–

FD, esindaja: Rechtsanwältin N. von Kirchbach,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Heller, M. Wilderspin ja W. Wils,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artikli 6 lõiget 1, artikli 17 lõiget 1 ja artikli 21 lõike 1 punkti b alapunkti i ja lõiget 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) (ELT 2008, L 177, lk 6) (edaspidi „Rooma I määrus“) artikli 6 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud ROI Land Investments Ltd (edaspidi „ROI Land“) ja FD vahelises kohtuvaidluses selle üle, et ROI Land, kes vastutab FD-ga sõlmitud tagatislepingu alusel FD ja ROI Landi ühe tütarettevõtja vahel sõlmitud töölepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, keeldus rahuldamast asjaomasest töölepingust tulenevaid nõudeid.

3

Määruse nr 1215/2012 põhjendustes 4, 14, 15 ja 18 on märgitud:

[…]

[…]

4

Määruse artiklis 4 on sätestatud:

„1.   Käesoleva määruse kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest.

2.   Isikute suhtes, kes ei ole selle liikmesriigi kodanikud, kus on nende alaline elukoht, kohaldatakse selle liikmesriigi kodanike suhtes kehtivaid kohtualluvuse eeskirju.“

5

Nimetatud määruse artiklis 6 on ette nähtud:

„1.   Kui kostja alaline elukoht ei ole üheski liikmesriigis, tehakse liikmesriigi kohtute pädevus kindlaks iga liikmesriigi oma õiguse kohaselt, kui artikli 18 lõikest 1, artikli 21 lõikest 2 ning artiklitest 24 ega 25 ei tulene teisiti.

2.   Sellise kostja suhtes võib iga isik, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, oma kodakondsusest olenemata juhinduda samal viisil kui selle liikmesriigi kodanikud selles liikmesriigis kehtivatest kohtualluvuse eeskirjadest […]“.

6

Määruse II peatüki 4. jakku „Kohtualluvus tarbijalepingute puhul“ kuuluva artikli 17 lõike 1 punktis c on sätestatud:

„Asjades, mis puudutavad lepinguid, mille isik on tarbijana sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao alusel, ilma et see piiraks artikli 6 ja artikli 7 punkti 5 kohaldamist, kui tegemist on:

[…]

7

Määruse nr 1215/2012 samasse 4. jakku kuuluva artikli 18 lõikes 1 on sätestatud:

„Tarbija võib algatada menetluse teise lepingupoole vastu selle liikmesriigi kohtutes, kus on nimetatud poole alaline elukoht, või, olenemata teise poole alalisest elukohast, selle paiga kohtutes, kus on tarbija enese alaline elukoht.“

8

Määruse II peatüki 5. jagu „Kohtualluvus töölepingute puhul“ sisaldab muu hulgas artikleid 20 ja 21. Artikkel 20 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Töölepinguid puudutavates asjades määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao kohaselt, ilma et see piiraks artikli 6 ja artikli 7 punkti 5 ning tööandja vastu algatatud kohtumenetluse puhul artikli 8 punkti 1 kohaldamist.

2.   Kui töötaja sõlmib töölepingu tööandjaga, kelle alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kuid kellel on filiaal, esindus või muu üksus mõnes liikmesriigis, loetakse see liikmesriik nimetatud filiaali, esinduse või muu üksuse tegevusest tulenevate vaidluste puhul tööandja alaliseks elukohaks.“

9

Määruse artikkel 21 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Tööandja vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi kas:

[…]

2.   Tööandja vastu, kelle alaline elukoht ei ole üheski liikmesriigis, võib hagi esitada liikmesriigi kohtusse vastavalt lõike 1 punktile b.“

10

Määruse artikli 63 lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesoleva määruse kohaldamisel on äriühingu või muu juriidilise isiku või füüsiliste või juriidiliste isikute ühenduse alaline asukoht seal, kus on tema:

11

Määruse nr 1215/2012 artiklis 80 on sätestatud:

