–

TOYA sp. z o.o., esindaja: adwokat M. Jankowski,

–

Prezes Urzędu Komunikacji Elektronicznej, esindaja: radca prawny M. Kołtoński,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Kreeka valitsus, esindajad: Z. Chatzipavlou, M. Tassopoulou ja D. Tsagkaraki,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: S. L. Kalėda ja L. Malferrari,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta (juurdepääsu käsitlev direktiiv) (ELT 2002, L 108, lk 7; ELT eriväljaanne 13/29, lk 323) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ (ELT 2009, L 337, lk 37) (edaspidi „juurdepääsu käsitlev direktiiv“) artikli 8 lõiget 3 koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/61/EL kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõtukulude vähendamise meetmete kohta (ELT 2014, L 155, lk 1) artikli 1 lõigetega 3 ja 4 ning artikli 3 lõikega 5.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, milles TOYA sp. z o.o. (edaspidi „TOYA“) ja Polska Izba Informatyki i Telekomunikacji (Poola infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni koda, Poola) vaidlevad Prezes Urzędu Komunikacji Elektronicznej (elektroonilise side ameti juhataja, Poola; edaspidi „UKE juhataja“) 11. septembri 2018. aasta otsuse üle, millega TOYA‑le kehtestati eelnevalt regulatiivsed tingimused ja kord tema füüsilisele taristule juurdepääsuks (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

3

Juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 1 „Reguleerimisala ja eesmärk“ lõige 1 oli sõnastatud järgmiselt:

„1. Käesolev direktiiv ühtlustab [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta] direktiivis 2002/21/EÜ [elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta] (raamdirektiiv) [(ELT 2002, L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349)] sätestatud raamistikus viisi, millega liikmesriigid reguleerivad elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikust sidumist. Eesmärk on luua siseturu põhimõtetega kooskõlas olev võrkude ja teenuste pakkujate vahelisi suhteid reguleeriv raamistik, millega saavutataks püsiv konkurents, elektrooniliste sideteenuste koostalitlusvõime ja tarbijate kasu.“

4

Juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 5 „Riigi reguleerivate asutuste volitused ja vastutus seoses juurdepääsu ja vastastikuse sidumisega“ lõigetes 1 ja 3 oli ette nähtud:

„1.   Direktiivi 2002/21/EÜ (raamdirektiiv) artiklis 8 osutatud eesmärkide saavutamiseks soodustavad riikide reguleerivad asutused kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega piisavat juurdepääsu ja vastastikust sidumist ning teenuste koostalitlusvõimet ja vajaduse korral tagavad selle, täites oma kohustusi viisil, mis aitab kaasa tõhususele, püsivale konkurentsile, tõhusale investeerimisele ja innovatsioonile ning millest on lõppkasutajatel kõige rohkem kasu.

Ilma et see piiraks meetmeid, mida võib võtta märkimisväärse turujõuga ettevõtjate puhul artikli 8 kohaselt, võivad riikide reguleerivad asutused eelkõige:

[…]

3.   Seoses lõikes 1 nimetatud juurdepääsu ja vastastikuse sidumisega tagavad liikmesriigid, et riigi reguleeriv asutus on volitatud sekkuma omal algatusel, kui see on põhjendatud, et tagada direktiivi 2002/21/EÜ (raamdirektiiv) artiklis 8 sätestatud eesmärkide saavutamine kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega ja direktiivi 2002/21/EÜ (raamdirektiiv) artiklites 6 ja 7 ning 20 ja 21 nimetatud korras.“

5

Juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 8 „Kohustuste kehtestamine, muutmine ja tühistamine“ lõigetes 1–3 oli sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et riigi reguleerivad asutused on volitatud kehtestama artiklites 9 kuni 13a kindlaksmääratud kohustusi.

2.   Kui direktiivi 2002/21/EÜ (raamdirektiiv) artikli 16 kohaselt tehtud turuanalüüsi tulemusena peetakse operaatorit konkreetsel turul märkimisväärset turujõudu omavaks, kehtestavad riigi reguleerivad asutused vajaduse korral käesoleva direktiivi artiklites 9–13 sätestatud kohustused.

3.   Ilma et see piiraks:

ei kehtesta riikide reguleerivad asutused artiklites 9–13 sätestatud kohustusi operaatoritele, keda ei peeta märkimisväärset turujõudu omavaks lõike 2 kohaselt.

[…]“.

6

Direktiivi 2002/21 (muudetud direktiiviga 2009/140) (edaspidi „raamdirektiiv“) artiklis 8 „Üldised eesmärgid ja reguleerimispõhimõtted“ oli ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et käesolevas direktiivis ja eridirektiivides sätestatud reguleerimisülesannete täitmisel võtavad riigi reguleerivad asutused kõik mõistlikud meetmed, mille eesmärk on saavutada lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud eesmärgid. Sellised meetmed on kõnealuste eesmärkide suhtes proportsionaalsed.

