EUROOPA KOHTU OTSUS (kaheksas koda)

9. märts 2023 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Määrus (EL) nr 952/2013 – Liidu tolliseadustik – Õiguskaitsevahendid – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus 2005/212/JSK – Salakaubavedu – Kolmandale isikule kuuluv vara, mis on konfiskeeritud kriminaalõiguslikku laadi haldusmenetluses – Riigisisesed õigusnormid, mis jätavad selle kolmanda isiku nende isikute kategooriast välja, kellel on õigus esitada kaebus sellise otsuse peale, millega määratakse halduskaristusena konfiskeerimine

Kohtuasjas C‑752/21,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Administrativen sadi – Haskovo (Haskovo halduskohus, Bulgaaria) 17. novembri 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 7. detsembril 2021, menetluses

JP EOOD

versus

Otdel „Mitnichesko razsledvane i razuznavane“/MRR/v TD „Mitnitsa Burgas“,

menetluses osales:

Okrazhna prokuratura – Haskovo,

EUROOPA KOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: koja president M. Safjan (ettekandja), kohtunikud N. Jääskinen ja M. Gavalec,

kohtujurist: M. Campos Sánchez-Bordona,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	Euroopa Komisjon, esindajad: F. Moro ja I. Zaloguin,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik (ELT 2013, L 269, lk 1; edaspidi „liidu tolliseadustik“), artikli 22 lõiget 7 ning artikleid 29 ja 44, nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsuse 2005/212/JSK, mis käsitleb kuritegevusega seotud tulu, kuriteovahendite ja omandi konfiskeerimist (ELT 2005, L 68, lk 49), artiklit 4 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47.

Taotlus on esitatud Bulgaaria õiguse alusel asutatud äriühingu JP EOOD ja Otdel „Mitnichesko razsledvane i razuznavane“/MRR/v TD „Mitnitsa Burgase“ (Burgase piirkondlik tolliasutus, Bulgaaria) vahelises kohtuvaidluses tolliasutuse otsuse üle, millega konfiskeeriti Bulgaaria riigi omandisse JP‑le kuuluv kaubaveok, mida oli kasutatud salakaubaveoks.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Raamotsus 2005/212

Raamotsuse 2005/212 põhjenduse 1 kohaselt:

„Piiriülese organiseeritud kuritegevuse põhiline motiiv on rahaline kasu. Sellise kuritegevuse tõhusaks takistamiseks ja selle vastu võitlemiseks tuleb keskenduda kuritegelikul teel saadud tulu uurimisele, blokeerimisele, arestimisele ja konfiskeerimisele. See on siiski raskendatud, muu hulgas liikmesriikide õigusaktide erinevuste tõttu.“

Raamotsuse artikli 1 „Mõisted“ neljas taane on sätestab:

„Käesolevas raamotsuses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

–	„konfiskeerimine“ – karistus või meede, mille kohus määrab pärast kuriteoga või kuritegudega seotud menetlust ning mille tagajärjeks on vara lõplik äravõtmine“.

Raamotsuse artikkel 2 „Konfiskeerimine“ näeb ette:

„1. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, mis võimaldavad kas täielikult või osaliselt konfiskeerida kuriteovahendid ja kuritegelikul teel saadud tulu või sellisele tulule väärtuse poolest vastava vara, kui kuriteo eest määratav karistus on üle ühe aasta pikkune vabadusekaotus.

[…]“.

6	Raamotsuse artikli 4 „Õiguskaitsevahendid“ kohaselt: „Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed selle tagamiseks, et huvitatud isikutel, keda artiklites 2 ja 3 sätestatud meetmed mõjutavad, on tõhusad õiguskaitsevahendid oma õiguste kaitsmiseks.“

Liidu tolliseadustik

Liidu tolliseadustiku artikkel 5 „Mõisted“ näeb ette:

„[Liidu] tolliseadustikus kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)	„toll“ – liikmesriikide tolliadministratsioonid, mis vastutavad tollialaste õigusaktide kohaldamise eest, ning muud asutused, mis on siseriikliku õiguse alusel volitatud kohaldama teatavaid tollialaseid õigusakte;

