisega, ei saa tuleneda asjaolust, et kohtunik analüüsib küsimust, kas õigussubjektil on õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, ega – selle õiguse võimaliku riive korral – ka sellest, et kõnealune kohtunik tuletab selle põhjal seaduses sätestatud tagajärje, nagu kohtuniku tagandamine, kohtuasja üleandmine teisele kohtule, mille sõltumatus on igakülgselt tagatud, või kohtulahendi tühistamine. Samuti ei saa selline rikkumine tuleneda asjaolust, et Euroopa Kohtule esitatakse eelotsuse küsimusi kohtunike sõltumatuse kohta, nagu pealegi nähtub sellest, et Poola kohtud on viimasel ajal esitanud palju sellise esemega eelotsusetaotlusi, ilma et seetõttu oleks algatatud distsiplinaarmenetlusi.

122

Vaidlusalustes riigisisestes õigusnormides ette nähtud distsiplinaarsüüteod seisnevad Poola Vabariigi väitel tegelikult üksnes kohtuniku ametisse nimetamise toimingu või selle toime kahtluse alla seadmises sellises menetluses, mida põhiseaduses ei ole ette nähtud, ja see on pealegi kooskõlas kohtunike tagandamise keelu ja nende teenistussuhte stabiilsuse nõuetega.

123

Kolmandaks märgib Poola Vabariik, et kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 72 lõike 1 punkti 1 lisati õigusnormide ilmselges ja olulises rikkumises seisnev distsiplinaarsüütegu üksnes selleks, et ühtlustada Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kohtunike suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise alus üldkohtute kohtunike puhul kohaldatava alusega üldkohtute seaduse artikli 107 lõike 1 punktis 1, mistõttu neid õigusnorme tuleb käsitada sama ulatusega sätetena. Üldkohtute seaduse artikli 107 lõike 1 punkti 1 on Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) aga tõlgendanud väljakujunenud viisil ja väga kitsalt, välistades sellise distsiplinaarsüüteo tuletamise seadust tõlgendavate kohtulahendite sisust. Eelkõige ei saa see, kui liikmesriigi kohus täidab liidu õigusest tulenevaid kohustusi, sealhulgas kohustust tagada poolele õigus tõhusale kohtulikule kaitsele tähenduses, mis tuleneb ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust koostoimes harta artikliga 47, või asjaolu, et selline kohus esitab Euroopa Kohtule küsimusi liidu õiguse sätete tõlgendamise kohta, juba üksnes sellisest määratlusest tulenevalt kujutada endast õigusnormide ilmselget ja olulist rikkumist viidatud artikli 72 lõike 1 punkti 1 tähenduses.

124

Lõpuks esitab Poola Vabariik seisukoha, et kolmas ja teine väide on omavahel vastuolus, kuna ei saa väita, et riigisisese õigusega on liikmesriigi kohtutel distsiplinaarkaristuse ähvardusel keelatud kontrollida, kas õigust tõhusale kohtulikule kaitsele võib olla rikutud, väites samal ajal, et selliseid rikkumisi puudutavate väidete üle otsustamine on erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi ainupädevuses.

125

Sissejuhatavalt on ühelt poolt oluline meenutada, et kuigi kohtunike suhtes kohaldatava distsiplinaarkorra kehtestamine kuulub liikmesriikide pädevusse, peab iga liikmesriik selle pädevuse teostamisel järgima liidu õigust. Seega on Poola Vabariik kohustatud tagama, et distsiplinaarkord, mille ta on kehtestanud enda kohtunike suhtes, on sobiv selliste kohtute sõltumatuse säilitamiseks, kes – nagu üldkohtud, halduskohtud ja Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) – peavad lahendama liidu õiguse kohaldamise või tõlgendamisega seotud küsimusi, et õigussubjektidele oleks tagatud ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus nõutud tõhus kohtulik kaitse (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punkt 136 ja seal viidatud kohtupraktika). Õigusriigi toimimise tunnuseks oleva võimude lahususe põhimõtte kohaselt peab olema tagatud kohtute sõltumatus seadusandlikust ja täitevvõimust (22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus RS (konstitutsioonikohtu otsuste toime), C‑430/21, EU:C:2022:99, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

126

Mis puudutab tegevust, mille võib liigitada kohtuniku distsiplinaarsüüteoks, siis on Euroopa Kohus tõepoolest selgitanud, et kohtute sõltumatuse kaitsega ei saa täielikult välistada võimalust, et teatavatel väga erandlikel juhtudel võib kohtuniku suhtes tema tehtud kohtulahendi tõttu algatada distsiplinaarmenetluse. On nimelt selge, et sellise sõltumatust puudutava nõude eesmärk ei ole toetada kohtuniku võimalikku tõsiste tagajärgedega ja täiesti lubamatut käitumist, mille näide on riigisiseste ja liidu õigusnormide, mille järgimise kohtunik peab tagama, tahtlikult ja pahauskselt või eriti raske hooletuse tõttu eiramine või meelevaldne tegutsemine või õigusemõistmisest keeldumine, samas kui kohtunik õigusemõistmise ülesande kandjana peab lahendama vaidlusi, millega õigussubjektid on nende poole pöördunud (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punkt 137).

127

Euroopa Kohus leidis selles küsimuses siiski, et sõltumatuse säilitamiseks ja selleks, et ära hoida kõnealuse distsiplinaarkorra seaduslike eesmärkide kuritarvitamine kohtulahendite poliitiliseks kontrolliks, peaks lahendi teinud kohtuniku distsiplinaarvastutusele võtmise võimalus piirduma selliste täiesti erandlike juhtudega, nagu need, mida on mainitud eelmises punktis, ja olema piiritletud objektiivsete ja kontrollitavate kriteeriumidega, mis põhinevad korrakohasest õigusemõistmisest tulenevatel kohustuslikel nõuetel, ning tagatistega, mille eesmärk on ära hoida mis tahes oht, et kohtulahendi sisule avaldatakse välist survet. Selleks on eelkõige oluline, et oleks kehtestatud eeskirjad, milles on piisavalt selgelt ja täpselt määratletud teod, mis võivad kaasa tuua asjaomaste kohtunike distsiplinaarvastutuse (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punktid 138–140 ja seal viidatud kohtupraktika).

128

Teiselt poolt tuleb samuti meelde tuletada, et – nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast – on aluslepingutega liidu õiguskorra eripära ja autonoomia säilitamise tagamiseks loodud kohtusüsteem, mille eesmärk on tagada liidu õiguse tõlgendamise järjepidevus ja ühtsus. Selle raames on ELL artiklis 19, milles on – nagu märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 69 – täpsustatud ELL artiklis 2 tunnustatud õigusriigi väärtust, liikmesriikide kohtutele ja Euroopa Kohtule seatud ülesanne tagada liidu õiguse täielik kohaldamine kõikides liikmesriikides ning kohtulik kaitse, mis tuleneb õigussubjektidele liidu õigusest (vt selle kohta 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus XC jt, C‑234/17, EU:C:2018:853, punktid 39 ja 40 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus A. B. jt (kohtunike nimetamine kõrgeimasse kohtusse – kaebused), C‑824/18, EU:C:2021:153, punkt 108 ja seal viidatud kohtupraktika).

129

Nagu märgib komisjon, on Euroopa Kohus seega otsustanud, et põhiõigusest õiglasele kohtulikule arutamisele ja eelkõige sõltumatusse ja erapooletusse seaduse alusel moodustatud kohtusse pöördumise võimaluse tagatistest, mis on eriomased sellele põhiõigusele, tuleneb muu hulgas, et tõsise kahtluse korral on iga kohus kohustatud kontrollima, kas tema koosseisu arvestades on ta selline kohus, sest see kontrollimine on vajalik usalduse seisukohalt, mida demokraatliku ühiskonna kohtud peavad õigussubjektides tekitama (vt selle kohta 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus uuesti läbivaatamine Simpson vs. nõukogu ja HG vs. komisjon, C‑542/18 RX‑II ja C‑543/18 RX‑II, EU:C:2020:232, punkt 57).

130

Üldisemalt nähtub selles küsimuses Euroopa Kohtu praktikast, et teatud asjaoludel võib liikmesriigi kohus olla kohustatud kontrollima nõuete täitmist, mis tulenevad ELL artikli 19 lõike 1 ja harta artikli 47 tähenduses põhiõigusest tõhusale kohtulikule kaitsele, eelkõige nende nõuete täitmist, mis puudutavad õigust pöörduda seaduse alusel moodustatud sõltumatusse ja erapooletusse kohtusse (vt nt kohtuotsus A. K. jt, punktid 153, 154, 164 ja 166; 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus A. B. jt (kohtunike nimetamine kõrgeimasse kohtusse – kaebused), C‑824/18, EU:C:2021:153, punktid 139, 149, 165 ja 166, ning 16. novembri 2021. aasta kohtuotsus Prokuratura Rejonowa w Mińsku Mazowieckim jt, C‑748/19–C‑754/19, EU:C:2021:931, punktid 74 ja 87).

131

Seega on nimelt välja kujunenud seisukoht, et liikmesriigi kohtul peab teatud asjaoludel olema võimalik kontrollida, kas kohtuniku ametisse nimetamise menetluses toimunud õigusnormide eiramine võis tingida selle põhiõiguse riive (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W. Ż. (kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punktid 130, 131, 152–154 ja 159).

132

Neil asjaoludel ei saa seda, et liikmesriigi kohus selliseid sätteid nagu ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik ja harta artikkel 47 rakendades täidab talle aluslepingutest tulenevaid ülesandeid ja järgib seejuures oma aluslepingutest tulenevaid kohustusi, käsitada selle kohtu koosseisu kuuluvate kohtunike distsiplinaarsüüteona, ilma et ipso facto rikutaks mainitud liidu õiguse sätteid.

133

Kolmanda väite esimese osas palub komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Poola Vabariik võttis vastu ja jättis kehtima kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 72 lõike 1 punktide 2 ja 3 ning üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 107 lõike 1 punktide 2 ja 3 sätted, siis on ta rikkunud oma kohustusi, mis tulenevad esiteks ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust koosmõjus harta artikliga 47 ja teiseks ELTL artiklist 267.

134

Nagu nähtub nende riigisiseste õigusnormide sõnastusest, on neis distsiplinaarsüüteona määratletud üldkohtute ja Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kohtunike selline „tegevu[s] või tegevusetu[s], mis võib kohtuvõimu toimimist takistada või oluliselt kahjustada“ ja „tegevu[s] mis seab kahtluse alla kohtuniku teenistussuhte olemasolu, kohtuniku ametisse nimetamise kehtivuse või Poola Vabariigi põhiseadusliku organi legitiimsuse“. Lisaks nähtub halduskohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 29 lõikest 1 ja artikli 49 lõikest 1, et need distsiplinaarsüüteod kehtivad ka halduskohtute kohtunike suhtes.

135

Mis ühelt poolt puudutab ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu koosmõjus harta artikliga 47 väidetavat rikkumist, siis tuleb esimesena märkida, et vastupidi Poola Vabariigi väidetule ei ole vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide sõnastuse põhjal võimalik järeldada, et nende distsiplinaarsüütegude puhul on silmas peetud üksnes kohtulahendeid, milles otsustatakse kohtuniku ametisse nimetamise toimingu kehtivuse üle.

136

Kuivõrd neis riigisisestes õigusnormides on mainitud „tegevu[st] või tegevusetu[st]“, mis võib „kohtuvõimu toimimist“„takistada või oluliselt kahjustada“, või „tegevu[st]“, millega „sea[takse] kahtluse alla“„kohtuniku teenistussuhte“ olemasolu, kohtuniku ametisse nimetamise „kehtivu[s]“ või „põhiseadusliku organi legitiimsu[s]“, saab distsiplinaarsüüteoks kvalifitseerida asjaomaste kohtunike eeskätt õigusemõistmisega seotud küllaltki mitmelaadse tegevuse või tegevusetuse, ilma et Poola seadusandja kasutatud sõnastuse toetuseks saaks kasutada eespool kirjeldatud kitsendavat tõlgendust, mille Poola Vabariik andis neile riigisisestele õigusnormidele.

137

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 181 ja 183 sisuliselt märkis, on kasutatud sõnastus oma laadilt nii üldine ja ebatäpne, et selle tagajärg võib olla vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide kohaldamine ja distsiplinaarmenetluse algatamine asjasse puutuvate kohtunike suhtes olukorras, kus nad analüüsivad ja otsustavad, kas nemad ise või kohus, mille koosseisu nad kuuluvad, või teised kohtunikud või kohtud, mille koosseisu need kohtunikud kuuluvad, vastavad ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust ja harta artiklist 47 tulenevatele nõuetele.

138

Lisaks ei ole kõnealuste riigisiseste õigusnormidega – arvestades, et nende sõnastus ei ole piisavalt selge ja täpne – samuti tagatud, et asjaomaste kohtunike vastutus nende tehtavate kohtulahendite eest oleks rangelt piiritletud täiesti erandlike juhtudega, nagu need, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 126.

139

Teisena on oluline, nagu väidab komisjon, võtta arvesse ka nende riigisiseste õigusnormide vastuvõtmise konkreetseid tingimusi ja konteksti, mis omalt poolt aitavad selgitada nende kohaldamisala.

140

Selles küsimuses ei saa eelkõige jätta tähelepanuta asjaolu, et 12. detsembril 2019 parlamendi alamkojale esitatud seaduseelnõu alusel 20. detsembril 2019 kiireloomulisena vastu võetud muutmisseaduses, millega vaidlusalused riigisisesed õigusnormid lisati kõrgeima kohtu seadusesse, üldkohtute seadusesse ja halduskohtute seadusesse, eelistas Poola seadusandja sõnastust, mis ilmselgelt ja konkreetselt peegeldab hulka Poola eri kohtute tõstatatud küsimusi selle kohta, kas liidu õigusega – eelkõige ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigust ja harta artiklist 47 tulenevate nõuetega – on kooskõlas mitu äsjast seadusemuudatust, mis mõjutavad kohtukorraldust Poolas.

141

Nõnda tuleneb esiteks kohtuotsusest A. K. jt, mis kuulutati vaid pisut enne muutmisseaduse vastuvõtmist, eeskätt selle kohtuotsuse punktidest 134, 139 ja 149 ning resolutsioonist selgelt, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul liidetud kohtuasjades, mis olid eelotsusetaotluse aluseks, ning – arvestades ELTL artikli 267 alusel tehtud Euroopa Kohtu tõlgendusotsuste erga omnes toimet (vt selle kohta 11. juuni 1987. aasta kohtuotsus X, 14/86, EU:C:1987:275, punkt 12 ja seal viidatud kohtupraktika; 24. novembri 2020. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (dokumentide võltsimine), C‑510/19, EU:C:2020:953, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Consorzio Italian Management ja Catania Multiservizi, C‑561/19, EU:C:2021:799, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika) – kõigil teistel liikmesriigi kohtutel, kes hiljem peavad lahendama analoogilisi kohtuasju, võib liidu õiguse alusel lasuda kohustus ühest küljest otsustada, kas sellisel kohtuorganil nagu distsiplinaarkolleegium on selle liikmete ametisse nimetamise asjaolusid arvestades liidu õigust puudutavates kohtuasjades otsustuspädevus või mitte, ja teisest küljest teha otsus kohtute nõukoja kui kohtunike ametisse nimetamises osaleva organi sõltumatuse küsimuses.

142

Ent seejuures võib liikmesriigi kohus, kes peab oma pädevuse raames kohaldama liidu õiguse sätteid, olla kohustatud tegema toiminguid, mis võivad takistada või oluliselt kahjustada kohtuorgani, näiteks distsiplinaarkolleegiumi toimimist ja seada kahtluse alla selle kohtunike ametisse nimetamise kehtivuse, samuti toiminguid, mis võivad seada kahtluse alla põhiseadusliku organi, näiteks kohtute nõukoja legitiimsuse ning mis seega võivad kuuluda nende riigisiseste õigusnormide kohaldamisalasse, mille komisjon kolmanda väite esimeses osas on vaidlustanud.

143

Lisaks tuleb selles küsimuses arvesse võtta ka asjaolu, et Sąd Najwyższy (Izba Pracy i Ubezpieczeń Społecznych) [kõrgeim kohus (töövaidluste ja sotsiaalkindlustuse kolleegium)] on kohtuotsuses A. K. jt esitatud juhiste põhjal enda 5. detsembri 2019. aasta kohtuotsuses (III PO 7/18) otsustatud, et kohtute nõukoda selle uues koosseisus ei ole Poola seadusandlikust ja täidesaatvast võimust sõltumatu organ ning distsiplinaarkolleegium ei ole kohus harta artikli 47, EIÕK artikli 6 ja põhiseaduse artikli 45 lõike 1 tähenduses.

144

Teiseks tuleb märkida, et vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide vastuvõtmise ajal olid Euroopa Kohtus pooleli ka eelotsusemenetlused seoses Poola kohtute esitatud eri küsimustega, mis puudutasid ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tõlgendamist ja milles sooviti eeskätt vastust küsimusele, kas seda sätet tuleb tõlgendada nii, et:

145

Tuleb tõdeda, et nendele küsimustele tookord oodatud vastused olid nende sisust sõltuvalt selgelt sellised, et asjaomastes kohtuasjades Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitanud kohtud ja ka kõik teised liikmesriigi kohtud, kes tulevikus sarnast kohtuasja lahendavad, on vajaduse korral kohustatud tegema toimingu, mida võidakse käsitada vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide tähenduses nii kohtuniku ametisse nimetamise kehtivuse kui ka kohtuniku teenistussuhte olemasolu kahtluse alla seadmisena või kohtuvõimu toimimise olulise kahjustamisena, mistõttu sellised toimingud võivad kuuluda nende õigusnormide kohaldamisalasse.

146

Kolmandaks on oluline esile tuua, et ühes kõnealuste riigisiseste õigusnormide vastuvõtmise ajal veel pooleli olnud menetluses tehtud lahendis, nimelt 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsuses W. Ż. (kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine) (C‑487/19, EU:C:2021:798) otsustas Euroopa Kohus, et ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku ja liidu õiguse esimuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus, kes vaatab läbi taandamistaotlust seoses kaebusega, milles kohtunik, kes täidab ametiülesandeid kohtus, mis võib tõlgendada ja kohaldada liidu õigust, on vaidlustanud otsuse, millega ta ilma tema nõusolekuta viidi üle teise kohtukoosseisu, peab määrust, millega viimase kohtuastmena ja ainukohtunikuna asja läbi vaatav kohtuorgan jättis selle kaebuse rahuldamata, käsitama õigustühisena juhul, kui selline tagajärg on liidu õiguse esimuse tagamise kaalutlusel asjaomast menetlusstaadiumi arvestades vältimatu siis, kui selle ainukohtuniku ametisse nimetamise menetluse ajal valitsenud olukorra ja esinenud asjaolude kogumi põhjal selgub, et ametisse nimetamisel ilmselgelt rikuti alusnorme, mis moodustavad lahutamatu osa asjaomase kohtusüsteemi ülesehitusest ja toimimisest, ning ohtu on sattunud selle menetluse tulemuse usaldusväärsus, tekitades õigussubjektides põhjendatud kahtluse asjaomase kohtuniku sõltumatuse ja erapooletuse suhtes, mistõttu ei saa selle määruse tegijat pidada seaduse alusel moodustatud sõltumatuks ja erapooletuks kohtuks ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tähenduses.

147

On ilmne, et viies läbi nõutud kontrolli ja lugedes olenevalt asjaoludest eespool nimetatud põhjustel õigustühiseks sellise määruse, millega oli tegemist kohtuasjas C‑487/19 aluseks olnud põhikohtuasjas, esineb nii eelotsusetaotluse esitanud kohtu kohtunike kui ka kõigi teiste kohtunike, kes tulevikus peavad sellist kontrolli läbi viima ja sellise otsuse tegema, puhul oht, et neid selle tõttu vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide alusel süüdistatakse asjaomase määruse teinud kohtuniku ametisse nimetamise kehtivuse kahtluse alla seadmises või sellises toimingus, mis takistab või oluliselt kahjustab kohtuvõimu toimimist.

148

Lisaks leidis Euroopa Kohus teises asjaomaste riigisiseste õigusnormide vastuvõtmise ajal pooleli olnud kohtuasjas tehtud lahendis, nimelt 16. novembri 2021. aasta kohtuotsuses Prokuratura Rejonowa w Mińsku Mazowieckim jt (C‑748/19–C‑754/19, EU:C:2021:931) – nagu nähtub selle kohtuotsuse resolutsioonist –, et ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku lähtuvalt ELL artiklist 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul (ELT 2016, L 65, lk 1), artikli 6 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt võib liikmesriigi justiitsminister avalikustamata kriteeriumide alusel esiteks lähetada kohtuniku tähtajaliselt või tähtajatult kõrgema astme kriminaalkohtusse ning teiseks selle lähetuse põhjendamata otsusega mis tahes ajal lõpetada, olenemata sellest, kas lähetus on tähtajaline või tähtajatu.

149

Taas kord on ilmne, et ka neid kohtunikke, kes kuulusid 16. novembri 2021. aasta kohtuotsuse Prokuratura Rejonowa w Mińsku Mazowieckim jt (C‑748/19–C‑754/19, EU:C:2021:931) aluseks olnud põhikohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohtu koosseisu või iga kohtunikku, kes tulevikus peab analoogilises olukorras lahendi tegema, võidakse seetõttu, et nad peavad järgima nimetatud kohtuotsust, süüdistada sellises toimingus, mis takistab või oluliselt kahjustab kohtuvõimu toimimist vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide tähenduses, ja seega võidakse sel alusel nende suhtes algatada distsiplinaarmenetlus.