[…]

2.   Riigi reguleerivad asutused toetavad konkurentsi elektrooniliste sidevõrkude, elektrooniliste sideteenuste ning nendega seotud vahendite ja teenuste pakkumisel […]

[…]

3.   Riigi reguleerivad asutused aitavad siseturu arengule kaasa […]

[…]

4.   Riigi reguleerivad asutused toetavad Euroopa Liidu kodanike huve […]

[…]

5.   Riigi reguleerivad asutused kohaldavad lõigetes 2, 3 ja 4 nimetatud üldiste eesmärkide saavutamiseks objektiivseid, läbipaistvaid, mittediskrimineerivaid ja proportsionaalseid reguleerimispõhimõtteid […]

[…]“.

7

Raamdirektiivi artiklis 12 „Elektrooniliste sidevõrkude pakkujate ühispaiknemine ning võrgu osade ja seotud vahendite ühiskasutus“ oli sätestatud:

„1.   Kui elektroonilisi sidevõrke pakkuval ettevõtjal on riigi õigusnormide kohaselt õigus paigaldada vahendeid avaliku või eraomandi peale, kohale või alla või kasutada vara sundvõõrandamise või avalikuks kasutamiseks määramise menetlust, on riigi reguleerival asutusel õigus, võttes täiel määral arvesse proportsionaalsuse põhimõtet, muuta selliste vahendite või vara, sealhulgas ehitiste või ehitistesse sissepääsude, hoonesisese juhtmestiku, mastide, antennide, tornide ja muude tugikonstruktsioonide, kaablikanalite, juhtmete, pääseluukide, kaablikappide ühine kasutamine kohustuslikuks.

2.   Liikmesriigid võivad nõuda, et lõikes 1 nimetatud õiguste valdajad kasutaksid ühiselt vahendeid või vara (kaasa arvatud füüsiline ühispaiknemine) või võtaksid meetmeid riiklike ehitustööde kooskõlastamiseks, et kaitsta keskkonda, rahvatervist ja avalikku julgeolekut, ning järgiksid linnade või maapiirkondade planeerimiseesmärke ning alles pärast asjakohase kestusega avalikku konsultatsiooni, mille käigus kõikidele huvitatud isikutele antakse võimalus esitada oma seisukohad. Selline ühiskasutus- või koordineerimiskord võib sisaldada eeskirju vahendite või vara ühiskasutusest tulenevate kulude jaotamise kohta.

3.   Liikmesriigid tagavad, et pärast nõuetekohase kestusega avalikku konsultatsiooni, mille käigus antakse kõigile huvitatud isikutele võimalus esitada oma seisukohad, on riigi reguleerivatel asutustel […] samuti volitused muuta lõikes 1 osutatud õiguste valdajatele ja/või juhtmestiku omanikule kohustuslikuks hoonesisese juhtmestiku ühiskasutamine või väljaspool hoonet asuva juhtmestiku ühiskasutamine esimese kontsentratsioonipunktini või jaotuspunktini, kui see on põhjendatud seetõttu, et sellise infrastruktuuri dubleerimine on majanduslikult ebatõhus või füüsiliselt raskendatud. Selline ühiskasutus- või koordineerimiskord võib sisaldada eeskirju vahendite või vara ühiskasutusest tulenevate kulude (mida vajaduse korral kohandatakse vastavalt riskile) jaotamise kohta.

4.   Liikmesriigid tagavad, et pädevad riigiasutused võivad nõuda ettevõtjatelt pädeva asutuse taotluse korral vajaliku teabe esitamist, et nimetatud asutus saaks koos riigi reguleeriva asutusega koostada üksikasjaliku loendi lõikes 1 nimetatud vahendite liigi, kättesaadavuse ja geograafilise asukoha kohta ning teha selle huvitatud isikutele kättesaadavaks.

5.   Meetmed, mida riigi reguleeriv asutus käesoleva artikli alusel võtab, peavad olema objektiivsed, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed. Vajaduse korral viiakse need meetmed ellu kohalike asutustega koordineeritult.“

8

Direktiivi 2014/61 põhjendused 9, 11 ja 12 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

9

Direktiivi 2014/61 artiklis 1 „Reguleerimisese ja -ala“ on sätestatud:

„1.   Käesoleva direktiivi eesmärk on lihtsustada ja stimuleerida kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõttu, edendades olemasoleva füüsilise taristu ühist kasutamist ja võimaldades uue füüsilise taristu tõhusamat kasutuselevõtmist, et vähendada selliste võrkude kasutuselevõtukulusid.

2.   Käesolevas direktiivis kehtestatakse ehitustööde ja füüsilise taristuga seotud miinimumnõuded, et ühtlustada nendes valdkondades liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatud aspekte.

3.   Liikmesriigid võivad lõikes 1 osutatud eesmärgi parema saavutamise huvides säilitada või kehtestada kooskõlas liidu õigusega käesolevas direktiivis kehtestatud miinimumnõudeid ületavaid meetmeid.