„tollialased õigusaktid“ – kõigi järgmiste õigusaktide kogum:

a)	tolliseadustik ning liidu või liikmesriigi tasandil vastu võetud seda täiendavad või rakendavad sätted;

b)	ühine tollitariifistik;

c)	õigusaktid, millega luuakse liidu tollimaksuvabastuste süsteem;

d)	tollialaseid sätteid sisaldavad rahvusvahelised lepingud selles ulatuses, kus need on liidus kohaldatavad;

[…]

39)	„otsus“ – tolli poolt tollialaste õigusaktide alusel tehtud toiming, millega tehakse lahend üksikjuhu suhtes ning millel on õiguslikud tagajärjed asjaomase isiku või asjaomaste isikute jaoks;

[…]“.

8	Selle seadustiku artikli 22 „Taotluse alusel tehtavad otsused“ lõige 7 sätestab: „Taotlejat kahjustavas otsuses esitatakse selle aluseks olevad põhjendused ja viidatakse artiklis 44 sätestatud kaebuse esitamise õigusele.“

Nimetatud seadustiku artikkel 29 „Eelneva taotluseta tehtavad otsused“ sätestab:

„Artikli 22 lõigete 4, 5, 6 ja 7, artikli 23 lõike 3 ning artiklite 26, 27 ja 28 sätteid kohaldatakse ka nende otsuste suhtes, mis toll on teinud ilma asjaomase isiku eelneva taotluseta, välja arvatud juhul, kui toll tegutseb kohtuorganina.“

Sama seadustiku artikkel 42 „Karistuste kohaldamine“ sätestab:

„1. Iga liikmesriik sätestab karistused tollialaste õigusaktide täitmatajätmise eest. Need karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

2. Halduskaristuse kohaldamisel võib see muu hulgas olla ühes või mõlemas järgmises vormis:

a)	tolli poolt määratud rahatrahv, sealhulgas kriminaalkaristuse asemel kohaldatav trahv;

b)	asjaomasele isikule antud mis tahes lubade kehtetuks tunnistamine, peatamine või muutmine.

3. Liikmesriigid edastavad [Euroopa K]komisjonile käesoleva artikli lõikes 1 ettenähtud kehtivad siseriiklikud sätted ja teatavad viivitamatult kõigist järgnevatest neid sätteid puudutavatest muudatustest 180 päeva jooksul alates käesoleva artikli kohaldamise kuupäevast, nagu see on määratud vastavalt artikli 288 lõikele 2.“

11	Liidu tolliseadustiku artikkel 43 „Kohtuotsused“ sätestab: „Artikleid 44 ja 45 ei kohaldata kaebuste suhtes, mille esitamise eesmärk on tollialaste õigusaktide kohaldamisega seonduva kohtuotsuse või kohtuorganina tegutseva tolli tehtud otsuse tühistamine, kehtetuks tunnistamine või muutmine.“

Selle seadustiku artikkel 44 „Kaebuse esitamise õigus“ sätestab:

„1. Igal isikul on õigus esitada kaebusi kõigi tolli otsuste suhtes, mis on seotud tollialaste õigusaktide kohaldamisega ning puudutavad kõnealust isikut otseselt ja isiklikult.

[…]

2. Kaebuse esitamise õigust võib kasutada vähemalt kahes järgus:

a)	esitada kaebus algul tollile või kohtule või muule liikmesriigi poolt selleks määratud asutusele;

b)	seejärel kõrgemalseisvale sõltumatule asutusele, milleks vastavalt liikmesriikides kehtivatele õigusaktidele võib olla kohus või samaväärne eriorgan.

3. Kaebus esitatakse selles liikmesriigis, kus otsus tehti või kus selle tegemist taotleti.

4. Liikmesriigid tagavad, et kaebuste menetlemine võimaldab tolli otsuste kiiret kinnitamist või parandamist.“

Direktiiv 2014/42/EL

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/42/EL kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise kohta Euroopa Liidus (ELT 2014, L 127, lk 39) artikkel 2 „Mõisted“ näeb ette:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

4)	„konfiskeerimine“ – vara lõplik äravõtmine, mille kohus määrab seoses kuriteoga;

[…]“.

