–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, M. Hellmann ja U. Kühne,

–

Eesti valitsus, esindaja: N. Grünberg,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: A. Daniel ja A.‑L. Desjonquères,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato G. Natale,

–

Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna ja S. Żyrek,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: H. Leupold, M. Wilderspin ja W. Wils,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT 2003, L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243; edaspidi „Brüsseli IIa määrus“).

2

Taotlus on esitatud Senatsverwaltung für Inneres und Sport, Standesamtsaufsichti (Berliini senati siseasjade ja spordivalitsus, perekonnaseisuasjade järelevalveasutus, Saksamaa) (edaspidi „perekonnaseisuasjade järelevalveasutus“) ja TB vahelises kohtuvaidluses seoses sellega, et nimetatud asutus ei lubanud pädeva Saksa õigusasutuse eelneva tunnustamiseta kanda Saksamaa abieluregistrisse TB ja RD kohtuvälist abielulahutust Itaalias.

3

27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), mida on muudetud hilisemate konventsioonidega uute liikmesriikide ühinemise kohta selle konventsiooniga (edaspidi „Brüsseli konventsioon“), artiklis 25 on sätestatud:

„Konventsiooni tähenduses on otsus igasugune osalisriigi kohtu lahend, sealhulgas dekreet, määrus, resolutsioon või täitemäärus, samuti kohtuametniku otsus kohtukulude kohta.“

4

Brüsseli IIa määruse põhjendused 1, 2, 8, 21 ja 22 olid sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

5

Määruse artikkel 1 oli sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse järgmisi valdkondi käsitlevate tsiviilasjade suhtes igat liiki kohtutes:

[…]

3.   Käesolevat määrust ei kohaldata järgmiste juhtumite suhtes:

[…]

[…]“.

6

Määruse artiklis 2 oli sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

7

Brüsseli IIa määruse III peatükis „Tunnustamine ja täitmisele pööramine“ oli 1. jagu „Tunnustamine“, mille alla kuulusid määruse artiklid 21–27.

8

Määruse artiklis 21 oli sätestatud:

„1.   Ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsust tunnustatakse teistes liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata.

2.   Eelkõige, ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist, ei nõuta erimenetluse järgimist liikmesriigi perekonnaseisuregistrite ajakohastamise puhul, mille aluseks on abielulahutust, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamist käsitlev kohtuotsus, mis on tehtud teises liikmesriigis ja mida ei ole selle liikmesriigi õiguse kohaselt võimalik edasi kaevata.

[…]“.

9

Määruse artiklis 22 „Abielulahutust, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamist käsitlevate kohtuotsuste mittetunnustamise põhjused“ oli sätestatud:

„Abielulahutust, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamist käsitlevat kohtuotsust ei tunnustata:

[…]“.

10

Brüsseli IIa määruse artikkel 25 oli sõnastatud järgmiselt:

„Kohtuotsuse tunnustamisest ei või keelduda põhjusel, et selle liikmesriigi õigusaktid, kus taotletakse tunnustamist, ei luba abielulahutust, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamist nendesamade tõsiasjade põhjal.“

11

Määruse 3. jaos „1. ja 2. jagu käsitlevad ühissätted“ sisaldus muu hulgas artikkel 39, milles oli sätestatud:

„Pädev kohus või asutus päritoluliikmesriigis annab huvitatud poole nõudel välja tõendi, kasutades I lisas (kohtuotsused abieluasjades) või II lisas (kohtuotsused vanemliku vastutuse kohta) esitatud tüüpvormi.“

12

III peatüki 5. jagu „Autentsed dokumendid ja kokkulepped“ sisaldas üksnes määruse artiklit 46, mis oli sõnastatud järgmiselt:

„Dokumente, mis on ametlikult koostatud või autentsete dokumentidena registreeritud ja ühes liikmesriigis täidetavad, ning samuti osapoolte vahelisi kokkuleppeid, mis on täidetavad nende sõlmimise liikmesriigis, tunnustatakse ja täidetakse samadel tingimustel nagu kohtuotsuseid.“

13

Brüsseli IIa määrus sõnastati uuesti nõukogu 25. juuni 2019. aasta määrusega (EL) 2019/1111, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve (ELT 2019, L 178, lk 1; edaspidi „Brüsseli IIb määrus“), ning mille artikli 104 lõike 1 kohaselt tunnistati Brüsseli IIa määrus kehtetuks alates 1. augustist 2022. Sellegipoolest kohaldatakse Brüsseli IIb määruse artikli 100 lõike 2 kohaselt Brüsseli IIa määrust jätkuvalt enne 1. augustit 2022 algatatud kohtumenetluses tehtud lahendite suhtes, enne 1. augustit 2022 ametlikult koostatud või registreeritud ametlike dokumentide ning selliste kokkulepete suhtes, mis muutusid liikmesriigis, kus need sõlmiti, täidetavaks enne 1. augustit 2022. Põhikohtuasjaga seotud faktiliste asjaolude kuupäeva arvestades reguleerib põhikohtuasja seega Brüsseli IIa määrus.

14

Brüsseli IIb määruse põhjenduses 14 on märgitud:

„Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale tuleks mõistet „kohus“ käsitada laias tähenduses, nii et see hõlmaks ka haldusasutusi või muid ametivõime, nagu notarid, kes teostavad pädevust teatavates abieluasjades või vanemliku vastutuse küsimustes. Iga kokkulepet, mille kohus on kiitnud heaks pärast asja sisulist arutamist kooskõlas riigisisese õiguse ja menetlusega, tuleks tunnustada ja täita „lahendina“. Muud kokkulepped, millel on päritoluliikmesriigis siduv õiguslik mõju pärast sellise ametiasutuse või muu ametivõimu vormilist sekkumist, kellest liikmesriik on sel eesmärgil teavitanud komisjoni, peaksid olema täidetavad muudes liikmesriikides kooskõlas ametlikke dokumente ja kokkuleppeid käsitlevate käesoleva määruse konkreetsete sätetega. Käesolev määrus ei peaks võimaldama erakokkulepete vaba liikumist. Siiski peaks võimaldama selliste kokkulepete liikumist, mis ei ole küll lahendid ega ametlikud dokumendid, kuid mille on registreerinud selleks pädev ametivõim. Sellisteks ametivõimudeks võivad olla kokkuleppeid registreerivad notarid, isegi kui nad tegutsevad vaba elukutse esindajana.“

15

Määruse artikkel 30 näeb ette:

„1.   Ühes liikmesriigis tehtud lahendit tunnustatakse teistes liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata.

2.   Eelkõige ja ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist ei nõuta erimenetluse järgimist liikmesriigi perekonnaseisuregistrite ajakohastamise puhul, mille aluseks on abielulahutust, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamist käsitlev lahend, mis on tehtud teises liikmesriigis ja mida ei ole selle liikmesriigi õiguse kohaselt võimalik edasi kaevata.

[…]“.

16

Määruse artiklis 65 on sätestatud:

„1.   Lahuselu ja lahutust käsitlevaid ametlikke dokumente ja kokkuleppeid, millel on päritoluliikmesriigis siduv õiguslik mõju, tunnustatakse teistes liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata. Vastavalt kohaldatakse käesoleva peatüki 1. jagu, kui käesolevas jaos ei ole ette nähtud teisiti.

2.   Vanemliku vastutuse küsimusi käsitlevaid ametlikke dokumente ja kokkuleppeid, millel on siduv õiguslik mõju ja mis on täidetavad päritoluliikmesriigis, tunnustatakse ja täidetakse teistes liikmesriikides, ilma et oleks nõutav nende täidetavaks tunnistamine. Vastavalt kohaldatakse käesoleva peatüki 1. ja 3. jagu, kui käesolevas jaos ei ole ette nähtud teisiti.“

17

17. detsembri 2008. aasta seaduse, mis käsitleb menetlust perekonnaasjades ja hagita menetlust (Gesetz über das Verfahren in Familiensachen und in den Angelegenheiten der freiwilligen Gerichtsbarkeit) (BGBl. 2008 I, lk 2586) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „FamFG“) § 97 lõike 1 teises lauses on sätestatud, et FamFG sätted „ei mõjuta Euroopa Liidu õigusaktide sätteid“.

18

FamFG § 107 „Abieluasjades tehtud välisriigi kohtuotsuste tunnustamine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Otsust, millega välisriigis abielu kehtetuks tunnistatakse, tühistatakse või lahutatakse, tunnustatakse ainult siis, kui liidumaa pädev õigusasutus on tuvastanud, et tunnustamise tingimused on täidetud. Kui otsuse on teinud selle riigi kohus või ametiasutus, mille kodanikud mõlemad abikaasad olid otsuse tegemise ajal, ei sõltu tunnustamine liidumaa pädeva õigusasutuse otsusest.“

19

19. veebruari 2007. aasta perekonnaseisuseaduse (Personenstandsgesetz) (BGBl. 2007 I, lk 122) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „PStG“) § 3 pealkiri on „Perekonnaseisuregister“. Selle paragrahvi lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Perekonnaseisuamet peab oma pädevusvaldkonnas:

[…]“.

20

PStG § 5 „Perekonnaseisuregistri ajakohastamine“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Registrikandeid tehakse ja parandatakse vastavalt käesoleva seaduse sätetele (ajakohastamine).“

21

PStG § 16 „Ajakohastamine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Abielukande juurde tehakse märge hilisemate aktide kohta, mis puudutavad

[…]

[…]“.