4.   Kui mõni käesoleva direktiivi sätetest läheb vastuollu direktiivi 2002/21/EÜ, direktiivi 2002/19/EÜ, direktiivi 2002/20/EÜ, direktiivi 2002/22/EÜ või direktiivi 2002/77/EÜ sätetega, on ülimuslikud nimetatud direktiivide asjakohased sätted.“

10

Direktiivi 2014/61 artikli 2 „Mõisted“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesoleva direktiivi kohaldamisel kasutatakse direktiivis 2002/21/EÜ sätestatud mõisteid.

Kasutatakse ka järgmisi mõisteid:

1)   „võrguoperaator“ – üldkasutatavaid sidevõrke pakkuv või selleks õigust omav ettevõtja, samuti ettevõtja, kes pakub füüsilist taristut, mille eesmärk on:

11

Direktiivi 2014/61 artiklis 3 „Juurdepääs olemasolevale füüsilisele taristule“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et igal võrguoperaatoril on õigus pakkuda elektroonilise side võrke pakkuvatele või selleks õigust omavatele ettevõtjatele juurdepääsu oma füüsilisele taristule, et võtta kasutusele kiire elektroonilise side võrkude elemente. Vastu võivad liikmesriigid näha üldkasutatavate sidevõrkude operaatoritele ette õiguse pakkuda juurdepääsu oma füüsilisele taristule, et võtta kasutusele elektroonilise side võrkudest erinevaid võrke.

2.   Liikmesriigid tagavad, et üldkasutatavaid sidevõrke pakkuva või selleks õigust omava ettevõtja kirjaliku taotluse alusel on igal võrguoperaatoril kohustus rahuldada kõik mõistlikud taotlused juurdepääsu saamiseks tema füüsilisele taristule õiglastel ja mõistlikel tingimustel, sealhulgas õiglase hinna eest, eesmärgiga võtta kasutusele kiire elektroonilise side võrkude elemente. Sellises kirjalikus taotluses esitatakse üksikasjad projekti kohta, millele juurdepääsu taotletakse, sealhulgas konkreetne ajavahemik.

[…]

4.   Kui juurdepääsu andmisest keeldutakse või kahe kuu jooksul alates juurdepääsutaotluse kättesaamise kuupäevast ei jõuta kokkuleppele konkreetsetes tingimustes, sealhulgas hinnas, tagavad liikmesriigid, et kummalgi osapoolel on õigus pöörduda pädeva riikliku vaidluste lahendamise organi poole.

5.   Liikmesriigid nõuavad, et lõikes 4 osutatud riiklik vaidluste lahendamise organ teeks proportsionaalsuse põhimõtet täielikult arvesse võttes lõike 4 kohaselt algatatud vaidluse lahendamiseks siduva otsuse, määrates sealhulgas vajaduse korral kindlaks õiglased ja mõistlikud tingimused, sealhulgas hinnad.

Riiklik vaidluste lahendamise organ teeb vaidluse lahendamiseks otsuse nii kiiresti kui võimalik ja igal juhul nelja kuu jooksul täieliku taotluse saamisest, välja arvatud erandjuhtudel, ilma et see piiraks ühegi osapoole õigust pöörduda kohtusse.

Kui vaidlus on seotud juurdepääsuga elektroonilise side võrgu pakkuja taristule ja riiklikuks vaidluste lahendamise organiks on riigi reguleeriv asutus, võtab ta vajaduse korral arvesse direktiivi 2002/21/EÜ artiklis 8 sätestatud eesmärke. Vaidluste lahendamise organi määratava hinna puhul tagatakse, et juurdepääsu pakkujal on õiglane võimalus saada tagasi oma kulutused, ning võetakse arvesse taotletud juurdepääsu mõju juurdepääsu pakkuja äriplaanile, sealhulgas investeeringutele, mida on teinud võrguoperaator, kellelt juurdepääsu taotletakse, eelkõige füüsiliste taristute puhul, mida kasutatakse kiire elektroonilise side teenuste osutamiseks.

[…]“.

12

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/1972, millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik (ELT 2018, L 321, lk 36), artiklite 124 ja 125 kohaselt tunnistatakse juurdepääsu käsitlev direktiiv ja raamdirektiiv kehtetuks alates 21. detsembrist 2020 ehk direktiivi 2018/1972 ülevõtmise tähtaja möödumise kuupäevast.

13

7. mai 2010. aasta seaduse telekommunikatsiooniteenuste ja -võrkude arendamise toetamise kohta (ustawa z 7 maja 2010 r. o wspieraniu rozwoju usług i sieci telekomunikacyjnych; edaspidi „arengutoetuse seadus“) artikli 17 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Võrguoperaator tagab telekommunikatsiooniettevõtjatele kiire telekommunikatsioonivõrgu kasutuselevõtuks juurdepääsu füüsilisele taristule, sealhulgas selle ühiskasutuse.