Direktiivi artikli 14 „Ühismeetme 98/699/JSK ning raamotsuste 2001/500/JSK ja 2005/212/JSK teatavate sätete asendamine“ lõige 1 näeb ette:

„[…] [nõukogu 26. juuni 2001. aasta] raamotsuse 2001/500/JSK[, milles käsitletakse rahapesu ning kuriteovahendite ja kuritegelikul teel saadud tulu kindlakstegemist, uurimist, blokeerimist, arestimist ja konfiskeerimist [(EÜT 2001, L 182, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 158)] artiklid 3 ja 4 ning raamotsuse 2005/212/JSK artikli 1 esimesed neli taanet ja artikkel 3 asendatakse nende liikmesriikide suhtes, kellele käesolev direktiiv on siduv, ilma et see piiraks kõnealuste liikmesriikide kohustusi, mis on seotud kõnealuste raamotsuste siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtpäevadega.“

Bulgaaria õigus

15	Tolliseaduse (zakon za mitnitsite) (DV nr 15, 6.2.1998) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „ZM“) artikkel 231 näeb ette: „Halduskaristuse määramise otsused teeb tolliameti direktor või tema määratud ametnikud.“

16	ZM artikkel 232 sätestab: „(1) Kui rikkumise toimepanija ei ole teada, kirjutab protokollile alla isik, kes selle koostas, ja tunnistaja ning seda ei toimetata kätte. Sellisel juhul tehakse halduskaristuse määramise otsus, mis jõustub selle tegemisest alates. […]“.

Selle seaduse artikkel 233 sätestab:

„(1) Isikule, kes tolliasutuse teadmata ja loata toob või veab kaupa üle riigi piiri või üritab seda teha, määratakse – juhul kui tegemist ei ole kuriteoga – salakaubaveo eest trahv kauba 100–200%‑le tolliväärtusele vastavas summas või ekspordi puhul kauba väärtusele vastavas summas.

[…]

(8) Sõidukid või veovahendid, mida on kasutatud salakaubana veetavate esemete vedamiseks, kuuluvad olenemata omandisuhetest konfiskeerimisele riigi omandisse, välja arvatud juhul, kui nende väärtus ei ole ilmselgelt vastavuses salakaubaveo eseme väärtusega.“

ZANN

Haldusrikkumisi ja halduskaristusi käsitleva seaduse (zakon za administrativnite narushenia i nakazania, DV nr 92, 28.11.1969) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „ZANN“) artikkel 59 sätestab:

„(1) Halduskaristuse määramise otsuse ja elektroonilise teabelehe peale võib esitada kaebuse [Rayonen sadile (rajoonikohus)] piirkonnas, kus rikkumine toime pandi või lõpule viidi, ning välismaal toime pandud rikkumiste puhul [Sofiyski rayonen sadile (Sofia rajoonikohus)].

(2) Rikkumise toime pannud isik ja kahjuhüvitist taotlev isik võivad esitada selle otsuse peale kaebuse seitsme päeva jooksul alates selle teatavaks tegemisest ning prokuratuuril on õigus esitada sellele otsusele vastuväide kahe nädala jooksul alates otsuse tegemisest.“

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

19	Bulgaaria toll tuvastas 11. juulil 2020 katse vedada Türgist Bulgaariasse ilma loata mootorsõidukite pihusteid ja ühte haagitud poolhagist.

20	Okrazhna prokuratura – Haskovo (Haskovo regionaalne prokuratuur, Bulgaaria) alustas kriminaalmenetlust raskendavatel asjaoludel salakaubaveo asjas. 15. detsembri 2020. aasta otsusega lõpetas Haskovo regionaalne prokuratuur kriminaalmenetluse aga tõendite puudumise tõttu.

21	Samas edastati toimik tolliameti uurimisteenistusele, et see hindaks ZMi alusel kriminaalõiguslikku laadi haldusvastutuse tuvastamise menetluse otstarbekust.

Kuna Burgase piirkondliku tolliasutuse osakonnajuhataja ei suutnud rikkumise toimepanijat kindlaks teha, tegi ta 22. veebruaril 2021 ZMi artikli 232 lõike 1 alusel halduskaristuse määramise otsuse teadmata toimepanija suhtes. See säte näeb ette, et kui rikkumise toimepanija ei ole teada, jõustub halduskaristuse määramise otsus selle tegemisest alates.

