–

Sogefinancement SAS, esindaja: avocat S. Mendès-Gil,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: A.‑L. Desjonquères ja N. Vincent,

–

Soome valitsus, esindaja: A. Laine,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Goddin ja N. Ruiz García,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66), artiklit 23.

2

Taotlus on esitatud Sogefinancement SASi ning RW ja UV vahelises kohtuvaidluses nõude üle tasuda Sogefinancementi poolt RW-le ja UV-le antud eraisiku laenu jääksumma.

3

Direktiivi 2008/48 põhjendused 9 ja 10 on sõnastatud järgmiselt:

4

Selle direktiivi artiklis 14 „Taganemisõigus“ on sätestatud:

„1.   Tarbija võib krediidilepingust taganeda neljateistkümne kalendripäeva jooksul põhjust esitamata.

[…]

7.   Käesoleva artikliga ei piirata selliste siseriiklike õigusaktide kohaldamist, millega kehtestatakse ajavahemik, mille jooksul ei või alustada lepingu täitmist.“

5

Selle direktiivi artikli 22 „Ühtlustamine ja käesoleva direktiivi sätete imperatiivsus“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Kuna käesolev direktiiv sisaldab ühtlustatud sätteid, ei või liikmesriigid oma siseriiklikus õiguses säilitada või vastu võtta käesolevas direktiivis sätestatust erinevaid sätteid.“

6

Selle direktiivi artiklis 23 „Karistused“ on sätestatud:

„Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.“

7

Tarbijakaitseseadustiku (code de la consommation) enne 1. juulit 2016 kehtinud redaktsiooni (edaspidi „tarbijakaitseseadustik“) artikkel L. 311‑14 nägi ette:

„Seitsme päeva jooksul alates sellest, kui krediidivõtja on lepingule nõustumuse andnud, ei või krediidiandja krediidivõtjale ega keegi krediidiandja nimel ega ka krediidivõtja krediidiandjale teha ühtegi makset mis tahes vormis ega vääringus.

Sama tähtaja jooksul ei või krediidivõtja kõnealuse tehingu alusel ka krediidiandjale või tema nimel tegutsejale mingit summat deponeerida.

Kui krediidivõtja allkirjastab loa teha tema arveldusarvelt maksekorraldus, on selle kehtivus ja jõustumine allutatud krediidilepingu kehtivusele ja jõustumisele.“

8

Sogefinancement sõlmis 5. novembril 2011 RW ja UV-ga tarbijakrediidilepingu summas 15362,90 eurot, mis tuli tagasi maksta 84 kuumaksena (edaspidi „vaidlusalune krediidileping“). Pooled leppisid 20. oktoobril 2015 kokku võla restruktureerimises.

9

Tribunal d’instance du Raincy (Raincy esimese astme kohus, Prantsusmaa), kellele Sogefinancement oli esitanud hagi RW-lt ja UV-lt võla jääksumma väljamõistmise põhinõudes, kohustas 25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsusega viimati nimetatuid tagasi maksma ainult saadud põhisumma jääkväärtuse, tunnistades kõnealuse krediidilepingu tühiseks. Sellega seoses tõstatas nimetatud kohus omal algatusel selle, et rikutud on tarbijakaitseseadustiku artiklit L. 311‑14, tuvastades, et erinevalt sellest, mis on ette nähtud selles liikmesriigi avaliku korra sättes, tehti kõnealuse krediidilepingu esemeks olevad vahendid RW-le ja UV-le kättesaadavaks vähem kui seitse päeva pärast laenupakkumusele nõustumuse andmist.

10

Sogefinancement esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, st cour d’appel de Paris’le (Pariisi apellatsioonikohus, Prantsusmaa), väites esiteks, et laenulepingu tühisust ei saa omal algatusel tõstatada pärast viieaastast aegumistähtaega, millele on tarbijad ise allutatud niisuguse lepingu tühistamise nõudmiseks. Teiseks leiab see äriühing, et vaid mõni lepingu pool saab tugineda lepingu tühisusele riigisisese avaliku korra sätte alusel.