„Käesoleva määrusega tunnistatakse kehtetuks [nõukogu 22. detsembri 2000. aasta] määrus (EÜ) nr 44/2001 [kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42)]. Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ja loetakse vastavalt III lisas esitatud vastavustabelile.“

12

Rooma I määruse põhjenduses 7 on märgitud:

„Käesoleva määruse sisuline reguleerimisala ja sätted peaksid olema kooskõlas [määrusega (EÜ) nr 44/2001] ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta [(„Rooma II“) (ELT 2007, L 199, lk 40)].“

13

Määruse artikli 6 „Tarbijalepingud“ lõikes 1 on sätestatud:

„Ilma et see piiraks artiklite 5 ja 7 kohaldamist, on leping, mille füüsiline isik on sõlminud oma tegevus- või kutsealast välja jääval eesmärgil („tarbija“) teise isikuga, kes tegutseb oma tegevus- või kutsealal („kutseala esindaja“), reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik viibimiskoht, tingimusel et kutseala esindaja

ning et leping jääb nende tegevuste raamesse.“

14

Äriühing ROI Land asukohaga Kanadas tegutseb kinnisvarasektoris.

15

FD, kelle alaline elukoht on Saksamaal, töötas alates 2015. aasta septembrist ROI Landis investorsuhete juhina (Deputy Vice President Investors Relations). Kuna FD ja ROI Land otsustasid „üle kanda“ oma lepingulise suhte teatavale asutatavale Šveitsi äriühingule, leppisid nad 2015. aasta novembris kokku, et lõpetavad nende vahel sõlmitud töölepingu tagasiulatuvalt.

16

Äriühing R Swiss AG asutati 14. jaanuaril 2016 Šveitsi õiguse alusel. ROI Land on selle uue äriühingu emaettevõtja.

17

R Swiss võttis 12. veebruaril 2016 sõlmitud kirjaliku töölepinguga (edaspidi „asjaomane tööleping“) FD juhatajana tööle ning selles lepingus nähti ette, et FD-le makstakse tööle asumisel lisatasu 170000 USA dollarit (USD) (ligikaudu 153000 eurot) ning lisaks muudele hüvedele ka 42500 USA dollari (ligikaudu 38000 eurot) suurust igakuist töötasu. Samuti sõlmiti 1. oktoobril 2015 ROI Landiga laenuleping (loan agreement), mille ese oli laenu andmine FD-le summas 170000 USA dollarit (ligikaudu 153000 eurot). Selle lepingu eesmärk oli muuta FD-le töölepingu alusel nelja kuu jooksul maksmisele kuuluv töötasu ROI Landile tagasimaksmisele kuuluvaks laenuks, kusjuures vastava summa pidi R Swiss Šveitsi maksuõigust kohaldades maksma FD-le tööle asumise lisatasuna.

18

Samal päeval allkirjastasid FD ja ROI Land lepingu, mille alusel oli viimane otseselt vastutav R Swissiga sõlmitud töölepingust tulenevate kohustuste täitmise eest FD ees (edaspidi „tagatisleping“). Tagatislepingu sisu oli järgmine:

„§ 1

[ROI Land] on asutanud tütarettevõtja [R Swiss] müügitegevuseks Euroopas. Juhataja on selle ettevõtja tegevjuht. Kooskõlas sellega avaldab [ROI Land] järgmist:

§ 2

[ROI Land] võtab täieliku vastutuse [R Swissiga] sõlmitud lepingutest tulenevate kohustuste täitmise eest, mis puudutavad selle juhataja koostööd [R Swissiga].“

19

R Swiss ütles 11. juulil 2016 FD töölepingu üles. FD vaidlustas töölepingu ülesütlemise Arbeitsgericht Stuttgartis (Stuttgardi töökohus, Saksamaa), mille tööpiirkonnas on paik, kus FD tavaliselt töötas, st Stuttgart (Saksamaa). Nimetatud kohus tuvastas 2. novembri 2016. aasta kohtuotsusega, et lepingu ülesütlemine on kehtetu, ning see kohtuotsus on jõustunud. Lisaks mõistis kohus R Swissilt FD kasuks välja 255000 USA dollarit (ligikaudu 230000 eurot) tööle asumise lisatasuna ning 212500 USA dollarit (ligikaudu 191000 eurot) tema töötasuna ajavahemiku eest 2016. aasta aprillist kuni augustini. R Swiss seda kohtuotsust ei täitnud. R Swissi suhtes algatati 2017. aasta märtsi alguses Šveitsi õiguse alusel pankrotimenetlus, kuid see menetlus lõpetati raugemise tõttu.

20

FD esitas seejärel uue hagi Saksa kohtutele, keda ta peab vähemalt tarbijalepingute alal sätestatud valikulise kohtualluvuse eeskirjade alusel pädevaks. Selles hagis palutakse ROI Landilt muu hulgas välja mõista summad, mille R Swiss pidi FD-le vastavalt Arbeitsgericht Stuttgarti (Stuttgardi töökohus) 2. novembri 2016. aasta otsusele tasuma, ning kokku 595000 USA dollarit (ligikaudu 536000 eurot) igakuise töötasu eest, mida R Swiss oleks pidanud talle 2016. aasta septembrist kuni 2017. aasta novembrini maksma. Hagi põhjendamiseks tugines FD tagatislepingule.

21

Arbeitsgericht Stuttgart (Stuttgardi töökohus) jättis hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata põhjendusel, et asi ei allu rahvusvahelist kohtualluvust reguleerivate eeskirjade alusel temale. Landesarbeitsgericht Baden-Württemberg (Baden-Württembergi liidumaa kõrgeim töökohus, Saksamaa) muutis FD apellatsioonkaebust läbi vaadates Arbeitsgericht Stuttgarti (Stuttgardi töökohus) otsust ja rahuldas hagi, asudes seejuures seisukohale, et asi allub Saksa kohtutele. ROI Land esitas eelotsusetaotluse esitanud Bundesarbeitsgerichtile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim töökohus) kassatsioonkaebuse. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas FD esitatud hagi saavad rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirjade järgi läbi vaadata Saksa kohtud, ning kui vastus on jaatav, siis milline on põhikohtuasja poolte vahelisele õigussuhtele kohaldatav õigus.

22

Selle õigussuhte osas toob eelotsusetaotluse esitanud kohus välja, et tagatisleping kujutab endast ühepoolset kohustust, millele FD-l on õigus tugineda, ilma et enne oleks vaja tuvastada teatavat R Swissi kohustuse täitmata jätmist, et R Swissi kui asjaomase töölepingu pooleks oleva tööandja õigused ja kohustused ei ole üle läinud ROI Landile ning et tagatislepinguta ei oleks FD ja R Swissi vahel töölepingut sõlmitud.

23

Selles olukorras otsustas Bundesarbeitsgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim töökohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24

Oma esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1215/2012 artikli 21 lõike 1 punkti b alapunkti i ja lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et töötaja võib esitada hagi selle paiga kohtusse, kus või kust kohast ta viimati tavaliselt töötas, isiku vastu, kelle alaline elu‑ või asukoht võib, kuid ei pruugi olla liikmesriigis ja kellega teda formaalselt ei seo tööleping, kuid kes vastutab tagatislepingu kohaselt, millest kolmanda isikuga töölepingu sõlmimine sõltus, otseselt töötaja ees kolmanda isiku kohustuste täitmise eest.

25

Siinkohal tuleb meelde tuletada, et töölepinguid puudutavate vaidluste kohta sisaldab määruse nr 1215/2012 II peatüki 5. jagu, kuhu kuulub määruse artikkel 21, rea eeskirju, mille eesmärk on vastavalt selle määruse põhjendusele 18 kaitsta nõrgema poole huve soodsamate kohtualluvuse eeskirjadega (vt selle kohta 21. juuni 2018. aasta kohtuotsus Petronas Lubricants Italy, C‑1/17, EU:C:2018:478, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Määruse nr 1215/2012 artikli 21 lõikes 2 on sätestatud, et tööandja vastu, kelle alaline elu- või asukoht ei ole üheski liikmesriigis, võib hagi esitada liikmesriigi kohtusse vastavalt selle artikli lõike 1 punktile b.

27

Sama artikli lõike 1 punkti b alapunkt i näeb ette, et tööandja vastu võib esitada hagi selle paiga kohtutesse, kus või kust kohast töötaja tavaliselt töötab, või selle paiga kohtutesse, kus ta viimati töötas.

28

Selles osas tuleneb määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast, et selles sättes sisalduvaid õigusmõisteid tuleb tõlgendada autonoomselt, et tagada selle määrusega kehtestatud kohtualluvuse eeskirjade ühetaoline kohaldamine kõikides liikmesriikides (vt selle kohta 14. septembri 2017. aasta kohtuotsus Nogueira jt, C‑168/16 ja C‑169/16, EU:C:2017:688, punktid 47 ning 48).

29

Selles kontekstis tuleb meelde tuletada, et kuna määruse nr 1215/2012 artikli 80 kohaselt tunnistatakse määrus nr 44/2001 kehtetuks ja asendatakse, kehtib viimati mainitud määruse sätetele Euroopa Kohtu antud tõlgendus ka määruse nr 1215/2012 kohta, kui neid sätteid võib pidada „samaväärseks“ (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Tibor-Trans, C-451/18, EU:C:2019:635, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika), seda enam, et nimetatud artiklis 80 on täpsustatud, et „[v]iiteid [määrusele nr 44/2001] käsitatakse viidetena [määrusele nr 1215/2012] ja loetakse vastavalt [viimati nimetatud määruse] III lisas esitatud vastavustabelile“. Nimetatud lisast nähtub aga, et määruse nr 1215/2012 artikli 21 lõige 1 vastab määruse nr 44/2001 artikli 19 punktile 2. Sellest järeldub, et sarnaselt viimati nimetatud sättega tuleb määruse nr 1215/2012 artikli 21 lõiget 1 tõlgendada autonoomselt.

30

Mis puudutab määruse nr 1215/2012 artiklit 21, siis tuleb täpsustada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 26 ja 27, kehtestab see säte kohtualluvuse eeskirjad „töölepinguid puudutavates asjades“, mille pooled on töötaja ja tema tööandja. Nende eeskirjade kohaldamine eeldab seega töösuhet, mis seob töötajat tema tööandjaga.

31

Selles osas tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et objektiivsete kriteeriumide alusel määratletud töösuhte peamine tunnus on see, et isik teeb kindla aja jooksul teise isiku jaoks ja tema juhiste alusel tööd, mille eest ta saab tasu (vt selle kohta 11. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Bosworth ja Hurley, C‑603/17, EU:C:2019:310, punkt 25 ning seal viidatud kohtupraktika).

32

Siit järeldub, et kuigi formaalse töölepingu puudumine ei takista töösuhte olemasolu tunnustamist, eeldab töösuhe siiski alluvussuhte olemasolu töötaja ja tööandja vahel ning niisuguse suhte olemasolu tuleb igal üksikjuhul hinnata kõikide pooltevahelistele suhetele tunnuslike tingimuste ja asjaolude põhjal (vt selle kohta 11. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Bosworth ja Hurley, C‑603/17, EU:C:2019:310, punktid 26 ja 27 ning seal viidatud kohtupraktika).

33

Kõnealuses kontekstis ei piisa asjaolust, et selline äriühing nagu põhikohtuasjas käsitletav ROI Land piirdus üksnes sellega, et ta sõlmis teatava töötajaga tagatislepingu, kohe selle välistamiseks, et asjaomane töötaja oli selle äriühinguga alluvussuhtes.

34

Kõiki neid tingimusi arvestades peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kui ainus selleks pädev instants tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid kontrollima ning hindama, kas selle vaidluse asjaoludel oli FD ja ROI Landi vahel töösuhe, mille tunnuseks on alluvussuhe.

35

Vastava hinnangu andmisel on nimelt asjakohased FD ja ROI Landi vahelise tagatislepingu ning FD ja R Swissi vahelise asjaomase töölepingu sõlmimise asjaolud, nagu see, et enne asjaomase töölepingu sõlmimist oli FD teise töölepingu kaudu seotud ROI Landiga ning asjaomast töölepingut poleks olnud, kui ROI Land ei oleks võtnud FD ees tagatislepinguga kohustusi, või ka asjaolu, et selle lepingu eesmärk oli konkreetselt tagada FD töötasunõudeid. Sama kehtib ka asjaolu kohta, et nende lepingute sõlmimine ei mõjutanud FD poolt esiteks ROI Landi ja teiseks R Swissi jaoks tehtud tegevuse olemust, kusjuures viimane kuulub täielikult ROI Landile.

36

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 1215/2012 artikli 21 lõike 1 punkti b alapunkti i ja lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et töötaja võib esitada hagi selle paiga kohtusse, kus või kust kohast ta viimati tavaliselt töötas, isiku vastu, kelle alaline elu‑ või asukoht võib, kuid ei pruugi olla liikmesriigis ja kellega teda formaalselt ei seo tööleping, kuid kes vastutab tagatislepingu kohaselt, millest kolmanda isikuga töölepingu sõlmimine sõltus, otseselt töötaja ees kolmanda isiku kohustuste täitmise eest, tingimusel et töötaja on selle isikuga alluvussuhtes.

37

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1215/2012 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle määruse artikli 21 lõike 2 kohaldamise reservatsioon välistab selle, et liikmesriigi kohus võib tugineda selle riigi kohtualluvust käsitlevatele õigusnormidele, isegi kui need õigusnormid on töötajale soodsamad.

38

Nimetatud määruse artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et kui kostja alaline elu- või asukoht ei ole üheski liikmesriigis, tehakse liikmesriigi kohtute pädevus kindlaks iga liikmesriigi oma õiguse kohaselt, kui artikli 18 lõikest 1, artikli 21 lõikest 2 ning artiklitest 24 ega 25 ei tulene teisiti.

39

Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 26 märgitud, lubab määruse nr 1215/2012 artikli 21 lõige 2 pöörduda liikmesriigi kohtusse tööandja vastu, kelle alaline elu- või asukoht ei ole liikmesriigis, vastavalt määruse nr 1215/2012 artikli 21 lõike 1 punktile b.

40

Sellega seoses tuleb märkida, et nimetatud määruse artikkel 21 kuulub määruse II peatüki 5. jakku, mis käsitleb kohtualluvust töölepingute puhul, mis Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole mitte üksnes erijuhte kindlaksmäärav, vaid ka ammendav (vt selle kohta 22. mai 2008. aasta kohtuotsus Glaxosmithkline ja Laboratoires Glaxosmithkline, C‑462/06, EU:C:2008:299, punkt 18).

41

Sellest tuleneb ühelt poolt, et töölepingutega seotud vaidlused alluvad kohtule, mis tehakse kindlaks sama määruse II peatüki 5. jao kohaselt, ning teiselt poolt, et neid kohtualluvuse eeskirju ei saa muuta või täiendada samas määruses sisalduvate teiste kohtualluvust reguleerivate eeskirjade abil, välja arvatud juhul, kui samas 5. jaos on neile otseselt viidatud (vt selle kohta 22. mai 2008. aasta kohtuotsus Glaxosmithkline ja Laboratoires Glaxosmithkline, C‑462/06, EU:C:2008:299, punkt 19).

42

Mis puudutab riigisisese õiguse ja määruses nr 1215/2012 ette nähtud kohtualluvuse eeskirjade seost, nagu see tuleneb osutatud määruse artikli 6 lõikest 1, siis tuleb märkida, et selles sättes on põhimõtteliselt nähtud ette riigisiseste kohtualluvuse eeskirjade kohaldamine juhul, kui kostja alaline elu- või asukoht ei ole liikmesriigis. Väljendi „kui ei“ kasutamine välistab siiski riigisisese õiguse kohaldamise juhtumitele, mis kuuluvad teatavate loetletud sätete kohaldamisalasse. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 83 märkis, on tegemist ammendava erandite loeteluga riigisiseste kohtualluvuse eeskirjade kohaldamise põhimõttest.

43

Seda tõlgendust kinnitab määruse nr 1215/2012 eesmärk. Nagu nähtub selle määruse põhjenduse 14 esimesest lõigust, kohaldatakse juhul, kui kostja alaline elu- või asukoht ei ole liikmesriigis, üldiselt riigisiseseid kohtualluvuse eeskirju, mis kehtivad selle liikmesriigi territooriumil, mille kohtusse pöörduti.

44

Siiski on kõnealuse põhjenduse teises lõigus märgitud, et tarbijate ja töötajate kaitse tagamiseks, liikmesriikide kohtute pädevuse kindlustamiseks olukordades, kus neil on erandlik kohtualluvus, ning poolte autonoomia austamiseks tuleks siiski asjaomase määruse teatavaid kohtualluvuse eeskirju kohaldada kostja alalisest elu- või asukohast olenemata. Nii on see töötajate kaitset tagavate eeskirjade puhul määruse II peatüki 5. jao sätetega, mis näevad ette kohaldatavad kohtualluvuse eeskirjad, kui kostja alaline elu- või asukoht ei ole liikmesriigis.

45

Sellest järeldub, et kui teatava liikmesriigi kohtute pädevus ei tulene määruse nr 1215/2012 erisättest, millele on viidatud selle määruse artikli 6 lõikes 1, nagu artikkel 21, siis on liikmesriikidel selle määruse artikli 6 lõike 1 kohaselt õigus kohaldada kohtualluvust kindlaks määrates oma riigisiseseid õigusnorme.

46

Seevastu juhul, kui teatava liikmesriigi kohtutele allumine tuleneb tõepoolest sellisest erisättest, prevaleerib selle sätte kohaldamine kohtualluvuse kindlaksmääramise riigisiseste normide suhtes, isegi kui need on töötajate jaoks soodsamad (vt selle kohta 25. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Markt24, C‑804/19, EU:C:2021:134, punkt 34).

47

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 86 märkis, on see tõlgendus kooskõlas määruse nr 1215/2012 põhjenduses 4 väljendatud kohtualluvuse kollisiooninormide ühtlustamise eesmärgiga ning kohtualluvuse eeskirjade prognoositavuse nõudega, mida on nimetatud selle määruse põhjenduses 15.

48

Eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata nii, et määruse nr 1215/2012 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle määruse artikli 21 lõike 2 kohaldamise reservatsioon välistab selle, et liikmesriigi kohus võib tugineda selle riigi kohtualluvust käsitlevatele õigusnormidele, kui asjaomase artikli 21 lõike 2 kohaldamise tingimused on täidetud, isegi kui need õigusnormid on töötajale soodsamad. Seevastu juhul, kui ei nimetatud artikli 21 lõike 2 ega artikli 6 lõikes 1 loetletud muu sätte kohaldamise tingimused ei ole täidetud, on sellel kohtul viimati nimetatud sätte alusel õigus kohaldada neid eeskirju kohtualluvuse kindlaksmääramiseks.

49

Kõigepealt tuleb täpsustada, et vastus kolmandale ja neljandale küsimusele on eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vaid juhul, kui ta jõuab pärast kontrollimist järeldusele, et FD ja ROI Landi vahel ei ole töösuhet, mistõttu FD olukord ei kuulu määruse nr 1215/2012 artikli 21 kohaldamisalasse.

50

Lisaks, vastavalt Rooma I määruse põhjendusele 7 peaksid määruse esemeline kohaldamisala ja sätted olema kooskõlas määrusega nr 44/2001. Kuna viimati nimetatud määrus tunnistati kehtetuks ja asendati määrusega nr 1215/2012, kehtib see kooskõlalisuse eesmärk ka selle määruse suhtes (10. veebruari 2022. aasta kohtuotsus ShareWood Switzerland, C‑595/20, EU:C:2022:86, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

51

Järelikult tuleb kolmandat ja neljandat küsimust käsitleda koos.

52

Nende küsimustega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1215/2012 artikli 17 lõiget 1 ja Rooma I määruse artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „majandustegevus või kutseala“ hõlmab mitte ainult ettevõtjana tegutsemist, vaid ka töötamist, ning kui sellele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas juhul, kui sellise töötamise raames on sõlmitud leping töötaja ja kolmanda isiku vahel, kes ei ole töölepingus nimetatud tööandja, mille kohaselt on kolmas isik otseselt töötaja ees vastutav töölepingust tulenevate tööandja kohustuste täitmise eest, on selline leping sõlmitud väljaspool igasugust majandustegevust või kutseala ja vastavaid eesmärke ning nendest sõltumatult.

53

Mis puudutab kolmanda ja neljanda küsimuse esimest osa, st küsimust, kas töötamine on hõlmatud mõistega „majandustegevus või kutseala“ määruse nr 1215/2012 artikli 17 lõike 1 ja Rooma I määruse artikli 6 lõike 1 tähenduses, siis tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt kuuluvad ainult lepingud, mis on sõlmitud väljaspool igasugust majandustegevust või kutseala ja vastavaid eesmärke ning nendest sõltumatult ning mille ainus eesmärk on eratarbimise käigus rahuldada üksikisiku isiklikke vajadusi, nimetatud määruses tarbija kui nõrgemaks peetava poole kaitsmiseks ette nähtud erinormide kohaldamisalasse, samas kui selline kaitse ei ole põhjendatud lepingute puhul, mille eesmärk on majandustegevus või kutseala (vt selle kohta 10. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Personal Exchange International, C‑774/19, EU:C:2020:1015, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Sellest tuleneb, et mingit vahet selle järgi, kas majandustegevuse või kutsealaga tegeleb ettevõtja või töötaja, ei tulene sellest kohtupraktikast, mille kohaselt tuleb analüüsida üksnes seda, kas leping on sõlmitud väljaspool igasugust majandustegevust või kutseala ja vastavaid eesmärke ning nendest sõltumatult.

55

Seega tuleb tõdeda, et töötamine on hõlmatud mõistega „majandustegevus või kutseala“ määruse nr 1215/2012 artikli 17 lõike 1 ja Rooma I määruse artikli 6 lõike 1 tähenduses.

56

Mis puudutab asjaomaste küsimuste teist osa, mis on seotud FD ja ROI Landi vahel sõlmitud tagatislepingu kvalifitseerimisega, siis nähtub eelotsusetaotlusest, et käesoleval juhul on tagatisleping FD majandustegevuse või kutsealaga lahutamatult seotud, sest FD ei oleks asjaomast töölepingut ilma tagatislepinguta sõlminud.

57

Võttes arvesse tagatislepingu ja asjaomase töölepingu lahutamatut seost, ei saa asuda seisukohale, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 105, et see leping on sõlmitud väljaspool igasugust majandustegevust või kutseala ja vastavaid eesmärke ning nendest sõltumatult.

58

Eeltoodut arvestades tuleb kolmandale ja neljandale küsimusele vastata, et määruse nr 1215/2012 artikli 17 lõiget 1 ja Rooma I määruse artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „majandustegevus või kutseala“ hõlmab mitte ainult ettevõtjana tegutsemist, vaid ka töötamist. Lisaks ei ole leping, mille on sõlminud töötaja ja kolmas isik, kes ei ole töölepingus nimetatud tööandja, ning mille kohaselt on kolmas isik otseselt töötaja ees vastutav töölepingust tulenevate tööandja kohustuste täitmise eest, väljaspool igasugust majandustegevust või kutseala ja vastavaid eesmärke ning nendest sõltumatult sõlmitud leping.

59

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: