EUROOPA KOHTU OTSUS (kümnes koda)

20. oktoober 2022 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Siseturg – Määrus (EL) nr 910/2014 – Artikli 3 punkt 12 – Mõiste „kvalifitseeritud e-allkiri“ – Artikli 25 lõige 1 – Artikkel 26 – I lisa – E‑allkirja õiguslik toime – Nõuded täiustatud e‑allkirjale – E‑dokumendi kujul koostatud haldusakt, mille elektrooniline allkiri ei vasta „kvalifitseeritud e‑allkirja“ nõuetele – Kumulatiivsed nõuded – Tagajärjed – Artikli 3 punkt 15 – „E‑allkirja kvalifitseeritud sertifikaadi“ puudumine – Kvalifitseeritud e‑allkirja märkimine usaldusteenuse osutaja väljastatud sertifikaadis – Mõju – E‑allkirja omaniku nimi selle tavapärase slaavi kirjas esitatud kirjapildi asemel ladina tähestikku translitereeritud kujul

Kohtuasjas C‑362/21,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Administrativen sad Veliko Tarnovo (Veliko Tarnovo halduskohus, Bulgaaria) 14. mai 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 9. juunil 2021, menetluses

„Ekofrukt“ EOOD

versus

Direktor na Direktsia „Obzhalvane i danachno-osiguritelna praktika“ – Veliko Tarnovo,

EUROOPA KOHUS (kümnes koda),

koosseisus: koja president D. Gratsias, kohtunikud I. Jarukaitis ja Z. Csehi (ettekandja),

kohtujurist: T. Ćapeta,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	„Ekofrukt“ EOOD, esindaja: D. Y. Kirilova,

–	Direktor na Direktsia „Obzhalvane i danachno-osiguritelna praktika“ – Veliko Tarnovo, esindaja: B. Nikolov,

–	Bulgaaria valitsus, esindajad: M. Georgieva ja L. Zaharieva,

–	Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs ja M. Van Regemorter,

–	Tšehhi valitsus, esindajad: J. Očková, M. Smolek ja J. Vláčil,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: G. Braun, D. Drambozova ja P.-J. Loewenthal,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 910/2014 e‑identimise ja e‑tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/93/EÜ (ELT 2014, L 257, lk 73) artikli 25 lõiget 1, artiklit 26 ja I lisa.

Taotlus on esitatud Bulgaarias asuva äriühingu „Ekofrukt“ EOOD ja Direktor na Direktsia „Obzhalvane i danachno-osiguritelna praktika“ – Veliko Tarnovo (vaiete ning maksu- ja sotsiaalkindlustusvaidluste Veliko Tarnovo osakonna juhataja, Bulgaaria) (edaspidi „osakonnajuhataja“) vahelises kohtuvaidluses maksuotsuse üle, millega korrigeeriti Ekofrukti poolt maksustamisperioodi eest augustist kuni oktoobrini 2014 tasumisele kuuluvat käibemaksu.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Määruse nr 910/2014 põhjendused 21, 23, 33 ja 49 on sõnastatud järgmiselt:

„(21)

[…] Samuti ei peaks käesolev määrus hõlmama lepingute sõlmimise ja kehtivuse või muude juriidiliste kohustuste tekkimise ja kehtivusega seotud aspekte, juhul kui vorminõuded on sätestatud siseriiklikus või liidu õiguses. Samuti ei peaks käesolev määrus mõjutama siseriiklikke vorminõudeid avalike registrite, eelkõige äriregistri ja kinnistusraamatu kohta.

[…]

(23)

Kui käesoleva määrusega kehtestatakse kohustus tunnustada usaldusteenust, võib sellist usaldusteenust mitte tunnustada vaid juhul, kui adressaat ei ole võimeline seda kasutama või kontrollima tehnilistel põhjustel, mida adressaat mõjutada ei saa. Kõnealune kohustus ei peaks iseenesest siiski tingima nõuet, et avaliku sektori asutus soetaks kõigi olemasolevate usaldusteenuste tehnilist kasutamist võimaldava riist- või tarkvara.

[…]

(33)	Sätted, mis käsitlevad varjunimede kasutamist sertifikaatidel, ei tohiks takistada liikmesriike nõudmast isikute tuvastamist liidu või siseriikliku õiguse kohaselt.

[…]

(49)

Käesoleva määrusega tuleks kehtestada põhimõte, et e-allkirja ei tohiks tunnistada õiguslikult kehtetuks seetõttu, et see on elektroonilisel kujul või ei vasta kvalifitseeritud e-allkirjadele esitatavatele nõuetele. E-allkirjade õiguslik toime peaks olema kindlaks määratud siseriiklikus õiguses, välja arvatud käesolevas määruses sätestatud nõue, mille kohaselt kvalifitseeritud e-allkirjal peaks olema käsitsi kirjutatud allkirjaga samaväärne õiguslik toime.“

4	Määruse artikli 2 „Kohaldamisala“ lõikes 3 on sätestatud: „Käesolev määrus ei mõjuta siseriiklikku või liidu õigust, mis reguleerib lepingute sõlmimist ja kehtivust või muude juriidiliste või menetluskohustuste tekkimist ja kehtivust seoses vorminõuetega.“

Selle määruse artiklis 3 „Mõisted“ on ette nähtud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

10.	„e-allkiri“– elektroonilised andmed, mis on lisatud muudele elektroonilistele andmetele või on nendega loogiliselt seotud ja mida allkirja andja kasutab allkirja andmiseks;

11.	„täiustatud e-allkiri“– e-allkiri, mis vastab artiklis 26 sätestatud nõuetele;

12.	„kvalifitseeritud e-allkiri“– täiustatud e-allkiri, mis antakse kvalifitseeritud e-allkirja andmise vahendi abil ja mis põhineb e-allkirja kvalifitseeritud sertifikaadil;

[…]

15.	„e-allkirja kvalifitseeritud sertifikaat“– e-allkirja sertifikaat, mille väljastab kvalifitseeritud usaldusteenuse osutaja ja mis vastab I lisas sätestatud nõuetele;

16.

„usaldusteenus“– elektrooniline teenus, mida tavaliselt osutatakse tasu eest ja mis seisneb:

a)	e-allkirjade, e-templite või e-ajatemplite, registreeritud e-andmevahetusteenuste ning nende teenustega seotud sertifikaatide loomises, kontrollimises ja valideerimises, või

b)	veebisaidi autentimise sertifikaatide loomises, kontrollimises ja valideerimises, või

c)	e-allkirjade, e-templite või nende teenustega seotud sertifikaatide säilitamises;

[…]

18.

„vastavushindamisasutus“ – [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta] määruse (EÜ) nr 765/2008 [millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 339/93 (ELT 2008, L 218, lk 30)] artikli 2 punktis 13 määratletud asutus, mis on kooskõlas nimetatud määrusega akrediteeritud asutusena, millel on pädevus teostada kvalifitseeritud usaldusteenuse osutaja ja tema osutatavate kvalifitseeritud usaldusteenuste vastavushindamist;

[…]

23.	„kvalifitseeritud e-allkirja andmise vahend“– e-allkirja andmise vahend, mis vastab II lisas sätestatud nõuetele;

[…]

35.	„e-dokument“– mis tahes sisu, mida säilitatakse elektroonilisel kujul, eelkõige teksti või heli visuaal- või audiovisuaalsalvestisena;

[…]“.

Sama määruse artiklis 17 „Järelevalveasutus“ on sisuliselt ette nähtud, et liikmesriigid määravad järelevalveasutuse, kelle ülesanne on muu hulgas teostada kvalifitseeritud usaldusteenuse osutajate üle järelevalvet selle tagamiseks, et kvalifitseeritud usaldusteenuse osutajad ja nende osutatavad kvalifitseeritud usaldusteenused vastaksid määruses nr 910/2014 sätestatud nõuetele, anda usaldusteenuse osutajatele ja nende osutatavatele teenustele kvalifitseeritud staatus ning võtta see staatus ära.

Määruse artikkel 25 „E-allkirjade õiguslik toime“ on sõnastatud järgmiselt:

„1. E-allkirja ei tunnistata õiguslikult kehtetuks ega kohtumenetlustes tõenduskõlbmatuks ainuüksi seetõttu, et see on elektroonilisel kujul või ei vasta kvalifitseeritud e-allkirjadele esitatavatele nõuetele.

2. Kvalifitseeritud e-allkirjal on käsitsi kirjutatud allkirjaga samaväärne õiguslik toime.

[…]“.

Määruse artiklis 26 „Nõuded täiustatud e-allkirjale“ on sätestatud:

„Täiustatud e-allkiri vastab järgmistele nõuetele:

a)	see on seotud ainuüksi allkirja andjaga;

b)	selle abil on võimalik allkirja andjat tuvastada;

c)	see antakse e-allkirja andmiseks vajalike andmete abil, mida saab kõrge salastatuse taseme juures kasutada üksnes allkirja andja, ning

d)	see on allkirjastatud andmetega seotud sellisel viisil, et kõik hilisemad andmete muudatused on tuvastatavad.“

Sama määruse I lisas „Nõuded e-allkirja kvalifitseeritud sertifikaatidele“ on loetletud eri andmed, mis peavad e-allkirja kvalifitseeritud sertifikaatidel olema. Nii peavad selle lisa punktide b–d kohaselt need sertifikaadid sisaldama kvalifitseeritud sertifikaate väljastava kvalifitseeritud usaldusteenuse osutajat üheselt mõistetavalt tähistavaid andmeid, vähemalt allkirja andja nime või varjunime, kusjuures varjunime kasutus on selgesti näidatud, ning e-allkirja valideerimisandmeid, mis vastavad e-allkirja andmiseks vajalikele andmetele.

Määruse nr 910/2014 II lisa „Nõuded kvalifitseeritud e-allkirja andmise vahenditele“ punktis 1 on muu hulgas ette nähtud, et kvalifitseeritud e-allkirja andmise vahendid tagavad asjakohaste tehniliste ja menetluslike vahendite abil vähemalt selle, et e-allkirja andmiseks kasutatavate andmete konfidentsiaalsus on piisavalt tagatud; andmed võivad reaalselt esineda ainult ühe korra; e-allkiri on piisavalt kaitstud võltsimise vastu ning õiguspärane allkirja andja saab andmeid piisavalt kaitsta, et teised isikud ei saaks neid kasutada. Samuti on selle lisa punktis 3 ette nähtud, et e-allkirja andmiseks vajalikke andmeid võib allkirja andja nimel luua või hallata üksnes kvalifitseeritud usaldusteenuse osutaja.

Bulgaaria õigus

Elektroonilise dokumendi ja elektrooniliste usaldusteenuste seaduse (Zakon za elektronnia dokument i elektronnite udostoveritelni uslugi) (DV nr 34, 6.4.2001) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „elektroonilise dokumendi seadus“) artikli 3 kohaselt on „elektrooniline dokument“ määruse nr 910/2014 artikli 3 punkti 35 tähenduses elektrooniline dokument.

Elektroonilise dokumendi seaduse artiklis 13 on sätestatud:

„(1) E-allkiri on e-allkiri [määruse nr 910/2014] artikli 3 punkti 10 tähenduses.

(2) Täiustatud elektrooniline allkiri on e-allkiri [määruse nr 910/2014] artikli 3 punkti 11 tähenduses.

(3) Kvalifitseeritud elektrooniline allkiri on e-allkiri [määruse nr 910/2014] artikli 3 punkti 12 tähenduses.

(4) E-allkirja ja täiustatud e-allkirja õiguslik toime vastab omakäelise allkirja õiguslikule toimele, kui pooled on selles kokku leppinud.“

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

13	Põhikohtuasja kaebaja Ekofrukt on äriühing, kes tegeleb puu- ja köögiviljade hulgi- ja jaekaubandusega mitmes müügipunktis. Selle äriühingu suhtes viidi läbi maksukontroll, mis puudutas käibemaksu tasumist 2014. maksustamisaasta augusti kuni novembri eest.

14	Kontrolli tulemusel tegi maksuhaldur 4. mail 2017 maksu korrigeerimise otsuse. Põhikohtuasja kaebaja esitas osakonnajuhatajale vaide, mille peale viimane tühistas maksuotsuse 4. augusti 2017. aasta otsusega ja määras uue maksukontrolli.

Uue maksukontrolli käigus tegi maksuhaldur 8. veebruaril 2018 maksu korrigeerimise otsuse, mille kohaselt tuleb tasuda käibemaksu kokku summas 30915,50 Bulgaaria leevi (BGN) (ligikaudu 15800 eurot) 2014. maksustamisaasta augusti- kuni oktoobri eest koos viivisega. Osakonnajuhataja jättis selle otsuse 18. septembri 2018. aasta otsusega muutmata.

16	Kõik maksukontrolli käigus maksuhalduri väljastatud dokumendid olid e‑allkirjaga elektroonilised dokumendid.

17	Põhikohtuasja kaebaja esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Administrativen sad Veliko Tarnovole (Veliko Tarnovo halduskohus, Bulgaaria) osakonnajuhataja 18. septembri 2018. aasta otsuse peale kaebuse.

18	Kaebuses vaidlustab ta väljastatud e-dokumentide kehtivuse, väites esiteks, et ükski asjaolu ei viita sellele, et tegemist on e-allkirjadega elektrooniliste dokumentidega, ja teiseks, et puudub „kvalifitseeritud e-allkiri“.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitati elektrooniliste allkirjade registri väljavõtted, millest nähtub, et usaldusteenuse osutaja oli kvalifitseerinud maksuhalduri allkirjad „kutsealasteks e-allkirjadeks“. Eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud eksperdiarvamuste kohaselt ei ole põhikohtuasja kaebaja vaidlustatud elektroonilistel dokumentidel olevad e-allkirjad „kvalifitseeritud e-allkirjad“ määruse nr 910/2014 artikli 3 punkti 12 tähenduses.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab siiski vajalikuks, et seda mõistet täpsustataks. Lisaks märgib ta, et on vaja täiendavaid selgitusi selle kohta, mis ulatuses tuleb läbi viia kontroll, et need allkirjad vastavad andmetele, mida e-allkirja kvalifitseeritud sertifikaadid peavad seaduse kohaselt sisaldama, et ta saaks järeldada, kas selline allkiri on antud või mitte. Ta küsib sellega seoses eelkõige, milline väärtus on niisugusel „kutsealasel e-allkirjal“ nagu sellel, mida kasutas usaldusteenuse osutaja, kui vastavat mõistet Bulgaaria õiguskorras isegi ei ole.

Lisaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul põhimõtteliselt tunnistatud asjaolu, et määruse nr 910/2014 artikliga 25 on kehtestatud keeld vaidlustada elektroonilisi dokumente, mistõttu isegi kui oleks tõendatud, et elektroonilisel dokumendil on elektrooniline allkiri, mis ei ole kvalifitseeritud, loetaks see kehtivaks. Selle lähenemisviisi tulemusel kaob tasakaal ühelt poolt omakäelise allkirjaga paberdokumendi ja teiselt poolt e-allkirjaga elektroonilise dokumendi vahel. Kui paberdokumendi peale esitatakse kaebus, milles palutakse tuvastada, et sellel olev allkiri ei ole dokumendil märgitud autori oma, tunnistatakse dokument allkirja puudumise tõttu tühiseks. Seevastu juhul, kui elektroonilise dokumendi puhul tuvastatakse, et e-allkiri ei vasta „kvalifitseeritud e-allkirjale“, ei ole võimalik asuda seisukohale, et dokumenti ei ole allkirjastatud, ja seega on see dokument endiselt kehtiv.

Neil asjaoludel otsustas Administrativen sad Veliko Tarnovo (Veliko Tarnovo halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.	Kas [määruse nr 910/2014] artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et elektroonilise dokumendi vormis koostatud haldusakti ei saa kehtetuks tunnistada alusel, et see allkirjastati elektroonilise allkirjaga, mis ei ole „kvalifitseeritud e-allkiri“?

2.	Kas selle tuvastamiseks, kas e-allkiri on kvalifitseeritud või mitte, piisab sellest, kui „kvalifitseeritud e-allkiri“ põhineb usaldusteenuste osutaja poolt väljastatud sertifikaadil või peab kohus tegema kindlaks, kas on täidetud [määruse nr 910/2014] artiklis 26 ja I lisas sätestatud tingimused?

Kas niisugusel juhul nagu eespool nimetatud olukord, kui teenuseosutaja kvalifitseerib e-allkirja „kutsealaseks“, piisab sellest asjaolust tuvastamaks, et tegemist ei ole „kvalifitseeritud e-allkirjaga“, kui puudub teenuseosutaja kvalifitseeritud sertifikaat, või tuleb tuvastada, kas allkirjad vastavad kvalifitseeritud e-allkirjale esitatavatele nõuetele?

Kas kvalifitseeritud e-allkirja vastavuse kontrollimisel [määruse nr 910/2014] I lisas kehtestatud nõuetele kujutab asjaolu, et e-allkirja omaniku nimed on kirjutatud slaavi kirja asemel, mida kasutab isik enda identifitseerimiseks, ladina tähestiku tähtedega, määruse rikkumist, mis toob kaasa kvalifitseeritud e-allkirja puudumise?“

Eelotsuse küsimuste analüüs

Vastuvõetavus

Euroopa Komisjon leiab sisuliselt, et teine ja neljas küsimus on vastuvõetamatud, sest need ei ole põhikohtuasja lahendamiseks asjakohased, arvestades asjaolu, et eelotsusetaotluse kohaselt ei ole põhikohtuasjas käsitletavad e-allkirjad „kvalifitseeritud e-allkirjad“ määruse nr 910/2014 artikli 3 punkti 12 tähenduses.

24	Osakonnajuhataja väidab samuti, et esitatud küsimused on hüpoteetilised, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtu kaalutlused põhinevad ekslikul faktilisel eeldusel, mille kohaselt on tema menetluses vaidlustatud haldusakt allkirjastatud allkirjaga, mis ei ole „kvalifitseeritud e-allkiri“.

Sellega seoses tuleb kõigepealt meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud menetluses, mis põhineb liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, põhikohtuasja faktiliste asjaolude tuvastamine ja hindamine ning riigisisese õiguse tõlgendamine ja kohaldamine vaid liikmesriigi kohtu pädevuses. Üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul on kohtuasja eripära arvesse võttes õigus hinnata nii Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste vajalikkust kui ka asjakohasust. Seega, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (26. mai 2011. aasta kohtuotsus Stichting Natuur en Milieu jt, C‑165/09–C‑167/09, EU:C:2011:348, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

Kuna üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohus on pädev tuvastama ja hindama faktilisi asjaolusid tema menetletavas kohtuasjas, peab Euroopa Kohus üldjuhul piirduma hinnangu andmisega neile asjaoludele, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustas talle esitada, ja seega lähtuma olukorrast, mis selle liikmesriigi kohtu hinnangul on tuvastatud, ning sealjuures ei saa Euroopa Kohtule olla siduvad põhikohtuasjas toimuva menetluse ühe poole oletused (2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Coty Germany, C‑567/18, EU:C:2020:267, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

Euroopa Kohus ei ole kohustatud otsust tegema eelkõige siis, kui on ilmselge, et taotletud liidu õiguse tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või juhul, kui probleem on hüpoteetiline (26. mai 2011. aasta kohtuotsus Stichting Natuur en Milieu jt, C‑165/09–C‑167/09, EU:C:2011:348, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

28	Sellega ei ole käesoleval juhul aga tegemist.

Kuigi eelotsusetaotluse põhistus on küll lühike, ei teinud eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski justnimelt lõplikke järeldusi küsimuses, kas põhikohtuasjas kõne all olevaid e-allkirju tuleb käsitada „kvalifitseeritud e-allkirjadena“. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib otsesõnu, et: „on vajalikud täiendavad viited konkreetsete allkirjade seadusega ettenähtud sisuga vastavuse kontrollimise intensiivsuse kohta, et teha kindlaks, kas tegemist on kvalifitseeritud e-allkirjaga või mitte“.

30	Seega ei ole vastupidi komisjoni ja osakonnajuhataja väidetele ilmselge, et liidu õiguse tõlgendusel, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus palub, puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või et tõstatatud probleem on hüpoteetiline.

31	Neil asjaoludel tuleb eelotsusetaotlus tunnistada vastuvõetavaks.

Sisulised küsimused

Esimene küsimus

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 910/2014 artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui e-dokumendi vormis koostatud haldusakt tunnistatakse kehtetuks juhul, kui see on allkirjastatud e-allkirjaga, mis ei vasta osutatud määruses selle kohta kehtestatud nõuetele, mille põhjal saaks seda käsitada määruse artikli 3 punkti 12 tähenduses „kvalifitseeritud e-allkirjana“.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust tavakeeles, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Stichting Rookpreventie Jeugd jt, C‑160/20, EU:C:2022:101, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

34	Esiteks tuleb märkida, et pelgalt määruse nr 910/2014 artikli 25 lõike 1 sõnastuse kohaselt ei tunnistata e-allkirja õiguslikult kehtetuks ega kohtumenetlustes tõenduskõlbmatuks ainuüksi seetõttu, et see on elektroonilisel kujul või ei vasta kvalifitseeritud e-allkirjale esitatavatele nõuetele.

Sellest järeldub, et see säte ei keela liikmesriigi kohtutel tunnistada e-allkirja kehtetuks, vaid selles on kehtestatud üldpõhimõte, mis ei luba nendel kohtutel keelduda e-allkirja õiguslikku toime ja tõendusjõu tunnistamisest üksnes põhjusel, et need allkirjad on elektroonilised või et need ei vasta määrusega nr 910/2014 kehtestatud nõuetele selle kohta, et e-allkirja saaks käsitada „kvalifitseeritud e-allkirjana“.

Teiseks tuleb tõdeda, et seda tõlgendust toetab määruse nr 910/2014 artikli 2 lõige 3 koostoimes määruse põhjendustega 21 ja 49, millest nähtub, et e-allkirja õiguslik toime tuleb kindlaks määrata liikmesriigi õigusega. Nimelt võivad liikmesriigid nimetatud sätte kohaselt vabalt otsustada, kas muu hulgas maksuhalduri poolt maksukohustuslasele saadetud teatised ja maksuotsused võivad esineda elektroonilisel kujul, ning vajaduse korral otsustada, millist liiki e‑allkiri on asjaolusid arvestades nõutav. Määruses nr 910/2014 ei ole nähtud ette, millist konkreetset liiki e-allkirja tuleb kasutada teatava õigusakti, eelkõige elektroonilise dokumendi vormis tehtud haldusotsuse koostamisel. Järelikult on liikmesriikide ülesanne kindlaks teha, kas selline haldusotsus nõuab üksnes kvalifitseeritud e-allkirja ja millised on vastaval juhul selle nõude täitmata jätmise tagajärjed.

Ainus erand sellest on määruse nr 910/2014 artikli 25 lõikes 2 ette nähtud nõue, et kvalifitseeritud e-allkirja õiguslik toime peab olema samaväärne omakäelise allkirja toimega. Kõnealuse sätte eesmärgi saavutamine, mis näeb ette eelduse, et üksnes kvalifitseeritud e-allkiri on „samastatud“ omakäelise allkirjaga, satuks ohtu, kui e-allkiri, mis ei vasta selle määruse nõuetele „kvalifitseeritud e-allkirjaks“ pidamise kohta, oleks siiski samaväärse või lausa ulatuslikuma toimega, kuna määruse nr 910/2014 artikli 25 lõike 1 lai tõlgendamine kaitseks sellist allkirja mis tahes vaidlustamise eest või vähemalt muudaks selle vaidlustamise omakäelise allkirja vaidlustamisest keerulisemaks. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus õigesti märkis, kaoks sellise lähenemisviisi toetamise korral tasakaal omakäelise allkirjaga paberdokumendi ja e-allkirjaga elektroonilise dokumendi vahel.

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud riigisisese õiguse raamistikust, et elektroonilise dokumendi seaduse artikli 13 lõike 4 kohaselt on e-allkirja ja täiustatud e-allkirja õiguslik toime samaväärne omakäelise allkirja omaga üksnes juhul, kui pooled on nii kokku leppinud.

Kolmandaks tuleb rõhutada, et määruse nr 910/2014 eesmärk on tagada – nagu nähtub määruse artikli 2 lõikest 3 koostoimes põhjendusega 49, et e-allkiri ei jääks õigusliku toimeta ainuüksi sel põhjusel, et see on niisuguses vormis, kuid ei takista siiski liikmesriikide valikuõigust vorminõuete osas. Seevastu ei saa asuda seisukohale, et määruses nr 910/2014 ette nähtud eri e-allkirjade hierarhia süsteemis oleks nõutav, et e-allkirjal, mis ei vasta selle määruse tähenduses „kvalifitseeritud e-allkirjana“ tunnustamise nõuetele, oleks ulatuslikum õiguslik toime kui omakäelisel allkirjal.

Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et määruse nr 910/2014 artikli 25 lõikes 1 ei ole liikmesriigi kohtutel keelatud tunnistada kehtetuks e-allkirju, mis ei vasta kõnealuse määruse nõuetele selleks, et neid saaks käsitada „kvalifitseeritud e-allkirjana“ määruse artikli 3 punkti 12 tähenduses, tingimusel et nende allkirjade kehtetust ei tuvastata ainuüksi seetõttu, et allkirjad on elektroonilisel kujul.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 910/2014 artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui e-dokumendi vormis koostatud haldusakt tunnistatakse kehtetuks juhul, kui see on allkirjastatud e-allkirjaga, mis ei vasta osutatud määruses selle kohta kehtestatud nõuetele, mille põhjal saaks seda käsitada määruse artikli 3 punkti 12 tähenduses „kvalifitseeritud e-allkirjana“, tingimusel et selle akti kehtetust ei tuvastata ainuüksi seetõttu, et sellel antud allkiri on elektroonilisel kujul.

Kolmas küsimus

Kolmanda küsimusega, mida tuleb käsitleda enne teist küsimust, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 910/2014 artikli 3 punkti 12 tuleb tõlgendada nii, et kui puudub „e-allkirja kvalifitseeritud sertifikaat“ selle määruse artikli 3 punkti 15 tähenduses, siis piisab sellest, kui kvalifitseeritud usaldusteenuse osutaja e-allkiri kvalifitseerida „kutsealaseks e‑allkirjaks“ selle „kvalifitseeritud e-allkirjaks“ kvalifitseerimise asemel, tunnustamaks, et kõnealune allkiri ei ole „kvalifitseeritud“.

Tuleb märkida, et määruse nr 910/2014 artikli 3 punktis 12 on kolm kumulatiivset nõuet selleks, et e-allkirja saaks pidada „kvalifitseeritud e-allkirjaks“. Esiteks, allkiri peab olema „täiustatud e-allkiri“, mis peab selle määruse artikli 3 punkti 11 järgi vastama määruse artikli 26 nõuetele. Teiseks, allkiri peab olema antud „kvalifitseeritud e-allkirja andmise vahendi“ abil, mis peab selle määruse artikli 3 punkti 23 kohaselt vastama määruse II lisa nõuetele. Kolmandaks, allkiri peab põhinema „e-allkirja kvalifitseeritud sertifikaadil“ määruse nr 910/2014 artikli 3 punkti 15 tähenduses. Selle sätte järgi on vaja, et kõnealuse sertifikaadi oleks välja andnud „kvalifitseeritud usaldusteenuse osutaja“ ja et see vastaks määruse I lisas sätestatud nõuetele.

Seega, hoolimata asjaolust, et usaldusteenuse osutaja kvalifitseeris põhikohtuasjas kõne all oleva e-allkirja „kutsealaseks e-allkirjaks“ – mõiste, mida määruses nr 910/2014 ei ole –, tuleb märkida, et „e-allkirja kvalifitseeritud sertifikaadi“ olemasolu selle määruse artikli 3 punkti 15 tähenduses, mille on välja andnud kvalifitseeritud usaldusteenuse osutaja ja mis vastab nimetatud määruse II lisas sätestatud nõuetele, on üks selle määruse artikli 3 punktis 12 ette nähtud kolmest kumulatiivsest nõudest selleks, et e-allkirja saaks lugeda „kvalifitseeritud e-allkirjaks“.

45	Seega piisab asjaolust, et e-allkiri kõnealusele nõudele ei vasta, tunnistamaks, et seda ei saa pidada „kvalifitseeritud e-allkirjaks“ määruse nr 910/2014 tähenduses.

Pealegi, nagu Bulgaaria valitsus oma kirjalikes seisukohtades õigesti rõhutas, ei välista asjaolu, et põhikohtuasjas liigitas usaldusteenuse osutaja e-allkirja „kutsealaseks e-allkirjaks“, ka sama allkirja tunnustamist „kvalifitseeritud e‑allkirjana“. Nimelt ei ole asjaolul, et e-allkiri on loetud „kutsealaseks e‑allkirjaks“, mingit mõju selle kindlaks tegemisel, kas kõnealune elektrooniline allkiri kuulub „kvalifitseeritud e-allkirja“ mõiste alla määruse nr 910/2014 tähenduses.

Järelikult tuleb kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 910/2014 artikli 3 punkti 12 tuleb tõlgendada nii, et määruse artikli 3 punkti 15 tähenduses „e-allkirja kvalifitseeritud sertifikaadi“ puudumisel piisab, kui tuvastada, et e‑allkiri ei ole „kvalifitseeritud e-allkiri“ määruse artikli 3 punkti 12 tähenduses; selle võimalikul kvalifitseerimisel „kutsealaseks e-allkirjana“ puudub niisuguses olukorras tähtsus.

Teine küsimus

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määrust nr 910/2014 tuleb tõlgendada nii, et e-allkirja kandmisest usaldusteenuse osutaja väljastatud sertifikaadile piisab selleks, et allkiri vastaks kõnealuse määrusega kehtestatud nõuetele, mille põhjal seda saab pidada „kvalifitseeritud e-allkirjaks“ nimetatud määruse artikli 3 punkti 12 tähenduses, või peab liikmesriigi kohus kontrollima, kas allkiri vastab sama määruse artikli 26 ja I lisa nõuetele.

Esimesena tuleb meelde tuletada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 43, on määruse nr 910/2014 artikli 3 punktis 12 nähtud ette kolm kumulatiivset nõuet selleks, et e-allkirja saaks pidada „kvalifitseeritud elektrooniliseks allkirjaks“, ning üks neist on „e-allkirja kvalifitseeritud sertifikaadi“ olemasolu. Ülejäänud tingimused hõlmavad muu hulgas asjaolu, et sama määruse artiklis 26 sätestatud nõuded oleksid allkirjastamise hetkel täidetud ja e-allkiri oleks loodud kvalifitseeritud e-allkirja andmise vahendi abil.

50	Järelikult ei piisa selleks, et teha kindlaks, kas e-allkiri vastab määruses nr 910/2014 sätestatud „kvalifitseeritud e-allkirja“ nõuetele, ainuüksi asjaolust, et allkiri põhineb kvalifitseeritud usaldusteenuse osutaja väljastatud kvalifitseeritud sertifikaadil.

Teisena tuleb rõhutada, et kuigi – nagu märkisid Belgia valitsus ja komisjon oma kirjalikes seisukohtades – kõigi määruse nr 910/2014 nõuete täitmist, mis on kohaldatavad kvalifitseeritud teenuseosutajatele, kvalifitseeritud e-allkirjale ja kvalifitseeritud sertifikaadile, on vastavushindamisasutus selle määruse artikli 3 punkti 18 tähenduses auditeerimismenetluses juba hinnanud ning sama määruse artiklis 17 nimetatud järelevalveasutus juba kontrollinud, on tõsi see, et kui riigisisese menetluse pool vaidleb vastu asjaolule, et e-allkiri on tõepoolest „kvalifitseeritud e-allkiri“ määruse nr 910/2014 artikli 3 punkti 12 tähenduses, peab liikmesriigi kohus kontrollima, kas kolm kõnealuses sättes kehtestatud tingimust on täidetud.

Kolmandana ei sea neid kaalutlusi kahtluse alla Bulgaaria valitsuse ja osakonnajuhataja seisukohad, mille kohaselt tuleneb määruse nr 910/2014 põhjendusest 23 kohustus tunnustada sellist usaldusteenust, mis vastab nimetatud määruse nõuetele, ning et määrusega nr 910/2014 kehtestatud kontrolli- ja sertifitseerimissüsteem kaotaks mõtte, kui liikmesriigi kohtu kontroll ei piirduks selle kontrollimisega, kas kõnealune e-allkiri põhineb liikmesriigi kvalifitseeritud usaldusteenuse osutajate registrisse kantud kvalifitseeritud usaldusteenuse osutaja väljastatud e-allkirja kvalifitseeritud sertifikaadil.

Nimetatud põhjendusest ei saa aga järeldada, et selle eesmärk on jätta määrusega nr 910/2014 kohustuslikuks muudetud usaldusteenused kohtuliku kontrolli alt täiesti välja põhjendusel, et nende teenuste üle on halduskontrolli teostatud, kas siis selle määruse artikli 3 punktis 18 määratletud akrediteeritud vastavushindamisasutuse poolt auditeerimismenetluses või määruse artiklis 17 osutatud järelevalveasutuse poolt.

54	Nimelt on selles põhjenduses üksnes märgitud, et usaldusteenuse tunnustamise kohustuse adressaat võib sellist usaldusteenust mitte tunnustada vaid juhul, kui adressaat ei ole võimeline seda kasutama või kontrollima tehnilistel põhjustel, mida adressaat mõjutada ei saa.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et määrust nr 910/2014 tuleb tõlgendada nii, et e-allkirja kandmisest usaldusteenuse osutaja väljastatud sertifikaadile ei piisa selleks, et allkiri vastaks kõnealuse määrusega kehtestatud nõuetele, mille põhjal seda saab pidada „kvalifitseeritud e-allkirjaks“ nimetatud määruse artikli 3 punkti 12 tähenduses. Kui niisugusele kvalifitseerimisele vaieldakse kohtumenetluses vastu, peab liikmesriigi kohus kontrollima, kas kõik artikli 3 punktis 12 ette nähtud kumulatiivsed tingimused on täidetud, mis paneb talle eelkõige kohustuse kontrollida, kas sama määruse artiklis 26 ja I lisas sätestatud tingimused on täidetud.

Neljas küsimus

Oma neljanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 910/2014 artikli 3 punkti 12 ja I lisa tuleb tõlgendada nii, et selle kontrollimisel, kas kvalifitseeritud e-allkiri vastab nimetatud lisa nõuetele, on asjaolul, et selle allkirjastaja nimi, kes tavaliselt kasutab oma nime kirjutamiseks slaavi kirja, on translitereeritud ladina tähestikku, niisugune tagajärg, et nimetatud allkirja ei saa lugeda artikli 3 punkti 12 tähenduses „kvalifitseeritud e-allkirjaks“.

Kõigepealt tuleb siinkohal ühelt poolt meelde tuletada, et e-allkiri peab selleks, et kujutada endast „kvalifitseeritud e-allkirja“ määruse nr 910/2014 artikli 3 punkti 12 tähenduses, põhinema „e-allkirja kvalifitseeritud sertifikaadil“, mis peab määruse artikli 3 punkti 15 kohaselt vastama I lisas sätestatud nõuetele. Vastavalt I lisa punktile c peavad e-allkirja kvalifitseeritud sertifikaadid sisaldama vähemalt allkirja andja nime või varjunime ning kui kasutatakse varjunime, peab varjunime kasutus olema selgesti näidatud. Mis puudutab niisuguste varjunimede kasutamist käsitlevaid sätteid, siis on määruse põhjenduses 33 märgitud, et need ei tohiks takistada liikmesriike nõudmast isikute tuvastamist liidu või riigisisese õiguse kohaselt.

Teiselt poolt on üks määruse nr 910/2014 artikli 3 punktis 12 selle tunnustamiseks ette nähtud kolmest kumulatiivsest nõudest, et e-allkiri vastab „kvalifitseeritud e‑allkirjale“, see, et e-allkiri on „täiustatud e-allkiri“ sama artikli punkti 11 tähenduses. Määruse nr 910/2014 artikli 26 punktides a ja b on aga ette nähtud, et e-allkiri peab „täiustatud e-allkirjaks“ kvalifitseerimiseks olema seotud ainuüksi allkirja andjaga ja selle abil peab olema võimalik allkirja andjat tuvastada.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb neljandale küsimusele vastata, et määruse nr 910/2014 artikli 3 punkti 12 ja I lisa tuleb tõlgendada nii, et selle kontrollimisel, kas kvalifitseeritud e-allkiri vastab nimetatud lisa nõuetele, ei takista asjaolu, et selle allkirjastaja nimi, kes tavaliselt kasutab oma nime kirjutamiseks slaavi kirja, on translitereeritud ladina tähestikku, tema e-allkirja käsitamist „kvalifitseeritud e‑allkirjana“ artikli 3 punkti 12 tähenduses, kui allkiri on seotud ainuüksi allkirja andjaga ja selle abil on võimalik allkirja andjat tuvastada, seda aga tuleb kontrollida liikmesriigi kohtul.

Kohtukulud

60	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 910/2014 e‑identimise ja e‑tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/93/EÜ artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui e-dokumendi vormis koostatud haldusakt tunnistatakse kehtetuks juhul, kui see on allkirjastatud e-allkirjaga, mis ei vasta osutatud määruses selle kohta kehtestatud nõuetele, mille põhjal saaks seda käsitada määruse artikli 3 punkti 12 tähenduses „kvalifitseeritud e-allkirjana“, tingimusel et selle akti kehtetust ei tuvastata ainuüksi seetõttu, et sellel antud allkiri on elektroonilisel kujul.

Määruse nr 910/2014 artikli 3 punkti 12 tuleb tõlgendada nii, et määruse artikli 3 punkti 15 tähenduses „e-allkirja kvalifitseeritud sertifikaadi“ puudumisel piisab, kui tuvastada, et e‑allkiri ei ole „kvalifitseeritud e-allkiri“ määruse artikli 3 punkti 12 tähenduses; selle võimalikul kvalifitseerimisel „kutsealaseks e-allkirjaks“ puudub niisuguses olukorras tähtsus.

Määrust nr 910/2014 tuleb tõlgendada nii, et e-allkirja kandmisest usaldusteenuse osutaja väljastatud sertifikaadile ei piisa selleks, et allkiri vastaks kõnealuse määrusega kehtestatud nõuetele, mille põhjal seda saab pidada „kvalifitseeritud e-allkirjaks“ nimetatud määruse artikli 3 punkti 12 tähenduses. Kui niisugusele kvalifitseerimisele vaieldakse kohtumenetluses vastu, peab liikmesriigi kohus kontrollima, kas kõik artikli 3 punktis 12 ette nähtud kumulatiivsed tingimused on täidetud, mis paneb talle eelkõige kohustuse kontrollida, kas sama määruse artiklis 26 ja I lisas sätestatud tingimused on täidetud.

Määruse nr 910/2014 artikli 3 punkti 12 ja I lisa tuleb tõlgendada nii, et selle kontrollimisel, kas kvalifitseeritud e-allkiri vastab nimetatud lisa nõuetele, ei takista asjaolu, et selle allkirjastaja nimi, kes tavaliselt kasutab oma nime kirjutamiseks slaavi kirja, on translitereeritud ladina tähestikku, tema e-allkirja käsitamist „kvalifitseeritud e‑allkirjana“ artikli 3 punkti 12 tähenduses, kui allkiri on seotud ainuüksi allkirja andjaga ja selle abil on võimalik allkirja andjat tuvastada, seda aga tuleb kontrollida liikmesriigi kohtul.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: bulgaaria.