11

Märkides, et tarbijakaitseseadustiku artikkel L. 311‑14 asetub liikmesriikidele direktiivi 2008/48 artikli 14 lõikega 7 antud õiguse raamistikku, toob eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige esile, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib sobivate aegumistähtaegade kehtestamine olla lubatud, kuna selle eesmärk on takistada võimalust lepingut lõputult vaidlustada ja sellega võetakse seega arvesse õiguskindluse põhimõtet.

12

Lisaks leiab ta, et kohtupoolne lepingu tühisuse tuvastamine, kui tarbija ei ole seda nõuet esitanud või sellise tühistamisega nõustunud, võib rikkuda dispositiivsuse põhimõtet, millega oleks vastuolus see, kui kohus esitab vastunõude, ning individuaalse ja kollektiivse õiguskindluse põhimõttega.

13

Neil asjaoludel otsustas cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

14

Nii Prantsuse valitsus kui ka Euroopa Komisjon kahtlevad eelotsuse küsimuste vastuvõetavuses.

15

Esmalt väljendab Prantsuse valitsus seisukohta, et direktiivi 2008/48 artikli 14 lõige 7 ei kehtesta ühtegi tarbijakrediidilepinguid puudutavat materiaalõigusnormi ning et tarbijakaitseseadustiku artiklit L. 311‑14 ei saa seega kvalifitseerida niisuguseks riigisiseseks õigusnormiks, mis on direktiivi 2008/48 artikli 23 tähenduses selle direktiivi „alusel vastu võetud“. Neil asjaoludel on eelotsuseküsimuste eesmärk üksnes lahendada normikollisioon erinevate riigisiseste aegumist käsitlevate sätete ja riigisisese kohtu omal algatusel tegutsemise piiride vahel, mida eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb põhikohtuasjas kohaldada.

16

Selle kohta olgu märgitud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames üksnes asja menetleva ja selles tehtava kohtulahendi eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (14. juuli 2022. aasta kohtuotsus Volkswagen, C‑134/20, EU:C:2022:571, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

17

Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (14. juuli 2022. aasta kohtuotsus Volkswagen, C‑134/20, EU:C:2022:571, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

18

Käesoleval juhul ei ole see nii.

19

Nimelt palutakse esitatud eelotsuse küsimustega selgitada direktiivi 2008/48 artikli 14 lõike 7 ulatust, et teha kindlaks, kas riigisisesed menetlusnormid, mis reguleerivad seda, kui liikmesriigi kohus tõstatab omal algatusel küsimuse, et krediidiandja on rikkunud riigisisest õigusnormi, mis on kas vastu võetud või jõusse jäetud, kasutades direktiivi selle sättega liikmesriikidele antud võimalust, ja määrab selle rikkumise eest karistuse, kuuluvad viidatud direktiivi kohaldamisalasse. Selles kontekstis ei kujuta nimetatud artikli 14 lõikele 7 omistatava ulatuse aspekt endast hüpoteetilist küsimust või küsimust, mil ei oleks põhikohtuasja lahendiga mingit seost.

20

Seejärel märgib Prantsuse valitsus, et pooled ei ole ühel meelel kõnealuse krediidilepingu alusel laenatud summa kättesaadavaks tegemise täpse kuupäeva osas, mistõttu valitseb põhikohtuasjas ebakindlus seoses tarbijaseadustiku artiklis L. 311‑14 ette nähtud tähtaja järgimisega. Sõltuvalt kuupäevast, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus lõpuks kindlaks määrab, võib tema taotletud tõlgendus seega osutuda hüpoteetiliseks.

21

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole teinud otsust kõnealuse krediidilepingu alusel laenatud summa kättesaadavaks tegemise kuupäeva kohta, ei saa eelotsuse küsimuste asjakohasuse eeldust vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 17 viidatud kohtupraktikale kummutada pelgalt asjaoluga, et käesoleval juhul vaidlustab üks põhikohtuasja pooltest asjaolu, mille kontrollimine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu, mitte Euroopa Kohtu ülesanne (vt selle kohta 1. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus A (ravimireklaam ja -müük internetis), C‑649/18, EU:C:2020:764, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Viimaseks leiab komisjon, et teine küsimus tundub hüpoteetiline, kuna RW ja UV on sõnaselgelt märkinud, et nad nõustuvad kõnealuse krediidilepingu tühistamisega.