2.   Juurdepääs füüsilisele taristule on tasuline, kui lepingupooled ei lepi kokku teisiti.“

14

Arengutoetuse seaduse artikli 18 lõiked 1–3 ja 6 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Pooled määravad kindlaks füüsilisele taristule juurdepääsu tingimused, sealhulgas koostöö tehnilised, tegevus- ja finantstingimused, füüsilisele taristule juurdepääsu lepingus, mis tuleb sõlmida kirjalikus vormis, vastasel korral on see tühine.

2.   UKE juhataja võib nõuda võrguoperaatorilt teavet füüsilisele taristule juurdepääsu tingimuste kohta.

3.   Kui võrguoperaator on esitanud teabe füüsilisele taristule juurdepääsu tingimuste kohta, võib UKE juhataja, tegutsedes kooskõlas artikli 22 lõigetes 1–3 sätestatud kriteeriumidega, kehtestada otsusega füüsilisele taristule juurdepääsu võimaldamise tingimused. […]

[…]

6.   Võrguettevõtja, kelle suhtes on tehtud otsus füüsilisele taristule juurdepääsu tingimuste kindlaksmääramise kohta, peab sõlmima lõikes 1 osutatud lepingud tingimustel, mis ei ole vähem soodsad kui nimetatud otsuses sätestatud tingimused.“

15

Arengutoetuse seaduse artikli 22 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   UKE juhataja teeb otsuse füüsilisele taristule juurdepääsu kohta 60 päeva jooksul alates juurdepääsutaotluse esitamise kuupäevast, võttes eelkõige arvesse vajadust tagada mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed juurdepääsutingimused.

2.   Otsuse tegemisel telekommunikatsiooniettevõtja füüsilisele taristule juurdepääsu kohta tagab UKE juhataja, et sellise juurdepääsu tasud võimaldavad katta ettevõtja kulud, võttes eelkõige arvesse direktiivi [2002/21] artiklis 8 sätestatud eesmärke ja füüsilisele taristule juurdepääsu mõju telekommunikatsiooniettevõtja äriplaanile, eelkõige tema poolt kiiretesse telekommunikatsioonivõrkudesse tehtud investeeringutele.“

16

TOYA on Poola telekommunikatsiooniettevõtja ja võrguoperaator.

17

Pärast haldusmenetlust, mille raames paluti TOYA-l esitada teavet juurdepääsu tingimuste kohta tema füüsilisele taristule, mis koosneb kaabellevivõrkudest ja hoonete telekommunikatsioonivõrkudest, võttis UKE juhataja 11. septembril 2018 vastu vaidlustatud otsuse.

18

See põhineb eelkõige arengutoetuse seaduse artikli 18 lõikel 3 koostoimes selle seaduse artikliga 17. Selles on kindlaks määratud TOYA füüsilisele taristule juurdepääsu tingimused seoses kaabellevivõrkudega ja hoonete telekommunikatsioonivõrkudega. See paneb TOYA‑le ka kohustuse olla valmis sõlmima raamlepinguid ja erilepinguid ning rahuldama füüsilisele taristule juurdepääsu taotlused vastavalt eelnimetatud juurdepääsutingimustele.

19

UKE juhataja täpsustab vaidlustatud otsuses, et arengutoetuse seaduse artiklid 18 ja 22 võimaldavad tal tagada telekommunikatsiooniettevõtjate juurdepääsu füüsilisele taristule, mis hõlmab ka selle taristu ühiskasutust kiire telekommunikatsioonivõrgu kasutuselevõtuks.

20

Ta rõhutab, et vaidlustatud otsus on kooskõlas direktiivis 2014/61 määratletud eesmärkidega, mis puudutavad taristute ühiskasutusega seotud eeliseid ja vajadust kõrvaldada takistused, mis viivad olemasolevate ressursside ebatõhusa kasutamiseni.

21

Ta märgib, et vaidlustatud otsus aitab ühtlustada kaabellevivõrkudele ja hoonete telekommunikatsioonivõrkudele juurdepääsu andmise tähtaegu, menetlusi ja turuhindu. Järelikult toob see kaasa kõigi operaatorite võrdse kohtlemise, aitab piirata füüsilisele taristule juurde pääsevate telekommunikatsiooniettevõtjate poolt taristu omandamiseks tehtavaid kulusid ja võimaldab võrkudele ulatuslikumat juurdepääsu.

22

UKE juhataja märgib lisaks, et heakskiidetud juurdepääsutingimuste universaalsus väljendub selles, et neid võivad vastastikuse sidumise koostöö puhul rakendada eri äriprofiili ja tegevusulatusega telekommunikatsiooniettevõtjad. Lisaks ei ole TOYA-lt võetud võimalust määrata kindlaks oma raamlepingute sisu, et need oleksid vastavuses tema enda vastuvõetud tegevuseeskirjadega.

23

Proportsionaalsuse osas märgitakse vaidlustatud otsuses, et TOYA füüsilisele taristule juurdepääsu tingimuste kindlaksmääramiseks ei olnud muud võimalust kui haldusotsus. Vaidlustatud otsuses on veel täpsustatud, et UKE presidendi sõnul mõjutavad kindlaks määratud juurdepääsureeglid küll TOYA omandiõigust, kuid ei ole TOYA jaoks ülemäära koormavad ja võtavad nõuetekohaselt arvesse tema õigusi ja huve.

24

Vaidlustatud otsuses on ka märgitud, et arengutoetuse seaduse sätted, mis käsitlevad tingimusi, mis võimaldavad UKE presidendil teha otsuseid füüsilisele taristule juurdepääsu tingimuste kindlaksmääramiseks, ei maini ei hallatava taristu ulatust ega sellele taristule juurdepääsu küsimusest tulenevate vaidluste arvu.

25

Otsuses märgib UKE juhataja selles kohta, et ta võttis arvesse asjaolu, et kui esitatakse arengutoetuse seaduse artiklis 17 ette nähtud juurdepääsutaotlus, on TOYA kohustatud kohtlema ettevõtjaid võrdselt, ning ta otsustas – arvestades vajadust tagada juurdepääsutingimuste proportsionaalsus – määrata juurdepääsutingimused nii, et võetavad meetmed oleksid juurdepääsuga taotletava eesmärgi saavutamiseks piisavad ja samal ajal minimaalsed.

26

Eelotsusetaotlusest nähtub, et lisaks vaidlustatud otsusele tegi UKE juhataja suures osas samalaadse otsuse kuue teise telekommunikatsiooniettevõtja kohta.

27

TOYA vaidlustas vaidlustatud otsuse eelotsusetaotluse esitanud kohtus, Sąd Okręgowy w Warszawies (Varssavi regionaalne kohus, Poola). TOYA leiab, et vastavalt direktiivi 2014/61 artikli 3 lõigetele 2 ja 5, artikli 1 lõikele 4 ning põhjendusele 12 koostoimes juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 8 lõigetega 2 ja 3 ning raamdirektiivi artikli 8 lõike 5 punktiga f võib riigi reguleeriv asutus nõuda eelnevat standardpakkumist ainult operaatoritelt, kellel on asjaomasel turul märkimisväärne turujõud. Tema hinnangul on vaidlustatud otsus liidu õigusega vastuolus, kuna ei ole tehtud turuanalüüsi, mis tõendaks, et TOYA-l on märkimisväärne turujõud, samuti ei ole olnud vaidlust tema füüsilisele taristule juurdepääsu üle direktiivi 2014/61 artikli 3 lõike 5 tähenduses.

28

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb vaidlustatud otsuse ja selle aluseks oleva arengutoetuse seaduse artikli 18 lõike 3 tõlgenduse kooskõlas liidu õiguse asjakohaste sätetega, eelkõige direktiivi 2014/61 artikli 1 lõigetega 3 ja 4 ning artikli 3 lõikega 5 ja juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 8 lõikega 3, kuna selle otsusega kehtestab UKE juhataja TOYA-le eelnevalt regulatiivsed kohustused seoses juurdepääsuga tema füüsilisele taristule, kuigi see juurdepääs ei ole põhjustanud vaidlusi ja ei ole tõendatud, et TOYA-l on märkimisväärne turujõud.

29

Lisaks, kuna juurdepääsu käsitlev direktiiv ja raamdirektiiv tunnistati kehtetuks ja asendati direktiiviga 2018/1972, on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus selle kohta, millised liidu direktiivid on käesoleval juhul kohaldatavad.

30

Neil asjaoludel otsustas Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

31

Alustuseks tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kaks eelotsuse küsimust on sisuliselt identsed ja lahknevad üksnes õigusliku raamistiku osas, mille alusel palutakse Euroopa Kohtul neile vastata. Kui oma esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul tõlgendada direktiivi 2014/61 artikli 1 lõikeid 3 ja 4 ning artikli 3 lõiget 5 ja juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 8 lõiget 3, siis teine küsimus viitab nimelt samadele direktiivi 2014/61 sätetele ja teise võimalusena direktiivi 2018/1972 artikli 67 lõigetele 1 ja 3 ning artikli 68 lõigetele 2 ja 3.

32

Sellega seoses tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsus võeti vastu 11. septembril 2018. Nagu aga märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 12, olid juurdepääsu käsitlev direktiiv ja raamdirektiiv sel kuupäeval täielikult jõus, kuna direktiiv 2018/1972 ei olnud veel vastu võetud.

33

Seetõttu on selleks, et välja selgitada, ega sellise riigi reguleeriva asutuse nagu põhikohtuasjas UKE juhataja praktika ei ole direktiivi sätetega vastuolus, tõlgendada ainult juurdepääsu käsitleva direktiivi ja raamdirektiivi asjakohaseid sätteid, mitte aga direktiivi 2018/1972 sätteid, kuna see direktiiv ei ole ajaliselt kohaldatav.

34

Neil asjaoludel ei ole teisele eelotsuse küsimusele vaja vastata.

35

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2014/61 artikli 1 lõikeid 3 ja 4 ning artikli 3 lõiget 5 koostoimes juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 8 lõikega 3 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui elektroonilise side valdkonnas pädev riigi reguleeriv asutus kehtestab võrguoperaatorile, keda ei ole tunnistatud märkimisväärset turujõudu omavaks võrguoperaatoriks, kohustuse kohaldada selle asutuse eelnevalt kehtestatud tingimusi, millega on reguleeritud kord, kuidas teised selles valdkonnas tegutsevad ettevõtjad pääsevad juurde mainitud võrguoperaatori füüsilisele taristule, sealhulgas lepingute sõlmimise reeglid ja kord ning kohaldatavad juurdepääsutasud, olenemata sellest, kas kõnealuse juurdepääsu üle toimub vaidlus ja kas valitseb tõhus konkurents.

36

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei tule liidu õigusnormi tõlgendamisel võtta arvesse mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (26. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Rimšēvičs ja EKP vs. Läti, C‑202/18 ja C‑238/18, EU:C:2019:139, punkt 45 ning seal viidatud kohtupraktika).

37

Mis esiteks puudutab nende sätete sõnastust ja konteksti, siis tuleb kõigepealt märkida, nagu rõhutab ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 37, et direktiivi 2014/61 sätetest tuleneb, et sellel direktiivil on lai kohaldamisala, mis hõlmab kõiki võrguoperaatoreid, olenemata sellest, kas nad on tunnistatud märkimisväärse turujõuga ettevõtjateks või mitte.

38

Nii on selle direktiivi artikli 2 lõikes 1 määratletud „võrguoperaator“ kui üldkasutatavaid sidevõrke pakkuv või selleks õigust omav ettevõtja, samuti ettevõtja, kes pakub füüsilist taristut, mille eesmärk on osutada tootmis-, transpordi- või jaotusteenuseid gaasile, elektrile, küttele või veele, või ka transporditeenuseid. Tuleb tõdeda, et see määratlus ei sisalda mitte mingit viidet selle ettevõtja turujõule, tema turuosa suurusele ega selle turu konkurentsiolukorrale, kus ta tegutseb.

39

Direktiivi 2014/61 artikli 3, mis käsitleb juurdepääsu olemasolevale füüsilisele taristule, lõikes 1 on ette nähtud, et igal võrguoperaatoril on õigus pakkuda elektroonilise side võrke pakkuvatele või selleks õigust omavatele ettevõtjatele juurdepääsu oma füüsilisele taristule. Selle sätte lõige 2 paneb ka igale võrguoperaatorile – olenemata sellest, kas ta on tunnistatud märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks või mitte – kohustuse rahuldada kõik niisuguste ettevõtjate mõistlikud taotlused juurdepääsu saamiseks tema füüsilisele taristule õiglastel ja mõistlikel tingimustel, sealhulgas õiglase hinna eest, eesmärgiga võtta kasutusele kiire elektroonilise side võrkude elemente.

40

Selle direktiivi artikli 3 lõige 4 paneb liikmesriikidele juhuks, kui juurdepääsu andmisest keeldutakse või kui füüsilist taristut omav võrguoperaator ja juurdepääsu taotlev ettevõtja ei jõua neis konkreetsetes tingimustes, sealhulgas hinnas kokkuleppele, kohustuse tagada, et kummalgi osapoolel oleks õigus pöörduda pädeva riikliku vaidluste lahendamise organi poole. See organ peab seega vastavalt nimetatud direktiivi artikli 3 lõikele 5 tegema vaidluse lahendamiseks siduva otsuse, määrates sealhulgas vajaduse korral kindlaks õiglased ja mõistlikud tingimused, kaasa arvatud hinnad.

41

Järelikult, mis puudutab liikmesriigi asutuste sekkumist seoses elektroonilise side võrke pakkuvate või selleks õigust omavate ettevõtjate juurdepääsuga liidus olemas olevatele füüsilistele võrgutaristutele, siis direktiivi 2014/61 artikkel 3 käsitleb vaidluste tagantjärele lahendamist. See säte ei näe sõnaselgelt ette võimalust kehtestada ennetavalt ja väljaspool konkreetset vaidlust selliseid eelnevaid regulatiivseid kohustusi seoses juurdepääsuga võrguoperaatori füüsilisele taristule nagu need, mille UKE juhataja kehtestas põhikohtuasjas käsitletava juhtumi puhul TOYA-le.

42

Samas ei keela ei nimetatud artikkel 3 ega ükski muu direktiivi 2014/61 säte sõnaselgelt selliste eelnevate regulatiivsete kohustuste kehtestamist seoses juurdepääsuga võrguettevõtja füüsilisele taristule.

43

Selle kohta tuleneb direktiivi 2014/61 artikli 1 lõigetest 2 ja 3 koostoimes selle direktiivi põhjendusega 11, et selles on kehtestatud vaid miinimumnõuded ning liikmesriigid võivad säilitada või kehtestada kooskõlas liidu õigusega neid nõudeid ületavaid meetmeid, et saavutada direktiivi põhieesmärk, nagu see on sätestatud artikli 1 lõikes 1.