Selle otsusega võeti teadmata toimepanijalt ära mootorsõidukite pihustid, mis konfiskeeriti Bulgaaria riigi omandisse. Bulgaaria toll konfiskeeris selle otsusega ZMi artikli 233 lõike 8 kohaselt riigi omandisse raskeveoki ja poolhaagise koguväärtusega 111604,20 Bulgaaria leevi (BGN) (ligikaudu 57300 eurot), mis mõlemad kuulusid JP‑le.

24	Nimetatud äriühing esitas selle otsuse peale kaebuse Rayonen sad Svilengradile (Svilengradi rajoonikohus, Bulgaaria), kes jättis 20. aprilli 2021. aasta määrusega kaebuse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata põhjendusel, et sellel äriühingul puudus põhjendatud huvi.

See kohus leidis ühelt poolt, et õigus esitada kaebus põhikohtuasjas kõne all oleva otsuse peale on vastavalt ZANNi artikli 59 lõikele 2 rikkumise toimepanijal ja isikul, kes kahjuhüvitist nõuab, samas kui prokuratuuril on õigus esitada vastuväide. Teiselt poolt leidis kohus, et kuna asjaomane halduskaristuse määramise otsus tehti teadmata toimepanija suhtes, jõustus see ZMi artikli 232 lõike 1 kohaselt selle otsuse tegemisest alates ja selle peale ei saa kaebust esitada.

JP kaebas selle määruse peale Administrativen sad – Haskovole (Haskovo halduskohus, Bulgaaria) edasi, väites, et kuigi ta oli kolmas isik, kes ei olnud kriminaalõiguslikku laadi haldusmenetlusse kaasatud, kandis ta varalist kahju, kui tema vara konfiskeeriti, ilma et talle oleks antud tegelikku võimalust kaitsta oma õigusi ja õigustatud huve.

27	See kohus kinnitab, et Bulgaaria õigus ei näe ette kaebeõigust, kui – nagu põhikohtuasjas – halduskaristuse määramise otsus on tehtud teadmata toimepanija suhtes. Nimelt tuleneb sellisel juhul ZMi artikli 232 lõikest 1 sõnaselgelt, et sellist otsust ei saa edasi kaevata.

28	Nimetatud kohus kahtleb seega, kas riigisisesed õigusnormid on kooskõlas ühelt poolt liidu tolliseadustikuga ja teiselt poolt raamotsusega 2005/212, eeldades, et raamotsus on kohaldatav ka olukordades, kus toime pandud tegu ei kujuta endast kuritegu.

Neil asjaoludel otsustas Administrativen sad – Haskovo (Haskovo halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas [liidu tolliseadustiku] artikli 44 [lõiget] 1 koostoimes [Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni] artikliga 13 ja [harta] artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline riigisisene õigusnorm nagu [ZANNi] artikli 59 lõige 2, mille kohaselt ei kuulu nende isikute ringi, kellel on õigus esitada halduskaristuse otsuse peale kaebust, sama otsusega konfiskeeritud vara omanik, kui ta ei ole otsuse aluseks olnud teo toimepanija?

Kas [liidu tolliseadustiku] artikli 22 lõike 7 sätteid ning artikleid 29 ja 44 koostoimes [Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni] artikliga 13 ja harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et viidatud sätetega on vastuolus selline riigisisene õigusnorm nagu tolliseaduse [ZMi] artikli 232 lõige 1 – mis ei luba esitada kaebust teadmata toimepanija suhtes tehtud halduskaristuse määramise otsuse peale –, kui selle otsusega saab kooskõlas riigisisese õigusega konfiskeerida riigi omandisse vara, mis kuulub kolmandale isikule, kes ei olnud kriminaalõiguslikku laadi haldusmenetluse osaline?

Kas […] raamotsuse [2005/212] artiklit 4 koostoimes harta artikliga 47 tuleb per argumentum a fortiori tõlgendada nii, et see on kohaldatav ka olukordades, kus toime pandud tegu ei kujuta endast kuritegu? Ja kas nimetatud sätet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, mis – nagu ZANNi artikli 59 lõige 2 – jätavad kaebuse esitamise õigusega isikute ringist välja konfiskeeritud vara omaniku ja – nagu ZMi artikkel 232 – näevad sõnaselgelt ette, et otsuse peale, mille alusel saab kooskõlas riigisisese õigusega konfiskeerida sellise kolmanda isiku vara, kes ei olnud kriminaalõiguslikku laadi haldusmenetluse osaline, ei saa kaebust esitada?“

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene ja teine küsimus

Esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liidu tolliseadustiku artiklit 44 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ei näe halduskaristuse määramise otsuse peale kaebuse esitamise õigust ette isikule, kelle vara on sellise otsuse alusel konfiskeeritud, kuid keda selles otsuses ei peeta määratud karistusega seotud haldusrikkumise toimepanijaks.

31	Sellega seoses tuleb märkida, et nimetatud seadustiku artikkel 44 näeb ette, et igal isikul on õigus esitada kaebusi kõigi tolli otsuste peale, mis on seotud tollialaste õigusaktide kohaldamisega ning puudutavad kõnealust isikut otseselt ja isiklikult.

Mis puudutab mõistet „otsus“, millele see säte viitab, siis see on tolliseadustiku artikli 5 punktis 39 määratletud kui „tolli poolt tollialaste õigusaktide alusel tehtud toiming, millega tehakse lahend üksikjuhu suhtes ning millel on õiguslikud tagajärjed asjaomase isiku või asjaomaste isikute jaoks“, kusjuures tuleb täpsustada, et tollialased õigusaktid hõlmavad vastavalt selle artikli punktile 2 eelkõige liidu tolliseadustikku ja sätteid, mis täiendavad või rakendavad seda seadustikku liikmesriigi tasandil.

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas käsitletaval halduskaristuse määramise otsusel, mille tegi toll konkreetse salakaubaveo juhtumi kohta, on JP suhtes õiguslikud tagajärjed, kuna selle juriidilise isiku kui „asjaomase isiku“ vara on konfiskeeritud. Sellest järeldub, et tegemist on „otsusega“ liidu tolliseadustiku artikli 5 punkti 39 tähenduses.

Ühelt poolt tuleb lisada, et tolliseadustiku artikli 42 lõige 1 sätestab, et liikmesriigid on kohustatud nägema ette karistused tollialaste õigusaktide rikkumise eest, mistõttu otsus määrata selline karistus – sh vara konfiskeerimine – salakaubaveo juhtumil, mis on tuvastatud põhikohtuasjas, kujutab endast tollialaste õigusaktide kohaldamise otsust tolliseadustiku artikli 44 tähenduses.

Teiselt poolt, kuigi näib, et põhikohtuasjas kõne all olev halduskaristuse määramise otsus ei olnud vormiliselt adresseeritud JP‑le – asjaolu, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, tekitab see sellele äriühingule otseseid õiguslikke tagajärgi, kuna tema vara konfiskeeriti selle otsuse alusel. Järelikult tuleb asuda seisukohale, et nimetatud otsus puudutab JPd selle tolliseadustiku artikli 44 tähenduses otseselt ja isiklikult.

Sellest järeldub, et niisuguse halduskaristuse määramise otsuse peale, nagu on kõne all põhikohtuasjas, peab saama esitada kaebuse liidu tolliseadustiku artikli 44 alusel, mistõttu on tolliseadustikuga vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ei näe selle otsuse peale kaebuse esitamise õigust ette isikule, keda see otsus otseselt ja isiklikult puudutab.

Kõiki neid põhjusi arvestades tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et liidu tolliseadustiku artiklit 44 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ei näe halduskaristuse määramise otsuse peale kaebuse esitamise õigust ette isikule, kelle vara on sellise otsuse alusel konfiskeeritud, kuid keda selles otsuses ei peeta määratud karistusega seotud haldusrikkumise toimepanijaks.

Kolmas küsimus

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamotsuse 2005/212 artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav otsusele, mis puudutab tegu, mis ei kujuta endast kuritegu, ning kui vastus on jaatav, siis kas selle sättega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et kolmandal isikul, kelle vara võidakse kriminaalõiguslikku laadi haldusmenetluses konfiskeerida, ei ole võimalik seda otsust edasi kaevata.

Sellega seoses tuleb märkida, et nimetatud raamotsuse artikkel 2, millele raamotsuse artikkel 4 viitab, näeb ette, et iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, mis võimaldavad kas täielikult või osaliselt konfiskeerida kuriteovahendid ja kuritegelikul teel saadud tulu või sellisele tulule väärtuse poolest vastava vara, kui kuriteo eest määratav karistus on üle ühe aasta pikkune vabadusekaotus.

Selle artikli sõnastusest tuleneb, et nimetatud raamotsuse esemeline kohaldamisala on – nagu nähtub ka raamotsuse pealkirjast endast ja põhjendusest 1, mis viitavad vastavalt „kuritegevusega seotud tulu, kuriteovahendite ja omandi konfiskeerimisele“ ja „organiseeritud kuritegevusele“ – piiratud kuritegudega, mistõttu ei ole see raamotsus kohaldatav otsuse suhtes, mis ei seostu ühte või mitut kuritegu puudutava menetlusega või selle tulemusega (vt selle kohta 19. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Agro In 2001, C‑234/18, EU:C:2020:221, punkt 61).

41	See kohaldamisala on piiratud ka selles mõttes, et see hõlmab ainult teatud raskusastmega kuritegusid, nimelt neid, mille eest karistatakse üle ühe aasta pikkuse vabadusekaotusega.

Mõiste „konfiskeerimine“ puhul ei tule lähtuda mitte raamotsuse 2005/212 artikli 1 neljandas taandes toodud määratlusest, vaid direktiivi 2014/42 artikli 2 punktis 4 sisalduvast määratlusest, kuna nimetatud direktiivi artikli 14 lõike 1 kohaselt asendati selle direktiiviga muu hulgas selle raamotsuse artikli 1 neli esimest taanet (10. novembri 2022. aasta kohtuotsus DELTA STROY 2003, C‑203/21, EU:C:2022:865, punkt 30).

43	Selle direktiivi artikli 2 punkti 4 kohaselt on konfiskeerimine „vara lõplik äravõtmine, mille kohus määrab seoses kuriteoga“.

Kuid piisab sellest, kui tõdeda ühelt poolt, et põhikohtuasjas tehti halduskaristuse määramise otsus halduslikku laadi menetluses, mis ei puudutanud ühte või mitut kuritegu ja veel vähem sellist tegu, mille eest karistatakse üle ühe aasta pikkuse vabadusekaotusega, nagu on nõutud raamotsuse 2005/212 artiklis 2.

45	Teiselt poolt nähtub Euroopa Kohtule edastatud toimikust veel, et selle otsuse tegi Bulgaaria toll, mitte kohus, nagu on nõutud direktiivi 2014/42 artikli 2 punktis 4.

46	Järelikult ei ole raamotsus 2005/212 esemeliselt kohaldatav olukorras, kus toime pandud tegu ei kujuta endast kuritegu.

Kuna raamotsuse esemeline kohaldamisala on selgelt määratletud ja raamotsus on vastu võetud selleks, et kehtestada ühtsed miinimumeeskirjad täpselt piiritletud valdkonnas, mis pealegi puudutab kriminaalasjades tehtavat koostööd, ei saa raamotsus olla esemeliselt analoogia alusel kohaldatav ka sellise olukorra suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

48	Kõiki neid põhjendusi arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et raamotsuse 2005/212 artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav otsusele, mis puudutab tegu, mis ei kujuta endast kuritegu.

Kohtukulud

49	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik, artiklit 44

tuleb tõlgendada nii, et

sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ei näe halduskaristuse määramise otsuse peale kaebuse esitamise õigust ette isikule, kelle vara on sellise otsuse alusel konfiskeeritud, kuid keda selles otsuses ei peeta määratud karistusega seotud haldusrikkumise toimepanijaks.

2.	Nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsuse 2005/212/JSK, mis käsitleb kuritegevusega seotud tulu, kuriteovahendite ja omandi konfiskeerimist, artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav otsusele, mis puudutab tegu, mis ei kujuta endast kuritegu.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: bulgaaria.