150

Kolmandana piisab, kui tõdeda seoses Poola Vabariigi väitega, et asjaomastes riigisisestes õigusnormides käsitletud distsiplinaarsüüteod seonduvad üksnes tegevusega, mis ka muidu on keelatud liikmesriigi põhiseaduse sätete kohaselt, nagu neid on tõlgendanud Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus), et käesoleva kohtuotsuse punktides 75–79 viidatud kohtupraktikast nähtuvalt ei ole see asjaolu, isegi kui see osutub tõendatuks, asjakohane hinnangu andmisel nõuetele, mis tulenevad liikmesriikidele ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust.

151

Lisaks tuleb meenutada, et olukorras, kus liikmesriigi kohus on Euroopa Kohtu otsuste alusel kohustatud käsitama konstitutsioonikohtu praktikat liidu õigusega vastuolus olevana, ei saa selle kohtupraktika kohaldamata jätmine vastavalt liidu õiguse esimuse põhimõttele pealegi selle kohtu suhtes kaasa tuua distsiplinaarvastutust (vt selle kohta 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Euro Box Promotion jt, C‑357/19, C‑379/19, C‑547/19, C‑811/19 ja C‑840/19, EU:C:2021:1034, punkt 260).

152

Kõigist esitatud kaalutlustest tuleneb, et praegusel juhul on tõendatud oht, et käesoleva kohtuotsuse punktis 133 nimetatud riigisiseseid õigusnorme tõlgendatakse nii, et kohtunike distsiplinaarkorda ja eelkõige selles sisalduvaid sanktsioone saab kasutada selleks, et takistada asjaomastel liikmesriigi kohtutel teha teatavaid järeldusi või anda teatavaid hinnanguid, milleks nad on kohustatud ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu ja harta artikli 47 alusel, ja mõjutada seeläbi nende kohtute tehtavaid kohtuotsuseid, kahandades sellega nende kohtute koosseisu kuuluvate kohtunike sõltumatust, ning järelikult on neid liidu õiguse sätteid nimetatud kahel põhjusel rikutud.

153

Mis teiselt poolt puudutab ELTL artikli 267 väidetavat rikkumist, siis tuleb käesoleva kohtuotsuse punktides 135–149 esitatud kaalutluste põhjal teha samuti järeldus, et üldkohtute, halduskohtute või Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kohtunike puhul, kes esitavad Euroopa Kohtule selliseid eelotsuse küsimusi nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 141 ja 144 mainitud eelotsuseasjades Euroopa Kohtule esitatud küsimused, mis käsitlevad ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust ja harta artiklist 47 tulenevate kohtute sõltumatust ja erapooletust puudutavate nõuete ning seaduse alusel moodustatud kohtu mõiste tõlgendamist, esineb juba ainuüksi nende küsimuste sõnastamise ja nende aluseks oleva kahtluse väljendamise tõttu oht, et sellise tegevuse tõttu võib neid süüdistada vaidlusalustes riigisisestes õigusnormides ette nähtud süütegude toimepanemises.

154

Nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 135–138 on märgitud, on need riigisisesed õigusnormid tõepoolest sõnastatud sedavõrd üldiselt ja ebatäpselt, et ei võimalda välistada sellise kahtluse ja selliste küsimuste käsitamist kohtuniku teenistussuhte olemasolu, kohtuniku ametisse nimetamise kehtivuse või Poola Vabariigi põhiseadusliku organi legitiimsuse kahtluse alla seadmisena või kohtuvõimu toimimise tõsise kahjustamisena nende sätete tähenduses.

155

Siiski tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt annab ELTL artikkel 267 liikmesriikide kohtutele Euroopa Kohtusse pöördumiseks äärmiselt ulatusliku pädevuse, kui nad leiavad, et nende lahendada olevas asjas on tekkinud küsimusi, mille puhul on nende menetluses oleva asja lahendamiseks vaja tõlgendada liidu õigusnorme (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punkt 223 ja seal viidatud kohtupraktika).

156

Lisaks olgu märgitud, et selliste kohtute puhul nagu Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) või Naczelny Sąd Administracyjny (kõrgeim halduskohus), kelle otsuste peale ei saa ELTL artikli 267 kolmanda lõigu tähenduses riigisisese õiguse alusel kaebust esitada, teiseneb see pädevus, välja arvatud Euroopa Kohtu praktikas tunnustatud erandjuhtudel, isegi kohustuseks esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punkt 224 ja seal viidatud kohtupraktika).

157

Samuti selgub väljakujunenud kohtupraktikast, et riigisisese õigusnormiga ei saa takistada liikmesriigi kohut kasutada seda pädevust või täita seda kohustust, mis mõlemad on nimelt omased ELTL artikliga 267 kehtestatud liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu vahelise koostöö süsteemile ning liidu õigust kohaldama pidava kohtuniku ülesannetele, mis on selle sättega usaldatud liikmesriigi kohtutele (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punkt 225 ja seal viidatud kohtupraktika).

158

Lisaks kahjustab riigisisene õigusnorm, mille tõttu võib liikmesriigi kohtunik pidada paremaks hoiduda Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuste esitamisest, liikmesriikide kohtutele ELTL artikliga 267 antud õigusi ning sellest tulenevalt selle koostöösüsteemi tõhusust (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punkt 226 ja seal viidatud kohtupraktika).

159

Seega ei saa olla lubatud riigisisesed sätted, mille alusel võidakse liikmesriigi kohtuniku suhtes algatada distsiplinaarmenetlus selle tõttu, et ta on esitanud Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse. Nimelt võib asjaomase liikmesriigi kohtuniku pädevuse tõhusat kasutamist ja ülesannete tõhusat täitmist, mida on käsitletud käesoleva kohtuotsuse punktis 157, kahjustada ka ainuüksi võimalus, et kohtuniku suhtes võib sõltuvalt olukorrast algatada distsiplinaarmenetluse selle tõttu, et ta esitas eelotsusetaotluse või pärast taotluse esitamist otsustas jääda selle juurde (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punkt 227 ja seal viidatud kohtupraktika).

160

Sellega seoses olgu öeldud, et Euroopa Kohtul on mitmes kohtuotsuses tulnud tõdeda, et distsiplinaarmenetluse algatamisele seoses mõne Poola üldkohtu otsusega, millega on esitatud Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus muu hulgas ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tõlgendamise kohta, on tegelikult juba eelnenud uurimine (vt 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus A. B. jt (kohtunike nimetamine kõrgeimasse kohtusse – kaebused), C‑824/18, EU:C:2021:153, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punkt 231).

161

Kõigist eelnevaist kaalutlustest järeldub seega, et tõendatud on ka oht, et komisjoni kolmanda väite esimeses osas vaidlustatud riigisiseseid õigusnorme tõlgendatakse nii, et asjaomast distsiplinaarkorda saab kasutada liikmesriigi kohtunike suhtes sanktsioonide kohaldamiseks selle eest, et nad on esitanud eelotsusetaotluse Euroopa Kohtule või jäänud selle taotluse juurde, ning järelikult on nende riigisiseste õigusnormidega rikutud ELTL artiklit 267.

162

Lõpuks tuleb tagasi lükata Poola Vabariigi käesoleva kohtuotsuse punktis 124 esitatud argumendid seoses väidetava vastuoluga kolmanda ja teise väite vahel. Sellega seoses piisab, kui märkida, et teises väites taunitakse asjaolu, et teatavate õigusküsimuste lahendamine kuulub erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi ainupädevusse, samas kui kolmas väide omakorda puudutab nende õigusnormide vastavust liidu õigusele, mille kohaselt on distsiplinaarsüüteoks liigitatud üldkohtute, halduskohtute ja Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kohtunike, sealhulgas ka erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi kohtunike teatavad toimingud.

163

Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 72 lõike 1 punktid 2 ja 3 ning üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 107 lõike 1 punktid 2 ja 3 on vastuolus nii ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga koosmõjus harta artikliga 47 kui ka ELTL artikliga 267, mistõttu tuleb komisjoni kolmanda väite esimese osaga nõustuda.

164

Alustuseks tuleb märkida, et nagu toonitab komisjon, on kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 72 lõike 1 punktiga 1, milles Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kohtunike puhul on distsiplinaarsüüteona määratletud õigusnormide ilmselge ja oluline rikkumine, asjaomases kontekstis üle võetud enne muutmisseadusega tehtud muudatusi kehtinud üldkohtute seaduse artikli 107 lõike 1 punktis 1 kasutatud sõnastus, mille kohaselt oli selline rikkumine samuti liigitatud nende kohtute kohtunike distsiplinaarsüüteoks.

165

Nagu nähtub käesoleva asja menetlemise ajal tehtud 15. juuli 2021. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord) (C‑791/19, EU:C:2021:596) punktist 157 ja resolutsiooni punkti 1 teisest taandest, otsustas Euroopa Kohus kõiki selle kohtuotsuse punktides 134–156 esitatud kaalutlusi arvesse võttes üldkohtute seaduse artikli 107 lõike 1 punktis 1 ette nähtud normi kohta, et erilises kontekstis, mis tuleneb hiljutistest reformidest, mis mõjutasid Poola kohtuvõimu ja üldkohtute kohtunike suhtes kohaldatavat distsiplinaarkorda, on tõendatud, et selles sättes sisalduv distsiplinaarsüüteo määratlus ei võimalda välistada distsiplinaarkorra kasutatamist selleks, et avaldada liidu õiguse tõlgendamiseks ja kohaldamiseks kohustatud kohtunikele survet ja pärssivat mõju, mis võib nende otsuste sisu mõjutada. Nimetatud punktis 157 järeldas Euroopa Kohus niisiis, et sel põhjusel kahandab ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga vastuolus olev artikli 107 lõike 1 punkt 1 üldkohtute kohtunike sõltumatust.

166

Neid asjaolusid arvestades tuleb põhjustel, mis on sisuliselt identsed 15. juuli 2021. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord) (C‑791/19, EU:C:2021:596) punktides 134–156 esitatud põhjendusega, millele tuleb viidata, tuvastada, et ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku on rikutud ka kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 72 lõike 1 punktiga 1. Nimelt kahandab see riigisisene õigusnorm Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kohtunike sõltumatust, kes, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 92, peavad samuti tõlgendama ja kohaldama liidu õigust, kuivõrd see riigisisene õigusnorm ei võimalda välistada distsiplinaarkorra kasutatamist neile kohtunikele sellise surve ja pärssiva mõju avaldamiseks, mis võib mõjutada nende otsuste sisu eeskätt otsuste puhul, mis puudutavad õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele tulenevaid nõudeid seaduse alusel moodustatud sõltumatu ja erapooletu kohtu kohta.

167

Lisaks tuleb märkida, et 15. juuli 2021. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord) (C‑791/19, EU:C:2021:596) tuvastas Euroopa Kohus – nagu nähtub selle kohtuotsuse punktist 234 ja resolutsiooni punktist 2 – samuti, et üldkohtute seaduse artikli 107 lõike 1 punktis 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo tõttu ja selle kohtuotsuse punktides 222–233 esitatud põhjustel on Poola Vabariik rikkunud ELTL artikli 267 teisest ja kolmandast lõigust tulenevaid kohustusi, kuna tegi võimalikuks selle, et liikmesriigi kohtute õigus pöörduda eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtu poole on piiratud võimalusega, et algatatakse distsiplinaarmenetlus.

168

Neil asjaoludel tuleb põhjustel, mis on sisuliselt identsed 15. juuli 2021. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord) (C‑791/19, EU:C:2021:596) punktides 222–233 esitatud põhjendusega, millele tuleb viidata, tuvastada, et kuna Poola Vabariik võttis vastu ja jättis kehtima kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 72 lõike 1 punkti 1, mistõttu Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kohustus esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus on piiratud võimalusega, et selle kohtu kohtunike suhtes algatatakse distsiplinaarmenetlus, siis on see liikmesriik rikkunud ELTL artiklist 267 tulenevaid kohustusi.

169

Sellest järeldub, et ka kolmanda väite teine osa on põhjendatud ja seega tuleb väitega tervikuna nõustuda.

170

Komisjoni esimese väite kohaselt, mida tuleb analüüsida kolmandana, on üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 42a lõigetega 1 ja 2, kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 26 lõikega 3 ja artikli 29 lõigetega 2 ja 3 ning halduskohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 5 lõigetega 1a ja 1b ning üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 55 lõikega 4 ja muutmisseaduse artikliga 8 rikutud ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku koosmõjus harta artikliga 47, liidu õiguse esimuse põhimõtet ja ELTL artiklit 267.

171

Komisjon leiab, et nende riigisiseste õigusnormide eesmärk on keelata liikmesriigi kohtutel, kelle suhtes on mainitud õigusnormid kohaldatavad, kontrollida vastavalt neil olevale kohustusele kas omal algatusel või poole taotlusel seda, kas õigussubjektile liidu õigusest tulenevaid individuaalseid õigusi puudutavates kohtuasjades on viimase õigus oma asja arutamisele seaduse alusel moodustatud sõltumatus ja erapooletus kohtus tagatud või kas seda õigust ei ole rikutud, kontrollides, kas tema enda või mõne teise kohtu, näiteks madalama astme kohtu koosseis vastab nõuetele, mis on kohased sellise tagatise olemasolu kindlustamiseks. Sellise kontrolli käigus peab nimelt olema võimalik analüüsida muu hulgas ka seda, kas asjaomaste kohtute liikmete ametisse nimetamise menetlus vastab nõuetele, või hinnata kohtute ja nende liikmete legitiimsust, kuid komisjoni sõnul on vaidlusaluste riigisiseste õigusnormidega soovitud seda takistada.

172

Viidates kohtunike ametist tagandamise keelu põhimõttele ja põhiseadusest tulenevale võimatusele tunnistada kehtetuks kohtuniku ametisse nimetamise akt, ajab Poola Vabariik komisjoni arvates segi liidu õigusest tuleneva kohustuse võimaldada sellist kohtulikku kontrolli, ja tagajärjed, mis tulenevad sellest, et kohtuliku kontrolli tulemusel võidakse tuvastada nende nõuete eiramine, mis tulenevad õigusest pöörduda seaduse alusel moodustatud sõltumatusse ja erapooletusse kohtusse. Sellised tagajärjed, mille asja lahendav kohus peab kindlaks määrama, lähtudes kohaldatavast riigisisesest õigusest ja võttes nõuetekohaselt arvesse liidu õiguse täielikku tõhusust ning vajadust leida tasakaal õiguskindluse põhimõtte kohaldamisest tulenevate nõuete ja kohaldatava õiguse järgimise nõuete vahel, ei pea tingimata seisnema kõnealuse ametisse nimetamise akti kehtetuks tunnistamises või asjaomase kohtuniku ametist tagandamises. Üldjuhul määratakse need tagajärjed kindlaks teises kohtuastmes toimuva kohtuliku kontrolli raames, mille ese on kohtuotsus või akt, mis ei ole kohtuniku ametisse nimetamise akt.

173

Liidu esimuse ja tõhususe põhimõtetest tuleneb lisaks nõue, et kui tuvastatakse õigussubjekti põhiõiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumine, siis tuleb asjaomased riigisisesed õigusnormid jätta kohaldamata, kui seda nõuab eelmainitud tasakaalustamise tulemus.

174

Poola Vabariik väidab enda kaitseks, et komisjon ei ole järginud oma tõendamiskoormist, jättes põhjendamata oma seisukoha, et rikutud on ELTL artiklit 267 ja liidu õiguse esimuse põhimõtet. Igal juhul ei käsitle vaidlusalused riigisisesed õigusnormid liikmesriigi kohtute poolt eelotsuse küsimuste esitamist ega õigusnormide kollisiooni, mille puhul mainitud põhimõtet tuleks kohaldada. Samuti ei ole komisjon täpsemalt selgitanud, kuidas ühe vaidlusaluse riigisisese õigusnormiga, nimelt kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 26 lõikega 3 on rikutud ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku koosmõjus harta artikliga 47.

175

Mis puudutab liidu õiguse kahe viimati mainitud sätte väidetavaid muid rikkumisi, siis on Poola Vabariik seisukohal, et liikmesriigi kohtu kohustus kontrollida nende alusel nõutavate tagatiste järgimist, et veenduda, et kohtuniku ametisse nimetamise menetluses eeskirjade rikkumine ei ole konkreetses kohtuasjas kahjustanud poole õigust seaduse alusel moodustatud kohtule, ei tähenda, et igal õigussubjektil on õigus nõuda kohtuniku ametist tagandamist ja et igal liikmesriigi kohtul on õigus mis tahes menetluses ilma õigusliku aluseta seada kahtluse alla kohtuniku ametisse nimetamise akt ja selle kehtivus. Selle liikmesriigi arvates oleks mis tahes muu tõlgenduse tagajärg kohtunike tagandamise keelu ja sõltumatuse põhimõtete eiramine.

176

Liikmesriik leiab, et nagu nähtub üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 42a lõigete 1 ja 2, kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 26 lõike 3 ja artikli 29 lõigete 2 ja 3 ning halduskohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 5 lõigete 1a ja 1b grammatilisest, kontekstipõhisest, teleoloogilisest ja süstemaatilisest tõlgendusest, ei takista need õigusnormid – vastupidi komisjoni ekslikule käsitusele – ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu ja harta artikli 47 alusel nõutavate tagatiste järgimist.

177

Poola Vabariik märgib esiteks, et need riigisisesed õigusnormid on kehtestatud ainult tingituna õigussuhete ja õigusemõistmise kindlust ähvardavast tõsisest ohust, mis tuleneb viimasel ajal sagenenud katsetest seada kahtluse alla kohtuniku staatus kui selline. Neid sätteid kehtestades oli Poola seadusandja eesmärk üksnes tagada kehtiva riigisisese õiguse järgimine. Nimelt on põhiseadusega ja nii konstitutsioonikohtu kui ka halduskohtute väljakujunenud praktika kohaselt alati olnud välistatud kohtuniku ametisse nimetamise akti kehtivuse või õiguspärasuse kohtulik kontrollimine.

178

Teiseks rõhutab Poola Vabariik, et nimetatud riigisiseseid sätteid tuleb tõlgendada normihierarhias kõrgemal seisvate sätete, nimelt põhiseaduse artikli 45, EIÕK artikli 6 ja liidu õiguse vastavate sätete alusel ja nendega kooskõlas.

179

Kolmandaks väidab Poola Vabariik, et nende liidu õigusest tulenevate tagatiste, mis on seotud õigusega seaduse alusel moodustatud sõltumatule ja erapooletule kohtule, tõhus kontroll on täielikult tagatud muude riigisiseste õigusnormide kohaldamise abil. Kõigepealt on seaduse tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohta (ustawa – Kodeks postępowania cywilnego; edaspidi „tsiviilkohtumenetluse seadustik) artiklite 48–54, seaduse kriminaalmenetluse seadustiku kohta (ustawa – Kodeks postępowania karnego; edaspidi „kriminaalmenetluse seadustik“) artiklite 40–44 ja seaduse halduskohtumenetluse seadustiku kohta (ustawa – Prawo o postępowaniu przed sądami administracyjnymi; edaspidi „halduskohtumenetluse seadustik“) artiklite 18–24 kohaselt võimalik kohtuniku erapooletuse ja sõltumatuse suhtes tekkinud kahtluse korral esitada tema taandamise nõue. Lisaks on sellisel õigussubjektil, kes kahtleb kohtu suutlikkuses tagada tema õigus pöörduda kirjeldatud kohtusse, võimalus taotleda vastavalt kohtuotsuses A. K. jt esitatud juhistele asjaomase kohtuasja üleandmist teisele kohtule tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 200 lõike 14 alusel, mille kohaselt peab liikmesriigi kohus omal algatusel kontrollima, kas tal on asjas pädevus, ja pädevuse puudumisel edastama kohtuasja pädevale kohtule. Peale selle on apellatsioonkaebust lahendav kõrgema astme kohus vaidlustatud lahendi teinud kohtu koosseisu õigusvastasuse korral kohustatud vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 379 punktile 4, kriminaalmenetluse seadustiku artikli 439 lõike 1 punktile 1 ja haldusmenetluse seadustiku artikli 183 lõike 2 punktile 4 tühistama omal algatusel asjaomase menetluse ja kõnealuse lahendi.

180

Liikmesriigi väitel on komisjon ka üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 55 lõike 4 ja seega ka muutmisseaduse artikli 8, millega on ette nähtud nimetatud artikli 55 lõike 4 kohaldamine pooleli olevate kohtuasjade suhtes, ulatust valesti käsitanud. Nimelt ei ole selle artikli 55 lõikega 4 vastuolus, kui seda, kas kohus on moodustatud õigesti, hinnatakse taandamisnõude alusel või kontrollides seda, kas moodustatud kohtukoosseisul on olnud negatiivne mõju asjaomase kohtuvaidluse tulemusele. Sama artikli 55 lõikega 4 on tegelikult lihtsalt kodifitseeritud Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) väljakujunenud praktika, mille kohaselt ei ole asjaolu, et kohtuasja arutas kohtuasjade kohtunikele jaotamist ja kohtukoosseisu moodustamist reguleerivate õigusnormidega vastuolus olev kohtukoosseis, selline avalikul huvil põhinev väide, millest automaatselt tuleneks asjaomase menetluse kehtetus, või mis kujutaks endast teistmisavalduse esitamise alust.

181

Lõpuks väidab Poola Vabariik käesoleva kohtuotsuse punktis 124 esitatule sarnaseid argumente kasutades, et esimene ja teine väide on omavahel vastuolus, kuna ei ole võimalik väita ühelt poolt, et riigisisese õigusega on liikmesriigi kohtutel keelatud kontrollida, kas on rikutud õigust tõhusale õiguskaitsele, ja samal ajal teiselt poolt väita, et erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumile on antud ainupädevus teha otsuseid sellistele rikkumistele tuginevate väidete kohta.