22

12. septembri 2014. aasta dekreetseaduse nr 132, mis käsitleb kiireloomulisi meetmeid asjade kohtuväliseks lahendamiseks ja muid sekkumisi, et vähendada mahajäämust tsiviilkohtuasjade menetlemisel (decreto-legge no 132 – Misure urgenti di degiurisdizionalizzazione ed altri interventi per la definizione dell’arretrato in materia di processo civile) (GURI nr 212, 12.9.2014), mille muudetud redaktsioon kinnitati seadusena 10. novembri 2014. aasta seadusega nr 162 (GURI nr 261, 10.11.2014) (edaspidi „dekreetseadus nr 132/2014“), artikli 12 „Lahuselu kokkulepe, avaldus abielu lõpetamise või abielu tsiviilõiguslike tagajärgede lõpetamise kohta ja lahuselu või abielulahutuse tingimuste muutmine perekonnaseisuametniku ees“ kahes esimeses lõigus on sätestatud, et abikaasad võivad muu hulgas sõlmida, vajaduse korral advokaadi abiga, kokkuleppe abielu lõpetamise või abielu tsiviilõiguslike tagajärgede lõpetamise kohta tingimusel, et abikaasadel ei ole alaealisi lapsi ega hooldust vajavaid, sügava puudega või ülalpeetavaid täiskasvanud lapsi.

23

Dekreetseaduse nr 132/2014 artikli 12 lõikes 3 on lisaks ette nähtud, et kumbki pool esitab perekonnaseisuametnikule isiklikult avalduse selle kohta, et ta soovib abielu lõpetamist või abielu tsiviilõiguslike tagajärgede lõpetamist vastavalt nende vahel kokku lepitud tingimustele; kokkulepe ei või puudutada vara üleandmist; kokkulepet sisaldav dokument koostatakse ja allkirjastatakse kohe pärast abikaasade avalduste saamist; kokkulepe asendab kohtuotsuseid, mis käsitlevad muu hulgas abielu lõpetamise või abielu tsiviilõiguslike tagajärgede lõpetamise tingimusi; kui perekonnaseisuametnik on abikaasade avaldused kätte saanud, palub ta abikaasadel kõige varem 30 päeva pärast avalduste kättesaamist isiklikult kohale ilmuda kokkuleppe kinnitamiseks ja ilmumata jätmine tähendab, et kokkulepet ei kinnitata.

24

Ministero della Giustizia (Itaalia justiitsministeerium) 22. mai 2018. aasta ringkirjas, mis käsitleb dekreetseadust nr 132/2014, on perekonnaseisuametnik määratud pädevaks asutuseks, kes annab Itaalias välja Brüsseli IIa määruse artiklis 39 ette nähtud tõendi.

25

TB, kellel on Saksamaa ja Itaalia kodakondsus, abiellus 20. septembril 2013 Standesamt Mitte von Berlinis (Berlin-Mitte perekonnaseisuamet, Saksamaa) Itaalia kodaniku RDga. Abielu kanti Berliini abieluregistrisse.

26

TB ja RD pöördusid 30. märtsil 2017 esimest korda Parma (Itaalia) perekonnaseisuametniku poole, et algatada kohtuväline lahutusmenetlus dekreetseaduse nr 132/2014 artikli 12 alusel. Teist korda ilmusid nad perekonnaseisuametniku ette 11. mail 2017, et oma avaldus kinnitada. Kolmandal kohtumisel 15. veebruaril 2018 teatasid TB ja RD oma 30. märtsi 2017. aasta avaldusele viidates, et nad soovivad abielu lõpetada, täpsustades ühtlasi, et ühtegi sellekohast menetlust ei ole pooleli. Kuna need avaldused kinnitati perekonnaseisuametniku ees veel kord 26. aprillil 2018, andis perekonnaseisuametnik 2. juulil 2018 TB‑le välja Brüsseli IIa määruse artiklis 39 ette nähtud tõendi TB ja RD abielu lahutamise kohta alates 15. veebruarist 2018.

27

TB taotles Berlin-Mitte perekonnaseisuametilt selle abielulahutuse kandmist Berliini abieluregistrisse vastavalt PStG sätetele. Perekonnaseisuametil tekkis küsimus, kas registrisse kandmine ei eelda siiski eelnevat tunnustamist FamFG § 107 alusel, ning pöördus perekonnaseisuasjade järelevalveasutuse vahendusel selle küsimusega pädeva Amtsgerichti (esimese astme kohus, Saksamaa) poole.

28

Nimetatud kohus otsustas 1. juuli 2019. aasta määrusega, et TB ja RD kohtuvälise abielulahutuse kandmine abieluregistrisse on võimalik alles pärast selle tunnustamist FamFG § 107 lõike 1 esimese lause alusel liidumaa pädeva õigusasutuse poolt, milleks on käesoleval juhul Senatsverwaltung für Justiz, Verbraucherschutz und Antidiskriminierung (Berliini justiits-, tarbijakaitse- ja diskrimineerimisvastase võitluse valitsus, Saksamaa) (edaspidi „Berliini justiitsministeerium“).

29

Berliini justiitsministeeriumile esitatud TB tunnustamistaotluse jättis ministeerium siiski rahuldamata põhjendusel, et tegemist ei ole tunnustamist vajava otsusega. TB esitas selle peale kaebuse, mille menetlemine Kammergericht Berlinis (Berliini kõrgeim piirkondlik kohus, Saksamaa) on veel pooleli.

30

TB esitas ka 1. juuli 2019. aasta kohtumääruse peale kaebuse, mille Kammergericht Berlin (Berliini kõrgeim piirkondlik kohus) rahuldas. Nimetatud kohus keelas seega Berlin-Mitte perekonnaseisuametil teha TB ja RD Itaalias toimunud abielulahutuse kandmine abieluregistrisse sõltuvaks eelnevast tunnustamisest Berliini justiitsministeeriumi poolt.

31

Perekonnaseisuasjade järelevalveasutus esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Bundesgerichtshofile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus), selle otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes 1. juuli 2019. aasta kohtumääruse taasjõustamist.

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas arvestades mõistet „kohtuotsus“ Brüsseli IIa määruse artikli 21 tähenduses koostoimes määruse artikli 2 punktiga 4, kohaldatakse määruses sätestatud abielulahutusotsuste tunnustamist reguleerivaid eeskirju abielulahutusele, mis tuleneb abikaasade vahel sõlmitud kokkuleppest ja mille on välja kuulutanud liikmesriigi perekonnaseisuametnik vastavalt selle riigi õigusaktidele. Jaatava vastuse korral ja arvestades asjaolu, et FamFG § 97 lõike 1 teise lause kohaselt ei mõjuta neid eeskirju Saksa õigusnormid, ei ole tunnustamismenetlus Saksamaal vajalik. Seega tuleb kindlaks teha, kas mõistet „kohtuotsus“ nende Brüsseli IIa määruse sätete tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab ainult kohtu või avalikku võimu teostava asutuse õigustloovaid akte või hõlmab see ka eraõiguslikke privaatautonoomial põhinevaid toiminguid, mis on tehtud avalik-õigusliku asutuse õigustloova otsuseta nagu Itaalias dekreetseaduse nr 132/2014 artikli 12 kohases menetluses.

33

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et ei nimetatud sätete sõnastus ega 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsusest Sahyouni (C‑372/16, EU:C:2017:988) tulenevad juhised ei võimalda seda küsimust selgelt lahendada, ehkki osa Saksa doktriinist lähtub selle sõnastuse laiast tõlgendusest, mis võimaldab asuda seisukohale, et abielulahutusotsuste tunnustamist reguleerivad Brüsseli IIa määruse eeskirjad on kohaldatavad abielulahutusotsustele, mis on tehtud sellise kohtuvälise menetluse tulemusel, nagu on ette nähtud põhikohtuasjas kõne all olevates Itaalia õigusnormides.

34

Kuigi see osa doktriinist on seisukohal, et niisugune tõlgendus on põhjendatud Brüsseli IIa määruse eesmärgiga, milleks on tagada liidus lihtsam tunnustamine abieluasjades, pooldab eelotsusetaotluse esitanud kohus vastupidist tõlgendust. Selle kohtu sõnul põhineb Brüsseli IIa määrus eeldusel, et üksnes avalik-õigusliku asutuse õigustloova toimega otsus abielulahutuse kohta võimaldab tagada „nõrgema“ abikaasa kaitse abielulahutuse kahjulike tagajärgede eest, sest sellisel asutusel on siis võimalik kontrollipädevust teostades abielulahutust takistada. Nii ei ole see aga juhul, kui abielu lõpetamise õiguslik alus tuleneb eraõiguslikus toimingus väljendunud abikaasade privaatautonoomiast ja kui avalik-õigusliku asutuse osalemine piirdub hoiatamis-, selgitamis-, tõendamis- või nõustamisfunktsiooniga ilma sisulise kontrollimise pädevuseta.

35

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et seda seisukohta kinnitab ühelt poolt asjaolu, et Brüsseli IIa määruse vastuvõtmise ajal ei olnud liikmesriikide õiguses ette nähtud ühtegi kohtuvälist abielulahutusmenetlust, mistõttu ei saanud liidu seadusandja sellist olukorda arvesse võtta. Teiselt poolt tuleneb Brüsseli IIb määrusest, millega tunnistati Brüsseli IIa määrus kehtetuks ja asendati alates 1. augustist 2022, et vahepeal on liidu seadusandja kehtestanud reeglid, mis kehtivad selliste abielulahutuste suhtes nagu põhikohtuasjas kõne all olevates Itaalia õigusnormides ette nähtud abielulahutus, mis ei olnud nii Brüsseli IIa määruse kehtivusajal.

36

Juhul kui Euroopa Kohus peaks leidma, et selliste abielulahutuste korral, nagu on ette nähtud põhikohtuasjas kõne all olevates Itaalia õigusnormides, puudub „kohtuotsus“ Brüsseli IIa määruse artikli 21 tähenduses koostoimes määruse artikli 2 punktiga 4, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas sellise abielulahutuse tunnustamine on siiski võimalik määruse artikli 46 alusel. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kaldub niisugust võimalust välistama seetõttu, et nimetatud sättes mainitakse erinevalt Brüsseli IIb määruse vastavast sättest ainult „täidetavaid“ autentseid dokumente ja osapoolte kokkuleppeid, mis ei puuduta mitte abielulahutusasju, vaid üksnes vanemliku vastutuse asju.

37

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et osa Saksa doktriinist on seisukohal, et Brüsseli IIa määruse artikkel 46 on kohaldatav selliste abielulahutuste puhul, nagu on ette nähtud põhikohtuasjas kõne all olevates Itaalia õigusnormides.

38

Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof (liitvabariigi kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

39

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas Brüsseli IIa määruse artikli 2 punkti 4 tuleb eelkõige määruse artikli 21 lõike 1 kohaldamisel tõlgendada nii, et liikmesriigi perekonnaseisuametniku koostatud abielulahutusakt, mis sisaldab abikaasade vahel sõlmitud ja nende poolt perekonnaseisuametniku juures liikmesriigi õigusnormide kohaselt kinnitatud abielulahutuse kokkulepet, on määruse artikli 2 punkti 4 tähenduses „kohtuotsus“.

40

Olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttega seotud nõuetest, et sellise liidu õigusnormi sõnastust, mis ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning sellise tõlgenduse andmisel ei tule arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (31. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Bundesamt für Fremdenwesen und Asyl jt (varjupaigataotleja psühhiaatriahaiglasse paigutamine), C‑231/21, EU:C:2022:237, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Arvestades asjaolu, et ükski Brüsseli IIa määruse säte, sealhulgas artikli 2 punkt 4, ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele eelkõige nii selles sättes kui ka määruse artiklis 21 kasutatud mõiste „kohtuotsus“ tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb asuda seisukohale, et seda mõistet tuleb liidu õiguses tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt vastavalt eelmises punktis meenutatud metoodikale.

42

Seoses sellega olgu märgitud, et nii ELTL artikli 67 lõigetest 1 ja 4 koostoimes artikli 81 lõigetega 1 ja 2 kui ka varem kehtinud EÜ artikli 61 punktist c koostoimes artikli 65 punktiga a tuleneb, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomiseks arendab liit õigusalast koostööd piiriülese toimega tsiviilasjades, tagades muu hulgas kohtuotsuste ja kohtuväliste otsuste vastastikuse tunnustamise liikmesriikide vahel, eriti kui see on vajalik siseturu nõuetekohaseks toimimiseks.

43

Seejuures on nii liikmesriikide vastastikuse usalduse põhimõte kui ka kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõte, mis ise tugineb liikmesriikidevahelisele vastastikusele usaldusele, liidu õiguses väga olulised, sest need võimaldavad luua ja säilitada sisepiirideta ala (9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Pula Parking, C‑551/15, EU:C:2017:193, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Selles kontekstis on Brüsseli IIa määruse eesmärk, nagu nähtub selle põhjendustest 1, 2 ja 21, vastastikuse usalduse põhimõtte kui tõelise õigusruumi loomise nurgakivi alusel muu hulgas hõlbustada liikmesriikides tehtud abielulahutust käsitlevate kohtuotsuste tunnustamist, tagades, et selliste otsuste mittetunnustamise põhjusi oleks võimalikult vähe (vt selle kohta 16. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Liberato, C‑386/17, EU:C:2019:24, punktid 41 ja 46 ning seal viidatud kohtupraktika).

45

Nii on Brüsseli IIa määruse artikli 21 lõigetes 1 ja 2 koostoimes selle määruse artikli 1 lõike 1 punktiga a ja artikliga 25 muu hulgas ette nähtud, et ühes liikmesriigis tehtud abielulahutust käsitlevat kohtuotsust tunnustatakse teistes liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata, välja arvatud juhul, kui esineb mõni mittetunnustamise põhjus, mis on ammendavalt loetletud määruse artiklis 22 koostoimes määruse põhjendusega 21, kusjuures on täpsustatud, et esiteks ei tohi perekonnaseisuregistrite ajakohastamise puhul liikmesriigis, kus tunnustamist taotletakse, olla võimalik kohtuotsust selle teinud liikmesriigi õiguse kohaselt edasi kaevata ning teiseks ei või kohtuotsuse tunnustamisest keelduda muu hulgas põhjusel, et selle liikmesriigi õigusaktid, kus taotletakse tunnustamist, ei luba abielulahutust nendesamade faktiliste asjaolude põhjal.

46

Mis puudutab mõistet „kohtuotsus“ Brüsseli IIa määruse artikli 2 punkti 4 tähenduses, siis tuleb märkida, et abielulahutuse asjades hõlmab see mõiste „lahutust […] käsitlevat kohtuotsust, mille teeb liikmesriigi kohus, olenemata sellest, kuidas kohtuotsust võidakse nimetada, sealhulgas „dekreediks“, „korralduseks“ või „otsuseks““. Mõiste „kohus“ on ise selle artikli punktis 1 määratletud hõlmavana kõiki „liikmesriikide asutusi, mis on pädevad vastavalt artiklile 1 käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvates küsimustes“. Lisaks olgu täpsustatud, et Brüsseli IIa määruse artikli 2 punkti 3 kohaselt hõlmab mõiste „liikmesriik“ kõiki liidu liikmesriike, välja arvatud Taani Kuningriik.

47

Seega tuleneb Brüsseli IIa määruse artikli 1 lõike 1 punktist a koostoimes artikli 2 punktidega 1, 3 ja 4, et mõiste „abielulahutust käsitlev kohtuotsus“ hõlmab kõiki lahutusotsuseid – olenemata sellest, kuidas otsust võidakse nimetada –, mille on teinud pädeva liikmesriigi, välja arvatud Taani Kuningriigi asutus.

48

Sellest Brüsseli IIa määruses endas esitatud määratlusest nähtub, et nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 34 ja 36 sisuliselt märkis, võib see määrus hõlmata nii kohtumenetluse kui ka kohtuvälise menetluse tulemusel tehtud lahutusotsuseid tingimusel, et liikmesriikide õigus annab abielulahutuse asjades pädevuse ka kohtuvälistele asutustele.

49

Sellest järeldub, et kõiki otsuseid, mille on teinud abielulahutuse asjades pädevad kohtuvälised asutused liikmesriigis, välja arvatud Taani Kuningriigis, tuleb Brüsseli IIa määruse artikli 21 alusel automaatselt tunnustada teistes liikmesriikides, välja arvatud Taani Kuningriigis, ilma et see piiraks esiteks määruse artikli 22 kohaldamist mittetunnustamise põhjuste osas ja teiseks ei tohi juhul, kui liikmesriigis, kus tunnustamist taotletakse, ajakohastatakse perekonnaseisuregistreid, olla võimalik otsust edasi kaevata.

50

Tuleb täpsustada, et mõiste „kohtuotsus“ niisugust tõlgendust ei lükka ümber asjaolu, et Brüsseli IIa määruse väljatöötamise ja vastuvõtmise ajal ei olnud veel ükski liikmesriik näinud oma õigusaktides abikaasadele ette võimalust lahutada abielu kohtuväliselt. Nimelt tuleneb see tõlgendus otseselt mõiste „kohus“ ja mõiste „kohtuotsus“ laiast ja avatud määratlusest määruse artikli 2 punktides 1 ja 4.

51

Sama tõlgendust kinnitab ka Brüsseli IIa määruse eesmärk, milleks on muu hulgas – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 42–44 – hõlbustada vastastikuse usalduse põhimõtte alusel, millel põhineb tõelise õigusruumi loomine liidu tasandil, liikmesriikides tehtud abielulahutust käsitlevate kohtuotsuste tunnustamist.

52

Nagu nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt eelotsusetaotluses kirjeldatud ja käesoleva kohtuotsuse punktides 32–34 esitatud asjaoludest, soovib see kohus siiski veel teada, kui ulatuslikult peab kontrollima abielulahutuse asjades pädev asutus, et abielulahutusakti, mille ta koostab eelkõige vastastikusel kokkuleppel toimuva abielulahutuse korral, saaks Brüsseli IIa määruse artikli 21 lõike 1 kohaldamisel kvalifitseerida „kohtuotsuseks“ määruse artikli 2 punkti 4 tähenduses.

53

Selle kohta nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et Brüsseli IIa määrus hõlmab üksnes abielulahutusi, mis on kinnitatud kas riiklikus kohtus või avalik-õiguslikus asutuses või viimase kontrolli all, mis välistab lihtsad eraviisilised abielulahutused, nagu ühe abikaasa ühepoolse avalduse alusel toimunud abielulahutus religioosses kohtus (vt selle kohta 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Sahyouni, C‑372/16, EU:C:2017:988, punktid 39–43, 48 ja 49).

54

Mainitud kohtupraktikast võib järeldada, et igale avalik-õiguslikule asutusele, kellel tuleb teha „kohtuotsus“ Brüsseli IIa määruse artikli 2 punkti 4 tähenduses, peab jääma kontroll abielulahutuse väljakuulutamise üle, mis vastastikusel kokkuleppel abielu lahutamise raames tähendab, et ta kontrollib abielulahutuse tingimusi, lähtudes riigisisesest õigusest, ning kontrollib, kas abikaasade nõusolek abielu lahutada on tegelik ja kehtiv.

55

Eelmise punkti kohase kontrollimise nõude kui kohtuotsuse mõistele iseloomuliku tunnuse võib tuletada ka 2. juuni 1994. aasta kohtuotsusest Solo Kleinmotoren (C‑414/92, EU:C:1994:221). Nimetatud kohtuotsuse punktides 15–17 leidis Euroopa Kohus seoses Brüsseli konventsiooni artikliga 25, mis on sõnastatud sisuliselt samamoodi kui Brüsseli IIa määruse artikli 2 punkt 4 – välja arvatud asjaolu, et konventsiooni selles sättes on silmas peetud üksnes kohtu tehtud otsuseid –, et mõiste „kohtuotsus“ eeldab, et otsuse on teinud kohus „pooltevahelises vaidluses enda pädevuse piires“.

56

On tõsi – nagu märkis Poola valitsus kohtuistungil –, et Euroopa Kohus leidis nimetatud kohtuotsuses, et liikmesriigi kohtus tehtud kompromissi, mis lõpetab kohtuvaidluse, ei saa käsitada „otsusena“ Brüsseli konventsiooni artikli 25 tähenduses. Sellest ei saa analoogia alusel siiski järeldada, et Brüsseli IIa määruse artikli 2 punkti 4 tähenduses „kohtuotsusena“ kvalifitseerimine tuleks süstemaatiliselt välistada juhtudel, kui kohtuvälisel asutusel on pädevus abielu lahutada abikaasade vahel sõlmitud kokkuleppe alusel pärast seda, kui ta on kehtivates riigisisestes õigusnormides kehtestatud tingimusi kontrollinud.

57

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 50 sisuliselt märkis, lähtus Euroopa Kohus 2. juuni 1994. aasta kohtuotsuses Solo Kleinmotoren (C‑414/92, EU:C:1994:221) nimelt asjaolust, et kõne all olnud kompromiss oli sisuliselt lepinguline ning kohus lihtsalt võttis selle teadmiseks, ilma et ta oleks selle kompromissi sisu kehtivate õigusnormide alusel kuidagi kontrollinud.

58

Lisaks on Brüsseli IIa määruse uuesti sõnastanud Brüsseli IIb määruse põhjenduses 14 märgitud, et „[i]ga kokkulepet, mille kohus on kiitnud heaks pärast asja sisulist arutamist kooskõlas riigisisese õiguse ja menetlusega, tuleks tunnustada ja täita „lahendina““. Veel on seal märgitud, et „[m]uud kokkulepped, millel on päritoluliikmesriigis siduv õiguslik mõju pärast sellise ametiasutuse või muu ametivõimu vormilist sekkumist, kellest liikmesriik on sel eesmärgil teavitanud komisjoni, peaksid olema täidetavad muudes liikmesriikides kooskõlas ametlikke dokumente ja kokkuleppeid käsitlevate käesoleva määruse konkreetsete sätetega. Käesolev määrus ei peaks võimaldama erakokkulepete vaba liikumist. Siiski peaks võimaldama selliste kokkulepete liikumist, mis ei ole küll lahendid ega ametlikud dokumendid, kuid mille on registreerinud selleks pädev ametivõim. Sellisteks ametivõimudeks võivad olla kokkuleppeid registreerivad notarid, isegi kui nad tegutsevad vaba elukutse esindajana“.

59

Liidu seadusandja on seega järjepidevuse huvides selgitanud, et abielulahutuse kokkulepped, mille kohus või kohtuväline asutus on kiitnud heaks pärast asja sisulist arutamist kooskõlas riigisisese õiguse ja menetlusega, on „kohtuotsused“ Brüsseli IIa määruse artikli 2 punkti 4 tähenduses ja „lahendid“ seda sätet asendavate Brüsseli IIb määruse sätete tähenduses, ning just see sisuline arutamine eristabki neid kohtuotsuseid ehk lahendeid autentsetest ehk ametlikest dokumentidest ja kokkulepetest nimetatud määruste tähenduses.

60

Seega, kui pädev kohtuväline asutus kiidab pärast asja sisulist arutamist heaks abielulahutuse kokkuleppe, tunnustatakse seda „kohtuotsusena“ vastavalt Brüsseli IIa määruse artiklile 21 ja „lahendina“ vastavalt Brüsseli IIb määruse artiklile 30, samas kui muid abielulahutuse kokkuleppeid, millel on päritoluliikmesriigis siduv õiguslik mõju, tunnustatakse autentsete või ametlike dokumentidena või kokkulepetena vastavalt Brüsseli IIa määruse artiklile 46 ja Brüsseli IIb määruse artiklile 65.

61

Selles kontekstis olgu märgitud, et nagu komisjon kohtuistungil õigesti esile tõi, nähtub Brüsseli IIb määruse põhjenduse 14 ja artikli 65 kujunemisloost, et liidu seadusandja ei soovinud määruse vastuvõtmisega teha uuendusi ega kehtestada uusi reegleid, vaid üksnes „täpsustada“ ühelt poolt Brüsseli IIa määruse artiklis 46 juba sätestatud reegli ulatust ning teiselt poolt kriteeriumi, mille põhjal eristatakse mõistet „lahend“ mõistetest „ametlik dokument“ ja „poolte kokkulepe“, st sisulise arutamisega seotud kriteeriumi.

62

Kõiki neid kaalutlusi arvestades tuleb kindlaks teha, kas käesoleval juhul on liikmesriigi perekonnaseisuametniku koostatud abielulahutusakt, mis sisaldab abikaasade vahel sõlmitud ja nende poolt perekonnaseisuametniku juures liikmesriigi õigusnormide kohaselt kinnitatud abielulahutuse kokkulepet, Brüsseli IIa määruse artikli 21 lõike 1 kohaldamisel „kohtuotsus“ määruse artikli 2 punkti 4 tähenduses.

63

Selle kohta nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et perekonnaseisuametnik on Itaalias seaduse alusel loodud institutsioon, kes on selle liikmesriigi õiguse kohaselt pädev lahutama abielu õiguslikult siduval viisil, dokumenteerides pärast käesoleva kohtuotsuse punkti 54 kohast kontrollimist abikaasade koostatud abielu lahutamise kokkuleppe.

64

Dekreetseaduse nr 132/2014 artikli 12 kohaselt peab perekonnaseisuametnik nimelt saama kummaltki abikaasalt isiklikult ja kahel korral vähemalt 30-päevase intervalliga avalduse, mis tähendab, et ta on kontrollinud, et nende nõusolek abielulahutuseks on kehtiv, vabatahtlik ja teadlik.

65

Lisaks kontrollib perekonnaseisuametnik vastavalt sellele sättele abielulahutuse kokkuleppe sisu kehtivatest õigusnormidest lähtudes, veendumaks, et kokkulepe puudutab üksnes abielu lõpetamist või abielu tsiviilõiguslike tagajärgede lõpetamist, välja arvatud igasugune vara üleandmine, ning et abikaasadel ei ole alaealisi lapsi ega hooldust vajavaid, sügava puudega või ülalpeetavaid täiskasvanud lapsi ja kokkulepe ei käsitle seega selliseid lapsi.

66

Veel nähtub dekreetseaduse nr 132/2014 artiklist 12, et perekonnaseisuametnikul ei ole õigust abielu lahutada, kui üks või mitu selles sättes ette nähtud tingimust ei ole täidetud, eelkõige siis, kui perekonnaseisuametnikul on kahtlusi, kas ühe abikaasa nõusolek abielu lahutamiseks on antud vabatahtlikult ja teadlikult, või kui leping puudutab vara üleandmist või kui abikaasadel on lapsi, kes ei ole majanduslikult iseseisvad täisealised lapsed.

67

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et Brüsseli IIa määruse artikli 2 punkti 4 tuleb eelkõige määruse artikli 21 lõike 1 kohaldamisel tõlgendada nii, et päritoluliikmesriigi perekonnaseisuametniku koostatud abielulahutusakt, mis sisaldab abikaasade vahel sõlmitud ja nende poolt perekonnaseisuametniku juures liikmesriigi õigusnormide kohaselt kinnitatud abielulahutuse kokkulepet, on määruse artikli 2 punkti 4 tähenduses „kohtuotsus“.

68

Esimesele küsimusele antud vastust arvestades ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

69

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, artikli 2 punkti 4

tuleb eelkõige määruse artikli 21 lõike 1 kohaldamisel tõlgendada nii, et

päritoluliikmesriigi perekonnaseisuametniku koostatud abielulahutusakt, mis sisaldab abikaasade vahel sõlmitud ja nende poolt perekonnaseisuametniku juures liikmesriigi õigusnormide kohaselt kinnitatud abielulahutuse kokkulepet, on määruse artikli 2 punkti 4 tähenduses „kohtuotsus“.