44

Selle direktiivi artikli 1 lõikest 4, tõlgendatuna lähtuvalt direktiivi põhjendusest 12, ilmneb siiski, et vastuolu korral mõne selle direktiivi sätte ja viidatud artikli 1 lõikes 4 nimetatud muude direktiivide, sealhulgas raamdirektiivi ja juurdepääsu käsitleva direktiivi sätete vahel on ülimuslikud nende muude direktiivide asjakohased sätted.

45

Sellest kollisiooninormist tuleneb, et esimesele küsimusele vastamiseks tuleb veel analüüsida, kas sellised liikmesriigi reguleeriva asutuse võetud meetmed, mis puudutavad juurdepääsu võrguoperaatori füüsilisele taristule, nagu need, mille võttis UKE juhataja põhikohtuasjas käsitletaval juhul, on vastuolus nende samade direktiividega, täpsemalt raamdirektiivi ja juurdepääsu käsitleva direktiiviga.

46

Sellega seoses tuleb märkida, et juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 8 lõige 3 näeb ette, et põhimõtteliselt ei kehtesta riikide reguleerivad asutused võrguettevõtjatele, keda ei ole turuanalüüsi tulemusel tunnistatud märkimisväärset turujõudu omavateks, läbipaistvuse, mittediskrimineerimise, raamatupidamise lahususe, teatavatele võrguvahenditele juurdepääsu ja nende kasutamise ning hinnakontrolli ja kuluarvestuse kohustusi, mis on määratletud selle direktiivi artiklites 9–13.

47

Siiski tuleb tõdeda, nii nagu tõdes ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 33, et juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 8 lõikest 3 tulenevast põhimõttelisest keelust on mitu erandit. Neist mõne alusel võivad riikide reguleerivad asutused muu hulgas eelnevalt kehtestada füüsilisele taristule juurdepääsu käsitlevaid regulatiivseid kohustusi võrguettevõtjatele, kellel ei pruugi olla asjaomasel turul märkimisväärset turujõudu.

48

Nii on juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 5 lõikes 1 ette nähtud, et raamdirektiivi artiklis 8 osutatud eesmärkide saavutamiseks soodustavad riikide reguleerivad asutused piisavat juurdepääsu ja vastastikust sidumist ning teenuste koostalitlusvõimet ja vajaduse korral tagavad selle, täites oma kohustusi viisil, mis aitab kaasa tõhususele, püsivale konkurentsile, tõhusale investeerimisele ja innovatsioonile ning millest on lõppkasutajatel kõige rohkem kasu. Selleks võimaldab see säte riigi reguleerivatel asutustel muu hulgas panna niivõrd, kuivõrd see on vajalik läbivühenduvuse tagamiseks või teenuste koostalitlusvõime saavutamiseks, kohustusi ettevõtjatele, kes kontrollivad juurdepääsu lõppkasutajatele, olenemata sellest, kas neil ettevõtjatel on märkimisväärne turujõud (vt selle kohta 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus KPN, C‑85/14, EU:C:2015:610, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Sellega seoses on Euroopa Kohtul olnud võimalus täpsustada, et raamdirektiivi artiklis 8 loetletud eesmärkide saavutamiseks just juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kontekstis on riigi reguleerivatel asutustel autonoomne õigus sekkuda ja vahendid, mis ei ole ammendavalt loetletud (vt selle kohta 13. novembri 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑227/07, EU:C:2008:620, punkt 65; 12. novembri 2009. aasta kohtuotsus TeliaSonera Finland, C‑192/08, EU:C:2009:696, punktid 58–60, ja 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus KPN, C‑85/14, EU:C:2015:610, punkt 36).

50

Raamdirektiivi artikkel 12 annab riikide reguleerivatele asutustele ka õiguse kehtestada ühispaiknemise ning võrgu osade ja seotud vahendite ühiskasutusega seotud kohustusi, ilma et nad oleks eelnevalt tuvastanud, et asjaomasel ettevõtjal on märkimisväärne turujõud.

51

Lõpuks tuleb veel märkida, et ükski juurdepääsu käsitleva direktiivi ja raamdirektiivi säte ei sea riigi reguleeriva asutuse poolt võrguoperaatorile seoses füüsilisele taristule juurdepääsuga eelnevalt kehtestatud regulatiivsete kohustuste panemist sõltuvusse asjaolust, kas kõnealuse operaatori ja juurdepääsu taotlevate ettevõtjate vahel on konkreetseid vaidlusi.

52

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et direktiivi 2014/61 artikli 1 lõigete 3 ja 4 ning artikli 3 lõike 5 sõnastusest ja kontekstist koostoimes juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 1 lõikega 1, artikli 5 lõikega 1 ja artikli 8 lõikega 3 ning raamdirektiivi artiklitega 8 ja 12 tuleneb, et konkreetsete vaidluste puudumine füüsilist taristut omava võrguoperaatori ja sellele taristule juurdepääsu taotleva ettevõtja vahel ning asjaolu, et eelnevalt ei ole kindlaks tehtud, et kõnealusel operaatoril on asjaomasel turul märkimisväärne turujõud või et sellel turul puudub tõhus konkurents, ei saa takistada pädevat riigi reguleerivat asutust kehtestamast eelnevaid regulatiivseid kohustusi seoses juurdepääsuga kõnealuse operaatori füüsilisele taristule.

53

Teiseks, direktiivi 2014/61, juurdepääsu käsitleva direktiivi ja raamdirektiivi asjakohaste sätete teleoloogiline tõlgendus kinnitab sellist grammatilist ja kontekstipõhist tõlgendust täielikult.

54

Sellega seoses tuleb ühelt poolt märkida, et direktiivi 2014/61 eesmärk on – nagu nähtub selle artikli 1 lõikest 1 – lihtsustada ja stimuleerida kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõttu, edendades olemasoleva füüsilise taristu ühist kasutamist ja võimaldades uute füüsiliste taristute tõhusamat kasutuselevõtmist, et vähendada selliste võrkude kasutuselevõtukulusid.

55

Tuleb aga tõdeda, et selline praktika, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas ja mis seisneb võrguettevõtja füüsilisele taristule juurdepääsu miinimumtingimuste eelnevas kindlaksmääramises ilma konkreetse vaidluseta ja ilma, et enne oleks kindlaks tehtud, et sellel ettevõtjal on märkimisväärne turujõud, aitab kaasa direktiivi 2014/61 üldise eesmärgi saavutamisele, kuna see edendab ja hõlbustab olemasoleva füüsilise taristu ühist kasutamist. Täpsemalt aitab see ka – nagu mainivad Poola valitsus ja komisjon oma kirjalikes seisukohtades ja nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 43 – ennetada vaidlusi võrguettevõtja füüsilisele taristule juurdepääsu üle ja seega aitab see kaasa viidatud direktiivi artikli 3 aluseks oleva eesmärgi saavutamisele, st vaidluste lahendamisele, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 41.

56

Teiselt poolt tuleb märkida, et selline praktika aitab samuti kaasa juurdepääsu käsitlevas direktiivis ja raamdirektiivis määratletud peamiste eesmärkide saavutamisele. Olemasoleva füüsilise taristu ühiskasutuse edendamise ja hõlbustamise kaudu aitab see praktika nimelt kaasa püsiva konkurentsi loomisele, elektroonilise side teenuste koostalitlusvõime tugevdamisele, siseturu arengule selles sektoris ning Euroopa Liidu kodanike ja tarbijate huvide toetamisele: need eesmärgid on muu hulgas nimetatud raamdirektiivi artikli 8 lõigetes 2–4 ja juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 1 lõikes 1.

57

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2014/61 artikli 1 lõikeid 3 ja 4 ning artikli 3 lõiget 5 koostoimes juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 1 lõikega 1, artikli 5 lõikega 1 ja artikli 8 lõikega 3 ning raamdirektiivi artiklitega 8 ja 12 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus, kui elektroonilise side valdkonnas pädev riigi reguleeriv asutus kehtestab võrguoperaatorile, keda ei ole tunnistatud märkimisväärset turujõudu omavaks võrguoperaatoriks, kohustuse kohaldada selle asutuse eelnevalt kehtestatud tingimusi, millega on reguleeritud kord, kuidas teised selles valdkonnas tegutsevad ettevõtjad pääsevad juurde mainitud operaatori füüsilisele taristule, sealhulgas lepingute sõlmimise reeglid ja kord ning kohaldatavad juurdepääsutasud, olenemata sellest, kas kõnealuse juurdepääsu üle toimub vaidlus ja kas valitseb tõhus konkurents.

58

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/61/EL kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõtukulude vähendamise meetmete kohta artikli 1 lõikeid 3 ja 4 ning artikli 3 lõiget 5 koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta (juurdepääsu käsitlev direktiiv) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ) artikli 1 lõikega 1, artikli 5 lõikega 1 ja artikli 8 lõikega 3 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (muudetud direktiiviga 2009/140) artiklitega 8 ja 12

tuleb tõlgendada nii, et

nendega ei ole vastuolus, kui elektroonilise side valdkonnas pädev riigi reguleeriv asutus kehtestab võrguoperaatorile, keda ei ole tunnistatud märkimisväärset turujõudu omavaks võrguoperaatoriks, kohustuse kohaldada selle asutuse eelnevalt kehtestatud tingimusi, millega on reguleeritud kord, kuidas teised selles valdkonnas tegutsevad ettevõtjad pääsevad juurde mainitud operaatori füüsilisele taristule, sealhulgas lepingute sõlmimise reeglid ja kord ning kohaldatavad juurdepääsutasud, olenemata sellest, kas kõnealuse juurdepääsu üle toimub vaidlus ja kas valitseb tõhus konkurents.