182

Repliigis väidab komisjon seoses ELTL artikli 267 väidetava rikkumisega eeskätt seda, et täpsustas põhjendatud arvamuses asjaolu – mis pealegi on ilmselge –, et kuna vaidlusaluste riigisiseste õigusnormidega on liikmesriigi kohtul keelatud hinnangu andmine sellele, kas kohus või kohtunik vastab teatavatele tõhusa õiguskaitsega seotud nõuetele, mis tulenevad liidu õigusest, siis on nende sätetega automaatselt välistatud liikmesriigi kohtu eelotsuse-teemaline dialoog Euroopa Kohtuga. Pealegi on komisjoni hinnangul ELTL artikli 267 väidetav rikkumine hagiavalduse teise väite osas üksikasjalikult põhjendatud. Kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 26 lõige 3 on sama normatiivse sisuga kui selle seaduse artikli 29 lõige 3 ja üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikkel 42a, mistõttu kehtib kõigi nende sätete suhtes sama õiguslik põhjendus, ilma et seda oleks vaja hagiavalduse põhjendustes täpsustada.

183

Mis puudutab ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu koosmõju harta artikliga 47 ning liidu õiguse esimuse põhimõtte väidetavat rikkumist, siis ei ole käesoleva kohtuotsuse punktis 176 viidatud riigisiseste õigusnormidega keelatud mitte ainult tuvastada, vaid ka hinnata ametisse nimetamise ja sellest ametisse nimetamisest tuleneva õigusemõistmise pädevuse õiguspärasust, ilma et oleks mainitud asjaomast ametisse nimetamise akti, mistõttu sellise sõnastuse põhjal on keelatud hinnangu andmine sellele, kas kohtunikul on konkreetse kohtuasja lahendamise pädevus. Selline tõlgendus tuleneb ka kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 26 lõikest 3, mille kohaselt ei saa selle artikli lõikes 2 nimetatud nõue olla seotud hinnangu andmisega kohtuniku ametisse nimetamise või kohtuniku õigusemõistmise pädevuse õiguspärasusele.

184

Üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 55 lõike 4 kohta märgib komisjon, et selle riigisisese õigusnormiga ei ole hõlmatud juhud, mis käsitlevad kohtuasjade kohtunikele jaotamist ning kohtukoosseisude moodustamist ja muutmist käsitlevate sätete rikkumist, mistõttu Poola Vabariigi argumendid seoses sellise rikkumisega ei ole asjakohased.

185

Vasturepliigis märgib Poola Vabariik, et ELTL artikli 267 ja liidu õiguse esimuse põhimõtte väidetava rikkumise puhul ei ole komisjonil õigust tugineda ei väidetavatele tõenditele – kuna mis tahes oletused on selles osas välistatud – ega asjaolule, et hagiavalduses puuduvad argumendid on esitatud põhjendatud arvamuses. Mis puudutab kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 26 lõiget 3, siis peab komisjon oma väiteid põhjendama, ilma et kostja peaks ise järeldama, et hagiavalduses esitatud argumendid, mis puudutavad teisi riigisiseseid õigusnorme, on esitatud ka nende väidete põhjendamiseks.

186

Mis puudutab üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 55 lõiget 4, siis ei nähtu selle sätte teisest lausest ja eelkõige sõnastusest „ei saa tugineda“, et kohtuasjade kohtunikele jaotamist või kohtukoosseisu moodustamist või muutmist käsitlevate õigusnormide järgimine kõrvaldaks kõik muud puudused, mis võivad asjaomases menetluses esineda ja mille tõttu võidakse teha otsus, millega rikutakse õigussubjekti õigust seaduse alusel moodustatud sõltumatule ja erapooletule kohtule.

187

Lisaks käesoleva kohtuotsuse punktides 117 ja 118 mainitud kaalutlustele väitis komisjon kohtuistungil seoses üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 55 lõikega 4, et see riigisisene õigusnorm takistab näiteks liikmesriigi kohtul järgida juhiseid, mis tulenevad esiteks 15. juuli 2021. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord) (C‑791/19, EU:C:2021:596) punktist 176 ja teiseks 16. novembri 2021. aasta kohtuotsuse Prokuratura Rejonowa w Mińsku Mazowieckim jt (C‑748/19–C‑754/19, EU:C:2021:931) resolutsioonist.

188

Mis puudutab esiteks ELTL artikli 267 väidetavat rikkumist, siis tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 120 punktile c ja seda sätet käsitlevale Euroopa Kohtu praktikale tuleb igas hagiavalduses, millega algatatakse menetlus, märkida vaidluse ese, väited ja argumendid, millele tuginetakse, ning esitada nende väidete kokkuvõte. See teave peab olema esitatud piisavalt selgelt ja täpselt, et võimaldada kostjal kaitset ette valmistada ning Euroopa Kohtul kontrolli teostada. Sellest tuleneb, et põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millel hagiavaldus põhineb, peavad ilmnema ühtselt ja arusaadavalt hagiavalduse tekstist endast ning nõuded peavad olema esitatud üheselt mõistetavalt, et vältida Euroopa Kohtu otsuse ultra petita tegemist või selles mõne väite kohta seisukoha võtmata jätmist (19. septembri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (registreerimismaks), C‑552/15, EU:C:2017:698, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

189

Euroopa Kohus on samuti otsustanud, et ELTL artikli 258 alusel esitatud hagis tuleb väited esitada sidusalt ja täpselt selleks, et liikmesriik ja Euroopa Kohus saaksid täpselt aru liidu õiguse väidetava rikkumise ulatusest, mis on vajalik tingimus selleks, et nimetatud riik saaks tulemuslikult esitada oma vastuväited ja Euroopa Kohus saaks kontrollida, kas väidetav rikkumine on toimunud (8. märtsi 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (võitlus väärtuse alahindamises seisnevate pettuste vastu), C‑213/19, EU:C:2022:167, punkt 133 ja seal viidatud kohtupraktika).

190

Eelkõige peab komisjon hagiavalduses selgelt ja üksikasjalikult kirjeldama neid põhjusi, mis veensid teda selles, et asjaomane liikmesriik on rikkunud mõnd liidu õigusest tulenevat kohustust (31. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, C‑395/17, EU:C:2019:918, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

191

Käesoleval juhul tuleb märkida, et kuigi hagiavalduse nõuete osas, mis käsitleb esimest väidet, on ELTL artiklile 267 otseselt viidatud, ei ole hagiavalduse põhjenduse selles osas, kus on esitatud selle väite kokkuvõte ja komisjoni argumendid selle kohta, seda artiklit ega selle võimalikku rikkumist üldse mainitud, ning – mis veelgi tähtsam – puudub põhjendus selle kohta, miks selle väite raames vaidlustatud riigisiseste õigusnormidega on seda artiklit rikutud.

192

Neil asjaoludel tuleb kohtujuristi ettepaneku punktis 128 tõdetu eeskujul teha järeldus, et mis puutub esimese väite raames esitatud väitesse ELTL artikli 267 rikkumise kohta, siis ei vasta hagiavaldus nõuetele, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 188–190. Sellega seoses ei kõrvalda menetluse algatamisel aset leidnud eeskirjade eiramist ei asjaolu, et komisjon on põhjendatud arvamuses seoses kõnealuse esimese väitega esitanud väidetava rikkumise põhjenduse, ega samuti asjaolu, et ELTL artikli 267 samasuguse rikkumise kohta on esitatud argumendid hagiavalduses seoses teiste väidetega, mis puudutavad muid riigisiseseid õigusnorme kui need, mida on käsitletud esimeses väites. Nimelt ei võimalda asjaomane menetlusdokument esimese väite osas sidusalt, selgelt ja täpselt kokku võtta ELTL artikliga 267 seotud vaidlusküsimust, mis käesoleval juhul esitati Euroopa Kohtule kohtueelse menetluse lõpus.

193

Teiseks tuleb seoses liidu õiguse esimuse põhimõtte väidetava rikkumisega seevastu märkida, et hagiavalduses esimest väidet käsitlevates seisukohtades on komisjon seda põhimõtet nimetanud, rõhutades eelkõige hagiavalduse punktis 75, et kuna vaidlusalustes riigisisestes õigusnormides ette nähtud juhtudel on Poola kohtutel keelatud otsuse tegemine küsimuses, kas ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust koosmõjus harta artikliga 47 tulenevad nõuded on täidetud, siis on ka vaidlusaluste riigisiseste õigusnormidega just selle tõttu välistatud liikmesriigi kohtute võimalus võtta sellele põhimõttele tuginedes meetmeid, mis võivad osutuda vajalikuks, et tagada nende nõuete tõhus täitmine mainitud olukorras.

194

Kolmandaks tuleb seoses kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 26 lõikega 3 märkida, et seda riigisisest õigusnormi on – nagu märgib Poola Vabariik – tõepoolest nimetatud hagiavalduse nõuetes, mis on seotud esimese väitega, ent hagiavalduses selle väite toetuseks esitatud argumentides puuduvad konkreetselt selle väite kohta käivad seisukohad.

195

Kuid nagu väidab komisjon, on artikli 26 lõikes 3– mille kohaselt ei ole erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumil lubatud läbi vaadata taotlust, mis käsitleb kohtuniku ametisse nimetamise või tema õigusemõistmise pädevuse õiguspärasuse tuvastamist või hindamist – sisuliselt üksnes korratud seda, mis on juba ilmne kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 29 lõikest 3, mille kohaselt on Sąd Najwyższyl (kõrgeim kohus), nimelt selle kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumil keelatud tuvastada või hinnata kohtuniku ametisse nimetamise või sellest ametisse nimetamisest tuleneva õigusemõistmise ülesande täitmise pädevuse õiguspärasust.

196

Neil asjaoludel tuleb komisjoni kriitikat kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 29 lõike 3 kohta käsitada nii, et see käib ipso facto ka selle seaduse artikli 26 lõike 3 kohta ja seega hõlmab ka viimati nimetatud sätet. Sellest tuleneb, et komisjon ei pidanud viimati nimetatud riigisisese õigusnormi osas esitama mingit konkreetset selgitust ja järelikult ei mõjuta sellise selgituse puudumine Poola Vabariigi kaitseõigusi.

197

Kõigist esitatud kaalutlustest tuleneb, et komisjoni esimene väide on vastuvõetamatu osas, mis puudutab ELTL artikli 267 väidetavat rikkumist, ent on ülejäänud osas vastuvõetav.

198

Mis puudutab kõigepealt üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 42a lõikeid 1 ja 2, kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 29 lõikeid 2 ja 3 ning halduskohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 5 lõikeid 1a ja 1b, siis nähtub kahe esimese riigisisese õigusnormi sõnastusest ühelt poolt, et asjaomaste eri kohtute või „[nende] kohtu[te]organite“„tegevuse raames“„ei ole lubatud kahtluse alla seada kohtute, riigi põhiseaduslike organite ning kontrolli- ja õiguskaitseorganite legitiimsust“, ja teiselt poolt „ei ole lubatud tuvastada ega hinnata seda, kas kohtuniku ametisse nimetamine või sellest ametisse nimetamisest tulenev õigusemõistmise pädevus on õiguspärane“. Kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 26 lõikega 3 on omakorda välistatud, et erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium, kellele mõni teine kohus on üle andnud sellise taotluse, milles palutakse taandada kohtunik või määrata kohus, kus menetlus tuleb läbi viia, ja mis olukorrast sõltuvalt võib sisaldada etteheiteid asjaomase kohtuniku või kohtu sõltumatuse puudumise kohta, vaatab taotluse läbi juhul, kui see „puudutab kohtuniku ametisse nimetamise õiguspärasuse või tema õigusemõistmise pädevuse legitiimsuse tuvastamist või hindamist“.

199

Sellega seoses tuleb kolmandas väites komisjoni vaidlustatud riigisiseste õigusnormide kohta käesoleva kohtuotsuse punktides 135–137 sisuliselt tõdetu eeskujul esiteks märkida, et – vastupidi Poola Vabariigi seisukohale – ei saa esimeses väites viidatud riigisisestes õigusnormides kasutatud sõnastuse põhjal väita, et selliselt formuleeritud keelud puudutavad üksnes neid kohtulahendeid, milles on tehtud otsus kohtuniku ametisse nimetamise toimingu õiguspärasuse kohta.

200

Ühelt poolt on nende riigisiseste õigusnormidega nimelt keelatud nii ametisse nimetamise enda kui ka sellest ametisse nimetamisest tuleneva õigusemõistmise pädevuse õiguspärasuse mitte ainult tuvastamine, vaid ka sellele hinnangu andmine. Teiselt poolt on nende samade sätetega veelgi üldisemas sõnastuses keelatud igasugune kohtute ja riigi põhiseaduslike organite või kontrolli- ja õiguskaitseorganite legitiimsuse kahtluse alla seadmine.

201

Asjaomaste õigusnormide sellise suhteliselt üldise ja ebatäpse sõnastuse tõttu võib nende sätete tagajärjel kõnealuste keeldudega olla hõlmatud suur hulk üldkohtute, halduskohtute või Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) või nende organite eri toiminguid või meetmeid nende sisu või toime tõttu. Nii võib see eelkõige juhtuda siis, kui need kohtud vastavalt neil lasuvatele kohustustele, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 128–131, peavad teatud asjaoludel kontrollima, kas nad ise või nende koosseisu kuuluvad kohtunikud või teised kohtunikud või kohtud, kes peavad lahendama liidu õigust puudutavaid kohtuasju või kes on sellises kohtuasjas lahendi teinud, vastavad ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus ja harta artiklis 47 sätestatud nõuetele seoses asjaomaste kohtute ja kohtunike sõltumatuse, erapooletuse ja seaduse alusel moodustamisega.

202

Teiseks on oluline sedastada, et Poola seadusandja kasutatud sõnastus on – nagu on tõdetud käesoleva kohtuotsuse punktis 140 nende riigisiseste õigusnormide kohta, mille komisjon kolmandas väites kahtluse alla seadis – tihedalt seotud rea küsimustega, mille Poola kohtud on tõstatanud mitme äsjase Poola kohtukorraldust mõjutava seadusemuudatuse kooskõla kohta liidu õigusega ning eelkõige ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust ja harta artiklist 47 tulenevate nõuetega.

203

Muutmisseadus ja esimeses väites viidatud riigisisesed õigusnormid võeti kiireloomulisena vastu käesoleva kohtuotsuse punktides 141–145 kirjeldatud kontekstis, milles eeskätt kajastub ühelt poolt kohtuotsusel A. K. jt põhinev õigusriigi põhimõtte ja eelkõige Poola kohtusüsteemi sõltumatuse säilitamisega seotud äsjane kohtupraktika areng ning teiselt poolt mitu sama problemaatikat käsitlevat eelotsusetaotlust, mille menetlus Euroopa Kohtus oli sel ajal pooleli.

204

Sellega seoses nähtub eelkõige kohtuotsuse A. K. jt punktidest 134, 139 ja 149 ning resolutsioonist, et nii sellest kohtuotsusest kui ka käesoleva kohtuotsuse punktis 143 mainitud riigisisesest kohtupraktikast tulenevad juhised, mis on välja kujundatud nimetatud kohtuotsust A. K. jt silmas pidades, puudutavad distsiplinaarkolleegiumile antud pädevuse kooskõla liidu õigusega, arvestades eelkõige selle kolleegiumi liikmete ametisse nimetamise korda ning nii selle kolleegiumi kui ka ametisse nimetamise menetluses osalenud kohtute nõukoja sõltumatuse puudumist.

205

Tuleb tõdeda, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 141, et kohtuotsusest A. K. jt tuleneb selgelt, et seda laadi kohtuasju lahendavatel liikmesriigi kohtutel võib olla vaja liidu õiguse alusel ühelt poolt otsustada, kas distsiplinaarkolleegium on eeskätt selle liikmete ametisse nimetamisel valitsenud olukorda arvesse võtte sobiv organ liidu õigust puudutavate kohtuasjade lahendamiseks, ning teiselt poolt kontrollida, kas kohtute nõukoda on sõltumatu, ning sõltumatuse puudumise korral otsustada, millised tagajärjed on selle organi osalemisel distsiplinaarkolleegiumi kohtunike ametisse nimetamise menetluses.

206

Samas on ilmselge, et nii toimides võib liikmesriigi kohtul, kes oma pädevuse raames peab kohaldama liidu õiguse sätteid, olla vaja teha toiminguid, mida võib käsitada kohtu nagu distsiplinaarkolleegium või riigi põhiseaduslike organite või õiguskaitseorganite nagu kohtute nõukoda legitiimsuse kahtluse alla seadmisena, mille raames peab ta andma hinnangu sellesse kolleegiumi kuuluvate kohtunike ametisse nimetamise ning õigusemõistmisega seotud pädevuse õiguspärasusele nende riigisiseste õigusnormide tähenduses, mille komisjon esimeses väites on vaidlustanud.

207

Mis puutub käesoleva kohtuotsuse punktis 144 viidatud eelotsuse küsimustesse, mis esitati Euroopa Kohtule vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide vastuvõtmise ajal, siis neis käsitleti esiteks uute riigisiseste õigusnormide, mille alusel mitu isikut oli hiljuti ametisse nimetatud Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kohtunikeks, võimalikku liidu õigusega kooskõla puudumist, ning seda, kuidas see kooskõla puudumine võib mõjutada asjaomaste kohtunike tehtavaid kohtulahendeid. Teiseks käsitleti neis küsimustes riigisiseste õigusnormide, mille alusel saab minister teha otsuse lähetada kohtunik muusse kohtusse kui see, kus asus tema algne ametikoht, võimalikku liidu õigusega kooskõla puudumist.

208

Euroopa Kohtult nendele eelotsuse küsimustele oodatavad vastused pidid olema sellised, et liikmesriigi kohtud on – sõltuvalt nende vastuste sisust – kohustatud andma hinnangu Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kohtunike ametisse nimetamise või nende õigusemõistmise pädevuse õiguspärasusele, või tegema toiminguid, mida võidakse käsitada kohtute – eeskätt kohtud, kuhu kohtunik on lähetatud – legitiimsuse kahtluse alla seadmisena.

209

Lisaks tuleb märkida, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 146 ja 148 viidatud kohtuotsustest, on Euroopa Kohtu vastused eelotsuse küsimustele, mille sisu on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 207, kinnitanud, et on oht, et toimingud või hinnangud, milleks liikmesriigi kohtud teatud asjaoludel on ELL artikli 19 lõike 1 alusel koosmõjus harta artikliga 47 kohustatud, võivad tõepoolest kuuluda esimeses väites vaidlustatud riigisiseste õigusnormidega kehtestatud keeldude kohaldamisalasse.

210

Käesoleva kohtuotsuse punktis 175 viidatud Poola Vabariigi argument ei sea eespool esitatud analüüsi kahtluse alla. Nimelt ei selgu sellest, et igal liikmesriigi kohtul peaks – pärast seda, kui see kohus on vajaduse korral taotlenud Euroopa Kohtult eelotsust – olema pädevus seada mis tahes menetluse raames kas omal algatusel või õigussubjekti taotlusel kahtluse alla kohtuniku ametisse nimetamise akt, teenistussuhe või õigusemõistmise pädevus.

211

Euroopa Kohus otsustas 22. märtsi 2022. aasta kohtuotsuses Prokurator Generalny jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegium – ametisse nimetamine) (C‑508/19, EU:C:2022:201, punktid 70, 71 ja 81–83), et eelotsusetaotlus, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kohtuniku ametisse nimetamise kehtivuse vaidlustamise raames, on vastuvõetamatu, olles enne ühest küljest tõdenud, et selles taotluses esitatud küsimused on olemuslikult seotud muu kui põhikohtuasjas kõne all oleva õigusvaidlusega, ja teisest küljest sedastanud, et põhikohtuasjas esitatud hagi eesmärk on saavutada asjaomase kohtuniku selle kohtu kohtuniku ametikohale nimetamise erga omnes kehtetuks tunnistamine, kuigi riigisisese õiguse kohaselt ei ole – ega ole kunagi olnud – kõigil õigussubjektidel lubatud vaidlustada kohtunike ametisse nimetamist otsese tühistamishagiga või sellise ametisse nimetamise kehtetuks tunnistamist puudutava hagiga.

212

Kolmandaks tuleb seoses Poola Vabariigi väidetega, mille kohaselt võimaldavad muud riigisisesed õigusnormid täita ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust ja harta artiklist 47 tulenevaid nõudeid, esimesena tõdeda, et käesoleva kohtuotsuse punktis 179 viidatud kohtunike taandamist reguleerivate riigisiseste õigusnormide puhul tuleneb ühelt poolt kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 26 lõikest 3, et asjaomase taandamismenetluse raames ei ole lubatud hinnata kohtuniku ametisse nimetamise õiguspärasust või tema õigusemõistmise pädevuse legitiimsust.

213

Teiselt poolt on ilmne, nagu nähtub kohtunike taandamist reguleerivate riigisiseste õigusnormide sõnastusest, millele Poola Vabariik viitab ja mille teksti ta Euroopa Kohtu palvel esitas, et mainitud sätetega on lubatud kontrollida üksnes mõne kohtunike sõltumatuse põhimõttest tuleneva nõude täitmist; täpsemalt on tegemist nõuetega, mis on seotud selle põhimõtte sisemise aspektiga, mis kattub erapooletuse mõistega ja näeb ette, et kohtunikud peavad hoidma võrdset distantsi menetluspoolte ja nende vastavate huvidega. Seevastu on ilmne, et nende riigisiseste õigusnormide kohaselt – nagu nähtub nende sõnastusest – ei ole lubatud kontrollida nende nõuete teisi aspekte, eeskätt neid, mis on seotud nimetatud põhimõtte välise aspektiga ja mis puudutavad muu hulgas asjaomase organi kaitset välise sekkumise või surve eest või ka nõuet, et organ peab olema loodud seaduse alusel.