23

Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et see võimalik nõustumine ei saa muuta teist küsimust hüpoteetiliseks. Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 16 osundatud kohtupraktikale on eelotsusetaotluse esitanud kohus ainus, kes saab hinnata selle asjaolu võimalikku mõju nii eelotsusetaotluse vajalikkusele kui ka küsimuse asjakohasusele selle kontrolli seisukohast, mida ta peab tegema seoses kohtuotsusega, millega madalama astme kohus omal algatusel tuvastas ja karistas tarbijakaitseseadustiku artikli L. 311‑14 rikkumise eest.

24

Neil asjaoludel on eelotsuse küsimused vastuvõetavad.

25

Nende kahe küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2008/48 artikli 14 lõiget 7 ja artiklit 23 koostoimes tõhususe põhimõttega tuleb tõlgendada nii, et see, kui krediidiandja rikub riigisisest õigusnormi, milles on nähtud ette tähtaeg, mille jooksul krediidilepingu täitmine ei või alata, on küsimus, mille liikmesriigi kohus peab ühelt poolt saama tõstatada omal algatusel, sõltumata viieaastase aegumistähtaja ette nägevast riigisisesest normist, ja mille eest ta teiselt poolt peab saama määrata karistuse, tühistades krediidilepingu, sõltumata riigisisesest normist, mis allutab sellise tühistamise tarbija sellekohasele taotlusele või vähemalt nõusolekule.

26

Nendele küsimustele vastamiseks tuleb kõigepealt kontrollida, kas selline liikmesriigi õigusnorm nagu tarbijakaitse seadustiku artikkel L. 311‑14, mille vastuvõtmine või jõussejätmine on lubatud direktiivi 2008/48 artikli 14 lõikega 7, kuulub selle direktiivi kohaldamisalasse. Ainult sel tingimusel peavad riigisisesed menetlusnormid – mis reguleerivad seda, kui liikmesriigi kohus krediidiandjapoolse sellise sätte rikkumise omal algatusel tõstatab ja selle eest karistuse määrab – vastama viidatud direktiivist tulenevatele nõuetele.

27

Sellega seoses nähtub esiteks direktiivi 2008/48 artikli 22 lõikest 1, tõlgendatuna direktiivi põhjendusi 9 ja 10 silmas pidades, et selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate krediidilepingute osas näeb direktiiv ette täieliku ühtlustamise, ja nagu nähtub nimetatud artikli 22 pealkirjast, on direktiivi sätted selles osas imperatiivsed. Sellest järeldub, et selle ühtlustamisega konkreetselt silmas peetud valdkondades ei ole liikmesriikidel lubatud säilitada või kehtestada muid riigisiseseid õigusnorme kui need, mis on ette nähtud samas direktiivis (vt selle kohta 12. juuli 2012. aasta kohtuotsus SC Volksbank România, C‑602/10, EU:C:2012:443, punkt 38).

28

Teiseks näeb direktiivi 2008/48 artikkel 14 ette tingimused ja korra, mille alusel tarbija võib kasutada taganemisõigust pärast krediidilepingu sõlmimist, täpsustades lõikes 7, et käesoleva artikliga ei piirata selliste riigisiseste õigusaktide kohaldamist, millega kehtestatakse ajavahemik, mille jooksul ei või alustada lepingu täitmist.

29

Ent jättes liikmesriikidele võimaluse vastu võtta või jõusse jätta sätteid, mis määravad kindlaks tähtaja, mille jooksul lepingu täitmine ei saa alata, eeldab direktiivi 2008/48 artikli 14 lõikes 7 kasutatud sõnade „ei piirata“ kasutamine, et selle direktiiviga tarbija taganemisõigust puudutavas valdkonnas toimuv täielik ja imperatiivne ühtlustamine ei hõlma krediidilepingu täitmise alustamise ja eelkõige krediidisaajale vahendite kättesaadavaks tegemise tingimusi.

30

Sellest järeldub, et direktiivi 2008/48 artikli 14 lõige 7 piirdub sellega, et tunnustab liikmesriikide õigust näha selle direktiiviga loodud raamistiku väliselt ette sätteid, mis määravad kindlaks tähtaja, mille jooksul krediidilepingu täitmine ei või alata (vt analoogia alusel 20. novembri 2014. aasta kohtuotsus Novo Nordisk Pharma, C‑310/13, EU:C:2014:2385, punktid 25 ja 29, ning 19. novembri 2019. aasta kohtuotsus TSN ja AKT, C‑609/17 ja C‑610/17, EU:C:2019:981, punkt 49).

31

Lisaks ei mõjuta ega piira direktiivi 2008/48 artikli 14 lõike 7 alusel riigisisese sätte vastuvõtmine või jõussejätmine tarbijal nimetatud artikli 14 alusel oleva taganemisõiguse tegelikku kasutamist ega kahjusta direktiivi muid sätteid, selle ühtsust või eesmärke (vt analoogia alusel 20. novembri 2014. aasta kohtuotsus Novo Nordisk Pharma, C‑310/13, EU:C:2014:2385, punktid 28 ja 31, ning 19. novembri 2019. aasta kohtuotsus TSN ja AKT, C‑609/17 ja C‑610/17, EU:C:2019:981, punkt 51). Pelk asjaolu, et sellise riigisisese sätte rikkumine krediidiandja poolt võib jätta tarbija ilma riigisisese õigusega tagatud kaitsest, ei puutu selles osas asjasse.

32

Eeltoodust tuleneb, et kui liikmesriigid näevad neile direktiivi 2008/48 artikli 14 lõikega 7 antud õigust kasutades ette sätted, mis määravad kindlaks tähtaja, mille jooksul krediidilepingu täitmine ei või alata, siis riigisisesed menetlusnormid, mis reguleerivad seda, kui riigisisene kohus tuvastab omal algatusel krediidiandjapoolse niisuguste sätete rikkumise ja määrab selle eest karistuse, kuuluvad liikmesriikide pädevusse, ilma et neid oleks selles direktiivis reguleeritud ja ilma et need kuuluksid selle direktiivi reguleerimisalasse (vt analoogia alusel 19. novembri 2019. aasta kohtuotsus TSN ja AKT, C‑609/17 ja C‑610/17, EU:C:2019:981, punkt 52, ja 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus Land Oberösterreich (eluasemetoetus), C‑94/20, EU:C:2021:477, punkt 47).

33

Neil asjaoludel ei ole ühelt poolt vaja hinnata, kas tõhususe põhimõttega on vastuolus riigisisesed menetlusnormid, mis reguleerivad seda, kui riigisisene kohus tõstatab omal algatusel küsimuse, et krediidivõtja on rikkunud riigisisest sätet, mis kuulub direktiivi 2008/48 artikli 14 lõikega 7 liikmesriikidele jäetud pädevusse. Teiselt poolt ei saa sellist riigisisest sätet käsitada direktiivi artikli 23 tähenduses selle direktiivi „alusel vastuvõetuna“, mistõttu ei ole vaja seda artiklit tõlgendada, et teha kindlaks, kas sellega on vastuolus nimetatud riigisisese sätte rikkumise eest kohaldatavad karistused.

34

Neid põhjendusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2008/48 artikli 14 lõiget 7 tuleb tõlgendada nii, et riigisisesed menetlusnormid, mis reguleerivad seda, kui liikmesriigi kohus tõstatab omal algatusel küsimuse, et krediidiandja on rikkunud riigisisest õigusnormi, mis näeb ette tähtaja, mille jooksul krediidilepingu täitmine ei või alata, ja määrab selle eest karistuse, ei kuulu selle direktiivi kohaldamisalasse.

35

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ, artikli 14 lõiget 7

tuleb tõlgendada nii, et

riigisisesed menetlusnormid, mis reguleerivad seda, kui liikmesriigi kohus tõstatab omal algatusel küsimuse, et krediidiandja on rikkunud riigisisest õigusnormi, mis näeb ette tähtaja, mille jooksul krediidilepingu täitmine ei või alata, ja määrab selle eest karistuse, ei kuulu selle direktiivi kohaldamisalasse.