214

Lisaks sellele märkis Poola Vabariik kohtuistungil, et Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) äsjastest otsustest tuleneb, et kõnealusete riigisiseste õigusnormide kohaselt ei ole lubatud taotlused või avaldused, mille aluseks on väide kohtunike ametisse nimetamise õigusvastasuse kohta või mis tahes muu asjaolu, mis on seotud kohtuniku ametisse nimetamise menetlusega.

215

Teisena tuleb märkida seoses muude riigisiseste mehhanismidega, millele Poola Vabariik tugineb ja millele on samuti viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 179, nimelt kohtuasja pädevale kohtule üleandmine ja kõrgema astme kohtu teostatav kontroll, et esimese väite raames vaidlustatud riigisiseste õigusnormide sõnastus – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 200 ja 201 – on üldine ja ebatäpne, mistõttu ei ole välistatud, et nende abil on võimalik halvata mainitud mehhanismide toimimine.

216

Nimelt on nendes riigisisestes õigusnormides sätestatud keelud kohaldatavad ka kohtu suhtes, kes peab lahendama küsimuse, kas kohtuasi tuleb vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 200 lõikele 14 üle anda teisele kohtule, ja seega ilmselt takistavad asjaomasel kohtul asja üle anda näiteks juhul, kui kohtuotsuses A. K. jt seatud tingimustel tähendaks see, et kahtluse alla seatakse asjaomast kohtuasja tavaolukorras lahendava kohtu vastavus liidu õigusest tulenevatele sõltumatuse nõuetele ja järelikult selle kohtu legitiimsus, või samas kontekstis seatakse kahtluse alla sellise põhiseadusliku organi nagu kohtute nõukoda legitiimsus.

217

Lisaks takistavad vaidlusalused riigisisesed õigusnormid üldise ja ebatäpse sõnastuse tõttu kõrgema astme kohtul, kes peab kontrollima madalama astme kohtu otsust, hinnata kohtuniku ametisse nimetamise või sellest ametisse nimetamisest tuleneva õigusemõistmise pädevuse õiguspärasust või seada kahtluse alla kohtute legitiimsust – olgu tegemist siis tema enda kui teise astme kohtu koosseisu või legitiimsusega või madalama astme kohtu koosseisu või legitiimsusega.

218

Neljandaks tuleb tagasi lükata ka käesoleva kohtuotsuse punktis 181 mainitud Poola Vabariigi argumendid, mis põhinevad esimese ja teise väite vahelisel väidetaval vastuolul. Sellega seoses nimelt piisab, kui märkida, et teises väites on taunitud asjaolu, et teatavate küsimuste lahendamine kuulub erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi ainupädevusse, samas kui esimene väide omakorda puudutab küsimust, kas liidu õigusega on kooskõlas sätted, milles on ette nähtud teatavad keelud, mis on kohaldatavad üldkohtute, halduskohtute ja Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus), sealhulgas erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi suhtes.

219

Kõigi esitatud kaalutluste põhjal kujutavad käesoleva kohtuotsuse punktis 198 nimetatud riigisisesed õigusnormid endast ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu koosmõjus harta artikliga 47 rikkumist.

220

Seejärel tuleb märkida, et mis puudutab üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 55 lõiget 4 ja muutmisseaduse artiklit 8, mis näeb ette nimetatud artikli 55 lõike 4 kohaldamise enne muutmisseaduse jõustumist algatatud või lõpetatud kohtuasjade suhtes, siis eelkõige artikli 55 lõike 4 teise lause sõnastusest nähtub, et kohtuasjade määramist ning kohtukolleegiumide moodustamist ja neis muudatuste tegemist käsitlevatele sätetele ei saa tugineda selleks, et tuvastada kohtukoosseisu vastuolu õigusnormidega, kohtu nõuetevastane moodustamine või vastava volituse või pädevuseta isiku osalemine kohtuasja lahendamisel.

221

Siiski on oluline rõhutada, et sarnaselt käesoleva kohtuotsuse punktides 133 ja 198 viidatud riigisisestele õigusnormidele on ka üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 55 lõige 4 muutmisseadusega alles äsja Poola õigussüsteemi lisatud erilises kontekstis, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktides 140–145.

222

Sellega seoses tuleb täpsemalt osutada asjaolule, et selle riigisisese õigusnormi vastuvõtmise ajal olid Euroopa Kohtu menetluses muu hulgas käesoleva kohtuotsuse punkti 144 kolmandas taandes nimetatud eelotsusetaotlused liidetud kohtuasjades, milles on nüüdseks tehtud 16. novembri 2021. aasta kohtuotsus Prokuratura Rejonowa w Mińsku Mazowieckim jt (C‑748/19–C‑754/19, EU:C:2021:931).

223

Viimati nimetatud kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt liikmesriigi justiitsminister võib avalikustamata kriteeriumide alusel esiteks lähetada kohtuniku kõrgemasse kriminaalkohtusse tähtajaliselt või tähtajatult ning teiseks asjaomase lähetuse – olgu see tähtajaline või tähtajatu – igal ajal ja põhjendamata otsusega lõpetada.

224

Üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 55 lõike 4 vastuvõtmise ajal oli komisjon kohtuasjas C‑791/19 esitanud Euroopa Kohtule Poola Vabariigi vastu liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, milles muu hulgas palus tuvastada, et Poola Vabariik on rikkunud ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tulenevaid kohustusi sellega, et on andnud distsiplinaarkolleegiumi esimehele kaalutlusõiguse määrata distsiplinaarkohus, kes on esimeses astmes pädev lahendama üldkohtute kohtunikke puudutavaid kohtuasju.

225

On aga oluline rõhutada, et nüüdseks tehtud 15. juuli 2021. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord) (C‑791/19, EU:C:2021:596) nõustus Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktides 164–177 kõnealuse väitega ja otsustas sellest tulenevalt, et kuna Poola Vabariik andis distsiplinaarkolleegiumi esimehele sellise kaalutlusõiguse ja seega ei taganud, et distsiplinaarasju lahendab seaduse alusel moodustatud kohus, siis on see liikmesriik rikkunud ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tulenevaid kohustusi.

226

Seega ilmneb, et kui liikmesriigi kohus peab tegema järeldusi käesoleva kohtuotsuse punktides 222 ja 225 mainitud Euroopa Kohtu otsustest, on tal vaja analüüsida selliseid riigisiseseid õigusnorme – ja järelikult neile tugineda – nagu mainitud kohtuotsustes kõne all olevad sätted, milles on reguleeritud kohtukoosseisu määramine või muutmine, selleks et konkreetsel juhul tuvastada, et nende sätete kohaldamise ja liidu õigusega vastuolu tagajärjel on liikmesriigi kohus moodustatud nõuetevastaselt või selle koosseisu kuulub õigusemõistmise volituse või pädevuseta isik. Nii toimides satub asjaomane liikmesriigi kohus aga üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 55 lõikes 4 sätestatud keeldude kohaldamisalasse. Pealegi on need keelud mõeldud kohaldamiseks üldisemalt, olenemata menetlusosalise võimalikest vastuväidetest sellel alusel, et riigisisesed õigusnormid, mis puudutavad kas kohtuasjade jaotamist või kohtukoosseisude moodustamist või muutmist või nende õigusnormide kohaldamist, on vastuolus liidu õiguse nõuetega, mis tulenevad õigusest sõltumatule ja erapooletule seaduse alusel moodustatud kohtule.

227

Esitatud kaalutluste põhjal tuleb sedastada, et ka üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 55 lõige 4 ja sellest tulenevalt muutmisseaduse artikkel 8 kujutavad endast ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu ja harta artikli 47 koosmõjus sätete rikkumist.

228

Lõpuks tuleb seoses liidu õiguse esimuse põhimõtte väidetava rikkumisega meelde tuletada, et kõnealuse põhimõtte kohaselt on liikmesriigi kohus, kes oma pädevuse piires peab kohaldama liidu õiguse sätteid, kohustatud kohtuvaidluses, mida ta lahendab, tagama liidu õiguse nõuete täieliku toime. Eelkõige peab ta omal algatusel jätma kohaldamata liidu õiguse vahetut õigusmõju omava sättega vastuolus oleva – isegi sellest hilisema – riigisisese mis tahes õigusnormi või otsustuspraktika, ilma et ta peaks taotlema või ootama, et see kõigepealt seadusandliku või muu põhiseadusliku menetluse teel kõrvaldatakse (vt selle kohta 9. märtsi 1978. aasta kohtuotsus Simmenthal, 106/77, EU:C:1978:49, punkt 24, ja 22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus RS (konstitutsioonikohtu otsuste mõju), C‑430/21, EU:C:2022:99, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

229

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et harta artiklil 47 on selline vahetu õigusmõju (vt eeskätt 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Torubarov, C‑556/17, EU:C:2019:626, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika) ning lisaks on käesoleva kohtuotsuse punktis 78 juba meelde tuletatud, et sama kehtib ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu puhul.

230

Kuna käesoleva kohtuotsuse punktides 198 ja 220 nimetatud riigisiseste õigusnormidega just nimelt neis kehtestatud keeldude tõttu takistatakse asjaomastel Poola kohtutel jätta kohaldamata teatavad sätted, mille vastuolu liidu õiguse vahetut õigusmõju omavate sätetega on tuvastatud, siis rikutakse nendega ka liidu õiguse esimuse põhimõtet.

231

Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes tuleb nõustuda esimese väitega osas, milles taunitakse ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu ja harta artikli 47 ning liidu õiguse esimuse põhimõtte rikkumist.

232

Teises väites, mida tuleb analüüsida neljandana, märgib komisjon sisuliselt, et kohtu või kohtuniku sõltumatuse küsimus on „horisontaalne küsimus“, mida kõik liidu õigust puudutavat kohtuasja lahendavad liikmesriigi kohtud on kohustatud – muu hulgas in limine litis ja esimese kohtuastmena – analüüsima ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu ja harta artiklit 47 alusel ning mille kohta peab neil kohtutel olema võimalik esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus ELTL artikli 267 alusel, jättes seejärel vajaduse korral ja kooskõlas liidu õiguse esimuse põhimõttega kohaldamata need riigisisesed õigusnormid, mis on vastuolus asjaomaste liidu õiguse sätetega, nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus. Sellised küsimused ei ole omaette õigusvaldkonnale spetsiifilised õigusküsimused, mis võiksid sel põhjusel kuuluda väidetavalt spetsialiseerunud kohtu ainupädevusse.

233

Seega on Poola Vabariik rikkunud liidu õiguse nimetatud sätetest ja esimuse põhimõttest tulenevaid kohustusi esiteks sellega, et on kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 26 lõikega 2 andnud erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumile ainupädevuse lahendada küsimusi, mis puudutavad kohtuniku taandamist ja sellise kohtu määramist, kes on pädev lahendama kohtuasju, milles on esitatud väide kohtu või kohtuniku sõltumatuse puudumise kohta, ning on kohustanud kohut, kes lahendab kohtuasja, milles mõni mainitud küsimus kerkib, andma asja üle eelmainitud kolleegiumile, kuigi viimasel puudub asjaomase kohtuasja sisulise lahendamise pädevus.

234

Komisjon leiab, et nii toimides soovis Poola seadusandja ühtlasi takistada teatavat kohtuasja lahendaval liikmesriigi kohtul kontrollida – vajaduse korral Euroopa Kohtule esitatava küsimuse abil –, kas kohtuorgan, kes peab asja lahendama, vastab liidu õigusest tulenevatele sõltumatuse ja erapooletuse nõuetele, ning sellise sõltumatuse ja erapooletuse puudumise korral täita oma kohustust, mida Euroopa Kohus on rõhutanud kohtuotsuses A. K. jt, jätta kohaldamata riigisisene õigusnorm, mille kohaselt on sellise vaidluse lahendamise ainupädevus nimetatud kohtuorganil. Selliselt vaidlustatud riigisisese õigusnormi eesmärk on samuti takistada liikmesriigi kohtul omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kontrollida, kas on vaja taandada kohtunik, kes ei vasta nendele nõuetele, või esitada selle kohta küsimus Euroopa Kohtule.

235

Teiseks on liidu õiguse sätteid ja põhimõtet, mida on nimetatud käesoleva kohtuotsuse punktis 232, rikutud ka kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 82 lõigetega 2–5. Kuna neis sätetes on ette nähtud erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi ainupädevus lahendada selliseid õigusküsimusi, mis puudutavad kohtuniku või kohtu sõltumatust ja mis tekivad Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) menetluses olevates kohtuasjades; kuna see kolleegium ei ole vastava lahendi tegemisel seotud Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) ühegi muu otsusega, ja kuna selle kolleegiumi otsused on siduvad Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kõigile teistele koosseisudele, siis on komisjoni arvates nende riigisiseste õigusnormidega Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) teiste kolleegiumide kohtukoosseisudelt võetud võimalus lahendada selliseid õigusküsimusi ja esitada nende kohta küsimusi Euroopa Kohtule.

236

Kolmandaks on neid liidu õiguse sätteid ja põhimõtet komisjoni väitel rikutud kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 26 lõigetega 4–6, millega erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumile on antud ainupädevus lahendada kaebusi Poola kõigi – nii üld- kui ka halduskohtute, sealhulgas Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) teiste kolleegiumide – jõustunud lahendi õigusvastasuse tuvastamise nõudes, kui õigusvastasus seisneb asjaomase kohtuasja lahendanud kohtuniku ametikohale nimetatud isiku staatuse kahtluse alla seadmises, kusjuures selliseid kaebusi võib esitada sõltumata sellest, kas asjaomane pool on või ei ole ammendanud muud tema käsutuses olevad õiguskaitsevahendid. Selliste riigisiseste õigusnormidega takistatakse nimelt teistel Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kolleegiumidel selliseid küsimusi lahendada ja esitada Euroopa Kohtule vajaduse korral selle kohta eelotsuse küsimusi.

237

Neljandaks on käesoleva kohtuotsuse punktis 232 nimetatud liidu õiguse sätete ja põhimõtte rikkumisega komisjoni väitel tegemist veel ka muutmisseaduse artikli 10 üleminekusätete puhul, milles on kõigepealt ette nähtud, et Poola kohtud, sealhulgas Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) teised kolleegiumid, peavad enne 21. veebruari 2020 erakorralisele kontrolli ja avalike asjade kolleegiumile üle andma selle aasta 14. veebruari seisuga nende menetluses olevad kohtuasjad, milles on tegemist edaspidi selle kolleegiumi ainupädevusse kuuluvate küsimustega, ja seejärel on sätestatud, et see kolleegium võib tühistada talle pädevuse üle andnud kohtu poolt asjaomastes kohtuasjades varem võetud meetmed, milleks võib olla ka võimalik eelotsusetaotlus Euroopa Kohtule, ning lõpuks on ette nähtud, et pärast 14. veebruari 2020 sellistes kohtuasjades võetud meetmetel nagu võimalik eelotsusetaotlus ei ole õiguslikke tagajärgi.

238

Enda kaitseks väidab Poola Vabariik esiteks, et komisjon tõlgendab valesti kohtuotsust A. K. jt. Liikmesriigi hinnangul saab sellest kohtuotsusest nimelt järeldada üksnes seda, et kui pool väidab, et tema õigusi, mis tal on harta artikli 47 alusel, rikutakse seetõttu, et tema kohtuasja lahendab selleks tavaliselt pädev kohus, siis võib asja lahendav kohus otsustada sellise vastuväite üle ja vastuväite põhjendatuse korral anda asja üle teisele kohtule, kelle puhul on täidetud sõltumatuse tagatise nõue ja kes on seaduse alusel pädev juhul, kui puuduvad sätted, mille kohaselt on ainupädevus kohtul, kelle puhul sellised tagatised puuduvad.

239

Poola Vabariigi väitel ei tulene sellest kohtuotsusest siiski, et kõigil liikmesriigi kohtutel on õigus sellist liiki kohtuasju lahendada. Komisjoni esitatud väites on pealegi eiratud nõuet, mis on seotud õigusega seaduse alusel moodustatud kohtule ja mis välistab võimaluse jätta pädeva kohtu kindlaksmääramine kohtuasutuse otsustada. Kohtuotsuses A. K. jt ei andnud Euroopa Kohus seega asjaomastele kohtutele pädevust võtta meetmeid ilma seadusliku aluseta, vaid andis hoopis pädevuse anda asjaomased kohtuasjad üle teisele kohtule, kelle pädevus vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 200 lõikele 14 tuleneb parlamendi aktist. Ainus kohustus, mis liikmesriikidel selles osas lasub, on tagada ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu kohaselt, et liidu õigust puudutav kohtuasi antakse lahendamiseks kohtule, mille puhul on täidetud nimetatud sättest tulenev tagatiste nõue.

240

Lisaks sellele puudub kohtuotsuses A. K. jt käsitletud olukorral seos vaidlusaluste riigisiseste õigusnormidega niivõrd, kuivõrd nendega on reguleeritud see, kuidas peab toimima kohus, kellele on esitatud taandamistaotlus, kohtu sõltumatusega seotud õigusküsimus või kahtlus jõustunud lahendi õiguspärasuses.

241

Teiseks märgib Poola Vabariik seoses vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide sisuga, et mis esimesena puutub kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 26 lõikesse 2, siis Poola õiguse kohaselt ei ole taandamise taotluse lahendamine kunagi kuulunud asjaomase kohtuniku või kohtu pädevusse, vaid varem pidi selle küsimuse lahendama kas sama kohtu teine kohtukoosseis või kõrgema astme kohus. Seega ei ole kohtunikud või kohtud, kelle menetluses asjaomane seotud küsimus tõusetub, selle riigisisese õigusnormiga ilma jäetud pädevusest, mis neil varem oli. See säte näeb üksnes ette, et kui teatava kohtuniku taandamise põhjendamiseks esitatud väited puudutavad selle kohtuniku sõltumatust, tuleb see küsimus nüüd esitada erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumile. Igal liikmesriigil on vabadus määrata, milline kohus sellist laadi asja lahendab, kusjuures liidu õigusest tuleneb üksnes nõue, et seda laadi asja arutamiseks pädeva kohtu puhul peavad täidetud olema ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tulenevad tagatisi puudutavad nõuded.

242

Mis teisena puutub kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 26 lõigetesse 4–6, siis märgib liikmesriik, et jõustunud lahendi õigusvastasuse tuvastamine ei ole selline seotud küsimus, mille saab in limine litis lahendada teise menetluse raames, vaid see eeldab teistmisavalduse esitamist, mida juba määratlusest tulenevalt saab teha üksnes juhul, kui on olemas jõustunud lahend, ja ainult seaduse alusel pädevale kohtule, mis peab tingimata olema muu kui selle lahendi teinud kohus. Lisaks on liikmesriik seisukohal, et nende riigisiseste õigusnormidega, millega on ette nähtud, et teatavat liiki kaebusi vaatab läbi kohtuvõimu sõltumatust puudutavate küsimuste lahendamisele spetsialiseerunud Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kolleegium, tugevdatakse pooltel olevaid menetluslikke tagatisi.

243

Mis kolmandana puutub kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 82 lõigetesse 2–5, siis rõhutab Poola Vabariik, et selle seaduse artikli 1 punkti 1 alapunkti a kohaselt on Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) volitatud lahendama kõiki selle kohtu pädevusse kuuluvates kohtuasjades käsitletavaid õigusküsimusi. Poola Vabariik märgib, et teine väide on täielikult rajatud nõudele – mis nähtub komisjoni väitest, kuid mille olemasolu ei ole komisjon siiski kuidagi tõendanud –, et kui mõni selline õigusküsimus on seotud kohtuvõimu sõltumatusega, peab selle lahendama kohus, kelle menetluses see küsimus tõusetub. Pealegi on õigusküsimuse lahendamise menetluse eesmärk just see, et keeruka küsimuse korral, mille lahendamisel võidakse anda erinevaid tõlgendusi, oleks kohtul, kelle menetluses see küsimus tõusetus, võimalus anda see lahendamiseks üle kõrgema kohtuastme spetsialiseerunud koosseisule, et saada vajalikud selgitused ja vältida õiguskindluse huvides olulisi ja püsivaid lahknevusi kohtupraktikas. Lisaks ei ole eelkirjeldatud mehhanismi puhul nõutav, et asjaomane kohus peab taotlema lahendit õigusküsimuses, vaid kohtule on antud üksnes võimalus seda teha, ning selline lahend saab käsitleda ainult õiguse tõlgendamist, mitte selle kohaldamist, mis endiselt on selle kohtu pädevuses, kes lahendab asjaomase kohtuvaidluse sisulisi küsimusi.

244

Mis neljandana puutub muutmisseaduse artiklis 10 sisalduvaisse üleminekusätetesse, siis Poola Vabariigi andmetel on need nüüdseks aegunud ning igal juhul oli nendega tagatud vaid see, et vastavalt õigusele seaduse alusel moodustatud kohtule peavad kohtud, millel enam pädevust ei ole, asjaomased kohtuasjad üle andma kohtule, mis on edaspidi pädev.

245

Kolmandaks märgib Poola Vabariik, et tema seisukohalt ei ole vaidlusaluste riigisiseste õigusnormidega piiratud Poola kohtute õigust esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus, tingimusel, et nad tegutsevad oma territoriaalse ja sisulise pädevuse piires. Lisaks on erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium kui viimase astme kohus kohustatud esitama Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse iga kord, kui tal on kahtlus ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tõlgendamise osas, mis praktikas seega suurendab nende juhtumite arvu, mille puhul on kohustus esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus, ning järelikult muudab harta artiklist 47 tulenevate õiguste kasutamise tõhusamaks.

246

Ka ei ole erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumil muutmisseaduse artiklis 10 sisalduvate üleminekusätete kohaselt lubatud eelotsusetaotlust tagasi võtta, vaid see kolleegium on hoopis kohustatud liidu õiguse tõlgendamist puudutava kahtluse korral varem esitatud küsimuse juurde jääma või selle ise esitama. Samuti on nende üleminekusätete kohaselt võimalik varasema meetme tühistamine vaid juhul, kui see takistab asjaomase kohtuasja lahendamist seaduse alusel, millega vastavalt määratlusele ei saa tegemist olla eelotsusetaotluse puhul. Ka ei ole kõnealuste üleminekusätete alusel keelatud eelotsuse küsimuste esitamine neil liikmesriigi kohtutel, kes on kohustatud enda lahendatavad kohtuasjad üle andma, millest pealegi annab tunnistust suur arv äsja Euroopa Kohtule sõltumatuse nõuete kohta esitatud eelotsuse küsimusi.

247

Neljandaks väidab liikmesriik, et komisjon ei ole põhjendanud teist väidet liidu õiguse esimuse põhimõtte rikkumise kohta ning vaidlusalused riigisisesed õigusnormid ei puuduta normide konflikti, mille suhtes seda põhimõtet tuleks kohaldada.

248

Komisjon täpsustab repliigis, et sisuliselt taunitakse teises väites asjaolu, et liikmesriigi eri kohtutelt või Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kolleegiumidelt on ära võetud neile varem kuulunud pädevus kontrollida asjasse puutuvate liidu õiguse nõuete täitmist ja vastav ainupädevus on arvestatavaid õiguslikke kaalutlusi esitamata antud uuele kohtukolleegiumile, mida ei saa pidada spetsialiseerunud kohtuks. Ühest küljest kuulub sellesse uude kohtukolleegiumi vaid 20 kohtunikku Poola Vabariigi 10000 kohtuniku hulgast, mistõttu on oluliselt kahandatud õigussubjekti õigust kohtulikule kaitsele ja liidu õiguse tõhusust, ehkki Euroopa Kohtu praktika kohaselt peavad kõik liikmesriikide kohtud võimalikult suures ulatuses kohaldama liidu õiguse sätteid, mis käsitlevad kohtunike sõltumatust. Teisest küljest leiab komisjon, et kuna kõik erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi liikmed nimetati ettepaneku alusel, mille esitas kohtute nõukoda selle uues koosseisus, st asjaoludel, millele on väga sageli tuginetud kohtuniku sõltumatuse puudumise tõttu esitatud taandamise nõude põhjendamiseks, siis on küsitav, kas see kolleegium annab asjaomastes küsimustes erapooletu hinnangu.

249

ELTL artikli 267 osas väidab komisjon, et võttes eelkõige arvesse kohtureformi konteksti, mille raames vaidlusalused riigisisesed õigusnormid vastu võeti, ja Poola ametiasutuste korduvalt võetud meetmeid, et takistada sellel artiklil põhineva eelotsusmenetluse nõuetekohast toimimist, on selge, et nende riigisiseste õigusnormidega on seni pädevate liikmesriigi kohtute sisulisest pädevusest kunstlikult välistatud igas kohtuasjas tõusetuda võiva kohtunike sõltumatust puudutava n-ö horisontaalküsimuse lahendamine, ning seda on tehtud eesmärgiga võtta nendelt liikmesriigi kohtutelt võimalus esitada Euroopa Kohtule selles valdkonnas küsimusi, mistõttu on rikutud ELTL artiklit 267 koosmõjus ELL artikli 4 lõike 3 kolmanda lõiguga.

250

Sellega seoses väidab komisjon ka, et riigisisesed õigusnormid, mille tagajärg võib – nagu käesoleval juhul – olla see, et liikmesriigi kohus pigem eelistab jätta Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamata, kujutavad endast liikmesriikide kohtutele ELTL artiklist 267 tuleneva eelisõiguse rikkumist. Mis puutub argumenti, et sisulise pädevuse täies ulatuses üleandmine kohtule, kelle otsuseid ei saa edasi kaevata, suurendab selle artikli soovitavat toimet, siis on selle puhul jäetud arvestamata sellega, kuidas on üles ehitatud kõnealune artikkel, milles on ette nähtud, et madalama astme kohtud võivad Euroopa Kohtule küsimusi esitada.

251

Mis puudutab liidu õiguse esimuse põhimõtet, siis märgib komisjon, et rõhutas nii põhjendatud arvamuses kui ka hagiavalduses asjaolu, et erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi ainupädevus kõnealuse kolme kategooria kohtuasjade puhul ei võimalda Poola kohtutel jätta kohaldamata riigisiseseid õigusnorme, millega on liidu õigust puudutavate kohtuasjade lahendamise pädevus antud kohtutele ja kohtunikele, kes ei vasta liidu õiguse nõuetele kohtunike sõltumatuse kohta.

252

Poola Vabariik väidab vasturepliigis, et komisjon on repliigis esitanud uusi väiteid niivõrd, kui ta on tuginenud asjaolule, et erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium, mis pealegi tegutseb 2018. aastast alates ja mille liikmete ametisse nimetamise tingimused on hästi teada, ei ole sõltumatu ja erapooletu. Kuna need väited ei ole seotud asjaoludega, mis tulid ilmsiks pärast menetluse algatamist, ja kuna komisjon esitas argumendid väidetava sõltumatuse ja erapooletuse puudumise kohta üksnes seoses neljanda väitega, mis puudutab distsiplinaarkolleegiumi, siis on need esitatud hilinenult ja tuleb kodukorra artikli 127 lõike 1 kohaselt tagasi lükata.

253

Liikmesriigi sõnul on need uued väited igal juhul põhjendamata. Nimelt ei tingi pelgalt see asjaolu, et erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi kohtunike – nagu kõigi teiste Poola kohtunike – ametisse nimetamisel on osalenud selline organ nagu kohtute nõukoda, nende kohtunike sõltuvust poliitilisest võimust. Lisaks sellele annab selle kolleegiumi kujundatud kohtupraktika selgelt tunnistust tema sõltumatusest ja erapooletusest.

254

Ka on komisjon Poola Vabariigi arvates valesti mõistnud kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 26 lõikeid 4–6, kuivõrd komisjoni väitel on nende sätetega Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) teised kojad jäetud pädevuseta lahendada kaebusi, milles nõutakse jõustunud lahendi õigusvastaseks tunnistamist juhul, kui kõnealune õigusvastasus seisneb kohtuniku ametikohale nimetatud isiku kohtunikustaatuse kahtluse alla seadmises. Nimelt on Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) eri kolleegiumide pädevus määratletud kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artiklites 23–25, mille kohaselt on lahendi tegemise ainupädevus tsiviilasjades tsiviilkolleegiumil, kriminaalasjades kriminaalkolleegiumil ning tööõiguse ja sotsiaalkindlustuse küsimustes eelkõige töö- ja sotsiaalkindlustuse kolleegiumil. Selline sisuline pädevus ei ole siiski asjakohane kohtuasjade puhul, milles on kahtluse alla seatud kohtuniku volituste olemasolu, millega seotud vaidlusküsimuste lahendamine on Poola Vabariigi sõnul erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi ainupädevuses.

255

Poola Vabariik leiab, et igal juhul ei ole komisjon tõendanud, et ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tuleneb kohustus tagada, et jõustunud lahendi õigusvastasuse tuvastamise nõudes esitatud kaebuse lahendamise pädevus peab olema kõigil Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kolleegiumidel, ega seda, et varasemate riigisiseste õigusnormide alusel kohaldati liidu õigust tõhusalt ning vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide tagajärjel ei ole see enam nii.

256

Mis puudutab kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 82 lõikeid 2–5, siis on komisjoni väide, et erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium ei ole spetsialiseerunud kohus, liikmesriigi sõnul meelevaldne, kuna kolleegium koosneb kogenud juristidest, kellel on vähemalt õigusteaduse doktorikraadi tõendav diplom.

257

Lõpuks märgib liikmesriik, et vaidlusaluste riigisiseste õigusnormidega ei ole sisulistes küsimustes pädevatel ega sellise pädevuseta kohtutel takistatud Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamine ning pealegi ei ole komisjon selgitanud, kuidas nende riigisiseste õigusnormide tagajärg saab olla liikmesriigi kohtunike vähenenud huvi esitada selliseid küsimusi või nende mõjutamine küsimusi tagasi võtma.

258

Lisaks käesoleva kohtuotsuse punktides 188–190 käsitletud põhimõtetele tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikli 258 alusel esitatud hagi puhul vaidluse ese piiritletud asjaomasele liikmesriigile saadetud komisjoni ametliku kirjaga ja sellele järgneva komisjoni põhjendatud arvamusega, mistõttu vaidluse eset ei saa seega hiljem enam laiendada. Selle liikmesriigi võimalus esitada märkusi, isegi kui ta otsustab selle kasutamisest loobuda, on oluline EL toimimise lepinguga ette nähtud tagatis ja selle võimaluse andmine on liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise menetluse nõetele vastavuse seisukohalt oluline vorminõue. Järelikult peavad nimetatud põhjendatud arvamus ja komisjoni hagiavaldus põhinema samadel väidetel kui ametlik kiri, millega algatatakse kohtueelne menetlus (22. septembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tšehhi Vabariik, C‑525/14, EU:C:2016:714, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

259

Kohtueelse menetluse eesmärk on anda asjaomasele liikmesriigile võimalus ühelt poolt täita liidu õigusest tulenevad kohustused ning teiselt poolt esitada tulemuslikult komisjoni väidetele vastuväited. Selle menetluse nõuetekohane kulg ei ole EL toimimise lepingu kohane oluline tagatis mitte ainult asjaomase liikmesriigi õiguste kaitse seisukohalt, vaid ka selleks, et mis tahes kohtumenetluse vaidluse ese oleks selgelt määratletud (8. märtsi 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (võitlus väärtuse alahindamises seisnevate pettuste vastu), C‑213/19, EU:C:2022:167, punkt 131 ja seal viidatud kohtupraktika).

260

Ent käesoleval juhul tuleb tõdeda, et komisjon ei ole – nagu Poola Vabariik õigesti märgib – ei kohtueelses menetluses ega hagiavalduses väitnud, et riigisisesed õigusnormid, mille ta teise väite raames on vaidlustanud, on liidu õigusega vastuolus nende normide kohaselt ainupädeva erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi koosseisu tõttu ning konkreetselt selle kolleegiumi erapooletuse võimaliku puudumise tõttu, mis – selle kolleegiumi liikmete nimetamise korda arvesse võttes – võib mõjutada selle kolleegiumi pädevuse teostamist, samas kui selline koosseis ja nimetamise kord oli komisjonile teada.

261

Esitades sellised kaalutlused alles repliigis, tugineb komisjon seega uutele argumentidele, mis võivad oluliselt muuta teise väite ulatust võrreldes algul sõnastatud väitega.

262

Kuna asjaomased argumendid esitati seega hilinenult ja käesoleva kohtuotsuse punktides 258 ja 259 meelde tuletatud nõudeid eirates, on need vastuvõetamatud ja tuleb seega jätta läbi vaatamata.

263

Esiteks on oluline märkida, et kuigi käesoleva otsuse punktides 63–74 meelde tuletatud põhimõtete kohaselt on liikmesriigi kohtute pädevuse ümberjaotamine või -korraldamine üldjuhul üks ELL artikli 4 lõikega 2 liikmesriikidele tagatud vabadus (vt analoogia alusel 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Remondis, C‑51/15, EU:C:2016:985, punkt 47), kuid seda üksnes tingimusel, et selline ümberjaotamine või -korraldamine ei kahanda ELL artiklis 2 määratletud õigusriigi väärtust ega oma sellega seoses kahjulikku mõju ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tulenevatele nõuetele nagu nõue, et liidu õigust tõlgendav kohus peab olema sõltumatu, erapooletu ning moodustatud seaduse alusel.

264

Teiseks tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on tõepoolest korduvalt möönnud, et oma territooriumil kohtualluvust reguleerides võib liikmesriik teatud asjaoludel olla ajendatud andma ühele või mitmele detsentraliseeritud kohtuorganile teatavate liidu materiaalõigust puuduvate küsimuste lahendamise ainupädevuse.

265

Sellega seoses on Euroopa Kohus eelkõige rõhutanud, et asjaolu, et konkreetne sisuline vaidlusküsimus kuulub üheainsa kohtu ainupädevusse, võib teatud asjaoludel võimaldada sellesse kohtusse koondada konkreetsed eriteadmised, mis aitavad piirata menetluse keskmist kestust või tagada liikmesriigi territooriumil ühtse praktika, panustades nii õiguskindlusse (vt selle kohta 27. juuni 2013. aasta kohtuotsus Agrokonsulting-04, C‑93/12, EU:C:2013:432, punkt 56). Samuti on Euroopa Kohus märkinud, et pädevuse andmine detsentraliseeritud kõrgema astme kohtutele, mida on vähem kui kohalikke kohtuid ja mille kohtunikel on suurem erialane kogemus, võib soodustada liidu materiaalõiguse teatavas valdkonnas ühetaolist ja asjatundlikumat õigusemõistmist ning õigussubjektidele liidu õigusest tulenevate õiguste tõhusamat kaitset (12. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Baczó ja Vizsnyiczai, C‑567/13, EU:C:2015:88, punktid 46 ja 58).

266

Seega tuleb tõdeda, et kuigi iga liikmesriik peab oma riigisisese õiguskorra raames määrama pädevad kohtud ja kehtestama menetluskorra õigussubjektidele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse tagamiseks, on liikmesriikidel siiski kohustus tagada kõigil juhtudel nende õiguste tõhus kaitse. Nagu nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, ei tohi õigussubjektidele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse tagamiseks mõeldud hagide menetluskorra tõttu olla liidu õiguskorra raames antud õiguste kasutamine praktiliselt võimatu või ülemäära keerukas, ning see nõue kehtib ka nende kohtute määramise kohta, kes on pädevad lahendama nimetatud õiguse alusel esitatud hagisid. Nimelt kahjustab selle nõude eiramine, nagu ka selle nõude menetluskorra kindlaksmääramise kontekstis täitmata jätmine tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet (vt selle kohta 15. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Impact, C‑268/06, EU:C:2008:223, punktid 44–48; 27. juuni 2013. aasta kohtuotsus Agrokonsulting-04, C‑93/12, EU:C:2013:432, punktid 35–37 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus XC jt, C‑234/17, EU:C:2018:853, punktid 22 ja 23).

267

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et hagiavalduses ei ole komisjon ei väitnud ega a fortiori tõendanud, et vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide abil pädevuse keskendamisega erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumile kaasnevad sellised menetluslikud puudused, mis võivad kahandada liidu õiguskorrast tulenevate õiguste tõhusust, muutes nende õiguste teostamise kohtuvaidluse poolele praktiliselt võimatuks või ülemäära keerukaks.

268

Kolmandaks on sellegipoolest oluline tõdeda, et erinevalt liidu materiaalõiguse sätetega seotud pädevusest, mida on käsitletud käesoleva kohtuotsuse punktides 265 ja 266 viidatud kohtuotsuste aluseks olnud kohtuasjades, puudutab kohtute pädevuse ümberjaotamine ja keskendamine, mida komisjon kritiseerib teises väites, teatavaid nõudeid, mis tulenevad ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust ja harta artiklist 47, st õigusnorme, mis laadilt on ühtaegu nii põhiseaduslikud kui ka menetlusnormid ja mille järgimine peab lisaks olema horisontaalselt tagatud igas liidu õiguse kohaldamise sisulises valdkonnas ja kõigis liikmesriigi kohtutes, mis lahendavad sellise valdkonna kohtuasju.

269

Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 69 on meelde tuletatud, on ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik ELL artiklis 2 nimetatud õigusriigi väärtuse konkreetne väljendus ja kohustab liikmesriike sätestama õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteemi, millega õigussubjektidele on tagatud õigus tõhusale kohtulikule kaitsele kõigis liidu õigusega hõlmatud valdkondades ning ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus osutatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mis nüüdseks on sätestatud harta artiklis 47.

270

Olgu öeldud, et kaks viimati mainitud liidu õiguse sätet ja kõnealune üldpõhimõte on tihedalt seotud liidu õiguse esimuse põhimõttega. Kõnealuse põhimõtte rakendamine liikmesriikide kohtutes aitab nimelt kaitsta õigusi, mis tulenevad üksikisikutele liidu õigusest (vt selle kohta 8. septembri 2010. aasta kohtuotsus Winner Wetten, C‑409/06, EU:C:2010:503, punktid 53–55 ja seal viidatud kohtupraktika).

271

Liidu õiguse esimuse põhimõttest, mis on laadilt põhiseaduslik põhimõte, tuleneb vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 228 viidatud väljakujunenud kohtupraktikale nõue, et liikmesriigi kohtud, kelle ülesanne on kohaldada liidu õiguse sätteid oma pädevuse piires, peavad tagama nende sätete täieliku toime nende menetluses olevates kohtuasjades, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata mis tahes riigisisese õigusnormi, mis on vastuolus vahetut õigusmõju omava liidu õiguse sättega, ilma et nad peaks taotlema või ootama selle riigisisese õigusnormi eelnevat kõrvaldamist seadusandliku või muu põhiseadusliku menetluse teel.

272

Niisiis on Euroopa Kohus otsustanud, et liidu õigusele eriomaste nõuetega on vastuolus liikmesriigi õiguskorra mis tahes säte või mis tahes seadusandlik, haldus- või kohtupraktika, mis kahandab liidu õiguse tõhusust, keelates kohtul, kes on pädev seda õigust kohaldama, teha juba selle õiguse kohaldamise ajal kõik vajalik selleks, et jätta kohaldamata riigisisesed õigusnormid, mis võivad olla takistuseks liidu õiguse vahetult kohaldatavate normide täielikule toimele (4. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Minister for Justice and Equality ja Commissioner of An Garda Síochána, C‑378/17, EU:C:2018:979, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

273

Euroopa Kohus on täpsustanud, et sellise olukorraga võib tegemist olla siis, kui liidu õiguse sätte ja riigisisese seaduse vahelise vastuolu korral on selle vastuolu lahendamise ainupädevus antud muule iseseisva kaalutlusõigusega organile kui kohus, kes peab tagama liidu õiguse kohaldamise (4. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Minister for Justice and Equality and Commissioner of An Garda Síochána, C‑378/17, EU:C:2018:979, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika), isegi kui sellest tulenev liidu õiguse täieliku toime takistus on üksnes ajutine (8. septembri 2010. aasta kohtuotsus Winner Wetten, C‑409/06, EU:C:2010:503, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

274

Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 128 märgitud, on liidu õiguskorra eripära ja autonoomia säilitamiseks aluslepingutega loodud kohtusüsteem, mille eesmärk on tagada liidu õiguse tõlgendamise järjepidevus ja ühtsus, ning selle raames on liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesanne tagada nii liidu õiguse täielik kohaldamine kõigis liikmesriikides kui ka õigussubjektidele liidu õigusest tulenevate õiguste tõhus kohtulik kaitse.

275

Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et selliselt kujundatud kohtusüsteemi nurgakivi on ELTL artiklis 267 sätestatud eelotsusemenetlus, mille eesmärk on Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise dialoogi abil tagada liidu õiguse ühtne tõlgendamine, mis omakorda võimaldab tagada selle õiguse järjepidevuse, täieliku toime ja autonoomia ning lõppkokkuvõttes aluslepingutega kehtestatud õiguse eriomase olemuse (24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus XC jt, C‑234/17, EU:C:2018:853, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

276

Nagu on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktides 129–131, on Euroopa Kohus selles kontekstis muu hulgas leidnud, et põhiõigus seaduse alusel moodustatud sõltumatule ja erapooletule kohtule tähendab, et iga riigisisene kohus, kes peab liidu õigust kohaldama, on kohustatud asjasse puutuva tõsise kahtluse korral kontrollima, kas ta oma koosseisu poolest on selline kohus, kuna selline kontrollimine on vajalik usalduse seisukohalt, mida demokraatliku ühiskonna kohtud peavad õigussubjektides äratama, või siis peab sellisel riigisisesel kohtul olema teatud asjaoludel võimalik kontrollida, kas kohtuniku ametisse nimetamise menetluse õigusvastasus võib olla tinginud nimetatud põhiõiguse riive.

277

Sellegipoolest võib olla põhjendatud, et kohtunik, kes ei ole end ise taandanud ja kelle suhtes on menetlusosaline potentsiaalse huvide konflikti alusel esitanud taandamise avalduse, ei osale sellise avalduse kohta otsuse tegemisel ning vastav otsustuspädevus antakse üle – nagu toimiti Poolas enne vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide jõustumist – sõltuvalt olukorrast kas asjaomase kohtu teisele koosseisule või kõrgema astme kohtule. Samamoodi võib korrakohase õigusemõistmisega olla kooskõlas see, kui mitme kohtu vahel tekkida võiva sisulise või territoriaalse pädevuse konflikti üle otsustab kolmas organ.

278

Seevastu käesoleva kohtuotsuse punktis 276 nimetatud kohustustega on välistatud, et sellise kohtuvõimu ümberkorraldamise raames, mille komisjon on oma teises väites vaidlustanud, võiks liikmesriikide kohtutel olev ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust ja harta artiklist 47 – nagu neid sätteid on tõlgendanud Euroopa Kohus – tulenevate nõuete täitmise kontrolli ja hilisema kohaldamise pädevus üldiselt ja erisusteta kuuluda ühele ainsale riigisisesele kohtuorganile, eriti kui riigisisestest õigusnormidest tulenevalt ei saa see kohtuorgan analüüsida teatavaid neile nõuetele eriomaseid aspekte.

279

Sellega seoses tuleb lisaks märkida, et kaalutlused, millele Euroopa Kohus on viidanud käesoleva kohtuotsuse punktis 265 meenutatud kohtupraktikas ja mis puudutavad spetsialiseerumise võimalikke eeliseid õigusemõistmise, asjatundlikkuse, menetluse keskmise kestuse piiramise või õiguse kohaldamise ühetaolisuse seisukohalt, ei saa olla kaalukamad kui tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttest tulenevad nõuded, mille järgimise peab iga riigisisene kohus olema suuteline konkreetse enda lahendatava kohtuvaidluse puhul tagama, sõltumata oma sisulise pädevuse tasemest või valdkonnast, alustades vajaduse korral ELTL artikli 267 alusel dialoogi Euroopa Kohtuga.

280

Käesolevas asjas tuleb märkida ühelt poolt, et nende riigisiseste õigusnormide, mille komisjon teises väites on vaidlustanud, eesmärk on anda sellest põhimõttest tulenevate ja kõigi üld- ja halduskohtute ja nende kohtunike sõltumatust puudutavate nõuete üldise kontrolli ainupädevus ühele ja ainsale kohtuorganile, käesoleval juhul Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) spetsialiseerunud kolleegiumile, välistades võimaluse, et sellist kontrolli teostab mõni muu mainitud kohus, sealhulgas seega ka Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) ja Naczelny Sąd Administracyjny (kõrgeim halduskohus) teised kolleegiumid, ning jättes selle tulemusel pädevuseta need liikmesriigi kohtud, kellel seni oli pädevus läbi viia nende nõuete eri liiki kontrolli ja kohaldada selle kontekstis vahetult Euroopa Kohtu praktikast tulenevaid juhiseid.

281

Esimesena on nimelt erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumile – nagu nähtub kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 26 lõikest 2 – antud ainupädevus otsustada taotluste või avalduste üle, mis puudutavad kohtuniku taandamist või asja lahendava kohtu määramist, sealhulgas väidete üle, mis põhinevad asjaomase kohtu või kohtuniku sõltumatuse puudumisel, kusjuures iga muud kohtuasja lahendav kohus peab sellise taotluse või avalduse viivitamata üle andma mainitud kolleegiumile, sealhulgas juhul, kui kohtuasja sisuline küsimus kuulub liidu õiguse reguleerimisalasse.

282

Teisena tuleneb kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 82 lõigetest 2–5, et erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi täiskogul on pädevus, mis ühtlasi on ainupädevus juhul, kui Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus), sealhulgas selle kohtu mõne teise kolleegiumi lahendatava kassatsioonkaebuse või muu edasikaebuse läbivaatamise käigus kerkib kohtuniku või kohtu sõltumatust puudutav õigusküsimus. Nimelt on selle seaduse artikli 82 lõikes 2 kirjeldatud juhuks ette nähtud, et Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kolleegium, kes asjaomast kohtuasja lahendab, peatab menetluse ja annab asja üle erakorralisele kontrolli ja avalike asjade kolleegiumile, kusjuures on täpsustatud, et viimati mainitud kolleegiumi sel alusel tehtud otsus on siduv Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) kõigile kolleegiumidele.

283

Kolmandana on kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 26 lõigetes 4–6 muu hulgas ette nähtud, et erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi ainupädevuses on kaebused Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus), üldkohtute, sõjaväekohtute ja halduskohtute, sealhulgas Naczelny Sąd Administracyjny (kõrgeim halduskohus) jõustunud lahendite õigusvastasuse tuvastamise nõudes, kui õigusvastasus tuleneb kohtuasja lahendanud isiku kohtunikustaatuse kahtluse alla seadmisest.

284

Tuleb aga märkida, et kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 26 lõigete 4–6 üldine sõnastus ilmselgelt võimaldab erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumil kõigil juhtudel, kui kahtluse alla on seatud asja mis tahes etapis lahendanud isiku kohtunikustaatus, tagantjärele kontrollida kõigi teiste Poola üld- ja halduskohtute, sealhulgas Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) ja Naczelny Sąd Administracyjny (kõrgeim halduskohus) teiste kolleegiumide jõustunud lahendeid.

285

Teiselt poolt on oluline arvestada sellega, et teises väites vaidlustatud riigisisesed õigusnormid lisati muutmisseadusega kõrgeima kohtu seadusesse kiireloomulistena ja erilises kontekstis, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktides 140–145, samal ajal kui sätted, mille komisjon on vaidlustanud esimeses ja kolmandas väites. Nagu nähtub esimese ja kolmanda väite analüüsi raames esitatud järeldustest, nõustus Euroopa Kohus nende väidetega muu hulgas põhjusel, et Sąd Najwyższy (kõrgeima kohus) ja kõigi üld- ja halduskohtute kohtunike suhtes kehtestatud keeldude ja distsiplinaarsüütegude tõttu takistavad vaidlusalused riigisisesed õigusnormid neil kohtutel teha teatud järeldusi ja anda hinnanguid, milleks liidu õigus – arvestades ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust ja harta artiklist 47 tulenevaid nõudeid – neid teatud asjaoludel siiski kohustab.

286

Sellises kontekstis vähendab asjaolu, et liikmesriigi seadusandja korraldas ümber senise kohtualluvuse korra ja andis üheleainsale riigisisesele organile ainupädevuse kontrollida ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus ja harta artiklis 47 sätestatud põhiõigusest tõhusale kohtulikule kaitsele tulenevate teatavate oluliste nõuete täitmist – kusjuures vajadus seda kontrollida võib olukorrast sõltuvalt tekkida igas liikmesriigi kohtus – koostoimes eespool nimetatud keeldude ja distsiplinaarsüütegude kehtestamisega, veelgi selle põhiõiguse järgimise kontrolli tõhusust, mis liidu õiguse kohaselt on siiski kõigi riigisiseste kohtute ülesanne. See järeldus peab seda enam paika põhjusel, et käesoleval juhul ei saa see kohtuorgan – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 198 – lahendada talle riigisisese kohtu poolt üle antud nõuet, mis puudutab kohtuniku ametisse nimetamise ning tema õigusemõistmise pädevuse õiguspärasuse tuvastamist ja hindamist.

287

Lisaks on samuti rikutud liidu õiguse esimuse põhimõtet komisjoni teise väite raames vaidlustatud riigisiseste õigusnormidega, mis vahet tegemata takistavad kõigil teistel kohtutel – sõltumata nende astmest kohtute hierarhias või menetlusstaadiumist, milles nad otsuse teevad, ning isegi kui nende lahendatav kohtuasi sõltuvalt olukorrast puudutab liidu materiaalõiguse normide kohaldamist – teha viivitamata kõik vajalik selleks, et tagada asjaomaste õigussubjektide õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata riigisisesed õigusnormid, mis on vastuolus sellest õigusest tulenevate nõuetega.

288

Mis lõpuks puutub muutmisseaduse artiklisse 10, siis piisab, kui märkida, et kuna sisuliselt on selle artikli eesmärk täpsustada, millises ulatuses ja kuidas tuleb erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumile käesoleva kohtuotsuse punktides 281–283 nimetatud riigisiseste õigusnormidega antud ainupädevust kasutada neis kohtuasjades, mis on pooleli selle seaduse jõustumise kuupäeval, siis on see artikkel lahutamatult seotud mainitud teiste õigusnormidega ja järelikult on selles käesoleva kohtuotsuse punktides 268–287 esitatuga samal põhjusel eiratud nii ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku ja harta artiklit 47 kui ka liidu õiguse esimuse põhimõtet.

289

Eelnevatest kaalutlustest järeldub, et teise väitega tuleb nõustuda niivõrd, kuivõrd see põhineb ELL lepingu artikli 19 lõike 1 teise lõigu koosmõjus harta artikliga 47 ning liidu õiguse esimuse põhimõtte rikkumisel.

290

Seoses ELTL artikliga 267 tuleb tõdeda, et ainuüksi asjaolu, et ühele kohtuorganile, nimelt käesoleval juhul erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumile, on antud ainupädevus lahendada teatavaid küsimusi, mis puudutavad ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu ja harta artikli 47 kohaldamist, võib takistada teistel liikmesriigi kohtutel, kes kirjeldatud viisil on jäetud ilma riigisisesest pädevusest lahendada ise neid küsimusi, esitada Euroopa Kohtule selles küsimuses eelotsusetaotlust või vähemalt kahandada nende huvi seda teha, mille puhul – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 155–158 esitatud põhimõtetest – on tegemist ELTL artikli 267 rikkumisega.

291

Lisaks sellele tuleb seoses muutmisseaduse ja vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide vastuvõtmise üldisema kontekstiga ka meenutada, et viimasel ajal – nagu märgib komisjon ja nagu nähtub mitmest Euroopa Kohtu äsjasest otsusest – on seoses hiljutiste Poola kohtusüsteemi puudutavate seadusandlike reformidega mitmekordistunud Poola riigivõimu katsed takistada selle liikmesriigi kohtutel esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu ja harta artikli 47 tõlgendamise kohta – või kahandada nende huvi seda teha (vt eelkõige 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus A.B. jt (kohtunike nimetamine kõrgeimasse kohtusse – kaebused), C‑824/18, EU:C:2021:153, punktid 99–106 ning seal viidatud kohtupraktika).

292

Eeltoodut arvestades tuleb teise väitega nõustuda.

293

Komisjoni viienda väite kohaselt on üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikliga 88a, kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 45 lõikega 3 ja halduskohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 8 lõikega 2 rikutud harta artiklit 7 ja artikli 8 lõiget 1 ning isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punkte c ja e ja lõiget 3 ning artikli 9 lõiget 1.

294

Komisjon on seisukohal, et niivõrd, kuivõrd nende riigisiseste õigusnormide alusel on asjaomaste eri kohtute kohtunikud kohustatud esitama kirjaliku deklaratsiooni oma liikmesuse kohta ühingutes, mittetulunduslikes sihtasutustes või parteides ning neis täidetavate ülesannete kohta, ning neis on sätestatud, et selline teave avaldatakse väljaandes Biuletyn Informacji Publicznej, tingivad need normid isikuandmete töötlemise, sest asjaomane teave puudutab täpselt määratletud füüsiliste isikute eraelu.

295

Lisaks ei kuulu selliste isikuandmete kogumine ja avaldamine kohtukorralduse valdkonda ning igal juhul ei saa nende andmete ja kohtuniku ülesannete täitmise vahel esineda võiva funktsionaalse seose alusel välistada neid meetmeid isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamisalast. Need meetmed on kavandatud mõjutama kohtunike karjääri ja nende ametiülesannete täitmist ning võivad kahandada nende sõltumatust, kuigi nende kohtunike sõltumatuse kaitse peaks olema tagatud ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu alusel juhtudel, kui nad peavad kohaldama ja tõlgendama liidu õigust.

296

Peale selle kuuluvad kõnealused isikuandmed andmetena, millest võivad ilmneda asjaomaste kohtunike poliitilised vaated või filosoofilised veendumused, selliste tundlike andmete kategooriatesse, mille suhtes kohaldatakse isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 9 lõikes 1 sätestatud keeldude ja tugevdatud kaitse korda.

297

Komisjon on seisukohal, et isegi kui pidada õiguspäraseks kohtunike poliitilise neutraalsuse ja erapooletuse säilitamise ning nende erapooletuse suhtes usalduse säilitamise ja ametiväärikuse kaitsmise eesmärke, mis on esitatud üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 88a vastuvõtmise aluseks olnud eelnõu seletuskirja põhjendustes, ei ole kõnealune deklareerimis- ja avaldamiskohustus siiski nende eesmärkide saavutamiseks vajalik. Seega ei ole neist kohustustest tingitud sekkumine asjaomaste isikute õigusesse eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kujutab endast käesoleva kohtuotsuse punktis 293 mainitud liidu õiguse eri sätetest tulenevate nõuete rikkumist.

298

Nimelt ei piirdu kõnealused meetmed rangelt sellega, mis on vajalik loetletud eesmärkide saavutamiseks, sest selleks on olemas vähem piiravad meetmed, nagu taandamise kord ja kutsestandardite järgimise tagamise või kohtunike kolleegiumide liikmete nimetamise eest vastutavatele organitele teabe esitamine kohtunike nende ametiülesannetega hõlmamata tegevuse kohta, mis võivad tingida nende huvide konflikti konkreetses kohtuasjas. Need vähem sekkuvad meetmed võimaldavad pealegi ära hoida sel viisil kogutud teabe kasutamise muul kui väidetavalt taotletaval eesmärgil, näiteks kohtunikele välise surve avaldamiseks, mis kahandab nende sõltumatust, või nende ametialase maine ja autoriteedi õõnestamiseks, süvendades üldsuse usaldamatust nende suhtes, ning kahjustades nende karjääri, muutes nad altiks diskrimineerimisele.

299

Samuti on isiku varasem liikmesus parteis tema kohtunikuks nimetamisele eelnenud eraelu osa ega mõjuta vahetult tema praegust tegevust. See peab paika eriti 29. detsembrist 1989 varasema partei liikmesuse puhul, kuna sellise teabe saamine ei ole mingil moel asjakohane selleks, et enam kui 30 aastat hiljem hinnata kohtuniku erapooletust tema lahendatavas kohtuasjas. Seega ei ole ka selliste isikuandmete kohustuslik deklareerimine ja avaldamine sobiv nende eesmärkide saavutamiseks, millele on viidatud käesolevas kohtuasjas.

300

Kõnealused riigisisesed meetmed kujutavad endast tegelikult vahendit kohtunike järelevalveks, mille ühtäkki kehtestamiseks puudub konkreetne põhjendus või vajadus, sest kohtunike apoliitilisus ja erapooletus on juba ammu tagatud, eeskätt põhiseaduse artikliga 178, milles on sätestatud selline apoliitiline staatus, ning samuti ametivandega, mille sõnastuse kohaselt mõistavad kohtunikud õigust täiesti erapooletult, ning üldkohtute seaduse artiklites 66 ja 82 sätestatud kohustusega hoiduda mis tahes tegevusest, mis võib kahandada usaldust nende erapooletuse suhtes.

301

Poola Vabariik väidab kõigepealt vastu, et isikuandmete kaitse üldmäärus ei ole kohaldatav kõne all oleva isikuandmete töötlemise suhtes, kuna see toimub tegevuse raames, mis on väljaspool liidu õiguse kohaldamisala selle määruse artikli 2 lõike 2 punkti a tähenduses, nimelt kohtukorralduse ja õigusemõistmise valdkonnas, millega kõnealustel andmetel on vahetult seos, sest need on seotud kohtuniku ametiülesannete täitmisega.

302

Järgmiseks väidab Poola Vabariik, et isegi kui eeldada, et isikuandmete kaitse üldmäärus on käesolevas asjas kohaldatav, on vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide õiguspärane eesmärk suurendada kohtunike erapooletust ja poliitilist neutraalsust, andes õigussubjektidele teada võimalikest taandamise alustest, millele nad võivad konkreetses kohtuasjas tugineda, ning need riigisisesed õigusnormid on selle eesmärgi suhtes proportsionaalsed.

303

Esiteks võib nimelt varasem – isegi enne 29. detsembrit 1989 – liikmesus parteis kohtusüsteemi politiseerimise ajaloolist konteksti arvestades mõjutada asjaomase kohtuniku ametiülesannete täitmist nii praegu kui ka tulevikus.

304

Teiseks ei ole komisjon põhjendanud oma seisukohta, et vaidlusaluste riigisiseste õigusnormidega võidakse õõnestada kohtunike ametialast mainet ja kahandada nende sõltumatust ning tingida ohu, et neid ametialase karjääri vältel diskrimineeritakse või sellel eesmärgil ära kasutatakse. Eelkõige ei mõjuta kõnealuste andmete esitamine kohtuniku õigusemõistmise pädevust, kohtuasjade jaotamist kohtus, kuhu ta kuulub, ega asjaomase isiku karjääri. Samuti ei kahanda nende andmete esitamine asjaomase kohtuniku sõltumatust või erapooletust seoses tema lahendatavate kohtuasjadega ega too kaasa tema automaatset taandamist nendes kohtuasjades. Lisaks ei ole komisjon nimetanud ühtegi konkreetset juhtumit, kus neid andmeid oleks kasutatud komisjoni väidetud viisil.

305

Kolmandaks ei ole vaidlusaluste riigisiseste õigusnormidega taotletavat eesmärki võimalik saavutada vähem piiravate meetmetega, kuna nende andmetega tutvumise võimaluse puudumise korral ei ole õigussubjektidel võimalik teada saada neid puudutavat kohtuasja lahendava kohtuniku puhul taandamise aluste olemasolust.

306

Lisaks ei kuulu asjaomased andmed ühtegi isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 9 lõikes 1 ette nähtud kategooriasse, kuna vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide kohaselt ei pea kohtunik tegelikult esitama andmeid oma poliitiliste vaadete või filosoofiliste veendumuste kohta. Pealegi puudub neis riigisisestes õigusnormides mis tahes loetelu selle kohta, mis laadi liikmesusest tuleb teatada, mistõttu tuleb juhtumipõhiselt otsustada, kas asjaomane deklareerimiskohustus on kohaldatav, võttes muu hulgas arvesse eraellu sekkumise piiranguid ja eelkõige põhiseaduse artikli 53 lõiget 7, mis keelab riigiasutustel nõuda isiku maailmavaate, veendumuste või usutunnistuse avalikustamist. Igal juhul vastavad need riigisisesed õigusnormid Poola Vabariigi eespool esitatud põhjustel ka isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 9 lõike 2 punktis g sätestatud proportsionaalsuse nõudele.

307

Lõpuks leiab Poola Vabariik, et komisjon püüab enda tõendamiskoormise üle kanda Poola Vabariigile, väites, et viimane peab esitama asjaolud, mis põhjendavad asjaomaste riigisiseste õigusnormide vastuvõtmist ja proportsionaalsust, üksnes seetõttu, et neid õigusnorme varem olemas ei olnud.

308

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et esiteks on komisjon viiendas väites esitanud Euroopa Kohtule nõude tuvastada, et kuna Poola Vabariik võttis vastu üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 88a, kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 45 lõike 3 ja halduskohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 8 lõike 2, siis on see liikmesriik rikkunud nii isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punktidest c ja e ja lõikest 3 ning artikli 9 lõikest 1 kui ka harta artiklist 7 ja artikli 8 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.

309

Seda arvestades peab Euroopa Kohus tegema otsuse komisjoni väidetud eri rikkumiste kohta (vt analoogia alusel 21. mai 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (kasutusvaldus põllumajandusmaale), C‑235/17, EU:C:2019:432, punkt 131, ja 18. juuni 2020. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Ungari (ühenduste läbipaistvus), C‑78/18, EU:C:2020:476, punkt 143).

310

Mis teiseks puudutab nende riigisiseste õigusnormide eset, mille komisjon on viienda väite raames vaidlustanud, siis tuleb ühelt poolt märkida, et need kohustavad Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus), üldkohtute ja halduskohtute kohtunikke esitama vastavalt kohtule, kuhu nad kuuluvad, ja nende ametikohale selles kohtus deklaratsiooni, mis tuleb enamikul juhtudel esitada üld- või halduskohtu esimehele, ning erandjuhul, kui esitaja on Sąd Apelacyjny (apellatsioonikohus) esimees, Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) esimees või Naczelny Sąd Administracyjny (kõrgeim halduskohus) esimees, kas kohtute nõukojale või justiitsministrile. Samade riigisiseste õigusnormide kohaselt peavad need liikmesriigi eri asutused seejärel 30 päeva jooksul avaldama asjaomastes deklaratsioonides esitatud andmed väljaandes Biuletyn Informacji Publicznej.

311

Kuna komisjon taunib selle teabe kogumist põhjusel, et seda tehakse mainitud avaldamise eesmärgil, siis tuleb neid kahte asjaomast toimingut analüüsida koos ja nende liidu õiguse sätete alusel, mida komisjoni väitel on käesolevas asjas rikutud.

312

Teiselt poolt on oluline märkida, et nagu nähtub vaidlustatud riigisisestest õigusnormidest ja täpsemalt üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 88a sõnastusest, millele omakorda on viidatud kõrgeima kohtu seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 45 lõikes 3 ja halduskohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 8 lõikes 2, on olemas kolme liiki andmeid, mis tuleb veebis avaldamise eesmärgil deklareerida. Nimelt kuuluvad esimesse liiki andmed kohtuniku liikmesuse kohta ühingus ning märkida tuleb selle ühingu nimi ja asukoht, ühingus täidetud ülesanded ja liikmesuse ajavahemik, teise liiki kuuluvad andmed kohtuniku tegevuse kohta mittetulunduslikus sihtasutuses ning märkida tuleb selle sihtasutuse nimi ja asukoht ning tegutsemise ajavahemik, kolmandasse liiki kuuluvad andmed asjaomase isiku kuulumise kohta parteisse enne tema kohtunikuks nimetamist ja tema ametiaja jooksul enne 29. detsembrit 1989 ning märkida tuleb partei nimi, selles täidetud ülesanded ja liikmesuse ajavahemik.

313

Kuna Poola Vabariik väidab, et isikuandmete kaitse üldmäärus ei ole vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide suhtes kohaldatav, siis tuleb kõigepealt meenutada, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 2 lõike 1 kohaselt kohaldatakse seda määrust isikuandmete täielikult või osaliselt automatiseeritud töötlemise suhtes ning isikuandmete automatiseerimata töötlemise suhtes, kui kõnealused isikuandmed kuuluvad andmete kogumisse või kui need kavatsetakse andmete kogumisse kanda.

314

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 2 lõike 2 punktis a on omakorda sätestatud, et määrust ei kohaldata, kui isikuandmeid töödeldakse muu kui liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluva tegevuse käigus.

315

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et vaidlusalused riigisisesed õigusnormid ei saa sellistena olla isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamisalast välistatud põhjusel, et nende normide ese on andmed kohtunike kohta, ega asjaolu tõttu, et need andmed võivad teatud viisil olla seotud kohtunike ametiülesannete täitmisega.

316

Nimelt tuleb meenutada, et kuna isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 2 lõike 2 punktis a ette nähtud erandi kohaselt ei ole selles määruses sätestatud isikuandmete kaitse kord kohaldatav ja seega on tegemist kõrvalekaldumisega määruse põhieesmärgist kindlustada seoses isikuandmete töötlemisega kaitse sellistele füüsiliste isikute põhiõigustele ja -vabadustele nagu õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele ja õigus isikuandmete kaitsele, mis on tagatud harta artiklitega 7 ja 8, siis tuleb seda erandit, nagu ka teisi artikli 2 lõikes 2 sätestatud kohaldatavuse erandeid, tõlgendada kitsalt (vt selle kohta 14. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Buivids, C‑345/17, EU:C:2019:122, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 22. juuni 2021. aasta kohtuotsus Latvijas Republikas Saeima (karistuspunktid), C‑439/19, EU:C:2021:504, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

317

Euroopa Kohus on seetõttu otsustanud, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 2 lõike 2 punkti a, tõlgendatuna lähtuvalt selle määruse põhjendusest 16 ja artikli 2 lõike 2 punktist b ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 1995, L 281, lk 31; ELT eriväljaanne 05/01, lk 23) artikli 3 lõike 2 esimesest taandest, mille osaline edasiarendus on kõnealuse määruse artikli 2 lõike 2 punktides a ja b, tuleb käsitada nii, et selle ainus eesmärk on jätta isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamisalast välja isikuandmete töötlemine riigiasutustes riigi julgeoleku tagamiseks või samasse kategooriasse liigitatava tegevuse raames, mistõttu üksnes asjaolust, et andmeid töötleb riik või riigiasutus, ei piisa, et kõnealune erand oleks automaatselt kohaldatav sellise tegevuse suhtes (vt selle kohta 22. juuni 2021. aasta kohtuotsus Latvijas Republikas Saeima (karistuspunktid), C‑439/19, EU:C:2021:504, punktid 63–66 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 20. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Koalitsia Demokratichna Bulgaria – Obedinenie, C‑306/21, EU:C:2022:813, punktid 36–39).

318

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 2 lõike 2 punktis a osutatud riigi julgeoleku tagamisele suunatud tegevus hõlmab eelkõige tegevust, mille eesmärk on kaitsta riigi olulisi funktsioone ja ühiskonna põhihuve (22. juuni 2021. aasta kohtuotsus Latvijas Republikas Saeima (karistuspunktid), C‑439/19, EU:C:2021:504, punkt 67, ja 20. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Koalitsia Demokratichna Bulgaria – Obedinenie, C‑306/21, EU:C:2022:813, punkt 40).

319

Kuigi liikmesriigi pädevuses on tagada riigis korrakohane õigusemõistmine ja eelkõige kohtunike staatuse ja nende ametiülesannete täitmise suhtes kohaldatavate eeskirjade kehtestamine, ei saa komisjoni viienda väite raames vaidlustatud riigisiseste õigusnormidega reguleeritud toiminguid pidada osaks tegevusest, mis ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 2 lõike 2 punkti a tähenduses, nagu seda on näiteks tegevus, mille eesmärk on riigi julgeoleku tagamine.

320

Sellega seoses nähtub isikuandmete kaitse üldmääruse põhjendusest 20 sõnaselgelt, et seda määrust kohaldatakse muu hulgas kohtute ja muude õigusasutuste tegevuse suhtes, arvestades teatavaid kõnealuse määrusega sätestatud või lubatud täpsustusi juhtudeks, kui sellised kohtud või muud õigusasutused tegutsevad õigusemõistmise ülesandeid täites.

321

Ent tuleb tõdeda, et kuigi vaidlusalustes riigisisestes õigusnormides on sätestatud – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 312 –, et kõnealuseid andmeid peavad üldjuhul koguma ja need veebis avaldama kas kohtu- või halduskohtute esimehed ja erandjuhul kohtute nõukoda või justiitsminister, ei ole sellised toimingud osa asjaomaste asutuste õigusemõistmise ülesannetest, mistõttu isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 2 lõike 2 punkt a ei ole nende toimingute suhtes kohaldatav.

322

Teiseks tuleb meenutada, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 lõikes 1 on isikuandmete mõiste määratletud kui igasugune teave tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta. Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 lõikes 2 on töötlemise mõiste omakorda määratletud kui isikuandmete või nende kogumitega tehtav automatiseeritud või automatiseerimata toiming või toimingute kogum ja selliste toimingute näitena on loetletud nende andmete kogumine, dokumenteerimine ja levitamise või muul moel kättesaadavaks tegemise teel avalikustamine.

323

Käesoleval juhul tuleb ühelt poolt tõdeda, et andmed, mille deklareerimine ja veebis avaldamine on kohustuslik, on seotud tuvastatud või tuvastatavate füüsiliste isikutega ja on seega hõlmatud isikuandmete mõistega isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 lõike 1 tähenduses. Nimelt on need andmed seotud nimeliselt määratletud isikutega ja sisaldavad teavet nende liikmesuse kohta ühingutes, mittetulunduslikes sihtasutustes ja parteides ning neis täidetavate või varem täidetud ülesannete kohta. Mis puudutab asjaolu, et andmed esitatakse deklarantide kutsetegevuse raames, ei välista see nende määratlemist isikuandmetena (1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Vyriausioji tarnybinės etikos komisija, C‑184/20, EU:C:2022:601, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

324

Teiselt poolt on selliste riigisiseste õigusnormidega, mis – sarnaselt käesoleva juhuga – kohustavad asjaomaseid andmeid deklareerima ja neid veebis avaldama, reguleeritud nende andmete kogumine, salvestamine ja levitamine, mis kõik on isikuandmete kaitse artikli 4 punkti 2 tähenduses töötlemisena käsitatavad toimingud (vt seoses isikuandmete veebis avaldamisega 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Vyriausioji tarnybinės etikos komisija, C‑184/20, EU:C:2022:601, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

325

Eelnevate kaalutluste põhjal tuleb järeldada, et vaidlusalused riigisisesed õigusnormid kuuluvad isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamisalasse ja peavad seega olema kooskõlas selle määruse sätetega, mida komisjoni väitel on käesoleval juhul rikutud.

326

Harta artikli 51 lõike 1 kohaselt on harta sätted ette nähtud liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise puhuks.

327

Käesoleva kohtuotsuse punktides 313–325 esitatud kaalutlustest nähtub, et vaidlusalustes riigisisestes õigusnormides on reguleeritud isikuandmete töötlemine ja need normid kuuluvad isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamisalasse. Sellest tuleneb, et nende riigisiseste õigusnormide vastuvõtmise kontekstis oli Poola Vabariik muu hulgas kohustatud rakendama isikuandmete kaitse üldmäärust.

328

Lisaks sellele tuleb tõdeda, et kuna sellised isikuandmed sisaldavad teavet tuvastatud füüsiliste isikute kohta, mõjutab üldsusele antud võimalus tutvuda nende andmetega asjaomaste isikute põhiõigust eraelu puutumatusele, mis on tagatud harta artikliga 7, ilma et selles kontekstis omaks tähtsust asjaolu, et need andmed võivad olla seotud kutsetegevusega. Lisaks kujutab üldsusele võimaluse andmine tutvuda nende andmetega endast isikuandmete töötlemist, mis kuulub harta artikli 8 kohaldamisalasse (vt selle kohta 22. novembri 2022. aasta kohtuotsus Luxembourg Business Registers, C‑37/20 ja C‑601/20, EU:C:2022:912, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

329

Seega kujutab kolmandatele isikutele kõnealuste isikuandmetega tutvumise võimaluse andmine endast harta artiklites 7 ja 8 sätestatud põhiõiguste riivet, sõltumata sellest, kuidas esitatud andmeid hiljem kasutatakse. Sellega seoses ei ole oluline, kas asjasse puutuvad andmed eraelu kohta on tundlikud isikuandmed või mitte või kas puudutatud isikud on selle riive tõttu pidanud taluma mingeid ebamugavusi või mitte (vt selle kohta 22. novembri 2022. aasta kohtuotsus Luxembourg Business Registers, C‑37/20 ja C‑601/20, EU:C:2022:912, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

330

Eelnevatest kaalutlustest järeldub, et harta artikkel 7 ja artikli 8 lõige 1 on käesoleval juhul kohaldatavad ning vaidlusalused riigisisesed õigusnormid peavad seega olema kooskõlas nende artiklitega (vt selle kohta 18. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (ühenduste läbipaistvus), C‑78/18, EU:C:2020:476, punkt 103).

331

Alustuseks tuleb ühelt poolt rõhutada isikuandmete kaitse üldmääruse tihedat seost harta artikliga 7 ning artikli 8 lõikega 1, mille alusel tuleb nimetatud määrust tõlgendada.

332

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 1 lõikest 2 koosmõjus selle põhjendustega 4 ja 10 nähtub pealegi, et määruse üks eesmärk on tagada füüsiliste isikute põhiõiguste ja -vabaduste kõrgetasemeline kaitse isikuandmete töötlemisel; seda õigust tunnustatakse ka harta artiklis 8 ja see on tihedalt seotud harta artiklis 7 sätestatud õigusega eraelu puutumatusele (1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Vyriausioji tarnybinės etikos komisija, C‑184/20, EU:C:2022:601, punkt 61). Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 235 on märkinud, vastab selline töötlemine – tingimusel, et sellest määrusest tulenevad isikuandmete seadusliku töötlemise tingimused on täidetud – põhimõtteliselt harta artiklites 7 ja 8 sätestatud nõuetele (vt analoogia alusel 27. septembri 2017. aasta kohtuotsus Puškár, C‑73/16, EU:C:2017:725, punkt 102).

333

Teiselt poolt väljendab komisjon kahtlust, nagu nähtub tema viienda väite põhjendamiseks esitatud argumentidest, kas vaidlusaluste riigisiseste õigusnormidega tõepoolest soovitakse saavutada Poola Vabariigi nimetatud eesmärke, ning väidab, et nendest riigisisestest õigusnormidest tulenev isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitse põhiõiguste riive ei ole igal juhul kooskõlas proportsionaalsuse nõudega, mis tuleneb neist liidu õiguse eri sätetest, mida komisjoni väitel on rikutud. Kuna komisjon ei ole väitnud, et need riigisisesed õigusnormid ei vasta muudele liidu õiguse sätetest tulenevatele nõuetele, siis peab Euroopa Kohus seega piirduma komisjoni selliselt sõnastatud väite kontrollimisega ja sellest tulenevalt analüüsima üksnes seda, kas asjaomased riigisisesed õigusnormid on Poola Vabariigi väiteis nimetatud eesmärkidega proportsionaalsed.

334

Sellega seoses tuleb esiteks meenutada, et harta artiklitega 7 ja 8 tagatud põhiõigused eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele ei ole – nagu väljakujunenud kohtupraktikast selgub – absoluutsed õigused, vaid nendega tuleb arvestada, lähtudes nende funktsioonist ühiskonnas ja teiste põhiõigustega tasakaalustamisest. Seega on nende põhiõiguste piirangud lubatud tingimusel, et vastavalt harta artikli 52 lõikele 1 on need ette nähtud seadusega, neis on arvestatud põhiõiguste olemusega ja need on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Viimati nimetatud põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ja vastavad tegelikult liidu tunnustatud üldist huvi teenivatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi. Piirangud peavad piirduma sellega, mis on hädavajalik, ning sekkumist käsitlevates eeskirjades peab olema selgelt ja täpselt reguleeritud asjaomase meetme ulatus ja kohaldamine (1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Vyriausioji tarnybinės etikos komisija, C‑184/20, EU:C:2022:601, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).

335

Mis teiseks puudutab isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimest lõiku, siis selles on sätestatud ammendav ja piirav loetelu juhtudest, mille puhul isikuandmete töötlemist saab pidada õiguspäraseks. Seega peab isikuandmete töötlemisel selleks, et seda saaks pidada õiguspäraseks, olema tegemist ühega selles sättes ette nähtud juhtudest (1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Vyriausioji tarnybinės etikos komisija, C‑184/20, EU:C:2022:601, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

336

Vastavalt isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punktile c on töötlemine seaduslik, kui see on vajalik vastutava töötleja suhtes kehtiva õigusliku kohustuse täitmiseks. Määruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punkti e kohaselt on seaduslik ka töötlemine, mis on vajalik avalikes huvides või vastutava töötleja avaliku võimu teostamiseks.

337

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõikes 3 on nende mõlema seadusliku töötlemise juhtumi kohta täpsustatud, et töötlemise alus peab tulenema liidu õigusest või vastutava töötleja suhtes kohaldatavast liikmesriigi õigusest ning see õiguslik alus peab vastama avaliku huvi eesmärgile ja olema proportsionaalne taotletava õiguspärase eesmärgiga. Kuna neis nõuetes kajastuvad harta artikli 52 lõikest 1 tulenevad nõuded, tuleb neid tõlgendada nimetatud sätte alusel (1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Vyriausioji tarnybinės etikos komisija, C‑184/20, EU:C:2022:601, punkt 69).

338

Käesoleval juhul on vaidlustatud riigisiseste õigusnormide eesmärk, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 310, kohustada asjaomaseid kohtunikke esitama deklaratsiooni, sõltuvalt kohtust, kuhu nad kuuluvad, ja nende ametikohast selles kohtus, enamasti kas kohtu või halduskohtu esimehele ja erandjuhul kohtute nõukojale või justiitsministrile, et need ametiisikud saaksid deklaratsioonis sisalduvad andmed avaldada väljaandes Biuletyn Informacji Publicznej.

339

Kuna andmete kogumise, dokumenteerimise ja avalikustamise kohustus, mida need ametiisikud seega peavad täitma, tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 310 nimetatud sätetest, tuleb kõnealust isikuandmete töötlemist käsitada vajalikuna sellise õigusliku kohustuse täitmiseks, mis lasub kõigil nimetatud ametiisikutel kui isikuandmete vastutavatel töötlejatel. Järelikult on selle töötlemise puhul tegemist isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punktis c nimetatud juhuga (vt selle kohta 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Vyriausioji tarnybinės etikos komisija, C‑184/20, EU:C:2022:601, punkt 71).

340

Seoses isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punktis e sätestatud seadusliku töötlemise juhuga tuleb märkida, et eesmärk tagada kohtunike erapooletus, mis on muu hulgas välja toodud komisjoni viiendas väites vaidlustatud riigisiseseid sätteid sisaldava muutmisseaduse seletuskirjas, aitab tagada korrakohase õigusemõistmise, mis on avalikust huvist lähtuv eesmärk selle määruse nimetatud sätte tähenduses.

341

Kolmandaks on isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 9 lõikega 1 muu hulgas keelatud selliste isikuandmete töötlemine, mille käigus tulevad ilmsiks füüsilise isiku poliitilised vaated või usulised või filosoofilised veendumused. Vastavalt artikli 9 pealkirjale on tegemist isikuandmete eriliikidega, mis on isikuandmete kaitse üldmääruse põhjenduses 10 määratletud ka kui tundlikud andmed.

342

Teatavad erandid sellisest keelust on sätestatud isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 9 lõikes 2. Nagu nähtub isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 9 lõike 2 punktist g, ei kohaldata keeldu, kui töötlemine on vajalik olulise avaliku huviga seotud põhjustel liidu või liikmesriigi õiguse alusel ning on proportsionaalne taotletava eesmärgiga, austatud on õiguse isikuandmete kaitsele olemust ja tagatud on sobivad ja konkreetsed meetmed andmesubjekti põhiõiguste ja huvide kaitseks.

343

Seega nähtub isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 9 sõnastusest, et selles sättes ette nähtud keeld kehtib, arvestades selles määruses sätestatud erandeid, kõigi selles sättes nimetatud eri liiki andmete töötlemise liikide ja kõigi vastutavate töötlejate suhtes (vt selle kohta 24. septembri 2019. aasta kohtuotsus GC jt (tundlikele andmetele viitavate linkide eemaldamine), C‑136/17, EU:C:2019:773, punkt 42).

344

Selleks et kindlaks teha, kas vaidlustatud riigisisesed õigusnormid kuuluvad isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 9 kohaldamisalasse, tuleb kõigepealt meenutada, et see säte ei ole kohaldatav mitte ainult selles mainitud tundlike isikuandmete töötlemise suhtes, vaid ka siis, kui tegemist on andmetega, mis kaudselt kas loogilise induktsiooni või ristkontrolli tulemusel paljastavad sellist laadi teabe (vt selle kohta 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Vyriausioji tarnybinės etikos komisija, C‑184/20, EU:C:2022:601, punkt 123).

345

Samuti on oluline meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale toetab tundlike andmete mõiste laia tõlgendust käesoleva kohtuotsuse punktis 316 meelde tuletatud isikuandmete kaitse üldmääruse eesmärk, milleks on tagada füüsiliste isikute põhiõiguste ja -vabaduste, sealhulgas nende eraelu puutumatuse kõrgetasemeline kaitse seoses neid puudutavate isikuandmete töötlemisega. See tõlgendus on samuti kooskõlas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 9 lõike 1 eesmärgiga, milleks on tagada kõrgetasemeline kaitse sellise töötlemise eest, mille puhul võib nende andmete erilise tundlikkuse tõttu olla tegemist – nagu nähtub selle määruse põhjendusest 51 – harta artiklitega 7 ja 8 tagatud eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse põhiõiguste eriti tõsise riivega (vt selle kohta 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Vyriausioji tarnybinės etikos komisija, C‑184/20, EU:C:2022:601, punktid 125 ja 126).

346

Käesoleval juhul tuleb märkida, et kohtuniku varasemat liikmesust parteis ja selles parteis täidetud ülesandeid puudutava teabe kogumine ja avaldamine veebis, mis on ette nähtud üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 88a lõike 1 punktis 3, kujutab endast sellist isikuandmete töötlemist, millest võivad ilmneda asjaomase isiku poliitilised seisukohad isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 9 lõike 1 tähenduses.

347

Mis puudutab üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 88a lõike 1 punktides 1 ja 2 käsitletud teavet kohtuniku varasema või praeguse liikmesuse kohta ühingus ja ülesannete kohta, mida ta on selles ühingus täitnud või mittetulunduslikus sihtasutuses täidetud või täidetavate ülesannete kohta, siis kohtujuristi ettepaneku punktides 244 ja 245 märgituga nõustudes tuleb tõdeda, et selliste andmete kogumine ja avaldamine võib Poola seadusandja kasutatud laialivalguvate ja ebatäpsete mõistete tõttu – sõltuvalt asjaomase ühingu ja sihtasutuse täpsest olemusest – ilmsiks tuua asjaomaste isikute usulised või filosoofilised veendumused isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 9 lõike 1 tähenduses, nagu väidab komisjon.

348

Sellest järeldub, et vaidlusalused riigisisesed õigusnormid peavad selleks, et nende suhtes ei kehtiks isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 9 lõikes 1 ette nähtud keeld, vastama mõnele artikli 9 lõikes 2 ette nähtud olukorrale ja selles sätestatud nõuetele, käesolevas asjas nimelt artikli 9 lõike 2 punktis g ette nähtud nõuetele.

349

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kuna vaidlusalused riigisisesed õigusnormid kuuluvad isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punktide c ja e ning artikli 9 lõike 1, samuti harta artikli 7 ja artikli 8 lõike 1 kohaldamisalasse, tuleb käesoleval juhul järgmiseks hinnata seda, kas need on kõnealuse määruse artikli 6 lõiget 3 ja artikli 9 lõike 2 punkti g ning harta artikli 52 lõiget 1 arvestades põhjendatud.

350

Sellega seoses nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 334, 337 ja 342, et selleks, et vaidlusalused riigisisesed õigusnormid kui kõne all oleva isikuandmete töötlemise õiguslik alus vastaksid vastavalt harta artikli 52 lõikest 1, isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõikest 3 ja artikli 9 lõike 2 punktist g tulenevatele nõuetele, peab sellisel töötlemisel olema eeskätt avalikust huvist lähtuv eesmärk ja see peab olema proportsionaalne taotletava õiguspärase eesmärgiga (vt selle kohta 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Vyriausioji tarnybinės etikos komisija, C‑184/20, EU:C:2022:601, punkt 73).

351

Käesolevas asjas väidab komisjon oma hagiavalduses, et üldkohtute seaduse (muudetud redaktsioonis) artikli 88a vastuvõtmise aluseks olnud seaduseelnõu seletuskirjast nähtub, et seaduseelnõu ajendiks oli soov säilitada kohtunike poliitiline neutraalsus ja erapooletus, üldsuse usaldus selle erapooletuse suhtes ja lõpuks ka kohtunike ülesannete väärikas täitmine.

352

Poola Vabariik viitab kaitseargumendina vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide vastuvõtmise põhjendamiseks eesmärgile suurendada kohtunike poliitilist neutraalsust ja erapooletust ning kohtuvaidluse poolte usaldust selle erapooletuse suhtes, täpsustades samas selle poliitilise neutraalsuse osas, et käesoleval juhul on nende riigisiseste õigusnormide konkreetsem eesmärk võimaldada õigussubjektidel saada teavet asjaomaste kohtunike varasema poliitilise tegevuse kohta sellisel juhul, kui see tegevus võib kahtluse alla seada kohtuniku objektiivsuse konkreetses kohtuasjas ja seega tingida tema võimaliku taandamise.

353

Sellega seoses tuleb alustuseks märkida, et Poola Vabariigi esitatud eesmärk, nimelt tagada kohtunike poliitiline neutraalsus ja erapooletus ning vähendada ohtu, et neid võivad nende ülesannete täitmisel mõjutada era- või poliitilised huvid, on – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 340 – vaieldamatult avalikust huvist lähtuv ja seega õiguspärane eesmärk (vt analoogia alusel 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Vyriausioji tarnybinės etikos komisija, C‑184/20, EU:C:2022:601, punktid 75 ja 76). Sama kehtib ka eesmärgi kohta suurendada õigussubjektide usaldust sellise erapooletuse suhtes.

354

Nagu Euroopa Kohus on nimelt korduvalt toonitanud, on kohtute sõltumatuse ja erapooletuse nõue, mis kuulub olemuslikult õigusemõistmise ülesande juurde, oluline osa hartaga tagatud põhiõigusest tõhusale kohtulikule kaitsele ja põhiõigusest õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on ülimalt tähtis, et tagada liidu õigusest õigussubjektidele tulenevate õiguste kogumi ja ELL artiklis 2 osutatud liikmesriikide ühiste väärtuste, eeskätt õigusriigi väärtuse kaitse (vt selle kohta 20. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Repubblika, C‑896/19, EU:C:2021:311, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 29. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Getin Noble Bank, C‑132/20, EU:C:2022:235, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).

355

Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et liidu õiguse kohaselt nõutavad sõltumatuse ja erapooletuse tagatised eeldavad selliste normide olemasolu, millega on reguleeritud muu hulgas kohtuorgani moodustamise ja selle liikmete taandamise alused ning mis võimaldavad kummutada õigussubjektide mis tahes põhjendatud kahtluse seoses võimalusega, et nimetatud organit mõjutavad välised tegurid, ja seoses selle organi neutraalsusega, arvestades vastanduvaid huvisid (vt selle kohta 29. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Getin Noble Bank, C‑132/20, EU:C:2022:235, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika). Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 95 on märgitud, peavad need õigusnormid eelkõige võimaldama välistada mis tahes kaudsemat laadi mõju, mis võib suunata asjaomaste kohtunike otsuseid, ja seega ära hoidma mulje, et sõltumatus või erapooletus puudub, mis omakorda võib kahandada demokraatlikule ühiskonnale ja õigusriigile omast õigussubjektide usaldust õigusemõistmise suhtes.

356

Sellest järeldub, et eesmärk, mille Poola Vabariik käesolevas asjas on esile toonud, vastab iseenesest liidu tunnustatud üldist huvi teenivale eesmärgile harta artikli 52 lõike 1 tähenduses või avalikes huvides olevale eesmärgile ja seega õiguspärasele eesmärgile isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 3 tähenduses, ning et sellise avalikes huvides oleva eesmärgi saab lisaks määratleda kui olulise nimetatud määruse artikli 9 lõike 2 punkti g tähenduses.

357

Järelikult võimaldab selline eesmärk kooskõlas liidu õiguse nimetatud sätetega piirata harta artiklites 7 ja 8 tagatud õiguste kasutamist tingimusel, et asjaomased piirangud võimaldavad tegelikult selle eesmärgi saavutada ja on sellega proportsionaalsed (vt selle kohta 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Vyriausioji tarnybinės etikos komisija, C‑184/20, EU:C:2022:601, punkt 81).

358

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on selleks, et harta artiklitega 7 ja 8 tagatud õigusi riivavad meetmed oleksid proportsionaalsed, nõutav, et need meetmed oleksid sobivad ja vajalikud ning samuti taotletava eesmärgiga proportsionaalsed (22. novembri 2022. aasta kohtuotsus Luxembourg Business Registers, C‑37/20 ja C‑601/20, EU:C:2022:912, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

359

Täpsemalt peavad isikuandmete kaitsest tehtavad erandid ja selle kaitse piirangud piirduma sellega, mis on tingimata vajalik, võttes arvesse, et juhul, kui on võimalik valida mitme taotletava õiguspärase eesmärgi saavutamiseks sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet. Lisaks ei saa üldist huvi teenivat eesmärki taotledes jätta arvesse võtmata, et see peab olema tasakaalus põhiõigustega, mida meede puudutab, ning selleks tuleb saavutada tasakaal ühelt poolt üldist huvi teeniva eesmärgi ja teiselt poolt asjasse puutuvate õiguste vahel, tagamaks, et põhjustatud ebamugavus ei oleks seatud eesmärke arvestades ülemäära suur. Seega tuleb hinnates seda, kas harta artiklitega 7 ja 8 tagatud õiguste piiramist on võimalik põhjendada, kaaluda piiramisega kaasneva riive raskust ja kontrollida, et piiranguga taotletava üldist huvi teeniva eesmärgi olulisus oleks selle raskusastmega vastavuses (1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Vyriausioji tarnybinės etikos komisija, C‑184/20, EU:C:2022:601, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 22. novembri 2022. aasta kohtuotsus Luxembourg Business Registers, C‑37/20 ja C‑601/20, EU:C:2022:912, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

360

Nagu on rõhutatud isikuandmete kaitse üldmääruse põhjenduses 39, ei ole vajalikkust puudutav nõue täidetud, kui kõnealust üldist huvi teenivat eesmärki on võimalik mõistlikult ja sama tõhusalt saavutada ka muude vahenditega, mis riivavad vähem asjaomaste isikute põhiõigusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele, mis on tagatud harta artiklitega 7 ja 8, sest isikuandmete kaitse põhimõtte erandite ja piirangute puhul tuleb piirduda tingimata vajalikuga (vt selle kohta 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Vyriausioji tarnybinės etikos komisija, C‑184/20, EU:C:2022:601, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).

361

Neil asjaoludel tuleb esiteks kontrollida, kas vaidlusalused riigisisesed õigusnormid – eeldades, et need ka tegelikult on mõeldud Poola Vabariigi väidetud üldist huvi teeniva eesmärgi saavutamiseks – on selle eesmärgi saavutamiseks sobivad. Vajaduse korral tuleb teiseks kontrollida seda, kas nende riigisiseste õigusnormide tagajärjel aset leidva harta artiklitega 7 ja 8 tagatud põhiõiguste riive puhul on piirdutud üksnes hädavajalikuga selles mõttes, et nimetatud eesmärki ei ole mõistlikult võimalik sama tõhusalt saavutada meetmetega, mis riivavad neid põhiõigusi vähem, ja kolmandaks seda, kas see riive võib olla asjaomase eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne, mis eeldab eelkõige selle eesmärgi olulisuse ja selle riive raskusastme kaalumist (vt selle kohta 22. novembri 2022. aasta kohtuotsus Luxembourg Business Registers, C‑37/20 ja C‑601/20, EU:C:2022:912, punkt 66).

362

Mis puudutab esmalt küsimust, kas vaidlusalustest deklaratsioonidest kogutud teabe avaldamine väljaandes Biuletyn Informacji Publicznej on käesolevas asjas väidetavalt taotletava üldist huvi teeniva eesmärgi saavutamiseks vajalik, tuleb märkida, et Poola Vabariik ei ole selgelt ja konkreetselt selgitanud, miks isiku kuulumist parteisse enne tema kohtunikuks nimetamist ja tema ametiaja jooksul enne 29. detsembrit 1989 puudutavate andmete kohustuslik avaldamine aitab käesoleval ajal suurendada õigussubjektide õigust sellele, et nende kohtuasja arutaks kohus, mis vastab erapooletuse nõudele, ja nende õigussubjektide usaldust sellise erapooletuse suhtes.

363

Sellega seoses tuleb lisaks meenutada, et Euroopa Kohus on juba varem üldisemalt sedastanud, et kohtuniku esmakordse ametisse nimetamise asjaolusid ajal, mil Poola Rahvavabariigi riigikord ei olnud demokraatlik, ei saa iseenesest pidada sellisteks, mis võivad tekitada õigussubjektidel põhjendatud ja tõsise kahtluse selle kohtuniku sõltumatuse ja erapooletuse suhtes seoses tema hilisemate õigusemõistmise ülesannete täitmisega (29. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Getin Noble Bank, C‑132/20, EU:C:2022:235, punktid 82–84 ja 107).

364

Lisaks saab komisjoni viiendas väites vaidlustatud riigisiseste õigusnormide vastuvõtmise põhjal, mis sarnaselt esimese ja kolmanda väite aluseks olevate õigusnormidega sisalduvad muutmisseaduses, mis võeti vastu kiireloomulisena käesoleva kohtuotsuse punktides 141–145 ja 291 kirjeldatud kontekstis, komisjoni väitel järeldada, et need õigusnormid – niivõrd, kuivõrd need puudutavad teavet kohtunike liikmesuse kohta parteis enne nende ametisse nimetamist ja nende ametiaja jooksul enne 29. detsembrit 1989 – on tegelikult vastu võetud eesmärgiga õõnestada asjaomaste kohtunike ametialast mainet ja neist õigussubjektidele jäävat muljet ning häbimärgistada neid kohtunikke ja seega pidurdada nende karjääri.

365

Eelnevatest kaalutlustest järeldub, et kuna vaidlusalused riigisisesed õigusnormid puudutavad selliseid andmeid ja neis on sätestatud kohustus märkida asjaomase partei nimi, ametikohad ja partei liikmesuse ajavahemik, st isikuandmed, mis on pealegi tundlikud isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 9 tähenduses, on need riigisisesed õigusnormid – isegi kui eeldada, et need on tõepoolest mõeldud käesolevas kohtuasjas väidetud õiguspärase eesmärgi saavutamiseks – igal juhul selle eesmärgi saavutamiseks sobimatud.

366

Käesoleva kohtuotsuse punktides 362–365 esitatud järeldustest piisab, et välistada vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide, milles on ette nähtud isiku liikmesust parteis enne tema kohtunikuks nimetamist ja tema ametiaja jooksul enne 29. detsembrit 1989 puudutavate andmete kogumine ja veebis avaldamine, vastavus harta artikli 52 lõikes 1 ning isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõikes 3 ja artikli 9 lõike 2 punktis g sätestatud proportsionaalsuse põhimõttest tulenevatele nõuetele. Sellest järeldub, et niivõrd, kuivõrd need riigisisesed õigusnormid puudutavad selliseid andmeid, on nendega rikutud isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punkte c ja e ja lõiget 3 ning artikli 9 lõiget 1 ning harta artiklit 7 ja artikli 8 lõiget 1.

367

Seevastu ei saa a priori välistada, et vaidlusalustes riigisisestes õigusnormides mainitud muude andmete, nimelt andmed praeguse või varasema liikmesuse kohta ühingus ja selles või mittetulunduslikus sihtasutuses praegu või varem täidetud ülesannete kohta, avaldamine veebis aitab paljastada võimalikke huvide konflikte, mis võivad mõjutada asjaomaste kohtunike kohustuste täitmist konkreetsete kohtuasjade menetlemisel, aidates seeläbi kaasa nende kohustuste erapooletule täitmisele ja suurendades seega üldsuse usaldust õigusemõistmise suhtes (vt selle kohta 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Vyriausioji tarnybinės etikos komisija, C‑184/20, EU:C:2022:601, punkt 83).

368

Sellest tulenevalt tuleb teisena kontrollida, kas Poola Vabariigi nimetatud eesmärki on mõistlikult võimalik sama tõhusalt saavutada teiste meetmetega, mis riivavad vähem asjaomaste kohtunike õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele, ning seda, kas kõnealune riive võib olla selle eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne, milleks tuleb eeskätt kaaluda eesmärgi olulisust ja riive raskusastet.

369

Sellekohaste hinnangute andmisel tuleb eeskätt arvesse võtta kõiki asjaomasele liikmesriigile omaseid õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, näiteks sellise erapooletuse tagamiseks ja huvide konflikti vältimiseks mõeldud muude meetmete olemasolu (vt selle kohta 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Vyriausioji tarnybinės etikos komisija, C‑184/20, EU:C:2022:601, punkt 86).

370

Selles küsimuses tuleb tõdeda, et vaatamata Poola kohtunike erapooletust tugevdavate ja tagavate mitmesuguste riigisiseste õigusnormide olemasolule, millele komisjon viitab ja nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 300, ei saa järeldada, et meetmed, mille eesmärk on veelgi enam kindlustada erapooletust, sealhulgas erapooletuse kuvandit, ja õigussubjektide usaldust selle suhtes, lähevad kaugemale sellest, mis on sel eesmärgil vajalik.

371

Lisaks sellele ei pruugi kõnealuste andmete kättesaadavaks tegemine ametiisikutele, kelle ülesanne on otsustada võimaliku huvide konflikti üle või seda ennetada, tingimata võimaldada – mida väidab komisjon – õigussubjektidel endil nende andmetega tutvuda ja neist tuleneva võimaliku huvide konflikti olemasolu tuvastada ning vajaduse korral neile andmetele tugineda, et taotleda konkreetset kohtuasja lahendava kohtuniku taandamist. Samuti annab kõnealuste andmete veebis avaldamine põhimõtteliselt asjaomasele õigussubjektile võimaluse kasutada neid andmeid täiesti läbipaistvalt ja ilma et ta peaks tegema midagi selleks, et saada teavet isiku kohta, kes lahendab vaidlust, mille pool see õigussubjekt on. Selline läbipaistvus võib ühtlasi aidata suurendada õigussubjektide usaldust kohtusüsteemi suhtes.

372

Siiski on oluline esile tuua ühelt poolt asjaolu, et käesoleval juhul tuleb asjasse puutuvad isikuandmed muu hulgas esitada ajavahemiku kohta, mis eelneb kuupäevale, millest alates kohtunik on vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide alusel kohustatud esitama nõutava deklaratsiooni, sõltumata sellest, kui kaugele minevikku asjaomane ajavahemik ulatub. Kuna asjaomaseid varasemaid ajavahemikke ei ole isegi ajaliselt piiratud, ei saa põhjendatult väita, et asjasse puutuvad meetmed, olles seotud asjaomaste varasemate ajavahemikega, piirduvad sellega, mis on vältimatult vajalik selleks, et kindlustada õigussubjektide õigust oma asja arutamisele kohtus, mis vastab erapooletuse nõudele, ning suurendada õigussubjektide usaldust selle erapooletuse suhtes.

373

Teiselt poolt tuleb käesoleva kohtuotsuse punktis 359 viidatud kohtupraktikat arvesse võttes isikuandmete töötlemise proportsionaalsuse – mille komisjon on kahtluse alla seadnud – kontrollimiseks anda hinnang selle töötlemisega kaasneva eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse põhiõiguste riive raskusastmele, ning selgitada välja, kas töötlemisega taotletava üldist huvi teeniva eesmärgi olulisus on vastavuses riive raskusastmega.

374

Sellise riive raskusastme hindamisel tuleb muu hulgas arvesse võtta kõnealuste isikuandmete laadi ja eelkõige nende võimalikku tundlikkust, samuti nende andmete töötlemise laadi ja konkreetseid üksikasju, eelkõige seda, kui paljudel isikutel on võimalik nende andmetega tutvuda, ja andmetega tutvumise tingimusi (1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Vyriausioji tarnybinės etikos komisija, C‑184/20, EU:C:2022:601, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika). Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 369 on märgitud, tuleb sel eesmärgil arvesse võtta ka kõiki asjaomasele liikmesriigile omaseid konkreetseid õiguslikke ja faktilisi asjaolusid.

375

Käesoleval juhul tuleb esiteks märkida, et sõltuvalt asjaomase ühingu või mittetulundusliku sihtasutuse eesmärgist võib kõnealuste isikuandmete avaldamine tõenäoliselt paljastada asjaomaste kohtunike eraelu teatavaid tundlikke aspekte, eelkõige nende usulisi või filosoofilisi veendumusi, mistõttu sellised andmed kuuluvad, nagu juba eespool tõdetud, isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 9 lõike 1 kohaldamisalasse.

376

Teiseks tuleb märkida, et asjaomaste isikuandmete töötlemisega kaasneb üldsusele ja seega potentsiaalselt piiramatule hulgale isikutele nende andmetega veebis vabalt tutvumise võimaluse andmine, mistõttu võivad selle töötlemise tulemusel nende andmetega vabalt tutvumise võimaluse saada isikud, kes hangivad teavet deklaratsiooni esitaja isikliku olukorra kohta muul põhjusel, kui väidetavat üldist huvi teenival eesmärgil, milleks on kohtunike erapooletuse tagamine ja nende puhul huvide konflikti vältimine (vt selle kohta 22. novembri 2022. aasta kohtuotsus Luxembourg Business Registers, C‑37/20 ja C‑601/20, EU:C:2022:912, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

377

Kolmandaks on oluline võtta arvesse ka asjaolu, et liikmesriigile, kus vaidlusalused riigisisesed õigusnormid vastu võeti, eriomases konkreetses kontekstis võib – nagu komisjon väidab ja nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 364 – kõnealuste isikuandmete veebis avaldamine tingida näiteks asjassepuutuvate kohtunike põhjendamatu häbimärgistamise ohu sellega, et võib põhjendamatult mõjutada nii õigussubjektide kui ka üldsuse suhtumist neisse ning nende karjääri põhjendamatult pidurdada.

378

Seetõttu tuleb niisugust isikuandmete töötlemist, mis on ette nähtud vaidlusaluste riigisiseste õigusnormidega, käsitada asjaomastele isikutele harta artikliga 7 ja artikli 8 lõikega 1 tagatud eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse põhiõiguste eriti raske riivena.

379

Seega tuleb vastastikku kaaluda selle riive raskust ja seda, kui oluline on väidetav üldine huvi, milleks on kohtunike erapooletuse, sealhulgas erapooletuse kuvandi tagamine ja kohtunike puhul huvide konflikti vältimine, suurendades samal ajal läbipaistvust ja õigussubjektide usaldust selle erapooletuse suhtes.

380

Selleks tuleb muu hulgas arvesse võtta kõnealuste riigisiseste õigusnormidega väidetavalt tõrjutava ohu tegelikkust ja ulatust ning nende õigusnormidega tegelikult taotletavaid eesmärke, lähtudes eelkõige nende normide vastuvõtmise kontekstist, mistõttu leitud tasakaal ühelt poolt nende eesmärkide ja teiselt poolt õigussubjektide õiguse eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele vahel ei pruugi kõigis liikmesriikides olla ühesugune (vt selle kohta 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Vyriausioji tarnybinės etikos komisija, C‑184/20, EU:C:2022:601, punkt 110 ja seal viidatud kohtupraktika).

381

Käesoleval juhul tuleb teha järeldus, et arvestades vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide eespool viidatud üldist ja liikmesriigile eriomast konteksti ning neist riigisisestest õigusnormidest asjaomastele kohtunikele tuleneda võivaid eriti tõsiseid tagajärgi, ei ole asjaomaste isikuandmete avaldamisega põhjustatud riive tasakaalus väidetava üldist huvi teeniva eesmärgiga.

382

Võrreldes varem kehtinud riigisisesest õigusraamistikust tuleneva status quo ante’ga kujutab asjaomaste isikuandmete avaldamine endast tõepoolest harta artikliga 7 ja artikli 8 lõikega 1 tagatud põhiõiguste potentsiaalselt märkimisväärset riivet, ilma et see riive oleks käesoleval juhul põhjendatud võimaliku kasuga, mis tuleneks kohtunike puhul huvide konflikti vältimisest ja usalduse suurendamisest nende erapooletuse suhtes.

383

Selles kontekstis on samuti oluline rõhutada, et iga kohtunik on kohtunike staatuse ja ametikohustuste täitmise suhtes üldkohaldatavate eeskirjade järgi kohustatud taanduma igast kohtuasjast, mille puhul mõni asjaolu – nagu tema liikmesus ühingus asjaomasel hetkel või varem või selles ühingus või mittetulunduslikus sihtasutuses asjasse puutuval hetkel või varem täidetud ülesanded – võib õiguspäraselt põhjustada kahtluse tema erapooletuse suhtes.

384

Eeltoodut arvestades on vaidlustatud õigusnormidega rikutud isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 esimese lõigu punkte c ja e ning lõiget 3, artikli 9 lõiget 1 ning harta artiklit 7 ja artikli 8 lõiget 1 ka selle tõttu, et nendega on ette nähtud selliste isikuandmete kogumine ja veebis avaldamine, mis puudutavad liikmesust ühingus asjaomasel hetkel või varem ja ühingus või mittetulunduslikus sihtasutuses asjasse puutuval hetkel või varem täidetud ülesandeid.

385

Neil põhjustel tuleb viienda väitega, mis põhineb liidu õiguse nimetatud sätete rikkumisel, tervikuna nõustuda.

386

Kõiki eespool toodud kaalutlusi silmas pidades tuleb tõdeda, et kuna Poola Vabariik

387

Hagi tuleb jätta rahuldamata ülejäänud osas, nimelt seoses komisjoni esimeses väites esitatud nõudega tuvastada ELTL artikli 267 rikkumine.

388

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Poola Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud, välja mõista Poola Vabariigilt.

389

Vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1 kannavad Belgia Kuningriik, Taani Kuningriik, Madalmaade Kuningriik, Soome Vabariik ja Rootsi Kuningriik oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: